Argo Ideoni usutlus “Andres Tarand: on võimalik öelda täpne aastaarv, kui meie talved pehmeks läksid” ilmus Maalehes 1. jaanuar 2020.
Kasutatud on ka Henri Nõmme kogutud materjale

Endine peaminister, Europarlamendi saadik ja Eesti Rooma Klubi liige kliimauurija Andres Tarand kinnitab, et torm ookeanil on see koht, kus inimene õpib loodust austama – oht ja suur vaatemäng korraga.

“Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. 
Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see 
lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast 
põlvkonda." Valdek Alber 

Kui sageli on teil tunne, et küll see inimene on ikka üks väike putukas suure ja võimsa looduse keskel?

See on nende erakordsete paikade puhul, kus korraga on su ees pilt või ka heliga pilt, mida sa ei ole kunagi enne näinud. Ja mida emake loodus on, kui nii pretensioonikalt öelda, just sinu jaoks teinud. Või mida sina näed esimest korda lähemalt. Nad on siiski nii erakordsed, et jäävad meelde pikaks ajaks.

Kas on ka mõni selline koht või olukord, mis on tekitanud sellist putuka tunnet?

Mul on üks kirkam mälestus, mis tavaliselt kohe hüppab välja, esimene pilk Antarktikale. See oli niimoodi, et toimus uusaastapeo pidamine laeval kuskil kinnises ruumis, kõik suitsetasid tol ajal veel igal pool – suitsetamine oli vaba. Sellepärast ma tahtsin minna suitsuvingust värske õhu kätte, aga kui üles laevalaele jõudsin, siis täiesti ootamatult vaatasin eemale kaugele horisondile ja seal kohal kõrgus jääkuppel. Pimestavalt valge. Helesinine taevas taga. Ja ega neid asju, mida loetleda, rohkem eriti olegi. Aga see oli niivõrd võimas pilguheit, kui see jäämass on korraga su nina ette pandud. See oli umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel.

Ma turistina ei ole väga palju üldse reisinud. Aga meie ühine perekondlik reis oli Andides. Seal on ka nii hingematvad kohad, mida madala maa mees lihtsalt ei kujuta ette, et see maakera on kaunistatud ka niisuguste kohtadega. Muidugi seal Machu Picchus on tänapäeval pooled eestlased juba käinud. See on üks pärle kindlasti, aga neid rabavaid vaateid on seal palju-palju.

Kui te saate aru, et mina olen nii väike, aga see kõik on nii suur, kas see tekitab hirmu või hoopis rõõmustab?

See koht, kus inimene kõige enam õpib ja kus on korraga koos oht ja hiiglaslik vaatemäng, on tormid ookeanil. Vanad merekarud on neid näinud kindlasti väga palju, kuid mina vana merekaru ei ole. Aga ka esimesel läbimisel pisike torm tekitab eeskätt aukartust. On ikka jõud, on ikka helid ja kõik nad on nii tugevad, ja kogu see pilt.

Kui on tänapäevane laev jalge all, siis hirmu peaaegu enne ei teki, kui hilja on. Ent need on võimsad elamused, ja minu meelest, kui inimesed need noorena kätte saavad, siis on nad natuke mõistlikumad looduse suhtes.

Võib-olla tõesti noorena tundub, et sina ise oled kõige tähtsam ja meri on põlvini ja pead kõik kätte saama, muule ju nagu ei mõtlegi siis.

Nende mõjudega on ju ka niimoodi, et kui ta on täiesti puhas tahvel, nagu noorem laps ju on, siis tema ei ole kuigi palju saanudki näha. Aga mälestused harilikult seisavad üsna aastakümneid samasugusena, nagu sa neid nägid. Vanemast peast pildid nii kirkana ei seisa seal kolikambris – kui nii öelda mälu kohta.

Selleks, et saada ekspeditsiooni, on Tarand pidanud läbi tegema
põhjalikud uuringud nii 1968 Leningradis kui 50a hiljem Eestis.
Mõlemal korral, meenutab mõne päeva pärast 80seks saav rändur, oli kõige raskem tõestada, et ta pole hull.

