Tags
ühiskond, Eesti riik, haridus, prognoos, säästev areng, tulevik, valitsemine
Kirja pannud Merle Karusoo, ERK asutaja ja liige
Siin esitatu väljendab ühtlasi Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
- Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
- Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
- Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
- Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
- Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
- Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
- Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
- Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele.
Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.

Kellel on õigus arvata?
Esitlusele Kirjanike Majas, Tallinnas järgnes arutelu integratsioonile Eestis läbi vabadusaastate ja läbi erinevate mälestuste ning suhtumiste.
Vaata ka Ma olen eesti keele õpetaja – M. Karusoo / eelteade
Täname Integratsiooni Sihtasutust huvi ja toetuse eest
You must be logged in to post a comment.