Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Septembris 2021 toimus Riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.
Millal käisid Sina viimati Karusoo etendusel? Aa, 1980, kui etendati 13-seid? Kas mäletad Popi ja Huhuud? Sa ei saa aru, millest või kellest käib jutt, sest 80dad pole päriselt, vaid vanaema fotoalbumi allkirjad?
Kas eesti ühiskond on valmis? Kas see on õmblusteta või kärisenud? Kes on see rätsep, keda ootame? Kas on veel lootust?
Pildil: M. Karusoo täna/ 3-aastasena, ikka eluteatris
Merle Karusoo on endiselt ühiskonna juurprobleemide analüüsija ja ausat selget vaadet nõudvates vormides meie ette tooja. Eesti Rooma Klubi ühe asutaja ja kauase liikmena teeb ta seda nüüd Klubi avalike arutelude vormis. Ikka etendusena, mis on päriselu.
Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jm).
Arusaadavatel põhjustel on ka ERK oma avaldumistes piiratud, kuid jätkame tööd:
Eesti Rooma Klubi avalik mõtluskogunemine pühapäeval, 7. novembril. Teema – INTEGRATSIOON Eestis. Koht – Kirjanike Maja musta laega saal
Kogunemine-häälestumine kell 12, alustame kell 12.30 (uksed kinni)
MA OLEN EESTI KEELE ÕPETAJA
Lavastaja/stsenarist: Merle Karusoo
AVASÕNA – Merle Karusoo, ERK liige, projekti juht
OMA LOO RÄÄGIVAD IDA-VIRUMAA EESTI KEELE ÕPETAJAD
Teema avatakse eesti keele õpetamise kogemuse alusel Ida-Virumaal, mis asetatakse integratsiooni konteksti.
Laval on:
Angelika Soomets
Anne Meldre
Inguna Joandi
Irina Bahramova
Krismar Rosin
Margit Sibul
Mari-Mall Feldschmidt
Martin Tikk
Lisaks loetakse keelekümbluskooli abiturientide ja vilistlaste kirjandeid.
KES JA KUIDAS SAAKS JA PEAKS ÕLA ALLA PANEMA?
Arutlevad:
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut
Irene Käosaar – Integratsiooni Sihtasutus
Kaire Viil – Eesti Energia
Anne-Ly Reimaa – Kultuuriministeerium
Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kõik kohaletulnud/ *vaata fookusettepanekuid allpool*
Eesti Rooma Klubi tänab: etendust ja üritust rahastab Integratsiooni Sihtasutus.
Teema laiendus/ punkte siin ja laiemalt arutlemiseks/ Anne-Ly Reimaa
Anne-Ly töötab alates 2007 lõimumisteemadega Kultuuriministeeriumis ja on eesti keele majade kontseptsiooni koostaja. Kokkupuuted valdkonnaga on tihedad, endise ida-virukana näeb nii eilset kui tänast.
Pakuksin teemana – kuidas murda stereotüüpe ja barjääre eesti keele omandamisel venekeelsel elanikkonnal.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda.
Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.
Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lisaks eesti keele majade kontseptsioonist (2016):
Periooditi ebaühtlane tasuta eesti keele õppe pakkumine täiskasvanutele ja sihtgrupi ebamäärane piiritlemine on loonud eesti keele õppijatele reaalsetest võimalustest suuremad ootused, mis ei ole realiseerunud soovitud tulemustena. Lisaks on probleemkohana tõstatunud pakutava keeleõppe maht ja kvaliteet ning õpetajate vähesus. Eesti keele massõppe pakkumisel, kus võimalikult paljud inimesed on haaratud keeleõppesse, on sageli kaasnevaks tagajärjeks keeleoskuse omandamise madal tulemuslikkus. Väikeste sihtgruppidega tegelemine on keeleoskuse arendamise mõttes tulemusrikkam, kuid kallim (seda teed on ka Integratsiooni SA läinud, sest saime selleks valitsuselt 2 M eurot eesti keele majade käivitamiseks 2018.a.).
