Sildid
Intervjueerija Juhan Mellik, Õhtuleht 12-11-2019. Tahad jääda ellu? Konservihunnikust pole kasu. Koli parem maale elama.
Eesti Rooma Klubi on trükkinud lisa Kaupo Vippi mitmeid kordi läbi müüdud raamatule “Globaalpohmelus”.
Telli, saa teada. Arutame koos.
Mida teha maailmalõpu korral?
„See on paljude maailmalõpu jaoks valmistujate soovmõtlemine: kuhjan endale koju hunniku konserve, relvi ja laskemoona. Peidan end barrikaadi taha ja annan igas suunas tuld. Ei ole võimalik! Sest need inimesed, kes tulevad, on meeleheitel!“
Publitsisti ja mõtleja Kaupo Vippi maalitud stsenaariumid äärmuslikest kriisiolukordadest ei tundu äsja Võrumaal toimunud suure elektrikatkestuse taustal sugugi nii ulmevalda kuuluvatena. Mis saab siis, kui elekter läheb ära ja tagasi ei tulegi? Mis saab siis, kui riigile ja korrakaitsele ei saa enam loota?
„Eesti õnneks pole nii hull koht veel,“ rahustab Vipp. Erilisi looduskatastroofe meil karta pole, inimesed on temperamendilt üldiselt rahulikud ja mõistlikud. Kuigi… „Oleks see katkestus talvel olnud, tekkinuks ilmselt ka esimesed vägivallatsemised,“ arvab ta suure elektrikatkestuse kohta. Kriitiline aeg on välja arvestatud: 72 tundi. Niikaua võiks ettenägelik ja halvimaks valmistunud inimene ise hakkama saada, kuni riik ja jõustruktuurid üritavad lahendust leida.
Piir, kust tagasi ei pääse
„See on see piir, mille jooksul oleks veel võimalik normaalsusse tagasi pöörduda,“ ütleb Vipp. „Aga pärast seda aega – need inimesed, kelle psüühika on natuke teistmoodi, leiavad, et neil pole mitte midagi kaotada.“ Mitte et see teeks nad automaatselt halbadeks inimesteks – pole lihtsalt midagi teha, kui võitled oma elu eest ja muud lahendust peale vägivalla ei paista.
72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.
72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.
„Minu rekord on olnud kuus päeva ilma elektrita, siinkandis on see täiesti tavaline asi,“ ütleb Sõrve poolsaarel elav Vipp. Kusjuures – tal pole generaatorit. „Nendega on see jama, et tarbivad bensiini või diislit, aga kust seda saada, kui ikka voolu pole?“ Saaremaal pole praegu mitte ühtegi autonoomse toitesüsteemiga tanklat.
Mida siis teha, kui halvim õdusunenägu osutub ühtäkki tõeks? Esimene soovitus linnavurledele: laske linnast kiiresti jalga. Kui endal pole maal sugulasi või suvilat, saab ehk haakida end mõne sõbraga kaasa. Peamine, et saab ära.
„Oled sa kas Juhan või Ivan, aga kui oled Lasnamäel neli päeva söömata ja lapsed on näljas, siis hakkad tegutsema,“ ütleb Vipp. Kauplused on juba ammu ära rüüstatud. „Siin pole mingit varianti, talvel sa ei saa isegi s…l käia. Kogu kanalisatsioonitoru on üks suur jäätunud fekaalipulk.“ Teisisõnu võiks iga linnaelanik teha juba ette endale hädaabiplaani: kuidas, kellega ja kuhu ta häda korral maale pääseb. „Lahendus nagu ilmasõdade ajal,“ kommenteerib Vipp.
