Paul on majandusteadlane, endine riigiteenistuja, õppejõud ja eraettevõtja.
Kõigis rollides paistund silma isemõtlemise ja “kastist välja” suhtumisega. Aidanud üles ehitada ja analüüsida Eesti riiki selle arengu erinevates etappides.
Küsimus on, kas me oleme valmis arengutega sülle langenud võimalust ära kasutama?
Mis siis jälle valesti või halvasti on? Eesti on ju kõigi mõõdikute järgi maailma üks paremaid õpipaiku, meie haridust just kiidetakse ja seatakse eeskujuks.
Kõik on õige ja me oleme selle üle uhked. Ainult et…
…märkamata on jäänud, et 2020 astusime ühest ajastust teise. Mõõdeti aga seda eelmist ajastut.
Alanud on industriaalne revolutsioon 5.0
Eesti Rooma Klubi
Kuula Forbes haridusest 4.0, mis on juba tänane mitte tulevik: Understanding Education 4.0: The Machine Learning-Driven Future Of Learning
Kuidas peaks ümber korraldama Eesti seni tubli hariduspoliitikat vastavaks 21. sajandi nõudmistele?
Alg- ja põhiharidus
Probleem
Valdkonna põhilisteks probleemideks on (kuid mitte piiratud nendega, sest räägime komplekssüsteemist):
koolide poolt pakutavate teadmiste taseme ebaühtlus;
kvalifitseeritud õpetajate ja kompetentse administratsiooni puudus;
vanemate ja laste arusaam, et õpetaja peab lapse pea tarkust täis valama;
noorte süvenev suutmatus vaimselt keskenduda, ennast ise juhtida ning tööoskuse puudumine;
valitsuse suutmatus tagada tegevuseks vajalike finantside ülekandmine.
Mida me saaksime teha olukorra parandamiseks?
Lahendusi
Neid kompleksseid probleemipuntraid saan ja võiks hakata lahendama mitmest otsast. Esitan mõned mõtted esmastest sammudest, mis kergesti teostatavad.
Asendame õpetaja keskse õppetöö virtuaalse õpikeskkonnaga:
audio- ja videoloengud,
mängulised keskkonnad, mis imiteerivad elulisi probleem ja lasevad õpilastel selles otsida õigeid lahendusi ning kogeda valede vastuste kahjulikku mõju.
Vastavad loengud ja mängud saab ministeerium meie vahvalt e-eestilt sisse osta ja paigutada ühtsesse virtuaalsesse õpikeskkonda. Õpilase õppetöö kulgemist virtuaalses õpikeskkonnas peaks hakkama jälgima, hindama ja juhendama spetsiaalselt selleks loodud algoritm. Selle eestikeelseks arenduseks on ilmselt ka vaja riigihanget, kuid rakendusi võiks näha juba 4-5 kuu pärast ning see looks väga kiire võimaluse selleks, et igaüks saab õppida vastavalt oma võimetele ja teadmisjanule. Nii leeveneb ka eliitkoolide ja tasandusklasside ning erivajaduste süvenev probleem tavakoolis.
Algkoolis peaks õpetaja peamiseks ülesandeks olema õpetada lastele iseendaga toimetulemist, s.t eesmärgi püstitamist, enese juhtimist ja koostööd teiste lastega. Seega õpetaja peaks mitte õpetama teadmisi, vaid õpetama õppimist, õppima õppimist (learnacy ingl.k.) ja koostööd teiste lastega, mis on praeguses koolis suureks ja taas näib et süvenevaks probleemiks.
Üks huvitav näide põhikooli korraldusest on esitatud sõnumis (vt. 4 osa), mis antud inimkonnale väljapoolt ning milles tuuakse eeskujuks sellist haridussüsteemi, milles vanemad lapsed õpetavad (abiõpetajana) nooremaid – sellega luuakse koostöö kultuur ja vastastikuse abistamise valmidus ehk tagatakse ühiskonna sotsiaalne jätkusuutlikkus ning alandatakse oluliselt haridussüsteemi kulusid.
Iseseisev uurimistöö grupitööna, mille tulemused esitletakse kogu klassile on töövorm, mida saab kasutada lisaks isiklikule juhendamisele. Grupitöö oskuse edendamine koolis on ülimalt vajalik, sest kui noored ei õpi selle käigus tekkivaid võimalusi nägema/ konflikte lahendama, saadavad needsamad probleemid neid hiljem ka töös ja elus. Ühistegevuse käigus õpitakse töökohustusi jagama, töö tulemuslikkuse osas tagasisidet andma ning ühist seisukohta kujundama. Uurimistöö avaliku esitlemise käigus kogetakse lisaks esitlemisele, et erinevad inimesed näevad samu asju erinevalt ja kõik need nägemused on osaliselt õiged, s.t toovad välja selle mingid aspektid, kuid pole kõikehõlmavad.
Põhikooli tasemel tuleks teha valik, millised oskused ja teadmised on vältimatult vajalikud ning milliseid pakutakse vaid neile, keda antud valdkond enam vaimustab ja kes tahavad neid teadmisi süvendatult omandada. Põhiteadmised peavad omandama kõik, kuid ülejäänus peab lastel/vanematel olema õigus valida, mida nad tahavad õppida. Seda süvendatud õpet peaks pakkuma oma ala entusiastid ja tegelikud praktikud nii, et silm säraks nii õpetajal kui ka õpilasel. Vastav õppetöö peaks olema kombineeritud, s.t osa nn kontakttundidena koolis, osad võimalusel praktikas ja osa virtuaalkeskkonnas – nii saaksid samad inimesed õpetada noori üle kogu riigi eri koolides ja noored puutuksid kokku tulevase tegelikkusega. Neile, kel selles arengu etapis puudub võimekus vaimselt keskenduda, saaks pakkuda füüsiliste oskuste arendamist erinevates laagrites ja mõtlemistreeningut füüsilise treeningu vorme rakendades. Kuna me oleme juba üle läinud eluaegsele õppele, siis saab vaimseid teadmisi omandada ka hiljem, kui selleks tekib valmidus ja vajadus kuid õpivõime ja -harjumuse kujundamine teatud vanuses on selle baasiks.
Kutseõpe
Gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil tuleks lõpetada samade teadmiste kordusõpe. Selle asemel tuleks pakkuda võimalust valitud valdkonnas süvendada oma teadmisi ning kombineerida see tööga ettevõtetes. Igal noorel peaks olema kohustus igas kuus käia määratud arv päevi tööl mõnes ettevõttes. Alustades kõige lihtsamatest abitöödest ja elades sisse töökeskkonda saab noor hinnata, kas ta tahab antud valdkonnas edeneda karjäärina ning see peaks andma kas motivatsiooni õppida või otsida alternatiive. Ministeeriumi rolliks oleks tasustada noori juhendavate töötajate tööd ja praktilist väljaõpet. Miks mitte ka osaliselt tehtavat praktikat? Sellega väldiksime täna enamasti suhteliselt mõttetuid kulutusi kutsekoolidele jms elukutset õpetavatele õppeasutustele, millede lõpetajad ei kipu erialal töötama (eriti jätkuõppes).
Ülikool
Ülikoolist on üha enam saanud lapsepõlve pikendamise ja sõpruskonna loomise koht, elustiil. See arusaam hakkas süvenema kümmekond aasta tagasi, mil iga aastaga jäi loenguruumi jõudnute arv ja nende huvi omandada teadmisi, järjest väiksemaks. Oluline, kui üldse, oli vaid haridust tõendava dokumendi kätte saamine. Seetõttu tundub, et ka ülikool sellisena nagu see oli, on jäämas ajale jalgu.
Kui noored on õppinud ise ennast juhtima, reaalseid praktilisi eesmärke püstitama ning ennast ja teisi motiveerima, saaks nad teooria omandada virtuaalses keskkonnas just siis kui nad seda tahavad ja suudavad. Õppimine ei ole enam tagumiktunnid, üha enam oleme õppimas erinevates geograafilistes paikades ja ka nt liikumise (kehakultuur?) või rutiinse töö (aiandus?) kõrvalt.
Teadmiste kontrolli enne järgmisele ametile või funktsioonidele asumist peaks läbi viima vastava eriala hindajad (tunnustades seda vastava dokumendiga) või siis töökoht ise, s.t see isik või üksus, mis praktilist tööd juhendama hakkab. Selleni jõuaksime muudatusi nüüd alustades ilmselt kõige varem aastakümne või mõne pärast.
Õhku, rohkem õhku
Praeguse ülikooli probleemiks on ka see, et seaduse järgi peab õppetöö kestma 3-5 aastat ning õppejõududele tuleb selles tagada piisav hõive, mistõttu õppeainete mahtu paisutatakse ja sisu venitatakse isegi siis, kui sellises mahus midagi sisuliselt väärtuslikku pakkuda pole. See võib olla ka üks põhjus, miks noored on kaotanud huvi õppida.
Tänases ülikoolis tuleks kiiremas korras reformida tänapäevaseks haldussüsteem, mis praegu töötab vanas heas 19. sajandi vormis vaatamata tohutule tarkvara mahule ja kulutustele, muutmata süsteemi sisulist funktsioneerimist. St kaasajastada ja digiteerida koheselt:
ruumide jaotus,
ressursside korraldus ja vajaduse hinnang,
kõik õppetööga korraldamisega seotu,
töö tasustamine jms.
