Author Archives: Eesti Rooma Klubi

Kaheharuline inimaru ja mõtte hargnemine ehk binaarseid opositsioone ja muid dihhotoomiaid

09 Teisipäev apr. 2019

Posted by in klubi ettekanne

≈ Lisa kommentaar 

Arvo Sirendi ettekanne Eesti Rooma Klubis, 9. aprillil 2019

Arvo Sirendi

Olen alati alustanud mingis mõttes kas liiga vara või liiga hilja. Alustamine tulenes pigem ettevaatamatusest ja ohtude liiga vähesest märkamises. Mõnedki, kes üldse midagi n.ö endast suuremat on teinud või kes jätsid tegemata selle, on seda kahetsenud. Shaw: Kas võtad naise või ei võta – igal juhul kahetsed. XX sajandi Eesti põllumajanduse 5-köiteline lugu tuli kirjutada, sest see oli Maaliidus, ministeeriumis, toimetuse kolleegiumis, samuti sõprade, paljude põllumeeste ja kolleegidega läbi arutatud. Ise ka tahtsin seda teha. „Rahvavõimu manu, man ja mant“ – seda soovitas teha spiiker Toomas Savi. Wer schreibt, der bleibt – ütles prof Olev Saveli. Oleneb, mida kirjutada ja kuidas välja kukub.

Neist viiest köitest „Kaheharuline inimaru ja mõtte hargnemine ehk binaarsed opositsioone ja muid dihhotoomiaid“, millest me täna räägime, ei saa kokku panna tunni-ajalist kokkuvõtet. Teema on lai. Küll aga võib teha mõned märkused ja eelistatult laenuna võõrast tarkusest. Algul mõtlesin kirjutada paar raamatut kvintessentsist. Olemises on määrava tähendusega olemus (essents). Essentsidest olulisim on kvintessents (quinta essentia – tõlkes: viies essents, mis lisaks neljale maisele ürgelemendile – vesi, maa, õhk ja tuli – on kosmiline, taevane element – eeter, ka kui hele tuliaine). Keskaegses filosoofias oletati, et see on eriti peen element, mis määrab asjade olemuse, põhituuma, mille kaotamisel iga asi lakkab olemast see, mis ta on

Arvo Sirendi

Inimese loomuses, olemises, essentsis on midagi taevalikku ja jumalikku, inimene kõlab ju uhkelt ja ülevalt. Kuid et inimeses on ka midagi põrgulikku ja kuratlikku, avalikku või varjatud, siis kõlab inimene aegajalt häbiväärselt ja alandavalt. Kõik kuriteod on inimese tehtud, enamus mõttetult, isegi ilma rahva- ja omakasuta.

Jõudu on kuulutatud ainsaks vooruseks, jõud oleks siis kõige õigustus, ilu ja võim. Ka armastus taandub siis võimutahteks ja rahuldatud vallutuseks ja, sammsammult saab sümpaatia antipaatiaks ja armastus vihkamiseks.

Näib, et kogu maailm ongi kahest poolest kokku pandud – positiivsest/negatiivsest, heast/kurjast, pimedast/valgest, tõest/valest, assimilatsioonist/dissimilatsioonist. See pole üksnes inimkonna probleem, See on pärand loomariigist, murra või lase end murda. Valeta ja peta. Mimikri, enda suureks kujutamine, värvi vahetamine keskkonda sulandumiseks. Ent looma- ja taimeriigis pole peale inimese kedagi, keda segaks kõlbeline, moraalne vastutus iseenda, teiste inimeste, looduse ja/või Looja ees.

Ent miks just kaheharuline, võib-olla siiski paljuharuline?

I.               Osa: Dihhotoomia loomus.

Olemine/mitteolemine, all/peal, enne/pärast, olevikus/minevikus, siin/seal, mina/mittemina (teine), minu/mitteminu, minu teine mina, meie/nemad. Egotsentrism kuni egoismini ja nartsissismini koos patoloogiateni. Inimene/Jumal, kas inimese näo järgi või jumala näo järgi. Keha/hing – hing ja vaim kui ainetu keha, sisu ilma aineta, taeva kingitus, mille loomus on müstiline, müütiline. Maa/taevas. Tuli/vesi. Tõde/vale, Sõda/rahu, Olla/mitte-olla Aru/arutus, Liikumine/Paigalseis. Tervik/osa, Püsivus/Muutus, mõistus ja mõistusetus, Tees/antitees kuni sünteesini. Miski/eimiski – nende filosoofiline suhe ja matemaatiline lahendus (Leibniz). Transtsendentsus/ transtsendentaalsus.

Näiteks – Araabia maailm oli eimiski. Selle sünnitas üleöö idee, inimvaim, mille nimi oli Mohammad, kelle teadvusse usaldati taevalik ilmutus. Sellest sündis kultuur, riik, maa Indiast Marokoni ja see on laienenud.

Nihilism on totaalne skeptitsism, kõige eitamine, kõik-on-mõttetu ideoloogia. Sartre järgi on ei-miski kui olematus, esitatud puuduva olemise pinnalt, veel kasutamata potentsiaalne olematus on olemise olematus. Heideggeri järgi olematus mitte pole, vaid seda eitatakse, see sünnib maailma negatsioonide kaasabil. Samuti on Tillichi järgi olematus osa võimalikust olemisest kui potentsiaalsusest, mis on veel tegelikkuses kasutamata. See on ka eksistentsialismi ja essentsialismi hoiakute vastasseis ehk väljaulatuva ja olemasoleva vastuolu.

Inimvaim, kurivaim, Püha Vaim, aja vaim, Tartu vaim, absoluutne, objektiivne või subjektiivne vaim, maailma vaim, kambavaim. Ken Wilber: Tõusev/laskuv vaimsus. Ruumiliselt paigutuselt parem/vasak, ülal/all, ees/taga.

Düaadile lisandub või saab lisada siiski mõttelise viljaka või viljatu kolmanda: lahendus, eikellegimaa, hall tsoon, kõhklus, leigus, kompromiss, konsensus, sallivus, suhtelisus, ükskõiksus, mitteteadmine, mitteteadatahtmine, valiku ehk alternatiivi puudumine, probleemi tühisuseks kuulutamine, otsustamatus, lörts, pooltõde, poolvale. Estofiilia on esitatud meil russofoobia modifikatsioonina, kuid räägitakse integratsioonist assimilatsioonini, näiva vabanemiseni russofoobia tondist. Vabaduse/orjuse vahele mahub inimkonna ajalugu. Tertium non datur. De omnibus dubitandum. Subjektivistlik kvietivism ja relativistlik konventsionalism. Disjunktiivne konjunktiiv „ kui“ ja näiteid.

Eenok Korneli raamat: „Kuldset keskteed ei ole“.

Kas siis dialektika või trialektika? Sisulist vastust mul polnud.

Pascal: Tõstke eesriie. Tehke, mis tahes, ikka tuleb kas uskuda, eitada või kahelda. Loomulik teadmatus (tabula rasa) sündides areneb õpetatud teadmatuseks kasvõi kogu maailma tarkuse omandamisel, sest selgub või kujuneb arusaamine enda mitte-midagi teadmisest, sest teadmine on vaid imeväike oaas teadmatuse hiigelkõrbes, sest iga üksik uus teadmine või vastus avas igakord ukse kümnetele uutele vastuseta küsimustele.

Budism on kesktee leidmise õpetus. Kristluses on patt ületav andestusega, kuid lõpp tähendab eshatoloogilist puhastustuld. Seda ei saa öelda zoroastrismi kohta, kus maailm on algusest lõpuni kahene ja hävineb kahesuses või selle kokkupõrkes.

  • Kalevipoeg: … ainult keskmised jõuavad koju.
  • Ovidius: Medio tutissimus tibi. Kesktee on sulle ohutum.
  • Heine: Kui maailm lõheneb kaheks, läheb lõhe läbi luuletaja südame.
  • Aristoteles: Ole oma tahte isand ja oma südametunnistuse ori.
  • (Südametunnistus eri keeltes). Mõõdukus.
  • Male on kokkulepitud reeglitega kahe vastasmängija koosmäng. Nagu muudki mängud.
  • Binarism: millel pole vastandit, seda pole olemas või on see määratlemata. Iga asi on mõistetav oma vastandi kaudu.
  • Sekkumine mittesekkumine isearengusse: Laozi ja Confucius, Voltaire ja Rousseau.
  • Teise poole, kas hinge või aine eitus või vastavalt primaarsus/sekundaarsus.
  • Riik/rahvas Demokraatia ja vastandite paljusus. Cramsci. Ajakirjanduse vabadus kui ühtede vabadus teiste piirangute arvel.

Suverääni vabadus (Regis voluntas suprema lex). Mõtlemise vabadus. Vaimuruum on vabaduse ruum, füüsiline ruum on paratamatuse ruum. Füüsilise ruumi vabaduse algpõhjus ja lõpptulemus on ikka vaimuruumis. Pascali järgi on ajast ja ruumist kõrgemal vaid tõde ja vabadus. „Kui ma vaatlen oma elu lühikest aega, mille eelnev ja järgnev igavik endasse imeb, seda väikest ruumi, mida ma täidan ja mis – nagu ma ise näen – mulle tundmatute ja mind mitte tundvate ruumide laotusesse vajub, tuleb mul hirm peale ja ma imestan, et ma olen siin ja mitte seal, sest ei ole mingit põhjust olla pigem siin kui seal. Ja miks just praegu ja mitte kunagi enne.“

Ramayanas kirjutatakse: See maailm on määratud igavesti kannatama vastaspaaride käes. Rahunemiseks ja õndsuseks on vaja tõusta inimloomuse vastanditest kõrgemale metatasandile ja vajadus lahendamiseks kaob. Seni, kuni selleni pole jõutud, jätkubki lootusetu kõikumine Scylla ja Charybdise vahel. Maailm pole kõlbeliselt suurem inimestest, kes selles maailmas elavad.

Oma ja laenatud ligilähedaselt samatähenduslikke sõnu: vastandus, vastuolu, vastuoksus, vasturääkivus, vastukäivus, vastukaal, vastasrindlus, vastaspoolsus … Paradoksaalsus, antonüümia, dissonants, disharmoonia, dihhotoomia, apooria, oponets, antagonislikkus, antinoomia, düaad, antipoodsus, polaarsus, konfliktsus, kontraarsus, kontrastsus, kontradiktsioon, kontravers, kontrapolaarsus, negatsioon, divergents, diferents …

Vastasseis reaalsuses on igavene, ent vaimus mõistuse tekkimisest peale, kõigis aegades ja igas ruumis.

Maurice Merleau Ponty: Fenomenoloogiline (nähtuste kirjeldamisele rajatud) maailm ei ole eelneva olemise eksplitseerimine (seletamine), vaid olemise rajamine; filosoofia ei ole eelneva tõe peegeldus, vaid, nagu kunstki, ühe tõe teostamine. Küsitakse, kuidas on see tõestus võimalik ja kas ei leidu asjades juba enne eksisteerivat Mõistust. Kuid ainus eelnevalt eksisteeriv Logos on maailm ise ja filosoofia, mis toob esile ta avaldunud eksistentsi, ei alga iseenda võimalikkusega – ta on aktuaalne või reaalne nagu maailmgi, mille osa ta on, ja ükski seletatav hüpotees ei ole selgem kui see akt ise, mille kaudu me võtame käsile tolle lõpetamata maailma, et püüda seda tervikuks muuta ja sellest mõtelda. Ratsionaalsus ei ole probleem, selle taga pole midagi tundmatut, mille olemasolu me peaksime ratsionaalsusest lähtuvalt kas deduktiivselt kindlaks määrama või induktiivselt tõestama. (deduktsioon üldiselt üksikule, eelduste tõesuse korral on järeldus tõene). Saladus võib olla, saladuse kaotamine mingi nn lahenduse abil ei tule kõne allagi, sest saladus on eespool kõiki lahendusi.

