„30 aastat on möödunud ÜRO esimesest keskkonna- ja arengukonverentsist (Maa Tippkohtumine ehk Earth Summit) ja Agenda 21 vastuvõtmisest. „Kasvu piiride“ avaldamisest on möödunud 50 aastat.
Selle 50 aasta sisse mahuvad mõned edulood, suures plaanis ei ole aga märkimisväärset paranemist, osa trende on jätkuvalt muutunud kehvemaks. Rooma Klubi ekspertide arvates ei ole meil nüüd enam 50 aastat muutuste tegemiseks ning senist eluolu toetavate süsteemide kokkuvarisemise ja bioloogiliste liikide edasise väljasuremise vältimiseks on oluline liikuda sõnadelt tegudele: nullheite, looduspositiivsete otsuste ja ning õiglaste ühiskondade poole.
Praeguse üldise teadmuse valguses ei ole rohepööre uus algatus vaid seisneb pigem keskkonnakaitse tegevuste komplekses eesmärgistamises ja eesmärkide saavutamise tempo kasvus.
Riigikantseleis on koostamisel ühtne tegevuskava ja narratiiv, mis loob raamistiku eesmärkidele, tegevuskavadele ja annab detailsematele plaanidele konteksti ja tähenduse.
Eesti Statistika annab ülevaate, milline on Eesti olukord esialgu väljavalitud mõõdikute alusel ja kui kaugel sihtmärkidest oleme.
Kutsume Rooma Klubi ja huvilisi kaasa mõtlema ja soovitusi andma, kuidas kiirendada rohepööret ja ka pöörata tootmise ja tarbimise mustrite negatiivseid trende esmajärjekorras Eestis, aga ka globaalselt.
Põhjusel, et rohepööre puudutab pea kõiki eluvaldkondi, küsime, kuidas vahendada infot nii, et kaasata oluline osa ühiskonnast.“
Ettekandekoosolekule eelneb raamatu “Kasvu piirid” tutvustus – Toomas Kiho, Akadeemia kirjastus. Kohapeal on müügil raamat ettetellija hinnaga. Kui soovid raamatut oma postkasti või eelistad maksta on-line, kasuta seda linki:
Tallinn on energiapäeva korraldanud alates 2011. aastast eesmärgiga suurendada linnaelanike teadlikkust energiatõhususest ja kliimamuutustest. Varasemate aastate rõhuasetus energiasäästule on laienenud globaalsemaks planeedi kestvuse teemaks.
Energiapäeva sümpoosion „KASVU PIIRID“ ja sellega seotud tegevuste teemapüstitus lähtub akuutseks teemaks kerkinud planeedi üha kasvavast energiatarbimisest, kriisidest tingitud energiaressursside nappusest ja energiajulgeolekust.
Rooma Klubi 1972. aastal avaldatud uuringu raport „Kasvu piirid“ annab ettekujutuse planeedi rahvastiku plahvatuslikust kasvust, ressursside hukatuslikust tarbimisest, mis on arutu priiskamise ja majanduskasvu soodustamise huvides reaalselt lõppemas ca 50 aasta pärast. Ammu enne ressursside ammendumist.
Täna – 50 aastat hiljem – oleme jõudnud seisu, kus peame nentima raamatu prohvetlikkust ja seniste süsteemide kokkuvarisemise algust vaatamata hoiatustele.
Vene-Ukraina sõda on juba tugevasti mõjutanud meie energiastrateegiat Euroopas. Muutused on aga algusjärgus. Riigid otsivad võimalusi kiireks rohepöördeks. Kasvamisel on piir(id) ees. On tulnud aeg külluse asemel kasinusele orienteeruda ja paljuski ning üsna järsult oma kasvavat mugavust ümber hinnata.
Kuhu ja kuidas me saame edasi kasvada – kas kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, või hoopis tihedaks ja kestvaks? Ressursside võimalikult säästlik kasutamine ehk lihtne talupoja tarkus (näiteks sea kasutamine viimse harjaseni) peab saama ühiskonna vastutusliku mõttelaadi osaks.
Tallinna linna strateegiline plaan on jõuda kliimaneutraalsuseni hiljemalt 2050. aastaks. Euroopa Liidu poliitika ärgitab meid veel ambitsioonikamale ja kiiremale üleminekule. Linn seisab silmitsi suurte väljakutsetega.
Sümpoosion oli linna kodanikele, kohtade arv piiratud.
Paul on majandusteadlane, endine riigiteenistuja, õppejõud ja eraettevõtja.
Kõigis rollides paistund silma isemõtlemise ja “kastist välja” suhtumisega. Aidanud üles ehitada ja analüüsida Eesti riiki selle arengu erinevates etappides.
Küsimus on, kas me oleme valmis arengutega sülle langenud võimalust ära kasutama?
Mis siis jälle valesti või halvasti on? Eesti on ju kõigi mõõdikute järgi maailma üks paremaid õpipaiku, meie haridust just kiidetakse ja seatakse eeskujuks.
Kõik on õige ja me oleme selle üle uhked. Ainult et…
…märkamata on jäänud, et 2020 astusime ühest ajastust teise. Mõõdeti aga seda eelmist ajastut.
Alanud on industriaalne revolutsioon 5.0
Eesti Rooma Klubi
Kuula Forbes haridusest 4.0, mis on juba tänane mitte tulevik: Understanding Education 4.0: The Machine Learning-Driven Future Of Learning
Kuidas peaks ümber korraldama Eesti seni tubli hariduspoliitikat vastavaks 21. sajandi nõudmistele?
Alg- ja põhiharidus
Probleem
Valdkonna põhilisteks probleemideks on (kuid mitte piiratud nendega, sest räägime komplekssüsteemist):
koolide poolt pakutavate teadmiste taseme ebaühtlus;
kvalifitseeritud õpetajate ja kompetentse administratsiooni puudus;
vanemate ja laste arusaam, et õpetaja peab lapse pea tarkust täis valama;
noorte süvenev suutmatus vaimselt keskenduda, ennast ise juhtida ning tööoskuse puudumine;
valitsuse suutmatus tagada tegevuseks vajalike finantside ülekandmine.
