Alates 24. veebruarist 2022 elame nii Euroopas kui kogu maailmas uues tegelikkuses. Me pole ise haavatud, meie kodud on alles, me läheme hommikuti tööle ja kooli, õhtul poodi nagu ikka, kuid meie ümber on need, kes sõda näinud, kes nüüd teavad. Muutused, mis see endaga kaasa toob, on veel üsna ähmastena horisondil. Me aimame kuma, mõningaid piirjooni, kuid ei saa seda veel katsuda.
Kas see ongi sõda?
Kas see ongi kriiside kriis?
Kas sellele järgneb veel miski?
Miks on nagu on??
Ettekandearutelu
Oleme hooaja viimast avalikku ERK ettekandekogunemist planeerinud mitmel moel, kuid elu tõttab kiiremini kui meie. Seetõttu tuleb see kogunemine lihtne ja ühe mehe vaade küsimustele, mis selleks päevaks tõusetunud ja milledele kas vastused või jälgitavad juhtliinid pakkuda.
Mõtle kaasa
Teie ees on ERK liige, ajaloolane, politoloog ja poliitik TOOMAS ALATALU
Ettekandega 13. mail kell 14, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Toom-Kooli 17, Tallinn.
Teretulnud on ettevalmistusega ja kompetentsed huvilised. Nagu ikka, on teie küsimused oodatud erk@roomaklubi.com. Osalemine vaid registreerumisega kas samal aadressil või telefonil 511 70 41 kuni 12. maini. Registreerumisel palun ära näidata oma kuuluvus või tiitel.
Ettekande sissejuhatavad teesid:
Vladimir Putini mõttemaailm ehk kontseptsioon sündmustest, mis viisid sõjani – see kõlas selgelt tema teleesinemises 24. veebruaril ja ka 9. mail 2022. Lisaks neile kõnedele tuleks tutvuda veel Putini kõnega Venemaa seaduseandjate nõukogule Tauria pales 27. aprillil 2022, mille esimeses osas ta annab konspektiivse ülevaate oma arusaamast praeguse suure sõjani viinud sündmustest
Kasulik on eelnevalt suuta ette kujutada ka Ukraina denatsifitseerimist, mis on programm aastakümneteks. T. Alatalu selgitab seda 1945-55 toimunu baasil, millest ilmselt samuti vähe kui üldse midagi teatakse. Selles Euromaidan pressi tekstis on ka viide lingile Timofei Sergeytsevi 4. Aprillil 2022 RIA Novosti ilmunud artiklile deukrainiseerimisest
Ettekannet toetavad illustreerivad kuvad, mida jagame vaid osalejatele. Ettekannet ei lindistata – kes on kohal, see kuuleb.
Peale ettekannet ja arutelu jätkub Eesti Rooma Klubi aastakoosolek vaid Klubi liikmetele.
11. aprillil oli ka Eesti Rooma Klubi kutsutud osalema „Eesti 2035“ strateegia tegevuskava ja EL rahastamisvõimalusi tutvustavale seminarile Tallinnas. Eesti Rooma Klubi oli esindatud kolmeliikmelisena: juhatuse liikmed Ivar Raig, Juhan Telgmaa ja meedianõunik Tuuli Stewart.
On juba muutunud mantraks, et 2020 avas tegelikult uue sajandi inimkonna ajaloos. Kui varem on sajandivahetused toonud inimese elu muutvad nihked esile üsna selle vahetuse lähedal, siis ka seekord tekkis meil uinuv heaolu illusioon, usk, et seekord suur vahetus meid ei taba. Tabas. Oleme seda tundnud mitme kandi pealt juba. Muutused on aga alles alanud, nagu kinnitab Rooma Klubi juba 50 aastat, tuginedes arvutustele ja teaduse poolt kinnitatud järgnevusele (vt Kasvu piirid toodud prognoosid).
2020+ paljudest uudsustest üks on, et vana hea ütlemine “mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” ei kehti enam!
Seda piiri lokaalne-globaalne lihtsalt ei ole enam. Kõik jõuab ühel või teisel moel, üha aheneva viitega meieni; meie teod ja tegematajätmised mõjutavad maailma. Ja nii ongi:
kui tundub, et Sa ei suuda muuta maailma, milles elame, siis muuda ennast ja see muudab.
Kui tundub, et miski ei muutu, vaata peeglisse – mida oled Sina teinud, rõhutagem teinud, selleks, et pisikene muutus iga päeva nii Sinu, Su lähedaste ja seotult laiemalt, eludes tekiks?
Kas oled oma tegemised või tegematajätmised mõtestanud?
Kas oled arutanud, mida teevad teised, miks ja kuidas? Loe siit.
Samad küsimused, nagu üksikisiku ees, seisavad need nii ettevõtete, kogukondade, ühenduste ees. Rääkimata riigist kui meie kokkuleppelisest ülimast kooslusest.