Seaduspärasused (normid) ja kõrvalekalded. Eksitused aistingu, taju, mõtlemise, mälu ja faasis, kuigi need on meie teadmise ainsaks allikaks.

Blaise Pascal: Inimene on olend täis loomupärast ekslikkust, mida suudab korvata ainult halastus. Miski ei näita talle tõde. Kõik petab teda; vähe sellest, et tema kas tõeprintsiipi – mõistus ja meeled – pole kumbki siirad, need petavad teineteist ka vastastikku. Meeled petavad mõistust väära näitlikkusega; aga seesama vingerpuss, mille nad mõistusele mängivad, tuleb neile omakorda tagasi: mõistus maksab neile kätte, Hingekired viivad meeled segadusse ja tekitavad neis ekslikke muljeid. Mõlemad valetavad ja petavad üksteise võidu.

Aberratsioon (ld aberratio) kõrvalekalle, hälve, hälbimus.Deviatsioon kui sünonüüm. Delusioon – taju häire. Aistingu ja taju hälbimine ja sellega seotud probleem. Põhjuste avastamisega, eksperimentidega, mõtlemise, analüüsi ja sünteesiga on püütud tõe jälile saada. Kas päris- või näivtõe jälile? Kord ja korratus. Prigogine – juhuslikkus või sattumuslikkus kaose jõudmisel bifurkatsioonipunkti. Bi+furca – haru, kahenemine, näiteks ka hingetoru või jõgede harunemine.

Arvo Sirendi

Aberratsioone: astronoomias: taevakeha näiva asukoha muutumine taevalaotuses, tekib nt Maa tiirlemise tõttu Päikese ümber; füüsikas: optilises või elektronoptilises süsteemis tekkiva kujutise moonutus, kas ka virmalised.

Veel aberratsioone:

Kromaatiline: kujutise ääred muutuvad vikerkaarevärviliseks (punane taevaäär päikese loojumisel, s.o polükromaatilise valguse dispersioon läätsedel, prismadel. Teada on, et see, mida silmad näevad või kõrvad kuulevad, keel maitseb, nina haistab jne – see pole välismaailma tegelikkus, vaid aistivate organite looming, kusjuures taoline kasulik loominguvõime on taeva kingitus või evolutsiooni saadus. Maailm on värvitu, helitu, maitsetu, lõhnatu jne – need loob aistiv olend. Me ei saa füüsiliste värvide või värvilahuste segamisega valget, sest iga üksik komponent on tumedam kui valge. Teatakse, et subjekt allub objektile, sest objekt on, subjekt pöördub tema poole. Objekt on aga ka taju puhul ühtlasi subjekti looming, sest subjekt määrab tingimused, milles nähtuv talle nähtuv, olgu subjekti võime empiiriline või transtsendentne, kusjuures transtsendentne rakendus on empiirilise rakenduse seisukohalt võimatu või paradoksaalne ning teostub ainult välise vägivalla puhul (Kant). Kant loetleb: tunnetusvõime, ihavõime ning mõnu- ja norutunne. Ülevuse tunne on rohkem kui see, mida me kujutlusjõuga haarata suudame (avamere üüratus, tormise mere vägevus, tähistaeva ja kosmose hoomamatus).

Võimed – passiivne meelelisus ja kolm aktiivset võimet – kujutlusjõud, aru ja mõistus.

Sfääriline: kujutise ebateravuse (dispersiooni) tekkimine pindade moonutaval kokkupuutel, kiired ei koondu kujutise tasandis ühte punkti, vaid moodustavad väikese ringikujulise laigu;

Gnoseoloogiline (fenomenoloogiline): Tunnetussüsteemi aistingulised, mõttelised ja tajulised hälbed, hullumeelsus, unenäod, hallutsinatsioonid, sundmõtted, hoiakud, eelarvamuste prevaleerimine, paranormaalne selgeltnägemine, heitlikkus, fantoomvalud amputeeritud jäsemetes ehk fantoomjäse, mida selgitatakse tõrjefenomeniga, mis jääb kinni oma püüdlustes jäsemest loobuda. Isiksuslik aeg on ebameeldiva faktiga seotud, umbisikuline voolab vabalt edasi. Möödunud olevik keeldub minevikuks saamast. Aberratsioon viitab sellele, et aju saadab valuks formeeritud signaali sinna, kus ta peaks olema, kuigi seda kohta pole mujal, kui aju enese poolt kujundatud (loodud) ruumis. Igasugune ebameeldivus tahab aina kaas tulla ja sellest on raske vabaneda;

Geomeetriline: nt kooma (asümmeetriline laiguke, mille suurus kasvab kauguse kasvades), astigmatism (ellipsi puhul kahe keskpunkti teke ringi ühe keskpunkti asemel), pildivälja kõverus ja distorsioon (kujutis on terav, kuid ei ole esemega sarnane);

Bioloogiline või geneetiline: liigi tavalisest kujust tugevasti kõrvalekalduv vorm – kromosoomi struktuuri muutus, hetero kalduvus homoseksualismile;

Eetiline: obstsöönsuste kasutamine või sotsiaalsete käitumismustrite ignoreerimine;

Religioosne: Pühadus ja selle teotus. Patt, lunastus ja piht; Jumala, absoluutide ja religioossete rituaalide, pühitsetud isikute, elu, toidu, fundamentaalsete põhimõtete jm pühadus, näiv kombekohane või päris;

Emotsionaalne: Kui suur armastus konverteeritakse sama suureks vihkamiseks, alandus konverteeritakse kättemaksuks objekti vahetusega või ilma vahetuseta. Ei ole teada, kas sellega kaasneb fermentatiivne biokeemiline muutus organismis ja mis saab rahuldusest eesmärgi muut(u)misega? Agape ja Erose vastandus;

Hermeneutiline, semantiline, semiootiline või lingvistiline: sõna tähenduse päritolu ja moodsa väljendusviisi või keelelise hälbimise teadlik või mitteteadlik esitamine;

Poliitiline, ideoloogiline: Näeb, kuuleb normaalselt, ent tunneb, kinnitab ja salvestab mälus nii nagu vaja;

Näivloogilisusest või mitteküllaldasest tõenäolisusesttulenev: Peirce nimetas parima seletuseni jõudmist või tõendusmaterjali abil laiema seletuseni (explanation) jõudmist abduktsiooniks, Need võivad olla ratsionaalsed loogilise positivismi aspektist. Ideed peavad olema selged ja distinktsed (clear and instinct ideas). Neid katsutakse looduslike katusseaduste alla ühendada. Näiteks Kepleri seadused on dedutseeritavad Newtoni liikumisseadustest. Kas nad aga on piisavad. Mingi konkreetse aktsidendi abil täpsustatud väidet ei ole lubatud üldiseks tõsta.

Pühaduse teotus või eitus

Püha pole mõningase ettekujutuse mõõdus jumala looming, elu, inimese elu, tema töö ega töövili, leib ega leivakõrvane. Pühaduseks materialistlikus pragmatistlikus (kasule ja tulemuslikkusele orienteeritud) maailmas on kuld, raha, eraomand, millele peaks olema tagatud vaid puutumatus. Eraomanik saab oma omandi orjaks, teenijaks, hoidjaks, hooldajaks. Ja seda on alati vähe sedamööda, mida rikkam on omanik.

Valgustusaja üks valikutest: deism/ateism.

Voltaire – valgustuse sümbol „Zadig ehk saatus.“ Kristlikud doktriinid on ebausk ja kirik on vaimulike võimuihast rikutuna. Kiriku aadressil hüüatus: Purustage koletis! Ta toetas deistina loomulikku usku.

Rousseau lähtus fatalismi ja kasvatuse kõikvõimsusest. Vabadus on vabatahtlik allumine arusaadavatele ja üldisest tahtest pärinevatele seadustele. Positiivne ja negatiivne vabadus. Rousseau: „Emile“. Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb: kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi. Mida suurem on riigivõim, seda suurem on üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse. Kui riigivõim kuulub rahvale, siis on see piiramatu.See on etatism. Hilisem Mussolini: Kõik riigi eest, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu. Vrdl: Cramski “Vangla vihikud“.

Parun Charles Louis Montesquieu – valgustatud aristokraat „Seaduste vaim“. Ta tahtis taastada Prantsusmaal enne absolutismi valitsenud süsteemi võimude lahususe doktriiniga tõhustatuna ja põhjendatuna. Kuid siis said võimule ja ajalukku valgust mittekannatavate tegudega Robespierre, Danton, Saint-Just, Westermann jt.

Kant: Valgustus on vabanemine omasüülisest alaealisusest ja vastutuse võtmine.

Kuigi Makedoonia Aleksander suri 32-aastaselt, pälvis ta nimetuse Suur või araablaste hinnangul Kakssarv, kui võimukandja Ida ja Lääne üle. Ta vallutas Früügia (n.ö Gordioni mõõgahoobiga), samuti Babüloonia, Egiptuse, Pärsia ja tüki Indiatki, Babüloonias sai tal selgeks, et Aristotelese kogu õpetus pole kõigis aspektides õige, on osalt pigem vale, näiteks see, et väljaspool Balkanit valitsevad inimeste maailma vaid metslased, barbarid ja kultuuritus. Indias sai ta selgeks, et vallutused on mõttetud, ainus tagajärg on kahju, et vaid makedoonlasi jääb vallutuste tagajärjel aina vähemaks. Ta pidi ise otsustama. Ema aga käsutas järjepidevalt teda ahistavate arlekiinlike juhtnööridega, Aleksandrile jäi mulje, et tal ikka veel üürivõlg nabaväädiga aheldatud sundüürnikuna 9-kuulise aja eest emaüsas. Isa aga pidas kahjulikuks ajaraiskamiseks tema muusika-armastust ja flöödimängu õppimist, sest tulevase riigi- ja väejuhi amet nõuab hoopiski muud.

Pascal: Me pole vooruslikud mitte omaenese jõul, vaid kahe vastandliku pahe tasakaalustava jõu tõttu – võtke üks pahe ära ja me langeme teise.

II.               Osa: vastandite laiumine valdkonniti, ruumis, kõikjal inimtegevuses ja eksistentsis.

Vastuolu laheneb hetketi ja taastub sajanditeks, kuigi ta võib olla varjul. See on inimese ja keskkonna vastasseis ja nõudlus tasakaalu järele.

Tungisaatus Freudi järgi:

  1. vastandiks muutumine,
  2. pöördumine iseenese vastu,
  3. väljatõrjumine ja
  4. sublimeerimine.

Tungid on peale seksuaal- ja enesesäilitamise tungi veel elu-, surma-, mängu-, hävitus-, seltsivus-, nälja-, janu- jt, millest osa on instinktiivsed.

Inimene kui kõigi asjade mõõt (homomensura) või mõõdupuu valija. Protagoras: Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on olemas, ja mitte-olevaile, et neid pole olemas. Küllap on see liialdus, sest tänapäeval on asju, mida ei saa edukalt mõõta küünra, vaksa või jalaga. Ambitsioonikas on mõõta koguilma oma imeväikese olemusega, mis on pigem mõõdetava või taustaga võrreldes mitteolemine.