Paralleelselt sellega tuleks likvideerida suurem osa ametnike töökohtadest ning üle minna sotsiokraatia põhimõttel toimivale töökorraldusele. Praktikas tähendaks see, et õppetoolidel, instituutidel ja teaduskondadel pole juhte, vaid õppetööga tegelev kollektiiv otsustab ise enda asjad. Koordineeritakse teiste üksustega vaid printsiipe puudutav.
Kuidas siis ilma hierarhia ja ametnike armeeta?
Probleemi ilmnemisel tuvastatakse kõigepealt selle olemasolu ja põhjus ning seejärel võimalik lahend. Kui lahendeid on üks, siis see realiseeritakse, kui lahendeid tekib mitu, siis saab hääletada vaid ühe poolt kuid mitte ühegi vastu. Ja kui on vaja suhelda organisatsiooni kõrgema tasandiga, siis sinna saadetakse kaks esindajat (topeltühendaja printsiip), vältimaks võimumängudele võimaluse pakkumist.
Kuidas mõjutas esimene tööstusrevolutsioon (kui jätta välja tööriistade avastamine ja leiutamine ca 2,6 M a tagasi, mida mõned autorid peavad esimeseks revolutsiooniliseks hüppeks inimkonna ajaloos) mitte ainult majandust vaid kogu ühiskonda?
Klikka pildil ja uuri
Elukestev õpe
Eluea pikenemise ning kiiresti muutuva elu- ja majanduskeskkonna ning sellest tulenevate nõudmiste tõttu peavad inimesed kohanema sellega, et ühtegi elukutset ei saa pidada eluaegseks.
Muutuv reaalsus on vahend, millega Universum sunnib iga inimolendit arenema, õppima ja kohanema uue reaalsusega. Selles ei ole kohta konservatiivile, kes tahab aja kulgu peatada või ajaratast koguni tagasi keerata.
Rõhutagem ka, et eesti keele- ja kultuuriruum on liiga väikesed, et saaks pidada üleval vägevaid ja dubleerivaid õppeasutuste komplekse, mis hoolitsevad inimese toimetuleku pärast, pakkudes standardseid teadmisi ja üleeilset haridust. Tänases ja ilmselt ka tulevases maailmas tagab edu originaalne teadmiste pakett ja suur dünaamiline mitmekultuuriline suhtluskond. Seda suudab pakkuda vaid iseseiseva õppimise võime ja töökoht, kus inimene demonstreerib nii oma teadmisi, tööoskusi kui ka inimlikke omadusi.
Iga tänase inimese keskmise modernsusega nutitelefonis on selle kaudu saadavat infot rohkem kui oli Ameerika Ühendriikide presidendil 50 aastat tagasi. Võin seda ka isiklikult kinnitada, et näiteks oma kodulehe tegemist ja ülikoolidest sõltumatu virtuaalse õpikeskkonna loomisega saab hakkama isegi pensionär, kui ta viitsib natuke keskenduda YouTube’s pakutavasse.
Tulevikuarengutest
Üks teema, mida käsitletud kontekstis peaks veel ära märkima on see, et
rääkivate mänguasjade,
õppivate nutitelefonide ja
inimest jäljendavate arvutiprogrammide
tulek viib meid hoopis uut moodi maailma – sellisesse, milles noored ei õpigi enam lugema ja kirjutama, sest selleks puudub lihtsalt vajadus. Siinkohal võiks meenutada, et kui vähemalt 3000 aastat kiilkirjal põhinev tsivilisatsioon asendus uue, tähtkirjal põhineva tsivilisatsiooniga, siis liikus ka arengukese uutele aladele. Kui nüüd asendub tähtkirjal ja kirjutatud tarkusel põhinev tsivilisatsioon rääkiva ja pilte vahetavaga, siis tähendab see sama kardinaalset muutust.
Inimeste viis, kuidas hangitakse teavet, kuidas sellest moodustatakse meelepilte ja sellele tuginedes orienteerutakse ümbritsevas keskkonnas, on kardinaalselt muutumas. Ja see omakorda muudab kogu ühiskonnakorraldust. Kas keegi oskab selgitada, kuidas peaks orienteeruma inimene õigusriigi seadusandlikus rägastikus (näiteks Võlaõigusseadustiku 1068’s paragrahvis, s.t üle 200 leheküljelises tekstis), kui ta enam lugeda ei oska?
Lahendeid sellisele olukorrale on mitmeid:
sinu nutitelefonis või seda asendavas/dubleerivas seadmes olev isiklik virtuaalne abiline ütleb sulle, mis on lubatud ja mis mitte ja… kui sa teed midagi, mis pole lubatud, siis saadab vastava teate õiguskorda kaitsvale institutsioonile;
õigusriigi konstruktsioonile saabub lõpp ja ühiskond hakkab tegutsema kodanikuühiskonna moraali põhimõtteid järgides, st: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat või õigemini korraldusele, kus mõistlik üldine korraldus, millest lõpuks võidavad kõik, kaalub üles isikliku lühiajalise huvi. Kui otsustad käituda teisiti, siis saad elada piiratud liikumisruumiga või piiratud võimalustega keskkonnas (vangla ei ole enam elusalt betooni matmine vaid seda asendavad virtuaalsed regulatsioonid).
Kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja innovaatiline ka tulevikus (mis on huvitava ja eneseteostuse võimalusi pakkuva, materiaalselt ja vaimselt rikka elu vältimatuks eelduseks), siis on nüüd viimane aeg radikaalsete muudatustega alustamiseks! Need muudatused peavad olema rakendatud mitmel tasandil sh riigi juhtimisel, kuid tulevikku ehitame ikkagi tänase hariduse võimalusi pakkudes.
Tööstusrevolutsioonide iseloomulikumad tunnused. Viies revolutsioon peab viima välja masstootmisest personaliseeritud tootmisele, mida juhib tehisintellekt.
Täna, kui me räägime ressursside nappusest, on jäänud aga selgitamata, mis asi see „ressurss“ õieti on. Teeme kooli alguse puhul ERK liikme Arvo Sirendi abiga kerge sissevaate materjali.
Arvo Sirendit teavad vanema põlve magistrid ja doktorandid hästi – tema metodoloogia õpikud on olnud suureks abiks nii materjali kui meetodite uurimisel ja selgitamisel, praktiliseks abivahendiks mitmetes ülikoolides, uurijatele ja entusiastidele. Täna on hr Sirendi võtnud pigem vaatleja rolli. Tema avaldatud raamatud on saadaval kas Eesti Rooma Klubi kaudu või otse autorilt (otsi FB kaudu).
Kes ma olen – Arvo Sirendi?
Ilmselt tuleb alustada lähteseisundi mingi osa kirjeldusega. 1989. a uue nime all ilmuva Eesti Entsüklopeedia (EE) peatoimetajake sai Ülo Kaevats senise ENE peatoimetaja Gustav Naani töö jätkajaks, kes peatoimetaja 12. veebruarini 1989. Põllumajanduse minister Vello Lind suunas mind kolleegiumi liikmeks 1989. a. Minu nimi on kirjas V ja VI köite EE tiitellehe pöördel. Need köited ilmusid vastavalt 1990 ja 1992. a.
EE rahapuuduse tõttu tegin Kaevatsile ettepaneku võtta laenu ja teatada tellijatele, et EE ei saa riiklikku dotatsiooni, mistõttu hinnad tõusevad ja tellijaid palutakse toimetusele teatada, kas nad soovivad tellimisest loobuda kas pärast V köite ilmumist või juba varem. Ülo Kaevats kiitis selle lahenduse heaks, korraldas asja ära ning oli peatoimetaja kuni novembrini 1992, mil toimetuskolleegiumi vähendati mitmekordselt ja peatoimetaja kohale usaldati T. Varrak.
1987. a algul saadeti mind kaheks kuuks stažeerima NSVL Ministrite Nõukogu juures olevasse Rahvamajanduse Akadeemiasse. Ma ei soovinud minna ja põhjendasin, et ma ei oska vene keelt, kuid mulle öeldi, et seal õpid. Olin 1974. a stažeerinud Moskvas Lomonossovi-nimelises Riiklikus Ülikoolis agrokeemia erialal. Akadeemias oli töö teemade valik vaba ja ma võtsin töö teemaks „Ressursspotentsiaal ja normatiivne planeerimine.“ Juhendajaks määrati doktor Lemešev, Mihhail Jakovlevitš, kes oli äsja Venemaal ja samuti Eestiski saanud väga kuulsaks, sest ta astus keskajakirjanduses resoluutselt vastu Siberi veerikaste jõgede veevaestesse Kesk-Aasia liiduvabariikidesse tagasipööramise ideele.
Lemešev rääkis mulle juba esimesel kohtumisel, et ta sai mõnel päeval mitusada toetuskirja Liidu kõigist piirkondadest. See probleem tekkis seeläbi, et Sõrdarja ja Amudarja jõgede veevaru oli ohtra niisutamise tagajärjel kriitilise piirini ammendatud ning niisutatavaid alasid kattis soolakord, mida ära auranud niisutusvesi oli mulla pinnale mullasügavusest üles pumbanud. Seda soolakihti oleks muidugi võimalik sügavamale tagasi pesta, kuid selleks kulub rohkesti magevett. Araali meri, kuhu need jõed suubuvad, on niikuinii soolane – soolsus suvel kuni 17% ja veetase alla meetri.
