Kujutage endale ette, et olete nt kogenud elektrik. Vaatate pealt, kuidas noor ja agar tegelane, kes pole küll seda ala õppinud, asub asja kallale. Tore! Kuid… paneb otsad valesti kokku, maandusest pole kuulnudki, mingeid ohutusnõudeid ei järgi, manuaale ei loe, teooriast ei huvitu ja tegelikult ei saanud juba kooliajal aru, mis asi see nähtamatu, lõhnatu värvitu asi on, millega ta praegu justkui tegeleb. Aga ta ehitab usinalt suurelamut, milles ise elama ei hakka, reklaamib seda ja kinnitab, et see on parim. Elanikel pole esialgu aimugi, et midagi on valesti, sest tegelasel on paberid. Pitsatiga ja puha.
Muretsedes hakkate oma abi pakkuma. Algul toetav olla püüdes, siis manitsedes, … lõpuks karjudes. Pooled elanikud on hakanud halba aimama, tekkinud on kahtlusi, mõned püüavad ikka veel pabereid uskuda ja vapraks jääda. Pöördutakse ka “ülemuste poole” – need kinnitavad, et paberid kehtivad.
Esimene hoone põleb maha. Teine ka. Kolmas on kohe süttimas. Te näete, aga teil pole pabereid/võimu, et vahele astuda. Olete ennast tahaplaanile tõstnud, et uutele ja noortele ruumi anda. Aga nood panevad otsad valesti kokku, ei maanda ja ei kuule. Teile kinnitatakse, et nüüd on uued ajad. Teie muretsete, et kas füüsikaseadused ka seda teavad või käituvad endistviisi. Viitate mahapõlenule, kahjudele. Teile kinnitatakse taas, et kohe läheb paremaks.
Teid on mitmeid, teid saab ühe rohkem, kuid teil pole pabereid, teil pole mandaati. Teid ei pea kuulama, teid ei kuulda. Põleb maha kolmaski.
Avaldame kaks avalikku pöördumist EV valitsuse poole, mõlemad kantud Covid-19 olukorra ja valitsuse re-aktsioonide kohta
Need pöördumised Covid-19 teemal on suurmäe tipuke. Samalaadsed on olnud saagad teistel üliohtlikke situatsioone põhjustada võivatel/põhjustavatel teemadel, milledega on käidud ka peaministri jutul (J. Ratas, büroojuhataja T. Kiik) – näiteks plahvatusohtlikud väetisehoidlad sadamas, mis õnnetuse korral pühiksid minema pea pool Tallinna linna või rahvastikuküsimus.
Riik on taas terveks talveks lukus. Quo vadis, Eesti?
Juuli 2021
Nelli Kalikova – arst, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige
Nelli on tegevepidemioloog, peab MTÜna AIDSi ja sõltuvuste tugikeskust (riik seda ei rahasta): Alates 2020 on avaldanud kümmekond artiklit, et valgustada, anda kõrvalt rahulikke soovitusi ja suuniseid, olla abiks raskel ajal. Guugelda.
Teie poole pöördub Nelli Kalikova, üle 45-aastase epidemioloogia ja nakkushaiguste kogemusega arst. Nagu kogu eest rahvas, olen väga mures meie tuleviku pärast seoses koroona epideemiaga. Teil on väga palju nõuandjaid ja komisjone, kuid sõnumid rahvale on vastuolulised ja tegutsemine aeglane. Teil on praegu pakitsev probleem vaktsiinide säilitamisega, kuid samal ajal peaks esiplaanil olema mitte ainult vaktsiinide vaid ka kogu rahvatervise hoidmine. Võtan julguse anda Teile mõned soovitused ja ettepanekud. Kui suudate nad lähinädalatel ellu viia, ei kahtle keegi, ette Teie olete õige inimene õigel kohal.
Kiired ja erakordsed abinõud ehk mida peaks tegema nüüd ja kohe:
Nädalaga peaks valmima logistiliselt põhjendatud vaktsineerimise plaan, mis haarab vaktsineerimise kõikides kaubanduskeskustes, massiüritustel, laevadel ja muudes sellistes kohtades.
Lähima 1-2 nädala jooksul, kasutades digilahendusi, võimaldada inimestel teha teine vaktsinatsioon ükskõik kus EV pinnal pakutud punktis.
Juba suvekuudel, st nüüd, organiseerida võimalikult suure hulga 12-17-aastaste laste vaktsineerimine enne kooli (laste puhke-, spordi-, huvialalaagrid jms); selleks veenda vanemaid ja andma piisavat ja ausat infot kõikides meediakanalites.
Organiseerida vähemalt 30-40 mobiilset vaktsineerimisbrigaadi, mida tuua sobivatesse kohtadesse inimestele lähemale (vt ürituste kava).
Jätkata õigeid samme piiride sulgemiseks. Värske koroona test või vaktsineerimise/läbipõdemise tõend peavad olema ka Eestis kohustuslikud. Venemaa (ja Läti?) piiril peaks olema mõlemad nõuded, sest esineb suur dokumentide võltsimise oht. Kui tõendit ei ole, siis test, karantiin 10 päeva ja kordustest.
Massiüritustele, nii suurtele kui ka väiksematele, lasta publikut ainult vaktsineerimise või läbipõdemise tõendi esitamisega. Seejuures võimaldada testimine kohapeal. See meede tõstab oluliselt huvi ennast vaktsineerida.
20. augustiks (1. septembriks) teha korda kõikide koolide ventilatsioonid või varustada kõik klassid õhupuhastite ja -värskendajatega. Viia tundide vahel sisse range tuulutamise režiim. Maskid koolis on suhteliselt kasutud. Tõhusam on haigete välja selgitamine ja testimine.
Alates 1. septembrist teha kiire vaktsineerimine koolides, eeskätt suurtes linnakoolides, kaasates nii õpetajad kui õpilased. Teavitada asjatundlikult kõikides meediakanalites sellest nii vanemaid kui õpilasi juba nüüd, et vältida paanitsemist ja vastuseisu. See meede võimaldab koole mitte sulgeda.
Haigete hospitaliseerimisel jälgida epidemioloogilisi reegleid (nakkus peab olema eraldi majas), mitte avama koroona osakondi mitmes haiglas, vastasel juhul tekivad haiglasisesed nakkused ja isegi surmajuhtumid.
Taasalustada reovee uuringuid koroonale. Käesoleval ajal on see ainus usaldusväärne lokaalne prognostiline meede.
Vältima sõna „propaganda“ igasugustes asjatundjate sõnavõttudes, sest inimestel tekib tõrge selle vastu. Rahvas vajab ausat ja selget põhjendust, miks on vaja ennast vaktsineerida.
võiks olukorra tõsidusele mõeldes kaaluda sõjaväemeditsiin kaasamist.
Tuua otsustajate ringi tagasi erakorralise meditsiini spetsialist Arkadi Popov jt, kes rasketel aegadel toetasid rahvast rahuliku meelekindluse, asjatundlikkuse ja selgete sõnumitega ning kel oli autoriteeti.
Jagada igal pool mõned (koordineeritud) näpunäited, millele peaks inimesed erilist tähelepanu pöörama, et jagatav informatsioon oleks lihtne, arusaadav ja usaldusväärne:
Kõik tänased koroonavastased vaktsiinid on enam-vähem sarnase efektiivsusega, seega ei maksa kramplikult otsida mingit ühte ja levitada teavet nende erineva toime kohta.
Kõik kasutusel olevad vaktsiinid toimivad erinevate koroonatüvede puhul, olgu see deltatüvi, Inglismaa, India või Brasiilia oma. Vahed on minimaalsed ja vaktsineerimine kaitseb nende kõigi eest.
Mida nõrgem inimene ja mida viletsam tema tervis, seda kiiremini peab ta ennast vaktsineerima. Sisuliselt koroonavastastele vaktsiinidele vastunäidustusi ei ole.
Väga haige inimese vastus vaktsineerimisele on reeglina nõrgem, kui terve oma, kuid vaktsiin ei lase vanal ja haigel inimesel surra ja haiguse kulg on palju kergem, kui ilma selleta.
Enne vaktsineerimist ei ole vaja teha antikehade uuringut. Paljude riikide kogemus on näidanud, et see on asjatu aja ja raha raiskamine.
Tuleb üle saada põhjendamata hirmudest, näiteks väidetav tromboosi oht mõne vaktsiini korral. See müüt on tekkinud teadmatusest, et vaktsiini harva tüsistusena esinev süsteemne tromboos ei ole sama, mida me igapäeva elus teame tromboosina.
See, et mõned vaktsineeritud ikkagi nakatuvad ja haigeks jäävad, ei pea kedagi segadusse viima. Inimesed reageerivad sekkumisse erinevalt, mõne immuunsus on nõrgem. Oluline – neil juhtudel ei ole diagnoositud ühtegi rasket kulgu või surmajuhtu.
Maailmas on juba tehtud miljoneid vaktsineerimisi. Järeldus: üliharvad tüsistused on sadu kordi vähemohtlikud kui haigestumine koroonaviirusesse.
Vaktsiinivastaste vastu sõdimine on tulutu, aja jooksul jõuavad nad ise õige otsuseni või üldsuse hoiakutega.
Vaktsineerimine ei ole tüütav kohustus vaid tänu teaduse edusammudele vanadele ja haigetele võimalus ellu jääda ning anda liikumisvabadust noortele nii meil kui välismaal. Vaktsiinipass peaks saama inimestele juurdepääsuks kõigile üritustele, meelelahutusele ja reisimisele, aitaks vältida koolide sulgemist.
Tarkusi vanadest headest ennetusabinõudest:
maski kanda ainult umbses rahvarohkes kohas, õues pole seda vaja kanda,
käsi pesta nagu korralikul inimesel tavaks, ehk enne sööki, peale WCd ja töölt/avalikust kohast koju tulles,
haigena püsi kodus, kontaktsena karantiinis kui ei ole vaktsineeritud.
Hr. Kiik, ma loodan, et Te ei võta seda pöördumist isiklikult või kui tüütu inimese norimist. Ma loodan siiralt, et selle kirja alusel saate välja töötada kiire ja efektiivse lähikuude tegevusplaani. Vajadusel olen abiks. Eesmärk on meil ju ühine – et kestaks Eesti rahvas.
Ootan Teilt kiiret vastust kiirele probleemile.
Lugupidamisega,
Nelli Kalikova
Oktoober 2021
Jaak Uibu – rahvastikuteadlane ja meditsiinidoktor
Jaak on kirjutanud üle 100 teadustöö meditsiinilistel teemadel, regionaalpoliitika, rahvastikuprotsesside ja rahvastikupoliitika teemadel.
Valitsuse ja ametite kunagise nõuandjana püüab tänagi anda oma panuse EV paremasse toimimisse, selle helgesse tulevikku.
Tema pöördumistele ei vastata.
Veel COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest ja valitsuse passiivsusest
Kirjutasin Postimehele artikli COVID-19 riikliku teabelehe vajalikkusest. Ammu on aeg süstematiseerida enda ja maailma sageli ülimalt vastuoluline teave koroona kohta ja teha see kättesaadavaks elanikkonnale regulaarselt ilmuva „COVID-19 riikliku teabelehe“ kujul. Soovitasin asjatundjatel anda oma info nii vaktsineerimise kui haiguse endaga seotud ohtudest.
Mõni päev tagasi saadeti postkastidesse siseministeeriumi väljaantud kohalike valimiste teabeleht. Minul tekkis küsimus, kas valimiste teabeleht on ikka tähtsam kui koroona oma – üks on juba postkastis, teise kohta ei ole midagi kuulda. Hakkasin COVID-19 ehk koroona teabelehe jälgi ajama mööda valitsusasutusi teabenõuetega ja mööda dokumendiregistreid, et selgust saada ja asjade käiku kiirendada.
