• Eesti Rooma Klubi (ERK)
    • Rooma Klubist ja Eesti Tuleviku Kongressist. Eellugu – E. Terk
    • Eesti Rooma Klubi MTÜ Põhikiri
    • Presidendid
    • Liikmed
    • Asutajad 2001
    • Liikmetele
    • CoR Raporteid
      • Sinimajandus 2018
      • Come On! 2018
      • Seneca efekt 2017
      • Ugo Bardi 2014
      • 2052 (2012)
      • Valitsemise võimekus 2001
  • ERK hooajad
    • Hooaeg 2022
    • Hooaeg 2021
    • Hooaeg 2020
      • ERK Metsasümpoosion 2020
    • Hooaeg 2019
      • Aastaraamat ERKAR 2018/2019
      • Eesti 2035 – kas Eestil on tulevikku?
        • E. Terk: Eesti 2035 – mis toimub ja mida sellest arvata?
        • M. Gallagher: Estonia Should sell its people
        • J. Vilo: Teadus ja kõrgharidus 2019
        • Dr. Mardna: Kelle asi on tervisekassa?
      • Rooma Klubi – kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?
        • Miks Maa kliima soojeneb?
      • Rooma Klubi 50
    • Hooaeg 2018
    • Hooaeg 2017-2018
    • ERK hooaeg 2016-2017
    • Aasta lõpp 2014 Vene Teatris
  • Konverentsid
    • ERK aastakonverents 2019
    • Aastakonverents 2018
    • Aastalõpu kõnekoosolek 2017
    • Eesti Rooma Klubi avatud koosolek 2015
    • Eesti Rooma Klubi Konverents 2014 (videod)
    • Eesti Rooma Klubi Konverents 2011
    • Eesti Rooma Klubi konverents 2009
    • Eesti Rooma Klubi aastakonverents 2008
    • Rooma Klubi rahvuslike ühenduste Euroopa konverents 2008
    • Rooma Klubi Euroopa rahvuslike ühenduste aastakonverents 2005
  • Kontakt
  • ERK blogi
    • ERK Uudiskirjad

Eesti Rooma Klubi

~ Estonian Association for the Club of Rome

Eesti Rooma Klubi

Category Archives: artikkel

Küsimused uuringu ja raamatu “Kasvu piirid” kohta

03 Saturday Dec 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, prognoos

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, prognoos, säästev areng, Stewart, tulevik, valitsemine

Mis see on ja milleks?

Miks on “Kasvu piirid” taas päevakorral
kogu maailmas?

  1. Kunagised prognoosid on täppi läinud. Ilmselt kehtivad ka edaspidised näidud ja need muudavad meie senist eksistentsi
  2. Muutused hakkavad ilmnema nüüd, eskaleerudes lähema paarikümne aasta jooksul
Telli raamat siit

50 aasta jooksul on autorid pidanud tuhandeid loenguid ja esinemisi “Kasvu piirid” teemadel. Kunagise töörühma juht saatis Eesti Rooma Klubile lahkesti vastused küsimustele, mis on enim esitatud ja mis ka meie lugejal tekkida võivad. Suhelnud, tõlkinud ja kirja pannud Tuuli Stewart

Dennis Meadows – 50 aasta tagasi avaldatud uuringu juht

Dennis Meadows oli see, kes 50 aastat tagasi kirjutatud raporti lõpuks ka eesti keeles avaldamisel toeks oli. Sõna “raport” tundub eesti keeles hirmutav. Tegelikult on kergesti loetav ja mõistetav raamatuke mitteteaduslik kokkuvõte mitmeaastasest uuringust, mille viis läbi meeskond teadlasi ja mõtlejaid.

Millest see räägib? Läbi viie valitud komponendi ja nende omavaheliste seoste koostatid matemaatiline mudel World3, mille tulemuseks olid 12 stsenaariumi inimtsivilisatsiooni edasisest käekäigust aastani 2100.



Alates sellest, kui 1972. aastal ilmus esimene väljaanne “Kasvu piirid” (The Limits to Growth),  olen pidanud üle tuhande kõne, mis kirjeldasid meie uurimistöö eesmärke, meetodeid, tulemusi ja tagajärgi. Publikut on olnud rohkem kui 50 riigist. Nad olid vanuses 6 kuni 70+ aastat ja ametid noortest üliõpilastest kõrgemate valitsusametnike ja kuninglike kõrgusteni. Mõned elasid Nõukogude Gruusia või Jaapani kaugetes mägikülades; teised olid suurlinnade nagu New York, Viin, Pariis, Havanna, Soul, Xian elanikud.

Kõigil neil erinevatel inimestel oli palju ühiseid arusaamu ja muresid. Sellest tulenevalt käsitlesin ikka ja jälle paljusid samu küsimusi, kommentaare ja vastuväiteid.

Käesolevas artiklis võtan kokku 19 kõige levinumat küsimust ja esitan lühendatud, mittetehnilised kokkuvõtted oma tüüpilistest vastustest. Muidugi võib ükskõik milline allpool loetletud küsimus olla ja on sageli olnud terve raamatu teema. Need, kes on huvitatud sellisest detailsusest, peavad otsima vastuseid mujalt. 

Minu eesmärk selle esseega on anda igale lugejale arusaam sellest, kuidas ma praegu maailma väljavaateid näen. Minu vaated tulenevad tuhandete raportite põhjalikust lugemisest, intensiivsest probleemide arutamisest sadade professionaalsete kolleegidega, professionaalsete uuringute läbiviimisest 5 aastakümne jooksul ning mõtisklemisest isikliku elu sündmuste ja otsuste üle.

Ma võiksin iga oma vastuse põhjendamiseks tsiteerida kümneid viiteid, kuid ma ei tee seda. Ma ei püüa tõestada, et iga vastus on õige. Tõepoolest, minu allpool toodud vastused on alati puudulikud ja mõned neist osutuvad kindlasti vähemalt osaliselt ekslikuks. Igal juhul ei ole enamikul olulistest küsimustest ühest lihtsat vastust. Kui mõni neist seda teeb, siis ma ei tea veel, milline see on.

World3 loodi selleks, et anda ülevaade maailma rahvastiku ja materjalitarbimise kasvu põhjustest ja tagajärgedest piiritletud planeedil. Mudel saavutas selle eesmärgi. Selle eesmärk ei olnud anda ülevaadet demograafilise ja majandustegevuse vähenemise dünaamikast pärast nende kasvu peatumist.

See kiire, kogu planeeti hõlmava kasvu ajastu on olnud meie liigi ajaloos ainulaadne. MIT-i meeskond tunnistas alati, et selle ülemaailmse kasvufaasi lõpp toob kaasa tohutuid muutusi maailma paljude rahvaste poliitilistes ja majanduslikes kultuurides. Me ei püüdnud neid muudatusi World3-sse lisada ja meie raportid ei spekuleerinud nende üle kunagi.

Kuna isegi tulevase füüsilise kasvu üldist rada ei olnud võimalik kindlalt prognoosida, esitasime oma aruande 1972. aasta väljaandes 12 erinevat stsenaariumi – 12 erinevat võimalikku teed inimpopulatsiooni ja materiaalse majanduse arenguks. Nende stsenaariumide loomiseks testisime 12 erinevat eelduste kogumit meie hinnangute täpsuse, tulevikutehnoloogia mõju ja sotsiaalsete reageeringute olemuse kohta.

Me ei pidanud ühtegi arvutiprojektsiooni kõige tõenäolisemaks tulevikuks. Kuid mitmed hiljutised sõltumatud uuringud on leidnud, et üks meie stsenaariumidest, joonis 35 1972. aasta raamatus, jälgib ajaloolisi andmeid suhteliselt hästi aastatel 1970–2010. See stsenaarium on esitatud allpool joonisel 1. See ilmub siin muutmata kujul oma 1972. aasta originaalist, välja arvatud kahe vertikaalse riba lisamine. Üks rida näitab meie raamatu ilmumiskuupäeva ja teine näitab umbes praegust aega.

Sellest stsenaariumist on saanud mõjukas paradigma, mille kaudu tõlgendan praeguseid sündmusi ja ennustan tulevikku. Selle põhijooned kajastuvad minu vastustes allpool.

Enne nende vastuste esitamist pakun välja neli hoiatust.

Minu arvamused maakera tuleviku kohta kujunesid suures osas välja enne, kui mul oli praegune arusaam kliimamuutuste tagajärgedest meie liikidele ja enne seda, kui Covid-19 viirus oli hakanud muutma sotsiaalseid väärtusi, majanduslikke trajektoore ja poliitilisi prioriteete. Kümne aasta pärast saadakse paremini aru kliima ja pandeemia mõjust maakera füüsilisele, bioloogilisele ja sotsiaalsele süsteemile. Need ei tõsta kasvu piire.

Kuna ma kirjutan inimeste küsimustele vastates nii, nagu ma rääkisin, näete järgnevas palju koondamisi ja tegematajätmisi. Järgnev küsimuste ja vastuste kogumik ei ammenda kindlasti oluliste murede loetelu. Samuti ei ole järgmisi vastuseid loetletud mingis kindlas tähtsuse järjekorras.

1. Kas Kasvu piirid osutus õigeks?

Esitasime 12 erinevat stsenaariumi selle kohta, kuidas peamised ülemaailmsed tegurid võivad areneda 2100. aastani. Mõned neist stsenaariumidest näitasid, et globaalne ühiskond areneb jätkusuutlikult suhteliselt kõrge rahvastiku- ja materjalitarbimise taseme suunas. Teised näitasid, et rahvaarv ja majanduskasv ületasid maakera taluvusvõime enne selle sajandi keskpaika ja vähenesid. Tegelikkus jääb kuhugi sellesse vahemikku. 

Joonis 1: Maailm3 stsenaarium, mida pean kõige kasulikumaks - joonis 35 1972. aasta raamatus

Asjakohasem on küsida, kas mudel on kasulik, kui kas see on täpne. World3 on endiselt kasulikum alus globaalsete probleemide mõistmiseks kui paljud mudelid, mille sel ajal töötasid välja majandusteadlased, kes meie töö viiskümmend aastat tagasi ümber lükkasid.

2. Miks te ei püüdnud tulevikku ennustada?

Kui süsteemi käitumist mõjutavad ainult füüsilised jõud ja neid reguleerivad seadused on terviklikult ja täpselt mõistetavad, näiteks paljudes astronoomia valdkondades, saab tuleviku aspekte väga täpselt ennustada. Näiteks on võimalik ennustada, millal ja kus toimub järgmine kuuvarjutus mõne sekundi vahemikus isegi sajandeid tulevikus.

Kui aga inimese vaba tahe mõjutab süsteemi käitumist, on mõjukad tegurid vaid puudulikud ja ligikaudu teada. Siis ei ole võimalik täpselt ja kindlalt ennustada.

See ei tähenda, et igasugune tulevik oleks võimalik. Isegi kui on võimatu kindlalt öelda, mis juhtub, on sageli lihtne kirjeldada paljusid tulevikke, millel pole mingit võimalust. Füüsilised konstandid ei muutu. Termodünaamika seadusi ei tunnistata kehtetuks.

Näiteks kui tulevikus oleks võimalik jää sulamistemperatuuri tõsta, saaks liustike väheneva ulatuse ümber pöörata. Ma ei oska täpselt ennustada, milliseid poliitikaid inimkond kliimamuutuste vastu võitlemiseks rakendab, samuti ei saa ma kindlalt ennustada, kui palju liustikke aastal 2100 veel eksisteerib. Kuid ma võin absoluutselt välistada igasuguse tuleviku, mis eeldab, et inimkond muudab vee sulamistemperatuuri.

3. Kas edusammud arvutites alates 1972. aastast on võimaldanud luua paremaid globaalseid mudeleid?

Mõnedes globaalsetes analüüsides, näiteks ilmaennustuses, on võimsamad arvutid olnud tohutuks õnnistuseks. Arvutisimulatsioonid võimaldavad nüüd meteoroloogidel teha palju üksikasjalikumaid, täpsemaid ja pikemaid ilmaprognoose, kui oli võimalik viiskümmend aastat tagasi. Teadusliku mõistmise areng selle aja jooksul oli nende edusammude tegemiseks hädavajalik, kuid see ei oleks olnud väga kasulik, kui kasvav arvutivõimsus ei oleks võimaldanud neid uusi teadmisi ilmamudeli simulatsioonidesse kaasata.

Muud tüüpi globaalsete analüüside puhul, näiteks sellised, mis on esitatud raamatus ” Kasvu piirid”, on piirangud tingitud peamiselt tõsistest puudustest sotsiaalse käitumise mõistmisel. Meie globaalne mudel oli 1972. aastal suhteliselt lihtne, sest teaduslik arusaam inimkäitumisest oli suhteliselt lihtne.

Kuna see arusaam ei ole sellest ajast alates märkimisväärselt arenenud, ei ole riistvara täiustused – andes meile suurema mälu ja kiirema töötlemise – võimaldanud World3-ga võrreldes palju paraneda. Kuid tarkvara areng on uurimisprotsessile tohutult abiks olnud. Arvutimodelleerimise simulatsioonikeelte kasutamine on viimase viie aastakümne jooksul muutunud palju lihtsamaks. See on eelis, kuid see võimaldab meil mudeleid lihtsalt ja kiiremini konstrueerida ja analüüsida. See ei lase meil mudeleid täpsemalt teha.

4. Miks jätsite hinnasüsteemi oma mudelist välja?

World3 ei välistanud kõiki hinnateooria elemente. Esindasime üksikasjalikult tootmise ja tarbimise pikaajalisi tegureid.

Tootmise ja tarbimise vastastikuse mõju lühiajalise dünaamika modelleerimisel on oluline lisada selgesõnaline hind. Näiteks minu esimene raamat ” Toorme tootmistsüklite dünaamika[1]” põhines mudelil, mis sisaldas täpseid eeldusi hinnamuutuste põhjuste ja tagajärgede kohta.

Pikaajalist dünaamikat saab siiski mõista ilma hinda lisamata. Sel sajandil on tarbimise domineeriv mõju kahanemine. Te ei saa tarbida midagi, mida teil pole, olenemata selle hinnast. Kahanemine on termodünaamiline protsess. Ammendunud ressursi hinna tõstmine ei vähenda võluväel selle entroopiat ega tekita seda maapinnal rohkem.

Hinnamuutused võivad sageli stimuleerida nappide materjalide alternatiivide tootmist ja kasutamist. Kuid World3 koondab kõik taastumatud loodusvarad ühte varusse. Seega eeldab see kaudselt, et asendamiseks on lõpmatuid võimalusi.

