Täna, kui me räägime ressursside nappusest, on jäänud aga selgitamata, mis asi see „ressurss“ õieti on. Teeme kooli alguse puhul ERK liikme Arvo Sirendi abiga kerge sissevaate materjali. 

---

Kes ma olen – Arvo Sirendi?

Ilmselt tuleb alustada lähteseisundi mingi osa kirjeldusega. 1989. a uue nime all ilmuva Eesti Entsüklopeedia (EE) peatoimetajake sai Ülo Kaevats senise ENE peatoimetaja Gustav Naani töö jätkajaks, kes peatoimetaja 12. veebruarini 1989. Põllumajanduse minister Vello Lind suunas mind kolleegiumi liikmeks 1989. a. Minu nimi on kirjas V ja VI köite EE tiitellehe pöördel. Need köited ilmusid vastavalt 1990 ja 1992. a.

EE rahapuuduse tõttu tegin Kaevatsile ettepaneku võtta laenu ja teatada tellijatele, et EE ei saa riiklikku dotatsiooni, mistõttu hinnad tõusevad ja tellijaid palutakse toimetusele teatada, kas nad soovivad tellimisest loobuda kas pärast V köite ilmumist või juba varem. Ülo Kaevats kiitis selle lahenduse heaks, korraldas asja ära ning oli peatoimetaja kuni novembrini 1992, mil toimetuskolleegiumi vähendati mitmekordselt ja peatoimetaja kohale usaldati T. Varrak.

---

1987. a algul saadeti mind kaheks kuuks stažeerima NSVL Ministrite Nõukogu juures olevasse Rahvamajanduse Akadeemiasse. Ma ei soovinud minna ja põhjendasin, et ma ei oska vene keelt, kuid mulle öeldi, et seal õpid. Olin 1974. a stažeerinud Moskvas Lomonossovi-nimelises Riiklikus Ülikoolis agrokeemia erialal. Akadeemias oli töö teemade valik vaba ja ma võtsin töö teemaks „Ressursspotentsiaal ja normatiivne planeerimine.“ Juhendajaks määrati doktor Lemešev, Mihhail Jakovlevitš, kes oli äsja Venemaal ja samuti Eestiski saanud väga kuulsaks, sest ta astus keskajakirjanduses resoluutselt vastu Siberi veerikaste jõgede veevaestesse Kesk-Aasia liiduvabariikidesse tagasipööramise ideele.

Lemešev rääkis mulle juba esimesel kohtumisel, et ta sai mõnel päeval mitusada toetuskirja Liidu kõigist piirkondadest. See probleem tekkis seeläbi, et Sõrdarja ja Amudarja jõgede veevaru oli ohtra niisutamise tagajärjel kriitilise piirini ammendatud ning niisutatavaid alasid kattis soolakord, mida ära auranud niisutusvesi oli mulla pinnale mullasügavusest üles pumbanud. Seda soolakihti oleks muidugi võimalik sügavamale tagasi pesta, kuid selleks kulub rohkesti magevett. Araali meri, kuhu need jõed suubuvad, on niikuinii soolane – soolsus suvel kuni 17% ja veetase alla meetri.

Teisel kohtumisel oli ta juba minu 64-leheküljelise kursusetöö läbi lugenud, tunnistas selle heaks, soovitas mulle samal teemal koostada doktoritöö ning lubas olla selle juhendaja. Kursuse lõpetamise koosolekul teatati, et doktoritöö ettepanek oli tehtud kahele kursandile. Kuigi meid oli ligi paarisaja ringis, polnud neid kuigi palju, kes olid teaduskandidaadi kraadi kaitsnud. Et minuga samas korteris oli hobusekasvatuse eriala teadusdoktor ja tänu sellele, et ta mind kursusetöö vene keelde panekul mitme õhtu vältel abistas, siis vähemalt grammatilisi vigu selles ülearu palju vist ei olnud. Trükkija leidsin Timirjazevi nimelisest Põllumajanduse Akadeemiast.

Ressurss/ ressursid

1. EE VIII köites oli sõna „ressursid“ tähendusena kirjas vaid kaks ja pool sõna: „varud, maj. vahendid.“ Seega selles valdkonnas oli entsüklopeedilisi teadmisi vähe ja EE-sse kirjapandu oli väga kitsalt informeeriv. Teine märksõna oli ressurss ainsuses, mis tähendas: „toote keskmist töömahtu tehnilise dokumentatsiooniga kehtestatud piirseisundi,“ toote kuluvuse jääkseisundi kaudu arvutatult. Loodusvarade märksõna all on loodusressurssidele viidatud kui ressursi ligilähedasele sünonüümile.
2. Vaimsetest ressurssidest juttu pole, kuid oli vaimsed puuded, vaimuhäired ja vaimuhaigused. Võib-olla sellest tulenebki pahatahtlik sentents, et vaim on vardas ja võim keerab vänta. Vaimust oli kirjutatud EE-s, et vaim on Eestis feodalismi ajal ordinaarset jalategu sooritanud teoline, ka naine või poiss tööjõuna. Samuti kiriklik maksustusüksus Vana-Liivimaal. Filosoofias ja usundiloos on vaim inimesele omane teadvuslik, mõtlev alge (inimvaim) ning kogu reaalsuses sisalduv aktiivne korrastav alge, olemise transtsendentse alge maisuses väljenduv ilming. Vaimus kogeb indiviid end elavana ja tunnetuse subjektina; see mis ta ise ei ole on tunnetuse objekt. Inimvaimu piiratus johtub tema paratamatust seotusest „teisega“, milleks on hing ja keha nende eriomases tingituses. Piiblis on Püha Vaim üks osa kolmainsusest või loov ja elu andev vägi. Oma vaimuga juhib Jumala ajaloosündmuste kulgu, juhatab prohveteid, annab võitlejatele väge ja teeb vahvaks juhid.
3. Suures Nõukogude Entsüklopeedias (1975, III väljaanne, köide 22) on ressursid lahti mõtestatud sõnadega: rahalised vahendid, väärtused, tagavarad, võimalused, tuluallikad, energiaallikad, tooraine; teisiti jaotatult majanduslikud (materiaalsed, finantsilised, tööjõud) ja looduslikud ressursid. Ressurss, kui tehniline mõiste on selgitatud enam kui saja sõnaga. Loodusele on pühendatud leheküljed 1760-1765, looduslikele ressurssidele veel lk 1767-1772. Veel olid viited märksõnadele – loodusressursside geograafia, kasulikud kaevised, veeressursid, metsaressursid, ressursside katastrid rühmade kaupa, territoriaalne rajoonimine ja ressursside globaalsed varud, tarbimine ja perspektiivid.

