Ettekannete sarjas „eesti tulevikku määravad valikud 2019“ II loeng oli pühendatud teadusarendusele. Ettekande tegi akadeemik JAAK VILO, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja. Akadeemik Vilo esinemise tõukeks sai artikkel 26. jaan. 2019 Postimehes. LOE sellel teemal Jaak Vilolt ka: mis on meie valikud, kas haridus on kallis võrreldes harimatusega ja nooremalt kooli, kool lühemaks. Ettekandes puudutatud punktid:

• Üldine teaduse ja kõrghariduse korraldus ja selle järelmid
• Eesti IT-edulugu ning selle suhted teadusega
• Teadusharude omavaheline põimitus
• Teravad teemad teaduse rahastusest eesti keele säilumiseni
• Noorte valikud täna

Ettekande kuvad leia SIIT. Laual oli kogumik “Eesti teadus 2019“: Milline on Eesti teaduse potentsiaal? Milline näeb välja Eesti teadus rahvusvahelises võrdluses ning millised on meie teadus- ja arendustegevuse suuremad ja kroonilised või lühemaajalised probleemid? Kogumikus arutatakse arvudele ja faktidele toetudes nende küsimuste üle. Eelmine samalaadne kogumik ilmus Eesti Teadusagentuurilt 2016. aasta detsembris.

Eesti teadlased on saavutanud vabas riigis uskumatuid edusamme, kirjutab rahvusvaheline press. Samal ajal on suur sõltuvus eurorahast ja areng kõikuvatel jalgadel. Üha kõvemini kaigub kohalike teadlaste püüe selgitada seoseid neile, kes seadusi kirjutavad ja rahakoti raudu hoiavad:

• Teadlaste avalik pöördumine peaministri poole: Eesti teadussüsteem on kokkukukkumise äärel ning olukord vajab kohest sekkumist
• Tarmo Soomere: demokraatia kui alternatiivmõtlemise suplus peavoolus

Muretsenud kõrghariduse ja teaduse pärast on viimastel aastatel ka ERK liikmed:

• Erik Terk ja Tiit Elenurm: ülikoolireformi tulevik, 2014
• Tiiu Kuurme: Neoliberalismi mõjudest hariduses ja eriti kõrghariduses, 2015 ja rida sõnavõtte
• Tuuli Stewart: Eesti arengu känd, 2016
• Ene Grauberg, 2017
• Maarja Vaino – rida kirjutisi
• Mati Hint – rida sõnavõtte
• Osalesime Teadusmarss 2018

Oluliselt on vaja muuta PhD prestiiži ja teadustee atraktiivsemaks ka Eesti noortele. Praegu on pooled välismaalt mitte seetõttu, et nad nii palju paremad vaid seetõttu, et eestlasi ei jagu kandideerima.
Proovime sellega tegeleda – fookusega hariduse kvaliteedil, prestiižil ja avaliku väärtustamise kaudu.

Ettekanne prof. Jaak Vilo

26-01-2019 Postimehe artiklile eelnes avalikkuses mitu kuud diskussiooni eesti keele säilimisest, võõravihast, kas ülikoolid peaks olema ainult eestikeelsed, et olla eestimeelsed. Artikli käsitlus on siiski laiem, sest emakeele teemat ei saa teistest teemadest välja kiskuda.

Kui J. Vilo pärast sõjaväge 19-aastaselt Tartu Ülikooli matemaatikateaduskonnas õpinguid jätkas, ei mõelnud keegi IT-le. 
Oli aasta Soomes vahetusüliõpilasena ja 1991, 2 kuud enne Eesti taasiseseisvumist, sai diplomi. 
Edasi valis doktorantuuri Soomes, sest muu hea kõrval maksti seal hästi. J.V. oli Soomes 9a, spetsialiseerudes arvutiteadusele: 
uuris arvuti rakendusvõimalusi bioloogias, sealt suundus bioinformaatikasse. Selle teemaga jätkas Inglismaal, kuni Eestis tehti 
Geenivaramu. Vahepeal töö IT ettevõttes ja siis tagasi ülikooli õppejõuks. Aastast 2007 professor TÜ arvutiteaduse instituudis, 
praegu selle direktor. Diplomitöö juhendaja oli ERK liige, Jaan Penjam. Mart Kuurme on teine, kes kooli ajal mõjutas. 
Kokku elanud töötanud Eestist väljas 14a ja pole ka selle jooksul eesti keele oskust kaotanud. 

Kuidas hoida kvaliteetset kõrgharidust selle vähese inimeste hulgaga Eestis, see on põhiküsimus. Raha on küll väga tähtis, aga mitte ainus faktor. Poliitiline/poliitikute eesmärk, et ettevõtted peaks panustama teadusse 2:1, et kokku tuleks R&D 3% SKPst. Näitab, kuidas teaduse rahastamine käib kõikide allikate lõikes ja selgitab iga allika osakaalu. Riigi toetusest peaaegu pool (42%) tuleb EL struktuurifondidest. Sellest sõltuvusest väljumise strateegiat Eestil täna pole. Kindlusetunnet tulevikuks see noortele ei anna. Näitab ka hariduse rahastamist. Trend on riikliku osakaalu langus kõigis haridusastmetes, sh kutsehariduses.

Öeldakse, et süü lasub teadlastel, sest nad ei suuda ühiskonnale ära põhjendada, miks neid üleüldse vaja on. Kasemetsa repliik: Isegi OECD ei suuda seda otsusetegijaile ära põhjendada.

