05 Thursday May 2022
Tags
2035, Eesti riik, säästev areng, strateegia, tulevik, valitsemine
11. aprillil oli ka Eesti Rooma Klubi kutsutud osalema „Eesti 2035“ strateegia tegevuskava ja EL rahastamisvõimalusi tutvustavale seminarile Tallinnas. Eesti Rooma Klubi oli esindatud kolmeliikmelisena: juhatuse liikmed Ivar Raig, Juhan Telgmaa ja meedianõunik Tuuli Stewart.
Sissejuhatus
Continue reading07 Monday Mar 2022
Posted in avaldus, klubi ettekanne, konverents, prognoos, sümpoosion, seminar
Tags
Eesti riik, EL Rohelepe, energeetika, prognoos, säästev areng, taastuvenergia, tulevik, valitsemine
On juba muutunud mantraks, et 2020 avas tegelikult uue sajandi inimkonna ajaloos. Kui varem on sajandivahetused toonud inimese elu muutvad nihked esile üsna selle vahetuse lähedal, siis ka seekord tekkis meil uinuv heaolu illusioon, usk, et seekord suur vahetus meid ei taba. Tabas. Oleme seda tundnud mitme kandi pealt juba. Muutused on aga alles alanud, nagu kinnitab Rooma Klubi juba 50 aastat, tuginedes arvutustele ja teaduse poolt kinnitatud järgnevusele (vt Kasvu piirid toodud prognoosid).
2020+ paljudest uudsustest üks on, et vana hea ütlemine “mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” ei kehti enam!
Seda piiri lokaalne-globaalne lihtsalt ei ole enam. Kõik jõuab ühel või teisel moel, üha aheneva viitega meieni; meie teod ja tegematajätmised mõjutavad maailma. Ja nii ongi:
Samad küsimused, nagu üksikisiku ees, seisavad need nii ettevõtete, kogukondade, ühenduste ees. Rääkimata riigist kui meie kokkuleppelisest ülimast kooslusest.
2020+ on pannud ka Eesti Rooma Klubi oma tegutsemisvorme üle vaatama, analüüsima seda, mis toimis “eelmises elus”, mida sealt kaasa võtta, mis on uus “aja nõue”. Vt Rooma Klubi tegutsemisraporteid siit. Me oleme ka ERKis teinud korrektuure nii oma rahvusvahelises kui kohalikuma plaaniga suhtluses, oleme tugevdanud olulisi sidemeid, üritame esile tuua koosmeele vaimu.
Veelkordne meeldetuletus – ebamugavad olukorrad ei lähe enam mööda, me ei lähe enam tagasi “normaalsusesse”, muutus ongi “normaalsus” ja see muutus ei ole meeldiv. Tänane on algus… Muutused, ütlevad teadlased üle maailma, kerivad end lahti veel kiiremini, kui seni loodeti. Muutused on komplekssed ja nüüd juba pidurdamatud.
Püüame koos eesti asjatundjate ja ekspertidega vaadata seda, millisena näeme oma ikka kasvava energianälja kustutamise võimalusi lähematel kümnenditel.
Rooma Klubi on selle küsimuse hoidnud oma erilises fookuses juba aastaid – vt CoR Energiakriisi tegutsemisplaani.
Oled kutsutud kaasa mõtlema Eesti energeetikatulevikust!
Kust leian sümpoosioni salvestused??
ERK liige Kaupo Vipp on kirjutanud mitu selgitavat õpikut, mis tänaseks mitu korda läbi müüdud. Sümpoosioni teema toeks erimüük: K. Vipp. Lokaalravitsus. 2017 kordustrükk
Rohetiiger on valdkondade-ülene koostööplatvorm, mille eesmärk on luua tasakaalus majandusmudel Eestile ja maailmale. Rohetiiger teeb koostööd neljal suunal: ettevõtjad, üksikisikud, avalik sektor, vabakond. Algatatakse ja aidatakse kaasa muudatuste tekkimisele ettevõtete sees ja ühiskonnas laiemalt.
Rohetiiger Teekaardist 2021-2031-2040
2021. aastal ettevõtjate, spetsialistide ja teadlaste koostöös valminud Energia Teekaart 2021/31/40 näitab ära mõistliku teekonna energiamajanduse ümber korraldamiseks sellisel moel, et eestisisene energiavajadus oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvate energiaallikate baasil. Seda täies ulatuses soojuse ja elektri osas ning osaliselt ka mootorikütuste osas.
