Natuke rohkem kui aasta tagasi esitasime küsimuse: KAS TSIVILISATSIOON TÕESTI HUKKUB? Rooma Klubi pakkus välja ka lahendused nii üksikisikule, juhtidele, riikidele. Siis tundus see jutt kummaline. Veel polnud Gretat, ei põlenud Austraalia, polnud viirushaigusi. Käisime kilekotid näpus poodlemas ja kuulutasime veel suuremat majanduskasvu. Nüüd oleme pakkunud ideid EU Green Deal lahendustele – kas kuuldakse?

Mis on muutunud? Kas on muutunud?

Rooma Klubile oma raamatuga “Kasvu piirid” 1972. aastal aluse pannud Donella H. Meadows, Dennis L. Meadows, Jørgen Randers ennustasid, et 2020. aastal jõuab inimkond kvantitatiivse arengu piirini (s.t lõpevad ressursid) ning algavad kvalitatiivsed muutused.

Lihtsamas keeles tähendab see järgmist:

Rooma Klubi jõudis 2012. aastal oma raportis „Raha ja jätkusuutlikkus. Puuduv lüli“ järeldusele, et meie majandusteadus on oma olemuselt „autistlik“ ning kuulub rohkem fantaasiamaailma kui reaalsesse. Põhjendus: see ei võta arvesse toorme hankimisest ja jäätmete keskkonda paiskamisest tekkivaid kahjusid meie elukeskkonnale ning toidab kasuahnust ja kasvule orienteeritud mõttemudelit[1].

Eelöeldu valguses tundub, et koronaviiruse poolt põhjustatust paremat reformide algatajat ei oleks suutnud keegi välja mõelda. Nüüd on igal inimesel aega järele mõtelda, kuidas ta tahab edasi elada ja mis on need väärtused, millel ta oma elu pühendab.

Kas ühiskonnakorraldus muutub?

Ühiskonda on alati juhtinud isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed. Kuna nad on aga egoistliku loomusega, siis on viimased 5 000 aastat domineerinud planeedil Maa majandusmudel, mis püüdis nendest inimestest, kes millestki midagi aru ei saanud, pigistada välja maksimumi (elitarism). Võib-olla oligi see parim viis õppimishimu tekitamiseks ja nende arengu edendamiseks.

Varasematel aegadel muutsid isiksusliku arengutaseme saavutanud isiksused oma kaaskondseid orjaks (rääkivaks tööriistaks), kellel ei olnud midagi ning kes tegi tööd toidu, riiete ja ulualuse eest. Siis aga selgus, et tööst tekkiv „vili“ on väike ja „kulu“ on suur, s.t inimesel puudus huvi teha tööd paremini.

Keskajaks leiutati maa eraomandus ning valitsejad hakkasid rentima maad oma alamatele: nii tekkis feood ja feodalism ning maarendi tasumise kohustus. „Vili“ hakkas kasvama, sest nüüd tekkis töö tegijal huvi teha rohkem tööd ja jätta rendist üle jääv osa endale. Kuid selleks, et ülejääk oleks suurem, pidi ta õppima tundma looduslikku keskkonda ja selles valitsevaid reegleid.

Uusajal leiutati fiat-raha ja pank, mis laenab raha välja intressi eest ning inimesele sisendati, et kõige olulisem on kasum. Ja „vili“ hakkas kasvama võluväel ning koos sellega kiirenes ka inimese areng ennenägematus ulatuses. Miks? Kui inimene võttis laenu ja ronis „raharattasse“, et soetada endale oma eluase (maarendi uus verisoon) või alustada iseseisvat ettevõtlust, siis pidi ta panema mängu kogu oma vaimse võimekuse, sest nüüd pidi ta tundma lisaks füüsilises keskkonnas kehtivatele reeglitele orienteeruma ka inimese poolt loodud virtuaalmaailmas. Viimases tegutsevad „juriidilised isikud“ oma õiguste ja kohustustega peitsid inimeses peituva ahnuse nii, et nüüd suutsid seda näha vaid vähesed.

Inimene, kes on õppinud nägema füüsilises ja virtuaalmaailmas valitsevaid jõude ning mõistab põhjuse ja tagajärje seost (determinism), on alustanud isiksusliku arengu protsessi. Isiksuse tunnuseks on see, et ta pole valitseva eliidi poolt manipuleeritav ega ekspluateeritav ning on asunud eneseteostuse teele. Üha kasvate ühiskondlik-poliitiliste kriiside ja valijaskonna polariseerumise põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk kasvab ning nad ei lepi enam „vaikiva enamuse“ rolliga. Ja kuna neid on liiga palju, siis ei jätku enam ekspluateeritavaid, kelle töö arvelt saaks tõusta kapitali valitseva eliidi hulka. Järjest ilmsemaks muutub, et egoismil põhinev ühiskonnakorraldus ja kasuahnust õhutav majandusmudel on ammendanud oma võimalused.

Kas isiksused alustavad ellujäämisvõitlust, et saavutada ihaldatud positsioon ja viivad riigi kodusõtta või lepivad uue reaalsusega ja alustavad „lehmakauplemist“. Viimane võib ilmneda üleminekus esindus– ja enamusdemokraatia mudelilt volitus– ja leppedemokraatia mudelile. Poliitikas tähendaks see parteidemokraatialt üleminekut grupidemokraatiale. Pikemas plaanis võib sellest areneda välja uus sotsiaalne kord – personalism, mille arengut ei suuna enam mitte materiaalset kapitali valitsev eliit, vaid isiksused, kellel on suur sotsiaalne kapital.

---

[1] Bernard Lietaer Christian Arnsperger Sally Goerner Stefan Brunnhuber . Money – Sustainability: The Missing Link. 2012. Finance Watch and the World Business Academy , lk 21-33.