ERK asutajaliige, passi järgi Arvo Raudsepp on Liivimaa mees, eesti geoloog ja kunagine tippkorvpallur, sündinud Siberis, kasvanud Ida Virumaal ja õppinud Tartus. Seda perioodi tema elust raamatuke käsitlebki.
Ilmus lahe raamat 1960-70-date elust nõukogude realismist
Raamatuid ilmub iga päev.
Mis raamat see on? Kellele? Milleks?
See ei ole tavaline memuaar või mälestusteraamat. Läbi omaenda tegemiste valgustatakse muhedas ja ehedas sõnakasutuses välja 1970-date nõukogude ülikooli ja kogu ühiskonna ühest küljest absurdsus, teisest küljest piiramatud võimalused loovaks arenguks. Mida siis ka loovalt kasutati.
See ei ole nõukogude nostalgia, kuid siin puudub ka nutulaul selle üle, kui hirmus oli elu ilma iPhoneta. Kuidas siis ikkagi elati, oldi rõõmsameelne noorus ja tehti asju, mis tänasele Tartu noorele uskumatud ja kättesaamatud tunduvad?
Möödas olid kuldsed 60-dad, 80-date rahutus andis endast juba märke. Neid märke märgati, kuid 70-dad oli pohhuistide põlvkond, nagu autor seda kirjeldab. Kuna asju ja raha ei olnud, poliitika ei huvitanud, siis tegeletigi sellega mis üle jäi. Nagu umbrohi läbi asfaldi kasvati kodanikeks, et anda tõuge järgnevatele epohhidele.
Raamatu lisaväärtuseks on see, et me tunneme ära tänaseks Eestis väga tuntud nimed ja meile antakse andekas sissevaade sellesse, kust tulevad juhid, teadlased, revolutsionäärid, ärpad ja siis kõik need muud ning millist rolli mängis tollane ülikool nende kasvulavana. Juba sebivad ringi Hardo ja Neinar, juba istuvad praktikumides ja saavad õllekannude taga kokku tulevased poliitikud ja tuntud teadlased (õige mitmed neist Klubi liikmed või sõbrad). Sa tunned nende nimed ära ja kihistad lugedes, kui oled olnud seotud kas Tartuga, ülikooliga, pidutsenud geoloogide või geoloogidega, käinud mõned matkal, olnud EÜEs või tunned lihtsalt huvi elu enese vastu ilma sulgede ja võltspärliteta, kuid selle ilusas eheduses.
Tiraaž on väike. See müüakse kohe läbi. Sinuga või sinuta.
Vali.
Tänases üldises halinas on see raamat aga terake rõõmu ja optimismi ning annab teadmise, et elu on meie enda elada.
Maison Raamatupood on ERK trükiste ametlik levitaja
Eesti Rooma Klubi pakub oma lugejatele aprilli lõpuni sooduskoodi “Roomaklubi”, mis annab -15% ERK-iga seotud trükistelt “Kasvu piirid” ja “Lapsepõlv ei lase lahti”.
Lingime ka siia Eesti Rooma Klubi ettekandekoosoleku peegelduse ühelt sõbralikult veebilehelt lootuses, et see teema kõnetab selle lehe lojaalseid fänne.
Globaal-anekdoot:
Planeetide kohtumine. Planeet Maa näeb väga räsitud välja. “Mis lahti?” küsivad teised. Ah, ei midagi hullu. Mul on Homo sapiens, see läheb kohe üle.
Kuigi see leht (.com lõpuga) on ERK arhiiv 2001-2022, tegime seekord erandi ja postitame meie lojaalsetele jälgijatele veel ühe ERK ettekandekoosoleku kokkuvõtte.
Rooma Klubi lähtub
Mahatma Gandhi ka täna kehtivast tõdemusest: maailm suudab rahuldada inimkonna vajadused, kuid mitte tema ahnust;
inimkonna enamust ei vaimusta need, kes lendavad eralennukitega kokku koosolekutele, et arutada, kuidas võtta ära minu auto ja sööta mulle putukaid1.
25. jaanuaril 2024 vaagis Eesti Rooma Klubi oma ettekandekoosolekul CoP28 1tulemusi (CoP = Conference of Parties – ÜRO Kliimamuutuste Raamkonventsiooni2 osapoolte kohtumine, millel seekord osales 198 riiki).
CoP28 osavõtjateks oli 70 000 delegaati, registreeritud oli 102 000. Läbirääkimistel osales umbes 500 ametnikku, koos tugitiimidega kuni 2000. Lõppdokumentide viimistlemise juures olid olulisteks otsustajateks Saudi Araabia ja USA. Eesti delegatsioon oli 50 inimest, kellede hulgas oli ka mitte-eestlasi4.
Seekordset teemat avasid ERK liikmed:
Annela Anger-Kraavi, Tartu Ülikooli väliseesti külalisprofessor, esindas COP28-l Saksamaad;
Toomas Alatalu, poliitikateadlane;
Jaak Jaagus, klimatoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
Ettekandjad 25-01-2024
Ettekanded keskendusid multilateraalsele diplomaatiale ja CoP-i sisemaailmale ning telgitagustele, mida enamus nn COP-il käijad kunagi ei näe. Teemasse toodi sisse geopoliitiline mõõde ja asjatundjate hinnang nii globaalselt kui lokaalselt.
Kuulanud ära ettekanded, ERK tõdeb, et:
Teaduslik teadmine kliima soojenemisest pole täiuslik protsesside ülima keerukuse ja määramatuse tõttu, kuid teaduslik teadmine inimtekkelisest kliimasoojenemisest on piisav adekvaatsete sammude kavandamiseks ja elluviimiseks globaalsete kliimaväljakutsetega toime tulemiseks.
Pole kindlaks tehtud temperatuuri tõusu kvantitatiivset funktsionaalset sõltuvust CO2 kontsentratsioonist atmosfääris, kuigi see väga tõenäoliselt on olemas. Määramatust suurendavad näiteks metaan, mille mõju kasvuhoonegaasina (KHG) on CO2 -st kordades suurem, kuid mis laguneb kiiresti. Kõige võimsam mõju on veeaurul, mille hulk atmosfääris on väga muutlik nii ruumis kui ajas, kuid mille kontsentratsioon pole ajas suurenenud.
Oma otsuste vormimisel ei toetunud ka CoP28 piisavalt tänasele teadmisele – nt CO2 kui kauapüsiva ühendi kontsentratsiooni tõus atmosfääris ja kliima soojenemine on faktid. Fakt on ka, et CO2 kontsentratsiooni ja kliima soojenemise vahel on positiivne korrelatsioon.
CO2 kontsentratsiooni tõus atmosfääris on inimtegevuse tagajärg.
CO2 kontsentratsiooni suurenemist atmosfääris on võimalik pidurdada ja selle mõju leevendada.
Kasvuhoonegaasid levivad üle maakera, mistõttu nende ohjeldamine on võimalik vaid globaalse ühistegevusena.
Emissioonid vajavad globaalset kontrolli. Need ei vähene, kui nende tekkekohad rändavad ühest riigist teise, ühest valdkonnast teise.
Riigid on selle teemaga tegelenud juba üle 30 aasta, aga stabiliseerimist pole saavutatud, CO2 kontsentratsioon atmosfääris suureneb järjepidevalt.
CoP28 tulemustest on olulised konsensus suurendada otsustavalt energiaefektiivsust ja taastuvate energiate kasutamist.
CoP28 kõige tähtsam otsus,
milleni jõudmine võttis 30 aastat, on fossiilkütuste kasutamisest järk-järguline loobumine energia tootmiseks ehk siis selle põletamisest.
On võimalik ja tuleb lõpetada põletamisega kaasnev CO2 atmosfääri paiskamine.
Taastuvenergia osakaalu energia tootmises tuleb suurendada.
Null- ja madala süsinikuheitega tehnoloogiate (nt tuumaenergia. taastuvenergia, vesiniku tootmine) arendamist ja kasutusele võttu tuleb kiirendada.
Kiirendada tuleb neto-emissiooni vabale energia tootmisele üleminekut selle sajandi keskpaigaks.
Prof. Jaak Jaagus – TU
ERK liige Tiiu Kuurme – TLU
Cambridge’i Ülikooli, Kliimamuutuste Poliitikad
Annela A. Kraav
T. Alatalu
Kogenud klimatoloogid arvavad
Prof. Sirje Keevallik – TalTech
Saal oli põnevil
Saal oli ka kriitiline
Arutelu
Tuntud keskkonnaeksperte
Paljude riikide senine praktika ja seisukohad vajavad olulist muutmist. Naftariikide deklaratsioon toota naftat võimalikult väikese süsiniku jalajäljega ja müüa seda võimalikult odavalt, samuti Hiina taotlus kasutada järjest rohkem kivisütt, et oleks piisav ja talutava hinnaga elektriga varustatus kõigile, ei vii lähemale kliima-eesmärkide täitmisel ega ole seetõttu jätkusuutlik. Geopoliitiline reaalsus ei võimalda kohest fossiilkütustest loobumist, kuid valitsuste võimuses on peatada kavad nende kasutuse suurendamiseks, esmajärjekorras tuleb lõpetada nende tootmise subsideerimine.
Euroopa Liidu kava Fit for 553 püüdleb juhtrollile maailmas, kuid jälgides CoP-ide arengut nihkub raskuspunkt üha enam naftariikidele, mis vähendab Euroopa Liidu mõjukust.
Paljud rahvusvahelised valitsustevälised ühendused, Rooma Klubi nende hulgas, heidavad ette, et CoP-dest on saanud business as usual. Lõhe Pariisi lepetes eesmärgiks seatu ja tegelike emissioonide vahel on ohtlikult lai. Rõhutatakse, et Pariisi lepped on siduvad, need ei vaja diskuteerimist vaid otsustavat elluviimist.