Tulemusena saadakse lahendus, kus loodussõbralikult toodetakse vajalikus koguses energiat sellise hinnaga, millega tarbija soovib veel osta ja tootjal on mõistlik toota ning dotatsioone maksma ei pea.
See sektsioon avaneb vaid korduvlugejale st kui olete siin lehel olnud ≥3 korda,
täieneb müstiliselt ka lehe vaade
19 Wednesday Jan 2022
Posted in klubi ettekanne
Eesti Rooma Klubi liige, endine riigikogu liige, õpetaja, Gaia Akadeemia asutaja
Astusin välja.
Erakonnast.
Ei kavatse enam kunagi sisse astuda.
Kuna olen 15 aasta jooksul olnud kahe rohelist ilmavaadet kandva erakonna sünni juures ning kutsunud hulga sõpru ja tuttavaid liituma, siis tunnen vajadust oma otsust selgitada.
Töötasin pärast Tartu Ülikooli bioloogia eriala lõpetamist üle kümne aasta loodushoiu alal, enamiku sellest kodanikuühenduse Eestimaa Looduse Fond (ELF) ühe eestvedajana. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi alanud Eesti metsade laastamine, esialgu küll eelkõige röövraiete näol, mida nähes riik paljuski silmad kinni pigistas, tekitas tunde, et reaalselt saab loodusesse suhtumist muuta erakondlikus poliitikas osalemise kaudu.
Iroonilisel moel aitas kaasa üks toonastest keskkonnaministritest, kes ütles meile, ELFi inimestele, et minge laske ennast valida, jõudke kusagile ja siis räägime edasi. Järgisimegi keskkonnaministri hüva nõu, tegime 2006. aastal Erakonna Eestimaa Rohelised (EER), lasime valijal otsustada, saime 7% häältest ja 6 kohta Riigikogus, mille töös osalesime aastatel 2007–2011.
Selle perioodi kohta võib rääkida palju, kuid üks on selge –
ei enne ega pärast seda pole looduse häält Riigikogu saalis tegelikkuses kuulda olnud.
Olen lootnud, et see tuleb sinna tagasi.
Siiani seda juhtunud pole.
Loodusel ei ole Eesti rahva esinduskogus häält ja hääletult ei saa ta midagi enda kaitseks öelda.
Kes häält ei tee, seda ei panda kahjuks tähele. Aga meie kogemus näitas ka, et kui loodust esindab 6/101-st riigikogu liikmest, siis jääb see hääl pigem hüüdjaks, keda küll peab taluma, aga mitte kuulda võtma.
Kümned tuhanded eestlased on saanud hingekosutust ja inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Aga kui palju ikkagi on Eestis inimesi:
Hindan selle arvu mõnekümne tuhande kanti, mis väljendub heal juhul umbes 5% häältes riigikogu valimistel. Ja see ei muuda sisuliselt suurt midagi.
Kuuleme tihti, et „Eestis on veel palju puhast ja puutumatut loodust”, „oleme metsarahvas” kuni „kliimakangelaste” ja „rohepöördeni” välja.
Need sõnad peaksid tekitama meis hea enesetunde.
See on tõesti aukartust äratav, kui palju võimsaid masinaid on töös meie maal – kaevamas, saagimas, vedamas, lükkamas, valamas. Ilus on mõelda, kuidas kümned tuhanded inimesed saavad leiva lauale ja Eesti majandus elab, isegi kasvab. Kusjuures – see ei ole iroonia. Selles kõiges on midagi vägevat nagu kosmoseraketi start või Peterburgi linna rajamine Neeva soodesse.
Aga seda kohta, kus ma põhjast lõunasse sõites mõnikord peatuse tegin, et jalgu sirutada, metsalõhna nuusutada ja ilusaid jumikaid vaadata, ei ole enam. Nagu tuhandeid teisi kohti, mis kellegi jaoks on olulised olnud. Ajal, mil on põhimõtteliselt võimalik iga puu ja iga ruutmeeter koos seal leiduvaga arvele võtta, võtavad harvesterid kangelasliku, kuid tuima järjekindlusega maha ristipuid, looduslikke pühapaiku, pesapuid ning sõidavad seda tehes üle esivanemate kääbaste.