Kui käes on ikka tõsine kriis, tuleks abiks vanamoodne lahendus: puugaasil töötav mootor, nagu sakslastel Teise maailmasõja ajal. Ajad puuklotsid katlasse, teises otsas on generaator. „Ma kujutan ette, et sellega võiks vajadusel ka kolm-nelikümmend aastat läbi ajada.“
Eesti inimene on küll meelelaadilt rahulik, kuid riigi elektrivarustus on see-eest enam kui haavatav. „Meil on kolm või neli sõlmpunkti, mille taastamiseks ründe järel on vaja asendada konkreetsed seadmed,“ ütleb Vipp. Neid toodab maailmas kaks või kolm ettevõtet ning need tuleks teiselt poolt maakera ka kohale tuua. Kõik võtaks parimalgi juhul nii kaua aega, et tänavail valitseks juba ammu kaos.
Viimane ehmatav kogemus oli saarlastel alles selle aasta alguses, kui Kuressaaret tabas ligi neli tundi kestnud elektrikatkestus. Kõik tormasid kohe oma mobiilidesse ja paari tunniga oli maas ka telefonilevi. Tundide kaupa valitses täielik vaikus. Selles mõttes on põnev fantaseerida. Kui eelmise sajandi alguses ei teadnud keegi midagi elektrist ja asfaltteedest, siis kas keegi oskaks ette kujutada maailma ilma nendeta nüüd? Ning kui veel 1990ndate alguses oli internet täielik uudissõna, siis mis juhtuks selle kadumisel täna? „Kaubandus, pangandus, lennundus, miski ei töötaks.“ Ühiskond on arenenud nõnda keeruliseks, et aina rohkem on neid mutreid, mis võivad logisema hakates kogu süsteemi pikali kukutada.
Plaanid varakult valmis
Küla- ja maarahvalgi peaksid juba plaanid olemas olema. Igaüks peaks teadma, kelle juurest täpselt mingisugust abi saab. Peaks teadma ka seda, kui mitu hädalist saaks ta enda juurde võtta. „Tean, et siia mahuksid peale minu ja mu naise ka meie pojad oma peredega, edasi läheks juba päris karmiks,“ lausub Vipp. Kui väljas valitseb kaos, siis tekib moraalseid dilemmasid küllaga.
Lihtne variant on see, kui keegi tuleb püssiga ukse taha või tahab sulle pähe virutada. Aga mida teha siis, kui abi palub nälginud ema koos väikese beebiga? Ning kui tead, et hädalisi vastu võttes ei suuda sa aidata mitte üksnes neid, vaid jääksid ka ise koos hädalistega plindrisse? „Need on väga keerulised küsimused. Inimesi on planeedil liiga palju,“ ohkab Vipp.
Halvas mõttes eeskujusid leidub maailmast küllaga. Mõnikümmend aastat tagasi oli suur black-out New Yorgis. Õhtupoolikul alanud katkestus kestis oma kuus-seitse tundi. „Negatiivse külje pealt oli juba mõne tunni pärast teatud seltskonnal asjade seis selge ja algas vandaalitsemine, mis käis üle kõigist linna kauplustest,“ räägib Vipp. Kogunesid jõugud, poed tehti pilbasteks. „Positiivsest küljest räägiti hiljem, et üheksa kuu pärast ilmnes plahvatuslik hüpe sündivuses,“ muheleb Vipp.
Rahaga pole hädaolukorras midagi pihta hakata, selle väärtus on läbinisti kokkuleppeline. „Isegi ahju kütta on suhteliselt ebamugav,“ märgib Vipp. Ta ei väsi rõhutamast, et selle asemel on ülioluline tutvuda kogukonnaga ning luua üheskoos toimiv plaan. Kuigi teoorias saaks seda suure tahtmise korral teha isegi mõnes magalarajooni kortermajas, on see külakogukonnas määratult lihtsam. Ei maksa linnainimest ka kohe hukka mõista selle eest, et ta on ehk natuke eluvõõras. „Igapäevase elu jaoks pole tal tõesti vaja teada, mismoodi kartul maha käib või kust otsast lehma lüpsta,“ tõdeb Vipp. Kui vaja, küll siis need teadmised tulevad.