Artikkel teabelehest ilmus Postimehes 20. septembril. Samal päeval saatsin artikli ka peaminister Kaja Kallasele riigikantseleisse, sest kes teabelehe väljaandmise peaks käivitama – ikka vastutuse koorma võtnud peaminister Kaja Kallas koos valitsusega. Sotsiaalminister Tanel Kiigesse mul ammu enam usku pole, sest pool aastat kestnud kirjavahetuses ei õnnestunud mul teda veenda Rahvastiku tervise arengukavasse sisse kirjutama sündimust kui rahva tervise kõige tähtsamat näitajat, mis tagab rahva kestmise. Kahjuks see lükati lipikuna seksuaal- ja reproduktiivtervise külge käsitlemata viljakuse sotsiaalseid ning vaimseid tegureid. Nii sai minister Tanel Kiige kaasabil sündimusest vaid seksuaalelu kõrvalprodukt.
Kaks päeva peale artikli ilmumist, 22. septembril vastas peaminister Kaja Kallas Riigikogu infotunnis Helmen Küti küsimusele riikliku teabe edastamisest kroonviiruse leviku piiramisel: „Kas te olete jõudnud selle kirjaga tutvuda ja kas te plaanite selle kirja valguses ka tegutseda?“
Peaminister vastas küsimuse esimesele poolele jaatavalt, kuid teise poole vastus jäi ebaselgeks. Ta ütles: „Kas täiendava info andmine inimestele selle COVIDi riikliku teabe näol paneb rohkem vaktsineerima? Ma kardan, et…“. Ja veel vastas: „See peaks olema kindlasti ka kriis.ee lehel, kui see informatsioon valmis saab“.
Esitasin selguse saamiseks nädal aega hiljem teabenõude riigikantseleisse COVID-19 riikliku teabelehe kohta. Palusin dokumenti „COVID-19 riikliku teabelehe“ koostamise käigu kohta artikli tarvis. Hakkasin vastust ootama. Vahepeal kahlasin igavusest riigikantselei avalikke andmeid dokumendiregistris. Leidsin sealt oma vastamata teabenõude nurgatagusest „seotud dokumendid“ alt kõledana, klassifitseerimata ja vastamata kujul. Üksnes salastatud oli see aastakümneteks.
Seotud dokumente minu nime alla oli kogunenud juba kümme tükki, mis räägib kantseleitöötajate kohusetundlikust tööst. Kuid riigikantseleis on ju veel teisi tublisid töötajaid, kes pidanuks minule sisuliselt vastama „ei“ või „ja“.
Riigikontrolör kirjutas 1. septembril peaministrile: „8. juulil 2021. aastal otsustasid valitsuskabineti liikmed teise laine õppetundide arutelude järel anda riigisekretärile ülesande luua Riigikantselei juurde COVID-19-kriisi juhtimise struktuur“. Selle otsuse üle võis ainult rõõmustada, sest oma avalikus pöördumises valitsusasutuste poole juba 17. veebruarist soovitasin sõna-sõnalt: „ Valitsusel välja töötada koroona tõkestamise süsteem koos vastutusega juhtimisahela üksikutes lülides“. Neid sõnu võib igaüks kontrollida riigikantselei dokumendiregistri kandes 17. veebruarist 2021. Veel leiab igaüks, et Riigikantselei portaalis mingit märki kriisi juhtimise struktuurist ei ole.
Artikli kirjutamise ajal laekus vastus minu teabenõudele – teabelehest ei midagi olulist, vaid viidatakse infokanalite uuendamisele. Teatatakse ka, et minu kiri 20. septembrist on saadetud vastamiseks sotsiaalministeeriumile. See pole üldse aus, sest dokumendiregistris kirjas on järgmine sõnastus: „Edastan peaministrile saabunud Jaak Uibu kirja COVID-19 riikliku tabelehe väljaandmisest“. Selle kirjaga peaminister vabastas end otsustamise kohustusest.
Huvitav, et protsessi käivitamiseks oli puudu vaid kaks tähte sõnas „väljaandmisest“ – „st“ asemel „ks“. Järeldasin, et usaldusväärse koroonateabe edastamise soovi peaministril ilmselt pole või pole tal lihtsalt aega oma rahva jaoks. On köitvamaid kohustusi. Sotsiaalministeeriumi ametnik, kellele edastati riigikantselei kiri, ütles ausalt, et pole sellega veel tegelenud.
Niisiis koroona laieneb ka valitsuspoolse puuduliku juhtimise tulemusena. Koroonakahjudest kirjutatakse piisavalt, kuid vaktsineerimisega seotud kõrvalmõjudest vähe. Teen seda köites kokku info ravimiameti ametlikust avalikust allikast:
COVID-19 vaktsiinidoose on Eestis ajavahemikus 27. detsember kuni 4. oktoobri hommik tehtud 1 375 659. Ravimiametile on sellel perioodil COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 5139 teatist (0,37 % vaktsiinidoosidest) võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Vaktsiini ebaefektiivsus tähendab seda, kui inimene nakatub SARS-COV-2 viirusega pärast vaktsineerimiskuuri lõpetamist. 27.detsembrist kuni 4. oktoobri hommikuni on Ravimiametile saadetud 24 surmlõppega teatist, neist 4 puhul on Ravimiameti hinnangul seos võimalik/seost ei saa välistada.
Niisiis on, mida karta. Pealegi vaktsineerimise kaugtulemused pole ju teada. Ohtlikud levitajad on inimesed, kes haigust vaevusteta läbi teevad. Selliseid inimesi on näiteks Venemaal epidemioloog Anna Popova andmeil 8% nakatunuist. Tema järgi 76% haigestunutel väljendub koroona ülemiste hingamisteede ägeda nakkusena ja 15%-il kopsupõletikuna.
John Hopkinsi Ülikooli koroonakeskuse andmeil on 7. oktoobri seisuga Eestis nakatunuid 160 832 ja neist on surnud 1 383 inimest. Leian endiselt, et teavet vaktsineerimise ohtudest ja plussidest tuleks enam anda ühest riiklikust allikast, selgelt ja lahtikirjutatud kujul. Sundvaktsineerimine on vastuolus seadusega, kuid seadustes saab sätestada mõnede elanike rühmade kohustuslik vaktsineerimine. Võib arutleda, kas selle alla eeskujuna kuulub ka, näiteks kogu Valitsus. Kes ei vaktsineeri, kaotab portfelli. Muide, vaktsiine tootvate firmade vaktsineerimise kõrvalmõjude infos ma ei täheldanud surmlõppega juhte. See külvab kahtlusi. Ehk keegi oskab täpsustada.
Mul on kahju tümitada praegusi kolleege Riigikantseleist, sest töötasin ise seal paarkümmend aastat tagasi. Siis oli teistsugune töösse suhtumine ja taevas oli sinisem. Parandage meelt kunagiste professionaalide eeskujul! Veelgi rohkem on kahju inimestest, kes kannatavad koroona läbi.
Liikumisvaegus ja kliimaprobleemid on sarnased! Dr. Ragnar Viir
Sinu suhe tooliga (või diivaniga) võib mõjutada mitte ainult Sinu elu kvaliteeti vaid ka selle pikkust. Loe, mida ütlevad teadlased. Tähelepanuväärne Dr Viiri artikkel Postimehes.
„Täna ütlen ma: olukord on roosiline, kuid see on tuleviku kõdu. Meil on hea olla, meil on mugav olla, kuid see mugavus, liigne rahulolu tähendab lõpu algust − siis mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi”.
Saime Tiigri pilvedeni hüppama, planeeti kord aastas ära koristama, juba korraldame üleilmset digikoristamist – kas õpime ka istumast üles tõusma?
Aga milleks?
„See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi. Tervise hoidmine sõltub suures osas meist endist… Ärgem ajagem neid asju segamini.“, on President Ilvese sõnad 24.02.2014 Pärnust. „Et mõista vastutuse jaotust, tuleb meil loobuda sõna tervishoid orvellikust kasutamisest ja pöörata tähelepanu omaenda valikute ja riskikäitumise tagajärgedele“, jätkab ta.[ii]
Digiajastusse jõudnutena jäägu Digital Health ikka tervishoiu heaks abiliseks, tervise hoidmine meile endile hoida.
Miks Soome Terviseministeerium oma soovituseks laenab tarkust poisilt, tüdrukult ja koeralt? Ikka sellepärast, et lastel ja sellel neljajalgsel kolmandal on liikumine ja ümbritseva aktiivne uurimine loomuomane. Ega nad ometi ju tsiteeri doktor Bernardino Ramazzini (1760 „Töötajate haigused“) nõu: ärge jääge istuma, tõuske tihti![iii]
Me elame tänapäevas ja tänapäevase töö olemus on suuresti matemaatikaülesannete lahendamine – selleks on aga rühikas istumine väga hea asend![iv]Probleemiks on katkestamatu istumine, mis teeb meid haigeks ja lühendab eluiga. Tugi- ja liikumiselundkond, süda ja vereringe, ainevahetus, ajutegevus – kõik elundsüsteemid saavad pihta. Rasvumine, ka maksa rasvumine (ilma alkoholi joomata) ja pahaloomulised kasvajad ähvardavad istujat. Värske uuring ütleb, et hambakaariese tekkeski on liigsel istuma jäämisel oma osa.[v]
Pikkade lennureisidega kaasuv alajäsemete trombemboolia oht on olnud teada juba ca 80 aastat, aga 2003. aastal tegi Dr. Beasley kolleegidega ettepaneku kutsuda seda tervisehäda terminitega ”e-Trombosis” ja “paigalistumise sündroom”, viidates ohuna laialdasele arvutite kasutusele võtmisele.[vi] Stephen Hawking pidas istumist ja sellega kaasnevat rasvumist 21. sajandi kõige tõsisemaks, üle mõistuse käivaks rahvatervise probleemiks, selle lahendamist aga sugugi mitte „raketiteaduseks“![vii] Kosmosetarkusest on aga abi küll – Inimene Kosmoses programmi eesmärk ei ole ainult kangelaslik kohanemine ekstreemsete keskkonnatingimustega, vaid ka raskusjõu mõjuga seotud tervisehäirete ennetamine siin Maa peal, mis rahvastiku vananemisega seoses on üha suurenev probleem.[viii]
Kui oleks olemas UFO ja rohelised mehikesed
Mõtle – kui nad jääksid sealt kosmosest uurima pöörleva Maa inimkonda, siis mis paistaks neile silma?
Kolmandikuks ööpäevast näeksid nad end pikali heitvaid olendeid, kes siis korraks püsti tõusmise järel suurema osa ärkveloleku ajast asetuvad puusa- ja põlveliigestest vinklisse ja püsivad kohapeal kambrites või maad-, vett- ja õhku mööda liikuvates erinevat vormi karpides.
Hetketi püstiasendisse tõusmise ja omal jõul liikumise sedastamine nõuaks aga eriti nõudlikke teleskoope.
Vaatasin põnevusega 28.01.2021 DigiSPUNK saadet[ix], mis oli suunatud eakamatele. Aitäh! Rõõmustasin, kui leidsin netiavarusest ka Digitarga[x], sest “digitaalse lämbumise” võimaluski on tuleviku väljavaatena väga alarmeeriv. Nagu ütleb gümnaasiumi juht Chema Camean „ekraanid ei vastuta noorte istuva eluviisi ega vähese ja mittekvaliteetse uneaja eest; tõsi, need soodustavad seda. Vastutus on meil, täiskasvanutel[xi], meie endigi tervise eest.