Mida me saaksime teha olukorra parandamiseks?
Lahendusi
Neid kompleksseid probleemipuntraid saan ja võiks hakata lahendama mitmest otsast. Esitan mõned mõtted esmastest sammudest, mis kergesti teostatavad.
Asendame õpetaja keskse õppetöö virtuaalse õpikeskkonnaga:
audio- ja videoloengud,
mängulised keskkonnad, mis imiteerivad elulisi probleem ja lasevad õpilastel selles otsida õigeid lahendusi ning kogeda valede vastuste kahjulikku mõju.
Vastavad loengud ja mängud saab ministeerium meie vahvalt e-eestilt sisse osta ja paigutada ühtsesse virtuaalsesse õpikeskkonda. Õpilase õppetöö kulgemist virtuaalses õpikeskkonnas peaks hakkama jälgima, hindama ja juhendama spetsiaalselt selleks loodud algoritm. Selle eestikeelseks arenduseks on ilmselt ka vaja riigihanget, kuid rakendusi võiks näha juba 4-5 kuu pärast ning see looks väga kiire võimaluse selleks, et igaüks saab õppida vastavalt oma võimetele ja teadmisjanule. Nii leeveneb ka eliitkoolide ja tasandusklasside ning erivajaduste süvenev probleem tavakoolis.
Algkoolis peaks õpetaja peamiseks ülesandeks olema õpetada lastele iseendaga toimetulemist, s.t eesmärgi püstitamist, enese juhtimist ja koostööd teiste lastega. Seega õpetaja peaks mitte õpetama teadmisi, vaid õpetama õppimist, õppima õppimist (learnacy ingl.k.) ja koostööd teiste lastega, mis on praeguses koolis suureks ja taas näib et süvenevaks probleemiks.
Üks huvitav näide põhikooli korraldusest on esitatud sõnumis (vt. 4 osa), mis antud inimkonnale väljapoolt ning milles tuuakse eeskujuks sellist haridussüsteemi, milles vanemad lapsed õpetavad (abiõpetajana) nooremaid – sellega luuakse koostöö kultuur ja vastastikuse abistamise valmidus ehk tagatakse ühiskonna sotsiaalne jätkusuutlikkus ning alandatakse oluliselt haridussüsteemi kulusid.
Iseseisev uurimistöö grupitööna, mille tulemused esitletakse kogu klassile on töövorm, mida saab kasutada lisaks isiklikule juhendamisele. Grupitöö oskuse edendamine koolis on ülimalt vajalik, sest kui noored ei õpi selle käigus tekkivaid võimalusi nägema/ konflikte lahendama, saadavad needsamad probleemid neid hiljem ka töös ja elus. Ühistegevuse käigus õpitakse töökohustusi jagama, töö tulemuslikkuse osas tagasisidet andma ning ühist seisukohta kujundama. Uurimistöö avaliku esitlemise käigus kogetakse lisaks esitlemisele, et erinevad inimesed näevad samu asju erinevalt ja kõik need nägemused on osaliselt õiged, s.t toovad välja selle mingid aspektid, kuid pole kõikehõlmavad.
Põhikooli tasemel tuleks teha valik, millised oskused ja teadmised on vältimatult vajalikud ning milliseid pakutakse vaid neile, keda antud valdkond enam vaimustab ja kes tahavad neid teadmisi süvendatult omandada. Põhiteadmised peavad omandama kõik, kuid ülejäänus peab lastel/vanematel olema õigus valida, mida nad tahavad õppida. Seda süvendatud õpet peaks pakkuma oma ala entusiastid ja tegelikud praktikud nii, et silm säraks nii õpetajal kui ka õpilasel. Vastav õppetöö peaks olema kombineeritud, s.t osa nn kontakttundidena koolis, osad võimalusel praktikas ja osa virtuaalkeskkonnas – nii saaksid samad inimesed õpetada noori üle kogu riigi eri koolides ja noored puutuksid kokku tulevase tegelikkusega. Neile, kel selles arengu etapis puudub võimekus vaimselt keskenduda, saaks pakkuda füüsiliste oskuste arendamist erinevates laagrites ja mõtlemistreeningut füüsilise treeningu vorme rakendades. Kuna me oleme juba üle läinud eluaegsele õppele, siis saab vaimseid teadmisi omandada ka hiljem, kui selleks tekib valmidus ja vajadus kuid õpivõime ja -harjumuse kujundamine teatud vanuses on selle baasiks.
Kutseõpe
Gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil tuleks lõpetada samade teadmiste kordusõpe. Selle asemel tuleks pakkuda võimalust valitud valdkonnas süvendada oma teadmisi ning kombineerida see tööga ettevõtetes. Igal noorel peaks olema kohustus igas kuus käia määratud arv päevi tööl mõnes ettevõttes. Alustades kõige lihtsamatest abitöödest ja elades sisse töökeskkonda saab noor hinnata, kas ta tahab antud valdkonnas edeneda karjäärina ning see peaks andma kas motivatsiooni õppida või otsida alternatiive. Ministeeriumi rolliks oleks tasustada noori juhendavate töötajate tööd ja praktilist väljaõpet. Miks mitte ka osaliselt tehtavat praktikat? Sellega väldiksime täna enamasti suhteliselt mõttetuid kulutusi kutsekoolidele jms elukutset õpetavatele õppeasutustele, millede lõpetajad ei kipu erialal töötama (eriti jätkuõppes).
Ülikool
Ülikoolist on üha enam saanud lapsepõlve pikendamise ja sõpruskonna loomise koht, elustiil. See arusaam hakkas süvenema kümmekond aasta tagasi, mil iga aastaga jäi loenguruumi jõudnute arv ja nende huvi omandada teadmisi, järjest väiksemaks. Oluline, kui üldse, oli vaid haridust tõendava dokumendi kätte saamine. Seetõttu tundub, et ka ülikool sellisena nagu see oli, on jäämas ajale jalgu.