Plinius Vanem „Nagu võiks midagi mõõta see, kes iseenda mõõtu ei tea. Puudub inimese etalon. Inimene ei suuda ennastki mõõta. I/Q, mida võidakse imetleda, kuid ei kellelegi andestata tema tarkust ja vaimulendu. Näiteid: aaria rass, hutud/tutsid, neegrid/valged, kurjategijate pealuu granioloogilised määramised.

Mõte on mõõdetav, kui leitakse mõõdupuu. Võrdle, mõõda end teistega.

Bertrand Russell: Inimesed pole erapooletud ja nad suudavad kokku leppida vaid selles, millest nad ei ole huvitatud. Isegi tõde on defineerimatu ja mittemõõdetav.

Kierkegaard kirjutas töö „Emb-kumb“. Inimene elab esteetilises faasis rahulduses ja naudingutes, siis hiilib sisse peidetud meeleheide. Järgneb eetiline faas, allumine vabatahtlikult üldistele universaalsetele normidele. Sellele järgneb religioosne faas, mil inimene tajub pattu, mis vajab lunastust ja usaldust Kõigekõrgema vastu.

Karl Popper: Ükski raamat ei saa ealeski valmis. Selle kallal töötades saame teada just piisavalt selleks, et see osutuks ebaküpseks just selsamal hetkel, mil selle juurest eemale astume. Aga astuma peame. Nagu Kihnu Virve: kallas siin ja kallas seal, aga sõudma ma pean. Aga meie liik on Homo sapiens + sapiens.

Minevikku ja ajalugu võrreldavalt mõõta ei saa, sest nad on pigem erinevad kui sarnased, minevikust ajalukku on rohkemgi välja jäetud võrreldes sellega, mis on sellele on lisatud, mistõttu nad on nagu ühismõõduta suurused.

Hando Runnel: Mõtelda on mõnus. Mõtelda on kahelda kõiges. Elav mõte on hing, uskumine on udu. Ainult udu on kindel. Ainult kahtlus on kindlamgi veel.

Toomas Paul on kirjutanud, et me elame tänapäeval post-ajastus: postkristlikus, postkommunistlikus, postindustriaalses, poststrukturalistlikus, posthumanistlikus, postmodernistlikus.

Apollooniline inimvaim tahab tulevikku teada, faustiline inimvaim tahab tulevikku luua. Cioran: Pahedes on kergem edasi jõuda kui voorustes. Pahed aitavad üksteist, kadedad voorused sõdivad üksteisega ja tühistavad üksteist vastastikku.

J. W. Goethe Mefistofeles: Ma olen kõik eitav vaim, sest kõik, mis sünnib iga tund on otsast peale äpardund, ja jäägu parem sündimatuks. Seepärast kõik, mis paheks, patuks või hävinguks peab inimhing on minu õige eluring.

Inimene on ime, on mõistatus. Tema uskumatu sarnasus loomariigi teiste elukatega on veel suurem mõistatus.Millises keeles antakse edasi pärilikkus info ja uskumatu kui töökindel on see sfääris, kus pole mingit teadmust. Simpansi ja inimese erinevus eri andmetel 0,6 või 1,3%.

Dalai-laama: temalt küsiti, mis paneb teda enim imestama. Vastus: Inimene. Algul ohverdab ta tervise, et teenida raha, Siis kulutab ta selle raha tervise taastamiseks. Kõige selle juures ta muretseb aina tuleviku pärast, suutmata kunagi nautida käesolevat hetke. Ta ei ela ega ole olevikus ega tulevikus. Ta elab, nagu ta kunagi ei sureks, surres aga kahetseb, et ta ei elanud. Edasi. Kogemus õpetab inimest. Aga kas ta tahab õppida? Kogemus on minevikuline, ent sellele on tähendus ka tuleviku huvides. Kogemus on väärtus, mida ei saa müüa, rentida, välja laenata ega võõra kogemuse vastu vahetada (Vooglaid).

Maaline eluviis ja maakultuur. Talupoja tarkus.

III.               Osa: Religioon.  

Seda alustati juba varasemateski osades.

Max Scheler (1928): Meil on teaduslik, filosoofiline ja teoloogiline antropoloogia, mis üksteisest midagi ei tea. Seetõttu puudub meil selge ja konsistentne inimese idee. Üha kasvav hulk eriteadusi, mis kõik inimese uurimisega tegelevad, on inimesemõistet pigem ähmastanud, kui aidanud kaasa selle selginemisele.

Jumal on peidetud, salajane, tema teod on väljapool arvustust. Inimese loomust näitab tema suhtumine loomadesse. Mitte üksi elu andmine, vaid ka eluga riskimine tõstab inimese loomariigist kõrgemale.

Iga usk nõuab pühendumist sellele ainsale kogu teadvustatud elu vältel. Sama kehtib teaduse kohta. Lihtsam on tunnistada, et usk ja teadus täiendavad teineteist ja nende tegevuse sfäärid on erinevad.

Jätan religiooni käsitlemise siinkohal vahele.

IV.               Osa: Õigus ja kohus.

Õiguse korüfeed (Dworkin, Hart, Rawls, Hattenhauer jt) on enamasti idealistid ja utopistid. Mulle tundub, et minule lubatud jutustamise aeg saab ilma selletagi mööda. Kui aega on, siis püüdsin end häälestada Gilles Deleuze ja Doris Kareva öeldu vahele ja mõjusfääri.

Deleuze: „Mingi raamatu nõrkused käivad tihtipeale paaris tühjade taotlustega, mida pole suudetud täide viia. Selles mõttes ilmutab taotluse väljaütlemine reaalset tagasihoidlikkust ideaalse raamatu suhtes. Tihti öeldakse, et eessõnu tuleb lugeda viimasena. Ja ümberpöördult, kokkuvõtet tuleb lugeda esimesena; meie raamatu puhul on nõnda, et kokkuvõtte lugemine võiks ülejäänu tarbetuks muuta

Millest siis veel kirjutada, kui mitte sellest, mida sa ei tea või tead kehvasti’? Paratamatult on sul enda arvates just selle kohta midagi öelda, Kirjutatakse just oma teadmiste piiril, sel äärmisel piiril, mis lahutab meie teadmist ja meie teadmatust ja toob ühe teise sisse. Ainult sellisel viisil jõutakse kirjutamiseni. Hakata täitma oma lünki oma teadmistes tähendab lükata kirjutamine edasi homsele või pigem muuta ta üldse võimatuks… Me oleme rääkinud teadusest viisil, mille puhul me väga hästi tunneme, et see ei ole teaduslik.“

See on eneseõigustus.

Doris Kareva „Vari ja viiv“:

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Oleviku käsi hoiab peos

minevikku mitmeharulist,

valgust valitseb,

mis on veel eos.

Taevas kaitse poolearulist.“

See on hoiatus.

V.               Osa: Eksistentsialism.

See on üldnimetus mitmesugustele lõdvalt seotud filosoofiatele, milles on põhirõhk asetatud mitmeid sotsiaalvaldkonna ühis- ja üldteemasid (indiviid, valikukogemus, ratsionaalne maailmamõistmise võimatus, millest sugeneb inimese ellu hirm ja absurditunne. See viitab põhiliselt emotsionaalsele häälestatusele või meeleolule, vähem deduktiivselt seotud teesidele. Algatajaks peetakse Kierkegaardi, kuid see tõusis Euroopas haripunkti Teise maailmasõja järgse masendusega. Eksistentsialistid eitavad, et maailm on suletud, sidus ja arusaadav süsteem, kus selle puudumine ja sattumuslikkus sünnitab meeleheite või on selle põhjuseks. Eksistentsialism ei saa kindlaid juuri alla ajada. Eksistentsialismi sisu on varieeruv:

  • Heideggeril teiseneb see skolastiliseks ontoloogiaks,
  • Sartre`il valiku- ja pingemomentide dramaatiliseks käsitluseks;
  • Teoloogidel (Barth, Tillich, Baltman) saab see vahendiks, mille abil taasavastada inimese ja Jumala suhet.

Eksistentsialismi põhikriteeriumiks on oletus, et inimese loomus ja valikuruum ei ole ette määratud, vaid ta on alati vaba üha uuesti valima ja end üha uuesti teistsuguse inimesena looma, (kui seadus ei otsusta teisiti).

Heideggeri ja Husserli vastandus iseenese olemine /olemine iseenda jaoks (being in-itself/being for-itself, In-sich-Sein/Für sich-Sein) sai Sartre´i töös Olemine ja eimiski täpsustuse. Olemise iseenda jaoks (pour-soi) arvas ta teadvuse olemisviisiks tema aktiivsuses ja eesmärgipärasuses, kusjuures olemine iseeneses (en-soi) on harilike asjade eneseküllane, konarlik ja sattumuslik olemine. Kant eristas tegijakesksel olemisel vabaduse vaatenurka, mis asjade maailmas puudub.

A. O. Lovejoy konstrueeris Olemise suure ahela alates algsetest asjadest kuni elusate asjade, inimese, inglite ja Jumalani. Ka Ken Wilber

Sedasama ka Urantia 196 kirja, s.o 16 köidet.

Carl Gustav Jung „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“ Vagabund, 1995.

Kant kirjutas raamatu Igavesele rahule, Zum ewigen Frieden.

Minust on saanud patsifist ja tsivilist, mitte üksnes vanadusest. Ma olen рядовой необученный. See pole just kõrge militaarne kraad. Üheaastavabatahtlik Marek ütles, et kui tühine on üks leitnant Dub maailmaruumi kosmilise ülevuse kõrval.

Hobbes: „Bellum omnies contra omnes“ iseloomustab inimese loodusseisundit, milles inimese elu on „jõle, üksildane, elajalik ja lühike.“ Muidugi on palju eri ja diametraalselt vastandlikke seisukohti ka selles asjus.

Zarathustra ütles sõjameestele: Armastage rahu kui abinõu uutele sõdadele. Ja lühikest rahu enam kui pikka. Teile ma ei soovita töötada, vaid võidelda. Teile ma ei soovi rahu, vaid võitu. /…/ Hää sõda on see, mis pühitseb iga asja. Sõda ja julgus on teinud enam suuri asju kui ligimesearmastus. /…/ Mees tuleb kasvatada sõjale, naine sõjamehe kosutajaks: kõik muu on rumalus.“ Miks ma selle üles kirjutasin? Minu jaoks ongi see suurim rumalus 100 aastane sõda, mis kestis üle saja aasta. Rooside sõda ja rooside revolutsioon jmt.

Inimene ja tema mõtlemine jäigi mõistatuseks, mida küll saab käsitleda kaheharulise mõtlemise positsioonilt, kuid see nõuab teatud täpsustusi ja piiritlemisi valitud terminoloogia defineerimise vallas, millest mõned seisukohad on alljärgnevad.

Noumen ehk noumenon on objekt, asi, sündmus, fakt iseeneses vähemalt Kanti metafüüsika kohaselt.

Fenomen on noumenoni binaarne vastand – see, mida me tunnetame ja tajume, mis meie kogemuses nähtub, ilmneb või avaldub. Fenomenalismi kui tunnetusteoreetilise õpetuse järgi on võimalik tunnetada ja tajuda vaid fenomene kui nähtumusi ja tajumisi. Me paneme noumenonile nime ehk nomeni ja definitsiooni, tähenduse ja sisu. Objektid aga jäävad alati mõttelisteks konstruktsioonideks kui aistingute või tajude kogumid, mis ei eksisteeri objektiivselt.