Eesti keele õppe pakkumine Ida-Virumaal mitte-eestikeelses keskkonnas jääb tulemuslikkuselt ning eesti keele edasise kasutamise seisukohalt puudulikuks, kui õppele ei lisandu keele praktiseerimisvõimalusi eestikeelses keskkonnas. Tulemusrikka keeleõppe eesmärgiks peab olema eesti keele aktiivse kasutamise oskus, mitte teadmine keelest, mida tegelikkuses kasutada ei saa. Keeleõppel eestikeelses keskkonnas on lisaks laiem tähendus lõimumise edendamiseks. Eesti keele oskust käsitletakse teiskeelse elanikkonna seas sageli instrumentaalse väärtuse ja hüvena, mille oskamise ning valdamise olulisus on tingitud eesti keele kui riigikeele positsioonist ning sellest tulenevatest õigustest, kohustustest ning vajadustest ning millegi parema saavutamiseks. Need eesti keelest erineva emakeelega elanikud, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis eestimeelsemaks.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda. Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lugejatelt saabunud ettepanekuid arutlusele, et tuum ei läheks vaid Ida-Virumaa lokaliseeritud keeleprobleemile
millised Eesti geograafilised alad on rahvaste ja kultuuride segunemise reaalsed objektid lisaks Ida-Virumaale?
meie ligi 30 a ajaloo jooksul – mis on jäänud tegemata uute kultuuride esindajate näol riigikodanike genereerimisel meie riigis?
millised on EL väljavaated keele ja kultuuri miksingu stsenaariumite valgusel, kas midagi on jäänud tegemata kümnend tagasi?
milline on eesti keele positsioon Eestis versus rahvuskeel(t)e positsioonile lähiriikides?
Kas me annaks ka EV Valitsusele “viierealise” ettepaneku kuidas toimida “nüüd ja praegu”, selle ürituse lõpus?
3. detsembril 2019 kutsus Tiiu Kurme kokku vestlusringi, mis toimus Akadeemilise Pedagoogilise Seltsi ja Kultuurikoja lippude all. Vajaduse selleks andis trend, et toimuvad nihked terminoloogias, kaob nii kasvatuse mõiste kui marginaliseeritakse kasvatusteadust. See oli ühtlasi järelüritus hariduskongressile, mille korraldasid Eesti Kultuuri Koda, Haridusfoorum ja Teaduste Akadeemia.
Kasvatusteadlane, Dr. Tiiu Kuurme
Kui jätame lühinägelike valikute tõttu ses ülikeerukas maailmas end teadmatusse, kuidas toimib kasvatus ega tee midagi targa kasvatuse heaks, oleme mõistnud end džunglisse kompassita kulgema.
Kuivõrd valdkonnas pole enam neid inimesi kuigivõrd järel, ütleb Dr, Kuurme, kes kasvatusega seonduvat uurivad ja tunnustavad, tuligi mõte pöörduda kultuuritegelaste poole, sest kasvatus on olemuselt kultuuriline mõiste.
“Saatsin palju kutseid laiali, tulid need, kes oluliseks pidasid ja tulla said. Neid oli üllatavalt palju”.
haridusteadlane ja -filosoof, Eesti Rooma Klubi liige
ERK liikmed on Eesti haridusstrateegiat hoidnud ja kujundanud üle 40a.
Hariduseusku eestlane on kannatlik ja lootusrikas. Ning unustab kiiresti. Kui uue Eesti haridusstrateegia 2035 koostamiseks loodi töögruppe ja kutsuti kokku rahvast, tuldi lootustega, et tark mõte loeb. Sõideti Tartusse ja Tallinnasse, osaleti ja esitati ettepanekuid. Kutsutud oli eri valdkondade teadlasi, õpetajaid ja muid haridustegelasi.
Üldrahvalik ettevalmistus
Kultuurikoja eestseisusega korraldasime läinud suvel kokkuleppel ministeeriumiga maakondlikke ümarlaudu, kogusime soove ning ideid. Mõnel pool tõi strateegia suve südames kokku üle 30 inimese. Ministeerium sai kõneldust kokkuvõtted.
Kui soomlased selle aastatuhande algul esimest korda teada said, et nad on PISA uuringuis maailma parimad, olin mina Oulu ülikoolis doktorantuuris. Esimese reageeringuna uudisele jäi meelde ühe õppejõu üllatus: ”Meie? Ja parimad!? No millised siis veel need teised on?”