2020+ on pannud ka Eesti Rooma Klubi oma tegutsemisvorme üle vaatama, analüüsima seda, mis toimis “eelmises elus”, mida sealt kaasa võtta, mis on uus “aja nõue”. Vt Rooma Klubi tegutsemisraporteid siit. Me oleme ka ERKis teinud korrektuure nii oma rahvusvahelises kui kohalikuma plaaniga suhtluses, oleme tugevdanud olulisi sidemeid, üritame esile tuua koosmeele vaimu.
Veelkordne meeldetuletus – ebamugavad olukorrad ei lähe enam mööda, me ei lähe enam tagasi “normaalsusesse”, muutus ongi “normaalsus” ja see muutus ei ole meeldiv. Tänane on algus… Muutused, ütlevad teadlased üle maailma, kerivad end lahti veel kiiremini, kui seni loodeti. Muutused on komplekssed ja nüüd juba pidurdamatud.
Püüame koos eesti asjatundjate ja ekspertidega vaadata seda, millisena näeme oma ikka kasvava energianälja kustutamise võimalusi lähematel kümnenditel. Rooma Klubi on selle küsimuse hoidnud oma erilises fookuses juba aastaid – vt CoR Energiakriisi tegutsemisplaani.
Sümpoosioni kava:
14.10 Jaanus Purga, Rohetiigri majandustoimkonna juht – Rohetiigri Energia Teekaart.
14.50 Andres Koppel, ökoloog – Teekaardi ökoloogilised aspektid
15.00 Jaak Jaagus, TÜ professor, ERK – Teekaart ja kliimamuutused
15.10 Alvar Soesoo, TTÜ professor, ERK – Võimalused kaevandada Eestis maavarasid ja toota materjale, mis on vajalikud taastuvenergeetika tehnoloogilistes seadmetes. Maasoojuse perspektiivid.
15.20 Rene Tammist, arendusjuht, Utilitas – Puidu energeetilise kasutamise väljavaated Eestis.
ERK liige Kaupo Vipp on kirjutanud mitu selgitavat õpikut, mis tänaseks mitu korda läbi müüdud. Sümpoosioni teema toeks erimüük: K. Vipp. Lokaalravitsus. 2017 kordustrükk
Rohetiigrist
Rohetiiger on valdkondade-ülene koostööplatvorm, mille eesmärk on luua tasakaalus majandusmudel Eestile ja maailmale. Rohetiiger teeb koostööd neljal suunal: ettevõtjad, üksikisikud, avalik sektor, vabakond. Algatatakse ja aidatakse kaasa muudatuste tekkimisele ettevõtete sees ja ühiskonnas laiemalt.
Rohetiiger Teekaardist 2021-2031-2040
2021. aastal ettevõtjate, spetsialistide ja teadlaste koostöös valminud Energia Teekaart 2021/31/40 näitab ära mõistliku teekonna energiamajanduse ümber korraldamiseks sellisel moel, et eestisisene energiavajadus oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvate energiaallikate baasil. Seda täies ulatuses soojuse ja elektri osas ning osaliselt ka mootorikütuste osas.
Tulemusena saadakse lahendus, kus loodussõbralikult toodetakse vajalikus koguses energiat sellise hinnaga, millega tarbija soovib veel osta ja tootjal on mõistlik toota ning dotatsioone maksma ei pea.
Eesti Rooma Klubi liige, endine riigikogu liige, õpetaja, Gaia Akadeemia asutaja
Toomas Trapido
Astusin välja.
Erakonnast.
Ei kavatse enam kunagi sisse astuda.
Kuna olen 15 aasta jooksul olnud kahe rohelist ilmavaadet kandva erakonna sünni juures ning kutsunud hulga sõpru ja tuttavaid liituma, siis tunnen vajadust oma otsust selgitada.
Töötasin pärast Tartu Ülikooli bioloogia eriala lõpetamist üle kümne aasta loodushoiu alal, enamiku sellest kodanikuühenduse Eestimaa Looduse Fond (ELF) ühe eestvedajana. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi alanud Eesti metsade laastamine, esialgu küll eelkõige röövraiete näol, mida nähes riik paljuski silmad kinni pigistas, tekitas tunde, et reaalselt saab loodusesse suhtumist muuta erakondlikus poliitikas osalemise kaudu.
Iroonilisel moel aitas kaasa üks toonastest keskkonnaministritest, kes ütles meile, ELFi inimestele, et minge laske ennast valida, jõudke kusagile ja siis räägime edasi. Järgisimegi keskkonnaministri hüva nõu, tegime 2006. aastal Erakonna Eestimaa Rohelised (EER), lasime valijal otsustada, saime 7% häältest ja 6 kohta Riigikogus, mille töös osalesime aastatel 2007–2011.
Selle perioodi kohta võib rääkida palju, kuid üks on selge – ei enne ega pärast seda pole looduse häält Riigikogu saalis tegelikkuses kuulda olnud.
