ERK septembriarutlus 2021 – Andi Hektor ja eksperdid. See leht on täitumas. Siit leiad peagi ka ettekannete salvestused ja muu teemasse ning kohtumisse puutuva.
Teadustöö põhisuunad: osakestefüüsika, astroosakestefüüsika, kosmoloogia, kosmilised kiired ja andmeteadus. Teadusmarss eestvedaja ja Teaduskoda algatusrühma liige. Teaduse/füüsika populariseerija: Raamatu “Higgsi bosoni lugu” kaasautor. Teaduse populariseerimise preemia 2008 ja 2013. Rohkem kui 170 teadusartikli ja paljude populaarteaduslike kirjutiste kaasautor.
ERK arutleb otse ja veebis: Mis värvi on meie tulevikuelekter?
Peaettekande tegi Andi Hektor. Ettekande resümee:
Ettekandes annan linnuvaate, et kust tuleb ja kuhu läheb energeetika ja mis on tuumaenergia roll selles. Keskendun tänamatule ehk vaatan tulevikku — milline on energeetika 5, 10 ja 25 aasta pärast ja kuidas haakub sellega tuumaenergeetika arenduse ajajoon.
Kas lähituleviku tuumaenergeetika sobib väikeriigile nagu Eesti?
millised on kohalikud väljakutsed?
Andi Hektor väidab, et tuumaenergeetika on tulnud selleks, et jääda inimkonnaga pikaks ajaks. Eesti ei pea tingimata hüppama tuumaenergeetika rongile, aga selles reisijatel on omad eelised: stabiilne lokaalne elektri- ja soojatootmine ning kaasnev teadus-arendusmahukas tööstus.
Rooma Klubi liige Tiiu Kuurme esines Arvamusfestivalil 2021 ettekandega, mis kannab hea kolleegi Mati Hint vaimu – inimeseks olemise vaimlised alused, selle mõtestamine, kes, miks ja kuidas me siin oleme.
Omaeesti Vaba Riik 30 – mis see on, mis loob riigi, hoiab seda, teeb meieks?
Keel kannab vägagi palju inimeseks olemise ja kultuuri olemasolemise seisukohalt, ent peatähtsana teatakse keelt kui suhtlemisvahendit. Me avaneme keele abil teistele ning korrastame ka omaenese siseilma ja mõtteid. Keele abil sõname, sõnume, suhtume, loome ja hävitame. Keel viitab kõneleja meelelaadile – on see õilis või kinni madalates energiates nagu kirumine, tagarääkimine, sõim, verbaalsed rünnakud ja -relvad. Keel on jahmatavalt kannatlik, suudab kanda suurt tarkust ja kannatab välja ülima rumaluse. Keel on kui meie kodu, suur mõistmiseseos.
Inimese maailmas olemise viis on olla suhetes kõige olevaga ja sealt leiab ta ka oma elujõu allikad – millise suhte ta loob looduse, kunstide, inimestega, … seda ta saab ka vastu. Suhetes olemise eel käib häälestus – mida ootame, millele loodame, mida usaldame, jaatame, eitame, kahtlustame, vaimustume, mille üle mõistame kohut, kas anname abivajajale tema väe tagasi tema usku enesesse kinnitades? Häälestuses elu ilmingutesse väljenduvad väärtused ja moraal. Oleme paljudel erinevatel viisidel kaastegevad selles, milline on see üldisem häälestus, mida kogukondlikult ja ühiskonnana tajume. Ent kaasa mõjuvad siin ka inimesest suuremad jõud ehk siis ühiskondlik-kultuurilised mustrid.
Kui laste ja ka täiskasvanute vaimsest tervisest on saanud üldriiklik probleem, kust otsida põhjusi? Kas neid otsitakse õigest kohast nagu kadunud võtit tänavalambi valgussõõrist? Vahest on suurel valul paljugi pistmist meie suhtekultuuriga? Vahest on asjakohane küsida, kus meid petetakse, kes ja kuidas on inimese nälga jätnud, maha jätnud, kes saab rohkem ja jätab teise ilma ka vaimses mõttes. Kas toimub see teadlikult või poolteadvel ja kas saadakse aru, mida teistele tehakse?
Meie suhete ja suhtlusmaailm on täna elujõu ja väe allikana küsitav, pigem on see võimu ja masenduse allikas. Eestlased pidid naeratama vähe ja vaatama käies maha. Kõnepruugis on tihti kordumas väljendid: välja sööma, lõi noa selga, mutta tampima, näoli mudas, näitasin talle koha kätte. Toimuvad nö näidishukkamised ja viharavi. On teaduslikult tõestatud, et negatiivseid tunnete ja meeleseisundite nimetusi on keeles kaugelt rohkem kui positiivseid, viimaste repertuaar on üsna kasin. Pahelisus on värvikas ja huvitav, voorused mustvalged ja igavad. Kas võiks ehk siin kultuuriliselt midagi ära teha?
Millal on meie minevikust kaasa toodud mustrid inimelu toetavad ja tarkust väljendavad, millal aga koorem, millest aeg vabaneda? Kuhu oleme teel ja kuhu see tee meid viib? Kus on see maamärk, kust algab tagasitee barbaarsusse? Vaid paari inimpõlvega pidi ununema see kultuuriline teekond, mis meid kord kõrgusteni viis. Kõnepruuki on ilmunud “mis ei tapa, teeb tugevamaks”. Ent mõne see ju tapab, tapab ka häid väärtusi. Tasub meeles hoida, andekad on tavaliselt õrnad. Sotsiaalteaduste marginaliseerumisega ja uurimisteemade ettekirjutistega rahakraani omanike poolelt ei tegelda meil suhtemustritega (sh teaduslikul tasandil) laiemalt. Vahest oleks aga hädavajalik teada, millised on need argielu allhoovustes olevad mustrid ehk mentaliteedid, mis panevad meid tegema seda, mida teeme. Tundub, teame iseenesest järjest vähem, järjest harvem on mõistus kodus, kui meenutada Tuglase novelli Popi ja Huhuu.
Tallinna Ülikool ja eesti ei suutnud alla neelata ei Mati Hinti ega Tiiu Kuurmet.
Nemad ei ole suutnud alla neelata tänast eestit – jah, ilma suurtäheta.
Artur Alliksaar:
kõrb olen kurjalt vinetavas põuas, kuid kannan endas kosutavat kaevu. Nii kauget, et ta veeni ma ei jõua, ja janus taluma pean võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril, ei oska ja ei tahagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis merest on veel jäänud kerkimata.
Mis see on, mida teeme nii harjumuspäraselt, et sellest ongi saanud normaalsus – selline normaalsus, mis halvab loomuliku heatahtlikkuse. Rudolf Steineri tõlgenduses “kõikide sõda kõikide vastu”.
Mõned argielu vaadeldes avastatud mustrid, mil on pistmist elujõu kaoga:
Süüdi pole see, kes halba teeb, vaid kes sellest räägib. Totalitaarsete süsteemide peamisi enesesäilitamise viise. „Sellest me ei räägi “-mentaliteet ehkki just sellest peakski rääkima, kuivõrd see on kui paise või valuline koht organismis. Neid teemasid hekseldab sotsiaalmeedia.
Hinnangute andmise pandeemia kõigi ja kõige suhtes – ütleja on kõiketeadev tõe haldaja ning lajatab kõrgelt postamendilt. Hinnang naelutab teatud hoiaku jäigaks ja muutumatuks, nähtuse muud küljed jäävad avamata.
Ülbus kui hoiak, mille tulem on alati, et osa juuresolijaid tunnevad end alaväärsetena. Pahelisuse uuringud mujal maailmas.
Kui teed midagi, mis uus ja sa ei oska, on esimene reaktsioon parastamine ja halvustamine ning kahtlemine asjaosalise mõistuses, mitte et näitad ja õpetad vähem oskajat.
Inimese sugu kui tema alavääristamise põhjus: mehed/naised ongi sellised, lõksutajad, jõhkardid, kaheldava mõistuse tegevusega
Ohver on süüdi, ohvri staatus ei too kaasa kaastunnet, vaid viitab nõrkusele, jõuetusele, allajäämisele. Ohvriks jäänust saab kollektiivse peksu objekt, kaastunne kui kõrgem moraalne kvaliteet jõuab siia vaid haruharva
Võimekate ja targemate tõrje – kas omamoodi metsik enesealalhoiuinstinkti väljendus, mis söövitab meie kollektiivse ja kultuurilise olemise aluseid? On see see rahvuslik enesetapp, kui me ei oota tagasi neid mujale läinuid/tagasi tulnuid nende tarkusega?
