Sildid

,

Erik Terk

Erik Terk

Eesti Rooma Klubi toetaja Erik Terk on hoidnud kirjamälus Klubi tekke- ja sünniloo.

2001 jaanuaris tähistasime ERK 20dat juubelit teadmisega, et piduilu meie fännidele ja toetajatele veel tuleb.
Seniks jagame tänades seda.

1.    Eellugu: Rooma Klubi ideede jõudmisest Eestisse

Kui Rooma Klubi esimesed raportid hakkasid 1970datel aastatel maailmas laineid lööma, ärkas Eestis huvi nende vastu mitte ainult keskkonnahoiuga tegelevate inimeste hulgas, nagu praegu tagantjärgi võiks arvata, vaid ka Eesti väga erinevate erialade ärksamate teadlaste hulgas – filosoofide, sotsioloogide, aga ka nende hulgas, keda oma teadusalaselt foonilt oleks võinud eeldada pigem tehnokraatlikku mõtlemisviisi. Oli ju tegemist mitte ainult alternatiivse vaid ka süsteemse käsitluse katsega maailma arengutest aru saada ja süsteemsus oli tol ajal nii teadlaste ringkondades kui üldse mõtlevamas osas ühiskonnast vägagi hinnatud märksõna. Nn postmodernistliku mõtlemise hajustav mood ei olnud veel kohale jõudnud.

Tolleaegse NSV Liidu ametlikud ringkonnad suhtusid Rooma Klubi asjadesse ühelt poolt kui millessegi ohtlikku – oli ju tegemist kehtiva kommunistliku dogmaatika suhtes alternatiivse mõtlemisviisiga, samas oli aga Nõukogude ideoloogidel ka kiusatus seda kuidagi kapitalismi kriitikaks ära kasutada. Rooma Klubi töid täielikult maha ei vaikitud ega maha ei tehtud, aga interpreteeriti avalikkusele mõeldud publikatsioonides kaunis väärandunud kujul. Et „roomlaste“ raportid sisaldavad küll mõningat õigustatud kriitikat kapitalistliku tootmise ja selle negatiivsete tagajärgede kohta, aga autorid pole suutnud veel tõusta marksistlik-leninliku mõtlemise kõrgustesse, mõista klassivõitluse tähtsust ühiskonnas. Nende pessimism kasvu piiride suhtes, nn uusmaltuslus, ei olevat õigustatud, kapitalism asendatakse lihtsalt sotsialismiga ja inimkonna areng suundub hoopis teistele trajektooridele.

Õnneks Eesti ärksam publik ei pidanud piirduma vaid taolise jobujutuga. Päris mitmed „Kasvu piiride“ raporti inglise ja soomekeelsed tõlked olid lääneriikides käinud teadlaste kaudu ka meile jõudnud, hiljem oli Moskva progressiivsematest uurimisinstituutidest võimalik saada ka tõsisemaltvõetavat kirjandus roomaklubilaste tööde koht – nii tõlkeid kui kitsama teadlasringkonna tarvis kokku pandud analüüse. Üheks selliseks kohaks, kus oli võimalik sellealasele tõsisemale teaduskirjandusele ligi pääseda oli NSV Liidu Teaduste Akadeemia Süsteemiuuringute Instituut (venekeelse lühendnimetusega: VNIISI).

Väga oluline roll Eestis Rooma Klubi mõttemaailma nö maaletoomisel oli Teaduste Akadeemia liinis filosoofide järelkasvu eest hoolitsenud ja ka teiste erialade kraaditeaduritele filosoofiat õpetanud Lembit Valdil, teoreetilise füüsika tagapõhjaga, aga teadusmetodoloogiks ja filosoofiks ümberkvalifitseerunud teadlasel.

Valdil oli Rooma Klubi tegevuse osas nö pilt ees. Informatsiooni oli ta hankinud minu teada nii VNIISIst kui teistest Moskva akadeemilistest uurimisinstituutidest ja otse läänest. Ta oli suhelnud mitmete lääne teadusmetodoloogia gurudega ja Rooma Klubi tööd oli loomulikult sel ajal ka teadusmetodoloogide jaoks aktuaalne ja põnev teema. Lembit võttis endale aspirantideks kaks noorema põlve teadlast – Aado Keskpaiga ja Edgar Savisaare ja pakkus neile välja Rooma Klubi tööde temaatilised väitekirjateemad. Aado kontsentreerus Rooma Klubi poolt kasutatud globaalmudelitele, Edgar Rooma Klubi tööde filosoofilis-metodoloogilistele aluskonstruktsioonidele. Mõlemad aspirandid said oma tööde koostamise ja eduka kaitsmisega ka hakkama. Savisaar, kellel väitekirja koostamine toimus paralleelselt administratiivset laadi põhitööga on hiljem kommenteerinud, et see nõudis talt väga tugevat pingutust, aga kuna Lembitu kui juhendaja autoriteet oli nooremate kolleegide silmis ülimalt kõrge, siis ei tulnud poolelijätmine lihtsalt kõne alla.

Väga oluliseks sündmuseks kujunes Lembit Valdi ja Edgar Savisaare raamatu „Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid“ ilmumine 1983. aastal. Raamatust sai Eesti lugeja esimest korda oma emakeeles enam-vähem tervikliku pildi, mis need globaalprobleemid ja Rooma Klubi poolt koostatud tulevikustsenaariumid siis ikkagi on, samuti ülevaate süsteemse analüüsi kui pikaajalisemat arengut puudutavate keerukate probleemide käsitlemise ainsa sobiliku viisi aluspõhimõtetest.

Töötasin 80ndatel aastatel Eesti Majandusjuhtide Instituudis, minu tööülesannete hulka kuulus ka aine „Juhtimisalane otsustamine ja süsteemanalüüsi põhimõtted“ lugemine ettevõtete tippjuhtidele ja selleteemaliste seminaride läbiviimine. Oma loengutes kasutasin mitmeid Valdi-Savisaare raamatust võetud mõttekäike ja näiteid. Püüdsin seda raamatut ka loengukuulajate hulgas igati propageerida. Kuna sagenes kaebusi, et Majandusjuhtide Instituudi raamatukogust sealolevaid eksemplare raske on kätte saada, need kõik olevat pidevalt kursuslaste käes „lennus“, siis usun, et mingil määral see mul ka õnnestus.