Seda vaimusündmust nimetataks nüüd epifenomeniks, sest Descartese järgi olnuks see põhjustatud küll füüsilises maailmas toimunud sündmuste (fenomenide) poolt, kuid need ei saa teiste reaalsete füüsiliste sündmuste ehk fenomenide põhjuseks. Igatahes vahetult mitte, kuid läbi vaimu poolt sünnitatud epifenomenide kaudu võivad need luua mingite uute nähtumuste ehk fenomenide (kr phainomenon – ilmuv) või teistsuguse fenomenaalsuse alguse, mis ei pruugi olla iseloomustatav fenomenaalsuse (harukordsuse jne) tavamõistega. Mõni ime, kui siis rahvus või sugu jmt on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on kokku pandud üksikisikute peades ja sotsiaalsete üksuste poolt omaks võetud (tunnustatud) ning objektiivselt ei eksisteeri. Kanti järgi kirjeldab fenomenoloogia teadvust ja kogemust selle intentsionaalset (kavatsuslikku, tahte akti loomuse) sisu arvestamata. Hegel kirjutas „Vaimu fenomenoloogia“, kus fenomenoloogia tähendas ajaloolist käsitlust eneseteadvuse evolutsioonist, mis areneb algelisest meelekogemusest täielikult ratsionaalse, vaba ja teadmisi andva mõtlemiseni. Husserli järgi saab selle mõiste abil ühendada keha ja vaimu traditsionaalset dualismi. Merleau-Ponty kirjutas „Taju fenomenoloogia“, milles ta võttis arvesse maailma sisaldumist kogemuses.

Teoreetiliselt ei saa teadvusel olla mingeid piire, sest ta võib laieneda piiritult. Empiiriliselt jõuab ta oma piirile, kui ta kohtub tundmatuga – sellega, mis pole seotud minaga kui teadvuse välja keskusega. Tundmatud on asjad, 1. mida saab meeleorganitega aistida – tundmatu välisilm ja 2. sisemised asjad, mida saab tajuda – tundmatu siseilm ehk alateadvus (unconscious, Unbewusste, teadvustamatus, mitteteadvus). Kõik, mida ma tean, kuid hetkel ei mõtle, kõik, mida olen teadnud, aga nüüd unustanud, kõik, mida mu meeleorganid aistivad, kuid mu teadvus ei registreeri, kõik, mida ma tahtmatult ja sellele tähelepanu pööramata, ühesõnaga teadvustamatult tunnen, mõtlen, mäletan, tahan ja teen, kõik tulevased asjas, mis minus valmivad ja alles hiljem teadvusse tõusevad – kõik see on alateadvuse sisu. Ka kõik ebameeldivad kujutlused ja muljed, kuuluvad individuaalsesse alateadvusesse, ka päritud instinktid, impulsid, mis sunnivad tegutsema ilma teadliku motiivita. Ka kollektiivne alateadvus, mis on sügavam ja hämaram, kehastuvad mateerias ehk keemilistes ainetes universaalsena. Aju töötleb pidevalt ka infot, millest me pole teadlikud või mis võib vajada teadvustamist ja mälus salvetatu äratamist. Miski, mida me ei tea, mis see on.

INIMENE. Anima on alateadvuses esinev naiselik personifikatsioon, projitseerib spontaansetesse tunnetesse ja hoiakutesse, haardub meelsasti sellesse, mis on naises alateadlikku, tühja, frigiidset, abitut, suhtlemisvõimetut, pimedat, kahemõttelist.

Animus – mehelik, mis kannab endas ka teatud naise kuju ja mehe mõistust mõjutavaid spontaanseid tundeid, projitseerib vaimsetesse autoriteetidesse. Persona esindab Mina-teadvuse ja välismaailma objektide vahelist kihti ning on sillaks maailma. Mehe anima püüab ühendada, naise animus lahutada. See on terav vastandav kontrast. (Kaja Kallas käitus sadistina, kuid Jüri Ratas polnud valmis olema masohhist.)

Anima on arhetüüp, sest elu tuleb mehesse anima kaudu, ehkki ta ise arvab, et mõistuse kaudu. Naisesse tuleb elu animuse kaudu, ehkki ta ise võib arvata, et te ma tundemmailma kaudu.

Arhetüüp on müütiliste kinnismotiivide ja alateadlike eelvormide kogumik fantaasiates, unenägudes, illusioonides, hallutsinatsioonides. Arhetüüp on transtsendentaalne, teda ei saa tunnetada, see on psühhoid. Psühhoid – kvaasipsüühiline.

Hinge (psüühe, vaimu, liikumapaneva printsiibi) ruumitu maailm sisaldab endas kõigi imetluse ja aukartuse piltide rikkust. Minu teadvus on nagu silm, mis haarab endasse suurimadki ruumid, aga minu psüühiline mittemina on see, mis täidab need ruumid mitteruumiliselt. Need kujud pole kahvatud varjud, vaid võimsad psüühilised faktorid, mida me võime mõista küll valesti. kuid ei suuda neilt võtta ka nende jõudu ka siis, kui me neid eitaksime. Tähistaevast tajume keha vahendusel, kuid sisemaailma jõuame hinge vahendusel.

Individuatsioon on protsess, mille käigus inimesest saab inimesest indiviid, eriline jagamatu ühik või tervik. See on iseendaks saamine. See pole ego enesest teadlikuks saamine Individuatsioon ei lülita inimest maailmast välja, vaid temasse sisse. Jumala ja hinge omavaheline side välistab automaatselt hinge alahindamise võimaluse. Jumalapilti võib pidada ise peegeldiseks – Imago Dei on kiriku arvates sisestatud inimhinge.

Ego – mõtlev ja aktiivne mina, tegude allikas ja kogemusi organiseeri subjekt. Kantil empiiriline mina ehk eneseteadlik mina ja puhas mina, mida ei saa tunnetada. Freudil on ego teadvusega mina, mis täidab ebastabiilset keskpaika Id´i (Miski) kahtlaste nõudmiste ja ülimina (Superego) represseeriva toime vahel. Mina-Ideaal. Miski on inimese irratsionaalse psüühilise energia reservuaar, millest pärinevad kaks peamist tungi – surmatung (Thanatos) ja elutung (Eros). Descartes´i järgi: keha ja vaim on kaks omaette substantsi, mina on vaid juhtumusi seotud mingi konkreetse kehaga, kuid ta võib eksisteerida ka omaette. Mina on teadlik ainult oma mõtetest ning võimeline iseseisvalt eksisteerima, meie olemuslik identsus.

Ise (šelf)sisaldab endas palju rohkem ja on palju laiem mõiste ning ta sisaldab ka alateadvuse asju, kui mina (ego). Ise ei ole ainult keskpunkt, vaid kogu ring. Ise on meie elu eesmärk, kõige täiuslikum väljendus sellest saatusekombinatsioonist, mida me nimetame indiviidiks. Ise on tabamatu mina, mis kaob, kui me püüame teda introspekteerida. Kas me jääme iseendaks, meie mentaalse subjekti samasuse näol kõigis muutuvates oludes ja ahvatlustes? Locke järgi on oluline teadvuse ühtsus koos minevikutegude mälestustega. Vastandatud empiristide sensualistlikule atomismile rõhutas Kant organiseerivat printsiipi, mis on teadvuse ühtsuse taustaks sootsiumis, ajas ja ruumis.

Persona – algselt mask. Kohanemissüsteem maailmaga suhtlemisel. Persona on see, mida inimene tegelikult ei ole, aga kelleks ta iseennast, ja teised teda peavad. Mõnikord pole kausaalset seost, vaid samaaegsus, sünkroonsus.

Kosmoses sündinust sünnib samal ajal ka pilt meie sees, saab meile teatavaks, Meie teadvus ei loo end ise, purskudes tundmatuist sügavikest. Ta ärkab lapsepõlves aste-astmelt ja läbi elu ärkab une teadvustamata olukorrast. See on nagu laps, kes iga päev sünnib alateadvuse ürgsest emaüsast.

Uni on hinge sisimas ja intiimseimas asuv väike uks, mis avaneb kosmilisse algöösse, sest psüühika oli olemas kaua enne Mina-teadvuse teket ja jääb alati olema kaugemal, kui ükski Mina-teadvus võib iial ulatuda. Unenägu voolab välja Mina-teadvuse kõikeühendavast allikast, mis on lapselik, groteskne ja moraalitu. Nad ei peta, ei valeta, ei võltsi ega ilusta, vaid esitavad naiivselt selle, mis nad on ja mida tähendavas. Nad ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei mõista.

Vari on isiksuse alam osa, kõikide nende isiklike ja kollektiivsete elementide summa, mis ei sobi teadlikult valitud eluhoiakuga ja mida ei saa realiseerida. Kõik need elemendid ühinevad alateadvuses autonoomseks „osaisiksuseks“ oma vastukäivate tendentsidega. Vari on teadvuse suhtes kompensatoorne, negatiivne või positiivne. Unenäotegelasena on vari sama sugupoolt kui unenägija. Vari on peidetud, tõrjutud, tihti alaväärtustatud ja süüd tundev isiksus, kelle äärmised harud ulatuvad meie loomadest esivanemate riiki. Temas sisaldub alateadvuse kogu ajalooline aspekt. Vari ei koosne üksnes põlatavatest tendentsidest, vaid temas leidub ka häid kvaliteete, normaalseid instinkte, eesmärgipäraseid reaktsioone, realistlikke tähelepanekuid, loomingulisi impulsse jne.

Kvaalid tuntavad ehk fenomenaalsed kogemusega seostatavad kvaliteedid, nagu valutunne, heli kuulmine, värvi nägemine. Wittgensteini privaatkeele argumentide järgi tunnetatakse kvaale kõigepealt, välismaailma asjade omadusi tunnetatakse kaudselt kvaalide kaudu. Ei saa tunnetada teiste olendite kvaale. Kõdi on kvaal, mille polevat sisu ja see ei kanna informatsioonikoormat. Mõned arvasid, et kõdi on kaitsereaktsioon enneaegse seksuaalse lähenemis vastu. Naer on samuti vastuoluline, kuigi tal võiks olla põhjuseid palju enam. Ja sellel pole mitte üksnes sotsiaalne funktsioon. Mis on selle asemel loomadel? Need on vastanditeks taandatavad ja peituvad üksikuna võetult igas endast mõtlevas inimeses teadvustatult või teadvustamata.

Aisting väljendub nominalismis – tähendus (sens) taandub ähmasena sarnasusele vastandtähendudele (contra-sens) või külgnevuse alusel tähendusetusele (non-sens). See ei tulene assotsiatsioonist, vaid on eelduslikult olemas kõigis assotsiatsioonides, olgu kohaloleva koosvaate (synopsis) või vanade kogemuste mälu meenutamisega. Kõik ühineb tajus konfiguratsiooniks ja igaühel küll isemoodi, kuid teatud määral sarnaselt, sest kogemused ja mälu, asjad ja objektid, muljed ja soovid sisaldavad sarnasust. Värvid, vormid, liikumine, varjud ja valgus, taust ja figuur kuni illusioonini. Kõik on võimalik tekstina kujutada, jõuda nominalismist empirismini

Tänan kuulajaid ning kaasa- ja vastumõtlejaid!

Ühiskondlikult väärkoheldud kasvatus

21 Neljapäev märts 2019

Posted by in artikkel, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , 

Artikkel on avaldatud ka ajalehes Sirp, 15.03.2019

Tiiu Kuurme, TLÜ kasvatusteaduse dotsent

Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema.

Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam päriselt, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud pikalt väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridusasutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle poolt kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes (22. jaan. Postimees) ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides võiks teha ühiskonna rahutuks.

Tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle tänastele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti okei.

Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kogukonna kohus oleks küsida: mis on läinud valesti, see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida neid põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostatud.

Nii nagu koolis peegelduvad õpilaste kodud, peegeldab kool omakorda ühiskonda. Võib rääkida suurtest mõjuvoogudest, mis kuuluvad kokku meie aja vaimuga ja käivad üle meie peade. Ent teisalt peaks rääkima ka kohalikest hooandjatest ja möödavaatajatest, kelle tõttu ebaloomulikust on saanud norm. Juba enne viimast suurt sõda hoiatas Frankfurdi kriitilise koolkonna esindaja Max Horkheimer tehnoloogiate sünnitatava uue barbaarsuse eest. Nende meiegi parempoolsete poolt äraneetud vasakpoolsete ennustused kipuvad paraku kuhjaga täituma.

Uus aeg, uued kombed

Uusliberalistliku ideoloogia pealetung küüditas jumala taevast turule, ehk turg otsustagu kõik, mis iganes inimelusse puutub. Kellelegi ei meenunud siis ega tule pähe huvituda ka praegu, et kui turg orienteerub tarbija vajadustele, siis millistest vajadustest on jutt? Enamuse surelike osas kindlasti mitte neist, mida aastatuhandete vältel teenis haridus. Paraku ei tõuse turul tegijaiks inimese õilistumise, targaks ja teadjaks saamise, iseloomu vääristamise ja vaimse arengu vajadused, vaid ikka need teised.

Nii digimaailmas kui visuaalses riigimeedias levitatav vägivallast rammus meelelahutustööstus sünnitab agressiivsust, nüridust, pealiskaudsust ja piiramatuid himusid. Inimelu on väärtusetu ja mäng surmaga väike erutav seiklus. Turukultus on avanud laekad, mida inimesed erinevates kultuurides ennast iseenese eest kaitstes suletuna hoidsid. Kliendinäljane turg avastas lapsed ning kadus lapsepõlve moratoorium, kaitseala, mis loodi modernismi algusaegadel lootuses, et kui hoida uus põlvkond nende kahjustuste eest, mida toodetakse täiskasvanumaailma kurjuse ja pahelisuse poolelt ning lapse rikkumatust mingilgi moel säilitada, võib uus põlvkond luua alused paremale ühiskonnale. Vägisi, enne hea ja kurja tundmise taju tärkamist on lapsed meeli ja nägupidi surutud virtuaalse, röökiva, lobiseva madalat sorti kultuuritööstuse keeduse sisse.

Vahest võiks juba valjult välja öelda, et turukummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse. Eriti ei sobi need kasvatuses ja hariduses. Kasvatuses ja hariduses kui erilistes kultuuri vormides on omad immanentsed seadused, kus sugugi ei ole prioriteediks edetabelid, hindamised, konkureerimine, standardid ja sooritamine. Koolid ja ülikoolid ei ole klienditeenindusasutused ja kooli ei saa juhtida nagu saapavabrikut, nagu vabaduse uimas õnnelikult avastati. Need seadused puudutavad inimese, looduse, kultuuri ja ühiskonna vahekorda, kuid neist ei räägita meil enam ammu. Kuigi pedagoogika kui teaduslik-filosoofiline distsipliin tekkis juba mõned sajad aastad tagasi, on tema aujärg roostes ja pehkinud, sest kummardamise objektiks saanud konkurentsivõime jaoks on see tarbetu.

Kasvatus, inimkonna iidne praktika, mida võib lugeda ka inimelu vältimatuseks, pälvis mõttetööd ja peegeldusi juba vanades kultuurides. Nii nagu läbi ajaloo on lapsepõlv olnud kord nähtav, kord varjus, on seda olnud ka kasvatus. Perioodidel, mil generatsioone ei eristatud ning eluks vajaminev omandati argielu kogemustes, ei teadvustatud ka laste erilisust ega kasvatuse võimalikku metafüüsilist loomust. Füüsilisest aitas küll. Ent kasvatuse asupaik ei ole pelgalt asine ilm, vaid oma hoiakute ja tegevuste lätted leiame kultuurilisest tähendushorisondist. Milline inimene on, milline ta olla võiks ja mida me selle nimel tegema peaksime – siin pakub rikkalikult mõistmisainest traditsioon, ilukirjandus, üldisem mõttelugu.

Kasvatuse kaudu kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal kultuuriväärsusi.

Kasvatusest, tema jõust ja mõjust mõeldes on tasapisi üha teadlikumatena liigutud parema ja inimese õilsat loomust edendava kasvatuse poole.

Nii on kasvatuse nähtavaks saamine abstraktses mõistelises keeles olnud üks arenenud ühiskondade tunnusjooni ehk kultuuriline saavutus. Neile kõneldud ja kirjutatud teadmistele toetudes on osatud luua lastele arenguks paremaid keskkondi.

Nüüd elame ajas, kus kasvatus on taas mõistetud nähtamatuks, nagu see oli keskajal. See on jäämas kööki ja lastetuppa, kommertsialiseerunud ajakirjade retseptirubriiki ja psühholoogi vastuvõturuumi. Mingil imemoel on säilinud kasvatusteaduste mõiste ETIS-e nimistus. Pedagoogilise ruumi on hõlvanud haridus, sest mis selle sees leida, seda saab (primitiviseerunud arusaamade kohaselt) ju mõõta, konkureerima panna, standardiseerida ja asetada edetabelitesse. Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suuresilmalisest võrgust libisevad kasvatuse nüansid, peenused, väärtused lihtsalt läbi. Kujuneb peaaegu eksistentsiaalseks küsimuseks, kuivõrd säilitab juba saavutatud teadmiste-mõistmise taseme siinne kultuuriline tähendushorisont, kui kõhetub seda uuriv teadus ja on suletud viimane avalikku foorumit võimaldanud ajakiri.

Euroopaliku haridusideestiku keskmes oli kord moraalisubjekti kasvatamine, mille tuumomaduseks pidi olema vastutus ning kooli osaks vastutussuutliku inimese kasvatamine. Haridus ise oli inimese teekond, millel oma loomust täiustada ja õilistada ning vabastada mõistus teiste juhatusest. Ei kasvatus ega haridus, nagu neist mandri-filosoofilises mõõtkavas mõeldud, pole meelepärased turujumalatele, sest ei teeni seda kasvu, mida müüa, mõõta, osta ja tarbida saab. Turule meeldivad lihtsameelsed.

Industriaalajastule omane kõige kvantifitseerimine ehk hulkade kokku lugemine on laienenud üle mitme inimelusfääri, sest nii on lihtne ja arusaadav ka sellele ametnikule, kes on võetud haridusotsuseid tegema ilma temalt erialase asjatundlikkuse lävendit eeldamata. Kui ei pea vastutama, pole enam oluline ka erialane kompetentsus ja laiemalt mõttes haridus üldse. Sellesse seisu oleme näiteks jõudnud riigikogu valimistega.

Oleme juba jõudnud olukorda, kus pedagoogilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus loeb riskiprojektiks eksistentsiaalseid probleeme käsitleva teadusraamatu tõlkimise ja välja andmise, kuna meil ei pruugi leiduda neid 500 ostjat, kes abstraktsemast tekstist aru saaksid. Konkreetsemalt on tegu Soome eelmise aasta parimaks teadusraamatuks loetud väljaandega, mis on seal juba läbi müüdud, tulemas on teine trükk. Kas me sellisesse seisu tahtsimegi jõuda?

PISA-tipu Eesti

Eesti sai 1990.date algul uuesti vabaks. Eestil oli võimalik teha oma valikuid ka järelpõlve kasvatamise osas. Eesti pedagoogiline üldsus ja suur osa rahvast tuli korduvalt kokku mõttetalguteks. Arutleti, vaieldi ja sõnastati, millest tahetakse vabaneda senises koolimaailmas, mis oli peale surutud nii totalitarismi kui iseenese vastu pöördunud ahistava minevikutraditsiooni poolt.

Juba vähem osati sõnastada konkreetsusi, mida päriselt tahetakse. Ning juhtuski, et vaimselt turvamata pedagoogiline üldsus langes rahvusvaheliselt jõudu koguva ideoloogilise voo alla, kus hariduses seati ülimuslikuks see, mis haridust ega haritust ei teeni.


Tänaseks on kadumise piiril pedagoogika ise

Kasvatus oli lihtne kuulutada sobimatuks ja vananenud kommunistlikuks igandiks. Mitte olnut ja olevat taagast puhastades, vaid sellega samastades.

Paraku ei kadunud kasvatusprobleemid. Inimese vabastamise õilis idee vabal maal viis selleni, et vabastati ka selle seni vaos hoitud alateadvusse ladestunud madalamat sorti instinktid, jättes selle ilma teadmisest, mida miski tähendab ja kaasa toob. Sulguma hakkasid hoopis seniseid pedagoogilise teadmise laekad. Johannes Käisi elutööraamatu äsjane ilmumine mõjub tänases kontekstis ilmutuslikult.

Sedasorti arengud ei ole Eesti eriline bränd, samade ilmingute ja nende tagajärgede pärast on mures soomlased ja sakslased ja teisedki rahvad. Hariduse valdkond on täna üleilmselt määratud teenima majanduse huvisid. Inimene on samavõrd instrument kellegi huvides nagu ta on seda alati olnud. Kitsalt ja mehaaniliselt mõistetud inimeses jäävad välja arendamata mitmed suursugusemad kvaliteedid, mida võiks samuti tõlgendada inimkonna kultuurilise saavutusena: eetilisus, tundlikkus suurtele küsimustele, vastutustunne teiste ees, suuremeelsus, peenetundelisus, hea maitse, kaastunne, isetus, pühendumisvõime jms.

Just need omadused pidid arenema haridusprotsessides ja just need ongi tegelik hariduse tulemus. Rahvusvaheline teadlaskond võtab üha ja aina sõna kirjeldatud hariduspoliitiliste valikute vastu näidates nende hukatuslikke tagajärgi.

Kas edasi või tagasi?

Minevikus kooli-ilma pikki aegu valitsenud õpetajaskonna võimu ja distsipliiniruumi tagasiigatsemine pole kindlasti lahendus. Pendlil on kalduvus liikuda vastassuunda ja sinna on see nüüd jõudnud. Õppejõuna on mul arvutis erinevatest aegadest pärinevaid üliõpilaste kirjapandud valusaid lugusid õpetajate vägivallast õpilaste suhtes. Kas nii tohtis? Vahest ei peaks me küsima, et kuidas nüüd siis õpilased õpetaja vastu, vaid küsima: kuidas saab koolis üldse eksisteerida vägivald, respekti puudus, inimväärikuse alandamine ja suutmatus hoida koole hariduse templitena, nagu oli kunagine soovmõte. Ning kuidas see mõnel pool ometi on võimalik, sest meilgi on koole, kus on üles ehitatud sedalaadi koolikultuur, et neid võiks nimetada õnnelikeks koolideks.

Mitmete koolijuhtide peamine mure näib olevat pigem kooli “renomee”, mitte inimväärikuse hoidmine ja õpilaste kaasasaadav eetiline ilmapilt. Siit ka Ehala kirjeldatud hoiak mitte kaitsta õpetajaid (ja ka õpilasi), vaid kanda hoolt, et esindusülikonna reväärile ei tekiks plekid. Need juhid on olukorras kaassüüdlased. Meenutagem, et hiljuti kadus koolijuhi ametinõuetest pedagoogilise hariduse nõue.

Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest vaid tunnistamisest. On ju võimalik luua vastastikusel austusel põhinev kasvatussuhe, kus paranevad ka õpilaste kodudest või mujalt saadud hingehaavad. Ka Eestis on selleks (veel) suutlikkust ja oskusi.

Peeglike, peeglike…

Koolis toimuv aitab ühiskonnal vaadata peeglisse. Vahel vaatavad peeglist vastu meie senised hariduslikud puudujäägid, sest metsahävitajad, rahapesijad, korruptandid ja jõhkarditest juhid olid kord õpilased. Me ei ole suutnud uuel iseseisvuse ajal piisavalt väärtustada inimest, pahelisus on pigem ligitõmbav (ikkagi pildil) kui taunimisväärne. Peeglist vaatab vastu ühiskonna tasandil vohav sõimukultuur, halvustamine ja tagakiusamine. Ülbus, alandamine, argus ja pime kuuletumine on mitmel pool olnud normaalsus. On tulnud tunnistada empaatiavõimetust, maaslamaja löömist, tugevama õigusi. Uputakse reflekteerimata emotsioonide lainetes.

Meie koolides lihtsalt kas pole üldse või on liiga vähe tegeldud sellega, kuidas olla inimene inimeste seas. See võib aga olla hariduse olulisim osa. Laiemaid seoseid näha suutes on sel oma kaudne mõju ka pühaks puuslikuks tehtud majanduse konkurentsivõimele. Millise riigi me loodame saada, kui poliitiku amet on saanud pilkealuseks, valimised kohati madalatele instinktidele suunatud jandiks ja poliitikud ise mõjuvad tihti kampaania kirjutamata reeglite tõttu karikatuuridena. Kas peab meie noorsugu käimasolevat reality’t lugema kui Tõde ja Õigust?

Õpetaja on saadetud eesliinile, ta on meie ajastu sõjamees.
Või hoopis ohvriloom, on mitmel tasandil kogunevate pingete sihtmärk.

Kardetavalt ei paranda õpetaja staatust ka kolmekordne palk. Meie teaduspoliitika ilmajääjad ja nähtamatud on sotsiaal- ja kasvatusteadused. Priit Ennet ei pühenda neile oma saadetes ühtki teadusminutit. Isamaaliste konservatiivpoliitikute jaoks on sotsiaalteadused saatanast. Teaduspoliitiliselt on tehtud selleks kõik, et meie alles jäänud teadlased tegeleksid pisi-  ja mitte tõsiste tuumprobleemidega, ega avaldaks uuringute tulemusi emakeeles ja oma maa vajadusi silmas pidades.

Praegu veel olemasoleva säilinud varuga tuleviku keerulistele probleemidele vastu minemine lõpeb teadagi kuidas – turujumala parastava naeruga. Kasvatusteaduste maailmavaramus peituvad aga tänastele probleemidele ka lahendused, teistmoodi mõtlemise alged. Mitmel maal on koolidesse sisse viidud suhteõpetus – et ümber mõtestada ülbe tarbijameelelaadiga isandlik suhe olemisse ja olevasse millekski muuks. Sest ka planeet ei pea enam inimese allakäigule vastu.

Miks Eesti 2035 ja mitte Eesti 2050 või 2100?

12 Teisipäev märts 2019

Posted by in klubi ettekanne, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , ,

Millest peaksime lähtuma

Soome Parlamendi Tulevikukomisjon avaldas 2018. a. kevadel pea 500 leheküljelise aruande „Soome sada uut võimalust 2018-2037, ühiskonnakorraldust muutvad radikaalsed tehnoloogiad“. Selles aruande koostamise käigus on uuritud teadusartiklites esitatud lahendusi ja nende rakendamist ettevõtluses ning hinnatud IV tööstusrevolutsioonist tulenevaid mõjusid ühiskondlikele arengutele ja riiklikule organisatsioonile.

Kuna see aruanne on juba teistkordne ning antud teemaga on Soomes töötatud juba neli aastat, siis tasuks meie riigiametnikel võtta see aluseks, millelt edasi liikuda, mitte hakata looma oma versiooni.

Teine lähtepunkt tulevikunägemuse loomisel peaks olema Rooma Klubile aluse pannud raamat „Kasvu piirid“, mis ennustas inimeste eluks vajalike ressursside (elav muld, joogivesi ja energia) kahanemist ja saaste suurenemist mahuni, mis põhjustab 80 aastase majanduslanguse ja inimkonna kahanemise praeguselt 7 miljardilt 2-le miljardile. Kui algupärases, 1987. aastal ilmunud versioonis ja selle hiljem korrigeeritud väljaannetes ennustati dramaatiliste protsesside algust aastatele 2020-2025 (seega juba järgmisel aastal!), siis viimaste hinnangute järgi oleme saanud kümmekond aastat ajalisa. Samas tuleb nentida, et kirjeldatud keskkonnamuutused ja saastemäärade kasv vastab esitatud ennustusele ning see omakorda kahandab toimetulekuvõimalusi ehk kirjeldatud protsessid on juba alanud.

Kolmas valdkond, mida tuleks arvestada Eesti tulevikunägemuse koostamisel on inimühiskonna enda radikaalne muutumine, mis väljendub religioossete organisatsioonide ja poliitiliste parteide liikmeskonna vähenemises ning nooremate põlvkondade soovimatuses teha palgatööd ja pidada elu mõtteks tarbimist. Siia võiks lisada veel meie majanduse aluseks oleva rahasüsteemi kriisi, mis väljendub ühelt poolt kapitali kontsentreerumises 1% elanikkonna valdusse ning teiselt poolt faktides, et

Ettekande kuvad
  • maailma koguvõlgnevus on 2,25 korda suurem sisemajanduse koguproduktist;
  • tulevikutehinguid esindavate väärtpaberite maht ületab 11 korda olemasolevat vara;
  • 2008. aasta finantskriisi järel on emiteeritud raha ja võlakirjade tõttu on ¾ nendest katteta (vt näiteks FED’i või EKP bilanssi).

Kokkuvõttes jääb mõistatuseks, miks Eesti tahab piirduda vaid 15 aastase tulevikunägemusega ning ei võta ette ambitsioonikamat, näiteks 30 aastast tulevikunägemust? Ning miks ei üritata selle koostamisel leida nägemust, kuidas meie rahvas ja riik suudaks lahendada eelpool kirjeldatud muutustest tulenevaid probleeme.

Mida peaksime arvestama

Kõige rohkem mõjutab Eesti arengut kliima soojenemine ja demograafiline muutus.

Elusolendi tunnuseks on teatud püsiv seisund ja võime reageerida muutustele nii, et elutegevus saaks jätkuda. Kui biotoobis hakkab üks liik ebanormaalset paljunema, siis kahjustab see teiste selliste toimetulekut ja paneb ohtu organismi kui terviku eksistentsi. Kui planeet Maa on elav organism (Gaia hüpotees), siis võib inimeste arvu plahvatuslikku kasvu ja sellest põhjustatud väljasuremiste lainet (antropotseen) nimetada haigusseisundiks, mis ilmneb palavikus ehk planeedi temperatuuri tõusuna. Samas võib temperatuuri tõusule leida ka teisi seletusi, mis ei sõltu üldse inimtegevusest ning johtuvad hoopiski kosmilistest nähtustest. Nii ilmneb Antarktikas, uurimisjaamas Vostok puuritud jääsüdamikust, et nii sellised temperatuuri ja CO2 tõusud on kordunud umbes 100 000 aastase intervalliga vähemalt neli korda. Lisaks on Päikesesüsteem liikunud „kohalikku mulli“, mis on täidetud hõreda kuid kuuma (7000K) gaasiga. Kui aga temperatuuri tõusu on põhjustanud siiski inimesed, siis peaksime mõtlema mida saame teha meie antud probleemi lahendamiseks.

Eesti reaalsus on hoopiski see, et meie rahvaarv kahaneb, mis ühelt poolt ohustab keele ja kultuuri püsimist ning teiselt poolt tekitab raskusi pensionimaksete finantseerimisel ning vanurite heaolu tagamisel. Kui siinkohal märkida veel, et Rootsi vanadekodus peab iga vanuri kohta olema üks hooldaja (kuipalju peab neid Eestis olema?), siis võib igaüks hinnata milline on meie arenguperspektiiv ning kuidas tema selle lahendab. Isiklikult arvan – selleks, et vältida vanaduspõlves abitu oleku seisundit, peaks hakkama Eestis pakkuma abistatud enesetapu võimalust. Nii saaks vältida teiste inimeste traumeerimist (rongi ette hüppajad) ja varade hävitamist (autode laupkokkupõrked).

Revolutsioon. Jälle

https://toplink.weforum.org/knowledge/insight/a1Gb0000001RIhBEAW/explore/summary
Globaalsete muutuste kaart. Maailma majandusfoorum

IV tööstusrevolutsioon pakub meile väga erinevaid arengustsenaariume, kuid igaühega neist kaasnevad võimalused ja ohud. Tehnoloogilised innovatsioonid pakuvad meile võimalusi piirata CO2 emissiooni ja üleüldist keskkonna saastamist ning muudavad saasteined väärtuslikuks tooraineks (Sinine majandus). Täna takistab kõige enam kohalike ressursside ärakasutamist ja kohaliku kaubaringluse edendamist seadused ning neist kinni hoidvad ametnikud ning poliitikud. Lisaks muidugi veel riiklikud dotatsioonid, mis muudavad naabertalu piima poe omast kallimaks.

Mesopotaamia kultuuri aluseks oli kiilkiri! Foiniikia tähtkirja kasutuselevõtt põhjustas 4000 aastat püsinud tsivilisatsiooni hävingu ja uue sünni. Arvutitehnoloogia areng ning tehisintelligentsi areng muudavad meie suhtlusviisi nii masinatega kui ka eri keeltes kõnelevate inimeste vahel (masintõlge). Kõnetuvastus muudab arvutiklaviatuurid mittevajalikuks. Tulemuseks on, et mõne põlvkonna jooksul kaob lugemis- ja kirjutamisoskus ning areneb välja uus kultuur. Selles maailmas pole enam kohta tuhandetest paragrahvidel koosnevatel seadustel ning sellel põhineval riigikorraldusel. Ja püsima jäävad vaid need keeled, milles arvutid räägivad! Kõige suuremad probleemid tulenevad siiski 400 aastat domineerinud rahandussüsteemist, mis põhjustab perioodiliselt korduvaid majanduskriise ning süvendab vaesust. Võib muidugi väita, et selline aastaaegade vaheldumisel põhinev rahandusmudel ongi vajalik, sest „talv“ (raha puudus) puhastab keskkonda ja teeb ruumi arenemisvõimelistele. Kuid ühiskond kaotab jätkusuutlikkuse, kui kogu rikkus on 1% elanikkonna käes ning ülalpeetavate arv kasvab nii suureks, et olemasolevad ressursid kuluvad vaid neile. Riik, kus pole enam oma vara kaitsta tahtvaid inimesi ja vahendeid millega reageerida keskkonna muutustele või kaitsta ennast välise agressiooni eest kaob ajalooareenilt.

