Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Liikumisvaegus ja kliimaprobleemid on sarnased! Dr. Ragnar Viir
Sinu suhe tooliga (või diivaniga) võib mõjutada mitte ainult Sinu elu kvaliteeti vaid ka selle pikkust. Loe, mida ütlevad teadlased. Tähelepanuväärne Dr Viiri artikkel Postimehes.
„Täna ütlen ma: olukord on roosiline, kuid see on tuleviku kõdu. Meil on hea olla, meil on mugav olla, kuid see mugavus, liigne rahulolu tähendab lõpu algust − siis mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi”.
Saime Tiigri pilvedeni hüppama, planeeti kord aastas ära koristama, juba korraldame üleilmset digikoristamist – kas õpime ka istumast üles tõusma?
Aga milleks?
„See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi. Tervise hoidmine sõltub suures osas meist endist… Ärgem ajagem neid asju segamini.“, on President Ilvese sõnad 24.02.2014 Pärnust. „Et mõista vastutuse jaotust, tuleb meil loobuda sõna tervishoid orvellikust kasutamisest ja pöörata tähelepanu omaenda valikute ja riskikäitumise tagajärgedele“, jätkab ta.[ii]
Digiajastusse jõudnutena jäägu Digital Health ikka tervishoiu heaks abiliseks, tervise hoidmine meile endile hoida.
Miks Soome Terviseministeerium oma soovituseks laenab tarkust poisilt, tüdrukult ja koeralt? Ikka sellepärast, et lastel ja sellel neljajalgsel kolmandal on liikumine ja ümbritseva aktiivne uurimine loomuomane. Ega nad ometi ju tsiteeri doktor Bernardino Ramazzini (1760 „Töötajate haigused“) nõu: ärge jääge istuma, tõuske tihti![iii]
Me elame tänapäevas ja tänapäevase töö olemus on suuresti matemaatikaülesannete lahendamine – selleks on aga rühikas istumine väga hea asend![iv]Probleemiks on katkestamatu istumine, mis teeb meid haigeks ja lühendab eluiga. Tugi- ja liikumiselundkond, süda ja vereringe, ainevahetus, ajutegevus – kõik elundsüsteemid saavad pihta. Rasvumine, ka maksa rasvumine (ilma alkoholi joomata) ja pahaloomulised kasvajad ähvardavad istujat. Värske uuring ütleb, et hambakaariese tekkeski on liigsel istuma jäämisel oma osa.[v]
Pikkade lennureisidega kaasuv alajäsemete trombemboolia oht on olnud teada juba ca 80 aastat, aga 2003. aastal tegi Dr. Beasley kolleegidega ettepaneku kutsuda seda tervisehäda terminitega ”e-Trombosis” ja “paigalistumise sündroom”, viidates ohuna laialdasele arvutite kasutusele võtmisele.[vi] Stephen Hawking pidas istumist ja sellega kaasnevat rasvumist 21. sajandi kõige tõsisemaks, üle mõistuse käivaks rahvatervise probleemiks, selle lahendamist aga sugugi mitte „raketiteaduseks“![vii] Kosmosetarkusest on aga abi küll – Inimene Kosmoses programmi eesmärk ei ole ainult kangelaslik kohanemine ekstreemsete keskkonnatingimustega, vaid ka raskusjõu mõjuga seotud tervisehäirete ennetamine siin Maa peal, mis rahvastiku vananemisega seoses on üha suurenev probleem.[viii]
Kui oleks olemas UFO ja rohelised mehikesed
Mõtle – kui nad jääksid sealt kosmosest uurima pöörleva Maa inimkonda, siis mis paistaks neile silma?
Kolmandikuks ööpäevast näeksid nad end pikali heitvaid olendeid, kes siis korraks püsti tõusmise järel suurema osa ärkveloleku ajast asetuvad puusa- ja põlveliigestest vinklisse ja püsivad kohapeal kambrites või maad-, vett- ja õhku mööda liikuvates erinevat vormi karpides.
Hetketi püstiasendisse tõusmise ja omal jõul liikumise sedastamine nõuaks aga eriti nõudlikke teleskoope.
Vaatasin põnevusega 28.01.2021 DigiSPUNK saadet[ix], mis oli suunatud eakamatele. Aitäh! Rõõmustasin, kui leidsin netiavarusest ka Digitarga[x], sest “digitaalse lämbumise” võimaluski on tuleviku väljavaatena väga alarmeeriv. Nagu ütleb gümnaasiumi juht Chema Camean „ekraanid ei vastuta noorte istuva eluviisi ega vähese ja mittekvaliteetse uneaja eest; tõsi, need soodustavad seda. Vastutus on meil, täiskasvanutel[xi], meie endigi tervise eest.
Digital Economy and Society Index`i edetabelis on Eesti 2019. aasta statistika põhjal 28 Euroopa Liidu liikmesriigi hulgas üheksandal kohal, samas kui istumise EL edetabelis on Eesti kuues. Joonis vastavast artiklist lisatud siia autori Antonio Moreno-Llasa loal.[xii]
Kaugtööga istume kõikjal endisest enam ja kahtluse koorma alla kipub vajuma tänapäeva inimese kui looduse krooni kogu tarkus ja rühikus. Jagan kõigi nende kolleegide muret, kelle tähelepanu on inimliigi, Homo Sapiens transformeerumisel istujatüübiks ja hoolt see protsess peatada.