Kusagil 1986. a lõpul või päris 1987. a algul tekkis mul mõte kutsuda Eestisse külla Rooma Klubi üks aktiivsemaid liikmeid professor Pentti Malaska Soomest, muide, temast sai Rooma Klubi 1989. a. ilmunud raporti koostaja. Edgar Savisaar töötas sel ajal Plaanikomitee perspektiivplaneerimise osakonna juhatajana. Arvasin, et tema abil võiks olla võimalik see külaskäik ära korraldada. Edgarit teadsin ma sel ajal vaid tema publikatsioonide järgi, mitte isiklikult, aga olin kindel, et Rooma Klubi fännina haarab ta ideest kinni. Püüdsin talle paaril korral helistada, aga mitmel rindel müttavat tegusat tegelast oli peaaegu võimatu tabada. Andsin siis ühele Edgari kolleegile edasi palve, et Edgar mulle helistaks ja lisanud selgituseks, et Pentti Malaskaga seostuval teemal. Mõne päeva pärast Edgari kõne tuligi, aga esialgu ei haakunud meie jutud omavahel mitte kõige väiksemalgi moel. Põhjus oli koomiline: Edgar polnud minu Malaska märksõnaga seostuvat teadet kätte saanud, aga oli otsinud ise mind ise taga ja palunud mulle sõna jätta, et ma talle helistaks, aga hoopis teisel põhjusel. Nimelt oli tal tärganud idee korraldada Eestis teadlaste kaasamise teel midagi sellist, mida praegu nimetatakse ideekorjeks, nimelt Eesti ees seisvate esmatähtsate strateegiliste probleemide formuleerimiseks ja neile põhimõtteliste lahendusteede leidmiseks. Ta lootis kasutada minu abi selle idee edasiarendamiseks. Sellest ideest kasvas hiljem välja Vabariiklik Eesti arengustsenaariumide konkurss, mis omakorda kujunes Isemajandava Eesti (ehk IME) ideestiku üheks tugiprojektiks. Meie telefonikõne tundus esialgu täiesti rappa minevat: üks rääkis ühest, teine teisest ja arvas, et vestluspartner on just tema lainel. Kui arusaamatus selgus oli võimalik jõuda kaunis kiiresti arusaamale, et need kaks ideed on mõlemad realiseeritavad ja pigem täiendavad teineteist: Malaska Eestisse ja ettevalmistustööd teadlaste kaasatõmbamiseks Eesti arengu strateegiliste probleemide püstitamiseks ja läbitöötamiseks käima!

Malaska Eestisse saamine siiski tõrgeteta ei läinud. Edgar saatis talle kutse. Midagi ei järgnenud. Siis tuli aga Malaskalt kiri: „ma ju olin Tallinnas, miks Te mulle vastu ei tulnud?“. Nimelt oli Soome professor otsustanud valida Tallinna külastamiseks kõige lihtsama ja bürokraatiavabama tee. Ta vormistab sõidu Tallinna lihtsalt ühepäevaturistina Soome turismigrupi kooseisus, ei lähe aga grupiga mitte linna, vaid jääb reisiterminalis Savisaart ootama, et siis siirduda koos vastuvõtjate poolt pakutud kohta sisulisi jutte ajama. Nii ta ka oma vastuses kirjutas. Keda aga ei saabunud oli Savisaar ja kolmveerandi tundi oodanuna siirdus professor nördinuna vanalinna vaatama. Plaanikomiteesse helistada ta ei söandanud, pagan seda Nõukogude ametiasutust teab.

Mis tegelikult juhtus pole siiani selge. Arutasime Saisaarega hiljem, et äkki oli see KGB, mis kirjavahetusele käpa peale sai ja sedasorti kontakte soovitavaks ei pidanud; äkki kirjutas professor hajameelsusest ümbrikule vale aadressi või juhtus midagi postiga. Teadet Malaska saabumise kohta Savisaar igal juhul kätte ei saanud.

Õnneks, saanud teada, milles asi, Soome professor solvunud ei olnud. Tema Tallinnas esinemine sai teoks küll alles 1992. a märtsi algul, aga juba 1987. aastal saatis ta meile hulga hinnalisi materjale, kust sai tulevikustsenaariumide koostamiseks ja analüüsiks snitti võtta.

2.    Eesti Tuleviku Kongress

Kuula, mida ütles Lembit Valt märtsis 1992

Tegemist on aastatel 1991–1994 tegutsenud institutsiooniga, liikmeteks enamuses Eesti tuntud teadlased, aga ka mõned majandustegelased ja poliitikud. Institutsiooni eesmärgiks oli, lühidalt öeldes, tekitada ja hoida ülal ühiskondlikku debatti iseseisvunud Eesti tulevikuarengu alternatiivide, nende võimaluste ja ohtude üle.

Kongress kui institutsioon viis selle aja jooksul läbi viis ühe või kahepäevast tulevikuteemalist arutelu (vastavalt 1.–5. Eesti Tuleviku Kongress), mis kõik said ka rohkem või vähem põhjaliku meediakajastuse. Võtmeroll Tulevikukongresside käivitamisel ja läbiviimisel oli kahe mehe tandemil, raamatu „Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid“ autoritel, 1991. aastal peaministri ametis olnud Edgar Savisaarel ja tema väitekirja juhendajal Lembit Valdil.

Kui 1991. a novembri algul alustati Esimese Eesti Tuleviku Kongressi ettevalmistamist, siis võis selle ajastatust lugeda vastavalt vaatevinklile kas äärmiselt sobivaks või äärmiselt ebasobivaks.

Ühelt poolt võis küsida, et millal siis veel kui mitte nüüd kui Eesti on saanud tegelikult iseseisvaks. Eestis käis töö ka nn „3×3“ programmi (3 nädalat, 3 kuud, 3 aastat) kallal. Kui selle programmi esimene osa, 3 nädalat, oli Tuleviku Kongressi algatamise momendiks juba realiseeritud, kolme kuu programm valmis ja käis selle täitmine, siis 3 aasta programm oli olemas esialgu veel kaunis üldisel kujul. Pealegi, kui kolme nädala ja kolme kuu puhul käis jutt valdavalt paratamatutest operatiivsetest ülesannetest, mis lihtsalt tuli ära teha (iseseisvuse kindlustamine), siis kolme aasta puhul kerkisid juba küsimused, mis ei puudutanud mitte ainult üleminekukriisist väljasaamist, vaid ka seda, millisele ühiskonnale ja majandusele me ikkagi suunduda tahame.

Teisest küljest: iseseisvunud riigi majandus ähvardas minna vertikaalsesse langusesse, vanadest seostest oli suuresti lahti rebitud, uued veel ei toiminud:

  • see, mis oli plaanimajandusest järgi jäänud tegi viimaseid hingetõmbeid;
  • eramajandus mingil kujul juba toimis, aga veel väga primitiivsel tasandil ja piiratud ulatuses;
  • riiklikud institutsioonid tuli enamikus alles tööle panna:
  • kütusepuudus, tühjad poed;
  • terav arvamuste lahknemine erinevate poliitiliste jõudude vahel Eestisse jääva venelastest elanikkonna staatuse ja omandireformi küsimustes.

Peale väikest vaheaega, seoses iseseisvuse taastamisega oli uuesti käima läinud peaministri kukutamise juba pikalt tuurinud mäng.

Pikaajalise arengusuuna valikute alase tõsise debati pidamine Parlamendis polnud sel momendil kindlasti võimalik. Nii üldiste tõmblevate hoiakute tõttu kui selle tõttu, et osa poliitilisi jõude eitas üldse 1990. a algupoolel, ehkki valdavalt vabadel valimistel valitud Ülemnõukogu õigust millegi pikemaajalisega tegelda, aga ka selle tõttu, et taolist laadi ülesanne on ka palju soodsamates tingimustes parlamendi poolt „raskesti menetletav“. Spetsiaalselt moodustatud organilt, Põhiseaduslikult Assambleelt sai loota vaid nii-öelda väljakupiiride mahamärkimist ja põhireeglite kehtestamist edasise poliitilise mängu jaoks. Ei enamat. Nii poliitikute hulgas kui ühiskonnas tervikuna hakkas valitsema soov lihtsate ja pealtnäha radikaalsete, oma olemuselt pigem ideoloogilis-poliitiliste, mitte pikemaajalist perspektiivi silmas pidavate läbikaalutud lahenduste järele. Nüüd käesolevat oma riiki nägid paljud eelkõige Nõukogude perioodi eitusena. Siit tulenes restitutsiooniliste ideede populaarsuse tõus. Mitte aga millegi sellisena, mis peab suutma end realiseerida ja endaga hakkama saada 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse reaalses maailmas. Eesti Tuleviku Kongressilt kui valdavalt teadlastest koosnevalt kogult võis loota võimet pakkuda välja mõistlikumaid ja küpsemaid arenguideid või vähemalt seda, et see aitaks „nügida“ ühiskondlikku diskussiooni strateegilisemasse suunda, näidata eesseisvate valikute mitmeplaanilisust, ühe või teise valikuga kaasnevaid võite ja kaotusi.