Mets muutub masinate abil rahaks ja see tundub hea. Põhimõtteliselt toimub nii Eestis kui suures osas maailmast hetkel „Avatari“ film. Aga erinevalt „Avatarist“ toimub see suurema osa kohalike elanike heakskiidul. Erinevalt „Avatarist“ vaatab end loodusrahvana tundev vähemus seda kurvalt pealt.
Eestis on looduskaitseseadusega keelatud lindude tahtlik hävitamine, kahjustamine ja häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Nende seadusesätete rikkumine toimub igal kevadel, iga päev, igas metsas, kus langetustraktor sees. Ja riigivõim ei sekku, ei tee midagi. Kas kõik on seaduse ees võrdsed, nagu ütleb Põhiseadus? Miks ma peaksin uskuma riigivõimu, mis ise enda tehtud seadusi ei täida?
Sellised protsessid toimuvad muidugi kogu maailmas. Puhta vee kättesaadavus väheneb. Isegi ehituseks sobiv liiv hakkab otsa saama. Kliimast rääkides on prognoosid sentimeetrite haaval toimuvast merepinna tõusust uppi lennanud ja hulk muidu tagasihoidlikke ja vaoshoitud teadlasi püüab öelda nii kõvasti, kui kopsud võtavad: „Praegu! Praegu on viimane aeg veel midagi muuta! Mitte homme, ülehomme ega kümne aasta pärast, vaid täna!” Samal ajal räägitakse paralleelreaalsuses entusiastlikult rohepöördest ja kliimaneutraalsusest, ehitatakse õlitehaseid, söel töötavaid elektrijaamu, investeeritakse uute naftaväljade kasutusele võtmisse. Kui see ei ole kõikide kognitiivsete dissonantside ema, siis mis on?
Ma ei tea. Pigem on vaja tegusid, mitte lootust, nagu ütleb Greta Thunberg. Kui üldse mingist valguskiirest tunnelis rääkida, siis ongi selleks noored, kes juba näevad ja suhtuvad maailma teistmoodi, aga kas ja millal muutub see poliitiliseks ehk midagi päriselt muutvaks tegelikkuseks, ma ei tea.
Üks huvitav uudis on roheliste võimas tõus Saksamaal – riigis, mis oma suuruse ja võimekusega võib tõepoolest mingi muutuse käima lükata.
Elame näeme.
Kolme aasta eest juhtus nii, et said kokku põliskultuuri, loodust, kogukondi ja innovatsiooni oluliseks pidavad inimesed ning me asutasime rohkem kui 500 inimesega nende väärtuste eest seisva Elurikkuse Erakonna.
Nii erakonna loomine kui 2019. aastal riigikogu valimistele minek toimus mõnusas ja head energiat täis õhustikus. Tulemuseks 1,2% (EERil 1,8%, seega sarnase maailmavaatega erakondadel kokku 3%), mis kinnitab eelnevat.
Lõpetan erakonnapoliitikas osalemise, kuna ei näe enam võimalust, et sellega saaks minu jaoks olulistes küsimustes midagi muuta.
Tunnistan, et minusugused on selges vähemuses ja et olen elanud illusioonis. Mõnikord on vajalik näha tegelikkust sellisena, nagu see on.
Ma saan ka täiesti apoliitiliselt hoida ja suurendada elurikkust ning inimesi nii unistamiseks kui tegutsemiseks kokku tuua. Nii et minister X – täname, kuid see tee ei viinud isegi sohu (millede poolest Eesti taas maailmapärandis märgatud on).
TED-Ed
WWF International20 Monday Dec 2021
Posted in avaldus, klubi ettekanne, prognoos
Tags
2021, Anger, ÜRO, kliima, konverents, säästev areng, Trapido, tulevik
21. detsembril koguneb Eesti Rooma Klubi oma aastakoosolekule. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on see vaid Klubi liikmetele ja sedagi piiratud mahtudega. Hoides mõttekoja traditsioone on ka praktiliste omaklubi asjade arutamise ja sättimise eel väike ajude virgutus, millele avapaugu annavad kaks ettekandjat samal teemal:
mis siis ikkagi juhtus/või jäi juhtumata Glasgows ÜRO Kliimakonverentsil 31. novembril ja sellele järgnenud päevadel?
Ettekandja Annela Anger-Kraavi. ERK liige on oma teesid esitanud PM artiklina.
Ettekandja Toomas Trapido teesid leiad järgnevana.
