Tag Archives: Tammert

Kodaniku enesemääramise õigusest – P. Tammert

28 Wednesday Sep 2022

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Leave a comment

Tags

, , , ,

Kas Eesti VABAS RIIGIS elav inimene on vaba? Kas tal on enesemääramise õigus?

Küsib ja vastab

Paul Tammert

Enesemääramise õigus ja ühiskonna areng

Enesemääramise õigus on kodanikuühiskonna elukorralduse alus! Sootsiumi (enamasti rahvusliku) enesemääramise õiguse tunnustamise teema tõusetus peale esimese maailmasõja lõppu, impeeriumite hajumise käigus. Teema ise lähtub eetikast, mis hindab teo õigsust põhimõttel: mis on vajalik, mida peaks tegema ja mida tuleb teha (kohustus). Erinevalt moraalist, pole eetikas tegevuse tagajärg oluline. Eesti mõttemaailmas piirdubki enesemääramise õiguse tõlgendamine ja selgitamine sellega.

Ühiskonnas on inimesed vähemalt viimase 6000 aasta jooksul jagunenud klassideks, s.t ennast määravateks ja õigust kehtestavaks eliidiks ning nende omandiks olevateks inimesteks. Tõsi, nii eliidi (kuningas > feodaal > ametnik) olemus kui ka nende omandi vorm (ori > pärisori > palga- ja võlaori) on olnud jätkuvas arengus, mis ilmneb töötava klassi vabaduste kasvus.

21. sajandi postmodernsetes ühiskondades on tõusetunud üksikisiku enesemääramise õigus, s.t inimese õigus ja tema suutlikkus teha valikuid oma elu puudutavates küsimustes. See mõte hakkas arenema väidetavalt Edward Deci ja Richard Ryani 1985. aastal üllitatud raamatust „Self-Determination and Intrinsic Motivation in Human Behavior“.

Eesti põhiseadus tunnustab igaühe eneseteostuse õigust (§ 19), kuid ei räägi midagi inimese enesemääramise õigusest. Samas on just see teema inimarengu, perekondliku vägivalla, töö õiglase tasustamise ja elukvaliteedi teemaliste konfliktide keskmes ning nende lahendused määravad riigi positsiooni rahvusvahelises konkurentsis.

Elu mõte ja riigi konkurentsivõime

Läbi aegade on lihtsat inimest painanud küsimus: mis on elu mõte? Aluse sellele pani Rene Descartes (1596-1650) mõtteavaldusega „Mõtlen, järelikult olen“ (Lad: Cogito, ergo sum). Tänaseks on sellest välja arenenud küsimus: mis eristab üksteisest looma, inimest ja isiksust? Meile teadaolevalt loom ei mõtle, vaid tegutseb oma keha tungidest ajendatuna. Inimene eristubki loomast sellega, et talle on antud võime mõelda, s.t ratsionaalselt hinnata oma füüsilisest kehast lähtuva teo eetilisust. Isiksuslikule arengutasemele tõuseb inimene alles siis, kui ta õpib nägema vaimusilmas oma tegude tagajärgi, s.t kujundama oma tänast tegevust arvestades sellest tuleviku tekkivaid tagasimõjusid.

Lähtudes tao’ismi, antroposoofia, Urantia raamatu jts allikate vaimsetest õpetustest, mille eelnev lõik kokku võttis, on inimelu mõtteks arenemine. Ja arengu vältimatuks eelduseks on vabadus ise otsustada. Samale tulemusele jõuame ka siis, kui vaatleme erinevate rahvaste, kultuuride ning riikide elanike elukvaliteeti, toimetuleku ja heaolu taset.

Need sootsiumid, kes oma kultuuritavadest või religioossest maailmanägemusest johtuvalt hoiavad kinni kunagi ammu väljakujunenud tavadest või sõnastatud õpetustest ning püüavad välistada igasuguseid muutusi, elavad vaesuses ja viletsuses. Neid võime nimetada konservatiivideks. Hästi elavad taas need inimesed ja rahvad, kes tahavad areneda, s.t on valmis kohanema muutuva keskkonnaga ja reageerivad keskkonna muutustele innovatiivsete tehnoloogiliste ja ühiskondlike lahenduste juurutamisega.

Riigi arengutase sõltub sellest, mitmenda tööstusrevolutsiooni juurutamiseni selle elanikkond on jõudnud. 21. sajandi tööstusrevolutsioonid põhinevad isiksusliku arengutaseme saavutanud inimestel, kes ei saa olla enam kellegi omand ja käsu korras juhitavad. See tähendab ettevõtteid ja organisatsioone, milles pole enam juhte! Otsuseid langetatakse arutelus ja poolt (mitte vastu!) hääli andes ning töö viljad jagatakse ühel või teisel viisil avalikult ja võrdeliselt, igaühe tööpanust arvestades. Ülemaailmses konkurentsis saab määravaks see, milline on töötava inimese enesemääramise vabadus.

Eesti inimeste ette seab see küsimuse, kas me tahame jätkata Lääne- ja Põhja-Euroopale omase sotsiaalriigi hoolekannet rõhutava riigihalduse või anglo-ameerika kultuuriruumile iseloomuliku kasiino-kapitalistliku majandusmudeliga. Mõlemad üritavad omal viisil (üks kodanikuinitsiatiivi maha surudes, teine ahnust õhutades) alles hoida vana klassiühiskonna mudelit, milles on valitsev eliit ning käsku täitev lihtrahvas.

Allikas: https://knowhow.distrelec.com/manufacturing/is-your-business-ready-for-industry-5-0/

Industriaalsed revolutsioonid: 0. Naturaalmajandus; 1. mehhaniseerimine; 2. elektrifitseerimine; 3. automatiseerimine; 4. digitaliseerimine; 5. personaliseerumine.

Põlvkondade lisandumine ja negatiivse iibe probleem

Valdkond, milles see muutunud maailm ennast kõige selgemalt ilmutab on samaaegselt tegutsevate põlvkondade määra suurenemine. Personalivaldkonna spetsialistid väidavad, et inimkond on jõudnud ennenägematusse olukorda: ühes ettevõttes töötab samaaegselt viie (Sic!) põlvkonna inimesed. See on postmodernsetes riikides saanud võimalikuks tänu elu- ja tegevuskeskkonna ning toimetulekuvõimaluste paranemisele, elukvaliteedi tõusmisele ja meditsiini arengutele. Kuid igal asjal on head ja halvad küljed.

Põlvkondade diagramm:

Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Millennials#/media/File:Generation_timeline.svg

Eesti ja arenenud maailma kasvavaks probleemiks on see, et juba pensionile minev beebibuumerite, kelle eluajal kasvas maailma rikkus 3 korda (Sic!) ja sellele järgnev X-põlvkonna põlvkond on järeletulevatest oluliselt suuremad. See omakorda tähendab üha suurenevaid rahalisi nõudeid, millest finantseeritakse pensionite ja vanurite toimetulekut . Aastal 2022 on Statistikameti andmetel pensionäride osakaal 24%, tööealiste osakaal 65%, kuid tööelus osaleb vaid 46% elanikkonnast ning nende töö viljadest tuleb katta kõik kulud. Ausalt öeldes, tundub see ime, et me oleme seniks sellega toime tulnud ja siit ka küsimus, kuidas on võimalik tagada üha suurenevale määrale pensionäridele „väärikas vananemine“, mida valitsus lubab tagada.

Arvestades laialdast, s.h ka isiklikku kogemust, et üle 50 eluaasta piiri ületanud inimestele on väga raske leida uut töökohta ja üle 60-stel on see võimatu, v.a juhul kui nad on nõus töötama alla miinimumpalga jääva töötasu ning muutuva tööajaga. Nii jääbki neile inimväärse sissetuleku tagamiseks ainus võimalus – luua oma ettevõte ja tegutseda aktiivselt, kuni jalad kannavad ja pea töötab. Kuid mis saab peale seda olukorras, kus pension ei kata enam igapäevaseid elamiskulusid?

Allikas: https://rahvaloendus.ee/et/uudised/eesti-rahvastik-soo-vanuse-rahvuse-ja-elukoha-jargi-kolme-rahvaloenduse-pohjal

Kas Eesti kodanik on isiklikult vaba?

Inimene on isiklikult vaba, kui tal on õigus ise otsustada: kuidas, milleks ja kui kaua ta oma füüsilist keha kasutab. Kui aga seda hakkab määrama ametnik, kelle allkiri otsustab kuidas seda keha tuleb kasutada, kaua see peab elus püsima ja kus surema, siis ei saa enam rääkida vabadusest.