Igavene küsimus: kes on süüdi? Vähemate suhtes leitakse kiiresti ja võimendatuna üles, kus need olid ebapiisavad, tegid valesti, ei olnud tasemel kõiges (mida komisjon uuris). Staatuse hierarhia esindajate vead ja valed ning tegemata jätmised vaikitakse maha, nende tegude ümber on nö mõistev vaikus.
Kafkalikud olukorrad – su sõbrad/toetajad kaovad ja põhjust sulle ei öelda; midagi on valesti, ehkki sa pole ju midagi valesti teinud; kaasteeline jäetakse sõna lausumata tee äärde maha. Inimesed on kaitsetud suhte katkemise ees irratsionaalsetel põhjustel. Suhete olemine ja katkemine on üks suur valude allikas.
Konfliktiolukorrad kui suhete lõplik lõppemine, katsetuseta siluda, parandada, tervendada. Ei üritatagi. Kui palju ilmajäämisi pärineb just sellisest häälestusest.
Andeksandmise jutlustamine (dialektiline) vastandpool on andeks palumine – see, mis loob puhtust, heas mõttes alandlikkust, lugupidamist, vabastab pingetest. See on aga unustuses ja tõlgendatakse seda nõrkusena, allajäämisena. Aga vaja on olla “võitja”.
neist pisikestest tükikestest igapäevases elus kujuneb suhete kõrb, hälbinud üksildased rändurid, tee äärde jõuetuna maha jäetud teelised – ja seda tajutaksegi kui “normaalsust”.
Teraapiad ja nõustajad lähevad valdavalt seda teed, et leia oma elujõu allikas iseeneses. Kindlasti pole see vale ja see allikas voolab ent hoiak ise on individualistliku ajajärgu väljendus.
Kas polegi enam, kellele loota?
Kas tohin vahel olla nõrk, heita eneselt tugevuse naerulnäo maski?
Julgust olla ka nõrk ja seda tunnistada soovitab teiste hulgas soome psühhoterapeut Tommi Hellsten.
Mida on aegade jooksul talletanud kultuur, mille võiksime taasavastada, et end oma olevikus aidata?
Vahest solidaarsus, talgud, koos tegemine, huumor, lugude rääkimise õhtud, ühine laulmine, luule, mängud. Vahest on aeg taaselustada neid kultuurilisi olemise vorme, mis andsid elule sära, värve, sisu, ja tõid inimesi kokku?
Mõiste kogukond tihe kasutus viitab sellele vajadusele. Mida oleks aga vaja, et neid suurepäraseid olemise vorme vastu võtta, lasta end neil kõnetada ja tunda, see kõik on ju elus? Ja et see on kaugelt midagi enamat, kui pelgalt meelelahutus.
Täna, kui jätame veelkord hüvasti akadeemiku, Eesti Rooma Klubi asutaja Anto Raukasega, avaldame järelhüüdena ühe tema roomaklubilikest kirjutistest.
Tekst on kirja pandud keskkonnakaitsjate kogunemise ettekande taustaks aastal 2006, 15a tagasi.
Tookord seda teksti ei avaldatud, sest need jutud näisid täiesti põhjendamatutena, isegi lugupeetud inimese suust hullumeelsetena.
Paljud numbrid on tänaseks, vaid poolteise kümnendi jooksul aga mitmekordistunud, kihutamist kuristikku pole võimalik mitte ainult pidama saada vaid ka pidurdada. Viited tänasele on lisanud ERK toimetus.
Olgu Su teekond tähtede vahele kerge ja mõtestatud!
A. Raukas:
Maa kui planeet püsib kahtlemata veel miljardeid aastaid. Aga pole erilist kahlust selles, et inimene vaevalt veel mõnda miljonit aastat vastu peab, sest erinevalt kõigist teistest liikidest on inimene hävitades palju liike, hävitamas ka end kui liiki.
Arvatakse, et planeet Maa kujunes umbes kuus miljardit aastat tagasi, üks miljard sinnapoole või teisele poole, see polegi nii tähtis. Me ei oska öelda, kui vana on planeet Maa, kuid nii nagu inimenegi, ta sünnib, elab ja sureb. Praegu räägitakse palju energeetikast, samal ajal kui need energeetika eest võitlejad ei tea, mida tähendavad sellised mõisted, nagu gigavatt, megavatt, teravatt, petavatt… Ja kui ma olen küsinud esinemistel saalilt, et mitu nulli on miljardi taga, ütles Ene Ergma ära, palju on miljonil, aga paljudel ei tule see nii kergesti sugugi mitte ette. Miljard on ikkagi väga pikk ajavahemik. Meie Maa on vaid liivaterake kosmoses, kuid ta on meile kallis, sest ma kinnitan sama, mida kordab akadeemik Ergma – see on meie ainus võimalik elupaik.
Kuid on olnud ka teisi arvamusi. Üks minu lemmikraamatuid noorpõlves oli Saveljevi vene keelest tõlgitud raamat “Jäljed kivil”[1]. Ja sealt võib lugeda: ”Me asutame linnu, ehitame sildu üle laiade jõgede, puurime nagu nõelaga mägesid läbi, lõikame nagu habemenoaga mandreid. Inimesed saavad sadade miljonite aastate pärast nii õilsateks, et Maa häving ei osutu veel inimeste hävinguks. Nad võivad näiteks teistele planeetidele ümber asuda.” Kuid inimene kui liik ei eksisteeri enam sadu miljoneid aastaid. Mida primitiivsemad on liigid, seda vähem nad aastamiljonite jooksul muutuvad. Näiteks käsnad, teod ja paljud teised vormid ilmusid juba kambriumi ajastul ja on poole miljardi aasta jooksul väga vähe muutunud. Nad nägid välja umbes samamoodi, kui ka praegu, kuid Maal keskaegkonnas valitsenud täiuslikud saurusteliigid elasid aga kõik väga lühikest aega. Inimese eellased ahvinimesed tulid geoloogilisele areenile vaid 3-4 aastamiljonit tagasi ja homo sapiensi eksistents saab olema väga lühike. Ei hävi mitte Maa kui inimeste elupaik, vaid kaob inimene, kui iseennast hävitav looduse sünnitus.
Inimese, kui bioloogilise liigi kvaliteet halveneb pidevalt. Liigibioloogia vaatekohalt teeb meditsiin inimkonnale karuteene, sest rikutakse loodusliku valiku põhimõtet. Ravimite ja sotsiaalhoolduse tulemusena tekib üha rohkem poolterveid inimesi ja tulemuseks on liigi hääbumine. Kujunenud ökoloogilise kriisi peapõhjuseks on demograafiline plahvatus. 1930. aastal elas maakeral 2 miljardit inimest, käesoleva sajandi keskpaigaks prognoositakse aga 8 miljardit. Et elutsükkel oleks täielikult saastevaba, mahuks teadlaste hinnangul maakerale elama ainult 500 miljonit inimest. Selle saavutamine on aga, nagu te näete, täielikult ebareaalne.
Hiina
1,3 miljardit hiinlast tahavad elada sama jõukalt ja mugavalt kui ameeriklased. Vaatame, kas see on võimalik:
Aastal 2004 oli hiinlase aastasissetulek 5 300 $, ameeriklastel 38 000$. Alates 1978. aasta majandusreformidest on 26 aasta jooksul Hiina aastane majanduskasv olnud 9,5%[2]. Võttes tulevikuks veidi vähem, 8% ja elanike arvuks 1,45 miljardit saab hiinlane ameeriklase praeguse aastasissetuleku aastal 2031. Kui võtta majanduskasvuks kasvõi kasinad 6%, siis saabub see ikkagi aastal 2040.
Sellise aastasissetuleku juures tarbiks iga hiinlane nagu ameeriklane 291 kilogrammi teravilja asemel 935 kilogrammi ja Hiina vajaks selleks 1,352 miljardit tonni teravilja aastas, mis on 2/3 praegusest maailma teravilja kogutoodangust. Selleks, et saavutada USA lihatarbimise tase – 125 kilogrammi inimese kohta aastas, vajab Hiina 2031. aastal 181 miljonit, ehk 4/5 praegusest maailmatoodangust[3].
