ERK septembriarutlus 2021 – Andi Hektor ja eksperdid. See leht on täitumas. Siit leiad peagi ka ettekannete salvestused ja muu teemasse ning kohtumisse puutuva.
Teadustöö põhisuunad: osakestefüüsika, astroosakestefüüsika, kosmoloogia, kosmilised kiired ja andmeteadus. Teadusmarss eestvedaja ja Teaduskoda algatusrühma liige. Teaduse/füüsika populariseerija: Raamatu “Higgsi bosoni lugu” kaasautor. Teaduse populariseerimise preemia 2008 ja 2013. Rohkem kui 170 teadusartikli ja paljude populaarteaduslike kirjutiste kaasautor.
ERK arutleb otse ja veebis: Mis värvi on meie tulevikuelekter?
Peaettekande tegi Andi Hektor. Ettekande resümee:
Ettekandes annan linnuvaate, et kust tuleb ja kuhu läheb energeetika ja mis on tuumaenergia roll selles. Keskendun tänamatule ehk vaatan tulevikku — milline on energeetika 5, 10 ja 25 aasta pärast ja kuidas haakub sellega tuumaenergeetika arenduse ajajoon.
Kas lähituleviku tuumaenergeetika sobib väikeriigile nagu Eesti?
millised on kohalikud väljakutsed?
Andi Hektor väidab, et tuumaenergeetika on tulnud selleks, et jääda inimkonnaga pikaks ajaks. Eesti ei pea tingimata hüppama tuumaenergeetika rongile, aga selles reisijatel on omad eelised: stabiilne lokaalne elektri- ja soojatootmine ning kaasnev teadus-arendusmahukas tööstus.
Täna, kui jätame veelkord hüvasti akadeemiku, Eesti Rooma Klubi asutaja Anto Raukasega, avaldame järelhüüdena ühe tema roomaklubilikest kirjutistest.
Tekst on kirja pandud keskkonnakaitsjate kogunemise ettekande taustaks aastal 2006, 15a tagasi.
Tookord seda teksti ei avaldatud, sest need jutud näisid täiesti põhjendamatutena, isegi lugupeetud inimese suust hullumeelsetena.
Paljud numbrid on tänaseks, vaid poolteise kümnendi jooksul aga mitmekordistunud, kihutamist kuristikku pole võimalik mitte ainult pidama saada vaid ka pidurdada. Viited tänasele on lisanud ERK toimetus.
Olgu Su teekond tähtede vahele kerge ja mõtestatud!
A. Raukas:
Maa kui planeet püsib kahtlemata veel miljardeid aastaid. Aga pole erilist kahlust selles, et inimene vaevalt veel mõnda miljonit aastat vastu peab, sest erinevalt kõigist teistest liikidest on inimene hävitades palju liike, hävitamas ka end kui liiki.
Arvatakse, et planeet Maa kujunes umbes kuus miljardit aastat tagasi, üks miljard sinnapoole või teisele poole, see polegi nii tähtis. Me ei oska öelda, kui vana on planeet Maa, kuid nii nagu inimenegi, ta sünnib, elab ja sureb. Praegu räägitakse palju energeetikast, samal ajal kui need energeetika eest võitlejad ei tea, mida tähendavad sellised mõisted, nagu gigavatt, megavatt, teravatt, petavatt… Ja kui ma olen küsinud esinemistel saalilt, et mitu nulli on miljardi taga, ütles Ene Ergma ära, palju on miljonil, aga paljudel ei tule see nii kergesti sugugi mitte ette. Miljard on ikkagi väga pikk ajavahemik. Meie Maa on vaid liivaterake kosmoses, kuid ta on meile kallis, sest ma kinnitan sama, mida kordab akadeemik Ergma – see on meie ainus võimalik elupaik.
Kuid on olnud ka teisi arvamusi. Üks minu lemmikraamatuid noorpõlves oli Saveljevi vene keelest tõlgitud raamat “Jäljed kivil”[1]. Ja sealt võib lugeda: ”Me asutame linnu, ehitame sildu üle laiade jõgede, puurime nagu nõelaga mägesid läbi, lõikame nagu habemenoaga mandreid. Inimesed saavad sadade miljonite aastate pärast nii õilsateks, et Maa häving ei osutu veel inimeste hävinguks. Nad võivad näiteks teistele planeetidele ümber asuda.” Kuid inimene kui liik ei eksisteeri enam sadu miljoneid aastaid. Mida primitiivsemad on liigid, seda vähem nad aastamiljonite jooksul muutuvad. Näiteks käsnad, teod ja paljud teised vormid ilmusid juba kambriumi ajastul ja on poole miljardi aasta jooksul väga vähe muutunud. Nad nägid välja umbes samamoodi, kui ka praegu, kuid Maal keskaegkonnas valitsenud täiuslikud saurusteliigid elasid aga kõik väga lühikest aega. Inimese eellased ahvinimesed tulid geoloogilisele areenile vaid 3-4 aastamiljonit tagasi ja homo sapiensi eksistents saab olema väga lühike. Ei hävi mitte Maa kui inimeste elupaik, vaid kaob inimene, kui iseennast hävitav looduse sünnitus.
Inimese, kui bioloogilise liigi kvaliteet halveneb pidevalt. Liigibioloogia vaatekohalt teeb meditsiin inimkonnale karuteene, sest rikutakse loodusliku valiku põhimõtet. Ravimite ja sotsiaalhoolduse tulemusena tekib üha rohkem poolterveid inimesi ja tulemuseks on liigi hääbumine. Kujunenud ökoloogilise kriisi peapõhjuseks on demograafiline plahvatus. 1930. aastal elas maakeral 2 miljardit inimest, käesoleva sajandi keskpaigaks prognoositakse aga 8 miljardit. Et elutsükkel oleks täielikult saastevaba, mahuks teadlaste hinnangul maakerale elama ainult 500 miljonit inimest. Selle saavutamine on aga, nagu te näete, täielikult ebareaalne.