Astusin ka Rooma Klubi kohaliku seltskonna liikmeks ning säästva arengu põhimõtete käsitlusel pakkusin neile oma ressursside töö eestikeelset varianti, mille kirjutasin pärast Moskvast tulekut. Kuna Rooma Klubi seltskonna teatav osa[1] oli seda meelt, et ressursid on sõna, et tähistada ikkagi vaid varusid, majanduslikke vahendeid, siis inimest, tema ideid, loomisvõimet ja inimese tööd ei või ressurssidena käsitleda, sest see võiks tähendada, et üht osa inimestest peetakse tööjõuressursiks ehk vahendiks teiste inimeste sihtide või eesmärkide huvides. See on vabas ühiskonnas lubamatu. Niisugune oli mõnede arvajate hoiak ja seda käigupealt muuta ei saanud. See tulenes Immanuel Kanti valgustuslikust seisukohast või kategoorilisest imperatiivist, et ükski ärgu tarvitagu teist inimest üksnes oma sihtide abinõuna, vaid kes peab olema samaaegselt eesmärk. Teine inimene ärgu olgu meile hüppelauaks ega redelipulgaks, sest iga vähimgi inimene kannab Looja märki eneses.

Ometi teadsid kõik, et väärtusi loov üksik või ühistöö ja teadlik tegevus on asendamatu abinõu kõigi, s.h iseenda ja oma lähedaste, samuti oma saatuse- ning rahvuskaaslaste ning kogu inimkonna ajaliselt lähemate kui ka kaugemate sihtide ja eesmärkide – rahu, toidu, heaolu, õigluse, vabaduse, õnne allikas. Inimene, kes häbeneb olla tööinimene, on kas buržui (van kodanlane, pursui) või sügavate vaimsete puuetega. Mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, nagu näiteks Rotary või Lions klubi, on võtnud oma peaülesandeks teiste inimeste teenindamise, et olla vaimselt, moraalselt ja materiaalselt abiks kaasinimeste elu ja heaolu häirivate probleemide ületamisel. Sissejuhatus ressurssoloogiasse ja eriti vaimsete ressursside käsitlus minu tagasihoidlike võimete kohaselt nõuab vähemalt tunni või poolteist. Siinkohal vaid sissejuhatus. Kehtnas toimunud põllumeeste kvalifikatsiooni tõstmise kursusel anti mulle võimalus ühel päeval kuue tunni jooksul koos vaheaegadega sellel teemal kursantide ees rääkida. Lühendatud eestikeelse variandi võttis vastu „Eesti Kommunisti“ toimetus ja selle tõlkis vene keelde Leivi Šer. Artikkel ilmus järjeloona 1989. a numbrites 10. ja 11. pealkirja all „Ressursid tootmises“. Selles nõustusin vastu oma tahtmist keeletundjate parandusega, et grammatiliselt tuleb ressursspotentsiaal asendada sõnaga ressursipotententsiaal – seega sajad ressursid, millest tekstis oli juttu, viidi mitmusest ainsusse ja ressurssoloogiast sai ressursoloogia.

1988. a kuulutas ENSV Agrotööstuskomitee ja Plaanikomitee Edgar Savisaare juhtimisel rahvamajanduse arengustsenaariumide konkursitöö, milles osales ka meie 7-liikmeline seltskond, kus ka mina sain oma ressursside töö põhimõtteid paigutada kolme artiklisse. See 56-leheküljeline brošüür, pealkirja all „Eesti maaelu areng“, tunnistati esikoha ja preemia vääriliseks. Huvitav on ka see, et meie töö märgusõna oli „Vallatus“, mis tähistas maavaldade puudumist. Osalesin ka teises 7-liikmelises Pirgu Arenduskeskuse konkursitöö grupis, kus meid aitas laiendatud aruteludel ka 10-liikmeline abimeeskond. Selle mõttetöö ideoloogiline juht oli Ülo Vooglaid. Kokkuvõtte esitasime pealkirja all „Maarajooni arenemine iseregulatiivselt funktsioneerivaks süsteemiks“ 35 leheküljel ja see töö tunnistati teise koha vääriliseks. Selles oli eraldi 4. peatükk „Vaimuelu“, kus vaimsed ressursid võisid olla ju aimatavad, kuid neid ei olnud välja öeldud. Kirjutan selle siia ilma muudatuseta, sest see valgustab tolleaegset vaimuelu kui valdkonda Rapla rajoonis, kuid see kehtib mõnedes suhetes ka täna ja mujal.

„Rajooni vaimuelu tuleks käsitleda ühest küljest rajoonis elavate inimeste elukeskkonnana, teiselt poolt kõigi siin kulgevate protsesside tegurina, kolmandast küljest juhtimise funktsioonina. Olenevalt arengutasemest peavad inimesed vaimsust kas arengu keskseks teguriks, alati aktuaalseks süsteemikujundavaks eesmärgiks või ignoreerivad hoopis. Vaimsus ilmneb eetiliste tõekspidamiste ja reaalse käitumise suhtena. Seda ei saa käsukorras kampaaniaga kujundada ega likvideerida. Nii üks kui teine on saavutatav kaudsete vahendite süsteemiga ja selleks kulub mitu põlvkonda, Vaimsuse alus rajatakse kultuuriseosena varajases lapseeas eeskuju ja mütoloogia kaudu. Kultuuriseos vääristub muusika, kirjanduse, kunstiga ja kinnistub suhtlemiskogemustega igast eluhetkest.

