Artikkel on avaldatud ka ajalehes Sirp, 15.03.2019
Tiiu Kuurme, TLÜ kasvatusteaduse dotsent
Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema.
Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam päriselt, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud pikalt väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridusasutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle poolt kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes (22. jaan. Postimees) ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides võiks teha ühiskonna rahutuks.
Tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle tänastele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti okei.
Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kogukonna kohus oleks küsida: mis on läinud valesti, see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida neid põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostatud.
Nii nagu koolis peegelduvad õpilaste kodud, peegeldab kool omakorda ühiskonda. Võib rääkida suurtest mõjuvoogudest, mis kuuluvad kokku meie aja vaimuga ja käivad üle meie peade. Ent teisalt peaks rääkima ka kohalikest hooandjatest ja möödavaatajatest, kelle tõttu ebaloomulikust on saanud norm. Juba enne viimast suurt sõda hoiatas Frankfurdi kriitilise koolkonna esindaja Max Horkheimer tehnoloogiate sünnitatava uue barbaarsuse eest. Nende meiegi parempoolsete poolt äraneetud vasakpoolsete ennustused kipuvad paraku kuhjaga täituma.
Uus aeg, uued kombed
Uusliberalistliku ideoloogia pealetung küüditas jumala taevast turule, ehk turg otsustagu kõik, mis iganes inimelusse puutub. Kellelegi ei meenunud siis ega tule pähe huvituda ka praegu, et kui turg orienteerub tarbija vajadustele, siis millistest vajadustest on jutt? Enamuse surelike osas kindlasti mitte neist, mida aastatuhandete vältel teenis haridus. Paraku ei tõuse turul tegijaiks inimese õilistumise, targaks ja teadjaks saamise, iseloomu vääristamise ja vaimse arengu vajadused, vaid ikka need teised.
Nii digimaailmas kui visuaalses riigimeedias levitatav vägivallast rammus meelelahutustööstus sünnitab agressiivsust, nüridust, pealiskaudsust ja piiramatuid himusid. Inimelu on väärtusetu ja mäng surmaga väike erutav seiklus. Turukultus on avanud laekad, mida inimesed erinevates kultuurides ennast iseenese eest kaitstes suletuna hoidsid. Kliendinäljane turg avastas lapsed ning kadus lapsepõlve moratoorium, kaitseala, mis loodi modernismi algusaegadel lootuses, et kui hoida uus põlvkond nende kahjustuste eest, mida toodetakse täiskasvanumaailma kurjuse ja pahelisuse poolelt ning lapse rikkumatust mingilgi moel säilitada, võib uus põlvkond luua alused paremale ühiskonnale. Vägisi, enne hea ja kurja tundmise taju tärkamist on lapsed meeli ja nägupidi surutud virtuaalse, röökiva, lobiseva madalat sorti kultuuritööstuse keeduse sisse.
Vahest võiks juba valjult välja öelda, et turukummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse. Eriti ei sobi need kasvatuses ja hariduses. Kasvatuses ja hariduses kui erilistes kultuuri vormides on omad immanentsed seadused, kus sugugi ei ole prioriteediks edetabelid, hindamised, konkureerimine, standardid ja sooritamine. Koolid ja ülikoolid ei ole klienditeenindusasutused ja kooli ei saa juhtida nagu saapavabrikut, nagu vabaduse uimas õnnelikult avastati. Need seadused puudutavad inimese, looduse, kultuuri ja ühiskonna vahekorda, kuid neist ei räägita meil enam ammu. Kuigi pedagoogika kui teaduslik-filosoofiline distsipliin tekkis juba mõned sajad aastad tagasi, on tema aujärg roostes ja pehkinud, sest kummardamise objektiks saanud konkurentsivõime jaoks on see tarbetu.
Kasvatus, inimkonna iidne praktika, mida võib lugeda ka inimelu vältimatuseks, pälvis mõttetööd ja peegeldusi juba vanades kultuurides. Nii nagu läbi ajaloo on lapsepõlv olnud kord nähtav, kord varjus, on seda olnud ka kasvatus. Perioodidel, mil generatsioone ei eristatud ning eluks vajaminev omandati argielu kogemustes, ei teadvustatud ka laste erilisust ega kasvatuse võimalikku metafüüsilist loomust. Füüsilisest aitas küll. Ent kasvatuse asupaik ei ole pelgalt asine ilm, vaid oma hoiakute ja tegevuste lätted leiame kultuurilisest tähendushorisondist. Milline inimene on, milline ta olla võiks ja mida me selle nimel tegema peaksime – siin pakub rikkalikult mõistmisainest traditsioon, ilukirjandus, üldisem mõttelugu.
Kasvatuse kaudu kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal kultuuriväärsusi.
Kasvatusest, tema jõust ja mõjust mõeldes on tasapisi üha teadlikumatena liigutud parema ja inimese õilsat loomust edendava kasvatuse poole.