Loodusel kulus kaks miljonit aastat kõndiva ja dünaamilise inimese kujundamiseks ning neil inimestel kulus kakssada aastat selleks, et looduse töö tagasi pöörata ning inimesed pikkadeks päevadeks toolide külge aheldada. Nõnda on reetlikul moel võitnud Eesistuja – salalik istuv ülevaataja.
Tõesti, koosolekuid ja istungeid ei juhata maailmas enam Chairman, Chairwoman ega Chairperson vaid pelgalt Chair. Eestigi on olnud eestKõneleja asemel eesIstuja. Sarkastiliselt, kas sõna otseses mõttes meile eeskujuks?
Istuvas kehas terve vaim?
Nüüdse kaugtööga istume kõikjal endisest enam ja spordi harrastamisestki ei piisa selle tasakaalustamiseks: ”Rahvas teeb üha rohkem sporti, aga muutub aina põduramaks, haigemaks ja rasvunumaks”, on Postimehe spordireporter mures. [xiv] Küll aga elaksime pikema ja tervema elu kui jõuharjutuste lisaks end vähemalt iga 30 min järel istumast gravitatsioonijõu vastu püsti tõstaks.
Nii vähe, kas piisab?
Sellest võimalusest annab meile teada NASA endine eluteaduste divisjoni direktor, nüüdne Taksha kosmose, tervise ja vananemise instituudi juhataja Dr. Joan Vernikos, kelle nõuanded põhinevad rahvusvahelises ISS kosmosejaamas tehtud inimkatsete võrdlusel vastavate Maa peal tehtutega.[xv] Lihaste hääbumisega kaasneb kogu keha allakäik, tõdeb ka professor Kristjan Port rõhutades,et tingimata peab lihasjõu eest hoolt kandma vanusest hoolimata[xvi]. Aeglaselt, käetugesid kasutamata toolilt üles püsti tõusta ja samal kombel istuma laskuda on ka selleks üks lihtsamaid näiteid.[xvii] Soome Olümpiakomitee pikaaegse peaarsti, UKK instituudi juhi professor Tommi Vasankari sõnul on aga liigse istumise väljajuurimine palju keerulisem väljakutse kui spordi ja tervisespordi propageerimine – Soome ühiskonna meelsus on selline.[xviii] Ega eestlaste meelsus erine.
Mida siis teha?
Ei kaugtöö, digisaavutused, ei tehnoloogia, tool ega diivan istuta inimkeha end puusa- ja põlveliigestest vinklis haigeks istuma ega keela kätekõverdusi või kükke tegemast, aga lausa lahus omavahel asjad kah ei ole – arusaamisest jääb puudu või on teave eksitav.
Infokanalid kordavad, et pandeemia ja eneseisolatsiooni aeg panevad inimesed kodudes istuma. Ei pane, isegi kaugtöö ei nõua katkematut istumist. Ise, ikka ise istume ja kui kaheks päevaks lausistuma või voodisse jääme, on lihasmassi vähenemine juba registreeritav.[xix]
Pildil: rasvarakkudel on omadus mehaanilise surve all, laborikatsetes ja istuva inimese tagumiku all porsuda kuni topelt suuremaks. Nõnda võib ülekaalulisest saada kiirenevas korras rasvunu. Joonis on esmakordselt avaldatud artiklis A Shoham N, Levy A, Shabashin N, et al. A multiscale modeling framework for studying the mechanobiology of sarcopenic obesity. Biomech Model Mechanobiol 16, 275-295 (2017).
Õigus istumast üles tõusta on meist igaühe õigus!
* * * *
“Terved kodanikud on suurim vara, mis igal riigil olla saab”, on Nobeli kirjandusauhinna saanud Winston Churchill´i sõnad. Ja silme ette tuleb… mis muu kui Inglise Parlament – ei taha nad seal kuidagi paigal istuda! Justkui olekski käimas Ramazzini 361-aasta tagune ülestõusmise aktsioon.
Brüsselis on aga eesistujaid oi-oi kui palju. Meil oli võimalus helistada äratuskella siis, kui Euroopa kuus kuud aastast 2017 vaatas meie poole[xx], aga me magasime selle maha.
Eesti Rooma Klubis/ERK katsetasime seda mõne korra, õnnestus! Ka kõrgete külalistega aastakonverentsidel.[xxi]
WHO 2020 on sätestanud suunised istumisaja vähendamiseks ja peab pandeemia ajal ideaalseks iga 30 minuti järel istumast korrakski üles tõusta.[xxii] Eesti Tööelu portaal esitab istuvas asendis tehtava töö peamiseks tervisemõjuks luu- ja lihaskonna probleeme[xxiii], samas kui WHO toob välja pikkade tööpäevade, sealhulgas kodutöö pikkade päevade mõju ka infarktide ja insultide sagenemisele, mis üleilmselt viis 745 000 surmajuhtumini 2020 aasta jooksul.[xxiv] WHO peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus ütleb, et ükski töö ei õigusta sellise riski võtmist.[xxv]
Koostöös Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega õnnestus 2013/2014 katsetada Tallinna Linnavalitsuse ja Haridusameti ametnikega, kokku 35 inimest (34 naist ja 1 mees), nende töökohal vastavalt neli ja kuus nädalat kestvat Istuja tervis – Sotsiaalse Innovatsiooni Projekti. Eesmärk oli õppida leevendama ja ära hoidma jätkuva istumisega kaasnevaid lihaspingeid ja -valusid.[xxvi] Kordamööda, kord tunnis, tõusti töölaua tagant, kõnniti koridori ja treppide kaudu alumisele korrusele ruumi kus 2 minuti jooksul tehti võimlemismatil seliliasendis lihtsaid harjutusi (võrdle Dr. Vernikos´e soovitusega et pikaliasendist püstitõusmine on koguni aktiivsem raskustungi ärakasutamine tervise heaks Maa peal kui istumast tõusmine![15]) ja kõnniti tagasi. Projekti tulemusena vähenesid lihaspinged, mõõdetult müomeetriga ja tõdetult osalejate endi poolt 3PPIUTT meetodiga[xxvii], ning ankeetküsitlus näitas valude vähenemist.
