Arutlust modereerib Paul Tammert, ERK liige ja majandustoimkonna promootor
Oma mõtted esitab Riho RAASSILD, makseasutuse juhtimise kogemusega IT spetsialist
Arutelu jätkavad ja oma kogemusi jagavad:
Ron LUVIŠTŠUK, kogemused pangandusest ja väikeettevõtlusest,
Rein JÄRVELILL, Setu ülemsootska ja Setu krooni projekti juht,
Airi HALLIK-KONNULA, Urvaste Külade Seltsi ja Urbani projektijuht
Rainer EIDEMILLER, Paide Pai projektijuht
Arutluseks valmistudes vaata:
ERK avalik ettekanne – Paul Tammert 25-02-2021: Majandusmudel, rahasüsteem ja muutuste aeg
Seekordne teema oli nii laiaulatuslik ja haarav (juba esimest salvestust vaatas >1000 vaataja), et otsustai teha arutlused mitmes voorus.
Ka saime selle käigus harjutada mitmeid uusi suhtlusvõimalusi ja valmistuda järgmisteks avalikeks või vähemavalikeks arutlsuteks moodsa tehnoloogia vahendusel.
Elades lootuses, et kunagi saame tagasi ka “normaalsuse”, on ERK valmis 2021 edasi minema samal viisil, nagu miljonid , õppijad, õpetajad, suhtlejad.
Esimene arutlus: P. Tammert, R. Raassild ja R. Luvištšuk
Rooma Klubi sai aastal 1972 tuntuks raamatuga „Kasvu piirid“, millega juhiti inimkonna tähelepanu asjaolule, et lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik. Selles raamatus prognoositi, et 2020 aasta paiku algavad dramaatilised muutused – ja need ongi alanud.
Mõtleme, miks on kapitalistliku turumajanduse mudel ja fiat-/võlaraha süsteem ammendamas oma arenguvõimalusi ja arutleme, millega seda saaks asendada.
26-01-2021 kuulutatakse Eestis välja uus valitsus ja selle liikmed. Kõigile Eestimaa rahvastele. Mis muutub? Kas muutub? Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas suudame eneses riigina selgusele saada?
Paul Tammert on töötanud Riigikogu rahanduskomisjoni konsultandina, Tiit Vähi ja Koit Kaaristo majandus- ja finantsnõunikuna; mitmes linnavalitsuses, finantsjuhina, TTÜ majandusarvestuse instituudi direktorina. Ta on õppinud ja õpetanud riigiteadust Sisekaitseakadeemias, Audentese Kõrgkoolis, EBS’s ja Tallinna Ülikoolis. Eesti Rooma Klubis analüüsib Paul poliitikaid poliitikaväliselt.
Mis kujundab erakonna nägu?
See küsimus peaks panema mõtlema nii erakonna liikmeid kui ka neid esindavat juhtkonda. Vastus on lihtne ja tuntud juba nõukogude aegsest kõrtsikultuurist: kes maksab, see tellib muusika!
Peale Eesti Vabariigi teistkordset iseseisvumist keskendusime ideoloogiliste erakondade juhtimisele, iseseisvuse aluseks oleva majanduse ülesehitamisele ja selle Venemaast lahtisidumisele. Ja kuna ühiskonna arengut kujundavad ettevõtlikud inimesed, siis hakkasid just nemad suunama erakondade poliitikat oma rahaliste ülekannete jõul. See tava juurdus praktikasse rohkem või vähem kõigis Eesti erakondades, kuid kõige tuntumaks on selles valdkonnas saanud Kesk- ja Reformierakond. Ja sellise – olemuslikult mõjuvõimuga kauplemise – tavakultuuri vilju need erakonnad nüüd korjavadki.
