Enesemääramise õigus ja ühiskonna areng

Enesemääramise õigus on kodanikuühiskonna elukorralduse alus! Sootsiumi (enamasti rahvusliku) enesemääramise õiguse tunnustamise teema tõusetus peale esimese maailmasõja lõppu, impeeriumite hajumise käigus. Teema ise lähtub eetikast, mis hindab teo õigsust põhimõttel: mis on vajalik, mida peaks tegema ja mida tuleb teha (kohustus). Erinevalt moraalist, pole eetikas tegevuse tagajärg oluline. Eesti mõttemaailmas piirdubki enesemääramise õiguse tõlgendamine ja selgitamine sellega.

Ühiskonnas on inimesed vähemalt viimase 6000 aasta jooksul jagunenud klassideks, s.t ennast määravateks ja õigust kehtestavaks eliidiks ning nende omandiks olevateks inimesteks. Tõsi, nii eliidi (kuningas > feodaal > ametnik) olemus kui ka nende omandi vorm (ori > pärisori > palga- ja võlaori) on olnud jätkuvas arengus, mis ilmneb töötava klassi vabaduste kasvus.

21. sajandi postmodernsetes ühiskondades on tõusetunud üksikisiku enesemääramise õigus, s.t inimese õigus ja tema suutlikkus teha valikuid oma elu puudutavates küsimustes. See mõte hakkas arenema väidetavalt Edward Deci ja Richard Ryani 1985. aastal üllitatud raamatust „Self-Determination and Intrinsic Motivation in Human Behavior“.

Eesti põhiseadus tunnustab igaühe eneseteostuse õigust (§ 19), kuid ei räägi midagi inimese enesemääramise õigusest. Samas on just see teema inimarengu, perekondliku vägivalla, töö õiglase tasustamise ja elukvaliteedi teemaliste konfliktide keskmes ning nende lahendused määravad riigi positsiooni rahvusvahelises konkurentsis.

Elu mõte ja riigi konkurentsivõime

Läbi aegade on lihtsat inimest painanud küsimus: mis on elu mõte? Aluse sellele pani Rene Descartes (1596-1650) mõtteavaldusega „Mõtlen, järelikult olen“ (Lad: Cogito, ergo sum). Tänaseks on sellest välja arenenud küsimus: mis eristab üksteisest looma, inimest ja isiksust? Meile teadaolevalt loom ei mõtle, vaid tegutseb oma keha tungidest ajendatuna. Inimene eristubki loomast sellega, et talle on antud võime mõelda, s.t ratsionaalselt hinnata oma füüsilisest kehast lähtuva teo eetilisust. Isiksuslikule arengutasemele tõuseb inimene alles siis, kui ta õpib nägema vaimusilmas oma tegude tagajärgi, s.t kujundama oma tänast tegevust arvestades sellest tuleviku tekkivaid tagasimõjusid.

Lähtudes tao’ismi, antroposoofia, Urantia raamatu jts allikate vaimsetest õpetustest, mille eelnev lõik kokku võttis, on inimelu mõtteks arenemine. Ja arengu vältimatuks eelduseks on vabadus ise otsustada. Samale tulemusele jõuame ka siis, kui vaatleme erinevate rahvaste, kultuuride ning riikide elanike elukvaliteeti, toimetuleku ja heaolu taset.

Need sootsiumid, kes oma kultuuritavadest või religioossest maailmanägemusest johtuvalt hoiavad kinni kunagi ammu väljakujunenud tavadest või sõnastatud õpetustest ning püüavad välistada igasuguseid muutusi, elavad vaesuses ja viletsuses. Neid võime nimetada konservatiivideks. Hästi elavad taas need inimesed ja rahvad, kes tahavad areneda, s.t on valmis kohanema muutuva keskkonnaga ja reageerivad keskkonna muutustele innovatiivsete tehnoloogiliste ja ühiskondlike lahenduste juurutamisega.

Riigi arengutase sõltub sellest, mitmenda tööstusrevolutsiooni juurutamiseni selle elanikkond on jõudnud. 21. sajandi tööstusrevolutsioonid põhinevad isiksusliku arengutaseme saavutanud inimestel, kes ei saa olla enam kellegi omand ja käsu korras juhitavad. See tähendab ettevõtteid ja organisatsioone, milles pole enam juhte! Otsuseid langetatakse arutelus ja poolt (mitte vastu!) hääli andes ning töö viljad jagatakse ühel või teisel viisil avalikult ja võrdeliselt, igaühe tööpanust arvestades. Ülemaailmses konkurentsis saab määravaks see, milline on töötava inimese enesemääramise vabadus.