Seetõttu käsitlesime energiakütuseid, kivisütt, naftat ja gaasi asendatuna teiste taastumatute ressurssidega, nagu vask, fosfaat. Ilmselgelt nad ei ole. Kuna taastumatute ressursside lõpmatu asendamine ei ole praktikas võimalik, on meie mudeli prognoosid liiga optimistlikud.  

Hinnad on olulised lühiajaliste probleemide mõistmiseks, kuid pikemaajaliste probleemide analüüsimisel võivad need olla sügavalt eksitavad. Näiteks võib põllumajandusliku tootmise majanduslik väärtus suureneda isegi siis, kui inimeste nälg kasvab. See paradoks tekib siis, kui toimub nihe kohapeal tarbimiseks mõeldud madala hinnaga toitainete kasvatamiselt kõrge hinnaga luksuskaupade pakkumisele ekspordiks – näiteks manioki asendamine roosidega. Sel põhjusel väljendab World3 toiduainete tootmist kalorite, mitte dollarite järgi.

5. Kas uued tehnoloogiad lubavad meil globaalseid piiranguid eirata?

On eksitav rääkida ühest tehnoloogiast kui universaalsest lahendusest ja kujutada ette, et see tekib kiiresti ja spontaanselt, sellel on oma eesmärgid ja see tegutseb iseseisvalt. Vastupidi! Tehnoloogia on väga spetsiifiline. Näiteks tehnoloogiad, mis võitlevad pandeemiaga või hõlbustavad telekommunikatsiooni, ei kompenseeri nafta ammendumist. Tehnoloogia on integreeritud tööriistadesse, mis tavaliselt luuakse aeglaselt ja suurte kuludega, et aidata nende arendajatel saavutada isiklikke, poliitilisi või ettevõtte eesmärke. Uute tehnoloogiate loomine ja rakendamine nõuab tavaliselt aastaid aega ja suuri finantsinvesteeringuid. Selliseid investeeringuid teevad enamasti ainult need, kes loodavad neist kasu saada. Ja tavaliselt ei looda arendajad globaalsete probleemide lahendamisest kasu saada, sest enamik inimesi ei suuda või ei taha globaalsete probleemide lahendamise eest maksta.

Võtke näiteks lihtne haamer. See on elegantne tehnoloogia, kuid keegi ei soovita, et see lahendaks iseseisvalt probleeme. Selle potentsiaali hindamiseks peate teadma, kes seda kasutab ja mis eesmärgil. Peene puusepa käes võib haamer hõlbustada ilusate, kasulike objektide loomist. Kuid see sama haamer psühhopaadi käes võib hõlbustada hävitamist ja surma. Enamikul tehnoloogiatel on sarnane potentsiaal nii heas kui halvas. Erinevus ei seisne tehnoloogias, vaid selle kontrollijate eesmärkides.

Motivatsioonid ja institutsioonid, mis uusi tehnoloogiaid loovad, on üldiselt samad, mis on tekitanud olemasolevaid globaalseid probleeme. On naiivne ette kujutada, et need institutsioonid hakkavad äkki kasutama oma uusi võimalusi, et lahendada probleeme, mida nad on varem oma varasemate tehnoloogiatega põhjustanud.

Tegelikult on globaalsete probleemide vähendamiseks vajalikud tehnoloogiad juba olemas[2], kuid motivatsioon neid sel eesmärgil kasutada ei ole. Nii et ilma muutusteta institutsioonides ja motivatsioonides, mis reguleerivad uute vahendite väljatöötamist ja kasutamist, jäävad probleemid püsima, olenemata sellest, milliseid tehnoloogiaid me arendame.

6. Kas World3 võtab arvesse sõdu?

Maailm3 ei sisalda oletusi vägivaldse konflikti põhjuste või tagajärgede kohta. Me jätsime sõja välja, sest selle põhjuste kohta ei olnud üldtunnustatud teooriat. Ilma selle konsensuseta ei olnud teaduslikku alust sõjapidamise lisamiseks mudelisse.

Muidugi tuleb ka tulevikus sõdu, kuid need ei tõsta kasvu piire. Seega sõja tagajärgede välja jätmine muutis meie mudeli tulemused liiga optimistlikuks.

7. Kui palju inimesi võiks Maal ära elada?

Elanikkond, mida on võimalik meie planeedil säilitada, sõltub olulisel määral planeedi ressursside tootlikkusest ja eesmärkidest, mis meil on inimeste seisundi jaoks – nende õigluse, vabaduse, tervise, energia- ja materjalitarbimise taseme osas. Kui me oleme nõus, et väike osa elanikkonnast kontrollib suuremat osa maakera rikkusest ja rakendab keskset kontrolli suure osa inimkonna üle, kes elab materiaalses vaesuses, halva tervise ja vähese vabadusega, suudaksid mitmed miljardid inimesed tõenäoliselt maa peal enam-vähem lõputult ellu jääda.

Kui me selle asemel tahame, et maakera rahvad elaksid pikka ja tervislikku elu suhtelise materiaalse jõukuse, hea tervise ja märkimisväärse vabadusega ning võrdse heaolu ja poliitilise võimuga, jääb jätkusuutlik rahvastiku tase kindlasti praegustele arvudele palju alla. Ma usun intuitiivselt, et planeet Maa suudaks jätkusuutlikult toetada võib-olla miljardit inimest elatustasemel, nagu täna Itaalia või Lõuna-Korea omad.

Ükskõik, milline on parim hinnang jätkusuutlikule rahvastikutasemele tänapäeval, väheneb see kiiresti, kuna tehnoloogia areng ei suuda kompenseerida inimkonna kiireneva tarbimise ja maakera ressursside halvenemise tagajärgi. Maailm3 näitas selgelt, et globaalsetele probleemidele reageerimise edasilükkamine jätab inimkonnale üha vaesemad võimalused,

8. Kuidas saab maailma rahvaarvu vähendada?

Maailma rahvastik väheneb, olenemata sellest, kas me püüdleme selle tulemuse poole või mitte.  Kui seda ei vähendata ennetava sotsiaalse sekkumise kaudu, vähendatakse seda ökoloogiliste jõudude kaudu. Meilt nõutakse tahtlikku tegutsemist ainult siis, kui püüdleme selle poole, et vähenemine oleks rahumeelne, õiglane ja järkjärguline.

Iga populatsioon väheneb vaid siis, kui selle suremus ületab sündimuse. Väljaränne võib mõnes piirkonnas vähendada rahvastiku taset, kuid ilmselgelt ei ole see kogu maailma jaoks asjakohane.

Suremuse vähendamine on universaalselt omaks võetud eesmärk. Seega on ainus poliitiliselt realistlik ja ennetav võimalus elanikkonna vähendamiseks vähendada sündimust viljakuse olulise vähendamise teel.

Ülemaailmne viljakus on juba aeglaselt langemas. Kuid rahvaarv kasvab endiselt ja materjalitarbimine on juba kaugelt-kaugelt üle jätkusuutliku taseme, samal ajal kui planeedi toetusvõime on langemas. Ilma kiireloomuliste jõupingutusteta kiirendada viljakuse langust koos rikkuse ümberjaotamisega, et aidata vaesematel elanikkonnarühmadel tippkoormuse ületamise perioodiga toime tulla, suureneb suremus järgmistel aastakümnetel, et taastada mingisugune ökoloogiline tasakaal.

Kogu ajaloo jooksul on suremuse suurendamiseks olnud kolm võimalust – nälg, katk ja sõda. Kuigi enamik inimesi ei pea ühtegi neist meetmetest atraktiivseks, on need kaudsed valikud, kui poliitilised ja usulised huvid blokeerivad edukalt kõik süstemaatilised jõupingutused viljakuse olulise vähenemise saavutamiseks kogu maailmas.

9. Kas pooldate rahvastikukontrolli poliitika kehtestamist?

Mõned inimesed on püüdnud kasutada meie raportit sellise poliitika õigustamiseks. Me ei teinud seda kunagi. Meie raport ei põhjustanud neid jõupingutusi. Samuti ei õigusta see neid.

Tegelikult on peamine probleem ületarbimine, mitte ülerahvastatus. Keskmise inimese tarbimine arenenud riigis teeb globaalsele ökosüsteemile palju rohkem kahju kui vaesema riigi tüüpilise kodaniku tarbimine.

Igal juhul tundub, et sunnimeetmed on pikemas perspektiivis suhteliselt ebatõhusad. Meie mudel sisaldas paljusid viljakuse mõjusid, nagu tervis, sissetulekute tase ja kaasaegsete rasestumisvastaste meetmete kättesaadavus. Leidsime, et lihtsalt naistele õiguse andmine otsustada oma soovitud perekonna suuruse üle ja kontrollida oma viljakust, kui seda kombineeritakse võrdsuse, hariduse ja materiaalse heaolu suurendamise meetmetega, annaks kõige tõhusamad ülemaailmsed tulemused. 

10. Kuidas saate toetada majanduskasvu peatamist, kui rikaste ja vaeste vahel on endiselt suur lõhe?

Meie analüüs ei toetanud seda ega ühtegi teist poliitikat. See kasutas World3 lihtsalt selleks, et määrata kindlaks erinevate meetmete kasutuselevõtmise võimalikud pikaajalised tagajärjed.

Tänapäeva rikkamad riigid on kasutanud oma poliitilist, majanduslikku ja sõjalist jõudu oma privileegide säilitamiseks. Hinnang, et selline ekspluateerimine on ebaeetiline ja jätkusuutmatu, ei muuda seadusi, mis reguleerivad maakera füüsikalisi ja bioloogilisi protsesse. Meeldib see meile või mitte, kuid need seadused viitavad sellele, et maakera elanikkond on jõudmas faasi, kus väheneb rahvastiku arv ja väheneb keskmine materjalitarbimine. Muidugi püüavad rikkad ja võimsad säilitada seda, mis neil on. Kui see õnnestub, kasvab lõhe rikaste ja vaeste vahel veelgi.

11. Miks on endiselt võimalik saada ressursse, mis teie prognooside kohaselt ammenduvad aastaks 2000?

Meie raamatus avaldatud 12 stsenaariumi analüüsid ei sisaldanud isegi ühtegi viidet konkreetsele mineraalile – veel vähem ennustasid selle täielikku ammendumist. Me ei oleks saanud konkreetse materjali kohta midagi prognoosida, sest World3 ei eristanud isegi mineraale. Mudeli võrrandid määratlesid ainult ühe varu tootmise ja tarbimise sildiga Ressursid. Ja see varu ei lähe üheski meie simulatsioonis nulli. Näiteks joonisel 1 prognoositakse, et World3 Resources varud sisaldavad 2100. aastal endiselt 15% materjalidest, mis olid algselt kättesaadavad 1900. aastal.

Mis on siis laialt levinud eelduse allikas, et me ennustasime konkreetse materjali ammendumist? Tõenäoliselt sai see alguse Ronald Bailey 1993. aasta raamatust “Ecoscam“. Oma peatükis geofüüsikaliste piiride kohta esitas ta meie 1972. aasta raamatu tabelis 4 toodud andmed valesti. Ignoreerides 13 tsitaati, mille esitasime nende allikate näitamiseks, vihjas ta, et numbrid on tootnud World3.

Need ei olnud. Selles tabelis esitatud andmed pärinesid peamiselt US Geological Survey kokkuvõttest 19 olulise mineraali ja kütuse kohta. Kasutasime andmeid ainult selleks, et illustreerida mõningaid olulisi erinevusi staatilise ja eksponentsiaalse reservi eluea indeksite vahel, kahte erinevat ressursside kättesaadavuse näitajat. 

Me märkisime selgesõnaliselt, et meie illustratsioonid ei ennustanud meie näidetes ühegi materjali tegelikku ammendumist. Oma raamatu 63. leheküljel kirjutasime: “Muidugi määravad taastumatute ressursside tegeliku kättesaadavuse järgmise paarikümne aasta jooksul palju keerulisemad tegurid.” Leheküljel 66 kirjutasime: “Arvestades praeguseid ressursitarbimise määrasid ja nende määrade prognoositavat kasvu, on suur osa praegu olulistest taastumatutest ressurssidest 100 aasta pärast äärmiselt kulukad.” Ma usun endiselt, et see osutub tõeks.

12. Kas merest ressursside hankimine lubab meil ammendumist ignoreerida?

Merel põhinevaid mineraale on kahte asjakohast kategooriat – need, mis on lahustunud merevees, ja need, mis on koondunud süvamere põhjas asuvatesse sõlmedesse.  Mõned lahustunud materjalid, näiteks sool, võivad olla toodetud ökonoomselt merest. Kuid enamik neist on liiga lahjendatud, et olla tootmise sisendiks. Nende koondamiseks vajalik kapital ja energia oleksid väärtuslikumad kui materjalid, mille need kättesaadavaks tegid. 

Kasvavad kaubanduslikud jõupingutused mineraalide saamiseks süvamere sõlmedest – peamiselt mangaanist, aga ka niklist, koobaltist ja vasest. Võib-olla arenevad need jõupingutused, et pakkuda nende väheste elementide olulisi allikaid – ja võib-olla need ei tee seda.

Isegi kui need on edukad, ei väida keegi, et need vähesed materjalid, mis on potentsiaalselt kättesaadavad süvamerekaevandamisest, on kunagi saadaval sellises koguses või mitmekesisuses, mis on vajalik tööstusühiskonna säilitamiseks. Igal juhul häirib see protsess sügavalt mere ökosüsteemide õrna keskkonda piirkondades, kus taastumine on väga-väga aeglane protsess – see toimub alles sajandite või aastatuhandete jooksul.

Miks usub globaalne kohort, mis juhtub olema elus täna, vaid üks 15 000 põlvkonnast, mille meie liik on siin maa peal tootnud, kaudselt, et ainuüksi temal on moraalne õigus ammendada kogu planeedi kõrgetasemeline energia ja materjalid ning kahjustada selle keskkonda, jättes tulevastele põlvedele vähem?

13. Kas uued energiaallikad lasevad inimkonnal toime tulla fossiilkütuste ammendumisega?

Enamik täna arutatud potentsiaalsetest uutest energiaallikatest annab ainult elektrit. Elekter on hädavajalik, kuid see on väga väike osa kogu energiast, mida on vaja kapitalimahuka majanduse toetamiseks. Tööstusühiskond kasutab energiat neljas erinevas vormis:

  • elekter,
  • madalatemperatuuriline soojus,
  • kõrge temperatuuriga soojus ja
  • transpordikütused.