Osalejaid ja tulemusi/arvamusi
Valdav osa kodus tehtavast tööst tehakse tänapäeval istudes ja regulaarne liikumine kipub jääma väheseks. Koostöös Tallinna TV-ga tegime katse inimesi aktiivsemalt liikuma saada[xxviii]. Nakatavaks eeskujuks kohandatav hea näide on ka Apple firmast, kus iga töötunni viimaseks 10 minutiks tõustakse püsti liikuma ja ettevõtte juhi Tim Cook’i sõnul on see suurepärane.[xxix]
Meditsiiniuuringuid tervise seosest istumisega on praeguseks publitseeritud juba tuhandeid. Täna annab meditsiiniuuringute PubMed otsingumootor märksõnale ”Sitting” üle 25 tuhande publikatsiooni, kuigi küsib ikka veel ”Did you mean setting?” 20 aastat tagasi ei leidnud otsing veel ühtegi ”Sitting” teemalist artiklit(!). Nüüd annab ”Sitting health” 7 841, „Sitting time“ 7 831, ”Sitting Disease” 4 873, “Sitting risks“ 4 082 ja ”Sitting Covid” 173 vastet. See number kasvab iga päevaga.
Liigistumine on vähese füüsilise aktiivsuse levinuim vorm. Üldsus vajab informatsiooni selle kahjulikkusest samamoodi nagu suitsetamise, liigjoomise ja väärsöömise kahjulikkusest. Sest need kõik on meie endi poolt muudetavad elustiili riskitegurid. Iga minut loeb. Kanada kardioloogide 2018 aasta kongressilt saadigi kaasa soovitus, et südamehaiged tõuseksid iga 20 min istumise järel üles ringi liikuma, et kauem elada. Euroopa Kardioloogide Seltsi äsjane haiguste ennetamise juhis, koostajate hulgas professor Margus Viigimaa, rõhutab samuti, et istumist peab vähendama.[xxx]
Kuidas alustada?
Ülemaailmsel laste kehalise aktiivsuse teemalisel tippkohtumisel Torontos mais 2014 tehti kuulajatega lihtne uuring. Kasutades PODP (point-of-decision prompt) sekkumismeetodit, innustasid konverentsi esinejad oma tunnipikkuste ettekannete vältel kuulajaid kolmel korral korraks istumast üles tõusma. Akadeemiline kuulajaskond reageeris ettekandjate üleskutsetele innukalt. Minimaalse ajakulu ja kulutõhususe põhjal hinnati selline aktsioon sobivaks elanikkonna tervisealaseks sekkumiseks, millega võib vähendada istuvat elustiili ka suurtes rühmades.[xxxi]
Kas selline sekkumismeetod võiks olla meile eeskujuks? Jah muidugi, sTARTUp Day online 25-27. augustil 2021 toimunud festivali[xxxii] korraldajatega saime kokkuleppe, et seal esinejad kutsuksid samuti oma esinemise ajal kuulajaid istumast püsti tõusma. Ettevõtmist toetab professor Amid Gefen Iisraelist, kelle loal lisan siia tema uuringurühma artiklist laenatud joonise selle kohta, milline mehhanobioloogiline protsess sünnib liigsel istumisel ja populaarsema tutvustuse sellest: „Obesity: Not just what you eat“ – rasvumine ei ole vaid see mida sööd“.[xxxiii]
Minu üleskutse igale istujale end tihti püsti tõsta[xxxiv][xxxv] ei erine sisuliselt eelnevatest ega WHO soovitusest[vt 21]; märksõnad ikka lihtsus, jõukohasus, solidaarsus ja ühiskonna kulude kokkuhoid.
Rahvusvahelise teadlaste meeskonna andmetel maksis istuv eluviis maailmale 2013. aastal ilmatu 67,5 miljardit dollarit.[xxxvi] Soome ühiskonnale maksab liigne paigalolek – mis eelkõige on katkestamatu istumine – vähemalt 3,5 miljardit eurot aastas.[xxxvii] Eestilgi oleks arvutuslikult võimalik riigi kulusid tublisti kokku hoida, arvutuslikult 0,5-1 miljard € aasta kohta? Keegi pole seni huvi tundnud ega arvutanud, aga see oleks jätkusuutlik plaan. Saaks edendada tervishoidu, toetada medõdede sissetulekut ja kasvõi kaasaegse haigla ehitamist Tallinnasse!
Istumine kui terviseprobleem ja lahenduse otsimine sellele ei ole võõras ka nt Digitarkade Klubile. Selle klubi algataja Raimo Matvere soovitab oma 04.08.2015 postituses ”Androidi rakendused, mis aitavad kontoritöö tervislikumaks muuta” kasutada eelistusena Take a Stand – Google Play lahendust, et regulaarseid ülestõusmisi meelde tuletada. Ta peab oluliseks, et arvutitöö tegijad teaksid istumise mõjust tervisele ja sellest, kuidas seda mõju vähendada.[xxxviii]
Eesti Rooma Klubi liikmena teen ettepaneku, et meie klubi ja Digitarkade klubi teeksid koostööd rahva tervise heaks.