Digital Economy and Society Index`i edetabelis on Eesti 2019. aasta statistika põhjal 28 Euroopa Liidu liikmesriigi hulgas üheksandal kohal, samas kui istumise EL edetabelis on Eesti kuues. Joonis vastavast artiklist lisatud siia autori Antonio Moreno-Llasa loal.[xii]
Kaugtööga istume kõikjal endisest enam ja kahtluse koorma alla kipub vajuma tänapäeva inimese kui looduse krooni kogu tarkus ja rühikus. Jagan kõigi nende kolleegide muret, kelle tähelepanu on inimliigi, Homo Sapiens transformeerumisel istujatüübiks ja hoolt see protsess peatada.
Loodusel kulus kaks miljonit aastat kõndiva ja dünaamilise inimese kujundamiseks ning neil inimestel kulus kakssada aastat selleks, et looduse töö tagasi pöörata ning inimesed pikkadeks päevadeks toolide külge aheldada. Nõnda on reetlikul moel võitnud Eesistuja – salalik istuv ülevaataja.
Tõesti, koosolekuid ja istungeid ei juhata maailmas enam Chairman, Chairwoman ega Chairperson vaid pelgalt Chair. Eestigi on olnud eestKõneleja asemel eesIstuja. Sarkastiliselt, kas sõna otseses mõttes meile eeskujuks?
Istuvas kehas terve vaim?
Nüüdse kaugtööga istume kõikjal endisest enam ja spordi harrastamisestki ei piisa selle tasakaalustamiseks: ”Rahvas teeb üha rohkem sporti, aga muutub aina põduramaks, haigemaks ja rasvunumaks”, on Postimehe spordireporter mures. [xiv] Küll aga elaksime pikema ja tervema elu kui jõuharjutuste lisaks end vähemalt iga 30 min järel istumast gravitatsioonijõu vastu püsti tõstaks.
Nii vähe, kas piisab?
Sellest võimalusest annab meile teada NASA endine eluteaduste divisjoni direktor, nüüdne Taksha kosmose, tervise ja vananemise instituudi juhataja Dr. Joan Vernikos, kelle nõuanded põhinevad rahvusvahelises ISS kosmosejaamas tehtud inimkatsete võrdlusel vastavate Maa peal tehtutega.[xv] Lihaste hääbumisega kaasneb kogu keha allakäik, tõdeb ka professor Kristjan Port rõhutades,et tingimata peab lihasjõu eest hoolt kandma vanusest hoolimata[xvi]. Aeglaselt, käetugesid kasutamata toolilt üles püsti tõusta ja samal kombel istuma laskuda on ka selleks üks lihtsamaid näiteid.[xvii] Soome Olümpiakomitee pikaaegse peaarsti, UKK instituudi juhi professor Tommi Vasankari sõnul on aga liigse istumise väljajuurimine palju keerulisem väljakutse kui spordi ja tervisespordi propageerimine – Soome ühiskonna meelsus on selline.[xviii] Ega eestlaste meelsus erine.
Mida siis teha?
Ei kaugtöö, digisaavutused, ei tehnoloogia, tool ega diivan istuta inimkeha end puusa- ja põlveliigestest vinklis haigeks istuma ega keela kätekõverdusi või kükke tegemast, aga lausa lahus omavahel asjad kah ei ole – arusaamisest jääb puudu või on teave eksitav.
Infokanalid kordavad, et pandeemia ja eneseisolatsiooni aeg panevad inimesed kodudes istuma. Ei pane, isegi kaugtöö ei nõua katkematut istumist. Ise, ikka ise istume ja kui kaheks päevaks lausistuma või voodisse jääme, on lihasmassi vähenemine juba registreeritav.[xix]
Pildil: rasvarakkudel on omadus mehaanilise surve all, laborikatsetes ja istuva inimese tagumiku all porsuda kuni topelt suuremaks. Nõnda võib ülekaalulisest saada kiirenevas korras rasvunu. Joonis on esmakordselt avaldatud artiklis A Shoham N, Levy A, Shabashin N, et al. A multiscale modeling framework for studying the mechanobiology of sarcopenic obesity. Biomech Model Mechanobiol 16, 275-295 (2017).
Õigus istumast üles tõusta on meist igaühe õigus!
* * * *
“Terved kodanikud on suurim vara, mis igal riigil olla saab”, on Nobeli kirjandusauhinna saanud Winston Churchill´i sõnad. Ja silme ette tuleb… mis muu kui Inglise Parlament – ei taha nad seal kuidagi paigal istuda! Justkui olekski käimas Ramazzini 361-aasta tagune ülestõusmise aktsioon.
Brüsselis on aga eesistujaid oi-oi kui palju. Meil oli võimalus helistada äratuskella siis, kui Euroopa kuus kuud aastast 2017 vaatas meie poole[xx], aga me magasime selle maha.
Eesti Rooma Klubis/ERK katsetasime seda mõne korra, õnnestus! Ka kõrgete külalistega aastakonverentsidel.[xxi]
WHO 2020 on sätestanud suunised istumisaja vähendamiseks ja peab pandeemia ajal ideaalseks iga 30 minuti järel istumast korrakski üles tõusta.[xxii] Eesti Tööelu portaal esitab istuvas asendis tehtava töö peamiseks tervisemõjuks luu- ja lihaskonna probleeme[xxiii], samas kui WHO toob välja pikkade tööpäevade, sealhulgas kodutöö pikkade päevade mõju ka infarktide ja insultide sagenemisele, mis üleilmselt viis 745 000 surmajuhtumini 2020 aasta jooksul.[xxiv] WHO peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus ütleb, et ükski töö ei õigusta sellise riski võtmist.[xxv]
Koostöös Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega õnnestus 2013/2014 katsetada Tallinna Linnavalitsuse ja Haridusameti ametnikega, kokku 35 inimest (34 naist ja 1 mees), nende töökohal vastavalt neli ja kuus nädalat kestvat Istuja tervis – Sotsiaalse Innovatsiooni Projekti. Eesmärk oli õppida leevendama ja ära hoidma jätkuva istumisega kaasnevaid lihaspingeid ja -valusid.[xxvi] Kordamööda, kord tunnis, tõusti töölaua tagant, kõnniti koridori ja treppide kaudu alumisele korrusele ruumi kus 2 minuti jooksul tehti võimlemismatil seliliasendis lihtsaid harjutusi (võrdle Dr. Vernikos´e soovitusega et pikaliasendist püstitõusmine on koguni aktiivsem raskustungi ärakasutamine tervise heaks Maa peal kui istumast tõusmine![15]) ja kõnniti tagasi. Projekti tulemusena vähenesid lihaspinged, mõõdetult müomeetriga ja tõdetult osalejate endi poolt 3PPIUTT meetodiga[xxvii], ning ankeetküsitlus näitas valude vähenemist.
Osalejaid ja tulemusi/arvamusi
Valdav osa kodus tehtavast tööst tehakse tänapäeval istudes ja regulaarne liikumine kipub jääma väheseks. Koostöös Tallinna TV-ga tegime katse inimesi aktiivsemalt liikuma saada[xxviii]. Nakatavaks eeskujuks kohandatav hea näide on ka Apple firmast, kus iga töötunni viimaseks 10 minutiks tõustakse püsti liikuma ja ettevõtte juhi Tim Cook’i sõnul on see suurepärane.[xxix]
Meditsiiniuuringuid tervise seosest istumisega on praeguseks publitseeritud juba tuhandeid. Täna annab meditsiiniuuringute PubMed otsingumootor märksõnale ”Sitting” üle 25 tuhande publikatsiooni, kuigi küsib ikka veel ”Did you mean setting?” 20 aastat tagasi ei leidnud otsing veel ühtegi ”Sitting” teemalist artiklit(!). Nüüd annab ”Sitting health” 7 841, „Sitting time“ 7 831, ”Sitting Disease” 4 873, “Sitting risks“ 4 082 ja ”Sitting Covid” 173 vastet. See number kasvab iga päevaga.
Liigistumine on vähese füüsilise aktiivsuse levinuim vorm. Üldsus vajab informatsiooni selle kahjulikkusest samamoodi nagu suitsetamise, liigjoomise ja väärsöömise kahjulikkusest. Sest need kõik on meie endi poolt muudetavad elustiili riskitegurid. Iga minut loeb. Kanada kardioloogide 2018 aasta kongressilt saadigi kaasa soovitus, et südamehaiged tõuseksid iga 20 min istumise järel üles ringi liikuma, et kauem elada. Euroopa Kardioloogide Seltsi äsjane haiguste ennetamise juhis, koostajate hulgas professor Margus Viigimaa, rõhutab samuti, et istumist peab vähendama.[xxx]
Kuidas alustada?
Ülemaailmsel laste kehalise aktiivsuse teemalisel tippkohtumisel Torontos mais 2014 tehti kuulajatega lihtne uuring. Kasutades PODP (point-of-decision prompt) sekkumismeetodit, innustasid konverentsi esinejad oma tunnipikkuste ettekannete vältel kuulajaid kolmel korral korraks istumast üles tõusma. Akadeemiline kuulajaskond reageeris ettekandjate üleskutsetele innukalt. Minimaalse ajakulu ja kulutõhususe põhjal hinnati selline aktsioon sobivaks elanikkonna tervisealaseks sekkumiseks, millega võib vähendada istuvat elustiili ka suurtes rühmades.[xxxi]
Kas selline sekkumismeetod võiks olla meile eeskujuks? Jah muidugi, sTARTUp Day online 25-27. augustil 2021 toimunud festivali[xxxii] korraldajatega saime kokkuleppe, et seal esinejad kutsuksid samuti oma esinemise ajal kuulajaid istumast püsti tõusma. Ettevõtmist toetab professor Amid Gefen Iisraelist, kelle loal lisan siia tema uuringurühma artiklist laenatud joonise selle kohta, milline mehhanobioloogiline protsess sünnib liigsel istumisel ja populaarsema tutvustuse sellest: „Obesity: Not just what you eat“ – rasvumine ei ole vaid see mida sööd“.[xxxiii]
Minu üleskutse igale istujale end tihti püsti tõsta[xxxiv][xxxv] ei erine sisuliselt eelnevatest ega WHO soovitusest[vt 21]; märksõnad ikka lihtsus, jõukohasus, solidaarsus ja ühiskonna kulude kokkuhoid.
Rahvusvahelise teadlaste meeskonna andmetel maksis istuv eluviis maailmale 2013. aastal ilmatu 67,5 miljardit dollarit.[xxxvi] Soome ühiskonnale maksab liigne paigalolek – mis eelkõige on katkestamatu istumine – vähemalt 3,5 miljardit eurot aastas.[xxxvii] Eestilgi oleks arvutuslikult võimalik riigi kulusid tublisti kokku hoida, arvutuslikult 0,5-1 miljard € aasta kohta? Keegi pole seni huvi tundnud ega arvutanud, aga see oleks jätkusuutlik plaan. Saaks edendada tervishoidu, toetada medõdede sissetulekut ja kasvõi kaasaegse haigla ehitamist Tallinnasse!
Istumine kui terviseprobleem ja lahenduse otsimine sellele ei ole võõras ka nt Digitarkade Klubile. Selle klubi algataja Raimo Matvere soovitab oma 04.08.2015 postituses ”Androidi rakendused, mis aitavad kontoritöö tervislikumaks muuta” kasutada eelistusena Take a Stand – Google Play lahendust, et regulaarseid ülestõusmisi meelde tuletada. Ta peab oluliseks, et arvutitöö tegijad teaksid istumise mõjust tervisele ja sellest, kuidas seda mõju vähendada.[xxxviii]
Eesti Rooma Klubi liikmena teen ettepaneku, et meie klubi ja Digitarkade klubi teeksid koostööd rahva tervise heaks.