Viimast kolme saab pakkuda elektriga piiratud rakendustes. Kuid üleminek asendajatele on liiga aeglane, liiga kulukas ja liiga ebatõhus, et säilitada praegust globaalset tööstusmajandust.

Lisaks on nn taastuvatel energiaallikatel palju tõsiseid kõrvalmõjusid, mis takistavad nende arengut. Kuigi paljude taastuvate tehnoloogiate “kütus” on “tasuta”, st. ilma piirkuludeta kättesaadav kapital, mis on vajalik nendes kütustes sisalduva energia kogumiseks, muundamiseks ja tarnimiseks, ei ole see tasuta. Selle kapitali tootmine nõuab palju nappe materjale ja palju fossiilset energiat. Enamik päikeseenergia allikaid annab ainult vahelduvat energiat. Seega tuleb neid täiendada, et asendada need traditsiooniliste allikatega majanduses, mis nõuab järjepidevust ja usaldusväärsust.

On kasulik otsida ja rakendada uusi energiaallikaid. Kuid ei ole mingit võimalust, et need kõrvaldaksid kliimamuutused või lubaksid maakera rahvastel säilitada praegused kasvumäärad.

14. Miks te ei lisanud lahendusena tuumaenergiat?

Tuumaenergia ei paku ei teostatavat ega eetilist lahendust probleemidele, mida me oma raamatus käsitlesime.

Tuumareaktorid annavad ainult 10% kogu maailma elektrist. Elekter on vaid väike osa energiast, mis on vajalik praeguse tsivilisatsiooni alalhoidmiseks. Pärast seitse aastakümmet kestnud enneolematuid toetusi, poliitilist toetust, sallivust nende mürgiste jäätmete suhtes ja teadmatust nende panusest tuumarelva levikusse annavad tuumareaktorid endiselt vaid 4% ülemaailmsest energiast. On fantaasia ette kujutada, et need tõstavad kunagi kasvu piire.

Fukushima ei olnud ühekordne anomaalia. See oli lihtsalt järjekordne näide sellest, et keerulisi tehnoloogiaid ei saa muuta ohutuks. Inimeste loodud süsteeme ei saa 100 protsenti eraldada inimlike vigade tagajärgedest. Atraktiivne globaalne tulevik tuleb ainult siis, kui tuginetakse tehnoloogiatele, mis võivad ohutult ebaõnnestuda.

Vastutasuks väikese kasu eest väikesele elanikkonnale, mis ulatub üle paarikümne aastakümne, sunnib tuumaenergia inimkonda tegelema eksistentsiaalsete mürgiste jäätmete probleemidega, mis kestavad sajandeid või aastatuhandeid.

Kui inimühiskond pühendaks kogu raha, jõupingutused, tehnilised teadmised ja poliitilise toetuse, mida tuumaenergiatööstus praegu otsib, hoopis muude lahenduste väljatöötamisele, oleksid tulemused palju kasulikumad.

15. Kuidas on teie 1972. aasta stsenaariumid seotud tänapäeva kliimamuutustega?

Kliimamuutus ei olnud viiskümmend aastat tagasi tõsine probleem. World3 ei sisalda ühtegi konkreetselt selle teemaga seotud võrrandit ja kliimamuutusi meie 1972. aasta raamatus ei käsitletud. Avaldasime graafiku, mis näitab CO2 eksponentsiaalset tõusu atmosfääris aastatel 1860–1970. Me kirjutasime, et “see atmosfääri CO2 suurenemine lakkab lõpuks, loodetakse, enne kui sellel on olnud mõõdetav ökoloogiline või klimatoloogiline mõju.” Ma usun, et see oli ainus viide kliimamuutusele meie esimeses raportis.

Meie raamatu hilisemad väljaanded pöörasid rohkem tähelepanu kliimamuutustele kui selle tõestus ja teaduslik arusaam sellest kasvas. Kuid me ei otsustanud, et meie raamatu järgnevate väljaannete mudelis on vaja muuta mingeid struktuurilisi eeldusi, kuna jõudsime järeldusele, et kliimamuutused ei tõsta kasvu piire. Selle asemel hoiab see ära rahvastiku ja majanduse kiire taastumise pärast nende haripunkti järgmistel aastakümnetel.

Kliimamuutus on üks peamisi eksistentsiaalseid ohte selle planeedi tööstusühiskonnale. Kuidagi võluväel selle kõrvaldamine jätaks ikkagi alles muud tõsised probleemid, nagu rahumeelne eemaldumine sügavast sõltuvusest fossiilkütustest ja mullaerosiooni peatamine. Kuid ei ole maagilist viisi, kuidas vältida sügavaid häireid, mis tekivad järgmistel aastakümnetel ja sajanditel kliimamuutuste tagajärjel.

Kliimahäired vallandas fossiilkütuste põletamise hüppeline kasv ühiskonnas. Kuid isegi kõigi CO2 heitkoguste imekombel peatamine tänapäeval jätaks inimkonna ikkagi toime tulema sajandite või aastatuhandete pikkuste kliimamuutustega, sest varasemad kasvuhoonegaaside heitkogused mõjutavad ökosüsteemi sajandeid ja kliimamuutusi juhib üha enam selle enda sisemine dünaamika.

Planeedi atmosfääri soojussisaldus on tõusnud piisavalt kõrgele, et aktiveerida üha enam kliimasüsteemi positiivseid tagasisideahelaid, nagu peegeldava jääkatte sulamine ja metaani eraldumine tundrast.  Kliimamuutuste dünaamikat juhivad seega üha vähem inimtegevus ja üha enam planeedi biofüüsikalise keskkonna tugevdavad mehhanismid.

Inimkond hoolib äkki kliimamuutustest, kuid kliimamuutused ei hooli inimkonnast. Oma umbes 300 000 aasta jooksul sellel planeedil on homo sapiens kohanenud mitu korda kliimaga, mis on drastiliselt erinev sellest, mida ühiskond täna naudib. Seetõttu ei eelda ma, et kliimamuutus kõrvaldab meie liigid planeedilt. Kuid kliimamuutused hävitavad kindlasti suure rahvaarvuga, fossiilenergiamahuka ja kõrge materiaalse tasemega ühiskonna alused.

16. Mida peate kõige olulisemaks probleemiks, millega me täna silmitsi seisame?

Need probleemid, nagu kliimamuutused, liikide väljasuremine ja plastijäätmete kasvav hulk, mida nimetatakse probleemideks, on tegelikult sümptomid.

Nii nagu peavalu võib olla signaal vähist, on tänapäeval paljud raskused sümptomid materjali tarbimise tasemest, mis on kasvanud üle planeedi jätkusuutlike piiride.

Aspiriin võib muuta patsiendi enesetunde ajutiselt paremaks, kuid põhiprobleemi ei lahendata ilma vähirakkude kontrollimatut kasvu peatamata kehas.

Kliimamuutuste, mullaerosiooni või reostuse leevendamine võib samuti ajutiselt inimesi ennast paremini tundma panna, kuid inimkond seisab silmitsi eksistentsiaalsete probleemidega, kuni rahvastiku ja materjalitarbimise kontrollimatu kasvu põhjused on kõrvaldatud.

17. Kas pooldate teistsugust valitsemisvormi?

Kõik kaasaegsed poliitilised süsteemid on võimetud tõhusalt toime tulema pikaajaliste globaalsete probleemidega, nagu kasvav püsiv reostus, kasvav majanduslik ebavõrdsus, tuumarelvade levik ja kliimamuutused. See ei ole demokraatlikele riikidele ainuomane läbikukkumine. Selle üldise ebaõnnestumise tunnistamine lihtsalt tunnistab reaalsust; see ei tähenda, et ühte valitsemisvormi eelistatakse isiklikult teisele.

Inimrühmad on selle mitmesaja tuhande aasta jooksul, mil meie liik on sellel planeedil elanud, kasutanud palju erinevaid valitsemisvorme – monarhia, demokraatia, oligarhia, teokraatia, aristokraatia ja paljud teised.

Kõik need erinevad juhtimissüsteemid võivad potentsiaalselt suunata inimkonda jätkusuutlikuma tuleviku poole, kui see peegeldab muret võrdsuse, keskkonna, vastupanuvõime ja heaolu pärast ning peab ajas ja ruumis kaugeid mõjusid sama oluliseks kui neid, mis on lähedased. Ükski juhtimissüsteem ei loo atraktiivset tulevikku, kui see peegeldab vastandeid.

Jätkusuutlik valitsemine nõuab institutsioone ja kultuuri, millel on võime valida ja toetada lühiajalisi ohvreid, et tagada pikaajaline kasu. Siiani ei ole ükski praegustest riiklikest juhtimissüsteemidest näidanud üles erilist kalduvust sundida oma kodanikke tegema lühiajalisi ohverdusi teiste pikaajalise heaolu nimel.

Meie liikide allakäik on paratamatu ilma inimeste murepiiride avardumiseta – aja ja ruumi ulatuses, mille jooksul nad võrdlevad kaalutavate alternatiivide tajutavaid kulusid ja tulusid.

Paljudele probleemidele on omane inerts, mis põhjustab nende avanemist aastakümnete, sajandite või veel pikema aja jooksul. Ja ühes kohas kehtestatud poliitikal on sageli tagajärjed kaugel. Meetmed, mis muudavad need probleemid lühiajaliselt ja kohalikul tasandil vähem tõsiseks, muudavad need pikemas ja kaugemas distantsperspektiivis tõsisemaks.

Poliitilistesse, majanduslikesse ja kultuurilistesse süsteemidesse on põimitud palju mehhanisme, mis soosivad lühiajalist perspektiivi vastandina pikale perspektiivile – sagedased valimised, igapäevased aktsiaturu aruanded, investorite eelistused lühikesteks tasuvusaegadeks ja meedia lühike tähelepanu.

Senikaua, kuni sellised mehhanismid on ülekaalus ja poliitikat hinnatakse ainult nende vahetute ja kohalike tagajärgede põhjal, ei ole võimalik vältida majanduskasvu piiramise negatiivseid tagajärgi.

Mul on hea meel, et mul oli õnne kasvada üles suhteliselt liberaalses, õiglases ja rikkumata demokraatias. See pakkus mulle palju eeliseid, kuid nende hulgas ei olnud jätkusuutlikult terve planeet.

18. Mida peate majanduskasvu aeglustumise suurimaks ohuks?

Majanduskasvu aeglustumise suurim oht on meie sotsiaalsele struktuurile. Usk majanduskasvu paratamatusse – rohkem kõigi jaoks – on olnud suurim panustaja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, mis on vajalik tõhusaks valitsemiseks. Süsteemis, kus iga osaleja eeldab, et tal on lõpuks rohkem, on võimalik jõuda üksmeelele isegi tegevuste osas, mis mõnede arvates annavad neile lühikese aja jooksul vähem. Aga kui kõik mõistavad, et kasv pole enam võimalik, kui elu muutub ilmselgelt nullsummamänguks – kui üks saab rohkem, teine peab saama vähem -, siis kaob konsensus. Ükski juhtimissüsteem ei suuda vajalikke muudatusi ellu viia, sest need, kes loodavad vähem saada, blokeerivad tegevuse.

19. Mis oli uuringu suurim edu?

On selge, et meie raport ei muutnud märgatavalt maailma liidrite poliitikat. Täna püüavad kõigi riikide valitsused ikka veel instinktiivselt lahendada kõiki oma probleeme majanduskasvu edendades.

Kuid meie raport mõjutas paljude inimeste mõtlemist. Inimesed on mulle sageli öelnud, et “Kasvu piiride”  lugemine mõjutas dramaatiliselt nende arusaamist globaalsetest probleemidest ning paljudel juhtudel muutis nende hariduse ja karjääri kulgu.

Meie Rooma klubi projekti suurim saavutus on tuhanded inimesed üle maailma, kes tegelevad nüüd oma igapäevaste isiklike ja professionaalsete väljakutsetega vaatenurgast, et füüsiline kasv ei saa ega saa piiratud planeedil jätkuda ning et vastupidamine, mitte kasv, on lõppeesmärk.


[1] The Dynamics of Commodity Production Cycles

[2] Vt nt raamat „Sinine majandus 3.0. Kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti“ G. Pauli 2018

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Kodaniku enesemääramise õigusest – P. Tammert

28 Wednesday Sep 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, riik, säästev areng, Tammert, vabadus

Kas Eesti VABAS RIIGIS elav inimene on vaba? Kas tal on enesemääramise õigus?

Küsib ja vastab

Paul Tammert

 

Enesemääramise õigus ja ühiskonna areng

Enesemääramise õigus on kodanikuühiskonna elukorralduse alus! Sootsiumi (enamasti rahvusliku) enesemääramise õiguse tunnustamise teema tõusetus peale esimese maailmasõja lõppu, impeeriumite hajumise käigus. Teema ise lähtub eetikast, mis hindab teo õigsust põhimõttel: mis on vajalik, mida peaks tegema ja mida tuleb teha (kohustus). Erinevalt moraalist, pole eetikas tegevuse tagajärg oluline. Eesti mõttemaailmas piirdubki enesemääramise õiguse tõlgendamine ja selgitamine sellega.

Ühiskonnas on inimesed vähemalt viimase 6000 aasta jooksul jagunenud klassideks, s.t ennast määravateks ja õigust kehtestavaks eliidiks ning nende omandiks olevateks inimesteks. Tõsi, nii eliidi (kuningas > feodaal > ametnik) olemus kui ka nende omandi vorm (ori > pärisori > palga- ja võlaori) on olnud jätkuvas arengus, mis ilmneb töötava klassi vabaduste kasvus.

21. sajandi postmodernsetes ühiskondades on tõusetunud üksikisiku enesemääramise õigus, s.t inimese õigus ja tema suutlikkus teha valikuid oma elu puudutavates küsimustes. See mõte hakkas arenema väidetavalt Edward Deci ja Richard Ryani 1985. aastal üllitatud raamatust „Self-Determination and Intrinsic Motivation in Human Behavior“.

Eesti põhiseadus tunnustab igaühe eneseteostuse õigust (§ 19), kuid ei räägi midagi inimese enesemääramise õigusest. Samas on just see teema inimarengu, perekondliku vägivalla, töö õiglase tasustamise ja elukvaliteedi teemaliste konfliktide keskmes ning nende lahendused määravad riigi positsiooni rahvusvahelises konkurentsis.

