19. september 2022, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu (Rävala pst 10)
Ettekanded
Gert Antsu, Eesti Idapartnerluse erivolitustega esindaja
Toomas Alatalu, poliitika ekspert ja rahvusvaheline nõustaja
Millest räägime, mille üle arutleme?
2022. aasta kujunes Ukraina ajaloos pöördeliseks:
veebruaris alanud täiemahuline sõda on kaasa toonud loendamatuid inimohvreid ja tugevalt kahjustatud infrastruktuuri.
sõjaga on kaasnenud Euroopa Liidu antud kandidaadistaatus ja sellest tulenevad uued võimalused Ukraina riigi tuleviku kujundamisel.
Järgnevad aastad kulgevad riigi ülesehitamise tähe all:
Sõja järel tuleb taastada nii taristu kui ravida ühiskonnas tekkinud haavad.
tuleb reformida riiki nii, et Ukraina saaks võimalikult kiiresti liituda Euroopa Liiduga /miks ja kuidas?/
Kõige sellega kiireneb tsivilisatsiooniline pööre /milline see on?/ Ukraina arengus.
Lääs töötab selle nimel, et tagasiteed Venemaa mõjusfääri enam poleks ja Ukraina integreeruks üha kiirenevas tempos Lääne poliitiliste struktuuride ja majandusruumiga.
Ettekanne keskendub Ukraina lähema ja keskpika tuleviku analüüsile:
Vene-Ukraina sõja võimalikud arengud ja mida erinevad stsenaariumid võiksid kaasa tuua, sh Euroopas ja globaalselt?
Ukraina sõjajärgne ülesehitamine ja rahvusvahelise kogukonna roll selles – kes hakkab ehitama, kuidas, millises järjekorras, kes maksab jne.
Ukraina eurointegratsiooni väljakutsed ja perspektiivid. /Mis on seda seni takistanud, kas need takistused on nüüd eemaldatud? Kui ei, kuidas tuleb EL nendega toime? Kuidas ikkagi hakatakse inimesi grupeerima venelane/ukrainlane, millised on kavad nende inimeste suhtes?/
Samuti räägime Eesti rollist ja tulevikust Ukraina toetajana nii sõjas, ülesehitamisel kui teel Euroopa Liitu. Milline on meie vastutus, huvi ja mida see Eesti oma elanikkonnale kaasa võib tuua?
Arutame ka üldisemalt Vene-Ukraina sõja võimalikke mõjusid rahvusvahelisele julgeolekustruktuurile ja maailmamajandusele, Euroopa Liidule, Ida-Euroopa regioonile ja ka Eestile.
Toomas Alatalu teesid ettekandeks september 2022
Inimkond pole sõdimisest loobunud, kuid radikaalseid muutusi hinnangutes ajalooprotsessidele ning inimeste ja valitsuste käitumises sünnitavad (vaid) Euroopas peetavad sõjad. Vene-Ukraina sõda saab lugeda kolmandaks maailmasõjaks, Kremli esitatavast narratiivist ja propagandast lähtuvalt saab teda käsitleda ka kui teise maailmasõja või Suure Isamaasõja jätkusõda.
Käimasoleva sõja eripäraks tuleb pidada seisu, kus võitlused toimuvad vaid ohverriigi territooriumil, viimane saab kõikvõimalikku abi demokraatlike riikide koalitsioonilt, samas jätkab agressorriik suhteid ja koostööd suure grupi riikidega, mis pole sõjas poolt valinud.
Suurriikide või nende gruppide poolt algatatud esimene ja teine maailmasõda puhkesid territooriumide ja mõjusfääride pärast ja nimel. Teist maailmasõda alustanud kahe totalitaarse režiimi endi vahel 1941. a vallandunud sõda muutis selle maailmasõja ideoloogiliseks vastandumiseks, kui demokraatlike suurriikide valitsused lõid sõjalise liidu NSV Liidus võimutsenud kommunistliku režiimiga. Suurliitlaste liidrite sõja ajal ja järel toimunud kohtumised jätkasid mõjusfääride jagamise poliitikat ja viimaseks neist Euroopas – enne 2014. a sündmusi ja Kremli ultimaatumit USAle ja NATO-le detsembris 2021 – tuleb pidada Saksamaa taasühendamise lepinguid. Ka Vene-Ukraina sõda on sõda territooriumide ja mõjusfääri pärast ja nimel.
Vene-Ukraina sõda on kinnitanud suurriikide jätkuvat domineerimist rahvusvahelises poliitikas. Seda ka rahvusvahelistes kooslustes (Saksamaa kannapööre välispoliitikas ja Euroopa Liidu uus Venemaa ja Ukraina poliitika).
Vene-Ukraina sõda on kinnitanud ka väikeriikide kasvanud võimalusi omapoolsete sammudega sõja kulgu mõjutada.
Vene-Ukraina sõja lõpetamine peaks toimuma võitja tingimustel sääraselt, et oleks tagatud Venemaa demokratiseerimine, suurriikide lahtiütlemine mõjusfääride poliitikast ja sõjaohu vähendamine maailmas. Mõistagi saab see sündida koos ÜRO jt. rahvusvaheliste organisatsioonide otsustusprotsesside radikaalse muutmisega.
Vene-Ukraina sõja kulg on paljastanud rahvusvaheliste organisatsioonide töö aluseks olevate paljude seniste arusaamade – rahvusriikide olemus ja nende tulevik, keele ja vähemuste keele osa identiteedis ja lojaalsuspoliitikas jmt. kohatist mitte paika pidamist, mida tuleb julgelt revideerida ja arvestada Ukraina taas üles ehitamisel.
Registreeru, kui soovid osaleda kohapeal
ERK võtab endale õiguse otsustada oma ürituste auditooriumi üle.
Kui Sul on põletav küsimus, kasuta ka selle esitamiseks all olevat vormi.
Meie arutlused on avatud, kuid mitte piiramatult. Ootame kaasamõtlevaid eksperte. Avalikkusele vahendame olulisema hiljem ERK meedia kaudu. Liitu all oleva vormi kaudu meie uudiskirjaga ja see kõik jõuab Sinu postkasti esimeste seas.
Täname neid, tänu kellele need avalikud mõttevahetused teoks on saanud. Vaba mõte ja kodanikuliikumised ei ole kunagi olnud liiga tugevad ega liialt toetatud vabas Eestis.
Artikkel on lühendatult avaldatud Postimees 21-08-2022
Ivar Raig on Eesti Rooma Klubi president alates mai 2022, endine Riigikogu liige, täna aktiivne Saku vallavolikogu liige ja kogukonna eestvedaja. Artiklis meenutab 30 aastat tagasi alanud Eesti taasiseseisvumise algust Moskva-Tallinn liinil.
Sõitsin Pühapäeval õhtuse lennukiga Moskvasse, et järgmise päeva hommikul taotleda Jaapani saatkonnast viisat sõiduks XXI ülemaailmsele agraar-ökonomistide kongressile Tokios.
Pühapäeva õhtu Moskvas oli rahulik ning mingeid avalikke märke eelseisvatest võimuvõitluse sündmustest polnud. NSVL Rahvasaadikute Kongressi saadikuna ööbisin Kremli lähedal “Moskva” hotellis.
Esmaspäev, 19. august 1991
Hommikune hotell ei andnud samuti millegagi märki alanud putšist. Sõitsin Jaapani saatkonna konsulaarosakonda viisa järele. Kell 9 hommikul olid tänavad rahulikud, tõsi, tööpäeva hommiku kohta oli Moskva kesklinnas liiklust kuidagi vähem kui tavaliselt.
Toimunu kohta sain esimese informatsiooni alles jaapanlastelt, kes teatasid väga viisakalt, et viisade väljaandmine Jaapanisse sõiduks on peatatud kuni võimusuhete selginemiseni.
Putšiga puutusin esimest korda vahetult kokku kella 10 paiku kui jõudsin Kalinini prospektile. Moskva üks peatänavaid oli täis aeglaselt edasi liikuvaid, kuid ilma silmatorkavate loosungiteta demonstrante. Tänavanurgal seisma jääda ja rahvast vaadata õnnestus vaid viivuks, sest minu käsutuses oleva musta “Volga” numbrimärk signaliseeris, et autos on rahvasaadik. Grupike ilmsete joobetunnustega demonstrante lähenes autole ja asus seda raputama, püüdes ümber lükata. Autojuhil õnnestus oskuslikult manööverdades siiski demonstrantide piiramisrõngast vabaneda ja kõrvaltänavate kaudu sõita Kremli väljakule.
Lootsin, et Kremlist saan helistada Jaapanisse ja saada teada, mis tegelikult Moskvas toimub. Sisenedes olin valmis kõige hullemaks, kuid vastupidi ootustele, oli Kreml peaaegu tühi. Kohal olid vaid vahtkonnad ja mõned tehnilised töötajad. Ametnikud ilmselt juba teadsid toimuvast ning otsustasid kõrvale hoida.
Kui olin püüdnud tulutult kontakti saada Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogu aparaadi töötajatega, sai selgeks, et käsilolev võimuvõtmine ei saa olla tõsiseltvõetav. Viibisin Kremlis üle tunni, kuid olulist lisainformatsiooni ei õnnestunudki sealt toimuva kohta saada. Viidati vaid, et kuumad sündmused toimuvad Vene NSFV Ülemnõukogu hoone, nn Valge maja juures. Tormasin jalgsi mööda Kalinini prospekti Valge maja poole, kuid nähes saabuvaid tanke ja ehitatavaid barrikaade, loobusin peagi mõttest jõuda demonstrantide ja tankide piiramisrõngas olevasse hoonesse.
Läksin hoopis Eesti esindusse Sobinovski tänaval, helistasin mitmel korral Eesti Ülemnõukogusse Liia Hännile, kes asendas mind Maa-Keskerakonna (EMKE) fraktsiooni ja ka erakonna esimehe ametikohal. Kui Hänni kätte sain, olid äsja lõppenud EMKE fraktsiooni ja Rahvarinde Ühenduse koosolekud. Liia refereeris EMKE koosoleku tulemusi, kus oldi jõutud üksmeelsele seisukohale, et
olukord nõuab iseseisvuse väljakuulutamist ja selleks tegevuskava väljatöötamist koostöös Eesti Komiteega.
Ta küsis ka minu seisukohta ja Moskvas kuuldut-nähtut. Vastasin, et nähtu põhjal on toetus putši korraldajatele kesine ning nende võim pole jõudnud Kremlisse. Toetasin seisukohta, et tekkinud võimuvaakumit ja segadust Moskvas tuleks iseseisvuse de facto väljakuulutamiseks ära kasutada ning julgustasin Liia Hännit tegutsema.
20. august, teisipäev
Otsustasin minna Vene NSFV Ülemnõukogusse. Pääs sinna jäi meelde ilmselt kogu eluks. Valget maja kaitses kaks ringi barrikaade, millest esimese moodustasid Jeltsini poolele üle läinud tankipolk ja teise Jeltsini üleskutsele vastanud vabatahtlikest tsiviilisikutest ja –autodest moodustunud Venemaa Ülemnõukogu kaitsjate ahelik. Hirmuäratavast, mürarikkast ja diisliõli järele lehkavast tankikolonnist läbisaamine läks oodatust kergemini. Piisas vaid NSVL rahvasaadiku töötõendi näitamisest. Seevastu tsiviilbarrikaad oli omakorda kahekihiline.
