On juba muutunud mantraks, et 2020 avas tegelikult uue sajandi inimkonna ajaloos. Kui varem on sajandivahetused toonud inimese elu muutvad nihked esile üsna selle vahetuse lähedal, siis ka seekord tekkis meil uinuv heaolu illusioon, usk, et seekord suur vahetus meid ei taba. Tabas. Oleme seda tundnud mitme kandi pealt juba. Muutused on aga alles alanud, nagu kinnitab Rooma Klubi juba 50 aastat, tuginedes arvutustele ja teaduse poolt kinnitatud järgnevusele (vt Kasvu piirid toodud prognoosid).
2020+ paljudest uudsustest üks on, et vana hea ütlemine “mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” ei kehti enam!
Seda piiri lokaalne-globaalne lihtsalt ei ole enam. Kõik jõuab ühel või teisel moel, üha aheneva viitega meieni; meie teod ja tegematajätmised mõjutavad maailma. Ja nii ongi:
kui tundub, et Sa ei suuda muuta maailma, milles elame, siis muuda ennast ja see muudab.
Kui tundub, et miski ei muutu, vaata peeglisse – mida oled Sina teinud, rõhutagem teinud, selleks, et pisikene muutus iga päeva nii Sinu, Su lähedaste ja seotult laiemalt, eludes tekiks?
Kas oled oma tegemised või tegematajätmised mõtestanud?
Kas oled arutanud, mida teevad teised, miks ja kuidas? Loe siit.
Samad küsimused, nagu üksikisiku ees, seisavad need nii ettevõtete, kogukondade, ühenduste ees. Rääkimata riigist kui meie kokkuleppelisest ülimast kooslusest.
2020+ on pannud ka Eesti Rooma Klubi oma tegutsemisvorme üle vaatama, analüüsima seda, mis toimis “eelmises elus”, mida sealt kaasa võtta, mis on uus “aja nõue”. Vt Rooma Klubi tegutsemisraporteid siit. Me oleme ka ERKis teinud korrektuure nii oma rahvusvahelises kui kohalikuma plaaniga suhtluses, oleme tugevdanud olulisi sidemeid, üritame esile tuua koosmeele vaimu.
Veelkordne meeldetuletus – ebamugavad olukorrad ei lähe enam mööda, me ei lähe enam tagasi “normaalsusesse”, muutus ongi “normaalsus” ja see muutus ei ole meeldiv. Tänane on algus… Muutused, ütlevad teadlased üle maailma, kerivad end lahti veel kiiremini, kui seni loodeti. Muutused on komplekssed ja nüüd juba pidurdamatud.
Püüame koos eesti asjatundjate ja ekspertidega vaadata seda, millisena näeme oma ikka kasvava energianälja kustutamise võimalusi lähematel kümnenditel. Rooma Klubi on selle küsimuse hoidnud oma erilises fookuses juba aastaid – vt CoR Energiakriisi tegutsemisplaani.
Sümpoosioni kava:
14.10 Jaanus Purga, Rohetiigri majandustoimkonna juht – Rohetiigri Energia Teekaart.
14.50 Andres Koppel, ökoloog – Teekaardi ökoloogilised aspektid
15.00 Jaak Jaagus, TÜ professor, ERK – Teekaart ja kliimamuutused
15.10 Alvar Soesoo, TTÜ professor, ERK – Võimalused kaevandada Eestis maavarasid ja toota materjale, mis on vajalikud taastuvenergeetika tehnoloogilistes seadmetes. Maasoojuse perspektiivid.
15.20 Rene Tammist, arendusjuht, Utilitas – Puidu energeetilise kasutamise väljavaated Eestis.
ERK liige Kaupo Vipp on kirjutanud mitu selgitavat õpikut, mis tänaseks mitu korda läbi müüdud. Sümpoosioni teema toeks erimüük: K. Vipp. Lokaalravitsus. 2017 kordustrükk
Rohetiigrist
Rohetiiger on valdkondade-ülene koostööplatvorm, mille eesmärk on luua tasakaalus majandusmudel Eestile ja maailmale. Rohetiiger teeb koostööd neljal suunal: ettevõtjad, üksikisikud, avalik sektor, vabakond. Algatatakse ja aidatakse kaasa muudatuste tekkimisele ettevõtete sees ja ühiskonnas laiemalt.