Ülestõusmise Aktsioon, inimeste teadlikkusel põhinev sotsiaalne innovatsioon võib ühiskonnas laialdasemalt õnnestuda tänase ICT valdkonna kaasalöömisel. Eriti kui just noored põlvkonnad meil ja mujal, kellele digimaailm iseenesestmõistetavalt kuulub ning kellel palju istumisaastaid alles ees, selle üleilmselt omaks võtavad.
”Tänapäeva laste ja noorukite põlvkond kasvab üles meediasse sukeldatuna, me seisime sellega silmitsi ammu enne, kui ülemaailmne pandeemia sundis meid kõiki oma eluga veebi kolima”, tõdeb Ühendriikide Pediaatrite Akadeemia. “Nad kasutavad platvorme, mis võimaldavad sisu tarbida ja ka luua, kasutavad sotsiaalset ja interaktiivset meediat, mis võib olla loominguline ja kaasahaarav nii üksikisikute kui ka rühmade jaoks, mängivad aktiivsusele kutsuvaid videomänge”. Akadeemia ettepanekul arutatakse nüüd USA Kongressis digiajastu mõju laste ja noorukite füüsilisele ja vaimsele tervisele.[xxxix] Digital Responsibility mõtteviis peab oma kohuseks kasutada tehnoloogiat viisil, mis ei kahjusta teisi ja kutsub üles olema teadlik tehnoloogia mõjust meie tervisele, keskkonnale ja kogu ühiskonnale.[xl]
Istumise mõju arvutimängijate tervisele mainitakse ka TalTech IT Kolledži poolt: ”Masina taga ei istuta pead sirgelt hoides. Umbes 4,5-kilose pea viltu hoidmine on kaelale kurnav, selle tagajärjel tekivad valud kaelas ja seljas. Samuti tekivad aastatega vale asendi tõttu selgroolülides deformatsioonid, mis hakkavad põhjustama valusid”.[xli]
Pildil: 1970datel turule toodud imeasi – kaugjuhtimise pult
Veel ühe algatusena võikski väga populaarseid e-spordi võistlusi täiendada selliselt, et mängu on sisse kirjutatud mängijate füüsilised, sobilikus rütmis toolilt tõusmised. Tehkem arvutimängude võistluste korraldajaile ettepanek ning kui Eesti e-spordi liidrid[xlii] pole huvitatud, pöördugem piirideta mängurite ja rahvusvaheliste korraldajate poole.
Noortele võiks pakkuda põnevust, mis juhtub, kui näiteks Kuu või Marsi peal hüppenööriga hüpelda või trampliinil! Siin Maa peal on igasuguse liikumise üles-alla vertikaalsuunalisel komponendil asendamatu roll lihaskonnale ja luustikule. [vt 15] Ka aju erinevad piirkonnad ootavad jalataldade alt tõusvaid signaale, mis sünnivad kõndides, joostes, hüpeldes, tantsides ja muidugi toolilt ja diivanilt üles tõustes. Kosmose kaalutuses, kus ”üleval” ja ”all” ega põrandat jalge all ei ole või kaalutuse maapealsetes simulatsioonides (neist lihtsaim on pelk pikaliolek!) on võimalik imiteerida kõndimist või jooksmist spetsiaalsete saabastega, mille põhjast saavad jalatallad päka ja kanna alt vastavas rütmis tekitatud pneumaatilisi mõjutusi.[xliii] Sellist pikaliolekus „kõnnitamist“ saab kasutada voodihaige insuldi ravis.
Pealtnäha saapad nagu saapad ikka, aga mina tundsin, et tantsin neis steppi.
Siin Maa peal pole toolilt tõusmise tavas midagi erilist. Seda tegid vembumees Toots, Arno, Teele ja kõik teised, kui õpetaja Laur või köster klassi tuli ja kui õpilased sõna said. Samamoodi käitusid omal ajal praeguste laste vanaemad ja vanaisad ja käituvad praegugi nt Vanalinna Haridusgümnaasiumi algklasside õpilased.[xliv] Ja üllatus-üllatus, Soome parlamendi liikmedki käituvad samamoodi, kui tahavad sõna saada: saadik vajutab nuppu, tõuseb ja ootab seistes kuni sõna saab, võib sammegi teha, astuda jalalt jalale! Neid on enamasti hulgem, kes püsti on tõusnud ja oma sõnaõigust ootavad. Aga meie eesistujad? Mõni vajutab nuppu, surub mikrofoni lauale ja vaata et vajub kõhuligi. Vist on meelest läinud, et ”istuma jäämine” tähendas klassikursuse kordamist ja ”istuma panek” vangi panemist?!
Kordan kultuuriesindaja Anu Lamp´i poolt välja öeldud ränka ennustust „mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi“ .[vt 1]
Samadel 1950datel aastatel kui Zenith vabastas meid kõndimast televiisorini ja tagasi, õpetas Dr. Morris Collen, arst ja elekrotehnika insener ühes isikus (Pioneer in Computerized Medicine) otsustusteooria põhiselt, koos IBM spetsialistidega, arvuti meditsiinivaldkonnas korraldusi andma ja tema mõistis, et see meetod on rakendatav ka haiguste ennetamiseks.[xlv]
Doktor Collen elas 100 aastaseks, 90ndates eluaastates selgitas ta: “Ma istun ja kirjutan suurema osa päevast,” ütles ta. “Ma lülitan köögi taimeri 60 min peale helisema kohe kui istun ja kui see heliseb, siis tõusen üles ja kõnnin trepist üles ja alla ning kõnnin mitu minutit koridoris edasi-tagasi ja siia lähen tagasi raamatu kallale.[xlvi]
Värske publikatsioon 10 aastat kestnud, 104 046 inimese, meeste ja naiste seireuuringust professor Andreas Holtenbergi juhtimisel[xlvii], annab teada, et istudes tehtav töö ei pruugigi olla see kõige halvem, millega kaasneb suur risk haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse. Selgub, et vaba-aja istumine, eriti koos TV vaatamisega kujutab endast suuremat kõrgenenud südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Uuring toob välja, et istudes töötajad on kiidetavalt ära õppinud püsti tõusmise ja püsti liikumise pause pidama – tööstiil on tervist hoidvamaks muutunud.