Vaimuelu tervikuna on … üpris tagasihoidlik. Piirkonniti on suuri erinevusi sõltuvalt inimestest traditsioonilistes vaimuelu keskustes, juhtkonna kultuuri- ja ühiskonnatunnetuse suhtest ning elanikkonna integratsiooniastmest, mis toimib kohati normatiivsust teotava, kohati laostava sotsiaalse kontrollina. Sõja- ja sõjajärgsetes vintsutustes viidi ära, hukkus ja lahkus suur osa elanikkonnast. Veel rängemaks löögiks osutusid elu- ja töökorralduse kontseptsioonid, millega seoses sattus katkemisohtu kultuuri järjepidevus. Kultuuriks hakati pidama kultuuriministeeriumi allasutuste poolt korraldatavaid üritusi ning sportimiseks, musitseerimiseks jms. kasutatavaid asju („kultuurikaubad“).

…

Kultuuriseos ning kultuuritunnetus on arengut toetavateks väärtusteks ühiskonnaseose ja ühiskonnatunnetuse pinnal. Paraku on ühiskonnakäsitlus olnud sedavõrd abstraktne, elukauge ja uskumatu, et tõest kujutlust meie ühiskonnast kui funktsioneerivast, muutuvast ja arenevast süsteemist elanikkonna enamusel ei ole. Seetõttu on raskendatud ühiskondlik-poliitiline, majanduslik, internatsionaalne jm integratsioon; seetõttu esineb võõrdumist, rollikonflikte, anoomiat ja marginaalsust.

Vaimuelu on otseses sõltuvuses autoriteedistruktuuri põhjendatusest. Valimised, konkursid, jm regulatsioonimehhanismid, millega väärtustub inimese kompetentsus, eetilisus, teadlikkus, avatus uuele, järjekindlus alustatu lõpuleviimisel, tolerantsus ning lakkab võimalus käituda resultatiivsusest sõltumata ja karistamatult, toimivad nõrgalt, mänguliselt.

Vaimuelu eeldab sisemist tasakaalu, enese teadvust ja eneseusku; see omakorda kindlustunnet, mis kaasneb ühest küljest seaduste, teisest küljest nende tundmise ning austamisega, aga veelgi enam autoriteedistruktuuri põhjendatusega. … domineerib vaimne surutus, mille aluseks on määrava tähtsusega tegevuste konventsionaalne iseloom ja suvast sõltuv õiguskord. Usk tulevikku ja kindlustunne on madalad.“

---

Olen pikka aega mõelnud selle üle, kas ja kuidas oleks olnud ressursside mõiste ja ressursspotentsiaali sissetoomise kaudu võimalik vaimsete võimete ja vaimuelu teemat mõnevõrra sügavamalt või laiemalt valgustada. Ühemõttelisele järeldusele pole ma jõudnud.

Kunagi kasutati ressursside mõistet vaid rahaliste vahendite tähenduses. Raha pani rattad käima, mehed tööle ja naised laulma… Raha või pigem selle suuromanikkond kujutas endast kõikvõimast potentsiaali, et vallutada maid, raiuda maha metsi, kuivendada soid, rajada kaevandusi, ehitada elu- ja kõrghooneid, palgata töölisi ja spetsialiste, kuid ka purustada vastasseisude puhul sõdades ja revolutsioonides kõike looduse, inimeste ja jumalate loodut. Ressursside liike ja rühmi on omajagu. Loodus-, majandus-, kütte-, toorme-, tööjõu- jm ressurssidest on kirjutatud uurimusi. Ressursse on õpitud mõõtma, liitma, lahutama, võrdlema, nende kvalitatiivset või kvantitatiivset hinnangut on nimetatud kas siis ressursi- või ressursspotentsiaaliks. Normatiivne planeerimine või toote ressursimahukus, nõudmine-pakkumine turul ehk ühiku hinna kujunemine on tootmise efektiivsuse ja kasumi mõõduks, mis on ka nende tõelise või kunstlikult loodud defitsiitsuse määramise aluseks.

Ressursside defitsiit mõjutab majanduse arengut kahes suunas:

• kas takistab tootmise kasvu ja laiendamist või
• kujuneb sellest arengu stimuleerimise tegur läbi teaduslik-tehnoloogilise progressi ja sunnitud loobumise ekstensiivsest arenguteest. Juba Marx märkis, et üks majanduslik tarvidus mõjutab arengut rohkem, kui kümme ülikooli. Häda aitab hätta sattunuid. Näiteid ajaloost on võimalik tuua mitme raamatu jagu.

Ressursside defitsiidist tulenev majandus- või tarbimisrežiimi karmistamine normatiivide abil tavaliselt ei paranda majanduse olukorda, kuid heal juhul väldib ehk kriisi esile kutsumist või kriisi teravust. Ükski normatiiv ei ole teinud vaeseid rikkaks ega nälgijaid toitnud, kuid aidanud mõningaid majandus- ja sotsiaalseid suhteid korrastada, näiteks näljahäda väiksemate kaotustega üle elada. Rahvusvaheline õigus ei ole seni suutnud pakkuda küllalt mõjusat kaitset globaalsete, üldinimlike ressursside hoolimatu kasutamise ja priiskavate kuritarvituste vastu. Kellel on defitsiitseid ressursse, see saab neid kasutada turusuhete kaudu enda rikastumiseks. Ma ei too näideteks OPEC-it ega Nauru saare fenomeni jt maavarasid ega riigi soodsat asukohta kaubateedel. Jäätmeid ja reoaineid püütakse hajutada, uputada, maha matta ja vedada võimalikult kaugele nende tekkekohast. Ent need jäävad ikkagi Maale ja õnneks ei saa neid kosmosesse heita, sest siis nad varjutaksid meie eest Päikese valguse ja saadaksid meid inimkonna hävinguteel.

Ressursid + töö – kaod jäätmete näol = tarbimiskõlbuliku tootmise tulemusega.

Kaod tootmises, tarbimisel ja säilitamisel on peale loomuliku kao veel aheraine, jääkressurss kaevandamisel, jäätmed, reoained või ka raisatud ressursid, mida on vähem või rohkem edukalt reutiliseeritud ja taaskasutatud. Valmistoodang, olgu siis toit, loomasööt, tarbeesemed, paber, klaas, tekstiil, metallid, kemikaalid, kile jmt, pole igavene ja suurem osa sellest läheb mõne aja möödudes kas reoaineteks, sorteerituna prügimäele, kütteks või ümber töödelduna uueks tooraineks. Kõik tekkiv on ka hävinev. Ka miski uusmoodustis s.h toodang pole igavene.