Rohetiiger Teekaardist 2021-2031-2040
2021. aastal ettevõtjate, spetsialistide ja teadlaste koostöös valminud Energia Teekaart 2021/31/40 näitab ära mõistliku teekonna energiamajanduse ümber korraldamiseks sellisel moel, et eestisisene energiavajadus oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvate energiaallikate baasil. Seda täies ulatuses soojuse ja elektri osas ning osaliselt ka mootorikütuste osas.
Tulemusena saadakse lahendus, kus loodussõbralikult toodetakse vajalikus koguses energiat sellise hinnaga, millega tarbija soovib veel osta ja tootjal on mõistlik toota ning dotatsioone maksma ei pea.
Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Liikumisvaegus ja kliimaprobleemid on sarnased! Dr. Ragnar Viir
Sinu suhe tooliga (või diivaniga) võib mõjutada mitte ainult Sinu elu kvaliteeti vaid ka selle pikkust. Loe, mida ütlevad teadlased. Tähelepanuväärne Dr Viiri artikkel Postimehes.
ERK septembriarutlus 2021 – Andi Hektor ja eksperdid. See leht on täitumas. Siit leiad peagi ka ettekannete salvestused ja muu teemasse ning kohtumisse puutuva.
Teadustöö põhisuunad: osakestefüüsika, astroosakestefüüsika, kosmoloogia, kosmilised kiired ja andmeteadus. Teadusmarss eestvedaja ja Teaduskoda algatusrühma liige. Teaduse/füüsika populariseerija: Raamatu “Higgsi bosoni lugu” kaasautor. Teaduse populariseerimise preemia 2008 ja 2013. Rohkem kui 170 teadusartikli ja paljude populaarteaduslike kirjutiste kaasautor.
ERK arutleb otse ja veebis: Mis värvi on meie tulevikuelekter?
Peaettekande tegi Andi Hektor. Ettekande resümee:
Ettekandes annan linnuvaate, et kust tuleb ja kuhu läheb energeetika ja mis on tuumaenergia roll selles. Keskendun tänamatule ehk vaatan tulevikku — milline on energeetika 5, 10 ja 25 aasta pärast ja kuidas haakub sellega tuumaenergeetika arenduse ajajoon.
Kas lähituleviku tuumaenergeetika sobib väikeriigile nagu Eesti?
millised on kohalikud väljakutsed?
Andi Hektor väidab, et tuumaenergeetika on tulnud selleks, et jääda inimkonnaga pikaks ajaks. Eesti ei pea tingimata hüppama tuumaenergeetika rongile, aga selles reisijatel on omad eelised: stabiilne lokaalne elektri- ja soojatootmine ning kaasnev teadus-arendusmahukas tööstus.
Eesti Rooma Klubi avatud aprillikoosolek 29. aprillil 2021 võtab ekspertide ringis üles teema “Tulevikuenergeetikast tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates“. Alusettekande tegi Kaupo Vipp. Klubi ettekandjate ja kutsutud ekspertidega tahame anda laiema pildi energeetilistele lahendustele ja näidata, et see ei ole pelgalt Eesti (või mistahes riigi/ühenduse) asi.
Kaks huvitavat klippi arutlusele tuleval teemal Paul Tammertilt:
2021. a Presidendi noore teadlase auhinna saanud Alar Konist ütleb:
energiaturg ei taga süsteemi töökindlust ja ei garanteeri ka parimat hinda. Selle tõestuseks on Texase näide (näide 1) ja väljavõtted sellest juhtumist. Kas me tahame ja oskame sellest õppida, oleks üks võimalik küsimus.
