Märkmeid Dr. Bernardino Ramazzini külaskäigust Paide Arvamusfestivalil 2019
Üles tähendatud Doktori õpilase ja mõttekaaslase Dr. Ragnar Viiru poolt
Paide arvamusfestival 2019 üllatas külastajaid ilmselt erineval viisil. Paljudele jäi aga silma Dr. Bernardino Ramazzini külaskäik. Auväärne 17-18. sajandi entusiast on tuntud, kui kutsehaiguste ravi ja profülaktika isa, st mees, kes hakkas rääkima mitte ravimisest vaid haiguste ja tööõnnetuste ennetusest. Seega on tegemist väga uue uurimissuunaga, kuigi see, et teatud haigused on otseselt seotud mingite ametitega ja tegevstega, oli teada juba varases Egiptuses ja Rooma riigis.
Ka 300 aastat tagasi oli igas linnas ja külas neid, kes istusid end haigeks kui kirjutades oma leiba teenisid. Nüüd istuvad nad sõrmi klõbistades igas majas ja toas, ka teed-, vett- ja õhkupidi kihutavates karpides, noored ja vanad, ikka end haigeks istudes. Nagu 300 aastat tagasi.
Kui palju lubatakse sinul istuda?
Head mõtted ei tule istudes, teadsid targad
Kas liigute piisavalt?
Noored tervisekaitsjad
Töö noortega on olnud auväärse doktori jaoks alati oluline – kui tema noorusajal oli oht, et raske töö võib rikkuda lapse tervise, siis nüüd võib seda veel kibedamat teha hea elu.
Tervist säästvast tasuta soovitusest – tõusta sageli istumast püsti – poleks keegi nende sajandite jooksul nagu kuulnudki.
Ramazzini
Doktor sai aga pettumusest üle, täitis Hippokratesele antud vannet ja jagas taaskord oma mõjusat nõuannet. Festivali päevadel rääkis auväärne lisaks ka parlamendi asespiikri Heli-Valdor Seederi, endise ministri Riina Sikkuti, ministrite Mailis Repsi ja Tanel Kiigega. Kõik nad pidasid heaks plaani algatada Eestiski tervist säästev istumast ülestõusmise aktsioon.
AF2019 tervise platsil peetud kogunemise ”Kuidas kaitsta inimese tervist tema enda eest?” käigus tehti ka ülestõusmise katsetus ning värske sotsiaalministri lõpulause kuulajatele koju kaasa oli, et koosolekutel ja konverentsidelgi sobib istumist ülestõusmistega kergendada.
Vaatamata auväärsele vanusele – 300+ aastat – hoiab Dr. Bernardino Ramazzini ennast heas vormis. Soovitab seda teistelegi.
Lastelt kuuldu pani doktori küll väga tänulikuna rõõmustama – selgub, et mõnes koolis on vanavanemate hea komme õpetajat püstitõusmisega tervitada ikka veel au sees.
Kahjuks jäi seekord kuulmata, mida arvab auväärne tohter ergonoomilistest laudadest ja toolidest, nt pallil istumistöö tegemisest ja muudest põnevatest lahendustest, mida tänane istuja katsetab. Loodame, et ta külastab meid jälle ning siis saame juba uurida nende võimalike lahenduste kohta.
Kui Sa tunned, et saad aidata kaasa selle idee arendamisse või istumisepideemia ohjamisse oma kodus, töögrupis, koolis, otsi sidet ja pidet meie kaudu. Doktor saadab meelsasti materjale oma teadustööst ja publikatsioonidest.
AF2019 tulevikutöö ala salvestised leiad siit. Dr. Viir jt Eesti Rooma Klubi arvajad vaid klõpsu kaugusel:
Arvo Sirendi ettekanne Eesti Rooma Klubis, 9. aprillil 2019
Arvo Sirendi
Olen alati alustanud mingis mõttes kas liiga vara või liiga hilja. Alustamine tulenes pigem ettevaatamatusest ja ohtude liiga vähesest märkamises. Mõnedki, kes üldse midagi n.ö endast suuremat on teinud või kes jätsid tegemata selle, on seda kahetsenud. Shaw: Kas võtad naise või ei võta – igal juhul kahetsed. XX sajandi Eesti põllumajanduse 5-köiteline lugu tuli kirjutada, sest see oli Maaliidus, ministeeriumis, toimetuse kolleegiumis, samuti sõprade, paljude põllumeeste ja kolleegidega läbi arutatud. Ise ka tahtsin seda teha. „Rahvavõimu manu, man ja mant“ – seda soovitas teha spiiker Toomas Savi. Wer schreibt, der bleibt – ütles prof Olev Saveli. Oleneb, mida kirjutada ja kuidas välja kukub.
Neist viiest köitest „Kaheharuline
inimaru ja mõtte hargnemine ehk binaarsed opositsioone ja muid dihhotoomiaid“,
millest me täna räägime, ei saa kokku panna tunni-ajalist kokkuvõtet. Teema on
lai. Küll aga võib teha mõned märkused ja eelistatult laenuna võõrast
tarkusest. Algul mõtlesin kirjutada paar raamatut kvintessentsist. Olemises on
määrava tähendusega olemus (essents). Essentsidest olulisim on kvintessents (quinta essentia – tõlkes: viies essents,
mis lisaks neljale maisele ürgelemendile – vesi, maa, õhk ja tuli – on
kosmiline, taevane element – eeter, ka kui hele tuliaine). Keskaegses
filosoofias oletati, et see on eriti peen element, mis määrab asjade olemuse,
põhituuma, mille kaotamisel iga asi lakkab olemast see, mis ta on
Inimese loomuses, olemises, essentsis on midagi taevalikku ja jumalikku, inimene kõlab ju uhkelt ja ülevalt. Kuid et inimeses on ka midagi põrgulikku ja kuratlikku, avalikku või varjatud, siis kõlab inimene aegajalt häbiväärselt ja alandavalt. Kõik kuriteod on inimese tehtud, enamus mõttetult, isegi ilma rahva- ja omakasuta.
Jõudu on kuulutatud ainsaks vooruseks, jõud oleks siis kõige õigustus, ilu ja võim. Ka armastus taandub siis võimutahteks ja rahuldatud vallutuseks ja, sammsammult saab sümpaatia antipaatiaks ja armastus vihkamiseks.
Näib, et kogu maailm ongi kahest poolest kokku pandud – positiivsest/negatiivsest, heast/kurjast, pimedast/valgest, tõest/valest, assimilatsioonist/dissimilatsioonist. See pole üksnes inimkonna probleem, See on pärand loomariigist, murra või lase end murda. Valeta ja peta. Mimikri, enda suureks kujutamine, värvi vahetamine keskkonda sulandumiseks. Ent looma- ja taimeriigis pole peale inimese kedagi, keda segaks kõlbeline, moraalne vastutus iseenda, teiste inimeste, looduse ja/või Looja ees.
Ent miks just kaheharuline, võib-olla siiski paljuharuline?
I.
Osa: Dihhotoomia loomus.
Olemine/mitteolemine, all/peal, enne/pärast,
olevikus/minevikus, siin/seal, mina/mittemina (teine), minu/mitteminu, minu
teine mina, meie/nemad. Egotsentrism kuni egoismini ja nartsissismini koos
patoloogiateni. Inimene/Jumal, kas inimese näo järgi või jumala näo järgi.
Keha/hing – hing ja vaim kui ainetu keha, sisu ilma aineta, taeva kingitus,
mille loomus on müstiline, müütiline. Maa/taevas. Tuli/vesi. Tõde/vale,
Sõda/rahu, Olla/mitte-olla Aru/arutus, Liikumine/Paigalseis. Tervik/osa, Püsivus/Muutus,
mõistus ja mõistusetus, Tees/antitees kuni sünteesini. Miski/eimiski – nende
filosoofiline suhe ja matemaatiline lahendus (Leibniz). Transtsendentsus/
transtsendentaalsus.
Näiteks – Araabia maailm oli eimiski. Selle sünnitas üleöö
idee, inimvaim, mille nimi oli Mohammad, kelle teadvusse usaldati taevalik
ilmutus. Sellest sündis kultuur, riik, maa Indiast Marokoni ja see on
laienenud.
Nihilism on totaalne skeptitsism, kõige eitamine, kõik-on-mõttetu ideoloogia. Sartre
järgi on ei-miski kui olematus, esitatud puuduva olemise pinnalt, veel
kasutamata potentsiaalne olematus on olemise olematus. Heideggeri järgi
olematus mitte pole, vaid seda eitatakse, see sünnib maailma negatsioonide
kaasabil. Samuti on Tillichi järgi olematus osa võimalikust olemisest kui
potentsiaalsusest, mis on veel tegelikkuses kasutamata. See on ka
eksistentsialismi ja essentsialismi hoiakute vastasseis ehk väljaulatuva ja
olemasoleva vastuolu.