Tiiu Kuurme kutsumuseks on olnud mõtelda, lugeda ja kirjutada. Uurimise valdkondadeks on alternatiivpedagoogika, üldkasvatusteaduslikud teooriad, väärtuskasvatus, sugupoole ja hariduse suhted. Alates 1976. aastast on Tiiu Kuurme avaldanud üle 140 teaduspublikatsiooni.
Maailma parimateks olemisest PISA uuringuis lõikasid soome pedagoogilised ringkonnad toona suurt kasu. Nimelt oli nende haridussüsteem siis poliitikute ja majandustegelaste kriitika all, vististi liigse pehmuse, humanitaarse orientatsiooni ja lapsekesksuse pärast. Valmistati ette kõva ja valusat koolireformi. Majandustegelastele pidi PISA olema tõeliselt suur üleelamine, sest sedasorti plaanid tuli nüüd maha matta.
UNIVERSITAS, Federation of the Estonian Universities, Institutions of Science, Research and Development
Eesti Rooma Klubi avaldab teksti muutmata kujul ja kommentaarideta
04.09.2019, Tallinn
Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser
Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo
Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land
Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Ivari Ilja
Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm
Vastuseks Rektorite Nõukogu pöördumisele „Pöördumine kooskõlastatud strateegia kujundamiseks rahastamisperspektiivi suhtes“
Täname Rektorite Nõukogu olulise algatuse eest välja kujundada ülikoolide ühine strateegia oma tegevuse ümberkorraldamiseks lähtudes Eesti Vabariigi eelarvestrateegiast 2020-2023, millega võetakse tööandja vastutus.
Mõistame, et kirjas toodud võimalikud tegevused on Rektorite Nõukogu äärmine samm suunata Eesti Vabariigi otsustajad tagasi teadusrahastuse vähemalt 1% SKPst tagamise teele. See on poliitilise tahte küsimus, sest tarvis on vaid 47 miljoni euro lisamist riigieelarvest teadusele. Käesoleva aasta riigieelarve maht on 11,31 miljardit eurot ja kasv võrreldes möödunud aastaga 7%. Aastas lisanduv summa moodustaks vaid 0,4% tänavusest riigieelarvest.
Juba praegu ütleb UNESCO statistika, et toimub pidev teadlaste arvu langus Eestis.
Iisraelis ja Lõuna-Koreas on suunatud teadusele ja arendusele 4,3% SKP-st. Need riigid tahavad püsima jääda.
Eesti Vabariigis on alates detsembrist 2018 olemas õigustatud ootus, et teadusesse ja arendusse panustatakse 1% sisemajanduse kogutoodangust. Sellele peab lisanduma ettevõtluse poolne panus 2%, nii et kokku saavutame Eestis kui endast lugupidavas riigis kohase 3% SKPst teadusele ja arengule, nii on kirjas Eesti Vabariigi teadus- ja arendustegevuse arengukavas.
Rektorite Nõukogu välja pakutud võimalikud tegevused ohustavad Eesti teadust ning ülikoolide töötajaid. Ülikoolid annavad nende käivitamisel töötajatele võimaluse-vajaduse streigiks, näiliselt ülikoolide, aga tegelikult EV valitsuse vastu.
Ametiühingud lähtuvad oma seisukohavõtus töötajate heaolust ja leiavad, et teise ja kolmanda tegevuse elluviimine toob endaga kaasa otsese ohu töötajate niigi haprale turvatundele ülikoolis ja lisab juurde tohutu stressi allika.
Peame õigeks lähtuda ülikoolide tegevuse võimalikul ümberkorraldamisel kõigepealt ülikoolide töötajate, õppejõudude ja teadlaste kui ülikoolide arengut tagavate spetsialistide turvalisusest ning õigustatud ootusest rahulikule ja harmoonilisele töökeskkonnale. See omakorda on eeltingimuseks üliõpilaste haridusele ning haritusele ja akadeemilise järelkasvu olemasolule.
