50 aasta jooksul on autorid pidanud tuhandeid loenguid ja esinemisi “Kasvu piirid” teemadel. Kunagise töörühma juht saatis Eesti Rooma Klubile lahkesti vastused küsimustele, mis on enim esitatud ja mis ka meie lugejal tekkida võivad. Suhelnud, tõlkinud ja kirja pannud Tuuli Stewart

---

---

Alates sellest, kui 1972. aastal ilmus esimene väljaanne “Kasvu piirid” (The Limits to Growth),  olen pidanud üle tuhande kõne, mis kirjeldasid meie uurimistöö eesmärke, meetodeid, tulemusi ja tagajärgi. Publikut on olnud rohkem kui 50 riigist. Nad olid vanuses 6 kuni 70+ aastat ja ametid noortest üliõpilastest kõrgemate valitsusametnike ja kuninglike kõrgusteni. Mõned elasid Nõukogude Gruusia või Jaapani kaugetes mägikülades; teised olid suurlinnade nagu New York, Viin, Pariis, Havanna, Soul, Xian elanikud.

Kõigil neil erinevatel inimestel oli palju ühiseid arusaamu ja muresid. Sellest tulenevalt käsitlesin ikka ja jälle paljusid samu küsimusi, kommentaare ja vastuväiteid.

Käesolevas artiklis võtan kokku 19 kõige levinumat küsimust ja esitan lühendatud, mittetehnilised kokkuvõtted oma tüüpilistest vastustest. Muidugi võib ükskõik milline allpool loetletud küsimus olla ja on sageli olnud terve raamatu teema. Need, kes on huvitatud sellisest detailsusest, peavad otsima vastuseid mujalt. 

Minu eesmärk selle esseega on anda igale lugejale arusaam sellest, kuidas ma praegu maailma väljavaateid näen. Minu vaated tulenevad tuhandete raportite põhjalikust lugemisest, intensiivsest probleemide arutamisest sadade professionaalsete kolleegidega, professionaalsete uuringute läbiviimisest 5 aastakümne jooksul ning mõtisklemisest isikliku elu sündmuste ja otsuste üle.

Ma võiksin iga oma vastuse põhjendamiseks tsiteerida kümneid viiteid, kuid ma ei tee seda. Ma ei püüa tõestada, et iga vastus on õige. Tõepoolest, minu allpool toodud vastused on alati puudulikud ja mõned neist osutuvad kindlasti vähemalt osaliselt ekslikuks. Igal juhul ei ole enamikul olulistest küsimustest ühest lihtsat vastust. Kui mõni neist seda teeb, siis ma ei tea veel, milline see on.

World3 loodi selleks, et anda ülevaade maailma rahvastiku ja materjalitarbimise kasvu põhjustest ja tagajärgedest piiritletud planeedil. Mudel saavutas selle eesmärgi. Selle eesmärk ei olnud anda ülevaadet demograafilise ja majandustegevuse vähenemise dünaamikast pärast nende kasvu peatumist.

See kiire, kogu planeeti hõlmava kasvu ajastu on olnud meie liigi ajaloos ainulaadne. MIT-i meeskond tunnistas alati, et selle ülemaailmse kasvufaasi lõpp toob kaasa tohutuid muutusi maailma paljude rahvaste poliitilistes ja majanduslikes kultuurides. Me ei püüdnud neid muudatusi World3-sse lisada ja meie raportid ei spekuleerinud nende üle kunagi.

Kuna isegi tulevase füüsilise kasvu üldist rada ei olnud võimalik kindlalt prognoosida, esitasime oma aruande 1972. aasta väljaandes 12 erinevat stsenaariumi – 12 erinevat võimalikku teed inimpopulatsiooni ja materiaalse majanduse arenguks. Nende stsenaariumide loomiseks testisime 12 erinevat eelduste kogumit meie hinnangute täpsuse, tulevikutehnoloogia mõju ja sotsiaalsete reageeringute olemuse kohta.

Me ei pidanud ühtegi arvutiprojektsiooni kõige tõenäolisemaks tulevikuks. Kuid mitmed hiljutised sõltumatud uuringud on leidnud, et üks meie stsenaariumidest, joonis 35 1972. aasta raamatus, jälgib ajaloolisi andmeid suhteliselt hästi aastatel 1970–2010. See stsenaarium on esitatud allpool joonisel 1. See ilmub siin muutmata kujul oma 1972. aasta originaalist, välja arvatud kahe vertikaalse riba lisamine. Üks rida näitab meie raamatu ilmumiskuupäeva ja teine näitab umbes praegust aega.

Sellest stsenaariumist on saanud mõjukas paradigma, mille kaudu tõlgendan praeguseid sündmusi ja ennustan tulevikku. Selle põhijooned kajastuvad minu vastustes allpool.