Kui noored on õppinud ise ennast juhtima, reaalseid praktilisi eesmärke püstitama ning ennast ja teisi motiveerima, saaks nad teooria omandada virtuaalses keskkonnas just siis kui nad seda tahavad ja suudavad. Õppimine ei ole enam tagumiktunnid, üha enam oleme õppimas erinevates geograafilistes paikades ja ka nt liikumise (kehakultuur?) või rutiinse töö (aiandus?) kõrvalt.
Teadmiste kontrolli enne järgmisele ametile või funktsioonidele asumist peaks läbi viima vastava eriala hindajad (tunnustades seda vastava dokumendiga) või siis töökoht ise, s.t see isik või üksus, mis praktilist tööd juhendama hakkab. Selleni jõuaksime muudatusi nüüd alustades ilmselt kõige varem aastakümne või mõne pärast.
Õhku, rohkem õhku
Praeguse ülikooli probleemiks on ka see, et seaduse järgi peab õppetöö kestma 3-5 aastat ning õppejõududele tuleb selles tagada piisav hõive, mistõttu õppeainete mahtu paisutatakse ja sisu venitatakse isegi siis, kui sellises mahus midagi sisuliselt väärtuslikku pakkuda pole. See võib olla ka üks põhjus, miks noored on kaotanud huvi õppida.
Tänases ülikoolis tuleks kiiremas korras reformida tänapäevaseks haldussüsteem, mis praegu töötab vanas heas 19. sajandi vormis vaatamata tohutule tarkvara mahule ja kulutustele, muutmata süsteemi sisulist funktsioneerimist. St kaasajastada ja digiteerida koheselt:
ruumide jaotus,
ressursside korraldus ja vajaduse hinnang,
kõik õppetööga korraldamisega seotu,
töö tasustamine jms.
Paralleelselt sellega tuleks likvideerida suurem osa ametnike töökohtadest ning üle minna sotsiokraatia põhimõttel toimivale töökorraldusele. Praktikas tähendaks see, et õppetoolidel, instituutidel ja teaduskondadel pole juhte, vaid õppetööga tegelev kollektiiv otsustab ise enda asjad. Koordineeritakse teiste üksustega vaid printsiipe puudutav.
Kuidas siis ilma hierarhia ja ametnike armeeta?
Probleemi ilmnemisel tuvastatakse kõigepealt selle olemasolu ja põhjus ning seejärel võimalik lahend. Kui lahendeid on üks, siis see realiseeritakse, kui lahendeid tekib mitu, siis saab hääletada vaid ühe poolt kuid mitte ühegi vastu. Ja kui on vaja suhelda organisatsiooni kõrgema tasandiga, siis sinna saadetakse kaks esindajat (topeltühendaja printsiip), vältimaks võimumängudele võimaluse pakkumist.
Kuidas mõjutas esimene tööstusrevolutsioon (kui jätta välja tööriistade avastamine ja leiutamine ca 2,6 M a tagasi, mida mõned autorid peavad esimeseks revolutsiooniliseks hüppeks inimkonna ajaloos) mitte ainult majandust vaid kogu ühiskonda?
Klikka pildil ja uuri
Elukestev õpe
Eluea pikenemise ning kiiresti muutuva elu- ja majanduskeskkonna ning sellest tulenevate nõudmiste tõttu peavad inimesed kohanema sellega, et ühtegi elukutset ei saa pidada eluaegseks.
Muutuv reaalsus on vahend, millega Universum sunnib iga inimolendit arenema, õppima ja kohanema uue reaalsusega. Selles ei ole kohta konservatiivile, kes tahab aja kulgu peatada või ajaratast koguni tagasi keerata.
Rõhutagem ka, et eesti keele- ja kultuuriruum on liiga väikesed, et saaks pidada üleval vägevaid ja dubleerivaid õppeasutuste komplekse, mis hoolitsevad inimese toimetuleku pärast, pakkudes standardseid teadmisi ja üleeilset haridust. Tänases ja ilmselt ka tulevases maailmas tagab edu originaalne teadmiste pakett ja suur dünaamiline mitmekultuuriline suhtluskond. Seda suudab pakkuda vaid iseseiseva õppimise võime ja töökoht, kus inimene demonstreerib nii oma teadmisi, tööoskusi kui ka inimlikke omadusi.
Iga tänase inimese keskmise modernsusega nutitelefonis on selle kaudu saadavat infot rohkem kui oli Ameerika Ühendriikide presidendil 50 aastat tagasi. Võin seda ka isiklikult kinnitada, et näiteks oma kodulehe tegemist ja ülikoolidest sõltumatu virtuaalse õpikeskkonna loomisega saab hakkama isegi pensionär, kui ta viitsib natuke keskenduda YouTube’s pakutavasse.
Tulevikuarengutest
Üks teema, mida käsitletud kontekstis peaks veel ära märkima on see, et
rääkivate mänguasjade,
õppivate nutitelefonide ja
inimest jäljendavate arvutiprogrammide
tulek viib meid hoopis uut moodi maailma – sellisesse, milles noored ei õpigi enam lugema ja kirjutama, sest selleks puudub lihtsalt vajadus. Siinkohal võiks meenutada, et kui vähemalt 3000 aastat kiilkirjal põhinev tsivilisatsioon asendus uue, tähtkirjal põhineva tsivilisatsiooniga, siis liikus ka arengukese uutele aladele. Kui nüüd asendub tähtkirjal ja kirjutatud tarkusel põhinev tsivilisatsioon rääkiva ja pilte vahetavaga, siis tähendab see sama kardinaalset muutust.