Kuidas aga diivani patust priiks saada?
Kas majandusnobelist Bengt Holmströmi nõul, et „Häta keinon keksii“? Et häda ise, väljakutse, on see mis õpetab ja on innovatsiooni ja imitatsiooni innovatsioonide allikas, mitte raha ja sihitu vabadus.[xlviii] Väljakutsed on need, mis annavad elule tähenduse. Kuigi eliitspordi vaatamine võib olla stimuleerivam kui liigistumise käsitlemine, ütleb äsja avaldatud kolmas Lancet Series´e juhtkiri – seadke latt liiga kõrgele ja inimesed ei tee midagi. Aga mõistlike sihtmärkidega võivad nad enam liikuma hakata küll, näiteks innukamalt kõndimas käima.[xlix]
Jah, digiajastul endal on aeg meid istmast üles tõsta!
Ei oska olla meenutamata, kuidas suurepärane ungari pianist Sir András Schiff sai meid saalitäit õnnelikke spontaanselt palju-palju kordi kontserdi lõpus plaksutades püsti tõusma – meie meelte ja füüsise suureks rõõmuks.
Kultuur + keha kultuur!
Emeriitprofessor Adrian Bauman Austraaliast, samm-sammult lähenemine siin ei aita, liigistumine nõuab revolutsioonilist aktsiooni.[li]
Aeg on küps Kas oleme valmis?
Lapsed on meie tulevik. Poisi ja tüdruku, Tootsi, Teele ja kõigi aktiivsus olgu meil meeles, et oleksime ülestõusjate hulgas ikka esimeste seas!
Meil on erakordne võimalus olla mitte eesistujad vaid eestseisjad!
Professorial Fellow (Public Health), University of Newcastle, Australia; Co-Director WHO Collaborating Centre Physical Activity, Nutrition & Obesity: You can have a huge impact, Revolutionary, not evolutionary! Personal comminication: You are welcome to use this phrase „Revolutionary, not evolutionary!”, the slide you`ll attach is not quite mine – the phrase is, but the visual has been used by someone else, but you are welcome and permitted to use it. Good luck in your ‘activation’ strategy to get people moving and reduce sitting time!
[v] Bomfim R, A, Frias A C, Cascaes A M, Mazzilli L E N. April 2021. Sedentary behavior, unhealthy food consumption and dental caries in 12-year-old schoolchildren: a population-based study. April 2021, Brazilian Oral Research 35(1):1-9 DOI: 10.1590/1807-3107bor-2021.vol35.0041 https://doi.org/10.1590/1807-3107bor-2021.vol35.0041
[vi] R. Beasley, N. Raymond, S. Hill, M. Nowitz, R. Hughes. The New Zealand medical journal 118(1212):U1376 May 2005. eThrombosis: the 21st Century variant of venous thromboembolism associated with immobility. https://erj.ersjournals.com/content/erj/21/2/374.full.pdf
[viii] Tadaaki Mano. Professor Emeritus Chair of the SG 2.15 – Immersion Model: Importance for Space Life Sciences Studies at the Academy of Astronautics. https://iaaspace.org/studies/current-studies/#Study-Current-C2 Personal communication: “I completely agree with your idea that main goal for Human in Space program (incl. Space Life and gravi-physiological studies) is not heroic adaptation to extreme environmental conditions but its applications to maintain human health and prevent gravity-related disorders on the ground (incl. age-related disability in elderly people)”.
[xxv] Dr. Tedros Adhanom Ghebreyesus, WHO Director-General: “Teleworking has become the norm in many industries, often blurring the boundaries between home and work. In addition, many businesses have been forced to scale back or shut down operations to save money, and people who are still on the payroll end up working longer hours. No job is worth the risk of stroke or heart disease. Governments, employers and workers need to work together to agree on limits to protect the health of workers.” https://www.who.int/news/item/17-05-2021-long-working-hours-increasing-deaths-from-heart-disease-and-stroke-who-ilo
[xxxix] US Pediaatrite Akadeemia “Kids Online During COVID: Child Safety in an Increasingly Digital Age” March 11, 2021, HHRG-117-IF17-Wstate-AmeenuddinN-20210311.pdf (house.gov)
[xlvii] Andreas Holtermann, Peter Schnohr, Børge Grønne Nordestgaard, Jacob Louis Marott. The physical activity paradox in cardiovascular disease and all-cause mortality: the contemporary Copenhagen General Population Study with 104 046 adults. European Heart Journal, 2021; DOI: 10.1093/eurheartj/ehab087
[xlviii] Bengt Holmström: “Tihti oletatakse, et innovatsioonid sünnivad, kui inimesel on võimalikult vabad käed teha mida tahab ja piisavalt ressurssi. ”Häda õpetab abinõu” on tõele palju lähemal. Innovatsioonid sünnivad kas juhulikult (mida rahaga ei saa mõjutada), või väljakutsetest”. Tõlkena vabalt laenatud aadressilt: Suomen kestävän kasvun ohjelma – kommentteja (VNS 6/2020 vp) Bengt Holmström, 21.1.2021 https://www.eduskunta.fi/FI/vaski/JulkaisuMetatieto/Documents/EDK-2021-AK-345885.pdf
[xlix] A sporting chance: physical activity as part of everyday life – The Lancet published Online July 21, 2021. https://doi.org/10.1016/ S0140-6736(21)01652-4
[l] Mooses K, Taveter K. Agent-Oriented Goal Models in Developing Information Systems Supporting Physical Activity Among Adolescents: Literature Review and Expert Interviews. J Med Internet Res 2021;23(5):e24810 doi: 10.2196/24810 https://www.jmir.org/2021/5/e24810/authors
[li] Emeritus Professor Adrian Bauman MD MPH PhD FAFPHM FACSM FAHMS Sydney University (Public Health) & The Australian Prevention Partnership Centre |Senior
ERK septembriarutlus 2021 – Andi Hektor ja eksperdid. See leht on täitumas. Siit leiad peagi ka ettekannete salvestused ja muu teemasse ning kohtumisse puutuva.
