Alvar Soesoo, geoloog, Eesti Rooma Klubi president 21.12.2021 – 13.05.2021, TTÜ professor
Vähe on seda, mida me saame muuta ümbritsevas keskkonnas; palju aga seda, mida me saame muuta iseendas.
Maailma tulevikustsenaariume on püütud ette näha ja arvutada sajandeid. Kui varasemalt on seda teinud kõiksugu nõiad, meediumid, siis viimastel aastakümnetel tegeldakse ennustamisega teadus- ja rakendusinstituutides.
Suurriigid paistavad oma tulevikuarengute suhtes eriti mures olevat. Maailma arenguid ennustavates asutustes töötab hulk tarku inimesi, ent adekvaatseid prognoose teha on siiski väga keeruline.
Soojenduseks veel üks silmi avav tekstiklipp Alvar Soesoolt: 20. aprill 2021
Maavarade järele ookeani põhja on piilutud enam kui 100 aastat.
Esimesed teaduslikud kirjed raua-ja mangaanikonkretsioonide kohta ookeani põhjas pärinevad juba üle-eelmise sajandi lõpust. 1960ndatest alates on läbi viidud ulatuslikke uuringuid aga ka katsekavandamist sügaval ookeani põhjas. Lisaks Fe-Mn-Co konkretsioonidele on üles toodud polümetalseid maake, mis sisaldavad niklit, vaske, koobaltit, tsinki, kulda, hõbedat ja muid väärtuslikke metalle. Viimased paarkümmend aastat on tegeletud ka teemandite välja toomisega merepõhjast.
Namiibia
Näiteks Namiibia valitsuse ja maailma teemandigigandi De Beers ühisettevõte on tegelenud teemandite otsingutega ja tootmisega Namiibia vetes alates 2002. Praegu on neil ümbruskonnas kuus laeva, mis pumpavad üles põhjasetteid eesmärgiga teemandeid kätte saada. 2018. aastal oli nende toodanguks umbes 1,4 miljonit karaati (1 karaat on 0,2 grammi). Teemante sisaldavate setete ammutamine toimub vaid 120-150 m sügavusel. Praeguse tehnoloogia alusel pumbatakse laevale umbes 60 tonni mere põhjasetteid tunnis, seda 24 tundi ööpäevas. Äri läheb hästi ja ettevõte on ehitamas seitsmendat laeva maksumusega ligi 470 miljonit USD, mille käikulaskmine peaks hinnanguliselt suurendama tootmist poole miljoni karaadi võrra aastas. 18 aastaga on ära kaevandatud umbes 8 km2 ala ja toodetud kokku 5 miljonit karaati teemande. Namiibia on teadaolevate veealuste teemandite koguselt maailmas liidriks ning teemandide kaevandamine on kogu riigi oluliseks majandustegevuseks viimased 100 aastat.
Namiibia veelaune teemandite korilus
Kui Sulle tundub, et peaksid värskendama mälu selle kauge maa kohta, alusta siit.
Vere-raha (blood money) on ikka teemanditega kaasa käinud. Saksamaaa genotsiid Namiibias on saanud nüüd ka ametliku ülestunnistuse.
Aafrika koloniseerimine on ka Euroopa häbiplekk. Teemandite ümber keerlevad kired ei ole vaibunud ja eks kohalikud õpi kasumi teenimise trikid ära.
Arenenud kaevandusmaad, aga viimasel ajal ka Hiina vaatavad mitmete teiste Vaikse ookeani, Atlandi ja India ookeani alade suunas. Väga perspektiivikaks peetakse Clarion–Clippertoni vööndit Vaikses ookeanis, seda eriti praegu üleilmselt kasvama metallibuumi tagapõhjal. Säästlikumale, puhtamale ja rohelisemale majandusele üleminek on kasvatanud vajadust terve hulga metallide järele kordades kuni kümnetes kordades. Kui vaatame nn. akumetallide, aga ka haruldaste muldmetallide vajadust, siis on selge, et maismaal asuvad teada olevad maardlad ei suuda uut vajadust katta ja otsingufirmade pilgud pöörduvad veelgi fokusseeritumalt ookeanide suunas.
Erinevate riikide huvid tulevikumaardlate osas on tekitanud lapiteki ookeani põhjas – riigipiirid maismaal ei näita enamõiguste ja kohustuste tegelikkust
Ookeanides on palju avastada. Teadaolevalt on metallide osas kaardistatud vaid 0,0001% ookeani põhjast. See keskkond ei ole aga inimtegevusele lihtsamate killast. Ettevõtted selles vallas sünnivad ja hääbuvad. Viimased uudised räägivad maailma esimesest ja ilmselt edukamast firmast – Nautilus Minerals, mis on nüüd tegevuse lõpetanud. Firma loodi 1987. aastal ja viis läbi väga edukaid metallide kommertsuuringuid mitmel pool Vaikse ookeani lääneosas, sh. Fijis, Tongal, Vanautul ja Saalomoni saartel.