Teisel kohtumisel oli ta juba minu 64-leheküljelise kursusetöö läbi lugenud, tunnistas selle heaks, soovitas mulle samal teemal koostada doktoritöö ning lubas olla selle juhendaja. Kursuse lõpetamise koosolekul teatati, et doktoritöö ettepanek oli tehtud kahele kursandile. Kuigi meid oli ligi paarisaja ringis, polnud neid kuigi palju, kes olid teaduskandidaadi kraadi kaitsnud. Et minuga samas korteris oli hobusekasvatuse eriala teadusdoktor ja tänu sellele, et ta mind kursusetöö vene keelde panekul mitme õhtu vältel abistas, siis vähemalt grammatilisi vigu selles ülearu palju vist ei olnud. Trükkija leidsin Timirjazevi nimelisest Põllumajanduse Akadeemiast.
Ressurss/ ressursid
EE VIII köites oli sõna „ressursid“ tähendusena kirjas vaid kaks ja pool sõna: „varud, maj. vahendid.“ Seega selles valdkonnas oli entsüklopeedilisi teadmisi vähe ja EE-sse kirjapandu oli väga kitsalt informeeriv. Teine märksõna oli ressurss ainsuses, mis tähendas: „toote keskmist töömahtu tehnilise dokumentatsiooniga kehtestatud piirseisundi,“ toote kuluvuse jääkseisundi kaudu arvutatult. Loodusvarade märksõna all on loodusressurssidele viidatud kui ressursi ligilähedasele sünonüümile.
Vaimsetest ressurssidest juttu pole, kuid oli vaimsed puuded, vaimuhäired ja vaimuhaigused. Võib-olla sellest tulenebki pahatahtlik sentents, et vaim on vardas ja võim keerab vänta. Vaimust oli kirjutatud EE-s, et vaim on Eestis feodalismi ajal ordinaarset jalategu sooritanud teoline, ka naine või poiss tööjõuna. Samuti kiriklik maksustusüksus Vana-Liivimaal. Filosoofias ja usundiloos on vaim inimesele omane teadvuslik, mõtlev alge (inimvaim) ning kogu reaalsuses sisalduv aktiivne korrastav alge, olemise transtsendentse alge maisuses väljenduv ilming. Vaimus kogeb indiviid end elavana ja tunnetuse subjektina; see mis ta ise ei ole on tunnetuse objekt. Inimvaimu piiratus johtub tema paratamatust seotusest „teisega“, milleks on hing ja keha nende eriomases tingituses. Piiblis on Püha Vaim üks osa kolmainsusest või loov ja elu andev vägi. Oma vaimuga juhib Jumala ajaloosündmuste kulgu, juhatab prohveteid, annab võitlejatele väge ja teeb vahvaks juhid.
Suures Nõukogude Entsüklopeedias (1975, III väljaanne, köide 22) on ressursid lahti mõtestatud sõnadega: rahalised vahendid, väärtused, tagavarad, võimalused, tuluallikad, energiaallikad, tooraine; teisiti jaotatult majanduslikud (materiaalsed, finantsilised, tööjõud) ja looduslikud ressursid. Ressurss, kui tehniline mõiste on selgitatud enam kui saja sõnaga. Loodusele on pühendatud leheküljed 1760-1765, looduslikele ressurssidele veel lk 1767-1772. Veel olid viited märksõnadele – loodusressursside geograafia, kasulikud kaevised, veeressursid, metsaressursid, ressursside katastrid rühmade kaupa, territoriaalne rajoonimine ja ressursside globaalsed varud, tarbimine ja perspektiivid.
Astusin ka Rooma Klubi kohaliku seltskonna liikmeks ning säästva arengu põhimõtete käsitlusel pakkusin neile oma ressursside töö eestikeelset varianti, mille kirjutasin pärast Moskvast tulekut. Kuna Rooma Klubi seltskonna teatav osa[1] oli seda meelt, et ressursid on sõna, et tähistada ikkagi vaid varusid, majanduslikke vahendeid, siis inimest, tema ideid, loomisvõimet ja inimese tööd ei või ressurssidena käsitleda, sest see võiks tähendada, et üht osa inimestest peetakse tööjõuressursiks ehk vahendiks teiste inimeste sihtide või eesmärkide huvides. See on vabas ühiskonnas lubamatu. Niisugune oli mõnede arvajate hoiak ja seda käigupealt muuta ei saanud. See tulenes Immanuel Kanti valgustuslikust seisukohast või kategoorilisest imperatiivist, et ükski ärgu tarvitagu teist inimest üksnes oma sihtide abinõuna, vaid kes peab olema samaaegselt eesmärk. Teine inimene ärgu olgu meile hüppelauaks ega redelipulgaks, sest iga vähimgi inimene kannab Looja märki eneses.
Ometi teadsid kõik, et väärtusi loov üksik või ühistöö ja teadlik tegevus on asendamatu abinõu kõigi, s.h iseenda ja oma lähedaste, samuti oma saatuse- ning rahvuskaaslaste ning kogu inimkonna ajaliselt lähemate kui ka kaugemate sihtide ja eesmärkide – rahu, toidu, heaolu, õigluse, vabaduse, õnne allikas. Inimene, kes häbeneb olla tööinimene, on kas buržui (van kodanlane, pursui) või sügavate vaimsete puuetega. Mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, nagu näiteks Rotary või Lions klubi, on võtnud oma peaülesandeks teiste inimeste teenindamise, et olla vaimselt, moraalselt ja materiaalselt abiks kaasinimeste elu ja heaolu häirivate probleemide ületamisel. Sissejuhatus ressurssoloogiasse ja eriti vaimsete ressursside käsitlus minu tagasihoidlike võimete kohaselt nõuab vähemalt tunni või poolteist. Siinkohal vaid sissejuhatus. Kehtnas toimunud põllumeeste kvalifikatsiooni tõstmise kursusel anti mulle võimalus ühel päeval kuue tunni jooksul koos vaheaegadega sellel teemal kursantide ees rääkida. Lühendatud eestikeelse variandi võttis vastu „Eesti Kommunisti“ toimetus ja selle tõlkis vene keelde Leivi Šer. Artikkel ilmus järjeloona 1989. a numbrites 10. ja 11. pealkirja all „Ressursid tootmises“. Selles nõustusin vastu oma tahtmist keeletundjate parandusega, et grammatiliselt tuleb ressursspotentsiaal asendada sõnaga ressursipotententsiaal – seega sajad ressursid, millest tekstis oli juttu, viidi mitmusest ainsusse ja ressurssoloogiast sai ressursoloogia.
Eesti maaelu areng
1988. a kuulutas ENSV Agrotööstuskomitee ja Plaanikomitee Edgar Savisaare juhtimisel rahvamajanduse arengustsenaariumide konkursitöö, milles osales ka meie 7-liikmeline seltskond, kus ka mina sain oma ressursside töö põhimõtteid paigutada kolme artiklisse. See 56-leheküljeline brošüür, pealkirja all „Eesti maaelu areng“, tunnistati esikoha ja preemia vääriliseks. Huvitav on ka see, et meie töö märgusõna oli „Vallatus“, mis tähistas maavaldade puudumist. Osalesin ka teises 7-liikmelises Pirgu Arenduskeskuse konkursitöö grupis, kus meid aitas laiendatud aruteludel ka 10-liikmeline abimeeskond. Selle mõttetöö ideoloogiline juht oli Ülo Vooglaid. Kokkuvõtte esitasime pealkirja all „Maarajooni arenemine iseregulatiivselt funktsioneerivaks süsteemiks“ 35 leheküljel ja see töö tunnistati teise koha vääriliseks. Selles oli eraldi 4. peatükk „Vaimuelu“, kus vaimsed ressursid võisid olla ju aimatavad, kuid neid ei olnud välja öeldud. Kirjutan selle siia ilma muudatuseta, sest see valgustab tolleaegset vaimuelu kui valdkonda Rapla rajoonis, kuid see kehtib mõnedes suhetes ka täna ja mujal.
„Rajooni vaimuelu tuleks käsitleda ühest küljest rajoonis elavate inimeste elukeskkonnana, teiselt poolt kõigi siin kulgevate protsesside tegurina, kolmandast küljest juhtimise funktsioonina. Olenevalt arengutasemest peavad inimesed vaimsust kas arengu keskseks teguriks, alati aktuaalseks süsteemikujundavaks eesmärgiks või ignoreerivad hoopis. Vaimsus ilmneb eetiliste tõekspidamiste ja reaalse käitumise suhtena. Seda ei saa käsukorras kampaaniaga kujundada ega likvideerida. Nii üks kui teine on saavutatav kaudsete vahendite süsteemiga ja selleks kulub mitu põlvkonda, Vaimsuse alus rajatakse kultuuriseosena varajases lapseeas eeskuju ja mütoloogia kaudu. Kultuuriseos vääristub muusika, kirjanduse, kunstiga ja kinnistub suhtlemiskogemustega igast eluhetkest.
