Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Septembris 2021 toimus Riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Olukord eesti keele õpetamisel muukeelsetes koolides (eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni kogemuse läbi)“ arutelu.
Millal käisid Sina viimati Karusoo etendusel? Aa, 1980, kui etendati 13-seid? Kas mäletad Popi ja Huhuud? Sa ei saa aru, millest või kellest käib jutt, sest 80dad pole päriselt, vaid vanaema fotoalbumi allkirjad?
Kas eesti ühiskond on valmis? Kas see on õmblusteta või kärisenud? Kes on see rätsep, keda ootame? Kas on veel lootust?
Pildil: M. Karusoo täna/ 3-aastasena, ikka eluteatris
Merle Karusoo on endiselt ühiskonna juurprobleemide analüüsija ja ausat selget vaadet nõudvates vormides meie ette tooja. Eesti Rooma Klubi ühe asutaja ja kauase liikmena teeb ta seda nüüd Klubi avalike arutelude vormis. Ikka etendusena, mis on päriselu.
Karusoo elutööks peetakse nn mäluteatrit, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul moel (arhiivid jm).
Arusaadavatel põhjustel on ka ERK oma avaldumistes piiratud, kuid jätkame tööd:
Eesti Rooma Klubi avalik mõtluskogunemine pühapäeval, 7. novembril. Teema – INTEGRATSIOON Eestis. Koht – Kirjanike Maja musta laega saal
Kogunemine-häälestumine kell 12, alustame kell 12.30 (uksed kinni)
MA OLEN EESTI KEELE ÕPETAJA
Lavastaja/stsenarist: Merle Karusoo
AVASÕNA – Merle Karusoo, ERK liige, projekti juht
OMA LOO RÄÄGIVAD IDA-VIRUMAA EESTI KEELE ÕPETAJAD
Teema avatakse eesti keele õpetamise kogemuse alusel Ida-Virumaal, mis asetatakse integratsiooni konteksti.
Laval on:
Angelika Soomets
Anne Meldre
Inguna Joandi
Irina Bahramova
Krismar Rosin
Margit Sibul
Mari-Mall Feldschmidt
Martin Tikk
Lisaks loetakse keelekümbluskooli abiturientide ja vilistlaste kirjandeid.
KES JA KUIDAS SAAKS JA PEAKS ÕLA ALLA PANEMA?
Arutlevad:
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut
Irene Käosaar – Integratsiooni Sihtasutus
Kaire Viil – Eesti Energia
Anne-Ly Reimaa – Kultuuriministeerium
Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kõik kohaletulnud/ *vaata fookusettepanekuid allpool*
Eesti Rooma Klubi tänab: etendust ja üritust rahastab Integratsiooni Sihtasutus.
Teema laiendus/ punkte siin ja laiemalt arutlemiseks/ Anne-Ly Reimaa
Anne-Ly töötab alates 2007 lõimumisteemadega Kultuuriministeeriumis ja on eesti keele majade kontseptsiooni koostaja. Kokkupuuted valdkonnaga on tihedad, endise ida-virukana näeb nii eilset kui tänast.
Pakuksin teemana – kuidas murda stereotüüpe ja barjääre eesti keele omandamisel venekeelsel elanikkonnal.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda.
Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.
Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lisaks eesti keele majade kontseptsioonist (2016):
Periooditi ebaühtlane tasuta eesti keele õppe pakkumine täiskasvanutele ja sihtgrupi ebamäärane piiritlemine on loonud eesti keele õppijatele reaalsetest võimalustest suuremad ootused, mis ei ole realiseerunud soovitud tulemustena. Lisaks on probleemkohana tõstatunud pakutava keeleõppe maht ja kvaliteet ning õpetajate vähesus. Eesti keele massõppe pakkumisel, kus võimalikult paljud inimesed on haaratud keeleõppesse, on sageli kaasnevaks tagajärjeks keeleoskuse omandamise madal tulemuslikkus. Väikeste sihtgruppidega tegelemine on keeleoskuse arendamise mõttes tulemusrikkam, kuid kallim (seda teed on ka Integratsiooni SA läinud, sest saime selleks valitsuselt 2 M eurot eesti keele majade käivitamiseks 2018.a.).