Eesti Tuleviku I Kongress

Esimese Eesti Tuleviku Kongressi (6.-7. detsembril 1991) korraldamiseks valiti küllalt innovaatiline meetod – suur osa ürituse kahepäevasest ajast otsustati pühendada võimalikke Eesti alternatiivseid arenguradu kirjeldavate stsenaariumide ärakuulamisele ja läbiarutamisele.

Kõigepealt tuli need stsenaariumid aga alles koostada. Otsustati, et tuleks välja töötada neli alternatiivset baasstsenaariumit:

  • jätkustsenaarium (aeglane tee turumajandusse);
  • radikaalse edasiliikumise stsenaarium turumajandusse ja rahvusvahelisse majandusse;
  • „rohelise“ arengu keskne stsenaarium ja
  • restitutsioonilise arengu stsenaarium.

Nimetatutest esimesed kaks olid keskendunud eelkõige majandustemaatikale, viimased kaks olid laiema fookusega. Baasstsenaariumide koostamiseks otsustati moodustada spetsiaalsed töörühmad, nende kokkuleppimise ja töölepanekuga tegeles peaministri energiline sotsioloogist nõunik, varem Tartu Ülikooli Sotsioloogialaboris ja Eesti Majandusjuhtide Instituudis töötanud Ingrid Preeks, kellel oli stsenaariumimeetodi loogika ja selle praktilise kasutamise osas korralik professionaalne kogemus. Stsenaariumide koostamiseks loodud töörühmade liidritele anti tegelikult vabad käed, stsenaariumites läbimängitavate lahendite ja mõttekäikude osas kui stsenaariumeid välja töötava tiimi moodustamise osas. Ainsaks rangeks nõudeks oli jääda oma stsenaariumi põhiideoloogia raamidesse, näidata sündmuste tõenäolist käiku, tekkivaid seoseid ja tulemusi. Seda just variandis, kus rühma poolt projekteeritav stsenaarium realiseeruks nö puhtal kujul. Rühmaliidrite juhendamine oli vaid metoodiline, et tagada esitatud stsenaariumide elementaarne võrreldavus. Lõplikul kujul valmisid stsenaariumid alles esitamise momendiks, mis „millist pauku püss täpselt teeb“ selgus alles ettekannete käigus.

  • Teistega võrreldes mõnevõrra lihtsam oli jätkustsenaariumiga, sest see koostati Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis (TAMI) juba varem tehtud prognostiliste arvutuste baasil. Stsenaariumi esitajaks oli TAMI direktor Olev Lugus.
  • Radikaalsema, lääne kapitali sissetõmbamise abil teostatava, aga ka suuremate sotsiaalsete pingetega majandusreformi variandil baseeruva stsenaariumi töötas koos oma mõttekaaslastega välja aasta algul Välismajandusametist turismifirmasse ASi Eesti Puhkereisid (Estonian Holidays) tööle siirdunud Erki Urva, hilisem tuntud firmajuht nii turismi kui lennundusäris.
  • Kolmanda stsenaariumi koostamiseks mobiliseeris majandusgeograaf Rait Roosve soliidse ökoloogidest, bioloogidest, geograafidest jt erialade teaduritest (Kalevi Kull, Tõnu Oja, Ülo Mander, Jüri Jagomägi, Toomas Kokovkin, Jaak Kikas, Madis Kaldmäe jt) koosneva meeskonna. Stsenaariumit on hiljem tutvustatud kahe nime all, nii „Eesti oma tee“ kui Lõikuva paralleelkursi stsenaarium. Stsenaariumi ideoloogiliseks aluseks oli ökoloogiakesksus. Piltlikult öeldes: milleks on Eestil peale riigisotsialismist väljumist vaja minna keskkonnasurvet suurendava majandamisviisi ja elulaadi loomisele, mis on end kapitalistlikes maades ju juba blameerinud. Autostumine, väetiste ülekasutamisel baseeruv põllumajandus jms. Oli ju ette näha, et kogu maailm peab paratamatult liikuma ökoloogilisi tegureid arvestava toimimismudeli suunas, miks ei peaks Eesti üritama liikuda sel teel esirinnas. Ka teised peavad hiljem selle pöörde ette võtma ja siis oleks nimelt Eesti see, mis saavutab, kasutades seda, et pole saanud sotsialismiperioodil ära harjuda kahjulike tootmis- ja tarbimismustritega, tänu ökoloogiliselt radikaalse hoiaku võtmisele, arenguedu. Stsenaariumi koostajad ei käsitlenud „Eesti oma teed“ mitte nostalgilise minevikku suunatud vaid kaasaegsel ökoloogilisel maailmavaatel põhineva ideoloogia realiseerimisena. Sealjuures distantseeriti end püüdest kujundada Eestist suletud loodusreservaat. Seda, et keskkond peab olema normaalses majanduslikus kasutuses võeti aksioomina. Lahendeid otsiti märksõnade alt nagu maakasutuse maksustamine lähtuvalt sellest kui ökoloogiasõbralik see kasutusviis on, loodusesõbralikum põllumajandustehnoloogia, väetisevaba tootmine (termin mahetootmine ei olnud eesti keeles veel kodunenud), rahvusvahelise loodusturismi arendamine (sh märgaladel) jm. Eeldati, et kui Eesti kujundab endast teatud mõttes rahvusvahelise katsepolügoni uute ökoloogiliste tootmis ja elamistehnoloogiate katsetamisel ja rakendamisel. Eeldati, et kui me teeme maailma tuleviku jaoks midagi olulist, siis arenenud maailm abistab meid selles.

Stsenaariumi edasiarendatud variant on avaldatud (Kalevi Kulli redaktsioonis ja täiendustega) „Eesti Looduse“ 1992. a detsembrinumbris. Tagantjärgi on nenditud, et stsenaariumis esitatud loogika ja põhilahendid olid igati tervemõistuslikud, aga oma ajast ees. Esialgu oli Eesti sukeldumas majanduslangusesse, mis küll kõrvalmõjuna tõi kaasa keskkonnasurve teatud leevendumise, seejärel langusest väljudes aga tormas lääneriikide eeskujul ökoloogiavaenuliku tarbimisühiskonna ülesehitamisele.

Restitutsioonikeskse stsenaariumi põhiautoriks ja esitajaks oli tol ajal peaministri nõunikuna töötanud majandusteadlane Kalev Kukk. Tegu oli tegelikult hoiatusstsenaariumiga, mis demonstreeris negatiivseid seosahelaid ja tupikuid, kuhu viiks majanduse ja ühiskonna mineviku lahenditele suunatud mõtlemisviisi järjekindel rakendamine. Võttes aluseks tol ajal populaarsed, osade poliitikute poolt tõsimeelselt väljapakutud lahendid püüdis Kalev loogiliselt näidata tõenäolist dünaamikat, kuhu tekkiv asjade käik meid sel juhul viiks. Pilt kujunes piisavalt absurdseks, stsenaariumi esitus lõppes lausega: „Ja hobustele ei jätku enam kaeru“.