Sadakond riiki taotlevad fossiilkütuste ajastu lõpetamist, kuid kümmekond rikast riiki oma 2500 lobbistiga kaitsesid status quod. Nii polegi CoP-id võtnud endale globaalset juhtrolli, et vajalikke muutusi eest vedada. Teadusel, solidaarsusel ja õiglusel põhinevate nõudmiste tõrjumine ja reaalsete ohtude ees silma kinni pigistamine on aluseks senise, lähiperspektiivis hukatusliku majandusmudeli kestmisele.
Nii ei saa jätkata.
Aga kuidas saab?
On arutatud läbi muutuvate aegade – otsi sellelt lehelt teemakohaseid ERK postitusi 2001-2022. On kirja pandud ja avalikkusele ja riigile esitletud.
Eesti Rooma Klubi trükised on kõige soodsamalt saadaval meie levitaja Maison Raamatupoes: telli klõpsuga ja saa raamat oma postkasti.
Loe ja mõtle kaasa
*Tahame sind tänada, et oled meie lojaalne lugeja - Maison raamatupoes sulle mistahes trükiste sooduskood ERKcom (-10% kogu ostukorvilt). Pane tähele, et ostes mitu raamatut koos leiad häid hinnaüllatusi.
CoP-protsess vajab radikaalset muutmist, sest see on osutunud võimetuks täitma ülesandeid, milleks see ellu kutsuti. Ettepanekud selle kohta tegi oma kirjas ÜRO peasekretärile esinduslik grupp eksperte, teadlasi ja poliitikuid: How to make COP fit to deliver real climate action? – Club of Rome
Optimistlik seisukoht on, et riikidevahelised ühendused on potentsiaalselt võimelised ellu viima vajalikke reforme, et väljuda planetaarsest ohuolukorrast. Maa keskmise temperatuuri 1,5°C võrra tõusu piiresse saab jääda, kui tulevased CoP-d kavandavad teadusel põhineva otsustava tegevuse, millele peavad kaasa tulema ka muudatused globaalses finants-ja majandussüsteemis.
Järeldus Eesti jaoks
Ka Eestil on vaja kasvuhoonegaaside emissioonid miinimumi viia, kuid säilitada seejuures sotsiaalselt ja majanduslikult põhjendatud tempo ja valmistuda kliimamuutustega kohanemiseks.4
Eesti osa globaalsetes emissioonides on 0,03%. Näiteks Hiinal 29% ja see kasvab. Kliimaseaduse5 kujundamisel peab arvesse võtma globaalseid tendentse, sest ainult see saab olla aluseks väikeriigile talutava tulemuse saavutamisele. Ei ole põhjendatud meie oma maavarade, esmajärjekorras põlevkivi, kasutamisest täielikult loobuda. Nende kasutamist tuleb jätkata toormena, liikudes neto-emissiooni vabale tööstusele. Tulemuse saavutamine vajabusaldust ja koostööd riigi, ettevõtete ja elanikkonna vahel. Üleminek ei tohi toimuda mingi grupi huvidest lähtuvalt ega teiste gruppide huvide eiramise arvel.
Arutelu juhatas ERK juhatuse liige Juhan Telgmaa. Ettekandekoosoleku osavõtjad:
EL tegeleb oma kliima-, energia- ja transpordialaste õigusaktide läbivaatamisega, et viia kehtivad seadused vastavusse 2030. ja 2050. aasta eesmärkidega. Kavandatavad seadusandlikud muudatused sisalduvad paketis „Fit for 55” – 13 seadusandlikust ettepanekust koosnev kogum, millel on tagajärjed paljudele õigusaktidele. ↩︎
Ka sel suvel külastas Eestimaa mitmeid paiku globaalne mõtleja ja senise majanduse promootor Gunter Pauli. Tema esinemised on alati oodatud, täis põnevust ja „ kastist välja“ ideid, sh spetsiifiliselt Eesti jaoks. Jagasime tema külaskäigu ajal tekkinud teksti kitsas ringis. Nüüd, kus me ei räägi enam sõjast vaid sõdadest, on need mõtted saanud uue aktuaalsuse ja sestap lugemiseks kõigile, kes tahavad kaasa mõtelda.
4.–6. juunil 1979 võõrustasid Salzburgi valitsus ja UNESCO üle 100 akadeemiku ja pedagoogi, et arutada Rooma Klubile esitatud aruannet pealkirjaga “Õppimisel pole piire: inimliku lõhe ületamine [1]“. See oli minu esimene Rooma Klubi kohtumine.
Asutaja dr Aurelio Peccei külalisena kutsuti mind liituma äri- ja juhtimisüliõpilaste esindajana. Nii puutusin kokku tolle ajastu helgete ja uuenduslike mõtetega. See konverents mõjutas suuresti minu mõtlemist ja tööd veel aastakümneid. Läbi siin toimunud kohtumiste võeti mind vastu, jagasin ka oma kogemusi üliõpilasjuhina, kes soovis motiveerida ja valmistada oma sõpru ette eluaegseks karjääriks ettevõtjana ühise heaolu nimel.
Rooma Klubi oli propageerinud meie füüsilise maailma piire, suutmatust ressursse jätkusuutlikult taastada, ökosüsteemide liigset tarbimist ja hävitamist, nagu näitab Jay Forresteri (MIT) matemaatiline mudel, mille Donella Meadows võttis ilmekalt kokku Rooma Klubile esitatud aruandes “Kasvu piirid” (1972).
7 aastat pärast esimese aruande tellimist kutsus Klubi kokku ekspertide meeskonna, et uurida inimeste sisemisi piire, et anda meile võimalus muutustega toime tulla.
Maailm ja meie ühiskonnad on muutunud pärast selle raporti kirjutamist ja selle üle arutlemist Salzburgi Residenzi barokksaalides. On selge, et haridus ja eriti kooliharidus ei ole suutnud kohanemisvajadusega sammu pidada, isegi kui kõik tunnistavad pakilist vajadust ennetada inimkonna põhimõttelisi muutusi.
Kuigi näiliselt inimkond edeneb, on see selgelt kaotamas oma positsiooni ning läbimas keskkonna-alase, sotsiaalse, kultuurilise ja eetilise, kui mitte ka eksistentsiaalse allakäigu faasi. Ühiskonnad on takerdunud vanadesse ja uutesse probleemidesse, mis on liiga keerulised, et neid praeguste analüüsi meetoditega tabada ja liiga karmid, et neid rünnata traditsiooniliste poliitikate ja strateegiatega, mis toetavad kasvu iga hinna eest.
Statistikat ei saa eitada: inimeste elutingimused on stressis, mõnes piirkonnas juba heastamise võimaluseta.
Masside uus oopium
Poliitilise ja ärijuhtimise retoorika ja tegevuse vahel on selge lõhe. Prantsuse intellektuaal Idriss Aberkane on kirjeldanud lubaduste ja isegi rahvusvaheliste kokkulepete mittejärgimist kui “Masside uut oopiumi”, parafraseerides Karl Marxi, kes algselt viitas ütlusega religioonile. Vaesus kasvab, lõhe äärmiselt rikaste ja ebainimlikult vaeste vahel kasvab kiiresti. Statistika ei jäta võimalust kahtlusteks.
Analüüsides keskkonnanäitajaid alates bioloogilise mitmekesisuse vähenemisest kuni üleilmse temperatuuri tõusu ja ookeanide hapestumiseni, on jätkusuutlikkus vähenemas. Mis veelgi hullem – see kunagi populaarne teema ei kuulu poliitiliste prioriteetide hulka. See on alandatud silmakirjalikuks. Kursi parandamiseks vajalikke julgeid meetmeid töösse ei võeta. COP [2] koosolekud, kus praegu valmistutakse 28.-ks versiooniks on ainult lubadus, et püüame 2050. aastaks jõuda nullini. 27 aastat hiljem on see hämmastav. Kui maja põleb, ei saa me paika panna päevakorda, milles probleemid lahendaks järgmine põlvkond.
Inimlik lõhe
Meestel ja naistel, nagu teil ja minul, on suuri raskusi meie tegevuse tähenduse ja tagajärgede täieliku mõistmisega. Me ei mõista kollektiivselt mutatsioone, mida me looduskeskkonnas, oma elutingimustes ja elukvaliteedis tekitame. Me jätkame tootmist, tarbimist ja äraviskamist nagu tegime pool sajandit tagasi ning enamik uuendusi, mis viiksid meid loodust säilitavama elu poole, tühistatakse tagasilöögi efekti tõttu: isegi kui ühiku energiatarbimine või roheliste kasvuhoonegaaside emissioon väheneb, kasvab kogusumma jätkuvalt.
Kogukonnad, linnad ja rahvad on vastuolus reaalse maailmaga. See on inimlik lõhe (ettekujutatava ja tegeliku vahel) – juba suur ja ometi määratud palju suuremaks muutumas, kui me seda reaalsust ümber ei pööra.
Suurenev maailma korrastamatus
Suur osa tavainimestest tunneb, kui hirmuäratav on see oht, mõistavad, et maailma üha suurenev korrastamatus ning loodusvarade tegelik või kardetud nappus, pandeemiad ja finantskriisid süvendavad poliitilisi pingeid, vallandades ühiskonnas äärmusliku polariseerumise, võimaldades samal ajal hullumeelsete mõõtmetega kontrollimatut sõjalise võimsuse koondumist. Demokraatlikult valitud parlamendid on tunnistajaks kõikumistele vasakule ja paremale, jagades hääli kümnete parteide vahel, kus jõupositsioonil olijad annavad enamusvalitsuse moodustamiseks vajalikud hääled, saades järeleandmisi, mis võõrandavad elanikkonna enamuse.