Inimene kui ressurss

On öeldud, et inimest ei või ressursside hulka arvata. Ometi tundub, et mistahes ressursside kombinatsioonid ilma inimeseta, tema loova vaimuta, teadmisteta, intellektita, tahteta, oskuste ja kogemusteta ning eesmärgita, huvideta ja sihtideta on kas surnud või varjusurmas olev miski eimiski kvaliteedis. Loodus ilma inimeseta on suuteline vast ehk isegi enamuse sellest juhuslikust ressursside hunnikust mingil viisil ära kasutama, kuid loodusel pole püüdlusi ja ta ei sea eesmärke.

Rühmitasin ressursid oma töös viide rühma:

• fundamentaalseteks,
• looduslikeks,
• majanduslikeks,
• sotsiaalseteks,
• isiksuslikeks.

Igas neis figureerib kogu oma potentsiaalsete võimaluste pagasiga seesama Inimene, nii oma füüsise kui vaimuga, jõu ja oskustega, kes ise on algselt kas Jumala või looduse looming, jätkuvalt aga kannab edasi sugupõlvede poolt pärandina inimkonna ajalugu selle tekkimisest peale – igaüks vaid muidugi oma võimalustele ja valikule vastava osana sellest. Võiks ju öelda, et parema osa sellest, kuid see oleks liialdus, sest ka piiramatu rumalus kõrvuti mõistuse piiride ületamisega jõuab aina uute sugupõlvedeni, pakkudes kurbi kogemusi koos stiimulitega võimalike lahendusvariantide leidmiseks.

Illusioon oleks arvata, et ratsionaalsus tuleks irratsionaalsuse üle toime ilma võitluseta või et lootusetult vananenud harjumused visatakse üle parda vabatahtlikult, et halb muutub iseenesest heaks või vähemuse omakasu asendub rahva enamuse kasuga, et siis lõpuks jõuda humanistlike suurvaimude väljapakutud ideaalini, kus iga inimene läheb igale teisele inimesele inimesena korda, mida võiks ka Uue Testamendi alusel ligimesearmastuseks nimetada.

Fundamentaalsed ressursid

Fundamentaalsed ressursid on aeg ja ruum, mis ulatuvad kõigisse rühmadesse ning nende toimet ei saa omatahtsi välja arvata, mistõttu on need nimetatud fundamentaalseteks ressurssideks ehk ressursside ressurssideks. Aeg on inimkonna arenguruum (Marx). Aeg ja ajaressurss võib olla isiksuslik, sotsiaalne, ööpäevane, kalendaarne kehtestatud alguspunktide mõttes, astronoomiline, geoloogiline, paleontoloogiline, kosmiline, kusjuures aja mõõtmise täpsus võib ulatuda vastavalt võimalustele ja vajadustele miljondik-sekunditest miljonite ja miljardite aastateni ning valgusaastateni.

Ruumi mõõtmisel ilmneb ajaga mingis mõttes sarnane mitmekesisus, kuigi ruum on kolme-, mõnes määrangus kahemõõteline. Aeg on pöördumatu oma ühesuunalisuses; mõnikord saab kaotatud aja asemele võtta uus ja samaväärne aeg, mõnikord aga kaotatud aega tagasi mitte kunagi ega kuidagi. Liikumise kiirus on väljendatav aja ja ruumi suhtena. Kui me räägime joogivee ressurssidest, siis mitte ainult ei loe kaugus meie elupaigast, vaid ka see, kas vesi on kogu aasta igal ajahetkel meie jaoks kättesaadav vajalikus koguses ja kvaliteedis. Pole head ideed, kuidas saaks kasutada näiteks maailma rahvaste joogivee defitsiidi ületamiseks Baikali järve kvaliteetset vett või Kaspia mere vähem kvaliteetset vett, mis moodustavad kokku ligi poole maailma magevee varust. Peipsi järve peale on Eesti joogivee tarbe allikana mõeldud.

Iga inimene elab üle aja ja ruumi suhte probleemi juba enne sündi, kui üüritud ruum emaihus ammendub ega kasva enam omapoolsele survele vaatamata ja ka looduse poolt kehtestatud 9-kuud kestev aeg saab otsa.

S.h tuleb kindlasti jätkata senist üsa-arengut algul pesa-arengu võimaluste piires. Kõige selle teadvustamine iseeneses jõuab pärale alles siis, kui inimene hakkab täie mõistuse juures ise arutlema selle üle, kuhu ta on sattunud ja saab teada, et tema nõusolekut polnud küsitud ja seda ei saadudki teha. Ent sellest alates võib inimene saada ennast-teadvustavaks (šelf-intimating), ennast-austavaks (šelf-respectiv), Mina-keskseks, enese-küllaseks, enese-siduvaks (commitment ehk vaimufilosoofias mingi väitega ennast siduma)subjektiks või omandada antropo-tsentrilise (inimkeskse) maailmavaate. Füüsiline aeg ja ruum näivad meie tajudest ja kogemustest sõltumatute, paratamatute, objektiivsete materiaalse maailma eksistentsi vormidena. Mõtleva inimühiskonna vaimse eksistentsi aeg ja ruum luuakse sellesama ühiskonna poolt, isiksuse vaimse eksistentsi aeg ja ruum aga iga isiksuse enda poolt. See ei ole füüsilise aegruumi ignoreerimine subjekti poolt, vaid selle tähistuste arvesse võtmine vaimses eksistentsis.

Mateeria ja energia jäävuse seaduste kõrvale pole vaimu jäävuse seadusi paigutatud võib-olla et mõistmise ja mõõtmise raskuste tõttu.