Kuna Eesti läks hiljem tõesti oma majanduse kiirele avamisele, siis on tagantjärgi isegi raske uskuda, et veel 1991. a lõpul – 92. a algul olid sõjaeelsesse minevikku tagasipöördumise ideed sedavõrd populaarsed. Sealjuures ei puudutanud taoline minevikunostalgia mitte ainult selliseid teemasid nagu omandi tagastamine ennesõjaaegsetele omanikele ja nende pärijatele või põllumajanduses siirdumine tagasi väiketaludel põhinevale tootmisele vaid puudutas kohati isegi tööstust. Heaks stiilinäiteks on Arvo Valtoni avaldatud artikkel pealkirjaga „Ühest hukatuslikust ideest“, kus kutsuti üles „eelkõige ennast rahuldava tööstusterviku väljakujundamisele“, mitte rahvusvaheliselt kasutatavate sadamate ja muude infrastruktuuride kujundamisele. „Püüdkem meeles pidada, et me soovime rahvusriiki, mitte seiklejatest komplekteerunud Hongkongi või Singapuri.“ “… suvalistele võõrastele avatud äririigis… oleme taas muulaste tallata – tunne, millest oleme nii kaua igatsenud vabaneda.“ Miks eeldada, et „eestiaegsed“ lahendid, nii juriidilised kui majanduslikud, peaksid põhimõtteliselt muutunud keskkonnas üldse töökõlblikud olema, sellele küsimusele lugupeetud rahvakirjanik ega tema mõttekaaslased vastata ei püüdnudki. Mida oleks taoliste „ennastrahuldavate“ utoopiate teostamine katse Eestile majanduslikult ja sotsiaalselt tähendanud, seda püüdiski Kalev Kukk oma stsenaariumi esitamisega eesti rahvale silme ette manada.

Kui ma ei eksi, siis oli restitutsioonilise stsenaariumiga seostuva metafoori, nimelt selg ees tulevikku sammumise autoriks akadeemik Arno Köörna. Eesti Komitee meelsetes tekitas see muidugi suurt ärritust ja provotseeris ajakirjanduses ka lausa absurdina minevaid vastulööke, nt et:

  • kellelgi peale õigete rahvuslaste pole õigust tuleviku teemadel sõna võtta,
  • kõigepealt peab toimuma „suur lunastus“ (ja ilmselt karistused) ja alles siis võib arenguteemade kallale asuda,
  • Tuleviku Kongressi kokkukutsumise mõte on vaid selles, et eliit saaks oma lapsed Läände õppima saata jne. Viimane väide oli ilmselt vastuseks Edgar Savisaare poolt Kongressil mitmel korral rõhutatud mõttele, et Eesti vajab totaalset ümberõpet.

Iga stsenaariumide esitamise järel toimus kongressil elav arutelu. Asja mõte polnud hakata hääletama, milline esitatud stsenaarium on Eesti jaoks parim. Tegemist oli ju nö puhaste variantidega, seetõttu võis juba ette eeldada, et mõistlik strateegia saab kujuneda sünteesina mitme stsenaariumi pealt. Mismoodi see süntees võiks täpsemalt välja näha, seda polnud kiiruga nö ratsahobuse seljast võimalik määratleda. Kongressi lõpul nenditi, et aeglase jätkustsenaariumi kaudu nn süsteemivahetuskriisist väljuda pole mõistlik ja on vaja rakendada teisena esitatud stsenaariumis väljapakutud lahendeid. Mil määral see sotsiaalselt ja poliitiliselt vastuvõetav oleks ja kuidas leida kompromissi „kapitalismi kiirustamise“ ja ökoloogilise arengutee loogikate vahel, seda pidas peaminister vajalikuks lasta ekspertidel põhjalikumalt läbi töötada. Neljandat, restitutsioonilist stsenaariumit peeti pigem ohte kui arenguvõimalusi sisaldavaks. Ei arvatud, et riigi taastamine õigusliku järjepidevuse mudeli alusel peaks viima meid tagasi Pätsuaegsesse Eesti juriidikasse ja aegunud majandamis- ning elamispõhimõte rakendamise katsetele.

ERK Aastakonverents 2019
Koosolek vana kaardiväe osalemisega

II Kongress – nelja stsenaariumi saatus

1992. a jaanuaris vaheldus aga Eestis valitsus ja süsteemikindlamat tööd stsenaariumides välja pakutud ideede alusel Eesti edasist arengustrateegiat kujundama hakata ei jätkatud. Savisaare valitsuse asendanud Tiit Vähi tehnokraatlikku laadi nn vahevalitsus keskendus pigem operatiivset laadi abinõudele riigi ja majanduse teravast üleminekukriisist väljatoomisel ning distantseerus pikema arenguperspektiiviga tegelemisest. Arvestades talle antud lühikest tegutsemisaega ja piiratud volitusi oli see ilmselt suuresti paratamatu.

Esimesele Eesti Tuleviku Kongressile oli saadetud peaministri allkirjaga osalemiskutsed ka paarile välismaalase, kellest prominentsem Rooma Klubi asutajaliige ja kauaaegne president Alexander King. Mingil momendil oli aga side temaga katkenud. Meenutagem, et mobiiliaeg polnud veel saabunud ja kongressi alustati teadmisega, et Kingi ilmselt ei saabu. Mingil momendil Kongressi teisel päeval märkasime aga saalis soliidset härrasmeest, kes endale ühel eesti daamil hoolega püüne peal toimuvat tõlkida laseb. Selgus, et King oli Tallinnasse jõudnud teise lennumarsruudiga kui esialgu plaaninud, siis veel mingi aja Tallinnas ekselnud lõpuks aga konverentsi toimumise koha, Logistika Maja Tartu maanteel siiski üles leidnud – kohal mis kohal.

Konverentsil esines King vaid lühikese tervitussõnavõtuga Rooma Klubi poolt, kuid seda huvitavam oli Kongressi korraldajameeskonnale temaga peale konverentsi ametlikku lõppu toimunud jutuajamine. Külaline oli muidugi ülimalt huvitatud toimuvast. Vastiseseisvunud riik, Rooma Klubi teemadel väitekirja kaitsnud peaminister, vaid mõned kuud peale riigi iseseisvumist toimunud Tuleviku Kongress koos erinevate arengustsenaariumite esitlemisega jne. Ise rääkis King eelkõige vastvalminud Rooma Klubi raportist ja selles sisalduvatest probleeminägemustest. Meeles on, et King`i toon maailmas eelootava kohta oli ootamatult murelik. Jah, külm sõda kahe leeri vahel näib olevat lõppenud, kuid rahvastiku, kliima ja ressursinappuse probleemid on edasi päevakorral, lisaks natsionalismi tõusuga seostuvad ohud ja mitmed plahvatusohtlikud konfliktikolded rahvusvahelistes suhetes. Sealjuures polevat valitsemise ja konfliktide lahendamise ja laiemalt võttes, valitsemise praktikad üldse oluliselt paremaks muutunud kui need olid sada aastat tagasi. Nii riikide kui globaalse tasandil Kasvõi Balkanil toimuva hakanu näitas, et pikka rahvusvahelistes organisatsioonides töötamise kogemust omav vanahärra teadis, millest ta rääkis.

