Epidemioloog ja infektsioonist, Eesti Rooma Klubi liige
Koroona tegi Dr Kalikovast koronoloogi (koroonaloogi?): ta on läbi viirusesaaga hoidnud professionaalina silma peal sündmustel, arengutel ja reaktioonidel, olnud vajalik valgustaja.
Suvine ilm, koroona taandumine ja väikeste sammudena vabaduse lähenemine tõstab meeleolu ja sisendab optimismi. Tahaks jätta seljataha kõik need rasked hetked ja muremõtted, mis meid kuudeviisi kimbutasid. Kuid inimene on liigi Homo sapiens („tark inimene“) esindaja, kes õpib oma kogemustest, vigadest ja edusammudest.
Me kõik peame analüüsima läbielatud epideemia sõlmpunkte ja tegema järeldusi, mis aitavad meil vajadusel tegutseda arukamalt, ettenägelikumalt ja samale rehale astumata.
Eestis võib koroona epideemia jagada kolmeks etapiks:
Sisuliselt oli see periood meil maha magatud, kuigi ohumärgid olid juba Euroopas tajutavad. See, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli samuti pooluinuvas seisundis eriti suureks lohutuseks ei peaks olema. Olukorra monitooringu võttis enda peale Terviseamet (TA), kuid kahjuks monitooringuga asi piirduski seni, kuni vesi oli ahjus.
Hea lugeja, kutsume kaasa mõtlema saabuva kriisi tegelike ja Eestile sobilike lahenduste osas meenutusega, et Rooma Klubi on mittepoliitiline mõttekoda, mis kujundab oma seisukohad teenides üldsuse huve.
RIIK – see oleme meie kõik koos; ühiskond, mille liikmed elavad ühises keele- ja kultuuriruumis, on valmis tegutsema solidaarselt üksteist kaitstes, raskel hetkel teineteist toetades ning kaupu ja teenuseid vahetades. Territooriumil, mille see rahvas on enda omaks kuulutanud ja naabrid seda aktsepteerinud, korraldab meie ühist avalikku ruumi valitsus, seadustes sätestatud järgides.
Valitsus on ennetava meetmena peatanud turumajanduslikud protsessid ja koos sellega ka raharingluse. See tekitas tõetunni väga paljude inimeste jaoks ehk eristas neid, kes oskasid ja tahtsid varuda raha rasketeks päevadeks ja neid, kes elasid peost suhu või koguni võlarahaga. Viimased satuvad nüüd olukorda, kus nad kaotavad kõik need varad, mis on soetatud võlgu võttes või liisinguga rentides. Kuna kriisi mastaap on omandamas mõõtmeid, mida poliitikud ei osanud või tahtnud ette näha, siis kasvab toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kiiresti. Paljud küsivad, et kuidas edasi?
Aastal 2003 Eesti elas üle lühialalise ärevusperioodi seoses SARS-i nimelise viiruse laialdase levikuga maailmas. Õnneks Eestini see epideemia ei jõudnud, kuid oleks võinud olla tõsiseks õppetunniks, kuidas tegutseda ohtliku nakkuse leviku tõkestamisel. See oleks olnud hea põhjus välja töötada tõhusad kriisiolukorra tegevusjuhised tervishoius, majanduses, riigipiiride kaitses, karantiinide kehtestamises jms. Kuid midagi sellist ei toimunud, talveuni kestis 17 aastat.
Nüüd tuli lagedale SARS-2, ehk koronaviirus ametliku nimega COVID19. Selle vallutusretk algas Hiinas, arvatavasti novembris 2019 ja mõne kuuga on see haaranud niipalju riike, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutas välja pandeemia ehk epideemia, mis on levinud enamus riikides. Nüüd juba tuli üles ärgata. Kuid kas ikka õigel ajal?
Eesti Rooma Klubi on 2015/ 2016 teinud endale nime avaliku arvaja ja sekkuva mõtlejate ringina. Klubi ja selle liikmete poolt esitatud ettepanekud, pöördumised ja avalikud kirjad on mõjutanud Eesti avalikku arvamust ja kõneks olevate probleemide käsitlemise rõhuasetusi. Klubi liikmeid on aktiivselt tegevad erialakogudes ja mõjugruppides, avaldanud arvukalt artikleid, kutsutud korduvalt kõnelema televisioonis, ERK arvamused on kostnud Riigikogu sõnavõttudes ära märgituna ja tsitaatidena. Klubi liikmetelt on ilmunud 2016 mitu raamatut.