Elu mõte ja riigi konkurentsivõime

Läbi aegade on lihtsat inimest painanud küsimus: mis on elu mõte? Aluse sellele pani Rene Descartes (1596-1650) mõtteavaldusega „Mõtlen, järelikult olen“ (Lad: Cogito, ergo sum). Tänaseks on sellest välja arenenud küsimus: mis eristab üksteisest looma, inimest ja isiksust? Meile teadaolevalt loom ei mõtle, vaid tegutseb oma keha tungidest ajendatuna. Inimene eristubki loomast sellega, et talle on antud võime mõelda, s.t ratsionaalselt hinnata oma füüsilisest kehast lähtuva teo eetilisust. Isiksuslikule arengutasemele tõuseb inimene alles siis, kui ta õpib nägema vaimusilmas oma tegude tagajärgi, s.t kujundama oma tänast tegevust arvestades sellest tuleviku tekkivaid tagasimõjusid.

Lähtudes tao’ismi, antroposoofia, Urantia raamatu jts allikate vaimsetest õpetustest, mille eelnev lõik kokku võttis, on inimelu mõtteks arenemine. Ja arengu vältimatuks eelduseks on vabadus ise otsustada. Samale tulemusele jõuame ka siis, kui vaatleme erinevate rahvaste, kultuuride ning riikide elanike elukvaliteeti, toimetuleku ja heaolu taset.

Need sootsiumid, kes oma kultuuritavadest või religioossest maailmanägemusest johtuvalt hoiavad kinni kunagi ammu väljakujunenud tavadest või sõnastatud õpetustest ning püüavad välistada igasuguseid muutusi, elavad vaesuses ja viletsuses. Neid võime nimetada konservatiivideks. Hästi elavad taas need inimesed ja rahvad, kes tahavad areneda, s.t on valmis kohanema muutuva keskkonnaga ja reageerivad keskkonna muutustele innovatiivsete tehnoloogiliste ja ühiskondlike lahenduste juurutamisega.

Riigi arengutase sõltub sellest, mitmenda tööstusrevolutsiooni juurutamiseni selle elanikkond on jõudnud. 21. sajandi tööstusrevolutsioonid põhinevad isiksusliku arengutaseme saavutanud inimestel, kes ei saa olla enam kellegi omand ja käsu korras juhitavad. See tähendab ettevõtteid ja organisatsioone, milles pole enam juhte! Otsuseid langetatakse arutelus ja poolt (mitte vastu!) hääli andes ning töö viljad jagatakse ühel või teisel viisil avalikult ja võrdeliselt, igaühe tööpanust arvestades. Ülemaailmses konkurentsis saab määravaks see, milline on töötava inimese enesemääramise vabadus.

Eesti inimeste ette seab see küsimuse, kas me tahame jätkata Lääne- ja Põhja-Euroopale omase sotsiaalriigi hoolekannet rõhutava riigihalduse või anglo-ameerika kultuuriruumile iseloomuliku kasiino-kapitalistliku majandusmudeliga. Mõlemad üritavad omal viisil (üks kodanikuinitsiatiivi maha surudes, teine ahnust õhutades) alles hoida vana klassiühiskonna mudelit, milles on valitsev eliit ning käsku täitev lihtrahvas.

Allikas: https://knowhow.distrelec.com/manufacturing/is-your-business-ready-for-industry-5-0/

Industriaalsed revolutsioonid: 0. Naturaalmajandus; 1. mehhaniseerimine; 2. elektrifitseerimine; 3. automatiseerimine; 4. digitaliseerimine; 5. personaliseerumine.

Põlvkondade lisandumine ja negatiivse iibe probleem

Valdkond, milles see muutunud maailm ennast kõige selgemalt ilmutab on samaaegselt tegutsevate põlvkondade määra suurenemine. Personalivaldkonna spetsialistid väidavad, et inimkond on jõudnud ennenägematusse olukorda: ühes ettevõttes töötab samaaegselt viie (Sic!) põlvkonna inimesed. See on postmodernsetes riikides saanud võimalikuks tänu elu- ja tegevuskeskkonna ning toimetulekuvõimaluste paranemisele, elukvaliteedi tõusmisele ja meditsiini arengutele. Kuid igal asjal on head ja halvad küljed.

Põlvkondade diagramm:

Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Millennials#/media/File:Generation_timeline.svg

Eesti ja arenenud maailma kasvavaks probleemiks on see, et juba pensionile minev beebibuumerite, kelle eluajal kasvas maailma rikkus 3 korda (Sic!) ja sellele järgnev X-põlvkonna põlvkond on järeletulevatest oluliselt suuremad. See omakorda tähendab üha suurenevaid rahalisi nõudeid, millest finantseeritakse pensionite ja vanurite toimetulekut . Aastal 2022 on Statistikameti andmetel pensionäride osakaal 24%, tööealiste osakaal 65%, kuid tööelus osaleb vaid 46% elanikkonnast ning nende töö viljadest tuleb katta kõik kulud. Ausalt öeldes, tundub see ime, et me oleme seniks sellega toime tulnud ja siit ka küsimus, kuidas on võimalik tagada üha suurenevale määrale pensionäridele „väärikas vananemine“, mida valitsus lubab tagada.

Arvestades laialdast, s.h ka isiklikku kogemust, et üle 50 eluaasta piiri ületanud inimestele on väga raske leida uut töökohta ja üle 60-stel on see võimatu, v.a juhul kui nad on nõus töötama alla miinimumpalga jääva töötasu ning muutuva tööajaga. Nii jääbki neile inimväärse sissetuleku tagamiseks ainus võimalus – luua oma ettevõte ja tegutseda aktiivselt, kuni jalad kannavad ja pea töötab. Kuid mis saab peale seda olukorras, kus pension ei kata enam igapäevaseid elamiskulusid?

Allikas: https://rahvaloendus.ee/et/uudised/eesti-rahvastik-soo-vanuse-rahvuse-ja-elukoha-jargi-kolme-rahvaloenduse-pohjal

Kas Eesti kodanik on isiklikult vaba?

Inimene on isiklikult vaba, kui tal on õigus ise otsustada: kuidas, milleks ja kui kaua ta oma füüsilist keha kasutab. Kui aga seda hakkab määrama ametnik, kelle allkiri otsustab kuidas seda keha tuleb kasutada, kaua see peab elus püsima ja kus surema, siis ei saa enam rääkida vabadusest.

Beebibuumerite põlvkonna üheks suuremaks stressi allikaks on kujunemas küsimus, kuidas endaga hakkama saada. Mida teha olukorras, kus keha füüsiline- või mis veel hullem, vaimne võimekus ise enda asjadega hakkama saada ja oma elu juhtida hakkab kaduma. Meie arstide teadmised ja tehnoloogiline võimekus tagavad, et inimene „elab“ ka siis, kui temast on järele jäänud vaid voodis vedelev keha. Sellest parem pole ka olelemine vanadekodus, kus inimesel on aastaid või koguni aastakümneid võimalus meenutada möödunud aegu ja oodata surma omas toas. Mõlemad meenutavad rohkem põrgut, mida ma ei sooviks isegi oma vaenlastele.

Vähemalt mina tunneks ennast tõeliselt vabana ja ei kogeks mingit stressi, kui ma teaks, et mul on igal hetkel (kui ma tunnen, et minu elu võimalused on ammendunud) võimalus minna kuhugi ja vajutada nupule, mis lõpetab minu maise eksistentsi. Eestis täna sellist võimalust pole. Võib olla pakub sellist võimalust siiski Philip Nitschke, kes on valmis maksejõulistele kodanikele pakkuma sarco nimelist seadet, mille kujunduse ja mõõtmed saab igaüks vastavalt oma maitsele tellida ning minna reisile, mis viib ta senitundmatutele jahimaadele. 

Sarco kapsel, millega saab sooritada vabatahtliku suitsiidi. Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Sarco

Siit küsimus lugejale: kas ei oleks aeg hakata ka Eestis pakkuma vastavat teenust nendele, kes soovivad kasutada oma võõrandamatut kodanikuõigust. Vastava initsiatiivi on algatanud MTÜ Kodanik projektiga „Väärikas lahkumine“. 

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Jeltsin tunnustas Eesti iseseisvust 21. augustil 1991 – I. Raig

21 Sunday Aug 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, meedia

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, Eesti riik, Raig, valitsemine

Ivar Raig, Eesti Rooma Klubi president

Artikkel on lühendatult avaldatud Postimees 21-08-2022

Ivar Raig on Eesti Rooma Klubi president alates mai 2022, endine Riigikogu liige, täna aktiivne Saku vallavolikogu liige ja kogukonna eestvedaja. Artiklis meenutab 30 aastat tagasi alanud Eesti taasiseseisvumise algust Moskva-Tallinn liinil.

  1. Pühapäev, 18. august 1991
  2. Esmaspäev, 19. august 1991
  3. 20. august, teisipäev
  4. 21. august, kolmapäev
Continue reading →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Hooaja alguse mõtteid. Suvi 2022 – T. Stewart

06 Saturday Aug 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, meedia

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, prognoos, Rooma Klubi, Stewart, tulevik

Tuuli Stewart, Eesti Rooma Klubi meedianõunik

Tuuli Stewart

Tuuli Stewart on Eesti Rooma Klubiga olnud ligi 20 aastat, viimased 8 aastat juhtinud Klubi meediat ja avalikku kuvandit. Tuuli kohta loe lähemalt klõpsates pildil.

Klubi juurde tõi ta tema kunagine globaalteemade õppejõud prof. Lembit Valt, kes oli ERK eelkäija, Eesti Tuleviku Kongressi asutaja, Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja, füüsik, filosoof, ja muuhulgas Edgar Savisaare doktoritöö juhendaja teemal “Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid”. Raamat, mis on selle töö kokkuvõte, on unikaalsena saadaval ERK raamatupoes.

Continue reading →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Vaimsed ressursid – A. Sirendi

02 Thursday Jun 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, haridus, Sirendi, valitsemine

Täna, kui me räägime ressursside nappusest, on jäänud aga selgitamata, mis asi see „ressurss“ õieti on. Teeme kooli alguse puhul ERK liikme Arvo Sirendi abiga kerge sissevaate materjali. 

Arvo Sirendit teavad vanema põlve magistrid ja doktorandid hästi – tema metodoloogia õpikud on olnud suureks abiks nii materjali kui meetodite uurimisel ja selgitamisel, praktiliseks abivahendiks mitmetes ülikoolides, uurijatele ja entusiastidele. Täna on hr Sirendi võtnud pigem vaatleja rolli. Tema avaldatud raamatud on saadaval kas Eesti Rooma Klubi kaudu või otse autorilt (otsi FB kaudu).

Arvo Sirendi

Kes ma olen – Arvo Sirendi?

Ilmselt tuleb alustada lähteseisundi mingi osa kirjeldusega. 1989. a uue nime all ilmuva Eesti Entsüklopeedia (EE) peatoimetajake sai Ülo Kaevats senise ENE peatoimetaja Gustav Naani töö jätkajaks, kes peatoimetaja 12. veebruarini 1989. Põllumajanduse minister Vello Lind suunas mind kolleegiumi liikmeks 1989. a. Minu nimi on kirjas V ja VI köite EE tiitellehe pöördel. Need köited ilmusid vastavalt 1990 ja 1992. a.

EE rahapuuduse tõttu tegin Kaevatsile ettepaneku võtta laenu ja teatada tellijatele, et EE ei saa riiklikku dotatsiooni, mistõttu hinnad tõusevad ja tellijaid palutakse toimetusele teatada, kas nad soovivad tellimisest loobuda kas pärast V köite ilmumist või juba varem. Ülo Kaevats kiitis selle lahenduse heaks, korraldas asja ära ning oli peatoimetaja kuni novembrini 1992, mil toimetuskolleegiumi vähendati mitmekordselt ja peatoimetaja kohale usaldati T. Varrak.


1987. a algul saadeti mind kaheks kuuks stažeerima NSVL Ministrite Nõukogu juures olevasse Rahvamajanduse Akadeemiasse. Ma ei soovinud minna ja põhjendasin, et ma ei oska vene keelt, kuid mulle öeldi, et seal õpid. Olin 1974. a stažeerinud Moskvas Lomonossovi-nimelises Riiklikus Ülikoolis agrokeemia erialal. Akadeemias oli töö teemade valik vaba ja ma võtsin töö teemaks „Ressursspotentsiaal ja normatiivne planeerimine.“ Juhendajaks määrati doktor Lemešev, Mihhail Jakovlevitš, kes oli äsja Venemaal ja samuti Eestiski saanud väga kuulsaks, sest ta astus keskajakirjanduses resoluutselt vastu Siberi veerikaste jõgede veevaestesse Kesk-Aasia liiduvabariikidesse tagasipööramise ideele.

Lemešev rääkis mulle juba esimesel kohtumisel, et ta sai mõnel päeval mitusada toetuskirja Liidu kõigist piirkondadest. See probleem tekkis seeläbi, et Sõrdarja ja Amudarja jõgede veevaru oli ohtra niisutamise tagajärjel kriitilise piirini ammendatud ning niisutatavaid alasid kattis soolakord, mida ära auranud niisutusvesi oli mulla pinnale mullasügavusest üles pumbanud. Seda soolakihti oleks muidugi võimalik sügavamale tagasi pesta, kuid selleks kulub rohkesti magevett. Araali meri, kuhu need jõed suubuvad, on niikuinii soolane – soolsus suvel kuni 17% ja veetase alla meetri.

Teisel kohtumisel oli ta juba minu 64-leheküljelise kursusetöö läbi lugenud, tunnistas selle heaks, soovitas mulle samal teemal koostada doktoritöö ning lubas olla selle juhendaja. Kursuse lõpetamise koosolekul teatati, et doktoritöö ettepanek oli tehtud kahele kursandile. Kuigi meid oli ligi paarisaja ringis, polnud neid kuigi palju, kes olid teaduskandidaadi kraadi kaitsnud. Et minuga samas korteris oli hobusekasvatuse eriala teadusdoktor ja tänu sellele, et ta mind kursusetöö vene keelde panekul mitme õhtu vältel abistas, siis vähemalt grammatilisi vigu selles ülearu palju vist ei olnud. Trükkija leidsin Timirjazevi nimelisest Põllumajanduse Akadeemiast.