Auditoorne töö on õppe põhikomponent. Auditooriumis tekib üliõpilase ja õppejõu vahel sünergia. Auditoorse õppetöö mahu vähendamine vaesestab õppimist ülikoolis. Nii jätkates võime välja jõuda olukorda, kus väikestel riikidel polegi tarvis ülikoole, sest kõik teadmised võib soovija õppida Cambridge’i või Harvardi ülikoolide MOOCide kaudu ning senine Eesti üliõpilane läheb kas Soome, Inglismaale või Ameerikasse, kus ta saab õppejõult auditoorse õppetöö abil sisukaid teadmisi. On tarvis mõelda, mida tähendab auditoorse töö vähendamine. Kas Eesti saab endale lubada vähem teadmisi omandavaid rumalamaid üliõpilasi?
Liigne sõltuvus projektidest, nagu see on praegu, on lubamatu. Teadlastel peab olema tagatud baassissetulek, nagu on kirjas, meie poolt pakutud, ülikoolide üldtöökokkuleppe kavandis. Pool keskmist palka peab olema teadlastele garanteeritud, selle maht on ainult 0,07% SKPst(lähtuvalt statistika andmetest 1800 teadlast ja keskmine palk 1340€). Ilma selleta on praegu paljud akadeemilised töötajad koormusega 0,1, 0,15 või 0,2 kohta – see ei taga mingit stabiilsust ning on tööstressi allikas. Kui teadlastel on baassissetulek garanteeritud, väheneb kiusatus olla ebakorrektne projektide tööajatabeleid täites.
On iseenesest mõistetav, et ülikoolide regionaalsed tegevused on siseriikliku julgeoleku ning arengu tagatis ning vastavad vahendid peavad tulema riigieelarvest.
Lootes viljakale koostööle, lugupidamisega, Vladimir Viies, UNIVERSITASe juhatuse esimees
Lisaks loe: Tallinna Ülikooli rektori Tiit Landi teade
Artikkel on avaldatud ka ajalehes Sirp, 15.03.2019
Tiiu Kuurme, TLÜ kasvatusteaduse dotsent
Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema.
Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam päriselt, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud pikalt väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridusasutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle poolt kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes (22. jaan. Postimees) ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides võiks teha ühiskonna rahutuks.
Tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle tänastele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti okei.
Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kogukonna kohus oleks küsida: mis on läinud valesti, see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida neid põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostatud.
Nii nagu koolis peegelduvad õpilaste kodud, peegeldab kool omakorda ühiskonda. Võib rääkida suurtest mõjuvoogudest, mis kuuluvad kokku meie aja vaimuga ja käivad üle meie peade. Ent teisalt peaks rääkima ka kohalikest hooandjatest ja möödavaatajatest, kelle tõttu ebaloomulikust on saanud norm. Juba enne viimast suurt sõda hoiatas Frankfurdi kriitilise koolkonna esindaja Max Horkheimer tehnoloogiate sünnitatava uue barbaarsuse eest. Nende meiegi parempoolsete poolt äraneetud vasakpoolsete ennustused kipuvad paraku kuhjaga täituma.
Uus aeg, uued kombed
Uusliberalistliku ideoloogia pealetung küüditas jumala taevast turule, ehk turg otsustagu kõik, mis iganes inimelusse puutub. Kellelegi ei meenunud siis ega tule pähe huvituda ka praegu, et kui turg orienteerub tarbija vajadustele, siis millistest vajadustest on jutt? Enamuse surelike osas kindlasti mitte neist, mida aastatuhandete vältel teenis haridus. Paraku ei tõuse turul tegijaiks inimese õilistumise, targaks ja teadjaks saamise, iseloomu vääristamise ja vaimse arengu vajadused, vaid ikka need teised.
Nii digimaailmas kui visuaalses riigimeedias levitatav vägivallast rammus meelelahutustööstus sünnitab agressiivsust, nüridust, pealiskaudsust ja piiramatuid himusid. Inimelu on väärtusetu ja mäng surmaga väike erutav seiklus. Turukultus on avanud laekad, mida inimesed erinevates kultuurides ennast iseenese eest kaitstes suletuna hoidsid. Kliendinäljane turg avastas lapsed ning kadus lapsepõlve moratoorium, kaitseala, mis loodi modernismi algusaegadel lootuses, et kui hoida uus põlvkond nende kahjustuste eest, mida toodetakse täiskasvanumaailma kurjuse ja pahelisuse poolelt ning lapse rikkumatust mingilgi moel säilitada, võib uus põlvkond luua alused paremale ühiskonnale. Vägisi, enne hea ja kurja tundmise taju tärkamist on lapsed meeli ja nägupidi surutud virtuaalse, röökiva, lobiseva madalat sorti kultuuritööstuse keeduse sisse.