Hiina
1,3 miljardit hiinlast tahavad elada sama jõukalt ja mugavalt kui ameeriklased. Vaatame, kas see on võimalik:
Aastal 2004 oli hiinlase aastasissetulek 5 300 $, ameeriklastel 38 000$. Alates 1978. aasta majandusreformidest on 26 aasta jooksul Hiina aastane majanduskasv olnud 9,5%[2]. Võttes tulevikuks veidi vähem, 8% ja elanike arvuks 1,45 miljardit saab hiinlane ameeriklase praeguse aastasissetuleku aastal 2031. Kui võtta majanduskasvuks kasvõi kasinad 6%, siis saabub see ikkagi aastal 2040.
Sellise aastasissetuleku juures tarbiks iga hiinlane nagu ameeriklane 291 kilogrammi teravilja asemel 935 kilogrammi ja Hiina vajaks selleks 1,352 miljardit tonni teravilja aastas, mis on 2/3 praegusest maailma teravilja kogutoodangust. Selleks, et saavutada USA lihatarbimise tase – 125 kilogrammi inimese kohta aastas, vajab Hiina 2031. aastal 181 miljonit, ehk 4/5 praegusest maailmatoodangust[3].
Selleks, et jõuda USA-le järele naftatarbimises vajab Hiina aastal 2031 99 miljonit barrelit päevas – praegune maailmatoodang on vaid 79 miljonit barrelit päevas. Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, see on 2 tonni inimese kohta ja see Ühendriikides muidugi suureneb, vajaks ta aastas 2,8 miljardit tonni, kusjuures praegune maailmatoodang on 2,5 miljardit tonni.
Kui Hiina paberikaubandus, see on 27 kg inimese kohta aastas, kasvaks 2031. aastal USA tarbimiseni, see on 210 kg inimese kohta, vajaks Hiina 303 miljonit tonni paberit, kusjuures praegune maailma aasta toodang on vaid 157 miljonit tonni.
Kui Hiinas oleks aastal 2031 autosid sama palju, kui on praegu USA-s, see on 0,77 inimese kohta, ehk 3 autot 4 inimese kohta, oleks seal 1,1 miljardit autot, aga praegu on maailmas vaid 795 miljonit autot.
India ja Malthus
Kuid samal ajal on planeedil ka teine plahvatuslikult kasvav (mitte segi ajada arenguga) hiidriik, see on India. Indias on majanduse juurdekasv vaatamata kõikumistele keskmiselt 7% aastas. Ja aastal 2030 on seal elanikke prognoosi kohaselt rohkem, kui praegu Hiinas. Kõik need 3 miljardit inimest tahavad elada sama hästi kui ameeriklased. Kristlus püüdis muuta inimkonda õilsamaks, kuid see pedagoogiline eksperiment muuta indiviid eetiliselt paremaks pole õnnestunud. Varastamine, reetlikkus, liiderlikkus ja tapmine on meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ja praeguse aja inimene erineb oma kirgede ja egoismi, võimu ja saamahimu poolest väga vähe keiser Nero aegsest inimesest. Esimene Maailmasõda nõudis 10 miljonit inimohvrit, Teine Maailmasõda 50 miljonit. Stalinliku terrori tulemusena tapeti vähemalt 60 miljonit inimest ja seda loetelu võib jätkata.
Demograafilise plahvatuse eriti halb külg on inimeste juurdekasv peamiselt vaestes riikides. Rikkad riigid muutuvad aiva rikkamaks, vaesed aga üha vaesemaks ja viimase 30 aasta jooksul on elatustaseme vahe kõrge ja madala arengutasemega riikide vahel järsult suurenenud. Kui me õppisime ülikoolis (1950datel) räägiti meile, et üks paha mees oli Malthus[4], inglise majandusteadlane, poliitilise ökonoomika rajajaid, kes pidas majanduslikku ebavõrdsust loomulikuks ja lõi teooria, mille kohaselt rahvastik kasvab geomeetrilises progressioonis, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis (vaata järele, mida see tähendab suhtarvudena). Tagajärjeks on ülerahvastatus ja alatine elatusvahendite vajak. Praktilise mõtlejana õigustas Malthus sündivuse tahtlikku vähendamist, sõdu ja epideemiaid.
Säästev areng?
Praegu kõneldakse palju säästvast arengust, mille eesmärgiks on justkui taotlus, et meie järeltulevad põlved ei elaks halvemini, kui meie, et me ei kasutaks mõtlematult ära ka neile vaja minevaid loodusressursse.
Mul oli õnn olla koos Arnold Rüütliga 1992. aastal Rio de Janeiros maailma keskkonna-tippkohtumisel, kus võeti vastu väga tähtsad dokumendid, nagu kliimakonventsioon, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, samuti Agenda 21. Ja juba seal tekkis mul mõte, et see ei saa olla midagi tõsist kui ma nägin Aafrika keisreid oma haaremiga – 30 naist, läksid üle lava, kõik kullas ja karras. Oli ju on selge, et midagi on ikkagi tõsiselt valesti! Kõige tabavamalt on minu arvates säästva arengu ideed tabanud idee, et niigi vaesemad riigid peavad oma vaesuses kinni maksma niigi rikaste riikide võimetust oma rikkust säilitada. Veendusin selles, et see töötab, viis aastat hiljem, kui ma olin ka Rio +5 järelnõupidamisel ja seal said arenguriigid viimaks aru, et neid on arenenud riikide poolt petetud, jämedalt petetud – see rikkuse vahe järjest suureneb, kiirenevalt, peatumata[5].