Inimvaim, kurivaim, Püha Vaim, aja vaim, Tartu vaim,
absoluutne, objektiivne või subjektiivne vaim, maailma vaim, kambavaim. Ken
Wilber: Tõusev/laskuv vaimsus. Ruumiliselt paigutuselt parem/vasak, ülal/all,
ees/taga.
Düaadile lisandub või saab lisada siiski mõttelise viljaka
või viljatu kolmanda: lahendus, eikellegimaa, hall tsoon, kõhklus, leigus,
kompromiss, konsensus, sallivus, suhtelisus, ükskõiksus, mitteteadmine,
mitteteadatahtmine, valiku ehk alternatiivi puudumine, probleemi tühisuseks
kuulutamine, otsustamatus, lörts, pooltõde, poolvale. Estofiilia on esitatud
meil russofoobia modifikatsioonina, kuid räägitakse integratsioonist
assimilatsioonini, näiva vabanemiseni russofoobia tondist. Vabaduse/orjuse
vahele mahub inimkonna ajalugu. Tertium
non datur.De omnibus dubitandum. Subjektivistlik
kvietivism ja relativistlik konventsionalism. Disjunktiivne konjunktiiv „ kui“ ja näiteid.
Eenok Korneli raamat: „Kuldset keskteed ei ole“.
Kas siis dialektika või trialektika? Sisulist vastust mul
polnud.
Pascal: Tõstke
eesriie. Tehke, mis tahes, ikka tuleb kas uskuda, eitada või kahelda. Loomulik
teadmatus (tabula rasa) sündides
areneb õpetatud teadmatuseks kasvõi kogu maailma tarkuse omandamisel, sest
selgub või kujuneb arusaamine enda mitte-midagi teadmisest, sest teadmine on
vaid imeväike oaas teadmatuse hiigelkõrbes, sest iga üksik uus teadmine või
vastus avas igakord ukse kümnetele uutele vastuseta küsimustele.
Budism on kesktee leidmise õpetus. Kristluses on patt ületav
andestusega, kuid lõpp tähendab eshatoloogilist puhastustuld. Seda ei saa öelda
zoroastrismi kohta, kus maailm on algusest lõpuni kahene ja hävineb kahesuses
või selle kokkupõrkes.
Kalevipoeg: … ainult keskmised jõuavad koju.
Ovidius: Medio tutissimus tibi. Kesktee on sulle ohutum.
Heine: Kui maailm lõheneb kaheks, läheb lõhe läbi luuletaja südame.
Aristoteles: Ole oma tahte isand ja oma südametunnistuse ori.
(Südametunnistus eri keeltes). Mõõdukus.
Male on kokkulepitud reeglitega kahe vastasmängija koosmäng. Nagu muudki mängud.
Binarism: millel pole vastandit, seda pole olemas või on see määratlemata. Iga asi on mõistetav oma vastandi kaudu.
Sekkumine mittesekkumine isearengusse: Laozi ja Confucius, Voltaire ja Rousseau.
Teise poole, kas hinge või aine eitus või vastavalt primaarsus/sekundaarsus.
Riik/rahvas Demokraatia ja vastandite paljusus. Cramsci. Ajakirjanduse vabadus kui ühtede vabadus teiste piirangute arvel.
Suverääni vabadus (Regis
voluntas suprema lex). Mõtlemise vabadus. Vaimuruum on vabaduse ruum,
füüsiline ruum on paratamatuse ruum. Füüsilise ruumi vabaduse algpõhjus ja
lõpptulemus on ikka vaimuruumis. Pascali järgi on ajast ja ruumist kõrgemal
vaid tõde ja vabadus. „Kui ma vaatlen oma elu lühikest
aega, mille eelnev ja järgnev igavik endasse imeb, seda väikest ruumi, mida ma
täidan ja mis – nagu ma ise näen – mulle tundmatute ja mind mitte tundvate
ruumide laotusesse vajub, tuleb mul hirm peale ja ma imestan, et ma olen siin
ja mitte seal, sest ei ole mingit põhjust olla pigem siin kui seal. Ja miks
just praegu ja mitte kunagi enne.“
Ramayanas kirjutatakse: See maailm on
määratud igavesti kannatama vastaspaaride käes. Rahunemiseks ja õndsuseks on vaja tõusta inimloomuse vastanditest
kõrgemale metatasandile ja vajadus lahendamiseks kaob. Seni, kuni selleni pole
jõutud, jätkubki lootusetu kõikumine Scylla ja Charybdise vahel. Maailm pole kõlbeliselt suurem
inimestest, kes selles maailmas elavad.
Vastasseis reaalsuses on igavene, ent vaimus mõistuse
tekkimisest peale, kõigis aegades ja igas ruumis.
Maurice Merleau Ponty: Fenomenoloogiline (nähtuste
kirjeldamisele rajatud) maailm ei ole eelneva olemise eksplitseerimine
(seletamine), vaid olemise rajamine; filosoofia ei ole eelneva tõe peegeldus,
vaid, nagu kunstki, ühe tõe teostamine. Küsitakse, kuidas on see tõestus
võimalik ja kas ei leidu asjades juba enne eksisteerivat Mõistust. Kuid ainus
eelnevalt eksisteeriv Logos on maailm ise ja filosoofia, mis toob esile ta
avaldunud eksistentsi, ei alga iseenda võimalikkusega – ta on aktuaalne või
reaalne nagu maailmgi, mille osa ta on, ja ükski seletatav hüpotees ei ole
selgem kui see akt ise, mille kaudu me võtame käsile tolle lõpetamata maailma,
et püüda seda tervikuks muuta ja sellest mõtelda. Ratsionaalsus ei ole
probleem, selle taga pole midagi tundmatut, mille olemasolu me peaksime
ratsionaalsusest lähtuvalt kas deduktiivselt kindlaks määrama või induktiivselt
tõestama. (deduktsioon üldiselt üksikule, eelduste tõesuse korral on
järeldus tõene). Saladus võib olla, saladuse kaotamine mingi nn lahenduse abil
ei tule kõne allagi, sest saladus on eespool kõiki lahendusi.
Seaduspärasused (normid) ja kõrvalekalded. Eksitused
aistingu, taju, mõtlemise, mälu ja faasis, kuigi need on meie teadmise ainsaks
allikaks.
Blaise Pascal: Inimene on olend täis loomupärast
ekslikkust, mida suudab korvata ainult halastus. Miski ei näita talle tõde.
Kõik petab teda; vähe sellest, et tema kas tõeprintsiipi – mõistus ja meeled –
pole kumbki siirad, need petavad teineteist ka vastastikku. Meeled petavad
mõistust väära näitlikkusega; aga seesama vingerpuss, mille nad mõistusele
mängivad, tuleb neile omakorda tagasi: mõistus maksab neile kätte, Hingekired
viivad meeled segadusse ja tekitavad neis ekslikke muljeid. Mõlemad valetavad
ja petavad üksteise võidu.
Aberratsioon (ld aberratio)
kõrvalekalle, hälve, hälbimus.Deviatsioon
kui sünonüüm. Delusioon – taju häire. Aistingu ja taju hälbimine ja sellega
seotud probleem. Põhjuste avastamisega, eksperimentidega, mõtlemise, analüüsi
ja sünteesiga on püütud tõe jälile saada. Kas päris- või näivtõe jälile? Kord
ja korratus. Prigogine – juhuslikkus
või sattumuslikkus kaose jõudmisel bifurkatsioonipunkti. Bi+furca – haru, kahenemine, näiteks ka hingetoru või jõgede
harunemine.
Aberratsioone: astronoomias: taevakeha näiva asukoha muutumine taevalaotuses, tekib nt Maa tiirlemise tõttu Päikese ümber; füüsikas: optilises või elektronoptilises süsteemis tekkiva kujutise moonutus, kas ka virmalised.
Veel aberratsioone:
Kromaatiline: kujutise
ääred muutuvad vikerkaarevärviliseks (punane taevaäär päikese loojumisel, s.o
polükromaatilise valguse dispersioon läätsedel, prismadel. Teada on, et see,
mida silmad näevad või kõrvad kuulevad, keel maitseb, nina haistab jne – see
pole välismaailma tegelikkus, vaid aistivate organite looming, kusjuures taoline
kasulik loominguvõime on taeva kingitus või evolutsiooni saadus. Maailm on
värvitu, helitu, maitsetu, lõhnatu jne – need loob aistiv olend. Me ei saa
füüsiliste värvide või värvilahuste segamisega valget, sest iga üksik komponent
on tumedam kui valge. Teatakse, et subjekt allub objektile, sest objekt on,
subjekt pöördub tema poole. Objekt on aga ka taju puhul ühtlasi subjekti
looming, sest subjekt määrab tingimused, milles nähtuv talle nähtuv, olgu
subjekti võime empiiriline või transtsendentne, kusjuures transtsendentne
rakendus on empiirilise rakenduse seisukohalt võimatu või paradoksaalne ning
teostub ainult välise vägivalla puhul (Kant). Kant loetleb: tunnetusvõime,
ihavõime ning mõnu- ja norutunne. Ülevuse tunne on rohkem kui see, mida me
kujutlusjõuga haarata suudame (avamere üüratus, tormise mere vägevus,
tähistaeva ja kosmose hoomamatus).