„See on paljude maailmalõpu jaoks valmistujate soovmõtlemine: kuhjan endale koju hunniku
konserve, relvi ja laskemoona. Peidan end barrikaadi taha ja annan igas suunas tuld.
Ei ole võimalik! Sest need inimesed,
kes tulevad, on meeleheitel!“
Publitsisti ja mõtleja
Kaupo Vippi maalitud stsenaariumid äärmuslikest
kriisiolukordadest ei tundu äsja Võrumaal toimunud suure
elektrikatkestuse taustal sugugi nii ulmevalda kuuluvatena. Mis saab siis, kui
elekter läheb ära ja tagasi ei tulegi? Mis saab siis, kui riigile ja korrakaitsele
ei saa enam loota?
„Eesti õnneks pole nii hull koht veel,“ rahustab Vipp. Erilisi looduskatastroofe meil karta pole, inimesed on temperamendilt üldiselt rahulikud ja mõistlikud. Kuigi… „Oleks see katkestus talvel olnud, tekkinuks ilmselt ka esimesed vägivallatsemised,“ arvab ta suure elektrikatkestuse kohta. Kriitiline aeg on välja arvestatud: 72 tundi. Niikaua võiks ettenägelik ja halvimaks valmistunud inimene ise hakkama saada, kuni riik ja jõustruktuurid üritavad lahendust leida.
Piir, kust tagasi ei pääse
„See on see piir, mille jooksul oleks veel võimalik normaalsusse tagasi pöörduda,“ ütleb Vipp. „Aga pärast seda aega – need inimesed, kelle psüühika on natuke teistmoodi, leiavad, et neil pole mitte midagi kaotada.“ Mitte et see teeks nad automaatselt halbadeks inimesteks – pole lihtsalt midagi teha, kui võitled oma elu eest ja muud lahendust peale vägivalla ei paista.
72 tundi – selle
aja üleelamiseks soovitab Vipp
soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale
akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista
lahendust.
72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.
„Minu rekord on olnud kuus päeva ilma elektrita, siinkandis on see
täiesti tavaline asi,“ ütleb Sõrve poolsaarel elav Vipp. Kusjuures – tal pole generaatorit. „Nendega on see jama, et tarbivad
bensiini või diislit, aga kust seda
saada, kui ikka voolu pole?“
Saaremaal pole praegu mitte ühtegi
autonoomse toitesüsteemiga tanklat.
Mida siis teha, kui halvim õdusunenägu osutub ühtäkki tõeks? Esimene soovitus linnavurledele: laske linnast kiiresti jalga. Kui endal pole maal sugulasi või suvilat, saab ehk haakida end mõne sõbraga kaasa. Peamine, et saab ära.
„Oled sa kas Juhan või Ivan, aga kui oled Lasnamäel neli päeva söömata ja lapsed on näljas, siis hakkad tegutsema,“ ütleb Vipp. Kauplused on juba ammu ära rüüstatud. „Siin pole mingit varianti, talvel sa ei saa isegi s…l käia. Kogu kanalisatsioonitoru on üks suur jäätunud fekaalipulk.“ Teisisõnu võiks iga linnaelanik teha juba ette endale hädaabiplaani: kuidas, kellega ja kuhu ta häda korral maale pääseb. „Lahendus nagu ilmasõdade ajal,“ kommenteerib Vipp.
Kui käes on ikka tõsine kriis, tuleks abiks vanamoodne lahendus: puugaasil töötav mootor, nagu sakslastel Teise maailmasõja ajal. Ajad puuklotsid katlasse, teises otsas on generaator. „Ma kujutan ette, et sellega võiks vajadusel ka kolm-nelikümmend aastat läbi ajada.“
Eesti inimene on küll meelelaadilt rahulik, kuid riigi elektrivarustus on see-eest enam kui haavatav. „Meil on kolm või neli sõlmpunkti, mille taastamiseks ründe järel on vaja asendada konkreetsed seadmed,“ ütleb Vipp. Neid toodab maailmas kaks või kolm ettevõtet ning need tuleks teiselt poolt maakera ka kohale tuua. Kõik võtaks parimalgi juhul nii kaua aega, et tänavail valitseks juba ammu kaos.