Selleks, et jõuda USA-le järele naftatarbimises vajab Hiina aastal 2031 99 miljonit barrelit päevas – praegune maailmatoodang on vaid 79 miljonit barrelit päevas. Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, see on 2 tonni inimese kohta ja see Ühendriikides muidugi suureneb, vajaks ta aastas 2,8 miljardit tonni, kusjuures praegune maailmatoodang on 2,5 miljardit tonni.
Kui Hiina paberikaubandus, see on 27 kg inimese kohta aastas, kasvaks 2031. aastal USA tarbimiseni, see on 210 kg inimese kohta, vajaks Hiina 303 miljonit tonni paberit, kusjuures praegune maailma aasta toodang on vaid 157 miljonit tonni.
Kui Hiinas oleks aastal 2031 autosid sama palju, kui on praegu USA-s, see on 0,77 inimese kohta, ehk 3 autot 4 inimese kohta, oleks seal 1,1 miljardit autot, aga praegu on maailmas vaid 795 miljonit autot.
India ja Malthus
Kuid samal ajal on planeedil ka teine plahvatuslikult kasvav (mitte segi ajada arenguga) hiidriik, see on India. Indias on majanduse juurdekasv vaatamata kõikumistele keskmiselt 7% aastas. Ja aastal 2030 on seal elanikke prognoosi kohaselt rohkem, kui praegu Hiinas. Kõik need 3 miljardit inimest tahavad elada sama hästi kui ameeriklased. Kristlus püüdis muuta inimkonda õilsamaks, kuid see pedagoogiline eksperiment muuta indiviid eetiliselt paremaks pole õnnestunud. Varastamine, reetlikkus, liiderlikkus ja tapmine on meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ja praeguse aja inimene erineb oma kirgede ja egoismi, võimu ja saamahimu poolest väga vähe keiser Nero aegsest inimesest. Esimene Maailmasõda nõudis 10 miljonit inimohvrit, Teine Maailmasõda 50 miljonit. Stalinliku terrori tulemusena tapeti vähemalt 60 miljonit inimest ja seda loetelu võib jätkata.
Demograafilise plahvatuse eriti halb külg on inimeste juurdekasv peamiselt vaestes riikides. Rikkad riigid muutuvad aiva rikkamaks, vaesed aga üha vaesemaks ja viimase 30 aasta jooksul on elatustaseme vahe kõrge ja madala arengutasemega riikide vahel järsult suurenenud. Kui me õppisime ülikoolis (1950datel) räägiti meile, et üks paha mees oli Malthus[4], inglise majandusteadlane, poliitilise ökonoomika rajajaid, kes pidas majanduslikku ebavõrdsust loomulikuks ja lõi teooria, mille kohaselt rahvastik kasvab geomeetrilises progressioonis, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis (vaata järele, mida see tähendab suhtarvudena). Tagajärjeks on ülerahvastatus ja alatine elatusvahendite vajak. Praktilise mõtlejana õigustas Malthus sündivuse tahtlikku vähendamist, sõdu ja epideemiaid.
Säästev areng?
Praegu kõneldakse palju säästvast arengust, mille eesmärgiks on justkui taotlus, et meie järeltulevad põlved ei elaks halvemini, kui meie, et me ei kasutaks mõtlematult ära ka neile vaja minevaid loodusressursse.
Mul oli õnn olla koos Arnold Rüütliga 1992. aastal Rio de Janeiros maailma keskkonna-tippkohtumisel, kus võeti vastu väga tähtsad dokumendid, nagu kliimakonventsioon, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, samuti Agenda 21. Ja juba seal tekkis mul mõte, et see ei saa olla midagi tõsist kui ma nägin Aafrika keisreid oma haaremiga – 30 naist, läksid üle lava, kõik kullas ja karras. Oli ju on selge, et midagi on ikkagi tõsiselt valesti! Kõige tabavamalt on minu arvates säästva arengu ideed tabanud idee, et niigi vaesemad riigid peavad oma vaesuses kinni maksma niigi rikaste riikide võimetust oma rikkust säilitada. Veendusin selles, et see töötab, viis aastat hiljem, kui ma olin ka Rio +5 järelnõupidamisel ja seal said arenguriigid viimaks aru, et neid on arenenud riikide poolt petetud, jämedalt petetud – see rikkuse vahe järjest suureneb, kiirenevalt, peatumata[5].
Ja see ongi selle säästva arengu idee, et laske meil elada nii rikkalt, veel rikkamaks saada, teie ärge püüdkegi rikkaks saada. Säästlikkus kutsub üles looduskeskkonna kõigekülgsele kaitsmisele ja maailma loodusressursside kasutamise märkimisväärsele vähendamisele ning olemasoleva rikkuse jagamisele üksikisikute, ühiskondade, põlvkondade vahel ja et kõik saaksid osa maksimaalsest heaolust. Just selles peitubki see kristluse õnnetus: ühest küljest räägib see, et peab olema abivalmis teiste vastu, aga tegelikult me katsume kõik võimalikult teistel nahka üle kõrvade tõmmata, et ise paremini elada. Kaplinski[6] räägiks minust paremini, kuid printsiip jääb – islamiusus on seetõttu natukene paremini seatud, nad on pisut vähem variserlikud oma alustõdedes. Ja selleks, et islamit mõista, peab sellele tõsiasjale otsa vaatama.
10% maismaa pindalast on reostatud tsivilisatsiooni jäätmetega[7], inimajaloo jooksul on kasutamiskõlbmatuks muutunud 20 miljonit km2 põldu, mis ületab praeguse külvipinna. Reaalsesse hävimisohtu on sattunud ligikaudu 2 500 taimeliiki ning üle 1 000 liigi ja alamliigi selgroogseid loomi[8]. Iga päev läheb linnade, tööstuse ja teede alla 1 300 km2 maad, kujutage ette – iga päev 1 300 ruutkilomeetrit! Maakera iga elaniku kohta teisaldatakse kaevetööde käigus ümber 20 t pinnast aastas. Eriti tõsine on puhta vee probleem. Kui te vaatate kasvõi Iisraeli ja selle piirkonna probleeme, on ka need põhiliselt vee probleem, mis ei saagi laheneda, sest tsivilisatsiooni „arengu“ tulemusena suureneb jõgede, järvede ja põhjavee saastatus. Kogu toodetud reovetest suudavad puhastusseadmed nõuetekohaselt puhastada vaid mõne protsendi, kurvaks näitaks on nt Araali mere saatus. Tsivilisatsiooni nn arenguga kaasnevad lisaks happevihmad, planeeti muudab metsade häving ja osoonikihi hõrenemine.
Kliima
Maa on mobiilses soojuslikus tasakaalus ja teda on võimalik suhteliselt kergesti tasakaalust välja viia. Arvatakse, et kriitiliseks momendiks on seejuures Maa keskmise temperatuuri langemine või tõusmine 2, maksimum (erinevatel allikatel) 3-5 kraadi võrra. Kui kõik meie autostumine kasvab endises tempos[9], siis aastaks 2030-2035 kasvabki temperatuur Maal 2 kraadi võrra. Praegu valgustatakse ajakirjanduses seda kõike väga pealisekaudselt ja ühekülgselt. Vaadake, asi on ju selles, et kui Maa kliima soojeneks, oleks see paljudele aladele väga hea – näiteks viimasel jäävaheajal oli Eesti temperatuur 7 kraadi võrra soojem kui on praegu ja see oli väga kena aeg, kus kasvasid laialehised metsad. Kui Maa temperatuur kasvaks, siis ka paljud Aafrika piirkonnad muutuksid jällegi asustuskohaseks. Aga kahjuks nii ei juhtu, sest kui Maa temperatuur tõuseb kardetud kõrgustele ja ka Gröönimaa liustikud hakkavad tõepoolest sulama, peatub selle tulemusena niinimetatud ookeani hiidkonveier ja juba lähema 500 aasta pärast, võib-olla isegi varem, tuleb meil uus jääaeg. See toimib nii nagu toimus kunagi pärast soojaperioodi hilistriiase jäätumine, mis tuli 500 aasta jooksul. Seetõttu ei ohusta meid mitte soojenemine, vaid meid ohustab just jäätumine, kui see peaks olema järgnevaks stsenaariumiks. Õnneks on olemas kliimatsüklid ja on kaunis tõenäoline, et praegune kliima soojenemine (kui inimene enne jaole ei saa ja kõike ära ei sodi) asendub üsna pea taas jahenemisega. Mõnes ajalehes (Maaleht) on olnud ka teadlikku juttu, kus selgitatakse, et kui me vaatame kas või Eesti kliimat ja kui me võtame pikema tsükli – ei jälgi mitte ilma sel aastal vaid räägime tõesti kliimast, siis asi pole sugugi nii, nagu iga päev Postimehes ja Päevalehes kirjutatakse.
