Artikkel on lühendatult avaldatud Postimees 21-08-2022
Ivar Raig on Eesti Rooma Klubi president alates mai 2022, endine Riigikogu liige, täna aktiivne Saku vallavolikogu liige ja kogukonna eestvedaja. Artiklis meenutab 30 aastat tagasi alanud Eesti taasiseseisvumise algust Moskva-Tallinn liinil.
Eesti Rooma Klubi 2022 kevadine hooaeg oli tormiline peale pikka pausi oli võimalus tasapisi hakata taas korraldama avalikke kogunemisi. Kuigi need olid piiratud mahuga, oli see siiski formaadi vahetus.
Maailm oli aga sel talvel hakanud pöörituma nii kiiresti ja erinevates suundades, et selles selge sihi ja globaalse ning lokaalse vahekorra hoidmine ning selgitamine oli tõeline katsetöö. Segadikus olid ERK liikmedki rohkem hõivatud kui varem, mõne liikme osalemine meedias oli igapäevane.
Kõigele vaatamata hoiti tavapärast korralduslikku rütmi ja hooaeg lõppes üldkoguga ning sellejuurde käivate formaalsustega – aastaaruanne, liikmete ettepanekute ärakuulamine, sõnavõtud ja ettekanded.
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Konverentsi tegi kõrgetasemeliseks asjaolu, et sellest võtsid osa nii Euroopa Liidu kui ka Eesti kõrged ametnikud ning teadlased ja roheettevõtjad paljudest Balti mere piirkonna riikidest ning Iirimaalt. Konverents võis olla selle aasta suurim rohepöörde teemale pühendatud konverents Balti mere piirkonnas. Lisaks eksponeeriti konverentsil Eesti roheettevõtete tooteid ja teenuseid.
Euroopa Liidu rohepöörde kõneisik Vivian Loonela juhtis konverentsi avakõnes tähelepanu asjaolule, et maailmal rahvastel pole rohepöördele alternatiivi, sest maakera tooraine- ja loodusressursid on piiratud ja mitmetes positsioonides lõpukorral. Pariisi Kliimakokkuleppe (2015) ja Euroopa Rohelise Kokkuleppe (2019) elluviimised on kallid, kuid nende edasilükkamine läheb veel kallimaks ja kogu inimkonnale ohtlikumaks.
Konverentsi päevakorras olid kuus teemat:
Toorained (Raw materials);
Rohelise äri mudelid ja investorid (Green business models and investors);
Biomajandus (Bioeconomy);
Tark linn (Smart City);
Energia (Enegy);
Üleminek (Just Transition)
Teemadest lähemalt
1. Tooraine
Teema peakõnelejaks oli Euroopa Toorainematerjalide Liidu (The European Raw Materials Alliance (ERMA) direktor Massimo Gasparon.
Gasparon andis lühiülevaate olulisemate strateegiliste toorainete varudest ja paiknemisest maailmas. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et rohepöörde läbiviimiseks kasvab teatud metallide (liitium, koobalt jt) ning mineraalide (fosfor, magneesium, vanaadium jt) nõudlus ja kaevandamine. Nimetatud maavarade varud asuvad suures osas Hiinas, mis teeb ka Euroopa Hiinast sõltuvaks. TTÜ Geoloogia Instituudi juhtiv töötaja Rutt Hints täpsustas, et:
Eesti maavarad on suures osas tehnilistel ja poliitilistel põhjustel uurimata. Nõukogude Liidu ajal tehtud uuringud on ebatäpsed ja moraalselt vananenud.
Ragn Sells Eesti üks juhte Alar Saluste tutvustas firma plaani võtta taaskasutusse Ida-Virumaa põlevkivi tuhamäed ja hakata tootma kaltsiumi. Slovakkia geoloog Darina Styriakova rääkis globaalsest liiva defitsiidist ja liivast kasulike mineraalide eraldamisest bakterite abil, mille tulemusena toodetakse ka liivast taimeväetisi. Siin on mõttekoht ka Eesti teadlastele ja kohalikele omavalitsustele, kus asuvad suuremad liivavarud.
Suurendada on vaja geoloogiliste uuringute rahastamist, et saada parem pilt kõigist Eesti territooriumil olevatest maavaradest, kaasa arvatud haruldastest muldmetallidest, mis annaks uusi võimalusi nii rahvusliku rikkuse kasvatamiseks kui ka keskkonnasäästliku rohepöörde läbiviimiseks Eestis.