Ja see ongi selle säästva arengu idee, et laske meil elada nii rikkalt, veel rikkamaks saada, teie ärge püüdkegi rikkaks saada. Säästlikkus kutsub üles looduskeskkonna kõigekülgsele kaitsmisele ja maailma loodusressursside kasutamise märkimisväärsele vähendamisele ning olemasoleva rikkuse jagamisele üksikisikute, ühiskondade, põlvkondade vahel ja et kõik saaksid osa maksimaalsest heaolust. Just selles peitubki see kristluse õnnetus: ühest küljest räägib see, et peab olema abivalmis teiste vastu, aga tegelikult me katsume kõik võimalikult teistel nahka üle kõrvade tõmmata, et ise paremini elada. Kaplinski[6] räägiks minust paremini, kuid printsiip jääb – islamiusus on seetõttu natukene paremini seatud, nad on pisut vähem variserlikud oma alustõdedes. Ja selleks, et islamit mõista, peab sellele tõsiasjale otsa vaatama.
10% maismaa pindalast on reostatud tsivilisatsiooni jäätmetega[7], inimajaloo jooksul on kasutamiskõlbmatuks muutunud 20 miljonit km2 põldu, mis ületab praeguse külvipinna. Reaalsesse hävimisohtu on sattunud ligikaudu 2 500 taimeliiki ning üle 1 000 liigi ja alamliigi selgroogseid loomi[8]. Iga päev läheb linnade, tööstuse ja teede alla 1 300 km2 maad, kujutage ette – iga päev 1 300 ruutkilomeetrit! Maakera iga elaniku kohta teisaldatakse kaevetööde käigus ümber 20 t pinnast aastas. Eriti tõsine on puhta vee probleem. Kui te vaatate kasvõi Iisraeli ja selle piirkonna probleeme, on ka need põhiliselt vee probleem, mis ei saagi laheneda, sest tsivilisatsiooni „arengu“ tulemusena suureneb jõgede, järvede ja põhjavee saastatus. Kogu toodetud reovetest suudavad puhastusseadmed nõuetekohaselt puhastada vaid mõne protsendi, kurvaks näitaks on nt Araali mere saatus. Tsivilisatsiooni nn arenguga kaasnevad lisaks happevihmad, planeeti muudab metsade häving ja osoonikihi hõrenemine.
Kliima
Maa on mobiilses soojuslikus tasakaalus ja teda on võimalik suhteliselt kergesti tasakaalust välja viia. Arvatakse, et kriitiliseks momendiks on seejuures Maa keskmise temperatuuri langemine või tõusmine 2, maksimum (erinevatel allikatel) 3-5 kraadi võrra. Kui kõik meie autostumine kasvab endises tempos[9], siis aastaks 2030-2035 kasvabki temperatuur Maal 2 kraadi võrra. Praegu valgustatakse ajakirjanduses seda kõike väga pealisekaudselt ja ühekülgselt. Vaadake, asi on ju selles, et kui Maa kliima soojeneks, oleks see paljudele aladele väga hea – näiteks viimasel jäävaheajal oli Eesti temperatuur 7 kraadi võrra soojem kui on praegu ja see oli väga kena aeg, kus kasvasid laialehised metsad. Kui Maa temperatuur kasvaks, siis ka paljud Aafrika piirkonnad muutuksid jällegi asustuskohaseks. Aga kahjuks nii ei juhtu, sest kui Maa temperatuur tõuseb kardetud kõrgustele ja ka Gröönimaa liustikud hakkavad tõepoolest sulama, peatub selle tulemusena niinimetatud ookeani hiidkonveier ja juba lähema 500 aasta pärast, võib-olla isegi varem, tuleb meil uus jääaeg. See toimib nii nagu toimus kunagi pärast soojaperioodi hilistriiase jäätumine, mis tuli 500 aasta jooksul. Seetõttu ei ohusta meid mitte soojenemine, vaid meid ohustab just jäätumine, kui see peaks olema järgnevaks stsenaariumiks. Õnneks on olemas kliimatsüklid ja on kaunis tõenäoline, et praegune kliima soojenemine (kui inimene enne jaole ei saa ja kõike ära ei sodi) asendub üsna pea taas jahenemisega. Mõnes ajalehes (Maaleht) on olnud ka teadlikku juttu, kus selgitatakse, et kui me vaatame kas või Eesti kliimat ja kui me võtame pikema tsükli – ei jälgi mitte ilma sel aastal vaid räägime tõesti kliimast, siis asi pole sugugi nii, nagu iga päev Postimehes ja Päevalehes kirjutatakse.
Inimene, enese kroon
Inimkond on muutunud üha metsikumaks: Kambodžas tapeti idee (kommunism) nimel 3 miljonit inimest, Ruandas 1993. aastal miljon inimest ja… maailm reageeris sellele ülimalt ükskõikselt. Meid püütakse ka praegu veenda, et Iraagi, Tšetšeenia ja Afganistani sõjad peetakse progressi nimel, kuid tegelik põhjus on hoopis midagi muud. Terrorismi kultiveeritakse riiklikul tasandil ja seetõttu on inimkonna üks peamisi probleeme praegu, kuidas vältida teaduse ja tehnika uusimate saavutuste kasutamist uute relvade loomiseks ning kuidas hoida ära juba olemasolevate massihävitusrelvade kasutamist. Meid õpetatakse Brüsselist ja Berliinist, kuigi Eesti keskkond on võrreldes näiteks Belgia või paljude Euroopa riikide keskkonnaga, palju-palju puhtam ja jätkusuutlikum.
