Sildid

, , , ,

Ajaleht Pealinn (V. Lepassalu) käis Eesti Rooma Klubis uurimas, et mis siis ikkagi 
on tõde pandeemiliselt leviva COVID-19 kohta. Avaldame nakkushaiguste spetsialisti, 
Eesti Rooma Klubi liikme Dr Nelli Kalikova vastused. 

Dr Nelli Kalikova – infektsioonist, epidemioloog, hindamatu kogemusega ekspert

Koroonat on kõrvutatud gripiga. See on jätnud inimestele mulje, et tegemist on tavalise hooajalise viirushaigusega. Ehk tooksite välja need jooned, mille poolest see haigus ei ole nagu gripp?

Selle kliiniline pilt on sarnane gripi jt respiratoorsete haigustega – köha, palavik jms. Kerged vormid jäävadki selliseks, et ei saa aru, on see koroona, gripp või mingi kolmas respiratoorne haigus. Kui on raskemad juhud, avaldub koroona spetsiifilisus, sest kopsudes põletiku teke viib raske seisundini. Eriti vanematel inimestel, kes kuuluvad koroona riskigruppi, võib tekkida raske hingamispuudulikkus. Teiste riikide kogemuse najal arvatakse, et ca 20% tegelikest nakatunutest võivad vajada haiglaravi, neist 5% omakorda intensiivravi, 1% vajab hingamisaparaadi abi. See oli ja on probleem paljudes riikides, sest nii paljude inimeste jaoks ei jätku eriaparaate. Seega meie tervishoiu korraldajatel on, mille üle juurelda.

Mina olen karantiini pooldaja. Mida rohkem me takistame nakkust, seda vähem seda tekib. Ja intensiivravi, sealhulgas hingamisaparaatide abi, läheb siis vähem vaja. Karantiin on väga vajalik. Seejuures avaldub nakkus pigem lühema aja pärast – see kuni kaks nädalat, mida on nakatumisest alates pakutud, on varuga võetud.

Kui nakkav on koroonaviirus – räägitud on meetrisest, aga ka kahemeetrisest ohutust vahemaast võimaliku nakatunuga? Ja on räägitud, et see nakkab kergemini kui gripp, sealhulgas puhastamata telefoniekraanide jm pindade kaudu?

Koroonaviirusest tekitatud haigus on piisknakkus. Kui me näiteks katmata suuga köhime, siis me ei näe süljeosakesi, aga need võivad lennata meetri, kahe meetri kaugusele ja veel kaugemale. Ruumis oleks kaks meetrit vahemaad inimeste vahel suhteliselt väikese ohuga. Aga väljas oleks see vahemaa täiesti ohutu. Kui ma näen kedagi väljas nakatumise hirmus maskiga jalutamas, siis on see täiesti üle pakutud. Isegi kui väljas inimesed üksteisega üsna lähestikku räägivad, siis õhu ringlus on nii suur, et süljepiisad hajuvad ja nakatumist ei toimu.

Viirus on levinud “arenenud” maadesse, kuid erinevus levikus näitab riikide võimet aduda ja kohaneda

Mis puudutab telefoniekraane jm pindu, siis tõepoolest – süljepiisakesed võivad nendele kukkuda või lenduda. Nakkustekitaja võib seal säilida 2-3 päeva. Aga see kõik on rohkem teoreetiline. Teadlased on uurinud pindu laboris ja leidnud tõepoolest pinnalt viirust isegi 72h pärast. Aga see ei tähenda, et suur oht oleks nakatuda telefoni kaudu, sest me „ei laku“ telefoni. Põhiline nakatumine on ikkagi piisknakkuse kaudu. Muidugi on väga hea kui tihti käsi pestakse, sest väga palju nakkusi hoiab nii ära – A-hepatiiti, soolenakkusi jpt. Muidugi tuleb sellesse suhtuda mõistusega – kõik, mis läheb suhu, ikka puhta käega ja kempsus käimise järel alati käsi pesta. See on kuldne reegel. Aga koroona levib ikkagi piisknakkusega. Seetõttu on ohtlikud täistuubitud vagunid ja üldse täistuubitud ruumid.