Ressurss/ ressursid

  1. EE VIII köites oli sõna „ressursid“ tähendusena kirjas vaid kaks ja pool sõna: „varud, maj. vahendid.“ Seega selles valdkonnas oli entsüklopeedilisi teadmisi vähe ja EE-sse kirjapandu oli väga kitsalt informeeriv. Teine märksõna oli ressurss ainsuses, mis tähendas: „toote keskmist töömahtu tehnilise dokumentatsiooniga kehtestatud piirseisundi,“ toote kuluvuse jääkseisundi kaudu arvutatult. Loodusvarade märksõna all on loodusressurssidele viidatud kui ressursi ligilähedasele sünonüümile.
  2. Vaimsetest ressurssidest juttu pole, kuid oli vaimsed puuded, vaimuhäired ja vaimuhaigused. Võib-olla sellest tulenebki pahatahtlik sentents, et vaim on vardas ja võim keerab vänta. Vaimust oli kirjutatud EE-s, et vaim on Eestis feodalismi ajal ordinaarset jalategu sooritanud teoline, ka naine või poiss tööjõuna. Samuti kiriklik maksustusüksus Vana-Liivimaal. Filosoofias ja usundiloos on vaim inimesele omane teadvuslik, mõtlev alge (inimvaim) ning kogu reaalsuses sisalduv aktiivne korrastav alge, olemise transtsendentse alge maisuses väljenduv ilming. Vaimus kogeb indiviid end elavana ja tunnetuse subjektina; see mis ta ise ei ole on tunnetuse objekt. Inimvaimu piiratus johtub tema paratamatust seotusest „teisega“, milleks on hing ja keha nende eriomases tingituses. Piiblis on Püha Vaim üks osa kolmainsusest või loov ja elu andev vägi. Oma vaimuga juhib Jumala ajaloosündmuste kulgu, juhatab prohveteid, annab võitlejatele väge ja teeb vahvaks juhid.
  3. Suures Nõukogude Entsüklopeedias (1975, III väljaanne, köide 22) on ressursid lahti mõtestatud sõnadega: rahalised vahendid, väärtused, tagavarad, võimalused, tuluallikad, energiaallikad, tooraine; teisiti jaotatult majanduslikud (materiaalsed, finantsilised, tööjõud) ja looduslikud ressursid. Ressurss, kui tehniline mõiste on selgitatud enam kui saja sõnaga. Loodusele on pühendatud leheküljed 1760-1765, looduslikele ressurssidele veel lk 1767-1772. Veel olid viited märksõnadele – loodusressursside geograafia, kasulikud kaevised, veeressursid, metsaressursid, ressursside katastrid rühmade kaupa, territoriaalne rajoonimine ja ressursside globaalsed varud, tarbimine ja perspektiivid.

Astusin ka Rooma Klubi kohaliku seltskonna liikmeks ning säästva arengu põhimõtete käsitlusel pakkusin neile oma ressursside töö eestikeelset varianti, mille kirjutasin pärast Moskvast tulekut. Kuna Rooma Klubi seltskonna teatav osa[1] oli seda meelt, et ressursid on sõna, et tähistada ikkagi vaid varusid, majanduslikke vahendeid, siis inimest, tema ideid, loomisvõimet ja inimese tööd ei või ressurssidena käsitleda, sest see võiks tähendada, et üht osa inimestest peetakse tööjõuressursiks ehk vahendiks teiste inimeste sihtide või eesmärkide huvides. See on vabas ühiskonnas lubamatu. Niisugune oli mõnede arvajate hoiak ja seda käigupealt muuta ei saanud. See tulenes Immanuel Kanti valgustuslikust seisukohast või kategoorilisest imperatiivist, et ükski ärgu tarvitagu teist inimest üksnes oma sihtide abinõuna, vaid kes peab olema samaaegselt eesmärk. Teine inimene ärgu olgu meile hüppelauaks ega redelipulgaks, sest iga vähimgi inimene kannab Looja märki eneses.

Ometi teadsid kõik, et väärtusi loov üksik või ühistöö ja teadlik tegevus on asendamatu abinõu kõigi, s.h iseenda ja oma lähedaste, samuti oma saatuse- ning rahvuskaaslaste ning kogu inimkonna ajaliselt lähemate kui ka kaugemate sihtide ja eesmärkide – rahu, toidu, heaolu, õigluse, vabaduse, õnne allikas. Inimene, kes häbeneb olla tööinimene, on kas buržui (van kodanlane, pursui) või sügavate vaimsete puuetega. Mitmed ühiskondlikud organisatsioonid, nagu näiteks Rotary või Lions klubi, on võtnud oma peaülesandeks teiste inimeste teenindamise, et olla vaimselt, moraalselt ja materiaalselt abiks kaasinimeste elu ja heaolu häirivate probleemide ületamisel. Sissejuhatus ressurssoloogiasse ja eriti vaimsete ressursside käsitlus minu tagasihoidlike võimete kohaselt nõuab vähemalt tunni või poolteist. Siinkohal vaid sissejuhatus. Kehtnas toimunud põllumeeste kvalifikatsiooni tõstmise kursusel anti mulle võimalus ühel päeval kuue tunni jooksul koos vaheaegadega sellel teemal kursantide ees rääkida. Lühendatud eestikeelse variandi võttis vastu „Eesti Kommunisti“ toimetus ja selle tõlkis vene keelde Leivi Šer. Artikkel ilmus järjeloona 1989. a numbrites 10. ja 11. pealkirja all „Ressursid tootmises“. Selles nõustusin vastu oma tahtmist keeletundjate parandusega, et grammatiliselt tuleb ressursspotentsiaal asendada sõnaga ressursipotententsiaal – seega sajad ressursid, millest tekstis oli juttu, viidi mitmusest ainsusse ja ressurssoloogiast sai ressursoloogia.

Eesti maaelu areng

1988. a kuulutas ENSV Agrotööstuskomitee ja Plaanikomitee Edgar Savisaare juhtimisel rahvamajanduse arengustsenaariumide konkursitöö, milles osales ka meie 7-liikmeline seltskond, kus ka mina sain oma ressursside töö põhimõtteid paigutada kolme artiklisse. See 56-leheküljeline brošüür, pealkirja all „Eesti maaelu areng“, tunnistati esikoha ja preemia vääriliseks. Huvitav on ka see, et meie töö märgusõna oli „Vallatus“, mis tähistas maavaldade puudumist. Osalesin ka teises 7-liikmelises Pirgu Arenduskeskuse konkursitöö grupis, kus meid aitas laiendatud aruteludel ka 10-liikmeline abimeeskond. Selle mõttetöö ideoloogiline juht oli Ülo Vooglaid. Kokkuvõtte esitasime pealkirja all „Maarajooni arenemine iseregulatiivselt funktsioneerivaks süsteemiks“ 35 leheküljel ja see töö tunnistati teise koha vääriliseks. Selles oli eraldi 4. peatükk „Vaimuelu“, kus vaimsed ressursid võisid olla ju aimatavad, kuid neid ei olnud välja öeldud. Kirjutan selle siia ilma muudatuseta, sest see valgustab tolleaegset vaimuelu kui valdkonda Rapla rajoonis, kuid see kehtib mõnedes suhetes ka täna ja mujal.

„Rajooni vaimuelu tuleks käsitleda ühest küljest rajoonis elavate inimeste elukeskkonnana, teiselt poolt kõigi siin kulgevate protsesside tegurina, kolmandast küljest juhtimise funktsioonina. Olenevalt arengutasemest peavad inimesed vaimsust kas arengu keskseks teguriks, alati aktuaalseks süsteemikujundavaks eesmärgiks või ignoreerivad hoopis. Vaimsus ilmneb eetiliste tõekspidamiste ja reaalse käitumise suhtena. Seda ei saa käsukorras kampaaniaga kujundada ega likvideerida. Nii üks kui teine on saavutatav kaudsete vahendite süsteemiga ja selleks kulub mitu põlvkonda, Vaimsuse alus rajatakse kultuuriseosena varajases lapseeas eeskuju ja mütoloogia kaudu. Kultuuriseos vääristub muusika, kirjanduse, kunstiga ja kinnistub suhtlemiskogemustega igast eluhetkest.

Vaimuelu tervikuna on … üpris tagasihoidlik. Piirkonniti on suuri erinevusi sõltuvalt inimestest traditsioonilistes vaimuelu keskustes, juhtkonna kultuuri- ja ühiskonnatunnetuse suhtest ning elanikkonna integratsiooniastmest, mis toimib kohati normatiivsust teotava, kohati laostava sotsiaalse kontrollina. Sõja- ja sõjajärgsetes vintsutustes viidi ära, hukkus ja lahkus suur osa elanikkonnast. Veel rängemaks löögiks osutusid elu- ja töökorralduse kontseptsioonid, millega seoses sattus katkemisohtu kultuuri järjepidevus. Kultuuriks hakati pidama kultuuriministeeriumi allasutuste poolt korraldatavaid üritusi ning sportimiseks, musitseerimiseks jms. kasutatavaid asju („kultuurikaubad“).

…

Kultuuriseos ning kultuuritunnetus on arengut toetavateks väärtusteks ühiskonnaseose ja ühiskonnatunnetuse pinnal. Paraku on ühiskonnakäsitlus olnud sedavõrd abstraktne, elukauge ja uskumatu, et tõest kujutlust meie ühiskonnast kui funktsioneerivast, muutuvast ja arenevast süsteemist elanikkonna enamusel ei ole. Seetõttu on raskendatud ühiskondlik-poliitiline, majanduslik, internatsionaalne jm integratsioon; seetõttu esineb võõrdumist, rollikonflikte, anoomiat ja marginaalsust.

Vaimuelu on otseses sõltuvuses autoriteedistruktuuri põhjendatusest. Valimised, konkursid, jm regulatsioonimehhanismid, millega väärtustub inimese kompetentsus, eetilisus, teadlikkus, avatus uuele, järjekindlus alustatu lõpuleviimisel, tolerantsus ning lakkab võimalus käituda resultatiivsusest sõltumata ja karistamatult, toimivad nõrgalt, mänguliselt.

Vaimuelu eeldab sisemist tasakaalu, enese teadvust ja eneseusku; see omakorda kindlustunnet, mis kaasneb ühest küljest seaduste, teisest küljest nende tundmise ning austamisega, aga veelgi enam autoriteedistruktuuri põhjendatusega. … domineerib vaimne surutus, mille aluseks on määrava tähtsusega tegevuste konventsionaalne iseloom ja suvast sõltuv õiguskord. Usk tulevikku ja kindlustunne on madalad.“


Olen pikka aega mõelnud selle üle, kas ja kuidas oleks olnud ressursside mõiste ja ressursspotentsiaali sissetoomise kaudu võimalik vaimsete võimete ja vaimuelu teemat mõnevõrra sügavamalt või laiemalt valgustada. Ühemõttelisele järeldusele pole ma jõudnud.

Kunagi kasutati ressursside mõistet vaid rahaliste vahendite tähenduses. Raha pani rattad käima, mehed tööle ja naised laulma… Raha või pigem selle suuromanikkond kujutas endast kõikvõimast potentsiaali, et vallutada maid, raiuda maha metsi, kuivendada soid, rajada kaevandusi, ehitada elu- ja kõrghooneid, palgata töölisi ja spetsialiste, kuid ka purustada vastasseisude puhul sõdades ja revolutsioonides kõike looduse, inimeste ja jumalate loodut. Ressursside liike ja rühmi on omajagu. Loodus-, majandus-, kütte-, toorme-, tööjõu- jm ressurssidest on kirjutatud uurimusi. Ressursse on õpitud mõõtma, liitma, lahutama, võrdlema, nende kvalitatiivset või kvantitatiivset hinnangut on nimetatud kas siis ressursi- või ressursspotentsiaaliks. Normatiivne planeerimine või toote ressursimahukus, nõudmine-pakkumine turul ehk ühiku hinna kujunemine on tootmise efektiivsuse ja kasumi mõõduks, mis on ka nende tõelise või kunstlikult loodud defitsiitsuse määramise aluseks.

Ressursside defitsiit mõjutab majanduse arengut kahes suunas:

  • kas takistab tootmise kasvu ja laiendamist või
  • kujuneb sellest arengu stimuleerimise tegur läbi teaduslik-tehnoloogilise progressi ja sunnitud loobumise ekstensiivsest arenguteest. Juba Marx märkis, et üks majanduslik tarvidus mõjutab arengut rohkem, kui kümme ülikooli. Häda aitab hätta sattunuid. Näiteid ajaloost on võimalik tuua mitme raamatu jagu.

Ressursside defitsiidist tulenev majandus- või tarbimisrežiimi karmistamine normatiivide abil tavaliselt ei paranda majanduse olukorda, kuid heal juhul väldib ehk kriisi esile kutsumist või kriisi teravust. Ükski normatiiv ei ole teinud vaeseid rikkaks ega nälgijaid toitnud, kuid aidanud mõningaid majandus- ja sotsiaalseid suhteid korrastada, näiteks näljahäda väiksemate kaotustega üle elada. Rahvusvaheline õigus ei ole seni suutnud pakkuda küllalt mõjusat kaitset globaalsete, üldinimlike ressursside hoolimatu kasutamise ja priiskavate kuritarvituste vastu. Kellel on defitsiitseid ressursse, see saab neid kasutada turusuhete kaudu enda rikastumiseks. Ma ei too näideteks OPEC-it ega Nauru saare fenomeni jt maavarasid ega riigi soodsat asukohta kaubateedel. Jäätmeid ja reoaineid püütakse hajutada, uputada, maha matta ja vedada võimalikult kaugele nende tekkekohast. Ent need jäävad ikkagi Maale ja õnneks ei saa neid kosmosesse heita, sest siis nad varjutaksid meie eest Päikese valguse ja saadaksid meid inimkonna hävinguteel.

Ressursid + töö – kaod jäätmete näol = tarbimiskõlbuliku tootmise tulemusega.

Ressursid + töö – kaod jäätmete näol =
tarbimiskõlbuliku tootmise tulemus

Kaod tootmises, tarbimisel ja säilitamisel on peale loomuliku kao veel aheraine, jääkressurss kaevandamisel, jäätmed, reoained või ka raisatud ressursid, mida on vähem või rohkem edukalt reutiliseeritud ja taaskasutatud. Valmistoodang, olgu siis toit, loomasööt, tarbeesemed, paber, klaas, tekstiil, metallid, kemikaalid, kile jmt, pole igavene ja suurem osa sellest läheb mõne aja möödudes kas reoaineteks, sorteerituna prügimäele, kütteks või ümber töödelduna uueks tooraineks. Kõik tekkiv on ka hävinev. Ka miski uusmoodustis s.h toodang pole igavene.