Olen lootnud, et see tuleb sinna tagasi.
Siiani seda juhtunud pole.
Loodusel ei ole Eesti rahva esinduskogus häält ja hääletult ei saa ta midagi enda kaitseks öelda.
Kes häält ei tee, seda ei panda kahjuks tähele. Aga meie kogemus näitas ka, et kui loodust esindab 6/101-st riigikogu liikmest, siis jääb see hääl pigem hüüdjaks, keda küll peab taluma, aga mitte kuulda võtma.
Kümned tuhanded eestlased on saanud hingekosutust ja inspiratsiooni Valdur Mikita raamatutest. Aga kui palju ikkagi on Eestis inimesi:
kes tunnevad looduse ja maaga sügavat isiklikku sidet,
kelle jaoks on loomad-linnud-taimed nagu head sugulased?
kelle jaoks on Eesti maastikul pühad paigad?
kes on valmis oluliselt suuremal määral elama loodusrahva kombel?
kelle jaoks on suhe loodusega nii oluline, et nad on valmis andma oma hääle sarnase ilmavaatega erakondadele, hoolimata nende väiksusest ja šanssidest?
Hindan selle arvu mõnekümne tuhande kanti, mis väljendub heal juhul umbes 5% häältes riigikogu valimistel. Ja see ei muuda sisuliselt suurt midagi.
Kuuleme tihti, et „Eestis on veel palju puhast ja puutumatut loodust”, „oleme metsarahvas” kuni „kliimakangelaste” ja „rohepöördeni” välja.
Need sõnad peaksid tekitama meis hea enesetunde.
Ka siis, kui sõidame mööda uusi ja kiireid neljarealisi teid, mille ääres on metsa asemel lagedad alad ja tohutud augud.
Ka siis, kui sõidame mööda väikseid teid, mille ääres on metsa asemel masinatest katkutud maastik.
Ka siis, kui sõidame Tallinna ringteel ja vaatame vägevat viadukti, osa tulevasest kiirraudteest Poola piirini.
See on tõesti aukartust äratav, kui palju võimsaid masinaid on töös meie maal – kaevamas, saagimas, vedamas, lükkamas, valamas. Ilus on mõelda, kuidas kümned tuhanded inimesed saavad leiva lauale ja Eesti majandus elab, isegi kasvab. Kusjuures – see ei ole iroonia. Selles kõiges on midagi vägevat nagu kosmoseraketi start või Peterburgi linna rajamine Neeva soodesse.
Eestis on enesepetmine ning selle peene nimega sugulane kognitiivne dissonants omandamas juba vaimse häire mõõtu.
Aga seda kohta, kus ma põhjast lõunasse sõites mõnikord peatuse tegin, et jalgu sirutada, metsalõhna nuusutada ja ilusaid jumikaid vaadata, ei ole enam. Nagu tuhandeid teisi kohti, mis kellegi jaoks on olulised olnud. Ajal, mil on põhimõtteliselt võimalik iga puu ja iga ruutmeeter koos seal leiduvaga arvele võtta, võtavad harvesterid kangelasliku, kuid tuima järjekindlusega maha ristipuid, looduslikke pühapaiku, pesapuid ning sõidavad seda tehes üle esivanemate kääbaste.
Mets muutub masinate abil rahaks ja see tundub hea. Põhimõtteliselt toimub nii Eestis kui suures osas maailmast hetkel „Avatari“ film. Aga erinevalt „Avatarist“ toimub see suurema osa kohalike elanike heakskiidul. Erinevalt „Avatarist“ vaatab end loodusrahvana tundev vähemus seda kurvalt pealt.
Eestis on looduskaitseseadusega keelatud lindude tahtlik hävitamine, kahjustamine ja häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Nende seadusesätete rikkumine toimub igal kevadel, iga päev, igas metsas, kus langetustraktor sees. Ja riigivõim ei sekku, ei tee midagi. Kas kõik on seaduse ees võrdsed, nagu ütleb Põhiseadus? Miks ma peaksin uskuma riigivõimu, mis ise enda tehtud seadusi ei täida?
Sellised protsessid toimuvad muidugi kogu maailmas. Puhta vee kättesaadavus väheneb. Isegi ehituseks sobiv liiv hakkab otsa saama. Kliimast rääkides on prognoosid sentimeetrite haaval toimuvast merepinna tõusust uppi lennanud ja hulk muidu tagasihoidlikke ja vaoshoitud teadlasi püüab öelda nii kõvasti, kui kopsud võtavad: „Praegu! Praegu on viimane aeg veel midagi muuta! Mitte homme, ülehomme ega kümne aasta pärast, vaid täna!” Samal ajal räägitakse paralleelreaalsuses entusiastlikult rohepöördest ja kliimaneutraalsusest, ehitatakse õlitehaseid, söel töötavaid elektrijaamu, investeeritakse uute naftaväljade kasutusele võtmisse. Kui see ei ole kõikide kognitiivsete dissonantside ema, siis mis on?