Ülestõusmise Aktsioon, inimeste teadlikkusel põhinev sotsiaalne innovatsioon võib ühiskonnas laialdasemalt õnnestuda tänase ICT valdkonna kaasalöömisel. Eriti kui just noored põlvkonnad meil ja mujal, kellele digimaailm iseenesestmõistetavalt kuulub ning kellel palju istumisaastaid alles ees, selle üleilmselt omaks võtavad.
”Tänapäeva laste ja noorukite põlvkond kasvab üles meediasse sukeldatuna, me seisime sellega silmitsi ammu enne, kui ülemaailmne pandeemia sundis meid kõiki oma eluga veebi kolima”, tõdeb Ühendriikide Pediaatrite Akadeemia. “Nad kasutavad platvorme, mis võimaldavad sisu tarbida ja ka luua, kasutavad sotsiaalset ja interaktiivset meediat, mis võib olla loominguline ja kaasahaarav nii üksikisikute kui ka rühmade jaoks, mängivad aktiivsusele kutsuvaid videomänge”. Akadeemia ettepanekul arutatakse nüüd USA Kongressis digiajastu mõju laste ja noorukite füüsilisele ja vaimsele tervisele.[xxxix] Digital Responsibility mõtteviis peab oma kohuseks kasutada tehnoloogiat viisil, mis ei kahjusta teisi ja kutsub üles olema teadlik tehnoloogia mõjust meie tervisele, keskkonnale ja kogu ühiskonnale.[xl]
Istumise mõju arvutimängijate tervisele mainitakse ka TalTech IT Kolledži poolt: ”Masina taga ei istuta pead sirgelt hoides. Umbes 4,5-kilose pea viltu hoidmine on kaelale kurnav, selle tagajärjel tekivad valud kaelas ja seljas. Samuti tekivad aastatega vale asendi tõttu selgroolülides deformatsioonid, mis hakkavad põhjustama valusid”.[xli]
Pildil: 1970datel turule toodud imeasi – kaugjuhtimise pult
Veel ühe algatusena võikski väga populaarseid e-spordi võistlusi täiendada selliselt, et mängu on sisse kirjutatud mängijate füüsilised, sobilikus rütmis toolilt tõusmised. Tehkem arvutimängude võistluste korraldajaile ettepanek ning kui Eesti e-spordi liidrid[xlii] pole huvitatud, pöördugem piirideta mängurite ja rahvusvaheliste korraldajate poole.
Noortele võiks pakkuda põnevust, mis juhtub, kui näiteks Kuu või Marsi peal hüppenööriga hüpelda või trampliinil! Siin Maa peal on igasuguse liikumise üles-alla vertikaalsuunalisel komponendil asendamatu roll lihaskonnale ja luustikule. [vt 15] Ka aju erinevad piirkonnad ootavad jalataldade alt tõusvaid signaale, mis sünnivad kõndides, joostes, hüpeldes, tantsides ja muidugi toolilt ja diivanilt üles tõustes. Kosmose kaalutuses, kus ”üleval” ja ”all” ega põrandat jalge all ei ole või kaalutuse maapealsetes simulatsioonides (neist lihtsaim on pelk pikaliolek!) on võimalik imiteerida kõndimist või jooksmist spetsiaalsete saabastega, mille põhjast saavad jalatallad päka ja kanna alt vastavas rütmis tekitatud pneumaatilisi mõjutusi.[xliii] Sellist pikaliolekus „kõnnitamist“ saab kasutada voodihaige insuldi ravis.
Pealtnäha saapad nagu saapad ikka, aga mina tundsin, et tantsin neis steppi.
Siin Maa peal pole toolilt tõusmise tavas midagi erilist. Seda tegid vembumees Toots, Arno, Teele ja kõik teised, kui õpetaja Laur või köster klassi tuli ja kui õpilased sõna said. Samamoodi käitusid omal ajal praeguste laste vanaemad ja vanaisad ja käituvad praegugi nt Vanalinna Haridusgümnaasiumi algklasside õpilased.[xliv] Ja üllatus-üllatus, Soome parlamendi liikmedki käituvad samamoodi, kui tahavad sõna saada: saadik vajutab nuppu, tõuseb ja ootab seistes kuni sõna saab, võib sammegi teha, astuda jalalt jalale! Neid on enamasti hulgem, kes püsti on tõusnud ja oma sõnaõigust ootavad. Aga meie eesistujad? Mõni vajutab nuppu, surub mikrofoni lauale ja vaata et vajub kõhuligi. Vist on meelest läinud, et ”istuma jäämine” tähendas klassikursuse kordamist ja ”istuma panek” vangi panemist?!
Kordan kultuuriesindaja Anu Lamp´i poolt välja öeldud ränka ennustust „mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi“ .[vt 1]
Samadel 1950datel aastatel kui Zenith vabastas meid kõndimast televiisorini ja tagasi, õpetas Dr. Morris Collen, arst ja elekrotehnika insener ühes isikus (Pioneer in Computerized Medicine) otsustusteooria põhiselt, koos IBM spetsialistidega, arvuti meditsiinivaldkonnas korraldusi andma ja tema mõistis, et see meetod on rakendatav ka haiguste ennetamiseks.[xlv]
Doktor Collen elas 100 aastaseks, 90ndates eluaastates selgitas ta: “Ma istun ja kirjutan suurema osa päevast,” ütles ta. “Ma lülitan köögi taimeri 60 min peale helisema kohe kui istun ja kui see heliseb, siis tõusen üles ja kõnnin trepist üles ja alla ning kõnnin mitu minutit koridoris edasi-tagasi ja siia lähen tagasi raamatu kallale.[xlvi]
Värske publikatsioon 10 aastat kestnud, 104 046 inimese, meeste ja naiste seireuuringust professor Andreas Holtenbergi juhtimisel[xlvii], annab teada, et istudes tehtav töö ei pruugigi olla see kõige halvem, millega kaasneb suur risk haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse. Selgub, et vaba-aja istumine, eriti koos TV vaatamisega kujutab endast suuremat kõrgenenud südame- ja veresoonkonna haiguste riski. Uuring toob välja, et istudes töötajad on kiidetavalt ära õppinud püsti tõusmise ja püsti liikumise pause pidama – tööstiil on tervist hoidvamaks muutunud.
Kuidas aga diivani patust priiks saada?
Kas majandusnobelist Bengt Holmströmi nõul, et „Häta keinon keksii“? Et häda ise, väljakutse, on see mis õpetab ja on innovatsiooni ja imitatsiooni innovatsioonide allikas, mitte raha ja sihitu vabadus.[xlviii] Väljakutsed on need, mis annavad elule tähenduse. Kuigi eliitspordi vaatamine võib olla stimuleerivam kui liigistumise käsitlemine, ütleb äsja avaldatud kolmas Lancet Series´e juhtkiri – seadke latt liiga kõrgele ja inimesed ei tee midagi. Aga mõistlike sihtmärkidega võivad nad enam liikuma hakata küll, näiteks innukamalt kõndimas käima.[xlix]
Jah, digiajastul endal on aeg meid istmast üles tõsta!
Ei oska olla meenutamata, kuidas suurepärane ungari pianist Sir András Schiff sai meid saalitäit õnnelikke spontaanselt palju-palju kordi kontserdi lõpus plaksutades püsti tõusma – meie meelte ja füüsise suureks rõõmuks.
Kultuur + keha kultuur!
Emeriitprofessor Adrian Bauman Austraaliast, samm-sammult lähenemine siin ei aita, liigistumine nõuab revolutsioonilist aktsiooni.[li]
Aeg on küps Kas oleme valmis?
Lapsed on meie tulevik. Poisi ja tüdruku, Tootsi, Teele ja kõigi aktiivsus olgu meil meeles, et oleksime ülestõusjate hulgas ikka esimeste seas!
Meil on erakordne võimalus olla mitte eesistujad vaid eestseisjad!
Professorial Fellow (Public Health), University of Newcastle, Australia; Co-Director WHO Collaborating Centre Physical Activity, Nutrition & Obesity: You can have a huge impact, Revolutionary, not evolutionary! Personal comminication: You are welcome to use this phrase „Revolutionary, not evolutionary!”, the slide you`ll attach is not quite mine – the phrase is, but the visual has been used by someone else, but you are welcome and permitted to use it. Good luck in your ‘activation’ strategy to get people moving and reduce sitting time!
[v] Bomfim R, A, Frias A C, Cascaes A M, Mazzilli L E N. April 2021. Sedentary behavior, unhealthy food consumption and dental caries in 12-year-old schoolchildren: a population-based study. April 2021, Brazilian Oral Research 35(1):1-9 DOI: 10.1590/1807-3107bor-2021.vol35.0041 https://doi.org/10.1590/1807-3107bor-2021.vol35.0041
[vi] R. Beasley, N. Raymond, S. Hill, M. Nowitz, R. Hughes. The New Zealand medical journal 118(1212):U1376 May 2005. eThrombosis: the 21st Century variant of venous thromboembolism associated with immobility. https://erj.ersjournals.com/content/erj/21/2/374.full.pdf
[viii] Tadaaki Mano. Professor Emeritus Chair of the SG 2.15 – Immersion Model: Importance for Space Life Sciences Studies at the Academy of Astronautics. https://iaaspace.org/studies/current-studies/#Study-Current-C2 Personal communication: “I completely agree with your idea that main goal for Human in Space program (incl. Space Life and gravi-physiological studies) is not heroic adaptation to extreme environmental conditions but its applications to maintain human health and prevent gravity-related disorders on the ground (incl. age-related disability in elderly people)”.
[xxv] Dr. Tedros Adhanom Ghebreyesus, WHO Director-General: “Teleworking has become the norm in many industries, often blurring the boundaries between home and work. In addition, many businesses have been forced to scale back or shut down operations to save money, and people who are still on the payroll end up working longer hours. No job is worth the risk of stroke or heart disease. Governments, employers and workers need to work together to agree on limits to protect the health of workers.” https://www.who.int/news/item/17-05-2021-long-working-hours-increasing-deaths-from-heart-disease-and-stroke-who-ilo
[xxxix] US Pediaatrite Akadeemia “Kids Online During COVID: Child Safety in an Increasingly Digital Age” March 11, 2021, HHRG-117-IF17-Wstate-AmeenuddinN-20210311.pdf (house.gov)
[xlvii] Andreas Holtermann, Peter Schnohr, Børge Grønne Nordestgaard, Jacob Louis Marott. The physical activity paradox in cardiovascular disease and all-cause mortality: the contemporary Copenhagen General Population Study with 104 046 adults. European Heart Journal, 2021; DOI: 10.1093/eurheartj/ehab087
[xlviii] Bengt Holmström: “Tihti oletatakse, et innovatsioonid sünnivad, kui inimesel on võimalikult vabad käed teha mida tahab ja piisavalt ressurssi. ”Häda õpetab abinõu” on tõele palju lähemal. Innovatsioonid sünnivad kas juhulikult (mida rahaga ei saa mõjutada), või väljakutsetest”. Tõlkena vabalt laenatud aadressilt: Suomen kestävän kasvun ohjelma – kommentteja (VNS 6/2020 vp) Bengt Holmström, 21.1.2021 https://www.eduskunta.fi/FI/vaski/JulkaisuMetatieto/Documents/EDK-2021-AK-345885.pdf
[xlix] A sporting chance: physical activity as part of everyday life – The Lancet published Online July 21, 2021. https://doi.org/10.1016/ S0140-6736(21)01652-4
[l] Mooses K, Taveter K. Agent-Oriented Goal Models in Developing Information Systems Supporting Physical Activity Among Adolescents: Literature Review and Expert Interviews. J Med Internet Res 2021;23(5):e24810 doi: 10.2196/24810 https://www.jmir.org/2021/5/e24810/authors
[li] Emeritus Professor Adrian Bauman MD MPH PhD FAFPHM FACSM FAHMS Sydney University (Public Health) & The Australian Prevention Partnership Centre |Senior
Rooma Klubi liige TIIU KUURME esines Arvamusfestivalil 2021 ettekandega, mis kannab hea kolleegi Mati Hint vaimu – inimeseks olemise vaimlised alused, selle mõtestamine, kes, miks ja kuidas me siin oleme.