Nii on kasvatuse nähtavaks saamine abstraktses mõistelises keeles olnud üks arenenud ühiskondade tunnusjooni ehk kultuuriline saavutus. Neile kõneldud ja kirjutatud teadmistele toetudes on osatud luua lastele arenguks paremaid keskkondi.
Nüüd elame ajas, kus kasvatus on taas mõistetud nähtamatuks, nagu see oli keskajal. See on jäämas kööki ja lastetuppa, kommertsialiseerunud ajakirjade retseptirubriiki ja psühholoogi vastuvõturuumi. Mingil imemoel on säilinud kasvatusteaduste mõiste ETIS-e nimistus. Pedagoogilise ruumi on hõlvanud haridus, sest mis selle sees leida, seda saab (primitiviseerunud arusaamade kohaselt) ju mõõta, konkureerima panna, standardiseerida ja asetada edetabelitesse. Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suuresilmalisest võrgust libisevad kasvatuse nüansid, peenused, väärtused lihtsalt läbi. Kujuneb peaaegu eksistentsiaalseks küsimuseks, kuivõrd säilitab juba saavutatud teadmiste-mõistmise taseme siinne kultuuriline tähendushorisont, kui kõhetub seda uuriv teadus ja on suletud viimane avalikku foorumit võimaldanud ajakiri.
Euroopaliku haridusideestiku keskmes oli kord moraalisubjekti kasvatamine, mille tuumomaduseks pidi olema vastutus ning kooli osaks vastutussuutliku inimese kasvatamine. Haridus ise oli inimese teekond, millel oma loomust täiustada ja õilistada ning vabastada mõistus teiste juhatusest. Ei kasvatus ega haridus, nagu neist mandri-filosoofilises mõõtkavas mõeldud, pole meelepärased turujumalatele, sest ei teeni seda kasvu, mida müüa, mõõta, osta ja tarbida saab. Turule meeldivad lihtsameelsed.
Industriaalajastule omane kõige kvantifitseerimine ehk hulkade kokku lugemine on laienenud üle mitme inimelusfääri, sest nii on lihtne ja arusaadav ka sellele ametnikule, kes on võetud haridusotsuseid tegema ilma temalt erialase asjatundlikkuse lävendit eeldamata. Kui ei pea vastutama, pole enam oluline ka erialane kompetentsus ja laiemalt mõttes haridus üldse. Sellesse seisu oleme näiteks jõudnud riigikogu valimistega.
Oleme juba jõudnud olukorda, kus pedagoogilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus loeb riskiprojektiks eksistentsiaalseid probleeme käsitleva teadusraamatu tõlkimise ja välja andmise, kuna meil ei pruugi leiduda neid 500 ostjat, kes abstraktsemast tekstist aru saaksid. Konkreetsemalt on tegu Soome eelmise aasta parimaks teadusraamatuks loetud väljaandega, mis on seal juba läbi müüdud, tulemas on teine trükk. Kas me sellisesse seisu tahtsimegi jõuda?
PISA-tipu Eesti
Eesti sai 1990.date algul uuesti vabaks. Eestil oli võimalik teha oma valikuid ka järelpõlve kasvatamise osas. Eesti pedagoogiline üldsus ja suur osa rahvast tuli korduvalt kokku mõttetalguteks. Arutleti, vaieldi ja sõnastati, millest tahetakse vabaneda senises koolimaailmas, mis oli peale surutud nii totalitarismi kui iseenese vastu pöördunud ahistava minevikutraditsiooni poolt.
Juba vähem osati sõnastada konkreetsusi, mida päriselt tahetakse. Ning juhtuski, et vaimselt turvamata pedagoogiline üldsus langes rahvusvaheliselt jõudu koguva ideoloogilise voo alla, kus hariduses seati ülimuslikuks see, mis haridust ega haritust ei teeni.
Tänaseks on kadumise piiril pedagoogika ise
Kasvatus oli lihtne kuulutada sobimatuks ja vananenud kommunistlikuks igandiks. Mitte olnut ja olevat taagast puhastades, vaid sellega samastades.
Paraku ei kadunud kasvatusprobleemid. Inimese vabastamise õilis idee vabal maal viis selleni, et vabastati ka selle seni vaos hoitud alateadvusse ladestunud madalamat sorti instinktid, jättes selle ilma teadmisest, mida miski tähendab ja kaasa toob. Sulguma hakkasid hoopis seniseid pedagoogilise teadmise laekad. Johannes Käisi elutööraamatu äsjane ilmumine mõjub tänases kontekstis ilmutuslikult.
Sedasorti arengud ei ole Eesti eriline bränd, samade ilmingute ja nende tagajärgede pärast on mures soomlased ja sakslased ja teisedki rahvad. Hariduse valdkond on täna üleilmselt määratud teenima majanduse huvisid. Inimene on samavõrd instrument kellegi huvides nagu ta on seda alati olnud. Kitsalt ja mehaaniliselt mõistetud inimeses jäävad välja arendamata mitmed suursugusemad kvaliteedid, mida võiks samuti tõlgendada inimkonna kultuurilise saavutusena: eetilisus, tundlikkus suurtele küsimustele, vastutustunne teiste ees, suuremeelsus, peenetundelisus, hea maitse, kaastunne, isetus, pühendumisvõime jms.