Inimene kui ressurss

On öeldud, et inimest ei või ressursside hulka arvata. Ometi tundub, et mistahes ressursside kombinatsioonid ilma inimeseta, tema loova vaimuta, teadmisteta, intellektita, tahteta, oskuste ja kogemusteta ning eesmärgita, huvideta ja sihtideta on kas surnud või varjusurmas olev miski eimiski kvaliteedis. Loodus ilma inimeseta on suuteline vast ehk isegi enamuse sellest juhuslikust ressursside hunnikust mingil viisil ära kasutama, kuid loodusel pole püüdlusi ja ta ei sea eesmärke.

Rühmitasin ressursid oma töös viide rühma:

  • fundamentaalseteks,
  • looduslikeks,
  • majanduslikeks,
  • sotsiaalseteks,
  • isiksuslikeks.

Igas neis figureerib kogu oma potentsiaalsete võimaluste pagasiga seesama Inimene, nii oma füüsise kui vaimuga, jõu ja oskustega, kes ise on algselt kas Jumala või looduse looming, jätkuvalt aga kannab edasi sugupõlvede poolt pärandina inimkonna ajalugu selle tekkimisest peale – igaüks vaid muidugi oma võimalustele ja valikule vastava osana sellest. Võiks ju öelda, et parema osa sellest, kuid see oleks liialdus, sest ka piiramatu rumalus kõrvuti mõistuse piiride ületamisega jõuab aina uute sugupõlvedeni, pakkudes kurbi kogemusi koos stiimulitega võimalike lahendusvariantide leidmiseks.

Illusioon oleks arvata, et ratsionaalsus tuleks irratsionaalsuse üle toime ilma võitluseta või et lootusetult vananenud harjumused visatakse üle parda vabatahtlikult, et halb muutub iseenesest heaks või vähemuse omakasu asendub rahva enamuse kasuga, et siis lõpuks jõuda humanistlike suurvaimude väljapakutud ideaalini, kus iga inimene läheb igale teisele inimesele inimesena korda, mida võiks ka Uue Testamendi alusel ligimesearmastuseks nimetada.

Fundamentaalsed ressursid

Fundamentaalsed ressursid on aeg ja ruum, mis ulatuvad kõigisse rühmadesse ning nende toimet ei saa omatahtsi välja arvata, mistõttu on need nimetatud fundamentaalseteks ressurssideks ehk ressursside ressurssideks. Aeg on inimkonna arenguruum (Marx). Aeg ja ajaressurss võib olla isiksuslik, sotsiaalne, ööpäevane, kalendaarne kehtestatud alguspunktide mõttes, astronoomiline, geoloogiline, paleontoloogiline, kosmiline, kusjuures aja mõõtmise täpsus võib ulatuda vastavalt võimalustele ja vajadustele miljondik-sekunditest miljonite ja miljardite aastateni ning valgusaastateni.

Ruumi mõõtmisel ilmneb ajaga mingis mõttes sarnane mitmekesisus, kuigi ruum on kolme-, mõnes määrangus kahemõõteline. Aeg on pöördumatu oma ühesuunalisuses; mõnikord saab kaotatud aja asemele võtta uus ja samaväärne aeg, mõnikord aga kaotatud aega tagasi mitte kunagi ega kuidagi. Liikumise kiirus on väljendatav aja ja ruumi suhtena. Kui me räägime joogivee ressurssidest, siis mitte ainult ei loe kaugus meie elupaigast, vaid ka see, kas vesi on kogu aasta igal ajahetkel meie jaoks kättesaadav vajalikus koguses ja kvaliteedis. Pole head ideed, kuidas saaks kasutada näiteks maailma rahvaste joogivee defitsiidi ületamiseks Baikali järve kvaliteetset vett või Kaspia mere vähem kvaliteetset vett, mis moodustavad kokku ligi poole maailma magevee varust. Peipsi järve peale on Eesti joogivee tarbe allikana mõeldud.

Iga inimene elab üle aja ja ruumi suhte probleemi juba enne sündi, kui üüritud ruum emaihus ammendub ega kasva enam omapoolsele survele vaatamata ja ka looduse poolt kehtestatud 9-kuud kestev aeg saab otsa.

Tuleb end viivitamatult ema abiga välja murda kitsaks jäänud oludest, vahetada elamine soojas lootevees elamisega jahedas välisõhus (ja selle sissehingamisega), lahutada vereringe ja minna järkjärgult üle oma elule looduse automaatselt käivituva programmi kohaselt.

S.h tuleb kindlasti jätkata senist üsa-arengut algul pesa-arengu võimaluste piires. Kõige selle teadvustamine iseeneses jõuab pärale alles siis, kui inimene hakkab täie mõistuse juures ise arutlema selle üle, kuhu ta on sattunud ja saab teada, et tema nõusolekut polnud küsitud ja seda ei saadudki teha. Ent sellest alates võib inimene saada ennast-teadvustavaks (šelf-intimating), ennast-austavaks (šelf-respectiv), Mina-keskseks, enese-küllaseks, enese-siduvaks (commitment ehk vaimufilosoofias mingi väitega ennast siduma)subjektiks või omandada antropo-tsentrilise (inimkeskse) maailmavaate. Füüsiline aeg ja ruum näivad meie tajudest ja kogemustest sõltumatute, paratamatute, objektiivsete materiaalse maailma eksistentsi vormidena. Mõtleva inimühiskonna vaimse eksistentsi aeg ja ruum luuakse sellesama ühiskonna poolt, isiksuse vaimse eksistentsi aeg ja ruum aga iga isiksuse enda poolt. See ei ole füüsilise aegruumi ignoreerimine subjekti poolt, vaid selle tähistuste arvesse võtmine vaimses eksistentsis.

Mateeria ja energia jäävuse seaduste kõrvale pole vaimu jäävuse seadusi paigutatud võib-olla et mõistmise ja mõõtmise raskuste tõttu.

Isiksuslikud ressursid

Isiksuslikud ressursid algavad soovist ja õigusest vabalt ja iseseisvalt valida oma eluteed. Peagi märkab iga arukas isik, et valikuvõimaluste esialgsest näivast paljususest saab reaalsete lahenduste vähesus ning avar tulevikutee muutub kitsaks tulevikurajaks ning vabaduse ruum surutakse asjaolude survel jäikadesse paratamatuse raamidesse. Iga järjekordne samm avab uusi võimalusi tulevikuteel, kuid astutud samm pole tagasivõetav ja minevikuks saades määrab tulevikku.

Mida kaugemale on inimene jõudnud inseneriks saamise unistuste teel, seda enam kahvatuvad võimalused saada kirurgiks, loodusuurijaks, näitlejaks. Üldharidus ei piira küll valikuvabadust, kuid lõikab läbi tagasitee enesega rahuloleva harimatuse ja õndsa mitteteadmise ja mitteteadatahtmise valda. Paratamatuse raamid ei piira üksnes võimalikku head vaid ka halba.

Inimese paneb liikuma motiivid, huvid, stiimulid, impulsid, sihid, eesmärgid, anded. Ametiühingulane (sündikalist) Robert Owen (1711-1858) pidas motivatsiooni põhiprintsiipideks altruistlikku, hedonistlikku ja utilitaristlikku põhimõtet, personifitseeritult Buddha (eneseohverdus), Dionysos (nauding) ja Prometheus (kasu). Inimesed eelistavad kuuluda sotsiaalsete suhete sfääri ja väldivad üksildusse eraldumist teadlikult või alateadlikult. See eeldab sobitumist teiste inimestega nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Keegi pole üleliigne, kui ta elab, käitub ja suhtleb „normaalselt“. Joodikud, narkomaanid, kurjategijad pole kusagil oodatud. Nad on ühiskonnale mitte ainult kasutud, vaid selgelt kahjulikud. Nende vaimne ja sotsiaalne potentsiaal on negatiivne ja seda on võimalik väljendada impotentsiaalina. Nende lihtviisiline väljaheitmine ühiskonnast pole üldjuhul õigustatud ja nendega tegelemine on paratamatu, kuigi enamikel juhtudel tuleb odavam neid tööprotsessist eemal hoida, kui tööprotsessi sisse lülitada, sest nad kujutavad endast ohtu; eriti siis, kui neil puudub vastutustunne ja enesekriitiline meel või on nad need alaliselt või ajutiselt kaotanud.

Uut tüüpi mõtlemine eeldab mõtlemise vabadust s-o vabanemist eelarvamuste, stampide, dogmade, stereotüüpide ja aegunud paradigmade ballastist, et saavutada küllalt võimu iseenese üle.

See kognitiivsete dissonantside kaalumine nõuab omajagu aega ning on valuline nagu puhastustuli; see on võitlus iseendaga ning nõuab korduvat eneseületamist, kasvõi kordki üle oma varju hüppamist. Eneseületamine pole hoopiski enesesalgamine, sest esimene lõpeb enese leidmisega, teine enese kaotamisega.

Iga inimene peaks ise suutma tunnetada, kas ühiskondlikus tööjaotuses on sinu jaoks koht, kas ja kus sind vajatakse, kas sinu puudumisel tekib auk, mida tuleb täita ning kas sa sobid punnina selle augu ette või oled sa kruvikene tehnoloogilises süsteemis. Selgub, et niisuguses näiliselt isegi rahuldavas olukorras kaob inim- või minakesksus, ja sa muutud subjektist tehnoloogiliseks üksuseks, lihtsalt tootmisvahendiks või -ressursiks. Tööobjekt ja töötulemused võõranduvad, võib tekkida surutus ja pessimism, mis areneb aktiivse protestini või konfliktini.

Ei tohi unustada, et inimene on mõnes, kui mitte igas mõttes asjade mõõt. Isiksuse igakülgne areng on üks ühiskondliku tootmise eesmärkidest ja kogu ühiskondliku arengu eeldus, milleta pole majanduslikku, sotsiaalset ega vaimset progressi. Isiksus on unikaalne, kordumatu, asendamatu. Ühe inimese asendamine teisega, olgu direktori või töölise rollis, ei tähenda isiksuse enda asendamist – ajutiselt või jäädavalt lahkunu kohale asub teine isiksus, kes on oodatult niisama unikaalne, kordumatu asendamatu. Igasuguse nivelleerimise, standardiseerimise või unifitseerimisega kaob midagi isiksuste individuaalsusest. Inimese senine töökoht võidakse mõnel juhul täita ka masinaga, arvutiga, mille väsimine ja kulumine, remontimine ja uuendamine on teiselaadiline.

Inimlik tarve kuuluda inimesi ühendavaisse üksustesse – perekonda, kollektiivi, erakonda, ühingusse jne. – näitab isiksuse ühiskondlikku loomust, üksiku ja üldise ühtsust. Kuigi kuuluvuse alateadvuslik soov on igasse inimesesse programmeeritud, lisandub sellele teadvustatud soov hinnata või arvestada kasu või kahju, võitu või loobumist, andmise ja saamise vahekorda. Individuaalsuse allasurumine ühiskondlikule ohustab nii indiviidi kui ühiskonda, vabatahtlik teadvustatud enese allutamine paratamatusele on isiksusesisene kompromiss, mis oletatavasti võib ohustada isiksuse kahestumist, rollikonflikti, vahelduvat ümberkehastumist ühest rollist teise. On kirjeldatud olukorda, kus perekonnapea roll segab ametniku osa toitmist sedavõrd, et tööajaks jäetakse see ametiasutuse ukse taha, õhtul aga jäetakse töökohta maha ametniku roll. Võib-olla, et see polegi halb valik.

Isiksuse võimalused sõltuvad tema füüsilistest ja vaimsetest ressurssidest. Füüsiline tervis, jõud, energia, vastupidavus, sallivus, kaasasündinud ja omandatud kehalised eeldused, haridus ja kogemused mõjutavad ka vaimset tervist, jõudu ja energiat. Öeldakse, et terves kehas terve vaim või terve keha on terve vaimu toode. Vaimsed ressursid hõlmavad selliseid fenomene nagu tahe, emotsioonid, mõistus, mõtlemisvõime, usk, oskus valida sobivat elulaadi, -stiili ja -rütmi, kodaniku-, peremehe- ja kindlustunne, psüühiline energia, kaasasündinud anne ja selle väljaarendatud tasemel jne. Just vaimsed karakteristikud muudavad indiviidi isiksuseks, bioloogilise olendi sotsiaalseks.

Isiksuslike ressursside tegevusetus, vaba või sunnitud jõudeolek, vaimne ja füüsiline laiskus kurnavad, raiskavad rohkem jõudu, kui aktiivne, loov, arendav tegevus. On arvatud, et isiksuslikud ja sotsiaalsed ressursid ei ammendu, vaid täiustuvad ja kasvavad arukal kasutamisel. Veel enam: kaasasündinud füüsilised ja vaimsed eeldused saavad ressursi väärtuse üksnes tänu tööle, õppimisele, harjutamisele, mõistuse poolt juhitud tegevusele. Isiksuslikud vaimsed ressursid võivad korvata ka materiaalsete ressursside vajakut. Kokkuhoid, raiskamise vältimine, riknemiste ärahoidmine ja tehnoloogia täiustamine on isiksuslikest vaimsetest ressurssidest tulenev materiaalne efekt. Ka toodangu kvaliteedi tõstmine, selle tarbimisväärtuse kasv, kasutamise kestvusaja pikendamine on sisuliselt enamtoodang, mis saadakse sama hulga materiaalsete ressursside kulutamisel. Paar saapaid, mis on kasutamiskõlblikud kümme aastat on võrdväärsed kahe paariga, mida saab kasutada viis aastat. Tootmissuunaga, mis paiskab turule aina kiiremini vananevaid tarbeesemeid ja seeläbi stimuleerib sagedasema uute ostmist, ebaproduktiivset nõudluse tekkimist – sellega on liiale mindud. On seegi ju ressursside raiskamine, kuigi võib kaubatootjale-müüjale tunduda kasumlik. See suurendab mõnel juhul väiketootjate võimalusi läbi konkurentsi, kuigi üldjuhul on suurtootmisel, kontsentreerumisel ja spetsialiseerimisel oma eelised, millega aga kaasnevad võõrandumise oht, sest tööline ei näe oma isiklikku panust tootmistulemustes ja tema töörežiimi paindlikkuse, kodu läheduse ja vaba aja valikute võimalused on piiratud.

Ühistu on mõnikord parim vahevariant suure ja väikese tootmisüksuse vahel. Põllumajanduses oli peretalu maarahva realistlik unistus mõisate jagamisel 1919. a, sest peaaegu iga kehvik, sulane või vabadik tundis põllutööd ja karjakasvatust ning vajas vaid üksnes maad, et kasvõi homme pihta hakata. Sotsialistlike suurmajandite jagamisel juhtus nii, et õigusliku järjepidevuse põhimõttel loodi küll üle 60 000 talu, kuid enamus neist muudeti pärast sajandivahetust vähese toodangumahu tõttu kodumajapidamisteks ja 2008. aastast peale muutus talu juriidilises mõttes olematuks (illegaalseks), sest ei leitud juristi, kes oleks kaasaegse taluseaduse eelnõu kokku kirjutanud.