Iga riigi meeletud püüdlused oma julgeoleku järele viivad üha enama ebastabiilsuseni. Maailmast on saanud militaar-laager. Piirid on meetrite kõrgused aiad ja mered nagu Vahemeri surmatsoonid tuhandetele, kes põgenevad karmi reaalsuse ja jõhkruse eest kodus. Võidurelvastumine levib jätkuvalt suurriikidelt teistele riikidele, sealhulgas kõige vaesematele, suunates raha haridusest ja tervishoiust kaitsekulutustesse – see on eufemism “õigusrikkumiste” kulutuste kohta.
Tuumarelva tapavõimekus kasvab absurdsel tasemel ilma et oleks märke vähenemisest – kogu maailma elanikkonda saab juba mitmekordselt hävitada. Alguses oli ainult üks, kuid nüüd mitu riiki, mis keelduvad järgimast tuumarelva leviku tõkestamise aluspõhimõtteid. Ja keegi ei näi hoolivat.
Sõjavägi vs haridus
⅔ tuumarelva vabadest riikidest impordib tohutuid relva arsenale. Peaaegu pooled maailma teadlased tegelevad “kaitseprojektidega”.
Iga-aastased ülemaailmsed sõjalised kulutused ületasid 2022. aastal 6 miljardit USD/päevas.
Kvaliteetse alghariduse pakkumise hinnanguline maksumus madala sissetulekuga riikides on 131$ lapse kohta aastas.
Sõjasõduri põhivarustus on 17 500 $.
Maailm kulutab iga sõduri varustamiseks 150 korda rohkem raha, kui kulutab iga kooliealise lapse harimisele vähim arenenud riikides.
Põhiharidusega tegelemisest keeldumine tähendab, et vastus tajutavatele sisserände ohtudele jääb üha kõrgemateks piirimüürideks ja karmimaks merekontrolliks.
Üle nurga laskmine konkurentsis püsimiseks
Me teame, et oleme kaotamas elupaika, tervist ja elukvaliteeti kuid pooldame siiski sõda. Kunagi peeti sõdu soola otsimisel. Täna on see “sool” energia, homme saab toidust ja veest kaasaegse majanduse sool. Samal ajal seisavad nn taastuvad loodusvarad silmitsi vaikse sõjaga, mida peab nende vastu meie tootmis- ja tarbimismudel, pakkudes välja edu mudeli, kus kõige konkurentsivõimelisem turul on justkui kõige odavam. Veelgi enam, me oleme andnud ülemaailmsetele korporatsioonidele loa nüdida sotsiaalseid ja ökoloogilisi nurki ning olla oma kasumilt peaaegu et maksuvaba. Globaliseerumise mudel on pigistanud kinni silmad maailma troopiliste vihmametsade kiire degradeerumise, kõrbestumise lakkamatu edenemise ning loomade ja taimede kiiresti kiireneva väljasuremise ees. Need suundumused on jätkunud aastakümneid, miski ei muutu, kui me ei muuda “odava” ärimudelit.
Uus õppiv ettevõte
Näib, et me ei tea, kuidas tugevdada omaenda ellujäämise võimet. On vaja murda nõiaringid ja seada inimkond uuesti tõusule. Vaja on täiesti uut tüüpi ettevõtlust.
Vajame ettevõtlust, mis loob väärtust olemasolevate ressurssidega ja vastab kõigepealt põhivajadustele, selmet rahuldada kaugele kaldunud tarbimisharjumusi. See nõuab uut õppivat ettevõtet, mille eesmärk peab olema arendada varjatud, sisimat mõistmise ja õppimise võimet nii, et kontrolli alla saaks võtta mitmel tasandil toimuvat allakäiku ja lõpuks see ümber pöörata.
Ühine hüve
Me ei pea rõhutama selle ülesande mõõtmatust. See ei tohiks meid ka heidutada. Ülemaailmset olukorda saab muuta, parandades inimeste kvaliteeti ja kodanike valmisolekut eesseisvateks radikaalseteks muutusteks. Inimesed kogu maailmas, eriti noored, tajuvad õnneks, et vaja on enamat kui lihtsat lähtestamist ja maailma elanikkonna dramaatilist vähendamist. Nende teadvus peaks andma meile julguse mitte kõhelda ja otsida uut teed ühise hüve tugevdamiseks.
Visiooni ja loovuse kasutamata ressursid
Tuleb eeldada, et inimesel on kasutamata visiooni- ja loovusressursid ning moraalsed energiad, mida saab mobiliseerida, et suunata inimkonda parema tuleviku poole. Keskmisel inimesel, isegi kui ta elab puuduses ja hämaruses, on kaasasündinud aju potentsiaal ja seega ka õppimisvõime, mida saab stimuleerida ja täiustada palju kaugemale sellest, mida kooliharidus tänapäeval saavutab. Seda nimetas Venezuela poliitik Luis Alberto Machado, kes tegi 1979. aastal Salzburgis Rooma Klubi konverentsil ettepaneku oma Intelligentsuse Edendamise Ministeeriumi osas “Õiguseks olla intelligentne“.
Õppimise verstapost
Neil põhjustel on õppimise projekt ajaliselt tundlik ja kui osutub edukaks, võib sellest saada verstapost. Üle 50 aasta oleme kuulnud provokatiivseid ja arukaid esitlusi meie piiritletud planeedi välistest piiridest, mis ahendab meie materiaalse kasvu võimalusi, mida me aga jätkuvalt eirame. Me peame vabastama sisemised piirid enda sees teadmisega, et meil on inimestena enneolematu kasvu potentsiaal, isegi õnn, kui õpime ennetama läbi uuendusliku õppimise.
Meie isikliku ja kollektiivse võimekuse parandamine
Strateegilise algatuse “Õppimisel pole piiranguid[3]” vahetu eesmärk on parandada meie individuaalset ja kollektiivset otsustus- ja valikuvõimet, et saaksime juhtida kurssi soodsa, jätkusuutliku ja tervisliku tuleviku suunas kõigile elavatele liikidele, kellega me seda planeeti jagame.
Kriitilised punktid
Me peaksime mõistma 2 kriitilist punkti:
inimkond tervikuna liigub kiiresti pöördelise risttee poole, kus ei ole ruumi vigadele.
peame murdma selle kasvava keerukuse ja mahajäänud mõistmise nõiaringi kuni on veel võimalik avaldada mõningast mõju ja omada mingitki kontrolli oma saatuse ja tuleviku üle.
Me peame pääsema vanglast, mille on ühiskonnale peale surunud üksikud nn eksperdid, kel on vabadus otsustada, mis on meie kõigi jaoks parim ilma arutelu või osaluseta ja seda ettekäändel, et seisame silmitsi hädaolukorraga. Maailm kannatab praegu pideva hädaolukorra käes, mille on põhjustanud peamiselt inimtegevusest tingitud katastroofid.
Soovimatus muutuda – praegu
Inimlik lõhe on vahemaa kasvava keerukuse ja meie võime vahel sellega toime tulla. On selge, et üks igavene inimlik püüdlus on olnud teadmiste täiendamine ja tegevuse täiustamine, et tulla toime keerukusega, mis suurema osa ajaloost tulenes peamiselt loodusnähtustest. Oluline erinevus tänapäeval on see, et tänapäeva keerukust põhjustab peamiselt inimtegevus, mida me ei näi soovivat muuta.
Teadmiste tipp
On sügavalt irooniline, et me seisame silmitsi korraga nii paljude probleemidega ajal, mil inimkond on oma andmete kogumise, teadmiste ja võimu tipus. Kuid teiselt planeedilt vaatlevale intelligentsele olendile näime me ilmselt absurdsed. Me arutleme tehisintellekti üle, mis ammutab oma teadmised minevikus kirjutatud lihtsatest digiteeritud hüpertekstidest. Kuidas saab see meid kunagi tuleviku poole viia või aidata meil olevikuga toime tulla?
Õppides ületama inimlikku lõhet
Pakume välja kontseptsiooni “Õppimisel pole piire”, et uurida, kuidas õppimine võib aidata seda inimlikku lõhet ületada. Õppimine tähendab teistsugust lähenemist nii teadmistele kui ka elule, mis rõhutab inimese initsiatiivi, loovust ja väärtusi. See hõlmab uute metoodikate, uute oskuste, uute hoiakute ja uue vastutustunde omandamist ja praktiseerimist, mis on vajalik dramaatiliste muutuste maailmas elamiseks. See lähenemine eemaldub praegusest liigsest tuginemisest analüüsidele, mis on selgelt viinud halvatuseni ja mida kasutavad ära eksperdid, kes on sageli ajendatud ärilistest eesmärkidest. Ei ole ühtegi märki korrigeerivast ja uuenduslikust tegevusest, mis oleks piisavalt ulatuslik, et tegelikkust muuta.
Õppides keerukusega toime tulema
Õppimine on uute olukordadega toimetulekuks valmistumise protsess.
See protsess (seega muutus) võib ilmneda teadlikult või sageli alateadlikult reaalse elu, simuleeritud või kujutletud olukordade kogemisest. Iga inimene, olenemata sellest, kas ta käib koolis või mitte, kogeb praktilist õppimise protsessi kuid me ei õpi praegu tasemel, intensiivsusel ja kiirusel, mis on vajalik praeguse elu keerukusega toime tulekuks. Kahjuks ei kutsu haridusasutused ja koolid üles meist igaüht oma kaasasündinud potentsiaali ära kasutama.
Meie kinnisideeks on endiselt selliste eksamite sooritamine, mis õpetavad mineviku tarkust, mis on fikseeritud valitsuse üksikasjalike õppeprogrammidega, mis ei jäta vabadust õpetajatele. Me kõik peame õppima toime tulema kiirete muutustega ja see hõlmab ka minevikust ebaolulise lahti õppimist.