Inimene, enese kroon
Inimkond on muutunud üha metsikumaks: Kambodžas tapeti idee (kommunism) nimel 3 miljonit inimest, Ruandas 1993. aastal miljon inimest ja… maailm reageeris sellele ülimalt ükskõikselt. Meid püütakse ka praegu veenda, et Iraagi, Tšetšeenia ja Afganistani sõjad peetakse progressi nimel, kuid tegelik põhjus on hoopis midagi muud. Terrorismi kultiveeritakse riiklikul tasandil ja seetõttu on inimkonna üks peamisi probleeme praegu, kuidas vältida teaduse ja tehnika uusimate saavutuste kasutamist uute relvade loomiseks ning kuidas hoida ära juba olemasolevate massihävitusrelvade kasutamist. Meid õpetatakse Brüsselist ja Berliinist, kuigi Eesti keskkond on võrreldes näiteks Belgia või paljude Euroopa riikide keskkonnaga, palju-palju puhtam ja jätkusuutlikum.
Inimkond oskab sünteesida praegu 10 miljonit erinevat ainet, toodab suurtes kogustes 50 000 ja väga suurtes kogustes 5 000 erinevat ainet, kusjuures 90% toodetust läheb jäätmeteks ja – mida rikkam riik seda rohkem jäätmeid ja raiskamist.
Meie, eestlased, olime metsarahvas, püüdsime loodusesse suhtuda aupaklikult. Täna võtame üle Lääne-Euroopa tarbijaliku mentaliteedi, järjest rohkem toodame jäätmeid, nagu tehakse Lääne-Euroopas, mida me peame endale eeskujuks. Euroopa ei ole eeskujuks kõiges, kindlasti mitte selles valdkonnas. Igale inimesele kulub siin praegu 20 tonni tooret ja selleks, et saada lõpp-produkti, kulub tohutul hulgal vett. Kõik üle jäänu läheb jäätmeteks ja mida rikkam riik, seda rohkem.
Episood Noa laevast, kus päästetud ja ilmale kestmiseks vajalikud loomad on juba laeva peal, viimaks tulevad ka inimesed. Noa aga ütleb: “Ei, Jumala eksperiment oli eksitus. Kuid me parandame selle – seekord läheme teele ilma inimeseta! Inimene on toonud rohkem halba, kui ükski teine liik ja Maailma kestmise loos pole talle kohta“.
Jaapani kirjanik Kōbō Abe (1924-1993) väitis: “Ma ei tea mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus.”
Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”
Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”
Need võimalused on ammendumas ja tegelikult saab inimkonna tulevik olla vaid see, mis on siin pildi peal näidatud, sest inimene ei suuda midagi enese peatamiseks või korrale kutsumiseks ette võtta.
Meie, kui inimkonna teavitajate ülesandeks ei tohi olla käegalöömine vaid kujunenud olukorra oma võimaluste piires parendamine. Jah, inimkonnal pole enam jäänud aega otsustamiseks. Kui elada nii nagu seni, on kindel, et järeltulevad põlved surevad meie toodetud saastesse. Aga mida täna, 12dal tunnil veel ette võtta? Maailma keskkonnakaitse deviisiks on: ”Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt!” Öeldust tulenevalt on meie esmaülesandeks Eesti maksimaalne kaitsmine ja Eesti elu edendamine üldkultuuriliste ja humanistlike väärtuste foonil.
Kuidas on võimalik tegutseda lokaalselt? Ma näen siin saalis näiteks Ants Talioja, kes kaitseb Nõiakaevu ja kindlasti teeb tema oma tegevusega palju rohkem kasu, kui kümned, võib-olla isegi sajad end rohelisteks kutsuvad inimesed.
Eesti on väga ilus ja tegelikult on minu kindel seisukoht, et Eesti on jätkusuutlikum, kui enamus riike maailmas. Me oleme rikas loodusvarade poolest, meil on palju puhast loodust, meil on suhteliselt vähe inimesi. Meil on võimalik seda kõike kaitsta ja teha nii, et Eesti elu oleks võimalikult hea järgmistele põlvedele vaatamata meie poolt juba rikutule ja hävitatule.
Paljud inimesed tunnetavad, et rahandusega on midagi lahti. Kuid mis, sellest on raske aru saada. Teen katse seda selgitada.
Kust me tulime?
Fiat (tõlkes: nii on, s.t panga poolt määratud nominaalväärtusega) rahatähtedel põhinev ja võlarahana välja antav rahasüsteem toimis nii kaua kuni see oli seotud väärismetallide tagatisega otseselt või kaudselt (Bretton Woodsi süsteemis läbi USA dollari). Selle piirangu lõpetamine andis keskpangale vabaduse emiteerida ja laenata raha välja nii palju, kui turg oli valmis vastu võtma. Ainus, mis seda mängu piiras, oli maksevõime mida kahjustas võlaraha ise, sest pangad nõudsid turult rohkem raha tagasi kui sinna kunagi üldse oli raha välja antud.
Puudust tekitav kapitalistlik turumajandusmudel, perioodiliselt korduvad majanduskriisid, mille põhjuseks oli võlaraha massiline emissioon ja sellest tingitud likviidsuse kadumine võimaldasid rumalate varad kontsentreerida ja hoida lihtrahvast vaesuses – niiviisi loodeti säilitada nende valmidus tööd teha. Kuid e-raha kasutuselevõtt ja ahnuse kasv pani aastatuhande vahetusel aluse praktikale, et laekumata jäänud võlgade kustutamise asemele hakati lihtsalt uut krediiti jagama. Ning senini territoriaalriikidega piirdunud majanduse globaliseerumine muutis ka likviidsuskriisid ülemaailmseteks.
Ajaloolises kontekstis jääb tähelepanuväärseks sündmuseks kinnisvaramull ja sub-prime võlakirjadest põhjustatud ülemaailmne likviidsuskriis ning selle järgnenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitika. Praktikas tähendas see rämpsvõlakirjade, s.t väärtuse kaotanud ja ennast mitte kunagi tagasi maksvate võlakirjade massilist kokkuostu keskpankade poolt. Ja kui üks keskpank sellise poliitikaga alustas, siis pidid teised talle järgnema, sest muidu oleks nende raha muutunud liiga kalliks ja selle riigi ettevõtete poolt eksporditavate kaupade hind liiga kõrgeks.
Kuhu me läheme?
Inimesi huvitab ikka, et mis juhtub (lähi)tulevikus. Proovigem nüüd mõelda, millised on meie praeguse rahamudeli tulevikuarengud. Teades, et vähemalt Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv ja Euroopa Keskpank (EKP) on suurendanud võlaraha kogust turgudel viimase kümnendiga 7-8 korda ning kommertspangad jaganud e-raha krediiti veelgi enam, siis on tasumata võlgade summa kasvanud vähemalt 20 korda, kuid tõenäoliselt veelgi enam. Seda olukorras, kus eurotsooni SKP ei ole viimase 20 aasta jooksul kasvanud! Ja mis veel hullem – viimase kahe aasta jooksul on EKP bilanss kasvanud 7,7 triljoni euro võrra ehk 589. Eesti riigieelarve võrra, sel ajal kui eurotsooni SKP on samal ajal vähenenud 10 triljoni euro võrra. (vt Pilt 1 ja 2)
Niikaua kuni keskpangad jätkavad valitsuste ja suurettevõtete väärtuse kaotanud võlakirjade kokkuostu, suureneb ka raha hulk turul ning tugevneb inflatsiooni surve ehk oht, et raha ostujõud väheneb. Seni pole seda küll juhtunud, kuna suurem osa käibesse paisatud rahast on pidanud taastama valitsuste ja ettevõtete maksevõimet ehk me kõik oleme saanud teha tööd, kuid selle töö viljad on väärtusetud!