Eesti keele õppe pakkumine Ida-Virumaal mitte-eestikeelses keskkonnas jääb tulemuslikkuselt ning eesti keele edasise kasutamise seisukohalt puudulikuks, kui õppele ei lisandu keele praktiseerimisvõimalusi eestikeelses keskkonnas. Tulemusrikka keeleõppe eesmärgiks peab olema eesti keele aktiivse kasutamise oskus, mitte teadmine keelest, mida tegelikkuses kasutada ei saa. Keeleõppel eestikeelses keskkonnas on lisaks laiem tähendus lõimumise edendamiseks. Eesti keele oskust käsitletakse teiskeelse elanikkonna seas sageli instrumentaalse väärtuse ja hüvena, mille oskamise ning valdamise olulisus on tingitud eesti keele kui riigikeele positsioonist ning sellest tulenevatest õigustest, kohustustest ning vajadustest ning millegi parema saavutamiseks. Need eesti keelest erineva emakeelega elanikud, kes on saanud keelt õppida eestikeelses keskkonnas, mõistavad Eesti olusid ning eestlasi paremini ja seeläbi muutuvad ka nende hoiakud pikemas perspektiivis eestimeelsemaks.
Eestikeelsete avaliku halduse töökohtade viimine Ida-Virumaale mõjub toetavalt keeleõppe motivatsioonile, Eesti riigi kuvandile ja autoriteedile piirkonnas, sest suurendab eestikeelset keelekeskkonda. Rahvastikurühmade eraldatus ja sellega seotud vähene sotsiaalne sidusus muudab haavatavaks ühiskonna stabiilsuse, mistõttu tuleb seonduva valdkonnana arvesse võtta ka riigi julgeolekupoliitikaga seotud küsimusi. Kuna probleemi lahendamine hõlmab erinevaid poliitikavaldkondi, siis ainuüksi keeleõppe tõhusam korraldamine Ida-Virumaal ei aita kaasa olukorra parandamisele, vaid vajalik on ka eestikeelse majandusstruktuuri-, töö- ning kultuurikeskkonna laiendamine piirkonnas.Saavutatud keeletaseme hoidmise võimaluste puudumine, sh eesti keele oskust vajavate töökohtade vähesus, põhjustab koolituste tulemusena saavutatud oskustaseme taandarengu. Eesti keele omandamisel on oluline pöörata võrdselt tähelepanu nii keelekeskkonna arendamisele kui ka piirkondlikele majandusmeetmetele, mis aitavad kaasa Ida-Virumaa sotsiaalmajandusliku olukorra parandamisele. Selleks et Narva ja Ida-Virumaa elanike riigikeele oskus tõuseks tuntavalt, on vaja oluliselt tõsta eesti keele kasutusvõimalusi piirkonnas.
Lugejatelt saabunud ettepanekuid arutlusele, et tuum ei läheks vaid Ida-Virumaa lokaliseeritud keeleprobleemile
millised Eesti geograafilised alad on rahvaste ja kultuuride segunemise reaalsed objektid lisaks Ida-Virumaale?
meie ligi 30 a ajaloo jooksul – mis on jäänud tegemata uute kultuuride esindajate näol riigikodanike genereerimisel meie riigis?
millised on EL väljavaated keele ja kultuuri miksingu stsenaariumite valgusel, kas midagi on jäänud tegemata kümnend tagasi?
milline on eesti keele positsioon Eestis versus rahvuskeel(t)e positsioonile lähiriikides?
Kas me annaks ka EV Valitsusele “viierealise” ettepaneku kuidas toimida “nüüd ja praegu”, selle ürituse lõpus?
Kujutage endale ette, et olete nt kogenud elektrik. Vaatate pealt, kuidas noor ja agar tegelane, kes pole küll seda ala õppinud, asub asja kallale. Tore! Kuid… paneb otsad valesti kokku, maandusest pole kuulnudki, mingeid ohutusnõudeid ei järgi, manuaale ei loe, teooriast ei huvitu ja tegelikult ei saanud juba kooliajal aru, mis asi see nähtamatu, lõhnatu värvitu asi on, millega ta praegu justkui tegeleb. Aga ta ehitab usinalt suurelamut, milles ise elama ei hakka, reklaamib seda ja kinnitab, et see on parim. Elanikel pole esialgu aimugi, et midagi on valesti, sest tegelasel on paberid. Pitsatiga ja puha.
Muretsedes hakkate oma abi pakkuma. Algul toetav olla püüdes, siis manitsedes, … lõpuks karjudes. Pooled elanikud on hakanud halba aimama, tekkinud on kahtlusi, mõned püüavad ikka veel pabereid uskuda ja vapraks jääda. Pöördutakse ka “ülemuste poole” – need kinnitavad, et paberid kehtivad.