Kas kusagil on lootust?
Ma ei tea. Pigem on vaja tegusid, mitte lootust, nagu ütleb Greta Thunberg. Kui üldse mingist valguskiirest tunnelis rääkida, siis ongi selleks noored, kes juba näevad ja suhtuvad maailma teistmoodi, aga kas ja millal muutub see poliitiliseks ehk midagi päriselt muutvaks tegelikkuseks, ma ei tea.
Üks huvitav uudis on roheliste võimas tõus Saksamaal – riigis, mis oma suuruse ja võimekusega võib tõepoolest mingi muutuse käima lükata.
Elame näeme.
Kolme aasta eest juhtus nii, et said kokku põliskultuuri, loodust, kogukondi ja innovatsiooni oluliseks pidavad inimesed ning me asutasime rohkem kui 500 inimesega nende väärtuste eest seisva Elurikkuse Erakonna.
Nii erakonna loomine kui 2019. aastal riigikogu valimistele minek toimus mõnusas ja head energiat täis õhustikus. Tulemuseks 1,2% (EERil 1,8%, seega sarnase maailmavaatega erakondadel kokku 3%), mis kinnitab eelnevat.
Lõpetan erakonnapoliitikas osalemise, kuna ei näe enam võimalust, et sellega saaks minu jaoks olulistes küsimustes midagi muuta.
Tunnistan, et minusugused on selges vähemuses ja et olen elanud illusioonis. Mõnikord on vajalik näha tegelikkust sellisena, nagu see on.
Ma saan ka täiesti apoliitiliselt hoida ja suurendada elurikkust ning inimesi nii unistamiseks kui tegutsemiseks kokku tuua. Nii et minister X – täname, kuid see tee ei viinud isegi sohu (millede poolest Eesti taas maailmapärandis märgatud on).
21. detsembril koguneb Eesti Rooma Klubi oma aastakoosolekule. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on see vaid Klubi liikmetele ja sedagi piiratud mahtudega. Hoides mõttekoja traditsioone on ka praktiliste omaklubi asjade arutamise ja sättimise eel väike ajude virgutus, millele avapaugu annavad kaks ettekandjat samal teemal: mis siis ikkagi juhtus/või jäi juhtumata Glasgows ÜRO Kliimakonverentsil 31. novembril ja sellele järgnenud päevadel?
Ettekandja Annela Anger-Kraavi. ERK liige on oma teesid esitanud PM artiklina.
Ettekandja Toomas Trapido teesid leiad järgnevana.
Tooma teesid Rooma Klubi üldkoosolekule 21.12.2021 Tallinnas
Toimuv on meist kõigist suurem, mõjutab meid kõiki ning püüd intellektuaalselt ja materiaalselt toimuvat kontrollida on osa probleemist. Varsti juba 40 aastat probleemiga tegelemist ei ole muutnud 50 aastat tagasi „Kasvu piirides” prognoositud keskmise stsenaariumi kõveraid, seega tasub küsida, kas probleeme lahendada püüdev maailmavaade ise on probleemi lahendamiseks sobivatel alustel? Kliimakonventsiooni ümber on muutunud valdavalt sisutuks ja igavaks teatrietenduseks, millesse üha väheneva veenvusega püütakse võimude poolt usku süstida.
Kliimamuutus ja elurikka looduse (elupaikade) häving on ühe mündi kaks poolt ning neid peaks alati koos käsitlema.
Demokraatlik enamus demokraatlikes riikides ja veel vähem autokraatlike riikide juhtkonnad ei soovi materiaalsele kasvule orienteeritud ühiskonnakorralduse muutumist ega algata tõsiseltvõetavaid arutelusid alternatiivide teemal.
Mõned nopped
Thwaites’i liustik Antarktikas mureneb, min. 65 cm merepinna tõus.
Kas kiirmoe tööstus on muutunud – ei ole.
Nõudlus nikli järele võib lähiajal kümnekordistuda. Nikel, Filipiinid.
Jaak-Kristian Suti kokkuvõte Guardiani artiklist „No country has met welfare goals in past 30 years’ without putting planet at risk”.
„Rikastes riikides tuleks sügavalt järele mõelda, millal on sobiv kasutada sõna “jätkusuutlik”. Miks? Sest ühelgi riigil pole viimase 30 aasta jooksul õnnestunud rahuldada oma elanikkonna põhivajadusi ilma, et sellega poleks kaasnenud lubamatult suurt loodusvarade kasutamist.
Sellise järelduseni jõutakse ajakirjas Nature Sustainability ilmunud uuringus, milles analüüsiti 148 riiki.