Omaeesti Vaba Riik 30 – mis see on, mis loob riigi, hoiab seda, teeb meieks?
Keel kannab vägagi palju inimeseks olemise ja kultuuri olemasolemise seisukohalt, ent peatähtsana teatakse keelt kui suhtlemisvahendit. Me avaneme keele abil teistele ning korrastame ka omaenese siseilma ja mõtteid. Keele abil sõname, sõnume, suhtume, loome ja hävitame. Keel viitab kõneleja meelelaadile – on see õilis või kinni madalates energiates nagu kirumine, tagarääkimine, sõim, verbaalsed rünnakud ja -relvad. Keel on jahmatavalt kannatlik, suudab kanda suurt tarkust ja kannatab välja ülima rumaluse. Keel on kui meie kodu, suur mõistmiseseos.
Inimese maailmas olemise viis on olla suhetes kõige olevaga ja sealt leiab ta ka oma elujõu allikad – millise suhte ta loob looduse, kunstide, inimestega, … seda ta saab ka vastu. Suhetes olemise eel käib häälestus – mida ootame, millele loodame, mida usaldame, jaatame, eitame, kahtlustame, vaimustume, mille üle mõistame kohut, kas anname abivajajale tema väe tagasi tema usku enesesse kinnitades? Häälestuses elu ilmingutesse väljenduvad väärtused ja moraal. Oleme paljudel erinevatel viisidel kaastegevad selles, milline on see üldisem häälestus, mida kogukondlikult ja ühiskonnana tajume. Ent kaasa mõjuvad siin ka inimesest suuremad jõud ehk siis ühiskondlik-kultuurilised mustrid.
Kui laste ja ka täiskasvanute vaimsest tervisest on saanud üldriiklik probleem, kust otsida põhjusi? Kas neid otsitakse õigest kohast nagu kadunud võtit tänavalambi valgussõõrist? Vahest on suurel valul paljugi pistmist meie suhtekultuuriga? Vahest on asjakohane küsida, kus meid petetakse, kes ja kuidas on inimese nälga jätnud, maha jätnud, kes saab rohkem ja jätab teise ilma ka vaimses mõttes. Kas toimub see teadlikult või poolteadvel ja kas saadakse aru, mida teistele tehakse?
Meie suhete ja suhtlusmaailm on täna elujõu ja väe allikana küsitav, pigem on see võimu ja masenduse allikas. Eestlased pidid naeratama vähe ja vaatama käies maha. Kõnepruugis on tihti kordumas väljendid: välja sööma, lõi noa selga, mutta tampima, näoli mudas, näitasin talle koha kätte. Toimuvad nö näidishukkamised ja viharavi. On teaduslikult tõestatud, et negatiivseid tunnete ja meeleseisundite nimetusi on keeles kaugelt rohkem kui positiivseid, viimaste repertuaar on üsna kasin. Pahelisus on värvikas ja huvitav, voorused mustvalged ja igavad. Kas võiks ehk siin kultuuriliselt midagi ära teha?
Millal on meie minevikust kaasa toodud mustrid inimelu toetavad ja tarkust väljendavad, millal aga koorem, millest aeg vabaneda? Kuhu oleme teel ja kuhu see tee meid viib? Kus on see maamärk, kust algab tagasitee barbaarsusse? Vaid paari inimpõlvega pidi ununema see kultuuriline teekond, mis meid kord kõrgusteni viis. Kõnepruuki on ilmunud “mis ei tapa, teeb tugevamaks”. Ent mõne see ju tapab, tapab ka häid väärtusi. Tasub meeles hoida, andekad on tavaliselt õrnad. Sotsiaalteaduste marginaliseerumisega ja uurimisteemade ettekirjutistega rahakraani omanike poolelt ei tegelda meil suhtemustritega (sh teaduslikul tasandil) laiemalt. Vahest oleks aga hädavajalik teada, millised on need argielu allhoovustes olevad mustrid ehk mentaliteedid, mis panevad meid tegema seda, mida teeme. Tundub, teame iseenesest järjest vähem, järjest harvem on mõistus kodus, kui meenutada Tuglase novelli Popi ja Huhuu.
Tallinna Ülikool ja eesti ei suutnud alla neelata ei Mati Hinti ega Tiiu Kuurmet.
Nemad ei ole suutnud alla neelata tänast eestit – jah, ilma suurtäheta.
Artur Alliksaar:
kõrb olen kurjalt vinetavas põuas, kuid kannan endas kosutavat kaevu. Nii kauget, et ta veeni ma ei jõua, ja janus taluma pean võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril, ei oska ja ei tahagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis merest on veel jäänud kerkimata.
Mis see on, mida teeme nii harjumuspäraselt, et sellest ongi saanud normaalsus – selline normaalsus, mis halvab loomuliku heatahtlikkuse. Rudolf Steineri tõlgenduses “kõikide sõda kõikide vastu”.
Mõned argielu vaadeldes avastatud mustrid, mil on pistmist elujõu kaoga:
Süüdi pole see, kes halba teeb, vaid kes sellest räägib. Totalitaarsete süsteemide peamisi enesesäilitamise viise. „Sellest me ei räägi “-mentaliteet ehkki just sellest peakski rääkima, kuivõrd see on kui paise või valuline koht organismis. Neid teemasid hekseldab sotsiaalmeedia.
Hinnangute andmise pandeemia kõigi ja kõige suhtes – ütleja on kõiketeadev tõe haldaja ning lajatab kõrgelt postamendilt. Hinnang naelutab teatud hoiaku jäigaks ja muutumatuks, nähtuse muud küljed jäävad avamata.
Ülbus kui hoiak, mille tulem on alati, et osa juuresolijaid tunnevad end alaväärsetena. Pahelisuse uuringud mujal maailmas.
Kui teed midagi, mis uus ja sa ei oska, on esimene reaktsioon parastamine ja halvustamine ning kahtlemine asjaosalise mõistuses, mitte et näitad ja õpetad vähem oskajat.
Inimese sugu kui tema alavääristamise põhjus: mehed/naised ongi sellised, lõksutajad, jõhkardid, kaheldava mõistuse tegevusega
Ohver on süüdi, ohvri staatus ei too kaasa kaastunnet, vaid viitab nõrkusele, jõuetusele, allajäämisele. Ohvriks jäänust saab kollektiivse peksu objekt, kaastunne kui kõrgem moraalne kvaliteet jõuab siia vaid haruharva
Võimekate ja targemate tõrje – kas omamoodi metsik enesealalhoiuinstinkti väljendus, mis söövitab meie kollektiivse ja kultuurilise olemise aluseid? On see see rahvuslik enesetapp, kui me ei oota tagasi neid mujale läinuid/tagasi tulnuid nende tarkusega?
Igavene küsimus: kes on süüdi? Vähemate suhtes leitakse kiiresti ja võimendatuna üles, kus need olid ebapiisavad, tegid valesti, ei olnud tasemel kõiges (mida komisjon uuris). Staatuse hierarhia esindajate vead ja valed ning tegemata jätmised vaikitakse maha, nende tegude ümber on nö mõistev vaikus.
Kafkalikud olukorrad – su sõbrad/toetajad kaovad ja põhjust sulle ei öelda; midagi on valesti, ehkki sa pole ju midagi valesti teinud; kaasteeline jäetakse sõna lausumata tee äärde maha. Inimesed on kaitsetud suhte katkemise ees irratsionaalsetel põhjustel. Suhete olemine ja katkemine on üks suur valude allikas.
Konfliktiolukorrad kui suhete lõplik lõppemine, katsetuseta siluda, parandada, tervendada. Ei üritatagi. Kui palju ilmajäämisi pärineb just sellisest häälestusest.
Andeksandmise jutlustamine (dialektiline) vastandpool on andeks palumine – see, mis loob puhtust, heas mõttes alandlikkust, lugupidamist, vabastab pingetest. See on aga unustuses ja tõlgendatakse seda nõrkusena, allajäämisena. Aga vaja on olla “võitja”.
neist pisikestest tükikestest igapäevases elus kujuneb suhete kõrb, hälbinud üksildased rändurid, tee äärde jõuetuna maha jäetud teelised – ja seda tajutaksegi kui “normaalsust”.
Teraapiad ja nõustajad lähevad valdavalt seda teed, et leia oma elujõu allikas iseeneses. Kindlasti pole see vale ja see allikas voolab ent hoiak ise on individualistliku ajajärgu väljendus.
Kas polegi enam, kellele loota?
Kas tohin vahel olla nõrk, heita eneselt tugevuse naerulnäo maski?
Julgust olla ka nõrk ja seda tunnistada soovitab teiste hulgas soome psühhoterapeut Tommi Hellsten.
Mida on aegade jooksul talletanud kultuur, mille võiksime taasavastada, et end oma olevikus aidata?
Vahest solidaarsus, talgud, koos tegemine, huumor, lugude rääkimise õhtud, ühine laulmine, luule, mängud. Vahest on aeg taaselustada neid kultuurilisi olemise vorme, mis andsid elule sära, värve, sisu, ja tõid inimesi kokku?
Mõiste kogukond tihe kasutus viitab sellele vajadusele. Mida oleks aga vaja, et neid suurepäraseid olemise vorme vastu võtta, lasta end neil kõnetada ja tunda, see kõik on ju elus? Ja et see on kaugelt midagi enamat, kui pelgalt meelelahutus.
Paljud inimesed tunnetavad, et rahandusega on midagi lahti. Kuid mis, sellest on raske aru saada. Teen katse seda selgitada.
Kust me tulime?
Fiat (tõlkes: nii on, s.t panga poolt määratud nominaalväärtusega) rahatähtedel põhinev ja võlarahana välja antav rahasüsteem toimis nii kaua kuni see oli seotud väärismetallide tagatisega otseselt või kaudselt (Bretton Woodsi süsteemis läbi USA dollari). Selle piirangu lõpetamine andis keskpangale vabaduse emiteerida ja laenata raha välja nii palju, kui turg oli valmis vastu võtma. Ainus, mis seda mängu piiras, oli maksevõime mida kahjustas võlaraha ise, sest pangad nõudsid turult rohkem raha tagasi kui sinna kunagi üldse oli raha välja antud.
Puudust tekitav kapitalistlik turumajandusmudel, perioodiliselt korduvad majanduskriisid, mille põhjuseks oli võlaraha massiline emissioon ja sellest tingitud likviidsuse kadumine võimaldasid rumalate varad kontsentreerida ja hoida lihtrahvast vaesuses – niiviisi loodeti säilitada nende valmidus tööd teha. Kuid e-raha kasutuselevõtt ja ahnuse kasv pani aastatuhande vahetusel aluse praktikale, et laekumata jäänud võlgade kustutamise asemele hakati lihtsalt uut krediiti jagama. Ning senini territoriaalriikidega piirdunud majanduse globaliseerumine muutis ka likviidsuskriisid ülemaailmseteks.