Esimene hoone põleb maha. Teine ka. Kolmas on kohe süttimas. Te näete, aga teil pole pabereid/võimu, et vahele astuda. Olete ennast tahaplaanile tõstnud, et uutele ja noortele ruumi anda. Aga nood panevad otsad valesti kokku, ei maanda ja ei kuule. Teile kinnitatakse, et nüüd on uued ajad. Teie muretsete, et kas füüsikaseadused ka seda teavad või käituvad endistviisi. Viitate mahapõlenule, kahjudele. Teile kinnitatakse taas, et kohe läheb paremaks.
Teid on mitmeid, teid saab ühe rohkem, kuid teil pole pabereid, teil pole mandaati. Teid ei pea kuulama, teid ei kuulda. Põleb maha kolmaski.
Avaldame kaks avalikku pöördumist EV valitsuse poole, mõlemad kantud Covid-19 olukorra ja valitsuse re-aktsioonide kohta
Need pöördumised Covid-19 teemal on suurmäe tipuke. Samalaadsed on olnud saagad teistel üliohtlikke situatsioone põhjustada võivatel/põhjustavatel teemadel, milledega on käidud ka peaministri jutul (J. Ratas, büroojuhataja T. Kiik) – näiteks plahvatusohtlikud väetisehoidlad sadamas, mis õnnetuse korral pühiksid minema pea pool Tallinna linna või rahvastikuküsimus.
Riik on taas terveks talveks lukus. Quo vadis, Eesti?
Juuli 2021
Nelli Kalikova – arst, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige
Nelli on tegevepidemioloog, peab MTÜna AIDSi ja sõltuvuste tugikeskust (riik seda ei rahasta): Alates 2020 on avaldanud kümmekond artiklit, et valgustada, anda kõrvalt rahulikke soovitusi ja suuniseid, olla abiks raskel ajal. Guugelda.
Teie poole pöördub Nelli Kalikova, üle 45-aastase epidemioloogia ja nakkushaiguste kogemusega arst. Nagu kogu eest rahvas, olen väga mures meie tuleviku pärast seoses koroona epideemiaga. Teil on väga palju nõuandjaid ja komisjone, kuid sõnumid rahvale on vastuolulised ja tegutsemine aeglane. Teil on praegu pakitsev probleem vaktsiinide säilitamisega, kuid samal ajal peaks esiplaanil olema mitte ainult vaktsiinide vaid ka kogu rahvatervise hoidmine. Võtan julguse anda Teile mõned soovitused ja ettepanekud. Kui suudate nad lähinädalatel ellu viia, ei kahtle keegi, ette Teie olete õige inimene õigel kohal.
Kiired ja erakordsed abinõud ehk mida peaks tegema nüüd ja kohe:
Nädalaga peaks valmima logistiliselt põhjendatud vaktsineerimise plaan, mis haarab vaktsineerimise kõikides kaubanduskeskustes, massiüritustel, laevadel ja muudes sellistes kohtades.
Lähima 1-2 nädala jooksul, kasutades digilahendusi, võimaldada inimestel teha teine vaktsinatsioon ükskõik kus EV pinnal pakutud punktis.
Juba suvekuudel, st nüüd, organiseerida võimalikult suure hulga 12-17-aastaste laste vaktsineerimine enne kooli (laste puhke-, spordi-, huvialalaagrid jms); selleks veenda vanemaid ja andma piisavat ja ausat infot kõikides meediakanalites.
Organiseerida vähemalt 30-40 mobiilset vaktsineerimisbrigaadi, mida tuua sobivatesse kohtadesse inimestele lähemale (vt ürituste kava).
Jätkata õigeid samme piiride sulgemiseks. Värske koroona test või vaktsineerimise/läbipõdemise tõend peavad olema ka Eestis kohustuslikud. Venemaa (ja Läti?) piiril peaks olema mõlemad nõuded, sest esineb suur dokumentide võltsimise oht. Kui tõendit ei ole, siis test, karantiin 10 päeva ja kordustest.
Massiüritustele, nii suurtele kui ka väiksematele, lasta publikut ainult vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi esitamisega. Seejuures võimaldada testimine kohapeal. See meede tõstab oluliselt huvi ennast vaktsineerida.
20. augustiks (1. septembriks) teha korda kõikide koolide ventilatsioonid või varustada kõik klassid õhupuhastite ja -värskendajatega. Viia tundide vahel sisse range tuulutamise režiim. Maskid koolis on suhteliselt kasutud. Tõhusam on haigete välja selgitamine ja testimine.