Võimed – passiivne meelelisus ja kolm aktiivset võimet –
kujutlusjõud, aru ja mõistus.
Sfääriline: kujutise
ebateravuse (dispersiooni) tekkimine pindade moonutaval kokkupuutel, kiired ei
koondu kujutise tasandis ühte punkti, vaid moodustavad väikese ringikujulise
laigu;
Gnoseoloogiline
(fenomenoloogiline): Tunnetussüsteemi aistingulised, mõttelised ja
tajulised hälbed, hullumeelsus, unenäod, hallutsinatsioonid, sundmõtted,
hoiakud, eelarvamuste prevaleerimine, paranormaalne selgeltnägemine,
heitlikkus, fantoomvalud amputeeritud jäsemetes ehk fantoomjäse, mida
selgitatakse tõrjefenomeniga, mis jääb kinni oma püüdlustes jäsemest loobuda.
Isiksuslik aeg on ebameeldiva faktiga seotud, umbisikuline voolab vabalt edasi.
Möödunud olevik keeldub minevikuks saamast. Aberratsioon viitab sellele, et aju
saadab valuks formeeritud signaali sinna, kus ta peaks olema, kuigi seda kohta
pole mujal, kui aju enese poolt kujundatud (loodud) ruumis. Igasugune
ebameeldivus tahab aina kaas tulla ja sellest on raske vabaneda;
Geomeetriline: nt kooma
(asümmeetriline laiguke, mille suurus kasvab kauguse kasvades), astigmatism
(ellipsi puhul kahe keskpunkti teke ringi ühe keskpunkti asemel), pildivälja
kõverus ja distorsioon (kujutis on terav, kuid ei ole esemega sarnane);
Bioloogiline või geneetiline: liigi tavalisest kujust
tugevasti kõrvalekalduv vorm – kromosoomi struktuuri muutus, hetero kalduvus
homoseksualismile;
Eetiline:
obstsöönsuste kasutamine või sotsiaalsete käitumismustrite ignoreerimine;
Religioosne:
Pühadus ja selle teotus. Patt, lunastus ja piht; Jumala, absoluutide ja
religioossete rituaalide, pühitsetud isikute, elu, toidu, fundamentaalsete
põhimõtete jm pühadus, näiv kombekohane või päris;
Emotsionaalne: Kui
suur armastus konverteeritakse sama suureks vihkamiseks, alandus
konverteeritakse kättemaksuks objekti vahetusega või ilma vahetuseta. Ei ole
teada, kas sellega kaasneb fermentatiivne biokeemiline muutus organismis ja mis
saab rahuldusest eesmärgi muut(u)misega? Agape ja Erose vastandus;
Hermeneutiline,
semantiline, semiootiline või lingvistiline: sõna tähenduse päritolu ja
moodsa väljendusviisi või keelelise hälbimise teadlik või mitteteadlik
esitamine;
Poliitiline,
ideoloogiline: Näeb, kuuleb normaalselt, ent tunneb, kinnitab ja salvestab
mälus nii nagu vaja;
Näivloogilisusest või
mitteküllaldasest tõenäolisusesttulenev: Peirce nimetas parima
seletuseni jõudmist või tõendusmaterjali abil laiema seletuseni (explanation) jõudmist abduktsiooniks, Need võivad olla
ratsionaalsed loogilise positivismi aspektist. Ideed peavad olema selged ja
distinktsed (clear and instinct ideas). Neid
katsutakse looduslike katusseaduste alla ühendada. Näiteks Kepleri seadused on
dedutseeritavad Newtoni liikumisseadustest. Kas nad aga on piisavad. Mingi
konkreetse aktsidendi abil täpsustatud väidet ei ole lubatud üldiseks tõsta.
Pühaduse teotus või eitus
Püha pole mõningase ettekujutuse mõõdus jumala looming, elu,
inimese elu, tema töö ega töövili, leib ega leivakõrvane. Pühaduseks
materialistlikus pragmatistlikus (kasule ja tulemuslikkusele orienteeritud)
maailmas on kuld, raha, eraomand, millele peaks olema tagatud vaid puutumatus.
Eraomanik saab oma omandi orjaks, teenijaks, hoidjaks, hooldajaks. Ja seda on
alati vähe sedamööda, mida rikkam on omanik.
Valgustusaja üks valikutest: deism/ateism.
Voltaire – valgustuse sümbol „Zadig ehksaatus.“
Kristlikud doktriinid on ebausk ja kirik on vaimulike võimuihast rikutuna.
Kiriku aadressil hüüatus: Purustage
koletis! Ta toetas deistina loomulikku usku.
Rousseau lähtus fatalismi ja kasvatuse kõikvõimsusest.
Vabadus on vabatahtlik allumine arusaadavatele ja üldisest tahtest pärinevatele
seadustele. Positiivne ja negatiivne vabadus. Rousseau: „Emile“. Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja
sureb: kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa
tõsi olla, et kõik läheb hästi. Mida suurem on riigivõim, seda suurem on
üksikisiku õiguste ja vabaduste kaitse. Kui riigivõim kuulub rahvale, siis on
see piiramatu.See on etatism.
Hilisem Mussolini: Kõik riigi eest, mitte midagi
väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu. Vrdl: Cramski “Vangla
vihikud“.
Parun Charles Louis Montesquieu – valgustatud aristokraat „Seaduste vaim“. Ta tahtis taastada
Prantsusmaal enne absolutismi valitsenud süsteemi võimude lahususe doktriiniga
tõhustatuna ja põhjendatuna. Kuid siis said võimule ja ajalukku valgust
mittekannatavate tegudega Robespierre, Danton, Saint-Just, Westermann jt.
Kant: Valgustus on vabanemine omasüülisest alaealisusest ja
vastutuse võtmine.
Kuigi Makedoonia Aleksander suri 32-aastaselt, pälvis ta
nimetuse Suur või araablaste
hinnangul Kakssarv, kui võimukandja
Ida ja Lääne üle. Ta vallutas Früügia (n.ö Gordioni mõõgahoobiga), samuti
Babüloonia, Egiptuse, Pärsia ja tüki Indiatki, Babüloonias sai tal selgeks, et
Aristotelese kogu õpetus pole kõigis aspektides õige, on osalt pigem vale,
näiteks see, et väljaspool Balkanit valitsevad inimeste maailma vaid metslased,
barbarid ja kultuuritus. Indias sai ta selgeks, et vallutused on mõttetud,
ainus tagajärg on kahju, et vaid makedoonlasi jääb vallutuste tagajärjel aina
vähemaks. Ta pidi ise otsustama. Ema aga käsutas järjepidevalt teda ahistavate
arlekiinlike juhtnööridega, Aleksandrile jäi mulje, et tal ikka veel üürivõlg
nabaväädiga aheldatud sundüürnikuna 9-kuulise aja eest emaüsas. Isa aga pidas
kahjulikuks ajaraiskamiseks tema muusika-armastust ja flöödimängu õppimist,
sest tulevase riigi- ja väejuhi amet nõuab hoopiski muud.
Pascal: Me pole vooruslikud mitte omaenese jõul, vaid kahe
vastandliku pahe tasakaalustava jõu tõttu – võtke üks pahe ära ja me langeme
teise.
II.
Osa: vastandite laiumine valdkonniti, ruumis, kõikjal
inimtegevuses ja eksistentsis.
Vastuolu laheneb hetketi ja taastub sajanditeks, kuigi ta
võib olla varjul. See on inimese ja keskkonna vastasseis ja nõudlus tasakaalu
järele.
Tungisaatus Freudi järgi:
vastandiks
muutumine,
pöördumine iseenese vastu,
väljatõrjumine ja
sublimeerimine.
Tungid on peale seksuaal- ja enesesäilitamise tungi veel
elu-, surma-, mängu-, hävitus-, seltsivus-, nälja-, janu- jt, millest osa on
instinktiivsed.
Inimene kui kõigi asjade mõõt (homomensura) või mõõdupuu valija. Protagoras: Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on olemas, ja
mitte-olevaile, et neid pole olemas.
