Sildid

, , ,

Moodi on läinud ilmutada avaldusi ja isegi raamatuid, mis peegeldavad isiklikke arvamusi möödunust püüdega seda ajalooks nimetada. Õnneks on järel veel mõnigi meist, kes selle või teise perioodi tegelikult läbi on elanud ja kellel need sündmused veel tegelikkusena ajurakkudes on, nii et nad võivad neid mõnevõrra korrektsemast vaatevinklist kirjeldada. Seda ka seetõttu, et neil puudub isiklik huvi oma positsiooni või tegevust kaitsta. Pean ennast üheks sarnaseks objektiivseks vaatlejaks ja avaldan oma mälestusi nii nagu nad mulle meelde jäänud on. Ameerika väliseestlasena on mul vast ka mõnevõrra teistsugused tähelepanekuid kui siin elanud eestlastel. Usun, et minu positsioon on neutraalne, sest ma ei ole oma mälestuste avaldamisega ei majanduslikku kasu ega poliitilist võimu taotlenud. Minu huvi on oma rahva ja kodumaa ajaloo mõistmist sellisele tasemele viia, et me tulevikus sarnases olukorras õigeid otsuseid teha suudaksime.

Periood, millest ma siinkohal räägin, on sündmused 20. sajandi lõpul, kui me Nõukogude Liidust lahku lõime. Selle perioodi olulisemaks teguriks oli Mihhail Gorbatšovi võimule tulek. Tema oli kommunistlikust juhtkonnast esimene, kes jõudis arusaamisele, et selline majanduslik ja sotsiaalne süsteem ei suuda vaba ühiskonnaga võistelda ning lükkas käima uuendused, mis kommunistliku süsteemi iganenud plaanimajandust ja piiratud isikuvabadust muutsid. Piiratud plaanimajanduse elavdamiseks lubati sisse tuua omaalgatust ja kasumi-idee. Eesti majandusele, mis vaatamata kõikidele takistustele oli üks edukamaid Nõukogude süsteemis, oli see teretulnud. Samuti aitas lahedamaks muutunud sõnavabadus kaasa rahvuslike ideede edenemisele.

Ameerika oli nende muudatuste vastu ja minu üllatuseks võtsid ka ameerika väliseestlased sama seisukoha vaatamata sellele, et need reformid kodueestlaste olukorda oleksid parandanud. Eesti kogukonna liikmed olid truud USA sulased ja tegid mida kästi.

muin selts

Majandusreform ei läinud nõukogude valitsuse vastuseisu tõttu läbi, kuid sõnavabadus jäi püsima ja sellest kujunes Rahvarinde liikumine. Asustati Eesti Muinsuskaitse Selts ja hiljem Rahvarinne Edgar Savisaare juhtimisel. Sellest sai võimas rahvuslik liikumine, millega ühinesid tublid rahvuslased Enn Põldroos, Heinz Valk, Peet Kask, Ignar Fjuk, Mati Hint ja paljud teised. Nemad algatasid kodumaa rahvusliku ärkamise ja seda kandnud suurüritused Eestimaa Laul ja Balti Kett, mis jäävad alatiseks ajalukku. Samuti organiseeriti Ülemnõukogu poolt rahvahääletus, mis nõudis Eesti iseseisvust. Rahvarinne oli nii võimas, et ka teised Nõukogude Liidu vabariigid hakkasid sarnaseid liikumisi toetama. See ähvardas lagundada Nõukogude Liidu ja oli sellega USA huvide vastu. Seda perioodi võib nimetada võimsaks ülestõusuks, mis määras meie kodumaa tuleviku.

13. aprillil 1988 arutati Eesti Televisiooni õhtuses saates "Mõtleme veel" kodanikualgatuse teemasid

Nii USA kui ka eesti väliskogukond seal olid selle liikumise vastu ja väliseestlaste rahadega ning algatusena loodi kodumaal uus liikumine Eesti Komitee, mille peamiseks eesmärgiks oli meie Nõukogude Liidust lahkulöömise vältimine. Selle õigustamiseks loodi järjepidevuse teoreem, mille kohaselt me kunagi Nõukogude Liidu vabatahtlik osa ei ole olnud, vaid olime NSVLi poolt okupeeritud. Meil oli vaja vaid nõuda nende vägede lahkumist ja seega oleksime jälle iseseisev riik. Kogu see teooria oli niivõrd utoopiline, et on ette kujutamatu, kuidas me selle põhjal teiste riikide poolt iseseisvuse tunnustamist oleksime saanud taotleda. Igal juhul oli selge, et nii USAl kui ka Nõukogude Liidul oli sel ajal ühine eesmärk – Eesti iseseisvuse vältimine ja meie väliseestlaste juhid Ameerikas rakendasid end lahkesti selle teenistusse. Nii siis loodi Eesti Komitee.