Enne nende vastuste esitamist pakun välja neli hoiatust.

Minu arvamused maakera tuleviku kohta kujunesid suures osas välja enne, kui mul oli praegune arusaam kliimamuutuste tagajärgedest meie liikidele ja enne seda, kui Covid-19 viirus oli hakanud muutma sotsiaalseid väärtusi, majanduslikke trajektoore ja poliitilisi prioriteete. Kümne aasta pärast saadakse paremini aru kliima ja pandeemia mõjust maakera füüsilisele, bioloogilisele ja sotsiaalsele süsteemile. Need ei tõsta kasvu piire.

Kuna ma kirjutan inimeste küsimustele vastates nii, nagu ma rääkisin, näete järgnevas palju koondamisi ja tegematajätmisi. Järgnev küsimuste ja vastuste kogumik ei ammenda kindlasti oluliste murede loetelu. Samuti ei ole järgmisi vastuseid loetletud mingis kindlas tähtsuse järjekorras.

1. Kas Kasvu piirid osutus õigeks?

Esitasime 12 erinevat stsenaariumi selle kohta, kuidas peamised ülemaailmsed tegurid võivad areneda 2100. aastani. Mõned neist stsenaariumidest näitasid, et globaalne ühiskond areneb jätkusuutlikult suhteliselt kõrge rahvastiku- ja materjalitarbimise taseme suunas. Teised näitasid, et rahvaarv ja majanduskasv ületasid maakera taluvusvõime enne selle sajandi keskpaika ja vähenesid. Tegelikkus jääb kuhugi sellesse vahemikku. 

Joonis 1: Maailm3 stsenaarium, mida pean kõige kasulikumaks - joonis 35 1972. aasta raamatus

Asjakohasem on küsida, kas mudel on kasulik, kui kas see on täpne. World3 on endiselt kasulikum alus globaalsete probleemide mõistmiseks kui paljud mudelid, mille sel ajal töötasid välja majandusteadlased, kes meie töö viiskümmend aastat tagasi ümber lükkasid.

2. Miks te ei püüdnud tulevikku ennustada?

Kui süsteemi käitumist mõjutavad ainult füüsilised jõud ja neid reguleerivad seadused on terviklikult ja täpselt mõistetavad, näiteks paljudes astronoomia valdkondades, saab tuleviku aspekte väga täpselt ennustada. Näiteks on võimalik ennustada, millal ja kus toimub järgmine kuuvarjutus mõne sekundi vahemikus isegi sajandeid tulevikus.

Kui aga inimese vaba tahe mõjutab süsteemi käitumist, on mõjukad tegurid vaid puudulikud ja ligikaudu teada. Siis ei ole võimalik täpselt ja kindlalt ennustada.

See ei tähenda, et igasugune tulevik oleks võimalik. Isegi kui on võimatu kindlalt öelda, mis juhtub, on sageli lihtne kirjeldada paljusid tulevikke, millel pole mingit võimalust. Füüsilised konstandid ei muutu. Termodünaamika seadusi ei tunnistata kehtetuks.

Näiteks kui tulevikus oleks võimalik jää sulamistemperatuuri tõsta, saaks liustike väheneva ulatuse ümber pöörata. Ma ei oska täpselt ennustada, milliseid poliitikaid inimkond kliimamuutuste vastu võitlemiseks rakendab, samuti ei saa ma kindlalt ennustada, kui palju liustikke aastal 2100 veel eksisteerib. Kuid ma võin absoluutselt välistada igasuguse tuleviku, mis eeldab, et inimkond muudab vee sulamistemperatuuri.

3. Kas edusammud arvutites alates 1972. aastast on võimaldanud luua paremaid globaalseid mudeleid?

Mõnedes globaalsetes analüüsides, näiteks ilmaennustuses, on võimsamad arvutid olnud tohutuks õnnistuseks. Arvutisimulatsioonid võimaldavad nüüd meteoroloogidel teha palju üksikasjalikumaid, täpsemaid ja pikemaid ilmaprognoose, kui oli võimalik viiskümmend aastat tagasi. Teadusliku mõistmise areng selle aja jooksul oli nende edusammude tegemiseks hädavajalik, kuid see ei oleks olnud väga kasulik, kui kasvav arvutivõimsus ei oleks võimaldanud neid uusi teadmisi ilmamudeli simulatsioonidesse kaasata.

Muud tüüpi globaalsete analüüside puhul, näiteks sellised, mis on esitatud raamatus ” Kasvu piirid”, on piirangud tingitud peamiselt tõsistest puudustest sotsiaalse käitumise mõistmisel. Meie globaalne mudel oli 1972. aastal suhteliselt lihtne, sest teaduslik arusaam inimkäitumisest oli suhteliselt lihtne.