Relvast pole palju kasu
Ühtsuses peitub jõud, pole midagi parata. Keegi vandaal-marodöör võib täitsa vabalt ilmuda üksiku inimese ukse taha. Kui ta aga teab, et selle inimese seljataga seisab toetav kogukond, mõtleb ta enne mitu korda üle.
Vipil endal püssi varuks ei ole, sest seegi kuulub fantaasiavalda – annad aga märatsejatele tina ning peletad nad eemale. Isegi väiksem mõne püssiga armeeüksus suudaks küll natuke vastu paugutada, aga jookstaks lõpuks lihtsalt maha. „Ega see, kes tuleb halbade mõtetega, ei tule tavaliselt üksi,“ hoiatab Vipp. „Ta tuleb ikka suure kambaga.“
Kõik see võib näida vaid õudusunenäona mõnest düstoopilisest filmist. Miks peaks üldse keegi niivõrd ebatõenäolise stsenaariumiga oma pead vaevama? „Enamik, kellel on lapsed või lapselapsed, siiski võiks,“ ütleb Vipp. Ohtlikem kontingent on seevastu need inimesed, kellel pole mitte midagi kaotada. Neid tuleb karta kõige rohkem.
Vipp harrastab oma Sõrve koduaias ka väikestviisi peenrapõllundust, praegu kasvatab ta peamiselt küll maitseaineid. Kuid vajadusel ja häda korral saaks ta kogu hoovi üles künda ning seemne mulda pista. Kala saab ta kätte nii, et sumab pikkade säärikutega vette ja laseb võrgud sisse. „Viimane aeg on küll näha ja tunda, et üha enam igasugust saasta lastakse laevade pealt vette,“ ütleb ta.
Kuna pinnas on savine, ulatub Vipi puurkaev 80 meetri sügavusele. Kuid ka selle käitamine nõuab elektrit, sestap on mehel kokkulepped teiste külaelanikega. Kõik püsielanikud (neid pole küll palju) – nii eestlased kui ka välismaalased – on igati kambas ning plaanid on nendega valmis tehtud.
Tornide viisi konserve Vipp ei kogu – see oleks mõttetu. Ta muutuks sellega kõigest automaatseks sihtmärgiks meeleheitel märatsejate jaoks. Ainult väike hädapärane varu on olemas. Nagu Vipp korduvalt ütleb: ta ei ole mingi prepper (laensõna inglise keelest, kus see tähendab inimest, kes kuhjab kokku varusid ettenägematu kriisi või katastroofi tarbeks – J. M.)
Vipi teadmist mööda leidub ka Võrumaal neid külasid, mis on juba ammu kõik hädaplaanid enda jaoks koostanud ja läbi mõelnud. „Nemad elasid tormi kenasti üle, neil oli ka elektrigeneraator ostetud.“
Kes on konservikuhjaja?
Maailmalõpuks valmistuja ehk kõnekeeles konservikuhjaja ehk inglise keeles prepper või survivalist (ellujääja) on inimene, kes valmistab ennast ja oma peret ette ootamatuks kriisiks või katastroofiks, mis pöörab kogu senise ühiskonnakorra pea peale.
Selleks sündmuseks võib olla näiteks kas (tuuma)sõda, püsiv laiaulatuslik elektrikatkestus, surmav ja kontrollimatu epideemia või kokkupõrge asteroidiga. Eriti levinud on liikumine Ameerika Ühendriikides, kus selle liikmed koguvad endale konservtoitusid, relvi, laskemoona ja muud vajalikku sellises mahus, et need kestaksid aastaid. Sageli loovad harrastajad endale varjendeid, keldreid või punkreid, kus on võimalik katastroof üle elada.
Oma kelder on ka Kaupo Vipil, kuid rohkem selleks, et elektrikatkestuse korral viia sinna külmkapis asuv riknemisohtlik toidukraam. Kuigi Vipp suhtub sedalaadi katastroofiks valmistujaisse enam kui skeptiliselt, leidub sääraseid konservikuhjajaid tema sõnul ka Eestis.