Üliõpilaste arv on vähenenud, aga magistrite suhteline osa on tohutult tõusnud. Avalik-õiguslikes ülikoolides on sama tendents. Praegu on juba pea pooled diplomid magistridiplomid, pooled bakalaureusediplomid.

Kui kallis on haridus ja mis on hariduse väärtus?

Need on erinevad küsimused. Mis maksab tudeng? UT-s tegevustoetust 3600–4000€ tudengi kohta aastas, so ca 300€ kuus. Peetakse kalliks. Selle sees on kõik kulud st kõik see, mida riik kulutab hariduse andmiseks (majandamine, juhtkond, üldkulud jms). Aga kui tudeng maksaks 1200€ aastas juurde? Pole süsteemi, mis seda toetaks. Äraelamiseks on tudengile vaja min 450€ kuus. Ülikoolide eelarvetes on ca 45% õppejõudude palk. Muu läheb majandamisele, hoonetele, adminile.

Mis on haridus väärt? Mis on selle lisandväärtus?

Makstud maksud? Delta (uus õppehoone)? Doktorantide katkestamine on suur, vaid pooled lõpetavab. Mingit üleproduktsiooni pole. Kui palju on vaja doktoreid, et taastoota ülikooli ennast, kui palju igale poole mujale? Toob valdkondade lõikes, kui palju on doktoreid välja lastud 12a jooksul, kokku 2480.

Kirjeldab projektipõhist finantseerimist. Grantide (vanad ETF grandid) ühe projekti maht oli väga väike, kuni 10 000€ aastas. ETAG PUT 60-200, IUT, institutsionaalne 100-400, et oleks kogu kuu kaetud. Aga raha juurde ei antud, mis tähendab, et poliitiline eesmärk oli teadlaskonna vähendamine. Toob välja rahastatud projektide osakaalu kõigist projektidest. See langeb, vaid 1/6 saab rahastuse. See tingib teadlaste väljarände, sest grandi saamise küsitavus tekitab ebakindluse. Ca 1/10 või isegi rohkem parimatest on läinud. Pole võimalik ette ütelda, kui palju erinevate teaduste projektid grante peaks saama, sest võrrelda tuleb õunu apelsinidega.

Kui palju on vaja teadlasi?

• kõrgharidusele
• ettevõtetele, riigile
• Euroopa konkurentsiks muu maailmaga

See pole ainult Eesti probleem. Kõigis riikides öeldakse, et minge küsige Euroopast, st konkurents on igas riigis terav. Doktorantuur = magistrikraadiga teadustöötaja. Seda tuleb võrdsustada mitte edasiõppimise vaid tööga. Selle taga peaks olema tööleping, sest doktorant peab ka elama, iga doktorant peab käima välismaal. Doktorandi stipendium on ammu keskmisest palgast maha jäänud, kus see algselt oli. Erialati on käärid tööturuga väga suured, mis tähendab, et stiimul ära minna on tugev. Ebakindlus tuleviku suhtes peale selle. Tuleb muidugi vaadata ka teisi põhjusi, miks doktorantuuri ei tulda.

Nt IKT tudengeid on kolmes ülikoolis kokku 4300=1/10, mis on väga hea. Vaja on ka ca 300 õppejõudu ja 200 teadlast, et neid noori saaks hästi õpetada. 12 a jooksul on Eestis suudetud koolitada vaid 166 IKT doktorit, neis 2/3 lähevad majandusse. See on põhjus, miks Eesti pole suutnud jätkusuutlikku IKT eestikeelset õpet rajada. Ongi valik – kas jääda eestikeelseks või lasta inglisekeelseks.

NL-s ei tehtud eriti IT-d, kuigi alustati juba 1970-1980-ndatel. Tähtsaks hakkas muutuma EVs, kui vajaduse tekitasid ettevõtted. Alustada tuli peaaegu nullist. Kirjeldab, kuidas tarkvaraettevõtete töötajate arv on kasvanud ja mitmekordistunud. 35000€ aastas inimese kohta ekspordib Eesti tarkvaraarenduse sektor, kogukäive 750 miljonit € aastas. Võrrelgem nüüd kulutustega nende õpetamisele. Selle investeeringu tagasitootlus toimub paari aastaga. Pluss veel palju teiste erialade lõpetanud töötajaid samas sektoris kes saavad palka.

Eestist on tulnud neli IT-ettevõtet, mis on jõudnud ükssarve staatusesse (käivet >1 miljard €) – Skype, Playtech, Transferwise, Taxify. Eestile tuleb sellest palju raha – ka tööjõumaksudena. Juba 2006 juhtis J. Vilo ühes artiklis tähelepanu rahastamise ebapiisavusele. Siis vastas haridusametnik, et tudengid käivad ju tööl ega vaja riigilt raha.

Näide: bioinformaatika tõi kaasa IKT teiste harude arengu – eriti andmeteaduse ja masinõppe. Näitab ka, mida teevad Eesti IT teadlased, keda nad juhendavad (ettevõtete ja riigi jaoks olulisi inimesi). Need on „nohikutest“ teadlased, kes ei lähe tänavatele nõudma, kuid lähevad ka tulevikus lihtsalt minema.

KUVAD: kust on andmed pärit? Kõik avalikest andmebaasidest. Seejuures Tartu Ülikool paneb kõik rahade tulekud-minekud avalikult välja. Teised ei pane. Seisukoht inglise keeles õppimisest? See on möödapääsmatult vajalik, kuid seda on võimalik korraldada emakeelt kahjustamata.