Kuna see arusaam ei ole sellest ajast alates märkimisväärselt arenenud, ei ole riistvara täiustused – andes meile suurema mälu ja kiirema töötlemise – võimaldanud World3-ga võrreldes palju paraneda. Kuid tarkvara areng on uurimisprotsessile tohutult abiks olnud. Arvutimodelleerimise simulatsioonikeelte kasutamine on viimase viie aastakümne jooksul muutunud palju lihtsamaks. See on eelis, kuid see võimaldab meil mudeleid lihtsalt ja kiiremini konstrueerida ja analüüsida. See ei lase meil mudeleid täpsemalt teha.

4. Miks jätsite hinnasüsteemi oma mudelist välja?

World3 ei välistanud kõiki hinnateooria elemente. Esindasime üksikasjalikult tootmise ja tarbimise pikaajalisi tegureid.

Tootmise ja tarbimise vastastikuse mõju lühiajalise dünaamika modelleerimisel on oluline lisada selgesõnaline hind. Näiteks minu esimene raamat ” Toorme tootmistsüklite dünaamika[1]” põhines mudelil, mis sisaldas täpseid eeldusi hinnamuutuste põhjuste ja tagajärgede kohta.

Pikaajalist dünaamikat saab siiski mõista ilma hinda lisamata. Sel sajandil on tarbimise domineeriv mõju kahanemine. Te ei saa tarbida midagi, mida teil pole, olenemata selle hinnast. Kahanemine on termodünaamiline protsess. Ammendunud ressursi hinna tõstmine ei vähenda võluväel selle entroopiat ega tekita seda maapinnal rohkem.

Hinnamuutused võivad sageli stimuleerida nappide materjalide alternatiivide tootmist ja kasutamist. Kuid World3 koondab kõik taastumatud loodusvarad ühte varusse. Seega eeldab see kaudselt, et asendamiseks on lõpmatuid võimalusi.

Seetõttu käsitlesime energiakütuseid, kivisütt, naftat ja gaasi asendatuna teiste taastumatute ressurssidega, nagu vask, fosfaat. Ilmselgelt nad ei ole. Kuna taastumatute ressursside lõpmatu asendamine ei ole praktikas võimalik, on meie mudeli prognoosid liiga optimistlikud.  

Hinnad on olulised lühiajaliste probleemide mõistmiseks, kuid pikemaajaliste probleemide analüüsimisel võivad need olla sügavalt eksitavad. Näiteks võib põllumajandusliku tootmise majanduslik väärtus suureneda isegi siis, kui inimeste nälg kasvab. See paradoks tekib siis, kui toimub nihe kohapeal tarbimiseks mõeldud madala hinnaga toitainete kasvatamiselt kõrge hinnaga luksuskaupade pakkumisele ekspordiks – näiteks manioki asendamine roosidega. Sel põhjusel väljendab World3 toiduainete tootmist kalorite, mitte dollarite järgi.

5. Kas uued tehnoloogiad lubavad meil globaalseid piiranguid eirata?

On eksitav rääkida ühest tehnoloogiast kui universaalsest lahendusest ja kujutada ette, et see tekib kiiresti ja spontaanselt, sellel on oma eesmärgid ja see tegutseb iseseisvalt. Vastupidi! Tehnoloogia on väga spetsiifiline. Näiteks tehnoloogiad, mis võitlevad pandeemiaga või hõlbustavad telekommunikatsiooni, ei kompenseeri nafta ammendumist. Tehnoloogia on integreeritud tööriistadesse, mis tavaliselt luuakse aeglaselt ja suurte kuludega, et aidata nende arendajatel saavutada isiklikke, poliitilisi või ettevõtte eesmärke. Uute tehnoloogiate loomine ja rakendamine nõuab tavaliselt aastaid aega ja suuri finantsinvesteeringuid. Selliseid investeeringuid teevad enamasti ainult need, kes loodavad neist kasu saada. Ja tavaliselt ei looda arendajad globaalsete probleemide lahendamisest kasu saada, sest enamik inimesi ei suuda või ei taha globaalsete probleemide lahendamise eest maksta.

Võtke näiteks lihtne haamer. See on elegantne tehnoloogia, kuid keegi ei soovita, et see lahendaks iseseisvalt probleeme. Selle potentsiaali hindamiseks peate teadma, kes seda kasutab ja mis eesmärgil. Peene puusepa käes võib haamer hõlbustada ilusate, kasulike objektide loomist. Kuid see sama haamer psühhopaadi käes võib hõlbustada hävitamist ja surma. Enamikul tehnoloogiatel on sarnane potentsiaal nii heas kui halvas. Erinevus ei seisne tehnoloogias, vaid selle kontrollijate eesmärkides.