Eelmise kriisi ajal pandi raha peamiselt kinnisvarasse: uued elamurajoonid ja infrastruktuurirajatised, nagu näiteks Madridist 180 km kaugusele jääv hiiglaslik Ciudad Reali Kesklennujaama, varsema nimega Don Quijote lennujaam, mis juba 10 aastat seisab kasutuna. Nüüd – koroonakriisi ajal – kulub see raha nende inimeste ja ettevõtete jooksvate toimetulekukulude katteks, kes midagi ei tooda, kuid peavad ellujäämiseks tarbima.
Probleem algab sellest, et kommertspangad ja eraisikud ei soovi mingil juhul oma rumalatest laenudest põhjustatud kahjusid maha kanda ning laenukohustusi suuremeelselt kustutada, nagu seda soovitab kristlik Piibel. Selle asemele luuakse üha uusi päästemehhanisme, mis peaksid päästma hätta jäänud pangad ja võlarahasüsteemi tervikuna. Sellesse seeriasse kuulub Euroopa Investeerimispank, Euroopa Stabiilsusmehhanism (mille poolt esitatud nõudel peab eesti maksumaksja käima välja suvalise summa 7 päeva jooksul), Euroopa pangandus-unioon, EL ühtsed võlakirjad ja nüüd Euroopa Majanduse Taastekava, milliste mõte peitub soovis panna väiksema võlakoormaga riigid maksma ka nende riikide võlakohustuste eest, kes seda ise enam tasuda ei suuda, et seeläbi päästa senine pangandussüsteem. Paistab, et Soome tänasel tööministril Timo Harakkal oli õigus, kui ta oma raamatus „Suuri kiristys“ (Suur väljapressimine) nimetas Euroopa Liitu „Pangaliiduks“. Viimati nimetatud programmi raames pakutakse näiteks Soomele diili: võta 2 miljardit ja maksa tagasi 6 miljardit. Eesti riigi iga-aastased maksutulud jäävad samasse suurusjärku.
Valikuvõimalused
Kui koroonakriis hakkab pisitasa taanduma, siis koos sellega väheneb ka vajadus toetada üksikisikuid rahaliselt kopterirahaga (USA) või ettevõtetele soodsaid laene ja tagastamata abi jagades. Keskpangad hakkavad piirama võlakohustuste all ägavate valitsuste ja ettevõtete rämpsvõlakirjade ostu ning valitsused ei toeta enam üksikisikuid. Pangad hakkavad taas sisse nõudma laenumakseid koos intressiga. Mõõdukas inflatsioon jätkub veel mõnda aega inertsist, kuid siis hakkab raha hulk turul vähenema, mis omakorda peatab inflatsiooni ning olukord turul stabiliseerub. Edasised arengud sõltuvad keskpanga poliitilistest otsustest ja inimeste valikutest.
Kui võlaraha hulk turul jätkab vähenemist ja likviidsuskriis süvenemist, siis paljud ettevõtted satuvad makseraskustesse. Kuna senised kriisid on väike- ja keskmiste ettevõtete rahavarud ammendanud, siis üha suurem arv ettevõtteid lõpetab tegevuse või kuulutab välja pankroti, et vabaneda kuhjunud võlakohustustest. See omakorda suurendab töötute arvu, mis paneb surve alla poliitikud. Selles olukorras peab igaüks tegema valiku ja otsustama, kuidas edasi minna.
Stsenaarium 1: Kuna isikud, kelle kätte on kontsentreerunud raha, ei taha kustutada tagasi maksmata jäänud võlgu, siis hakkavad nad survestama keskpanka, et see alustaks uuesti vahepeal katkenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitikaga. Raha kogus turul ja tagastamata võla suurus kasvavad, kuid kaupade hulk turul, mida selle raha eest osta saab, jääb endiseks või koguni väheneb aegamisi. Niikaua, kuni emiteeritav võlaraha kustutab vaid kaotatud varadest tekkinud kahjusid, mis lõppkokkuvõttes kahjustavad vaid keskkonda ja muudavad selle elukõlbmatuks, muutuvad vaid oligarhide vara suurust näitavad kuid katteta rahanumbrid. Kui see raha hakkab valguma tavatarbijani (kasvõi kodanikupalgana), siis kasvab inflatsioon ning ühele teadmata ajahetkel loobuvad tarbijad selle kasutamisest. Kui valitsejad tahavad senise süsteemiga jätkata, siis peavad nad tegema re-stardi ning asendama senise euro vms rahamärgi uuega, nimetades seda näiteks ecu’ks. See lahendab ajutiselt probleemi, kuigi tekitab palju pahameelt nende meeles, kes peavad tõdema, et nende rahaline rikkus oli vaid õhk. Tegelikkuses jätkub aga kõik vanamoodi ning uus samasugune kriis saabub taas mõne aastakümne pärast.
Stsenaarium 2: Eelmise stsenaariumi järgi tekkiva majanduskriisi vältimiseks hakkavad keskpangad valikuliselt kustutama nende kätte kogunenud rämpsvõlakirju, milles suurem osa on välja antud liikmesriikide valitsuste poolt (vt Pilt 3). See tasakaalustab praegust rahasüsteemi, sest ilma võlakohustuseta raha hulk turul kasvab ja seda saab kasutada täiendavas ulatuses võlakohustuste kustutamiseks. See pikendab võlarahal põhineva rahasüsteemi eluiga ja võib ajutiselt isegi taastada selle arengupotentsiaali. Pingeid hakkab selle lahendi puhul tekitama see, kelle – s.t milliste riikide ja suurettevõtete – võlakirjad keskpank kustutab ja kelle omi mitte. Need kellede võlakirjad kustutatakse on rahul, kuid need kelle omad jäävad kehtima, alustavad agressiivset võitlust, mis hakkab kahjustama EL ka kohalike keskpankade mainet liikmesriikides ja suurendama pingeid liikmesriikide vahel.
Stsenaarium 3: Likviidsuskriis süveneb ja see kasvab üle üldiseks majanduskriisiks. Määrav hulk elanikkonnast jõuab arusaamale, et senine võlaraha süsteem ja puudust võimendav kapitalistliku turumajanduse mudel on enda arenguvõime ammendanud ning selle põhjustatud probleemid: ebavõrdsuse süvenemine, tarbimisühiskond ja keskkonna saastumine, iibe langus, klimaatilised muutused jne on kasvanud nii suureks, et senisel viisil pole enam võimalik jätkata. Valijad hakkavad valitsustelt nõudma radikaalseid uuendusi või siis hakkavad ise kodanikuinitsiatiivi korras tegutsema. Siinkohal tekivad taas erinevad arengustsenaariumid.
Variant A: Territoriaalriigi liidrid eraldi või EL liikmesriikide liidrid üheskoos otsustavad lõpetada puudust tekitava võlaraha süsteemi ning üle minna modernse rahandusteooria põhisele lahendile. Selle käigus antakse raha emissiooni õigus üle (liikmesriikide) Riigikassa(de)le ning loomulik raharinglus tagatakse uudse maksupoliitikaga. Kui samal ajal minnakse üle ka e-rahale, siis kaotab senini domineerinud pangandus olulise osa oma tuludest ning nende funktsioonid võtavad üle e-raha asutused. See avab tee majanduse stabiilsele arengule ja ühiskondlikule kokkuleppele, milles kesksel kohal on riigi majanduspotentsiaali täielik ärakasutamine ja täistööhõive kindlustamine. Tegeliku arengusuuna määravad siiski rahva poolt valitud poliitikud, kes kujundavad Riigikassa poolt välja antavate rahade välja andmist. Riigi ja rahva jätkuvuse määrab see, kui tõsiselt on nad valmis suunama raha nende probleemide lahendamisele, mida muutuv maailm ja elukeskkond on meie ette püstitanud.