Õppivad inimesed ja organisatsioonid
Eristagem õppimist kooliharidusest! See ei tähenda, et me ignoreerime haridust, mis on põhiline viis ja kokku lepitud vahend õppimise tõhustamiseks, kuid muud vähem formaalsed mudelid nagu meie perekondlik taust, eakaaslaste rühmad, mentorlus, töö ja mäng, oskusteabe praktiline edastamine ja sotsiaalmeedia on õppimisel samuti olulised ja mõnikord domineerivad isegi tegurid. Lisaks väidame, et mitte ainult üksikisikud, vaid ka inimrühmad õpivad, et organisatsioonid õpivad ja et ühiskonnad saavad õppida.
Kaasaegne õppimine on ebapiisav
On fakt, et kaasaegne õppimine on ebapiisav. See aitab otseselt kaasa inimese seisundi halvenemisele ja inimliku lõhe suurenemisele.
Õppeprotsessid on kohutavalt maha jäänud ja jätavad nii üksikisikud kui ka ühiskonnad ette valmistamata globaalsetest probleemidest tulenevate väljakutsetega toime tulekuks.
Inimpotentsiaali piiratakse kunstlikult ja see on tohutult ala-kasutatud. See kõik on teravas vastuolus pedagoogide ja ajuekspertide järeldustega, kes üldjoontes nõustuvad, et õppimisel ei näi olevat praktiliselt mingeid piiranguid.
Hariduse ebaõnnestumine piirab meie suutlikkust
Kahjuks tähendab see õppimise ebaõnnestumine, et inimeste valmisolek on ülemaailmsel tasandil vähe arenenud. Õppimine on selles mõttes palju enamat kui lihtsalt järjekordne globaalne probleem: selle läbikukkumine kujutab endast probleemide põhiküsimust, sest see piirab meie võimet tegeleda kõigi teiste probleemidega, millega silmitsi seisame. Pikaajaliseks ellujäämiseks, eriti turbulentsi ja ebakindluse, muutuste või katkestuste ajal, on hädavajalik teist tüüpi õppimine kui tänane praktika. See on õppimisviis, mis võib tuua muutusi, uuenemist, ümberkorraldamist ja probleemide ümbersõnastamist – see, mida me nimetame uuenduslikuks õppimiseks.
Innovatiivne õppimine tugineb šokisündmustel
Läbi ajaloo on uuendusliku õppimise stimuleerimiseks kasutatud tavapärane valem olnud tugineda sündmuste šokile. Äkiline nappus, sissetungidest tingitud hädaolukord, ebaõnn ja katastroof on katkestanud traditsioonilise õppimise voolu ja tegutsenud – sageli valusalt, kuid tõhusalt – ülimate õpetajatena.
Isegi praegu inimkond justkui ootab jätkuvalt sündmusi ja kriise, mis katalüüsiksid või kehtestaksid primitiivse õppimise mingi šokiga.
Šokke põhjustavad inimesed
Kuid globaalsed dilemmad, mis on inimtekkelised, toovad kaasa ühe uue ohu – et šokk võib lõppeda surmaga. See võimalus, ükskõik kui kauge see ka poleks, paljastab kõige selgemalt tavapärase õppimise kriisi: esmane sõltuvus õppimisest mitte ainult ei blokeeri uuendusliku õppimise tekkimist, vaid muudab inimkonna šoki suhtes üha haavatavamaks. Ja praegustes ülemaailmse ebakindluse tingimustes on šoki läbi õppimine katastroofi valem.
Elu muutused Maal on palju sügavamad kui lihtsalt inimliigi hävitamise võimalus sõja, massiivse tuumaõnnetuse, polaarmütside äkilise kadumise või ökosüsteemi pöördumatu hävitamise kaudu.
Isegi juhtudel, mis on vähem ohtlikud elu enda ellujäämisele, võib tuginemine reaktsioonile, kriisijuhtimisele ja isegi näiliselt kergele šokile olla ennasthävitav.
Juhtivad ja viivituse ajad
Globaalsetel väljakutsetel võivad olla ebatavaliselt pikad teostusajad ja kuna traditsioonilisel õppel on kahjuks väga pikk viivitusaeg, on uuendusliku õppe heidutamise oluline risk ja hind see, et hädavajalikud võimalused ei pruugi olla vajalikul ajal enam kättesaadavad. Katse-eksituse meetodil õppimisele omastele vigadele ei ole ruumi, kui teemaks on näiteks suured, tsentraliseeritud ja kulukad energiapaigaldised. Alternatiivsete energiaallikate tundmaõppimine peab toimuma enne, kui seda sunnivad meile peale kõrged energiahinnad, naftanappus või tuumaõnnetused.
Šoki õppimine
Tavapärane šokiõppe muster ei ole piisav, et tulla toime globaalse keerukusega, nagu me seda tunneme. Kui seda ei kontrollita, toob see tõenäoliselt kaasa ühe või mitu järgmistest tagajärgedest:
Kontrolli kaotamine sündmuste ja kriiside üle toob kaasa äärmiselt kulukad šokid, millest üks võib lõppeda surmaga.
Traditsioonilise õppe pikk mahajäämus tagab praktiliselt terve rea korduvate kriiside ärahoidmiseks vajalike võimaluste ohverdamise.
Šokiga õppimisele omane tuginemine asjatundlikkusele ja lühikestele ajavahemikele marginaliseerib ja võõrandab üha rohkem inimesi ja mis veelgi hullem, see nõuab elanikkonnalt pimesi juhiste järgimist.
Suutmatus kriisiolukorras väärtuskonflikte kiiresti lepitada toob kaasa inimväärikuse ja eneseteostuse kaotuse. On selge, et kriiside ohjamine hävitab üksikisiku ja tugevdab totalitaarset lähenemisviisi, mis ei salli teisitimõtlemist.
Kes määrab inimese seisundi?
Neist neljast eeltoodud teest ükskõik millise järgimise netotulemus on see, et inimkond jääb püsivalt sündmustest maha ja allub nii kriisi kapriisidele kui nn ekspertidele, kes võtavad kontrolli sageli varjatud tegevuskavadega. Põhiküsimus, mille see väljavaade tõstatab on see, kas inimkond saab õppida oma saatust juhtima või on need sündmused ja kriisid, mis määravad inimese seisundi.
“Õppimine piiranguteta” peamine eesmärk
Esimene ja põhiline eesmärk on inimeste ellujäämine ja ökosüsteemide taastamine, pannes looduse tagasi oma evolutsioonilisele teele ning võimaluse tekitamine, et igaüks oleks oma parim. Ellujäämine algab piisava toidu, peavarju ja tervise tagamisest. Nende vajaduste piisava rahuldamise tagamiseks on oluline uuenduslik õpe.
On aeg algatada praktiline arutelu õppimise ja inimkonna tuleviku üle, keskendudes uuendusliku õppimise kontseptsioonile. Ma ei väida, et see annab lõpliku kirjelduse õppimise kohta, mis on kohaldatav kõigis ühiskondades. Samuti ei väida ma, et innovaatiline õppimine iseenesest lahendaks ühtegi pakilist probleemi. Siiski peame tutvustama uuenduslikku õppimist kui hädavajalikku eeltingimust mistahes globaalse probleemi lahendamiseks.
*Gunter Pauli on Jaapani 2022. aasta Goi rahupreemia saaja. Ta on Sinise majanduse autor, kirjutanud 365 muinasjuttu, mille on avaldanud Hiina valitsus (tulemas on Scholastic India väljaanded) ja mis on tehtud kättesaadavaks kõigile koolilastele, et edendada uuenduslikku õpet, mis stimuleerib ettevõtlust üldise heaolu nimel.
“Sinine majandus” – aruanne Rooma Klubile on tõlgitud 55 keelde . Sh eesti keelde. Telli raamat siit!
50 aasta jooksul on autorid pidanud tuhandeid loenguid ja esinemisi “Kasvu piirid” teemadel. Kunagise töörühma juht saatis Eesti Rooma Klubile lahkesti vastused küsimustele, mis on enim esitatud ja mis ka meie lugejal tekkida võivad. Suhelnud, tõlkinud ja kirja pannud Tuuli Stewart
Dennis Meadows – 50 aasta tagasi avaldatud uuringu juht
Dennis Meadows oli see, kes 50 aastat tagasi kirjutatud raporti lõpuks ka eesti keeles avaldamisel toeks oli. Sõna “raport” tundub eesti keeles hirmutav. Tegelikult on kergesti loetav ja mõistetav raamatuke mitteteaduslik kokkuvõte mitmeaastasest uuringust, mille viis läbi meeskond teadlasi ja mõtlejaid.
Millest see räägib? Läbi viie valitud komponendi ja nende omavaheliste seoste koostatid matemaatiline mudel World3, mille tulemuseks olid 12 stsenaariumi inimtsivilisatsiooni edasisest käekäigust aastani 2100.
Alates sellest, kui 1972. aastal ilmus esimene väljaanne “Kasvu piirid” (The Limits to Growth), olen pidanud üle tuhande kõne, mis kirjeldasid meie uurimistöö eesmärke, meetodeid, tulemusi ja tagajärgi. Publikut on olnud rohkem kui 50 riigist. Nad olid vanuses 6 kuni 70+ aastat ja ametid noortest üliõpilastest kõrgemate valitsusametnike ja kuninglike kõrgusteni. Mõned elasid Nõukogude Gruusia või Jaapani kaugetes mägikülades; teised olid suurlinnade nagu New York, Viin, Pariis, Havanna, Soul, Xian elanikud.