Isiksuslikud ressursid

Isiksuslikud ressursid algavad soovist ja õigusest vabalt ja iseseisvalt valida oma eluteed. Peagi märkab iga arukas isik, et valikuvõimaluste esialgsest näivast paljususest saab reaalsete lahenduste vähesus ning avar tulevikutee muutub kitsaks tulevikurajaks ning vabaduse ruum surutakse asjaolude survel jäikadesse paratamatuse raamidesse. Iga järjekordne samm avab uusi võimalusi tulevikuteel, kuid astutud samm pole tagasivõetav ja minevikuks saades määrab tulevikku.

Mida kaugemale on inimene jõudnud inseneriks saamise unistuste teel, seda enam kahvatuvad võimalused saada kirurgiks, loodusuurijaks, näitlejaks. Üldharidus ei piira küll valikuvabadust, kuid lõikab läbi tagasitee enesega rahuloleva harimatuse ja õndsa mitteteadmise ja mitteteadatahtmise valda. Paratamatuse raamid ei piira üksnes võimalikku head vaid ka halba.

Inimese paneb liikuma motiivid, huvid, stiimulid, impulsid, sihid, eesmärgid, anded. Ametiühingulane (sündikalist) Robert Owen (1711-1858) pidas motivatsiooni põhiprintsiipideks altruistlikku, hedonistlikku ja utilitaristlikku põhimõtet, personifitseeritult Buddha (eneseohverdus), Dionysos (nauding) ja Prometheus (kasu). Inimesed eelistavad kuuluda sotsiaalsete suhete sfääri ja väldivad üksildusse eraldumist teadlikult või alateadlikult. See eeldab sobitumist teiste inimestega nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Keegi pole üleliigne, kui ta elab, käitub ja suhtleb „normaalselt“. Joodikud, narkomaanid, kurjategijad pole kusagil oodatud. Nad on ühiskonnale mitte ainult kasutud, vaid selgelt kahjulikud. Nende vaimne ja sotsiaalne potentsiaal on negatiivne ja seda on võimalik väljendada impotentsiaalina. Nende lihtviisiline väljaheitmine ühiskonnast pole üldjuhul õigustatud ja nendega tegelemine on paratamatu, kuigi enamikel juhtudel tuleb odavam neid tööprotsessist eemal hoida, kui tööprotsessi sisse lülitada, sest nad kujutavad endast ohtu; eriti siis, kui neil puudub vastutustunne ja enesekriitiline meel või on nad need alaliselt või ajutiselt kaotanud.

See kognitiivsete dissonantside kaalumine nõuab omajagu aega ning on valuline nagu puhastustuli; see on võitlus iseendaga ning nõuab korduvat eneseületamist, kasvõi kordki üle oma varju hüppamist. Eneseületamine pole hoopiski enesesalgamine, sest esimene lõpeb enese leidmisega, teine enese kaotamisega.

Iga inimene peaks ise suutma tunnetada, kas ühiskondlikus tööjaotuses on sinu jaoks koht, kas ja kus sind vajatakse, kas sinu puudumisel tekib auk, mida tuleb täita ning kas sa sobid punnina selle augu ette või oled sa kruvikene tehnoloogilises süsteemis. Selgub, et niisuguses näiliselt isegi rahuldavas olukorras kaob inim- või minakesksus, ja sa muutud subjektist tehnoloogiliseks üksuseks, lihtsalt tootmisvahendiks või -ressursiks. Tööobjekt ja töötulemused võõranduvad, võib tekkida surutus ja pessimism, mis areneb aktiivse protestini või konfliktini.

Ei tohi unustada, et inimene on mõnes, kui mitte igas mõttes asjade mõõt. Isiksuse igakülgne areng on üks ühiskondliku tootmise eesmärkidest ja kogu ühiskondliku arengu eeldus, milleta pole majanduslikku, sotsiaalset ega vaimset progressi. Isiksus on unikaalne, kordumatu, asendamatu. Ühe inimese asendamine teisega, olgu direktori või töölise rollis, ei tähenda isiksuse enda asendamist – ajutiselt või jäädavalt lahkunu kohale asub teine isiksus, kes on oodatult niisama unikaalne, kordumatu asendamatu. Igasuguse nivelleerimise, standardiseerimise või unifitseerimisega kaob midagi isiksuste individuaalsusest. Inimese senine töökoht võidakse mõnel juhul täita ka masinaga, arvutiga, mille väsimine ja kulumine, remontimine ja uuendamine on teiselaadiline.

Inimlik tarve kuuluda inimesi ühendavaisse üksustesse – perekonda, kollektiivi, erakonda, ühingusse jne. – näitab isiksuse ühiskondlikku loomust, üksiku ja üldise ühtsust. Kuigi kuuluvuse alateadvuslik soov on igasse inimesesse programmeeritud, lisandub sellele teadvustatud soov hinnata või arvestada kasu või kahju, võitu või loobumist, andmise ja saamise vahekorda. Individuaalsuse allasurumine ühiskondlikule ohustab nii indiviidi kui ühiskonda, vabatahtlik teadvustatud enese allutamine paratamatusele on isiksusesisene kompromiss, mis oletatavasti võib ohustada isiksuse kahestumist, rollikonflikti, vahelduvat ümberkehastumist ühest rollist teise. On kirjeldatud olukorda, kus perekonnapea roll segab ametniku osa toitmist sedavõrd, et tööajaks jäetakse see ametiasutuse ukse taha, õhtul aga jäetakse töökohta maha ametniku roll. Võib-olla, et see polegi halb valik.

Isiksuse võimalused sõltuvad tema füüsilistest ja vaimsetest ressurssidest. Füüsiline tervis, jõud, energia, vastupidavus, sallivus, kaasasündinud ja omandatud kehalised eeldused, haridus ja kogemused mõjutavad ka vaimset tervist, jõudu ja energiat. Öeldakse, et terves kehas terve vaim või terve keha on terve vaimu toode. Vaimsed ressursid hõlmavad selliseid fenomene nagu tahe, emotsioonid, mõistus, mõtlemisvõime, usk, oskus valida sobivat elulaadi, -stiili ja -rütmi, kodaniku-, peremehe- ja kindlustunne, psüühiline energia, kaasasündinud anne ja selle väljaarendatud tasemel jne. Just vaimsed karakteristikud muudavad indiviidi isiksuseks, bioloogilise olendi sotsiaalseks.