Inimeste viis, kuidas hangitakse teavet, kuidas sellest moodustatakse meelepilte ja sellele tuginedes orienteerutakse ümbritsevas keskkonnas, on kardinaalselt muutumas. Ja see omakorda muudab kogu ühiskonnakorraldust. Kas keegi oskab selgitada, kuidas peaks orienteeruma inimene õigusriigi seadusandlikus rägastikus (näiteks Võlaõigusseadustiku 1068’s paragrahvis, s.t üle 200 leheküljelises tekstis), kui ta enam lugeda ei oska?
Lahendeid sellisele olukorrale on mitmeid:
sinu nutitelefonis või seda asendavas/dubleerivas seadmes olev isiklik virtuaalne abiline ütleb sulle, mis on lubatud ja mis mitte ja… kui sa teed midagi, mis pole lubatud, siis saadab vastava teate õiguskorda kaitsvale institutsioonile;
õigusriigi konstruktsioonile saabub lõpp ja ühiskond hakkab tegutsema kodanikuühiskonna moraali põhimõtteid järgides, st: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat või õigemini korraldusele, kus mõistlik üldine korraldus, millest lõpuks võidavad kõik, kaalub üles isikliku lühiajalise huvi. Kui otsustad käituda teisiti, siis saad elada piiratud liikumisruumiga või piiratud võimalustega keskkonnas (vangla ei ole enam elusalt betooni matmine vaid seda asendavad virtuaalsed regulatsioonid).
Kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja innovaatiline ka tulevikus (mis on huvitava ja eneseteostuse võimalusi pakkuva, materiaalselt ja vaimselt rikka elu vältimatuks eelduseks), siis on nüüd viimane aeg radikaalsete muudatustega alustamiseks! Need muudatused peavad olema rakendatud mitmel tasandil sh riigi juhtimisel, kuid tulevikku ehitame ikkagi tänase hariduse võimalusi pakkudes.
Tööstusrevolutsioonide iseloomulikumad tunnused. Viies revolutsioon peab viima välja masstootmisest personaliseeritud tootmisele, mida juhib tehisintellekt.
Septembris 2021 toimus Riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.
Millal käisid Sina viimati Karusoo etendusel? Aa, 1980, kui etendati 13-seid? Kas mäletad Popi ja Huhuud? Sa ei saa aru, millest või kellest käib jutt, sest 80dad pole päriselt, vaid vanaema fotoalbumi allkirjad?
Kas eesti ühiskond on valmis? Kas see on õmblusteta või kärisenud? Kes on see rätsep, keda ootame? Kas on veel lootust?
Pildil: M. Karusoo täna/ 3-aastasena, ikka eluteatris
Merle Karusoo on endiselt ühiskonna juurprobleemide analüüsija ja ausat selget vaadet nõudvates vormides meie ette tooja. Eesti Rooma Klubi ühe asutaja ja kauase liikmena teeb ta seda nüüd Klubi avalike arutelude vormis. Ikka etendusena, mis on päriselu.
Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jm).
Arusaadavatel põhjustel on ka ERK oma avaldumistes piiratud, kuid jätkame tööd:
Eesti Rooma Klubi avalik mõtluskogunemine pühapäeval, 7. novembril. Teema – INTEGRATSIOON Eestis. Koht – Kirjanike Maja musta laega saal
Kogunemine-häälestumine kell 12, alustame kell 12.30 (uksed kinni)
MA OLEN EESTI KEELE ÕPETAJA
Lavastaja/stsenarist: Merle Karusoo
AVASÕNA – Merle Karusoo, ERK liige, projekti juht
OMA LOO RÄÄGIVAD IDA-VIRUMAA EESTI KEELE ÕPETAJAD
Teema avatakse eesti keele õpetamise kogemuse alusel Ida-Virumaal, mis asetatakse integratsiooni konteksti.
Laval on:
Angelika Soomets
Anne Meldre
Inguna Joandi
Irina Bahramova
Krismar Rosin
Margit Sibul
Mari-Mall Feldschmidt
Martin Tikk
Lisaks loetakse keelekümbluskooli abiturientide ja vilistlaste kirjandeid.
KES JA KUIDAS SAAKS JA PEAKS ÕLA ALLA PANEMA?
Arutlevad:
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut
Irene Käosaar – Integratsiooni Sihtasutus
Kaire Viil – Eesti Energia
Anne-Ly Reimaa – Kultuuriministeerium
Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kõik kohaletulnud/ *vaata fookusettepanekuid allpool*
Eesti Rooma Klubi tänab: etendust ja üritust rahastab Integratsiooni Sihtasutus.
Teema laiendus/ punkte siin ja laiemalt arutlemiseks/ Anne-Ly Reimaa
Anne-Ly töötab alates 2007 lõimumisteemadega Kultuuriministeeriumis ja on eesti keele majade kontseptsiooni koostaja. Kokkupuuted valdkonnaga on tihedad, endise ida-virukana näeb nii eilset kui tänast.
Pakuksin teemana – kuidas murda stereotüüpe ja barjääre eesti keele omandamisel venekeelsel elanikkonnal.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda.
Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.
Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lisaks eesti keele majade kontseptsioonist (2016):
Periooditi ebaühtlane tasuta eesti keele õppe pakkumine täiskasvanutele ja sihtgrupi ebamäärane piiritlemine on loonud eesti keele õppijatele reaalsetest võimalustest suuremad ootused, mis ei ole realiseerunud soovitud tulemustena. Lisaks on probleemkohana tõstatunud pakutava keeleõppe maht ja kvaliteet ning õpetajate vähesus. Eesti keele massõppe pakkumisel, kus võimalikult paljud inimesed on haaratud keeleõppesse, on sageli kaasnevaks tagajärjeks keeleoskuse omandamise madal tulemuslikkus. Väikeste sihtgruppidega tegelemine on keeleoskuse arendamise mõttes tulemusrikkam, kuid kallim (seda teed on ka Integratsiooni SA läinud, sest saime selleks valitsuselt 2 M eurot eesti keele majade käivitamiseks 2018.a.).