Jutuajamine lõppes King`i ettepanekuga Eesti Tuleviku Kongressile hakata Rooma Klubi kohalikuks (rahvuslikuks) toetusassotsiatsiooniks, nn chapteriks. Ettepanek, mis ka tänuga vastu võeti.

Teisel Eesti Tuleviku Kongressil 1992. a varakevadel oli välisesinejaks Rooma Klubi ja Rahvusvahelist Tuleviku-uuringute Föderatsiooni (World Futures Studies Federation, WFSF) esindanud Pentti Malaska. Malaska ettekande „Turumajandus ja (finants)kapitalism“ sisuks oli liigselt finantskapitali-keskse globaliseerumismudeli ohud. Kesk- ja Ida-Euroopas rakendatava nn Washingtoni konsensusele tugineva neoliberalistliku majanduspoliitika foonil oli hoiatus muidugi ajakohane. Tõsi, sel momendil polnud selle poliitika negatiivsed aspektid Eestis veel eriti teadvustunud. Need ilmnesid aja jooksul ja seetõttu ei osanud Kongressi liikmed Malaska sõnumi suhtes kohe ka selget hoiakut võtta. Vähemalt enda kohta saan väita, et oskasin sellest välja lugeda küll hoiatust turumajandusele siirdumise esialgse nn kauboikapitalistliku etapi ohtude kohta, teema olulisusest erinevate globaliseerimismudelite kontekstis hakkasin aru saama mõnevõrra hiljem. Malaska suhtus üldse finantskapitali domineerimisse majanduses kui sellisesse suure ettevaatusega ja eelistas teistsuguseid, enam sotsiaal- ja ökoloogia suhtes tundlikumaid turimajandusmudeleid. Ta polnud selles teiste Rooma Klubi liikmete hulgas üldsegi erandlik. Näiteks natuke hiljem tegi Rooma Klubi dessandi Moskvasse ja andis selle raames Venemaa turumajandustumise käigule ja üldse väljastpoolt ettekirjutatud standardsete reformiretseptide rakendamise tulemustele väga kriitilise hinnangu. See tõi teatavasti Venemaal kaasa nn reaalmajanduse tugeva lagunemise ja sotsiaalsete probleemide teravnemise koos energiakandjate ja loodusvarade tootmisega seotud ettevõtetega äritsenud oligarhide rikastumisega ja poliitilise ja majandusvõimu tugeva põimumisega.

Oma ettekandes konverentsil mediteerisin selle üle kuhu Eesti ikkagi siirdumas on, kuivõrd on sellel arengurajal valikuvõimalusi ja milliseid. Leidsin, et peame eristama kahte, erineva ajahorisondiga protsessi:

  • neist üks on elementaarse turumajandusliku regulatsiooni tekitamise ja riiklike institutsioonide töölesaamise protsess,
  • teine, selgema orientatsiooni võtmine mingite soovitavat tüüpi ühiskondade ja majandusstruktuuride ülesehitamisele, sobivat tüüpi rollile maailmamajanduses.

Olime sisenenud neist kahest protsessist esimesse. Prognoosisin, et alla 2-3 aasta selle protsessi läbimine võimalik ei ole. Samas, nentisin, oleme kahjuks kaotamas, võrreldes Esimese Tuleviku Kongressi ajaga ühiskonnas huvi teise protsessi vastu, sh ka küsimuse vastu, mille tõstatas Malaska: mis liiki turumajandust me ikka üritame luua. Teiste sõnadega, kui keegi tulnukas esitaks küsimuse: „Kuhu lähed, Eesti?“, siis tal rahuldavat vastust saada ei õnnestuks. Kurtsin, et mitte ainult Eestit, aga vaat et kogu Kesk- ja Ida-Euroopat kaldutakse pidama pigem suureks laadaplatsiks kui kohaks mingite selgete piirjoontega ühiskondade väljakujunemiseks. Rõhutasin, et meie võimalused nn üleminekukriisi tingimustes eelnimetatud teise protsessiga tegelda on kaunis piiratud, mingite ambitsioonikate programmide ettevõtmiseks pole vahendeid ega piisavat selgust, aga me ei tohiks teadliku arengupoliitikaga alustamist lükata edasi ajale kui esimene protsess on juba lõppenud. Siis võib olla juba hilja ja me ei suuda enam mingile mõistlikule positsioonile välja jõuda. Pidasin tähtsaks mõelda selgemaks Esimesel Tulevikukongressil väljaöeldud ideed, arendada neid edasi, uurida teiste riikide edukaid arenguanaloogiaid ja „kombata“ hoolega muutuva keskkonna võimalusi erinevate ideede elluviimiseks. Hoiatasin ohu eest muutuda „Euroopa tagahooviks“ -eesti rahvale, mis suutis eelmistel aastatel teha tõeliselt ajalugu ei oleks see kindlasti väärikas resultaat. Tõin positiivseks näiteks Sloveenia, mis oli tõsiselt ette võtmas infoühiskonna ülesehitamise ülesannet.

III kongress

Järgmise, järjekorras kolmanda Eesti Tuleviku Kongressi suhteliselt kiire kokkukutsumise juunis 1992 tingisid Euroopa integratsiooniga seotud küsimuste tähelepanu keskpunkti tõusmine. Oli alla kirjutatud Maastrichti leping (Treaty on European Union), millega loodi liikmesriikidele täielikult integreeritud kapitali ja tööjõu liikumise piiranguteta ühisturg ja asutati ühtne Euroopa kodakondsus. Leping pidi järgmise aasta algusest jõustuma, mitmetes riikides seisid ees sellega seotud referendumid. Eestit see momendil küll veel otseselt ei puudutanud, küll oli aga ülioluliseks sündmuseks arvestades pikemat ajaperspektiivi. Maastrichtis maailmaajaloolise tähtsusega sündmust ajakirjanikuna jälgimas käinud Harri Tiido pidas avaettekande teemal Eurointegratsioon: Maastricht ja peale Maastrichti. Enamike kuulajate jaoks oli see informatsioon ikkagi väga uus ja tekitas esimest korda terviklikumat laadi pildi toimuva kohta. Marju Lauristin, kes parlamendi asespiikrina oli vast Eesti poliitikutest kõige enam Euroopa eri riikide poliitikutega suhtlemise kogemust saanud interpreteeris uute Balti riikide enesekuvandi töötamist Euroopas ja pidi nentima, et rahvusliku enesekesksuse vaatepunkt töötab Euroopa tasandil oluliselt kehvemini kui me oma kodus mõtlema oleme harjunud. Integreeruva Euroopa majandusruumis toimuvat ja sellest Eestile tulenevaid mõjusid puudutavate ettekannete kõrval (E. Urva, T. Elenurm, M. Bronstein, A. Purju, K. Kukk) oli Kongressil ka kaks laiema haardega ettekannet: Edgar Savisaare Eesti tulevik geopoliitilises perspektiivis ja Arno Köörna Eesti tulevik geoökonoomilises perspektiivis. Seoses nende ettekannete ettevalmistamisega sai mitmel korral omavahel kokku ja arutles globaalse perspektiivi tõenäoliste arengute kohta väike töörühm koosseisus Arno Köörna, Edgar Savisaar, Erik Terk ja Kersten Saar. Nende arutelude baasil koostatud teksti lühendatud versiooni avaldas Märt Väljataga hiljem ka „Vikerkaares“. Võimalik, et see on esimene eesti autorite tekst, kus eelseisvas geopoliitilises ja geoökoloogilises mängus on ühe võtmeosalejana käsitletud ka Hiinat. Hiina osas huvitas meid sel momendil eelkõige Hiina kujunevad suhted Venemaaga.