Toimuv on meist kõigist suurem, mõjutab meid kõiki ning püüd intellektuaalselt ja materiaalselt toimuvat kontrollida on osa probleemist. Varsti juba 40 aastat probleemiga tegelemist ei ole muutnud 50 aastat tagasi „Kasvu piirides” prognoositud keskmise stsenaariumi kõveraid, seega tasub küsida, kas probleeme lahendada püüdev maailmavaade ise on probleemi lahendamiseks sobivatel alustel? Kliimakonventsiooni ümber on muutunud valdavalt sisutuks ja igavaks teatrietenduseks, millesse üha väheneva veenvusega püütakse võimude poolt usku süstida.
Kliimamuutus ja elurikka looduse (elupaikade) häving on ühe mündi kaks poolt ning neid peaks alati koos käsitlema.
Demokraatlik enamus demokraatlikes riikides ja veel vähem autokraatlike riikide juhtkonnad ei soovi materiaalsele kasvule orienteeritud ühiskonnakorralduse muutumist ega algata tõsiseltvõetavaid arutelusid alternatiivide teemal.
Mõned nopped
„Rikastes riikides tuleks sügavalt järele mõelda, millal on sobiv kasutada sõna “jätkusuutlik”. Miks? Sest ühelgi riigil pole viimase 30 aasta jooksul õnnestunud rahuldada oma elanikkonna põhivajadusi ilma, et sellega poleks kaasnenud lubamatult suurt loodusvarade kasutamist.
Sellise järelduseni jõutakse ajakirjas Nature Sustainability ilmunud uuringus, milles analüüsiti 148 riiki.
Jõukad riigid ohustavad planeedi elukeskkonda ja elavad tuleviku arvelt, kuid on sellega suutnud oma elanikele tagada vaid minimaalse heaolu suurenemise. Vaesed riigid on küll elanud keskkonna taluvusvõime piirides, kuid pole samas ka suutnud tagada kõigi põhivajaduste rahuldamist.
„Enamik riike on oma elanike põhivajaduste rahuldamisele lähemal kui 30 aastat tagasi, mis on hea uudis. Halb uudis on see, et ressursse liigtarbivate riikide arv kasvab, eriti süsinikdioksiidi heitkoguste ja materjalikasutuse osas. Muret teeb avastus, et riigid kipuvad keskkonna taluvusvõimet ületama kiiremini, kui saavutavad minimaalse sotsiaalse heaolu künnise.”
Kui kauaks ja millistel eeldustel jätkub Eestis põlevkivi?
Millal on meil piisavalt?
Sisuliselt on vaja imet ehk mingit täiesti ootamatut ja kogu maailma süvatasandil muutvat sündmust.
Gaia teooria. Millal tunnetab kriitiline hulk Maakera inimesi end päriselt osana planeedi ökosüsteemist?
Uued ideed ja muutuste alged on alati perifeerias, vaadakem sinna. Veganlus, kestlik kahanemine, autovabadus, permakultuur, kogukonnad, ökokülad…
Kas me saame aru, kui palju inimesi Eestis, teistes riikides, kogu maailmas on sedalaadi maailmavaate ja käitumisega?
Unistused. Kultuur, mis ei oska enam unistada, on kaotanud oma hinge. Kuidas meil sellega on? Mis on Eesti unistus? Rooma Klubi võiks näidata eeskuju.
Rööviku lugu.
08 Wednesday Dec 2021
Posted in avaldus, klubi ettekanne, konverents
Tags
ühiskond, Eesti riik, haridus, prognoos, säästev areng, tulevik, valitsemine
Kirja pannud Merle Karusoo, ERK asutaja ja liige 
Siin esitatu väljendab ühtlasi Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele.
Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlusele Kirjanike Majas, Tallinnas järgnes arutelu integratsioonile Eestis läbi vabadusaastate ja läbi erinevate mälestuste ning suhtumiste.
Vaata ka Ma olen eesti keele õpetaja – M. Karusoo / eelteade
Täname Integratsiooni Sihtasutust huvi ja toetuse eest 
04 Thursday Nov 2021
Posted in üldinfo, konverents
Toimus: 4. november, PROTO avastustehas, moderaator J. Tralla
Ülevaate koostas Juhan Telgmaa,
ERK tegevjuht ja juhatuse liige
10:00 – 10:10 Sissejuhatus – keskkonnaminister Tõnis Mölder
Elurikkus on vaja lõimida kõigi valdkondade poliitikatesse. Inimesed peavad tundma seost isikliku heaolu ja elurikkuse vahel.