Kõigepealt tuli tõestada kuulumist Jeltsini demokraatlike jõudude toetajate hulka. Selleks piisas ENSV Ülemnõukogu töötõendi näitamisest, sest Eestit ja tema poliitikuid hinnati Moskva demokraatlikes poliitilistes ringkondades väga kõrgelt.
Moskva, 20 august 1991
Mind võeti barrikaadi siseringi, kuid Ülemnõukoguni jõudmine võttis veel tunni aega, sest seejärel uuriti täpsemalt minu tausta ja paluti nimetada mõningaid rahvasaadikuid, kes tõenäoliselt asuvad juba Ülemnõukogus ning võiksid mind tunda. Mul oli õnne, sest peagi saabus samasse barrikaadi pääslasse tol ajal Moskvas populaarne akadeemik Tihhonov, akadeemik Bronšteini lähedane sõber ja Eesti iseseisvuse toetaja. Ta oli teel Ülemnõukogusse ja sai õiguse võtta mind endaga kaasa.
Venemaa Ülemnõukogus nägin lähedalt Jeltsini kuulsat rõdukõnet rahvale, mis paljastas putši olemuse ja kaitses tärkavat demokraatiat Venemaal.
Enne keskööd sain Eesti Raadio uudiste toimetusest teada, et ENSV Ülemnõukogu võttis vastu otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest”. Kavandasin Eesti iseseisvusotsuse võimalikult kiiret tõlkimist vene keelde ja levitamist kohe peale selle teksti saabumist.
21. august, kolmapäev
Varahommikul jõudiski iseseisvusotsus faksiga Eesti esindusse ning Eesti Moskva esinduse töötaja Kalju Müürisepp korraldas selle tõlkimise vene keelde. Tõlkimise ajal arutasime Müürisepaga võimalikke teid Ülemnõukogu otsuse toimetamiseks Boris Jeltsinini.
Leidsime, et kõige kindlam juurdepääs Jeltsinini on Ülemnõukogu sekretäril Ivan Rõbkinil. Juba tuntud teed pidi läksin uuesti läbi kahekordse barrikaadi, nüüd juba kaaluka dokumendiga ning peale mõningat ootamist Ülemnõukogu sekretäri ooteruumis, tuli Rõbkin ise minu juurde.
Tutvustasin end lühidalt ja andsin dokumendi koos palvega toimetada see Jeltsinile. Ülemnõukogu sekretär luges põgusalt dokumenti ning lubas seda esimesel võimalusel Jeltsinile tutvustada. Ta vabandus, et ma ei saa dokumenti isiklikult üle anda, kuna Jeltsini juures käivad pingsad ettevalmistused Venemaa Ülemnõukogu erakorraliseks istungiks. Mõeldes viivu, palus I. Rõbkin mul ootama jääda.
Paarikümne minuti pärast kutsus ta mind talle järgnema, me sisenesime Vene NSV Ülemnõukogu istungitesaali ja istusime esimese rea ühele servale. Peagi algas Venemaa Ülemnõukogu erakorraline ja ajalooline istung Ruslan Hasbulatovi energilisel juhtimisel. Peale selle rakendamist andis Jeltsin lühikese täpse hinnangu putšile ja sündmustele NSV Liidus ning hakkas ette lugema kavandatavaid meetmeid olukorra stabiliseerimiseks Moskvas ja oma võimu teostamiseks Venemaal. Iga otsuse eelnõu pandi vahetult peale ettelugemist hääletamisele ning võeti reeglina ühehäälselt või valdava häälteenamusega vastu, ilma et hääli oleks loetud.
Kui sisepoliitilised otsused olid tehtud, luges Jeltsin ette ka valiku välismaalt saabunud vastukajasid putšile, nende hulgas lühendatult ka Eesti iseseisvusotsuse.
Boris Jeltsin tegi ettepaneku Eesti iseseisvuse tunnustamiseks, andes korralduse Venemaa Välisministeeriumil vormistada tunnustamise ametlikud dokumendid. Seega de facto esimesena tunnistas Eesti iseseisvust Venemaa, kuigi de jure allkirjastati otsus 24. augustil 1991.
Eesti iseseisvuse tunnustamiseks avaliku korralduse andmine Boris Jeltsini poolt juba 21. augusti pärastlõunal avas tee Eesti kiireks tunnustamiseks Islandi ja teiste riikide poolt, nende riikide ajakirjanikud jälgisid istungit rõdul ning edastasid Jeltsini öeldu välisriikidesse.
Ivar Raig 1990-ndate alguses
ERK liikmetest paljud on olnud Eesti Riigi uuestisünni juures, selles ka otsustavat rolli mänginud
Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud.
Tuuli Stewart on Eesti Rooma Klubiga olnud ligi 20 aastat, viimased 8 aastat juhtinud Klubi meediat ja avalikku kuvandit. Tuuli kohta loe lähemalt klõpsates pildil.
Klubi juurde tõi ta tema kunagine globaalteemade õppejõud prof. Lembit Valt, kes oli ERK eelkäija, Eesti Tuleviku Kongressi asutaja, Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja, füüsik, filosoof, ja muuhulgas Edgar Savisaare doktoritöö juhendaja teemal “Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid”. Raamat, mis on selle töö kokkuvõte, on unikaalsena saadaval ERK raamatupoes.
Muutused looduses annavad meile märku, et suvi on jõudnud oma jaanipäeva-järgsesse faasi ja et kaugel pole see aeg kui hakkame pliiatseid ja sulgi teritama, et minna vastu uuele hooajale, kes koolis, kes tööl, kelle jaoks on teleprogrammide vaheldumine märgiks uuest algusest.
Paul on majandusteadlane, endine riigiteenistuja, õppejõud ja eraettevõtja.
Kõigis rollides paistund silma isemõtlemise ja “kastist välja” suhtumisega. Aidanud üles ehitada ja analüüsida Eesti riiki selle arengu erinevates etappides.
Küsimus on, kas me oleme valmis arengutega sülle langenud võimalust ära kasutama?
Mis siis jälle valesti või halvasti on? Eesti on ju kõigi mõõdikute järgi maailma üks paremaid õpipaiku, meie haridust just kiidetakse ja seatakse eeskujuks.
Kõik on õige ja me oleme selle üle uhked. Ainult et…
…märkamata on jäänud, et 2020 astusime ühest ajastust teise. Mõõdeti aga seda eelmist ajastut.
Alanud on industriaalne revolutsioon 5.0
Eesti Rooma Klubi
Kuula Forbes haridusest 4.0, mis on juba tänane mitte tulevik: Understanding Education 4.0: The Machine Learning-Driven Future Of Learning
Kuidas peaks ümber korraldama Eesti seni tubli hariduspoliitikat vastavaks 21. sajandi nõudmistele?
Alg- ja põhiharidus
Probleem
Valdkonna põhilisteks probleemideks on (kuid mitte piiratud nendega, sest räägime komplekssüsteemist):
koolide poolt pakutavate teadmiste taseme ebaühtlus;
kvalifitseeritud õpetajate ja kompetentse administratsiooni puudus;
vanemate ja laste arusaam, et õpetaja peab lapse pea tarkust täis valama;
noorte süvenev suutmatus vaimselt keskenduda, ennast ise juhtida ning tööoskuse puudumine;
valitsuse suutmatus tagada tegevuseks vajalike finantside ülekandmine.
Mida me saaksime teha olukorra parandamiseks?
Lahendusi
Neid kompleksseid probleemipuntraid saan ja võiks hakata lahendama mitmest otsast. Esitan mõned mõtted esmastest sammudest, mis kergesti teostatavad.
Asendame õpetaja keskse õppetöö virtuaalse õpikeskkonnaga:
audio- ja videoloengud,
mängulised keskkonnad, mis imiteerivad elulisi probleem ja lasevad õpilastel selles otsida õigeid lahendusi ning kogeda valede vastuste kahjulikku mõju.
Vastavad loengud ja mängud saab ministeerium meie vahvalt e-eestilt sisse osta ja paigutada ühtsesse virtuaalsesse õpikeskkonda. Õpilase õppetöö kulgemist virtuaalses õpikeskkonnas peaks hakkama jälgima, hindama ja juhendama spetsiaalselt selleks loodud algoritm. Selle eestikeelseks arenduseks on ilmselt ka vaja riigihanget, kuid rakendusi võiks näha juba 4-5 kuu pärast ning see looks väga kiire võimaluse selleks, et igaüks saab õppida vastavalt oma võimetele ja teadmisjanule. Nii leeveneb ka eliitkoolide ja tasandusklasside ning erivajaduste süvenev probleem tavakoolis.
Algkoolis peaks õpetaja peamiseks ülesandeks olema õpetada lastele iseendaga toimetulemist, s.t eesmärgi püstitamist, enese juhtimist ja koostööd teiste lastega. Seega õpetaja peaks mitte õpetama teadmisi, vaid õpetama õppimist, õppima õppimist (learnacy ingl.k.) ja koostööd teiste lastega, mis on praeguses koolis suureks ja taas näib et süvenevaks probleemiks.
Üks huvitav näide põhikooli korraldusest on esitatud sõnumis (vt. 4 osa), mis antud inimkonnale väljapoolt ning milles tuuakse eeskujuks sellist haridussüsteemi, milles vanemad lapsed õpetavad (abiõpetajana) nooremaid – sellega luuakse koostöö kultuur ja vastastikuse abistamise valmidus ehk tagatakse ühiskonna sotsiaalne jätkusuutlikkus ning alandatakse oluliselt haridussüsteemi kulusid.
Iseseisev uurimistöö grupitööna, mille tulemused esitletakse kogu klassile on töövorm, mida saab kasutada lisaks isiklikule juhendamisele. Grupitöö oskuse edendamine koolis on ülimalt vajalik, sest kui noored ei õpi selle käigus tekkivaid võimalusi nägema/ konflikte lahendama, saadavad needsamad probleemid neid hiljem ka töös ja elus. Ühistegevuse käigus õpitakse töökohustusi jagama, töö tulemuslikkuse osas tagasisidet andma ning ühist seisukohta kujundama. Uurimistöö avaliku esitlemise käigus kogetakse lisaks esitlemisele, et erinevad inimesed näevad samu asju erinevalt ja kõik need nägemused on osaliselt õiged, s.t toovad välja selle mingid aspektid, kuid pole kõikehõlmavad.
Põhikooli tasemel tuleks teha valik, millised oskused ja teadmised on vältimatult vajalikud ning milliseid pakutakse vaid neile, keda antud valdkond enam vaimustab ja kes tahavad neid teadmisi süvendatult omandada. Põhiteadmised peavad omandama kõik, kuid ülejäänus peab lastel/vanematel olema õigus valida, mida nad tahavad õppida. Seda süvendatud õpet peaks pakkuma oma ala entusiastid ja tegelikud praktikud nii, et silm säraks nii õpetajal kui ka õpilasel. Vastav õppetöö peaks olema kombineeritud, s.t osa nn kontakttundidena koolis, osad võimalusel praktikas ja osa virtuaalkeskkonnas – nii saaksid samad inimesed õpetada noori üle kogu riigi eri koolides ja noored puutuksid kokku tulevase tegelikkusega. Neile, kel selles arengu etapis puudub võimekus vaimselt keskenduda, saaks pakkuda füüsiliste oskuste arendamist erinevates laagrites ja mõtlemistreeningut füüsilise treeningu vorme rakendades. Kuna me oleme juba üle läinud eluaegsele õppele, siis saab vaimseid teadmisi omandada ka hiljem, kui selleks tekib valmidus ja vajadus kuid õpivõime ja -harjumuse kujundamine teatud vanuses on selle baasiks.