Inimesed on kaevanud, et haigusnähtudega pole testimine olnud kättesaadav. Üks erakliinik pakkus testimist, €81/test, äsja lõpetas seegi. Kui massiline ja kergelt kättesaadav pidanuks ikkagi testimine olema? Väidetavalt pakuvad mõned keskused kiirteste?

Praegu on valitsuse poolt võetud otsus, et kõiki inimesi ei testitagi, ainult otse riskigruppi kuuluvaid ehk vanemaealisi. Kui oleks palju raha ja võimalusi, võiks võimalikult palju testida. Kuid päriselt loobuda testimisest pole õige. Kõik katarri nähtudega juhud, kõik ohtlikest piirkondadest naasnud inimesed peaks olema testitud. Kui me seda ei tee, siis ei ole meil edaspidi mingit ettekujutust nakkuse leviku ulatusest ja paljud levikut tõkestavad meetmed jäävad tegemata. Kasulik on teada, kui palju inimesi nakatus, kui paljud neist pidid haiglasse minema jne. See on tähtis teave tervishoiuorganisaatoritele.

Inimese enda tervise jaoks on praegu tema testimisest olulisem tema käitumine. Kui ikka on koroona või gripp või midagi kolmandat, siis peaks püsima kodus. Kui inimene põeb tõestatult koroonaviirushaigust, siis püsigu kaks nädalat kodus. Kui inimesel ei esine haiguse sümptomeid, siis on teiste nakatamise võimalus väga väike.

Räägitakse suurest ohust vanemaealistele, aga millised on ohud keskealistele ja lastele?

Tavaline gripp niidab ka vanureid maha. Imelik asi, aga lapsed nakatuvad koroonasse väga vähe. See on muidugi hea. Miks, seda ei tea praegu keegi veel, aga teadlased uurivad. Me ei tohiks lubada, et see viirus satub hooldekodudesse. Seal teeb see ilmselt laastava töö. Mõnes ajalehes on kirjutatud ka sellest, et koronaviirus ohustab HIVi nakatunuid, sest selle haiguse puhul on tegemist immuunpuudulikkusega ja see tekitas ärevust ning paanikat selle viiruse kandjate seas. Kinnitan, et HIV-positiivsed inimesed, kes on arstide jälgimisel ja saavad HIV-vastast ravi, ei pea muretsema rohkem, kui kõik teised inimesed ja nakkusevastased abinõud peavad olema samad, nagu kõigil kaaskodanikel.

Milliste krooniliste haiguste puhul on inimesed ohus? Sageli on juba vanuses 40-50 diagnoositud krooniline haigus?

Mõnes artiklis on olnud juttu diabeedist ja kõrgvererõhutõvega inimestest. Aga ennekõike on ohuteguriks vanus ja nõrgem immuunsüsteem. Hoolduskodudele ja -haiglatele on koroonaviiruse sissetung eriti ohtlik. Seda näitasid teiste riikide kurvad kogemused, kus valdava enamuse surmajuhtudest andsid just need asutused.

Millised tüsistused võivad hiljem, pärast haiguse läbi põdemist esineda?

Kui on kergem või keskmine vorm, siis ma ei ole märkimisväärsetest tüsistustest selles osas kuulnud. Inimene paraneb ja kõik. Kui aga keegi kuulub riskirühma ja saab näiteks kopsupõletiku, siis kopsud võivad muidugi väga viga saada ja paranemine võtab kaua aega.

Tegelikult on see viirus kunstilises mõttes ilus, nii täiuslik. Kas inimese kohta võib öelda sama?

Kuidas oleks võimalik tegeleda nakatanute parema kaardistamisega, et kust riikidest nad on tulnud ja kus piirkondades nakatanud Eestis paiknevad või elavad? ERR viitas, et andmeid avalikustati vastavalt labori asukohale, mitte vastavalt nakatunu elukohale?

Kaardistada ju võib, aga mis sellest kaardistamisest kasu, kui Terviseameti lehel olid alates jaanuari lõpust kirjas kõik riigid, kus kui palju nakatunuid? Ja oli juba näha, et ümber Eesti tõmbub ring koomale ja oht oli mitu nädalat väga suur. Selle taustal toimus 4. ja 5. märtsil Saaremaal Milano ja Eesti võrkpallivõistlus. Uhkusega kirjutati seejuures, et täissaalides. Ja toimuski täissaalides! Saaremaal võinuks olla kõik eeldused jääda üksikuks, koroonast puutumata saareks. Vastupidi sai Saaremaa hoopis esimeseks kohaks, kus koroona hakkas levima Eesti-siseselt. Ma ei kujuta ette, mida mõtles Terviseamet, kui võistluseks loa andis või võrkpalliliidu juht Hanno Pevkur. Kuigi kõik need sportlased olid uljust täis ja tundsid ennast tervetena, viimane ja keelav sõna oleks pidanud jääma Terviseametile.