Inimkond oskab sünteesida praegu 10 miljonit erinevat ainet, toodab suurtes kogustes 50 000 ja väga suurtes kogustes 5 000 erinevat ainet, kusjuures 90% toodetust läheb jäätmeteks ja – mida rikkam riik seda rohkem jäätmeid ja raiskamist.
Meie, eestlased, olime metsarahvas, püüdsime loodusesse suhtuda aupaklikult. Täna võtame üle Lääne-Euroopa tarbijaliku mentaliteedi, järjest rohkem toodame jäätmeid, nagu tehakse Lääne-Euroopas, mida me peame endale eeskujuks. Euroopa ei ole eeskujuks kõiges, kindlasti mitte selles valdkonnas. Igale inimesele kulub siin praegu 20 tonni tooret ja selleks, et saada lõpp-produkti, kulub tohutul hulgal vett. Kõik üle jäänu läheb jäätmeteks ja mida rikkam riik, seda rohkem.
Episood Noa laevast, kus päästetud ja ilmale kestmiseks vajalikud loomad on juba laeva peal, viimaks tulevad ka inimesed. Noa aga ütleb: “Ei, Jumala eksperiment oli eksitus. Kuid me parandame selle – seekord läheme teele ilma inimeseta! Inimene on toonud rohkem halba, kui ükski teine liik ja Maailma kestmise loos pole talle kohta“.
Jaapani kirjanik Kōbō Abe (1924-1993) väitis: “Ma ei tea mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus.”
Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”
Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”
Need võimalused on ammendumas ja tegelikult saab inimkonna tulevik olla vaid see, mis on siin pildi peal näidatud, sest inimene ei suuda midagi enese peatamiseks või korrale kutsumiseks ette võtta.
Meie, kui inimkonna teavitajate ülesandeks ei tohi olla käegalöömine vaid kujunenud olukorra oma võimaluste piires parendamine. Jah, inimkonnal pole enam jäänud aega otsustamiseks. Kui elada nii nagu seni, on kindel, et järeltulevad põlved surevad meie toodetud saastesse. Aga mida täna, 12dal tunnil veel ette võtta? Maailma keskkonnakaitse deviisiks on: ”Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt!” Öeldust tulenevalt on meie esmaülesandeks Eesti maksimaalne kaitsmine ja Eesti elu edendamine üldkultuuriliste ja humanistlike väärtuste foonil.
Kuidas on võimalik tegutseda lokaalselt? Ma näen siin saalis näiteks Ants Talioja, kes kaitseb Nõiakaevu ja kindlasti teeb tema oma tegevusega palju rohkem kasu, kui kümned, võib-olla isegi sajad end rohelisteks kutsuvad inimesed.
Eesti on väga ilus ja tegelikult on minu kindel seisukoht, et Eesti on jätkusuutlikum, kui enamus riike maailmas. Me oleme rikas loodusvarade poolest, meil on palju puhast loodust, meil on suhteliselt vähe inimesi. Meil on võimalik seda kõike kaitsta ja teha nii, et Eesti elu oleks võimalikult hea järgmistele põlvedele vaatamata meie poolt juba rikutule ja hävitatule.
2020 novembris avaldas ERK oma seisukohad seoses kohalike maavaradega. Seisukohtade koostamise taga olid eksperdid nii Klubist kui selle ümbert, seisukohad avalduvad tõlgituna ka rahvusvahelises erialases pressis. Teema jätkub kuni on veel varasid, mida jagada.
2021 maikuu avalik arutluse alusettekande tegi Alvar Soesoo, teesid on esitatud allpool.
Eesti Rooma Klubi tava on kutsuda juurde oponeerima-kaasa mõtlema ka asjatundjad ja eksperdid väljastpoolt Klubi. Seekord aitavad teemat mõtestada:
ERK avaliku maiväitluse 2021 eksperdid:
Sirli SippKulli, Eesti Geoloogiateenistuse direktor
Raivo Vasnu, NPM Silmet peadirektor
Sulev Mäeltsemees, regionaalpoliitika ekspert
Hardi Aosaar, Eesti Geoloogia Seltsi juhatuse esimees
Millest oli juttu?
Käsitlesime kriitiliste metallide saadavust maailma mastaabis,
arutlesime, kuivõrd realistlik või utoopiline on Eestil ise end nendega varustada,
üleval oli küsimus, kas meie maapõues olevad maavarad võiks Eestit rikkamaks teha ja lahendada Ida-Viru regionaalpoliitilise probleemi – asendada põlevkivil baseeruv heapalgaline tööhõive teiste maavarade kaevandamise-väärindamise hõivega.
Väitlust juhtis Olavi Tammemäe
Valitsuse seatud piirangute tõttu oli osalejate arv kohapeal limiteeritud. Kõigil huvilistel oli võimalus esitada oma küsimusi enne arutelu.
Professor Alvar Soesoo arutelule Tuleviku maapõueressursid: piiridega lõpmatus?
Valmistades ette järgnevat arutelu, on seekordne teema juht Alvar Soesoo esitanud nn diskussiooni vajavad mõtted ja väljaütlemised Eesti lähikümnendite tuleviku võtmes.
Üks või teine metall või aine ei kao siit maamunalt kuhugi – mida sellest tehakse ja kes teeb on aga väga piiriletud. Kas me hoomame neid piire?
Me elame suurte muutuste ajastu lävel. Tarbimis- ja muu keskkonnakoormus ületas juba eelmise sajandi keskel planeedi naturaalse talumise piiri.