Vahest võiks juba valjult välja öelda, et turukummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse. Eriti ei sobi need kasvatuses ja hariduses. Kasvatuses ja hariduses kui erilistes kultuuri vormides on omad immanentsed seadused, kus sugugi ei ole prioriteediks edetabelid, hindamised, konkureerimine, standardid ja sooritamine. Koolid ja ülikoolid ei ole klienditeenindusasutused ja kooli ei saa juhtida nagu saapavabrikut, nagu vabaduse uimas õnnelikult avastati. Need seadused puudutavad inimese, looduse, kultuuri ja ühiskonna vahekorda, kuid neist ei räägita meil enam ammu. Kuigi pedagoogika kui teaduslik-filosoofiline distsipliin tekkis juba mõned sajad aastad tagasi, on tema aujärg roostes ja pehkinud, sest kummardamise objektiks saanud konkurentsivõime jaoks on see tarbetu.
Kasvatus, inimkonna iidne praktika, mida võib lugeda ka inimelu vältimatuseks, pälvis mõttetööd ja peegeldusi juba vanades kultuurides. Nii nagu läbi ajaloo on lapsepõlv olnud kord nähtav, kord varjus, on seda olnud ka kasvatus. Perioodidel, mil generatsioone ei eristatud ning eluks vajaminev omandati argielu kogemustes, ei teadvustatud ka laste erilisust ega kasvatuse võimalikku metafüüsilist loomust. Füüsilisest aitas küll. Ent kasvatuse asupaik ei ole pelgalt asine ilm, vaid oma hoiakute ja tegevuste lätted leiame kultuurilisest tähendushorisondist. Milline inimene on, milline ta olla võiks ja mida me selle nimel tegema peaksime – siin pakub rikkalikult mõistmisainest traditsioon, ilukirjandus, üldisem mõttelugu.
Kasvatuse kaudu kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal kultuuriväärsusi.
Kasvatusest, tema jõust ja mõjust mõeldes on tasapisi üha teadlikumatena liigutud parema ja inimese õilsat loomust edendava kasvatuse poole.
Nii on kasvatuse nähtavaks saamine abstraktses mõistelises keeles olnud üks arenenud ühiskondade tunnusjooni ehk kultuuriline saavutus. Neile kõneldud ja kirjutatud teadmistele toetudes on osatud luua lastele arenguks paremaid keskkondi.
Nüüd elame ajas, kus kasvatus on taas mõistetud nähtamatuks, nagu see oli keskajal. See on jäämas kööki ja lastetuppa, kommertsialiseerunud ajakirjade retseptirubriiki ja psühholoogi vastuvõturuumi. Mingil imemoel on säilinud kasvatusteaduste mõiste ETIS-e nimistus. Pedagoogilise ruumi on hõlvanud haridus, sest mis selle sees leida, seda saab (primitiviseerunud arusaamade kohaselt) ju mõõta, konkureerima panna, standardiseerida ja asetada edetabelitesse. Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suuresilmalisest võrgust libisevad kasvatuse nüansid, peenused, väärtused lihtsalt läbi. Kujuneb peaaegu eksistentsiaalseks küsimuseks, kuivõrd säilitab juba saavutatud teadmiste-mõistmise taseme siinne kultuuriline tähendushorisont, kui kõhetub seda uuriv teadus ja on suletud viimane avalikku foorumit võimaldanud ajakiri.
Euroopaliku haridusideestiku keskmes oli kord moraalisubjekti kasvatamine, mille tuumomaduseks pidi olema vastutus ning kooli osaks vastutussuutliku inimese kasvatamine. Haridus ise oli inimese teekond, millel oma loomust täiustada ja õilistada ning vabastada mõistus teiste juhatusest. Ei kasvatus ega haridus, nagu neist mandri-filosoofilises mõõtkavas mõeldud, pole meelepärased turujumalatele, sest ei teeni seda kasvu, mida müüa, mõõta, osta ja tarbida saab. Turule meeldivad lihtsameelsed.