Alates 1. septembrist teha kiire vaktsineerimine koolides, eeskätt suurtes linnakoolides, kaasates nii õpetajad kui õpilased. Teavitada asjatundlikult kõikides meediakanalites sellest nii vanemaid kui õpilasi juba nüüd, et vältida paanitsemist ja vastuseisu. See meede võimaldab koole mitte sulgeda.
Haigete hospitaliseerimisel jälgida epidemioloogilisi reegleid (nakkus peab olema eraldi majas), mitte avama koroona osakondi mitmes haiglas, vastasel juhul tekivad haiglasisesed nakkused ja isegi surmajuhtumid.
Taasalustada reovee uuringuid koroonale. Käesoleval ajal on see ainus usaldusväärne lokaalne prognostiline meede.
Vältima sõna „propaganda“ igasugustes asjatundjate sõnavõttudes, sest inimestel tekib tõrge selle vastu. Rahvas vajab ausat ja selget põhjendust, miks on vaja ennast vaktsineerida.
võiks olukorra tõsidusele mõeldes kaaluda sõjaväemeditsiin kaasamist.
Tuua otsustajate ringi tagasi erakorralise meditsiini spetsialist Arkadi Popov jt, kes rasketel aegadel toetasid rahvast rahuliku meelekindluse, asjatundlikkuse ja selgete sõnumitega ning kel oli autoriteeti.
Jagada igal pool mõned (koordineeritud) näpunäited, millele peaks inimesed erilist tähelepanu pöörama, et jagatav informatsioon oleks lihtne, arusaadav ja usaldusväärne:
Kõik tänased koroonavastased vaktsiinid on enam-vähem sarnase efektiivsusega, seega ei maksa kramplikult otsida mingit ühte ja levitada teavet nende erineva toime kohta.
Kõik kasutusel olevad vaktsiinid toimivad erinevate koroonatüvede puhul, olgu see deltatüvi, Inglismaa, India või Brasiilia oma. Vahed on minimaalsed ja vaktsineerimine kaitseb nende kõigi eest.
Mida nõrgem inimene ja mida viletsam tema tervis, seda kiiremini peab ta ennast vaktsineerima. Sisuliselt koroonavastastele vaktsiinidele vastunäidustusi ei ole.
Väga haige inimese vastus vaktsineerimisele on reeglina nõrgem, kui terve oma, kuid vaktsiin ei lase vanal ja haigel inimesel surra ja haiguse kulg on palju kergem, kui ilma selleta.
Enne vaktsineerimist ei ole vaja teha antikehade uuringut. Paljude riikide kogemus on näidanud, et see on asjatu aja ja raha raiskamine.
Tuleb üle saada põhjendamata hirmudest, näiteks väidetav tromboosi oht mõne vaktsiini korral. See müüt on tekkinud teadmatusest, et vaktsiini harva tüsistusena esinev süsteemne tromboos ei ole sama, mida me igapäeva elus teame tromboosina.
See, et mõned vaktsineeritud ikkagi nakatuvad ja haigeks jäävad, ei pea kedagi segadusse viima. Inimesed reageerivad sekkumisse erinevalt, mõne immuunsus on nõrgem. Oluline – neil juhtudel ei ole diagnoositud ühtegi rasket kulgu või surmajuhtu.
Maailmas on juba tehtud miljoneid vaktsineerimisi. Järeldus: üliharvad tüsistused on sadu kordi vähemohtlikud kui haigestumine koroonaviirusesse.
Vaktsiinivastaste vastu sõdimine on tulutu, aja jooksul jõuavad nad ise õige otsuseni või üldsuse hoiakutega.
Vaktsineerimine ei ole tüütav kohustus vaid tänu teaduse edusammudele vanadele ja haigetele võimalus ellu jääda ning anda liikumisvabadust noortele nii meil kui välismaal. Vaktsiinipass peaks saama inimestele juurdepääsuks kõigile üritustele, meelelahutusele ja reisimisele, aitaks vältida koolide sulgemist.
Tarkusi vanadest headest ennetusabinõudest:
maski kanda ainult umbses rahvarohkes kohas, õues pole seda vaja kanda,
käsi pesta nagu korralikul inimesel tavaks, ehk enne sööki, peale WCd ja töölt/avalikust kohast koju tulles,
haigena püsi kodus, kontaktsena karantiinis kui ei ole vaktsineeritud.