Nautilus Minerals
Nautilus Minerals’i plaan oli alustada suuremastaapset veealust kaevandamist Paapua Uus Guineas 2019. aastal. Tegu oli Solware 1 projektiga, kus kaevandusala asus 1600 m sügavusel. See oleks olnud maailma sügavamaid kaevandusprojekte, kus oleks vee peale toodud põhiliselt sulfiidset vase- ja kullamaaki. Unikaalse veelause puurimistehnikaga kaardistati ära maardla, kus vase sisaldus maagis oli hinnanguliselt >7 %, kulda >5 g/t, hõbedat >23 g/t ja tsinki >0,4% – need kõik on päris kõrged metallide sisaldused kaevandaja vaatevinklist. Piirkonna kaevandusväärse maagi mahuks hinnati üle 230 tuh tonni. Firma oli varasemalt ära teinud suure arendustöö veealuse kaevandamise ja seda toetava tehnika arendamisel. Koostöös mitmete firmadega, sh. Soil Machine Dynamics olid projekteeritud ja valmis ehitatud ilmselt maailma parimad allvee kaevandusrobotid, veealuse puurimistehnika ja maagi transpordi konveierid. Aga elu läks teisiti – 2019. aastal lõpetas firma hoopis pankrotiga ning veel värske värvi järgi lõhnav maailmas ainulaadne allveetehnika ootab nüüd ostjaid.
Kokkuvõttes võib öelda, et uued globaalsed rohearengu trendid vajad palju uusi metalliressursse. Ookeanides on need lisaressursid tegelikult olemas, aga kas ka ühiskondlik toetus sellise kaevandamise läbiviimiseks on olemas, selles ongi küsimus. Nii nagu maismaal, kus ühiskondlik vastuseis kaevandamisele on suurenemas, on seda vastuseisu tunda ka mere- ja ookeanipõhja kaevandamisele.
Joonis illustreerib, kuidas on ühe piirkonna teemandite kaevandamise vahekord muutunud vaid viimase 5 aasta jooksul: ooker on maismaal toimuv kaevandamine, sinine ookeani põhjas
Suure tõenäosusega jätkavad De Beers ja Namiibia valitsus sealses rannikulähedases meres teemandite ammutamist veel palju aastaid. Küsimus siin on pigem selles, kas kaevandustegevus hakkab lähiaastatel toimuma kõrgtehnoloogiliste metallide turuvajaduse rahuldamiseks mitmete kilomeetrite sügavusel maailmameres või peame suuna võtma arenguviisile, mis ei vaja suures mahus metalset toorainet.
Namiibia teemante – haruldane sinine mineraal ja kõrval valge naturaalsel kujul ja lihvituna
2020 novembris avaldas ERK oma seisukohad seoses kohalike maavaradega. Seisukohtade koostamise taga olid eksperdid nii Klubist kui selle ümbert, seisukohad avalduvad tõlgituna ka rahvusvahelises erialases pressis. Teema jätkub kuni on veel varasid, mida jagada.
2021 maikuu avalik arutluse alusettekande tegi Alvar Soesoo, teesid on esitatud allpool.
Eesti Rooma Klubi tava on kutsuda juurde oponeerima-kaasa mõtlema ka asjatundjad ja eksperdid väljastpoolt Klubi. Seekord aitavad teemat mõtestada:
ERK avaliku maiväitluse 2021 eksperdid:
Sirli SippKulli, Eesti Geoloogiateenistuse direktor
Raivo Vasnu, NPM Silmet peadirektor
Sulev Mäeltsemees, regionaalpoliitika ekspert
Hardi Aosaar, Eesti Geoloogia Seltsi juhatuse esimees
Millest oli juttu?
Käsitlesime kriitiliste metallide saadavust maailma mastaabis,
arutlesime, kuivõrd realistlik või utoopiline on Eestil ise end nendega varustada,
üleval oli küsimus, kas meie maapõues olevad maavarad võiks Eestit rikkamaks teha ja lahendada Ida-Viru regionaalpoliitilise probleemi – asendada põlevkivil baseeruv heapalgaline tööhõive teiste maavarade kaevandamise-väärindamise hõivega.
Väitlust juhtis Olavi Tammemäe
Valitsuse seatud piirangute tõttu oli osalejate arv kohapeal limiteeritud. Kõigil huvilistel oli võimalus esitada oma küsimusi enne arutelu.
Professor Alvar Soesoo arutelule Tuleviku maapõueressursid: piiridega lõpmatus?
Valmistades ette järgnevat arutelu, on seekordne teema juht Alvar Soesoo esitanud nn diskussiooni vajavad mõtted ja väljaütlemised Eesti lähikümnendite tuleviku võtmes.
Üks või teine metall või aine ei kao siit maamunalt kuhugi – mida sellest tehakse ja kes teeb on aga väga piiriletud. Kas me hoomame neid piire?