Kutseõpe
Gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil tuleks lõpetada samade teadmiste kordusõpe. Selle asemel tuleks pakkuda võimalust valitud valdkonnas süvendada oma teadmisi ning kombineerida see tööga ettevõtetes. Igal noorel peaks olema kohustus igas kuus käia määratud arv päevi tööl mõnes ettevõttes. Alustades kõige lihtsamatest abitöödest ja elades sisse töökeskkonda saab noor hinnata, kas ta tahab antud valdkonnas edeneda karjäärina ning see peaks andma kas motivatsiooni õppida või otsida alternatiive. Ministeeriumi rolliks oleks tasustada noori juhendavate töötajate tööd ja praktilist väljaõpet. Miks mitte ka osaliselt tehtavat praktikat? Sellega väldiksime täna enamasti suhteliselt mõttetuid kulutusi kutsekoolidele jms elukutset õpetavatele õppeasutustele, millede lõpetajad ei kipu erialal töötama (eriti jätkuõppes).
Ülikool
Ülikoolist on üha enam saanud lapsepõlve pikendamise ja sõpruskonna loomise koht, elustiil. See arusaam hakkas süvenema kümmekond aasta tagasi, mil iga aastaga jäi loenguruumi jõudnute arv ja nende huvi omandada teadmisi, järjest väiksemaks. Oluline, kui üldse, oli vaid haridust tõendava dokumendi kätte saamine. Seetõttu tundub, et ka ülikool sellisena nagu see oli, on jäämas ajale jalgu.
Kui noored on õppinud ise ennast juhtima, reaalseid praktilisi eesmärke püstitama ning ennast ja teisi motiveerima, saaks nad teooria omandada virtuaalses keskkonnas just siis kui nad seda tahavad ja suudavad. Õppimine ei ole enam tagumiktunnid, üha enam oleme õppimas erinevates geograafilistes paikades ja ka nt liikumise (kehakultuur?) või rutiinse töö (aiandus?) kõrvalt.
Teadmiste kontrolli enne järgmisele ametile või funktsioonidele asumist peaks läbi viima vastava eriala hindajad (tunnustades seda vastava dokumendiga) või siis töökoht ise, s.t see isik või üksus, mis praktilist tööd juhendama hakkab. Selleni jõuaksime muudatusi nüüd alustades ilmselt kõige varem aastakümne või mõne pärast.
Õhku, rohkem õhku
Praeguse ülikooli probleemiks on ka see, et seaduse järgi peab õppetöö kestma 3-5 aastat ning õppejõududele tuleb selles tagada piisav hõive, mistõttu õppeainete mahtu paisutatakse ja sisu venitatakse isegi siis, kui sellises mahus midagi sisuliselt väärtuslikku pakkuda pole. See võib olla ka üks põhjus, miks noored on kaotanud huvi õppida.
Tänases ülikoolis tuleks kiiremas korras reformida tänapäevaseks haldussüsteem, mis praegu töötab vanas heas 19. sajandi vormis vaatamata tohutule tarkvara mahule ja kulutustele, muutmata süsteemi sisulist funktsioneerimist. St kaasajastada ja digiteerida koheselt:
ruumide jaotus,
ressursside korraldus ja vajaduse hinnang,
kõik õppetööga korraldamisega seotu,
töö tasustamine jms.
Paralleelselt sellega tuleks likvideerida suurem osa ametnike töökohtadest ning üle minna sotsiokraatia põhimõttel toimivale töökorraldusele. Praktikas tähendaks see, et õppetoolidel, instituutidel ja teaduskondadel pole juhte, vaid õppetööga tegelev kollektiiv otsustab ise enda asjad. Koordineeritakse teiste üksustega vaid printsiipe puudutav.
Kuidas siis ilma hierarhia ja ametnike armeeta?
Probleemi ilmnemisel tuvastatakse kõigepealt selle olemasolu ja põhjus ning seejärel võimalik lahend. Kui lahendeid on üks, siis see realiseeritakse, kui lahendeid tekib mitu, siis saab hääletada vaid ühe poolt kuid mitte ühegi vastu. Ja kui on vaja suhelda organisatsiooni kõrgema tasandiga, siis sinna saadetakse kaks esindajat (topeltühendaja printsiip), vältimaks võimumängudele võimaluse pakkumist.
Kuidas mõjutas esimene tööstusrevolutsioon (kui jätta välja tööriistade avastamine ja leiutamine ca 2,6 M a tagasi, mida mõned autorid peavad esimeseks revolutsiooniliseks hüppeks inimkonna ajaloos) mitte ainult majandust vaid kogu ühiskonda?
Klikka pildil ja uuri
Elukestev õpe
Eluea pikenemise ning kiiresti muutuva elu- ja majanduskeskkonna ning sellest tulenevate nõudmiste tõttu peavad inimesed kohanema sellega, et ühtegi elukutset ei saa pidada eluaegseks.
Muutuv reaalsus on vahend, millega Universum sunnib iga inimolendit arenema, õppima ja kohanema uue reaalsusega. Selles ei ole kohta konservatiivile, kes tahab aja kulgu peatada või ajaratast koguni tagasi keerata.
Rõhutagem ka, et eesti keele- ja kultuuriruum on liiga väikesed, et saaks pidada üleval vägevaid ja dubleerivaid õppeasutuste komplekse, mis hoolitsevad inimese toimetuleku pärast, pakkudes standardseid teadmisi ja üleeilset haridust. Tänases ja ilmselt ka tulevases maailmas tagab edu originaalne teadmiste pakett ja suur dünaamiline mitmekultuuriline suhtluskond. Seda suudab pakkuda vaid iseseiseva õppimise võime ja töökoht, kus inimene demonstreerib nii oma teadmisi, tööoskusi kui ka inimlikke omadusi.
Iga tänase inimese keskmise modernsusega nutitelefonis on selle kaudu saadavat infot rohkem kui oli Ameerika Ühendriikide presidendil 50 aastat tagasi. Võin seda ka isiklikult kinnitada, et näiteks oma kodulehe tegemist ja ülikoolidest sõltumatu virtuaalse õpikeskkonna loomisega saab hakkama isegi pensionär, kui ta viitsib natuke keskenduda YouTube’s pakutavasse.
Tulevikuarengutest
Üks teema, mida käsitletud kontekstis peaks veel ära märkima on see, et
rääkivate mänguasjade,
õppivate nutitelefonide ja
inimest jäljendavate arvutiprogrammide
tulek viib meid hoopis uut moodi maailma – sellisesse, milles noored ei õpigi enam lugema ja kirjutama, sest selleks puudub lihtsalt vajadus. Siinkohal võiks meenutada, et kui vähemalt 3000 aastat kiilkirjal põhinev tsivilisatsioon asendus uue, tähtkirjal põhineva tsivilisatsiooniga, siis liikus ka arengukese uutele aladele. Kui nüüd asendub tähtkirjal ja kirjutatud tarkusel põhinev tsivilisatsioon rääkiva ja pilte vahetavaga, siis tähendab see sama kardinaalset muutust.
Inimeste viis, kuidas hangitakse teavet, kuidas sellest moodustatakse meelepilte ja sellele tuginedes orienteerutakse ümbritsevas keskkonnas, on kardinaalselt muutumas. Ja see omakorda muudab kogu ühiskonnakorraldust. Kas keegi oskab selgitada, kuidas peaks orienteeruma inimene õigusriigi seadusandlikus rägastikus (näiteks Võlaõigusseadustiku 1068’s paragrahvis, s.t üle 200 leheküljelises tekstis), kui ta enam lugeda ei oska?
Lahendeid sellisele olukorrale on mitmeid:
sinu nutitelefonis või seda asendavas/dubleerivas seadmes olev isiklik virtuaalne abiline ütleb sulle, mis on lubatud ja mis mitte ja… kui sa teed midagi, mis pole lubatud, siis saadab vastava teate õiguskorda kaitsvale institutsioonile;
õigusriigi konstruktsioonile saabub lõpp ja ühiskond hakkab tegutsema kodanikuühiskonna moraali põhimõtteid järgides, st: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat või õigemini korraldusele, kus mõistlik üldine korraldus, millest lõpuks võidavad kõik, kaalub üles isikliku lühiajalise huvi. Kui otsustad käituda teisiti, siis saad elada piiratud liikumisruumiga või piiratud võimalustega keskkonnas (vangla ei ole enam elusalt betooni matmine vaid seda asendavad virtuaalsed regulatsioonid).
Kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja innovaatiline ka tulevikus (mis on huvitava ja eneseteostuse võimalusi pakkuva, materiaalselt ja vaimselt rikka elu vältimatuks eelduseks), siis on nüüd viimane aeg radikaalsete muudatustega alustamiseks! Need muudatused peavad olema rakendatud mitmel tasandil sh riigi juhtimisel, kuid tulevikku ehitame ikkagi tänase hariduse võimalusi pakkudes.
Tööstusrevolutsioonide iseloomulikumad tunnused. Viies revolutsioon peab viima välja masstootmisest personaliseeritud tootmisele, mida juhib tehisintellekt.
Eesti Rooma Klubi 2022 kevadine hooaeg oli tormiline peale pikka pausi oli võimalus tasapisi hakata taas korraldama avalikke kogunemisi. Kuigi need olid piiratud mahuga, oli see siiski formaadi vahetus.
Maailm oli aga sel talvel hakanud pöörituma nii kiiresti ja erinevates suundades, et selles selge sihi ja globaalse ning lokaalse vahekorra hoidmine ning selgitamine oli tõeline katsetöö. Segadikus olid ERK liikmedki rohkem hõivatud kui varem, mõne liikme osalemine meedias oli igapäevane.
Kõigele vaatamata hoiti tavapärast korralduslikku rütmi ja hooaeg lõppes üldkoguga ning sellejuurde käivate formaalsustega – aastaaruanne, liikmete ettepanekute ärakuulamine, sõnavõtud ja ettekanded.
Eesti Rooma Klubi astub oma 22st hooaega ja sellega seoses on käimas mitmetasandiline emeriteerumine ning põlvkondade vahetus. Vastavalt ERK põhikirjale on liikmeks saamise eelduseks tunnustuse leidnud tegevus lisaks akadeemilisele taustale, mõju ühiskonnas ja globaalne haare oma valdkonnas. Ettepanekuid taoliste inimeste koondamiseks just selle mittepoliitilise ühenduse lipu alla, mis peab valdkondadeüleselt vaatama kaugemale ja laiemale kohalikust ja tänasest, selgitama seoseid ja mõjusid ning olema sillaks teaduse, majanduse, kultuuri ning keskkonna omavaheliste seoste ja mõjude selgitamisel.
The king is dead, long live the king!