Ühelt pool paistis enne viiruse leviku algust Eestis silma Terviseameti soov paanikat mitte tekitada, mis on mõistetav. Kas teisalt võis see aga kaasa aidata rahva hulgas liiga kergekäelise või vastutustundetu suhtumise kujunemisele? Ilmekas näide on Saaremaa võrkpallijuhtum?

Epideemiavastasel tegevusel on kaks aspekti. Kui oht on juba käega katsutav, peab tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Meil Eestis, eriolukorra ja kõikide karantiini abinõudega oleks pidanud alustama kolm-neli nädalat varem. Siis poleks meil ka seda Saaremaa kaasust. Seda ranget joont peab pidama järjekindlalt, sest teistes riikides on juhtunud see, et kui ohjad liiga vara lahti lastakse, tuleb epideemia teine laine, mida meil tuleks igati vältida. Seega valvsus peab olema, aga paanikat ei tohi olla. Viimane teeb asja ainult hullemaks. Ka mõistlikud inimesed ei mõista sel juhul, kuidas ratsionaalselt käituda ja hakkavad rumalusi tegema.

Selle kohta naljakas näide Hispaaniast, kus elab minu hea tuttav:

tal on väike toakoer. Hispaanias ei lubata praegu mõnedes kohtades inimestel väljas käia, kuid lubatud on koera välja viia. Ja nii seda koera siis laenutavad tuttavad ja sõbrad, et siis saab vähemalt väljas käia. Nii jalutabki koerake hommikust õhtuni. Seega vinti ei tohi üle ka keerata. Talupojamõistus peab ka ikka töötama.

SARS CoV-2 viirus

Tagantjärele tarkusega – kuidas meie meditsiinisüsteemi nii korraldada, et olla edaspidi valmis taoliste haiguspuhangutega kohtumiseks? Meil pole ju varem toimunud epideemia kriisiõppusi?

Kunagi tegutsesid meil rajoonides ja linnades sellised asutused nagu sanitaar-epidemioloogilised (san-epid) jaamad. Koos selle asutuste võrgu kadumisega kadusid ka epidemioloogid. Mida teevad epidemioloogid? Kui epideemiat ei ole, töötavad nad välja meetmeid, kuidas potentsiaalset epideemilist ohtu vältida ja kuidas seda vajadusel peatada. Praegu tegelevad meil epideemiaga inimesed, kes ei tea epidemioloogiast midagi, kompetents puudub. Nüüd saavad nad kogemusi, aga need on valusad kogemused, sest vead maksavad ju kätte. Eesti Vabariigi ajal ei ole epidemiolooge meil Eestis välja õpetatud. Need kes veel alles, on saanud hariduse Nõukogude ajal, suurem osa on juba pensionil. Hämmastav, et ka praeguse epideemia vägesid juhib spetsialist, kes ei ole ei arst ega epidemioloog!

2003. a ilmus SARSi epideemia. See levis paljudes riikides, meieni see ei jõudnud. Praegu said koroonaga hästi hakkama need riigid, mis õppisid SARSi pealt, eriti selle puhangu läbi teinud Aasia maad. Aga kuigi meid jumal SARSist hoidis, pidanuks me vähemalt strateegia valmis seadma, et kuidas tegutseda, kui mistahes epideemia meieni jõuab. Ja see võib juhtuda igal ajal, koroona pole esimene ega kaugeltki mitte viimane. Globaliseeruvas maailmas on kõik riigid tihedalt seotud. Keegi aevastab Aafrikas, tuleb Eestisse ja toob oma hirmsa haiguse siia. Valmisolek meil sisuliselt puudub. Puudub ka kohalike inimeste immuniteet. Ja lisaks puuduvad läbimõeldud plaanid karantiinideks ja muudeks epideemiavastasteks meetmeteks. Praegu tehakse kõike nö käigu pealt.