Industriaalajastule omane kõige kvantifitseerimine ehk hulkade kokku lugemine on laienenud üle mitme inimelusfääri, sest nii on lihtne ja arusaadav ka sellele ametnikule, kes on võetud haridusotsuseid tegema ilma temalt erialase asjatundlikkuse lävendit eeldamata. Kui ei pea vastutama, pole enam oluline ka erialane kompetentsus ja laiemalt mõttes haridus üldse. Sellesse seisu oleme näiteks jõudnud riigikogu valimistega.
Oleme juba jõudnud olukorda, kus pedagoogilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus loeb riskiprojektiks eksistentsiaalseid probleeme käsitleva teadusraamatu tõlkimise ja välja andmise, kuna meil ei pruugi leiduda neid 500 ostjat, kes abstraktsemast tekstist aru saaksid. Konkreetsemalt on tegu Soome eelmise aasta parimaks teadusraamatuks loetud väljaandega, mis on seal juba läbi müüdud, tulemas on teine trükk. Kas me sellisesse seisu tahtsimegi jõuda?
PISA-tipu Eesti
Eesti sai 1990.date algul uuesti vabaks. Eestil oli võimalik teha oma valikuid ka järelpõlve kasvatamise osas. Eesti pedagoogiline üldsus ja suur osa rahvast tuli korduvalt kokku mõttetalguteks. Arutleti, vaieldi ja sõnastati, millest tahetakse vabaneda senises koolimaailmas, mis oli peale surutud nii totalitarismi kui iseenese vastu pöördunud ahistava minevikutraditsiooni poolt.
Juba vähem osati sõnastada konkreetsusi, mida päriselt tahetakse. Ning juhtuski, et vaimselt turvamata pedagoogiline üldsus langes rahvusvaheliselt jõudu koguva ideoloogilise voo alla, kus hariduses seati ülimuslikuks see, mis haridust ega haritust ei teeni.
Tänaseks on kadumise piiril pedagoogika ise
Kasvatus oli lihtne kuulutada sobimatuks ja vananenud kommunistlikuks igandiks. Mitte olnut ja olevat taagast puhastades, vaid sellega samastades.
Paraku ei kadunud kasvatusprobleemid. Inimese vabastamise õilis idee vabal maal viis selleni, et vabastati ka selle seni vaos hoitud alateadvusse ladestunud madalamat sorti instinktid, jättes selle ilma teadmisest, mida miski tähendab ja kaasa toob. Sulguma hakkasid hoopis seniseid pedagoogilise teadmise laekad. Johannes Käisi elutööraamatu äsjane ilmumine mõjub tänases kontekstis ilmutuslikult.
Sedasorti arengud ei ole Eesti eriline bränd, samade ilmingute ja nende tagajärgede pärast on mures soomlased ja sakslased ja teisedki rahvad. Hariduse valdkond on täna üleilmselt määratud teenima majanduse huvisid. Inimene on samavõrd instrument kellegi huvides nagu ta on seda alati olnud. Kitsalt ja mehaaniliselt mõistetud inimeses jäävad välja arendamata mitmed suursugusemad kvaliteedid, mida võiks samuti tõlgendada inimkonna kultuurilise saavutusena: eetilisus, tundlikkus suurtele küsimustele, vastutustunne teiste ees, suuremeelsus, peenetundelisus, hea maitse, kaastunne, isetus, pühendumisvõime jms.
Just need omadused pidid arenema haridusprotsessides ja just need ongi tegelik hariduse tulemus. Rahvusvaheline teadlaskond võtab üha ja aina sõna kirjeldatud hariduspoliitiliste valikute vastu näidates nende hukatuslikke tagajärgi.
Kas edasi või tagasi?
