Sildid

, , , ,

Alvar Soesoo

Geoloog, Eesti Geoloogiateenistuse direktor, Tallinna Tehnikaülikooli kaasatud professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Alvar Soesoo tõdeb, et kindlasti on neid ettevõtteid, mis kliimaneutraalsuse terminit ära kasutades rikastuda püüavad.

Jätkusuutlikult toimides on “ühekordset maailma” võimalik päriselt muuta. Alustama peab iseendast.

1. Mis vahe on kliimaneutraalsusel ja süsinikneutraalsusel?

Kliimaneutraalsuse all mõistetakse tihti olukorda, kus regioon ei paiska õhku rohkem kasvuhoonegaase kui regiooni ökosüsteem (kas kitsamas – loodus, või laiemas – kaasa arvatud tehnoloogilised lahendused mõistetes) siduda jõuab. Süsinikuneutraalsuse mõistel on pikem ajalugu. Selle all mõistetakse, kus aasta jooksul inimese poolt toodetud CO₂ kogus on tasakaalustatud sama suure koguse süsihappegaasi kinnipüüdmisega. Mitmetes eri kontekstides on sel mõistel pisut erinev tähendus, tihti ka eri riikide vahel mõistetakse süsinikuneutraalsust erinevalt. Kuuldavasti, näiteks Costa Rica eesmärk saada süsinikuneutraalseks aastaks 2021, mis nende jaoks tähendab seda, et CO₂ emissioonid ei ületa 2005. aasta emissioonide taset. Väga suures plaanis kokku võttes on süsinikuneutraalsust lihtsam defineerida – öeldes näiteks, et kogu süsnikdioksiidi, mille me majandamise tõttu õhku paiskame, me ka likvideerime (kas siis läbi selle füüsikalise või orgaanilise kinnipüüdmise). Kliimaneutraalsus on aga suuresti laiem mõiste, mis eeskätt hõlmaks kõiki kasvuhoonegaase, aga detailsemas mõistes ka inimese poolt loodud suurkonstruktsioone, maapinna ümberkujundust, kosmosesse lendavaid rakette jne. Tihti aga, nii Eestis kui välismaal, räägitakse ka selle mõiste all pigem kasvuhoonegaaside emissioonist, pidades enamasti silmas süsihappegaasi emissiooni. Tugevama loodusteadusliku tagapõhjaga inimesed lisavad emissioonide paketti ka metaani, aga tihti sellega piirdutaksegi. Kasvuhoonegaasid on oma füüsikaliselt olemuselt gaasid, mis suudavad absorbeerida infrapunases spektris kiirgust ehk energiat, ehk teisisõnu hoida sooja kinni meie atmosfääris. Erinevatel gaasidel on erinev osakaal kasvuhooneefektis. Peamised kasvuhoonegaasid nende toime olulisuse järjekorras kasvuhooneefekti tekitamisel on veeaur (toetab kasvuhooneefekti olenevalt Maa piirikonnast 36-72%), süsihappegaas (9-26%), metaan (4-10%) ja osoon (3-7%). Väiksema ulatusega, aga füüsikaliselt väga olulise efektiga, on lämmastikdioksiid (CO₂-st ligi 260 korda võimsam mõju) ja mitmed fluooril põhinevad inimeste poolt toodetud ühendid (mõju kuni mitu tuhat korda suurem kui CO₂-l). Kuid tihti räägitakse vaid CO₂-st kui ainukesest kasvuhoonegaasist. Kui meenutada, et ka meie kaebame viimastel aastatel kõrgenenud niiskuse osas, siis on paslik rääkida ka kõrgenenud veeaurusisaldusest atmosfääris, ehk juba see veeauru-fenomen on suurendanud kasvuhooneefekti, nii lokaalselt, aga suuremas pildis ka globaalselt.