Muutuste allikas

Ühiskonnakorralduse arengustsenaariumites tuleb arvestada põlvkondlike erinevustega. Aastatel 2035-2050 kujundavad Eesti riigi arengut Y (s 1980-1994) ja Z (s 1995-2009) põlvkonna inimesed. Senistest uuringutest on ilmnenud, et iga järgmine põlvkond sõltub üha enam digitehnoloogiast, kasutab seda teadmiste hankimiseks ja piirideta võrgustumiseks, muutub üha keskkonnateadlikumaks ning kaaskondsete nägemusi arvestavaks. Kui siia lisada koolides juurutatav praktika, et laste arvamust tuleb kuulata ja seda arvestada, siis elavad tuleviku Eestis inimesed, kes ei sobi enam kuidagi kokku praeguse esindus- ja enamusdemokraatial põhineva ning valijatega manipuleeriva valitsemiskorraldusega.

Majanduse arengustsenaariumite hindamisel tuleks hinnata plokiahelatest tulenevaid arenguid, sest nendest tulenevad lahendused konkureerivad teenustega, mida seni suutis pakkuda vaid riiklik institutsioon. Bitcoin on esimene keskpangata emiteeritud ja väljapoolt mittemanipuleeritav raha, mille väärtuse määrab usaldus ning nõudluse-pakkumise suhe. Etherium’i kasutatakse varaliste tehingute sõlmimiseks, kusjuures selliselt vormistatud tehinguid ei saa hiljem muuta ükski korrumpeerunud ametnik. Plokiahelate arendused pakuvad efektiivseid alternatiive senisele raamatupidamise süsteemile, muutes selle samas täiesti läbipaistvaks.

Teine hindamist nõudev valdkond on mobiilsed teenused, mida saab osutada nutitelefoni vahendusel. Mobiilmaksete süsteem muudab senised kallid pangakaardid koos neid haldavate institutsioonidega dinosaurusteks. Äpimajandus võtab õigustuse ametnike keskselt litsentsimajanduselt, sest see tagab minimaalsete kuludega efektiivse avaliku kontrolli teenuse pakkujate üle.

E-õppe keskkonna poolt pakutavad videokursused muudavad praeguse kutsehariduse süsteemi ebaratsionaalseks, sest enam pole vaja ei koolimaju ega ametnike horde. E-õpet kasutades saab igaüks õppida seda, milleks tal on motivatsiooni, siis kui tal on aega ja kohas mis talle sobib. Kui seda täiendada veel riigieelarvest tasustatud praktikajuhendaja tasuga, kes juhendaks õpilast töökohal, siis muudaks see meie haridussüsteemi üliefektiivseks ning rahuldaks samas kõigi ettevõtjate vajadused.

Kõik see kokku võtab aluse seniselt kapitalistlikult majandusmudelilt ning sunnib ühiskondi üle minema liberaalse turumajanduse mudelile, milles äriühingud mängivad majandust edasi vedavat rolli ja ühistud (ettevõtte omanikud ja selle teenuste tarbijad on samad isikud) pidurdavat rolli, kui kasuahnete äriühingute „lisaväärtus“ kasvab ebaõiglaselt suureks. Majanduse arengut kujundavad seejuures (lõpp)tarbijate valikud, mis võtab riigilt ja seda esindavatelt ametnikelt sekkumise õigustuse.

Isiksuste mõju riigi arengule

Ühiskonna arengu määrab isiksuslikule arenguteele asunud inimeste arv.

Kui isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesi on vähe, siis sõltub ühiskonna areng nende orientatsioonist. Altruistlikest isiksustest said vanasti hõimujuhid, keda rahvas mäletas põlvkondi ning tänapäeval ametnikud, kes püüavad rahva heaolu parandada. Egoistlikest isiksustest said võimuahned sõjapealikud, kelle jaoks oli kõige olulisem suveräänsus. Kui neid sai aga palju, siis hakkasid nad rääkima õiglusest ning selle kehtestamiseks valisid enda hulgast kuninga.

Spetsialiseerumine ja turumajandus panid aluse hoopis teist tüüpi isiksuste arenguprotsessile. Nende tunnuseks oli majanduslik sõltumatus. Tööstusrevolutsioonid panid aluse koolisüsteemile ning elanikkonna harimise tavale. Neljas tööstusrevolutsioon loob tingimused, milles iga arenemisvõimeline inimene võib saavutada majandusliku sõltumatuse. Ja mida suuremaks kasvab isiksusliku arengutaseme saavutanud ja majanduslikult sõltumatute inimeste määr, seda raskem on tööandjatel, riigiametnikel ja usujuhtidel kehtestada oma tahet.

Tänaste ühiskondlike kriiside põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk on kasvanud nii suureks, et senine elitaarne ühiskonnakorraldus ei suuda rahuldada nende vajadusi. Siit siis vajadus reformida riigi valitsuskorraldust. Minu ettekujutuses tähendab see üleminekut esindusdemokraatialt delegeerivale demokraatiale ning enamusdemokraatialt leppedemokraatiale (eeldab vähemalt 2/3 nõusolekut). Tulevikuühiskonna valitsemiskorralduses hakkab olulist rolli omama sotsiokraatia, kusjuures esmalt juurdub see ettevõtluses ja alles hiljem avaliku huvi tuvastamisel.

Vasakpoolseks ehk reformistideks on 21. sajandil kodanikuühiskonna rajajad, kes tahavad panna aluse ühiskonnale, milles igaühel on pidevalt võimalus osaleda avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamisel. Varasematest valitsusmudelitest eristub see range võimude lahususe põhimõtte järgmisega, s.t ametnikele jääb vaid täitevvõim ning seadusloome protsess koondub täielikult seadusandlikku organisse. Sotsiokraatia teeb aga lõpu vastandumisele ja vastu hääletamisele, sest hääletada saab vaid millegi poolt.

Kokkuvõtteks

Eesti kultuuri eripäraks on vabaduse iha. Just seetõttu nimetasid meie esivanemad oma riigi „Vaba Riigiks“ erinevalt soomlastest kes rõhutavad võrdsust (Tasavalta) või ladina rahvastest, kes peavad riiki rahva ühiseks asjaks (Res Publica) või rootslastest, kes peavad tähtsaks ülemvõimu (Rike).

Materiaalse rikkuse allikaks on lisaväärtus, mis tekib vahetusprotsessis ja võimaldab hankida asju, mida antud ühiskond ise ei tooda. Vahetada saab loodusvarasid, mis leiduvad antud riigi territooriumil või töö vilju, mida teised inimesed ihaldavad. Loodusvarad võivad otsa saada (meenutagem siinkohal Nauru saart) ja siis pole enam midagi vahetada. Töö viljade järgi püsib suur nõudlus vaid siis, kui inimesed on innovatiivsed ja pakuvad selliste kasutusvõimalustega kaupu, mida konkureerivatel viljadel ei ole. Tsivilisatsioonide ajalugu näitab, et edukalt arenesid ja külluses elasid vaid need ühiskonnad, mis pakkusid oma liikmetele võrdset eneseteostuse vabadust, tunnustasid eraomandi puutumatust ja suutsid kaitsta oma kultuuri paternalistlike välismõjude eest.

Gaidar Forum 2019

20 Pühapäev jaan. 2019

Posted by in üldinfo, klubi ettekanne, konverents

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , , ,

EstCoR member Valdur Lahtvee, currently working in Sweden, announces news from Russia.

Valdur participated and gave a presentation in Gaidar Forum. The presentation’s main points from Valdur Lahtvee please find HERE.

Valdur Lahtvee, the member of Estonian Club of Rome, addressed Gaidar Forum parallel session Modernization of Russian Energy and New Global Energy Order.

Here is what he announces:

On January 15–17, 2019, the 2019 Gaidar Forum was held at the Presidential Academy – one of the largest political and economic events in Russia, which traditionally brings together leading Russian and foreign experts, politicians, business leaders, political analysts, economists, and representatives of public services and educational institutions. This year it was the 10th jubilee of the Forum.

This year, 1 300 participants discussed various topics under the main theme Russia and the World: National Development Goals and Global Trends. In the Russian media, the Gaidar Forum has gained the unchallenged reputation of “the Russian Davos Forum“.

Yegor Timurovich Gaidar (1956-2009 ) was a prominent Russian economist, politician and statesman, former PM in 1992. He was the architect of the controversial shock therapy reforms administered in Russia after the dissolution of the Soviet Union

The key event of the recent forum was the plenary session, National Development Goals and Global Trends, attended by Prime Minister Dmitry Medvedev. The Prime Minister’s remarks were largely devoted to humanitarian issues. It was the first time the head of the Russian Government actually spoke about the need for a humanitarian appraisal of economic legislation from the podium of the Gaidar Forum.

The Russian Prime Minister cited a high level of uncertainty in nearly all sectors of society, the speed and scope of digital transformation, sweeping changes in conventional markets and the appearance of new markets as the main challenges affecting the global agenda and Russia’s priorities in the medium term. Presentation can be followed from here:


The Gaidar Forum 2019.
MODERNIZATION OF RUSSIAN ENERGY AND NEW GLOBAL ENERGY ORDER

The program of the Forum, themes, participants and more find on its homepage.

Valdur Lahtvee was representing CBSS. Through the Baltic Sea, Estonia is connected to 10 other countries. Commitments that this region has made are known by the The Baltic 2030 Action Plan. The holder of it is CBSS – the Council of the Baltic Sea States is an overall political forum for regional cooperation.

CBSS declares that “Consisting of 11 Member States (Denmark, Estonia, Finland, Germany, Iceland, Latvia, Lithuania, Norway, Poland, Russia & Sweden), as well as a representative of the European Union, it supports a global perspective on regional problems.  These include politically and practically translating the UN Sustainable Development Goals, the Paris Climate Agreement, the Sendai Framework on Disaster Risk Reduction, the Palermo Protocol and the UN Convention on the Rights of the Child, into regional actions on the ground”.

Kliima ja poolused

18 Reede jaan. 2019

Posted by in artikkel, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , ,

Tuuli Stewart, ERK
Enn Kaup, Eesti Polaarfond

Kiire ülevaatlik tabel

Planeedil Maa on kaks poolust. Mõlemad on olnud inimese eest peidetud maailmad, mis on tänaste teadmiste valguses olnud kui salasahvrid, mis hoidnud meie floora, fauna, veerežiimi ja kliima meile sobivas tasakaalus. Kuni tuli inimene…

Turism ja kaubandus:

Inimene on uudishimulik, ta läheb uurima. Uurida oskab ta nii, et võtab tükkideks, toob tükid oma koju, laseb neil surra. Tükkidest uuesti kooslust luua ta ei oska. Siiani polnud vajagi – alati sai tuua uue, veel parema eksemplari.

Arktika on saarte kaudu ühendatud mitme mandriga, seega on sinna liikumine olnud lihtsam ja piiratud põhiliselt toidu ja ilmastikuga. Veel paar inimpõlve tagasi ei olnud aga Antarktis kui mannergi veel tuntud. Muutus on olnud ülikiire – täna lubavad tuhanded ja tuhanded endale seal eksootilist puhkust ja digialbumite täied pildipiksleid. Selleks, et külastada seda seni puutumata maad, ei ole vaja enam erilisi oskusi, treenitud keha ega vaimu. Turisimifirmad kiidavad, et eikellegimaal ei vajata ei viisat ega vaktsineerimist, reisida on turvaline. Uuri, mis on kahel poolusel ühist, milles nad erinevad.

Tehnika progress lubab isegi lõunapoolusele helistada, seal elamine on endiselt omapärane, kuid mitte võimatu või liialt ebamugav.

Kuku raadio: Meretund 12. jaanuar 2019

Pooluste sulamine on avanud veeteed, mida me enne ei tundnud. Seoses Rail Balticuga saime teada, et kaupade vedu ümber mandrite läbi Põhja meretee peetakse juba reaalseks.