Küllap on see liialdus, sest tänapäeval on asju, mida ei saa edukalt mõõta
küünra, vaksa või jalaga. Ambitsioonikas on mõõta koguilma oma imeväikese
olemusega, mis on pigem mõõdetava või taustaga võrreldes mitteolemine.
Plinius Vanem „Nagu võiks midagi mõõta
see, kes iseenda mõõtu ei tea. Puudub
inimese etalon. Inimene ei suuda ennastki mõõta. I/Q, mida võidakse imetleda,
kuid ei kellelegi andestata tema tarkust ja vaimulendu. Näiteid: aaria rass,
hutud/tutsid, neegrid/valged, kurjategijate pealuu granioloogilised määramised.
Mõte on mõõdetav, kui leitakse mõõdupuu. Võrdle, mõõda end
teistega.
Bertrand Russell: Inimesed pole
erapooletud ja nad suudavad kokku leppida vaid selles, millest nad ei ole
huvitatud. Isegi tõde on defineerimatu ja mittemõõdetav.
Kierkegaard kirjutas töö „Emb-kumb“. Inimene elab esteetilises faasis rahulduses ja
naudingutes, siis hiilib sisse peidetud meeleheide. Järgneb eetiline faas,
allumine vabatahtlikult üldistele universaalsetele normidele. Sellele järgneb
religioosne faas, mil inimene tajub pattu, mis vajab lunastust ja usaldust
Kõigekõrgema vastu.
Karl Popper:
Ükski raamat ei saa ealeski valmis. Selle kallal
töötades saame teada just piisavalt selleks, et see osutuks ebaküpseks just
selsamal hetkel, mil selle juurest eemale astume. Aga astuma peame. Nagu Kihnu Virve: kallas
siin ja kallas seal, aga sõudma ma pean. Aga meie liik on Homo sapiens + sapiens.
Minevikku ja ajalugu võrreldavalt mõõta ei saa, sest nad on
pigem erinevad kui sarnased, minevikust ajalukku on rohkemgi välja jäetud
võrreldes sellega, mis on sellele on lisatud, mistõttu nad on nagu ühismõõduta
suurused.
Hando Runnel:
Mõtelda on mõnus. Mõtelda on kahelda kõiges. Elav
mõte on hing, uskumine on udu. Ainult udu on kindel. Ainult kahtlus on
kindlamgi veel.
Toomas Paul on kirjutanud, et me elame tänapäeval
post-ajastus: postkristlikus, postkommunistlikus, postindustriaalses,
poststrukturalistlikus, posthumanistlikus, postmodernistlikus.
Apollooniline inimvaim tahab tulevikku teada, faustiline
inimvaim tahab tulevikku luua. Cioran: Pahedes on kergem edasi jõuda kui
voorustes. Pahed aitavad üksteist, kadedad voorused sõdivad üksteisega ja
tühistavad üksteist vastastikku.
J. W. Goethe Mefistofeles: Ma olen kõik eitav vaim, sest
kõik, mis sünnib iga tund on otsast peale äpardund, ja jäägu parem sündimatuks.
Seepärast kõik, mis paheks, patuks või hävinguks peab inimhing on minu õige
eluring.
Inimene on ime, on
mõistatus. Tema uskumatu sarnasus loomariigi teiste elukatega on veel
suurem mõistatus.Millises keeles
antakse edasi pärilikkus info ja uskumatu kui töökindel on see sfääris, kus
pole mingit teadmust. Simpansi ja inimese erinevus eri andmetel 0,6 või 1,3%.
Dalai-laama: temalt küsiti, mis paneb teda enim imestama.
Vastus: Inimene. Algul ohverdab ta tervise, et teenida raha, Siis
kulutab ta selle raha tervise taastamiseks. Kõige selle juures ta muretseb aina
tuleviku pärast, suutmata kunagi nautida käesolevat hetke. Ta ei ela ega ole
olevikus ega tulevikus. Ta elab, nagu ta kunagi ei sureks, surres aga kahetseb,
et ta ei elanud. Edasi.
Kogemus õpetab inimest. Aga kas ta tahab õppida? Kogemus on minevikuline, ent
sellele on tähendus ka tuleviku huvides. Kogemus
on väärtus, mida ei saa müüa, rentida, välja laenata ega võõra kogemuse vastu
vahetada (Vooglaid).
Maaline eluviis ja maakultuur. Talupoja tarkus.
III.
Osa: Religioon.
Seda alustati juba varasemateski osades.
Max Scheler (1928): Meil on teaduslik,
filosoofiline ja teoloogiline antropoloogia, mis üksteisest midagi ei tea.
Seetõttu puudub meil selge ja konsistentne inimese idee. Üha kasvav hulk
eriteadusi, mis kõik inimese uurimisega tegelevad, on inimesemõistet pigem
ähmastanud, kui aidanud kaasa selle selginemisele.
Jumal on peidetud, salajane, tema teod on väljapool
arvustust. Inimese loomust näitab tema suhtumine loomadesse. Mitte üksi elu
andmine, vaid ka eluga riskimine tõstab inimese loomariigist kõrgemale.
Iga usk nõuab pühendumist sellele ainsale kogu teadvustatud
elu vältel. Sama kehtib teaduse kohta. Lihtsam on tunnistada, et usk ja teadus
täiendavad teineteist ja nende tegevuse sfäärid on erinevad.
Jätan religiooni käsitlemise siinkohal vahele.
IV.
Osa: Õigus
ja kohus.
Õiguse korüfeed (Dworkin, Hart, Rawls, Hattenhauer jt) on
enamasti idealistid ja utopistid. Mulle tundub, et minule lubatud jutustamise
aeg saab ilma selletagi mööda. Kui aega on, siis püüdsin end häälestada Gilles
Deleuze ja Doris Kareva öeldu vahele ja mõjusfääri.
Deleuze: „Mingi raamatu nõrkused käivad tihtipeale paaris
tühjade taotlustega, mida pole suudetud täide viia. Selles mõttes ilmutab
taotluse väljaütlemine reaalset tagasihoidlikkust ideaalse raamatu suhtes.
Tihti öeldakse, et eessõnu tuleb lugeda viimasena. Ja ümberpöördult, kokkuvõtet
tuleb lugeda esimesena; meie raamatu puhul on nõnda, et kokkuvõtte lugemine
võiks ülejäänu tarbetuks muuta
Millest siis veel kirjutada, kui mitte sellest, mida sa ei
tea või tead kehvasti’? Paratamatult on sul enda arvates just selle kohta
midagi öelda, Kirjutatakse just oma teadmiste piiril, sel äärmisel piiril, mis
lahutab meie teadmist ja meie teadmatust ja toob ühe teise sisse. Ainult
sellisel viisil jõutakse kirjutamiseni. Hakata täitma oma lünki oma teadmistes
tähendab lükata kirjutamine edasi homsele või pigem muuta ta üldse võimatuks…
Me oleme rääkinud teadusest viisil, mille puhul me väga hästi tunneme, et see
ei ole teaduslik.“
See on eneseõigustus.
Doris Kareva „Vari ja viiv“:
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Oleviku käsi hoiab peos
minevikku mitmeharulist,
valgust valitseb,
mis on veel eos.
Taevas kaitse poolearulist.“
See on hoiatus.
V.
Osa: Eksistentsialism.
See on üldnimetus mitmesugustele lõdvalt seotud
filosoofiatele, milles on põhirõhk asetatud mitmeid sotsiaalvaldkonna ühis- ja
üldteemasid (indiviid, valikukogemus, ratsionaalne maailmamõistmise võimatus,
millest sugeneb inimese ellu hirm ja
absurditunne. See viitab põhiliselt emotsionaalsele häälestatusele või
meeleolule, vähem deduktiivselt seotud teesidele. Algatajaks peetakse
Kierkegaardi, kuid see tõusis Euroopas haripunkti Teise maailmasõja järgse
masendusega. Eksistentsialistid eitavad, et maailm on suletud, sidus ja
arusaadav süsteem, kus selle puudumine ja sattumuslikkus sünnitab meeleheite
või on selle põhjuseks. Eksistentsialism ei saa kindlaid juuri alla ajada.
Eksistentsialismi sisu on varieeruv:
Heideggeril teiseneb see skolastiliseks
ontoloogiaks,
Sartre`il valiku- ja pingemomentide
dramaatiliseks käsitluseks;
Teoloogidel (Barth, Tillich, Baltman) saab see
vahendiks, mille abil taasavastada inimese ja Jumala suhet.
Eksistentsialismi põhikriteeriumiks on oletus, et inimese
loomus ja valikuruum ei ole ette määratud, vaid ta on alati vaba üha uuesti
valima ja end üha uuesti teistsuguse inimesena looma, (kui seadus ei otsusta
teisiti).