2. Rohelise äri mudeleid nimetati viis:
Ressursside efektiivsem ärakasutamine;
Toodete kasutusea pikendamine;
Toode kui teenus
Jagatav platvorm (sharing platform)
Ringmajandus, taasuuendatavus (renewability)
Kõnelejad rõhutasid, et uute rohemajanduse mudelite jaoks on vaja arendada uusi tehnoloogiaid ning üleminek rohemajandusele eeldab ka uusi omandisuhteid, mis tooks kaasa teatud toodete ja teenuste eraomandi ja eratarbimise vähenemise ning ühisomandi ja ühistarbimise laiendamise.
Uute tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel on vaja tehnikaülikoolides saada üle teaduse ja hariduse fragmenteeritusest ning kohandada kõrgharidust rohkem ühiskonna vajadustele, kus riik oleks õppeteadusasutustele ja start -up firmadele uut tüüpi tellijaks ja partneriks. Tartu Ülikooli, Taltech ja Eesti Maaülikool peaksid koostama uusi rohemajandust toetavaid interdistsiplinaarseid õppekavasid ning rajama innovaatilisi ülikool-roheettevõtteid.
Soome Innovatsioonifondi SITRA ringmajanduse töögrupi juht Marleen Ahonen rääkis Soomes ringmajanduse klastri loomisest ja teadlaste sidemete tugevdamisest Soome ettevõtetega.
Paneeldiskussioonist osavõtjad kurtsid, et suurtel firmadel on rohkem võimalusi rohepöördesse investeerida. Sellepärast on vaja riikidel ja omavalitsustel toetada väikeettevõtteid rohepöörde projektides osalemiseks. Paljudes ringmajanduse valdkondades saavad eelkõige kohalikud ühistupõhised ettevõtted viia läbi rohepööret ja kujundada tarbijates uusi rohemajanduslikke väärtushoiakuid.
3. Biomajandus
Teema käsitles eelkõige põllu- ja metsamajanduse probleeme ja ka nn rohepesu. Leiti, et paljude firmade jaoks on isegi puude istutamine pigem rohepesu kui siiras soov aidata kaasa rohepöördele. Rohepesuks saab pidada ka metsamaterjali kasutamist energeetikas. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika aga töötab senini rohkem rohepöörde vastu kui on kooskõlas selle eesmärkidega, sisuliselt subsideerides CO2 tootmist loomakasvatuses. Rohepöördeks loomakasvatuses on vaja lõpetada loomakasvatuse subsideerimine senisel kujul.
4. Tark linn
Teema käsitlemisel rõhutati, et linnade ja asulate planeerimisel on vaja rohepöörde läbiviimiseks kujundada uudne süsteemne ja kompleksne praktika. Rohepöördes pole ühte või kahte kõige tähtsamat küsimust, mille lahendamine toob kaasa arengu ka teistes valdkondades. Rohepöörde saavutamisel on tähtsad võib-olla isegi 100 elementi, millest igaühe osa edu saavutamiseks moodustab vaid ca 1 protsendi kogu vajalikest uuendustest.
Rohepöörde ja jätkusuutlikkuse idee peab hõlmama kõiki eluvaldkondi, alates lasteaia haridusest, kultuurist, tarbimisest, jäätmekäitlusest, transpordist, energeetikast ja teistest majandusharudest kuni panganduseni välja. Rohepöördega peavad olema hõlmatud kõik kohalike omavalitsuste institutsioonid ja kõik kohalikud ettevõtted, kaasa arvatud traditsioonilised vanad ettevõtted.
5. Energeetika
Teema raames räägiti sellest, et Euroopa pääsemine energiakriisist võib seisneda eeskätt rohelise vesinikuenergeetika ja maa soojusenergia võimaluste laialdasemas kasutamises. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks ja hindade stabiliseerimiseks on aga vaja ehitada kolmas kaabel Soome, et saada suurem ligipääs Soome tuumaelektrijaamade toodangule. Väljendati mõtet, et elektriautode massilise tootmise ja tarbimisega tuuakse rohemajandusse nn Trooja hobune, sest nende tootmiseks ja käitlemiseks läheb vaja palju defitsiitseid ja kalleid haruldasi metalle. Elektriautod vajavad vähemalt viis korda rohkem haruldasi metalle kui tavaautod. Leiti, et rohepööre energeetikas peaks tähendama seda, et moodustuvad sõltumatud lokaalsed energiakogukonnad, mis muundavad taastuvenergiat kohalikus omavalitsuses tarbijate läheduses. Eesti puhul oleks vaja Eesti Energiat vaid reservenergia tootjana.