Roman Tavasti ettekande nimetuseks kongressil oli: Eesti infoavatud Euroopas. Hans Trass vaagis looduskaitsega seotud vaatepunkte Euroopas ja võrdles neid Eestis toimivate praktikate ja meil levinud arusaamadega. Aruteluteemadest kerkisid eraldi esile Eesti transiittranspordi alase positsiooni kasutamisega seotud küsimused.

Kongressil osalejad käsitlesid Euroopas toimuvat integratsiooni praktiliselt üksmeelselt positiivse nähtusena ja Eesti tulevast liitumist ELga kui positiivset laadi võimalust. Küll aga, nagu näitavad mu arhiivis säilinud märkmepaberid, ragistati ajusid selle üle, milline ja mil viisil läbi viiduna võiks see Eesti liitumine ikkagi olla. Kas minnalaskev, allaheitlik (üritame saada sellisteks nagu nemad, aga suure viit-ajaga) või selline, kus me, nii Eesti kui teised liituvad riigisotsialismist väljunud maad saaksid midagi ka ise Euroopale pakkuda. Kas see viimane soov jääb vaid „ilusaks heroiliseks unistuseks“ või on meil mingeid võimalusi seda ka teoks teha? Näiteks ökoloogiliste ressursside mõistliku kasutamise või uuelaadsete inimeste kaasamise poliitiliste vormide eeskujuna, mingite tehnoloogiliste lahendite väljapakkujana või mingil muul moel. Kuivõrd „Euroopa tuleb Eestisse“, kuivõrd „läheb Eesti Euroopasse“? Kuidas vältida liigset ajude äravoolu integratsiooniprotsessis? Kas Euroopa Liitu saab käsitleda Eesti seisukohalt võttes millegi etteantuna või nn liikuva märklauana, mis võib meie liitumisel olla teistsugune kui esialgu näib? Kui „jah“, siis mis järeldusi siit teha? Milline on ikkagi meie integratsioonipotentsiaal selle põhielementide kaupa ja kuidas neid arendada? Kuidas maandada ELga liitumise riskid jne.

1992. aastal olid Kesk- ja Ida-Euroopa maade ELiga liitumise küsimused muidugi äärmiselt udused. Taolisel laial alternatiivide skaalal mõtisklemine tundus igati mõistlikuna. Kahjuks selgus hiljem, et see, iseendast Eesti huvides äärmiselt oluline protsess viiakse läbi ikkagi pigem institutsionaal-bürokraatlikuna, kus liituvatelt riikidelt eeldatakse tõesti vaid kohandumist „klubi reeglitega“, ei enamat.

Viimasel kahel, st neljandal ja viiendal kongressil olid vaatluse all konkreetsemad allprotsessid Eesti arengus:

  • riikluse areng (selle elementide toimimise ebaühtlus),
  • Eesti teaduse areng (perioodil toimus teaduse tugev kokkutõmbumine),
  • parteistumise kulgemine seostatult huvigruppide kujunemisega ja nende kahe nähtuse seosed,
  • tugevalt restitutsionistlikuks kujunenud omandireformi kulgemine,
  • arengu regionaalsete diferentside suurenemine ja
  • Eesti regionaalpoliitika eneseotsingud.

Eriti just Mart Laari valitsuse eneseimago loomise poliitikaga, kujundiloomega Eestist kui parimast õpilasest kapitalismi ehitamise koolis ja peaminister Laarist kui üliedukast Margaret Thatcheri lemmikust sattusid kongressidel tehtud ettekannete järeldused küllalt teravasse kontrasti. Neljanda tulevikukongressi välisesineja Paavo Löpponen oli töötanud pikka aega nii Soome peaministri kantseleis kui Soome parlamendi juures. Tema üheks põhitegevuseks oli perioodiliste peaministri poolt parlamendile esitatavate nn tulevikuraportite koostamise ja kooskõlastamise korraldamine. Peaministri tulevikuraportid ja nende läbiarutamine parlamendis oli Soomes üks põhilisi instrumente, mille kaudu tagati, et valitsuste tegevus ei kontsentreeruks vaid konkreetset poliitilist tsükli puudutavatele probleemidele, et valitsus määratleks ka oma visiooni pikemaajalise arengu suhtes, näitaks kuidas selle poolt ette võetud tegevused suhestuvad Soome arengu pikemaajalise horisondi teemadega, kuidas need mõjutavad kaugema tuleviku arenguid ja võimalusi. Soomes on tehtud üldse juba pikema perioodi jooksul huvitavaid katseid pikendada tegutsemise horisonti ja tõsta tegevuse strateegilisust. Sellest kogemusest on Eestil palju kasulikku kõrva taha panna, ka nüüd, 2020. aastal. Soome positsioon maailmas, selle parandamine, orienteerumine maailmas esilekerkivatele uutele arengumudelitele ja võimalustele on naabrite juures pidevaks aruteluteemaks, seda nii valitsemise, ärieliidi kui ülikoolide tasandil. Sealjuures ühiste arutelude teemaks. Erinevalt Eestist, kus valitsemist püütakse käsitleda valdavalt bürokraatlik-tehnokraatlikus kontekstis.

Mis asi on Rooma Klubi? A. Tarand
Miks on Rooma Klubi Eestis? J. Telgmaa

Tuleviku Kongressi toimimine

Kuidas Eesti Tuleviku Kongress toimis? Nimetaksin seda pulseerivaks organisatsiooniks.

Taolisel vormil oli nii plusse kui miinuseid. Põhiliikmeskond moodustus suuresti 1991. a lõpul esimesel kongressil osalenutest. Formaalselt fikseeriti liikmeskond Teisel Tuleviku Kongressil, 1992. a, siis fikseeriti ka organisatsiooni toimimise vajalik protseduurika, valiti Tuleviku Kongressi juhatus ja juhatuse esimees. Põhikiri oli vastu võetud juba kahe kongressi vahelisel ajal. Kui avakongressil osales 80 inimese ringis (kutsed olid saadetud enam kui 100le) ja teisel Kongressil vaid natuke vähem, siis Kongressi täisõiguslikeks liikmeteks, st nendeks, kes deklareerisid, et tahavad ka edaspidi hakata üheskoos järjepidevalt Eesti tulevikuga seotud teemadega töötama ja sellesse oma aega panustama oli natuke üle 40.

Eesti Tuleviku Kongressi juhatuse esimeheks, keda omavahel ka presidendiks hüüti, sai Lembit Valt. Uusi liikmeid oli võimalik vastu võtta vaid üldkoosolekul. Lembit Valdi esialgne seisukoht oli, et analoogiliselt Rooma Klubi praktikale võiksid kongressi istungid olla kinnised, vaid liikmetele ja ka ilma pressi juurdepääsuta ja avalikustataks ainult seal väljatöötatud tulemused ja dokumendid. Tegelikkuses see seisukoht siiski ei realiseerunud. Väga ranget piiri Kongressi liikmete ja lihtsalt osalejate vahel ei hakatud tõmbama. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et üksikkongresside temaatika oli küllalt erinev, mõnele inimesele võis üks võtmetemaatika pakkuda suurt huvi, teine mitte.