Elurikkuse hoidmine muutuva kliima tingimustes ja elurikkuse roll kliimamuutuste leevendamisel ning nendega kohanemisel
Räägib, mis seisus on EU looduse seisund. BD[1] strateegia täitmises on mahajäämus. Kliimasurve on kasvav. Ka surve inimtegevusest on suurenev. Mereliigid suunduvad põhja poole, suvised soojenemislained tapavad mereelustikku nende tavapärases elupiirkonnas. Balti mere eutrofeerumise vastu tuleb meetmed kasutusele võtta. Metsaga peab tegelema.
BD strateegia 2030 tuleb ellu viia.
Katastroofide sagenemine näitab, et midagi on korrast ära. Reaalsus on, et inimkonna edenemine (?) on loodusele suurenev koormus. Kõik need faktorid (kliima, saastamine, ülekasutus, loodusvarade ammendumine, BD kadu jt) tuleb arvasse võtta.
(Üldiselt ei midagi seni teadmatut.)
Tuleb hinnata ka SDG-de[2] valguses. Kliima soojenemine suurendab kõiki riske. Kõige hullem mõju on korallidele, arktilistele ökosüsteemidele. Liigid tavalistes elupiirkondades surevad ja liiguvad kui sissetungijad teistele aladele.
Kliima soojenemisest tingitud migratsioon on ühtlasi suur sotsiaalne koormus, sellega seonduvad ka negatiivsed muutused põllumajanduses.
Taastuvenergia on pääseteeks, tuleb taastada ökosüsteeme ja käia nendega mõistlikult ringi. Ka kohanemine on vajalik, näiteks betoonkallaste asemele mangroov vette. Looduskaitse strateegiad tuleb kohandada kliima soojenemisele. Kõike tuleb teha kooskõlaliselt.
Ökosüsteem loob oma kliima. Näiteks metsas kõigub temperatuur vähem. Globaalselt tasandab kõikumisi meri. Ökosüsteem suudab tasandada teatud piires. On vaja teada, kui palju võib süsteemi häirida, et ta veel tasakaalu suudaks tagasi minna.
Pandeemia liigutab tasakaalu tugevalt. Kui kliima soojeneb palju, ei suuda ökosüsteemid enam häiringutele tasakaalustavat tagasisidet rakendada.
Elurikkust on keeruline määratleda, vaid mõne indikaatoriga võimatu. Kõik vormid bakteritest suurimetajateni peavad oma nišid täitma. Pealegi pole kaugeltki kõik liigid avastatud, eriti mikro-organismid, tolmeldajad jms.
Eesti ei saa midagi muuta globaalselt, kuid saab näidata globaalselt eeskuju.
Soomere kordab EU roheleppe 5 tingimust, mis peavad olema täidetud leppe teostumisel.
Maa pole kinnine süsteem, Päike lisab energiat kogu aeg. Rohelepe peab ka sellega arvestama nende 5 tingimuse[3] täitmisel.
Ühiskond on ainult osaliselt valmis muutusteks. Rohelepe on eelkõige üleskutse mõtteviisi muutusele. Nt Maailm toodab piisavalt toitu, aga ei suuda seda mõistlikult jagada. GMO kultuuride järele pole tegelikult vajadust. Vanad metsad on head CO2 hoidjad, seejuures ka metsapinnases.
Lõpuks vastavad panelistid küsimustele. Nii küsimustes kui vastustes on vähe uudislikku.
Siiski vastavad kõik minu küsimusele CO2 kinnipüüdmise ja hoiustamise kohta.
J. Telgmaa/ERK küsimus: mis on ohtlikum, kas pumbata maasügavusse miljonid ja miljonid tonnid CO2, millest siis tuhande aastaga saab ohutu tahke C või mõnisada tonni radioaktiivseid tuumakütuste jäätmeid. Ohtlikkuse võrdlust ei maininud keegi, aga selle tehnoloogia suhtes olid alates TA presidendist kõik enam kui skeptilised.
Linnastunud noorte side loodusega on hoopis teistsugune kui nende vanavanematel, looduse, terve ja elurikka keskkonna vajadus nende elus pole enam seotud toidulauaga.
Tulevik annab teada, kas täiesti teises reaalsuses kasvanud lapsed on Planeedi pääse või lõplik hukk.