Kõigil neil erinevatel inimestel oli palju ühiseid arusaamu ja muresid. Sellest tulenevalt käsitlesin ikka ja jälle paljusid samu küsimusi, kommentaare ja vastuväiteid.
Käesolevas artiklis võtan kokku 19 kõige levinumat küsimust ja esitan lühendatud, mittetehnilised kokkuvõtted oma tüüpilistest vastustest. Muidugi võib ükskõik milline allpool loetletud küsimus olla ja on sageli olnud terve raamatu teema. Need, kes on huvitatud sellisest detailsusest, peavad otsima vastuseid mujalt.
Minu eesmärk selle esseega on anda igale lugejale arusaam sellest, kuidas ma praegu maailma väljavaateid näen. Minu vaated tulenevad tuhandete raportite põhjalikust lugemisest, intensiivsest probleemide arutamisest sadade professionaalsete kolleegidega, professionaalsete uuringute läbiviimisest 5 aastakümne jooksul ning mõtisklemisest isikliku elu sündmuste ja otsuste üle.
Ma võiksin iga oma vastuse põhjendamiseks tsiteerida kümneid viiteid, kuid ma ei tee seda. Ma ei püüa tõestada, et iga vastus on õige. Tõepoolest, minu allpool toodud vastused on alati puudulikud ja mõned neist osutuvad kindlasti vähemalt osaliselt ekslikuks. Igal juhul ei ole enamikul olulistest küsimustest ühest lihtsat vastust. Kui mõni neist seda teeb, siis ma ei tea veel, milline see on.
World3 loodi selleks, et anda ülevaade maailma rahvastiku ja materjalitarbimise kasvu põhjustest ja tagajärgedest piiritletud planeedil. Mudel saavutas selle eesmärgi. Selle eesmärk ei olnud anda ülevaadet demograafilise ja majandustegevuse vähenemise dünaamikast pärast nende kasvu peatumist.
See kiire, kogu planeeti hõlmava kasvu ajastu on olnud meie liigi ajaloos ainulaadne. MIT-i meeskond tunnistas alati, et selle ülemaailmse kasvufaasi lõpp toob kaasa tohutuid muutusi maailma paljude rahvaste poliitilistes ja majanduslikes kultuurides. Me ei püüdnud neid muudatusi World3-sse lisada ja meie raportid ei spekuleerinud nende üle kunagi.
Kuna isegi tulevase füüsilise kasvu üldist rada ei olnud võimalik kindlalt prognoosida, esitasime oma aruande 1972. aasta väljaandes 12 erinevat stsenaariumi – 12 erinevat võimalikku teed inimpopulatsiooni ja materiaalse majanduse arenguks. Nende stsenaariumide loomiseks testisime 12 erinevat eelduste kogumit meie hinnangute täpsuse, tulevikutehnoloogia mõju ja sotsiaalsete reageeringute olemuse kohta.
Me ei pidanud ühtegi arvutiprojektsiooni kõige tõenäolisemaks tulevikuks. Kuid mitmed hiljutised sõltumatud uuringud on leidnud, et üks meie stsenaariumidest, joonis 35 1972. aasta raamatus, jälgib ajaloolisi andmeid suhteliselt hästi aastatel 1970–2010. See stsenaarium on esitatud allpool joonisel 1. See ilmub siin muutmata kujul oma 1972. aasta originaalist, välja arvatud kahe vertikaalse riba lisamine. Üks rida näitab meie raamatu ilmumiskuupäeva ja teine näitab umbes praegust aega.
Sellest stsenaariumist on saanud mõjukas paradigma, mille kaudu tõlgendan praeguseid sündmusi ja ennustan tulevikku. Selle põhijooned kajastuvad minu vastustes allpool.
Enne nende vastuste esitamist pakun välja neli hoiatust.
Minu arvamused maakera tuleviku kohta kujunesid suures osas välja enne, kui mul oli praegune arusaam kliimamuutuste tagajärgedest meie liikidele ja enne seda, kui Covid-19 viirus oli hakanud muutma sotsiaalseid väärtusi, majanduslikke trajektoore ja poliitilisi prioriteete. Kümne aasta pärast saadakse paremini aru kliima ja pandeemia mõjust maakera füüsilisele, bioloogilisele ja sotsiaalsele süsteemile. Need ei tõsta kasvu piire.
Kuna ma kirjutan inimeste küsimustele vastates nii, nagu ma rääkisin, näete järgnevas palju koondamisi ja tegematajätmisi. Järgnev küsimuste ja vastuste kogumik ei ammenda kindlasti oluliste murede loetelu. Samuti ei ole järgmisi vastuseid loetletud mingis kindlas tähtsuse järjekorras.
1. Kas Kasvu piirid osutus õigeks?
Esitasime 12 erinevat stsenaariumi selle kohta, kuidas peamised ülemaailmsed tegurid võivad areneda 2100. aastani. Mõned neist stsenaariumidest näitasid, et globaalne ühiskond areneb jätkusuutlikult suhteliselt kõrge rahvastiku- ja materjalitarbimise taseme suunas. Teised näitasid, et rahvaarv ja majanduskasv ületasid maakera taluvusvõime enne selle sajandi keskpaika ja vähenesid. Tegelikkus jääb kuhugi sellesse vahemikku.
Joonis 1: Maailm3 stsenaarium, mida pean kõige kasulikumaks - joonis 35 1972. aasta raamatus
Asjakohasem on küsida, kas mudel on kasulik, kui kas see on täpne. World3 on endiselt kasulikum alus globaalsete probleemide mõistmiseks kui paljud mudelid, mille sel ajal töötasid välja majandusteadlased, kes meie töö viiskümmend aastat tagasi ümber lükkasid.
2. Miks te ei püüdnud tulevikku ennustada?
Kui süsteemi käitumist mõjutavad ainult füüsilised jõud ja neid reguleerivad seadused on terviklikult ja täpselt mõistetavad, näiteks paljudes astronoomia valdkondades, saab tuleviku aspekte väga täpselt ennustada. Näiteks on võimalik ennustada, millal ja kus toimub järgmine kuuvarjutus mõne sekundi vahemikus isegi sajandeid tulevikus.
Kui aga inimese vaba tahe mõjutab süsteemi käitumist, on mõjukad tegurid vaid puudulikud ja ligikaudu teada. Siis ei ole võimalik täpselt ja kindlalt ennustada.
See ei tähenda, et igasugune tulevik oleks võimalik. Isegi kui on võimatu kindlalt öelda, mis juhtub, on sageli lihtne kirjeldada paljusid tulevikke, millel pole mingit võimalust. Füüsilised konstandid ei muutu. Termodünaamika seadusi ei tunnistata kehtetuks.
Näiteks kui tulevikus oleks võimalik jää sulamistemperatuuri tõsta, saaks liustike väheneva ulatuse ümber pöörata. Ma ei oska täpselt ennustada, milliseid poliitikaid inimkond kliimamuutuste vastu võitlemiseks rakendab, samuti ei saa ma kindlalt ennustada, kui palju liustikke aastal 2100 veel eksisteerib. Kuid ma võin absoluutselt välistada igasuguse tuleviku, mis eeldab, et inimkond muudab vee sulamistemperatuuri.
3. Kas edusammud arvutites alates 1972. aastast on võimaldanud luua paremaid globaalseid mudeleid?
Mõnedes globaalsetes analüüsides, näiteks ilmaennustuses, on võimsamad arvutid olnud tohutuks õnnistuseks. Arvutisimulatsioonid võimaldavad nüüd meteoroloogidel teha palju üksikasjalikumaid, täpsemaid ja pikemaid ilmaprognoose, kui oli võimalik viiskümmend aastat tagasi. Teadusliku mõistmise areng selle aja jooksul oli nende edusammude tegemiseks hädavajalik, kuid see ei oleks olnud väga kasulik, kui kasvav arvutivõimsus ei oleks võimaldanud neid uusi teadmisi ilmamudeli simulatsioonidesse kaasata.
Muud tüüpi globaalsete analüüside puhul, näiteks sellised, mis on esitatud raamatus ” Kasvu piirid”, on piirangud tingitud peamiselt tõsistest puudustest sotsiaalse käitumise mõistmisel. Meie globaalne mudel oli 1972. aastal suhteliselt lihtne, sest teaduslik arusaam inimkäitumisest oli suhteliselt lihtne.
Kuna see arusaam ei ole sellest ajast alates märkimisväärselt arenenud, ei ole riistvara täiustused – andes meile suurema mälu ja kiirema töötlemise – võimaldanud World3-ga võrreldes palju paraneda. Kuid tarkvara areng on uurimisprotsessile tohutult abiks olnud. Arvutimodelleerimise simulatsioonikeelte kasutamine on viimase viie aastakümne jooksul muutunud palju lihtsamaks. See on eelis, kuid see võimaldab meil mudeleid lihtsalt ja kiiremini konstrueerida ja analüüsida. See ei lase meil mudeleid täpsemalt teha.
4. Miks jätsite hinnasüsteemi oma mudelist välja?
World3 ei välistanud kõiki hinnateooria elemente. Esindasime üksikasjalikult tootmise ja tarbimise pikaajalisi tegureid.
Tootmise ja tarbimise vastastikuse mõju lühiajalise dünaamika modelleerimisel on oluline lisada selgesõnaline hind. Näiteks minu esimene raamat ” Toorme tootmistsüklite dünaamika[1]” põhines mudelil, mis sisaldas täpseid eeldusi hinnamuutuste põhjuste ja tagajärgede kohta.
Pikaajalist dünaamikat saab siiski mõista ilma hinda lisamata. Sel sajandil on tarbimise domineeriv mõju kahanemine. Te ei saa tarbida midagi, mida teil pole, olenemata selle hinnast. Kahanemine on termodünaamiline protsess. Ammendunud ressursi hinna tõstmine ei vähenda võluväel selle entroopiat ega tekita seda maapinnal rohkem.