Vaimuelu tervikuna on … üpris tagasihoidlik. Piirkonniti on suuri erinevusi sõltuvalt inimestest traditsioonilistes vaimuelu keskustes, juhtkonna kultuuri- ja ühiskonnatunnetuse suhtest ning elanikkonna integratsiooniastmest, mis toimib kohati normatiivsust teotava, kohati laostava sotsiaalse kontrollina. Sõja- ja sõjajärgsetes vintsutustes viidi ära, hukkus ja lahkus suur osa elanikkonnast. Veel rängemaks löögiks osutusid elu- ja töökorralduse kontseptsioonid, millega seoses sattus katkemisohtu kultuuri järjepidevus. Kultuuriks hakati pidama kultuuriministeeriumi allasutuste poolt korraldatavaid üritusi ning sportimiseks, musitseerimiseks jms. kasutatavaid asju („kultuurikaubad“).
…
Kultuuriseos ning kultuuritunnetus on arengut toetavateks väärtusteks ühiskonnaseose ja ühiskonnatunnetuse pinnal. Paraku on ühiskonnakäsitlus olnud sedavõrd abstraktne, elukauge ja uskumatu, et tõest kujutlust meie ühiskonnast kui funktsioneerivast, muutuvast ja arenevast süsteemist elanikkonna enamusel ei ole. Seetõttu on raskendatud ühiskondlik-poliitiline, majanduslik, internatsionaalne jm integratsioon; seetõttu esineb võõrdumist, rollikonflikte, anoomiat ja marginaalsust.
Vaimuelu on otseses sõltuvuses autoriteedistruktuuri põhjendatusest. Valimised, konkursid, jm regulatsioonimehhanismid, millega väärtustub inimese kompetentsus, eetilisus, teadlikkus, avatus uuele, järjekindlus alustatu lõpuleviimisel, tolerantsus ning lakkab võimalus käituda resultatiivsusest sõltumata ja karistamatult, toimivad nõrgalt, mänguliselt.
Vaimuelu eeldab sisemist tasakaalu, enese teadvust ja eneseusku; see omakorda kindlustunnet, mis kaasneb ühest küljest seaduste, teisest küljest nende tundmise ning austamisega, aga veelgi enam autoriteedistruktuuri põhjendatusega. … domineerib vaimne surutus, mille aluseks on määrava tähtsusega tegevuste konventsionaalne iseloom ja suvast sõltuv õiguskord. Usk tulevikku ja kindlustunne on madalad.“
Olen pikka aega mõelnud selle üle, kas ja kuidas oleks olnud ressursside mõiste ja ressursspotentsiaali sissetoomise kaudu võimalik vaimsete võimete ja vaimuelu teemat mõnevõrra sügavamalt või laiemalt valgustada. Ühemõttelisele järeldusele pole ma jõudnud.
Kunagi kasutati ressursside mõistet vaid rahaliste vahendite tähenduses. Raha pani rattad käima, mehed tööle ja naised laulma… Raha või pigem selle suuromanikkond kujutas endast kõikvõimast potentsiaali, et vallutada maid, raiuda maha metsi, kuivendada soid, rajada kaevandusi, ehitada elu- ja kõrghooneid, palgata töölisi ja spetsialiste, kuid ka purustada vastasseisude puhul sõdades ja revolutsioonides kõike looduse, inimeste ja jumalate loodut. Ressursside liike ja rühmi on omajagu. Loodus-, majandus-, kütte-, toorme-, tööjõu- jm ressurssidest on kirjutatud uurimusi. Ressursse on õpitud mõõtma, liitma, lahutama, võrdlema, nende kvalitatiivset või kvantitatiivset hinnangut on nimetatud kas siis ressursi- või ressursspotentsiaaliks. Normatiivne planeerimine või toote ressursimahukus, nõudmine-pakkumine turul ehk ühiku hinna kujunemine on tootmise efektiivsuse ja kasumi mõõduks, mis on ka nende tõelise või kunstlikult loodud defitsiitsuse määramise aluseks.
Ressursside defitsiit mõjutab majanduse arengut kahes suunas:
kas takistab tootmise kasvu ja laiendamist või
kujuneb sellest arengu stimuleerimise tegur läbi teaduslik-tehnoloogilise progressi ja sunnitud loobumise ekstensiivsest arenguteest. Juba Marx märkis, et üks majanduslik tarvidus mõjutab arengut rohkem, kui kümme ülikooli. Häda aitab hätta sattunuid. Näiteid ajaloost on võimalik tuua mitme raamatu jagu.
Ressursside defitsiidist tulenev majandus- või tarbimisrežiimi karmistamine normatiivide abil tavaliselt ei paranda majanduse olukorda, kuid heal juhul väldib ehk kriisi esile kutsumist või kriisi teravust. Ükski normatiiv ei ole teinud vaeseid rikkaks ega nälgijaid toitnud, kuid aidanud mõningaid majandus- ja sotsiaalseid suhteid korrastada, näiteks näljahäda väiksemate kaotustega üle elada. Rahvusvaheline õigus ei ole seni suutnud pakkuda küllalt mõjusat kaitset globaalsete, üldinimlike ressursside hoolimatu kasutamise ja priiskavate kuritarvituste vastu. Kellel on defitsiitseid ressursse, see saab neid kasutada turusuhete kaudu enda rikastumiseks. Ma ei too näideteks OPEC-it ega Nauru saare fenomeni jt maavarasid ega riigi soodsat asukohta kaubateedel. Jäätmeid ja reoaineid püütakse hajutada, uputada, maha matta ja vedada võimalikult kaugele nende tekkekohast. Ent need jäävad ikkagi Maale ja õnneks ei saa neid kosmosesse heita, sest siis nad varjutaksid meie eest Päikese valguse ja saadaksid meid inimkonna hävinguteel.
Ressursid + töö – kaod jäätmete näol = tarbimiskõlbuliku tootmise tulemusega.
Ressursid + töö – kaod jäätmete näol = tarbimiskõlbuliku tootmise tulemus
Kaod tootmises, tarbimisel ja säilitamisel on peale loomuliku kao veel aheraine, jääkressurss kaevandamisel, jäätmed, reoained või ka raisatud ressursid, mida on vähem või rohkem edukalt reutiliseeritud ja taaskasutatud. Valmistoodang, olgu siis toit, loomasööt, tarbeesemed, paber, klaas, tekstiil, metallid, kemikaalid, kile jmt, pole igavene ja suurem osa sellest läheb mõne aja möödudes kas reoaineteks, sorteerituna prügimäele, kütteks või ümber töödelduna uueks tooraineks. Kõik tekkiv on ka hävinev. Ka miski uusmoodustis s.h toodang pole igavene.
Inimene kui ressurss
On öeldud, et inimest ei või ressursside hulka arvata. Ometi tundub, et mistahes ressursside kombinatsioonid ilma inimeseta, tema loova vaimuta, teadmisteta, intellektita, tahteta, oskuste ja kogemusteta ning eesmärgita, huvideta ja sihtideta on kas surnud või varjusurmas olev miski eimiski kvaliteedis. Loodus ilma inimeseta on suuteline vast ehk isegi enamuse sellest juhuslikust ressursside hunnikust mingil viisil ära kasutama, kuid loodusel pole püüdlusi ja ta ei sea eesmärke.
Rühmitasin ressursid oma töös viide rühma:
fundamentaalseteks,
looduslikeks,
majanduslikeks,
sotsiaalseteks,
isiksuslikeks.
Igas neis figureerib kogu oma potentsiaalsete võimaluste pagasiga seesama Inimene, nii oma füüsise kui vaimuga, jõu ja oskustega, kes ise on algselt kas Jumala või looduse looming, jätkuvalt aga kannab edasi sugupõlvede poolt pärandina inimkonna ajalugu selle tekkimisest peale – igaüks vaid muidugi oma võimalustele ja valikule vastava osana sellest. Võiks ju öelda, et parema osa sellest, kuid see oleks liialdus, sest ka piiramatu rumalus kõrvuti mõistuse piiride ületamisega jõuab aina uute sugupõlvedeni, pakkudes kurbi kogemusi koos stiimulitega võimalike lahendusvariantide leidmiseks.
Illusioon oleks arvata, et ratsionaalsus tuleks irratsionaalsuse üle toime ilma võitluseta või et lootusetult vananenud harjumused visatakse üle parda vabatahtlikult, et halb muutub iseenesest heaks või vähemuse omakasu asendub rahva enamuse kasuga, et siis lõpuks jõuda humanistlike suurvaimude väljapakutud ideaalini, kus iga inimene läheb igale teisele inimesele inimesena korda, mida võiks ka Uue Testamendi alusel ligimesearmastuseks nimetada.
Fundamentaalsed ressursid
Fundamentaalsed ressursid on aeg ja ruum, mis ulatuvad kõigisse rühmadesse ning nende toimet ei saa omatahtsi välja arvata, mistõttu on need nimetatud fundamentaalseteks ressurssideks ehk ressursside ressurssideks. Aeg on inimkonna arenguruum (Marx). Aeg ja ajaressurss võib olla isiksuslik, sotsiaalne, ööpäevane, kalendaarne kehtestatud alguspunktide mõttes, astronoomiline, geoloogiline, paleontoloogiline, kosmiline, kusjuures aja mõõtmise täpsus võib ulatuda vastavalt võimalustele ja vajadustele miljondik-sekunditest miljonite ja miljardite aastateni ning valgusaastateni.