Hr. Kiik, ma loodan, et Te ei võta seda pöördumist isiklikult või kui tüütu inimese norimist. Ma loodan siiralt, et selle kirja alusel saate välja töötada kiire ja efektiivse lähikuude tegevusplaani. Vajadusel olen abiks. Eesmärk on meil ju ühine – et kestaks Eesti rahvas.
Ootan Teilt kiiret vastust kiirele probleemile.
Lugupidamisega,
Nelli Kalikova
Oktoober 2021
Jaak Uibu – rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor
Jaak on kirjutanud üle 100 teadustöö meditsiinilistel teemadel, regionaalpoliitika, rahvastikuprotsesside ja rahvastikupoliitika teemadel.
Valitsuse ja ametite kunagise nõuandjana püüab tänagi anda oma panuse EV paremasse toimimisse, selle helgesse tulevikku.
Tema pöördumistele ei vastata.
Veel COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest ja valitsuse passiivsusest
Kirjutasin Postimehele artikli COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest. Ammu on aeg süstematiseerida enda ja maailma sageli ülimalt vastuoluline teave koroona kohta ja teha see kättesaadavaks elanikkonnale regulaarselt ilmuva „COVID-19 riikliku teabelehe“ kujul. Soovitasin asjatundjatel anda oma info nii vaktsineerimise kui haiguse endaga seotud ohtudest.
Mõni päev tagasi saadeti postkastidesse siseministeeriumi väljaantud kohalike valimiste teabeleht. Minul tekkis küsimus, kas valimiste teabeleht on ikka tähtsam kui koroona oma – üks on juba postkastis, teise kohta ei ole midagi kuulda. Hakkasin COVID-19 ehk koroona teabelehe jälgi ajama mööda valitsusasutusi teabenõuetega ja mööda dokumendiregistreid, et selgust saada ja asjade käiku kiirendada.
Artikkel teabelehest ilmus Postimehes 20. septembril. Samal päeval saatsin artikli ka peaminister Kaja Kallasele riigikantseleisse, sest kes teabelehe väljaandmise peaks käivitama – ikka vastutuse koorma võtnud peaminister Kaja Kallas koos valitsusega. Sotsiaalminister Tanel Kiigesse mul ammu enam usku pole, sest pool aastat kestnud kirjavahetuses ei õnnestunud mul teda veenda Rahvastiku tervise arengukavasse sisse kirjutama sündimust kui rahva tervise kõige tähtsamat näitajat, mis tagab rahva kestmise. Kahjuks see lükati lipikuna seksuaal- ja reproduktiivtervise külge käsitlemata viljakuse sotsiaalseid ning vaimseid tegureid. Nii sai minister Tanel Kiige kaasabil sündimusest vaid seksuaalelu kõrvalprodukt.
Kaks päeva peale artikli ilmumist, 22. septembril vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogu infotunnis Helmen Küti küsimusele riikliku teabe edastamisest kroonviiruse leviku piiramisel: „Kas te olete jõudnud selle kirjaga tutvuda ja kas te plaanite selle kirja valguses ka tegutseda?“
Peaminister vastas küsimuse esimesele poolele jaatavalt, kuid teise poole vastus jäi ebaselgeks. Ta ütles: „Kas täiendava info andmine inimestele selle COVIDi riikliku teabe näol paneb rohkem vaktsineerima? Ma kardan, et…“. Ja veel vastas: „See peaks olema kindlasti ka kriis.ee lehel, kui see informatsioon valmis saab“.
Esitasin selguse saamiseks nädal aega hiljem teabenõude riigikantseleisse COVID-19 riikliku teabelehe kohta. Palusin dokumenti „COVID-19 riikliku teabelehe“ koostamise käigu kohta artikli tarvis. Hakkasin vastust ootama. Vahepeal kahlasin igavusest riigikantselei avalikke andmeid dokumendiregistris. Leidsin sealt oma vastamata teabenõude nurgatagusest „seotud dokumendid“ alt kõledana, klassifitseerimata ja vastamata kujul. Üksnes salastatud oli see aastakümneteks.
Seotud dokumente minu nime alla oli kogunenud juba kümme tükki, mis räägib kantseleitöötajate kohusetundlikust tööst. Kuid riigikantseleis on ju veel teisi tublisid töötajaid, kes pidanuks minule sisuliselt vastama „ei“ või „ja“.