Teiselt poolt, kui meil kasvuhoonegaase üldse ei oleks olemas, oleks kogu maakera keskmine temperatuur miinus 18 kraadi C, mitte aga pluss 15 kraadi C, nagu ta täna on. Ning Eestis oleks siis tõenäoline aasta keskmine temperatuur alla -20 kraadi. Inimese osa kasvuhoonegaaside tootmisel on viimase 150 aasta jooksul olnud kõige suurem just keeruliste fluooril põhinevate gaaside tootmises (150 aastat tagasi oli see osa 0!!!), õnneks neid gaase satub atmosfääri nii vähe, et suure tõenäosusega nad kliimat veel ei mõjuta. Süsihappegaasi osas aga arvatakse, et nn. tööstusrevolutsioon on kasvatanud selle gaasi osa atmosfääris 45%, ehk siis umbes 280 ppm-st aastal 1750 kuni 415 ppm-i sel aastal. Mõõtühik 415 ppm-i tähendab seda, et atmosfääri 1 miljonist gaasimolekulist 415 on CO2 molekulid. Lõviosa sellest kasvust on seotud süsinikku sisaldavate kütuste põletamisega. Seega juba nafta, söe ja maagaasi väljavahetamine millegi „mitte süsinikul“ põhineva vastu muudaks pilti juba drastiliselt. Aga jah, tundub, et kliimaneutraalsuse kasutamine praeguses levinud retoorikas tegelikku asja edasi ei vii ja see mõiste vajab rahvale, tihti ka spetsialistidele detailset lahtiseletamist, seda eriti nende protsesside füüsikalise tagapõhja parema tundmise nimel.

Viljandi järv, 2019-1. T. Stewart
Peegeldused – looduses on kõik omavahel seotud vaatamata sellele,
kas meie seda näeme või ei

2. Kuidas Eesti kliimaneutraalsuseni jõudma peaks? Ja kas üldse peaks?

Kui vaatleme kliimaneutraalsuse mõistet sensu stricto, siis ükski riik ei saavuta seda lähiajal, seda ei saavuta ka Eesti. Need kriteeriumid on saavutatavad väikestes regioonides. Ka praegu on planeedil regioone, mis on juba kliimaneutraalsed, ehk kuhu inimene ei ole jõudnud oma tegevusega haakuda. Ometi jagavad ka need regioonid meie ühist atmosfääri ja ka mitmed muud looduslikud protsessid on jagatud naabritega ja sarnased. Seega, kui me defineerime kliimaneutraalsust regiooniti, ja teeme vastavad arvutused Exceli tabelis, siis see on saavutatav. Ilmselt ei ole keeruline mõni ääremaa piirkond Lõuna-Eestis kliimaneutraalseks arendada/kuulutada. Ometi tegutseme me praegu oma regionaalpoliitikaga vastupidiselt, tahame ääremaa regioonidesse töökohti luua, tootmist tekitada. On lihtne näha, et sotsiaalse “arengu” ja kliimaneutraalsuse vahel valitseb juba sinna sisse programmeeritud vastuolu. Oma särk on kehale lähemal ja rahvana peame me kõik heaseisma oma rahvuse jätkusuutlikkuse eest, aga ka selle eest, et tädi Maalil ääremaal oleks ka võimalik elada. Ehk kokkuvõttes – väga väärt kontseptsioon, kirjutame selle detailselt lahti, teeme seda teaduslikult ja faktipõhiselt ning ehitame sellele Eesti arengukava nii, et see piiraks lõpptulemina tarbimist, aga mitte põhilisi inimõigusi. Hetkel oleme selles asjas küll väga rohelised (selles halvas mõttes, mitte loodussäästlikus mõttes)!

Loe siit, miks kliimaneutraalsuse saavutamine pole imelihtne

Viljandi järv, 2019-2. T. Stewart
Mis hoiab koos seda planeeti? Kas kütked peavad veel?

3. Mida üksikisik Eestis kliimaneutraalsuse heaks teha saaks? Eelistada Rohelist Energiat, tarbida vähem…?

Globaliseerumise arengutasemel, kus me praegu arenenud riikidega asume, on ühel riigil midagi keeruline ära teha. Riikide ühendused võivad küll vastu võtta deklaratsioone, eesmärke ja muid ühisdokumente, aga kui selle taga ei seisa iga rahva esindaja, iga kodanik, siis muutused on keerulised tulema. Kõiksugused keskkonnamuutused on suures laastus kahte laadi: ühed, mis tulenevad otse emakese Maa igapäevasest toimimisest (loe: Maa süva- ja pinnaprotsessidest), teised, mis tulenevad Homo Sapiensi tegevusest, ja tihti on nendevaheline piir väga õhuke.