Ruumi mõõtmisel ilmneb ajaga mingis mõttes sarnane mitmekesisus, kuigi ruum on kolme-, mõnes määrangus kahemõõteline. Aeg on pöördumatu oma ühesuunalisuses; mõnikord saab kaotatud aja asemele võtta uus ja samaväärne aeg, mõnikord aga kaotatud aega tagasi mitte kunagi ega kuidagi. Liikumise kiirus on väljendatav aja ja ruumi suhtena. Kui me räägime joogivee ressurssidest, siis mitte ainult ei loe kaugus meie elupaigast, vaid ka see, kas vesi on kogu aasta igal ajahetkel meie jaoks kättesaadav vajalikus koguses ja kvaliteedis. Pole head ideed, kuidas saaks kasutada näiteks maailma rahvaste joogivee defitsiidi ületamiseks Baikali järve kvaliteetset vett või Kaspia mere vähem kvaliteetset vett, mis moodustavad kokku ligi poole maailma magevee varust. Peipsi järve peale on Eesti joogivee tarbe allikana mõeldud.
Iga inimene elab üle aja ja ruumi suhte probleemi juba enne sündi, kui üüritud ruum emaihus ammendub ega kasva enam omapoolsele survele vaatamata ja ka looduse poolt kehtestatud 9-kuud kestev aeg saab otsa.
Tuleb end viivitamatult ema abiga välja murda kitsaks jäänud oludest, vahetada elamine soojas lootevees elamisega jahedas välisõhus (ja selle sissehingamisega), lahutada vereringe ja minna järkjärgult üle oma elule looduse automaatselt käivituva programmi kohaselt.
S.h tuleb kindlasti jätkata senist üsa-arengut algul pesa-arengu võimaluste piires. Kõige selle teadvustamine iseeneses jõuab pärale alles siis, kui inimene hakkab täie mõistuse juures ise arutlema selle üle, kuhu ta on sattunud ja saab teada, et tema nõusolekut polnud küsitud ja seda ei saadudki teha. Ent sellest alates võib inimene saada ennast-teadvustavaks (šelf-intimating), ennast-austavaks (šelf-respectiv), Mina-keskseks, enese-küllaseks, enese-siduvaks (commitment ehk vaimufilosoofias mingi väitega ennast siduma)subjektiks või omandada antropo-tsentrilise (inimkeskse) maailmavaate. Füüsiline aeg ja ruum näivad meie tajudest ja kogemustest sõltumatute, paratamatute, objektiivsete materiaalse maailma eksistentsi vormidena. Mõtleva inimühiskonna vaimse eksistentsi aeg ja ruum luuakse sellesama ühiskonna poolt, isiksuse vaimse eksistentsi aeg ja ruum aga iga isiksuse enda poolt. See ei ole füüsilise aegruumi ignoreerimine subjekti poolt, vaid selle tähistuste arvesse võtmine vaimses eksistentsis.
Mateeria ja energia jäävuse seaduste kõrvale pole vaimu jäävuse seadusi paigutatud võib-olla et mõistmise ja mõõtmise raskuste tõttu.
Isiksuslikud ressursid
Isiksuslikud ressursid algavad soovist ja õigusest vabalt ja iseseisvalt valida oma eluteed. Peagi märkab iga arukas isik, et valikuvõimaluste esialgsest näivast paljususest saab reaalsete lahenduste vähesus ning avar tulevikutee muutub kitsaks tulevikurajaks ning vabaduse ruum surutakse asjaolude survel jäikadesse paratamatuse raamidesse. Iga järjekordne samm avab uusi võimalusi tulevikuteel, kuid astutud samm pole tagasivõetav ja minevikuks saades määrab tulevikku.
Mida kaugemale on inimene jõudnud inseneriks saamise unistuste teel, seda enam kahvatuvad võimalused saada kirurgiks, loodusuurijaks, näitlejaks. Üldharidus ei piira küll valikuvabadust, kuid lõikab läbi tagasitee enesega rahuloleva harimatuse ja õndsa mitteteadmise ja mitteteadatahtmise valda. Paratamatuse raamid ei piira üksnes võimalikku head vaid ka halba.
Inimese paneb liikuma motiivid, huvid, stiimulid, impulsid, sihid, eesmärgid, anded. Ametiühingulane (sündikalist) Robert Owen (1711-1858) pidas motivatsiooni põhiprintsiipideks altruistlikku, hedonistlikku ja utilitaristlikku põhimõtet, personifitseeritult Buddha (eneseohverdus), Dionysos (nauding) ja Prometheus (kasu). Inimesed eelistavad kuuluda sotsiaalsete suhete sfääri ja väldivad üksildusse eraldumist teadlikult või alateadlikult. See eeldab sobitumist teiste inimestega nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Keegi pole üleliigne, kui ta elab, käitub ja suhtleb „normaalselt“. Joodikud, narkomaanid, kurjategijad pole kusagil oodatud. Nad on ühiskonnale mitte ainult kasutud, vaid selgelt kahjulikud. Nende vaimne ja sotsiaalne potentsiaal on negatiivne ja seda on võimalik väljendada impotentsiaalina. Nende lihtviisiline väljaheitmine ühiskonnast pole üldjuhul õigustatud ja nendega tegelemine on paratamatu, kuigi enamikel juhtudel tuleb odavam neid tööprotsessist eemal hoida, kui tööprotsessi sisse lülitada, sest nad kujutavad endast ohtu; eriti siis, kui neil puudub vastutustunne ja enesekriitiline meel või on nad need alaliselt või ajutiselt kaotanud.
Uut tüüpi mõtlemine eeldab mõtlemise vabadust s-o vabanemist eelarvamuste, stampide, dogmade, stereotüüpide ja aegunud paradigmade ballastist, et saavutada küllalt võimu iseenese üle.
See kognitiivsete dissonantside kaalumine nõuab omajagu aega ning on valuline nagu puhastustuli; see on võitlus iseendaga ning nõuab korduvat eneseületamist, kasvõi kordki üle oma varju hüppamist. Eneseületamine pole hoopiski enesesalgamine, sest esimene lõpeb enese leidmisega, teine enese kaotamisega.
Iga inimene peaks ise suutma tunnetada, kas ühiskondlikus tööjaotuses on sinu jaoks koht, kas ja kus sind vajatakse, kas sinu puudumisel tekib auk, mida tuleb täita ning kas sa sobid punnina selle augu ette või oled sa kruvikene tehnoloogilises süsteemis. Selgub, et niisuguses näiliselt isegi rahuldavas olukorras kaob inim- või minakesksus, ja sa muutud subjektist tehnoloogiliseks üksuseks, lihtsalt tootmisvahendiks või -ressursiks. Tööobjekt ja töötulemused võõranduvad, võib tekkida surutus ja pessimism, mis areneb aktiivse protestini või konfliktini.
Ei tohi unustada, et inimene on mõnes, kui mitte igas mõttes asjade mõõt. Isiksuse igakülgne areng on üks ühiskondliku tootmise eesmärkidest ja kogu ühiskondliku arengu eeldus, milleta pole majanduslikku, sotsiaalset ega vaimset progressi. Isiksus on unikaalne, kordumatu, asendamatu. Ühe inimese asendamine teisega, olgu direktori või töölise rollis, ei tähenda isiksuse enda asendamist – ajutiselt või jäädavalt lahkunu kohale asub teine isiksus, kes on oodatult niisama unikaalne, kordumatu asendamatu. Igasuguse nivelleerimise, standardiseerimise või unifitseerimisega kaob midagi isiksuste individuaalsusest. Inimese senine töökoht võidakse mõnel juhul täita ka masinaga, arvutiga, mille väsimine ja kulumine, remontimine ja uuendamine on teiselaadiline.
Inimlik tarve kuuluda inimesi ühendavaisse üksustesse – perekonda, kollektiivi, erakonda, ühingusse jne. – näitab isiksuse ühiskondlikku loomust, üksiku ja üldise ühtsust. Kuigi kuuluvuse alateadvuslik soov on igasse inimesesse programmeeritud, lisandub sellele teadvustatud soov hinnata või arvestada kasu või kahju, võitu või loobumist, andmise ja saamise vahekorda. Individuaalsuse allasurumine ühiskondlikule ohustab nii indiviidi kui ühiskonda, vabatahtlik teadvustatud enese allutamine paratamatusele on isiksusesisene kompromiss, mis oletatavasti võib ohustada isiksuse kahestumist, rollikonflikti, vahelduvat ümberkehastumist ühest rollist teise. On kirjeldatud olukorda, kus perekonnapea roll segab ametniku osa toitmist sedavõrd, et tööajaks jäetakse see ametiasutuse ukse taha, õhtul aga jäetakse töökohta maha ametniku roll. Võib-olla, et see polegi halb valik.
Isiksuse võimalused sõltuvad tema füüsilistest ja vaimsetest ressurssidest. Füüsiline tervis, jõud, energia, vastupidavus, sallivus, kaasasündinud ja omandatud kehalised eeldused, haridus ja kogemused mõjutavad ka vaimset tervist, jõudu ja energiat. Öeldakse, et terves kehas terve vaim või terve keha on terve vaimu toode. Vaimsed ressursid hõlmavad selliseid fenomene nagu tahe, emotsioonid, mõistus, mõtlemisvõime, usk, oskus valida sobivat elulaadi, -stiili ja -rütmi, kodaniku-, peremehe- ja kindlustunne, psüühiline energia, kaasasündinud anne ja selle väljaarendatud tasemel jne. Just vaimsed karakteristikud muudavad indiviidi isiksuseks, bioloogilise olendi sotsiaalseks.