Hinnamuutused võivad sageli stimuleerida nappide materjalide alternatiivide tootmist ja kasutamist. Kuid World3 koondab kõik taastumatud loodusvarad ühte varusse. Seega eeldab see kaudselt, et asendamiseks on lõpmatuid võimalusi.
Seetõttu käsitlesime energiakütuseid, kivisütt, naftat ja gaasi asendatuna teiste taastumatute ressurssidega, nagu vask, fosfaat. Ilmselgelt nad ei ole. Kuna taastumatute ressursside lõpmatu asendamine ei ole praktikas võimalik, on meie mudeli prognoosid liiga optimistlikud.
Hinnad on olulised lühiajaliste probleemide mõistmiseks, kuid pikemaajaliste probleemide analüüsimisel võivad need olla sügavalt eksitavad. Näiteks võib põllumajandusliku tootmise majanduslik väärtus suureneda isegi siis, kui inimeste nälg kasvab. See paradoks tekib siis, kui toimub nihe kohapeal tarbimiseks mõeldud madala hinnaga toitainete kasvatamiselt kõrge hinnaga luksuskaupade pakkumisele ekspordiks – näiteks manioki asendamine roosidega. Sel põhjusel väljendab World3 toiduainete tootmist kalorite, mitte dollarite järgi.
5. Kas uued tehnoloogiad lubavad meil globaalseid piiranguid eirata?
On eksitav rääkida ühest tehnoloogiast kui universaalsest lahendusest ja kujutada ette, et see tekib kiiresti ja spontaanselt, sellel on oma eesmärgid ja see tegutseb iseseisvalt. Vastupidi! Tehnoloogia on väga spetsiifiline. Näiteks tehnoloogiad, mis võitlevad pandeemiaga või hõlbustavad telekommunikatsiooni, ei kompenseeri nafta ammendumist. Tehnoloogia on integreeritud tööriistadesse, mis tavaliselt luuakse aeglaselt ja suurte kuludega, et aidata nende arendajatel saavutada isiklikke, poliitilisi või ettevõtte eesmärke. Uute tehnoloogiate loomine ja rakendamine nõuab tavaliselt aastaid aega ja suuri finantsinvesteeringuid. Selliseid investeeringuid teevad enamasti ainult need, kes loodavad neist kasu saada. Ja tavaliselt ei looda arendajad globaalsete probleemide lahendamisest kasu saada, sest enamik inimesi ei suuda või ei taha globaalsete probleemide lahendamise eest maksta.
Võtke näiteks lihtne haamer. See on elegantne tehnoloogia, kuid keegi ei soovita, et see lahendaks iseseisvalt probleeme. Selle potentsiaali hindamiseks peate teadma, kes seda kasutab ja mis eesmärgil. Peene puusepa käes võib haamer hõlbustada ilusate, kasulike objektide loomist. Kuid see sama haamer psühhopaadi käes võib hõlbustada hävitamist ja surma. Enamikul tehnoloogiatel on sarnane potentsiaal nii heas kui halvas. Erinevus ei seisne tehnoloogias, vaid selle kontrollijate eesmärkides.
Motivatsioonid ja institutsioonid, mis uusi tehnoloogiaid loovad, on üldiselt samad, mis on tekitanud olemasolevaid globaalseid probleeme. On naiivne ette kujutada, et need institutsioonid hakkavad äkki kasutama oma uusi võimalusi, et lahendada probleeme, mida nad on varem oma varasemate tehnoloogiatega põhjustanud.
Tegelikult on globaalsete probleemide vähendamiseks vajalikud tehnoloogiad juba olemas[2], kuid motivatsioon neid sel eesmärgil kasutada ei ole. Nii et ilma muutusteta institutsioonides ja motivatsioonides, mis reguleerivad uute vahendite väljatöötamist ja kasutamist, jäävad probleemid püsima, olenemata sellest, milliseid tehnoloogiaid me arendame.
6. Kas World3 võtab arvesse sõdu?
Maailm3 ei sisalda oletusi vägivaldse konflikti põhjuste või tagajärgede kohta. Me jätsime sõja välja, sest selle põhjuste kohta ei olnud üldtunnustatud teooriat. Ilma selle konsensuseta ei olnud teaduslikku alust sõjapidamise lisamiseks mudelisse.
Muidugi tuleb ka tulevikus sõdu, kuid need ei tõsta kasvu piire. Seega sõja tagajärgede välja jätmine muutis meie mudeli tulemused liiga optimistlikuks.
7. Kui palju inimesi võiks Maal ära elada?
Elanikkond, mida on võimalik meie planeedil säilitada, sõltub olulisel määral planeedi ressursside tootlikkusest ja eesmärkidest, mis meil on inimeste seisundi jaoks – nende õigluse, vabaduse, tervise, energia- ja materjalitarbimise taseme osas. Kui me oleme nõus, et väike osa elanikkonnast kontrollib suuremat osa maakera rikkusest ja rakendab keskset kontrolli suure osa inimkonna üle, kes elab materiaalses vaesuses, halva tervise ja vähese vabadusega, suudaksid mitmed miljardid inimesed tõenäoliselt maa peal enam-vähem lõputult ellu jääda.
Kui me selle asemel tahame, et maakera rahvad elaksid pikka ja tervislikku elu suhtelise materiaalse jõukuse, hea tervise ja märkimisväärse vabadusega ning võrdse heaolu ja poliitilise võimuga, jääb jätkusuutlik rahvastiku tase kindlasti praegustele arvudele palju alla. Ma usun intuitiivselt, et planeet Maa suudaks jätkusuutlikult toetada võib-olla miljardit inimest elatustasemel, nagu täna Itaalia või Lõuna-Korea omad.
Ükskõik, milline on parim hinnang jätkusuutlikule rahvastikutasemele tänapäeval, väheneb see kiiresti, kuna tehnoloogia areng ei suuda kompenseerida inimkonna kiireneva tarbimise ja maakera ressursside halvenemise tagajärgi. Maailm3 näitas selgelt, et globaalsetele probleemidele reageerimise edasilükkamine jätab inimkonnale üha vaesemad võimalused,
8. Kuidas saab maailma rahvaarvu vähendada?
Maailma rahvastik väheneb, olenemata sellest, kas me püüdleme selle tulemuse poole või mitte. Kui seda ei vähendata ennetava sotsiaalse sekkumise kaudu, vähendatakse seda ökoloogiliste jõudude kaudu. Meilt nõutakse tahtlikku tegutsemist ainult siis, kui püüdleme selle poole, et vähenemine oleks rahumeelne, õiglane ja järkjärguline.
Iga populatsioon väheneb vaid siis, kui selle suremus ületab sündimuse. Väljaränne võib mõnes piirkonnas vähendada rahvastiku taset, kuid ilmselgelt ei ole see kogu maailma jaoks asjakohane.
Suremuse vähendamine on universaalselt omaks võetud eesmärk. Seega on ainus poliitiliselt realistlik ja ennetav võimalus elanikkonna vähendamiseks vähendada sündimust viljakuse olulise vähendamise teel.
Ülemaailmne viljakus on juba aeglaselt langemas. Kuid rahvaarv kasvab endiselt ja materjalitarbimine on juba kaugelt-kaugelt üle jätkusuutliku taseme, samal ajal kui planeedi toetusvõime on langemas. Ilma kiireloomuliste jõupingutusteta kiirendada viljakuse langust koos rikkuse ümberjaotamisega, et aidata vaesematel elanikkonnarühmadel tippkoormuse ületamise perioodiga toime tulla, suureneb suremus järgmistel aastakümnetel, et taastada mingisugune ökoloogiline tasakaal.
Kogu ajaloo jooksul on suremuse suurendamiseks olnud kolm võimalust – nälg, katk ja sõda. Kuigi enamik inimesi ei pea ühtegi neist meetmetest atraktiivseks, on need kaudsed valikud, kui poliitilised ja usulised huvid blokeerivad edukalt kõik süstemaatilised jõupingutused viljakuse olulise vähenemise saavutamiseks kogu maailmas.
9. Kas pooldate rahvastikukontrolli poliitika kehtestamist?
Mõned inimesed on püüdnud kasutada meie raportit sellise poliitika õigustamiseks. Me ei teinud seda kunagi. Meie raport ei põhjustanud neid jõupingutusi. Samuti ei õigusta see neid.
Tegelikult on peamine probleem ületarbimine, mitte ülerahvastatus. Keskmise inimese tarbimine arenenud riigis teeb globaalsele ökosüsteemile palju rohkem kahju kui vaesema riigi tüüpilise kodaniku tarbimine.
Igal juhul tundub, et sunnimeetmed on pikemas perspektiivis suhteliselt ebatõhusad. Meie mudel sisaldas paljusid viljakuse mõjusid, nagu tervis, sissetulekute tase ja kaasaegsete rasestumisvastaste meetmete kättesaadavus. Leidsime, et lihtsalt naistele õiguse andmine otsustada oma soovitud perekonna suuruse üle ja kontrollida oma viljakust, kui seda kombineeritakse võrdsuse, hariduse ja materiaalse heaolu suurendamise meetmetega, annaks kõige tõhusamad ülemaailmsed tulemused.
10. Kuidas saate toetada majanduskasvu peatamist, kui rikaste ja vaeste vahel on endiselt suur lõhe?
Meie analüüs ei toetanud seda ega ühtegi teist poliitikat. See kasutas World3 lihtsalt selleks, et määrata kindlaks erinevate meetmete kasutuselevõtmise võimalikud pikaajalised tagajärjed.