Regionaalsed lahendused globaalsetele elurikkuse ja kliima väljakutsetele.
Väga lühike ülevaade Soomest.
Räägib ikkagi globaalselt ja pisut Eestist, peamiselt metsast. Intensiivne metsa majandamine on paha.
Puude istutamine aladele, kus puid pole olnud, on kahjulik. Õigem on taastada looduslikud ökosüsteemid.
Taasmetsikustamine – tuuakse tagasi need liigid, mis seal kunagi on olnud. See diskussioon on Eestis alustamata.
Teema väga lai. Keskendub mõnele olulisele aspektile – kliima soojenemine ja liigikaitse. Protsesse ei peaks defineerima läbi tagajärgede.
Toob näitena naaritsapopulatsiooni taastamise Hiiumaal., mis algas 16 a tagasi. Tänaseks on lisandunud palju uusi häiringuid. Liigikaitse edulugu siiski. Suure pingutusega saab väikseid edulugusid tekitada. Varem või hiljem tsivilisatsioon need pingutused tasalülitab ja kõik näib mõttetu.
Daniel Kahnemannil tähelepanuväärne raamat „Kiire ja aeglane mõtlemine“. Tema mudel seletab mõndagi. Kiire on emotsionaalne ja põhineb väljakujunenud valmislahendustel. Aeglane nõuab analüüsi, on vaevarikas ja vastumeelne. Praegune keskkonnakriis on seletatav kiire mõtlemise valdavusega. Lähtumine vanast narratiivist on ka roheleppe aluseks.
Vaja on süsteemseid muutusi majanduses. Ringmajandus on keskmes. Sellega tuleb alustada juba koolis, rakendades vastava õppekava. Selles on Soomel ka kõva globaalne koostöö.
Majanduses on alati võitjaid ja kaotajaid. Sellega peab arvestama. Metsaomanikud peavad saama adekvaatse tasu metsa õige majandamise eest.
Oleme väikesed, kuid suunda saame ikka näidata. Ja kui mitte olla ees, siis jäetakse meid maha (tehnoloogiliselt, majanduslikult jne).
Üle EU ei saa ühe lauaga lüüa, kuigi seda vahel tahetakse. Hispaania ja Soome näiteks on väga erinevad. Kõik, mis EUst tuleb, pole Soomes otse rakendatav. Liiga palju tuleb jõudu kulutada bürokraatlikuks raporteerimiseks selle asemel, et kasutada aega tegutsemiseks.
Biomassi põletamise subsiidiumid on vastuolulised. Üldse subsideeritakse veel paljut, mis loodust kahjustab.
Vajame rohumaade-ökosüsteeme. Tuleb kaaluda, mida me oma maastikest tahame, kuidas kujundada neid, et agro-ökoloogilised ja BD eesmärgid oleksid optimaalses kooskõlas. On palju ruumi mõistlikeks otsusteks. Vajame täiustamist, mitte nii väga ümber tegemist. Ja väliskulud tuleb arvesse võtta!
Väikeses riigis on kerge teha muudatusi ja näidata teistelegi valgust. Inimkonna ajaloos on suured asjad pea alati alanud väikestest. Väiksusel on eeliseid ja vähem ajalookoormaid.
Tegelikult keegi kõnelejaist regionaalset ega kohalikku mõõdet ei käsitlenud, räägiti globaalses mastaabis.
Maran ja Helm vastavad J. Telgmaa küsimusele, mis on ajendatud I. Raigi mõttest tema GreenEst 2021 memorandumis – KOV[4]te roll on rohepöördes väga tähtis ja KOKS[5] vajab muutmist, et anda neile nii kohustused kui võimalused seda nn rohujuuretasandil ellu viia. Vastajad olid sellega väga päri.
Teemaplokk lll
Ettevõtete kohustused, võimalused ja koostöö avaliku sektoriga seoses keskkonnasäästlikkuse, kliimamuutuste leevendamise ja kohanemisega.
Rohepöörde eesmärk on jõuda välja sinna, et me rohepööret enam ei meenuta, sest olemegi jõudnud uude majandusse.
On olemas juba põnevaid lahendusi. Piimavalku on võimalik ka laboris teha, lehma pole enam vaja. Suurim potentsiaal on energeetikas nii Eestis kui üle Euroopa – vesinik (H2) ja salvestusmeetodid. Siin saab Eestit kasutada digiriigina, reguleerides elektritarbimist iga pisikese tarbija lõikes hetkehinna ja tarbimismustri alusel.