Heideggeri ja Husserli vastandus iseenese olemine /olemine
iseenda jaoks (being in-itself/being
for-itself, In-sich-Sein/Für sich-Sein) sai Sartre´i töös Olemine ja eimiski täpsustuse. Olemise
iseenda jaoks (pour-soi) arvas ta
teadvuse olemisviisiks tema aktiivsuses ja eesmärgipärasuses, kusjuures olemine
iseeneses (en-soi) on harilike asjade
eneseküllane, konarlik ja sattumuslik olemine. Kant eristas tegijakesksel
olemisel vabaduse vaatenurka, mis asjade maailmas puudub.
A. O. Lovejoy konstrueeris Olemise suure ahela alates algsetest asjadest kuni elusate asjade,
inimese, inglite ja Jumalani. Ka Ken Wilber
Sedasama ka Urantia 196 kirja, s.o 16 köidet.
Carl Gustav Jung „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse
taevas.“ Vagabund, 1995.
Kant kirjutas raamatu Igavesele rahule, Zum ewigen Frieden.
Minust on saanud patsifist ja tsivilist, mitte üksnes
vanadusest. Ma olen рядовой необученный. See pole just kõrge militaarne kraad.
Üheaastavabatahtlik Marek ütles, et kui tühine on üks leitnant Dub maailmaruumi
kosmilise ülevuse kõrval.
Hobbes: „Bellum omnies
contra omnes“ iseloomustab inimese loodusseisundit, milles inimese elu on „jõle, üksildane, elajalik ja lühike.“ Muidugi
on palju eri ja diametraalselt vastandlikke seisukohti ka selles asjus.
Zarathustra ütles sõjameestele: Armastage rahu kui abinõu
uutele sõdadele. Ja lühikest rahu enam kui pikka. Teile ma ei soovita töötada,
vaid võidelda. Teile ma ei soovi rahu, vaid võitu. /…/ Hää sõda on see, mis
pühitseb iga asja. Sõda ja julgus on teinud enam suuri asju kui ligimesearmastus.
/…/ Mees tuleb kasvatada sõjale, naine sõjamehe kosutajaks: kõik muu on
rumalus.“ Miks ma selle üles kirjutasin? Minu jaoks ongi see suurim rumalus 100
aastane sõda, mis kestis üle saja aasta. Rooside sõda ja rooside revolutsioon
jmt.
Inimene ja tema
mõtlemine jäigi mõistatuseks, mida küll saab käsitleda kaheharulise
mõtlemise positsioonilt, kuid see nõuab teatud täpsustusi ja piiritlemisi
valitud terminoloogia defineerimise vallas, millest mõned seisukohad on
alljärgnevad.
Noumen ehk noumenon on objekt, asi, sündmus, fakt iseeneses
vähemalt Kanti metafüüsika kohaselt.
Fenomen on noumenoni binaarne vastand – see, mida me
tunnetame ja tajume, mis meie kogemuses nähtub, ilmneb või avaldub.
Fenomenalismi kui tunnetusteoreetilise õpetuse järgi on võimalik tunnetada ja
tajuda vaid fenomene kui nähtumusi ja tajumisi. Me paneme noumenonile nime ehk
nomeni ja definitsiooni, tähenduse ja sisu. Objektid aga jäävad alati
mõttelisteks konstruktsioonideks kui aistingute või tajude kogumid, mis ei
eksisteeri objektiivselt.
Seda vaimusündmust nimetataks nüüd epifenomeniks, sest Descartese järgi olnuks see põhjustatud küll
füüsilises maailmas toimunud sündmuste (fenomenide) poolt, kuid need ei saa
teiste reaalsete füüsiliste sündmuste ehk fenomenide põhjuseks. Igatahes
vahetult mitte, kuid läbi vaimu poolt sünnitatud epifenomenide kaudu võivad
need luua mingite uute nähtumuste ehk fenomenide (kr phainomenon – ilmuv) või teistsuguse fenomenaalsuse alguse, mis ei
pruugi olla iseloomustatav fenomenaalsuse (harukordsuse jne) tavamõistega. Mõni
ime, kui siis rahvus või sugu jmt on vaid sotsiaalsed konstruktsioonid, mis on
kokku pandud üksikisikute peades ja sotsiaalsete üksuste poolt omaks võetud
(tunnustatud) ning objektiivselt ei eksisteeri. Kanti järgi kirjeldab
fenomenoloogia teadvust ja kogemust selle intentsionaalset (kavatsuslikku,
tahte akti loomuse) sisu arvestamata. Hegel kirjutas „Vaimu fenomenoloogia“, kus fenomenoloogia tähendas ajaloolist
käsitlust eneseteadvuse evolutsioonist, mis areneb algelisest meelekogemusest
täielikult ratsionaalse, vaba ja teadmisi andva mõtlemiseni. Husserli järgi
saab selle mõiste abil ühendada keha ja vaimu traditsionaalset dualismi.
Merleau-Ponty kirjutas „Taju
fenomenoloogia“, milles ta võttis arvesse maailma sisaldumist kogemuses.
Teoreetiliselt ei saa teadvusel
olla mingeid piire, sest ta võib laieneda piiritult. Empiiriliselt jõuab ta oma
piirile, kui ta kohtub tundmatuga – sellega, mis pole seotud minaga kui
teadvuse välja keskusega. Tundmatud on asjad, 1. mida saab meeleorganitega
aistida – tundmatu välisilm ja 2. sisemised asjad, mida saab tajuda – tundmatu
siseilm ehk alateadvus (unconscious, Unbewusste, teadvustamatus,
mitteteadvus). Kõik, mida ma tean, kuid
hetkel ei mõtle, kõik, mida olen teadnud, aga nüüd unustanud, kõik, mida mu
meeleorganid aistivad, kuid mu teadvus ei registreeri, kõik, mida ma tahtmatult
ja sellele tähelepanu pööramata, ühesõnaga teadvustamatult tunnen, mõtlen,
mäletan, tahan ja teen, kõik tulevased asjas, mis minus valmivad ja alles
hiljem teadvusse tõusevad – kõik see on alateadvuse sisu. Ka kõik ebameeldivad
kujutlused ja muljed, kuuluvad individuaalsesse alateadvusesse, ka päritud
instinktid, impulsid, mis sunnivad tegutsema ilma teadliku motiivita. Ka kollektiivne
alateadvus, mis on sügavam ja hämaram, kehastuvad mateerias ehk keemilistes
ainetes universaalsena. Aju töötleb pidevalt ka infot, millest me pole
teadlikud või mis võib vajada teadvustamist ja mälus salvetatu äratamist.
Miski, mida me ei tea, mis see on.
INIMENE. Anima on
alateadvuses esinev naiselik
personifikatsioon, projitseerib spontaansetesse tunnetesse ja hoiakutesse,
haardub meelsasti sellesse, mis on naises alateadlikku, tühja, frigiidset,
abitut, suhtlemisvõimetut, pimedat, kahemõttelist.
Animus – mehelik,
mis kannab endas ka teatud naise kuju ja mehe mõistust mõjutavaid spontaanseid
tundeid, projitseerib vaimsetesse autoriteetidesse. Persona esindab
Mina-teadvuse ja välismaailma objektide vahelist kihti ning on sillaks maailma.
Mehe anima püüab ühendada, naise animus lahutada. See on terav vastandav
kontrast. (Kaja Kallas käitus sadistina, kuid Jüri Ratas polnud valmis olema
masohhist.)
Anima on arhetüüp, sest elu tuleb mehesse anima kaudu, ehkki
ta ise arvab, et mõistuse kaudu. Naisesse tuleb elu animuse kaudu, ehkki ta ise
võib arvata, et te ma tundemmailma kaudu.
Arhetüüp on müütiliste
kinnismotiivide ja alateadlike eelvormide kogumik fantaasiates, unenägudes,
illusioonides, hallutsinatsioonides. Arhetüüp on transtsendentaalne, teda ei
saa tunnetada, see on psühhoid. Psühhoid – kvaasipsüühiline.
Hinge (psüühe,
vaimu, liikumapaneva printsiibi) ruumitu maailm sisaldab endas kõigi imetluse
ja aukartuse piltide rikkust. Minu teadvus on nagu silm, mis haarab endasse
suurimadki ruumid, aga minu psüühiline mittemina on see, mis täidab need ruumid
mitteruumiliselt. Need kujud pole kahvatud varjud, vaid võimsad psüühilised
faktorid, mida me võime mõista küll valesti. kuid ei suuda neilt võtta ka nende
jõudu ka siis, kui me neid eitaksime. Tähistaevast tajume keha vahendusel, kuid
sisemaailma jõuame hinge vahendusel.