Motivatsioonid ja institutsioonid, mis uusi tehnoloogiaid loovad, on üldiselt samad, mis on tekitanud olemasolevaid globaalseid probleeme. On naiivne ette kujutada, et need institutsioonid hakkavad äkki kasutama oma uusi võimalusi, et lahendada probleeme, mida nad on varem oma varasemate tehnoloogiatega põhjustanud.

Tegelikult on globaalsete probleemide vähendamiseks vajalikud tehnoloogiad juba olemas[2], kuid motivatsioon neid sel eesmärgil kasutada ei ole. Nii et ilma muutusteta institutsioonides ja motivatsioonides, mis reguleerivad uute vahendite väljatöötamist ja kasutamist, jäävad probleemid püsima, olenemata sellest, milliseid tehnoloogiaid me arendame.

6. Kas World3 võtab arvesse sõdu?

Maailm3 ei sisalda oletusi vägivaldse konflikti põhjuste või tagajärgede kohta. Me jätsime sõja välja, sest selle põhjuste kohta ei olnud üldtunnustatud teooriat. Ilma selle konsensuseta ei olnud teaduslikku alust sõjapidamise lisamiseks mudelisse.

Muidugi tuleb ka tulevikus sõdu, kuid need ei tõsta kasvu piire. Seega sõja tagajärgede välja jätmine muutis meie mudeli tulemused liiga optimistlikuks.

7. Kui palju inimesi võiks Maal ära elada?

Elanikkond, mida on võimalik meie planeedil säilitada, sõltub olulisel määral planeedi ressursside tootlikkusest ja eesmärkidest, mis meil on inimeste seisundi jaoks – nende õigluse, vabaduse, tervise, energia- ja materjalitarbimise taseme osas. Kui me oleme nõus, et väike osa elanikkonnast kontrollib suuremat osa maakera rikkusest ja rakendab keskset kontrolli suure osa inimkonna üle, kes elab materiaalses vaesuses, halva tervise ja vähese vabadusega, suudaksid mitmed miljardid inimesed tõenäoliselt maa peal enam-vähem lõputult ellu jääda.

Kui me selle asemel tahame, et maakera rahvad elaksid pikka ja tervislikku elu suhtelise materiaalse jõukuse, hea tervise ja märkimisväärse vabadusega ning võrdse heaolu ja poliitilise võimuga, jääb jätkusuutlik rahvastiku tase kindlasti praegustele arvudele palju alla. Ma usun intuitiivselt, et planeet Maa suudaks jätkusuutlikult toetada võib-olla miljardit inimest elatustasemel, nagu täna Itaalia või Lõuna-Korea omad.

Ükskõik, milline on parim hinnang jätkusuutlikule rahvastikutasemele tänapäeval, väheneb see kiiresti, kuna tehnoloogia areng ei suuda kompenseerida inimkonna kiireneva tarbimise ja maakera ressursside halvenemise tagajärgi. Maailm3 näitas selgelt, et globaalsetele probleemidele reageerimise edasilükkamine jätab inimkonnale üha vaesemad võimalused,

8. Kuidas saab maailma rahvaarvu vähendada?

Maailma rahvastik väheneb, olenemata sellest, kas me püüdleme selle tulemuse poole või mitte.  Kui seda ei vähendata ennetava sotsiaalse sekkumise kaudu, vähendatakse seda ökoloogiliste jõudude kaudu. Meilt nõutakse tahtlikku tegutsemist ainult siis, kui püüdleme selle poole, et vähenemine oleks rahumeelne, õiglane ja järkjärguline.

Iga populatsioon väheneb vaid siis, kui selle suremus ületab sündimuse. Väljaränne võib mõnes piirkonnas vähendada rahvastiku taset, kuid ilmselgelt ei ole see kogu maailma jaoks asjakohane.

Suremuse vähendamine on universaalselt omaks võetud eesmärk. Seega on ainus poliitiliselt realistlik ja ennetav võimalus elanikkonna vähendamiseks vähendada sündimust viljakuse olulise vähendamise teel.

Ülemaailmne viljakus on juba aeglaselt langemas. Kuid rahvaarv kasvab endiselt ja materjalitarbimine on juba kaugelt-kaugelt üle jätkusuutliku taseme, samal ajal kui planeedi toetusvõime on langemas. Ilma kiireloomuliste jõupingutusteta kiirendada viljakuse langust koos rikkuse ümberjaotamisega, et aidata vaesematel elanikkonnarühmadel tippkoormuse ületamise perioodiga toime tulla, suureneb suremus järgmistel aastakümnetel, et taastada mingisugune ökoloogiline tasakaal.

Kogu ajaloo jooksul on suremuse suurendamiseks olnud kolm võimalust – nälg, katk ja sõda. Kuigi enamik inimesi ei pea ühtegi neist meetmetest atraktiivseks, on need kaudsed valikud, kui poliitilised ja usulised huvid blokeerivad edukalt kõik süstemaatilised jõupingutused viljakuse olulise vähenemise saavutamiseks kogu maailmas.