Isiksuslike ressursside tegevusetus, vaba või sunnitud jõudeolek, vaimne ja füüsiline laiskus kurnavad, raiskavad rohkem jõudu, kui aktiivne, loov, arendav tegevus. On arvatud, et isiksuslikud ja sotsiaalsed ressursid ei ammendu, vaid täiustuvad ja kasvavad arukal kasutamisel. Veel enam: kaasasündinud füüsilised ja vaimsed eeldused saavad ressursi väärtuse üksnes tänu tööle, õppimisele, harjutamisele, mõistuse poolt juhitud tegevusele. Isiksuslikud vaimsed ressursid võivad korvata ka materiaalsete ressursside vajakut. Kokkuhoid, raiskamise vältimine, riknemiste ärahoidmine ja tehnoloogia täiustamine on isiksuslikest vaimsetest ressurssidest tulenev materiaalne efekt. Ka toodangu kvaliteedi tõstmine, selle tarbimisväärtuse kasv, kasutamise kestvusaja pikendamine on sisuliselt enamtoodang, mis saadakse sama hulga materiaalsete ressursside kulutamisel. Paar saapaid, mis on kasutamiskõlblikud kümme aastat on võrdväärsed kahe paariga, mida saab kasutada viis aastat. Tootmissuunaga, mis paiskab turule aina kiiremini vananevaid tarbeesemeid ja seeläbi stimuleerib sagedasema uute ostmist, ebaproduktiivset nõudluse tekkimist – sellega on liiale mindud. On seegi ju ressursside raiskamine, kuigi võib kaubatootjale-müüjale tunduda kasumlik. See suurendab mõnel juhul väiketootjate võimalusi läbi konkurentsi, kuigi üldjuhul on suurtootmisel, kontsentreerumisel ja spetsialiseerimisel oma eelised, millega aga kaasnevad võõrandumise oht, sest tööline ei näe oma isiklikku panust tootmistulemustes ja tema töörežiimi paindlikkuse, kodu läheduse ja vaba aja valikute võimalused on piiratud.
Ühistu on mõnikord parim vahevariant suure ja väikese tootmisüksuse vahel. Põllumajanduses oli peretalu maarahva realistlik unistus mõisate jagamisel 1919. a, sest peaaegu iga kehvik, sulane või vabadik tundis põllutööd ja karjakasvatust ning vajas vaid üksnes maad, et kasvõi homme pihta hakata. Sotsialistlike suurmajandite jagamisel juhtus nii, et õigusliku järjepidevuse põhimõttel loodi küll üle 60 000 talu, kuid enamus neist muudeti pärast sajandivahetust vähese toodangumahu tõttu kodumajapidamisteks ja 2008. aastast peale muutus talu juriidilises mõttes olematuks (illegaalseks), sest ei leitud juristi, kes oleks kaasaegse taluseaduse eelnõu kokku kirjutanud.
Töö põllumajanduses on alati olnud raske, töörežiim on kinnine ja tervist ohustav ning tööpäev pikk, mistõttu Eesti oma viimaste aastate 50+ tuhandest töötute armeest ei läinud põllumajandusse peaaegu mitte keegi, mistõttu töökäsi farmidesse tuli otsida Ukrainast ja Venemaalt.
Mida toob tulevik?
Lenin ütles, et idee muutub materiaalseks jõuks, kui ta vallutab rahvahulgad. Meie hulgas on veel tuhandeid inimesi, kes sedasorti rahvahulkade allutamist ja vallutamist ideele on omal nahal tunda saanud, ei suuda seda unustada ning ikka veel mäletavad seda ning ei soovi seda isegi oma vaenlastele. Isiksuslike ressursside valdkonnas on uurijatele huvi pakkunud homeostaatilised, emotsionaalsed, pertseptiivsed, kognitiivsed, motoorsed jm isiksuste karakteristikud.
Sotsiaalsed ressursid
Sotsiaalsed ressursid on inimesekui ühiskondliku olevuseeelduseks ja inimfaktori eksistentsi tingimuseks. Sotsiaalsed ressursid võivad ollamateriaalsed, füüsilised ja vaimsed. Materiaalsed ja füüsilised mittetootmislikud ressursid on kodu kui eluase, teed, pargid, koolimajad, kultuurimajad, muuseumid, meditsiinilise ja kultuurilise teeninduse objektid, spordiväljakud, sidesüsteemid jm. Siin omab suurt tähtsust sotsiaalne teadvus, ajalooline mälu, töö ja suhtlemiskeskkond, moraal ja kombed, töötraditsioonid, distsipliin, vaimukultuur, rahvatarkus, Vaimsus neis ressurssides pärineb allika näol valdavalt inimeste isiksuslikest ressurssidest, mis koostöösse ühendatuna, samas aga spetsialiseerituse ja kvalifikatsiooni põhimõttel jaotatuna võimendub arvestatavalt.
Lihtsa mehaanilise liitmise puhul ei pruugi esile tulla selle mõjul kujunevad vastuolud:
Kahehobuse vankri koorem ei tohi olla kaks korda suurem kui ühehobusevankri koorem, sest agregaadi puhul võib veojõukadu ulatuda vast ehk veerandini.
Sama lugu ilmneb kündmisel kahehobuse adraga. Kuid kahe hobusega saab see töö tehtud, mis ühega ei pruugi olla võimalikki.
Teadlaste grupp tuleb edukamalt toime suurema ülesande lahendamisega kui igaüks omaette rakendatult või kõik lahus töötavad teadlased kokku suudaks.
Manufaktuur koos aruka tööjaotusega võib olla kümneid kordi suurema tootmisvõimega, kui üksiktöötajate summaarne töötulemus.
Orkester loob enam kui esimene viiul üksi.
Ükshaaval on oksaraag nõrk, kimbuna tugev.
Kollektiivsus, koostoime sünergism, interaktsioon jms. tähendab toime kontsentratsiooni. See on uus kvaliteet, mis pole saavutatav lihtsa liitmisega ja mis ei ilmne igasuguste seoste puhul.
Üksiku lauluhääl kostab vast ehk kilomeetri kaugusele, saja ühishääl ei ulatu kaugeltki saja kilomeetri kaugusele, ent kolmesaja tuhande ühislaul ulatus mitte ainult Moskvani, vaid kajas vastu kogu maailmas ning jõudis iga eestlase südamesse, olenemata sellest, kui kaugel ta viibis. See on uus kvaliteet, sealhulgas ka aja ja ruumi mõistmise uus kvaliteet.
Inimkonna vaimukultuur on rikas rahvus- ja grupikultuuride mitmekesisusest, paljususest ja rikkusest. Rahvuskultuur moodustab rahvuse vaimse eksistentsi ühisruumi, kuid see ei kuulu kogu ulatuses inimkonna vaimukultuuri. Sinna kuulub ta selles osas ja selles mõttes, milles ta tugevdab rikastab, mitmekesistab, kaunistab või avardab inimkonna vaimuruumi. Kahe rahvuse kultuurisuhete ühisruum, mis tekib kultuurikontaktide pinnal, tuleneb kultuuride suveräänsusest ja selle vastastikusest austamisest. Üksiku kuuluvustunne mingisse tervikusse või ühendusse saab liitumise impulsiks sedavõrd, kuivõrd on välistatud oht assimileeruda, kaduda, allutada, hävineda. Assimileerumise oht lahutab, kuigi assimileerumine ise on lahutamisele vastassuunaline protsess. Liitumise määr või mõõt saab kuuluvustunde kriteeriumiks, kui liitumisega kaasnev hävimise oht surmab kuuluvussoovi. Põlvest põlve pärandatud suveräänsussoov ärkas 1989. aastal uue jõuga ning ühendas tolleaegse tänapäeva mineviku ja tulevikuga. Niisiis meie aeg polnud lõppenud ja meie ruumgi oli alles, sest meie ise olime ikka siin, kuigi oli ka teisi.
Veel tuleks nimetada informatsioonilist ressurssi. Info on ressurss, mis äraandmisel ja kasutamisel jääb alles ega vähene ning võrdväärse vahetuse korral isegi kahe- või mitmekordistub. Tegeldakse ka info varastamise, varjamise, võltsimise, rõhkude ümberasetamise ja propagandaga, info salastamise, vaba leviku tõkestamise või laiutamisega. Tänapäeval on selleks kasutusel võimsaid moodsaid vahendeid ja teooriaid. Andekas inimaju on üha enam hinnas, ajude äravoolu on püütud vältida. Teadus, tehnika ja tehnoloogia on muutunud tootlikuks jõuks, patendid kaubaks.
Demograafiline ressurss on Euroopas sajandeid olnud vastuoluline:
inimeste arv toidulaua ääres on enamasti olnud piisav;
sobivaid inimesi sõjavägede komplekteerimiseks ja sõjapidamiseks nii kallaletungi kui kaitse eesmärgil on ebapiisavalt;
töötegijatega on olukord kord nii-, kord naasugune.
Võimu teenistuses olevad demograafid pakuvad ilustatud andmeid ja mängivad optimiste, sest neile makstakse selle eest. Rahvaste ränne ja võõrtööjõu meelitamine või kodustamine on sünni ja üleskasvatamise stimuleerimisest kiirem lahendus, kuid selle tagajärgedel on oma hind, mida jäädaksegi maksma. Orjatöö ja orjakaubandus peaks inimühiskonnas olema alatiseks lõppenud. Nimetatutele lisanduvad elukondlikud, tervishoidlikud, normatiiv-õiguslikud, usulised, kultuurilis-traditsioonilised, kultuur-hariduslikud, organisatsioonilised struktuursed jm ressursid. Kõikjal on määrava tähtsusega inimene.