Viimane ehmatav kogemus oli saarlastel alles selle aasta
alguses, kui Kuressaaret tabas ligi neli tundi kestnud elektrikatkestus. Kõik tormasid kohe oma mobiilidesse ja paari
tunniga oli maas ka telefonilevi. Tundide kaupa valitses täielik vaikus. Selles mõttes on põnev fantaseerida. Kui eelmise sajandi alguses ei teadnud
keegi midagi elektrist ja asfaltteedest, siis kas keegi oskaks ette kujutada
maailma ilma nendeta nüüd?
Ning kui veel 1990ndate alguses oli internet täielik
uudissõna, siis mis juhtuks selle
kadumisel täna? „Kaubandus, pangandus, lennundus, miski ei töötaks.“ Ühiskond on arenenud nõnda keeruliseks, et aina rohkem on
neid mutreid, mis võivad logisema hakates kogu süsteemi pikali kukutada.
Plaanid varakult valmis
Küla- ja maarahvalgi peaksid juba plaanid olemas olema. Igaüks peaks teadma, kelle juurest täpselt mingisugust abi saab. Peaks teadma ka seda, kui mitu hädalist saaks ta enda juurde võtta. „Tean, et siia mahuksid peale minu ja mu naise ka meie pojad oma peredega, edasi läheks juba päris karmiks,“ lausub Vipp. Kui väljas valitseb kaos, siis tekib moraalseid dilemmasid küllaga.
Lihtne variant on see, kui keegi tuleb püssiga ukse taha või tahab sulle pähe virutada. Aga mida teha siis, kui
abi palub nälginud ema koos väikese beebiga? Ning kui tead, et hädalisi vastu võttes ei suuda sa aidata mitte üksnes neid, vaid jääksid
ka ise koos hädalistega plindrisse? „Need on väga keerulised küsimused.
Inimesi on planeedil liiga palju,“ ohkab Vipp.
Halvas mõttes eeskujusid leidub maailmast küllaga. Mõnikümmend aastat tagasi oli suur black-out New Yorgis. Õhtupoolikul alanud katkestus kestis oma kuus-seitse tundi. „Negatiivse külje pealt oli juba mõne tunni pärast teatud seltskonnal asjade seis selge ja algas vandaalitsemine, mis käis üle kõigist linna kauplustest,“ räägib Vipp. Kogunesid jõugud, poed tehti pilbasteks. „Positiivsest küljest räägiti hiljem, et üheksa kuu pärast ilmnes plahvatuslik hüpe sündivuses,“ muheleb Vipp.
Rahaga pole hädaolukorras
midagi pihta hakata, selle väärtus
on läbinisti kokkuleppeline. „Isegi ahju kütta on suhteliselt ebamugav,“ märgib Vipp. Ta ei väsi rõhutamast,
et selle asemel on ülioluline tutvuda kogukonnaga
ning luua üheskoos toimiv plaan. Kuigi
teoorias saaks seda suure tahtmise korral teha isegi mõnes magalarajooni kortermajas, on see külakogukonnas määratult lihtsam. Ei maksa linnainimest ka kohe hukka mõista selle eest, et ta on ehk natuke
eluvõõras. „Igapäevase
elu jaoks pole tal tõesti vaja
teada, mismoodi kartul maha käib või kust otsast lehma lüpsta,“ tõdeb Vipp. Kui vaja, küll siis need teadmised tulevad.
Relvast pole palju kasu
Ühtsuses peitub jõud, pole midagi parata. Keegi
vandaal-marodöör võib täitsa
vabalt ilmuda üksiku inimese ukse taha. Kui
ta aga teab, et selle inimese seljataga seisab toetav kogukond, mõtleb ta enne mitu korda üle.