9. Kas pooldate rahvastikukontrolli poliitika kehtestamist?

Mõned inimesed on püüdnud kasutada meie raportit sellise poliitika õigustamiseks. Me ei teinud seda kunagi. Meie raport ei põhjustanud neid jõupingutusi. Samuti ei õigusta see neid.

Tegelikult on peamine probleem ületarbimine, mitte ülerahvastatus. Keskmise inimese tarbimine arenenud riigis teeb globaalsele ökosüsteemile palju rohkem kahju kui vaesema riigi tüüpilise kodaniku tarbimine.

Igal juhul tundub, et sunnimeetmed on pikemas perspektiivis suhteliselt ebatõhusad. Meie mudel sisaldas paljusid viljakuse mõjusid, nagu tervis, sissetulekute tase ja kaasaegsete rasestumisvastaste meetmete kättesaadavus. Leidsime, et lihtsalt naistele õiguse andmine otsustada oma soovitud perekonna suuruse üle ja kontrollida oma viljakust, kui seda kombineeritakse võrdsuse, hariduse ja materiaalse heaolu suurendamise meetmetega, annaks kõige tõhusamad ülemaailmsed tulemused. 

10. Kuidas saate toetada majanduskasvu peatamist, kui rikaste ja vaeste vahel on endiselt suur lõhe?

Meie analüüs ei toetanud seda ega ühtegi teist poliitikat. See kasutas World3 lihtsalt selleks, et määrata kindlaks erinevate meetmete kasutuselevõtmise võimalikud pikaajalised tagajärjed.

Tänapäeva rikkamad riigid on kasutanud oma poliitilist, majanduslikku ja sõjalist jõudu oma privileegide säilitamiseks. Hinnang, et selline ekspluateerimine on ebaeetiline ja jätkusuutmatu, ei muuda seadusi, mis reguleerivad maakera füüsikalisi ja bioloogilisi protsesse. Meeldib see meile või mitte, kuid need seadused viitavad sellele, et maakera elanikkond on jõudmas faasi, kus väheneb rahvastiku arv ja väheneb keskmine materjalitarbimine. Muidugi püüavad rikkad ja võimsad säilitada seda, mis neil on. Kui see õnnestub, kasvab lõhe rikaste ja vaeste vahel veelgi.

11. Miks on endiselt võimalik saada ressursse, mis teie prognooside kohaselt ammenduvad aastaks 2000?

Meie raamatus avaldatud 12 stsenaariumi analüüsid ei sisaldanud isegi ühtegi viidet konkreetsele mineraalile – veel vähem ennustasid selle täielikku ammendumist. Me ei oleks saanud konkreetse materjali kohta midagi prognoosida, sest World3 ei eristanud isegi mineraale. Mudeli võrrandid määratlesid ainult ühe varu tootmise ja tarbimise sildiga Ressursid. Ja see varu ei lähe üheski meie simulatsioonis nulli. Näiteks joonisel 1 prognoositakse, et World3 Resources varud sisaldavad 2100. aastal endiselt 15% materjalidest, mis olid algselt kättesaadavad 1900. aastal.

Mis on siis laialt levinud eelduse allikas, et me ennustasime konkreetse materjali ammendumist? Tõenäoliselt sai see alguse Ronald Bailey 1993. aasta raamatust “Ecoscam“. Oma peatükis geofüüsikaliste piiride kohta esitas ta meie 1972. aasta raamatu tabelis 4 toodud andmed valesti. Ignoreerides 13 tsitaati, mille esitasime nende allikate näitamiseks, vihjas ta, et numbrid on tootnud World3.

Need ei olnud. Selles tabelis esitatud andmed pärinesid peamiselt US Geological Survey kokkuvõttest 19 olulise mineraali ja kütuse kohta. Kasutasime andmeid ainult selleks, et illustreerida mõningaid olulisi erinevusi staatilise ja eksponentsiaalse reservi eluea indeksite vahel, kahte erinevat ressursside kättesaadavuse näitajat. 

Me märkisime selgesõnaliselt, et meie illustratsioonid ei ennustanud meie näidetes ühegi materjali tegelikku ammendumist. Oma raamatu 63. leheküljel kirjutasime: “Muidugi määravad taastumatute ressursside tegeliku kättesaadavuse järgmise paarikümne aasta jooksul palju keerulisemad tegurid.” Leheküljel 66 kirjutasime: “Arvestades praeguseid ressursitarbimise määrasid ja nende määrade prognoositavat kasvu, on suur osa praegu olulistest taastumatutest ressurssidest 100 aasta pärast äärmiselt kulukad.” Ma usun endiselt, et see osutub tõeks.

