Rooma Klubi presidendid Ernst Ulrich von Weizsäcker ja Anders Wijkman (Rooma Klubi kaaspresidendid), koos 34 Rooma klubi liikme ja paari külalisautoriga üllitasid klubi 50-ks aastapäevaks olulise töö „Come On! Capitalism, Short-termism, Population and the Destruction of the Planet. A Report to the Club of Rome“ (Springer 2018), mis on kogu maailma elanikkonnale edasise eksisteerimise seisukohalt olulise tähtsusega.
Kuid olgu kohe öeldud, et paljud nende seisukohtadest olid üldsusele juba varem teada, nii et midagi eriti uut teavet see raamat ei sisalda ja loomulikult siis ka juubeliraport. Kuid nimetatud raamat ja raport omavad erilist tähendust just seepärast, et need maailma elanikkonna „peamised mured“ on koondatud ühte raamatusse, nüüd siis ka ühte raportisse!
Alustame uut hooaega, seda igal tasandil – kes läheb koolis uude klassi, kes viib kedagi kooli, kes keerab töökohal uut lehekülge, keegi tegeleb saagikoristuse ja sellega seotud inventuuriga põllul või oma elus.
Tiiu Kuurme
Mis asi on tundetaiplikkus?
Kas eestlased on selles taiplikud?
Konflikt on elu loomulik osa ja keegi ei suuda oma elu ära elada ka ilma suhtekonfliktideta. Küsimus on selles, millise suhtumise nendes konfliktides võtame.
Eestlaste suhtluskultuur pole kiita, kuna ajalooliselt on põlvest põlve kandunud edasi palju pahatahtlikkust ja ülbust, mistõttu peab iga järeltulev põlvkond tõsiselt kaaluma, milliseid suhtlusmalle võetakse vanematelt üle ja millised negatiivseid käitumismustreid peaks vältima. Ka on eestlastel probleeme usaldusega, leiab Tallinna Ülikooli kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Kelle süü?
kasvatusteadlased ja -teadjad V.R. Ruus ja T. Kuurme 2018
Meie tänased suhtemustrid tulevad minevikust. Ja meie loome tulevikku. Täna. Iga päev. Me kõik peaksime reflekteerima enda käitumist. Sealt edasi tuleb mõelda kaks sammu edasi, et kuidas meie käitumine võib mõjuda ümbritsevatele ja milliseid suhtlejaid me kasvatame.
Oleme õppinud kurtma ja isegi analüüsima. Kas oleme õppinud tegelikkust endale soovitavaks muutma? Alustades just endast?
September on mitte ainult Eesti Rooma Klubi uue hooaja algusvaid hea aeg, et enesesse vaadata ja sellega ausalt tegelema asuda. Muudame maailma! Aga alustame vanade hiinlaste tarkuse kohaselt iseendast.
Moodi on läinud ilmutada avaldusi ja isegi raamatuid, mis peegeldavad isiklikke arvamusi möödunust püüdega seda ajalooks nimetada. Õnneks on järel veel mõnigi meist, kes selle või teise perioodi tegelikult läbi on elanud ja kellel need sündmused veel tegelikkusena ajurakkudes on, nii et nad võivad neid mõnevõrra korrektsemast vaatevinklist kirjeldada. Seda ka seetõttu, et neil puudub isiklik huvi oma positsiooni või tegevust kaitsta. Pean ennast üheks sarnaseks objektiivseks vaatlejaks ja avaldan oma mälestusi nii nagu nad mulle meelde jäänud on. Ameerika väliseestlasena on mul vast ka mõnevõrra teistsugused tähelepanekuid kui siin elanud eestlastel. Usun, et minu positsioon on neutraalne, sest ma ei ole oma mälestuste avaldamisega ei majanduslikku kasu ega poliitilist võimu taotlenud. Minu huvi on oma rahva ja kodumaa ajaloo mõistmist sellisele tasemele viia, et me tulevikus sarnases olukorras õigeid otsuseid teha suudaksime.