Lapsepõlvemuljeid on vähem, aga nad on kõige ilusamad. Kuid vanaduse mõtted või pildid, mis mällu jäävad, võivad olla ka ilusad ja võivad olla mitte. Nii palju, kui neid näinud olen, iialgi nad ei ole sedavõrd värsked minu meelest. Võib-olla ma teen nüüd kellelegi kurja oma jutuga.

Antarktikast on muidugi eriti kohane rääkida aastal 2020, kui möödub avastamise aastapäev ja selle süüdlane oli lausa siitkandi mees. Kui te läksite esimest korda Antarktikasse talvituma – kas nõukaajal Fabian von Bellingshausenit ka Antarktika avastajana meeles peeti?

Seda me ikkagi teadsime ja rahvusvahelistel rinnetel käis kõva madistamine. Ameeriklastel oli üks vaalapüügikapten ja inglastel teine. Eestlastel ja muidugi tol ajal Nõukogude Liidul oli Bellingshausen. Ta oli Vene admiral ja Vene riigi baltisakslane ning samal ajal Saaremaal sündinud. Nii et kõigil kolmel on põhjust pretendeerida tema kui neilt pärit isiku pärast.

Bellingshauseni nime kandval purjekal on Antarktises praegu Andrese pojapoeg
Julius Tarand

Aga vaidlused olid. Igaüks kirjutas omal maal kusagil ajakirjas. Ning mina seal talvituse lõpupoole – kusagilt ikka võetakse kaasa neid materjale – lugesin neid ja tekkis niisugune tunne, et vist ei tasu ära väga agaralt sellest esimesest kohast rääkida.

Antarktika ilmad on juba niisugused, et kas sa näed, mida sa näed ja kui palju sa üldse seda jäämäge kuskil kaugemal silmad. Tuisk segab, valgus ja pimedus on läbisegi. Tavaliselt, kui jõutakse lähemale, siis jääd on vähem. Aga nüüd ongi tehtud ka niisugune ettepanek, et olgu igaühel oma [Antarktika avastaja] ja ei ole mõtet lõputult vaielda.

Kui käisite Antarktikas taas mullu veebruaris, kas mulje oli sama nagu enne või on need vahepealsed aastad kõik ära muutnud?

Kahjuks või õnneks on An­tark­tika poolsaar ja kogu lääne­poolne Antarktika, mis asub vastu Lõuna-Ameerikat, tublisti teistsugune kui Ida-Antarktika, millest see kirgas jääpilt meil algas.

See on niivõrd elurikas, et põhiline turism käibki seal praegu. Turismilaevad on üsna sellele kohandatud, et näidata neid loomakesi, kes seal elavad. Kui vaal kaugemalt hakkab lähenema laevale, siis läheb laeval väga rahutuks, kõik tormavad tekile, et pilti teha. Eks neid pilte on tehtud küll ja küll, aga kui sa ise teed, siis on vahvam.

Ja siis on neid hülgeid, kelle kohta öeldakse mereleopardid. Neid oli üllatavalt palju. Praegu Lääne-Antarktikas sulab kõik üsna kiiresti – isegi liiga kiiresti, arvavad teadlased. Ja seal ümberringi on väga palju väga pisikesi jäämägesid.

See leopard on umbes mehe pikkune, kui ta enda loivad sirgu ajab ja siis neid mahub üks-kaks selle pisikese, jäämäest säilinud pangakese otsa.

Nad on väga enesekindlad, ei karda kedagi, sest neil vaenlast pole sealkandis.

Järgmiseks tuiavad ringi pingviinid, aga nemad on olemas ka Ida-Antarktikas. Ja siis võib näha neid, kellele nüüd on pandud nimeks merikaru, aga enne olid nad kotikud. Ja merilõvid. Eks bioloogid armastavad neid ümber ristida tihtilugu.

Elurikkus on seal nii palju suurem kui idas. See on üks tähtis punkt ja kisub turismi sinna. Ida-Antarktikas on turiste ka väga palju raskem teenindada. Nendes jaamades ei ole selliseid linnakuid üles ehitatud. Ja kui on tugilaev, siis tihtipeale on seal vaja barjäärist üles-alla käia, mis on üpris ohtlik. Nii et turistide vedamine Ida-Antarktikasse on seotud suurte riskidega.