Beebibuumerite põlvkonna üheks suuremaks stressi allikaks on kujunemas küsimus, kuidas endaga hakkama saada. Mida teha olukorras, kus keha füüsiline- või mis veel hullem, vaimne võimekus ise enda asjadega hakkama saada ja oma elu juhtida hakkab kaduma. Meie arstide teadmised ja tehnoloogiline võimekus tagavad, et inimene „elab“ ka siis, kui temast on järele jäänud vaid voodis vedelev keha. Sellest parem pole ka olelemine vanadekodus, kus inimesel on aastaid või koguni aastakümneid võimalus meenutada möödunud aegu ja oodata surma omas toas. Mõlemad meenutavad rohkem põrgut, mida ma ei sooviks isegi oma vaenlastele.

Vähemalt mina tunneks ennast tõeliselt vabana ja ei kogeks mingit stressi, kui ma teaks, et mul on igal hetkel (kui ma tunnen, et minu elu võimalused on ammendunud) võimalus minna kuhugi ja vajutada nupule, mis lõpetab minu maise eksistentsi. Eestis täna sellist võimalust pole. Võib olla pakub sellist võimalust siiski Philip Nitschke, kes on valmis maksejõulistele kodanikele pakkuma sarco nimelist seadet, mille kujunduse ja mõõtmed saab igaüks vastavalt oma maitsele tellida ning minna reisile, mis viib ta senitundmatutele jahimaadele. 

Sarco kapsel, millega saab sooritada vabatahtliku suitsiidi. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Sarco

Siit küsimus lugejale: kas ei oleks aeg hakata ka Eestis pakkuma vastavat teenust nendele, kes soovivad kasutada oma võõrandamatut kodanikuõigust. Vastava initsiatiivi on algatanud MTÜ Kodanik projektiga „Väärikas lahkumine“. 

Eesti haridus 21. sajandisse – P. Tammert

17 Sunday Jul 2022

Posted by in klubi ettekanne

≈ Leave a comment

Tags

, , , , , 

Toimetas T. Stewart

Paul Tammert

Paul on majandusteadlane, endine riigiteenistuja, õppejõud ja eraettevõtja.

Kõigis rollides paistund silma isemõtlemise ja “kastist välja” suhtumisega. Aidanud üles ehitada ja analüüsida Eesti riiki selle arengu erinevates etappides.

Eesti oma 1 331 796 elaniku ja 919 693 eestlasega ei ole võimelised rahaliselt ülal pidama senist haridussüsteemi, eriti veel kui tahame püsida maailma esikümnes. Jätkuv 4. tööstusrevolutsioon (digitaliseerumine) ja juba alanud 5. tööstusrevolutsioon (persoonikesksus) pakuvad aga suurpäraseid lahendusi ka hariduse moderniseerimiseks.

Küsimus on, kas me oleme valmis
arengutega sülle langenud võimalust ära kasutama?

Mis siis jälle valesti või halvasti on? Eesti on ju kõigi mõõdikute järgi maailma üks paremaid õpipaiku, meie haridust just kiidetakse ja seatakse eeskujuks.

Kõik on õige ja me oleme selle üle uhked. Ainult et…

…märkamata on jäänud, et 2020 astusime ühest ajastust teise. Mõõdeti aga seda eelmist ajastut.

Alanud on industriaalne revolutsioon 5.0

Eesti Rooma Klubi
  • Kuula Forbes haridusest 4.0, mis on juba tänane mitte tulevik: Understanding Education 4.0: The Machine Learning-Driven Future Of Learning
  • Vt Maailma Majandusfoorum Haridus 4.0 kohta:  Reskilling Revolution Platform

Kuidas peaks ümber korraldama Eesti seni tubli hariduspoliitikat
vastavaks 21. sajandi nõudmistele?

Alg- ja põhiharidus

Probleem

Valdkonna põhilisteks probleemideks on (kuid mitte piiratud nendega, sest räägime komplekssüsteemist):

  • koolide poolt pakutavate teadmiste taseme ebaühtlus;
  • kvalifitseeritud õpetajate ja kompetentse administratsiooni puudus;
  • vanemate ja laste arusaam, et õpetaja peab lapse pea tarkust täis valama;
  • noorte süvenev suutmatus vaimselt keskenduda, ennast ise juhtida ning tööoskuse puudumine;
  • valitsuse suutmatus tagada tegevuseks vajalike finantside ülekandmine.

Mida me saaksime teha olukorra parandamiseks?

Lahendusi

Neid kompleksseid probleemipuntraid saan ja võiks hakata lahendama mitmest otsast. Esitan mõned mõtted esmastest sammudest, mis kergesti teostatavad.

Asendame õpetaja keskse õppetöö virtuaalse õpikeskkonnaga:

  • audio- ja videoloengud,
  • mängulised keskkonnad, mis imiteerivad elulisi probleem ja lasevad õpilastel selles otsida õigeid lahendusi ning kogeda valede vastuste kahjulikku mõju.

Vastavad loengud ja mängud saab ministeerium meie vahvalt e-eestilt sisse osta ja paigutada ühtsesse virtuaalsesse õpikeskkonda. Õpilase õppetöö kulgemist virtuaalses õpikeskkonnas peaks hakkama jälgima, hindama ja juhendama spetsiaalselt selleks loodud algoritm. Selle eestikeelseks arenduseks on ilmselt ka vaja riigihanget, kuid rakendusi võiks näha juba 4-5 kuu pärast ning see looks väga kiire võimaluse selleks, et igaüks saab õppida vastavalt oma võimetele ja teadmisjanule. Nii leeveneb ka eliitkoolide ja tasandusklasside ning erivajaduste süvenev probleem tavakoolis.

Algkoolis peaks õpetaja peamiseks ülesandeks olema õpetada lastele iseendaga toimetulemist, s.t eesmärgi püstitamist, enese juhtimist ja koostööd teiste lastega. Seega õpetaja peaks mitte õpetama teadmisi, vaid õpetama õppimist, õppima õppimist (learnacy ingl.k.) ja koostööd teiste lastega, mis on praeguses koolis suureks ja taas näib et süvenevaks probleemiks.

Üks huvitav näide põhikooli korraldusest on esitatud sõnumis (vt. 4 osa), mis antud inimkonnale väljapoolt ning milles tuuakse eeskujuks sellist haridussüsteemi, milles vanemad lapsed õpetavad (abiõpetajana) nooremaid – sellega luuakse koostöö kultuur ja vastastikuse abistamise valmidus ehk tagatakse ühiskonna sotsiaalne jätkusuutlikkus ning alandatakse oluliselt haridussüsteemi kulusid.

Iseseisev uurimistöö grupitööna, mille tulemused esitletakse kogu klassile on töövorm, mida saab kasutada lisaks isiklikule juhendamisele. Grupitöö oskuse edendamine koolis on ülimalt vajalik, sest kui noored ei õpi selle käigus tekkivaid võimalusi nägema/ konflikte lahendama, saadavad needsamad probleemid neid hiljem ka töös ja elus. Ühistegevuse käigus õpitakse töökohustusi jagama, töö tulemuslikkuse osas tagasisidet andma ning ühist seisukohta kujundama. Uurimistöö avaliku esitlemise käigus kogetakse lisaks esitlemisele, et erinevad inimesed näevad samu asju erinevalt ja kõik need nägemused on osaliselt õiged, s.t toovad välja selle mingid aspektid, kuid pole kõikehõlmavad.

Põhikooli tasemel tuleks teha valik, millised oskused ja teadmised on vältimatult vajalikud ning milliseid pakutakse vaid neile, keda antud valdkond enam vaimustab ja kes tahavad neid teadmisi süvendatult omandada. Põhiteadmised peavad omandama kõik, kuid ülejäänus peab lastel/vanematel olema õigus valida, mida nad tahavad õppida. Seda süvendatud õpet peaks pakkuma oma ala entusiastid ja tegelikud praktikud nii, et silm säraks nii õpetajal kui ka õpilasel. Vastav õppetöö peaks olema kombineeritud, s.t osa nn kontakttundidena koolis, osad võimalusel praktikas ja osa virtuaalkeskkonnas – nii saaksid samad inimesed õpetada noori üle kogu riigi eri koolides ja noored puutuksid kokku tulevase tegelikkusega. Neile, kel selles arengu etapis puudub võimekus vaimselt keskenduda, saaks pakkuda füüsiliste oskuste arendamist erinevates laagrites ja mõtlemistreeningut füüsilise treeningu vorme rakendades. Kuna me oleme juba üle läinud eluaegsele õppele, siis saab vaimseid teadmisi omandada ka hiljem, kui selleks tekib valmidus ja vajadus kuid õpivõime ja -harjumuse kujundamine teatud vanuses on selle baasiks.