6. Üleminek (rohepöördele)
Teema raames räägiti peamiselt Ida – Virumaale antava 340 miljoni euro kasutamisest uute Ttöökohtade loomiseks, töötajate ümberõppeks ja uue kohaliku infrastruktuuri rajamiseks. Kõrgelt haritud Narva peaarhitekt Ivan Sergejev rääkis entusiastlikult piirkonna uuestisünni võimalustest EL rahade toel. Ta rõhutas vajadust säilitada veel alles olevad kaevurite töökohad (kaevurite arv Ida- Virumaal on viimase 30 aastaga vähenenud 14 tuhandelt 5 tuhandeni), suunates nad põlevkivikaevanduste sulgemise järel uutesse perspektiivsetesse kaevandustesse või ringmajandussse.
Kokkuvõte ja järeldused konverentsist
Konverentsi valgusel on enamike Eesti kohalike omavalitsuste (va. Tallinna) arengukavad lootusetult vananenud. See võib tuua kaasa KOV-ide suurema iseseisvuse asemel hoopis suurema riikliku bürokraatliku reguleerimise, nn rohepöörde pealesurumise. Selle vältimiseks on vaja kiiresti vastu võtta uus KOKS*, mis suurendaks oluliselt KOV-ide iseseisvust ja võimaldaks neil algatada rohepööret nn rohujuurte tasandilt.
Lisaks peaks KOKS selgesõnaliselt fikseerima, et Eestis tagatakse kõigi omavalitsuste võrdne kohtlemine riigipoolsel rahastamisel, kuid EL struktuuri-ja regionaalpoliitika fondidest raha eraldamisel eristatakse Eestis kaks piirkonda Tallinn ja ülejäänud Eesti. Vastasel korral ähvardab Eestit veelgi suurem regionaalne tasakaalustamatus, Lõuna-Eesti veelgi suurem mahajäämus Tallinna palga- ja arengutasemest.
Artikli on avaldanud ka väljaanne Postimees, 29-01-2021
Euroskeptik, Eesti Rooma Klubi liige Ivar Raig on värvika elulooga mees – lõpetas EPA, läks Lätti majandust õppima, osales IME projektis, olnud NSVL Rahvasaadikute Kongressi ja EV Ülemnõukogu liige, Riigikogu VII koosseisu majandus- ja põllumajanduskomisjoni esimees, kuulunud Eesti Kongressi ja Eesti Põhiseaduse Assamblee koosseisu, olnud Eesti Komitee majanduskomisjoni esimees, Eesti Maa-Keskerakonna I esimees. Ivar Raig on töötanud välisministeeriumis amtnikuna, hiljem Rahvusvaheliste Majandusorganisatsioonide büroo direktorina ning Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste büroo ametnikuna. Alates 2016 pensionil, kuid kodukoha Saku vallavolikogu aktiivne liige.
Eesti meedia pole pööranud piisavat tähelepanu faktile, 15. novembril sõlmisid 15 Aasia ja Vaikse ookeani riiki (Austraalia, Brunei, Filipiinid, Hiina, Indoneesia, Jaapan, Kambodža, Lõuna-Korea, Laos, Malaisia, Myanmar, Singapur, Tai, Vietnam ja Uus-Meremaa) kokkuleppe Regionaalse Avatud Majanduspartnerluse (Regional Comprehensive Economic Partnership, RCEP) moodustamiseks. Kokkulepe sõlmiti Vietnami pealinnas Hanois Kagu-Aasia Majanduskoostöö riikide (ASEAN) 37. tippkohtumise raames. Hiina juht Xi Jinping avaldas arvamust, et selle kokkuleppe alusel kujuneb Aasia ja Vaikse ookeani riikide vabamajanduspiirkond (Free Trade Area of the Asia-Pacific, FTAAP). Ainsa Aasia suurriigina jäi RCEP lepingust välja India.
Peale RCEP lepingu ratifitseerimist ja jõustumist hakkab Aasia ja Vaikse ookeani 15 riigi territooriumil asuma maailma suurim majandusintegratsiooni ala, hõlmates 2,2 miljardit inimest (28% maailma rahvastikust). Juba praegu on nende riikide SKT enam kui 26 triljonit USD ehk suurem kui Euroopa Liidu või USA majandus. Seejuures on nende Aasia riikide majanduskasv juba kaua püsinud kiirem kui Euroopa või Põhja-Ameerika vastavad näitajad. Isegi 2020. aastal ulatus Hiina majanduskasv 6,5 protsendini.