Internetilehel Korruptsioon.ee on selle mõiste sisu hästi selgitatud:
Mõjuvõimuga kauplemise puhul on tegemist altkäemaksu vormiga, ent kus hüve saajaks ei pruugi olla ametiisik. Tähtis on sotsiaalne või professionaalne positsioon: hüve saaja ei saa küll ise otsustada, kuid saab oma positsiooni tõttu otsustajat mõjutada.Mõju kasutamist eristab mõjuvõimuga kauplemisest see, et mõjutaja ega ka keegi kolmas ei pruugi olla saanud mõjutamistegevuse eest meelehead.
Sellest selgitusest lähtudes võib tõepoolest väita, et meie ministritest erakonna juhid ei teadnud või vähemalt ei tahtnud teada midagi erakonna rahaasjadest ning selle finantseerimise viisidest.
Kust saavad parteid praegu oma raha?
Siinkohal võiks alustada küsimusega, kas hea lugeja teab, kuidas Eesti erakondi praegu finantseeritakse? Seda sätestavad Erakonnaseaduse paragrahvid 121 – 127, mille järgi peab partei finantseerima ennast põhikirjaga sätestatud liikmemaksudest, riigieelarvelistest eraldistest ja Eesti inimeste poolt, oma vara arvelt tehtud annetustest.
Kui vaadata Erakondade Rahastamise Järelevalvekomisjoni kodulehel avaldatud andmeid 2019. aasta kohta (viimane n.ö normaalne aasta), siis ilmneb, et erakondade tuludes varieerub:
liikmemaksu osa vahemikus 0,5%-1,7%, kusjuures kõige väiksem on selle osakaal Reformierakonnal ja suurim SDE-l;
eraisikute rahalise annetuse osa vahemikus 15%-74%, kusjuures väikseim on selle osakaal EKRE-l ja suurim Isamaal 74,1%.
riigitoetuse osa vahemikus 25%-82%, kusjuures väikseim on selle osakaal Isamaal ja suurim EKRE-l.
Eelöeldust järeldub ja seda kinnitab ka juuresolev pilt, et ettevõtlike inimeste mõju suuremate erakondade tuludele on märkimisväärselt suur. Ja seda võimendab veelgi riigilt saadav summa, mis sõltub esindajate arvust Riigikogus.
Diagramm: Paul Tammert
Siinkohal tõusetubki küsimus, et miks kingib keegi mitme aasta keskmise töötasu jagu raha ühele erakonnale? Kas tõesti:
vaid puhtalt altruismist ja soovist teha tavaliste, s.t vaid enesele mõtlevate inimeste elu paremaks või
soovist toetada mingit maailmavaadet või
on sellise annetuse taga ikkagi mingi omakasupüüdlik eesmärk?
Viidates siinkohal taas ikka ja jälle puhkevatele korruptsiooniskandaalidele ja langetatud kohtuotsusele, tundub tõene vastus olevat viimane oletus.
Kuidas saaks valitsevat tava muuta?
Kui lähtuda arusaamast, et „see kes maksab, tellib ka muusika“ ning väljendada soovi, praegust olukorda muuta, siis tulekski alustada parteide rahastuse muutmisest. Kui Eesti inimesed, kes valimiste läbi kujundavad oma elukeskkonda tahaksid tõepoolest tänast olukorda muuta, siis tuleks välja pakkuda lahendus, mis valitsevat tava muudaks. Loomulikult on eesmärk, et igal inimesel on võrdne võimalus kujundada reaalpoliitikat utoopia, kuid ebavõrdsust saaks siiski oluliselt vähendada.
Kuidas?
Pakun välja ühe ja lihtsa lahenduse:
Lõpetame parteide riigieelarvelise finantseerimise. 2021. aastal eraldatakse riigieelarvest erakondadele kokku 5,4 miljonit € + Riigikogu liikmete töötasudeks 7,75 miljonit €. Seega saaksime säästa kokku vähemalt 13 miljonit €.
Kehtestame korra, et igal maksumaksjal on õigus otsustada, millisele MTÜ-le, s.h erakonnale ta suunab 1% tema poolt tasutud tulumaksust. Kuna üks 1% laekuvast tulumaksust oleks suurusjärgus 70 miljonit €/aastas, siis peaks sellest jätkuma ka erakondadele. Võrdluseks – 2019. aastal laekus parteidele liikmetelt liikmemaksudena kokku vaid 101 899 €.