Eieiei, ei mingit draamat!
Tõsi, detsembris 2021 valitud ERK 7-liikmelisest juhatusest lahkus kevadel presidendiks valitud Alvar Soesoo ja see pani ERK juhatuse ette kohustuse leida uus president. Sellega saadi hakkama – kuni 2023 aasta lõpuni juhib Eesti Rooma Klubi juhatust ja läbi selle ka Klubi tööd juhatuse liige Ivar Raig.
Ivar Raig
ERK presidendil on õigus koostada oma meeskond ja anda Klubi tööle kammertoon. Mais 2022 pidas president Raig kõne ERK üldkoosoleku ees selgitustega järgneva kahe hooaja suunistega ja 2022 avalike esinemiste teemadega.
Toimumise aeg
Teema/ ettekande/debati tööpeakiri
september 2022
Mida pakkus Euroopa Tuleviku konverents Euroopa Liidu reformimiseks?
oktoober 2022
Ukraina majanduse ülesehitamise võimalused
november 2022
Väikeste rahvusriikide roll globaliseeruvas maailmas
detsember 2022
Soome ja Rootsi NATO-ga liitumise mõju Euroopa julgeolekule
ERK tööplaan 2022 sügishooajaks/ draft
Töö nende teemade ettevalmistamise osas käib. Oodatud on ettepanekud erinevate vaatenurkade ja miks mitte – ka esinejate osas, järgides seejuures siiski ERK Põhikirja ja kauaseid traditsioone.
ERK juhatus koguneb juba juulis, et seada samme uueks hooajaks. Maailm pöörleb. Üha kiiremini. Väikeriikide osa selles, kuhu suunda see keerab ja kuidas seda keerutatakse, on alati olnud I. Raigi südamelähedane teema. Just sellele vaatele oli pühendatud viimane kovidieelne ERK aastakonverents 2019, millel osalesid teiste kõrval 5 peaministrit ja 2 presidenti (Soome ja Eesti) ning mida modereeris Parlamendi väliskomisjoni esimees.
Kasvu piirid 50
Maailma tookord raputanud teos ilmus esmakordselt 1972. Sellele olid teed rajanud nii “Hääletu kevad” kui mitmete teadusgruppide ja mõttekodade ülesastumised teemal Planeedi lõpmatuse lõppemisest ja selle varude ja jõu ammendumisest.
Pealesõjaaegne eufooria inimkonna jõust ja võimalustest oli aga pead pööritama pannud, silme ees terendasid kosmos ja meresügavused, mis olid veel vallutamata, kuid üha kättesaadavamad. Jutt saamuvatest kriisidest ületas vahel küll uudise latti, kuid ei tundunud sama reaalne kui järgmine samm jumalike vallutuste teel.
Sel sügisel saab seda raamatut esmakordselt lugeda ka eesti keeles. Kas see saab ka eesti põhikooli kohustuslikuks lektüüriks ja arutluste allikaks, on veel lahtine. Eesti Rooma Klubi püüab siin olla teenäitajaks.
Täna, kui me räägime ressursside nappusest, on jäänud aga selgitamata, mis asi see „ressurss“ õieti on. Teeme kooli alguse puhul ERK liikme Arvo Sirendi abiga kerge sissevaate materjali.
Arvo Sirendit teavad vanema põlve magistrid ja doktorandid hästi – tema metodoloogia õpikud on olnud suureks abiks nii materjali kui meetodite uurimisel ja selgitamisel, praktiliseks abivahendiks mitmetes ülikoolides, uurijatele ja entusiastidele. Täna on hr Sirendi võtnud pigem vaatleja rolli. Tema avaldatud raamatud on saadaval kas Eesti Rooma Klubi kaudu või otse autorilt (otsi FB kaudu).
Kes ma olen – Arvo Sirendi?
Ilmselt tuleb alustada lähteseisundi mingi osa kirjeldusega. 1989. a uue nime all ilmuva Eesti Entsüklopeedia (EE) peatoimetajake sai Ülo Kaevats senise ENE peatoimetaja Gustav Naani töö jätkajaks, kes peatoimetaja 12. veebruarini 1989. Põllumajanduse minister Vello Lind suunas mind kolleegiumi liikmeks 1989. a. Minu nimi on kirjas V ja VI köite EE tiitellehe pöördel. Need köited ilmusid vastavalt 1990 ja 1992. a.
EE rahapuuduse tõttu tegin Kaevatsile ettepaneku võtta laenu ja teatada tellijatele, et EE ei saa riiklikku dotatsiooni, mistõttu hinnad tõusevad ja tellijaid palutakse toimetusele teatada, kas nad soovivad tellimisest loobuda kas pärast V köite ilmumist või juba varem. Ülo Kaevats kiitis selle lahenduse heaks, korraldas asja ära ning oli peatoimetaja kuni novembrini 1992, mil toimetuskolleegiumi vähendati mitmekordselt ja peatoimetaja kohale usaldati T. Varrak.
1987. a algul saadeti mind kaheks kuuks stažeerima NSVL Ministrite Nõukogu juures olevasse Rahvamajanduse Akadeemiasse. Ma ei soovinud minna ja põhjendasin, et ma ei oska vene keelt, kuid mulle öeldi, et seal õpid. Olin 1974. a stažeerinud Moskvas Lomonossovi-nimelises Riiklikus Ülikoolis agrokeemia erialal. Akadeemias oli töö teemade valik vaba ja ma võtsin töö teemaks „Ressursspotentsiaal ja normatiivne planeerimine.“ Juhendajaks määrati doktor Lemešev, Mihhail Jakovlevitš, kes oli äsja Venemaal ja samuti Eestiski saanud väga kuulsaks, sest ta astus keskajakirjanduses resoluutselt vastu Siberi veerikaste jõgede veevaestesse Kesk-Aasia liiduvabariikidesse tagasipööramise ideele.
Lemešev rääkis mulle juba esimesel kohtumisel, et ta sai mõnel päeval mitusada toetuskirja Liidu kõigist piirkondadest. See probleem tekkis seeläbi, et Sõrdarja ja Amudarja jõgede veevaru oli ohtra niisutamise tagajärjel kriitilise piirini ammendatud ning niisutatavaid alasid kattis soolakord, mida ära auranud niisutusvesi oli mulla pinnale mullasügavusest üles pumbanud. Seda soolakihti oleks muidugi võimalik sügavamale tagasi pesta, kuid selleks kulub rohkesti magevett. Araali meri, kuhu need jõed suubuvad, on niikuinii soolane – soolsus suvel kuni 17% ja veetase alla meetri.
Teisel kohtumisel oli ta juba minu 64-leheküljelise kursusetöö läbi lugenud, tunnistas selle heaks, soovitas mulle samal teemal koostada doktoritöö ning lubas olla selle juhendaja. Kursuse lõpetamise koosolekul teatati, et doktoritöö ettepanek oli tehtud kahele kursandile. Kuigi meid oli ligi paarisaja ringis, polnud neid kuigi palju, kes olid teaduskandidaadi kraadi kaitsnud. Et minuga samas korteris oli hobusekasvatuse eriala teadusdoktor ja tänu sellele, et ta mind kursusetöö vene keelde panekul mitme õhtu vältel abistas, siis vähemalt grammatilisi vigu selles ülearu palju vist ei olnud. Trükkija leidsin Timirjazevi nimelisest Põllumajanduse Akadeemiast.
Ressurss/ ressursid
EE VIII köites oli sõna „ressursid“ tähendusena kirjas vaid kaks ja pool sõna: „varud, maj. vahendid.“ Seega selles valdkonnas oli entsüklopeedilisi teadmisi vähe ja EE-sse kirjapandu oli väga kitsalt informeeriv. Teine märksõna oli ressurss ainsuses, mis tähendas: „toote keskmist töömahtu tehnilise dokumentatsiooniga kehtestatud piirseisundi,“ toote kuluvuse jääkseisundi kaudu arvutatult. Loodusvarade märksõna all on loodusressurssidele viidatud kui ressursi ligilähedasele sünonüümile.
Vaimsetest ressurssidest juttu pole, kuid oli vaimsed puuded, vaimuhäired ja vaimuhaigused. Võib-olla sellest tulenebki pahatahtlik sentents, et vaim on vardas ja võim keerab vänta. Vaimust oli kirjutatud EE-s, et vaim on Eestis feodalismi ajal ordinaarset jalategu sooritanud teoline, ka naine või poiss tööjõuna. Samuti kiriklik maksustusüksus Vana-Liivimaal. Filosoofias ja usundiloos on vaim inimesele omane teadvuslik, mõtlev alge (inimvaim) ning kogu reaalsuses sisalduv aktiivne korrastav alge, olemise transtsendentse alge maisuses väljenduv ilming. Vaimus kogeb indiviid end elavana ja tunnetuse subjektina; see mis ta ise ei ole on tunnetuse objekt. Inimvaimu piiratus johtub tema paratamatust seotusest „teisega“, milleks on hing ja keha nende eriomases tingituses. Piiblis on Püha Vaim üks osa kolmainsusest või loov ja elu andev vägi. Oma vaimuga juhib Jumala ajaloosündmuste kulgu, juhatab prohveteid, annab võitlejatele väge ja teeb vahvaks juhid.
Suures Nõukogude Entsüklopeedias (1975, III väljaanne, köide 22) on ressursid lahti mõtestatud sõnadega: rahalised vahendid, väärtused, tagavarad, võimalused, tuluallikad, energiaallikad, tooraine; teisiti jaotatult majanduslikud (materiaalsed, finantsilised, tööjõud) ja looduslikud ressursid. Ressurss, kui tehniline mõiste on selgitatud enam kui saja sõnaga. Loodusele on pühendatud leheküljed 1760-1765, looduslikele ressurssidele veel lk 1767-1772. Veel olid viited märksõnadele – loodusressursside geograafia, kasulikud kaevised, veeressursid, metsaressursid, ressursside katastrid rühmade kaupa, territoriaalne rajoonimine ja ressursside globaalsed varud, tarbimine ja perspektiivid.
Astusin ka Rooma Klubi kohaliku seltskonna liikmeks ning säästva arengu põhimõtete käsitlusel pakkusin neile oma ressursside töö eestikeelset varianti, mille kirjutasin pärast Moskvast tulekut. Kuna Rooma Klubi seltskonna teatav osa[1] oli seda meelt, et ressursid on sõna, et tähistada ikkagi vaid varusid, majanduslikke vahendeid, siis inimest, tema ideid, loomisvõimet ja inimese tööd ei või ressurssidena käsitleda, sest see võiks tähendada, et üht osa inimestest peetakse tööjõuressursiks ehk vahendiks teiste inimeste sihtide või eesmärkide huvides. See on vabas ühiskonnas lubamatu. Niisugune oli mõnede arvajate hoiak ja seda käigupealt muuta ei saanud. See tulenes Immanuel Kanti valgustuslikust seisukohast või kategoorilisest imperatiivist, et ükski ärgu tarvitagu teist inimest üksnes oma sihtide abinõuna, vaid kes peab olema samaaegselt eesmärk. Teine inimene ärgu olgu meile hüppelauaks ega redelipulgaks, sest iga vähimgi inimene kannab Looja märki eneses.