Ajaloolises kontekstis jääb tähelepanuväärseks sündmuseks kinnisvaramull ja sub-prime võlakirjadest põhjustatud ülemaailmne likviidsuskriis ning selle järgnenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitika. Praktikas tähendas see rämpsvõlakirjade, s.t väärtuse kaotanud ja ennast mitte kunagi tagasi maksvate võlakirjade massilist kokkuostu keskpankade poolt. Ja kui üks keskpank sellise poliitikaga alustas, siis pidid teised talle järgnema, sest muidu oleks nende raha muutunud liiga kalliks ja selle riigi ettevõtete poolt eksporditavate kaupade hind liiga kõrgeks.
Kuhu me läheme?
Inimesi huvitab ikka, et mis juhtub (lähi)tulevikus. Proovigem nüüd mõelda, millised on meie praeguse rahamudeli tulevikuarengud. Teades, et vähemalt Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv ja Euroopa Keskpank (EKP) on suurendanud võlaraha kogust turgudel viimase kümnendiga 7-8 korda ning kommertspangad jaganud e-raha krediiti veelgi enam, siis on tasumata võlgade summa kasvanud vähemalt 20 korda, kuid tõenäoliselt veelgi enam. Seda olukorras, kus eurotsooni SKP ei ole viimase 20 aasta jooksul kasvanud! Ja mis veel hullem – viimase kahe aasta jooksul on EKP bilanss kasvanud 7,7 triljoni euro võrra ehk 589. Eesti riigieelarve võrra, sel ajal kui eurotsooni SKP on samal ajal vähenenud 10 triljoni euro võrra. (vt Pilt 1 ja 2)
Niikaua kuni keskpangad jätkavad valitsuste ja suurettevõtete väärtuse kaotanud võlakirjade kokkuostu, suureneb ka raha hulk turul ning tugevneb inflatsiooni surve ehk oht, et raha ostujõud väheneb. Seni pole seda küll juhtunud, kuna suurem osa käibesse paisatud rahast on pidanud taastama valitsuste ja ettevõtete maksevõimet ehk me kõik oleme saanud teha tööd, kuid selle töö viljad on väärtusetud!
Eelmise kriisi ajal pandi raha peamiselt kinnisvarasse: uued elamurajoonid ja infrastruktuurirajatised, nagu näiteks Madridist 180 km kaugusele jääv hiiglaslik Ciudad Reali Kesklennujaama, varsema nimega Don Quijote lennujaam, mis juba 10 aastat seisab kasutuna. Nüüd – koroonakriisi ajal – kulub see raha nende inimeste ja ettevõtete jooksvate toimetulekukulude katteks, kes midagi ei tooda, kuid peavad ellujäämiseks tarbima.
Probleem algab sellest, et kommertspangad ja eraisikud ei soovi mingil juhul oma rumalatest laenudest põhjustatud kahjusid maha kanda ning laenukohustusi suuremeelselt kustutada, nagu seda soovitab kristlik Piibel. Selle asemele luuakse üha uusi päästemehhanisme, mis peaksid päästma hätta jäänud pangad ja võlarahasüsteemi tervikuna. Sellesse seeriasse kuulub Euroopa Investeerimispank, Euroopa Stabiilsusmehhanism (mille poolt esitatud nõudel peab eesti maksumaksja käima välja suvalise summa 7 päeva jooksul), Euroopa pangandus-unioon, EL ühtsed võlakirjad ja nüüd Euroopa Majanduse Taastekava, milliste mõte peitub soovis panna väiksema võlakoormaga riigid maksma ka nende riikide võlakohustuste eest, kes seda ise enam tasuda ei suuda, et seeläbi päästa senine pangandussüsteem. Paistab, et Soome tänasel tööministril Timo Harakkal oli õigus, kui ta oma raamatus „Suuri kiristys“ (Suur väljapressimine) nimetas Euroopa Liitu „Pangaliiduks“. Viimati nimetatud programmi raames pakutakse näiteks Soomele diili: võta 2 miljardit ja maksa tagasi 6 miljardit. Eesti riigi iga-aastased maksutulud jäävad samasse suurusjärku.
Valikuvõimalused
Kui koroonakriis hakkab pisitasa taanduma, siis koos sellega väheneb ka vajadus toetada üksikisikuid rahaliselt kopterirahaga (USA) või ettevõtetele soodsaid laene ja tagastamata abi jagades. Keskpangad hakkavad piirama võlakohustuste all ägavate valitsuste ja ettevõtete rämpsvõlakirjade ostu ning valitsused ei toeta enam üksikisikuid. Pangad hakkavad taas sisse nõudma laenumakseid koos intressiga. Mõõdukas inflatsioon jätkub veel mõnda aega inertsist, kuid siis hakkab raha hulk turul vähenema, mis omakorda peatab inflatsiooni ning olukord turul stabiliseerub. Edasised arengud sõltuvad keskpanga poliitilistest otsustest ja inimeste valikutest.
Kui võlaraha hulk turul jätkab vähenemist ja likviidsuskriis süvenemist, siis paljud ettevõtted satuvad makseraskustesse. Kuna senised kriisid on väike- ja keskmiste ettevõtete rahavarud ammendanud, siis üha suurem arv ettevõtteid lõpetab tegevuse või kuulutab välja pankroti, et vabaneda kuhjunud võlakohustustest. See omakorda suurendab töötute arvu, mis paneb surve alla poliitikud. Selles olukorras peab igaüks tegema valiku ja otsustama, kuidas edasi minna.
Stsenaarium 1: Kuna isikud, kelle kätte on kontsentreerunud raha, ei taha kustutada tagasi maksmata jäänud võlgu, siis hakkavad nad survestama keskpanka, et see alustaks uuesti vahepeal katkenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitikaga. Raha kogus turul ja tagastamata võla suurus kasvavad, kuid kaupade hulk turul, mida selle raha eest osta saab, jääb endiseks või koguni väheneb aegamisi. Niikaua, kuni emiteeritav võlaraha kustutab vaid kaotatud varadest tekkinud kahjusid, mis lõppkokkuvõttes kahjustavad vaid keskkonda ja muudavad selle elukõlbmatuks, muutuvad vaid oligarhide vara suurust näitavad kuid katteta rahanumbrid. Kui see raha hakkab valguma tavatarbijani (kasvõi kodanikupalgana), siis kasvab inflatsioon ning ühele teadmata ajahetkel loobuvad tarbijad selle kasutamisest. Kui valitsejad tahavad senise süsteemiga jätkata, siis peavad nad tegema re-stardi ning asendama senise euro vms rahamärgi uuega, nimetades seda näiteks ecu’ks. See lahendab ajutiselt probleemi, kuigi tekitab palju pahameelt nende meeles, kes peavad tõdema, et nende rahaline rikkus oli vaid õhk. Tegelikkuses jätkub aga kõik vanamoodi ning uus samasugune kriis saabub taas mõne aastakümne pärast.
Stsenaarium 2: Eelmise stsenaariumi järgi tekkiva majanduskriisi vältimiseks hakkavad keskpangad valikuliselt kustutama nende kätte kogunenud rämpsvõlakirju, milles suurem osa on välja antud liikmesriikide valitsuste poolt (vt Pilt 3). See tasakaalustab praegust rahasüsteemi, sest ilma võlakohustuseta raha hulk turul kasvab ja seda saab kasutada täiendavas ulatuses võlakohustuste kustutamiseks. See pikendab võlarahal põhineva rahasüsteemi eluiga ja võib ajutiselt isegi taastada selle arengupotentsiaali. Pingeid hakkab selle lahendi puhul tekitama see, kelle – s.t milliste riikide ja suurettevõtete – võlakirjad keskpank kustutab ja kelle omi mitte. Need kellede võlakirjad kustutatakse on rahul, kuid need kelle omad jäävad kehtima, alustavad agressiivset võitlust, mis hakkab kahjustama EL ka kohalike keskpankade mainet liikmesriikides ja suurendama pingeid liikmesriikide vahel.
Stsenaarium 3: Likviidsuskriis süveneb ja see kasvab üle üldiseks majanduskriisiks. Määrav hulk elanikkonnast jõuab arusaamale, et senine võlaraha süsteem ja puudust võimendav kapitalistliku turumajanduse mudel on enda arenguvõime ammendanud ning selle põhjustatud probleemid: ebavõrdsuse süvenemine, tarbimisühiskond ja keskkonna saastumine, iibe langus, klimaatilised muutused jne on kasvanud nii suureks, et senisel viisil pole enam võimalik jätkata. Valijad hakkavad valitsustelt nõudma radikaalseid uuendusi või siis hakkavad ise kodanikuinitsiatiivi korras tegutsema. Siinkohal tekivad taas erinevad arengustsenaariumid.
Variant A: Territoriaalriigi liidrid eraldi või EL liikmesriikide liidrid üheskoos otsustavad lõpetada puudust tekitava võlaraha süsteemi ning üle minna modernse rahandusteooria põhisele lahendile. Selle käigus antakse raha emissiooni õigus üle (liikmesriikide) Riigikassa(de)le ning loomulik raharinglus tagatakse uudse maksupoliitikaga. Kui samal ajal minnakse üle ka e-rahale, siis kaotab senini domineerinud pangandus olulise osa oma tuludest ning nende funktsioonid võtavad üle e-raha asutused. See avab tee majanduse stabiilsele arengule ja ühiskondlikule kokkuleppele, milles kesksel kohal on riigi majanduspotentsiaali täielik ärakasutamine ja täistööhõive kindlustamine. Tegeliku arengusuuna määravad siiski rahva poolt valitud poliitikud, kes kujundavad Riigikassa poolt välja antavate rahade välja andmist. Riigi ja rahva jätkuvuse määrab see, kui tõsiselt on nad valmis suunama raha nende probleemide lahendamisele, mida muutuv maailm ja elukeskkond on meie ette püstitanud.
Variant B: Kui riigi liidrid ei soovi lahendada rahasüsteemist tulenevaid probleeme, siis võivad haarata initsiatiivi suuremate omavalitsusüksuste juhid. Kui nende etteotsa satuvad veel inimesed, kelle ideaaliks on sotsiaalse turumajanduse käivitamine, siis võivad nad juurutada mõne suuremas omavalitsusüksuses või väiksemate omavahelises koostöös kaduraha e-raha vormis. Vastavat lahendust katsetati juba 1930-ndate Austrias (vt Wörgli raha), kuid laiemalt on seda rakendatud tänapäeva Saksamaal alternatiivraha projektides (vt. Chiemgauer, Pilt 5). Selles rahas saab KOV tasuda kohalike kaupade ja inimeste tööjõu eest (osaliselt) ning raharingluse kindlustamiseks nõuda kohalike maksude tasumist selles. Kuna kaduraha puhul rakendatakse nn seisumaksu (näiteks Chiemgaueri e-raha kontol seisva raha hulk väheneb iga päev 0,016% võrra, kui see seisab seal üle kolme kuu), siis sunnib see raha omanikke seda võimalikult kiiresti ära tarbima või siis investeerima mõnda seda vastuvõtvasse kohalikku ettevõttesse. See tagab nii raha maksimaalse ringluskiiruse ning välistab raha ülepakkumise juhtumid.