Jõukad riigid ohustavad planeedi elukeskkonda ja elavad tuleviku arvelt, kuid on sellega suutnud oma elanikele tagada vaid minimaalse heaolu suurenemise. Vaesed riigid on küll elanud keskkonna taluvusvõime piirides, kuid pole samas ka suutnud tagada kõigi põhivajaduste rahuldamist.
„Enamik riike on oma elanike põhivajaduste rahuldamisele lähemal kui 30 aastat tagasi, mis on hea uudis. Halb uudis on see, et ressursse liigtarbivate riikide arv kasvab, eriti süsinikdioksiidi heitkoguste ja materjalikasutuse osas. Muret teeb avastus, et riigid kipuvad keskkonna taluvusvõimet ületama kiiremini, kui saavutavad minimaalse sotsiaalse heaolu künnise.”
Kui kauaks ja millistel eeldustel jätkub Eestis põlevkivi?
Millal on meil piisavalt?
Sisuliselt on vaja imet ehk mingit täiesti ootamatut ja kogu maailma süvatasandil muutvat sündmust.
Gaia teooria. Millal tunnetab kriitiline hulk Maakera inimesi end päriselt osana planeedi ökosüsteemist?
Uued ideed ja muutuste alged on alati perifeerias, vaadakem sinna. Veganlus, kestlik kahanemine, autovabadus, permakultuur, kogukonnad, ökokülad…
Kas me saame aru, kui palju inimesi Eestis, teistes riikides, kogu maailmas on sedalaadi maailmavaate ja käitumisega?
Unistused. Kultuur, mis ei oska enam unistada, on kaotanud oma hinge. Kuidas meil sellega on? Mis on Eesti unistus? Rooma Klubi võiks näidata eeskuju.
Siin esitatu väljendab ühtlasi
Eesti Rooma Klubi seisukohti antud küsimuses
Integratsiooniprojekt KES MA OLEN?
Projekt „Kes ma olen?“ sai oma nime möödunud sajandil just Narvas. Siis osalesid selles 60 vene kodukeelega Ida-Virumaa last vanuses 12-16 Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt ja Sillamäelt. Juhendajateks olid tollase Viljandi Kultuurikolledži tudengid, kellest kaks jätkasid selle tööga nii Ida-Virumaal kui Tallinnas, lisaks Maardus, Pärnus ja Paldiskis.
Me palusime läbi projekti lastel uurida, kust on nende eellaste teekond Eestisse alguse saanud, kus-kuidas tutvusid omavahel nende vanemad ja vanavanemad, millised on nende endi unistused ja tulevikuplaanid. Projekti tulemuste esitlusel näitasid nad laserpulkadega oma pere kokkusaamispunkte ja teekondi Nõukogude Liidu kaardil. See oli muljetavaldav. Teekonnad algasid Siberist, Kasahstanist, GULAGi territooriumilt ja pea kõigist tollastest liiduvabariikidest.
Kolmandik neist projektis osalenud lastest olid kolmandat põlve venelased, kolmandik kahe erineva Nõukogude Liidu territooriumil asuva rahva lapsed, kolmandikul oli kahe viimase põlve seas vähemalt üks eestlane.
Teiselt poolt tean ma päris hästi 1941. aasta 14. juunil küüditatud Ida-Virumaa, ka Narva, eesti laste saatust, Narva maatasa pommitamist 1944. aasta märtsikuu alguses ja Narva tollaste inimeste võimatust kodulinna tagasi pöörduda.
Seega olin kohe, kui ettepanek tehti, valmis kohtuma Narva õpetajatega. Ettepaneku tegi Narva Eesti Keele Majale Märt Meos, Narva Vaba Lava eestvedaja ja meie tollaste projektide mänedžer.
Õpetajaid ei olnud lihtne leida, sest nagu kohe selgus – nad on tööga üle koormatud, sest kõik, mis eesti keeles linnas toimub, puudutab nii või teisiti neid. Neid väheseid. Seda tänulikum olen, et nad nii kiiresti kaasa mõtlema hakkasid.
Otsustasime, et ei riputa Narva õpetajate esitlust internetti, sest teemad on ühelt poolt liiga isiklikud ja teiselt poolt ei ole uus Narva linnavalitsus end sellevõrra kehtestanud, et tegelike keeleolude selge ilmutamine vapratele üles astujatele ohutu oleks.
KES NAD ON?
Projekti kaheksast osavõtjast kaks töötavad Narva Eesti Keele Majas, kus õppijad on tõesti motiveeritud õppima; üks inimene töötab lasteaias, üks Sillamäel, üks erakoolis, üks tavakooli keelekümblusklassis, kaks keelekümbluskoolis. Nende muid „keeletöid“ üles nimetama hakata võtaks liiga palju ruumi.
Üks õpetajatest on rahvuselt venelane, kaks on kakskeelsed, üks esineja läti juurtega, üks Kaukaasia eestlaste järeltulija, kolm lihtsalt eestlased.