Jaapan, Indoneesia ja Türgi näiteks võiks küll väljendada ühisdeklaratsiooniga, et “kuna nende majandusedu kahjustavad sagedased maavärinad, siis võtame suuna maavärinate keelustamisele”. Seda kindlasti ei juhtu, maavärinad ei lakka, vähemasti mitte enne, kui planeedil lõpevad laamtektoonilised protsessid!

Üsna palju on protsesse, mis jäävad toimuma ka peale kõiksuguseid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja isegi peale inimühiskonna täielikku kadu planeedilt Maa.

Üks neist on globaalne planeedi soojenemine või jahtumine, mis on kulgenud tsüklitena enam kui viimased miljard aastat meie planeedi ajaloost. Muidugi on planeedi soojenemisel (vähemasti viimasel 100-150 aastasel perioodil) oma osa inimestel, seda eeskätt läbi meie tarbimisharjumuste. Viimast sadat aastat võib õigustatult pidada “mugavusajastuks”.

Võib-olla eneselegi ootamatult oleme loonud oma sotsiaalse keskkonna mantra, kus liigi eksistents on eelkõige seotud füüsilise ja psüühilise heaolu, külluse, mugavuse kasvu ja naudinguvõimaluste mitmekesistamisega. Selle mantra mootoriks on kapitalistlik suhtumine toodetesse, olgu need siis asjad, teenused või selle kõige tarbijad. Niikaua kui tarbimisharjumused ei muutu, ehk teisisõnu riigid ei suuda koostöös oma kodanike tarbimist muuta, ei hakka toimima ka ükski kliimaneutraalsuse deklaratsioon või ükskõik milline rahvusvaheline kokkulepe inimkonna poolt tekitatud keskkonnamõjutuste vähendamiseks. Globaliseerumine on aga hetkel veel dominantne sotsiaalse keskkonna protsess, mis ei ole saavutanud oma haripunkti. Miljardid maakera elanikud on alles suundumas totaalse tarbijaühiskonna suunas (eeskätt Kagu-Aasias ja Aafrikas), just seal on ka populatsiooni juurdekasv kõige suurem. Siinkohal on sobilik meenutada, et eelmise sajandi 60-ndatel aastatel oli maakera elanikkond kolme miljardi indiviidi suurune, sajandivahetuseks jõudis see kuue miljardi lähedale, hetkel on see üle 7,7 miljardi ja aastaks 2050 on elanike arv suure tõenäosusega kümne miljardi lähedal. Kes ohjeldab sellist tarbijate hulka? Hetkel tundub, et mitte keegi! Populatsiooni kasvu pidurdamine ja otsene tarbimisharjumuste “sunnitud” muutmine on olulisemad sellel teel. Süsihappegaasi emissioonide piiramine on võitlus tagajärgedega ja see otseselt ei suuda mõjutada käimasolevaid keskkonnamuutusi, kaudselt aga pidurdaks (liig)tarbimist. Energia ja teatud teenuste oluline kallinemine piirab kahtlemata tarbimist. Kõik need protsessid, mis paraku vähendavad meie mugavust, piiravad kaudselt ka emissioone ja mõju keskkonnale! Jõuamegi selleni, et ilma igasuguseid seadusi, deklaratsioone või kokkuleppeid järgimata saab iga inimene muuta oma keskkonda puhtamaks läbi säästmise, väiksema tarbimise, asjade korduvkasutuse, mugavusobjektidest loobumise ja selliste põhimõtete oma naabrile edasirääkimise kaudu. See, kuidas meie sinuga tarbime mõjutab ka homset keskkonda. Sedasi võibolla ka Rohelise Energia kasutamine, kui selline ost suunaks tegelikult osa kasumist uuemate ja puhtamate (jälle kallimate!) energiaallikate juurutamisse.