Tänapäeva rikkamad riigid on kasutanud oma poliitilist, majanduslikku ja sõjalist jõudu oma privileegide säilitamiseks. Hinnang, et selline ekspluateerimine on ebaeetiline ja jätkusuutmatu, ei muuda seadusi, mis reguleerivad maakera füüsikalisi ja bioloogilisi protsesse. Meeldib see meile või mitte, kuid need seadused viitavad sellele, et maakera elanikkond on jõudmas faasi, kus väheneb rahvastiku arv ja väheneb keskmine materjalitarbimine. Muidugi püüavad rikkad ja võimsad säilitada seda, mis neil on. Kui see õnnestub, kasvab lõhe rikaste ja vaeste vahel veelgi.
11. Miks on endiselt võimalik saada ressursse, mis teie prognooside kohaselt ammenduvad aastaks 2000?
Meie raamatus avaldatud 12 stsenaariumi analüüsid ei sisaldanud isegi ühtegi viidet konkreetsele mineraalile – veel vähem ennustasid selle täielikku ammendumist. Me ei oleks saanud konkreetse materjali kohta midagi prognoosida, sest World3 ei eristanud isegi mineraale. Mudeli võrrandid määratlesid ainult ühe varu tootmise ja tarbimise sildiga Ressursid. Ja see varu ei lähe üheski meie simulatsioonis nulli. Näiteks joonisel 1 prognoositakse, et World3 Resources varud sisaldavad 2100. aastal endiselt 15% materjalidest, mis olid algselt kättesaadavad 1900. aastal.
Mis on siis laialt levinud eelduse allikas, et me ennustasime konkreetse materjali ammendumist? Tõenäoliselt sai see alguse Ronald Bailey 1993. aasta raamatust “Ecoscam“. Oma peatükis geofüüsikaliste piiride kohta esitas ta meie 1972. aasta raamatu tabelis 4 toodud andmed valesti. Ignoreerides 13 tsitaati, mille esitasime nende allikate näitamiseks, vihjas ta, et numbrid on tootnud World3.
Need ei olnud. Selles tabelis esitatud andmed pärinesid peamiselt US Geological Survey kokkuvõttest 19 olulise mineraali ja kütuse kohta. Kasutasime andmeid ainult selleks, et illustreerida mõningaid olulisi erinevusi staatilise ja eksponentsiaalse reservi eluea indeksite vahel, kahte erinevat ressursside kättesaadavuse näitajat.
Me märkisime selgesõnaliselt, et meie illustratsioonid ei ennustanud meie näidetes ühegi materjali tegelikku ammendumist. Oma raamatu 63. leheküljel kirjutasime: “Muidugi määravad taastumatute ressursside tegeliku kättesaadavuse järgmise paarikümne aasta jooksul palju keerulisemad tegurid.” Leheküljel 66 kirjutasime: “Arvestades praeguseid ressursitarbimise määrasid ja nende määrade prognoositavat kasvu, on suur osa praegu olulistest taastumatutest ressurssidest 100 aasta pärast äärmiselt kulukad.” Ma usun endiselt, et see osutub tõeks.
12. Kas merest ressursside hankimine lubab meil ammendumist ignoreerida?
Merel põhinevaid mineraale on kahte asjakohast kategooriat – need, mis on lahustunud merevees, ja need, mis on koondunud süvamere põhjas asuvatesse sõlmedesse. Mõned lahustunud materjalid, näiteks sool, võivad olla toodetud ökonoomselt merest. Kuid enamik neist on liiga lahjendatud, et olla tootmise sisendiks. Nende koondamiseks vajalik kapital ja energia oleksid väärtuslikumad kui materjalid, mille need kättesaadavaks tegid.
Kasvavad kaubanduslikud jõupingutused mineraalide saamiseks süvamere sõlmedest – peamiselt mangaanist, aga ka niklist, koobaltist ja vasest. Võib-olla arenevad need jõupingutused, et pakkuda nende väheste elementide olulisi allikaid – ja võib-olla need ei tee seda.
Isegi kui need on edukad, ei väida keegi, et need vähesed materjalid, mis on potentsiaalselt kättesaadavad süvamerekaevandamisest, on kunagi saadaval sellises koguses või mitmekesisuses, mis on vajalik tööstusühiskonna säilitamiseks. Igal juhul häirib see protsess sügavalt mere ökosüsteemide õrna keskkonda piirkondades, kus taastumine on väga-väga aeglane protsess – see toimub alles sajandite või aastatuhandete jooksul.
Miks usub globaalne kohort, mis juhtub olema elus täna, vaid üks 15 000 põlvkonnast, mille meie liik on siin maa peal tootnud, kaudselt, et ainuüksi temal on moraalne õigus ammendada kogu planeedi kõrgetasemeline energia ja materjalid ning kahjustada selle keskkonda, jättes tulevastele põlvedele vähem?
13. Kas uued energiaallikad lasevad inimkonnal toime tulla fossiilkütuste ammendumisega?
Enamik täna arutatud potentsiaalsetest uutest energiaallikatest annab ainult elektrit. Elekter on hädavajalik, kuid see on väga väike osa kogu energiast, mida on vaja kapitalimahuka majanduse toetamiseks. Tööstusühiskond kasutab energiat neljas erinevas vormis:
elekter,
madalatemperatuuriline soojus,
kõrge temperatuuriga soojus ja
transpordikütused.
Viimast kolme saab pakkuda elektriga piiratud rakendustes. Kuid üleminek asendajatele on liiga aeglane, liiga kulukas ja liiga ebatõhus, et säilitada praegust globaalset tööstusmajandust.
Lisaks on nn taastuvatel energiaallikatel palju tõsiseid kõrvalmõjusid, mis takistavad nende arengut. Kuigi paljude taastuvate tehnoloogiate “kütus” on “tasuta”, st. ilma piirkuludeta kättesaadav kapital, mis on vajalik nendes kütustes sisalduva energia kogumiseks, muundamiseks ja tarnimiseks, ei ole see tasuta. Selle kapitali tootmine nõuab palju nappe materjale ja palju fossiilset energiat. Enamik päikeseenergia allikaid annab ainult vahelduvat energiat. Seega tuleb neid täiendada, et asendada need traditsiooniliste allikatega majanduses, mis nõuab järjepidevust ja usaldusväärsust.
On kasulik otsida ja rakendada uusi energiaallikaid. Kuid ei ole mingit võimalust, et need kõrvaldaksid kliimamuutused või lubaksid maakera rahvastel säilitada praegused kasvumäärad.
14. Miks te ei lisanud lahendusena tuumaenergiat?
Tuumaenergia ei paku ei teostatavat ega eetilist lahendust probleemidele, mida me oma raamatus käsitlesime.
Tuumareaktorid annavad ainult 10% kogu maailma elektrist. Elekter on vaid väike osa energiast, mis on vajalik praeguse tsivilisatsiooni alalhoidmiseks. Pärast seitse aastakümmet kestnud enneolematuid toetusi, poliitilist toetust, sallivust nende mürgiste jäätmete suhtes ja teadmatust nende panusest tuumarelva levikusse annavad tuumareaktorid endiselt vaid 4% ülemaailmsest energiast. On fantaasia ette kujutada, et need tõstavad kunagi kasvu piire.
Fukushima ei olnud ühekordne anomaalia. See oli lihtsalt järjekordne näide sellest, et keerulisi tehnoloogiaid ei saa muuta ohutuks. Inimeste loodud süsteeme ei saa 100 protsenti eraldada inimlike vigade tagajärgedest. Atraktiivne globaalne tulevik tuleb ainult siis, kui tuginetakse tehnoloogiatele, mis võivad ohutult ebaõnnestuda.
Vastutasuks väikese kasu eest väikesele elanikkonnale, mis ulatub üle paarikümne aastakümne, sunnib tuumaenergia inimkonda tegelema eksistentsiaalsete mürgiste jäätmete probleemidega, mis kestavad sajandeid või aastatuhandeid.
Kui inimühiskond pühendaks kogu raha, jõupingutused, tehnilised teadmised ja poliitilise toetuse, mida tuumaenergiatööstus praegu otsib, hoopis muude lahenduste väljatöötamisele, oleksid tulemused palju kasulikumad.
15. Kuidas on teie 1972. aasta stsenaariumid seotud tänapäeva kliimamuutustega?
Kliimamuutus ei olnud viiskümmend aastat tagasi tõsine probleem. World3 ei sisalda ühtegi konkreetselt selle teemaga seotud võrrandit ja kliimamuutusi meie 1972. aasta raamatus ei käsitletud. Avaldasime graafiku, mis näitab CO2 eksponentsiaalset tõusu atmosfääris aastatel 1860–1970. Me kirjutasime, et “see atmosfääri CO2 suurenemine lakkab lõpuks, loodetakse, enne kui sellel on olnud mõõdetav ökoloogiline või klimatoloogiline mõju.” Ma usun, et see oli ainus viide kliimamuutusele meie esimeses raportis.
Meie raamatu hilisemad väljaanded pöörasid rohkem tähelepanu kliimamuutustele kui selle tõestus ja teaduslik arusaam sellest kasvas. Kuid me ei otsustanud, et meie raamatu järgnevate väljaannete mudelis on vaja muuta mingeid struktuurilisi eeldusi, kuna jõudsime järeldusele, et kliimamuutused ei tõsta kasvu piire. Selle asemel hoiab see ära rahvastiku ja majanduse kiire taastumise pärast nende haripunkti järgmistel aastakümnetel.
Kliimamuutus on üks peamisi eksistentsiaalseid ohte selle planeedi tööstusühiskonnale. Kuidagi võluväel selle kõrvaldamine jätaks ikkagi alles muud tõsised probleemid, nagu rahumeelne eemaldumine sügavast sõltuvusest fossiilkütustest ja mullaerosiooni peatamine. Kuid ei ole maagilist viisi, kuidas vältida sügavaid häireid, mis tekivad järgmistel aastakümnetel ja sajanditel kliimamuutuste tagajärjel.