Eesti keele õppe pakkumine Ida-Virumaal mitte-eestikeelses keskkonnas jääb tulemuslikkuselt ning eesti keele edasise kasutamise seisukohalt puudulikuks, kui õppele ei lisandu keele praktiseerimisvõimalusi eestikeelses keskkonnas. Tulemusrikka keeleõppe eesmärgiks peab olema eesti keele aktiivse kasutamise oskus, mitte teadmine keelest, mida tegelikkuses kasutada ei saa. Keeleõppel eestikeelses keskkonnas on lisaks laiem tähendus lõimumise edendamiseks. Eesti keele oskust käsitletakse teiskeelse elanikkonna seas sageli instrumentaalse väärtuse ja hüvena, mille oskamise ning valdamise olulisus on tingitud eesti keele kui riigikeele positsioonist ning sellest tulenevatest õigustest, kohustustest ning vajadustest ning millegi parema saavutamiseks. Need eesti keelest erineva emakeelega elanikud, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis eestimeelsemaks.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda. Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lugejatelt saabunud ettepanekuid arutlusele, et tuum ei läheks vaid Ida-Virumaa lokaliseeritud keeleprobleemile
millised Eesti geograafilised alad on rahvaste ja kultuuride segunemise reaalsed objektid lisaks Ida-Virumaale?
meie ligi 30 a ajaloo jooksul – mis on jäänud tegemata uute kultuuride esindajate näol riigikodanike genereerimisel meie riigis?
millised on EL väljavaated keele ja kultuuri miksingu stsenaariumite valgusel, kas midagi on jäänud tegemata kümnend tagasi?
milline on eesti keele positsioon Eestis versus rahvuskeel(t)e positsioonile lähiriikides?
Kas me annaks ka EV Valitsusele “viierealise” ettepaneku kuidas toimida “nüüd ja praegu”, selle ürituse lõpus?
Euroopa Liidu õiglase ülemineku mehhanismi (JTM1) rakendamisest: Eesti Rooma Klubi seisukohad
Allolev kokkuvõte lähtub vajadusest määratleda tingimused õiglase ülemineku mehhanismi rakendamiseks Eestis, nimelt eeldused selle peamise fookuse realiseerumiseks, milleks on majanduse mitmekesistamine piirkondades, mis kannatavad enim nii majanduslikult kui sotsiaalselt kliimamuutuste leevendamise meetmete tõttu.
Ettepanekud esitatakse nii Vaba Riigi valitsusele, Parlamendile kui asjaomastele ministeeriumidele ja ametitele. Dokument on avalik, avaldatav ka Euroopa keskkonna-alastes väljaannetes. Ettepanekud esitatakse nii Vaba Riigi valitsusele, Parlamendile kui asjaomastele ministeeriumidele ja ametitele. Dokument on avalik, avaldatav ka Euroopa keskkonna-alastes väljaannetes.
Majanduse arendamiseks, tööhõive taastamiseks ja inimeste heaolu suurendamiseks eelkõige Ida-Virumaal on vaja uusi suundi. Tulemust ei ole oodata, kui tulevikukavade koostamisele ei kaasata üleminekuks suutlikke ettevõtteid ja kohalikke inimesi ega saavutata nende poolehoidu ja toetust.
JTM asetab esiplaanile väike- ja keskmised ettevõtted. Samas on nii majandusliku jõu kui intellektuaalse potentsiaali poolest üleminekuks suutlikud eelkõige suured ettevõtted. Majanduskeskkonna muutumine lausa sunnib neid selleks. Fossiilsel toormel põhinevate kütuste tootmise toetamine on keelatud. Keelatud ei ole fossiilsel toorme muul viisil väärindamine.
Allpool on esitatud mõningad võimalused Ida-Virumaa põlevkivil baseeruva majanduse ja tööhõive ümber paiknemiseks maavaradel ja taastuvenergeetikal baseeruva poole, et nii säilitada majandus ja tööhõive.
1. Teadaolevate ja seni kasutamata maavarade kaevandamisel ja töötlemisel on suur potentsiaal nii Ida-Virumaa kui kogu Eesti majanduse tulevikule ja põlevkivi põletamisel baseeruva elektritootmise asendamiseks.
Põlevkivi kõrval tuleb fookusesse võtta metallid. Arvestades lähituleviku prognoose kasvab kordades akumetallide, haruldaste muldmetallide ja fosfori vajadus. Eesti fosforiit koos kaasnevate haruldaste muldmetallidega vajab ulatuslikku uurimist. Lisaks sellele on vajalik uurida fosforiidiga lähestikku paiknevaid võimalikke maavarasid nagu glaukoniit kaaliumi toormena ja graptoliit-argilliit mitmete metallide (tsink, molübdeen, vanaadium, uraan jt.) toormena. Eesti kristalses aluskorras paikneb mitu oluliste metallide võimalikku leiukohta. Teada on Jõhvi magnetanomaalia ja Uljaste polümetalne maagistumine, mis koos pakuvad raua, tsingi, plii, vase ja veel mitmete muude metallide osas võimalikke tulevikulahendusi. Põlevkivi puhul tuleb rakendada selle väärindamise uudseid tehnoloogiaid, mis asendavad põletamise teiste viisidega (pürolüüs, hüdrogeenimine jm.). Põlevkivi kasutamise vähenemisest tulenev majanduslangus on korvatav teiste maavarade kaevandamise ja väärindamisega, see vajab riiklikku detailset tulevikukava ning uuringute finantseerimist.
Ülalnimetatud metalle jt maavarasid ei ole Eesti riigis uuritud enam kui 30 aastat. Olemasoleva ebapiisava info põhjal ei ole võimalik teha strateegilisi otsuseid. Teadmistel põhinevate majanduslike ja keskkonnakaitseliste otsuste tegemiseks on vajalik olulisel määral edendada piirkonnas geoloogilisi uuringuid. Uuringud vajavad stabiilset ja piisavat tuge riigilt, aga suure tõenäosusega palju laialdasemat finantseerimismudelit, kui on rakendatud viimaste aastate jooksul. Vajalikud uuringud on väga mahukad ja nende teostamine ainult riigi rahaliste vahenditega võib viia olukorrani, kus uuringute läbiviimine võib väldata 20 kuni 30 aastat. Eestis ei ole keskust, kus oleks saadaval kogu info meie loodus- ja maapõueressursside kohta reaalajas ja võimalusega infot statistiliselt ja arenguliselt analüüsida.