Komitee juhtivatel kohtadel olid Tunne Kelam ja Mart Laar. Teavet Kelami kohta sain tema USA esinemistelt. Ta oli töötanud Tartus ajaloolasena ja kunagi otsustanud ka kommunistlikkusse  parteisse astuda. Kuid teda ei võetud vastu. Siis sai temast dissident, ta vallandati töökohalt ja pidi edaspidi kasvuhoone ahjukütjana elatist teenima. Küsisin kord, et kuidas tal dissidendina oli võimalik väljasõidu luba saada ja isegi meie Eesti maja külastada, mis enamusele keelatud oli. Kelam vastas, et tal on reisiluba igale maale. Kes ta reisimiste kulud kattis, on teadmata, kuid tal pidi olema hea sissetulek, sest samal ajal ehitas ta omale kolmekorruselist ärimaja Luise tänavale. Mart Laari kohta on vähe andmeid peale selle, et ta USAd ohtralt külastas. Siinse väliseestlaste ringiga tal kontakti ei olnud. Hiljem sai Laar Milton Friedman’i vaba kapitali teooria tunnustuse ja suurema autasu.

Eesti Komitee korraldas eesti kodanike registreerimise, millel registreeriti umbes pool miljonit kodanikku. Moodustati Eesti Kongress, mis alustas Eesti isikutunnistuste väljaandmist. Selle organisatsiooni legaalne staatus, peale selle poliitilise sisu, oli mõnevõrra küsitav. Ülemnõukogu olulisim samm sel perioodil oli rahvahääletus, kus nõuti Nõukogude Liidust lahkumist. See otsus võeti vastu.

Oluline moment saabus 1991.a. augustikuul, kus Gorbatšov’i valitsus kukutati ja võimu eest võitlesid vana kompartei ja mõnevõrra vabameelsem Jeltsini-liikumine. Augusti lõpuks kujunes olukord selliseks, et nõukogude valitsus oli kokku langenud ja teadmata oli, kes seal võimule tuleb. Kasutades seda olukorda kutsuti kokku Ülemnõukogu ja võeti kiiresti arutusele Eesti lahkulöömise küsimus Nõukogude Liidust. Marju Lauristini algatusel kutsuti sinna ka Kongressi esindajad Kelam ja Laar ning veel mõned isikud, kuna nende taga oli küllaltki väärikas poliitiline grupp. Kongressi liikmed võitlesid kuni viimase momendini lahkulöömise vastu, põhjendades seda sellega, et see peab sündima nn järjepidevuse printsiibi alusel. Nad jäid siiski vähemusse ja 11 vastu ja 69 poolt häälega võeti resolutsioon Nõukogude Liidust eraldumise kohta vastu. Niisiis, vaatamata Eesti Kongressi visale vastupanule sai Eesti iseseisvaks.

Järgmisel päeval ruttas Arnold Rüütel Moskvasse ja meie resolutsioon kinnitati Nõukogude valitsuse ja Jeltsini poolt. See sai koheselt eeskujuks Läti ja Leedu lahkulöömise aktsioonidele. Järgnes teiste riikide tunnustuse tagamine, mis läks ladusalt.

Omakorda huvitav oli USA ja meie väliseestlaste suhtumine Eesti iseseisvusse. Tüüpiline näide selle kohta on tunnustatud Kanada populaarse rahvajuhi Tõnu Parmingu seisukoht. Teda kutsuti USA parlamenti andma aru olukorrast Eestis. Tema nõuanne oli, et Eesti iseseisvust ei tohiks tunnustada, sest seal on endiselt võimul kommunistlik valitsus. Kuulda sel kriitilisel momendil sarnast seisukohta eestlase endi poolt tundus uskumatu. Ainukene seletus sellele on, et kuna väliseestlaste juhtkond oli tugevalt CIA mõju all, siis täitsid nad oma eeskirju ka kodumaa reetmisega. Tagajärg oligi see, et kuigi Eesti saatkond Washingtonis oli tunnustatud terve külma sõja vältel, oli USA üks viimaseid, mis Eesti iseseisvust tunnustas.