Selline olukord on juba kindlasti jõudnud otsustajate lauale kahel pool Atlandi ookeani kuid mitte veel konkreetsete ettepanekuteni uuteks majanduskoostöö algatusteks. Ilmselt oodatakse ära USA uue presidendi Joe Bideni valitsuse tööle rakendumine, Covid-19 pandeemia lõpp ning Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise tegelikud mõjud.
USA teeb arvatavasti katset tugevdada kõigepealt Vaikse ookeani riikide majanduskoostööd (Trans-Pacific Partnership, TPP). Kuid olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et seitse TPP osalist (Austraalia, Brunei, Jaapan, Malaisia, Singapur, Vietnam ja Uus-Meremaa) liitusid juba RCEP lepinguga. Teised Vaikse ookeani majanduskoostöö foorumi riigid: Kanada, Mehhiko, Peruu, Tšiili ja USA jäävad kõik ühele poole Vaikset ookeani. Seega pole USA-l enam eriti palju võimalusi multilateraalseks majanduskoostööks Aasia riikidega. Seal on juhtpositsiooni võtnud Hiina. RCEP lepingu jõustumine ja Aasia-Vaikse ookeani vabamajanduspiirkonna kujunemise käigus muutub Hiina tõenäoliselt veelgi tugevamaks mõjutajaks ning hakkab kõigutama USA positsioone Aasias ja maailma liidrina.
Varahommikused UK õhuruumi saabuvad lennud
USA saaks oma positsiooni hoida vaid koostöös Euroopa Liiduga (EL), sest nende kahe ühenduse osakaal kokku on maailma majanduse SKT-st veel ca 40 protsenti ning koos Suurbritanniaga moodustavad NATO liikmesriikide sõjalised kulutused ligemale poole kogu maailma kaitse-eelarvetest.
EL osatähtsus maailma rahvastikus, majanduses ja poliitikas aga kahaneb ka edaspidi. Euroopa rahvastik moodustab ca kümnendiku Aasia elanikest. Vaid kliima- ja arenguabi poliitikates püüab EL säilitada liidrirolli. Seevastu EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika on jätkuvalt rohkem poliitiline deklaratsioon kui reaalne võime tagada Euroopas julgeolekut. See on ilmekalt väljendunud konfliktide lahendamisel Kosovos, Gruusias, Ukrainas ja viimati Süürias ning Mägi-Karabahhis. Euroopa julgeolek on pea täielikus sõltuvuses NATO-st ning esimese kuue maailma suurima majanduse hulka on jäänud tänaseks vaid kaks EL riiki – Saksamaa ja Prantsusmaa.
EL ja Eesti jaoks on muutunud hädavajalikuks uute ideede otsimine majanduskasvu suurendamiseks ja tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks. Peavoolu majandusteooria pakub majanduskasvu kiirendamise peamisteks teedeks ikkagi vabakaubandust ja teaduspõhist tehnoloogilist uuendamist. Mitmed uuringud näitavad, et majanduse arengutaseme ja majandusvabaduste vahel eksisteerib peaaegu lineaarne sõltuvus – suurem majandusvabadus tagab suurema majanduskasvu ja kõrgema rahvusliku kogutoodangu.
Euroopas on vabakaubanduse arendamisega tegeletud aastakümneid, alates Euroopa majandusühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) loomisest. Sellest hoolimata on Euroopas ikka kaubandusprotektsionismi tase suhteliselt kõrge. Poliitiliselt mõjuvõimas EL on lämmatamas liberaalse EFTA, mis ühendab senini Euroopa kõige rikkamaid riike (Norra, Šveits, Island ja Liechtenstein). EFTA riikide mõjujõud maailma majanduses pole küll suur kuid vabakaubanduse ja majandusvabaduste suurendamise ideed pole kuskile kadunud. Pigem vastupidi. Loodusressursside üha piiratumaks muutumise tingimustes võivad need ideed muutuda uuesti atraktiivseks just Euroopas, eeskätt EL-iga ühinenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide mõjutusel, sest väikesed ja vaesed riigid võidavad majandusvabadustest kõige enam.