Arutlust modereeris Paul Tammert, ERK liige ja majandustoimkonna promootor.
Oma mõtted esitas Riho RAASSILD, makseasutuse juhtimise kogemusega IT spetsialist.
Arutelu hoidsid üleval ja oma kogemusi jagasid:
Ron LUVIŠTŠUK, kogemused pangandusest ja väikeettevõtlusest,
Rein JÄRVELILL, Setu ülemsootska ja Setu krooni projekti juht,
Airi HALLIK-KONNULA, Urvaste Külade Seltsi ja Urbani projektijuht
Rainer EIDEMILLER, Paide Pai projektijuht
Arutluseks valmistudes vaata:
ERK avalik ettekanne – Paul Tammert 25-02-2021: Majandusmudel, rahasüsteem ja muutuste aeg
Seekordne teema oli nii laiaulatuslik ja haarav (juba esimest salvestust vaatas >1000 vaataja), et otsustai teha arutlused mitmes voorus.
Ka saime selle käigus harjutada mitmeid uusi suhtlusvõimalusi ja valmistuda järgmisteks avalikeks või vähemavalikeks arutlsuteks moodsa tehnoloogia vahendusel.
Elades lootuses, et kunagi saame tagasi ka “normaalsuse”, on ERK valmis 2021 edasi minema samal viisil, nagu miljonid , õppijad, õpetajad, suhtlejad.
Esimene arutlus: P. Tammert, R. Raassild ja R. Luvištšuk
Rooma Klubi sai aastal 1972 tuntuks raamatuga „Kasvu piirid“, millega juhiti inimkonna tähelepanu asjaolule, et lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik. Selles raamatus prognoositi, et 2020 aasta paiku algavad dramaatilised muutused – ja need ongi alanud.
Mõtleme, miks on kapitalistliku turumajanduse mudel ja fiat-/võlaraha süsteem ammendamas oma arenguvõimalusi ja arutleme, millega seda saaks asendada.
Mehed on kokku tulnud, et rääkida energeetika olevikust ja tulevikust.
Arutelu vundamendiks on Eesti Rooma Klubi liikme Kaupo Vippi loeng-ettekanne (allpool). Koosoleku aines hõlmab ettekandes ajavahemikku 1:10.08 kuni 2:51.20. Oma mõtted on kirjas avaldanud ka Alar Konist.
ERK avalik ettekanne ON sissejuhatuseks Rooma Klubi stiilis mõttetalgule 29-04-2021
Energeetika tulevikust. Kaupo Vipp
Küsimus energeetika tulevikust tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates on tänaseks sisuliselt küsimus ÖKOLOOGIA ja ÖKONOOMIKA vastuoludeta (taas)ühendamisest. Ilma taolise ühendava vaatepunktita pole võimalik mõista probleemi olemust ja põhjuseid ega leida üksmeelt vajalike muutuste eeldustes.
Asjalikele osalejatele juba ilmunud raportid ürituse erihinnaga 12€.
Kompleksmõtleja Vipp 2019
Kaupo Vipp on Eesti Rooma Klubi liige, tuntud ja tunnustatud vabamõtleja, ERK esimese raporti ja mitme kõrgkooli tsivilisatsiooni kompleksse käsitluse õpiku autor.
Kuula Vikerraadio salvestisi “Elu pärast Google’it”: K. Vipp: Globaalne ja lokaalne
See on sisuliselt küsimus ökoloogia ja ökonoomika vastuoludeta (taas)ühendamisest.
Sama siht on biofüüsikalisel ökonoomikal (BFÖ), mis lähtudes termodünaamikast, bioloogiast ja põimsate (ehk komplekssete) süsteemide teooriast püüab vastuoludeta (taas)liita loodusteaduslikku ja majanduslikku maailmakäsitlust.
Kaupo: Sissejuhatuseks arutelule pakun ettekannet BFÖ ühendkäsitluse lähtealustest ning meie energiasisenditega seotud asjaolude senistest arengutest:
arenguid mõjutavad põhiprintsiibid;
tsivilisatsioonide arenguloogika ja energia roll selles;
energia, tehnoloogia, majanduse ja rahanduse olemuslikud seosed;
varasemad arenguprognoosid energiavarude ja -tehnoloogiate osas ning senine reaalsus;
Euroopa Liidu õiglase ülemineku mehhanismi (JTM1) rakendamisest: Eesti Rooma Klubi seisukohad
Allolev kokkuvõte lähtub vajadusest määratleda tingimused õiglase ülemineku mehhanismi rakendamiseks Eestis, nimelt eeldused selle peamise fookuse realiseerumiseks, milleks on majanduse mitmekesistamine piirkondades, mis kannatavad enim nii majanduslikult kui sotsiaalselt kliimamuutuste leevendamise meetmete tõttu.
Ettepanekud esitatakse nii Vaba Riigi valitsusele, Parlamendile kui asjaomastele ministeeriumidele ja ametitele. Dokument on avalik, avaldatav ka Euroopa keskkonna-alastes väljaannetes. Ettepanekud esitatakse nii Vaba Riigi valitsusele, Parlamendile kui asjaomastele ministeeriumidele ja ametitele. Dokument on avalik, avaldatav ka Euroopa keskkonna-alastes väljaannetes.
Majanduse arendamiseks, tööhõive taastamiseks ja inimeste heaolu suurendamiseks eelkõige Ida-Virumaal on vaja uusi suundi. Tulemust ei ole oodata, kui tulevikukavade koostamisele ei kaasata üleminekuks suutlikke ettevõtteid ja kohalikke inimesi ega saavutata nende poolehoidu ja toetust.