Manner on suur, täiesti erinevad kohad, ja kui palju aastaid on ka veel vahet, siis see ei saagi olla sama kogemus?

Ei saa jah. Üks geograaf rääkis mulle, mida ta õppinud on. Et Antarktikas on olemas Drake’i väin, aga meil on olemas Muhu väin. Drake’i väin on tuhat kilomeetrit pikk, ja nüüd kui mõelda Muhu väinale, millest kergesti jõuab üle ujuda, siis need asjad on võrreldamatud. Eesti keeles öelda “väin” selle Drake’i värgi kohta vist ei sobiks.

Selline suurusjärgu või mastaabi vahe?

Täpselt nii, ja kui tuhat kilomeetrit merd sõita, siis oled juba läbi loksutatud tihti nagunii. Kui tavaliselt kaks korda üritad üle sõita, siis üks kord saad tormi kindla peale. Ja seal on häda, et mitte ei pea enam süda pahaks minema, kui pikem reis on, sest see on juba olnud. Aga rullib voodis pea-jalad kokku ja sellises olukorras magada ei saa.

Tol ajal, kui te esimest korda Antarktikas olite, siis ju mingit turismi sinna ei olnudki?

Kälimees Enn Kreem oli seal Bellingshauseni jaamas, mis oli Nõukogude Liidu uus jaam ja just avatud. Tema jäi sinna talvituma ja siis tuli esimene Ameerika turismilaev. Mary Hemingway (kirjanik Ernest Hemingway neljas naine ja lesk – toim) oli inimene selles rühmas, kes kohe kõigile meelde jäi. Nad said näha neid hülgeid ja pingviine.

Antarktises ja õpingutest kogutud teadmisi ei hoidnud noor Tarand enda teada – 1977 telesaade.

Tema ja J. Martini juhitud lastesaated loodusest, ilmast ja asjade korrast olid väga populaarsed ja jõudsid igasse kodusse.

Kord on nüüd range, ega inimesest tohigi midagi maha jääda Antarktikasse.

See on nüüd ikkagi täiesti tubliks tehtud. Need matkajuhid on väga välja koolitatud.

Minul juhtus sedasi, et on kuuldeaparaat, pisike kökats kõrvas. Kui see ära kaob, siis ma olen niisugune poolsugune, naeratan küll ja kuulen, et inimesed räägivad mulle. Ma arvasin, et see kukkus kõps maha üht suurt päästevesti üle pea tõmmates.

Siis ma hakkasin sirgjooneliselt minema sinna, kus ma arvasin, et selle kaotasin. Aga tee läks läbi pingviinikoloonia serva. Ja hops, matkajuht tegi hirmsat häält, et ei tohi. Mina rahustasin, et ma lähen oma vidinat vaatama, mujalt ma ei leia.

Reegel on hea, et sina, inimene, ei tohi minna ligemale kui viis meetrit pingviinile, aga kui pingviin sinule tuleb juurde lähemale kui viis meetrit, siis on kõik okei. Siis ei pea kedagi karistama. See on vajalik selleks, et nende aastakümnete jooksul, kus seal Antarktikas talvitati, oli kord alguses üsna käest ära olnud.

Need võimsad jäälagendikud ja see kõik tekitab inimestel mulje, et siin küll miski asi otsa ei saa. Ja 50 aastat tagasi tõesti lohakus oli suur. Nüüd ütlevad tihedamad käijad, et natukene on kord käest ära ainult Hiina ja Vene jaamades. Mujal on täis kord majas.

Mulle näis, et nii Põhja-Jäämere ääres kui Antarktikas on bensiinitünnide tsivilisatsioon, sest nii kui bensiinitünn tühjaks saab, nii talle jalaga antakse ja siis ta veereb kõlinal alla mere äärde.

Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969

Ja kaasa ei tohi vist võtta sealt midagi? Isegi kivi ei tohi võtta.

See jäi mul proovimata, sest mul on paar kivi, mis sai siis toodud, kui neid reegleid ei olnud. Aga praegu mul ei tulnud seda pähegi, et niikuinii ei või.

No kivi ei söönud teil naabri kass ära ka.

Kivi ei söönud, aga muna lõi lõhki. Pingviinimuna.

Eks kass on kass, ei tema tea, et see muna kuidagi teistsugune või haruldane.