Kutseõpe

Gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil tuleks lõpetada samade teadmiste kordusõpe. Selle asemel tuleks pakkuda võimalust valitud valdkonnas süvendada oma teadmisi ning kombineerida see tööga ettevõtetes. Igal noorel peaks olema kohustus igas kuus käia määratud arv päevi tööl mõnes ettevõttes. Alustades kõige lihtsamatest abitöödest ja elades sisse töökeskkonda saab noor hinnata, kas ta tahab antud valdkonnas edeneda karjäärina ning see peaks andma kas motivatsiooni õppida või otsida alternatiive. Ministeeriumi rolliks oleks tasustada noori juhendavate töötajate tööd ja praktilist väljaõpet. Miks mitte ka osaliselt tehtavat praktikat? Sellega väldiksime täna enamasti suhteliselt mõttetuid kulutusi kutsekoolidele jms elukutset õpetavatele õppeasutustele, millede lõpetajad ei kipu erialal töötama (eriti jätkuõppes).

Ülikool

Ülikoolist on üha enam saanud lapsepõlve pikendamise ja sõpruskonna loomise koht, elustiil. See arusaam hakkas süvenema kümmekond aasta tagasi, mil iga aastaga jäi loenguruumi jõudnute arv ja nende huvi omandada teadmisi, järjest väiksemaks. Oluline, kui üldse, oli vaid haridust tõendava dokumendi kätte saamine. Seetõttu tundub, et ka ülikool sellisena nagu see oli, on jäämas ajale jalgu.

Kui noored on õppinud ise ennast juhtima, reaalseid praktilisi eesmärke püstitama ning ennast ja teisi motiveerima, saaks nad teooria omandada virtuaalses keskkonnas just siis kui nad seda tahavad ja suudavad. Õppimine ei ole enam tagumiktunnid, üha enam oleme õppimas erinevates geograafilistes paikades ja ka nt liikumise (kehakultuur?) või rutiinse töö (aiandus?) kõrvalt.

Teadmiste kontrolli enne järgmisele ametile või funktsioonidele asumist peaks läbi viima vastava eriala hindajad (tunnustades seda vastava dokumendiga) või siis töökoht ise, s.t see isik või üksus, mis praktilist tööd juhendama hakkab. Selleni jõuaksime muudatusi nüüd alustades ilmselt kõige varem aastakümne või mõne pärast.

Õhku, rohkem õhku

Praeguse ülikooli probleemiks on ka see, et seaduse järgi peab õppetöö kestma 3-5 aastat ning õppejõududele tuleb selles tagada piisav hõive, mistõttu õppeainete mahtu paisutatakse ja sisu venitatakse isegi siis, kui sellises mahus midagi sisuliselt väärtuslikku pakkuda pole. See võib olla ka üks põhjus, miks noored on kaotanud huvi õppida.

Tänases ülikoolis tuleks kiiremas korras reformida tänapäevaseks haldussüsteem, mis praegu töötab vanas heas 19. sajandi vormis vaatamata tohutule tarkvara mahule ja kulutustele, muutmata süsteemi sisulist funktsioneerimist. St kaasajastada ja digiteerida koheselt:

  • ruumide jaotus,
  • ressursside korraldus ja vajaduse hinnang,
  • kõik õppetööga korraldamisega seotu,
  • töö tasustamine jms.

Paralleelselt sellega tuleks likvideerida suurem osa ametnike töökohtadest ning üle minna sotsiokraatia põhimõttel toimivale töökorraldusele. Praktikas tähendaks see, et õppetoolidel, instituutidel ja teaduskondadel pole juhte, vaid õppetööga tegelev kollektiiv otsustab ise enda asjad. Koordineeritakse teiste üksustega vaid printsiipe puudutav.

Kuidas siis ilma hierarhia ja ametnike armeeta?

Probleemi ilmnemisel tuvastatakse kõigepealt selle olemasolu ja põhjus ning seejärel võimalik lahend. Kui lahendeid on üks, siis see realiseeritakse, kui lahendeid tekib mitu, siis saab hääletada vaid ühe poolt kuid mitte ühegi vastu. Ja kui on vaja suhelda organisatsiooni kõrgema tasandiga, siis sinna saadetakse kaks esindajat (topeltühendaja printsiip), vältimaks võimumängudele võimaluse pakkumist.

Kuidas mõjutas esimene tööstusrevolutsioon (kui jätta välja tööriistade avastamine ja leiutamine ca 2,6 M a tagasi, mida mõned autorid peavad esimeseks revolutsiooniliseks hüppeks inimkonna ajaloos) mitte ainult majandust vaid kogu ühiskonda?

Klikka pildil ja uuri

Elukestev õpe

Eluea pikenemise ning kiiresti muutuva elu- ja majanduskeskkonna ning sellest tulenevate nõudmiste tõttu peavad inimesed kohanema sellega, et ühtegi elukutset ei saa pidada eluaegseks.

Muutuv reaalsus on vahend, millega Universum sunnib iga inimolendit arenema, õppima ja kohanema uue reaalsusega. Selles ei ole kohta konservatiivile, kes tahab aja kulgu peatada või ajaratast koguni tagasi keerata.

Rõhutagem ka, et eesti keele- ja kultuuriruum on liiga väikesed, et saaks pidada üleval vägevaid ja dubleerivaid õppeasutuste komplekse, mis hoolitsevad inimese toimetuleku pärast, pakkudes standardseid teadmisi ja üleeilset haridust. Tänases ja ilmselt ka tulevases maailmas tagab edu originaalne teadmiste pakett ja suur dünaamiline mitmekultuuriline suhtluskond. Seda suudab pakkuda vaid iseseiseva õppimise võime ja töökoht, kus inimene demonstreerib nii oma teadmisi, tööoskusi kui ka inimlikke omadusi.

Iga tänase inimese keskmise modernsusega nutitelefonis on selle kaudu saadavat infot rohkem kui oli Ameerika Ühendriikide presidendil 50 aastat tagasi. Võin seda ka isiklikult kinnitada, et näiteks oma kodulehe tegemist ja ülikoolidest sõltumatu virtuaalse õpikeskkonna loomisega saab hakkama isegi pensionär, kui ta viitsib natuke keskenduda YouTube’s pakutavasse.

Tulevikuarengutest

Üks teema, mida käsitletud kontekstis peaks veel ära märkima on see, et

  • rääkivate mänguasjade,
  • õppivate nutitelefonide ja
  • inimest jäljendavate arvutiprogrammide  

tulek viib meid hoopis uut moodi maailma – sellisesse, milles noored ei õpigi enam lugema ja kirjutama, sest selleks puudub lihtsalt vajadus. Siinkohal võiks meenutada, et kui vähemalt 3000 aastat kiilkirjal põhinev tsivilisatsioon asendus uue, tähtkirjal põhineva tsivilisatsiooniga, siis liikus ka arengukese uutele aladele. Kui nüüd asendub tähtkirjal ja kirjutatud tarkusel põhinev tsivilisatsioon rääkiva ja pilte vahetavaga, siis tähendab see sama kardinaalset muutust.

Inimeste viis, kuidas hangitakse teavet, kuidas sellest moodustatakse meelepilte ja sellele tuginedes orienteerutakse ümbritsevas keskkonnas, on kardinaalselt muutumas. Ja see omakorda muudab kogu ühiskonnakorraldust. Kas keegi oskab selgitada, kuidas peaks orienteeruma inimene õigusriigi seadusandlikus rägastikus (näiteks Võlaõigusseadustiku 1068’s paragrahvis, s.t üle 200 leheküljelises tekstis), kui ta enam lugeda ei oska?

Lahendeid sellisele olukorrale on mitmeid:

  • sinu nutitelefonis või seda asendavas/dubleerivas seadmes olev isiklik virtuaalne abiline ütleb sulle, mis on lubatud ja mis mitte ja… kui sa teed midagi, mis pole lubatud, siis saadab vastava teate õiguskorda kaitsvale institutsioonile;
  • õigusriigi konstruktsioonile saabub lõpp ja ühiskond hakkab tegutsema kodanikuühiskonna moraali põhimõtteid järgides, st: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat või õigemini korraldusele, kus mõistlik üldine korraldus, millest lõpuks võidavad kõik, kaalub üles isikliku lühiajalise huvi. Kui otsustad käituda teisiti, siis saad elada piiratud liikumisruumiga või piiratud võimalustega keskkonnas (vangla ei ole enam elusalt betooni matmine vaid seda asendavad virtuaalsed regulatsioonid).

Kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja innovaatiline ka tulevikus (mis on huvitava ja eneseteostuse võimalusi pakkuva, materiaalselt ja vaimselt rikka elu vältimatuks eelduseks), siis on nüüd viimane aeg radikaalsete muudatustega alustamiseks! Need muudatused peavad olema rakendatud mitmel tasandil sh riigi juhtimisel, kuid tulevikku ehitame ikkagi tänase hariduse võimalusi pakkudes.

Tööstusrevolutsioonide iseloomulikumad tunnused. Viies revolutsioon peab viima välja masstootmisest personaliseeritud tootmisele, mida juhib tehisintellekt.
Algoritmi protsess. P. Tammert

Kui teema huvitas, loe lisaks

  1. AI põhine iseõppimine: https://medium.com/@roybirobot/self-guided-learning-through-artificial-intelligence-ai-4f512afa8fa5
  2. Google AI-l põhinev õpitegevus: https://ai.google/education/
  3. AI kümme rolli hariduses:
10 Roles For Artificial Intelligence In Education

4. https://www.tamr.com/blog/what-is-human-guided-machine-learning/

5. https://en.unesco.org/artificial-intelligence/education

6. Rahvusraamatukogus saadaval raamat Industry 5.0: https://www.routledge.com/Industry-50-The-Future-of-the-Industrial-Economy/Elangovan/p/book/9781032041278

Rahapoliitika tulevikuarengud – P. Tammert

12 Thursday Aug 2021

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Leave a comment

Tags

, ,

Paljud inimesed tunnetavad, et rahandusega on midagi lahti. Kuid mis, sellest on raske aru saada. Teen katse seda selgitada.

Kust me tulime?

Fiat (tõlkes: nii on, s.t panga poolt määratud nominaalväärtusega) rahatähtedel põhinev ja võlarahana välja antav rahasüsteem toimis nii kaua kuni see oli seotud väärismetallide tagatisega otseselt või kaudselt (Bretton Woodsi süsteemis läbi USA dollari). Selle piirangu lõpetamine andis keskpangale vabaduse emiteerida ja laenata raha välja nii palju, kui turg oli valmis vastu võtma. Ainus, mis seda mängu piiras, oli maksevõime mida kahjustas võlaraha ise, sest pangad nõudsid turult rohkem raha tagasi kui sinna kunagi üldse oli raha välja antud.

Puudust tekitav kapitalistlik turumajandusmudel, perioodiliselt korduvad majanduskriisid, mille põhjuseks oli võlaraha massiline emissioon ja sellest tingitud likviidsuse kadumine võimaldasid rumalate varad kontsentreerida ja hoida lihtrahvast vaesuses – niiviisi loodeti säilitada nende valmidus tööd teha. Kuid e-raha kasutuselevõtt ja ahnuse kasv pani aastatuhande vahetusel aluse praktikale, et laekumata jäänud võlgade kustutamise asemele hakati lihtsalt uut krediiti jagama. Ning senini territoriaalriikidega piirdunud majanduse globaliseerumine muutis ka likviidsuskriisid ülemaailmseteks.

Ajaloolises kontekstis jääb tähelepanuväärseks sündmuseks kinnisvaramull ja sub-prime võlakirjadest põhjustatud ülemaailmne likviidsuskriis ning selle järgnenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitika. Praktikas tähendas see rämpsvõlakirjade, s.t väärtuse kaotanud ja ennast mitte kunagi tagasi maksvate võlakirjade massilist kokkuostu keskpankade poolt. Ja kui üks keskpank sellise poliitikaga alustas, siis pidid teised talle järgnema, sest muidu oleks nende raha muutunud liiga kalliks ja selle riigi ettevõtete poolt eksporditavate kaupade hind liiga kõrgeks.

Kuhu me läheme?

Inimesi huvitab ikka, et mis juhtub (lähi)tulevikus. Proovigem nüüd mõelda, millised on meie praeguse rahamudeli tulevikuarengud. Teades, et vähemalt Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv ja Euroopa Keskpank (EKP) on suurendanud võlaraha kogust turgudel viimase kümnendiga 7-8 korda ning kommertspangad jaganud e-raha krediiti veelgi enam, siis on tasumata võlgade summa kasvanud vähemalt 20 korda, kuid tõenäoliselt veelgi enam. Seda olukorras, kus eurotsooni SKP ei ole viimase 20 aasta jooksul kasvanud! Ja mis veel hullem – viimase kahe aasta jooksul on EKP bilanss kasvanud 7,7 triljoni euro võrra ehk 589. Eesti riigieelarve võrra, sel ajal kui eurotsooni SKP on samal ajal vähenenud 10 triljoni euro võrra. (vt Pilt 1 ja 2)

Niikaua kuni keskpangad jätkavad valitsuste ja suurettevõtete väärtuse kaotanud võlakirjade kokkuostu, suureneb ka raha hulk turul ning tugevneb inflatsiooni surve ehk oht, et raha ostujõud väheneb. Seni pole seda küll juhtunud, kuna suurem osa käibesse paisatud rahast on pidanud taastama valitsuste ja ettevõtete maksevõimet ehk me kõik oleme saanud teha tööd, kuid selle töö viljad on väärtusetud!

Eelmise kriisi ajal pandi raha peamiselt kinnisvarasse: uued elamurajoonid ja infrastruktuurirajatised, nagu näiteks Madridist 180 km kaugusele jääv hiiglaslik Ciudad Reali Kesklennujaama, varsema nimega Don Quijote lennujaam, mis juba 10 aastat seisab kasutuna. Nüüd – koroonakriisi ajal – kulub see raha nende inimeste ja ettevõtete jooksvate toimetulekukulude katteks, kes midagi ei tooda, kuid peavad ellujäämiseks tarbima.

Probleem algab sellest, et kommertspangad ja eraisikud ei soovi mingil juhul oma rumalatest laenudest põhjustatud kahjusid maha kanda ning laenukohustusi suuremeelselt kustutada, nagu seda soovitab kristlik Piibel. Selle asemele luuakse üha uusi päästemehhanisme, mis peaksid päästma hätta jäänud pangad ja võlarahasüsteemi tervikuna. Sellesse seeriasse kuulub Euroopa Investeerimispank, Euroopa Stabiilsusmehhanism (mille poolt esitatud nõudel peab eesti maksumaksja käima välja suvalise summa 7 päeva jooksul), Euroopa pangandus-unioon, EL ühtsed võlakirjad ja nüüd Euroopa Majanduse Taastekava, milliste mõte peitub soovis panna väiksema võlakoormaga riigid maksma ka nende riikide võlakohustuste eest, kes seda ise enam tasuda ei suuda, et seeläbi päästa senine pangandussüsteem. Paistab, et Soome tänasel tööministril Timo Harakkal oli õigus, kui ta oma raamatus „Suuri kiristys“ (Suur väljapressimine) nimetas Euroopa Liitu „Pangaliiduks“. Viimati nimetatud programmi raames pakutakse näiteks Soomele diili: võta 2 miljardit ja maksa tagasi 6 miljardit. Eesti riigi iga-aastased maksutulud jäävad samasse suurusjärku.

Valikuvõimalused

Kui koroonakriis hakkab pisitasa taanduma, siis koos sellega väheneb ka vajadus toetada üksikisikuid rahaliselt kopterirahaga (USA) või ettevõtetele soodsaid laene ja tagastamata abi jagades. Keskpangad hakkavad piirama võlakohustuste all ägavate valitsuste ja ettevõtete rämpsvõlakirjade ostu ning valitsused ei toeta enam üksikisikuid. Pangad hakkavad taas sisse nõudma laenumakseid koos intressiga. Mõõdukas inflatsioon jätkub veel mõnda aega inertsist, kuid siis hakkab raha hulk turul vähenema, mis omakorda peatab inflatsiooni ning olukord turul stabiliseerub. Edasised arengud sõltuvad keskpanga poliitilistest otsustest ja inimeste valikutest.

Kui võlaraha hulk turul jätkab vähenemist ja likviidsuskriis süvenemist, siis paljud ettevõtted satuvad makseraskustesse. Kuna senised kriisid on väike- ja keskmiste ettevõtete rahavarud ammendanud, siis üha suurem arv ettevõtteid lõpetab tegevuse või kuulutab välja pankroti, et vabaneda kuhjunud võlakohustustest. See omakorda suurendab töötute arvu, mis paneb surve alla poliitikud. Selles olukorras peab igaüks tegema valiku ja otsustama, kuidas edasi minna.