Teadustöö põhisuunad: osakestefüüsika, astroosakestefüüsika, kosmoloogia, kosmilised kiired ja andmeteadus. Teadusmarss eestvedaja ja Teaduskoda algatusrühma liige. Teaduse/füüsika populariseerija: Raamatu “Higgsi bosoni lugu” kaasautor. Teaduse populariseerimise preemia 2008 ja 2013. Rohkem kui 170 teadusartikli ja paljude populaarteaduslike kirjutiste kaasautor.
ERK arutleb otse ja veebis: Mis värvi on meie tulevikuelekter?
Peaettekande tegi Andi Hektor. Ettekande resümee:
Ettekandes annan linnuvaate, et kust tuleb ja kuhu läheb energeetika ja mis on tuumaenergia roll selles. Keskendun tänamatule ehk vaatan tulevikku — milline on energeetika 5, 10 ja 25 aasta pärast ja kuidas haakub sellega tuumaenergeetika arenduse ajajoon.
Kas lähituleviku tuumaenergeetika sobib väikeriigile nagu Eesti?
millised on kohalikud väljakutsed?
Andi Hektor väidab, et tuumaenergeetika on tulnud selleks, et jääda inimkonnaga pikaks ajaks. Eesti ei pea tingimata hüppama tuumaenergeetika rongile, aga selles reisijatel on omad eelised: stabiilne lokaalne elektri- ja soojatootmine ning kaasnev teadus-arendusmahukas tööstus.
Eesti Rooma Klubi avatud aprillikoosolek 29. aprillil 2021 võtab ekspertide ringis üles teema “Tulevikuenergeetikast tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates“. Alusettekande tegi Kaupo Vipp. Klubi ettekandjate ja kutsutud ekspertidega tahame anda laiema pildi energeetilistele lahendustele ja näidata, et see ei ole pelgalt Eesti (või mistahes riigi/ühenduse) asi.
Kaks huvitavat klippi arutlusele tuleval teemal Paul Tammertilt:
2021. a Presidendi noore teadlase auhinna saanud Alar Konist ütleb:
energiaturg ei taga süsteemi töökindlust ja ei garanteeri ka parimat hinda. Selle tõestuseks on Texase näide (näide 1) ja väljavõtted sellest juhtumist. Kas me tahame ja oskame sellest õppida, oleks üks võimalik küsimus.
„See on paljude maailmalõpu jaoks valmistujate soovmõtlemine: kuhjan endale koju hunniku
konserve, relvi ja laskemoona. Peidan end barrikaadi taha ja annan igas suunas tuld.
Ei ole võimalik! Sest need inimesed,
kes tulevad, on meeleheitel!“
Publitsisti ja mõtleja
Kaupo Vippi maalitud stsenaariumid äärmuslikest
kriisiolukordadest ei tundu äsja Võrumaal toimunud suure
elektrikatkestuse taustal sugugi nii ulmevalda kuuluvatena. Mis saab siis, kui
elekter läheb ära ja tagasi ei tulegi? Mis saab siis, kui riigile ja korrakaitsele
ei saa enam loota?
„Eesti õnneks pole nii hull koht veel,“ rahustab Vipp. Erilisi looduskatastroofe meil karta pole, inimesed on temperamendilt üldiselt rahulikud ja mõistlikud. Kuigi… „Oleks see katkestus talvel olnud, tekkinuks ilmselt ka esimesed vägivallatsemised,“ arvab ta suure elektrikatkestuse kohta. Kriitiline aeg on välja arvestatud: 72 tundi. Niikaua võiks ettenägelik ja halvimaks valmistunud inimene ise hakkama saada, kuni riik ja jõustruktuurid üritavad lahendust leida.
Piir, kust tagasi ei pääse
„See on see piir, mille jooksul oleks veel võimalik normaalsusse tagasi pöörduda,“ ütleb Vipp. „Aga pärast seda aega – need inimesed, kelle psüühika on natuke teistmoodi, leiavad, et neil pole mitte midagi kaotada.“ Mitte et see teeks nad automaatselt halbadeks inimesteks – pole lihtsalt midagi teha, kui võitled oma elu eest ja muud lahendust peale vägivalla ei paista.
72 tundi – selle
aja üleelamiseks soovitab Vipp
soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale
akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista
lahendust.
72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.