Riigikontrolör kirjutas 1. septembril peaministrile: „8. juulil 2021. aastal otsustasid valitsuskabineti liikmed teise laine õppetundide arutelude järel anda riigisekretärile ülesande luua Riigikantselei juurde COVID-19-kriisi juhtimise struktuur“. Selle otsuse üle võis ainult rõõmustada, sest oma avalikus pöördumises valitsusasutuste poole juba 17. veebruarist soovitasin sõna-sõnalt: „ Valitsusel välja töötada koroona tõkestamise süsteem koos vastutusega juhtimisahela üksikutes lülides“. Neid sõnu võib igaüks kontrollida riigikantselei dokumendiregistri kandes 17. veebruarist 2021. Veel leiab igaüks, et Riigikantselei portaalis mingit märki kriisi juhtimise struktuurist ei ole.
Artikli kirjutamise ajal laekus vastus minu teabenõudele – teabelehest ei midagi olulist, vaid viidatakse infokanalite uuendamisele. Teatatakse ka, et minu kiri 20. septembrist on saadetud vastamiseks sotsiaalministeeriumile. See pole üldse aus, sest dokumendiregistris kirjas on järgmine sõnastus: „Edastan peaministrile saabunud Jaak Uibu kirja COVID-19 riikliku tabelehe väljaandmisest“. Selle kirjaga peaminister vabastas end otsustamise kohustusest.
Huvitav, et protsessi käivitamiseks oli puudu vaid kaks tähte sõnas „väljaandmisest“ – „st“ asemel „ks“. Järeldasin, et usaldusväärse koroonateabe edastamise soovi peaministril ilmselt pole või pole tal lihtsalt aega oma rahva jaoks. On köitvamaid kohustusi. Sotsiaalministeeriumi ametnik, kellele edastati riigikantselei kiri, ütles ausalt, et pole sellega veel tegelenud.
Niisiis koroona laieneb ka valitsuspoolse puuduliku juhtimise tulemusena. Koroonakahjudest kirjutatakse piisavalt, kuid vaktsineerimisega seotud kõrvalmõjudest vähe. Teen seda köites kokku info ravimiameti ametlikust avalikust allikast:
COVID-19 vaktsiinidoose on Eestis ajavahemikus 27. detsember kuni 4. oktoobri hommik tehtud 1 375 659. Ravimiametile on sellel perioodil COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 5139 teatist (0,37 % vaktsiinidoosidest) võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Vaktsiini ebaefektiivsus tähendab seda, kui inimene nakatub SARS-COV-2 viirusega pärast vaktsineerimiskuuri lõpetamist. 27.detsembrist kuni 4. oktoobri hommikuni on Ravimiametile saadetud 24 surmlõppega teatist, neist 4 puhul on Ravimiameti hinnangul seos võimalik/seost ei saa välistada.
Niisiis on, mida karta. Pealegi vaktsineerimise kaugtulemused pole ju teada. Ohtlikud levitajad on inimesed, kes haigust vaevusteta läbi teevad. Selliseid inimesi on näiteks Venemaal epidemioloog Anna Popova andmeil 8% nakatunuist. Tema järgi 76% haigestunutel väljendub koroona ülemiste hingamisteede ägeda nakkusena ja 15%-il kopsupõletikuna.
John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmeil on 7. oktoobri seisuga Eestis nakatunuid 160 832 ja neist on surnud 1 383 inimest. Leian endiselt, et teavet vaktsineerimise ohtudest ja plussidest tuleks enam anda ühest riiklikust allikast, selgelt ja lahtikirjutatud kujul. Sundvaktsineerimine on vastuolus seadusega, kuid seadustes saab sätestada mõnede elanike rühmade kohustuslik vaktsineerimine. Võib arutleda, kas selle alla eeskujuna kuulub ka, näiteks kogu Valitsus. Kes ei vaktsineeri, kaotab portfelli. Muide, vaktsiine tootvate firmade vaktsineerimise kõrvalmõjude infos ma ei täheldanud surmlõppega juhte. See külvab kahtlusi. Ehk keegi oskab täpsustada.
Mul on kahju tümitada praegusi kolleege Riigikantseleist, sest töötasin ise seal paarkümmend aastat tagasi. Siis oli teistsugune töösse suhtumine ja taevas oli sinisem. Parandage meelt kunagiste professionaalide eeskujul! Veelgi rohkem on kahju inimestest, kes kannatavad koroona läbi.