Kaks neist on praeguseks loobunud koolis töötamast ja kavatsevad Narvast lahkuda. Üks käib Narvas tundi pidamas kaks päeva nädalas Tartust ja on õnnelik, et saab pühenduda ainult oma õpilastele, ei pea tegelema kõige muuga, mis koolis hädavajalik.
PROBLEEMID
Ka keelekümbluskoolis on suur osa tunde vene keeles. Eesti keele õpetajatelt oodatakse eesti keele juurutamist, aga kõik huviringid, peod ja koolivälised tegevused toimuvad endiselt vene keeles.
Õpetajatele mõeldud koosolekud on enamasti venekeelsed ja eesti keele õpetaja peab need protokollima eesti keeles.
Tunnid, mis paberi peal on eestikeelsed, viiakse tegelikult läbi vene keeles või paremal juhul igat lauset tõlkides. Kontrollid käivad pisteliselt ja neile etendatakse eesti keelt.
Senine keskerakondlik kohalik omavalitsus on keeleõppesse suhtunud pigem vaenulikult.
Narvas pikemalt elades vaesustub eestlaste eesti keel ja tekib aktsent.
Põhiprobleem: kuigi tung keelekümblusklassidesse on väga suur ei jagu neisse õpetajaid. Narvas on ainult üks keelekümblus-lasteaiarühm ja üks keelekümbluskool. Lastaiakasvatajad on enamasti vene kodukeelega ja õpetavad koos eesti keelega ka aktsenti ja oma keelekasutusele ja sõnavarale toetuvat keelt (sellele murele juhtis tähelepanu just vene kodukeelega õpetaja).
MIS ON HEAD?
Paljud teenindussfääri inimesed on valmis hea meelega eesti keeles suhtlema, kui neid pisutki julgustada. Selles osas on isegi parem seis, kui Tallinnas, muide.
Keelekümblus Narvas toimib. Nn keelekümblus on keeleõppesüsteem, mis ei luba õppeprotsessis minna üle teisele (siinkohal esmasele) keelele, antud juhul siis vene keelele. End väljendatakse vajadusel žestide, sünonüümide, piltide, joonistuste abil. Lasteaias on olnud juhuseid, kus laps on kasvatajate teada terve aasta vait ja siis avastatakse ta omavanustega vabalt eesti keeles suhtlemas. Keelekümbluskooli abituriendid ja vilistlased valdavad keelt ja julgevad eesti keeles suhelda.
MIDA TEHA?
Kiirkorras oleks vaja koolitada uusi eesti kodukeelega keeleõpetajaid algklasside tarvis ja eesti keelt valdavaid õpetajaid teiste ainete jaoks.
Neile õpetajatele/juhendajatele tuleks määrata koheselt stipendiumid ja tasuta ühiselamukohad, sõlmida lepingud tööks Ida-Virumaal teatud aastate jooksul. Neile inimestele, sh nooremale kaadrile kui eesti keskmine õpetaja, anda palk, mis motiveeriks – missioonitunne ei kesta igavesti, kui tuge ei tule.
Eestikeelsetele õpetajatele tuleb võimaldada ja aidata korraldada tundide andmine teistest kohtadest. Kas väiksematel koolidel üle Eestimaa pole mitte see probleem, et aineõpetajatel ei ole vajalikku koormust?
Praeguse seisuga oleks Ida-Virumaale igal aastal tarvis sadu uusi eesti kodukeelega eesti keele õpetajaid. Narvakad rääkisid, et umbes 100 on Narva ka tulnud (ma küll ei tea, mitme aasta jooksul), saanud korteri, töötanud 5 aastat, korteri maha müünud ja ära läinud. Ja mis siis? Kui selline on ainus tee, siis tuleb seda teed mööda minna. Kuni leiame parema.
VABANDUSEKS
Ma tean, et õpetajad on pea igal pool ülekoormatud, neid ei piisa, neil pole järelkasvu, neil on probleemid. Tahaksin osata rääkida nende kõigi eest. Aga ei oska.
Mul on sügavalt kahju, et teie jaoks ei ole ette nähtud seda tööd ja meie suurt ideed – säilitada eestlus koos kultuuri ja keelega, hoidmiseks lisaraha. Nn integratsiooni jaoks seevastu on. Kümnetes miljonites. Kuidas nende vahenditeni jõuda või kuidas need jõuaksid selle töö tegijateni?
Veelkord tänu Narva õpetajatele. Teiega oli hea olla, teilt õppisin palju.
*Tänab ka Eesti Rooma Klubi ja piirangute tõttu 60-le inimesele timmitud vaatajaskond Tallinnas Kirjanike majas 7. novembril 2021.
Kellel on õigus arvata?