Minevikus kooli-ilma pikki aegu valitsenud õpetajaskonna võimu ja distsipliiniruumi tagasiigatsemine pole kindlasti lahendus. Pendlil on kalduvus liikuda vastassuunda ja sinna on see nüüd jõudnud. Õppejõuna on mul arvutis erinevatest aegadest pärinevaid üliõpilaste kirjapandud valusaid lugusid õpetajate vägivallast õpilaste suhtes. Kas nii tohtis? Vahest ei peaks me küsima, et kuidas nüüd siis õpilased õpetaja vastu, vaid küsima: kuidas saab koolis üldse eksisteerida vägivald, respekti puudus, inimväärikuse alandamine ja suutmatus hoida koole hariduse templitena, nagu oli kunagine soovmõte. Ning kuidas see mõnel pool ometi on võimalik, sest meilgi on koole, kus on üles ehitatud sedalaadi koolikultuur, et neid võiks nimetada õnnelikeks koolideks.
Mitmete koolijuhtide peamine mure näib olevat pigem kooli “renomee”, mitte inimväärikuse hoidmine ja õpilaste kaasasaadav eetiline ilmapilt. Siit ka Ehala kirjeldatud hoiak mitte kaitsta õpetajaid (ja ka õpilasi), vaid kanda hoolt, et esindusülikonna reväärile ei tekiks plekid. Need juhid on olukorras kaassüüdlased. Meenutagem, et hiljuti kadus koolijuhi ametinõuetest pedagoogilise hariduse nõue.
Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest vaid tunnistamisest. On ju võimalik luua vastastikusel austusel põhinev kasvatussuhe, kus paranevad ka õpilaste kodudest või mujalt saadud hingehaavad. Ka Eestis on selleks (veel) suutlikkust ja oskusi.
Peeglike, peeglike…
Koolis toimuv aitab ühiskonnal vaadata peeglisse. Vahel vaatavad peeglist vastu meie senised hariduslikud puudujäägid, sest metsahävitajad, rahapesijad, korruptandid ja jõhkarditest juhid olid kord õpilased. Me ei ole suutnud uuel iseseisvuse ajal piisavalt väärtustada inimest, pahelisus on pigem ligitõmbav (ikkagi pildil) kui taunimisväärne. Peeglist vaatab vastu ühiskonna tasandil vohav sõimukultuur, halvustamine ja tagakiusamine. Ülbus, alandamine, argus ja pime kuuletumine on mitmel pool olnud normaalsus. On tulnud tunnistada empaatiavõimetust, maaslamaja löömist, tugevama õigusi. Uputakse reflekteerimata emotsioonide lainetes.
Meie koolides lihtsalt kas pole üldse või on liiga vähe tegeldud sellega, kuidas olla inimene inimeste seas. See võib aga olla hariduse olulisim osa. Laiemaid seoseid näha suutes on sel oma kaudne mõju ka pühaks puuslikuks tehtud majanduse konkurentsivõimele. Millise riigi me loodame saada, kui poliitiku amet on saanud pilkealuseks, valimised kohati madalatele instinktidele suunatud jandiks ja poliitikud ise mõjuvad tihti kampaania kirjutamata reeglite tõttu karikatuuridena. Kas peab meie noorsugu käimasolevat reality’t lugema kui Tõde ja Õigust?
Õpetaja on saadetud eesliinile, ta on meie ajastu sõjamees. Või hoopis ohvriloom, on mitmel tasandil kogunevate pingete sihtmärk.
Kardetavalt ei paranda õpetaja staatust ka kolmekordne palk. Meie teaduspoliitika ilmajääjad ja nähtamatud on sotsiaal- ja kasvatusteadused. Priit Ennet ei pühenda neile oma saadetes ühtki teadusminutit. Isamaaliste konservatiivpoliitikute jaoks on sotsiaalteadused saatanast. Teaduspoliitiliselt on tehtud selleks kõik, et meie alles jäänud teadlased tegeleksid pisi- ja mitte tõsiste tuumprobleemidega, ega avaldaks uuringute tulemusi emakeeles ja oma maa vajadusi silmas pidades.
Praegu veel olemasoleva säilinud varuga tuleviku keerulistele probleemidele vastu minemine lõpeb teadagi kuidas – turujumala parastava naeruga. Kasvatusteaduste maailmavaramus peituvad aga tänastele probleemidele ka lahendused, teistmoodi mõtlemise alged. Mitmel maal on koolidesse sisse viidud suhteõpetus – et ümber mõtestada ülbe tarbijameelelaadiga isandlik suhe olemisse ja olevasse millekski muuks. Sest ka planeet ei pea enam inimese allakäigule vastu.
You must be logged in to post a comment.