Ometi teadsid kõik, et väärtusi loov üksik või ühistöö ja teadlik tegevus on asendamatu abinõu kõigi, s.h iseenda ja oma lähedaste, samuti oma saatuse- ning rahvuskaaslaste ning kogu inimkonna ajaliselt lähemate kui ka kaugemate sihtide ja eesmärkide – rahu, toidu, heaolu, õigluse, vabaduse, õnne allikas. Inimene, kes häbeneb olla tööinimene, on kas buržui (van kodanlane, pursui) või sügavate vaimsete puuetega. Mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, nagu näiteks Rotary või Lions klubi, on võtnud oma peaülesandeks teiste inimeste teenindamise, et olla vaimselt, moraalselt ja materiaalselt abiks kaasinimeste elu ja heaolu häirivate probleemide ületamisel. Sissejuhatus ressurssoloogiasse ja eriti vaimsete ressursside käsitlus minu tagasihoidlike võimete kohaselt nõuab vähemalt tunni või poolteist. Siinkohal vaid sissejuhatus. Kehtnas toimunud põllumeeste kvalifikatsiooni tõstmise kursusel anti mulle võimalus ühel päeval kuue tunni jooksul koos vaheaegadega sellel teemal kursantide ees rääkida. Lühendatud eestikeelse variandi võttis vastu „Eesti Kommunisti“ toimetus ja selle tõlkis vene keelde Leivi Šer. Artikkel ilmus järjeloona 1989. a numbrites 10. ja 11. pealkirja all „Ressursid tootmises“. Selles nõustusin vastu oma tahtmist keeletundjate parandusega, et grammatiliselt tuleb ressursspotentsiaal asendada sõnaga ressursipotententsiaal – seega sajad ressursid, millest tekstis oli juttu, viidi mitmusest ainsusse ja ressurssoloogiast sai ressursoloogia.
Eesti maaelu areng
1988. a kuulutas ENSV Agrotööstuskomitee ja Plaanikomitee Edgar Savisaare juhtimisel rahvamajanduse arengustsenaariumide konkursitöö, milles osales ka meie 7-liikmeline seltskond, kus ka mina sain oma ressursside töö põhimõtteid paigutada kolme artiklisse. See 56-leheküljeline brošüür, pealkirja all „Eesti maaelu areng“, tunnistati esikoha ja preemia vääriliseks. Huvitav on ka see, et meie töö märgusõna oli „Vallatus“, mis tähistas maavaldade puudumist. Osalesin ka teises 7-liikmelises Pirgu Arenduskeskuse konkursitöö grupis, kus meid aitas laiendatud aruteludel ka 10-liikmeline abimeeskond. Selle mõttetöö ideoloogiline juht oli Ülo Vooglaid. Kokkuvõtte esitasime pealkirja all „Maarajooni arenemine iseregulatiivselt funktsioneerivaks süsteemiks“ 35 leheküljel ja see töö tunnistati teise koha vääriliseks. Selles oli eraldi 4. peatükk „Vaimuelu“, kus vaimsed ressursid võisid olla ju aimatavad, kuid neid ei olnud välja öeldud. Kirjutan selle siia ilma muudatuseta, sest see valgustab tolleaegset vaimuelu kui valdkonda Rapla rajoonis, kuid see kehtib mõnedes suhetes ka täna ja mujal.
„Rajooni vaimuelu tuleks käsitleda ühest küljest rajoonis elavate inimeste elukeskkonnana, teiselt poolt kõigi siin kulgevate protsesside tegurina, kolmandast küljest juhtimise funktsioonina. Olenevalt arengutasemest peavad inimesed vaimsust kas arengu keskseks teguriks, alati aktuaalseks süsteemikujundavaks eesmärgiks või ignoreerivad hoopis. Vaimsus ilmneb eetiliste tõekspidamiste ja reaalse käitumise suhtena. Seda ei saa käsukorras kampaaniaga kujundada ega likvideerida. Nii üks kui teine on saavutatav kaudsete vahendite süsteemiga ja selleks kulub mitu põlvkonda, Vaimsuse alus rajatakse kultuuriseosena varajases lapseeas eeskuju ja mütoloogia kaudu. Kultuuriseos vääristub muusika, kirjanduse, kunstiga ja kinnistub suhtlemiskogemustega igast eluhetkest.
Vaimuelu tervikuna on … üpris tagasihoidlik. Piirkonniti on suuri erinevusi sõltuvalt inimestest traditsioonilistes vaimuelu keskustes, juhtkonna kultuuri- ja ühiskonnatunnetuse suhtest ning elanikkonna integratsiooniastmest, mis toimib kohati normatiivsust teotava, kohati laostava sotsiaalse kontrollina. Sõja- ja sõjajärgsetes vintsutustes viidi ära, hukkus ja lahkus suur osa elanikkonnast. Veel rängemaks löögiks osutusid elu- ja töökorralduse kontseptsioonid, millega seoses sattus katkemisohtu kultuuri järjepidevus. Kultuuriks hakati pidama kultuuriministeeriumi allasutuste poolt korraldatavaid üritusi ning sportimiseks, musitseerimiseks jms. kasutatavaid asju („kultuurikaubad“).
…
Kultuuriseos ning kultuuritunnetus on arengut toetavateks väärtusteks ühiskonnaseose ja ühiskonnatunnetuse pinnal. Paraku on ühiskonnakäsitlus olnud sedavõrd abstraktne, elukauge ja uskumatu, et tõest kujutlust meie ühiskonnast kui funktsioneerivast, muutuvast ja arenevast süsteemist elanikkonna enamusel ei ole. Seetõttu on raskendatud ühiskondlik-poliitiline, majanduslik, internatsionaalne jm integratsioon; seetõttu esineb võõrdumist, rollikonflikte, anoomiat ja marginaalsust.
Vaimuelu on otseses sõltuvuses autoriteedistruktuuri põhjendatusest. Valimised, konkursid, jm regulatsioonimehhanismid, millega väärtustub inimese kompetentsus, eetilisus, teadlikkus, avatus uuele, järjekindlus alustatu lõpuleviimisel, tolerantsus ning lakkab võimalus käituda resultatiivsusest sõltumata ja karistamatult, toimivad nõrgalt, mänguliselt.
Vaimuelu eeldab sisemist tasakaalu, enese teadvust ja eneseusku; see omakorda kindlustunnet, mis kaasneb ühest küljest seaduste, teisest küljest nende tundmise ning austamisega, aga veelgi enam autoriteedistruktuuri põhjendatusega. … domineerib vaimne surutus, mille aluseks on määrava tähtsusega tegevuste konventsionaalne iseloom ja suvast sõltuv õiguskord. Usk tulevikku ja kindlustunne on madalad.“
Olen pikka aega mõelnud selle üle, kas ja kuidas oleks olnud ressursside mõiste ja ressursspotentsiaali sissetoomise kaudu võimalik vaimsete võimete ja vaimuelu teemat mõnevõrra sügavamalt või laiemalt valgustada. Ühemõttelisele järeldusele pole ma jõudnud.
Kunagi kasutati ressursside mõistet vaid rahaliste vahendite tähenduses. Raha pani rattad käima, mehed tööle ja naised laulma… Raha või pigem selle suuromanikkond kujutas endast kõikvõimast potentsiaali, et vallutada maid, raiuda maha metsi, kuivendada soid, rajada kaevandusi, ehitada elu- ja kõrghooneid, palgata töölisi ja spetsialiste, kuid ka purustada vastasseisude puhul sõdades ja revolutsioonides kõike looduse, inimeste ja jumalate loodut. Ressursside liike ja rühmi on omajagu. Loodus-, majandus-, kütte-, toorme-, tööjõu- jm ressurssidest on kirjutatud uurimusi. Ressursse on õpitud mõõtma, liitma, lahutama, võrdlema, nende kvalitatiivset või kvantitatiivset hinnangut on nimetatud kas siis ressursi- või ressursspotentsiaaliks. Normatiivne planeerimine või toote ressursimahukus, nõudmine-pakkumine turul ehk ühiku hinna kujunemine on tootmise efektiivsuse ja kasumi mõõduks, mis on ka nende tõelise või kunstlikult loodud defitsiitsuse määramise aluseks.
Ressursside defitsiit mõjutab majanduse arengut kahes suunas:
kas takistab tootmise kasvu ja laiendamist või
kujuneb sellest arengu stimuleerimise tegur läbi teaduslik-tehnoloogilise progressi ja sunnitud loobumise ekstensiivsest arenguteest. Juba Marx märkis, et üks majanduslik tarvidus mõjutab arengut rohkem, kui kümme ülikooli. Häda aitab hätta sattunuid. Näiteid ajaloost on võimalik tuua mitme raamatu jagu.
Ressursside defitsiidist tulenev majandus- või tarbimisrežiimi karmistamine normatiivide abil tavaliselt ei paranda majanduse olukorda, kuid heal juhul väldib ehk kriisi esile kutsumist või kriisi teravust. Ükski normatiiv ei ole teinud vaeseid rikkaks ega nälgijaid toitnud, kuid aidanud mõningaid majandus- ja sotsiaalseid suhteid korrastada, näiteks näljahäda väiksemate kaotustega üle elada. Rahvusvaheline õigus ei ole seni suutnud pakkuda küllalt mõjusat kaitset globaalsete, üldinimlike ressursside hoolimatu kasutamise ja priiskavate kuritarvituste vastu. Kellel on defitsiitseid ressursse, see saab neid kasutada turusuhete kaudu enda rikastumiseks. Ma ei too näideteks OPEC-it ega Nauru saare fenomeni jt maavarasid ega riigi soodsat asukohta kaubateedel. Jäätmeid ja reoaineid püütakse hajutada, uputada, maha matta ja vedada võimalikult kaugele nende tekkekohast. Ent need jäävad ikkagi Maale ja õnneks ei saa neid kosmosesse heita, sest siis nad varjutaksid meie eest Päikese valguse ja saadaksid meid inimkonna hävinguteel.
Ressursid + töö – kaod jäätmete näol = tarbimiskõlbuliku tootmise tulemusega.
Ressursid + töö – kaod jäätmete näol = tarbimiskõlbuliku tootmise tulemus
Kaod tootmises, tarbimisel ja säilitamisel on peale loomuliku kao veel aheraine, jääkressurss kaevandamisel, jäätmed, reoained või ka raisatud ressursid, mida on vähem või rohkem edukalt reutiliseeritud ja taaskasutatud. Valmistoodang, olgu siis toit, loomasööt, tarbeesemed, paber, klaas, tekstiil, metallid, kemikaalid, kile jmt, pole igavene ja suurem osa sellest läheb mõne aja möödudes kas reoaineteks, sorteerituna prügimäele, kütteks või ümber töödelduna uueks tooraineks. Kõik tekkiv on ka hävinev. Ka miski uusmoodustis s.h toodang pole igavene.
Inimene kui ressurss
On öeldud, et inimest ei või ressursside hulka arvata. Ometi tundub, et mistahes ressursside kombinatsioonid ilma inimeseta, tema loova vaimuta, teadmisteta, intellektita, tahteta, oskuste ja kogemusteta ning eesmärgita, huvideta ja sihtideta on kas surnud või varjusurmas olev miski eimiski kvaliteedis. Loodus ilma inimeseta on suuteline vast ehk isegi enamuse sellest juhuslikust ressursside hunnikust mingil viisil ära kasutama, kuid loodusel pole püüdlusi ja ta ei sea eesmärke.