Esitlejaid
Esitlejaid
Arvi Tavast – Eesti Keele Instituut; Tiiu Kuurme – ERK liige, TLU, kasvatusteadlane
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Konverentsi tegi kõrgetasemeliseks asjaolu, et sellest võtsid osa nii Euroopa Liidu kui ka Eesti kõrged ametnikud ning teadlased ja roheettevõtjad paljudest Balti mere piirkonna riikidest ning Iirimaalt. Konverents võis olla selle aasta suurim rohepöörde teemale pühendatud konverents Balti mere piirkonnas. Lisaks eksponeeriti konverentsil Eesti roheettevõtete tooteid ja teenuseid.
Euroopa Liidu rohepöörde kõneisik Vivian Loonela juhtis konverentsi avakõnes tähelepanu asjaolule, et maailmal rahvastel pole rohepöördele alternatiivi, sest maakera tooraine- ja loodusressursid on piiratud ja mitmetes positsioonides lõpukorral. Pariisi Kliimakokkuleppe (2015) ja Euroopa Rohelise Kokkuleppe (2019) elluviimised on kallid, kuid nende edasilükkamine läheb veel kallimaks ja kogu inimkonnale ohtlikumaks.
Konverentsi päevakorras olid kuus teemat:
Toorained (Raw materials);
Rohelise äri mudelid ja investorid (Green business models and investors);
Biomajandus (Bioeconomy);
Tark linn (Smart City);
Energia (Enegy);
Üleminek (Just Transition)
Teemadest lähemalt
1. Tooraine
Teema peakõnelejaks oli Euroopa Toorainematerjalide Liidu (The European Raw Materials Alliance (ERMA) direktor Massimo Gasparon.
Gasparon andis lühiülevaate olulisemate strateegiliste toorainete varudest ja paiknemisest maailmas. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et rohepöörde läbiviimiseks kasvab teatud metallide (liitium, koobalt jt) ning mineraalide (fosfor, magneesium, vanaadium jt) nõudlus ja kaevandamine. Nimetatud maavarade varud asuvad suures osas Hiinas, mis teeb ka Euroopa Hiinast sõltuvaks. TTÜ Geoloogia Instituudi juhtiv töötaja Rutt Hints täpsustas, et:
Eesti maavarad on suures osas tehnilistel ja poliitilistel põhjustel uurimata. Nõukogude Liidu ajal tehtud uuringud on ebatäpsed ja moraalselt vananenud.
Ragn Sells Eesti üks juhte Alar Saluste tutvustas firma plaani võtta taaskasutusse Ida-Virumaa põlevkivi tuhamäed ja hakata tootma kaltsiumi. Slovakkia geoloog Darina Styriakova rääkis globaalsest liiva defitsiidist ja liivast kasulike mineraalide eraldamisest bakterite abil, mille tulemusena toodetakse ka liivast taimeväetisi. Siin on mõttekoht ka Eesti teadlastele ja kohalikele omavalitsustele, kus asuvad suuremad liivavarud.
Suurendada on vaja geoloogiliste uuringute rahastamist, et saada parem pilt kõigist Eesti territooriumil olevatest maavaradest, kaasa arvatud haruldastest muldmetallidest, mis annaks uusi võimalusi nii rahvusliku rikkuse kasvatamiseks kui ka keskkonnasäästliku rohepöörde läbiviimiseks Eestis.
2. Rohelise äri mudeleid nimetati viis:
Ressursside efektiivsem ärakasutamine;
Toodete kasutusea pikendamine;
Toode kui teenus
Jagatav platvorm (sharing platform)
Ringmajandus, taasuuendatavus (renewability)
Kõnelejad rõhutasid, et uute rohemajanduse mudelite jaoks on vaja arendada uusi tehnoloogiaid ning üleminek rohemajandusele eeldab ka uusi omandisuhteid, mis tooks kaasa teatud toodete ja teenuste eraomandi ja eratarbimise vähenemise ning ühisomandi ja ühistarbimise laiendamise.
Uute tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel on vaja tehnikaülikoolides saada üle teaduse ja hariduse fragmenteeritusest ning kohandada kõrgharidust rohkem ühiskonna vajadustele, kus riik oleks õppeteadusasutustele ja start -up firmadele uut tüüpi tellijaks ja partneriks. Tartu Ülikooli, Taltech ja Eesti Maaülikool peaksid koostama uusi rohemajandust toetavaid interdistsiplinaarseid õppekavasid ning rajama innovaatilisi ülikool-roheettevõtteid.
Soome Innovatsioonifondi SITRA ringmajanduse töögrupi juht Marleen Ahonen rääkis Soomes ringmajanduse klastri loomisest ja teadlaste sidemete tugevdamisest Soome ettevõtetega.
Paneeldiskussioonist osavõtjad kurtsid, et suurtel firmadel on rohkem võimalusi rohepöördesse investeerida. Sellepärast on vaja riikidel ja omavalitsustel toetada väikeettevõtteid rohepöörde projektides osalemiseks. Paljudes ringmajanduse valdkondades saavad eelkõige kohalikud ühistupõhised ettevõtted viia läbi rohepööret ja kujundada tarbijates uusi rohemajanduslikke väärtushoiakuid.