Planeet on vallutatud

Antarktise õnnis häirimatus | National Geographic Aug 14, 2017

Pooluste firmamärgiks on saanud muidugi jääkaru (Arktika) ja 18 pingviiniliigist just keiserpingviin (Antarktis). Mõlemad on lähedal ohustatud liikideks kuulutamisele. Sõbraliku olemisega 115-130 cm pikkune keiserpingviin on ainus liik, mis suudab elada üle talve Antarktika kinnisjääl, kus madalaimad temperatuurid on kuni -60C ja tuul puhub >50 m/sek. Neljakihiline veekindel sulestik ja suured rasvavarud on siin abiks. Kohastumine aitab neil vilgastel olevustel toiduotsingutel sukelduda rohkem kui 0,5 km sügavusele. Vapralt sammudes ja kõhul liugu lastes läbitakse pikki vahemaid jääl ja lumel. Vaenlaste tõttu elavad vaid kolmandik ema ja isa hooldatud tibudest looduses üle esimese eluaasta. Nende suurimaks vaenlaseks on nüüd saanud inimene – pesitsuspaikade sulamine, toidupuudus ülekalastamise tõttu ja inimeste toodud haigused (IBDV).

Soojenemine

Enamikule meist jääb arusaamatuks, miks selline kära selle kliima, eriti vee soojenemise ümber, kui räägime vaid kraadi murdosalisest muutusest. Ei pööratudki sellele kaua aega tähelepanu, kuigi maailmamere jätkuvat soojenemist täheldati juba 1950datest alates. Mõõtmine käib ühikutes OHC – ookeani soojusmaht, mõõdetakse 2000m sügavuse kihi termaalenergiat. Selgub, et inimtegevusest atmosfääri eralduvad heitgaasid tekitavad energia-tasakaalude muutuse Maale langeva päikesekiirguse ja meilt lähtuva pikalainelise kiirguse vahel. Lõunaookeanis ja Vaikses ookeanis on soojenemine eriti märgatav.
Nojah, aga mis siis?

Aasta keskmine OHC anomaalia maailmamere ülemise 2000 m ulatuses 2018 võrreldes 1981–2010 algväärtusest. Allikas: IAP ookeani analüüs.

Tekkinud anomaaliad on juba praegu tuntavad, edasine toob kaasa uusi nähtusi, milleks ei meie ega loodus pole valmis, sh mageda ja soolase vee ning niiskuse tasakaalude muutumine (kestvad paduvihmad ja kõrbestumine), magevee kättesaadavus, mereäärse infrastruktuuri kahjud. 2018 aasta taifuun Mangkhut Hong-Kongis oli teadaolevalt planeedi ajaloo tugevaim.
Soojenemine toob kaasa hapniku kao ookeniveest, korallide pleekimise ja kadumise – selle sajandi lõpuks on kadunud 99% korallriffidest (IPCC, 2018). Kõigel sellel on omakorda tagajärjed, mis hakkavad kiirenevalt muutma elu Maal. Algne põhjus sama – inimene ja selle liigi poolt emiteeritud kasvuhoonegaasid (sh CO2), mis hoiavad, nagu kasvuhoone klaas, kinni Maad ümbritsevat soojust.

Looduse kroon

Meile tunduvad poolused siiski kõle ja isegi hirmutav paik. Selles on kohastunud aga küllalt rikas elustik. Pooluste lähedal elavad maailma suurimad imetajad.

Nende kodu on habras – ei kannata välja müra, masinaid, keemiat, ei suuda vastu seista inimesele. Kaovad kooslused, populatsioonid – ühe püügiretkega hävitatakse sadu suuri mereloomi (vaal ei ole kala), kuid hoopis kaudsemalt kuid sügavamalt rebitakse katki mitmekihiliste komplekssüsteemide toidu- ja abiahelate seosed. Jääkaru, kes Tallinna loomaaias “eutaneeriti”, ei kannatanud välja linnamöllu, kisa, sagimist. Me viime oma linnad aga ka sinna, kus oli nende liikide puutumatu kodu.

Miks ometi?

Rahvusvahelised kokkulepped, mis pidid kaitsma arktiliste alade puutumatust, on jäänud jalgu tehnika pakutud kiusatusele – neil aladel pole kedagi, kes rüüstajaid peataks. Droonid kihutavad üle pesitsusalade viisil, mis vigastavad loomi ja linde. Kõik see, mida inimene endaga kaasa toob, sh plastik, jäätmed, keemilise tasakaalu muutumine, on ka seal “looduse krooni” saatjaks. Riikideülesed kokkulepped jahi ja püügi osas ning merefauna kaitse piirangud on rasked tulema, neid rikutakse süstemaatiliselt. Lõunaookeanis röövpüüavad juba rohkem kui 20 riiki. Hoiatused arktiliste jäämasside liikumisest ja nende muutustest jäävad kasumijahil olijatele magedateks argumentideks. Kalastamine tänapäevaste vahenditega tähendab nt vaakumpumpasid, mis ei jäta midagi juhuse hooleks – keskmine pump toob merest välja 800 tonni krevette päevas! Kasvava rahvastiku isu aga kasvab.

Luksuslik elu - kelle ja mille arvelt

Fakte meie oma liigi ja riigi kohta:

  • 1930datel tapeti rohkem kui 50 000 vaala aastas, mis viis teatud liigid kadumise piirile. Täna on peale Jaapani* suurimad vaalapüüdjad Norra ja Island, kuigi vaala liha ei ole enam popp.
  • Vaalade vaenlaseks ei ole täna otsene silmaga nähtav tapmine vaid reisi- ja kruiisilaevad, vee happesuse tõus ja polaarjää sulamine.
  • Eesti ühines Antarktika Lepinguga, mis on osa Antarktika Lepingu Süsteemist (rahvusvaheliste seaduste kogu) 2001. aastal. Tänaseks on seda mandrit teadusuuringuteks külastanud >40 eestlast, neist 1 naine.
  • Antarktika Lepinguga on ühinenud 53 riiki, milledest on veto-õigus neil 29-l, kes saadavad Antarktikasse ekspeditsioon või peavad seal uurimisjaamu.**. Seetõttu pole juba 20+ aastat kehtestatud siduvaid või karistavaid protokolle.
  • Viimased uuringud näitavad, et Antarktika jää sulab 6 korda kiiremini, kui 1980datel. Vabanenud on jääkihid, mis on olnud puutumatud >700a. See on 1979-2017 tõstnud maailmamere taset 1,4 cm. Põhjuseks inimene.
  • Üha kiirenev polaarjää sulamine tähendab 100 aasta jooksul mitmemeetrist meretaseme tõusu ja paljusid kaasnevaid muutusi. Upuksid tervenisti nt Florida, Bangladesh, linnadest London ja Shanghai.
  • Taolised muutused ookeanis tekitavad tohutud muutused Maa energiatasakaaludes. Energia lokaalsed vabanemised võivad olla mahtudes, mis on võrdsed aatompommi plahvatusega, hoiatavad teadlased.
  • Mistahes mudeleid me ka ei konstrueeriks, ei oska keegi öelda, kuhu me tegelikult jõudnud oleme – inimkond ei ole nii suurt jama veel kunagi suutnud kokku keerata.

IPCC raport

Oma viiendas hindamisaruandes kinnitas Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel (IPCC), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all toimetav 1 300st maailma kõigist riikidest pärit sõltumatust teaduseksperdist koosnev grupp, et on rohkem kui 95% tõenäosus, et möödunud 50 aasta inimtegevus on soojendanud meie planeeti.

Maa on praegu kliima loomuliku soojenemise perioodis, millele inimene oma tegevusega hoogu lisab – st kliima soojenemise süüdlane pole ainuüksi inimene, kuid kriitilise piirini viib planeedi just see üks liik.

Tööstuslik tegevus, millest meie kaasaegne tsivilisatsioon sõltub, on tõstnud atmosfääri CO2 taseme 280lt osakeselt/ miljoni kohta 400 osakeseni / miljoni kohta viimase 150 aasta jooksul. Vaekogu jõudis otsusele, et on >95% tõenäosus, et inimtoodetud kasvuhoonegaasid, nagu süsinikdioksiid, metaan ja lämmastikoksiid, on põhjustanud suurema osa täheldatud Maa temperatuuride tõusust viimase 50 aasta jooksul.

*ka viimastel aastatel tapetakse jaapanlaste poolt ühel püügiretkel endiselt sadu ja sadu vaalasid. Umbes pooled neist on tiined emased või väga noored isendid. Rahvusvaheliste organisatsioonide, sh ÜRO sekkumised on olnud abitud.

**st, et isegi kui enamus riike on mingi otsuse poolt võib mistahes riik selle kehtetuks tunnistada

Pisut polaarilu:

  • Pleurophyllum speciosum
  • Rossi meri 2
  • Sõbrad
  • Habemiku portree
  • Elevant hüljes https://www.youtube.com/watch?v=IpT1u2lFkXs
  • Wedelli-poeg
  • Ellujääjad
  • Koostöö
  • Krevetilaadne koorikloom
  • Liustikukosed
  • Ursus maritimus
  • Lasteaed
  • Veealused imed
  • Aptenodytes forsteri
  • Mõrtsukhai

Mida saad teha SINA, et pidurdada neid protsesse?
Tee oma igapäevased valikud teadlikult. Mõtle läbi oma kulutamine, prügimajandus, liiklemine. toidukorv. Nõua muutusi endalt ja neilt, kes teevad otsustusi meie eest.

Vali ellujäämine!

Ettekanded. Anders Wijkman

16 Pühapäev dets. 2018

Posted by in avaldus, Euroopa Grupp, klubi ettekanne, konverents

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , ,

Aastakonverents 2018 oli eriline – tähistati poolsajandi möödumist Rooma Klubi asutamisest. Sellesse aastasse mahtus ka Eesti Rooma Klubil erakordseid sündmusi:

Conference 2018
  • Oktoobris olid kaks ERK liiget kutsutud Rooma saama osa juubelikohtumistest ja -konverentsidest.
  • Rooma Klubis ei ole eestlastest liikmeid. Esimest korda ajaloos märgati aga kohalikku klubi sedavõrd, et Rooma Klubi auliikmeks valiti ERK president Andres Tarand. See on tunnustus mitte isikule vaid kogu Eesti Rooma Klubile.
  • Esimest korda ERK tegevuse jooksul avaldati Klubi vaated artiklite kogumikuna. Läbi Mihkel Kunnuse leidis kogumik koha ERR 2018 raamatute autahvlil.
  • ERK aastakoosoleku aukülaliseks ja võtmekõnelejaks oli Rooma Klubi aupresident Anders Wijkman.
Jätka lugemist →

Poliitik Tõnu Kaljuste

15 Laupäev dets. 2018

Posted by in klubi ettekanne, konverents

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , ,

Konverents 2018

Eesti Rooma Klubi aastakonverentsi 2018 austas oma ettekandega üleilmselt tuntud ja tunnustatud dirigent, kes käib korra kuus maailma eri paikades orkestreid dirigeerimas, saanud mitu ülemaailmset tippauhinda (sh 2014. aastal saadud Grammy) ja kõrgkultuuri hoidja. Kuid teda tuntakse ka kui paadimehest festivali korraldajat – see on Tõnu Kaljuste. Loodame, et tema ülesastumine poliitikuna, kes on 16 aastat võidelnud oma riigi vastu oma riigi eest, on oodatud lisa tavapärasele „sotsiaalteadlaste“ ja häälekorjajate jutule.

Jätka lugemist →