JTM asetab esiplaanile väike- ja keskmised ettevõtted. Samas on nii majandusliku jõu kui intellektuaalse potentsiaali poolest üleminekuks suutlikud eelkõige suured ettevõtted. Majanduskeskkonna muutumine lausa sunnib neid selleks. Fossiilsel toormel põhinevate kütuste tootmise toetamine on keelatud. Keelatud ei ole fossiilsel toorme muul viisil väärindamine.
Allpool on esitatud mõningad võimalused Ida-Virumaa põlevkivil baseeruva majanduse ja tööhõive ümber paiknemiseks maavaradel ja taastuvenergeetikal baseeruva poole, et nii säilitada majandus ja tööhõive.
1. Teadaolevate ja seni kasutamata maavarade kaevandamisel ja töötlemisel on suur potentsiaal nii Ida-Virumaa kui kogu Eesti majanduse tulevikule ja põlevkivi põletamisel baseeruva elektritootmise asendamiseks.
Põlevkivi kõrval tuleb fookusesse võtta metallid. Arvestades lähituleviku prognoose kasvab kordades akumetallide, haruldaste muldmetallide ja fosfori vajadus. Eesti fosforiit koos kaasnevate haruldaste muldmetallidega vajab ulatuslikku uurimist. Lisaks sellele on vajalik uurida fosforiidiga lähestikku paiknevaid võimalikke maavarasid nagu glaukoniit kaaliumi toormena ja graptoliit-argilliit mitmete metallide (tsink, molübdeen, vanaadium, uraan jt.) toormena. Eesti kristalses aluskorras paikneb mitu oluliste metallide võimalikku leiukohta. Teada on Jõhvi magnetanomaalia ja Uljaste polümetalne maagistumine, mis koos pakuvad raua, tsingi, plii, vase ja veel mitmete muude metallide osas võimalikke tulevikulahendusi. Põlevkivi puhul tuleb rakendada selle väärindamise uudseid tehnoloogiaid, mis asendavad põletamise teiste viisidega (pürolüüs, hüdrogeenimine jm.). Põlevkivi kasutamise vähenemisest tulenev majanduslangus on korvatav teiste maavarade kaevandamise ja väärindamisega, see vajab riiklikku detailset tulevikukava ning uuringute finantseerimist.
Ülalnimetatud metalle jt maavarasid ei ole Eesti riigis uuritud enam kui 30 aastat. Olemasoleva ebapiisava info põhjal ei ole võimalik teha strateegilisi otsuseid. Teadmistel põhinevate majanduslike ja keskkonnakaitseliste otsuste tegemiseks on vajalik olulisel määral edendada piirkonnas geoloogilisi uuringuid. Uuringud vajavad stabiilset ja piisavat tuge riigilt, aga suure tõenäosusega palju laialdasemat finantseerimismudelit, kui on rakendatud viimaste aastate jooksul. Vajalikud uuringud on väga mahukad ja nende teostamine ainult riigi rahaliste vahenditega võib viia olukorrani, kus uuringute läbiviimine võib väldata 20 kuni 30 aastat. Eestis ei ole keskust, kus oleks saadaval kogu info meie loodus- ja maapõueressursside kohta reaalajas ja võimalusega infot statistiliselt ja arenguliselt analüüsida.
Maapõu pakub ka geotermilist energiat, mille uuringuid pole Eestis sihipäraselt tehtud. Soome kogemus viitab võimalusele kasutada sügaval paiknevat geotermilist energiat (>3000 m), Leedu ja Läti kogemused näitavad geotermilise energia kasutamisvõimalikkust ka keskmistel (100 m kuni 2500 m)sügavustel.
2. Nagu maailmas kasvab ka Eestis elektrienergia tarbimine. Eesti elektri tootmine baseerub juba sajandi jooksul peamiselt põlevkivil. Elektrituru avanemine ja karmistunud keskkonnanõuded on toonud vajaduse elektritootmise mitmekesistamiseks.
Põlevkivi kasutamine elektritootmiseks on paratamatus langustrendis. Nimetatud trend mõjutab otseselt kvalifitseeritud tööjõu hõivet ja põhjustab sotsiaalseid pingeid. Sellega seotud sotsiaalsed probleemid on riigi lahendada. Kahjuks pole rakendatavaid lahendusi siiani välja pakutud
Põlevkivi asendamisega taastuva toormega on tulnud kaasa probleemid. Suurem osa taastuvenergia tehnoloogiast tuleb sisse osta, st suure osa tulust teenivad teised riigid. Taastuvenergeetika edendamine vajab värskeid ideid. Riigi ülesanne on arendada oma energeetikat, oma ressursimajandust, luua oma adaptatsioonimehhanismid vastu seismaks globaalsetele muutustele. Selle saavutamiseks tuleb keskenduda oma ressurssidele ja parimatele ressursiväärindamise tehnoloogiatele. Energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks tuleb kompleksselt arendada kõiki taastuvenergia võimalikke tehnoloogiaid.
Energiatootmise kavandamine peab ulatuma vähemalt aastasse 2050. Tõenäoliselt on võimalik selleks tähtajaks (2030 on ebareaalne) täielikult loobuda põlevkivi põletamisel baseeruvast elektrienergiast ja asendada see teiste väljatöötatavate tehnoloogiatega. Teravneb elektrienergia salvestamise probleem, mille põhiliseks lahenduseks tänase (2020 lõpp) teadmise alusel on vesinik. Energiasalvestuse vajadust arvestades võivad osutuda perspektiivikaks ka pump-hüdroakumulatsioonijaamad, kuid ka siin on oluliselt vaja laiendada vastavasisulist uuringutegevust praktiliste eesmärkide saavutamiseks lähema kümnendi jooksul.