Stsenaarium 1: Kuna isikud, kelle kätte on kontsentreerunud raha, ei taha kustutada tagasi maksmata jäänud võlgu, siis hakkavad nad survestama keskpanka, et see alustaks uuesti vahepeal katkenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitikaga. Raha kogus turul ja tagastamata võla suurus kasvavad, kuid kaupade hulk turul, mida selle raha eest osta saab, jääb endiseks või koguni väheneb aegamisi. Niikaua, kuni emiteeritav võlaraha kustutab vaid kaotatud varadest tekkinud kahjusid, mis lõppkokkuvõttes kahjustavad vaid keskkonda ja muudavad selle elukõlbmatuks, muutuvad vaid oligarhide vara suurust näitavad kuid katteta rahanumbrid. Kui see raha hakkab valguma tavatarbijani (kasvõi kodanikupalgana), siis kasvab inflatsioon ning ühele teadmata ajahetkel loobuvad tarbijad selle kasutamisest. Kui valitsejad tahavad senise süsteemiga jätkata, siis peavad nad tegema re-stardi ning asendama senise euro vms rahamärgi uuega, nimetades seda näiteks ecu’ks. See lahendab ajutiselt probleemi, kuigi tekitab palju pahameelt nende meeles, kes peavad tõdema, et nende rahaline rikkus oli vaid õhk. Tegelikkuses jätkub aga kõik vanamoodi ning uus samasugune kriis saabub taas mõne aastakümne pärast.

Stsenaarium 2: Eelmise stsenaariumi järgi tekkiva majanduskriisi vältimiseks hakkavad keskpangad valikuliselt kustutama nende kätte kogunenud rämpsvõlakirju, milles suurem osa on välja antud liikmesriikide valitsuste poolt (vt Pilt 3). See tasakaalustab praegust rahasüsteemi, sest ilma võlakohustuseta raha hulk turul kasvab ja seda saab kasutada täiendavas ulatuses võlakohustuste kustutamiseks. See pikendab võlarahal põhineva rahasüsteemi eluiga ja võib ajutiselt isegi taastada selle arengupotentsiaali. Pingeid hakkab selle lahendi puhul tekitama see, kelle – s.t milliste riikide ja suurettevõtete – võlakirjad keskpank kustutab ja kelle omi mitte. Need kellede võlakirjad kustutatakse on rahul, kuid need kelle omad jäävad kehtima, alustavad agressiivset võitlust, mis hakkab kahjustama EL ka kohalike keskpankade mainet liikmesriikides ja suurendama pingeid liikmesriikide vahel.

Stsenaarium 3: Likviidsuskriis süveneb ja see kasvab üle üldiseks majanduskriisiks. Määrav hulk elanikkonnast jõuab arusaamale, et senine võlaraha süsteem ja puudust võimendav kapitalistliku turumajanduse mudel on enda arenguvõime ammendanud ning selle põhjustatud probleemid: ebavõrdsuse süvenemine, tarbimisühiskond ja keskkonna saastumine, iibe langus, klimaatilised muutused jne on kasvanud nii suureks, et senisel viisil pole enam võimalik jätkata. Valijad hakkavad valitsustelt nõudma radikaalseid uuendusi või siis hakkavad ise kodanikuinitsiatiivi korras tegutsema. Siinkohal tekivad taas erinevad arengustsenaariumid.

Variant A: Territoriaalriigi liidrid eraldi või EL liikmesriikide liidrid üheskoos otsustavad lõpetada puudust tekitava võlaraha süsteemi ning üle minna modernse rahandusteooria põhisele lahendile. Selle käigus antakse raha emissiooni õigus üle (liikmesriikide) Riigikassa(de)le ning loomulik raharinglus tagatakse uudse maksupoliitikaga. Kui samal ajal minnakse üle ka e-rahale, siis kaotab senini domineerinud pangandus olulise osa oma tuludest ning nende funktsioonid võtavad üle e-raha asutused. See avab tee majanduse stabiilsele arengule ja ühiskondlikule kokkuleppele, milles kesksel kohal on riigi majanduspotentsiaali täielik ärakasutamine ja täistööhõive kindlustamine. Tegeliku arengusuuna määravad siiski rahva poolt valitud poliitikud, kes kujundavad Riigikassa poolt välja antavate rahade välja andmist. Riigi ja rahva jätkuvuse määrab see, kui tõsiselt on nad valmis suunama raha nende probleemide lahendamisele, mida muutuv maailm ja elukeskkond on meie ette püstitanud.

Variant B: Kui riigi liidrid ei soovi lahendada rahasüsteemist tulenevaid probleeme, siis võivad haarata initsiatiivi suuremate omavalitsusüksuste juhid. Kui nende etteotsa satuvad veel inimesed, kelle ideaaliks on sotsiaalse turumajanduse käivitamine, siis võivad nad juurutada mõne suuremas omavalitsusüksuses või väiksemate omavahelises koostöös kaduraha e-raha vormis. Vastavat lahendust katsetati juba 1930-ndate Austrias (vt Wörgli raha), kuid laiemalt on seda rakendatud tänapäeva Saksamaal alternatiivraha projektides (vt. Chiemgauer, Pilt 5). Selles rahas saab KOV tasuda kohalike kaupade ja inimeste tööjõu eest (osaliselt) ning raharingluse kindlustamiseks nõuda kohalike maksude tasumist selles. Kuna kaduraha puhul rakendatakse nn seisumaksu (näiteks Chiemgaueri e-raha kontol seisva raha hulk väheneb iga päev 0,016% võrra, kui see seisab seal üle kolme kuu), siis sunnib see raha omanikke seda võimalikult kiiresti ära tarbima või siis investeerima mõnda seda vastuvõtvasse kohalikku ettevõttesse. See tagab nii raha maksimaalse ringluskiiruse ning välistab raha ülepakkumise juhtumid.

Variant C: Kui riigijuhid ja kapitali valitsev eliit püüab jonnakalt jätkata vanal viisil ja vältida muutusi või kodanikud tahavad vältida võimu koondumist valitsusasutustele, siis võivad vastutustundlikud kodanikud haarata initsiatiivi ning asutavad ühisrahastuse projekti korras avaliku e-raha süsteemi haldava aktsiaseltsi, milles igaühel on üks aktsia. See omakorda loob tsentraliseeritult hallatava digimaksete keskkonna, milles makseid saavad teha kõik süsteemiga ühinenud isikud telefoni-äpp’i kasutades. Kuna vabaraha mudelil põhinevas lahendis tekib ja kaob raha tehingu käigus, siis ei vaja see riiki ega panka, seda pole vaja eelnevalt levitada ega ka teha mingeid samme raharingluse käivitamiseks. Raha väärtuseks võib käivamise hetkel määrata mingi suhte käibel oleva rahaga või siis töö väärtusteooriast lähtudes summa, mis tagab ühe inimese minimaalse toimetuleku kulu (tunnis?). Kuna raha tekib ja kaob inimeste vahelistes tehingutes, siis ei ole see kolmandate isikute poolt manipuleeritav ning kui igale süsteemiga ühinenud isikule määratakse limiit, mille ulatuses saab ta minna miinusesse, siis peaks see vältima kuritarvitusi ning vähemalt teoreetiliselt tagama raha väärtuse püsimise stabiilsena pikema aja jooksul. Selle lahendiga käivitaksid inimesed tõelise vabaturumajanduse, mis omakorda parandab ühiskonna konkurentsivõimet ja tagab selle liikmetele tervikuna suurima heaolu.

Hea lugeja, avalda arvamust, milline nendest stsenaariumitest meeldib sulle kõige enam ja millise realiseerumist pead sa kõige tõenäolisemaks.

Graafilised selgitused

Europa Keskpanga bilansi kasv aastatel 1999-2021.
Eurotsooni SKP kasvu ja kahanemise dünaamika.
Modernse rahandusteooria põhises majandussüsteemis pole kohta pangandusinstitutsioonile.
Punasega märgitud osa EKP bilansist on suuremas osas valitsuste võlakirjad.
Saksamaal, Baieri osariigis kasutusel olev alternatiivraha Chiemgauer.

Riigi suveräänsusest ja rahapoliitikast -P. Tammert

04 Sunday Jul 2021

Posted by in artikkel, üldinfo

≈ Leave a comment

Tags

, , , ,

Paul Tammert

Majandusteadlane ja

ettevõtja

Riigi suveräänsuse tunnuseks on oma raha.

Eesti inimesed andsid oma raha loomise õiguse Eesti Pangale.

Miks?

Ilmselt sellepärast, et nii oli tavaks ja teistmoodi ei juletud või tahetud.

Kas Eesti on suveräänne?