Maapõu pakub ka geotermilist energiat, mille uuringuid pole Eestis sihipäraselt tehtud. Soome kogemus viitab võimalusele kasutada sügaval paiknevat geotermilist energiat (>3000 m), Leedu ja Läti kogemused näitavad geotermilise energia kasutamisvõimalikkust ka keskmistel (100 m kuni 2500 m)sügavustel.
2. Nagu maailmas kasvab ka Eestis elektrienergia tarbimine. Eesti elektri tootmine baseerub juba sajandi jooksul peamiselt põlevkivil. Elektrituru avanemine ja karmistunud keskkonnanõuded on toonud vajaduse elektritootmise mitmekesistamiseks.
Põlevkivi kasutamine elektritootmiseks on paratamatus langustrendis. Nimetatud trend mõjutab otseselt kvalifitseeritud tööjõu hõivet ja põhjustab sotsiaalseid pingeid. Sellega seotud sotsiaalsed probleemid on riigi lahendada. Kahjuks pole rakendatavaid lahendusi siiani välja pakutud
Põlevkivi asendamisega taastuva toormega on tulnud kaasa probleemid. Suurem osa taastuvenergia tehnoloogiast tuleb sisse osta, st suure osa tulust teenivad teised riigid. Taastuvenergeetika edendamine vajab värskeid ideid. Riigi ülesanne on arendada oma energeetikat, oma ressursimajandust, luua oma adaptatsioonimehhanismid vastu seismaks globaalsetele muutustele. Selle saavutamiseks tuleb keskenduda oma ressurssidele ja parimatele ressursiväärindamise tehnoloogiatele. Energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks tuleb kompleksselt arendada kõiki taastuvenergia võimalikke tehnoloogiaid.
Energiatootmise kavandamine peab ulatuma vähemalt aastasse 2050. Tõenäoliselt on võimalik selleks tähtajaks (2030 on ebareaalne) täielikult loobuda põlevkivi põletamisel baseeruvast elektrienergiast ja asendada see teiste väljatöötatavate tehnoloogiatega. Teravneb elektrienergia salvestamise probleem, mille põhiliseks lahenduseks tänase (2020 lõpp) teadmise alusel on vesinik. Energiasalvestuse vajadust arvestades võivad osutuda perspektiivikaks ka pump-hüdroakumulatsioonijaamad, kuid ka siin on oluliselt vaja laiendada vastavasisulist uuringutegevust praktiliste eesmärkide saavutamiseks lähema kümnendi jooksul.
3. Taastuvenergeetika arendamine vajab riiklikku planeeringut, et tagada sotsiaalselt ja keskkonnahoidlikult parimad lahendused.
Päikesejaamade rajamine viljakatele põldudele ei ole põhjendatud, sest näiteks teravilja kasvatamisel saadakse põllupinna ühikult kordades rohkem energiat. Ka maastikupildi rikkumine on oluline faktor. On vaja ratsionaalset otsustust, millist maad ollakse valmis ohverdama, kus viljakat mulda tuleks kasutada vaid põllumajandustootmises. Tuuleparkide arengut takistab merealade planeeringu puudumine ja teavitustegevuse nõrkus, mis viib kohalike elanike poolehoiu asemel tihti nende vastuseisuni. Lisaks komplekssele planeeringutegevusele on päikesejaamade ja tuuleparkide projekteerimisse vaja kaasata ka maastikuarhitektid.
ETTEPANEKUD
JTM raames rahastatavatele toetusmeetmetele on vajalik välja töötada adekvaatsed finatseerimismehhanismid, mis kaasaks eeskätt tööstusinvesteeringuid, mis vastavad EL Roheleppe eesmärkidele ning oleks atraktiivsed arendajatele elluviimiseks Virumaa regioonis. Tingimustes on vajalik kirjeldada eelistused, mitte piirangud ning tingimused ei tohiks olla pelgalt majandusharude ja konkreetsete projektide põhised. Majandus ei arene projektipõhiselt. Investeeringute taotluse tingimused ei tohiks olla seotud ettevõtte suurusega, olulise hinnangukriteeriumina tuleks kasutada loodavat lisandväärtust (seda eriti kohaliku tooraine baasil), kõrgkvalifitseeritud töökohtade arvu ja turuatraktiivsust (arvestades ka jäätmete hulka ja iseloomu või jäätmete ümbertöötamise võimekust).
JTM kava edukaks läbiviimiseks ja oluliste positiivsete muutuste esilekutsumiseks on vajalik oluline teadus- ja arendustegevuse intensiivistamine regioonis. Kõrgel tasemel läbiviidavad rakendusuuringud on oluline tugi tootmis- ja majandustegevuse ümberprofileerimisel ja ökonoomsemate lahenduste leidmisel olemasolevatele ja uutele tegevussuundadele.
Arvestades ülemineku mastaapsust on nii ajapiir 10 aastat kui ka toetuste maht 350 miljonit eurot kindlasti ebapiisavad. Ettepanek: kavandada 10-aastane periood seni töös olevate investeeringute ärakasutamiseks ja ülemineku detailseks ettevalmistusteks, tegelik üleminek on realistlik 15-20-aastases ajaraamis.