Klubi liikmed on esinenud erinevatel rahvusvahelistel suurfoorumitel teaduse, poliitika, looduskaitse, energia, mõistliku toimimise jm. teemadel. Eesti Rooma Klubi liikme Ando Lepsi kirjutis oli jälle ära toodud suure Rooma Klubi uudislehes. ERK on läbi 2016 aasta olnud esindatud Rooma Klubi Euroopa Grupis, sh. esimest korda ka Ümarlaual – esindajana T. Stewart (12 nimeliselt kutsutud liiget Euroopa erinevatest riikidest).
Eesti Rooma Klubi kodulehel on lugejad – 2016 aastal loeti ERK kodulehte iga päev 10-1000 erineva lugeja poolt. Kokku oli meil üle 8000 iseseisva lugeja, iga lugeja sattus meie lehele üsna mitu korda. Tõsi, 2015 aasta oli veelgi avalikum Eesti Rooma Klubi jaoks – lugejaid üle 9800. Kõige loetum autor oli 2016 taas Hardo Aasmäe, talle järgnes Tiiu Kuurme, kolmandale kohale trügisid aasta lõpus Juhan Telgmaa ja Rail Baltic teema. Palju (>1000 korra) uuriti kodulehelt klubi enda kohta. Oluliseks lugemismaterjaliks on koduleht muutunud nende eestlaste ja eesti keelt kõnelejate seas, kes ei ela Eestis või ei ole praegu siin (vt. joonis) – kokku oli 2016.a. lugejaid 66 maalt, sugugi mitte kõige rohkem Euroopast. Kokku on kodulehel käidud 32 000 korda.ERK on kaardil!
Eesti Rooma Klubi, mitmetel istungitel arutanud ja ära kuulanud eksperdid, on konsensuslikult jõudnud järeldusele paljude arengutendentside tagajärgede võimalikkusest järgmise 10-15 aasta jooksul.
Lapsepõlv – aeg, mil isiksus kujuneb kodu kõlbelise kasvatuse mikrokliimas, näitab lühenemise märke. Koos perekonna mõju vähenemisega laieneb ohtliku tendentsina aina nooremate laste antisotsiaalne käitumine ja kontrollile allumatu vägivallatsemine. Kui see tendents jätkub, põrkume juba lähima aastakümne jooksul noore põlvkonnaga, kellega üldhariduslik koolisüsteem ei suuda toime tulla ning koolitee katkestajate ja tööpelgurite hulk kasvab ning kuritegeliku käitumisega noorte vaoshoidmisele peab ühiskond ettearvamatult palju panustama.
Teisalt on koolieelse kasvatuse problemaatika pudelikaelaks lapsevanemate oskamatus ja suutmatus lapsi kasvatada. Kui me ei suuda praeguse õpetamis- ja kasvatustegevuse kõrvale käivitada ka lastevanemate õpetamise ja kriisiolukorras kiiresti kättesaadavat nõuande- ja abisüsteemi, ei tule hilisem õppe- ja kasvatussüsteem enam noore põlvkonna pahelise käitumisega toime. Seni on lasteaed kui kasvatusinstitutsioon toetanud just kodust kasvatust ja lapsevanemaid. Koos püüdega lähendada lasteaiakasvatust didaktilisele algharidusele lüheneb laste kõlbelise kujunemise aeg veelgi.
Kooli väärtuskasvatuse valdavaks aluseks on saanud nõue, et laps peab kasvama seaduskuulekaks kodanikuks. Kõlbeliste inimväärtuste kujundamisele koolide alusdokumentides ja õppekavades olulist tähelepanu ei pöörata. Senine koolihariduse ja kasvatuse paradigma, et laps peab täiskasvanuna saama kõlbeliselt otsustavaks ja oma otsustustes vabaks ning sellest sõltuvalt ka vastutusvõimelisemaks, näitab hääbumise märke. Selle tendentsi süvenemine eeldab rohkem mugandunumaid ja oma arvamust mitte omavaid lapsi. Tugeva kriitikavõimega ja ennast kehtestava identiteediga lapsed satuvad aga senisest rohkem konfliktsituatsioonidesse ja neid võib kool hakata käsitlema kui käitumishälvikuid. Jätkusuutmatust keskharidusest on saanud tupikharidus ja see on haridusmääratlustes taandunud põhihariduse tasemele. See suurendab tööpuudust ja lootusetust.