Individuatsioon
on protsess, mille käigus inimesest saab inimesest indiviid, eriline jagamatu
ühik või tervik. See on iseendaks
saamine. See pole ego enesest teadlikuks saamine Individuatsioon ei lülita
inimest maailmast välja, vaid temasse sisse. Jumala ja hinge omavaheline side
välistab automaatselt hinge alahindamise võimaluse. Jumalapilti võib pidada ise
peegeldiseks – Imago Dei on kiriku
arvates sisestatud inimhinge.
Ego – mõtlev ja
aktiivne mina, tegude allikas ja kogemusi organiseeri subjekt. Kantil
empiiriline mina ehk eneseteadlik mina ja puhas mina, mida ei saa tunnetada.
Freudil on ego teadvusega mina, mis täidab ebastabiilset keskpaika Id´i (Miski)
kahtlaste nõudmiste ja ülimina (Superego)
represseeriva toime vahel. Mina-Ideaal. Miski on inimese irratsionaalse
psüühilise energia reservuaar, millest pärinevad kaks peamist tungi – surmatung
(Thanatos) ja elutung (Eros). Descartes´i järgi: keha ja vaim on kaks omaette
substantsi, mina on vaid juhtumusi seotud mingi konkreetse kehaga, kuid ta võib
eksisteerida ka omaette. Mina on teadlik ainult oma mõtetest ning võimeline
iseseisvalt eksisteerima, meie olemuslik identsus.
Ise (šelf)sisaldab endas palju rohkem ja on
palju laiem mõiste ning ta sisaldab ka alateadvuse asju, kui mina (ego). Ise ei
ole ainult keskpunkt, vaid kogu ring. Ise on meie elu eesmärk, kõige täiuslikum
väljendus sellest saatusekombinatsioonist, mida me nimetame indiviidiks. Ise on
tabamatu mina, mis kaob, kui me püüame teda introspekteerida. Kas me jääme
iseendaks, meie mentaalse subjekti samasuse näol kõigis muutuvates oludes ja
ahvatlustes? Locke järgi on oluline teadvuse ühtsus koos minevikutegude
mälestustega. Vastandatud empiristide sensualistlikule atomismile rõhutas Kant
organiseerivat printsiipi, mis on teadvuse ühtsuse taustaks sootsiumis, ajas ja
ruumis.
Persona – algselt
mask. Kohanemissüsteem maailmaga
suhtlemisel. Persona on see, mida inimene tegelikult ei ole, aga kelleks ta
iseennast, ja teised teda peavad. Mõnikord pole kausaalset seost, vaid
samaaegsus, sünkroonsus.
Kosmoses sündinust sünnib samal ajal ka pilt meie sees, saab
meile teatavaks, Meie teadvus ei loo
end ise, purskudes tundmatuist sügavikest. Ta ärkab lapsepõlves aste-astmelt ja
läbi elu ärkab une teadvustamata olukorrast. See on nagu laps, kes iga päev
sünnib alateadvuse ürgsest emaüsast.
Uni on hinge
sisimas ja intiimseimas asuv väike uks, mis avaneb kosmilisse algöösse, sest
psüühika oli olemas kaua enne Mina-teadvuse teket ja jääb alati olema kaugemal,
kui ükski Mina-teadvus võib iial ulatuda. Unenägu voolab välja Mina-teadvuse
kõikeühendavast allikast, mis on lapselik, groteskne ja moraalitu. Nad ei peta,
ei valeta, ei võltsi ega ilusta, vaid esitavad naiivselt selle, mis nad on ja
mida tähendavas. Nad ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei
mõista.
Vari on isiksuse alam
osa, kõikide nende isiklike ja kollektiivsete elementide summa, mis ei sobi
teadlikult valitud eluhoiakuga ja mida ei saa realiseerida. Kõik need elemendid
ühinevad alateadvuses autonoomseks „osaisiksuseks“
oma vastukäivate tendentsidega. Vari on teadvuse suhtes kompensatoorne,
negatiivne või positiivne. Unenäotegelasena on vari sama sugupoolt kui
unenägija. Vari on peidetud, tõrjutud, tihti alaväärtustatud ja süüd tundev
isiksus, kelle äärmised harud ulatuvad meie loomadest esivanemate riiki. Temas
sisaldub alateadvuse kogu ajalooline aspekt. Vari ei koosne üksnes põlatavatest
tendentsidest, vaid temas leidub ka häid kvaliteete, normaalseid instinkte,
eesmärgipäraseid reaktsioone, realistlikke tähelepanekuid, loomingulisi
impulsse jne.
Kvaalid tuntavad
ehk fenomenaalsed kogemusega seostatavad kvaliteedid, nagu valutunne, heli
kuulmine, värvi nägemine. Wittgensteini privaatkeele argumentide järgi
tunnetatakse kvaale kõigepealt, välismaailma asjade omadusi tunnetatakse
kaudselt kvaalide kaudu. Ei saa tunnetada teiste olendite kvaale. Kõdi on
kvaal, mille polevat sisu ja see ei kanna informatsioonikoormat. Mõned arvasid,
et kõdi on kaitsereaktsioon enneaegse seksuaalse lähenemis vastu. Naer on
samuti vastuoluline, kuigi tal võiks olla põhjuseid palju enam. Ja sellel pole
mitte üksnes sotsiaalne funktsioon. Mis on selle asemel loomadel? Need on vastanditeks
taandatavad ja peituvad üksikuna võetult igas endast mõtlevas inimeses
teadvustatult või teadvustamata.
Aisting väljendub nominalismis – tähendus (sens) taandub
ähmasena sarnasusele vastandtähendudele (contra-sens) või külgnevuse alusel
tähendusetusele (non-sens). See ei tulene assotsiatsioonist, vaid on
eelduslikult olemas kõigis assotsiatsioonides, olgu kohaloleva koosvaate
(synopsis) või vanade kogemuste mälu meenutamisega. Kõik ühineb tajus
konfiguratsiooniks ja igaühel küll isemoodi, kuid teatud määral sarnaselt, sest
kogemused ja mälu, asjad ja objektid, muljed ja soovid sisaldavad sarnasust.
Värvid, vormid, liikumine, varjud ja valgus, taust ja figuur kuni illusioonini.
Kõik on võimalik tekstina kujutada, jõuda nominalismist empirismini
Soome Parlamendi Tulevikukomisjon avaldas 2018. a. kevadel pea 500 leheküljelise aruande „Soome sada uut võimalust 2018-2037, ühiskonnakorraldust muutvad radikaalsed tehnoloogiad“. Selles aruande koostamise käigus on uuritud teadusartiklites esitatud lahendusi ja nende rakendamist ettevõtluses ning hinnatud IV tööstusrevolutsioonist tulenevaid mõjusid ühiskondlikele arengutele ja riiklikule organisatsioonile.
Kuna see aruanne on juba teistkordne ning antud teemaga on Soomes töötatud juba neli aastat, siis tasuks meie riigiametnikel võtta see aluseks, millelt edasi liikuda, mitte hakata looma oma versiooni.
Teine lähtepunkt tulevikunägemuse loomisel peaks olema Rooma Klubile aluse pannud raamat „Kasvu piirid“, mis ennustas inimeste eluks vajalike ressursside (elav muld, joogivesi ja energia) kahanemist ja saaste suurenemist mahuni, mis põhjustab 80 aastase majanduslanguse ja inimkonna kahanemise praeguselt 7 miljardilt 2-le miljardile. Kui algupärases, 1987. aastal ilmunud versioonis ja selle hiljem korrigeeritud väljaannetes ennustati dramaatiliste protsesside algust aastatele 2020-2025 (seega juba järgmisel aastal!), siis viimaste hinnangute järgi oleme saanud kümmekond aastat ajalisa. Samas tuleb nentida, et kirjeldatud keskkonnamuutused ja saastemäärade kasv vastab esitatud ennustusele ning see omakorda kahandab toimetulekuvõimalusi ehk kirjeldatud protsessid on juba alanud.
Kolmas valdkond, mida tuleks arvestada Eesti tulevikunägemuse koostamisel on inimühiskonna enda radikaalne muutumine, mis väljendub religioossete organisatsioonide ja poliitiliste parteide liikmeskonna vähenemises ning nooremate põlvkondade soovimatuses teha palgatööd ja pidada elu mõtteks tarbimist. Siia võiks lisada veel meie majanduse aluseks oleva rahasüsteemi kriisi, mis väljendub ühelt poolt kapitali kontsentreerumises 1% elanikkonna valdusse ning teiselt poolt faktides, et
2008. aasta finantskriisi järel on emiteeritud
raha ja võlakirjade tõttu on ¾ nendest katteta (vt näiteks FED’i
või EKPbilanssi).
Kokkuvõttes jääb mõistatuseks, miks Eesti tahab piirduda vaid 15 aastase tulevikunägemusega ning ei võta ette ambitsioonikamat, näiteks 30 aastast tulevikunägemust? Ning miks ei üritata selle koostamisel leida nägemust, kuidas meie rahvas ja riik suudaks lahendada eelpool kirjeldatud muutustest tulenevaid probleeme.
Mida peaksime arvestama
Kõige rohkem mõjutab Eesti arengut kliima soojenemine ja
demograafiline muutus.
Elusolendi tunnuseks on teatud püsiv seisund ja võime reageerida muutustele nii, et elutegevus saaks jätkuda. Kui biotoobis hakkab üks liik ebanormaalset paljunema, siis kahjustab see teiste selliste toimetulekut ja paneb ohtu organismi kui terviku eksistentsi. Kui planeet Maa on elav organism (Gaia hüpotees), siis võib inimeste arvu plahvatuslikku kasvu ja sellest põhjustatud väljasuremiste lainet (antropotseen) nimetada haigusseisundiks, mis ilmneb palavikus ehk planeedi temperatuuri tõusuna. Samas võib temperatuuri tõusule leida ka teisi seletusi, mis ei sõltu üldse inimtegevusest ning johtuvad hoopiski kosmilistest nähtustest. Nii ilmneb Antarktikas, uurimisjaamas Vostok puuritud jääsüdamikust, et nii sellised temperatuuri ja CO2 tõusud on kordunud umbes 100 000 aastase intervalliga vähemalt neli korda. Lisaks on Päikesesüsteem liikunud „kohalikku mulli“, mis on täidetud hõreda kuid kuuma (7000K) gaasiga. Kui aga temperatuuri tõusu on põhjustanud siiski inimesed, siis peaksime mõtlema mida saame teha meie antud probleemi lahendamiseks.
Eesti reaalsus on hoopiski see, et meie rahvaarv kahaneb, mis ühelt poolt ohustab keele ja kultuuri püsimist ning teiselt poolt tekitab raskusi pensionimaksete finantseerimisel ning vanurite heaolu tagamisel. Kui siinkohal märkida veel, et Rootsi vanadekodus peab iga vanuri kohta olema üks hooldaja (kuipalju peab neid Eestis olema?), siis võib igaüks hinnata milline on meie arenguperspektiiv ning kuidas tema selle lahendab. Isiklikult arvan – selleks, et vältida vanaduspõlves abitu oleku seisundit, peaks hakkama Eestis pakkuma abistatud enesetapu võimalust. Nii saaks vältida teiste inimeste traumeerimist (rongi ette hüppajad) ja varade hävitamist (autode laupkokkupõrked).
Revolutsioon. Jälle
Globaalsete muutuste kaart. Maailma majandusfoorum
IV tööstusrevolutsioon pakub meile väga erinevaid arengustsenaariume, kuid igaühega neist kaasnevad võimalused ja ohud. Tehnoloogilised innovatsioonid pakuvad meile võimalusi piirata CO2 emissiooni ja üleüldist keskkonna saastamist ning muudavad saasteined väärtuslikuks tooraineks (Sinine majandus). Täna takistab kõige enam kohalike ressursside ärakasutamist ja kohaliku kaubaringluse edendamist seadused ning neist kinni hoidvad ametnikud ning poliitikud. Lisaks muidugi veel riiklikud dotatsioonid, mis muudavad naabertalu piima poe omast kallimaks.
Mesopotaamia kultuuri aluseks oli kiilkiri! Foiniikia tähtkirja kasutuselevõtt põhjustas 4000 aastat püsinud tsivilisatsiooni hävingu ja uue sünni. Arvutitehnoloogia areng ning tehisintelligentsi areng muudavad meie suhtlusviisi nii masinatega kui ka eri keeltes kõnelevate inimeste vahel (masintõlge). Kõnetuvastus muudab arvutiklaviatuurid mittevajalikuks. Tulemuseks on, et mõne põlvkonna jooksul kaob lugemis- ja kirjutamisoskus ning areneb välja uus kultuur. Selles maailmas pole enam kohta tuhandetest paragrahvidel koosnevatel seadustel ning sellel põhineval riigikorraldusel. Ja püsima jäävad vaid need keeled, milles arvutid räägivad! Kõige suuremad probleemid tulenevad siiski 400 aastat domineerinud rahandussüsteemist, mis põhjustab perioodiliselt korduvaid majanduskriise ning süvendab vaesust. Võib muidugi väita, et selline aastaaegade vaheldumisel põhinev rahandusmudel ongi vajalik, sest „talv“ (raha puudus) puhastab keskkonda ja teeb ruumi arenemisvõimelistele. Kuid ühiskond kaotab jätkusuutlikkuse, kui kogu rikkus on 1% elanikkonna käes ning ülalpeetavate arv kasvab nii suureks, et olemasolevad ressursid kuluvad vaid neile. Riik, kus pole enam oma vara kaitsta tahtvaid inimesi ja vahendeid millega reageerida keskkonna muutustele või kaitsta ennast välise agressiooni eest kaob ajalooareenilt.
Muutuste allikas
Ühiskonnakorralduse arengustsenaariumites tuleb arvestada põlvkondlike
erinevustega. Aastatel 2035-2050 kujundavad Eesti riigi arengut Y (s 1980-1994)
ja Z (s 1995-2009) põlvkonna inimesed. Senistest uuringutest on ilmnenud, et
iga järgmine põlvkond sõltub üha enam digitehnoloogiast, kasutab seda teadmiste
hankimiseks ja piirideta võrgustumiseks, muutub üha keskkonnateadlikumaks ning kaaskondsete
nägemusi arvestavaks. Kui siia lisada koolides juurutatav praktika, et laste
arvamust tuleb kuulata ja seda arvestada, siis elavad tuleviku Eestis inimesed,
kes ei sobi enam kuidagi kokku praeguse esindus- ja enamusdemokraatial põhineva
ning valijatega manipuleeriva valitsemiskorraldusega.
Majanduse arengustsenaariumite hindamisel tuleks hinnata plokiahelatest tulenevaid arenguid, sest nendest tulenevad lahendused konkureerivad teenustega, mida seni suutis pakkuda vaid riiklik institutsioon. Bitcoin on esimene keskpangata emiteeritud ja väljapoolt mittemanipuleeritav raha, mille väärtuse määrab usaldus ning nõudluse-pakkumise suhe. Etherium’i kasutatakse varaliste tehingute sõlmimiseks, kusjuures selliselt vormistatud tehinguid ei saa hiljem muuta ükski korrumpeerunud ametnik. Plokiahelate arendused pakuvad efektiivseid alternatiive senisele raamatupidamise süsteemile, muutes selle samas täiesti läbipaistvaks.
Teine hindamist nõudev valdkond on mobiilsed teenused, mida saab osutada nutitelefoni vahendusel. Mobiilmaksete süsteem muudab senised kallid pangakaardid koos neid haldavate institutsioonidega dinosaurusteks. Äpimajandus võtab õigustuse ametnike keskselt litsentsimajanduselt, sest see tagab minimaalsete kuludega efektiivse avaliku kontrolli teenuse pakkujate üle.
E-õppe keskkonna poolt pakutavad videokursused muudavad praeguse kutsehariduse süsteemi ebaratsionaalseks, sest enam pole vaja ei koolimaju ega ametnike horde. E-õpet kasutades saab igaüks õppida seda, milleks tal on motivatsiooni, siis kui tal on aega ja kohas mis talle sobib. Kui seda täiendada veel riigieelarvest tasustatud praktikajuhendaja tasuga, kes juhendaks õpilast töökohal, siis muudaks see meie haridussüsteemi üliefektiivseks ning rahuldaks samas kõigi ettevõtjate vajadused.
Kõik see kokku võtab aluse seniselt kapitalistlikult majandusmudelilt ning sunnib ühiskondi üle minema liberaalse turumajanduse mudelile, milles äriühingud mängivad majandust edasi vedavat rolli ja ühistud (ettevõtte omanikud ja selle teenuste tarbijad on samad isikud) pidurdavat rolli, kui kasuahnete äriühingute „lisaväärtus“ kasvab ebaõiglaselt suureks. Majanduse arengut kujundavad seejuures (lõpp)tarbijate valikud, mis võtab riigilt ja seda esindavatelt ametnikelt sekkumise õigustuse.
Isiksuste mõju riigi arengule
Ühiskonna arengu määrab isiksuslikule arenguteele asunud
inimeste arv.