JTM suunitlus eelkõige väike- ja keskmise ettevõtluse toetamisele ja fossiilsetel kütustel baseeruva energeetika toetamise keelamine ei ole Eesti oludes adekvaatne ega taga üleminekut. Ida-Virumaa vajab investeeringuid tööstusse. Ettepanek: arvestada sellega üleminekuinvesteeringute kavandamisel ja mitte jätta toetuseta põlevkivi väärindamise uute tehnoloogiatega tegelevad ettevõtted
Eesti ala geotermiline potentsiaal vajab hindamist, eeskätt elektri- ja soojatootmise vaatevinklist. Ettepanek: töötada välja esmane uuringukava ja läbi viia katsepuurimine (>2000 m sügavuseni). Lisaks töötada välja kava ja viia läbi uuringud madala sügavusega geotermilise energia kasutamiseks lokaalses küttes-jahutuses.
Hetkel ei ole erakapitalile loodud võimalusi investeerida maavara- ja maapõueuuringutesse. Ettepanek: töötada välja riigi ja erakapitali koostööpõhimõtted ning luua seaduslik alus eraettevõtete kaasamiseks maapõueuuringutesse. Sarnaselt töötada välja põhimõtted väliskapitali kaasamiseks maapõueuuringutesse ja maavarade väärindamisse.
Taastuvenergeetika arendamine vajab riiklikku planeeringut. Ettepanek: kaasata kohe päikesejaamade ja tuuleparkide projekteerimisele ka maastikuarhitektid.
Eestis ei ole keskset institutsiooni, kuhu oleks koondatud kogu info meie loodus- ja maapõue ressursside kohta ning mille sõltumatud spetsialistid oleksid võimelised infot jagama, analüüsima ja kaalutletud ettepanekuid tegema. Ettepanek: luua Eesti loodus- ja maapõueressursside infokeskus.
Nagu kõigel Eestimaa saatust tulevikus määraval, mida mõjutavad protsessid väljastpoolt ja tekkivad vastutõuked seest, hoiab ERK pilgu peal ka Ida-Virumaa võimalikel arengutel.
Väga kiired muutused energeetikas murendavad pinda Ida-Virumaa majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse senise tugisamba all. Vana kaev kipub kinni varisema. Ei tohi juhtuda, et uued kaevud õigeks ajaks valmis ei saa.
Ida-Virumaal on kas probleem või suur potentsiaal. Mitmekesine ja lummav loodus, ajalooliselt arenenud majandus, mis on kujundanud tööstusintelligentsi ja väärikad oskustöölised, veel vaid põgusalt uuritud maapõues on tõenäoliselt varjul tänapäeva moodsas tehnoloogias defitsiitsete kuid vältimatult vajalike materjalide märkimisväärsed varud. Miks on kogu vabaduse aja olnud see piirkond mitte imetletud pärl vaid probleem kõigile vabadusaja valitsustele?
Protsessid, mis on viinud rahva teatud sektorite lahkumiseni ja Ida-Virumaa osakaalu vähenemiseni Eesti rahvamajanduse kogutoodangus, on küll põhjendatavad mingite objektiivsete trendidega, kuid riigi senine tegevus kümnete strateegiate, arengukavade ja programmide näol pole olnud edukas (Ida-Virus on rahvaarv langenud ja sellega ka osakaal GDP-s 10%-lt 7%-le). Mis tähendab, et need kavad ei ole elusad või pole need reaalsed tegevusplaanid. Samas on seal näiteid, kus erasektor on riigi abita suutnud majandada edukalt ja luua oma piirkonnas elamisväärse sotsiaalse turumajanduse oaasi, nagu näiteks Sillamäe. Siit tuleb õppida. Häbenemata.
Sillamäe sadam ja sellega seotud ettevõtted on loonud elamisväärse keskkonna
Täna on siiski olukord siiski mitmes mõttes teisiti kui eelnevatel aegadel. Globaalne energiatarbimine kasvab, elektri tarbimine kasvab kiiremini – on vaja uusi tootmisvõimsusi. Taastuvenergia, tõhusus, innovatsioon on suunad, mis lahendab.
Eesti on CO2 eesmärgid juba täitnud. 2030 võiks pool energia lõpptarbimisest olla taastuv, seejuures elektril tõus 18%-lt 40-ni. Tõhusus ei tohi väheneda, seejuures primaarenergia tarbimine peab vähenema. Põlevkivist õli/energia tootmine peab säilima, kuni see on majanduslikult mõttekas.
Käes on uus momentum. Euroopa Liit on üles sättinud nn õiglase ülemineku mehhanismi uuenenud Euroopasse (loodetavasti kogu planeedil). Ja paneb sellesse ka paraja summa raha. Keskmes on, et üleminek kliimaneutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, arvestades Euroopas aluseks võetud väärtusi ja printsiipe. Kõigi muude “õiglaste” printsiipide kõrval tähendab see, et piirkonna elanike elukvaliteet ei tohi halveneda. Ida-Virus olgu eesmärkideks muuhulgas energiasüsteemid kliimaneutraalseks (tulevikukindlaks), kaugküte, hoonete energiatõhusus, põlevkivitööstuse dekarboniseerimine. Looduse ja liigirikkuse kaitse kõrval on inimene üks neist liikidest, mis ei tohiks kannatada ebaproportsionaalselt ei geograafiliselt ega muude gruppide kaupa. Iga inimene on väärtus ja tema väärikas toimetulek ei tohiks jääda mingite „üldiste hüvede“ varju. Kliimaneutraalsuse saavutamine on keeruline, kuid ühtlasi avab ka uued äri- ja töö võimalused.
Ida-Virul on rohepöördest kasu lõikamiseks ka omad eeliseid:
olemasolev võrgutaristu,
püsiv vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele energeetikas
Uute rakenduste leidmine: Ida-Viru ei pea olema Eesti energeetika epitsenter, energeetika olgu sealse majanduse mitmekesistamise üks osis.
Vaid neljas EU riigis on taastuvenergia osakaal soojusenergia tootmisel üle poole, Eesti üks neist.
Põlevkivi on mitte ainult saaste vaid ka võimalus – sellest elektrienergia toomise tehnoloogia on pidevalt arenenud. Auvere jaama puhul ei kuulatud teadlasi, olnuks võimalik palju efektiivsemalt teha.