Majanduslikud ressursid
Samasugune inimese asendamatus tootlike jõudude hulgas kehtib ka majanduslike ressursside vallas, kus juhtide, organisaatorite, spetsialistide, ärikate, logistikute, omanike, osanike jm personali kõrval on töö hulga ja töö tulemuste mõttes määravaks kaubatoodangut valmistavad või klientidele teenuseid osutavad töötegijad, tööoskajad ja kogemustega inimesed. Lisaks veel finantsid, materjalid, energia, tehnika, tehnoloogia.
Looduslikud ressursid on mõtleva inimeste algses nägemuses maa, vesi, õhk, tuli ja neile lisandub elu.
Sfääri järgi: geosfäärsed, hüdrosfäärsed, atmosfäärsed, kosmilised, millele lisanduvad biosfäärsed. Enam spetsiifilistena mineraalsed, orgaanilised, mullastikulised, klimaatilised, ilmastikulised, bioloogilised, s.h geneetilised (floora ja fauna), ökoloogilised, rekreatiivsed, paleontoloogilised jne, kuid ka elu kui kõrgeim fenomen ja inimene koos elu avalduse jätkuva areneva kingitusega vaimuloomingu võime näol.
See on üks võimalikke jaotusi ja mul pole ühtki põhjust väita, et see oleks parim. Mulle see variant meeldib, kuid kellelegi meeldimisel pole olulist tähendust. Loodushoid on ühtlasi elu kui tajuva looduse, inimvaimu ja maailmavaimu hoid. Kõigi loodusressursside potentsiaalid on piiratud ja seda kinnitab meie kogemus. Me tajume liikumist piiridele lähenemise näol:
Parimate maavarade või kasulikemate kaeviste leiukohad on paljuski ammendatud või ära raisatud, uute ekspluateerimine läheb üha kallimaks ja ökoloogiliselt ohtlikumaks.
Vee, õhu ja mulla kvaliteet on halvenenud, kuigi loodus on oma mõju ja toimega meile abiks.
Viljakate alade kõrbestumine ja ebasoodsad kliimamuutused on lokaalselt võtnud katastroofilise ulatuse ja see protsess näib pöördumatuna. Gro Harlem Brundtlandi [2]komisjoni andmeil kõrbestub iga aastaga 6 miljonit ha tootlikku maad ja hävitatakse (hävineb) 11 miljonit ha metsa.
Muutused on nii kiired, et teadus ei suuda kõiki neid vahetult jälgida ja ebasoodsate suundumuste vältimiseks ettepanekuid teha. Nende ettepanekute järgimine on samuti vastassuunaliste huvide ja inertsuse foonil aeglustunud või tõkestatud. Mõned näited probleemidest: osoonikihi augud, happevihmad, kliima soojenemine, kasvuhoone-efekt, raskmetallide ja radioaktiivsete ainete levik, mulla sooldumine, põllumajanduse intensiivistamine plahvatuslikult kasvava elanikkonna ära toitmiseks, vaesus, harimatus, kultuuritus, sõjad, pessimism, ideede-lagedus, ignorantsus, ekstremism jne.
Hädakisa ja paanika meid ei aita, need pigem segavad. Põllu- ja metsamajandus pole hoopiski üksnes ohutegur, vaid avaldub mulla, kliima ja kultuurtaime geneetilise potentsiaali kaudu aruka võimalusena vastu seista langeva mullaviljakuse ohtudele. Sordiaretajad on aretanud kultuurtaimede haiguste-, kahjurite-, põua-, niiskus-, külma- jm kindlusega sortide loomise teel stabiilse saagikuse ning ka tõuaretajad on oluliselt suurendanud põllumajandusloomade potentsiaalset produktiivsust. Tootjad on teaduse ja kogemuste ühitamise toel targemaks saanud ja tootmiskultuur on täiustunud. Personaalse vaimsuse peamiseks, aga võib-olla vaid üheks paljudest fundamentaalsetest karakteristikutest näib olevat igaühe oma mina isetuse ja isekuse suhe, mis omakorda sõltub eellastest, sünnipärast, kasvatusest, kuid kontsentreerub südametunnistusse.
Ühiskonna ja tema üksuste sotsiaalse vaimsuse määravad tema koostisse kuuluvuse situatiivsed asjaolud, personaalse struktuuri kujunemine ja aktivatsiooni keskkond. Euroopas, isegi ilma nõukogude eripärata, raisatakse oma vaimujõudu esmajoones ja peaasjalikult ikka millegi aktiivsele sallimatule eitamisele. Eriti reljeefsena näib domineerivat selline vastandamine ja teisitimõtlemist hukkamõistev hoiak just nn teaduslikus ateismis, filosoofias, eetikas, ajaloos ning poliitikas, kui need on omavahel rosoljeks segatud. Vaid esteetika on paljuski jäänud maitseasjaks, kuid ka siin ehitatakse pealiine ja luuakse kohustuslikke moode.
Ainus probleem on mõttemaailmas olemine. Ja ainus lahendus on minna mõttemaailmast kaugemale. Nimetan seda meditatsiooniks (Osho 2018). Veedades öeldakse: Tõde on üks, kuid targad kasutavad selle rääkimiseks paljusid nimetusi.
Elu kui loodusressurss
Elu ja surm ei pruugi olla vastandid, küll aga on sünd ja surm, mis on elu kaks otsa.
Sünnist algab elu, kuid algab ka surm ehk teekond surma poole läbi paljude eluetappide. Kõigil, millel on algus, on ka lõpp. Igal asjal on peale mitmete otsade veel kaks otsa, algus ja lõpp. Elamine on dünaamiline ja jätkuv ja arenev protsess, suremine aga füüsiliselt jätkuta, kuid vaimselt jätkuv – mineviku suunas olnu taastumisega vaimus ja kvalitatiivselt uuena.
Jaapani ajaloofilosoof H. Nakamura (1964) tuletab meelde ammust tendentsi arutleda Ida ja Lääne ehk orientaalset ja oktsidentsiaalset mõtteviisi dihhotoomia terminites. On leitud, et idamaine mõtteviis joonistub välja kui spirituaalne, introvertne, sünteetiline ja subjektiivne, läänemaine seevastu materialistlik, ekstravertne, analüütiline ja objektiivne. Tõenäoliselt annab just seesama põhimõttelise varjundi ka filosoofia ning vaimsuse loomusele. Priit Kelder[3] (2005) peab ilmseks, et seda laadi dihhotoomsele paarsusproportsioonile üles ehitatud selgitused peaksid olema tänapäeval kõrvale heidetud kui liiga lihtsustatud või jäigad kultuuride erakordse paljutahulisuse ja komplitseerituse tõttu. Pealegi on eurotsentrismi omalaadne monopolism ka humanitaarias välja töötanud teatavad universaalsed stereotüübid ja skeemid. Budoloog ja sinoloog S. Oldenburg (1982) leidis, et eurotsentristliku piiratud ja kõrgi positsiooni kohaselt toetuvad Idamaade aastatuhandeid kestnud vaimukultuuris ning ka materiaalses kultuuris kõrgtaset saavutanud arengu suured saavutused nõrgale matemaatika ja loodusteaduse tasemele. Kas selle tagant kumab inimlik alaväärsustunne ja ei-tea-millele tuginev üleolek?
„Siit tulenebki too tähelepanuväärne fenomen, et Idamaa oma imeteldava tarkuse, jõu ja iluga tundub Läänele igal sammul oma maailmast arusaamadega mingi lapse või poolharitlasena. Kuid Lääs tunneb siiski ka inimvaimu erakordset võimu, mida on ilmutanud Ida ning mitte kunagi nii, sellise värskuse, vahendituse ega eneseväljenduslikkusega pole inimsugu enam võimeline saavutama.“
Idamaade religioon ja filosoofia on meeliköitev ja vaimustab eriti neid, kes on suutnud omaks võtta kasutatavate vaimuvalda kuuluvate mõistete varjundilise mitmekesisuse ja üles ehitatud süsteemi terviklikkuse.
„Ma mõistsin, et oma raamatuis ja kunstiteostes on Hiina vastanud paljudele küsimustele, mida on esitanud inimmõistus ja unistus. Ütlen otse: kõikidele! /…/ Ma taipasin, et minu mõistus oli hale ja kitsas ning et euroopalik maailm oma teadmiste ja kultuuriga on pelgalt maailmamõtte üks variant ja et Hiina maailm pakub teise variandi, mis pole vähem võimas, ent on igati uuem ning värskem isegi sedavõrd, et tundub paradoksaalsena („hiinlastel on kõik pahupidi pööratud“).“
Akadeemik V. Aleksejevilt (1982)
Lääne sinoloog H. Creel (1954) konstateeris, et hiinlased teavad Lääne kultuurist sootuks rohkem kui läänemaailm Hiinast. Teadmise rakendusest kujuneb jõud, mis määrab arengu kiiruse.
[1] Rooma Klubi, sh Eesti Rooma Klubi üheks printsiibiks ongi erinevate vaatenurkade lubamine ja diskussiooni toomine.
[2] Muide Gro Harlem Brundtlandile anti 1987. a Nobeli preemia tänu esmajoones sotsiaalsete ressursside mõiste toomise eest sotsiaalse elukorralduse praktikasse.