Suveräänse Eesti riigi loomisel ja taastamisel asutasime me kohe oma Eesti Panga (EP) ja oma raha – Eesti krooni. Astudes EL koosseisu otsustasime loobuda oma rahast ja ühineda Euroopa rahasüsteemiga, mis suurendas mitte üksnes meie (sise)turgu, vaid koheselt ka eesti inimeste tulusid u. 3% võrra. Varem läks see summa rahavahetuse kulude ja valuutakursi muutumise riski katteks.

Kas Eesti kaotas EL astudes ja oma rahast loobudes suveräänsuse?

Osaliselt kindlasti. Astudes ühendusse, mis suurendab meie turvalistust ja kaasarääkimise võimalust maailma asjades, pidime me paratamatult hakkama arvestama ka oma liitlaste arvamusega. Selles ühenduses tegutsetakse demokraatlikult langetatud otsuste alusel. Demokraatia tähendab ka siinkohal, et esmalt kuulatakse ära vastastikku üksteise seisukohad ning siis püütakse leida lahend, millega kõik nõustuvad või mille poolt enamus hääletab. Ehk kui teatud kohalikud seltskonnad leiavad, et Eesti huvisid EL’s ei arvestata, siis peaksid nad süüdistama mitte EL-i, vaid meid esindavaid riigi- või pangajuhte, kes ei oska või ei julge selgitada teistele meie vajadusi ja neid siis ka kaitsta.

Continue reading →

Võlamajandus kui ponzi skeem – P. Tammert

29 Saturday May 2021

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Leave a comment

Tags

, , , ,

Paul Tammert, majandusteadlane ja ettevõtja. Eesti Rooma Klubi liige

Paul Tammert, majandusteadlane ja ettevõtja, Eesti Rooma Klubi liige

Loe eelmist artiklit
Veel võlarahast

Rahvusvahelist finantsmaailma hästi tundev Bernard Lietaer märkis 1997. aasta kevadel, ajakirjale „Positive Future“ antud intervjuus, et

„Raha tekib siis kui pank laenab selle kellelegi. Kui pank annab teile 100 000 € laenuks kinnisvara tagatisel, annab ta turule 100 000 €, millega teie maksate ostetud kauba eest ja mis sellega läheb tururinglusse. Pank ootab, et teie maksate järgmise 20. aasta jooksul talle tagasi 200 000 €. Kuid kuna seda täiendavat 100 000 €pole olemas, siis algab olelusvõitlust ning võlgnik peab selle võtma kelleltki, kes jääb oma varast ilma“.

Mis oli?

Peter Russell kirjeldab oma raamatus „The Awakening Earth. The Global Brain“ planeedi elussüsteemide ja inimühiskonna arengut tsüklilise protsessina, milles pikad kvantitatiivse arengu perioodid vahelduvad lühikeste kuid radikaalsete kvalitatiivsete muutuste perioodidega.

  • Kvantitatiivse arengu perioodil toimub aeglane areng, mille käigus parandatakse jätkuvalt olemasolevat protsessi, kuid tekitatakse midagi, mis on selle tegijate jaoks mürgine ja muudab lõpuks nende olemasolu võimatuks (näiteks hapnikku tootvad rakud).
  • Kvalitatiivse murrangu käigus siseneb süsteemi uus tegija, kelle/mille jaoks tekitatud saast on olemasolu alus (hapnikku tarbivad rakud).
  • Protsessis osalejad kogevad toimuvat loodusliku kataklüsmi või ühiskondlik-majandusliku kriisina. Peale kriisi on maailm muutunud tundmatuseni ning protsessis osalenud ja ellujäänud peavad kohanema uue maailmakorraga.

Ajalugu õppides saime teada, et keskaja feodalistlik ühiskond oli ebaõiglane, sest maa kui toimetuleku allikas võis kuuluda üksnes „väärikatele“ lääniisandatele (ingl. Landlord). Inimestel oli enda toimetulekuks õigus rentida seda maad, kuid selle õigusega kaasnes kohustus loovutada lepinguga määratud osa (mis võis olla 50% ja enamgi) maarendi vormis maa omanikule. Ja kui nad ei suutnud nõutud summat tasuda, said neist maaorjad ehk osa kinnisvarast.

Industriaalne revolutsioon vabastas inimese maarendiorjusest, kuid selle asemele tuli uus võlaorjus, mis on olemuslikult samuti ebaõiglane: kapitalistliku turumajanduse mudel – milles ühtedel inimestel (loe: pankuritel) on õigus trükkida paberile pilte ja öelda, et sellel on … väärtus (fiat-raha, tõlkes: nii on!) ning teistel on kohustus laenata seda, et tasuda ostetud kaupade ja teenuste eest.

Võlaraha idee pärineb iidsetest aegadest, mil maksevahendiks olid seemned ja loomad. Kuna elusolendid paljunevad (ühest nisuterast võis tekkida mitukümmend uut tera ja loomad sünnitavad rohkem kui ühe järglase), siis oli loomulik, et osa juurdekasvust tuli intressina loovutada laenu andjale. Kui aga raha meediumiks sai metall, paber või bitt, mis ei paljune (münt ei pooldu, sedel ei sünnita järglasi ja bitt ei jagune), siis tekkis olukord kus pank nõudis turult tagasi rohkem raha, kui sinna üldse kunagi oli antud!

Filosoofiliselt võib väita, et võlasuhetega tekitatud hirm maksevõime kaotuse pärast on hea, sest see sunnib inimesi ennast pingutama ja ei lase neil langeda passiivse rahulolu seisundisse. Võlarahast tekkiv puudujääk eraldab rumalad ja ahnusest pimestatud ettevõtjad nutikatest ning sunnib neid pankroti läbi ühinema töölisklassiga ehk minema tagasi sinna, kus nad oma arengutasemelt peaksidki olema. Selline majandusmudel sobib järjest kasvava liigrahvastikuga maailma.

Mis on?

Impeeriumid olid edukad vallutuste perioodil. Võlaraha süsteem toimib hästi niikaua, kuni lisandub uut raha ja kasvab turu maht. Kui vallutused lõppevad või raha hulk turul hakkab vähenema (s.t saabub likviidsuskriis), algab siseriiklik olelusvõitlus (ümber saab jagada vaid olemasolevat), milles ellu jäävad kõige nutikamad ja julmemad.

Territoriaalriikide rahasüsteemi haldasid keskpangad, milledel oli ainuõigus emiteerida materiaalset fiat-raha ning seda edasi laenata kommertspankadele, milledel oli luba seda omakorda edasi laenata suurema intressi tasumise kohustuse eest nn kolmandatele isikutele. Kuid paber-raha saab edasi anda vaid üks kord! Teenimisvõimaluste parandamiseks mõtlesid pankurid välja krediteerimise süsteemi (Dinners Club, American Express jms), mis pakkus maksevõimelistele ja usaldusväärsetele klientidele võimaluse osta kaupu ja teenuseid usaldusega ning tasuda pangale tekitatud võlg hiljem koos lisatasuga.

Internetil põhineva, reaalajas toimiva, digitaalse maksesüsteemi leiutamine ja elektroonilise raha kasutuselevõtt avas pankuritele ennenägematud teenimisvõimalused. Kuna e-rahale pole võimalik panna külge võltsimiskindlaid turvamärke (seda võimalust pakub krüptoraha), siis kadus koos selle levikuga ka keskpanga võime kontrollida rahaemissiooni. Keskpank võis küll pakkuda pankuritele sularaha asemele e-raha, kuid kommertspankurid eelistasid oma maksekaartide või telefoni-äppide kaudu pakkuda tarbijatele omal riisikol krediiti nii palju kui neil selleks julgust jätkus. Ja 2008. aastal alanud ülemaailmse finantskriisile järgnenud aegadel selgus, et pangad ongi väljastanud krediiti 30 (Lehman-Brothers) ja isegi 60 (Dexia) korda rohkem, kui neil endil vahendeid oli.

21. sajandil on majandus globaliseerunud ennenägematus ulatuses ja koos sellega on globaliseerunud ka rahandussüsteem. Kõik on kõigiga seotud ja raha teenib selle omanikke ka teisel pool maakera ja isegi siis, kui selle omanikud magavad. Süsteemist on välja pigistatud kõik, mis sellest oli võimalik praeguste vahenditega välja pigistada.

Milles on probleem?

Mitch Feierstein selgitab oma raamatus „Planet Ponzi. How politicans and bankers stole your future“ laenuna välja antud rahasüsteemi püramiidskeemi laadset olemust, mis johtub sellest, et raha välja andja küsib turult tagasi rohkem raha, kui sinna kunagi üldse antud on.