Biokütus on võrreldes põlevkiviga kolm korda energiamahukam. Pole mõtet metsa hävitada.
Praegustel uuringutel on printsiibis kaks suunda:
Põletamine hapnikus – maksaks 209 milj
CO2 kinni püüdmine – maksaks 250 milj.
Suitsugaasides olgu ainult veeaur ja CO2, siis saab puhtaks ja CO2 kinni püütud. Katseid tehakse juba 9 aastat. CO2 pole maailma päästmise plaan, sest Ida-Viru annab vaid tühise osa heitmetest. Pigem on see äriplaan, mis siiski peab silmas pidama CO2 bilanssi.
Keevkiht-pürolüüsi seade on ehitamisel. Surve tegeleda vesinikuga on suur, toimub koostöö rahvusvahelistes projektides. Kuidas on Eesti energeetikateaduse rahastamisega? Vastus: kui on hea idee, siis raha leiab. Probleem on järjepidevuse katkemine, noored pühendunud inimesed ei tule sellesse valdkonda.
Kogu Eesti ülesanne on nüüd kokku seada plaan, kuidas seda raha targalt kasutada. Tähtaeg on aasta lõpp, st KOHE. Planeerimise eestvedaja on Rahandusministeerium. Juba on loodud komisjonid “protsessi jälgimiseks”, tugev sõnaõigus on Omavalitsuste Liidul. Kava tehakse esialgu kümne aasta ulatusega, kuid kõigile on selge, et see nn üleminek ise võtab tublisti rohkem aega. Olukorda Ida-Virumaal analüüsis ametlikuks seisukohavõtuks Praxis. Selle kohta avaldas ka ERK oma seisukohad.
27. august – Narva kohtumine
Rahandusministeerium korraldab august-september 2020 erinevates paikades kolm kohtumist asjahuvilistega. Neile saab registreeruda kodaniku või ühendusena.
Kokku olid esimesele kohtumisele tulnud tõsised tegutsejad, kes teavad, mida räägivad. Muidugi ei suudetud katta teemat kogu laiuses. Polnud ka pakkuda valmis lahendusi selle kohta, et kuidas siis ikkagi sisustada neid aastaid ja aastaid kõlanud loosungeid
põlevkivi-elektri asendamisest,
sellest, et energiasüsteemid peavad saama kliimaneutraalseks,
majanduse mitmekesistamisest,
teadus-arendustegevusest,
tööturust jms-st.
Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht, põlevkiviasjatundja prof. Andres Siirde ja ERK esindaja Juhan Telgmaa.
Ühtki lausa uudset ideed välja ei käidud. On kahtlane, kas ka aasta lõpuks mingi piisavalt konkreetse plaaniga hakkama saadakse. Aga seda ei maksakski vist kümne aasta kavalt nõuda. Pigem tuleb tekitada programm, mis end ise aja kulgedes pidevalt täiendab ja kohandab. Praegu sellist pole ega paista ka nurga tagant.
Õiglane üleminek on osa suuremast pildist, sellest nn rohepöördest. See on väärikas eesmärk, kuid see pole ainus ega eraldiseisev eesmärk ei Euroopa ega Eesti arengus. ERK jätkab protsessi jälgimist ja pakub oma lahendusi. Oma peamiste partneritena näeb ERK Ida-Virumaa suurettevõtete juhte, Virumaa ja Narva kolledžeid, teadlasi ja “kastist välja” mõtlevaid eksperte.
Olukord Ida-Viru tööturul
Eesti suurim töötus ja vähim tööhõivemäär. Juba pikemat aega. Traditsioonilisd töökohad on mandunud, eriti mäenduses, töötlevas tööstuses, energeetikas. Senised keskmisest kõrgemad palgad kaovad. Töötleva tööstuse osakaal on kõrge ja seda peaks ära kasutama.
Mida tehakse?
Töötukassa pakub uut tööd, ümberõpet ja nõustamist. Tööotsijale tasuta koolitused mitmes valdkonnas, toetused ettevõtluse alustamiseks ja veel ühtteist. Tuge hakatakse pakkuma juba siis, kui on oht töökohtade kaoks.
Muidugi on selge, et nn tööturu teenused ei loo töökohti, need vaid aitavad inimesi töö otsingul või loomisel.
Kõik on seotud – Töötukassa eksperdid ütlevad, et kui inimene on üle 4 kuu töötu, tekivad tervise- ja muud kuhjuvad probleemid. Enamike inimeste ootus on töötada stabiilses keskkonnas suurettevõttes. Vabanevad oskustöölised on suur potentsiaal, millele on võimalik uut ja uuenduslikku ehitada, kui seda vara ja väärtusena näha osatakse.
luges Praxise analüüsi ja soovitusi Ida-Virumaa õiglase ülemineku osas. Toome ära tema tähelepanekud ohtude ja võimaluste osas.
Päris põnev lugemine. Kõige esimene küsimus:
loetletud on kümneid arengukavasid, programme ja kõikvõimalikke häid plaane, aga vähe on öeldud, miks on tulemusi ootust/planeeritust ikka vähem.
Tõenäolise ka teistele riigi arvukatele strateegiatele omase tüüppõhjuse avaldab Praxise analüüsi see lõik:
„… Latrobe’i oru piirkond on näide 2012–2013 aastatel turuloogika põhimõtetel rakendatud poliitikameetmete ebaõnnestumisest. Sealsed ülalt alla suunatud strateegilised plaanid, mis nägid ette valitsuse minimaalset sekkumist ning kaldusid liiga kaugele probleemi mõistmisest ja kohalike ootustest õiglasele üleminekule, jätsid tähelepanuta kohalikud huvid ning mõjutatuna piirkonna piiride määramisest võimaldasid suunata ümberjaotavad rahastamisvahendid kogukondadele, mida söeküttel töötavate elektrijaamade eelseisev sulgemine otseselt ei puudutanud.“
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.