On tõsi, et ka selle lahenduse puhul maksavad ühed rohkem tulumaksu kui teised, mistõttu nende hääl kõlab tugevamalt, kuid see ei oleks nii tugev, nagu see on praegu tehtud annetuste puhul. Samas saaks iga maksumaksja teha endale meelejärgsele MTÜ-le annetuse, mida praegu võivad enesele lubada vaid Riigikogu liikmed.
Mida peaksveel muutma?
Selleks, et parandada sidet erakondade ja nende valijate vahel, võiks kehtestada korra, et iga partei peab ise maksma oma Riigikokku valitud esindajate töötasu jms esindamisega seotud kulud oma eelarvest. Selline lahendus looks tagasiside mehhanismi, mis:
ühelt poolt pakuks erakonna liikmetele võimaluse ja õiguse ise otsustada milline on nende esindajate õiglane töötasu ja
teiselt poolt jätaks erakonna liikmetele võimaluse mõjutada erakonna poliitikat jalgadega hääletemise, s.t oma maksutulude teisele erakonnale ülekandmise kaudu.
Nii tekiks turumajandusele iseloomulik vastastikuse sõltuvuse mudel, milles keegi ei saaks domineerida ja vaid „oma asja“ ajada. Ja kui mõni erakond üritab domineerida, siis saab see kirjeldatud tagasiside mehhanismi kaudu kiiresti ja ilma igasuguste avaliku arvamuse uuringuteta teada, mida tema liikmed sellest arvavad.
Kokkuvõtteks
Antud arvamusavalduse kokkuvõtteks pean veelkord kahetsusega nentima, et mulle teadaolevatel andmetel pole Eestis ühtegi erakonda ega selle juhtkonda kuuluvat isikut, kes tahaks seda ühiskondlikku mädapaiset lõhki lõigata ja olukorda parandada. Seda isegi vaatamata sellele, et neid erakondi, kes deklareerivad ennast esindavat keskklassi või lausa kõiki eesti valjaid, on päris palju.
Majandusteadlane ja eraettevõtja, suure koolituskogemusega maksundusspetsialist Paul Tammert on olnud Riigikogu ja Tallinna volikogu Keila linnavalitsuse finantsnõunik. Avaldanud hulga raamatuid ja õppematerjale, töötab parema Eesti ja maailma nimel.
Artikkel on sissejuhatus valgustamaks tänase rahamaailma loogikaid. Paul on tuntud oma julgete, “kastist välja” ideede ja novaatorliku suhtumise poolest. Paljude viidete autor ongi Paul Tammert. Telli tema viimane raamat omahinnaga!
Turumajandus ei saa eksisteerida ilma raha kui vahetusekvivalendita. Rahasüsteem kujundab ühiskonda ja majanduse arenguid.
Rahana on vahetustehingutes kasutatud arveldamiseks toiduaineid ja tarbekaupu, valitseja poolt välja antud münte, tagatisega ja tagatiseta paberraha (fiat-raha) ning viimastel aegadel ka virtuaalkeskkonnas voolavaid infoühikuid (bitte ehk digiraha).
Rahasüsteemi olemuse määrab see, kuidas raha tekib ja kuidas see käibesse jõuab. Meie praegune võla-raha on u 400 aastat vana ja põhineb pangal kui institutsioonil. Selle raha laseb käibele territoriaalriigi keskpank, mis trükib paberile pildid ja laenab selle kommertspankadele. Erapangad omakorda laenavad nii keskpangalt saadud raha kui ka enda riskiga loodud laenuraha ettevõtjatele ja üksikisikutele.
Pandeemiad võivad korduda, kui inimesed jätkavad vanaviisi. Kui oskame kriisist õppida, elame edasi.
TLU Loodus- ja terviseteaduste instituudi psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping on pannud kirja Eesti Rooma Klubi arutluse pandeemiaks nimetatud uusolukorrast, selle põhjustest ja inimeste võimalustest tulevikus.