3. Taastuvenergeetika arendamine vajab riiklikku planeeringut, et tagada sotsiaalselt ja keskkonnahoidlikult parimad lahendused.
Päikesejaamade rajamine viljakatele põldudele ei ole põhjendatud, sest näiteks teravilja kasvatamisel saadakse põllupinna ühikult kordades rohkem energiat. Ka maastikupildi rikkumine on oluline faktor. On vaja ratsionaalset otsustust, millist maad ollakse valmis ohverdama, kus viljakat mulda tuleks kasutada vaid põllumajandustootmises. Tuuleparkide arengut takistab merealade planeeringu puudumine ja teavitustegevuse nõrkus, mis viib kohalike elanike poolehoiu asemel tihti nende vastuseisuni. Lisaks komplekssele planeeringutegevusele on päikesejaamade ja tuuleparkide projekteerimisse vaja kaasata ka maastikuarhitektid.
ETTEPANEKUD
JTM raames rahastatavatele toetusmeetmetele on vajalik välja töötada adekvaatsed finatseerimismehhanismid, mis kaasaks eeskätt tööstusinvesteeringuid, mis vastavad EL Roheleppe eesmärkidele ning oleks atraktiivsed arendajatele elluviimiseks Virumaa regioonis. Tingimustes on vajalik kirjeldada eelistused, mitte piirangud ning tingimused ei tohiks olla pelgalt majandusharude ja konkreetsete projektide põhised. Majandus ei arene projektipõhiselt. Investeeringute taotluse tingimused ei tohiks olla seotud ettevõtte suurusega, olulise hinnangukriteeriumina tuleks kasutada loodavat lisandväärtust (seda eriti kohaliku tooraine baasil), kõrgkvalifitseeritud töökohtade arvu ja turuatraktiivsust (arvestades ka jäätmete hulka ja iseloomu või jäätmete ümbertöötamise võimekust).
JTM kava edukaks läbiviimiseks ja oluliste positiivsete muutuste esilekutsumiseks on vajalik oluline teadus- ja arendustegevuse intensiivistamine regioonis. Kõrgel tasemel läbiviidavad rakendusuuringud on oluline tugi tootmis- ja majandustegevuse ümberprofileerimisel ja ökonoomsemate lahenduste leidmisel olemasolevatele ja uutele tegevussuundadele.
Arvestades ülemineku mastaapsust on nii ajapiir 10 aastat kui ka toetuste maht 350 miljonit eurot kindlasti ebapiisavad. Ettepanek: kavandada 10-aastane periood seni töös olevate investeeringute ärakasutamiseks ja ülemineku detailseks ettevalmistusteks, tegelik üleminek on realistlik 15-20-aastases ajaraamis.
JTM suunitlus eelkõige väike- ja keskmise ettevõtluse toetamisele ja fossiilsetel kütustel baseeruva energeetika toetamise keelamine ei ole Eesti oludes adekvaatne ega taga üleminekut. Ida-Virumaa vajab investeeringuid tööstusse. Ettepanek: arvestada sellega üleminekuinvesteeringute kavandamisel ja mitte jätta toetuseta põlevkivi väärindamise uute tehnoloogiatega tegelevad ettevõtted
Eesti ala geotermiline potentsiaal vajab hindamist, eeskätt elektri- ja soojatootmise vaatevinklist. Ettepanek: töötada välja esmane uuringukava ja läbi viia katsepuurimine (>2000 m sügavuseni). Lisaks töötada välja kava ja viia läbi uuringud madala sügavusega geotermilise energia kasutamiseks lokaalses küttes-jahutuses.
Hetkel ei ole erakapitalile loodud võimalusi investeerida maavara- ja maapõueuuringutesse. Ettepanek: töötada välja riigi ja erakapitali koostööpõhimõtted ning luua seaduslik alus eraettevõtete kaasamiseks maapõueuuringutesse. Sarnaselt töötada välja põhimõtted väliskapitali kaasamiseks maapõueuuringutesse ja maavarade väärindamisse.
Taastuvenergeetika arendamine vajab riiklikku planeeringut. Ettepanek: kaasata kohe päikesejaamade ja tuuleparkide projekteerimisele ka maastikuarhitektid.
Eestis ei ole keskset institutsiooni, kuhu oleks koondatud kogu info meie loodus- ja maapõue ressursside kohta ning mille sõltumatud spetsialistid oleksid võimelised infot jagama, analüüsima ja kaalutletud ettepanekuid tegema. Ettepanek: luua Eesti loodus- ja maapõueressursside infokeskus.
Sümpoosion võttis aluseks Euroopa Komisjoni (EC) 11. detsembri 2019 teatise „Communication from the Commission to the European Parliament, The European Council, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions. The European Green Deal“.[1]metsapoliitikat käsitleva osa, mille võib tinglikult jaotada viieks teemaks:
Tõhus metsastamine ning metsade säilitamine ja taastamine Euroopas, et aidata suurendada CO2 sidumist,
Ühise põllumajanduspoliitika riiklikud strateegiakavad peaksid motiveerima metsamajandajaid metsi jätkusuutlikult säilitama, kasvatama ja majandama.
Tuginedes teatisele „Ulatuslikumad ELi meetmed maailma metsade kaitseks ja taastamiseks“ võtab Komisjon nii reguleerivaid kui ka muid meetmeid, et propageerida selliseid imporditud tooteid ja väärtusahelaid, millega ei kaasne raadamine ega metsade seisundi halvenemine.
Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Marku LAMP, KKM; Annela ANGER-KRAAVI, ÜRO, Cambridge’i Ülikool, ERK; Jürgen AOSAAR, EMÜ, Aigar KALLAS, RMK, Jaan KERS, TTÜ ja Henrik VÄLJA, EMPL. Sümpoosioni juhatas Annela ANGER-KRAAVI.