Töö põllumajanduses on alati olnud raske, töörežiim on kinnine ja tervist ohustav ning tööpäev pikk, mistõttu Eesti oma viimaste aastate 50+ tuhandest töötute armeest ei läinud põllumajandusse peaaegu mitte keegi, mistõttu töökäsi farmidesse tuli otsida Ukrainast ja Venemaalt.

Mida toob tulevik?

Lenin ütles, et idee muutub materiaalseks jõuks, kui ta vallutab rahvahulgad. Meie hulgas on veel tuhandeid inimesi, kes sedasorti rahvahulkade allutamist ja vallutamist ideele on omal nahal tunda saanud, ei suuda seda unustada ning ikka veel mäletavad seda ning ei soovi seda isegi oma vaenlastele. Isiksuslike ressursside valdkonnas on uurijatele huvi pakkunud homeostaatilised, emotsionaalsed, pertseptiivsed, kognitiivsed, motoorsed jm isiksuste karakteristikud.

Sotsiaalsed ressursid

Sotsiaalsed ressursid on inimesekui ühiskondliku olevuseeelduseks ja inimfaktori eksistentsi tingimuseks. Sotsiaalsed ressursid võivad olla materiaalsed, füüsilised ja vaimsed. Materiaalsed ja füüsilised mittetootmislikud ressursid on kodu kui eluase, teed, pargid, koolimajad, kultuurimajad, muuseumid, meditsiinilise ja kultuurilise teeninduse objektid, spordiväljakud, sidesüsteemid jm. Siin omab suurt tähtsust sotsiaalne teadvus, ajalooline mälu, töö ja suhtlemiskeskkond, moraal ja kombed, töötraditsioonid, distsipliin, vaimukultuur, rahvatarkus, Vaimsus neis ressurssides pärineb allika näol valdavalt inimeste isiksuslikest ressurssidest, mis koostöösse ühendatuna, samas aga spetsialiseerituse ja kvalifikatsiooni põhimõttel jaotatuna võimendub arvestatavalt.

Lihtsa mehaanilise liitmise puhul ei pruugi esile tulla selle mõjul kujunevad vastuolud:

  • Kahehobuse vankri koorem ei tohi olla kaks korda suurem kui ühehobusevankri koorem, sest agregaadi puhul võib veojõukadu ulatuda vast ehk veerandini.
  • Sama lugu ilmneb kündmisel kahehobuse adraga. Kuid kahe hobusega saab see töö tehtud, mis ühega ei pruugi olla võimalikki.
  • Teadlaste grupp tuleb edukamalt toime suurema ülesande lahendamisega kui igaüks omaette rakendatult või kõik lahus töötavad teadlased kokku suudaks.
  • Manufaktuur koos aruka tööjaotusega võib olla kümneid kordi suurema tootmisvõimega, kui üksiktöötajate summaarne töötulemus.
  • Orkester loob enam kui esimene viiul üksi.
  • Ükshaaval on oksaraag nõrk, kimbuna tugev.

Kollektiivsus, koostoime sünergism, interaktsioon jms. tähendab toime kontsentratsiooni. See on uus kvaliteet, mis pole saavutatav lihtsa liitmisega ja mis ei ilmne igasuguste seoste puhul.

Üksiku lauluhääl kostab vast ehk kilomeetri kaugusele, saja ühishääl ei ulatu kaugeltki saja kilomeetri kaugusele, ent kolmesaja tuhande ühislaul ulatus mitte ainult Moskvani, vaid kajas vastu kogu maailmas ning jõudis iga eestlase südamesse, olenemata sellest, kui kaugel ta viibis. See on uus kvaliteet, sealhulgas ka aja ja ruumi mõistmise uus kvaliteet.

Inimkonna vaimukultuur on rikas rahvus- ja grupikultuuride mitmekesisusest, paljususest ja rikkusest. Rahvuskultuur moodustab rahvuse vaimse eksistentsi ühisruumi, kuid see ei kuulu kogu ulatuses inimkonna vaimukultuuri. Sinna kuulub ta selles osas ja selles mõttes, milles ta tugevdab rikastab, mitmekesistab, kaunistab või avardab inimkonna vaimuruumi. Kahe rahvuse kultuurisuhete ühisruum, mis tekib kultuurikontaktide pinnal, tuleneb kultuuride suveräänsusest ja selle vastastikusest austamisest. Üksiku kuuluvustunne mingisse tervikusse või ühendusse saab liitumise impulsiks sedavõrd, kuivõrd on välistatud oht assimileeruda, kaduda, allutada, hävineda. Assimileerumise oht lahutab, kuigi assimileerumine ise on lahutamisele vastassuunaline protsess. Liitumise määr või mõõt saab kuuluvustunde kriteeriumiks, kui liitumisega kaasnev hävimise oht surmab kuuluvussoovi. Põlvest põlve pärandatud suveräänsussoov ärkas 1989. aastal uue jõuga ning ühendas tolleaegse tänapäeva mineviku ja tulevikuga. Niisiis meie aeg polnud lõppenud ja meie ruumgi oli alles, sest meie ise olime ikka siin, kuigi oli ka teisi.

Veel tuleks nimetada informatsioonilist ressurssi. Info on ressurss, mis äraandmisel ja kasutamisel jääb alles ega vähene ning võrdväärse vahetuse korral isegi kahe- või mitmekordistub. Tegeldakse ka info varastamise, varjamise, võltsimise, rõhkude ümberasetamise ja propagandaga, info salastamise, vaba leviku tõkestamise või laiutamisega. Tänapäeval on selleks kasutusel võimsaid moodsaid vahendeid ja teooriaid. Andekas inimaju on üha enam hinnas, ajude äravoolu on püütud vältida. Teadus, tehnika ja tehnoloogia on muutunud tootlikuks jõuks, patendid kaubaks.

Demograafiline ressurss on Euroopas sajandeid olnud vastuoluline:

  • inimeste arv toidulaua ääres on enamasti olnud piisav;
  • sobivaid inimesi sõjavägede komplekteerimiseks ja sõjapidamiseks nii kallaletungi kui kaitse eesmärgil on ebapiisavalt;
  • töötegijatega on olukord kord nii-, kord naasugune.

Võimu teenistuses olevad demograafid pakuvad ilustatud andmeid ja mängivad optimiste, sest neile makstakse selle eest. Rahvaste ränne ja võõrtööjõu meelitamine või kodustamine on sünni ja üleskasvatamise stimuleerimisest kiirem lahendus, kuid selle tagajärgedel on oma hind, mida jäädaksegi maksma. Orjatöö ja orjakaubandus peaks inimühiskonnas olema alatiseks lõppenud. Nimetatutele lisanduvad elukondlikud, tervishoidlikud, normatiiv-õiguslikud, usulised, kultuurilis-traditsioonilised, kultuur-hariduslikud, organisatsioonilised struktuursed jm ressursid. Kõikjal on määrava tähtsusega inimene.

Majanduslikud ressursid

Samasugune inimese asendamatus tootlike jõudude hulgas kehtib ka majanduslike ressursside vallas, kus juhtide, organisaatorite, spetsialistide, ärikate, logistikute, omanike, osanike jm personali kõrval on töö hulga ja töö tulemuste mõttes määravaks kaubatoodangut valmistavad või klientidele teenuseid osutavad töötegijad, tööoskajad ja kogemustega inimesed. Lisaks veel finantsid, materjalid, energia, tehnika, tehnoloogia.

Looduslikud ressursid on mõtleva inimeste algses nägemuses maa, vesi, õhk, tuli ja neile lisandub elu.

Sfääri järgi: geosfäärsed, hüdrosfäärsed, atmosfäärsed, kosmilised, millele lisanduvad biosfäärsed. Enam spetsiifilistena mineraalsed, orgaanilised, mullastikulised, klimaatilised, ilmastikulised, bioloogilised, s.h geneetilised (floora ja fauna), ökoloogilised, rekreatiivsed, paleontoloogilised jne, kuid ka elu kui kõrgeim fenomen ja inimene koos elu avalduse jätkuva areneva kingitusega vaimuloomingu võime näol.

See on üks võimalikke jaotusi ja mul pole ühtki põhjust väita, et see oleks parim. Mulle see variant meeldib, kuid kellelegi meeldimisel pole olulist tähendust. Loodushoid on ühtlasi elu kui tajuva looduse, inimvaimu ja maailmavaimu hoid. Kõigi loodusressursside potentsiaalid on piiratud ja seda kinnitab meie kogemus. Me tajume liikumist piiridele lähenemise näol:

  • Parimate maavarade või kasulikemate kaeviste leiukohad on paljuski ammendatud või ära raisatud, uute ekspluateerimine läheb üha kallimaks ja ökoloogiliselt ohtlikumaks.
  • Vee, õhu ja mulla kvaliteet on halvenenud, kuigi loodus on oma mõju ja toimega meile abiks.
  • Viljakate alade kõrbestumine ja ebasoodsad kliimamuutused on lokaalselt võtnud katastroofilise ulatuse ja see protsess näib pöördumatuna. Gro Harlem Brundtlandi [2]komisjoni andmeil kõrbestub iga aastaga 6 miljonit ha tootlikku maad ja hävitatakse (hävineb) 11 miljonit ha metsa.

Muutused on nii kiired, et teadus ei suuda kõiki neid vahetult jälgida ja ebasoodsate suundumuste vältimiseks ettepanekuid teha. Nende ettepanekute järgimine on samuti vastassuunaliste huvide ja inertsuse foonil aeglustunud või tõkestatud. Mõned näited probleemidest: osoonikihi augud, happevihmad, kliima soojenemine, kasvuhoone-efekt, raskmetallide ja radioaktiivsete ainete levik, mulla sooldumine, põllumajanduse intensiivistamine plahvatuslikult kasvava elanikkonna ära toitmiseks, vaesus, harimatus, kultuuritus, sõjad, pessimism, ideede-lagedus, ignorantsus, ekstremism jne.

Hädakisa ja paanika meid ei aita, need pigem segavad. Põllu- ja metsamajandus pole hoopiski üksnes ohutegur, vaid avaldub mulla, kliima ja kultuurtaime geneetilise potentsiaali kaudu aruka võimalusena vastu seista langeva mullaviljakuse ohtudele. Sordiaretajad on aretanud kultuurtaimede haiguste-, kahjurite-, põua-, niiskus-, külma- jm kindlusega sortide loomise teel stabiilse saagikuse ning ka tõuaretajad on oluliselt suurendanud põllumajandusloomade potentsiaalset produktiivsust. Tootjad on teaduse ja kogemuste ühitamise toel targemaks saanud ja tootmiskultuur on täiustunud. Personaalse vaimsuse peamiseks, aga võib-olla vaid üheks paljudest fundamentaalsetest karakteristikutest näib olevat igaühe oma mina isetuse ja isekuse suhe, mis omakorda sõltub eellastest, sünnipärast, kasvatusest, kuid kontsentreerub südametunnistusse.

Ühiskonna ja tema üksuste sotsiaalse vaimsuse määravad tema koostisse kuuluvuse situatiivsed asjaolud, personaalse struktuuri kujunemine ja aktivatsiooni keskkond. Euroopas, isegi ilma nõukogude eripärata, raisatakse oma vaimujõudu esmajoones ja peaasjalikult ikka millegi aktiivsele sallimatule eitamisele. Eriti reljeefsena näib domineerivat selline vastandamine ja teisitimõtlemist hukkamõistev hoiak just nn teaduslikus ateismis, filosoofias, eetikas, ajaloos ning poliitikas, kui need on omavahel rosoljeks segatud. Vaid esteetika on paljuski jäänud maitseasjaks, kuid ka siin ehitatakse pealiine ja luuakse kohustuslikke moode.

Ainus probleem on mõttemaailmas olemine. Ja ainus lahendus on minna mõttemaailmast kaugemale. Nimetan seda meditatsiooniks (Osho 2018). Veedades öeldakse: Tõde on üks, kuid targad kasutavad selle rääkimiseks paljusid nimetusi.

Elu kui loodusressurss

Elu ja surm ei pruugi olla vastandid,
küll aga on sünd ja surm, mis on elu kaks otsa.

Arvo Sirendi

Sünnist algab elu, kuid algab ka surm ehk teekond surma poole läbi paljude eluetappide. Kõigil, millel on algus, on ka lõpp. Igal asjal on peale mitmete otsade veel kaks otsa, algus ja lõpp. Elamine on dünaamiline ja jätkuv ja arenev protsess, suremine aga füüsiliselt jätkuta, kuid vaimselt jätkuv – mineviku suunas olnu taastumisega vaimus ja kvalitatiivselt uuena.

Jaapani ajaloofilosoof H. Nakamura (1964) tuletab meelde ammust tendentsi arutleda Ida ja Lääne ehk orientaalset ja oktsidentsiaalset mõtteviisi dihhotoomia terminites. On leitud, et idamaine mõtteviis joonistub välja kui spirituaalne, introvertne, sünteetiline ja subjektiivne, läänemaine seevastu materialistlik, ekstravertne, analüütiline ja objektiivne. Tõenäoliselt annab just seesama põhimõttelise varjundi ka filosoofia ning vaimsuse loomusele. Priit Kelder[3] (2005) peab ilmseks, et seda laadi dihhotoomsele paarsusproportsioonile üles ehitatud selgitused peaksid olema tänapäeval kõrvale heidetud kui liiga lihtsustatud või jäigad kultuuride erakordse paljutahulisuse ja komplitseerituse tõttu. Pealegi on eurotsentrismi omalaadne monopolism ka humanitaarias välja töötanud teatavad universaalsed stereotüübid ja skeemid. Budoloog ja sinoloog S. Oldenburg (1982) leidis, et eurotsentristliku piiratud ja kõrgi positsiooni kohaselt toetuvad Idamaade aastatuhandeid kestnud vaimukultuuris ning ka materiaalses kultuuris kõrgtaset saavutanud arengu suured saavutused nõrgale matemaatika ja loodusteaduse tasemele. Kas selle tagant kumab inimlik alaväärsustunne ja ei-tea-millele tuginev üleolek?