Kuna loomade (ka nahkhiirte) elupaiku jääb inimtegevuse survel vähemaks, on neil märksa suurem stress kui varem.
Üsna levinud on ettekujutus inimesest kui kellestki ülimast, kes kõrgub tänu oma tarkusele ja unikaalsusele looduse kohal. Ta tegutseb piiranguteta, otsustades ise, kuidas käituda loodusega, et luua endale võimalikult mugav eksistents. Ometi on inimene üksnes looduse osa, ehkki ta on evolutsiooni rajal jõudnud homo sapiens’i staatusesse.
Inimene on biosfääri osa, kuid ühtlasi olend, kes avaldab Maa ökosüsteemidele kõige suuremat mõju. Ta on biosfäärist kui süsteemist lahutamatu. Kui süsteemi ühe osa käitumine muutub, reageerib sellele süsteem tervikuna.
Kaupo Vipp on sõrulane, raamatute Globaalpohmelus ja Lokaalravitsus autor, Eesti Rooma Klubi liige, mõtleja ja kirjutaja.
Rooma Klubi selgitused alates 1970datest ei ole eesti lugejat palju huvitanud. Kaupo raamatud võtavad kokku Klubi raportid ja lisamaterjali ning paneb selle hästiloetavasse ja -jälgitavasse keelde. Eesti Rooma Klubis saadaval omahinnaga. Vaata ka Transformation is Feasible.
Hispaania gripp tappis 1918-20 kuni 50 miljonit inimest, Teine maailmasõda samas suurusjärgus, aga rohkem. Neid fakte suudame endale teadvustada. Aga veel ohvriterohkemaid tulevikustsenaariume, mis kirjeldavad tsivilisatsiooni kollapsit või lausa inimliigi võimalikku väljasuremist, praktiliselt mitte. See on nii raske, et sellised võimalused eralduvad mingisse argireaalsusest lahutunud mõtteregistrisse. Ka praktilises elus väga humanistlik inimene võib sellele reageerida õlakehitusega, lisades, et võib-olla inimliik ei väärigi ellujäämist.
Ajaloolise pandeemia või sõjaga võrreldes kuulub „tsivilisatsiooni kollaps“ pigem mõne futuristliku essee või ulmefantaasia valda. Globaalriskide süngemad prognoosid on meie töömõtlemise jaoks sedavõrd ülemõõdulised, et psüühika ei käsitle neid reaalsetena. Mis siis, et need toetuvad senise inimmõtlemise kõige tõsikindlamale meetoodikale – meie loodusteaduslike teadmiste matemaatilistele ekstapolatsioonidele.
Kaupo Vipp on tuntud kõneleja meedias ja rahva hulgas. Millest ta kõneleb? Ise väidab Kaupo, et ikka ühest ja samast – kuidas ellu jääda ja edasi elada.
Kui Sul on ikka veel lugemata Globaalpohmelus (mis toimub?) ja selle järjeks olev Lokaalravitsus (et kuda siis olla?), siis nüüd on hea aeg seda sirvima hakata. ERK pakub omahinnaga.
Neil päevil on palju juttu globaalsetest hädadest. Kes tahaks selle kõige taustal hingerahu säilitada, neile võiks soovitada tutvumist ametliku statistikaga. Et maailmas on näiteks üha vähem vaesust, haigusi ja sõdasid, et Eestimaal on järjest rohkem metsasid.
Positiivse toimega lugemisvarast vääriks esiletõstmist raamat „Faktitäius” (Hans Rosling). Kreedoks on, et kuigi häda ei hüüa tulles, on kokkuvõttes inimkonna käekäik aina parem. Jah, paljud peavad optimiste halvasti informeeritud pessimistideks ning on masendunud inimtsivilisatsiooni ennasthävitavast käitumisest. Nende enesetunnet võiks ehk parandada põimsüsteemide[i]arenguloogika. Kuigi see väidab, et häda siiski hüüab tulles.