Selline süsteem on jätkusuutlik vaid niikaua, kuni raha hulk turul kasvab. Kui pangad enam uut raha turule juurde ei anna, hakkab ringluses oleva raha kogus vähenema. Ning mingi aja pärast tekib imelik olukord, kus ühtedel on ressurss ja soov müüa oma tooteid ning teistel soov neid osta, kuid keegi ei saa teha tehinguid, kuna raha enam pole. Mida suuremaks rahapuudus kasvab, seda teravamaks muutub olelusvõitlus, mille käigus kaob humanism ja võidavad need, kelle tegevust ei piira moraali või eetika kasutud reeglid.

See tähendab, et võlaraha süsteemis pole kogu laenatud raha koos sellel lasuvate kohustustega kunagi võimalik tagasi maksta. Niikaua, kuni rahal oli väärismetallist tagatis, tuli likviidsuskriisi olukorras saamata jäävad võlad kustutada ja leppida tagatiseks antud varaga. Kui 1971. aastal vabastati fiat-raha väärismetalli tagatisest, algas kommertspankade kuldaeg, mis saavutas tipu e-raha ajastul.

Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu
Euroopa Keskpanga bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu

Euroopa Liidu Keskpank ja USA Fed on majanduse käigushoidmiseks paisanud turule (valitsuste ja suurettevõtete võlakirju kokku ostes) raha koguses, mis ületab 2008. aasta finantskriis eelset aega juba vastavalt 6 ja 7 korda. (Pilt 1 ja 2) Seda, kui palju on kommertspangad krediiti turule andnud ei tea ilmselt keegi, kuid suurusjärk ületab kindlasti 20 korda. Lisaks veel tulevikutehinguid esindavad väärtpaberid, milliste maht ületab ühe aasta globaalse toodangu suurusjärgus 90 korda.

Kui kaua saab selline kasv jätkuda? Lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik!

Alan Greenspan: “The United States can pay any debt it has because we can always print money to do that”

Alan Greenspan: “There is nothing to prevent the government from creating as much money as it wants.”

Matemaatikast teame, et lõpptulem kasvab ja kahaneb võrdse kiirusega, s.t kui turult korjatakse raha laenu tagasimaksetega ära sama kiiresti kui see sinna paisati, siis peale rahaemissiooni lõppemist lõpeb ka majanduskasv ja inflatsioon ning õige pea hakkab raha hulk turul vähenema. See, millal saabub likviidsus- ja seejärel majanduskriis, sõltub sellest kui suured olid intressinõuded.  

Mis tuleb?

Minu arusaam on, et võlaraha süsteem on oma arenguvõimalused ammendanud ja keskkonnas toimuvad muutused ei soosi selle restarti. Klimaatilised muutused, toidu- ja keskkonna saastumisest põhjustatud epideemiad, ressursipuudusest põhjustatud relvastatud konfliktid on peatanud inimkonna kasvu ning see on pöördumas langusse. Kui inimeste hulk hakkab vähenema ja toorainete hankimiseks tuleb teha üha suuremaid kulutusi, siis tõmbub ka turg kokku.

Seega tuleb hakata mõtlema ja ette valmistama üleminekut uuele rahasüsteemile.

Vabaraha süsteem (digitaalses lahenduses) on olemuslikult anarhistlik, sest selle saavad käivitada kodanikud ise ning selles puudub vajadus riikliku institutsiooni ja raha emiteerija olemasolu järele.

Moderne rahandusteooria (ingl. Modern Monetary Theory, MMT) pakub välja lahenduse, milles raha emiteerijaks on Riigikassa, mis tasub oma rahaga eraisikutele nende poolt müüdud kaupade ja teenuste eest, väljastab intressikohustuseta laenu e-rahas investoritele, kannab üle abirahad hädasolijatele (negatiivse tulumaksu kontseptsiooni põhiselt) ning eemaldab ringlusse antud raha maksukohustusega.

Praeguse maksusüsteemi puhul korjab valitsus juba esimesel ringil u 35% väljaantud rahast maksudena tagasi. (Pilt 3)

MMT kriitikud väidavad, et uuele süsteemile ei saa minna, sest siis kaob panga kontroll raha emissiooni üle. Kuid see kontroll on juba praegu kadunud, sest pangandusel põhineva rahasüsteemi haldajad püüavad meeleheitlikult päästa seda valitsevate isikute olematut kapitali ning info toimuvatest tehingutest on salastatud! Või oskab keegi selgitada, kes veel peale keskpanga on valmis laenama raha välja piiramatus koguses ja negatiivse intressiga, s.t laenajale laenu võtmise eest peale makstes.

Kui vaadata näiteks USA valitsuse rahavoogusid võlaraha süsteemis ja MMT teooria põhiselt, siis näeme, et esimesel puhul kasvab valitsuse võlakoorem jätkuvalt, sel ajal kui MMT põhises skeemis puudub võlakohustus üldse ehk tulud ja kulud on tasakaalus – varieeruvad vaid tuluallikad. (Pilt 4 ja 5)

Ameerika Ühendriikide Föderaalvalitsuse võlakoormuse kasv suhtes riigi SKP-sse, mis johtub kohustusest laenata raha väljast
Ameerika Ühendriikide finantsvahendite bilanss suhtes SKP-sse, esitatuna MMT põhises käsitluses

MMT põhisele rahasüsteemile võiks lisada veel kaduraha põhimõtte, milles määratud perioodist pikemaks ajaks jäänud rahalt tuleb tasuda seisumaksu (vähendab isiku käes oleva raha hulka, mitte selle ostujõudu). See välistab raha seisma jäämise ning tagab majanduse jätkusuutlikkuse. Siinkohal tasub meenutada füsiokraatide õpetust, kes võrdlesid raha funktsiooni ühiskonnas vere rolliga elusorganismis, rõhutades sellega et mõlemad säilitavad oma väärtuse vaid ringluses.

Seega – on aeg loobuda merkantilistlikust arusaamast,
et õnn peitud rikkuse kogumises ja oma kõhu alla peitmises!

Lisaks:

Matheuse 6:12 ütleb: Andestage meie võlad, nii nagu meie andestame oma võlgnikele

Majandusmudel, rahasüsteem ja muutuste aeg. Avalik arutlus

19 Friday Mar 2021

Posted by in klubi ettekanne

≈ Leave a comment

Tags

, , , ,

Neljapäeval, 25. märtsil – ZOOM

Eesti Rooma Klubi jätkab arutlusega teemal

Majandusmudel, rahasüsteem ja muutuste aeg

Arutlust modereeris Paul Tammert, ERK liige ja majandustoimkonna promootor.

Oma mõtted esitas Riho RAASSILD, makseasutuse juhtimise kogemusega IT spetsialist.

Arutelu hoidsid üleval ja oma kogemusi jagasid:

  • Ron LUVIŠTŠUK, kogemused pangandusest ja väikeettevõtlusest,
  • Rein JÄRVELILL, Setu ülemsootska ja Setu krooni projekti juht,
  • Airi HALLIK-KONNULA, Urvaste Külade Seltsi ja Urbani projektijuht
  • Rainer EIDEMILLER, Paide Pai projektijuht

Arutluseks valmistudes vaata:

ERK avalik ettekanne – Paul Tammert 25-02-2021: Majandusmudel, rahasüsteem ja muutuste aeg

Seekordne teema oli nii laiaulatuslik ja haarav (juba esimest salvestust vaatas >1000 vaataja), et otsustai teha arutlused mitmes voorus.

Ka saime selle käigus harjutada mitmeid uusi suhtlusvõimalusi ja valmistuda järgmisteks avalikeks või vähemavalikeks arutlsuteks moodsa tehnoloogia vahendusel.

Elades lootuses, et kunagi saame tagasi ka “normaalsuse”, on ERK valmis 2021 edasi minema samal viisil, nagu miljonid , õppijad, õpetajad, suhtlejad.

Esimene arutlus:
P. Tammert,
R. Raassild ja
R. Luvištšuk

Rooma Klubi sai aastal 1972 tuntuks raamatuga „Kasvu piirid“, millega juhiti inimkonna tähelepanu asjaolule, et lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik. Selles raamatus prognoositi, et 2020 aasta paiku algavad dramaatilised muutused – ja need ongi alanud.

Mõtleme, miks on kapitalistliku turumajanduse mudel ja fiat-/võlaraha süsteem ammendamas oma arenguvõimalusi ja arutleme, millega seda saaks asendada.

Märksõnad: vabaturumajandus ja vabaraha, sotsiaalne turumajandus ja kaduraha, kohalik alternatiivraha.

Siia postitame teise avaliku arutluse salvestuse. Seda saab muidugi näha ka ERK FB lehel.