12. Kas merest ressursside hankimine lubab meil ammendumist ignoreerida?

Merel põhinevaid mineraale on kahte asjakohast kategooriat – need, mis on lahustunud merevees, ja need, mis on koondunud süvamere põhjas asuvatesse sõlmedesse.  Mõned lahustunud materjalid, näiteks sool, võivad olla toodetud ökonoomselt merest. Kuid enamik neist on liiga lahjendatud, et olla tootmise sisendiks. Nende koondamiseks vajalik kapital ja energia oleksid väärtuslikumad kui materjalid, mille need kättesaadavaks tegid. 

Kasvavad kaubanduslikud jõupingutused mineraalide saamiseks süvamere sõlmedest – peamiselt mangaanist, aga ka niklist, koobaltist ja vasest. Võib-olla arenevad need jõupingutused, et pakkuda nende väheste elementide olulisi allikaid – ja võib-olla need ei tee seda.

Isegi kui need on edukad, ei väida keegi, et need vähesed materjalid, mis on potentsiaalselt kättesaadavad süvamerekaevandamisest, on kunagi saadaval sellises koguses või mitmekesisuses, mis on vajalik tööstusühiskonna säilitamiseks. Igal juhul häirib see protsess sügavalt mere ökosüsteemide õrna keskkonda piirkondades, kus taastumine on väga-väga aeglane protsess – see toimub alles sajandite või aastatuhandete jooksul.

Miks usub globaalne kohort, mis juhtub olema elus täna, vaid üks 15 000 põlvkonnast, mille meie liik on siin maa peal tootnud, kaudselt, et ainuüksi temal on moraalne õigus ammendada kogu planeedi kõrgetasemeline energia ja materjalid ning kahjustada selle keskkonda, jättes tulevastele põlvedele vähem?

13. Kas uued energiaallikad lasevad inimkonnal toime tulla fossiilkütuste ammendumisega?

Enamik täna arutatud potentsiaalsetest uutest energiaallikatest annab ainult elektrit. Elekter on hädavajalik, kuid see on väga väike osa kogu energiast, mida on vaja kapitalimahuka majanduse toetamiseks. Tööstusühiskond kasutab energiat neljas erinevas vormis:

• elekter,
• madalatemperatuuriline soojus,
• kõrge temperatuuriga soojus ja
• transpordikütused.

Viimast kolme saab pakkuda elektriga piiratud rakendustes. Kuid üleminek asendajatele on liiga aeglane, liiga kulukas ja liiga ebatõhus, et säilitada praegust globaalset tööstusmajandust.

Lisaks on nn taastuvatel energiaallikatel palju tõsiseid kõrvalmõjusid, mis takistavad nende arengut. Kuigi paljude taastuvate tehnoloogiate “kütus” on “tasuta”, st. ilma piirkuludeta kättesaadav kapital, mis on vajalik nendes kütustes sisalduva energia kogumiseks, muundamiseks ja tarnimiseks, ei ole see tasuta. Selle kapitali tootmine nõuab palju nappe materjale ja palju fossiilset energiat. Enamik päikeseenergia allikaid annab ainult vahelduvat energiat. Seega tuleb neid täiendada, et asendada need traditsiooniliste allikatega majanduses, mis nõuab järjepidevust ja usaldusväärsust.

On kasulik otsida ja rakendada uusi energiaallikaid. Kuid ei ole mingit võimalust, et need kõrvaldaksid kliimamuutused või lubaksid maakera rahvastel säilitada praegused kasvumäärad.

14. Miks te ei lisanud lahendusena tuumaenergiat?

Tuumaenergia ei paku ei teostatavat ega eetilist lahendust probleemidele, mida me oma raamatus käsitlesime.

Tuumareaktorid annavad ainult 10% kogu maailma elektrist. Elekter on vaid väike osa energiast, mis on vajalik praeguse tsivilisatsiooni alalhoidmiseks. Pärast seitse aastakümmet kestnud enneolematuid toetusi, poliitilist toetust, sallivust nende mürgiste jäätmete suhtes ja teadmatust nende panusest tuumarelva levikusse annavad tuumareaktorid endiselt vaid 4% ülemaailmsest energiast. On fantaasia ette kujutada, et need tõstavad kunagi kasvu piire.

Fukushima ei olnud ühekordne anomaalia. See oli lihtsalt järjekordne näide sellest, et keerulisi tehnoloogiaid ei saa muuta ohutuks. Inimeste loodud süsteeme ei saa 100 protsenti eraldada inimlike vigade tagajärgedest. Atraktiivne globaalne tulevik tuleb ainult siis, kui tuginetakse tehnoloogiatele, mis võivad ohutult ebaõnnestuda.