Kass vist on nii taiplik, et muna on muna ja siis tasub seda lõhki teha ja lakkuda. Ma kassi hingeelu nii palju ei tunne. Aga pingviinide topised on nagu rumal pool selles asjas. Need ei kuku ilusad välja, sest kõik me teame filmidest, kuidas nad tatsavad ja vahepeal kõhu peal suusatavad. See kõik on see, mis on pingviini karakter. Aga kui ta on topiseks tehtud, siis ta on lihtsalt üks tolmukott.

Te olete kliimat uurinud pikka aega. Praegu märkame, et Eestis on soojemad talved, kui meie nooruses olid. Kas seeläbi me näemegi muutuvat kliimat või see on mingi mööduv ja lühem muutus?

Antarktikat tõepoolest tuleb kiita inimkonnal selle eest, et kui meie selle paksu jää läbi puurime, mida praegu tehakse, siis võib-olla isegi saadakse üks miljon aastat kätte. Praegu on 800 000, see on ka väga palju. Aga kas see õnnestub, on küsitav, sellepärast et nii paksu jääsurve all alumine kiht sulab üles. See on rõhust, mitte temperatuurist.

Ja see on parim argument kõigile neile, kes ikka ei usu, et inimene saab ja võib kliimat mõjutada. Sul on 800 000 aastat ees, kui inimene oli juba olemas, aga Antarktikasse ta ei jõudnud minna veel. See on teadusele andnud tohutult hääd materjali just viimastel kümnenditel.

Kui mina seal olin, siis hakati esimest korda puurima. Aga toona ei taibatud, et mõnel pool liustik liigub nii, et tema sees on kiirem jõgi ja see painutas puur­augu kõveraks.

Kui nüüd rääkida meie pehmetest talvedest, siis on täpselt aastaarvuga võimalik öelda, millal see algas, kui need pehmed talved tulid. See on aasta 1988. Sellest peale Tallinna laht jäätub võib-olla pooltel aastatel ja natukeseks, lühikeseks ajaks. 1988 on esimene aasta, pärast seda tuleb seeria – iga teine või kolmas aasta.

Antarktikas jää samas nii palju ei sula, vaid idas isegi praegu on teadlased arvamusel, et jää kasvab pisut paksemaks.

Aga mida siis lähitulevik meile toob?

See on nüüd puurimise tagurpidine värk, et ega selle järgi tulevikku ikkagi ei ennusta. See on hiigla pikk ja tore rida ja 800 000 on ees, aga ikka ta muudab aeg-ajalt oma rütme. Ja see ei ole niisugune kellalöök, nagu Eesti inimesed arvavad. Et nagu meilgi oli: talv oli talv, suvi oli suvi. Aga vanad eestlased märkasid üht: parem on rääkida nii, et ainult suvi ja talv ongi, sest need üleminekud on nii segased.

Kas tasub optimistlik olla inimkonna tuleviku ja saatuse pärast, või läheb kõik hukka nagunii?

Andres Tarand: “Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast põlvkonda ja nii kurb see lahkumine ka pole, kui ikka järglasi on.

Muutused tulevad ja kustkohast nad kedagi pigistavad… Meie metsades on juba praegu sellest märke. Aga kui juhtub selline ime, et meid ei taba suured kriisid, siis on meil võimalus pääseda katastroofist.”

Kuula Andres Tarandi mõtteid sellest, kuidas Antarktika aitab meil mõista Planeediga toimuvat saadetes Kajalood ja Vikerhommik.

Pooliku juubeli jutu, mis aetud viis aastat tagasi leiab siit.

Aasta tagasi esitasime küsimuse, kas ilmalõpp saabub enne kui oodatud majanduskasvu kõrgused (igal aastal 3% tähendab 10 aastaga…)
Niisiis, “kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?”. Vähem on inimesi huvitanud küsimus “miks“? ERK aasta tagasi: Seega siis “millal?”

ärge muretsege Päikese pärast – hoopis inimesi on sellele planeedile saanud liiga palju

igal liigil on Maal eksisteerimise aeg. Inimene oskab seda lühendada

Ka ühe aastaga on näha tunduvaid muutusi Maa seisundis. Kas see veenab või paneb plaksutama?