Isiksuslike ressursside tegevusetus, vaba või sunnitud jõudeolek, vaimne ja füüsiline laiskus kurnavad, raiskavad rohkem jõudu, kui aktiivne, loov, arendav tegevus. On arvatud, et isiksuslikud ja sotsiaalsed ressursid ei ammendu, vaid täiustuvad ja kasvavad arukal kasutamisel. Veel enam: kaasasündinud füüsilised ja vaimsed eeldused saavad ressursi väärtuse üksnes tänu tööle, õppimisele, harjutamisele, mõistuse poolt juhitud tegevusele. Isiksuslikud vaimsed ressursid võivad korvata ka materiaalsete ressursside vajakut. Kokkuhoid, raiskamise vältimine, riknemiste ärahoidmine ja tehnoloogia täiustamine on isiksuslikest vaimsetest ressurssidest tulenev materiaalne efekt. Ka toodangu kvaliteedi tõstmine, selle tarbimisväärtuse kasv, kasutamise kestvusaja pikendamine on sisuliselt enamtoodang, mis saadakse sama hulga materiaalsete ressursside kulutamisel. Paar saapaid, mis on kasutamiskõlblikud kümme aastat on võrdväärsed kahe paariga, mida saab kasutada viis aastat. Tootmissuunaga, mis paiskab turule aina kiiremini vananevaid tarbeesemeid ja seeläbi stimuleerib sagedasema uute ostmist, ebaproduktiivset nõudluse tekkimist – sellega on liiale mindud. On seegi ju ressursside raiskamine, kuigi võib kaubatootjale-müüjale tunduda kasumlik. See suurendab mõnel juhul väiketootjate võimalusi läbi konkurentsi, kuigi üldjuhul on suurtootmisel, kontsentreerumisel ja spetsialiseerimisel oma eelised, millega aga kaasnevad võõrandumise oht, sest tööline ei näe oma isiklikku panust tootmistulemustes ja tema töörežiimi paindlikkuse, kodu läheduse ja vaba aja valikute võimalused on piiratud.

Ühistu on mõnikord parim vahevariant suure ja väikese tootmisüksuse vahel. Põllumajanduses oli peretalu maarahva realistlik unistus mõisate jagamisel 1919. a, sest peaaegu iga kehvik, sulane või vabadik tundis põllutööd ja karjakasvatust ning vajas vaid üksnes maad, et kasvõi homme pihta hakata. Sotsialistlike suurmajandite jagamisel juhtus nii, et õigusliku järjepidevuse põhimõttel loodi küll üle 60 000 talu, kuid enamus neist muudeti pärast sajandivahetust vähese toodangumahu tõttu kodumajapidamisteks ja 2008. aastast peale muutus talu juriidilises mõttes olematuks (illegaalseks), sest ei leitud juristi, kes oleks kaasaegse taluseaduse eelnõu kokku kirjutanud.

Töö põllumajanduses on alati olnud raske, töörežiim on kinnine ja tervist ohustav ning tööpäev pikk, mistõttu Eesti oma viimaste aastate 50+ tuhandest töötute armeest ei läinud põllumajandusse peaaegu mitte keegi, mistõttu töökäsi farmidesse tuli otsida Ukrainast ja Venemaalt.

Mida toob tulevik?

Lenin ütles, et idee muutub materiaalseks jõuks, kui ta vallutab rahvahulgad. Meie hulgas on veel tuhandeid inimesi, kes sedasorti rahvahulkade allutamist ja vallutamist ideele on omal nahal tunda saanud, ei suuda seda unustada ning ikka veel mäletavad seda ning ei soovi seda isegi oma vaenlastele. Isiksuslike ressursside valdkonnas on uurijatele huvi pakkunud homeostaatilised, emotsionaalsed, pertseptiivsed, kognitiivsed, motoorsed jm isiksuste karakteristikud.

Sotsiaalsed ressursid

Sotsiaalsed ressursid on inimesekui ühiskondliku olevuseeelduseks ja inimfaktori eksistentsi tingimuseks. Sotsiaalsed ressursid võivad olla materiaalsed, füüsilised ja vaimsed. Materiaalsed ja füüsilised mittetootmislikud ressursid on kodu kui eluase, teed, pargid, koolimajad, kultuurimajad, muuseumid, meditsiinilise ja kultuurilise teeninduse objektid, spordiväljakud, sidesüsteemid jm. Siin omab suurt tähtsust sotsiaalne teadvus, ajalooline mälu, töö ja suhtlemiskeskkond, moraal ja kombed, töötraditsioonid, distsipliin, vaimukultuur, rahvatarkus, Vaimsus neis ressurssides pärineb allika näol valdavalt inimeste isiksuslikest ressurssidest, mis koostöösse ühendatuna, samas aga spetsialiseerituse ja kvalifikatsiooni põhimõttel jaotatuna võimendub arvestatavalt.

Lihtsa mehaanilise liitmise puhul ei pruugi esile tulla selle mõjul kujunevad vastuolud:

• Kahehobuse vankri koorem ei tohi olla kaks korda suurem kui ühehobusevankri koorem, sest agregaadi puhul võib veojõukadu ulatuda vast ehk veerandini.
• Sama lugu ilmneb kündmisel kahehobuse adraga. Kuid kahe hobusega saab see töö tehtud, mis ühega ei pruugi olla võimalikki.
• Teadlaste grupp tuleb edukamalt toime suurema ülesande lahendamisega kui igaüks omaette rakendatult või kõik lahus töötavad teadlased kokku suudaks.
• Manufaktuur koos aruka tööjaotusega võib olla kümneid kordi suurema tootmisvõimega, kui üksiktöötajate summaarne töötulemus.
• Orkester loob enam kui esimene viiul üksi.
• Ükshaaval on oksaraag nõrk, kimbuna tugev.

Üksiku lauluhääl kostab vast ehk kilomeetri kaugusele, saja ühishääl ei ulatu kaugeltki saja kilomeetri kaugusele, ent kolmesaja tuhande ühislaul ulatus mitte ainult Moskvani, vaid kajas vastu kogu maailmas ning jõudis iga eestlase südamesse, olenemata sellest, kui kaugel ta viibis. See on uus kvaliteet, sealhulgas ka aja ja ruumi mõistmise uus kvaliteet.