Variant B: Kui riigi liidrid ei soovi lahendada rahasüsteemist tulenevaid probleeme, siis võivad haarata initsiatiivi suuremate omavalitsusüksuste juhid. Kui nende etteotsa satuvad veel inimesed, kelle ideaaliks on sotsiaalse turumajanduse käivitamine, siis võivad nad juurutada mõne suuremas omavalitsusüksuses või väiksemate omavahelises koostöös kaduraha e-raha vormis. Vastavat lahendust katsetati juba 1930-ndate Austrias (vt Wörgli raha), kuid laiemalt on seda rakendatud tänapäeva Saksamaal alternatiivraha projektides (vt. Chiemgauer, Pilt 5). Selles rahas saab KOV tasuda kohalike kaupade ja inimeste tööjõu eest (osaliselt) ning raharingluse kindlustamiseks nõuda kohalike maksude tasumist selles. Kuna kaduraha puhul rakendatakse nn seisumaksu (näiteks Chiemgaueri e-raha kontol seisva raha hulk väheneb iga päev 0,016% võrra, kui see seisab seal üle kolme kuu), siis sunnib see raha omanikke seda võimalikult kiiresti ära tarbima või siis investeerima mõnda seda vastuvõtvasse kohalikku ettevõttesse. See tagab nii raha maksimaalse ringluskiiruse ning välistab raha ülepakkumise juhtumid.
Variant C: Kui riigijuhid ja kapitali valitsev eliit püüab jonnakalt jätkata vanal viisil ja vältida muutusi või kodanikud tahavad vältida võimu koondumist valitsusasutustele, siis võivad vastutustundlikud kodanikud haarata initsiatiivi ning asutavad ühisrahastuse projekti korras avaliku e-raha süsteemi haldava aktsiaseltsi, milles igaühel on üks aktsia. See omakorda loob tsentraliseeritult hallatava digimaksete keskkonna, milles makseid saavad teha kõik süsteemiga ühinenud isikud telefoni-äpp’i kasutades. Kuna vabaraha mudelil põhinevas lahendis tekib ja kaob raha tehingu käigus, siis ei vaja see riiki ega panka, seda pole vaja eelnevalt levitada ega ka teha mingeid samme raharingluse käivitamiseks. Raha väärtuseks võib käivamise hetkel määrata mingi suhte käibel oleva rahaga või siis töö väärtusteooriast lähtudes summa, mis tagab ühe inimese minimaalse toimetuleku kulu (tunnis?). Kuna raha tekib ja kaob inimeste vahelistes tehingutes, siis ei ole see kolmandate isikute poolt manipuleeritav ning kui igale süsteemiga ühinenud isikule määratakse limiit, mille ulatuses saab ta minna miinusesse, siis peaks see vältima kuritarvitusi ning vähemalt teoreetiliselt tagama raha väärtuse püsimise stabiilsena pikema aja jooksul. Selle lahendiga käivitaksid inimesed tõelise vabaturumajanduse, mis omakorda parandab ühiskonna konkurentsivõimet ja tagab selle liikmetele tervikuna suurima heaolu.
Hea lugeja, avalda arvamust, milline nendest stsenaariumitest meeldib sulle kõige enam ja millise realiseerumist pead sa kõige tõenäolisemaks.
Graafilised selgitused
Europa Keskpanga bilansi kasv aastatel 1999-2021.
Eurotsooni SKP kasvu ja kahanemise dünaamika.
Modernse rahandusteooria põhises majandussüsteemis pole kohta pangandusinstitutsioonile.
Punasega märgitud osa EKP bilansist on suuremas osas valitsuste võlakirjad.
Saksamaal, Baieri osariigis kasutusel olev alternatiivraha Chiemgauer.
Eesti inimesed andsid oma raha loomise õiguse Eesti Pangale.
Miks?
Ilmselt sellepärast, et nii oli tavaks ja teistmoodi ei juletud või tahetud.
Kas Eesti on suveräänne?
Suveräänse Eesti riigi loomisel ja taastamisel asutasime me kohe oma Eesti Panga (EP) ja oma raha – Eesti krooni. Astudes EL koosseisu otsustasime loobuda oma rahast ja ühineda Euroopa rahasüsteemiga, mis suurendas mitte üksnes meie (sise)turgu, vaid koheselt ka eesti inimeste tulusid u. 3% võrra. Varem läks see summa rahavahetuse kulude ja valuutakursi muutumise riski katteks.
Kas Eesti kaotas EL astudes ja oma rahast loobudes suveräänsuse?
Osaliselt kindlasti. Astudes ühendusse, mis suurendab meie turvalistust ja kaasarääkimise võimalust maailma asjades, pidime me paratamatult hakkama arvestama ka oma liitlaste arvamusega. Selles ühenduses tegutsetakse demokraatlikult langetatud otsuste alusel. Demokraatia tähendab ka siinkohal, et esmalt kuulatakse ära vastastikku üksteise seisukohad ning siis püütakse leida lahend, millega kõik nõustuvad või mille poolt enamus hääletab. Ehk kui teatud kohalikud seltskonnad leiavad, et Eesti huvisid EL’s ei arvestata, siis peaksid nad süüdistama mitte EL-i, vaid meid esindavaid riigi- või pangajuhte, kes ei oska või ei julge selgitada teistele meie vajadusi ja neid siis ka kaitsta.
Rahvusvahelist finantsmaailma hästi tundev Bernard Lietaer märkis 1997. aasta kevadel, ajakirjale „Positive Future“ antud intervjuus, et
„Raha tekib siis kui pank laenab selle kellelegi. Kui pank annab teile 100 000 € laenuks kinnisvara tagatisel, annab ta turule 100 000 €, millega teie maksate ostetud kauba eest ja mis sellega läheb tururinglusse. Pank ootab, et teie maksate järgmise 20. aasta jooksul talle tagasi 200 000 €. Kuid kuna seda täiendavat 100 000 €pole olemas, siis algab olelusvõitlust ning võlgnik peab selle võtma kelleltki, kes jääb oma varast ilma“.
Mis oli?
Peter Russell kirjeldab oma raamatus „The Awakening Earth. The Global Brain“ planeedi elussüsteemide ja inimühiskonna arengut tsüklilise protsessina, milles pikad kvantitatiivse arengu perioodid vahelduvad lühikeste kuid radikaalsete kvalitatiivsete muutuste perioodidega.
Kvantitatiivse arengu perioodil toimub aeglane areng, mille käigus parandatakse jätkuvalt olemasolevat protsessi, kuid tekitatakse midagi, mis on selle tegijate jaoks mürgine ja muudab lõpuks nende olemasolu võimatuks (näiteks hapnikku tootvad rakud).
Kvalitatiivse murrangu käigus siseneb süsteemi uus tegija, kelle/mille jaoks tekitatud saast on olemasolu alus (hapnikku tarbivad rakud).
Protsessis osalejad kogevad toimuvat loodusliku kataklüsmi või ühiskondlik-majandusliku kriisina. Peale kriisi on maailm muutunud tundmatuseni ning protsessis osalenud ja ellujäänud peavad kohanema uue maailmakorraga.
Ajalugu õppides saime teada, et keskaja feodalistlik ühiskond oli ebaõiglane, sest maa kui toimetuleku allikas võis kuuluda üksnes „väärikatele“ lääniisandatele (ingl. Landlord). Inimestel oli enda toimetulekuks õigus rentida seda maad, kuid selle õigusega kaasnes kohustus loovutada lepinguga määratud osa (mis võis olla 50% ja enamgi) maarendi vormis maa omanikule. Ja kui nad ei suutnud nõutud summat tasuda, said neist maaorjad ehk osa kinnisvarast.
Industriaalne revolutsioon vabastas inimese maarendiorjusest, kuid selle asemele tuli uus võlaorjus, mis on olemuslikult samuti ebaõiglane: kapitalistliku turumajanduse mudel – milles ühtedel inimestel (loe: pankuritel) on õigus trükkida paberile pilte ja öelda, et sellel on … väärtus (fiat-raha, tõlkes: nii on!) ning teistel on kohustus laenata seda, et tasuda ostetud kaupade ja teenuste eest.
Võlarahaidee pärineb iidsetest aegadest, mil maksevahendiks olid seemned ja loomad. Kuna elusolendid paljunevad (ühest nisuterast võis tekkida mitukümmend uut tera ja loomad sünnitavad rohkem kui ühe järglase), siis oli loomulik, et osa juurdekasvust tuli intressina loovutada laenu andjale. Kui aga raha meediumiks sai metall, paber või bitt, mis ei paljune (münt ei pooldu, sedel ei sünnita järglasi ja bitt ei jagune), siis tekkis olukord kus pank nõudis turult tagasi rohkem raha, kui sinna üldse kunagi oli antud!