Variant C: Kui riigijuhid ja kapitali valitsev eliit püüab jonnakalt jätkata vanal viisil ja vältida muutusi või kodanikud tahavad vältida võimu koondumist valitsusasutustele, siis võivad vastutustundlikud kodanikud haarata initsiatiivi ning asutavad ühisrahastuse projekti korras avaliku e-raha süsteemi haldava aktsiaseltsi, milles igaühel on üks aktsia. See omakorda loob tsentraliseeritult hallatava digimaksete keskkonna, milles makseid saavad teha kõik süsteemiga ühinenud isikud telefoni-äpp’i kasutades. Kuna vabaraha mudelil põhinevas lahendis tekib ja kaob raha tehingu käigus, siis ei vaja see riiki ega panka, seda pole vaja eelnevalt levitada ega ka teha mingeid samme raharingluse käivitamiseks. Raha väärtuseks võib käivamise hetkel määrata mingi suhte käibel oleva rahaga või siis töö väärtusteooriast lähtudes summa, mis tagab ühe inimese minimaalse toimetuleku kulu (tunnis?). Kuna raha tekib ja kaob inimeste vahelistes tehingutes, siis ei ole see kolmandate isikute poolt manipuleeritav ning kui igale süsteemiga ühinenud isikule määratakse limiit, mille ulatuses saab ta minna miinusesse, siis peaks see vältima kuritarvitusi ning vähemalt teoreetiliselt tagama raha väärtuse püsimise stabiilsena pikema aja jooksul. Selle lahendiga käivitaksid inimesed tõelise vabaturumajanduse, mis omakorda parandab ühiskonna konkurentsivõimet ja tagab selle liikmetele tervikuna suurima heaolu.
Hea lugeja, avalda arvamust, milline nendest stsenaariumitest meeldib sulle kõige enam ja millise realiseerumist pead sa kõige tõenäolisemaks.
Graafilised selgitused
Europa Keskpanga bilansi kasv aastatel 1999-2021.
Eurotsooni SKP kasvu ja kahanemise dünaamika.
Modernse rahandusteooria põhises majandussüsteemis pole kohta pangandusinstitutsioonile.
Punasega märgitud osa EKP bilansist on suuremas osas valitsuste võlakirjad.
Saksamaal, Baieri osariigis kasutusel olev alternatiivraha Chiemgauer.
Eesti inimesed andsid oma raha loomise õiguse Eesti Pangale.
Miks?
Ilmselt sellepärast, et nii oli tavaks ja teistmoodi ei juletud või tahetud.
Kas Eesti on suveräänne?
Suveräänse Eesti riigi loomisel ja taastamisel asutasime me kohe oma Eesti Panga (EP) ja oma raha – Eesti krooni. Astudes EL koosseisu otsustasime loobuda oma rahast ja ühineda Euroopa rahasüsteemiga, mis suurendas mitte üksnes meie (sise)turgu, vaid koheselt ka eesti inimeste tulusid u. 3% võrra. Varem läks see summa rahavahetuse kulude ja valuutakursi muutumise riski katteks.
Kas Eesti kaotas EL astudes ja oma rahast loobudes suveräänsuse?
Osaliselt kindlasti. Astudes ühendusse, mis suurendab meie turvalistust ja kaasarääkimise võimalust maailma asjades, pidime me paratamatult hakkama arvestama ka oma liitlaste arvamusega. Selles ühenduses tegutsetakse demokraatlikult langetatud otsuste alusel. Demokraatia tähendab ka siinkohal, et esmalt kuulatakse ära vastastikku üksteise seisukohad ning siis püütakse leida lahend, millega kõik nõustuvad või mille poolt enamus hääletab. Ehk kui teatud kohalikud seltskonnad leiavad, et Eesti huvisid EL’s ei arvestata, siis peaksid nad süüdistama mitte EL-i, vaid meid esindavaid riigi- või pangajuhte, kes ei oska või ei julge selgitada teistele meie vajadusi ja neid siis ka kaitsta.
Rahvusvahelist finantsmaailma hästi tundev Bernard Lietaer märkis 1997. aasta kevadel, ajakirjale „Positive Future“ antud intervjuus, et
„Raha tekib siis kui pank laenab selle kellelegi. Kui pank annab teile 100 000 € laenuks kinnisvara tagatisel, annab ta turule 100 000 €, millega teie maksate ostetud kauba eest ja mis sellega läheb tururinglusse. Pank ootab, et teie maksate järgmise 20. aasta jooksul talle tagasi 200 000 €. Kuid kuna seda täiendavat 100 000 €pole olemas, siis algab olelusvõitlust ning võlgnik peab selle võtma kelleltki, kes jääb oma varast ilma“.
Mis oli?
Peter Russell kirjeldab oma raamatus „The Awakening Earth. The Global Brain“ planeedi elussüsteemide ja inimühiskonna arengut tsüklilise protsessina, milles pikad kvantitatiivse arengu perioodid vahelduvad lühikeste kuid radikaalsete kvalitatiivsete muutuste perioodidega.
Kvantitatiivse arengu perioodil toimub aeglane areng, mille käigus parandatakse jätkuvalt olemasolevat protsessi, kuid tekitatakse midagi, mis on selle tegijate jaoks mürgine ja muudab lõpuks nende olemasolu võimatuks (näiteks hapnikku tootvad rakud).
Kvalitatiivse murrangu käigus siseneb süsteemi uus tegija, kelle/mille jaoks tekitatud saast on olemasolu alus (hapnikku tarbivad rakud).
Protsessis osalejad kogevad toimuvat loodusliku kataklüsmi või ühiskondlik-majandusliku kriisina. Peale kriisi on maailm muutunud tundmatuseni ning protsessis osalenud ja ellujäänud peavad kohanema uue maailmakorraga.
Ajalugu õppides saime teada, et keskaja feodalistlik ühiskond oli ebaõiglane, sest maa kui toimetuleku allikas võis kuuluda üksnes „väärikatele“ lääniisandatele (ingl. Landlord). Inimestel oli enda toimetulekuks õigus rentida seda maad, kuid selle õigusega kaasnes kohustus loovutada lepinguga määratud osa (mis võis olla 50% ja enamgi) maarendi vormis maa omanikule. Ja kui nad ei suutnud nõutud summat tasuda, said neist maaorjad ehk osa kinnisvarast.
Industriaalne revolutsioon vabastas inimese maarendiorjusest, kuid selle asemele tuli uus võlaorjus, mis on olemuslikult samuti ebaõiglane: kapitalistliku turumajanduse mudel – milles ühtedel inimestel (loe: pankuritel) on õigus trükkida paberile pilte ja öelda, et sellel on … väärtus (fiat-raha, tõlkes: nii on!) ning teistel on kohustus laenata seda, et tasuda ostetud kaupade ja teenuste eest.
Võlarahaidee pärineb iidsetest aegadest, mil maksevahendiks olid seemned ja loomad. Kuna elusolendid paljunevad (ühest nisuterast võis tekkida mitukümmend uut tera ja loomad sünnitavad rohkem kui ühe järglase), siis oli loomulik, et osa juurdekasvust tuli intressina loovutada laenu andjale. Kui aga raha meediumiks sai metall, paber või bitt, mis ei paljune (münt ei pooldu, sedel ei sünnita järglasi ja bitt ei jagune), siis tekkis olukord kus pank nõudis turult tagasi rohkem raha, kui sinna üldse kunagi oli antud!
Filosoofiliselt võib väita, et võlasuhetega tekitatud hirm maksevõime kaotuse pärast on hea, sest see sunnib inimesi ennast pingutama ja ei lase neil langeda passiivse rahulolu seisundisse. Võlarahast tekkiv puudujääk eraldab rumalad ja ahnusest pimestatud ettevõtjad nutikatest ning sunnib neid pankroti läbi ühinema töölisklassiga ehk minema tagasi sinna, kus nad oma arengutasemelt peaksidki olema. Selline majandusmudel sobib järjest kasvava liigrahvastikuga maailma.
Mis on?
Impeeriumid olid edukad vallutuste perioodil. Võlaraha süsteem toimib hästi niikaua, kuni lisandub uut raha ja kasvab turu maht. Kui vallutused lõppevad või raha hulk turul hakkab vähenema (s.t saabub likviidsuskriis), algab siseriiklik olelusvõitlus (ümber saab jagada vaid olemasolevat), milles ellu jäävad kõige nutikamad ja julmemad.
Territoriaalriikide rahasüsteemi haldasid keskpangad, milledel oli ainuõigus emiteerida materiaalset fiat-raha ning seda edasi laenata kommertspankadele, milledel oli luba seda omakorda edasi laenata suurema intressi tasumise kohustuse eest nn kolmandatele isikutele. Kuid paber-raha saab edasi anda vaid üks kord! Teenimisvõimaluste parandamiseks mõtlesid pankurid välja krediteerimise süsteemi (Dinners Club, American Express jms), mis pakkus maksevõimelistele ja usaldusväärsetele klientidele võimaluse osta kaupu ja teenuseid usaldusega ning tasuda pangale tekitatud võlg hiljem koos lisatasuga.
Internetil põhineva, reaalajas toimiva, digitaalse maksesüsteemi leiutamine ja elektroonilise raha kasutuselevõtt avas pankuritele ennenägematud teenimisvõimalused. Kuna e-rahale pole võimalik panna külge võltsimiskindlaid turvamärke (seda võimalust pakub krüptoraha), siis kadus koos selle levikuga ka keskpanga võime kontrollida rahaemissiooni. Keskpank võis küll pakkuda pankuritele sularaha asemele e-raha, kuid kommertspankurid eelistasid oma maksekaartide või telefoni-äppide kaudu pakkuda tarbijatele omal riisikol krediiti nii palju kui neil selleks julgust jätkus. Ja 2008. aastal alanud ülemaailmse finantskriisile järgnenud aegadel selgus, et pangad ongi väljastanud krediiti 30 (Lehman-Brothers) ja isegi 60 (Dexia) korda rohkem, kui neil endil vahendeid oli.
21. sajandil on majandus globaliseerunud ennenägematus ulatuses ja koos sellega on globaliseerunud ka rahandussüsteem. Kõik on kõigiga seotud ja raha teenib selle omanikke ka teisel pool maakera ja isegi siis, kui selle omanikud magavad. Süsteemist on välja pigistatud kõik, mis sellest oli võimalik praeguste vahenditega välja pigistada.
Milles on probleem?
Mitch Feiersteinselgitab oma raamatus „Planet Ponzi. How politicans and bankers stole your future“ laenuna välja antud rahasüsteemi püramiidskeemi laadset olemust, mis johtub sellest, et raha välja andja küsib turult tagasi rohkem raha, kui sinna kunagi üldse antud on.
Selline süsteem on jätkusuutlik vaid niikaua, kuni raha hulk turul kasvab. Kui pangad enam uut raha turule juurde ei anna, hakkab ringluses oleva raha kogus vähenema. Ning mingi aja pärast tekib imelik olukord, kus ühtedel on ressurss ja soov müüa oma tooteid ning teistel soov neid osta, kuid keegi ei saa teha tehinguid, kuna raha enam pole. Mida suuremaks rahapuudus kasvab, seda teravamaks muutub olelusvõitlus, mille käigus kaob humanism ja võidavad need, kelle tegevust ei piira moraali või eetika kasutud reeglid.
See tähendab, et võlaraha süsteemis pole kogu laenatud raha koos sellel lasuvate kohustustega kunagivõimalik tagasi maksta. Niikaua, kuni rahal oli väärismetallist tagatis, tuli likviidsuskriisi olukorras saamata jäävad võlad kustutada ja leppida tagatiseks antud varaga. Kui 1971. aastal vabastati fiat-raha väärismetalli tagatisest, algas kommertspankade kuldaeg, mis saavutas tipu e-raha ajastul.
Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu
Euroopa Keskpanga bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu
Euroopa Liidu Keskpank ja USA Fed on majanduse käigushoidmiseks paisanud turule (valitsuste ja suurettevõtete võlakirju kokku ostes) raha koguses, mis ületab 2008. aasta finantskriis eelset aega juba vastavalt 6 ja 7 korda. (Pilt 1 ja 2) Seda, kui palju on kommertspangad krediiti turule andnud ei tea ilmselt keegi, kuid suurusjärk ületab kindlasti 20 korda. Lisaks veel tulevikutehinguid esindavad väärtpaberid, milliste maht ületab ühe aasta globaalse toodangu suurusjärgus 90 korda.
Kui kaua saab selline kasv jätkuda? Lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik!
Alan Greenspan: “The United States can pay any debt it has because we can always print money to do that”
Alan Greenspan: “There is nothing to prevent the government from creating as much money as it wants.”
Matemaatikast teame, et lõpptulem kasvab ja kahaneb võrdse kiirusega, s.t kui turult korjatakse raha laenu tagasimaksetega ära sama kiiresti kui see sinna paisati, siis peale rahaemissiooni lõppemist lõpeb ka majanduskasv ja inflatsioon ning õige pea hakkab raha hulk turul vähenema. See, millal saabub likviidsus- ja seejärel majanduskriis, sõltub sellest kui suured olid intressinõuded.
Mis tuleb?
Minu arusaam on, et võlaraha süsteem on oma arenguvõimalused ammendanud ja keskkonnas toimuvad muutused ei soosi selle restarti. Klimaatilised muutused, toidu- ja keskkonna saastumisest põhjustatud epideemiad, ressursipuudusest põhjustatud relvastatud konfliktid on peatanud inimkonna kasvu ning see on pöördumas langusse. Kui inimeste hulk hakkab vähenema ja toorainete hankimiseks tuleb teha üha suuremaid kulutusi, siis tõmbub ka turg kokku.
Seega tuleb hakata mõtlema ja ette valmistama üleminekut uuele rahasüsteemile.
Vabaraha süsteem (digitaalses lahenduses) on olemuslikult anarhistlik, sest selle saavad käivitada kodanikud ise ning selles puudub vajadus riikliku institutsiooni ja raha emiteerija olemasolu järele.
Moderne rahandusteooria (ingl. Modern Monetary Theory, MMT) pakub välja lahenduse, milles raha emiteerijaks on Riigikassa, mis tasub oma rahaga eraisikutele nende poolt müüdud kaupade ja teenuste eest, väljastab intressikohustuseta laenu e-rahas investoritele, kannab üle abirahad hädasolijatele (negatiivse tulumaksu kontseptsiooni põhiselt) ning eemaldab ringlusse antud raha maksukohustusega.
Praeguse maksusüsteemi puhul korjab valitsus juba esimesel ringil u 35% väljaantud rahast maksudena tagasi. (Pilt 3)
MMT kriitikud väidavad, et uuele süsteemile ei saa minna, sest siis kaob panga kontroll raha emissiooni üle. Kuid see kontroll on juba praegu kadunud, sest pangandusel põhineva rahasüsteemi haldajad püüavad meeleheitlikult päästa seda valitsevate isikute olematut kapitali ning info toimuvatest tehingutest on salastatud! Või oskab keegi selgitada, kes veel peale keskpanga on valmis laenama raha välja piiramatus koguses ja negatiivse intressiga, s.t laenajale laenu võtmise eest peale makstes.
Kui vaadata näiteks USA valitsuse rahavoogusid võlaraha süsteemis ja MMT teooria põhiselt, siis näeme, et esimesel puhul kasvab valitsuse võlakoorem jätkuvalt, sel ajal kui MMT põhises skeemis puudub võlakohustus üldse ehk tulud ja kulud on tasakaalus – varieeruvad vaid tuluallikad. (Pilt 4 ja 5)
Ameerika Ühendriikide Föderaalvalitsuse võlakoormuse kasv suhtes riigi SKP-sse, mis johtub kohustusest laenata raha väljast
Ameerika Ühendriikide finantsvahendite bilanss suhtes SKP-sse, esitatuna MMT põhises käsitluses
MMT põhisele rahasüsteemile võiks lisada veel kaduraha põhimõtte, milles määratud perioodist pikemaks ajaks jäänud rahalt tuleb tasuda seisumaksu (vähendab isiku käes oleva raha hulka, mitte selle ostujõudu). See välistab raha seisma jäämise ning tagab majanduse jätkusuutlikkuse. Siinkohal tasub meenutada füsiokraatide õpetust, kes võrdlesid raha funktsiooni ühiskonnas vere rolliga elusorganismis, rõhutades sellega et mõlemad säilitavad oma väärtuse vaid ringluses.
Seega – on aeg loobuda merkantilistlikust arusaamast, et õnn peitud rikkuse kogumises ja oma kõhu alla peitmises!
Lisaks:
Matheuse 6:12 ütleb: Andestage meie võlad, nii nagu meie andestame oma võlgnikele
Soojenduseks veel üks silmi avav tekstiklipp Alvar Soesoolt: 20. aprill 2021
Maavarade järele ookeani põhja on piilutud enam kui 100 aastat.
Esimesed teaduslikud kirjed raua-ja mangaanikonkretsioonide kohta ookeani põhjas pärinevad juba üle-eelmise sajandi lõpust. 1960ndatest alates on läbi viidud ulatuslikke uuringuid aga ka katsekavandamist sügaval ookeani põhjas. Lisaks Fe-Mn-Co konkretsioonidele on üles toodud polümetalseid maake, mis sisaldavad niklit, vaske, koobaltit, tsinki, kulda, hõbedat ja muid väärtuslikke metalle. Viimased paarkümmend aastat on tegeletud ka teemandite välja toomisega merepõhjast.
Namiibia
Näiteks Namiibia valitsuse ja maailma teemandigigandi De Beers ühisettevõte on tegelenud teemandite otsingutega ja tootmisega Namiibia vetes alates 2002. Praegu on neil ümbruskonnas kuus laeva, mis pumpavad üles põhjasetteid eesmärgiga teemandeid kätte saada. 2018. aastal oli nende toodanguks umbes 1,4 miljonit karaati (1 karaat on 0,2 grammi). Teemante sisaldavate setete ammutamine toimub vaid 120-150 m sügavusel. Praeguse tehnoloogia alusel pumbatakse laevale umbes 60 tonni mere põhjasetteid tunnis, seda 24 tundi ööpäevas. Äri läheb hästi ja ettevõte on ehitamas seitsmendat laeva maksumusega ligi 470 miljonit USD, mille käikulaskmine peaks hinnanguliselt suurendama tootmist poole miljoni karaadi võrra aastas. 18 aastaga on ära kaevandatud umbes 8 km2 ala ja toodetud kokku 5 miljonit karaati teemande. Namiibia on teadaolevate veealuste teemandite koguselt maailmas liidriks ning teemandide kaevandamine on kogu riigi oluliseks majandustegevuseks viimased 100 aastat.
Namiibia veelaune teemandite korilus
Kui Sulle tundub, et peaksid värskendama mälu selle kauge maa kohta, alusta siit.
Vere-raha (blood money) on ikka teemanditega kaasa käinud. Saksamaaa genotsiid Namiibias on saanud nüüd ka ametliku ülestunnistuse.
Aafrika koloniseerimine on ka Euroopa häbiplekk. Teemandite ümber keerlevad kired ei ole vaibunud ja eks kohalikud õpi kasumi teenimise trikid ära.
Arenenud kaevandusmaad, aga viimasel ajal ka Hiina vaatavad mitmete teiste Vaikse ookeani, Atlandi ja India ookeani alade suunas. Väga perspektiivikaks peetakse Clarion–Clippertoni vööndit Vaikses ookeanis, seda eriti praegu üleilmselt kasvama metallibuumi tagapõhjal. Säästlikumale, puhtamale ja rohelisemale majandusele üleminek on kasvatanud vajadust terve hulga metallide järele kordades kuni kümnetes kordades. Kui vaatame nn. akumetallide, aga ka haruldaste muldmetallide vajadust, siis on selge, et maismaal asuvad teada olevad maardlad ei suuda uut vajadust katta ja otsingufirmade pilgud pöörduvad veelgi fokusseeritumalt ookeanide suunas.
Erinevate riikide huvid tulevikumaardlate osas on tekitanud lapiteki ookeani põhjas – riigipiirid maismaal ei näita enamõiguste ja kohustuste tegelikkust
Ookeanides on palju avastada. Teadaolevalt on metallide osas kaardistatud vaid 0,0001% ookeani põhjast. See keskkond ei ole aga inimtegevusele lihtsamate killast. Ettevõtted selles vallas sünnivad ja hääbuvad. Viimased uudised räägivad maailma esimesest ja ilmselt edukamast firmast – Nautilus Minerals, mis on nüüd tegevuse lõpetanud. Firma loodi 1987. aastal ja viis läbi väga edukaid metallide kommertsuuringuid mitmel pool Vaikse ookeani lääneosas, sh. Fijis, Tongal, Vanautul ja Saalomoni saartel.
Nautilus Minerals
Nautilus Minerals’i plaan oli alustada suuremastaapset veealust kaevandamist Paapua Uus Guineas 2019. aastal. Tegu oli Solware 1 projektiga, kus kaevandusala asus 1600 m sügavusel. See oleks olnud maailma sügavamaid kaevandusprojekte, kus oleks vee peale toodud põhiliselt sulfiidset vase- ja kullamaaki. Unikaalse veelause puurimistehnikaga kaardistati ära maardla, kus vase sisaldus maagis oli hinnanguliselt >7 %, kulda >5 g/t, hõbedat >23 g/t ja tsinki >0,4% – need kõik on päris kõrged metallide sisaldused kaevandaja vaatevinklist. Piirkonna kaevandusväärse maagi mahuks hinnati üle 230 tuh tonni. Firma oli varasemalt ära teinud suure arendustöö veealuse kaevandamise ja seda toetava tehnika arendamisel. Koostöös mitmete firmadega, sh. Soil Machine Dynamics olid projekteeritud ja valmis ehitatud ilmselt maailma parimad allvee kaevandusrobotid, veealuse puurimistehnika ja maagi transpordi konveierid. Aga elu läks teisiti – 2019. aastal lõpetas firma hoopis pankrotiga ning veel värske värvi järgi lõhnav maailmas ainulaadne allveetehnika ootab nüüd ostjaid.
Kokkuvõttes võib öelda, et uued globaalsed rohearengu trendid vajad palju uusi metalliressursse. Ookeanides on need lisaressursid tegelikult olemas, aga kas ka ühiskondlik toetus sellise kaevandamise läbiviimiseks on olemas, selles ongi küsimus. Nii nagu maismaal, kus ühiskondlik vastuseis kaevandamisele on suurenemas, on seda vastuseisu tunda ka mere- ja ookeanipõhja kaevandamisele.
Joonis illustreerib, kuidas on ühe piirkonna teemandite kaevandamise vahekord muutunud vaid viimase 5 aasta jooksul: ooker on maismaal toimuv kaevandamine, sinine ookeani põhjas
Suure tõenäosusega jätkavad De Beers ja Namiibia valitsus sealses rannikulähedases meres teemandite ammutamist veel palju aastaid. Küsimus siin on pigem selles, kas kaevandustegevus hakkab lähiaastatel toimuma kõrgtehnoloogiliste metallide turuvajaduse rahuldamiseks mitmete kilomeetrite sügavusel maailmameres või peame suuna võtma arenguviisile, mis ei vaja suures mahus metalset toorainet.
Namiibia teemante – haruldane sinine mineraal ja kõrval valge naturaalsel kujul ja lihvituna
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.