„Minu rekord on olnud kuus päeva ilma elektrita, siinkandis on see
täiesti tavaline asi,“ ütleb Sõrve poolsaarel elav Vipp. Kusjuures – tal pole generaatorit. „Nendega on see jama, et tarbivad
bensiini või diislit, aga kust seda
saada, kui ikka voolu pole?“
Saaremaal pole praegu mitte ühtegi
autonoomse toitesüsteemiga tanklat.
Mida siis teha, kui halvim õdusunenägu osutub ühtäkki tõeks? Esimene soovitus linnavurledele: laske linnast kiiresti jalga. Kui endal pole maal sugulasi või suvilat, saab ehk haakida end mõne sõbraga kaasa. Peamine, et saab ära.
„Oled sa kas Juhan või Ivan, aga kui oled Lasnamäel neli päeva söömata ja lapsed on näljas, siis hakkad tegutsema,“ ütleb Vipp. Kauplused on juba ammu ära rüüstatud. „Siin pole mingit varianti, talvel sa ei saa isegi s…l käia. Kogu kanalisatsioonitoru on üks suur jäätunud fekaalipulk.“ Teisisõnu võiks iga linnaelanik teha juba ette endale hädaabiplaani: kuidas, kellega ja kuhu ta häda korral maale pääseb. „Lahendus nagu ilmasõdade ajal,“ kommenteerib Vipp.
Kui käes on ikka tõsine kriis, tuleks abiks vanamoodne lahendus: puugaasil töötav mootor, nagu sakslastel Teise maailmasõja ajal. Ajad puuklotsid katlasse, teises otsas on generaator. „Ma kujutan ette, et sellega võiks vajadusel ka kolm-nelikümmend aastat läbi ajada.“
Eesti inimene on küll meelelaadilt rahulik, kuid riigi elektrivarustus on see-eest enam kui haavatav. „Meil on kolm või neli sõlmpunkti, mille taastamiseks ründe järel on vaja asendada konkreetsed seadmed,“ ütleb Vipp. Neid toodab maailmas kaks või kolm ettevõtet ning need tuleks teiselt poolt maakera ka kohale tuua. Kõik võtaks parimalgi juhul nii kaua aega, et tänavail valitseks juba ammu kaos.
Viimane ehmatav kogemus oli saarlastel alles selle aasta
alguses, kui Kuressaaret tabas ligi neli tundi kestnud elektrikatkestus. Kõik tormasid kohe oma mobiilidesse ja paari
tunniga oli maas ka telefonilevi. Tundide kaupa valitses täielik vaikus. Selles mõttes on põnev fantaseerida. Kui eelmise sajandi alguses ei teadnud
keegi midagi elektrist ja asfaltteedest, siis kas keegi oskaks ette kujutada
maailma ilma nendeta nüüd?
Ning kui veel 1990ndate alguses oli internet täielik
uudissõna, siis mis juhtuks selle
kadumisel täna? „Kaubandus, pangandus, lennundus, miski ei töötaks.“ Ühiskond on arenenud nõnda keeruliseks, et aina rohkem on
neid mutreid, mis võivad logisema hakates kogu süsteemi pikali kukutada.
Plaanid varakult valmis
Küla- ja maarahvalgi peaksid juba plaanid olemas olema. Igaüks peaks teadma, kelle juurest täpselt mingisugust abi saab. Peaks teadma ka seda, kui mitu hädalist saaks ta enda juurde võtta. „Tean, et siia mahuksid peale minu ja mu naise ka meie pojad oma peredega, edasi läheks juba päris karmiks,“ lausub Vipp. Kui väljas valitseb kaos, siis tekib moraalseid dilemmasid küllaga.
Lihtne variant on see, kui keegi tuleb püssiga ukse taha või tahab sulle pähe virutada. Aga mida teha siis, kui
abi palub nälginud ema koos väikese beebiga? Ning kui tead, et hädalisi vastu võttes ei suuda sa aidata mitte üksnes neid, vaid jääksid
ka ise koos hädalistega plindrisse? „Need on väga keerulised küsimused.
Inimesi on planeedil liiga palju,“ ohkab Vipp.
Halvas mõttes eeskujusid leidub maailmast küllaga. Mõnikümmend aastat tagasi oli suur black-out New Yorgis. Õhtupoolikul alanud katkestus kestis oma kuus-seitse tundi. „Negatiivse külje pealt oli juba mõne tunni pärast teatud seltskonnal asjade seis selge ja algas vandaalitsemine, mis käis üle kõigist linna kauplustest,“ räägib Vipp. Kogunesid jõugud, poed tehti pilbasteks. „Positiivsest küljest räägiti hiljem, et üheksa kuu pärast ilmnes plahvatuslik hüpe sündivuses,“ muheleb Vipp.
Rahaga pole hädaolukorras
midagi pihta hakata, selle väärtus
on läbinisti kokkuleppeline. „Isegi ahju kütta on suhteliselt ebamugav,“ märgib Vipp. Ta ei väsi rõhutamast,
et selle asemel on ülioluline tutvuda kogukonnaga
ning luua üheskoos toimiv plaan. Kuigi
teoorias saaks seda suure tahtmise korral teha isegi mõnes magalarajooni kortermajas, on see külakogukonnas määratult lihtsam. Ei maksa linnainimest ka kohe hukka mõista selle eest, et ta on ehk natuke
eluvõõras. „Igapäevase
elu jaoks pole tal tõesti vaja
teada, mismoodi kartul maha käib või kust otsast lehma lüpsta,“ tõdeb Vipp. Kui vaja, küll siis need teadmised tulevad.