Vastutasuks väikese kasu eest väikesele elanikkonnale, mis ulatub üle paarikümne aastakümne, sunnib tuumaenergia inimkonda tegelema eksistentsiaalsete mürgiste jäätmete probleemidega, mis kestavad sajandeid või aastatuhandeid.

Kui inimühiskond pühendaks kogu raha, jõupingutused, tehnilised teadmised ja poliitilise toetuse, mida tuumaenergiatööstus praegu otsib, hoopis muude lahenduste väljatöötamisele, oleksid tulemused palju kasulikumad.

15. Kuidas on teie 1972. aasta stsenaariumid seotud tänapäeva kliimamuutustega?

Kliimamuutus ei olnud viiskümmend aastat tagasi tõsine probleem. World3 ei sisalda ühtegi konkreetselt selle teemaga seotud võrrandit ja kliimamuutusi meie 1972. aasta raamatus ei käsitletud. Avaldasime graafiku, mis näitab CO2 eksponentsiaalset tõusu atmosfääris aastatel 1860–1970. Me kirjutasime, et “see atmosfääri CO2 suurenemine lakkab lõpuks, loodetakse, enne kui sellel on olnud mõõdetav ökoloogiline või klimatoloogiline mõju.” Ma usun, et see oli ainus viide kliimamuutusele meie esimeses raportis.

Meie raamatu hilisemad väljaanded pöörasid rohkem tähelepanu kliimamuutustele kui selle tõestus ja teaduslik arusaam sellest kasvas. Kuid me ei otsustanud, et meie raamatu järgnevate väljaannete mudelis on vaja muuta mingeid struktuurilisi eeldusi, kuna jõudsime järeldusele, et kliimamuutused ei tõsta kasvu piire. Selle asemel hoiab see ära rahvastiku ja majanduse kiire taastumise pärast nende haripunkti järgmistel aastakümnetel.

Kliimamuutus on üks peamisi eksistentsiaalseid ohte selle planeedi tööstusühiskonnale. Kuidagi võluväel selle kõrvaldamine jätaks ikkagi alles muud tõsised probleemid, nagu rahumeelne eemaldumine sügavast sõltuvusest fossiilkütustest ja mullaerosiooni peatamine. Kuid ei ole maagilist viisi, kuidas vältida sügavaid häireid, mis tekivad järgmistel aastakümnetel ja sajanditel kliimamuutuste tagajärjel.

Kliimahäired vallandas fossiilkütuste põletamise hüppeline kasv ühiskonnas. Kuid isegi kõigi CO2 heitkoguste imekombel peatamine tänapäeval jätaks inimkonna ikkagi toime tulema sajandite või aastatuhandete pikkuste kliimamuutustega, sest varasemad kasvuhoonegaaside heitkogused mõjutavad ökosüsteemi sajandeid ja kliimamuutusi juhib üha enam selle enda sisemine dünaamika.

Planeedi atmosfääri soojussisaldus on tõusnud piisavalt kõrgele, et aktiveerida üha enam kliimasüsteemi positiivseid tagasisideahelaid, nagu peegeldava jääkatte sulamine ja metaani eraldumine tundrast.  Kliimamuutuste dünaamikat juhivad seega üha vähem inimtegevus ja üha enam planeedi biofüüsikalise keskkonna tugevdavad mehhanismid.

Inimkond hoolib äkki kliimamuutustest, kuid kliimamuutused ei hooli inimkonnast. Oma umbes 300 000 aasta jooksul sellel planeedil on homo sapiens kohanenud mitu korda kliimaga, mis on drastiliselt erinev sellest, mida ühiskond täna naudib. Seetõttu ei eelda ma, et kliimamuutus kõrvaldab meie liigid planeedilt. Kuid kliimamuutused hävitavad kindlasti suure rahvaarvuga, fossiilenergiamahuka ja kõrge materiaalse tasemega ühiskonna alused.

16. Mida peate kõige olulisemaks probleemiks, millega me täna silmitsi seisame?

Need probleemid, nagu kliimamuutused, liikide väljasuremine ja plastijäätmete kasvav hulk, mida nimetatakse probleemideks, on tegelikult sümptomid.

Kliimamuutuste, mullaerosiooni või reostuse leevendamine võib samuti ajutiselt inimesi ennast paremini tundma panna, kuid inimkond seisab silmitsi eksistentsiaalsete probleemidega, kuni rahvastiku ja materjalitarbimise kontrollimatu kasvu põhjused on kõrvaldatud.

17. Kas pooldate teistsugust valitsemisvormi?

Kõik kaasaegsed poliitilised süsteemid on võimetud tõhusalt toime tulema pikaajaliste globaalsete probleemidega, nagu kasvav püsiv reostus, kasvav majanduslik ebavõrdsus, tuumarelvade levik ja kliimamuutused. See ei ole demokraatlikele riikidele ainuomane läbikukkumine. Selle üldise ebaõnnestumise tunnistamine lihtsalt tunnistab reaalsust; see ei tähenda, et ühte valitsemisvormi eelistatakse isiklikult teisele.