Rühmitasin ressursid oma töös viide rühma:
fundamentaalseteks,
looduslikeks,
majanduslikeks,
sotsiaalseteks,
isiksuslikeks.
Igas neis figureerib kogu oma potentsiaalsete võimaluste pagasiga seesama Inimene, nii oma füüsise kui vaimuga, jõu ja oskustega, kes ise on algselt kas Jumala või looduse looming, jätkuvalt aga kannab edasi sugupõlvede poolt pärandina inimkonna ajalugu selle tekkimisest peale – igaüks vaid muidugi oma võimalustele ja valikule vastava osana sellest. Võiks ju öelda, et parema osa sellest, kuid see oleks liialdus, sest ka piiramatu rumalus kõrvuti mõistuse piiride ületamisega jõuab aina uute sugupõlvedeni, pakkudes kurbi kogemusi koos stiimulitega võimalike lahendusvariantide leidmiseks.
Illusioon oleks arvata, et ratsionaalsus tuleks irratsionaalsuse üle toime ilma võitluseta või et lootusetult vananenud harjumused visatakse üle parda vabatahtlikult, et halb muutub iseenesest heaks või vähemuse omakasu asendub rahva enamuse kasuga, et siis lõpuks jõuda humanistlike suurvaimude väljapakutud ideaalini, kus iga inimene läheb igale teisele inimesele inimesena korda, mida võiks ka Uue Testamendi alusel ligimesearmastuseks nimetada.
Fundamentaalsed ressursid
Fundamentaalsed ressursid on aeg ja ruum, mis ulatuvad kõigisse rühmadesse ning nende toimet ei saa omatahtsi välja arvata, mistõttu on need nimetatud fundamentaalseteks ressurssideks ehk ressursside ressurssideks. Aeg on inimkonna arenguruum (Marx). Aeg ja ajaressurss võib olla isiksuslik, sotsiaalne, ööpäevane, kalendaarne kehtestatud alguspunktide mõttes, astronoomiline, geoloogiline, paleontoloogiline, kosmiline, kusjuures aja mõõtmise täpsus võib ulatuda vastavalt võimalustele ja vajadustele miljondik-sekunditest miljonite ja miljardite aastateni ning valgusaastateni.
Ruumi mõõtmisel ilmneb ajaga mingis mõttes sarnane mitmekesisus, kuigi ruum on kolme-, mõnes määrangus kahemõõteline. Aeg on pöördumatu oma ühesuunalisuses; mõnikord saab kaotatud aja asemele võtta uus ja samaväärne aeg, mõnikord aga kaotatud aega tagasi mitte kunagi ega kuidagi. Liikumise kiirus on väljendatav aja ja ruumi suhtena. Kui me räägime joogivee ressurssidest, siis mitte ainult ei loe kaugus meie elupaigast, vaid ka see, kas vesi on kogu aasta igal ajahetkel meie jaoks kättesaadav vajalikus koguses ja kvaliteedis. Pole head ideed, kuidas saaks kasutada näiteks maailma rahvaste joogivee defitsiidi ületamiseks Baikali järve kvaliteetset vett või Kaspia mere vähem kvaliteetset vett, mis moodustavad kokku ligi poole maailma magevee varust. Peipsi järve peale on Eesti joogivee tarbe allikana mõeldud.
Iga inimene elab üle aja ja ruumi suhte probleemi juba enne sündi, kui üüritud ruum emaihus ammendub ega kasva enam omapoolsele survele vaatamata ja ka looduse poolt kehtestatud 9-kuud kestev aeg saab otsa.
Tuleb end viivitamatult ema abiga välja murda kitsaks jäänud oludest, vahetada elamine soojas lootevees elamisega jahedas välisõhus (ja selle sissehingamisega), lahutada vereringe ja minna järkjärgult üle oma elule looduse automaatselt käivituva programmi kohaselt.
S.h tuleb kindlasti jätkata senist üsa-arengut algul pesa-arengu võimaluste piires. Kõige selle teadvustamine iseeneses jõuab pärale alles siis, kui inimene hakkab täie mõistuse juures ise arutlema selle üle, kuhu ta on sattunud ja saab teada, et tema nõusolekut polnud küsitud ja seda ei saadudki teha. Ent sellest alates võib inimene saada ennast-teadvustavaks (šelf-intimating), ennast-austavaks (šelf-respectiv), Mina-keskseks, enese-küllaseks, enese-siduvaks (commitment ehk vaimufilosoofias mingi väitega ennast siduma)subjektiks või omandada antropo-tsentrilise (inimkeskse) maailmavaate. Füüsiline aeg ja ruum näivad meie tajudest ja kogemustest sõltumatute, paratamatute, objektiivsete materiaalse maailma eksistentsi vormidena. Mõtleva inimühiskonna vaimse eksistentsi aeg ja ruum luuakse sellesama ühiskonna poolt, isiksuse vaimse eksistentsi aeg ja ruum aga iga isiksuse enda poolt. See ei ole füüsilise aegruumi ignoreerimine subjekti poolt, vaid selle tähistuste arvesse võtmine vaimses eksistentsis.
Mateeria ja energia jäävuse seaduste kõrvale pole vaimu jäävuse seadusi paigutatud võib-olla et mõistmise ja mõõtmise raskuste tõttu.
Isiksuslikud ressursid
Isiksuslikud ressursid algavad soovist ja õigusest vabalt ja iseseisvalt valida oma eluteed. Peagi märkab iga arukas isik, et valikuvõimaluste esialgsest näivast paljususest saab reaalsete lahenduste vähesus ning avar tulevikutee muutub kitsaks tulevikurajaks ning vabaduse ruum surutakse asjaolude survel jäikadesse paratamatuse raamidesse. Iga järjekordne samm avab uusi võimalusi tulevikuteel, kuid astutud samm pole tagasivõetav ja minevikuks saades määrab tulevikku.
Mida kaugemale on inimene jõudnud inseneriks saamise unistuste teel, seda enam kahvatuvad võimalused saada kirurgiks, loodusuurijaks, näitlejaks. Üldharidus ei piira küll valikuvabadust, kuid lõikab läbi tagasitee enesega rahuloleva harimatuse ja õndsa mitteteadmise ja mitteteadatahtmise valda. Paratamatuse raamid ei piira üksnes võimalikku head vaid ka halba.
Inimese paneb liikuma motiivid, huvid, stiimulid, impulsid, sihid, eesmärgid, anded. Ametiühingulane (sündikalist) Robert Owen (1711-1858) pidas motivatsiooni põhiprintsiipideks altruistlikku, hedonistlikku ja utilitaristlikku põhimõtet, personifitseeritult Buddha (eneseohverdus), Dionysos (nauding) ja Prometheus (kasu). Inimesed eelistavad kuuluda sotsiaalsete suhete sfääri ja väldivad üksildusse eraldumist teadlikult või alateadlikult. See eeldab sobitumist teiste inimestega nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Keegi pole üleliigne, kui ta elab, käitub ja suhtleb „normaalselt“. Joodikud, narkomaanid, kurjategijad pole kusagil oodatud. Nad on ühiskonnale mitte ainult kasutud, vaid selgelt kahjulikud. Nende vaimne ja sotsiaalne potentsiaal on negatiivne ja seda on võimalik väljendada impotentsiaalina. Nende lihtviisiline väljaheitmine ühiskonnast pole üldjuhul õigustatud ja nendega tegelemine on paratamatu, kuigi enamikel juhtudel tuleb odavam neid tööprotsessist eemal hoida, kui tööprotsessi sisse lülitada, sest nad kujutavad endast ohtu; eriti siis, kui neil puudub vastutustunne ja enesekriitiline meel või on nad need alaliselt või ajutiselt kaotanud.
Uut tüüpi mõtlemine eeldab mõtlemise vabadust s-o vabanemist eelarvamuste, stampide, dogmade, stereotüüpide ja aegunud paradigmade ballastist, et saavutada küllalt võimu iseenese üle.
See kognitiivsete dissonantside kaalumine nõuab omajagu aega ning on valuline nagu puhastustuli; see on võitlus iseendaga ning nõuab korduvat eneseületamist, kasvõi kordki üle oma varju hüppamist. Eneseületamine pole hoopiski enesesalgamine, sest esimene lõpeb enese leidmisega, teine enese kaotamisega.
Iga inimene peaks ise suutma tunnetada, kas ühiskondlikus tööjaotuses on sinu jaoks koht, kas ja kus sind vajatakse, kas sinu puudumisel tekib auk, mida tuleb täita ning kas sa sobid punnina selle augu ette või oled sa kruvikene tehnoloogilises süsteemis. Selgub, et niisuguses näiliselt isegi rahuldavas olukorras kaob inim- või minakesksus, ja sa muutud subjektist tehnoloogiliseks üksuseks, lihtsalt tootmisvahendiks või -ressursiks. Tööobjekt ja töötulemused võõranduvad, võib tekkida surutus ja pessimism, mis areneb aktiivse protestini või konfliktini.
Ei tohi unustada, et inimene on mõnes, kui mitte igas mõttes asjade mõõt. Isiksuse igakülgne areng on üks ühiskondliku tootmise eesmärkidest ja kogu ühiskondliku arengu eeldus, milleta pole majanduslikku, sotsiaalset ega vaimset progressi. Isiksus on unikaalne, kordumatu, asendamatu. Ühe inimese asendamine teisega, olgu direktori või töölise rollis, ei tähenda isiksuse enda asendamist – ajutiselt või jäädavalt lahkunu kohale asub teine isiksus, kes on oodatult niisama unikaalne, kordumatu asendamatu. Igasuguse nivelleerimise, standardiseerimise või unifitseerimisega kaob midagi isiksuste individuaalsusest. Inimese senine töökoht võidakse mõnel juhul täita ka masinaga, arvutiga, mille väsimine ja kulumine, remontimine ja uuendamine on teiselaadiline.
Inimlik tarve kuuluda inimesi ühendavaisse üksustesse – perekonda, kollektiivi, erakonda, ühingusse jne. – näitab isiksuse ühiskondlikku loomust, üksiku ja üldise ühtsust. Kuigi kuuluvuse alateadvuslik soov on igasse inimesesse programmeeritud, lisandub sellele teadvustatud soov hinnata või arvestada kasu või kahju, võitu või loobumist, andmise ja saamise vahekorda. Individuaalsuse allasurumine ühiskondlikule ohustab nii indiviidi kui ühiskonda, vabatahtlik teadvustatud enese allutamine paratamatusele on isiksusesisene kompromiss, mis oletatavasti võib ohustada isiksuse kahestumist, rollikonflikti, vahelduvat ümberkehastumist ühest rollist teise. On kirjeldatud olukorda, kus perekonnapea roll segab ametniku osa toitmist sedavõrd, et tööajaks jäetakse see ametiasutuse ukse taha, õhtul aga jäetakse töökohta maha ametniku roll. Võib-olla, et see polegi halb valik.