„Siit tulenebki too tähelepanuväärne fenomen, et Idamaa oma imeteldava tarkuse, jõu ja iluga tundub Läänele igal sammul oma maailmast arusaamadega mingi lapse või poolharitlasena. Kuid Lääs tunneb siiski ka inimvaimu erakordset võimu, mida on ilmutanud Ida ning mitte kunagi nii, sellise värskuse, vahendituse ega eneseväljenduslikkusega pole inimsugu enam võimeline saavutama.“

Idamaade religioon ja filosoofia on meeliköitev ja vaimustab eriti neid, kes on suutnud omaks võtta kasutatavate vaimuvalda kuuluvate mõistete varjundilise mitmekesisuse ja üles ehitatud süsteemi terviklikkuse.

„Ma mõistsin, et oma raamatuis ja kunstiteostes on Hiina vastanud paljudele küsimustele, mida on esitanud inimmõistus ja unistus. Ütlen otse: kõikidele! /…/ Ma taipasin, et minu mõistus oli hale ja kitsas ning et euroopalik maailm oma teadmiste ja kultuuriga on pelgalt maailmamõtte üks variant ja et Hiina maailm pakub teise variandi, mis pole vähem võimas, ent on igati uuem ning värskem isegi sedavõrd, et tundub paradoksaalsena („hiinlastel on kõik pahupidi pööratud“).“

Akadeemik V. Aleksejevilt (1982)

Lääne sinoloog H. Creel (1954) konstateeris, et hiinlased teavad Lääne kultuurist sootuks rohkem kui läänemaailm Hiinast. Teadmise rakendusest kujuneb jõud, mis määrab arengu kiiruse.


[1] Rooma Klubi, sh Eesti Rooma Klubi üheks printsiibiks ongi erinevate vaatenurkade lubamine ja diskussiooni toomine.

[2] Muide Gro Harlem Brundtlandile anti 1987. a Nobeli preemia tänu esmajoones sotsiaalsete ressursside mõiste toomise eest sotsiaalse elukorralduse praktikasse.

[3] Priit Kelder (1945-2019) oli Eesti orientalistika populariseerija ja riigiametnik, Eesti Rooma Klubi liige.  

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

On juba hilja – ei entusiastid ega poliitikud suuda meid päästa väljasuremisest. – A. Soesoo

10 Thursday Feb 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, meedia

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, prognoos, Rooma Klubi, säästev areng, Soesoo, tulevik

Artikkel on avaldatud ka Maaleht, 07-02-2022

Alvar Soesoo, geoloog, Eesti Rooma Klubi president 21.12.2021 – 13.05.2021, TTÜ professor

Vähe on seda, mida me saame muuta ümbritsevas keskkonnas; palju aga seda, mida me saame muuta iseendas.


Maailma tulevikustsenaariume on püütud ette näha ja arvutada sajandeid. Kui varasemalt on seda teinud kõiksugu nõiad, meediumid, siis viimastel aastakümnetel tegeldakse ennustamisega teadus- ja rakendusinstituutides.

Suurriigid paistavad oma tulevikuarengute suhtes eriti mures olevat. Maailma arenguid ennustavates asutustes töötab hulk tarku inimesi, ent adekvaatseid prognoose teha on siiski väga keeruline.

Continue reading →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Pikaajalised muutused eesti ilmastiku sesoonsuses – J. Jaagus

07 Monday Feb 2022

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, klubi ettekanne

≈ Leave a comment

Tags

Eesti riik, Jaagus, kliima, teadus

Mr JJ ehk Jaak Jaagus on värske ERK liige, eesti klimatoloog, Tartu Ülikooli klimatoloogia professor. Seekord räägime mitte mingist abstraktsest Planeedist x, kus elavad meile tundmatud objektid vaid oma Eestimaast ja halvast suusailmast.

Järjejutu I osa…


Sissejuhatus – mida uuriti

Globaalne kliima soojenemine on kestnud juba alates 19. sajandi teisest poolest. Seda võib siduda ka industriaalse revolutsiooniga, mis algas sajand varem. Maakera keskmine õhutemperatuur viimasel kümnendil (2011-2020) on IPCC viimase aruande kohaselt olnud 1,09 kraadi kõrgem kui perioodi 1850–1900 keskmine.

Lõviosa soojenemisest on põhjustatud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasvust atmosfääris, mis omakorda on suuresti seotud inimtegevusega ehk fossiilse kütuse põletamisega ja vähemal määral muutustega maa kasutuses.

Käesoleva kirjutise eesmärgiks on näidata linnulennult, kuidas on üldine soojenemine avaldunud Eesti ilmastiku sesoonsetes muutustes. Siinkohal on vaatluse alla võetud üsna pikk ehk 70-aastane periood 1951/52–2020/21, mis peaks hästi iseloomustama kaasaja kliima soojenemise avaldumise aega.

Loomulikuks hüpoteesiks oli, et kliima soojenedes on vähenenud talveperiood, kevad on nihkunud varasemaks, suveperiood on pikenenud ja sügis on nihkunud hilisemaks. Täpsemalt neid muutusi on vaadeldud muutustes termilistes aastaaegades, mis on määratud ööpäeva keskmise õhutemperatuuri sesoonse käiguga ja püsivate üleminekutega kindlatest temperatuuri piirväärtustest. Taustainfona on leitud ka muutused aasta ja kuude keskmistes õhutemperatuurides selle sama 70-aastase ajavahemiku jooksul.

Selles töös on termiliste aastaaegade alguskuupäevade määramiseks kasutatud ööpäeva keskmisi õhutemperatuure 20-s Eesti ilmajaamas. Nende põhjal on kindlaks tehtud kuue termilise aastaaja alguskuupäevad, kusjuures varakevade, kevade ja suve alguseks loeti ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat üleminekut vastavalt 0, +5 ja +13 kraadist, ning sügise, hilissügise ja talve alguseks olid ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivad langemised allapoole vastavalt +13, +5 ja 0 kraadist.

Mis selgus?

Keskmised õhutemperatuurid on Eestis tõusnud väga olulisel määral. Statistiliselt oluline soojenemine on aset leidnud kõikidel kuudel, välja arvatud juuni ja oktoober. Paljudes rannikujaamades pole ka jaanuari keskmise temperatuuri tõus olnud statistiliselt oluline ja seda väga suure aastate vahelise muutlikkuse tõttu.

Aasta keskmise temperatuuri tõus on olnud vahemikus 2,2–2,8 kraadi 70 aasta kohta. Numbriliselt on kõige tugevam trend esinenud veebruaris ja märtsis, kui kuu keskmine õhutemperatuur on tõusnud 4–5 kraadi võrra. Mõnevõrra suurem soojenemine on aset leidnud Ida-Eestis ja väiksem läänerannikul.

Õhutemperatuuri mitmeaastased kõikumised Eestis toimuvad üsna sünkroonselt (joonis 1) ja jaamade vaheline korrelatsioon on väga tugev. Konkurentsitult kõige soojemaks aastaks on olnud 2020. Kõik külmemad aastad jäävad 20. sajandisse. Märgata on, et alates 1980ndate aastate lõpust on keskmise temperatuuri tase tõusnud olulisel määral, mida nimetataksegi režiiminihkeks.

Kevad

Üldise kliima soojenemise tingimustes on loomulik, et sesoonse soojenemise perioodil nihkuvad kevadised temperatuuri püsiva ülemineku kuupäevad varasemaks ja jahtumise perioodil nihkuvad sügisesed temperatuuri püsiva allamineku kuupäevad hilisemaks. Seda kajastavad ka muutused termiliste aastaaegade alguskuupäevades perioodil 1951–2020. Varakevade, kevade ja suve alguskuupäevadel on olnud tendents nihkuda varasemaks ning sügise, hilissügise ja talve alguskuupäevadel nihkuda hilisemaks.

Siiski on selle juures esinenud olulisi erinevusi. Eesti 20 ilmajaama andmetel on leitud termiliste aastaaegade alguskuupäevade keskmised kuupäevad, mille aegread koos lineaarsete trendijoontega on kujutatud joonisel 2.

Varakevade algus ehk ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõusmine üle null kraadi on kõikides jaamades hakanud toimuma oluliselt varem. Muutused trendi järgi on olnud 19–27 päeva Mandri-Eestis ja kuni 37 päeva saartel. Erandiks on vaid Pandivere kõrgustikul asuv Väike-Maarja ilmajaam, kus sama number oli vaid 15 päeva.

Varakevade varasem algus ongi üks kõige suuremaid muutusi Eesti ilmastiku sesoonsuses. Ka kevad ehk taimekasvuperioodi algus on hakanud saabuma oluliselt varem, keskmiselt umbes paar nädalat.

Selle näitaja juures puudub oluline trend vaid Kirde-Eestis. Suve alguse nihkumine varasemaks on olnud tagasihoidlikum ja see on statistiliselt oluline vaid Lõuna-Eestis ja kahes Saaremaa lääneranniku ilmajaamas.

Sügis/ talve

Sügise algus ehk ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla +13 kraadi on kõikides jaamades nihkunud hilisemale ajale, keskmiselt umbes 12–13 päeva võrra. Mandri-Eestis on see muutus olnud väiksem ning rannikul märksa suurem. Huvitav on täheldada, et hilissügise algus ehk taimekasvu perioodi lõpp pole uurimisperioodi vältel Mandri-Eestis üldse hilisemaks muutunud. Samas aga rannikujaamades on hilissügise saabumise hilinemine selgelt olemas ja mõnes jaamas ka statistiliselt oluline.

Talve hilisem algus on olnud teine ja väga suur muutus, mis on kaasnenud kliima soojenemisega. 70 aasta jooksul on õhutemperatuur langenud püsivalt alla nulli 2–5 nädala võrra hiljem. Eriti tugev muutus on aset leidnud Kirde-Eestis. Samas aga saartel ja Lõuna-Eestis on see tendents olnud märksa nõrgem ja statistiliselt mitteoluline.

Termiliste aastaaegade alguskuupäevade põhjal arvutatud kestuste pikaajalised muutused kajastavad kaudselt muutusi nende saabumisajas. Kõige tugevamaks ja silmatorkavamaks muutuseks on suve oluline pikenemine ja talve veelgi kiirem lühenemine. Suve pikenemine on olnud jaamades üsna erinev. Jõhvis ja Väike-Maarjas on see ulatunud vaid kahe nädalani, samas kui Sõrves, Vilsandis ja Ristnas on suvi vaatlusperioodi jooksul pikenenud ühe kuu võrra. Talv on aga veelgi suuremal määral lühemaks jäänud – vahemikus 35–59 päeva. Suhteliselt kõige väiksem talve lühenemine on toimunud Mandri-Eesti siseosades, kõige suurem aga vahetult avamere ääres.

Joonisel 3 on kujutatud kõigi 20 jaama keskmisena leitud suve ja talve kestuse aegread koos vastassuunaliste trendijoontega. Suve kestus on aastati kõikunud suhteliselt vähem kui talve kestus, kusjuures talv on märgitud talve algusaasta järgi. Näiteks rekordiliselt lühike 2019/2020. aasta talv on kirjas 2019. aasta järgi.

Varakevad on seoses varasema algusega ka pikenenud, eriti põhjapoolsemas Eestis ja ka saartel. Lõuna-Eestis on see muutus olnud vähene. Kevade kestuses olulisi muutusi ei esinenud. Sügise kestusele on olnud iseloomulik lühenemise tendents, seda eelkõige Sise-Eestis ja mitte rannikul. Hilissügis on aga väga oluliselt pikemaks muutunud ja seda esmajoones hilisema talve alguse tõttu. Kirde-Eestis on see pikenemine toimunud isegi kuni neli nädalat. Seda muutust pole aga üldse toimunud Lääne-Eesti saartel.

Kas teadsid, et eesti kliima soojeneb kiiremini kui mujal ilmas?

Laseme numbritel rääkida

Joonis 1. Aasta keskmised õhutemperatuurid Vilsandil ja Võrus ning nende lineaarsed trendid. Nende vaheline korrelatsioonikordaja R=0,968.
Joonis 2. 20 jaama andmete põhjal arvutatud termiliste aastaaegade Eesti keskmiste alguskuupäevade aegread koos lineaarsete trendidega (tähistatud punktiirjoontega) perioodil 1951–2020.
Joonis 3. 20 jaama andmete põhjal arvutatud Eesti keskmiste suve ja talve kestuste aegread koos lineaarsete trendidega perioodil 1951–2020.

Kas suusad risti ja uisud nurka?

Juba järgmisel korral räägib professor Jaagus Sulle, kas tasub suusavarustus maha müüa koos langeva väärtusega kinnisvaraga või vaadata ringi moodsamate spordilade järele.

Elu läheb ju edasi!
Meiega või meieta…

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...
← Older posts

ERK blogi postitused

  • Küsimused uuringu ja raamatu “Kasvu piirid” kohta 03/12/2022
  • Eesti riigi rohepöörde tegevuskava ja selle mõõdikud – K. Klaas, K. Oras 20/10/2022
  • Tallinna Energiapäev 2022 – Kasvu piirid 29/09/2022
  • Kodaniku enesemääramise õigusest – P. Tammert 28/09/2022
  • Vene-Ukraina sõja globaalsed poliitilised ja majanduslikud mõjud ning Ukraina ülesehitamise kava – Antsu + Alatalu 04/09/2022
  • Jeltsin tunnustas Eesti iseseisvust 21. augustil 1991 – I. Raig 21/08/2022
  • Hooaja alguse mõtteid. Suvi 2022 – T. Stewart 06/08/2022
  • Eesti haridus 21. sajandisse – P. Tammert 17/07/2022
  • ERK presidendiks valiti Ivar Raig 18/06/2022
  • Vaimsed ressursid – A. Sirendi 02/06/2022

Arhiiv:

KUI SA EI ELA TALLINNAS, tea, et meil on esindajad Tartus ja Saaremaal, Jõgeval, Soomes, UKs, USAs ja Elvas. Aasta 2021 on Rooma Klubile häälekas. Iga kajahääl on vajalik!

TELLI JA LOE NÜÜD!

Ava oma silmad tulevikule

Klõpsa ennast ERK raamatupoodi

Website Built with WordPress.com.

  • Follow Following
    • Eesti Rooma Klubi
    • Join 81 other followers
    • Already have a WordPress.com account? Log in now.
    • Eesti Rooma Klubi
    • Customize
    • Follow Following
    • Sign up
    • Log in
    • Report this content
    • View site in Reader
    • Manage subscriptions
    • Collapse this bar
 

Loading Comments...
 

You must be logged in to post a comment.

    %d bloggers like this: