19. september 2022, Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu (Rävala pst 10)
Ettekanded
Gert Antsu, Eesti Idapartnerluse erivolitustega esindaja
Toomas Alatalu, poliitika ekspert ja rahvusvaheline nõustaja
Millest räägime, mille üle arutleme?
2022. aasta kujunes Ukraina ajaloos pöördeliseks:
veebruaris alanud täiemahuline sõda on kaasa toonud loendamatuid inimohvreid ja tugevalt kahjustatud infrastruktuuri.
sõjaga on kaasnenud Euroopa Liidu antud kandidaadistaatus ja sellest tulenevad uued võimalused Ukraina riigi tuleviku kujundamisel.
Järgnevad aastad kulgevad riigi ülesehitamise tähe all:
Sõja järel tuleb taastada nii taristu kui ravida ühiskonnas tekkinud haavad.
tuleb reformida riiki nii, et Ukraina saaks võimalikult kiiresti liituda Euroopa Liiduga /miks ja kuidas?/
Kõige sellega kiireneb tsivilisatsiooniline pööre /milline see on?/ Ukraina arengus.
Lääs töötab selle nimel, et tagasiteed Venemaa mõjusfääri enam poleks ja Ukraina integreeruks üha kiirenevas tempos Lääne poliitiliste struktuuride ja majandusruumiga.
Ettekanne keskendub Ukraina lähema ja keskpika tuleviku analüüsile:
Vene-Ukraina sõja võimalikud arengud ja mida erinevad stsenaariumid võiksid kaasa tuua, sh Euroopas ja globaalselt?
Ukraina sõjajärgne ülesehitamine ja rahvusvahelise kogukonna roll selles – kes hakkab ehitama, kuidas, millises järjekorras, kes maksab jne.
Ukraina eurointegratsiooni väljakutsed ja perspektiivid. /Mis on seda seni takistanud, kas need takistused on nüüd eemaldatud? Kui ei, kuidas tuleb EL nendega toime? Kuidas ikkagi hakatakse inimesi grupeerima venelane/ukrainlane, millised on kavad nende inimeste suhtes?/
Samuti räägime Eesti rollist ja tulevikust Ukraina toetajana nii sõjas, ülesehitamisel kui teel Euroopa Liitu. Milline on meie vastutus, huvi ja mida see Eesti oma elanikkonnale kaasa võib tuua?
Arutame ka üldisemalt Vene-Ukraina sõja võimalikke mõjusid rahvusvahelisele julgeolekustruktuurile ja maailmamajandusele, Euroopa Liidule, Ida-Euroopa regioonile ja ka Eestile.
Toomas Alatalu teesid ettekandeks september 2022
Inimkond pole sõdimisest loobunud, kuid radikaalseid muutusi hinnangutes ajalooprotsessidele ning inimeste ja valitsuste käitumises sünnitavad (vaid) Euroopas peetavad sõjad. Vene-Ukraina sõda saab lugeda kolmandaks maailmasõjaks, Kremli esitatavast narratiivist ja propagandast lähtuvalt saab teda käsitleda ka kui teise maailmasõja või Suure Isamaasõja jätkusõda.
Käimasoleva sõja eripäraks tuleb pidada seisu, kus võitlused toimuvad vaid ohverriigi territooriumil, viimane saab kõikvõimalikku abi demokraatlike riikide koalitsioonilt, samas jätkab agressorriik suhteid ja koostööd suure grupi riikidega, mis pole sõjas poolt valinud.
Suurriikide või nende gruppide poolt algatatud esimene ja teine maailmasõda puhkesid territooriumide ja mõjusfääride pärast ja nimel. Teist maailmasõda alustanud kahe totalitaarse režiimi endi vahel 1941. a vallandunud sõda muutis selle maailmasõja ideoloogiliseks vastandumiseks, kui demokraatlike suurriikide valitsused lõid sõjalise liidu NSV Liidus võimutsenud kommunistliku režiimiga. Suurliitlaste liidrite sõja ajal ja järel toimunud kohtumised jätkasid mõjusfääride jagamise poliitikat ja viimaseks neist Euroopas – enne 2014. a sündmusi ja Kremli ultimaatumit USAle ja NATO-le detsembris 2021 – tuleb pidada Saksamaa taasühendamise lepinguid. Ka Vene-Ukraina sõda on sõda territooriumide ja mõjusfääri pärast ja nimel.
Vene-Ukraina sõda on kinnitanud suurriikide jätkuvat domineerimist rahvusvahelises poliitikas. Seda ka rahvusvahelistes kooslustes (Saksamaa kannapööre välispoliitikas ja Euroopa Liidu uus Venemaa ja Ukraina poliitika).
Vene-Ukraina sõda on kinnitanud ka väikeriikide kasvanud võimalusi omapoolsete sammudega sõja kulgu mõjutada.
Vene-Ukraina sõja lõpetamine peaks toimuma võitja tingimustel sääraselt, et oleks tagatud Venemaa demokratiseerimine, suurriikide lahtiütlemine mõjusfääride poliitikast ja sõjaohu vähendamine maailmas. Mõistagi saab see sündida koos ÜRO jt. rahvusvaheliste organisatsioonide otsustusprotsesside radikaalse muutmisega.
Vene-Ukraina sõja kulg on paljastanud rahvusvaheliste organisatsioonide töö aluseks olevate paljude seniste arusaamade – rahvusriikide olemus ja nende tulevik, keele ja vähemuste keele osa identiteedis ja lojaalsuspoliitikas jmt. kohatist mitte paika pidamist, mida tuleb julgelt revideerida ja arvestada Ukraina taas üles ehitamisel.
Registreeru, kui soovid osaleda kohapeal
ERK võtab endale õiguse otsustada oma ürituste auditooriumi üle.
Kui Sul on põletav küsimus, kasuta ka selle esitamiseks all olevat vormi.
Meie arutlused on avatud, kuid mitte piiramatult. Ootame kaasamõtlevaid eksperte. Avalikkusele vahendame olulisema hiljem ERK meedia kaudu. Liitu all oleva vormi kaudu meie uudiskirjaga ja see kõik jõuab Sinu postkasti esimeste seas.
Täname neid, tänu kellele need avalikud mõttevahetused teoks on saanud. Vaba mõte ja kodanikuliikumised ei ole kunagi olnud liiga tugevad ega liialt toetatud vabas Eestis.
Paul on majandusteadlane, endine riigiteenistuja, õppejõud ja eraettevõtja.
Kõigis rollides paistund silma isemõtlemise ja “kastist välja” suhtumisega. Aidanud üles ehitada ja analüüsida Eesti riiki selle arengu erinevates etappides.
Küsimus on, kas me oleme valmis arengutega sülle langenud võimalust ära kasutama?
Mis siis jälle valesti või halvasti on? Eesti on ju kõigi mõõdikute järgi maailma üks paremaid õpipaiku, meie haridust just kiidetakse ja seatakse eeskujuks.
Kõik on õige ja me oleme selle üle uhked. Ainult et…
…märkamata on jäänud, et 2020 astusime ühest ajastust teise. Mõõdeti aga seda eelmist ajastut.
Alanud on industriaalne revolutsioon 5.0
Eesti Rooma Klubi
Kuula Forbes haridusest 4.0, mis on juba tänane mitte tulevik: Understanding Education 4.0: The Machine Learning-Driven Future Of Learning
Kuidas peaks ümber korraldama Eesti seni tubli hariduspoliitikat vastavaks 21. sajandi nõudmistele?
Alg- ja põhiharidus
Probleem
Valdkonna põhilisteks probleemideks on (kuid mitte piiratud nendega, sest räägime komplekssüsteemist):
koolide poolt pakutavate teadmiste taseme ebaühtlus;
kvalifitseeritud õpetajate ja kompetentse administratsiooni puudus;
vanemate ja laste arusaam, et õpetaja peab lapse pea tarkust täis valama;
noorte süvenev suutmatus vaimselt keskenduda, ennast ise juhtida ning tööoskuse puudumine;
valitsuse suutmatus tagada tegevuseks vajalike finantside ülekandmine.
Mida me saaksime teha olukorra parandamiseks?
Lahendusi
Neid kompleksseid probleemipuntraid saan ja võiks hakata lahendama mitmest otsast. Esitan mõned mõtted esmastest sammudest, mis kergesti teostatavad.
Asendame õpetaja keskse õppetöö virtuaalse õpikeskkonnaga:
audio- ja videoloengud,
mängulised keskkonnad, mis imiteerivad elulisi probleem ja lasevad õpilastel selles otsida õigeid lahendusi ning kogeda valede vastuste kahjulikku mõju.
Vastavad loengud ja mängud saab ministeerium meie vahvalt e-eestilt sisse osta ja paigutada ühtsesse virtuaalsesse õpikeskkonda. Õpilase õppetöö kulgemist virtuaalses õpikeskkonnas peaks hakkama jälgima, hindama ja juhendama spetsiaalselt selleks loodud algoritm. Selle eestikeelseks arenduseks on ilmselt ka vaja riigihanget, kuid rakendusi võiks näha juba 4-5 kuu pärast ning see looks väga kiire võimaluse selleks, et igaüks saab õppida vastavalt oma võimetele ja teadmisjanule. Nii leeveneb ka eliitkoolide ja tasandusklasside ning erivajaduste süvenev probleem tavakoolis.
Algkoolis peaks õpetaja peamiseks ülesandeks olema õpetada lastele iseendaga toimetulemist, s.t eesmärgi püstitamist, enese juhtimist ja koostööd teiste lastega. Seega õpetaja peaks mitte õpetama teadmisi, vaid õpetama õppimist, õppima õppimist (learnacy ingl.k.) ja koostööd teiste lastega, mis on praeguses koolis suureks ja taas näib et süvenevaks probleemiks.
Üks huvitav näide põhikooli korraldusest on esitatud sõnumis (vt. 4 osa), mis antud inimkonnale väljapoolt ning milles tuuakse eeskujuks sellist haridussüsteemi, milles vanemad lapsed õpetavad (abiõpetajana) nooremaid – sellega luuakse koostöö kultuur ja vastastikuse abistamise valmidus ehk tagatakse ühiskonna sotsiaalne jätkusuutlikkus ning alandatakse oluliselt haridussüsteemi kulusid.
Iseseisev uurimistöö grupitööna, mille tulemused esitletakse kogu klassile on töövorm, mida saab kasutada lisaks isiklikule juhendamisele. Grupitöö oskuse edendamine koolis on ülimalt vajalik, sest kui noored ei õpi selle käigus tekkivaid võimalusi nägema/ konflikte lahendama, saadavad needsamad probleemid neid hiljem ka töös ja elus. Ühistegevuse käigus õpitakse töökohustusi jagama, töö tulemuslikkuse osas tagasisidet andma ning ühist seisukohta kujundama. Uurimistöö avaliku esitlemise käigus kogetakse lisaks esitlemisele, et erinevad inimesed näevad samu asju erinevalt ja kõik need nägemused on osaliselt õiged, s.t toovad välja selle mingid aspektid, kuid pole kõikehõlmavad.
Põhikooli tasemel tuleks teha valik, millised oskused ja teadmised on vältimatult vajalikud ning milliseid pakutakse vaid neile, keda antud valdkond enam vaimustab ja kes tahavad neid teadmisi süvendatult omandada. Põhiteadmised peavad omandama kõik, kuid ülejäänus peab lastel/vanematel olema õigus valida, mida nad tahavad õppida. Seda süvendatud õpet peaks pakkuma oma ala entusiastid ja tegelikud praktikud nii, et silm säraks nii õpetajal kui ka õpilasel. Vastav õppetöö peaks olema kombineeritud, s.t osa nn kontakttundidena koolis, osad võimalusel praktikas ja osa virtuaalkeskkonnas – nii saaksid samad inimesed õpetada noori üle kogu riigi eri koolides ja noored puutuksid kokku tulevase tegelikkusega. Neile, kel selles arengu etapis puudub võimekus vaimselt keskenduda, saaks pakkuda füüsiliste oskuste arendamist erinevates laagrites ja mõtlemistreeningut füüsilise treeningu vorme rakendades. Kuna me oleme juba üle läinud eluaegsele õppele, siis saab vaimseid teadmisi omandada ka hiljem, kui selleks tekib valmidus ja vajadus kuid õpivõime ja -harjumuse kujundamine teatud vanuses on selle baasiks.
Kutseõpe
Gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil tuleks lõpetada samade teadmiste kordusõpe. Selle asemel tuleks pakkuda võimalust valitud valdkonnas süvendada oma teadmisi ning kombineerida see tööga ettevõtetes. Igal noorel peaks olema kohustus igas kuus käia määratud arv päevi tööl mõnes ettevõttes. Alustades kõige lihtsamatest abitöödest ja elades sisse töökeskkonda saab noor hinnata, kas ta tahab antud valdkonnas edeneda karjäärina ning see peaks andma kas motivatsiooni õppida või otsida alternatiive. Ministeeriumi rolliks oleks tasustada noori juhendavate töötajate tööd ja praktilist väljaõpet. Miks mitte ka osaliselt tehtavat praktikat? Sellega väldiksime täna enamasti suhteliselt mõttetuid kulutusi kutsekoolidele jms elukutset õpetavatele õppeasutustele, millede lõpetajad ei kipu erialal töötama (eriti jätkuõppes).
Ülikool
Ülikoolist on üha enam saanud lapsepõlve pikendamise ja sõpruskonna loomise koht, elustiil. See arusaam hakkas süvenema kümmekond aasta tagasi, mil iga aastaga jäi loenguruumi jõudnute arv ja nende huvi omandada teadmisi, järjest väiksemaks. Oluline, kui üldse, oli vaid haridust tõendava dokumendi kätte saamine. Seetõttu tundub, et ka ülikool sellisena nagu see oli, on jäämas ajale jalgu.
Kui noored on õppinud ise ennast juhtima, reaalseid praktilisi eesmärke püstitama ning ennast ja teisi motiveerima, saaks nad teooria omandada virtuaalses keskkonnas just siis kui nad seda tahavad ja suudavad. Õppimine ei ole enam tagumiktunnid, üha enam oleme õppimas erinevates geograafilistes paikades ja ka nt liikumise (kehakultuur?) või rutiinse töö (aiandus?) kõrvalt.
Teadmiste kontrolli enne järgmisele ametile või funktsioonidele asumist peaks läbi viima vastava eriala hindajad (tunnustades seda vastava dokumendiga) või siis töökoht ise, s.t see isik või üksus, mis praktilist tööd juhendama hakkab. Selleni jõuaksime muudatusi nüüd alustades ilmselt kõige varem aastakümne või mõne pärast.
Õhku, rohkem õhku
Praeguse ülikooli probleemiks on ka see, et seaduse järgi peab õppetöö kestma 3-5 aastat ning õppejõududele tuleb selles tagada piisav hõive, mistõttu õppeainete mahtu paisutatakse ja sisu venitatakse isegi siis, kui sellises mahus midagi sisuliselt väärtuslikku pakkuda pole. See võib olla ka üks põhjus, miks noored on kaotanud huvi õppida.
Tänases ülikoolis tuleks kiiremas korras reformida tänapäevaseks haldussüsteem, mis praegu töötab vanas heas 19. sajandi vormis vaatamata tohutule tarkvara mahule ja kulutustele, muutmata süsteemi sisulist funktsioneerimist. St kaasajastada ja digiteerida koheselt:
ruumide jaotus,
ressursside korraldus ja vajaduse hinnang,
kõik õppetööga korraldamisega seotu,
töö tasustamine jms.
Paralleelselt sellega tuleks likvideerida suurem osa ametnike töökohtadest ning üle minna sotsiokraatia põhimõttel toimivale töökorraldusele. Praktikas tähendaks see, et õppetoolidel, instituutidel ja teaduskondadel pole juhte, vaid õppetööga tegelev kollektiiv otsustab ise enda asjad. Koordineeritakse teiste üksustega vaid printsiipe puudutav.
Kuidas siis ilma hierarhia ja ametnike armeeta?
Probleemi ilmnemisel tuvastatakse kõigepealt selle olemasolu ja põhjus ning seejärel võimalik lahend. Kui lahendeid on üks, siis see realiseeritakse, kui lahendeid tekib mitu, siis saab hääletada vaid ühe poolt kuid mitte ühegi vastu. Ja kui on vaja suhelda organisatsiooni kõrgema tasandiga, siis sinna saadetakse kaks esindajat (topeltühendaja printsiip), vältimaks võimumängudele võimaluse pakkumist.
Kuidas mõjutas esimene tööstusrevolutsioon (kui jätta välja tööriistade avastamine ja leiutamine ca 2,6 M a tagasi, mida mõned autorid peavad esimeseks revolutsiooniliseks hüppeks inimkonna ajaloos) mitte ainult majandust vaid kogu ühiskonda?
Klikka pildil ja uuri
Elukestev õpe
Eluea pikenemise ning kiiresti muutuva elu- ja majanduskeskkonna ning sellest tulenevate nõudmiste tõttu peavad inimesed kohanema sellega, et ühtegi elukutset ei saa pidada eluaegseks.
Muutuv reaalsus on vahend, millega Universum sunnib iga inimolendit arenema, õppima ja kohanema uue reaalsusega. Selles ei ole kohta konservatiivile, kes tahab aja kulgu peatada või ajaratast koguni tagasi keerata.
Rõhutagem ka, et eesti keele- ja kultuuriruum on liiga väikesed, et saaks pidada üleval vägevaid ja dubleerivaid õppeasutuste komplekse, mis hoolitsevad inimese toimetuleku pärast, pakkudes standardseid teadmisi ja üleeilset haridust. Tänases ja ilmselt ka tulevases maailmas tagab edu originaalne teadmiste pakett ja suur dünaamiline mitmekultuuriline suhtluskond. Seda suudab pakkuda vaid iseseiseva õppimise võime ja töökoht, kus inimene demonstreerib nii oma teadmisi, tööoskusi kui ka inimlikke omadusi.
Iga tänase inimese keskmise modernsusega nutitelefonis on selle kaudu saadavat infot rohkem kui oli Ameerika Ühendriikide presidendil 50 aastat tagasi. Võin seda ka isiklikult kinnitada, et näiteks oma kodulehe tegemist ja ülikoolidest sõltumatu virtuaalse õpikeskkonna loomisega saab hakkama isegi pensionär, kui ta viitsib natuke keskenduda YouTube’s pakutavasse.
Tulevikuarengutest
Üks teema, mida käsitletud kontekstis peaks veel ära märkima on see, et
rääkivate mänguasjade,
õppivate nutitelefonide ja
inimest jäljendavate arvutiprogrammide
tulek viib meid hoopis uut moodi maailma – sellisesse, milles noored ei õpigi enam lugema ja kirjutama, sest selleks puudub lihtsalt vajadus. Siinkohal võiks meenutada, et kui vähemalt 3000 aastat kiilkirjal põhinev tsivilisatsioon asendus uue, tähtkirjal põhineva tsivilisatsiooniga, siis liikus ka arengukese uutele aladele. Kui nüüd asendub tähtkirjal ja kirjutatud tarkusel põhinev tsivilisatsioon rääkiva ja pilte vahetavaga, siis tähendab see sama kardinaalset muutust.
Inimeste viis, kuidas hangitakse teavet, kuidas sellest moodustatakse meelepilte ja sellele tuginedes orienteerutakse ümbritsevas keskkonnas, on kardinaalselt muutumas. Ja see omakorda muudab kogu ühiskonnakorraldust. Kas keegi oskab selgitada, kuidas peaks orienteeruma inimene õigusriigi seadusandlikus rägastikus (näiteks Võlaõigusseadustiku 1068’s paragrahvis, s.t üle 200 leheküljelises tekstis), kui ta enam lugeda ei oska?
Lahendeid sellisele olukorrale on mitmeid:
sinu nutitelefonis või seda asendavas/dubleerivas seadmes olev isiklik virtuaalne abiline ütleb sulle, mis on lubatud ja mis mitte ja… kui sa teed midagi, mis pole lubatud, siis saadab vastava teate õiguskorda kaitsvale institutsioonile;
õigusriigi konstruktsioonile saabub lõpp ja ühiskond hakkab tegutsema kodanikuühiskonna moraali põhimõtteid järgides, st: ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat või õigemini korraldusele, kus mõistlik üldine korraldus, millest lõpuks võidavad kõik, kaalub üles isikliku lühiajalise huvi. Kui otsustad käituda teisiti, siis saad elada piiratud liikumisruumiga või piiratud võimalustega keskkonnas (vangla ei ole enam elusalt betooni matmine vaid seda asendavad virtuaalsed regulatsioonid).
Kui Eesti tahab olla konkurentsivõimeline ja innovaatiline ka tulevikus (mis on huvitava ja eneseteostuse võimalusi pakkuva, materiaalselt ja vaimselt rikka elu vältimatuks eelduseks), siis on nüüd viimane aeg radikaalsete muudatustega alustamiseks! Need muudatused peavad olema rakendatud mitmel tasandil sh riigi juhtimisel, kuid tulevikku ehitame ikkagi tänase hariduse võimalusi pakkudes.
Tööstusrevolutsioonide iseloomulikumad tunnused. Viies revolutsioon peab viima välja masstootmisest personaliseeritud tootmisele, mida juhib tehisintellekt.
Alates 24. veebruarist 2022 elame nii Euroopas kui kogu maailmas uues tegelikkuses. Me pole ise haavatud, meie kodud on alles, me läheme hommikuti tööle ja kooli, õhtul poodi nagu ikka, kuid meie ümber on need, kes sõda näinud, kes nüüd teavad. Muutused, mis see endaga kaasa toob, on veel üsna ähmastena horisondil. Me aimame kuma, mõningaid piirjooni, kuid ei saa seda veel katsuda.
Kas see ongi sõda?
Kas see ongi kriiside kriis?
Kas sellele järgneb veel miski?
Miks on nagu on??
Ettekandearutelu
Oleme hooaja viimast avalikku ERK ettekandekogunemist planeerinud mitmel moel, kuid elu tõttab kiiremini kui meie. Seetõttu tuleb see kogunemine lihtne ja ühe mehe vaade küsimustele, mis selleks päevaks tõusetunud ja milledele kas vastused või jälgitavad juhtliinid pakkuda.
Mõtle kaasa
Teie ees on ERK liige, ajaloolane, politoloog ja poliitik TOOMAS ALATALU
Ettekandega 13. mail kell 14, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Toom-Kooli 17, Tallinn.
Teretulnud on ettevalmistusega ja kompetentsed huvilised. Nagu ikka, on teie küsimused oodatud erk@roomaklubi.com. Osalemine vaid registreerumisega kas samal aadressil või telefonil 511 70 41 kuni 12. maini. Registreerumisel palun ära näidata oma kuuluvus või tiitel.
Ettekande sissejuhatavad teesid:
Vladimir Putini mõttemaailm ehk kontseptsioon sündmustest, mis viisid sõjani – see kõlas selgelt tema teleesinemises 24. veebruaril ja ka 9. mail 2022. Lisaks neile kõnedele tuleks tutvuda veel Putini kõnega Venemaa seaduseandjate nõukogule Tauria pales 27. aprillil 2022, mille esimeses osas ta annab konspektiivse ülevaate oma arusaamast praeguse suure sõjani viinud sündmustest
Kasulik on eelnevalt suuta ette kujutada ka Ukraina denatsifitseerimist, mis on programm aastakümneteks. T. Alatalu selgitab seda 1945-55 toimunu baasil, millest ilmselt samuti vähe kui üldse midagi teatakse. Selles Euromaidan pressi tekstis on ka viide lingile Timofei Sergeytsevi 4. Aprillil 2022 RIA Novosti ilmunud artiklile deukrainiseerimisest
Ettekannet toetavad illustreerivad kuvad, mida jagame vaid osalejatele. Ettekannet ei lindistata – kes on kohal, see kuuleb.
Peale ettekannet ja arutelu jätkub Eesti Rooma Klubi aastakoosolek vaid Klubi liikmetele.
On juba muutunud mantraks, et 2020 avas tegelikult uue sajandi inimkonna ajaloos. Kui varem on sajandivahetused toonud inimese elu muutvad nihked esile üsna selle vahetuse lähedal, siis ka seekord tekkis meil uinuv heaolu illusioon, usk, et seekord suur vahetus meid ei taba. Tabas. Oleme seda tundnud mitme kandi pealt juba. Muutused on aga alles alanud, nagu kinnitab Rooma Klubi juba 50 aastat, tuginedes arvutustele ja teaduse poolt kinnitatud järgnevusele (vt Kasvu piirid toodud prognoosid).
2020+ paljudest uudsustest üks on, et vana hea ütlemine “mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” ei kehti enam!
Seda piiri lokaalne-globaalne lihtsalt ei ole enam. Kõik jõuab ühel või teisel moel, üha aheneva viitega meieni; meie teod ja tegematajätmised mõjutavad maailma. Ja nii ongi:
kui tundub, et Sa ei suuda muuta maailma, milles elame, siis muuda ennast ja see muudab.
Kui tundub, et miski ei muutu, vaata peeglisse – mida oled Sina teinud, rõhutagem teinud, selleks, et pisikene muutus iga päeva nii Sinu, Su lähedaste ja seotult laiemalt, eludes tekiks?
Kas oled oma tegemised või tegematajätmised mõtestanud?
Kas oled arutanud, mida teevad teised, miks ja kuidas? Loe siit.
Samad küsimused, nagu üksikisiku ees, seisavad need nii ettevõtete, kogukondade, ühenduste ees. Rääkimata riigist kui meie kokkuleppelisest ülimast kooslusest.
2020+ on pannud ka Eesti Rooma Klubi oma tegutsemisvorme üle vaatama, analüüsima seda, mis toimis “eelmises elus”, mida sealt kaasa võtta, mis on uus “aja nõue”. Vt Rooma Klubi tegutsemisraporteid siit. Me oleme ka ERKis teinud korrektuure nii oma rahvusvahelises kui kohalikuma plaaniga suhtluses, oleme tugevdanud olulisi sidemeid, üritame esile tuua koosmeele vaimu.
Veelkordne meeldetuletus – ebamugavad olukorrad ei lähe enam mööda, me ei lähe enam tagasi “normaalsusesse”, muutus ongi “normaalsus” ja see muutus ei ole meeldiv. Tänane on algus… Muutused, ütlevad teadlased üle maailma, kerivad end lahti veel kiiremini, kui seni loodeti. Muutused on komplekssed ja nüüd juba pidurdamatud.
Püüame koos eesti asjatundjate ja ekspertidega vaadata seda, millisena näeme oma ikka kasvava energianälja kustutamise võimalusi lähematel kümnenditel. Rooma Klubi on selle küsimuse hoidnud oma erilises fookuses juba aastaid – vt CoR Energiakriisi tegutsemisplaani.
Sümpoosioni kava:
14.10 Jaanus Purga, Rohetiigri majandustoimkonna juht – Rohetiigri Energia Teekaart.
14.50 Andres Koppel, ökoloog – Teekaardi ökoloogilised aspektid
15.00 Jaak Jaagus, TÜ professor, ERK – Teekaart ja kliimamuutused
15.10 Alvar Soesoo, TTÜ professor, ERK – Võimalused kaevandada Eestis maavarasid ja toota materjale, mis on vajalikud taastuvenergeetika tehnoloogilistes seadmetes. Maasoojuse perspektiivid.
15.20 Rene Tammist, arendusjuht, Utilitas – Puidu energeetilise kasutamise väljavaated Eestis.
ERK liige Kaupo Vipp on kirjutanud mitu selgitavat õpikut, mis tänaseks mitu korda läbi müüdud. Sümpoosioni teema toeks erimüük: K. Vipp. Lokaalravitsus. 2017 kordustrükk
Rohetiigrist
Rohetiiger on valdkondade-ülene koostööplatvorm, mille eesmärk on luua tasakaalus majandusmudel Eestile ja maailmale. Rohetiiger teeb koostööd neljal suunal: ettevõtjad, üksikisikud, avalik sektor, vabakond. Algatatakse ja aidatakse kaasa muudatuste tekkimisele ettevõtete sees ja ühiskonnas laiemalt.
Rohetiiger Teekaardist 2021-2031-2040
2021. aastal ettevõtjate, spetsialistide ja teadlaste koostöös valminud Energia Teekaart 2021/31/40 näitab ära mõistliku teekonna energiamajanduse ümber korraldamiseks sellisel moel, et eestisisene energiavajadus oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvate energiaallikate baasil. Seda täies ulatuses soojuse ja elektri osas ning osaliselt ka mootorikütuste osas.
Tulemusena saadakse lahendus, kus loodussõbralikult toodetakse vajalikus koguses energiat sellise hinnaga, millega tarbija soovib veel osta ja tootjal on mõistlik toota ning dotatsioone maksma ei pea.
Mr JJ ehk Jaak Jaagus on värske ERK liige, eesti klimatoloog, Tartu Ülikooli klimatoloogia professor. Seekord räägime mitte mingist abstraktsest Planeedist x, kus elavad meile tundmatud objektid vaid oma Eestimaast ja halvast suusailmast.
Järjejutu I osa…
Sissejuhatus – mida uuriti
Globaalne kliima soojenemine on kestnud juba alates 19. sajandi teisest poolest. Seda võib siduda ka industriaalse revolutsiooniga, mis algas sajand varem. Maakera keskmine õhutemperatuur viimasel kümnendil (2011-2020) on IPCC viimase aruande kohaselt olnud 1,09 kraadi kõrgem kui perioodi 1850–1900 keskmine.
Lõviosa soojenemisest on põhjustatud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasvust atmosfääris, mis omakorda on suuresti seotud inimtegevusega ehk fossiilse kütuse põletamisega ja vähemal määral muutustega maa kasutuses.
Käesoleva kirjutise eesmärgiks on näidata linnulennult, kuidas on üldine soojenemine avaldunud Eesti ilmastiku sesoonsetes muutustes. Siinkohal on vaatluse alla võetud üsna pikk ehk 70-aastane periood 1951/52–2020/21, mis peaks hästi iseloomustama kaasaja kliima soojenemise avaldumise aega.
Loomulikuks hüpoteesiks oli, et kliima soojenedes on vähenenud talveperiood, kevad on nihkunud varasemaks, suveperiood on pikenenud ja sügis on nihkunud hilisemaks. Täpsemalt neid muutusi on vaadeldud muutustes termilistes aastaaegades, mis on määratud ööpäeva keskmise õhutemperatuuri sesoonse käiguga ja püsivate üleminekutega kindlatest temperatuuri piirväärtustest. Taustainfona on leitud ka muutused aasta ja kuude keskmistes õhutemperatuurides selle sama 70-aastase ajavahemiku jooksul.
Selles töös on termiliste aastaaegade alguskuupäevade määramiseks kasutatud ööpäeva keskmisi õhutemperatuure 20-s Eesti ilmajaamas. Nende põhjal on kindlaks tehtud kuue termilise aastaaja alguskuupäevad, kusjuures varakevade, kevade ja suve alguseks loeti ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat üleminekut vastavalt 0, +5 ja +13 kraadist, ning sügise, hilissügise ja talve alguseks olid ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivad langemised allapoole vastavalt +13, +5 ja 0 kraadist.
Mis selgus?
Keskmised õhutemperatuurid on Eestis tõusnud väga olulisel määral. Statistiliselt oluline soojenemine on aset leidnud kõikidel kuudel, välja arvatud juuni ja oktoober. Paljudes rannikujaamades pole ka jaanuari keskmise temperatuuri tõus olnud statistiliselt oluline ja seda väga suure aastate vahelise muutlikkuse tõttu.
Aasta keskmise temperatuuri tõus on olnud vahemikus 2,2–2,8 kraadi 70 aasta kohta. Numbriliselt on kõige tugevam trend esinenud veebruaris ja märtsis, kui kuu keskmine õhutemperatuur on tõusnud 4–5 kraadi võrra. Mõnevõrra suurem soojenemine on aset leidnud Ida-Eestis ja väiksem läänerannikul.
Õhutemperatuuri mitmeaastased kõikumised Eestis toimuvad üsna sünkroonselt (joonis 1) ja jaamade vaheline korrelatsioon on väga tugev. Konkurentsitult kõige soojemaks aastaks on olnud 2020. Kõik külmemad aastad jäävad 20. sajandisse. Märgata on, et alates 1980ndate aastate lõpust on keskmise temperatuuri tase tõusnud olulisel määral, mida nimetataksegi režiiminihkeks.
Kevad
Üldise kliima soojenemise tingimustes on loomulik, et sesoonse soojenemise perioodil nihkuvad kevadised temperatuuri püsiva ülemineku kuupäevad varasemaks ja jahtumise perioodil nihkuvad sügisesed temperatuuri püsiva allamineku kuupäevad hilisemaks. Seda kajastavad ka muutused termiliste aastaaegade alguskuupäevades perioodil 1951–2020. Varakevade, kevade ja suve alguskuupäevadel on olnud tendents nihkuda varasemaks ning sügise, hilissügise ja talve alguskuupäevadel nihkuda hilisemaks.
Siiski on selle juures esinenud olulisi erinevusi. Eesti 20 ilmajaama andmetel on leitud termiliste aastaaegade alguskuupäevade keskmised kuupäevad, mille aegread koos lineaarsete trendijoontega on kujutatud joonisel 2.
Varakevade algus ehk ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõusmine üle null kraadi on kõikides jaamades hakanud toimuma oluliselt varem. Muutused trendi järgi on olnud 19–27 päeva Mandri-Eestis ja kuni 37 päeva saartel. Erandiks on vaid Pandivere kõrgustikul asuv Väike-Maarja ilmajaam, kus sama number oli vaid 15 päeva.
Varakevade varasem algus ongi üks kõige suuremaid muutusi Eesti ilmastiku sesoonsuses. Ka kevad ehk taimekasvuperioodi algus on hakanud saabuma oluliselt varem, keskmiselt umbes paar nädalat.
Selle näitaja juures puudub oluline trend vaid Kirde-Eestis. Suve alguse nihkumine varasemaks on olnud tagasihoidlikum ja see on statistiliselt oluline vaid Lõuna-Eestis ja kahes Saaremaa lääneranniku ilmajaamas.
Sügis/ talve
Sügise algus ehk ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla +13 kraadi on kõikides jaamades nihkunud hilisemale ajale, keskmiselt umbes 12–13 päeva võrra. Mandri-Eestis on see muutus olnud väiksem ning rannikul märksa suurem. Huvitav on täheldada, et hilissügise algus ehk taimekasvu perioodi lõpp pole uurimisperioodi vältel Mandri-Eestis üldse hilisemaks muutunud. Samas aga rannikujaamades on hilissügise saabumise hilinemine selgelt olemas ja mõnes jaamas ka statistiliselt oluline.
Talve hilisem algus on olnud teine ja väga suur muutus, mis on kaasnenud kliima soojenemisega. 70 aasta jooksul on õhutemperatuur langenud püsivalt alla nulli 2–5 nädala võrra hiljem. Eriti tugev muutus on aset leidnud Kirde-Eestis. Samas aga saartel ja Lõuna-Eestis on see tendents olnud märksa nõrgem ja statistiliselt mitteoluline.
Termiliste aastaaegade alguskuupäevade põhjal arvutatud kestuste pikaajalised muutused kajastavad kaudselt muutusi nende saabumisajas. Kõige tugevamaks ja silmatorkavamaks muutuseks on suve oluline pikenemine ja talve veelgi kiirem lühenemine. Suve pikenemine on olnud jaamades üsna erinev. Jõhvis ja Väike-Maarjas on see ulatunud vaid kahe nädalani, samas kui Sõrves, Vilsandis ja Ristnas on suvi vaatlusperioodi jooksul pikenenud ühe kuu võrra. Talv on aga veelgi suuremal määral lühemaks jäänud – vahemikus 35–59 päeva. Suhteliselt kõige väiksem talve lühenemine on toimunud Mandri-Eesti siseosades, kõige suurem aga vahetult avamere ääres.
Joonisel 3 on kujutatud kõigi 20 jaama keskmisena leitud suve ja talve kestuse aegread koos vastassuunaliste trendijoontega. Suve kestus on aastati kõikunud suhteliselt vähem kui talve kestus, kusjuures talv on märgitud talve algusaasta järgi. Näiteks rekordiliselt lühike 2019/2020. aasta talv on kirjas 2019. aasta järgi.
Varakevad on seoses varasema algusega ka pikenenud, eriti põhjapoolsemas Eestis ja ka saartel. Lõuna-Eestis on see muutus olnud vähene. Kevade kestuses olulisi muutusi ei esinenud. Sügise kestusele on olnud iseloomulik lühenemise tendents, seda eelkõige Sise-Eestis ja mitte rannikul. Hilissügis on aga väga oluliselt pikemaks muutunud ja seda esmajoones hilisema talve alguse tõttu. Kirde-Eestis on see pikenemine toimunud isegi kuni neli nädalat. Seda muutust pole aga üldse toimunud Lääne-Eesti saartel.
Kas teadsid, et eesti kliima soojeneb kiiremini kui mujal ilmas?
Laseme numbritel rääkida
Joonis 1. Aasta keskmised õhutemperatuurid Vilsandil ja Võrus ning nende lineaarsed trendid. Nende vaheline korrelatsioonikordaja R=0,968.Joonis 2. 20 jaama andmete põhjal arvutatud termiliste aastaaegade Eesti keskmiste alguskuupäevade aegread koos lineaarsete trendidega (tähistatud punktiirjoontega) perioodil 1951–2020.Joonis 3. 20 jaama andmete põhjal arvutatud Eesti keskmiste suve ja talve kestuste aegread koos lineaarsete trendidega perioodil 1951–2020.
Kas suusad risti ja uisud nurka?
Juba järgmisel korral räägib professor Jaagus Sulle, kas tasub suusavarustus maha müüa koos langeva väärtusega kinnisvaraga või vaadata ringi moodsamate spordilade järele.
Eesti Rooma Klubi, oma põhikirjalises tegevuses ei saada reklaame, ei tüüta oma lugejaid “hooaja parimate pakkumistega”. Ometi leiad vahel oma postkastist üsna isikliku meili, mille eesmärgiks on olnud kas
anda teada mõnest huvipakkuvast avalikust väitlusest või kohtumisest, mis peaks aitama laiendada silmaringi laiemal seltskonnal kui Klubi liikmelisus seda võimaldab
tuua esile hooaja kokkuvõttena akuutsed teemad, äramärkimist vajavad fookused ja säravamad tähed Klubis ja selle sõprade ning toetajate hulgas.
Uudiskirjade koostamisel ja saatmisel oleme silmas pidanud hooajalisust – ERK töötab kolmes hooajas: sügisene “semester” ja kevadine hooaeg, mille lõpetame reeglina mais ning suvel keskendume akude laadimisele, omavahelisel mitteformaalsele läbikäimisele ja partnerite külastamisele ning oleme katsetanud ka nn suvekooli vorme seminaride ja mõttetalgutena. Kuna paljud meist on talupidajad või elavad maal, pole ruumi leidmine koormav ja pisike reis läbi ilusa Eestimaa on boonuseks.
Me elame juba mõnda aega seninägematus infotulvas. Seetõttu on selle info edastamisel ja esitlemisel järjest olulisem ülevaatlikkus ja võimalus kiireks “klikiks”.
Otsustasime seda arvesse võttes panna mõned olulisemad avalikud uudiskirjad nüüd ühele lehele, et muuta tagasivaade ja võimalik otsing Sulle mugavamaks. Täiendame seda lehte, nii et oled ikka oodatud klikkama, kui selleks märku anname kas kirja teel või ERK sotsmeedia kanalitel.
2022-2025 juhib Eesti Rooma Klubi tööd President Alvar Soesoo. Teda toetab ERK juhatus ja tegevjuht, asutaja ja 20+ aastat Klubi hoidjana toimetanud Juhan Telgmaa. ERK meediat on viimased 8 aastat korraldanud Tuuli Stewart.
Viimased hooajad
Viimastel hooaegadel oleme ka hooajad koondanud ühele ülevaatlikule lehele. Leia eelnevad hooajad siit:
2018: ERKAR I – ERK artiklite kogumik, mida raamistas Rooma Klubi 50. aastapäev ja I auliige Eestist
2019: Aastakoosolek, millel osales mõtlejate eliit, 5 Peaministrit ja 2 Presidenti. Osalemine on vaba, kuid see oli arutelu, mis jäi nende seinte vahele
2020: Eesti mets oli üks selle aasta kuumemaid teemasid, isegi Covid ei suutnud seda varjutada
2021: ERK juubeliaasta – 20 aastat on oldud Eesti kodaniku-ühiskonna lipulaevaks ja riigi potentsiaali ühendajaks
Aita kujundada uus hooaeg
Meid loevad kümned tuhanded, meie järgijat hulk kasvab igas kuus. See tähendab, et Eesti vajab sellist Klubi ja neid arutlusi. ERK uus juhatus on koostanud hooaja kava, kuid seekord anname sõna ka auditooriumile – milline globaalsete küsimuste ümarlaud või sümpoosion on just praegu vajalik? Enne vastamist vaata veelkord eelpool viidatud hooaegu ja neis arutatut.
Eesti Rooma Klubi tegutseb avalikes huvides. Oleme ka varem küsinud oma lugejate ja fännide arvamust selle kohta, mis on need globaalküsimused, mis Eestit kõige rohkem mõjutavad või kus meie saaksime sisuliselt kaasa rääkida. Eesti Rooma Klubi kombeks on tuua ühe laua taha riik, ametnik, rahvavaheline teadmine, teadlased ja kohalikud ettevõtjad. Meie vabadus ja vastutus on kujundada see, kuidas tõlgendame suurt maailma siin nüüd ja praegu, et meil oleks just selline Eesti, mida tahtsime.
Teeme ka väikese küsitluse: kas Sinu arvates oleme lähenemas 30 aastat tagasi unistatud Eestile või sellest kaugenemas?
Küsimused, mida ERK peaks kindlasti avalikult arutama kevadel 2022
Sisukad esinejad, kellede sõna neis küsimustes usaldad
Kirjuta oma arvamus kommentaari kasti – jah, me loeme seda ja sisukad arvamused (autori loal) avaldame ERK meedias.
Eesti Rooma Klubi liige, endine riigikogu liige, õpetaja, Gaia Akadeemia asutaja
Toomas Trapido
Astusin välja.
Erakonnast.
Ei kavatse enam kunagi sisse astuda.
Kuna olen 15 aasta jooksul olnud kahe rohelist ilmavaadet kandva erakonna sünni juures ning kutsunud hulga sõpru ja tuttavaid liituma, siis tunnen vajadust oma otsust selgitada.
Töötasin pärast Tartu Ülikooli bioloogia eriala lõpetamist üle kümne aasta loodushoiu alal, enamiku sellest kodanikuühenduse Eestimaa Looduse Fond (ELF) ühe eestvedajana. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi alanud Eesti metsade laastamine, esialgu küll eelkõige röövraiete näol, mida nähes riik paljuski silmad kinni pigistas, tekitas tunde, et reaalselt saab loodusesse suhtumist muuta erakondlikus poliitikas osalemise kaudu.
Iroonilisel moel aitas kaasa üks toonastest keskkonnaministritest, kes ütles meile, ELFi inimestele, et minge laske ennast valida, jõudke kusagile ja siis räägime edasi. Järgisimegi keskkonnaministri hüva nõu, tegime 2006. aastal Erakonna Eestimaa Rohelised (EER), lasime valijal otsustada, saime 7% häältest ja 6 kohta Riigikogus, mille töös osalesime aastatel 2007–2011.
Selle perioodi kohta võib rääkida palju, kuid üks on selge – ei enne ega pärast seda pole looduse häält Riigikogu saalis tegelikkuses kuulda olnud.
Olen lootnud, et see tuleb sinna tagasi.
Siiani seda juhtunud pole.
Loodusel ei ole Eesti rahva esinduskogus häält ja hääletult ei saa ta midagi enda kaitseks öelda.