Me elame suurte muutuste ajastu lävel. Tarbimis- ja muu keskkonnakoormus ületas juba eelmise sajandi keskel planeedi naturaalse talumise piiri.
Dr Alvar Soesoo on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud teadlane, tippjuht, mõtleja, filosoof ja publitsist. Ja muidugi – Eesti Rooma Klubi liige.
“Miski pole enam see, mis oli” on viimasel ajal paljude inimeste esimene mõte ja emotsioon hommikul ärgates. Küll tahaks sellest jubedast unenäost välja saada, ei taha enam mängida osa ühes maailmalõpu ulmefilmis, tahaks, et see kõik lõpeks nüüd. Valdav osa maailmast soovib pöörduda tagasi mõned nädalad või kuud tagasi tuntud olnud tuttavasse maailma, kõigi oma harjumuspäraste asjade ja teenuste, kogu oma mugavuse ja tarbimise rutiini juurde. Väga raske on aktsepteerida, et see ei olegi enam lihtne, kui üldse võimalik. Miski pole enam endine!
Tallinn on energiapäeva korraldanud alates 2011. aastast eesmärgiga suurendada linnaelanike teadlikkust energiatõhususest ja kliimamuutustest. Varasemate aastate rõhuasetus energiasäästule on laienenud globaalsemaks planeedi kestvuse teemaks.
Energiapäeva sümpoosion „KASVU PIIRID“ ja sellega seotud tegevuste teemapüstitus lähtub akuutseks teemaks kerkinud planeedi üha kasvavast energiatarbimisest, kriisidest tingitud energiaressursside nappusest ja energiajulgeolekust.
Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud uuringu raport „Kasvu piirid“ annab ettekujutuse planeedi rahvastiku plahvatuslikust kasvust, ressursside hukatuslikust tarbimisest, mis on arutu priiskamise ja majanduskasvu soodustamise huvides reaalselt lõppemas ca 50 aasta pärast. Ammu enne ressursside ammendumist.
Täna – 50 aastat hiljem – oleme jõudnud seisu, kus peame nentima raamatu prohvetlikkust ja seniste süsteemide kokkuvarisemise algust vaatamata hoiatustele.
Vene-Ukraina sõda on juba tugevasti mõjutanud meie energiastrateegiat Euroopas. Muutused on aga algusjärgus. Riigid otsivad võimalusi kiireks rohepöördeks. Kasvamisel on piir(id) ees. On tulnud aeg külluse asemel kasinusele orienteeruda ja paljuski ning üsna järsult oma kasvavat mugavust ümber hinnata.
Kuhu ja kuidas me saame edasi kasvada – kas kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, või hoopis tihedaks ja kestvaks? Ressursside võimalikult säästlik kasutamine ehk lihtne talupoja tarkus (näiteks sea kasutamine viimse harjaseni) peab saama ühiskonna vastutusliku mõttelaadi osaks.
Tallinna linna strateegiline plaan on jõuda kliimaneutraalsuseni hiljemalt 2050. aastaks. Euroopa Liidu poliitika ärgitab meid veel ambitsioonikamale ja kiiremale üleminekule. Linn seisab silmitsi suurte väljakutsetega.
Sümpoosion oli linna kodanikele, kohtade arv piiratud.
Tuuli Stewart on Eesti Rooma Klubiga olnud ligi 20 aastat, viimased 8 aastat juhtinud Klubi meediat ja avalikku kuvandit. Tuuli kohta loe lähemalt klõpsates pildil.
Klubi juurde tõi ta tema kunagine globaalteemade õppejõud prof. Lembit Valt, kes oli ERK eelkäija, Eesti Tuleviku Kongressi asutaja, Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja, füüsik, filosoof, ja muuhulgas Edgar Savisaare doktoritöö juhendaja teemal “Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid”. Raamat, mis on selle töö kokkuvõte, on unikaalsena saadaval ERK raamatupoes.
Eesti Rooma Klubi 2022 kevadine hooaeg oli tormiline peale pikka pausi oli võimalus tasapisi hakata taas korraldama avalikke kogunemisi. Kuigi need olid piiratud mahuga, oli see siiski formaadi vahetus.
Maailm oli aga sel talvel hakanud pöörituma nii kiiresti ja erinevates suundades, et selles selge sihi ja globaalse ning lokaalse vahekorra hoidmine ning selgitamine oli tõeline katsetöö. Segadikus olid ERK liikmedki rohkem hõivatud kui varem, mõne liikme osalemine meedias oli igapäevane.
Kõigele vaatamata hoiti tavapärast korralduslikku rütmi ja hooaeg lõppes üldkoguga ning sellejuurde käivate formaalsustega – aastaaruanne, liikmete ettepanekute ärakuulamine, sõnavõtud ja ettekanded.
You must be logged in to post a comment.