Filosoofiliselt võib väita, et võlasuhetega tekitatud hirm maksevõime kaotuse pärast on hea, sest see sunnib inimesi ennast pingutama ja ei lase neil langeda passiivse rahulolu seisundisse. Võlarahast tekkiv puudujääk eraldab rumalad ja ahnusest pimestatud ettevõtjad nutikatest ning sunnib neid pankroti läbi ühinema töölisklassiga ehk minema tagasi sinna, kus nad oma arengutasemelt peaksidki olema. Selline majandusmudel sobib järjest kasvava liigrahvastikuga maailma.
Mis on?
Impeeriumid olid edukad vallutuste perioodil. Võlaraha süsteem toimib hästi niikaua, kuni lisandub uut raha ja kasvab turu maht. Kui vallutused lõppevad või raha hulk turul hakkab vähenema (s.t saabub likviidsuskriis), algab siseriiklik olelusvõitlus (ümber saab jagada vaid olemasolevat), milles ellu jäävad kõige nutikamad ja julmemad.
Territoriaalriikide rahasüsteemi haldasid keskpangad, milledel oli ainuõigus emiteerida materiaalset fiat-raha ning seda edasi laenata kommertspankadele, milledel oli luba seda omakorda edasi laenata suurema intressi tasumise kohustuse eest nn kolmandatele isikutele. Kuid paber-raha saab edasi anda vaid üks kord! Teenimisvõimaluste parandamiseks mõtlesid pankurid välja krediteerimise süsteemi (Dinners Club, American Express jms), mis pakkus maksevõimelistele ja usaldusväärsetele klientidele võimaluse osta kaupu ja teenuseid usaldusega ning tasuda pangale tekitatud võlg hiljem koos lisatasuga.
Internetil põhineva, reaalajas toimiva, digitaalse maksesüsteemi leiutamine ja elektroonilise raha kasutuselevõtt avas pankuritele ennenägematud teenimisvõimalused. Kuna e-rahale pole võimalik panna külge võltsimiskindlaid turvamärke (seda võimalust pakub krüptoraha), siis kadus koos selle levikuga ka keskpanga võime kontrollida rahaemissiooni. Keskpank võis küll pakkuda pankuritele sularaha asemele e-raha, kuid kommertspankurid eelistasid oma maksekaartide või telefoni-äppide kaudu pakkuda tarbijatele omal riisikol krediiti nii palju kui neil selleks julgust jätkus. Ja 2008. aastal alanud ülemaailmse finantskriisile järgnenud aegadel selgus, et pangad ongi väljastanud krediiti 30 (Lehman-Brothers) ja isegi 60 (Dexia) korda rohkem, kui neil endil vahendeid oli.
21. sajandil on majandus globaliseerunud ennenägematus ulatuses ja koos sellega on globaliseerunud ka rahandussüsteem. Kõik on kõigiga seotud ja raha teenib selle omanikke ka teisel pool maakera ja isegi siis, kui selle omanikud magavad. Süsteemist on välja pigistatud kõik, mis sellest oli võimalik praeguste vahenditega välja pigistada.
Milles on probleem?
Mitch Feiersteinselgitab oma raamatus „Planet Ponzi. How politicans and bankers stole your future“ laenuna välja antud rahasüsteemi püramiidskeemi laadset olemust, mis johtub sellest, et raha välja andja küsib turult tagasi rohkem raha, kui sinna kunagi üldse antud on.
Selline süsteem on jätkusuutlik vaid niikaua, kuni raha hulk turul kasvab. Kui pangad enam uut raha turule juurde ei anna, hakkab ringluses oleva raha kogus vähenema. Ning mingi aja pärast tekib imelik olukord, kus ühtedel on ressurss ja soov müüa oma tooteid ning teistel soov neid osta, kuid keegi ei saa teha tehinguid, kuna raha enam pole. Mida suuremaks rahapuudus kasvab, seda teravamaks muutub olelusvõitlus, mille käigus kaob humanism ja võidavad need, kelle tegevust ei piira moraali või eetika kasutud reeglid.
See tähendab, et võlaraha süsteemis pole kogu laenatud raha koos sellel lasuvate kohustustega kunagivõimalik tagasi maksta. Niikaua, kuni rahal oli väärismetallist tagatis, tuli likviidsuskriisi olukorras saamata jäävad võlad kustutada ja leppida tagatiseks antud varaga. Kui 1971. aastal vabastati fiat-raha väärismetalli tagatisest, algas kommertspankade kuldaeg, mis saavutas tipu e-raha ajastul.
Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu
Euroopa Keskpanga bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu
Euroopa Liidu Keskpank ja USA Fed on majanduse käigushoidmiseks paisanud turule (valitsuste ja suurettevõtete võlakirju kokku ostes) raha koguses, mis ületab 2008. aasta finantskriis eelset aega juba vastavalt 6 ja 7 korda. (Pilt 1 ja 2) Seda, kui palju on kommertspangad krediiti turule andnud ei tea ilmselt keegi, kuid suurusjärk ületab kindlasti 20 korda. Lisaks veel tulevikutehinguid esindavad väärtpaberid, milliste maht ületab ühe aasta globaalse toodangu suurusjärgus 90 korda.
Kui kaua saab selline kasv jätkuda? Lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik!
Alan Greenspan: “The United States can pay any debt it has because we can always print money to do that”
Alan Greenspan: “There is nothing to prevent the government from creating as much money as it wants.”
Matemaatikast teame, et lõpptulem kasvab ja kahaneb võrdse kiirusega, s.t kui turult korjatakse raha laenu tagasimaksetega ära sama kiiresti kui see sinna paisati, siis peale rahaemissiooni lõppemist lõpeb ka majanduskasv ja inflatsioon ning õige pea hakkab raha hulk turul vähenema. See, millal saabub likviidsus- ja seejärel majanduskriis, sõltub sellest kui suured olid intressinõuded.
Mis tuleb?
Minu arusaam on, et võlaraha süsteem on oma arenguvõimalused ammendanud ja keskkonnas toimuvad muutused ei soosi selle restarti. Klimaatilised muutused, toidu- ja keskkonna saastumisest põhjustatud epideemiad, ressursipuudusest põhjustatud relvastatud konfliktid on peatanud inimkonna kasvu ning see on pöördumas langusse. Kui inimeste hulk hakkab vähenema ja toorainete hankimiseks tuleb teha üha suuremaid kulutusi, siis tõmbub ka turg kokku.
Seega tuleb hakata mõtlema ja ette valmistama üleminekut uuele rahasüsteemile.
Vabaraha süsteem (digitaalses lahenduses) on olemuslikult anarhistlik, sest selle saavad käivitada kodanikud ise ning selles puudub vajadus riikliku institutsiooni ja raha emiteerija olemasolu järele.
Moderne rahandusteooria (ingl. Modern Monetary Theory, MMT) pakub välja lahenduse, milles raha emiteerijaks on Riigikassa, mis tasub oma rahaga eraisikutele nende poolt müüdud kaupade ja teenuste eest, väljastab intressikohustuseta laenu e-rahas investoritele, kannab üle abirahad hädasolijatele (negatiivse tulumaksu kontseptsiooni põhiselt) ning eemaldab ringlusse antud raha maksukohustusega.
Praeguse maksusüsteemi puhul korjab valitsus juba esimesel ringil u 35% väljaantud rahast maksudena tagasi. (Pilt 3)
MMT kriitikud väidavad, et uuele süsteemile ei saa minna, sest siis kaob panga kontroll raha emissiooni üle. Kuid see kontroll on juba praegu kadunud, sest pangandusel põhineva rahasüsteemi haldajad püüavad meeleheitlikult päästa seda valitsevate isikute olematut kapitali ning info toimuvatest tehingutest on salastatud! Või oskab keegi selgitada, kes veel peale keskpanga on valmis laenama raha välja piiramatus koguses ja negatiivse intressiga, s.t laenajale laenu võtmise eest peale makstes.