Peaministriks oli sel ajal Edgar Savisaar. Olukord peale iseseisvuse välja kuulutamist oli uskumatult segane. Äkitselt ilmus mitmesuguseid mõjugruppe, millede jõud ja siht oli kontrollimatu, puudus selge valitsuse organisatsioon ja isegi Põhiseadus, poed olid tühjad, rahvas viletsuses ja koostööd erinevate võimu taotlevate gruppide vahel ei olnud. Kes iganes võimule ligemale sai, tegi seda, mida ta kogemusi omamata paremaks arvas. Muidugi oleks tulnud luua mingi kõikidest parteialgetest ja ühiskondlikest jõududest koostatud grupp, mis meie tulevikku oleks arutanud ja ettepanekuid teinud. Kuid sarnane mõtlemise viis ja koostöö oskus oli meil juba esimese iseseisvuse ajast peale kadunud.

Eestil on läbi ajaloo olnud väga oluline geopoliitiline positsioon – me oleme sillaks Lääne ja Ida vahel ning ühendame nende mõlemaga Skandinaavia idaosa. See andis meile ka nüüd suurepäraseid majanduslikke võimalusi, kuid samas olime, nagu ikka, mitmete suurte jõudude strateegiliseks tulipunktiks. Seega oli meil mitu võimalust – püüda olla võimalikult neutraalsed nagu Läänemere põhjakalda riigid või siduda end ühe või teise poolega ja sel juhul kindlasti läänega.

Vastupidiselt Eesti edasisele arengule oli meie majanduslik seis tookord nimetamisväärse potentsiaaliga – põllud olid viljakandvad, meil oli korralik kalatööstus, meie tehniline intelligents ja üldine töövõime olid märkimisväärsed. Olime haritud ja ennast toita oskav rahvas ja seda võimet oleksime saanud kasutada ka Lääne suunas. Kahjuks seda potentsiaali ei tunnustatud ja selle kasutamise praktilisi viise tegelikkuses ei kaalutud.

Siis aga pääses võimule Laari valitsus. Arusaamatul viisil oli ajaloolasest saanud tunnustatud majanduse ekspert, kes oli veendunud Milton Friedman’i ülivaba kapitalistliku süsteemi toetaja. See oli absoluutne vastand kommunistlikule süsteemile ja selles oli majandusel vaid üks eesmärk – kiire ja hoolimatu kasum. Kuidas see ühiskonna heaolu mõjutab, polnud oluline. Nii ta siis lagundas meie tulutoovad majanduse osad ja müüs kõik kiiresti lääne kapitalile – näiline edu oli kohene. Millise hinna eest ja kes päriselt nende tehingute vahendajad olid pole teada. Kohalikust põllumajandusest lääne kapital huvitatud ei olnud ja Laar suretas selle kui mittekasuliku kommunistliku süsteemi mudeli arvestamata, et põllumajandus oli sajandeid olnud meie rahva elujõu sümbol ja selgroog. Sellega jäi ligi kolmandik eesti rahvast tööta ja koduta. Algas sisemiselt tekitatud ümberasumiste lainete aeg.

Laari süsteemil oli aga ka head küljed. Ta tõi tõesti sisse kapitali, mis ehitas kiiresti üles meie lagunenud nõukogude sise-süsteemi ja tõi ka varasemaga võrreldes uusi majandusalasid, näiteks turism. Võrreldes teiste Balti riikidega olime näivalt neist ees.

Tänast Eestit vaadates peame tõdema, et tänu strateegilistele vigadele ja suutmatusele teha pikaajalisi kestvust tagavaid plaane on Eesti oma olemuselt jäänud banaani-vabariigiks. Meil puudub tootmise jõud, meie palgad on tublisti alla Euroopa taseme ja meie koolitatud tööjõud otsib tööd välismaalt. Eestis on praegu ligi 5000 soome firmat. Madalate palkade ja väärindamata toorme tõttu on nad väga edukad ning lüpsavad eesti majandusest kena kasumi. Meie koolitatud töölised otsivad elamisväärse tasuga tööd Soomes. Sealne kasum nende tööst läheb Soome majandusse. Mõlemal juhul oleme kaotaja positsioonis.

Edu Eestile tõi 1990datel vaba nn kauboikapitalistlik vaim ja võimalus kõike proovida. Täna kägistab meid hirm ja alandlikkus, enese loodud ülipüüdlikkus ja administratiivsed tõkked. Oma riigi, rahva ja kultuuri arendamise asemel olme loomas militaarset katsepolügooni. Meie noored mehed ei ole enam suutelised ega ka taha teenida seda riiki, püss käes.


Eestile on vaja anda tagasi vaba mõtlemist ja pisutki äri vaimu, võimalust oma majandust üles ehitada ja mitte loota väliskapitali „lahkele abile“. Kui kaotame nüüd selle võimaluse olla oma rahva ja kultuuriga, ei pruugi kolmandat võimalust enam tulla. Kolm on kohtus seadus, aga mitte garantii unikaalsete ajalooliste hetkede puhul.