3. Biomajandus
Teema käsitles eelkõige põllu- ja metsamajanduse probleeme ja ka nn rohepesu. Leiti, et paljude firmade jaoks on isegi puude istutamine pigem rohepesu kui siiras soov aidata kaasa rohepöördele. Rohepesuks saab pidada ka metsamaterjali kasutamist energeetikas. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika aga töötab senini rohkem rohepöörde vastu kui on kooskõlas selle eesmärkidega, sisuliselt subsideerides CO2 tootmist loomakasvatuses. Rohepöördeks loomakasvatuses on vaja lõpetada loomakasvatuse subsideerimine senisel kujul.
4. Tark linn
Teema käsitlemisel rõhutati, et linnade ja asulate planeerimisel on vaja rohepöörde läbiviimiseks kujundada uudne süsteemne ja kompleksne praktika. Rohepöördes pole ühte või kahte kõige tähtsamat küsimust, mille lahendamine toob kaasa arengu ka teistes valdkondades. Rohepöörde saavutamisel on tähtsad võib-olla isegi 100 elementi, millest igaühe osa edu saavutamiseks moodustab vaid ca 1 protsendi kogu vajalikest uuendustest.
Rohepöörde ja jätkusuutlikkuse idee peab hõlmama kõiki eluvaldkondi, alates lasteaia haridusest, kultuurist, tarbimisest, jäätmekäitlusest, transpordist, energeetikast ja teistest majandusharudest kuni panganduseni välja. Rohepöördega peavad olema hõlmatud kõik kohalike omavalitsuste institutsioonid ja kõik kohalikud ettevõtted, kaasa arvatud traditsioonilised vanad ettevõtted.
5. Energeetika
Teema raames räägiti sellest, et Euroopa pääsemine energiakriisist võib seisneda eeskätt rohelise vesinikuenergeetika ja maa soojusenergia võimaluste laialdasemas kasutamises. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks ja hindade stabiliseerimiseks on aga vaja ehitada kolmas kaabel Soome, et saada suurem ligipääs Soome tuumaelektrijaamade toodangule. Väljendati mõtet, et elektriautode massilise tootmise ja tarbimisega tuuakse rohemajandusse nn Trooja hobune, sest nende tootmiseks ja käitlemiseks läheb vaja palju defitsiitseid ja kalleid haruldasi metalle. Elektriautod vajavad vähemalt viis korda rohkem haruldasi metalle kui tavaautod. Leiti, et rohepööre energeetikas peaks tähendama seda, et moodustuvad sõltumatud lokaalsed energiakogukonnad, mis muundavad taastuvenergiat kohalikus omavalitsuses tarbijate läheduses. Eesti puhul oleks vaja Eesti Energiat vaid reservenergia tootjana.
6. Üleminek (rohepöördele)
Teema raames räägiti peamiselt Ida – Virumaale antava 340 miljoni euro kasutamisest uute Ttöökohtade loomiseks, töötajate ümberõppeks ja uue kohaliku infrastruktuuri rajamiseks. Kõrgelt haritud Narva peaarhitekt Ivan Sergejev rääkis entusiastlikult piirkonna uuestisünni võimalustest EL rahade toel. Ta rõhutas vajadust säilitada veel alles olevad kaevurite töökohad (kaevurite arv Ida- Virumaal on viimase 30 aastaga vähenenud 14 tuhandelt 5 tuhandeni), suunates nad põlevkivikaevanduste sulgemise järel uutesse perspektiivsetesse kaevandustesse või ringmajandussse.
Kokkuvõte ja järeldused konverentsist
Konverentsi valgusel on enamike Eesti kohalike omavalitsuste (va. Tallinna) arengukavad lootusetult vananenud. See võib tuua kaasa KOV-ide suurema iseseisvuse asemel hoopis suurema riikliku bürokraatliku reguleerimise, nn rohepöörde pealesurumise. Selle vältimiseks on vaja kiiresti vastu võtta uus KOKS*, mis suurendaks oluliselt KOV-ide iseseisvust ja võimaldaks neil algatada rohepööret nn rohujuurte tasandilt.
Lisaks peaks KOKS selgesõnaliselt fikseerima, et Eestis tagatakse kõigi omavalitsuste võrdne kohtlemine riigipoolsel rahastamisel, kuid EL struktuuri-ja regionaalpoliitika fondidest raha eraldamisel eristatakse Eestis kaks piirkonda Tallinn ja ülejäänud Eesti. Vastasel korral ähvardab Eestit veelgi suurem regionaalne tasakaalustamatus, Lõuna-Eesti veelgi suurem mahajäämus Tallinna palga- ja arengutasemest.
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.