Inimkonna vaimukultuur on rikas rahvus- ja grupikultuuride mitmekesisusest, paljususest ja rikkusest. Rahvuskultuur moodustab rahvuse vaimse eksistentsi ühisruumi, kuid see ei kuulu kogu ulatuses inimkonna vaimukultuuri. Sinna kuulub ta selles osas ja selles mõttes, milles ta tugevdab rikastab, mitmekesistab, kaunistab või avardab inimkonna vaimuruumi. Kahe rahvuse kultuurisuhete ühisruum, mis tekib kultuurikontaktide pinnal, tuleneb kultuuride suveräänsusest ja selle vastastikusest austamisest. Üksiku kuuluvustunne mingisse tervikusse või ühendusse saab liitumise impulsiks sedavõrd, kuivõrd on välistatud oht assimileeruda, kaduda, allutada, hävineda. Assimileerumise oht lahutab, kuigi assimileerumine ise on lahutamisele vastassuunaline protsess. Liitumise määr või mõõt saab kuuluvustunde kriteeriumiks, kui liitumisega kaasnev hävimise oht surmab kuuluvussoovi. Põlvest põlve pärandatud suveräänsussoov ärkas 1989. aastal uue jõuga ning ühendas tolleaegse tänapäeva mineviku ja tulevikuga. Niisiis meie aeg polnud lõppenud ja meie ruumgi oli alles, sest meie ise olime ikka siin, kuigi oli ka teisi.

Veel tuleks nimetada informatsioonilist ressurssi. Info on ressurss, mis äraandmisel ja kasutamisel jääb alles ega vähene ning võrdväärse vahetuse korral isegi kahe- või mitmekordistub. Tegeldakse ka info varastamise, varjamise, võltsimise, rõhkude ümberasetamise ja propagandaga, info salastamise, vaba leviku tõkestamise või laiutamisega. Tänapäeval on selleks kasutusel võimsaid moodsaid vahendeid ja teooriaid. Andekas inimaju on üha enam hinnas, ajude äravoolu on püütud vältida. Teadus, tehnika ja tehnoloogia on muutunud tootlikuks jõuks, patendid kaubaks.

Demograafiline ressurss on Euroopas sajandeid olnud vastuoluline:

• inimeste arv toidulaua ääres on enamasti olnud piisav;
• sobivaid inimesi sõjavägede komplekteerimiseks ja sõjapidamiseks nii kallaletungi kui kaitse eesmärgil on ebapiisavalt;
• töötegijatega on olukord kord nii-, kord naasugune.

Võimu teenistuses olevad demograafid pakuvad ilustatud andmeid ja mängivad optimiste, sest neile makstakse selle eest. Rahvaste ränne ja võõrtööjõu meelitamine või kodustamine on sünni ja üleskasvatamise stimuleerimisest kiirem lahendus, kuid selle tagajärgedel on oma hind, mida jäädaksegi maksma. Orjatöö ja orjakaubandus peaks inimühiskonnas olema alatiseks lõppenud. Nimetatutele lisanduvad elukondlikud, tervishoidlikud, normatiiv-õiguslikud, usulised, kultuurilis-traditsioonilised, kultuur-hariduslikud, organisatsioonilised struktuursed jm ressursid. Kõikjal on määrava tähtsusega inimene.

Majanduslikud ressursid

Samasugune inimese asendamatus tootlike jõudude hulgas kehtib ka majanduslike ressursside vallas, kus juhtide, organisaatorite, spetsialistide, ärikate, logistikute, omanike, osanike jm personali kõrval on töö hulga ja töö tulemuste mõttes määravaks kaubatoodangut valmistavad või klientidele teenuseid osutavad töötegijad, tööoskajad ja kogemustega inimesed. Lisaks veel finantsid, materjalid, energia, tehnika, tehnoloogia.

Looduslikud ressursid on mõtleva inimeste algses nägemuses maa, vesi, õhk, tuli ja neile lisandub elu.

See on üks võimalikke jaotusi ja mul pole ühtki põhjust väita, et see oleks parim. Mulle see variant meeldib, kuid kellelegi meeldimisel pole olulist tähendust. Loodushoid on ühtlasi elu kui tajuva looduse, inimvaimu ja maailmavaimu hoid. Kõigi loodusressursside potentsiaalid on piiratud ja seda kinnitab meie kogemus. Me tajume liikumist piiridele lähenemise näol:

• Parimate maavarade või kasulikemate kaeviste leiukohad on paljuski ammendatud või ära raisatud, uute ekspluateerimine läheb üha kallimaks ja ökoloogiliselt ohtlikumaks.
• Vee, õhu ja mulla kvaliteet on halvenenud, kuigi loodus on oma mõju ja toimega meile abiks.
• Viljakate alade kõrbestumine ja ebasoodsad kliimamuutused on lokaalselt võtnud katastroofilise ulatuse ja see protsess näib pöördumatuna. Gro Harlem Brundtlandi [2]komisjoni andmeil kõrbestub iga aastaga 6 miljonit ha tootlikku maad ja hävitatakse (hävineb) 11 miljonit ha metsa.

Muutused on nii kiired, et teadus ei suuda kõiki neid vahetult jälgida ja ebasoodsate suundumuste vältimiseks ettepanekuid teha. Nende ettepanekute järgimine on samuti vastassuunaliste huvide ja inertsuse foonil aeglustunud või tõkestatud. Mõned näited probleemidest: osoonikihi augud, happevihmad, kliima soojenemine, kasvuhoone-efekt, raskmetallide ja radioaktiivsete ainete levik, mulla sooldumine, põllumajanduse intensiivistamine plahvatuslikult kasvava elanikkonna ära toitmiseks, vaesus, harimatus, kultuuritus, sõjad, pessimism, ideede-lagedus, ignorantsus, ekstremism jne.