Just need omadused pidid arenema haridusprotsessides ja just need ongi tegelik hariduse tulemus. Rahvusvaheline teadlaskond võtab üha ja aina sõna kirjeldatud hariduspoliitiliste valikute vastu näidates nende hukatuslikke tagajärgi.
Kas edasi või tagasi?
Minevikus kooli-ilma pikki aegu valitsenud õpetajaskonna võimu ja distsipliiniruumi tagasiigatsemine pole kindlasti lahendus. Pendlil on kalduvus liikuda vastassuunda ja sinna on see nüüd jõudnud. Õppejõuna on mul arvutis erinevatest aegadest pärinevaid üliõpilaste kirjapandud valusaid lugusid õpetajate vägivallast õpilaste suhtes. Kas nii tohtis? Vahest ei peaks me küsima, et kuidas nüüd siis õpilased õpetaja vastu, vaid küsima: kuidas saab koolis üldse eksisteerida vägivald, respekti puudus, inimväärikuse alandamine ja suutmatus hoida koole hariduse templitena, nagu oli kunagine soovmõte. Ning kuidas see mõnel pool ometi on võimalik, sest meilgi on koole, kus on üles ehitatud sedalaadi koolikultuur, et neid võiks nimetada õnnelikeks koolideks.
Mitmete koolijuhtide peamine mure näib olevat pigem kooli “renomee”, mitte inimväärikuse hoidmine ja õpilaste kaasasaadav eetiline ilmapilt. Siit ka Ehala kirjeldatud hoiak mitte kaitsta õpetajaid (ja ka õpilasi), vaid kanda hoolt, et esindusülikonna reväärile ei tekiks plekid. Need juhid on olukorras kaassüüdlased. Meenutagem, et hiljuti kadus koolijuhi ametinõuetest pedagoogilise hariduse nõue.
Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest vaid tunnistamisest. On ju võimalik luua vastastikusel austusel põhinev kasvatussuhe, kus paranevad ka õpilaste kodudest või mujalt saadud hingehaavad. Ka Eestis on selleks (veel) suutlikkust ja oskusi.
Peeglike, peeglike…
Koolis toimuv aitab ühiskonnal vaadata peeglisse. Vahel vaatavad peeglist vastu meie senised hariduslikud puudujäägid, sest metsahävitajad, rahapesijad, korruptandid ja jõhkarditest juhid olid kord õpilased. Me ei ole suutnud uuel iseseisvuse ajal piisavalt väärtustada inimest, pahelisus on pigem ligitõmbav (ikkagi pildil) kui taunimisväärne. Peeglist vaatab vastu ühiskonna tasandil vohav sõimukultuur, halvustamine ja tagakiusamine. Ülbus, alandamine, argus ja pime kuuletumine on mitmel pool olnud normaalsus. On tulnud tunnistada empaatiavõimetust, maaslamaja löömist, tugevama õigusi. Uputakse reflekteerimata emotsioonide lainetes.
Meie koolides lihtsalt kas pole üldse või on liiga vähe tegeldud sellega, kuidas olla inimene inimeste seas. See võib aga olla hariduse olulisim osa. Laiemaid seoseid näha suutes on sel oma kaudne mõju ka pühaks puuslikuks tehtud majanduse konkurentsivõimele. Millise riigi me loodame saada, kui poliitiku amet on saanud pilkealuseks, valimised kohati madalatele instinktidele suunatud jandiks ja poliitikud ise mõjuvad tihti kampaania kirjutamata reeglite tõttu karikatuuridena. Kas peab meie noorsugu käimasolevat reality’t lugema kui Tõde ja Õigust?
Õpetaja on saadetud eesliinile, ta on meie ajastu sõjamees.
Või hoopis ohvriloom, on mitmel tasandil kogunevate pingete sihtmärk.
Kardetavalt ei paranda õpetaja staatust ka kolmekordne palk. Meie teaduspoliitika ilmajääjad ja nähtamatud on sotsiaal- ja kasvatusteadused. Priit Ennet ei pühenda neile oma saadetes ühtki teadusminutit. Isamaaliste konservatiivpoliitikute jaoks on sotsiaalteadused saatanast. Teaduspoliitiliselt on tehtud selleks kõik, et meie alles jäänud teadlased tegeleksid pisi- ja mitte tõsiste tuumprobleemidega, ega avaldaks uuringute tulemusi emakeeles ja oma maa vajadusi silmas pidades.
Praegu veel olemasoleva säilinud varuga tuleviku keerulistele probleemidele vastu minemine lõpeb teadagi kuidas – turujumala parastava naeruga. Kasvatusteaduste maailmavaramus peituvad aga tänastele probleemidele ka lahendused, teistmoodi mõtlemise alged. Mitmel maal on koolidesse sisse viidud suhteõpetus – et ümber mõtestada ülbe tarbijameelelaadiga isandlik suhe olemisse ja olevasse millekski muuks. Sest ka planeet ei pea enam inimese allakäigule vastu.