*** Küsimused debateerijatele on oodatud erk@roomaklubi.com arusaadava märgusõnaga/subjekt või FB messenger vahendusel ***

Kas aus ja läbipaistev poliitika on võimalik? – P. Tammert

21 Thursday Jan 2021

Posted by in artikkel, avaldus

≈ 1 Comment

Tags

, , ,

26-01-2021 kuulutatakse Eestis välja uus valitsus ja selle liikmed. Kõigile Eestimaa rahvastele.
Mis muutub? Kas muutub? Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas suudame eneses riigina selgusele saada?

Paul Tammert on töötanud Riigikogu rahanduskomisjoni konsultandina, Tiit Vähi ja Koit Kaaristo majandus- ja finantsnõunikuna; mitmes linnavalitsuses, finantsjuhina, TTÜ majandusarvestuse instituudi direktorina. Ta on õppinud ja õpetanud riigiteadust Sisekaitseakadeemias, Audentese Kõrgkoolis, EBS’s ja Tallinna Ülikoolis. Eesti Rooma Klubis analüüsib Paul poliitikaid poliitikaväliselt.

Mis kujundab erakonna nägu?

See küsimus peaks panema mõtlema nii erakonna liikmeid kui ka neid esindavat juhtkonda. Vastus on lihtne ja tuntud juba nõukogude aegsest kõrtsikultuurist: kes maksab, see tellib muusika!

Peale Eesti Vabariigi teistkordset iseseisvumist keskendusime ideoloogiliste erakondade juhtimisele, iseseisvuse aluseks oleva majanduse ülesehitamisele ja selle Venemaast lahtisidumisele. Ja kuna ühiskonna arengut kujundavad ettevõtlikud inimesed, siis hakkasid just nemad suunama erakondade poliitikat oma rahaliste ülekannete jõul. See tava juurdus praktikasse rohkem või vähem kõigis Eesti erakondades, kuid kõige tuntumaks on selles valdkonnas saanud Kesk- ja Reformierakond. Ja sellise – olemuslikult mõjuvõimuga kauplemise – tavakultuuri vilju need erakonnad nüüd korjavadki.

Internetilehel Korruptsioon.ee on selle mõiste sisu hästi selgitatud:

Mõjuvõimuga kauplemise puhul on tegemist altkäemaksu vormiga, ent kus hüve saajaks ei pruugi olla ametiisik. Tähtis on sotsiaalne või professionaalne positsioon: hüve saaja ei saa küll ise otsustada, kuid saab oma positsiooni tõttu otsustajat mõjutada. Mõju kasutamist eristab mõjuvõimuga kauplemisest see, et mõjutaja ega ka keegi kolmas ei pruugi olla saanud mõjutamistegevuse eest meelehead.

Sellest selgitusest lähtudes võib tõepoolest väita, et meie ministritest erakonna juhid ei teadnud või vähemalt ei tahtnud teada midagi erakonna rahaasjadest ning selle finantseerimise viisidest.

Kust saavad parteid praegu oma raha?

Siinkohal võiks alustada küsimusega, kas hea lugeja teab, kuidas Eesti erakondi praegu finantseeritakse? Seda sätestavad Erakonnaseaduse paragrahvid 121 – 127, mille järgi peab partei finantseerima ennast põhikirjaga sätestatud liikmemaksudest,  riigieelarvelistest eraldistest ja Eesti inimeste poolt, oma vara arvelt tehtud annetustest.

Kui vaadata Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjoni kodulehel avaldatud andmeid 2019. aasta kohta (viimane n.ö normaalne aasta), siis ilmneb, et erakondade tuludes varieerub:

  • liikmemaksu osa vahemikus 0,5%-1,7%, kusjuures kõige väiksem on selle osakaal Reformierakonnal ja suurim SDE-l;
  • eraisikute rahalise annetuse osa vahemikus 15%-74%, kusjuures väikseim on selle osakaal EKRE-l ja suurim Isamaal 74,1%.
  • riigitoetuse osa vahemikus 25%-82%, kusjuures väikseim on selle osakaal Isamaal ja suurim EKRE-l.

Eelöeldust järeldub ja seda kinnitab ka juuresolev pilt, et ettevõtlike inimeste mõju suuremate erakondade tuludele on märkimisväärselt suur. Ja seda võimendab veelgi riigilt saadav summa, mis sõltub esindajate arvust Riigikogus.

Diagramm: Paul Tammert

Siinkohal tõusetubki küsimus, et miks kingib keegi mitme aasta keskmise töötasu jagu raha ühele erakonnale? Kas tõesti:

  • vaid puhtalt altruismist ja soovist teha tavaliste, s.t vaid enesele mõtlevate inimeste elu paremaks või
  • soovist toetada mingit maailmavaadet või
  • on sellise annetuse taga ikkagi mingi omakasupüüdlik eesmärk?

Viidates siinkohal taas ikka ja jälle puhkevatele korruptsiooniskandaalidele ja langetatud kohtuotsusele, tundub tõene vastus olevat viimane oletus.

  Kuidas saaks valitsevat tava muuta?

Kui lähtuda arusaamast, et „see kes maksab, tellib ka muusika“ ning väljendada soovi, praegust olukorda muuta, siis tulekski alustada parteide rahastuse muutmisest. Kui Eesti inimesed, kes valimiste läbi kujundavad oma elukeskkonda tahaksid tõepoolest tänast olukorda muuta, siis tuleks välja pakkuda lahendus, mis valitsevat tava muudaks. Loomulikult on eesmärk, et igal inimesel on võrdne võimalus kujundada reaalpoliitikat utoopia, kuid ebavõrdsust saaks siiski oluliselt vähendada.

Kuidas?

Pakun välja ühe ja lihtsa lahenduse:

  1. Lõpetame parteide riigieelarvelise finantseerimise. 2021. aastal eraldatakse riigieelarvest erakondadele kokku 5,4 miljonit € + Riigikogu liikmete töötasudeks 7,75 miljonit €. Seega saaksime säästa kokku vähemalt 13 miljonit €.
  2. Kehtestame korra, et igal maksumaksjal on õigus otsustada, millisele MTÜ-le, s.h erakonnale ta suunab 1% tema poolt tasutud tulumaksust. Kuna üks 1% laekuvast tulumaksust oleks suurusjärgus 70 miljonit €/aastas, siis peaks sellest jätkuma ka erakondadele. Võrdluseks – 2019. aastal laekus parteidele liikmetelt liikmemaksudena kokku vaid 101 899 €.

On tõsi, et ka selle lahenduse puhul maksavad ühed rohkem tulumaksu kui teised, mistõttu nende hääl kõlab tugevamalt, kuid see ei oleks nii tugev, nagu see on praegu tehtud annetuste puhul. Samas saaks iga maksumaksja teha endale meelejärgsele MTÜ-le annetuse, mida praegu võivad enesele lubada vaid Riigikogu liikmed.

Mida peaks veel muutma?

Selleks, et parandada sidet erakondade ja nende valijate vahel, võiks kehtestada korra, et iga partei peab ise maksma oma Riigikokku valitud esindajate töötasu jms esindamisega seotud kulud oma eelarvest. Selline lahendus looks tagasiside mehhanismi, mis:

  • ühelt poolt pakuks erakonna liikmetele võimaluse ja õiguse ise otsustada milline on nende esindajate õiglane töötasu ja
  • teiselt poolt jätaks erakonna liikmetele võimaluse mõjutada erakonna poliitikat jalgadega hääletemise, s.t oma maksutulude teisele erakonnale ülekandmise kaudu.

Nii tekiks turumajandusele iseloomulik vastastikuse sõltuvuse mudel, milles keegi ei saaks domineerida ja vaid „oma asja“ ajada. Ja kui mõni erakond üritab domineerida, siis saab see kirjeldatud tagasiside mehhanismi kaudu kiiresti ja ilma igasuguste avaliku arvamuse uuringuteta teada, mida tema liikmed sellest arvavad. 

Kokkuvõtteks

Antud arvamusavalduse kokkuvõtteks pean veelkord kahetsusega nentima, et mulle teadaolevatel andmetel pole Eestis ühtegi erakonda ega selle juhtkonda kuuluvat isikut, kes tahaks seda ühiskondlikku mädapaiset lõhki lõigata ja olukorda parandada. Seda isegi vaatamata sellele, et neid erakondi, kes deklareerivad ennast esindavat keskklassi või lausa kõiki eesti valjaid, on päris palju.

Hea lugeja,
Sinu arvamus on oodatud kas ERK tavakontaktidel, ERK FB lehel või Paul Tammerti FB lehel.