Kui vaadata näiteks USA valitsuse rahavoogusid võlaraha süsteemis ja MMT teooria põhiselt, siis näeme, et esimesel puhul kasvab valitsuse võlakoorem jätkuvalt, sel ajal kui MMT põhises skeemis puudub võlakohustus üldse ehk tulud ja kulud on tasakaalus – varieeruvad vaid tuluallikad. (Pilt 4 ja 5)
Ameerika Ühendriikide Föderaalvalitsuse võlakoormuse kasv suhtes riigi SKP-sse, mis johtub kohustusest laenata raha väljast
Ameerika Ühendriikide finantsvahendite bilanss suhtes SKP-sse, esitatuna MMT põhises käsitluses
MMT põhisele rahasüsteemile võiks lisada veel kaduraha põhimõtte, milles määratud perioodist pikemaks ajaks jäänud rahalt tuleb tasuda seisumaksu (vähendab isiku käes oleva raha hulka, mitte selle ostujõudu). See välistab raha seisma jäämise ning tagab majanduse jätkusuutlikkuse. Siinkohal tasub meenutada füsiokraatide õpetust, kes võrdlesid raha funktsiooni ühiskonnas vere rolliga elusorganismis, rõhutades sellega et mõlemad säilitavad oma väärtuse vaid ringluses.
Seega – on aeg loobuda merkantilistlikust arusaamast, et õnn peitud rikkuse kogumises ja oma kõhu alla peitmises!
Lisaks:
Matheuse 6:12 ütleb: Andestage meie võlad, nii nagu meie andestame oma võlgnikele
Soojenduseks veel üks silmi avav tekstiklipp Alvar Soesoolt: 20. aprill 2021
Maavarade järele ookeani põhja on piilutud enam kui 100 aastat.
Esimesed teaduslikud kirjed raua-ja mangaanikonkretsioonide kohta ookeani põhjas pärinevad juba üle-eelmise sajandi lõpust. 1960ndatest alates on läbi viidud ulatuslikke uuringuid aga ka katsekavandamist sügaval ookeani põhjas. Lisaks Fe-Mn-Co konkretsioonidele on üles toodud polümetalseid maake, mis sisaldavad niklit, vaske, koobaltit, tsinki, kulda, hõbedat ja muid väärtuslikke metalle. Viimased paarkümmend aastat on tegeletud ka teemandite välja toomisega merepõhjast.
Namiibia
Näiteks Namiibia valitsuse ja maailma teemandigigandi De Beers ühisettevõte on tegelenud teemandite otsingutega ja tootmisega Namiibia vetes alates 2002. Praegu on neil ümbruskonnas kuus laeva, mis pumpavad üles põhjasetteid eesmärgiga teemandeid kätte saada. 2018. aastal oli nende toodanguks umbes 1,4 miljonit karaati (1 karaat on 0,2 grammi). Teemante sisaldavate setete ammutamine toimub vaid 120-150 m sügavusel. Praeguse tehnoloogia alusel pumbatakse laevale umbes 60 tonni mere põhjasetteid tunnis, seda 24 tundi ööpäevas. Äri läheb hästi ja ettevõte on ehitamas seitsmendat laeva maksumusega ligi 470 miljonit USD, mille käikulaskmine peaks hinnanguliselt suurendama tootmist poole miljoni karaadi võrra aastas. 18 aastaga on ära kaevandatud umbes 8 km2 ala ja toodetud kokku 5 miljonit karaati teemande. Namiibia on teadaolevate veealuste teemandite koguselt maailmas liidriks ning teemandide kaevandamine on kogu riigi oluliseks majandustegevuseks viimased 100 aastat.
Namiibia veelaune teemandite korilus
Kui Sulle tundub, et peaksid värskendama mälu selle kauge maa kohta, alusta siit.
Vere-raha (blood money) on ikka teemanditega kaasa käinud. Saksamaaa genotsiid Namiibias on saanud nüüd ka ametliku ülestunnistuse.
Aafrika koloniseerimine on ka Euroopa häbiplekk. Teemandite ümber keerlevad kired ei ole vaibunud ja eks kohalikud õpi kasumi teenimise trikid ära.
Arenenud kaevandusmaad, aga viimasel ajal ka Hiina vaatavad mitmete teiste Vaikse ookeani, Atlandi ja India ookeani alade suunas. Väga perspektiivikaks peetakse Clarion–Clippertoni vööndit Vaikses ookeanis, seda eriti praegu üleilmselt kasvama metallibuumi tagapõhjal. Säästlikumale, puhtamale ja rohelisemale majandusele üleminek on kasvatanud vajadust terve hulga metallide järele kordades kuni kümnetes kordades. Kui vaatame nn. akumetallide, aga ka haruldaste muldmetallide vajadust, siis on selge, et maismaal asuvad teada olevad maardlad ei suuda uut vajadust katta ja otsingufirmade pilgud pöörduvad veelgi fokusseeritumalt ookeanide suunas.
Erinevate riikide huvid tulevikumaardlate osas on tekitanud lapiteki ookeani põhjas – riigipiirid maismaal ei näita enamõiguste ja kohustuste tegelikkust
Ookeanides on palju avastada. Teadaolevalt on metallide osas kaardistatud vaid 0,0001% ookeani põhjast. See keskkond ei ole aga inimtegevusele lihtsamate killast. Ettevõtted selles vallas sünnivad ja hääbuvad. Viimased uudised räägivad maailma esimesest ja ilmselt edukamast firmast – Nautilus Minerals, mis on nüüd tegevuse lõpetanud. Firma loodi 1987. aastal ja viis läbi väga edukaid metallide kommertsuuringuid mitmel pool Vaikse ookeani lääneosas, sh. Fijis, Tongal, Vanautul ja Saalomoni saartel.
Nautilus Minerals
Nautilus Minerals’i plaan oli alustada suuremastaapset veealust kaevandamist Paapua Uus Guineas 2019. aastal. Tegu oli Solware 1 projektiga, kus kaevandusala asus 1600 m sügavusel. See oleks olnud maailma sügavamaid kaevandusprojekte, kus oleks vee peale toodud põhiliselt sulfiidset vase- ja kullamaaki. Unikaalse veelause puurimistehnikaga kaardistati ära maardla, kus vase sisaldus maagis oli hinnanguliselt >7 %, kulda >5 g/t, hõbedat >23 g/t ja tsinki >0,4% – need kõik on päris kõrged metallide sisaldused kaevandaja vaatevinklist. Piirkonna kaevandusväärse maagi mahuks hinnati üle 230 tuh tonni. Firma oli varasemalt ära teinud suure arendustöö veealuse kaevandamise ja seda toetava tehnika arendamisel. Koostöös mitmete firmadega, sh. Soil Machine Dynamics olid projekteeritud ja valmis ehitatud ilmselt maailma parimad allvee kaevandusrobotid, veealuse puurimistehnika ja maagi transpordi konveierid. Aga elu läks teisiti – 2019. aastal lõpetas firma hoopis pankrotiga ning veel värske värvi järgi lõhnav maailmas ainulaadne allveetehnika ootab nüüd ostjaid.
Kokkuvõttes võib öelda, et uued globaalsed rohearengu trendid vajad palju uusi metalliressursse. Ookeanides on need lisaressursid tegelikult olemas, aga kas ka ühiskondlik toetus sellise kaevandamise läbiviimiseks on olemas, selles ongi küsimus. Nii nagu maismaal, kus ühiskondlik vastuseis kaevandamisele on suurenemas, on seda vastuseisu tunda ka mere- ja ookeanipõhja kaevandamisele.
Joonis illustreerib, kuidas on ühe piirkonna teemandite kaevandamise vahekord muutunud vaid viimase 5 aasta jooksul: ooker on maismaal toimuv kaevandamine, sinine ookeani põhjas
Suure tõenäosusega jätkavad De Beers ja Namiibia valitsus sealses rannikulähedases meres teemandite ammutamist veel palju aastaid. Küsimus siin on pigem selles, kas kaevandustegevus hakkab lähiaastatel toimuma kõrgtehnoloogiliste metallide turuvajaduse rahuldamiseks mitmete kilomeetrite sügavusel maailmameres või peame suuna võtma arenguviisile, mis ei vaja suures mahus metalset toorainet.
Namiibia teemante – haruldane sinine mineraal ja kõrval valge naturaalsel kujul ja lihvituna
Väitlust ohjas Sirli Sipp Kulli, ERK liige, Eesti Geoloogiateenistuse direktriss
You must be logged in to post a comment.