Isiksuse võimalused sõltuvad tema füüsilistest ja vaimsetest ressurssidest. Füüsiline tervis, jõud, energia, vastupidavus, sallivus, kaasasündinud ja omandatud kehalised eeldused, haridus ja kogemused mõjutavad ka vaimset tervist, jõudu ja energiat. Öeldakse, et terves kehas terve vaim või terve keha on terve vaimu toode. Vaimsed ressursid hõlmavad selliseid fenomene nagu tahe, emotsioonid, mõistus, mõtlemisvõime, usk, oskus valida sobivat elulaadi, -stiili ja -rütmi, kodaniku-, peremehe- ja kindlustunne, psüühiline energia, kaasasündinud anne ja selle väljaarendatud tasemel jne. Just vaimsed karakteristikud muudavad indiviidi isiksuseks, bioloogilise olendi sotsiaalseks.
Isiksuslike ressursside tegevusetus, vaba või sunnitud jõudeolek, vaimne ja füüsiline laiskus kurnavad, raiskavad rohkem jõudu, kui aktiivne, loov, arendav tegevus. On arvatud, et isiksuslikud ja sotsiaalsed ressursid ei ammendu, vaid täiustuvad ja kasvavad arukal kasutamisel. Veel enam: kaasasündinud füüsilised ja vaimsed eeldused saavad ressursi väärtuse üksnes tänu tööle, õppimisele, harjutamisele, mõistuse poolt juhitud tegevusele. Isiksuslikud vaimsed ressursid võivad korvata ka materiaalsete ressursside vajakut. Kokkuhoid, raiskamise vältimine, riknemiste ärahoidmine ja tehnoloogia täiustamine on isiksuslikest vaimsetest ressurssidest tulenev materiaalne efekt. Ka toodangu kvaliteedi tõstmine, selle tarbimisväärtuse kasv, kasutamise kestvusaja pikendamine on sisuliselt enamtoodang, mis saadakse sama hulga materiaalsete ressursside kulutamisel. Paar saapaid, mis on kasutamiskõlblikud kümme aastat on võrdväärsed kahe paariga, mida saab kasutada viis aastat. Tootmissuunaga, mis paiskab turule aina kiiremini vananevaid tarbeesemeid ja seeläbi stimuleerib sagedasema uute ostmist, ebaproduktiivset nõudluse tekkimist – sellega on liiale mindud. On seegi ju ressursside raiskamine, kuigi võib kaubatootjale-müüjale tunduda kasumlik. See suurendab mõnel juhul väiketootjate võimalusi läbi konkurentsi, kuigi üldjuhul on suurtootmisel, kontsentreerumisel ja spetsialiseerimisel oma eelised, millega aga kaasnevad võõrandumise oht, sest tööline ei näe oma isiklikku panust tootmistulemustes ja tema töörežiimi paindlikkuse, kodu läheduse ja vaba aja valikute võimalused on piiratud.
Ühistu on mõnikord parim vahevariant suure ja väikese tootmisüksuse vahel. Põllumajanduses oli peretalu maarahva realistlik unistus mõisate jagamisel 1919. a, sest peaaegu iga kehvik, sulane või vabadik tundis põllutööd ja karjakasvatust ning vajas vaid üksnes maad, et kasvõi homme pihta hakata. Sotsialistlike suurmajandite jagamisel juhtus nii, et õigusliku järjepidevuse põhimõttel loodi küll üle 60 000 talu, kuid enamus neist muudeti pärast sajandivahetust vähese toodangumahu tõttu kodumajapidamisteks ja 2008. aastast peale muutus talu juriidilises mõttes olematuks (illegaalseks), sest ei leitud juristi, kes oleks kaasaegse taluseaduse eelnõu kokku kirjutanud.
Töö põllumajanduses on alati olnud raske, töörežiim on kinnine ja tervist ohustav ning tööpäev pikk, mistõttu Eesti oma viimaste aastate 50+ tuhandest töötute armeest ei läinud põllumajandusse peaaegu mitte keegi, mistõttu töökäsi farmidesse tuli otsida Ukrainast ja Venemaalt.
Mida toob tulevik?
Lenin ütles, et idee muutub materiaalseks jõuks, kui ta vallutab rahvahulgad. Meie hulgas on veel tuhandeid inimesi, kes sedasorti rahvahulkade allutamist ja vallutamist ideele on omal nahal tunda saanud, ei suuda seda unustada ning ikka veel mäletavad seda ning ei soovi seda isegi oma vaenlastele. Isiksuslike ressursside valdkonnas on uurijatele huvi pakkunud homeostaatilised, emotsionaalsed, pertseptiivsed, kognitiivsed, motoorsed jm isiksuste karakteristikud.
Sotsiaalsed ressursid
Sotsiaalsed ressursid on inimesekui ühiskondliku olevuseeelduseks ja inimfaktori eksistentsi tingimuseks. Sotsiaalsed ressursid võivad ollamateriaalsed, füüsilised ja vaimsed. Materiaalsed ja füüsilised mittetootmislikud ressursid on kodu kui eluase, teed, pargid, koolimajad, kultuurimajad, muuseumid, meditsiinilise ja kultuurilise teeninduse objektid, spordiväljakud, sidesüsteemid jm. Siin omab suurt tähtsust sotsiaalne teadvus, ajalooline mälu, töö ja suhtlemiskeskkond, moraal ja kombed, töötraditsioonid, distsipliin, vaimukultuur, rahvatarkus, Vaimsus neis ressurssides pärineb allika näol valdavalt inimeste isiksuslikest ressurssidest, mis koostöösse ühendatuna, samas aga spetsialiseerituse ja kvalifikatsiooni põhimõttel jaotatuna võimendub arvestatavalt.
Lihtsa mehaanilise liitmise puhul ei pruugi esile tulla selle mõjul kujunevad vastuolud:
Kahehobuse vankri koorem ei tohi olla kaks korda suurem kui ühehobusevankri koorem, sest agregaadi puhul võib veojõukadu ulatuda vast ehk veerandini.
Sama lugu ilmneb kündmisel kahehobuse adraga. Kuid kahe hobusega saab see töö tehtud, mis ühega ei pruugi olla võimalikki.
Teadlaste grupp tuleb edukamalt toime suurema ülesande lahendamisega kui igaüks omaette rakendatult või kõik lahus töötavad teadlased kokku suudaks.
Manufaktuur koos aruka tööjaotusega võib olla kümneid kordi suurema tootmisvõimega, kui üksiktöötajate summaarne töötulemus.
Orkester loob enam kui esimene viiul üksi.
Ükshaaval on oksaraag nõrk, kimbuna tugev.
Kollektiivsus, koostoime sünergism, interaktsioon jms. tähendab toime kontsentratsiooni. See on uus kvaliteet, mis pole saavutatav lihtsa liitmisega ja mis ei ilmne igasuguste seoste puhul.
Üksiku lauluhääl kostab vast ehk kilomeetri kaugusele, saja ühishääl ei ulatu kaugeltki saja kilomeetri kaugusele, ent kolmesaja tuhande ühislaul ulatus mitte ainult Moskvani, vaid kajas vastu kogu maailmas ning jõudis iga eestlase südamesse, olenemata sellest, kui kaugel ta viibis. See on uus kvaliteet, sealhulgas ka aja ja ruumi mõistmise uus kvaliteet.
Inimkonna vaimukultuur on rikas rahvus- ja grupikultuuride mitmekesisusest, paljususest ja rikkusest. Rahvuskultuur moodustab rahvuse vaimse eksistentsi ühisruumi, kuid see ei kuulu kogu ulatuses inimkonna vaimukultuuri. Sinna kuulub ta selles osas ja selles mõttes, milles ta tugevdab rikastab, mitmekesistab, kaunistab või avardab inimkonna vaimuruumi. Kahe rahvuse kultuurisuhete ühisruum, mis tekib kultuurikontaktide pinnal, tuleneb kultuuride suveräänsusest ja selle vastastikusest austamisest. Üksiku kuuluvustunne mingisse tervikusse või ühendusse saab liitumise impulsiks sedavõrd, kuivõrd on välistatud oht assimileeruda, kaduda, allutada, hävineda. Assimileerumise oht lahutab, kuigi assimileerumine ise on lahutamisele vastassuunaline protsess. Liitumise määr või mõõt saab kuuluvustunde kriteeriumiks, kui liitumisega kaasnev hävimise oht surmab kuuluvussoovi. Põlvest põlve pärandatud suveräänsussoov ärkas 1989. aastal uue jõuga ning ühendas tolleaegse tänapäeva mineviku ja tulevikuga. Niisiis meie aeg polnud lõppenud ja meie ruumgi oli alles, sest meie ise olime ikka siin, kuigi oli ka teisi.
Veel tuleks nimetada informatsioonilist ressurssi. Info on ressurss, mis äraandmisel ja kasutamisel jääb alles ega vähene ning võrdväärse vahetuse korral isegi kahe- või mitmekordistub. Tegeldakse ka info varastamise, varjamise, võltsimise, rõhkude ümberasetamise ja propagandaga, info salastamise, vaba leviku tõkestamise või laiutamisega. Tänapäeval on selleks kasutusel võimsaid moodsaid vahendeid ja teooriaid. Andekas inimaju on üha enam hinnas, ajude äravoolu on püütud vältida. Teadus, tehnika ja tehnoloogia on muutunud tootlikuks jõuks, patendid kaubaks.
Demograafiline ressurss on Euroopas sajandeid olnud vastuoluline:
inimeste arv toidulaua ääres on enamasti olnud piisav;
sobivaid inimesi sõjavägede komplekteerimiseks ja sõjapidamiseks nii kallaletungi kui kaitse eesmärgil on ebapiisavalt;
töötegijatega on olukord kord nii-, kord naasugune.
Võimu teenistuses olevad demograafid pakuvad ilustatud andmeid ja mängivad optimiste, sest neile makstakse selle eest. Rahvaste ränne ja võõrtööjõu meelitamine või kodustamine on sünni ja üleskasvatamise stimuleerimisest kiirem lahendus, kuid selle tagajärgedel on oma hind, mida jäädaksegi maksma. Orjatöö ja orjakaubandus peaks inimühiskonnas olema alatiseks lõppenud. Nimetatutele lisanduvad elukondlikud, tervishoidlikud, normatiiv-õiguslikud, usulised, kultuurilis-traditsioonilised, kultuur-hariduslikud, organisatsioonilised struktuursed jm ressursid. Kõikjal on määrava tähtsusega inimene.
Majanduslikud ressursid
Samasugune inimese asendamatus tootlike jõudude hulgas kehtib ka majanduslike ressursside vallas, kus juhtide, organisaatorite, spetsialistide, ärikate, logistikute, omanike, osanike jm personali kõrval on töö hulga ja töö tulemuste mõttes määravaks kaubatoodangut valmistavad või klientidele teenuseid osutavad töötegijad, tööoskajad ja kogemustega inimesed. Lisaks veel finantsid, materjalid, energia, tehnika, tehnoloogia.
Looduslikud ressursid on mõtleva inimeste algses nägemuses maa, vesi, õhk, tuli ja neile lisandub elu.
Sfääri järgi: geosfäärsed, hüdrosfäärsed, atmosfäärsed, kosmilised, millele lisanduvad biosfäärsed. Enam spetsiifilistena mineraalsed, orgaanilised, mullastikulised, klimaatilised, ilmastikulised, bioloogilised, s.h geneetilised (floora ja fauna), ökoloogilised, rekreatiivsed, paleontoloogilised jne, kuid ka elu kui kõrgeim fenomen ja inimene koos elu avalduse jätkuva areneva kingitusega vaimuloomingu võime näol.