Sümpoosion võttis aluseks Euroopa Komisjoni (EC) 11. detsembri 2019 teatise „Communication from the Commission to the European Parliament, The European Council, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions. The European Green Deal“.[1]metsapoliitikat käsitleva osa, mille võib tinglikult jaotada viieks teemaks:
Tõhus metsastamine ning metsade säilitamine ja taastamine Euroopas, et aidata suurendada CO2 sidumist,
Ühise põllumajanduspoliitika riiklikud strateegiakavad peaksid motiveerima metsamajandajaid metsi jätkusuutlikult säilitama, kasvatama ja majandama.
Tuginedes teatisele „Ulatuslikumad ELi meetmed maailma metsade kaitseks ja taastamiseks“ võtab Komisjon nii reguleerivaid kui ka muid meetmeid, et propageerida selliseid imporditud tooteid ja väärtusahelaid, millega ei kaasne raadamine ega metsade seisundi halvenemine.
Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Marku LAMP, KKM; Annela ANGER-KRAAVI, ÜRO, Cambridge’i Ülikool, ERK; Jürgen AOSAAR, EMÜ, Aigar KALLAS, RMK, Jaan KERS, TTÜ ja Henrik VÄLJA, EMPL. Sümpoosioni juhatas Annela ANGER-KRAAVI.
Sümpoosion jõudis järgmistele seisukohtadele:
ERK jaanuarisümpoosioni tõdemused Euroopa Roheleppe (EDG) kohta üldiselt[2] kehtivad ka EGD metsapoliitikat käsitleva osa kohta. St Eesti metsastrateegia peab olema piisavalt eesmärgistatud ja saavutatav, realistlik ning olema kavandatud meie looduslikku, rahvastikulist ja sotsiaalmajanduslikku eripära arvestades.
Tuleb silmas pidada, et metsapoliitika on liikmesriikide valdkond. Siiski on tervitatav Euroopa Komisjoni taotlus ka metsapoliitikas üle EL ühtseid põhimõtteid rakendada, kuna metsapoliitika on osaks elurikkuse säilitamise, CO2 emissioonide vähendamise jt-s jätkusuutliku arengu globaalsetes suundumustes.
Eesti on suhteliselt suure metsasusega, metsade majandamine ja metsatoormel baseeruv tööstus ning muud metsaga seotud tegevusalad (nagu näiteks turism) on pika traditsiooniga ja märkimisväärse osakaaluga rahvuslikus koguproduktis, riigi ja inimeste tuludes. Metsateadused on arenenud, metsal kultuuripildis ja inimeste eetilistes tõekspidamistes on oluline osa rahvuslike väärtuste süsteemis. Eesti peab säilitama ja kujundama riikliku strateegiaga „Säästev Eesti 21“ kooskõlas oleva metsapoliitika.
Eestil tuleb keskenduda allolevale:
Täiustada oma metsapoliitikat, võttes aluseks jätkusuutliku metsamajandamise printsiibid, kus on olulisel kohal kõik aspektid: kultuur, ökoloogia, kliimamuutustega seonduv ja majandus. Metsade majandamist ja metsatööstuse arengut peab soodustama ilma teisi jätkusuutlikkuse valdkondi kahjustamata.
Eesti metsateadus ja -teadlased mitmest põlvkonnast on usaldusväärsed. Teadmine on piisav, et kõikides otsustustes tugineda ainult faktidele. Muutuvad olud nõuavad uusi uurimissuundi (nagu haigused, kahjurid, võõrliigid, kliimamuutuste mõju jne), mida tuleb kavakindlalt edendada ja arvestada teadlaste soovitusi metsapoliitika kujundamisel.
Nagu EGD üldeesmärkide puhul ei tohiks ka metsanduses edasi minna ainult seniste protsesside ja rutiinidega. Uut impulssi vajab teadus- ja arendustegevus. Vajalik on pidev võimekuse kasv uute protsesside ja tehnoloogiate juurutamiseks. Kõigis suuremates ettevõttetes peaksid palgal olema teadus- ja arendustöö spetsialistid. Riiklik tugi metsa ja metsatööstusega seotud teadus- ja arendustegevusele vajab enam konkreetsust, eesmärkide täpsemat püstitamist ja vajalikul tasemel finantseerimist. Ettevõtted, ülikoolid ja riik peavad tegema koostööd.
Eesti metsal on negatiivne süsinikujalajälg (st mets seob süsinikku rohkem, kui ta seda vabastab). Siiski oleks ebareaalne panna sellele kogu Eesti süsinikuneutraalseks muutmine.