Inimrühmad on selle mitmesaja tuhande aasta jooksul, mil meie liik on sellel planeedil elanud, kasutanud palju erinevaid valitsemisvorme – monarhia, demokraatia, oligarhia, teokraatia, aristokraatia ja paljud teised.

Kõik need erinevad juhtimissüsteemid võivad potentsiaalselt suunata inimkonda jätkusuutlikuma tuleviku poole, kui see peegeldab muret võrdsuse, keskkonna, vastupanuvõime ja heaolu pärast ning peab ajas ja ruumis kaugeid mõjusid sama oluliseks kui neid, mis on lähedased. Ükski juhtimissüsteem ei loo atraktiivset tulevikku, kui see peegeldab vastandeid.

Jätkusuutlik valitsemine nõuab institutsioone ja kultuuri, millel on võime valida ja toetada lühiajalisi ohvreid, et tagada pikaajaline kasu. Siiani ei ole ükski praegustest riiklikest juhtimissüsteemidest näidanud üles erilist kalduvust sundida oma kodanikke tegema lühiajalisi ohverdusi teiste pikaajalise heaolu nimel.

Meie liikide allakäik on paratamatu ilma inimeste murepiiride avardumiseta – aja ja ruumi ulatuses, mille jooksul nad võrdlevad kaalutavate alternatiivide tajutavaid kulusid ja tulusid.

Paljudele probleemidele on omane inerts, mis põhjustab nende avanemist aastakümnete, sajandite või veel pikema aja jooksul. Ja ühes kohas kehtestatud poliitikal on sageli tagajärjed kaugel. Meetmed, mis muudavad need probleemid lühiajaliselt ja kohalikul tasandil vähem tõsiseks, muudavad need pikemas ja kaugemas distantsperspektiivis tõsisemaks.

Poliitilistesse, majanduslikesse ja kultuurilistesse süsteemidesse on põimitud palju mehhanisme, mis soosivad lühiajalist perspektiivi vastandina pikale perspektiivile – sagedased valimised, igapäevased aktsiaturu aruanded, investorite eelistused lühikesteks tasuvusaegadeks ja meedia lühike tähelepanu.

Senikaua, kuni sellised mehhanismid on ülekaalus ja poliitikat hinnatakse ainult nende vahetute ja kohalike tagajärgede põhjal, ei ole võimalik vältida majanduskasvu piiramise negatiivseid tagajärgi.

Mul on hea meel, et mul oli õnne kasvada üles suhteliselt liberaalses, õiglases ja rikkumata demokraatias. See pakkus mulle palju eeliseid, kuid nende hulgas ei olnud jätkusuutlikult terve planeet.

18. Mida peate majanduskasvu aeglustumise suurimaks ohuks?

Majanduskasvu aeglustumise suurim oht on meie sotsiaalsele struktuurile. Usk majanduskasvu paratamatusse – rohkem kõigi jaoks – on olnud suurim panustaja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, mis on vajalik tõhusaks valitsemiseks. Süsteemis, kus iga osaleja eeldab, et tal on lõpuks rohkem, on võimalik jõuda üksmeelele isegi tegevuste osas, mis mõnede arvates annavad neile lühikese aja jooksul vähem. Aga kui kõik mõistavad, et kasv pole enam võimalik, kui elu muutub ilmselgelt nullsummamänguks – kui üks saab rohkem, teine peab saama vähem -, siis kaob konsensus. Ükski juhtimissüsteem ei suuda vajalikke muudatusi ellu viia, sest need, kes loodavad vähem saada, blokeerivad tegevuse.

19. Mis oli uuringu suurim edu?

On selge, et meie raport ei muutnud märgatavalt maailma liidrite poliitikat. Täna püüavad kõigi riikide valitsused ikka veel instinktiivselt lahendada kõiki oma probleeme majanduskasvu edendades.

Kuid meie raport mõjutas paljude inimeste mõtlemist. Inimesed on mulle sageli öelnud, et “Kasvu piiride”  lugemine mõjutas dramaatiliselt nende arusaamist globaalsetest probleemidest ning paljudel juhtudel muutis nende hariduse ja karjääri kulgu.

Meie Rooma klubi projekti suurim saavutus on tuhanded inimesed üle maailma, kes tegelevad nüüd oma igapäevaste isiklike ja professionaalsete väljakutsetega vaatenurgast, et füüsiline kasv ei saa ega saa piiratud planeedil jätkuda ning et vastupidamine, mitte kasv, on lõppeesmärk.

---

[1] The Dynamics of Commodity Production Cycles

[2] Vt nt raamat „Sinine majandus 3.0. Kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti“ G. Pauli 2018