Vipil endal püssi
varuks ei ole, sest seegi kuulub fantaasiavalda – annad
aga märatsejatele tina ning peletad
nad eemale. Isegi väiksem mõne püssiga
armeeüksus suudaks küll natuke vastu paugutada, aga
jookstaks lõpuks lihtsalt maha. „Ega see, kes tuleb halbade mõtetega, ei tule tavaliselt üksi,“
hoiatab Vipp. „Ta tuleb ikka suure kambaga.“
Kõik see
võib näida
vaid õudusunenäona mõnest düstoopilisest filmist. Miks peaks üldse keegi niivõrd ebatõenäolise stsenaariumiga oma pead
vaevama? „Enamik, kellel on lapsed või lapselapsed, siiski võiks,“ ütleb Vipp. Ohtlikem kontingent on
seevastu need inimesed, kellel pole mitte midagi kaotada. Neid tuleb karta kõige rohkem.
Vipp harrastab oma Sõrve
koduaias ka väikestviisi peenrapõllundust, praegu kasvatab ta peamiselt
küll maitseaineid. Kuid vajadusel ja häda korral saaks ta kogu hoovi üles künda ning
seemne mulda pista. Kala saab ta kätte
nii, et sumab pikkade säärikutega
vette ja laseb võrgud sisse. „Viimane aeg on küll näha ja
tunda, et üha enam igasugust saasta lastakse
laevade pealt vette,“ ütleb ta.
Kuna pinnas on savine, ulatub Vipi puurkaev 80 meetri sügavusele. Kuid ka selle käitamine nõuab elektrit, sestap on mehel kokkulepped teiste külaelanikega. Kõik püsielanikud
(neid pole küll palju) – nii eestlased kui ka välismaalased – on igati kambas ning plaanid on nendega valmis tehtud.
Tornide viisi konserve Vipp ei kogu – see oleks mõttetu. Ta muutuks sellega kõigest automaatseks sihtmärgiks meeleheitel märatsejate jaoks. Ainult väike hädapärane varu on olemas. Nagu Vipp korduvalt ütleb: ta ei ole mingi prepper (laensõna inglise keelest, kus see tähendab inimest, kes kuhjab kokku varusid ettenägematu kriisi või katastroofi tarbeks – J. M.)
Vipi teadmist mööda
leidub ka Võrumaal neid külasid, mis on juba ammu kõik hädaplaanid
enda jaoks koostanud ja läbi mõelnud. „Nemad
elasid tormi kenasti üle,
neil oli ka elektrigeneraator ostetud.“
Kes on konservikuhjaja?
Maailmalõpuks valmistuja ehk kõnekeeles konservikuhjaja ehk inglise keeles prepper või survivalist (ellujääja) on inimene, kes valmistab ennast ja oma peret ette ootamatuks kriisiks või katastroofiks, mis pöörab kogu senise ühiskonnakorra pea peale.
Selleks sündmuseks võib olla näiteks kas (tuuma)sõda, püsiv laiaulatuslik elektrikatkestus, surmav ja kontrollimatu epideemia või kokkupõrge asteroidiga. Eriti levinud on liikumine Ameerika Ühendriikides, kus selle liikmed koguvad endale konservtoitusid, relvi, laskemoona ja muud vajalikku sellises mahus, et need kestaksid aastaid. Sageli loovad harrastajad endale varjendeid, keldreid või punkreid, kus on võimalik katastroof üle elada.
Oma kelder on ka Kaupo Vipil, kuid rohkem selleks, et
elektrikatkestuse korral viia sinna külmkapis
asuv riknemisohtlik toidukraam. Kuigi Vipp suhtub sedalaadi katastroofiks valmistujaisse
enam kui skeptiliselt, leidub sääraseid
konservikuhjajaid tema sõnul ka Eestis.
You must be logged in to post a comment.