Eesti metsade suur mitmekesisus on omaette väärtus, Eesti eelis, mis pakub rikkalikku valikut ökosüsteemi teenustest. Ökosüsteemiteenuste panust Eesti majandusse tuleb väärtustada ja neid vastutustundlikult kasutada. Eesti biomajandus on peamiselt metsapõhine. Suur, kuid vähe kasutatud potentsiaal on jäätmetel, mitmesuguste materjalide asendamisel puidul baseeruvatega, uudsete materjalide tootmise evitamisel, keemilistel pooltoodetel, teistel toodetel, millega asendada importi kohaliku väärtusahelaga. Metsasaadustel baseeruv toodang sobitub hästi ringmajandusse.
Metsad väljaspool kaitsealasid vajavad efektiivset majandamist, mis lähtub jätkusuutliku metsamajandamise printsiipidest, sest ainult see kindlustab piisava puidu kvaliteedi. Häid tooteid saab valmistada ainult kvaliteetsest toormest. Samuti tuleb aidata metsal kliimamuutuste poolt põhjustatud negatiivsete mõjudega toime tulla.
Pool Eestit on metsaga kaetud. On vaja kaaluda, kas ELi elurikkuse strateegia eesmärk võtta kaitse alla 30% territooriumist on meie tingimustes põhjendatud.
EL Maakasutuse, maakasutuse muutmise ja metsanduse (LULUCEF) määrus avatakse uuesti, muutmisel on EL ühine põllumajanduspoliitika (CAP). Neil on suur potentsiaalne mõju metsandusele. Eesti peab siin olema aktiivne, et ka need pliitikad soodustaksid metsadest tulenevate hüvede kasvu.
Diskussioon metsade majandamise üle nõuab tõhusat teavitustööd ning faktipõhist kommunikatsiooni kõigilt osapooltelt. Arengud peavad olema kooskõlas ühiskonnas kokku lepitud väärtushinnangutega ja aitama kaasa kogu elanikkonna heaolu tõusule ja metsaklastri jätkusuutlikkusele.
Epidemioloog ja infektsioonist, Eesti Rooma Klubi liige
Koroona tegi Dr Kalikovast koronoloogi (koroonaloogi?): ta on läbi viirusesaaga hoidnud professionaalina silma peal sündmustel, arengutel ja reaktioonidel, olnud vajalik valgustaja.
Suvine ilm, koroona taandumine ja väikeste sammudena vabaduse lähenemine tõstab meeleolu ja sisendab optimismi. Tahaks jätta seljataha kõik need rasked hetked ja muremõtted, mis meid kuudeviisi kimbutasid. Kuid inimene on liigi Homo sapiens („tark inimene“) esindaja, kes õpib oma kogemustest, vigadest ja edusammudest.
Me kõik peame analüüsima läbielatud epideemia sõlmpunkte ja tegema järeldusi, mis aitavad meil vajadusel tegutseda arukamalt, ettenägelikumalt ja samale rehale astumata.
Eestis võib koroona epideemia jagada kolmeks etapiks:
Sisuliselt oli see periood meil maha magatud, kuigi ohumärgid olid juba Euroopas tajutavad. See, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli samuti pooluinuvas seisundis eriti suureks lohutuseks ei peaks olema. Olukorra monitooringu võttis enda peale Terviseamet (TA), kuid kahjuks monitooringuga asi piirduski seni, kuni vesi oli ahjus.
Hea lugeja, kutsume kaasa mõtlema saabuva kriisi tegelike ja Eestile sobilike lahenduste osas meenutusega, et Rooma Klubi on mittepoliitiline mõttekoda, mis kujundab oma seisukohad teenides üldsuse huve.
RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides.
Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?
Aastal 2003 Eesti elas üle lühialalise ärevusperioodi seoses SARS-i nimelise viiruse laialdase levikuga maailmas. Õnneks Eestini see epideemia ei jõudnud, kuid oleks võinud olla tõsiseks õppetunniks, kuidas tegutseda ohtliku nakkuse leviku tõkestamisel. See oleks olnud hea põhjus välja töötada tõhusad kriisiolukorra tegevusjuhised tervishoius, majanduses, riigipiiride kaitses, karantiinide kehtestamises jms. Kuid midagi sellist ei toimunud, talveuni kestis 17 aastat.
Nüüd tuli lagedale SARS-2, ehk koronaviirus ametliku nimega COVID19. Selle vallutusretk algas Hiinas, arvatavasti novembris 2019 ja mõne kuuga on see haaranud niipalju riike, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutas välja pandeemia ehk epideemia, mis on levinud enamus riikides. Nüüd juba tuli üles ärgata. Kuid kas ikka õigel ajal?
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.