Relvast pole palju kasu
Ühtsuses peitub jõud, pole midagi parata. Keegi
vandaal-marodöör võib täitsa
vabalt ilmuda üksiku inimese ukse taha. Kui
ta aga teab, et selle inimese seljataga seisab toetav kogukond, mõtleb ta enne mitu korda üle.
Vipil endal püssi
varuks ei ole, sest seegi kuulub fantaasiavalda – annad
aga märatsejatele tina ning peletad
nad eemale. Isegi väiksem mõne püssiga
armeeüksus suudaks küll natuke vastu paugutada, aga
jookstaks lõpuks lihtsalt maha. „Ega see, kes tuleb halbade mõtetega, ei tule tavaliselt üksi,“
hoiatab Vipp. „Ta tuleb ikka suure kambaga.“
Kõik see
võib näida
vaid õudusunenäona mõnest düstoopilisest filmist. Miks peaks üldse keegi niivõrd ebatõenäolise stsenaariumiga oma pead
vaevama? „Enamik, kellel on lapsed või lapselapsed, siiski võiks,“ ütleb Vipp. Ohtlikem kontingent on
seevastu need inimesed, kellel pole mitte midagi kaotada. Neid tuleb karta kõige rohkem.
Vipp harrastab oma Sõrve
koduaias ka väikestviisi peenrapõllundust, praegu kasvatab ta peamiselt
küll maitseaineid. Kuid vajadusel ja häda korral saaks ta kogu hoovi üles künda ning
seemne mulda pista. Kala saab ta kätte
nii, et sumab pikkade säärikutega
vette ja laseb võrgud sisse. „Viimane aeg on küll näha ja
tunda, et üha enam igasugust saasta lastakse
laevade pealt vette,“ ütleb ta.
Kuna pinnas on savine, ulatub Vipi puurkaev 80 meetri sügavusele. Kuid ka selle käitamine nõuab elektrit, sestap on mehel kokkulepped teiste külaelanikega. Kõik püsielanikud
(neid pole küll palju) – nii eestlased kui ka välismaalased – on igati kambas ning plaanid on nendega valmis tehtud.
Tornide viisi konserve Vipp ei kogu – see oleks mõttetu. Ta muutuks sellega kõigest automaatseks sihtmärgiks meeleheitel märatsejate jaoks. Ainult väike hädapärane varu on olemas. Nagu Vipp korduvalt ütleb: ta ei ole mingi prepper (laensõna inglise keelest, kus see tähendab inimest, kes kuhjab kokku varusid ettenägematu kriisi või katastroofi tarbeks – J. M.)
Vipi teadmist mööda
leidub ka Võrumaal neid külasid, mis on juba ammu kõik hädaplaanid
enda jaoks koostanud ja läbi mõelnud. „Nemad
elasid tormi kenasti üle,
neil oli ka elektrigeneraator ostetud.“
Kes on konservikuhjaja?
Maailmalõpuks valmistuja ehk kõnekeeles konservikuhjaja ehk inglise keeles prepper või survivalist (ellujääja) on inimene, kes valmistab ennast ja oma peret ette ootamatuks kriisiks või katastroofiks, mis pöörab kogu senise ühiskonnakorra pea peale.
Selleks sündmuseks võib olla näiteks kas (tuuma)sõda, püsiv laiaulatuslik elektrikatkestus, surmav ja kontrollimatu epideemia või kokkupõrge asteroidiga. Eriti levinud on liikumine Ameerika Ühendriikides, kus selle liikmed koguvad endale konservtoitusid, relvi, laskemoona ja muud vajalikku sellises mahus, et need kestaksid aastaid. Sageli loovad harrastajad endale varjendeid, keldreid või punkreid, kus on võimalik katastroof üle elada.
Oma kelder on ka Kaupo Vipil, kuid rohkem selleks, et
elektrikatkestuse korral viia sinna külmkapis
asuv riknemisohtlik toidukraam. Kuigi Vipp suhtub sedalaadi katastroofiks valmistujaisse
enam kui skeptiliselt, leidub sääraseid
konservikuhjajaid tema sõnul ka Eestis.
Planeedil Maa on kaks poolust. Mõlemad on olnud inimese eest peidetud maailmad, mis on tänaste teadmiste valguses olnud kui salasahvrid, mis hoidnud meie floora, fauna, veerežiimi ja kliima meile sobivas tasakaalus. Kuni tuli inimene…
Turism ja kaubandus:
Inimene on uudishimulik, ta läheb uurima. Uurida oskab ta nii, et võtab tükkideks, toob tükid oma koju, laseb neil surra. Tükkidest uuesti kooslust luua ta ei oska. Siiani polnud vajagi – alati sai tuua uue, veel parema eksemplari.
Arktika on saarte kaudu ühendatud mitme mandriga, seega on sinna liikumine olnud lihtsam ja piiratud põhiliselt toidu ja ilmastikuga. Veel paar inimpõlve tagasi ei olnud aga Antarktis kui mannergi veel tuntud. Muutus on olnud ülikiire – täna lubavad tuhanded ja tuhanded endale seal eksootilist puhkust ja digialbumite täied pildipiksleid. Selleks, et külastada seda seni puutumata maad, ei ole vaja enam erilisi oskusi, treenitud keha ega vaimu. Turisimifirmad kiidavad, et eikellegimaal ei vajata ei viisat ega vaktsineerimist, reisida on turvaline. Uuri, mis on kahel poolusel ühist, milles nad erinevad.
Väitlust ohjas Sirli Sipp Kulli, ERK liige, Eesti Geoloogiateenistuse direktriss
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.