Hädakisa ja paanika meid ei aita, need pigem segavad. Põllu- ja metsamajandus pole hoopiski üksnes ohutegur, vaid avaldub mulla, kliima ja kultuurtaime geneetilise potentsiaali kaudu aruka võimalusena vastu seista langeva mullaviljakuse ohtudele. Sordiaretajad on aretanud kultuurtaimede haiguste-, kahjurite-, põua-, niiskus-, külma- jm kindlusega sortide loomise teel stabiilse saagikuse ning ka tõuaretajad on oluliselt suurendanud põllumajandusloomade potentsiaalset produktiivsust. Tootjad on teaduse ja kogemuste ühitamise toel targemaks saanud ja tootmiskultuur on täiustunud. Personaalse vaimsuse peamiseks, aga võib-olla vaid üheks paljudest fundamentaalsetest karakteristikutest näib olevat igaühe oma mina isetuse ja isekuse suhe, mis omakorda sõltub eellastest, sünnipärast, kasvatusest, kuid kontsentreerub südametunnistusse.

Ühiskonna ja tema üksuste sotsiaalse vaimsuse määravad tema koostisse kuuluvuse situatiivsed asjaolud, personaalse struktuuri kujunemine ja aktivatsiooni keskkond. Euroopas, isegi ilma nõukogude eripärata, raisatakse oma vaimujõudu esmajoones ja peaasjalikult ikka millegi aktiivsele sallimatule eitamisele. Eriti reljeefsena näib domineerivat selline vastandamine ja teisitimõtlemist hukkamõistev hoiak just nn teaduslikus ateismis, filosoofias, eetikas, ajaloos ning poliitikas, kui need on omavahel rosoljeks segatud. Vaid esteetika on paljuski jäänud maitseasjaks, kuid ka siin ehitatakse pealiine ja luuakse kohustuslikke moode.

Ainus probleem on mõttemaailmas olemine. Ja ainus lahendus on minna mõttemaailmast kaugemale. Nimetan seda meditatsiooniks (Osho 2018). Veedades öeldakse: Tõde on üks, kuid targad kasutavad selle rääkimiseks paljusid nimetusi.

Elu kui loodusressurss

Sünnist algab elu, kuid algab ka surm ehk teekond surma poole läbi paljude eluetappide. Kõigil, millel on algus, on ka lõpp. Igal asjal on peale mitmete otsade veel kaks otsa, algus ja lõpp. Elamine on dünaamiline ja jätkuv ja arenev protsess, suremine aga füüsiliselt jätkuta, kuid vaimselt jätkuv – mineviku suunas olnu taastumisega vaimus ja kvalitatiivselt uuena.

Jaapani ajaloofilosoof H. Nakamura (1964) tuletab meelde ammust tendentsi arutleda Ida ja Lääne ehk orientaalset ja oktsidentsiaalset mõtteviisi dihhotoomia terminites. On leitud, et idamaine mõtteviis joonistub välja kui spirituaalne, introvertne, sünteetiline ja subjektiivne, läänemaine seevastu materialistlik, ekstravertne, analüütiline ja objektiivne. Tõenäoliselt annab just seesama põhimõttelise varjundi ka filosoofia ning vaimsuse loomusele. Priit Kelder[3] (2005) peab ilmseks, et seda laadi dihhotoomsele paarsusproportsioonile üles ehitatud selgitused peaksid olema tänapäeval kõrvale heidetud kui liiga lihtsustatud või jäigad kultuuride erakordse paljutahulisuse ja komplitseerituse tõttu. Pealegi on eurotsentrismi omalaadne monopolism ka humanitaarias välja töötanud teatavad universaalsed stereotüübid ja skeemid. Budoloog ja sinoloog S. Oldenburg (1982) leidis, et eurotsentristliku piiratud ja kõrgi positsiooni kohaselt toetuvad Idamaade aastatuhandeid kestnud vaimukultuuris ning ka materiaalses kultuuris kõrgtaset saavutanud arengu suured saavutused nõrgale matemaatika ja loodusteaduse tasemele. Kas selle tagant kumab inimlik alaväärsustunne ja ei-tea-millele tuginev üleolek?

„Siit tulenebki too tähelepanuväärne fenomen, et Idamaa oma imeteldava tarkuse, jõu ja iluga tundub Läänele igal sammul oma maailmast arusaamadega mingi lapse või poolharitlasena. Kuid Lääs tunneb siiski ka inimvaimu erakordset võimu, mida on ilmutanud Ida ning mitte kunagi nii, sellise värskuse, vahendituse ega eneseväljenduslikkusega pole inimsugu enam võimeline saavutama.“

Idamaade religioon ja filosoofia on meeliköitev ja vaimustab eriti neid, kes on suutnud omaks võtta kasutatavate vaimuvalda kuuluvate mõistete varjundilise mitmekesisuse ja üles ehitatud süsteemi terviklikkuse.

„Ma mõistsin, et oma raamatuis ja kunstiteostes on Hiina vastanud paljudele küsimustele, mida on esitanud inimmõistus ja unistus. Ütlen otse: kõikidele! /…/ Ma taipasin, et minu mõistus oli hale ja kitsas ning et euroopalik maailm oma teadmiste ja kultuuriga on pelgalt maailmamõtte üks variant ja et Hiina maailm pakub teise variandi, mis pole vähem võimas, ent on igati uuem ning värskem isegi sedavõrd, et tundub paradoksaalsena („hiinlastel on kõik pahupidi pööratud“).“

Akadeemik V. Aleksejevilt (1982)

Lääne sinoloog H. Creel (1954) konstateeris, et hiinlased teavad Lääne kultuurist sootuks rohkem kui läänemaailm Hiinast. Teadmise rakendusest kujuneb jõud, mis määrab arengu kiiruse.

---

[1] Rooma Klubi, sh Eesti Rooma Klubi üheks printsiibiks ongi erinevate vaatenurkade lubamine ja diskussiooni toomine.

[2] Muide Gro Harlem Brundtlandile anti 1987. a Nobeli preemia tänu esmajoones sotsiaalsete ressursside mõiste toomise eest sotsiaalse elukorralduse praktikasse.

[3] Priit Kelder (1945-2019) oli Eesti orientalistika populariseerija ja riigiametnik, Eesti Rooma Klubi liige.