Eesti inimeste ette seab see küsimuse, kas me tahame jätkata Lääne- ja Põhja-Euroopale omase sotsiaalriigi hoolekannet rõhutava riigihalduse või anglo-ameerika kultuuriruumile iseloomuliku kasiino-kapitalistliku majandusmudeliga. Mõlemad üritavad omal viisil (üks kodanikuinitsiatiivi maha surudes, teine ahnust õhutades) alles hoida vana klassiühiskonna mudelit, milles on valitsev eliit ning käsku täitev lihtrahvas.

Industriaalsed revolutsioonid: 0. Naturaalmajandus; 1. mehhaniseerimine; 2. elektrifitseerimine; 3. automatiseerimine; 4. digitaliseerimine; 5. personaliseerumine.

Põlvkondade lisandumine ja negatiivse iibe probleem

Valdkond, milles see muutunud maailm ennast kõige selgemalt ilmutab on samaaegselt tegutsevate põlvkondade määra suurenemine. Personalivaldkonna spetsialistid väidavad, et inimkond on jõudnud ennenägematusse olukorda: ühes ettevõttes töötab samaaegselt viie (Sic!) põlvkonna inimesed. See on postmodernsetes riikides saanud võimalikuks tänu elu- ja tegevuskeskkonna ning toimetulekuvõimaluste paranemisele, elukvaliteedi tõusmisele ja meditsiini arengutele. Kuid igal asjal on head ja halvad küljed.

Põlvkondade diagramm:

Eesti ja arenenud maailma kasvavaks probleemiks on see, et juba pensionile minev beebibuumerite, kelle eluajal kasvas maailma rikkus 3 korda (Sic!) ja sellele järgnev X-põlvkonna põlvkond on järeletulevatest oluliselt suuremad. See omakorda tähendab üha suurenevaid rahalisi nõudeid, millest finantseeritakse pensionite ja vanurite toimetulekut . Aastal 2022 on Statistikameti andmetel pensionäride osakaal 24%, tööealiste osakaal 65%, kuid tööelus osaleb vaid 46% elanikkonnast ning nende töö viljadest tuleb katta kõik kulud. Ausalt öeldes, tundub see ime, et me oleme seniks sellega toime tulnud ja siit ka küsimus, kuidas on võimalik tagada üha suurenevale määrale pensionäridele „väärikas vananemine“, mida valitsus lubab tagada.

Arvestades laialdast, s.h ka isiklikku kogemust, et üle 50 eluaasta piiri ületanud inimestele on väga raske leida uut töökohta ja üle 60-stel on see võimatu, v.a juhul kui nad on nõus töötama alla miinimumpalga jääva töötasu ning muutuva tööajaga. Nii jääbki neile inimväärse sissetuleku tagamiseks ainus võimalus – luua oma ettevõte ja tegutseda aktiivselt, kuni jalad kannavad ja pea töötab. Kuid mis saab peale seda olukorras, kus pension ei kata enam igapäevaseid elamiskulusid?

Kas Eesti kodanik on isiklikult vaba?

Inimene on isiklikult vaba, kui tal on õigus ise otsustada: kuidas, milleks ja kui kaua ta oma füüsilist keha kasutab. Kui aga seda hakkab määrama ametnik, kelle allkiri otsustab kuidas seda keha tuleb kasutada, kaua see peab elus püsima ja kus surema, siis ei saa enam rääkida vabadusest.

Beebibuumerite põlvkonna üheks suuremaks stressi allikaks on kujunemas küsimus, kuidas endaga hakkama saada. Mida teha olukorras, kus keha füüsiline- või mis veel hullem, vaimne võimekus ise enda asjadega hakkama saada ja oma elu juhtida hakkab kaduma. Meie arstide teadmised ja tehnoloogiline võimekus tagavad, et inimene „elab“ ka siis, kui temast on järele jäänud vaid voodis vedelev keha. Sellest parem pole ka olelemine vanadekodus, kus inimesel on aastaid või koguni aastakümneid võimalus meenutada möödunud aegu ja oodata surma omas toas. Mõlemad meenutavad rohkem põrgut, mida ma ei sooviks isegi oma vaenlastele.

Vähemalt mina tunneks ennast tõeliselt vabana ja ei kogeks mingit stressi, kui ma teaks, et mul on igal hetkel (kui ma tunnen, et minu elu võimalused on ammendunud) võimalus minna kuhugi ja vajutada nupule, mis lõpetab minu maise eksistentsi. Eestis täna sellist võimalust pole. Võib olla pakub sellist võimalust siiski Philip Nitschke, kes on valmis maksejõulistele kodanikele pakkuma sarco nimelist seadet, mille kujunduse ja mõõtmed saab igaüks vastavalt oma maitsele tellida ning minna reisile, mis viib ta senitundmatutele jahimaadele. 

Siit küsimus lugejale: kas ei oleks aeg hakata ka Eestis pakkuma vastavat teenust nendele, kes soovivad kasutada oma võõrandamatut kodanikuõigust. Vastava initsiatiivi on algatanud MTÜ Kodanik projektiga „Väärikas lahkumine“.