Kui isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesi on vähe,
siis sõltub ühiskonna areng nende orientatsioonist. Altruistlikest isiksustest
said vanasti hõimujuhid, keda rahvas mäletas põlvkondi ning tänapäeval ametnikud,
kes püüavad rahva heaolu parandada. Egoistlikest isiksustest said võimuahned
sõjapealikud, kelle jaoks oli kõige olulisem suveräänsus. Kui neid sai aga
palju, siis hakkasid nad rääkima õiglusest ning selle kehtestamiseks valisid
enda hulgast kuninga.
Spetsialiseerumine ja turumajandus panid aluse hoopis teist
tüüpi isiksuste arenguprotsessile. Nende tunnuseks oli majanduslik sõltumatus.
Tööstusrevolutsioonid panid aluse koolisüsteemile ning elanikkonna harimise
tavale. Neljas tööstusrevolutsioon loob tingimused, milles iga
arenemisvõimeline inimene võib saavutada majandusliku sõltumatuse. Ja mida
suuremaks kasvab isiksusliku arengutaseme saavutanud ja majanduslikult
sõltumatute inimeste määr, seda raskem on tööandjatel, riigiametnikel ja
usujuhtidel kehtestada oma tahet.
Tänaste ühiskondlike kriiside põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk on kasvanud nii suureks, et senine elitaarne ühiskonnakorraldus ei suuda rahuldada nende vajadusi. Siit siis vajadus reformida riigi valitsuskorraldust. Minu ettekujutuses tähendab see üleminekut esindusdemokraatialt delegeerivale demokraatiale ning enamusdemokraatialt leppedemokraatiale (eeldab vähemalt 2/3 nõusolekut). Tulevikuühiskonna valitsemiskorralduses hakkab olulist rolli omama sotsiokraatia, kusjuures esmalt juurdub see ettevõtluses ja alles hiljem avaliku huvi tuvastamisel.
Vasakpoolseks ehk reformistideks on 21. sajandil kodanikuühiskonna rajajad, kes tahavad panna aluse ühiskonnale, milles igaühel on pidevalt võimalus osaleda avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamisel. Varasematest valitsusmudelitest eristub see range võimude lahususe põhimõtte järgmisega, s.t ametnikele jääb vaid täitevvõim ning seadusloome protsess koondub täielikult seadusandlikku organisse. Sotsiokraatia teeb aga lõpu vastandumisele ja vastu hääletamisele, sest hääletada saab vaid millegi poolt.
Kokkuvõtteks
Eesti kultuuri eripäraks on vabaduse iha. Just seetõttu
nimetasid meie esivanemad oma riigi „Vaba Riigiks“ erinevalt soomlastest kes
rõhutavad võrdsust (Tasavalta) või ladina rahvastest, kes peavad riiki rahva
ühiseks asjaks (Res Publica) või rootslastest, kes peavad tähtsaks ülemvõimu
(Rike).
Materiaalse rikkuse allikaks on lisaväärtus, mis tekib
vahetusprotsessis ja võimaldab hankida asju, mida antud ühiskond ise ei tooda.
Vahetada saab loodusvarasid, mis leiduvad antud riigi territooriumil või töö
vilju, mida teised inimesed ihaldavad. Loodusvarad võivad otsa saada
(meenutagem siinkohal Nauru
saart) ja siis pole enam midagi vahetada. Töö viljade järgi püsib suur nõudlus
vaid siis, kui inimesed on innovatiivsed ja pakuvad selliste kasutusvõimalustega
kaupu, mida konkureerivatel viljadel ei ole. Tsivilisatsioonide ajalugu näitab,
et edukalt arenesid ja külluses elasid vaid need ühiskonnad, mis pakkusid oma
liikmetele võrdset eneseteostuse vabadust, tunnustasid eraomandi puutumatust ja
suutsid kaitsta oma kultuuri paternalistlike välismõjude eest.
EstCoR member Valdur Lahtvee, currently working in Sweden, announces news from Russia.
Valdur participated and gave a presentation in Gaidar Forum. The presentation’s main points from Valdur Lahtvee please find HERE.
Valdur Lahtvee, the member of Estonian Club of Rome, addressed Gaidar Forum parallel session Modernization of Russian Energy and New Global Energy Order.
Here is what he announces:
On January 15–17, 2019, the 2019 Gaidar Forum was held at the Presidential Academy – one of the largest political and economic events in Russia, which traditionally brings together leading Russian and foreign experts, politicians, business leaders, political analysts, economists, and representatives of public services and educational institutions. This year it was the 10th jubilee of the Forum.
This year, 1 300 participants discussed various topics under the main theme Russia and the World: National Development Goals and Global Trends. In the Russian media, the Gaidar Forum has gained the unchallenged reputation of “the Russian Davos Forum“.
Yegor Timurovich Gaidar (1956-2009 ) was a prominent Russian economist, politician and statesman, former PM in 1992. He was the architect of the controversial shock therapy reforms administered in Russia after the dissolution of the Soviet Union
The key event of the recent forum was the plenary session, National Development Goals and Global Trends, attended by Prime Minister Dmitry Medvedev. The Prime Minister’s remarks were largely devoted to humanitarian issues. It was the first time the head of the Russian Government actually spoke about the need for a humanitarian appraisal of economic legislation from the podium of the Gaidar Forum.
The Russian Prime Minister cited a high level of uncertainty in nearly all sectors of society, the speed and scope of digital transformation, sweeping changes in conventional markets and the appearance of new markets as the main challenges affecting the global agenda and Russia’s priorities in the medium term. Presentation can be followed from here:
The Gaidar Forum 2019. MODERNIZATION OF RUSSIAN ENERGY AND NEW GLOBAL ENERGY ORDER
The program of the Forum, themes, participants and more find on its homepage.
Valdur Lahtvee was representing CBSS. Through the Baltic Sea, Estonia is connected to 10 other countries. Commitments that this region has made are known by the The Baltic 2030 Action Plan. The holder of it is CBSS – the Council of the Baltic Sea States is an overall political forum for regional cooperation.
CBSS declares that “Consisting of 11 Member States (Denmark, Estonia, Finland, Germany, Iceland, Latvia, Lithuania, Norway, Poland, Russia & Sweden), as well as a representative of the European Union, it supports a global perspective on regional problems. These include politically and practically translating the UN Sustainable Development Goals, the Paris Climate Agreement, the Sendai Framework on Disaster Risk Reduction, the Palermo Protocol and the UN Convention on the Rights of the Child, into regional actions on the ground”.
Aastakonverents 2018 oli eriline – tähistati poolsajandi möödumist Rooma Klubi asutamisest. Sellesse aastasse mahtus ka Eesti Rooma Klubil erakordseid sündmusi:
Oktoobris olid kaks ERK liiget kutsutud Rooma saama osa juubelikohtumistest ja -konverentsidest.
Rooma Klubis ei ole eestlastest liikmeid. Esimest korda ajaloos märgati aga kohalikku klubi sedavõrd, et Rooma Klubi auliikmeks valiti ERK president Andres Tarand. See on tunnustus mitte isikule vaid kogu Eesti Rooma Klubile.
Esimest korda ERK tegevuse jooksul avaldati Klubi vaated artiklite kogumikuna. Läbi Mihkel Kunnuse leidis kogumik koha ERR 2018 raamatute autahvlil.
Eesti Rooma Klubi aastakonverentsi 2018 austas oma ettekandega üleilmselt tuntud ja tunnustatud dirigent, kes käib korra kuus maailma eri paikades orkestreid dirigeerimas, saanud mitu ülemaailmset tippauhinda (sh 2014. aastal saadud Grammy) ja kõrgkultuuri hoidja. Kuid teda tuntakse ka kui paadimehest festivali korraldajat – see on Tõnu Kaljuste. Loodame, et tema ülesastumine poliitikuna, kes on 16 aastat võidelnud oma riigi vastu oma riigi eest, on oodatud lisa tavapärasele „sotsiaalteadlaste“ ja häälekorjajate jutule.
Rooma Klubi ei ole ennustajate kogu ega tegele ka salateadustega. Samas on Rooma Klubi ülesandeks selgitada inimestele, eriti aga valitsustele, silmale veel nähtamatut, kuid meid ees ootavat teatud stsenaariumide puhul.
Kuna elame üha kauem, maailm muutub aga üha kiiremini, siis muutub järjest olulisemaks mitte see, mida koolis õppisime või mida isa õpetas, vaid see, kui õpivõimelised ja kohanevad üha uutes oludes oleme ise. Ja muidugi tervis – pika elu puhul sõltume endast ja keskkonnast, kehva tervise korral aga suuresti teiste abist.
Millised on teiste mõttekodade arvates ellujäämiseks vajalikud tulevikuoskused globaalsest vaatenurgast? Kuidas haridussüsteem saab neid oskusi kas piirata või edendada? Tartu Ülikooli teadlaste grupi ideid esindas konverentsil Raul Eamets.