Kliimahäired vallandas fossiilkütuste põletamise hüppeline kasv ühiskonnas. Kuid isegi kõigi CO2 heitkoguste imekombel peatamine tänapäeval jätaks inimkonna ikkagi toime tulema sajandite või aastatuhandete pikkuste kliimamuutustega, sest varasemad kasvuhoonegaaside heitkogused mõjutavad ökosüsteemi sajandeid ja kliimamuutusi juhib üha enam selle enda sisemine dünaamika.
Planeedi atmosfääri soojussisaldus on tõusnud piisavalt kõrgele, et aktiveerida üha enam kliimasüsteemi positiivseid tagasisideahelaid, nagu peegeldava jääkatte sulamine ja metaani eraldumine tundrast. Kliimamuutuste dünaamikat juhivad seega üha vähem inimtegevus ja üha enam planeedi biofüüsikalise keskkonna tugevdavad mehhanismid.
Inimkond hoolib äkki kliimamuutustest, kuid kliimamuutused ei hooli inimkonnast. Oma umbes 300 000 aasta jooksul sellel planeedil on homo sapiens kohanenud mitu korda kliimaga, mis on drastiliselt erinev sellest, mida ühiskond täna naudib. Seetõttu ei eelda ma, et kliimamuutus kõrvaldab meie liigid planeedilt. Kuid kliimamuutused hävitavad kindlasti suure rahvaarvuga, fossiilenergiamahuka ja kõrge materiaalse tasemega ühiskonna alused.
16. Mida peate kõige olulisemaks probleemiks, millega me täna silmitsi seisame?
Need probleemid, nagu kliimamuutused, liikide väljasuremine ja plastijäätmete kasvav hulk, mida nimetatakse probleemideks, on tegelikult sümptomid.
Nii nagu peavalu võib olla signaal vähist, on tänapäeval paljud raskused sümptomid materjali tarbimise tasemest, mis on kasvanud üle planeedi jätkusuutlike piiride.
Aspiriin võib muuta patsiendi enesetunde ajutiselt paremaks, kuid põhiprobleemi ei lahendata ilma vähirakkude kontrollimatut kasvu peatamata kehas.
Kliimamuutuste, mullaerosiooni või reostuse leevendamine võib samuti ajutiselt inimesi ennast paremini tundma panna, kuid inimkond seisab silmitsi eksistentsiaalsete probleemidega, kuni rahvastiku ja materjalitarbimise kontrollimatu kasvu põhjused on kõrvaldatud.
17. Kas pooldate teistsugust valitsemisvormi?
Kõik kaasaegsed poliitilised süsteemid on võimetud tõhusalt toime tulema pikaajaliste globaalsete probleemidega, nagu kasvav püsiv reostus, kasvav majanduslik ebavõrdsus, tuumarelvade levik ja kliimamuutused. See ei ole demokraatlikele riikidele ainuomane läbikukkumine. Selle üldise ebaõnnestumise tunnistamine lihtsalt tunnistab reaalsust; see ei tähenda, et ühte valitsemisvormi eelistatakse isiklikult teisele.
Inimrühmad on selle mitmesaja tuhande aasta jooksul, mil meie liik on sellel planeedil elanud, kasutanud palju erinevaid valitsemisvorme – monarhia, demokraatia, oligarhia, teokraatia, aristokraatia ja paljud teised.
Kõik need erinevad juhtimissüsteemid võivad potentsiaalselt suunata inimkonda jätkusuutlikuma tuleviku poole, kui see peegeldab muret võrdsuse, keskkonna, vastupanuvõime ja heaolu pärast ning peab ajas ja ruumis kaugeid mõjusid sama oluliseks kui neid, mis on lähedased. Ükski juhtimissüsteem ei loo atraktiivset tulevikku, kui see peegeldab vastandeid.
Jätkusuutlik valitsemine nõuab institutsioone ja kultuuri, millel on võime valida ja toetada lühiajalisi ohvreid, et tagada pikaajaline kasu. Siiani ei ole ükski praegustest riiklikest juhtimissüsteemidest näidanud üles erilist kalduvust sundida oma kodanikke tegema lühiajalisi ohverdusi teiste pikaajalise heaolu nimel.
Meie liikide allakäik on paratamatu ilma inimeste murepiiride avardumiseta – aja ja ruumi ulatuses, mille jooksul nad võrdlevad kaalutavate alternatiivide tajutavaid kulusid ja tulusid.
Paljudele probleemidele on omane inerts, mis põhjustab nende avanemist aastakümnete, sajandite või veel pikema aja jooksul. Ja ühes kohas kehtestatud poliitikal on sageli tagajärjed kaugel. Meetmed, mis muudavad need probleemid lühiajaliselt ja kohalikul tasandil vähem tõsiseks, muudavad need pikemas ja kaugemas distantsperspektiivis tõsisemaks.
Poliitilistesse, majanduslikesse ja kultuurilistesse süsteemidesse on põimitud palju mehhanisme, mis soosivad lühiajalist perspektiivi vastandina pikale perspektiivile – sagedased valimised, igapäevased aktsiaturu aruanded, investorite eelistused lühikesteks tasuvusaegadeks ja meedia lühike tähelepanu.
Senikaua, kuni sellised mehhanismid on ülekaalus ja poliitikat hinnatakse ainult nende vahetute ja kohalike tagajärgede põhjal, ei ole võimalik vältida majanduskasvu piiramise negatiivseid tagajärgi.
Mul on hea meel, et mul oli õnne kasvada üles suhteliselt liberaalses, õiglases ja rikkumata demokraatias. See pakkus mulle palju eeliseid, kuid nende hulgas ei olnud jätkusuutlikult terve planeet.
18. Mida peate majanduskasvu aeglustumise suurimaks ohuks?
Majanduskasvu aeglustumise suurim oht on meie sotsiaalsele struktuurile. Usk majanduskasvu paratamatusse – rohkem kõigi jaoks – on olnud suurim panustaja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, mis on vajalik tõhusaks valitsemiseks. Süsteemis, kus iga osaleja eeldab, et tal on lõpuks rohkem, on võimalik jõuda üksmeelele isegi tegevuste osas, mis mõnede arvates annavad neile lühikese aja jooksul vähem. Aga kui kõik mõistavad, et kasv pole enam võimalik, kui elu muutub ilmselgelt nullsummamänguks – kui üks saab rohkem, teine peab saama vähem -, siis kaob konsensus. Ükski juhtimissüsteem ei suuda vajalikke muudatusi ellu viia, sest need, kes loodavad vähem saada, blokeerivad tegevuse.
19. Mis oli uuringu suurim edu?
On selge, et meie raport ei muutnud märgatavalt maailma liidrite poliitikat. Täna püüavad kõigi riikide valitsused ikka veel instinktiivselt lahendada kõiki oma probleeme majanduskasvu edendades.
Kuid meie raport mõjutas paljude inimeste mõtlemist. Inimesed on mulle sageli öelnud, et “Kasvu piiride” lugemine mõjutas dramaatiliselt nende arusaamist globaalsetest probleemidest ning paljudel juhtudel muutis nende hariduse ja karjääri kulgu.
Meie Rooma klubi projekti suurim saavutus on tuhanded inimesed üle maailma, kes tegelevad nüüd oma igapäevaste isiklike ja professionaalsete väljakutsetega vaatenurgast, et füüsiline kasv ei saa ega saa piiratud planeedil jätkuda ning et vastupidamine, mitte kasv, on lõppeesmärk.
„30 aastat on möödunud ÜRO esimesest keskkonna- ja arengukonverentsist (Maa Tippkohtumine ehk Earth Summit) ja Agenda 21 vastuvõtmisest. „Kasvu piiride“ avaldamisest on möödunud 50 aastat.
Selle 50 aasta sisse mahuvad mõned edulood, suures plaanis ei ole aga märkimisväärset paranemist, osa trende on jätkuvalt muutunud kehvemaks. Rooma Klubi ekspertide arvates ei ole meil nüüd enam 50 aastat muutuste tegemiseks ning senist eluolu toetavate süsteemide kokkuvarisemise ja bioloogiliste liikide edasise väljasuremise vältimiseks on oluline liikuda sõnadelt tegudele: nullheite, looduspositiivsete otsuste ja ning õiglaste ühiskondade poole.
Praeguse üldise teadmuse valguses ei ole rohepööre uus algatus vaid seisneb pigem keskkonnakaitse tegevuste komplekses eesmärgistamises ja eesmärkide saavutamise tempo kasvus.
Riigikantseleis on koostamisel ühtne tegevuskava ja narratiiv, mis loob raamistiku eesmärkidele, tegevuskavadele ja annab detailsematele plaanidele konteksti ja tähenduse.
Eesti Statistika annab ülevaate, milline on Eesti olukord esialgu väljavalitud mõõdikute alusel ja kui kaugel sihtmärkidest oleme.
Kutsume Rooma Klubi ja huvilisi kaasa mõtlema ja soovitusi andma, kuidas kiirendada rohepööret ja ka pöörata tootmise ja tarbimise mustrite negatiivseid trende esmajärjekorras Eestis, aga ka globaalselt.
Põhjusel, et rohepööre puudutab pea kõiki eluvaldkondi, küsime, kuidas vahendada infot nii, et kaasata oluline osa ühiskonnast.“
Ettekandekoosolekule eelneb raamatu “Kasvu piirid” tutvustus – Toomas Kiho, Akadeemia kirjastus. Kohapeal on müügil raamat ettetellija hinnaga. Kui soovid raamatut oma postkasti või eelistad maksta on-line, kasuta seda linki:
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.