Artikkel on avaldatud ka Maaleht, 07-02-2022

---

Maailma tulevikustsenaariume on püütud ette näha ja arvutada sajandeid. Kui varasemalt on seda teinud kõiksugu nõiad, meediumid, siis viimastel aastakümnetel tegeldakse ennustamisega teadus- ja rakendusinstituutides.

Suurriigid paistavad oma tulevikuarengute suhtes eriti mures olevat. Maailma arenguid ennustavates asutustes töötab hulk tarku inimesi, ent adekvaatseid prognoose teha on siiski väga keeruline.

2019. aasta seisuga kokku pandud globaalsete riskide analüüsi aruandes on suurima üleilmse mõju ja suurima juhtumistõenäosusega riskideks hinnatud keskkonnamuutustest tulenevaid äärmuslikke ilmanähtusi, looduskatastroofe ja loodusliku mitmekesisuse kadumise võimalust. Tehnoloogia poole pealt on seal kõrge riskiga hinnatud küberrünnakuid, internetikatkestusi ja informatsiooni levikuga või õigemini mitte levimisega seonduvat.

Mõni kuu hiljem vaevles aga terve maailm COVID-19 pandeemia küüsis, mis selle aruande kohaselt oli sel perioodil alla keskmise toimumise tõenäosusega. Väga madala mõju ja väikese tõenäosusega hinnati üles hüppavatest energiahindadest tulenevat šokki ning sellega seonduvaid sotsiaalseid ja majandusmuutusi.

Keerukad süsteemid ei ole tavamõistes hoomatavad

Kui vaatleme maailma arengut keeruka süsteemi (ingl k complex system) arenguna, siis on loomulik, et süsteem fluktueerib ning süsteemi kõikide komponentide vahelisi seoseid ei saa n-ö jupikaupa (osadena) kirjeldada. Aga just seda näeme tihti nii riigi kui ka riikidevahelises poliitikas. Läbi väikeste detailide, kommunikatsioonihäirete ja populismi on kerged sündima suured möödapanekud. Keerukaid ehk kompleksseid süsteeme ei saa lahendada lineaarse mõtlemisega, süsteemi käitumisele ajas saab anda vaid tõenäosusliku hinnangu. Eks sellepärast ongi maailma tekkinud suur hulk prognoosijaid, kes loodavad ja usuvad, et nende tulevikustsenaariumid on pädevad ja teadusega kooskõlas.

Ameerika arvutiteadlane John Casti vaatleb oma raamatus „X-events: The collapse of everything“ võimalikke protsesse, mis võivad viia maailma kiire kokkuvarisemiseni. Need protsessid on meile kõigile tuttavad: toidu- ja veepuudus, tuumasõda, elektrivõrkude häired, pandeemia ja üleilmne finantsturgude kokkukukkumine. Mõned analüüsitud protsessid on aga vähem tuntud, nagu ulatuslik internetikatkestus, tugev elektromagnetimpulss, robootika areng selle määrani, kus robotid võtavad maailma üle, aga ka globaalne sotsiaalne krahh.

Nimetatud protsesside ulatuslik või kontrollimatu muutus võib algatada nn X-sündmuse. X-sündmuse tekkepõhjus on „ülekoormus“, mis tekib keerukate sotsiaal-majanduslike ning looduslike sündmuste või faktorite vastastikusest mõjust. Ülekoormus avaldub enamasti kahes või enamas seotud süsteemis, kui üks süsteem on teisest oluliselt keerukam ning nende eri kiirusel arengud võivad tekitada keerukuse lõhe.

X-sündmus võib aga tekkida ka üksikisiku puhul, näiteks kui meie soovid ja tahtmised ei lähe kokku reaalsete võimalustega. Selline olukord viib „psüühikalõheni“, mille tasandamiseks pöördutakse tihti psühhiaatrite poole ja/või tarbitakse tablette ja mõnuaineid.

Rooma Klubi 1972 – maailma kasvu piiride mudel

Kui otsida maailma tulevikustsenaariume, mis on kümnete aastate ajaskaalas ka tõeks osutunud, siis võib välja tuua 1972. aastal Rooma Klubi publitseeritud raamatus „Kasvu piirid“ toodud mudeli. Seal on arvestatud hulk näitajaid nagu loodusressursid, toit, tööstustoodang, saaste ja rahvaarv. Mudeldatud ajavahemik ulatub 1900. aastast kuni 2100ni. Märkimisväärne on, et mudel kirjeldab hämmastavalt täpselt nimetatud näitajate muutusi viimase 50 aasta jooksul.

Kes graafikusse (vt joonis) süüvida tahab, peab konstateerima, et ta ilmselt soovib, et see mudel osutuks edaspidi ebatäpseks ja maailma areng ei liiguks ressursside ammendumise, saastamise kasvu ja teenuste languse suunas. Graafik näitab, et 2020. ja 2040. aastate vahel leiab maailmas aset pöördepunkt. Sellel mudelil on nii kriitikuid kui ka edasiarendajaid. Vaatamata stsenaariumide mitmesusele, on maailm suuresti järginud algset arvutimudelit nimega World3.

Algne mudel ei osanud arvestada digitaaltehnikast tulenevaid muutusi, meditsiini arengut ega paljut muudki. Samas suudeti genereerida adekvaatsed arengutrendid vähemasti 50 aastaks. Siit võiks mõni filosoof küsida: kas arenenud digitaalmaailmal, geenitehnoloogial ja targal meditsiinitööstusel on üldse osa meie tuleviku maailmapildis?