See on üks võimalikke jaotusi ja mul pole ühtki põhjust väita, et see oleks parim. Mulle see variant meeldib, kuid kellelegi meeldimisel pole olulist tähendust. Loodushoid on ühtlasi elu kui tajuva looduse, inimvaimu ja maailmavaimu hoid. Kõigi loodusressursside potentsiaalid on piiratud ja seda kinnitab meie kogemus. Me tajume liikumist piiridele lähenemise näol:
Parimate maavarade või kasulikemate kaeviste leiukohad on paljuski ammendatud või ära raisatud, uute ekspluateerimine läheb üha kallimaks ja ökoloogiliselt ohtlikumaks.
Vee, õhu ja mulla kvaliteet on halvenenud, kuigi loodus on oma mõju ja toimega meile abiks.
Viljakate alade kõrbestumine ja ebasoodsad kliimamuutused on lokaalselt võtnud katastroofilise ulatuse ja see protsess näib pöördumatuna. Gro Harlem Brundtlandi [2]komisjoni andmeil kõrbestub iga aastaga 6 miljonit ha tootlikku maad ja hävitatakse (hävineb) 11 miljonit ha metsa.
Muutused on nii kiired, et teadus ei suuda kõiki neid vahetult jälgida ja ebasoodsate suundumuste vältimiseks ettepanekuid teha. Nende ettepanekute järgimine on samuti vastassuunaliste huvide ja inertsuse foonil aeglustunud või tõkestatud. Mõned näited probleemidest: osoonikihi augud, happevihmad, kliima soojenemine, kasvuhoone-efekt, raskmetallide ja radioaktiivsete ainete levik, mulla sooldumine, põllumajanduse intensiivistamine plahvatuslikult kasvava elanikkonna ära toitmiseks, vaesus, harimatus, kultuuritus, sõjad, pessimism, ideede-lagedus, ignorantsus, ekstremism jne.
Hädakisa ja paanika meid ei aita, need pigem segavad. Põllu- ja metsamajandus pole hoopiski üksnes ohutegur, vaid avaldub mulla, kliima ja kultuurtaime geneetilise potentsiaali kaudu aruka võimalusena vastu seista langeva mullaviljakuse ohtudele. Sordiaretajad on aretanud kultuurtaimede haiguste-, kahjurite-, põua-, niiskus-, külma- jm kindlusega sortide loomise teel stabiilse saagikuse ning ka tõuaretajad on oluliselt suurendanud põllumajandusloomade potentsiaalset produktiivsust. Tootjad on teaduse ja kogemuste ühitamise toel targemaks saanud ja tootmiskultuur on täiustunud. Personaalse vaimsuse peamiseks, aga võib-olla vaid üheks paljudest fundamentaalsetest karakteristikutest näib olevat igaühe oma mina isetuse ja isekuse suhe, mis omakorda sõltub eellastest, sünnipärast, kasvatusest, kuid kontsentreerub südametunnistusse.
Ühiskonna ja tema üksuste sotsiaalse vaimsuse määravad tema koostisse kuuluvuse situatiivsed asjaolud, personaalse struktuuri kujunemine ja aktivatsiooni keskkond. Euroopas, isegi ilma nõukogude eripärata, raisatakse oma vaimujõudu esmajoones ja peaasjalikult ikka millegi aktiivsele sallimatule eitamisele. Eriti reljeefsena näib domineerivat selline vastandamine ja teisitimõtlemist hukkamõistev hoiak just nn teaduslikus ateismis, filosoofias, eetikas, ajaloos ning poliitikas, kui need on omavahel rosoljeks segatud. Vaid esteetika on paljuski jäänud maitseasjaks, kuid ka siin ehitatakse pealiine ja luuakse kohustuslikke moode.
Ainus probleem on mõttemaailmas olemine. Ja ainus lahendus on minna mõttemaailmast kaugemale. Nimetan seda meditatsiooniks (Osho 2018). Veedades öeldakse: Tõde on üks, kuid targad kasutavad selle rääkimiseks paljusid nimetusi.
Elu kui loodusressurss
Elu ja surm ei pruugi olla vastandid, küll aga on sünd ja surm, mis on elu kaks otsa.
Sünnist algab elu, kuid algab ka surm ehk teekond surma poole läbi paljude eluetappide. Kõigil, millel on algus, on ka lõpp. Igal asjal on peale mitmete otsade veel kaks otsa, algus ja lõpp. Elamine on dünaamiline ja jätkuv ja arenev protsess, suremine aga füüsiliselt jätkuta, kuid vaimselt jätkuv – mineviku suunas olnu taastumisega vaimus ja kvalitatiivselt uuena.
Jaapani ajaloofilosoof H. Nakamura (1964) tuletab meelde ammust tendentsi arutleda Ida ja Lääne ehk orientaalset ja oktsidentsiaalset mõtteviisi dihhotoomia terminites. On leitud, et idamaine mõtteviis joonistub välja kui spirituaalne, introvertne, sünteetiline ja subjektiivne, läänemaine seevastu materialistlik, ekstravertne, analüütiline ja objektiivne. Tõenäoliselt annab just seesama põhimõttelise varjundi ka filosoofia ning vaimsuse loomusele. Priit Kelder[3] (2005) peab ilmseks, et seda laadi dihhotoomsele paarsusproportsioonile üles ehitatud selgitused peaksid olema tänapäeval kõrvale heidetud kui liiga lihtsustatud või jäigad kultuuride erakordse paljutahulisuse ja komplitseerituse tõttu. Pealegi on eurotsentrismi omalaadne monopolism ka humanitaarias välja töötanud teatavad universaalsed stereotüübid ja skeemid. Budoloog ja sinoloog S. Oldenburg (1982) leidis, et eurotsentristliku piiratud ja kõrgi positsiooni kohaselt toetuvad Idamaade aastatuhandeid kestnud vaimukultuuris ning ka materiaalses kultuuris kõrgtaset saavutanud arengu suured saavutused nõrgale matemaatika ja loodusteaduse tasemele. Kas selle tagant kumab inimlik alaväärsustunne ja ei-tea-millele tuginev üleolek?
„Siit tulenebki too tähelepanuväärne fenomen, et Idamaa oma imeteldava tarkuse, jõu ja iluga tundub Läänele igal sammul oma maailmast arusaamadega mingi lapse või poolharitlasena. Kuid Lääs tunneb siiski ka inimvaimu erakordset võimu, mida on ilmutanud Ida ning mitte kunagi nii, sellise värskuse, vahendituse ega eneseväljenduslikkusega pole inimsugu enam võimeline saavutama.“
Idamaade religioon ja filosoofia on meeliköitev ja vaimustab eriti neid, kes on suutnud omaks võtta kasutatavate vaimuvalda kuuluvate mõistete varjundilise mitmekesisuse ja üles ehitatud süsteemi terviklikkuse.
„Ma mõistsin, et oma raamatuis ja kunstiteostes on Hiina vastanud paljudele küsimustele, mida on esitanud inimmõistus ja unistus. Ütlen otse: kõikidele! /…/ Ma taipasin, et minu mõistus oli hale ja kitsas ning et euroopalik maailm oma teadmiste ja kultuuriga on pelgalt maailmamõtte üks variant ja et Hiina maailm pakub teise variandi, mis pole vähem võimas, ent on igati uuem ning värskem isegi sedavõrd, et tundub paradoksaalsena („hiinlastel on kõik pahupidi pööratud“).“
Akadeemik V. Aleksejevilt (1982)
Lääne sinoloog H. Creel (1954) konstateeris, et hiinlased teavad Lääne kultuurist sootuks rohkem kui läänemaailm Hiinast. Teadmise rakendusest kujuneb jõud, mis määrab arengu kiiruse.
[1] Rooma Klubi, sh Eesti Rooma Klubi üheks printsiibiks ongi erinevate vaatenurkade lubamine ja diskussiooni toomine.
[2] Muide Gro Harlem Brundtlandile anti 1987. a Nobeli preemia tänu esmajoones sotsiaalsete ressursside mõiste toomise eest sotsiaalse elukorralduse praktikasse.
[3]Priit Kelder (1945-2019) oli Eesti orientalistika populariseerija ja riigiametnik, Eesti Rooma Klubi liige.
Alates 24. veebruarist 2022 elame nii Euroopas kui kogu maailmas uues tegelikkuses. Me pole ise haavatud, meie kodud on alles, me läheme hommikuti tööle ja kooli, õhtul poodi nagu ikka, kuid meie ümber on need, kes sõda näinud, kes nüüd teavad. Muutused, mis see endaga kaasa toob, on veel üsna ähmastena horisondil. Me aimame kuma, mõningaid piirjooni, kuid ei saa seda veel katsuda.
Kas see ongi sõda?
Kas see ongi kriiside kriis?
Kas sellele järgneb veel miski?
Miks on nagu on??
Ettekandearutelu
Oleme hooaja viimast avalikku ERK ettekandekogunemist planeerinud mitmel moel, kuid elu tõttab kiiremini kui meie. Seetõttu tuleb see kogunemine lihtne ja ühe mehe vaade küsimustele, mis selleks päevaks tõusetunud ja milledele kas vastused või jälgitavad juhtliinid pakkuda.
Mõtle kaasa
Teie ees on ERK liige, ajaloolane, politoloog ja poliitik TOOMAS ALATALU
Ettekandega 13. mail kell 14, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Toom-Kooli 17, Tallinn.
Teretulnud on ettevalmistusega ja kompetentsed huvilised. Nagu ikka, on teie küsimused oodatud erk@roomaklubi.com. Osalemine vaid registreerumisega kas samal aadressil või telefonil 511 70 41 kuni 12. maini. Registreerumisel palun ära näidata oma kuuluvus või tiitel.
Ettekande sissejuhatavad teesid:
Vladimir Putini mõttemaailm ehk kontseptsioon sündmustest, mis viisid sõjani – see kõlas selgelt tema teleesinemises 24. veebruaril ja ka 9. mail 2022. Lisaks neile kõnedele tuleks tutvuda veel Putini kõnega Venemaa seaduseandjate nõukogule Tauria pales 27. aprillil 2022, mille esimeses osas ta annab konspektiivse ülevaate oma arusaamast praeguse suure sõjani viinud sündmustest
Kasulik on eelnevalt suuta ette kujutada ka Ukraina denatsifitseerimist, mis on programm aastakümneteks. T. Alatalu selgitab seda 1945-55 toimunu baasil, millest ilmselt samuti vähe kui üldse midagi teatakse. Selles Euromaidan pressi tekstis on ka viide lingile Timofei Sergeytsevi 4. Aprillil 2022 RIA Novosti ilmunud artiklile deukrainiseerimisest
Ettekannet toetavad illustreerivad kuvad, mida jagame vaid osalejatele. Ettekannet ei lindistata – kes on kohal, see kuuleb.
Peale ettekannet ja arutelu jätkub Eesti Rooma Klubi aastakoosolek vaid Klubi liikmetele.
Eesti Rooma Klubi 
Sinu kommentaar