Teema on kerkinud paaril viimasel aastal, aga kõik teemad, nagu nt veganlus, tõuseb kärarikkalt ja vajub vaikselt maha. Kui nt päevapealt loobuda kilekottidest, siis lähevad ostjad mujale. Alati on 20% vaimustuses, 20%-l on ükskõik, ülejäänud pahandavad ja lähevad mujale. St et tarbija pole väga valmis rohepöördeks ja ettevõtjale seab see piirid.
Tasub olla eestvedajaks. Peab arvestama, et toit Eestis pole odav, rohetamine paneb hinnale veel otsa. Isegi pool senti piimale juurde on väga tundlik teema.
Ees seisab kahtlemata palju ebamugavust, aga kõlav stardipauk on käinud ja edasine on paratamatu.
Pankadel võiks olla info, kuidas on mingi ettevõte rohepöördes end positsioneerinud. LHV tahab aastaks 2040-2050 jõuda kliimaneutraalseks ka klientide lõikes. Selleks on vaja andmeid, mis võiks digiriigis kättesaadavad olla.
Keegi ei sunni ettevõtteid rohelisemaks, aga neile on see perspektiivis kasulik. KKM on siin hea nõuandja.
EU väikeriik peab leidma oma koha rohepöördes. Tuleb leida valdkonnad, kus võid olla teistest parem. Neis sundades on võimalik tekitada konkurentsieelis. Rohepööre toimub nagunii ja targem on midagi (tehnoloogia) teistele pakkuda kui kõike sisse osta.
J. Telgmaa/ERK küsimus: Suurtel ettevõtetel on suur keskkonna- ja sotsiaalne vastutus. Need on omavahel vastuolus, aga kuidas oleks võimalik neid lepitada?
Vastused Rimilt ja Terelt: Iga päev peab sellele mõtlema. Teadus peaks appi tulema. Head vastust ei ole. Sotsiaalne vastutus tundub olevat esiplaanil.
Elurikkus on ettevõtlusele üldiselt uus valdkond, millega peab arvestama. Rohepööre on uudne paradigma, aga selle indikaatoreid pole veel osatud numbritesse panna. Seni räägitakse ikka vaid CO2-st.
16:15 – 16:30 Lõpusõnad
Kokkuvõtteks: oli mõjusaid kõnemehi, aga sisuliselt uut peaaegu mitte midagi. Kui lisada, et samal ajal toimus kõige kõrgema tasemega kliimakonverents Glasgows, mis samuti erilist optimismi ei lisanud, siis jääb olukord, kus “oleks, tuleks, on vaja…, aga tegusid ei tule“ veel mõneks ajaks kestma.
[1] biodiversity – elurikkus
[2] ÜRO säästva arengu eesmärgid
[3] Leia link
[4] Kohalik omavalitsus
28 Tuesday Sep 2021
Posted in klubi ettekanne, prognoos, seminar
Teadustöö põhisuunad: osakestefüüsika, astroosakestefüüsika, kosmoloogia, kosmilised kiired ja andmeteadus.
Teadusmarss eestvedaja ja Teaduskoda algatusrühma liige.
Teaduse/füüsika populariseerija:
Raamatu “Higgsi bosoni lugu” kaasautor. Teaduse populariseerimise preemia 2008 ja 2013. Rohkem kui 170 teadusartikli ja paljude populaarteaduslike kirjutiste kaasautor.
Peaettekande tegi Andi Hektor. Ettekande resümee:
Ettekandes annan linnuvaate, et kust tuleb ja kuhu läheb energeetika ja mis on tuumaenergia roll selles. Keskendun tänamatule ehk vaatan tulevikku — milline on energeetika 5, 10 ja 25 aasta pärast ja kuidas haakub sellega tuumaenergeetika arenduse ajajoon.
Andi Hektor väidab, et tuumaenergeetika on tulnud selleks, et jääda inimkonnaga pikaks ajaks. Eesti ei pea tingimata hüppama tuumaenergeetika rongile, aga selles reisijatel on omad eelised: stabiilne lokaalne elektri- ja soojatootmine ning kaasnev teadus-arendusmahukas tööstus.
Väitlust ohjas Sirli Sipp Kulli, ERK liige, Eesti Geoloogiateenistuse direktriss
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.