Üht ütleb mudel aga kindlalt – kasvul on piirid, ja need piirid on juba käes. Siin ei aita poliitiline rohepööre, emissioonide piiramise vaidlused ega katsed kliimat muuta.

Tehnoloogia kui raskelt prognoositav muutuja

Tehnoloogia sfääris on kiirelt edasi läinud eri eluvaldkondade digitaliseerimine, uute kütuste otsingud, arengud kosmose-, militaar- ja nanotehnoloogias. On arvatud, et tehnoloogia ise võib ühel hetkel saada tsivilisatsiooni hukatuseks. Mitmed maailmakuulsad teadlased on hoiatanud, et maailma tehnoloogiline areng viib paratamatult nn tehnoloogilise singulaarsuseni. Selline singulaarsuspunkt on ajahetk, kus tehnoloogia võtab tagasipöördumatult kontrolli inimtsivilisatsiooni üle. On see siis nano- või makrorobotite näol, bio- ja nanotehnoloogiate toel või suurima tõenäosusega läbi kõiksuguste arenduste, mis baseeruvad tehisintellektil.

Tänapäeval on sarnast hirmu jaganud nii hiljuti meie seast lahkunud tippfüüsik Stephen Hawking kui ka ärimees ja visionäär Elon Musk. Kuid avalikkusele kättesaadavates tulevikustsenaariumides minule teadaolevalt tehnoloogilise singulaarsuse komponenti pole siiani arvestatud.

Järgmine arengupunkt on kosmos

Teiselt poolt oleme globaalses arengus jõudnud punkti, mida iseloomustab ütlus „kes valitseb kosmoses, valitseb ka maa peal“. Klassikalistele kosmoseriikidele Venemaale ja USA-le on lisandunud terve hulk uusi tegijaid. Viimastel aastatel on ehk kõige paremini käinud Hiina käsi, kes aastal 2019 maandas kosmosesüstiku Kuu tagaküljel, 2021. aasta mais ka Marsil – seda enam-vähem esimesel katsel.

Kellele kuulub maailmaruum, planeedid meie ümber ja nende kuud? Varasemad lepingud maailmaruumi ühiseks kuulutamise osas kas juba enam ei pea või muutuvad kõrvaliseks lähitulevikus.

Hiina ehitab hetkel uut orbitaaljaama, kusjuures praegune kuulus orbitaaljaam ISS, kus Hiina ei osale, ilmselt lõpetab tegevuse aastal 2024. Mis saab edasi, kes valitseb kosmost aastal 2030? Kes on edukad oma kosmoserelvade katsetamisel? Samas on lähikosmos – asteroidid, Kuu, Marss – tulevikus oluline metalsete ressursside allikas.

Lähiaastatel jõuame uuesti küsimuseni, mida küsisime 1960ndal – kellele kuulub maailmaruum, planeedid meie ümber ja nende kuud? Varasemad lepingud maailmaruumi ühiseks kuulutamise osas kas juba enam ei pea või muutuvad kõrvaliseks lähitulevikus. Oleme mõnes mõttes tagasi koloniaalajastus, aga erinevus on see, et partnerite kasutuses on selline relvastus ja meetodid, mis võivad muuta planeedi palet mõne tunni jooksul. Tulevikustsenaariumides on ka seda aspekti käsitletud nõrgalt või üldse mitte.

Viimsepäeva kell – hinnang hetkeolukorrale?

Üks laialt teada maailma seisundi hindamise atribuut on nn viimsepäeva kell (ingl k Doomsday Clock). Iga aasta algul antakse hinnang kui kaugel on osutid keskööst, ehk siis maailma hukutavast katastroofist. Seda juba alates 1947. aastast, kus kell sätiti näitama seitsme minuti puudumist sümboolsest keskööst.

Kella autorite, Manhattani tuumarelva projektis osalenud teadlaste suurim hirm tollal oli nende endi kätetöö – tuumapomm. Aegade jooksul on teadlased aru saanud, et võimalikke hukule viivaid protsesse on enamgi kui tuumakatastroof. Praegu kuuluvad sinna ka kliima- ja keskkonnamuutused, biorelvad, pandeemiad, tulevikurelvad, arenev infosõda ja tehnoloogia arengust ajendatud võimalik kollaps.

Kella nihutamist või mittenihutamist otsustavad maailma väärikad teadlased, kelle seas hetkel on lausa 13 Nobeli preemia laureaati. Otsuse tegemisel arvestatakse jooksvaid geopoliitilisi sõlmprobleeme, keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikke näitajaid. Viimati muudeti kellaaega 2020. aasta jaanuaris, kus kellaosutid sätiti 100 sekundi kaugusele keskööst. See on keskööle lähemal kui võidurelvastumise tippaastatel. Ka tänavu ootasid mitmedki uut osutite liigutamist, arvestades COVIDi pandeemia jätkumist, pingeid mitmetes maailma piirkondades jne. Kuid liigutamist ei toimunud.

Kui palju keegi meist usub „viimsepäeva kella“ või kättesaadavaid tulevikustsenaariume, on igaühe enda teha. Maailm on muutunud sedavõrd keerukaks, et lineaarsete seoste kasutamine igapäevaste muutujate vahel on suhteliselt mõttetu.

Kas 100 sekundit surmani on parem kui 50 või 200 sekundit?

See ei oma enamasti tähtsust. Oluline on muutumisvõime, mõtestatud adaptsioon. Aga seda „lihtsat“ asja ei kipu meile keegi veel õpetama.

---

Loe Alvar Soesoo artikleid: paremas üleval servas otsingu nupp on abiks