[3]Priit Kelder (1945-2019) oli Eesti orientalistika populariseerija ja riigiametnik, Eesti Rooma Klubi liige.
Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Septembris 2021 toimus Riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.
Millal käisid Sina viimati Karusoo etendusel? Aa, 1980, kui etendati 13-seid? Kas mäletad Popi ja Huhuud? Sa ei saa aru, millest või kellest käib jutt, sest 80dad pole päriselt, vaid vanaema fotoalbumi allkirjad?
Kas eesti ühiskond on valmis? Kas see on õmblusteta või kärisenud? Kes on see rätsep, keda ootame? Kas on veel lootust?
Pildil: M. Karusoo täna/ 3-aastasena, ikka eluteatris
Merle Karusoo on endiselt ühiskonna juurprobleemide analüüsija ja ausat selget vaadet nõudvates vormides meie ette tooja. Eesti Rooma Klubi ühe asutaja ja kauase liikmena teeb ta seda nüüd Klubi avalike arutelude vormis. Ikka etendusena, mis on päriselu.
Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jm).
Arusaadavatel põhjustel on ka ERK oma avaldumistes piiratud, kuid jätkame tööd:
Eesti Rooma Klubi avalik mõtluskogunemine pühapäeval, 7. novembril. Teema – INTEGRATSIOON Eestis. Koht – Kirjanike Maja musta laega saal
Kogunemine-häälestumine kell 12, alustame kell 12.30 (uksed kinni)
MA OLEN EESTI KEELE ÕPETAJA
Lavastaja/stsenarist: Merle Karusoo
AVASÕNA – Merle Karusoo, ERK liige, projekti juht
OMA LOO RÄÄGIVAD IDA-VIRUMAA EESTI KEELE ÕPETAJAD
Teema avatakse eesti keele õpetamise kogemuse alusel Ida-Virumaal, mis asetatakse integratsiooni konteksti.
Laval on:
Angelika Soomets
Anne Meldre
Inguna Joandi
Irina Bahramova
Krismar Rosin
Margit Sibul
Mari-Mall Feldschmidt
Martin Tikk
Lisaks loetakse keelekümbluskooli abiturientide ja vilistlaste kirjandeid.
KES JA KUIDAS SAAKS JA PEAKS ÕLA ALLA PANEMA?
Arutlevad:
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut
Irene Käosaar – Integratsiooni Sihtasutus
Kaire Viil – Eesti Energia
Anne-Ly Reimaa – Kultuuriministeerium
Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kõik kohaletulnud/ *vaata fookusettepanekuid allpool*
Eesti Rooma Klubi tänab: etendust ja üritust rahastab Integratsiooni Sihtasutus.
Teema laiendus/ punkte siin ja laiemalt arutlemiseks/ Anne-Ly Reimaa
Anne-Ly töötab alates 2007 lõimumisteemadega Kultuuriministeeriumis ja on eesti keele majade kontseptsiooni koostaja. Kokkupuuted valdkonnaga on tihedad, endise ida-virukana näeb nii eilset kui tänast.
Pakuksin teemana – kuidas murda stereotüüpe ja barjääre eesti keele omandamisel venekeelsel elanikkonnal.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda.
Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.
Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lisaks eesti keele majade kontseptsioonist (2016):
Periooditi ebaühtlane tasuta eesti keele õppe pakkumine täiskasvanutele ja sihtgrupi ebamäärane piiritlemine on loonud eesti keele õppijatele reaalsetest võimalustest suuremad ootused, mis ei ole realiseerunud soovitud tulemustena. Lisaks on probleemkohana tõstatunud pakutava keeleõppe maht ja kvaliteet ning õpetajate vähesus. Eesti keele massõppe pakkumisel, kus võimalikult paljud inimesed on haaratud keeleõppesse, on sageli kaasnevaks tagajärjeks keeleoskuse omandamise madal tulemuslikkus. Väikeste sihtgruppidega tegelemine on keeleoskuse arendamise mõttes tulemusrikkam, kuid kallim (seda teed on ka Integratsiooni SA läinud, sest saime selleks valitsuselt 2 M eurot eesti keele majade käivitamiseks 2018.a.).
Eesti keele õppe pakkumine Ida-Virumaal mitte-eestikeelses keskkonnas jääb tulemuslikkuselt ning eesti keele edasise kasutamise seisukohalt puudulikuks, kui õppele ei lisandu keele praktiseerimisvõimalusi eestikeelses keskkonnas. Tulemusrikka keeleõppe eesmärgiks peab olema eesti keele aktiivse kasutamise oskus, mitte teadmine keelest, mida tegelikkuses kasutada ei saa. Keeleõppel eestikeelses keskkonnas on lisaks laiem tähendus lõimumise edendamiseks. Eesti keele oskust käsitletakse teiskeelse elanikkonna seas sageli instrumentaalse väärtuse ja hüvena, mille oskamise ning valdamise olulisus on tingitud eesti keele kui riigikeele positsioonist ning sellest tulenevatest õigustest, kohustustest ning vajadustest ning millegi parema saavutamiseks. Need eesti keelest erineva emakeelega elanikud, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis eestimeelsemaks.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda. Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lugejatelt saabunud ettepanekuid arutlusele, et tuum ei läheks vaid Ida-Virumaa lokaliseeritud keeleprobleemile
millised Eesti geograafilised alad on rahvaste ja kultuuride segunemise reaalsed objektid lisaks Ida-Virumaale?
meie ligi 30 a ajaloo jooksul – mis on jäänud tegemata uute kultuuride esindajate näol riigikodanike genereerimisel meie riigis?
millised on EL väljavaated keele ja kultuuri miksingu stsenaariumite valgusel, kas midagi on jäänud tegemata kümnend tagasi?
milline on eesti keele positsioon Eestis versus rahvuskeel(t)e positsioonile lähiriikides?
Kas me annaks ka EV Valitsusele “viierealise” ettepaneku kuidas toimida “nüüd ja praegu”, selle ürituse lõpus?
3. detsembril 2019 kutsus Tiiu Kurme kokku vestlusringi, mis toimus Akadeemilise Pedagoogilise Seltsi ja Kultuurikoja lippude all. Vajaduse selleks andis trend, et toimuvad nihked terminoloogias, kaob nii kasvatuse mõiste kui marginaliseeritakse kasvatusteadust. See oli ühtlasi järelüritus hariduskongressile, mille korraldasid Eesti Kultuuri Koda, Haridusfoorum ja Teaduste Akadeemia.
Kasvatusteadlane, Dr. Tiiu Kuurme
Kui jätame lühinägelike valikute tõttu ses ülikeerukas maailmas end teadmatusse, kuidas toimib kasvatus ega tee midagi targa kasvatuse heaks, oleme mõistnud end džunglisse kompassita kulgema.
Kuivõrd valdkonnas pole enam neid inimesi kuigivõrd järel, ütleb Dr, Kuurme, kes kasvatusega seonduvat uurivad ja tunnustavad, tuligi mõte pöörduda kultuuritegelaste poole, sest kasvatus on olemuselt kultuuriline mõiste.
“Saatsin palju kutseid laiali, tulid need, kes oluliseks pidasid ja tulla said. Neid oli üllatavalt palju”.
haridusteadlane ja -filosoof, Eesti Rooma Klubi liige
ERK liikmed on Eesti haridusstrateegiat hoidnud ja kujundanud üle 40a.
Hariduseusku eestlane on kannatlik ja lootusrikas. Ning unustab kiiresti. Kui uue Eesti haridusstrateegia 2035 koostamiseks loodi töögruppe ja kutsuti kokku rahvast, tuldi lootustega, et tark mõte loeb. Sõideti Tartusse ja Tallinnasse, osaleti ja esitati ettepanekuid. Kutsutud oli eri valdkondade teadlasi, õpetajaid ja muid haridustegelasi.
Üldrahvalik ettevalmistus
Kultuurikoja eestseisusega korraldasime läinud suvel kokkuleppel ministeeriumiga maakondlikke ümarlaudu, kogusime soove ning ideid. Mõnel pool tõi strateegia suve südames kokku üle 30 inimese. Ministeerium sai kõneldust kokkuvõtted.
Kui soomlased selle aastatuhande algul esimest korda teada said, et nad on PISA uuringuis maailma parimad, olin mina Oulu ülikoolis doktorantuuris. Esimese reageeringuna uudisele jäi meelde ühe õppejõu üllatus: ”Meie? Ja parimad!? No millised siis veel need teised on?”
Tiiu Kuurme kutsumuseks on olnud mõtelda, lugeda ja kirjutada. Uurimise valdkondadeks on alternatiivpedagoogika, üldkasvatusteaduslikud teooriad, väärtuskasvatus, sugupoole ja hariduse suhted. Alates 1976. aastast on Tiiu Kuurme avaldanud üle 140 teaduspublikatsiooni.
Maailma parimateks olemisest PISA uuringuis lõikasid soome pedagoogilised ringkonnad toona suurt kasu. Nimelt oli nende haridussüsteem siis poliitikute ja majandustegelaste kriitika all, vististi liigse pehmuse, humanitaarse orientatsiooni ja lapsekesksuse pärast. Valmistati ette kõva ja valusat koolireformi. Majandustegelastele pidi PISA olema tõeliselt suur üleelamine, sest sedasorti plaanid tuli nüüd maha matta.
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.