Viljandi järv, 2019-3. T. Stewart
Tulevikku vaatamise püüdlusi on mitmesuguseid.
See jääb meile aga ikka peidetuks.

4. Kui tõenäoline on, et ettevõtted kasutavad seda terminit enda huvides ära ning tegu saab olema järjekordse rohepesukampaaniaga?

Kindlasti kasutavad osad ettevõtted kliimaneutraalsuse terminit ja selle ümber keerlevat poliitikat ära, osad ilmselt lühiajaliselt ka võidavad ja rikastuvad. Eks meil neid näiteid ole ennegi alternatiivenergeetikast ja mujalt! Teatud aja pärast ilmselt siiski eralduvad globaalse jätkusuutlikkuse sõelal need, kes valmis madalama kasumimarginaaliga leppima ja panustama tehnoloogiate/teenuste arendamisse, mille jaoks tollel konkreetsel hetkel turg ei ole kõige suurem. Teiselt poolt on raske ette kujutada, kuidas ettevõtja/tootja saaks tarbijat/ostjat agiteerida vähem tarbima, see peab käsikäes käima mõistliku poliitika- ja mentaliteedikujundusega (ehk harjumused). Tarbija – tootja – riiklik/globaalne poliitika on need kolm silotorni, mis kõik peaksid sünkroonselt arenema, aga mitte kasvama, ja ükski neist ei ole “maitsvam või ilusam” kui teine!

Tarbimine on oma olemuselt väga keeruline fenomen, isegi eri inimgruppidele tähendab see mõiste erinevaid nähtusi. Kui ökoloogilise maailmapildiga inimestele tähendab tarbimine ressursside ärakasutamist, siis ökonoomilise maailmapildiga inimestele kaupade ja teenuste ostu-müüki. Ehk summeerides ühiskonnagruppide vaate üheks, võime defineerida tarbimise kui Maa ressursside täieliku ärakasutamise läbi sotsiaalse keskkonna poolt sisendatud tarbimisharjumuste rahuldamise tekkivate ostu-müügitehingutega.

Tarbimise piiramine oleks justkui teoreetiline väljapääs. Kuidas aga piirata tarbimist, kui tarbijad ise juhivad maailma? Regioonides, või lausa riikides, kunagi kunstlikult tekitatud piirangud ei ole harjumusi muutnud, küll aga kallutanud majandustegevust inimeste varandusliku polariseerumise suunas. Järelikult kunstlikud regionaalsed piirangud ei toimi, sest sõnade-tegude dissonants mängib süsteemis olulist rolli. Kapitalistlik maailmamudel saab veelgi tuult tiibadesse. Vajalik on palju globaalsem lähenemine inimese mentaliteedi kujundamiseks nn. rohujuuretasandil, mitte kunstlik võitlus tagajärgedega. Iga harjumus on juba millegi tagajärg! Niikaua kui domineerivaks jääb ainult kasumil põhinev majandusmudel, ei ole suurt midagi võimalik muuta. See mudel, saades uutest tehnoloogilistest arendustest toetust, loob järjest uusi ühekordseid, järjest lühema füüsilise elueaga kaupu. On suur vahe, kas kingad peavad vastu viis kuud või viis aastat, hullem veel mõne suurema materjalimahukusega toote puhul.

Kiire tehnoloogilise ja kapitalistliku mõttelaadiga riigid on loonud meie ümber juba praeguseks „ühekordse maailma“, kus on pühad ühekordse kasutamisega või siis väga lühikese kasutatavusperioodiga asjad. Selle vastu ülesastumine ehk ongi esimene algatus, kus kliimaneutraalsuse suunas arenema hakata saaks, seda nii väikeses regioonis, ühes riigis, ühes ettevõttes, ühes omavalistuses, ühes koolis, ühes peres ja oma mina sees!

Loe siit, miks on mõistlik otsustada, kas elada linnas või maal

Pildid: T. Stewart. 2019