Kes häält ei tee, seda ei panda kahjuks tähele. Aga meie kogemus näitas ka, et kui loodust esindab 6/101-st riigikogu liikmest, siis jääb see hääl pigem hüüdjaks, keda küll peab taluma, aga mitte kuulda võtma.
Kümned tuhanded eestlased on saanud hingekosutust ja inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Aga kui palju ikkagi on Eestis inimesi:
kes tunnevad looduse ja maaga sügavat isiklikku sidet,
kelle jaoks on loomad-linnud-taimed nagu head sugulased?
kelle jaoks on Eesti maastikul pühad paigad?
kes on valmis oluliselt suuremal määral elama loodusrahva kombel?
kelle jaoks on suhe loodusega nii oluline, et nad on valmis andma oma hääle sarnase ilmavaatega erakondadele, hoolimata nende väiksusest ja šanssidest?
Hindan selle arvu mõnekümne tuhande kanti, mis väljendub heal juhul umbes 5% häältes riigikogu valimistel. Ja see ei muuda sisuliselt suurt midagi.
Kuuleme tihti, et „Eestis on veel palju puhast ja puutumatut loodust”, „oleme metsarahvas” kuni „kliimakangelaste” ja „rohepöördeni” välja.
Need sõnad peaksid tekitama meis hea enesetunde.
Ka siis, kui sõidame mööda uusi ja kiireid neljarealisi teid, mille ääres on metsa asemel lagedad alad ja tohutud augud.
Ka siis, kui sõidame mööda väikseid teid, mille ääres on metsa asemel masinatest katkutud maastik.
Ka siis, kui sõidame Tallinna ringteel ja vaatame vägevat viadukti, osa tulevasest kiirraudteest Poola piirini.
See on tõesti aukartust äratav, kui palju võimsaid masinaid on töös meie maal – kaevamas, saagimas, vedamas, lükkamas, valamas. Ilus on mõelda, kuidas kümned tuhanded inimesed saavad leiva lauale ja Eesti majandus elab, isegi kasvab. Kusjuures – see ei ole iroonia. Selles kõiges on midagi vägevat nagu kosmoseraketi start või Peterburgi linna rajamine Neeva soodesse.
Eestis on enesepetmine ning selle peene nimega sugulane kognitiivne dissonants omandamas juba vaimse häire mõõtu.
Aga seda kohta, kus ma põhjast lõunasse sõites mõnikord peatuse tegin, et jalgu sirutada, metsalõhna nuusutada ja ilusaid jumikaid vaadata, ei ole enam. Nagu tuhandeid teisi kohti, mis kellegi jaoks on olulised olnud. Ajal, mil on põhimõtteliselt võimalik iga puu ja iga ruutmeeter koos seal leiduvaga arvele võtta, võtavad harvesterid kangelasliku, kuid tuima järjekindlusega maha ristipuid, looduslikke pühapaiku, pesapuid ning sõidavad seda tehes üle esivanemate kääbaste.
Mets muutub masinate abil rahaks ja see tundub hea. Põhimõtteliselt toimub nii Eestis kui suures osas maailmast hetkel „Avatari“ film. Aga erinevalt „Avatarist“ toimub see suurema osa kohalike elanike heakskiidul. Erinevalt „Avatarist“ vaatab end loodusrahvana tundev vähemus seda kurvalt pealt.
Eestis on looduskaitseseadusega keelatud lindude tahtlik hävitamine, kahjustamine ja häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Nende seadusesätete rikkumine toimub igal kevadel, iga päev, igas metsas, kus langetustraktor sees. Ja riigivõim ei sekku, ei tee midagi. Kas kõik on seaduse ees võrdsed, nagu ütleb Põhiseadus? Miks ma peaksin uskuma riigivõimu, mis ise enda tehtud seadusi ei täida?
Sellised protsessid toimuvad muidugi kogu maailmas. Puhta vee kättesaadavus väheneb. Isegi ehituseks sobiv liiv hakkab otsa saama. Kliimast rääkides on prognoosid sentimeetrite haaval toimuvast merepinna tõusust uppi lennanud ja hulk muidu tagasihoidlikke ja vaoshoitud teadlasi püüab öelda nii kõvasti, kui kopsud võtavad: „Praegu! Praegu on viimane aeg veel midagi muuta! Mitte homme, ülehomme ega kümne aasta pärast, vaid täna!” Samal ajal räägitakse paralleelreaalsuses entusiastlikult rohepöördest ja kliimaneutraalsusest, ehitatakse õlitehaseid, söel töötavaid elektrijaamu, investeeritakse uute naftaväljade kasutusele võtmisse. Kui see ei ole kõikide kognitiivsete dissonantside ema, siis mis on?
Kas kusagil on lootust?
Ma ei tea. Pigem on vaja tegusid, mitte lootust, nagu ütleb Greta Thunberg. Kui üldse mingist valguskiirest tunnelis rääkida, siis ongi selleks noored, kes juba näevad ja suhtuvad maailma teistmoodi, aga kas ja millal muutub see poliitiliseks ehk midagi päriselt muutvaks tegelikkuseks, ma ei tea.
Üks huvitav uudis on roheliste võimas tõus Saksamaal – riigis, mis oma suuruse ja võimekusega võib tõepoolest mingi muutuse käima lükata.
Elame näeme.
Kolme aasta eest juhtus nii, et said kokku põliskultuuri, loodust, kogukondi ja innovatsiooni oluliseks pidavad inimesed ning me asutasime rohkem kui 500 inimesega nende väärtuste eest seisva Elurikkuse Erakonna.
Nii erakonna loomine kui 2019. aastal riigikogu valimistele minek toimus mõnusas ja head energiat täis õhustikus. Tulemuseks 1,2% (EERil 1,8%, seega sarnase maailmavaatega erakondadel kokku 3%), mis kinnitab eelnevat.
Lõpetan erakonnapoliitikas osalemise, kuna ei näe enam võimalust, et sellega saaks minu jaoks olulistes küsimustes midagi muuta.
Tunnistan, et minusugused on selges vähemuses ja et olen elanud illusioonis. Mõnikord on vajalik näha tegelikkust sellisena, nagu see on.
Ma saan ka täiesti apoliitiliselt hoida ja suurendada elurikkust ning inimesi nii unistamiseks kui tegutsemiseks kokku tuua. Nii et minister X – täname, kuid see tee ei viinud isegi sohu (millede poolest Eesti taas maailmapärandis märgatud on).
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.