Ei mäleta, et kongressi juhatus või korraldustoimkond oleks inimeste osavõtusoove tagasi lükanud kui soovijal käsitlevate teemade või Eesti tuleviku kujundamisega laiemalt mingigi seos oli. Probleemiks olid küll mõningad kõrgendatud esoteerikakalduvusega või psüühiliselt ebastabiilsed inimesed, kes püüdsid kõikidele eesti rahva tulevikuga seotud üritustele sisse saada ja seal sõna võtma hakata. Kaunis bürokraatiavabaks ettevõtmiseks jäi Eesti Tuleviku Kongress kogu oma eksisteerimise aja jooksul. Hädavajalikud otsused ja hääletamised edasise toimimise kohta tehti kongresside käigus, järgmise kongressi kokkukutsumise aeg ja põhitemaatika pandi aga paika tavaliselt kongresside vahelisel ajal, kui oli näha, et mingi tulevikku oluliselt puudutav problemaatika ühiskonnas selgelt aktualiseerub ja tundus, et osalistel on energiavaru korraldustöö ette võtta. See nõudis 90ndatel aastatel parajat pingutust, sest kõik aktiivsemad inimesed olid parajalt rakkes ning Kongressil kui institutsioonil mingit pidevat rahastust ei olnud. Iga järjekordse Kongressi kui ürituse läbiviimine oli tõsine pingutus, kaasa arvatud selleks vajalike finantside hankimine.

Kogu Kongressi tegevuse aja jooksul toimis koostöö kahe institutsiooni, Eesti Tuleviku Kongressi ja Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi, vahel. Viimane oli loodud 1992. a alguskuudel ja tegutses mittetulundusühingu vormis. Kongressil kui pulseerivalt tegeleval institutsioonil ei olnud oma aparaati ega ka pidevalt toimivaid töörühmi, iga konkreetse kongressi ettevalmistamiseks moodustati nn initsiatiivgrupp. Eesti Tuleviku-uuringute Instituut abistas praktiliselt kõikide kongresside ettevalmistööd oma personaliga, aga selle abi mahul olid piirid, sest instituut oli põhitööna ametis endale tol ajal veel kaunis kõhnalt uurimisteenuste turult tööde (valdavalt majandusvaldkonna projektid) hankimise ja nende täitmisega. Uue kongressi kokkukutsumise teema käis tavaliselt välja Tulevikukongressi juhatus. Reeglina tuli algidee tandemilt Edgar Savisaar-Lembit Valt. Peale Kongressi juhatuse liikmetega läbiarutamist ja alustamisotsuse tegemist haakus tegevusse ka instituut: konkreetse ürituse temaatika täpsustamine, esinejate väljapakkumine teemaplokkide lõikes, nendega kokku leppimine, programmi täpsustamine jne. Võimaluse piires ka eeltöö võtmeküsimuste eelneval läbitöötamisel (intervjuud, arutlused), püüdsime koostada ja jagada ka osalejatele referaatmaterjale üksikteemade kohta, asjassepuutuvate publikatsioonide lühikokkuvõtteid jms. Oli selge arusaam, et lihtsalt seltskonna kokku kutsumine ja „puusalt tulistamine“ ei ole see, mis resultaati annab.

Tuleviku Kongressi ja Tuleviku-uuringute Instituudi arhiivimaterjale lehitsedes hakkab näppu ka märkmeid laiahaardelisemate tegevusideede kohta: kongresside materjalide baasil publikatsioo-nikogumike koostamine, kongressidel esile tõusnud probleemide süvauurimine jne. Taoliste ideede teostamine polnud aga kahjuks võimalik, finantse selleks polnud ei Tulevikukongressil ega Tuleviku-uuringute instituudil. See oleks olnud võimalik, kui Tulevikukongress oleks olnud valitsuse poolt vajalikuks peetav ja aktseteeritav tulevikupoliitikate ettevalmistamise kogu nagu see oli Esimese Eesti Tuleviku Kongressi ajal või kui selle tegevust oleksid toetanud äriringkonnad. Seost valitsusega aga peale 1992. a jaanuari enam polnud, ettevõtjatelt õnnestus väiksemaid toetusi saada vaid ulatuses, mis võimaldasid katta järjekordse Kongressi ürituse korraldamise jooksevkulud.

Mart Laari esimese valitsuse ajal loeti Tulevikukongressi uute võimulolijate poolt realiseeritavate poliitikate suhtes opositsiooniliste mõtete väljaütlemise ja arendamise kohaks ja kohaks, mis võimaldas esinemisplatvormi ühele põhilistest opositsiooniliidritest, Edgar Savisaarele.

Tuleviku Kongresside meediakajastus ei olnud nii tugev kui Esimese kongressi ajal, kuid Tulevikukongressi ettekannete põhiseisukohad ja sealt väljakoorunud mõtted siiski ilma suuremate takistusteta ajakirjandusse jõudsid ja võib arvata, et sellega mingil määral ühiskondliku mõtte dünaamikat ka mõjutasid.

Aktiivsemate Eesti Tuleviku Kongressi üritustel osalejatena saab märkida peale „põhimootorite“ Lembit Valdi ja Edgar Savisaare veel Arno Köörnat (oli aastatel 1990 – 1994 Eesti Teaduste Akadeemia President), Ülo Kaevatsit, Urmas Seppa, Mait Summatavetit, Rein Ruutsood, Roman Tavastit, Hans Trassi, Kalev Kukke, Raivo Vilu, Robert Apsi, Jaan Tamme, Erki Urvat, Jaak Hohenseed, natuke noorematest Antti Rooset ja Garri Raagmaad. Enamik neist on olnud ka Eesti Tuleviku Kongressi juhatuse liikmed. Kongressi istungitel osalesid tavaliselt ka partnerorganisatsioonid, Eesti Tuleviku-uuringute Instituudis töötavad Erik Terk, Ingrid Preeks ja Krista Loogma. Majandustegelastest võis Kongressi üritustel näha lisaks eeltoodud nimekirjas olevatele mitmetel kordadel ka näiteks Vello Lindu, Peeter Tammojat, Andres Aruvalda, mõningaid teisigi.

Eesti Tuleviku Kongress ei olnud küll mõeldud poliitikuid koondavaks organisatsiooniks. Edgar Savisaarel oli mitmes mõttes eristaatus kui tulevikuprobleemidega tegelnud teadlasel ja 1991. aastal peaministrina Kongressi loomise initsiaatoril. Esialgu ei olnud aga poliitikuamet Eesti ühiskonnas veel jäigalt teadlaseametist lahku kasvanud ja parteiline kuuluvus teaduslikku arutelu väga ei takistanud. Esimestel Tuleviku Kongressidel osalesid ka näiteks Uno Mereste, Valve Kirsipuu ja Ülo Vooglaid, ka Marju Lauristin ei keeldunud Kongressil ettekannet tegemast. 1995. a parlamendivalimiste lähenedes hakkasid aga poliitiliste parteide vahelised piirjooned jäigastuma. Oli siiski ka üksikuid erandeid, näiteks Ülo Kaevats.