Võib prognoosida, et 10-15 aasta pärast on ühiskond sedavõrd mõjutatav, et kaasamisdemokraatiast võib saada vaid demagoogiline võte turumajanduslike vajaduste kehtestamiseks. Haridusest võib saada korruptiivsel turul müüdav ja ostetav kaup. Ühiskond kihistub vähesteks otsustajateks püramiidi tipus ja mõjutatavaks massiks aluspõhjas.
Turumajandusliku elukäsituse invasiooni haridusse toetavad ka tehnokraatia areng, formaal-bürokraatliku karjääriõpetuse idealiseerimine ja harituse allutamine majandusele ja ainelisele edukusele. On võimalik, et ühiskonnas hakkab veelgi võimukamalt prevaleerima arusaam, et mitte vajadused ei eelda vahendeid, vaid et võimalused dikteerivad valikuvabadused hariduses, meditsiinis ja kultuuris.
Praeguste kõrgkoolide nime all tegutsevate koolide õppekavade paljusus ja ainepunktide sisu erinevus on diskrediteerinud mõistet „kõrgharidus“. Sellele on kaasa aidanud ka ebaefektiivseks osutunud Bologna süsteemi juurutamine. Intellektuaalselt tasemelt ei saa võrrelda endisaegse 5-6 õppeaastase ülikooli diplomiga ja praeguse 3 aastase bakalaureuse kraadiga lõpetanu taset. Avalikkus, tööturg ja ka statistika neil vahet ei tee. Tõenäoliselt tekivad hoopis enam diferentseerunud ülikoolid ja mõiste „kõrgharidus“ asemel hakatakse kasutama ja ka sisuliselt eristama mõisteid „bakalaureusekraad … ülikoolist“ ja „magistrikraad … ülikoolist“, „doktorikraad … ülikoolist“.
On loogiline prognoosida, et ametnike tööturul saab „õigete paberite“ olemasolu üha määravamaks ja tarkade spetsialistide konkurentsivõime langeb. Võib tekkida ülikooliharidusega „uuslumpen“.
Kogu koolitus- ja haridussüsteemi on koos globaliseerumisega üha enam standardiseeritud vastavaks ülemaailmsetele normidele. Selle tulemusena ei suuda rahvuslikud haridustraditsioonid, nende hapraks muutunud rahvuslik sisu ega emakeelne koolitus varsti enam taasluua piisavalt tugevat rahvuslikku intelligentsi ja lõppkokkuvõttes satub ohtu Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti riigina eksisteerimise eeltingimus – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Liberalism on tähistanud algselt vabadust ja sallivust ning mõttevabadust. Uusliberalism on aga nähtavalt teatud huvigruppide kallutatud globaalne ja ohtlik mõttesuund seetõttu, et tema agenda on laiendatud üle kõigi elualade. Neoliberaalne kontseptsioon on spetsiifiline majandusliku liberalismi variant. Tänapäeval tajume, et kõigis eluvaldkondades on rõhuasetus majanduslikul aspektil.
Teisenemisi ühiskonnas neoliberalismi vaimus
Üks Theodor Adorno uurimistööd inspireerinud küsimus oli: kuidas oli Auschwitz võimalik? Miks kaldub inimkond pigem toorusse ja jõhkrusse selle asemel, et arendada eneses autentset inimlikkust ja ehitada elamisväärset maailma?
Liberalism on tähistanud algselt vabadust ja sallivust ning mõttevabadust. Uusliberalism on aga nähtavalt teatud huvigruppide kallutatud globaalne ja ohtlik mõttesuund seetõttu, et tema agenda on laiendatud üle kõigi elualade. Neoliberaalne kontseptsioon on spetsiifiline majandusliku liberalismi variant. Tänapäeval tajume, et kõigis eluvaldkondades on rõhuasetus majanduslikul aspektil.