Sümpoosion jõudis järgmistele seisukohtadele:
ERK jaanuarisümpoosioni tõdemused Euroopa Roheleppe (EDG) kohta üldiselt[2] kehtivad ka EGD metsapoliitikat käsitleva osa kohta. St Eesti metsastrateegia peab olema piisavalt eesmärgistatud ja saavutatav, realistlik ning olema kavandatud meie looduslikku, rahvastikulist ja sotsiaalmajanduslikku eripära arvestades.
Tuleb silmas pidada, et metsapoliitika on liikmesriikide valdkond. Siiski on tervitatav Euroopa Komisjoni taotlus ka metsapoliitikas üle EL ühtseid põhimõtteid rakendada, kuna metsapoliitika on osaks elurikkuse säilitamise, CO2 emissioonide vähendamise jt-s jätkusuutliku arengu globaalsetes suundumustes.
Eesti on suhteliselt suure metsasusega, metsade majandamine ja metsatoormel baseeruv tööstus ning muud metsaga seotud tegevusalad (nagu näiteks turism) on pika traditsiooniga ja märkimisväärse osakaaluga rahvuslikus koguproduktis, riigi ja inimeste tuludes. Metsateadused on arenenud, metsal kultuuripildis ja inimeste eetilistes tõekspidamistes on oluline osa rahvuslike väärtuste süsteemis. Eesti peab säilitama ja kujundama riikliku strateegiaga „Säästev Eesti 21“ kooskõlas oleva metsapoliitika.
Eestil tuleb keskenduda allolevale:
Täiustada oma metsapoliitikat, võttes aluseks jätkusuutliku metsamajandamise printsiibid, kus on olulisel kohal kõik aspektid: kultuur, ökoloogia, kliimamuutustega seonduv ja majandus. Metsade majandamist ja metsatööstuse arengut peab soodustama ilma teisi jätkusuutlikkuse valdkondi kahjustamata.
Eesti metsateadus ja -teadlased mitmest põlvkonnast on usaldusväärsed. Teadmine on piisav, et kõikides otsustustes tugineda ainult faktidele. Muutuvad olud nõuavad uusi uurimissuundi (nagu haigused, kahjurid, võõrliigid, kliimamuutuste mõju jne), mida tuleb kavakindlalt edendada ja arvestada teadlaste soovitusi metsapoliitika kujundamisel.
Nagu EGD üldeesmärkide puhul ei tohiks ka metsanduses edasi minna ainult seniste protsesside ja rutiinidega. Uut impulssi vajab teadus- ja arendustegevus. Vajalik on pidev võimekuse kasv uute protsesside ja tehnoloogiate juurutamiseks. Kõigis suuremates ettevõttetes peaksid palgal olema teadus- ja arendustöö spetsialistid. Riiklik tugi metsa ja metsatööstusega seotud teadus- ja arendustegevusele vajab enam konkreetsust, eesmärkide täpsemat püstitamist ja vajalikul tasemel finantseerimist. Ettevõtted, ülikoolid ja riik peavad tegema koostööd.
Eesti metsal on negatiivne süsinikujalajälg (st mets seob süsinikku rohkem, kui ta seda vabastab). Siiski oleks ebareaalne panna sellele kogu Eesti süsinikuneutraalseks muutmine.
Eesti metsade suur mitmekesisus on omaette väärtus, Eesti eelis, mis pakub rikkalikku valikut ökosüsteemi teenustest. Ökosüsteemiteenuste panust Eesti majandusse tuleb väärtustada ja neid vastutustundlikult kasutada. Eesti biomajandus on peamiselt metsapõhine. Suur, kuid vähe kasutatud potentsiaal on jäätmetel, mitmesuguste materjalide asendamisel puidul baseeruvatega, uudsete materjalide tootmise evitamisel, keemilistel pooltoodetel, teistel toodetel, millega asendada importi kohaliku väärtusahelaga. Metsasaadustel baseeruv toodang sobitub hästi ringmajandusse.
Metsad väljaspool kaitsealasid vajavad efektiivset majandamist, mis lähtub jätkusuutliku metsamajandamise printsiipidest, sest ainult see kindlustab piisava puidu kvaliteedi. Häid tooteid saab valmistada ainult kvaliteetsest toormest. Samuti tuleb aidata metsal kliimamuutuste poolt põhjustatud negatiivsete mõjudega toime tulla.
Pool Eestit on metsaga kaetud. On vaja kaaluda, kas ELi elurikkuse strateegia eesmärk võtta kaitse alla 30% territooriumist on meie tingimustes põhjendatud.
EL Maakasutuse, maakasutuse muutmise ja metsanduse (LULUCEF) määrus avatakse uuesti, muutmisel on EL ühine põllumajanduspoliitika (CAP). Neil on suur potentsiaalne mõju metsandusele. Eesti peab siin olema aktiivne, et ka need pliitikad soodustaksid metsadest tulenevate hüvede kasvu.
Diskussioon metsade majandamise üle nõuab tõhusat teavitustööd ning faktipõhist kommunikatsiooni kõigilt osapooltelt. Arengud peavad olema kooskõlas ühiskonnas kokku lepitud väärtushinnangutega ja aitama kaasa kogu elanikkonna heaolu tõusule ja metsaklastri jätkusuutlikkusele.
Väitlust ohjas Sirli Sipp Kulli, ERK liige, Eesti Geoloogiateenistuse direktriss
Väitlust juhtis Olavi Tammemäe
You must be logged in to post a comment.