Eesti Tuleviku Kongresse toimus aastatel 1991 kuni 1994 kokku viis, lõpupoole hakkas aga ta tegutsemishoog tasapisi maha käima ja ka kongressidel osalevate liikmete arv vähenema. Põhjuseid oli ilmselt mitu. Osade liikmete väsimus ja teadlaste puhul, aga teadlased moodustasid liikmeskonnast ju selge enamuse, ka motivatsiooni langus seoses teaduse üldise tahaplaanile jäämisega ühiskonnas. Teadus oli raskes finantsseisus ja teadlaste arvamust ei loetud valitsejate poolt eriti millekski. Võimalik, et põhjuseks oli ka teatud nihe Kongressil käsitlevates problemaatikates.

Kui esimestel kongressidel, eriti esimesel ja kolmandal, oli tegemist Eesti jaoks oluliste üldvalikutega, sellega kuhu Eesti üldse suundub, siis edasistel Tuleviku Kongressi üritustel hajus arutlusproblemaatika justkui hajali, tegeldi üksikute arenguprotsesside analüüsiga. „Pulseeriva“ tegutsemisrütmiga kooskäimisel ja arutamisel baseeruv tegutsemismudel ei võimaldanud kahjuks Eesti arengu kui terviku ja selle kesksete alternatiivide põhjalikumat läbitöötamist. Tõenäoliselt oleks olnud vajalik muuta mingil viisil Kongressi tegevussuunitlust, formaati, tõenäoliselt värskendada julgemalt ka osalejaskonda. Viimane koosnes valdavalt 1980ndatel esile tõusnud ühiskondlikult aktiivsetest inimestest, aegamööda oli hakanud aga esile kerkima ka uusi mõtteliidreid. Uut hingamist kahjuks siiski ei tekkinud. Põhjuseid sellele oli ilmselt mitmeid:

  • tulevikukongressi ühe käilakuju, kongressi pikaajalise presidendi Lembit Valdi kehvemaks muutunud tervis vähendas ta tegevusaktiivsust.
  • Edgar Savisaar lülitus alates 1995. aastast uuesti tihedalt tegevpoliitika rattasse.
  • Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi energia suundus alates 1994. a lõpust projektile „Eesti 2010“, mis võimaldas esimest korda võtta süsteemsemal kujul ette Eesti pikemaajaliste arengustsenaariumide teema. Selles tegevuses hakkas kaasa lööma ka mitmeid Eesti Tuleviku Kongressil tegevad olnud inimesi.

Uusi Eesti Tuleviku Kongresse enam ei järgnenud.

Kujutan ette, et Eesti Tuleviku Kongressi toimimise ajalugu sisaldab üht-teist õpetlikku ka Eesti Rooma Klubi lipu all tegutsevate inimeste jaoks.

3.    Rahvusvahelisest suhtlemisest

Ametlik suhtlus Eesti Tuleviku Kongressi kui klubi Rooma Klubi Eesti tugiassotsiatsiooni (Chapter) ja nn „suure“ Rooma Klubi vahel piirdus Eesti Tuleviku Kongressil minu mälu järgi vist vaid Eesti Tuleviku Kongressil kirjavahetusega Alexander King`iga. Sealtkaudu tuli ka mõningaid raamatuid. Küll aga algas tihe suhtlus soomlastest Rooma Klubi aktivistidega. Eelkõige muidugi professor Pentti Malaskaga, kes oli ka Teisel Eesti Tuleviku Kongressil üheks põhiesinejaks ja kellega Eesti tuleviku-uurijatel kujunes välja tõeline pikaajaline sõprussuhe. Suhtlusest teistest soomlaste Rooma Klubi liikmetest jäi enam meelde Benjamin Bassin, väga prominentne kuju, üks Soome tippdiplomaatidest. Juba hiljem sai eesti tuleviku-uurijate küllalt tihedaks suhtluspartneriks Markku Wilenius, kes on ka praegu üks Rooma Klubi liikmetest. Soome roomaklubilased koos teiste Soome tuleviku-uurijatega korraldasid meie delegatsioonile 1992. aastal piduliku vastuvõtu Helsinkis, mis kujunes väga põnevaks informatsioonivahetuse ürituseks. Toimus ka esimene Eesti-Soome tuleviku-uurijate ühiskonverents. Seal tehtud ettekannete baasil avaldasid soomlased Lembit Valdi, Rein Ruutsoo ja minu artiklid ka oma tuleviku-uuringute ajakirjas Futura.

Soomlastele oli iseloomulik, et nad ei teinud erilist vahet oma Rooma Klubi chapter raamis tegutsevate inimeste ja teiste tuleviku-uurijate vahel. See oli kõik kokku üks suur tuleviku-uurijate ja tulevikiprobleemidega tegelejate community. Tegutseti nii Rooma Klubi kui näiteks World Futures Society ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raames, sealjuures kadestusväärselt ühtse meeskonnana.

Jutuajamistest soomlastega jäi mulje, et olukorras, kus „mees number kaks Aurelio Peccei kõrval“, Alexander King, hakkab tasapisi aktiivsest tegevusest kõrvale tõmbuma ja ka mitmete teiste liidrite tegevusaktiivsus on alanenud on Rooma Klubis märgata teatud kriisi. Polnud väga selge, mis „kesksest“ Rooma klubist saab. Meie külaskäigu ajal oli päevakorral küsimus Euroopa Rooma Klubide chapter`ite ühise katusorganisatsioonide loomisest. Selle mõtte algatajateks olid olnud sakslased. Tundus aga, et sakslastel soomlastega ja vist ka teiste skandinaavlastega väga head keemiat ei tekkinud, nad tundusid soomlastele, kui vihjetest õieti aru sain, mitte eriti soliidse akadeemilise taustaga aktiivsete sebijatena. Soomlased olid kaunis skeptilised, kas tasub oma energiat sellesse Euroopa „katusesse“ panna. Domineerisid ju Rooma Klubis niikuinii arvuliselt eurooplased, eraldi Euroopa „katuse“ tegemine tundus dubleerimisena. Mäletan, et ka Eesti Tuleviku Kongressile tuli Berliinist kiri seoses selle Euroopa organisatsiooni loomise initsiatiiviga ja mingi vastuse Lembit Valt sellele ka vastu saatis. Teda tundes julgen pakkuda, et viisaka, aga mitte eriti entusiastliku. Ka soomlastelt kuuldud informatsiooni arvestades püüdsime arendada kontakte pigem Põhjamaade tuleviku-uurijatega. Põgusaid kontakte nii Varssavis kui Tallinnas oli ka Poola tugiorganisatsiooni esindajatega.

Lähemalt suhelda mitmete Rooma Klubi tippaja korüfeedega (Eleanora Masini, Mircea Malitza jt) oli eestlastel võimalik Rahvusvahelise Tuleviku-uuringute Föderatsiooni aastakonverentsidel, kuhu Pentti Malaska meid lahkesti vahendas. Nagu Malaskagi tegutsesid nad korraga aktiivselt nii Föderatsiooni kui Rooma Klubi liinis.


ERK asutajaliige Edgar Savisaar
Rooma Klubist

Palusime Eesti Rooma Klubi asutajalt, Lembit Valtí õpilaselt Edgar Savisaarelt intervjuud Hundisilmal juulis 2020.
Kuidas on need kaks nimetatud meest seotud ERK tekkega kuula: http://www.arhiiv.err.ee/guid/81995 ja loe: http://www.roomaklubi.com/

Täname abi eest: Toomas Lepp