Sildid

, , , , , , , ,

Maailmas pärineb 80% tarbitavast energiast fossiilsetest allikatest. Räägime palju taastuvast, kuid tegelikult on vaja kõigepealt saavutada, et fossiilsetest allikatest tuleva energia kasutus ei kasvaks. Sinna on veel üsna pikk tee.

Euroopa on viimastel aastatel suutnud süsiniku emissiooni stabiliseerida. Arvan, et 2019 on aasta, kus emissioon tegelikult vähenema hakkab. Globaalselt moodustab Euroopa emisioon alla 8-9%. Samal ajal Aasia ja arengumaade emissioon kasvab meeletu kiirusega, mis tähendab, et globaalne emissioon kasvab mühinaga. Isegi kui me suudaks rakendada seni kokku lepitud globaalsed poliitikad, saavutaksime paremal juhul kasvu aeglustumise, ideaalis stabiliseerumise, aga emissiooni vähenemine on veel kaugel.

Eesti

Eesti juurde tulles – 2018 (andmeid 2019 kohta veel pole) oli Saksamaa emissioon ca 860 miljonit tonni, mis tähendab, et Saksamaa on üks neid Vana Euroopa riike, mis ei täida oma emissioonide piiramise eesmärki aastaks 2020. Palju aastaid tagasi sõlmitud kokkuleppeid, kus ka Eesti oli osaline, kuid neid leppeid ei täideta kummaski osas – ei taastuvenergia ega ka emissioonide vähendamise osas. Eesti täitis taastuvenergia eesmärgid üle-eelmisel aastal ja emissioonide osas on täidetud 2030 eesmärk. Absoluutnumbrites tähendab see, et kui Saksamaa emissioon oli 860 milj tonni, oli Eesti emissioon 16 milj tonni ehk umbes 2% Saksamaa numbrist.

Eesti emissioon on pikalt olnud ca 20 miljonit, millest Eesti Energia osa on olnud 10 – 11 miljonit. Möödunud aastal vähendas EE üksinda ca 5 milj, mis tuli loomulikult sellest, et tootsime vähem põlevkivist elektrit otsepõletamisega. Allesjäänud emissioonist 16 miljonit tonni on EE osa 6–7 milj. Ülejäänu – ca 5 milj tekitajaks on põllumajandus ja transport, siis veel muu tööstus ja hooned. Ei taha muutuda isiklikuks, aga enam EE tümitamisest ei aita. Jutt Ida-Virumaast ka enam ei aita, sest elektrit otse põlevkivist toodetakse veelgi vähem ja väga palju on mõtteid, kuidas ringmajanduses kaasa teha, tootes energiat rehvihakkest ja plastijääkidest, mis on Euroopas väga suured probleemid. Depolümeriseerimise teel saab toota madala väävlisisaldusega merenduskütuseid jne. Me suudame neid investeeringuid tänase teadmise alusel teha, mõtted on olemas ja me suudame kaasa aidata kogu regiooni eesmärkide täitmisele.

Eestil ei ole täna üldse põhjust häbeneda. Oleme täitnud oma 2020 taastuvenergia ülesande, saame müüa ca 33TWh kvooti, mida ostavad need, kes oma eesmärke ei täida. 90.-st aastast olema vähendanud emissioone 70%. See oli meie 2030 eesmärk ja sai täidetud eelmisel aastal. Me ei pea kusagil nurgas vaikselt häbenema. Peame nõudma, et Euroopa suured riigid täidaksid ära oma 2012 võetud kohustused, millest nad on üsna kaugel. Teine asi on, et EU peab saama maailma endaga kaasa, muidu ei juhtu maailmas tervikuna mitte midagi.

Need on seisukohad, mida tahaks, et aidataks tõstatada EU-s ja Eestis ja et me ei pea häbenema – oleme tegelikult päris palju ära teinud.

H. Sutter, 31-01-2020


Vastuseks Kaupo Vippi küsimusele nõuka-aja tavavõrdlusest 1914. aastaga:

Statistikat võib teha erineval moel. Kui võtame näitajad Eesti pindala kohta, on kõik hästi. Kui võtame per capita, on Eestist paremaid riike.

Aga võtame veelkord hoonete energiaefektiivsuse, millest juba räägiti. Võrdluses Põhjamaadega on soojapidavus 2 korda väiksem. See on suur probleem, üks põhjustest, miks meil energiat palju kulub ja miks on per capita nii palju emissiooni.

Teine näide – meie autod on üsana suure saastega, sest autopark on oluliselt vanem kui Põhjamaades. Põhjusi ja allikaid on veelgi. Põhjused, miks meie emissioon per capita on suur, ei peitu ainult põlevkivisektoris. Kordan – põlevkivi sektor tõmbas eelmisel aastal poole kokku, mis oli 25% kogu Eesti emissioonist. Sel aastal tõmbame veelgi kokku.

Põhimõtteliselt ei juhtu midagi, kui me põlevkivist üldse elektrit ei tooda. Toodame õli ja saadame emissiooni koos õliga välja. Raha investeerime tehnoloogiasse. Nii saame põlevkivi jätkuvalt kasutada ja saame ka statistika päris heaks.

Ütlen ühe fakti veel. Mis te arvate, millises sektoris kasvab nafta kasutamine kõige enam?

…..

See on keemiasektor. Nähakse ette 25% naftal baseeruvate toodete kasvu. Et suudetaks langusse keerata need alad, kus kasutatakse polümeere, pole usutav. De-polümeriseerimisega on võimalik tagasi anda emissioone ja kui me suudame pürolüüsi protsessiga, mida on Eestis teaduslikult arendatud peaaegu 100 aastat, töödelda vanad autorehvid, plastijäätmed ja kasutada seda toorainena õlide tootmisel ning vähendada seal ka põlevkivitarvet, on see loodusele väga meelepärane.

Ahti Asmanni räägitule lisaks:

Põlevkivist elektri toomisel maksame 65–70% omahinnast keskkonnamakse, kuid me ikka veel natukene toodame. Maksud saab Eesti riik.

Aastal 2018, kui EE oli teeninud €0 kasumit, teenis Eesti riik elektri tootmisest €75 miljonit makse, mida riik saab kasutada igasugusteks headeks asjadeks. Samal ajal ostis 2018 Soome ja Baltikum läbi Soome ja Valgevene Kaliningradi kaudu odavat Venemaa elektrit 16 TWh, mille eest maksti täpselt null eurot keskkonnamakse. Venemaa sai ca 100 miljonit täiendavat kasumit ja on väga rahul EU kliimapoliitikaga. Eesti ostis möödunud aastal sisse 2,3 milj TWh elektrit, lisaks kogu gaasi. Tänu VKG-le on ainult vedelkütuste bilanss pisut positiivne. Kõiges muus oleme üle paljude-paljude aastate muutunud elektrit importivaks riigiks. Möödunud aastal oli Põhja- ja Baltimaade ainus elektrisõltumatu riik Rootsi, Norra oli nullis, kõik teised olid sisseostjad. Väga suur importija on Soome, Leedu ülisuur, Läti ja Eesti natuke.

Kui räägime, et naabrid aitavad välja, siis see ainus naaber on Venemaa.