Jätkuva terroriohu ning Hiina ja Venemaa poliitilise ja majandusliku surve suurenemise tingimustes on EL ja liikmesriigid sunnitud hakkama otsima järjest tihedamat koostööd USA, Kanada ja teiste demokraatiat ja majandusvabadusi hindavate riikidega üle maailma. Olulise tõuke transatlantilise julgeoleku ja majanduskoostöö arendamiseks annab Iraanist, Süüriast ja mitmest teisest Lähis-Ida riigist lähtuv oht Euroopale. Lähis-Ida ja Ida-Euroopa koos Venemaaga on mõistetavalt nii Euroopa kui ka USA julgeoleku ja majandushuvide keskmes. Samas loovad Iraagi, Liibanoni, Afganistani ja Süüria ülesehitamine ja terrorismivastane võitlus uue aluse Euroopa ja Ameerika koostöö intensiivistumiseks tervikuna.
Heaks eelduseks uuel tasemel transatlantilise koostöö arendamiseks on olnud Joe Bideni väljaütlemised Müncheni julgeolekukonverentsil kaks aastat tagasi, tema lubadus liituda Pariisi kliimakokkuleppega ning taas ühineda Iraani tuumaleppega. Kui endine president D. Trump pidas Euroopa Liitu peaaegu vaenlaseks ning NATO-t iganenuks siis Joe Biden on näidanud üles valmidust tugevdada laialdaselt sidemeid Euroopaga. See leidis juba kinnitust 23. jaanuari 2021 telefonikõnes peaminister Boris Johnsonile. Siinkohal pole tähtsusetu ka J. Bideni Rooma-katoliiklik usutunnistus mille poolest on ta võrdlemisi erandlik USA president. Ka Venemaa suunal on Bideni seisukohad palju rohkem Euroopa- ja ka Eestimeelsed kui endise presidendi omad.
Eestis on liiga vähe valgustatud transatlantilisi muutusi
Ka Eesti võiks näidata üles initsiatiivi transatlantiliste suhete tugevdamiseks pidades silmas ka Suurbritannia kuulumist uude koostöövõrgustikku.
Üheks võimaluseks on siin Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsiooni (North-Atlantic Trade Association) moodustamine EFTA, Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Kokkuleppe (NAFTA) ja EL liikmesriikide baasil. Sellest kaubandusühendusest võiks tulevikus kujuneda Põhja-Atlandi Julgeoleku- ja Majandusala (NASEA).
NATA kujundamise võtmeriikideks võiksid saada Suurbritannia (mille initsiatiivil loodi ka EFTA) ning USA (NAFTA algataja). Ajaloost teame, et Suurbritannia ja USA poliitiline, sõjaline ja majanduslik koostöö on ulatud sajandite taha ning ülemaailmsete ja regionaalsete kriiside tagajärjel on see ikka ja jälle õitsele puhkenud. Nii oli see I ja II maailmasõja järel, Lähis-Ida, Afganistani, Iraagi ja Iraani kriisides ning terrorismivastases võitluses. Sõdadele ja kriisidele on sageli järgnenud riikidevahelise majandus- ja arengukoostöö elavnemine – Marshalli plaan, Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OECE) ja hiljem Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) loomine.
Midagi taolist võib juhtuda ka peale Covid-19 pandeemia lõppu uue USA presidendi initsiatiivil. Tõenäoliselt suureneb kõigepealt USA majanduse niigi suur mõju Suurbritannias, kuhu on senini suunatud ligemale 40% kõigist Ameerika otseinvesteeringutest Euroopasse, s.o. rohkem kui Saksamaale ja Prantsusmaale kokku. Seepärast ei ole britid eriti mures Euroopa Liidust lahkumise pärast. USA ja Suurbritannia vabakaubanduslepingu sõlmimine võib olla juba lähikuude küsimus. USA ja Suurbritannia püüavad kindlasti oma mõju maailma majanduses suurendada ka sel aastal Inglismaal toimuva G-7 riikide tippkohtumise ja ÜRO Kliimakonverentsi (COP 26) korraldamisega. USA ja EL uus kaubanduslepe võib võtta aga rohkem aega, sest selle sõlmimise teeb keerukamaks EL hiljutine kokkulepe Hiinaga ja prantslaste vastuseis kaubanduse liberaliseerimisele.
Suurbritannia on huvitatud nii sidemete arendamisest Põhja-Ameerika kui ka Mandri-Euroopaga. Samas sobiksid nad ka EL ja USA erimeelsuste tasandajaks. Kultuuriliselt on britid rohkem eurooplased kuid ameeriklastega ühendab neid majandus- ja julgeolekupoliitiline mõtlemine. Mitte juhuslikult pole 10 kõige vabama majanduse hulgas 8 Briti ühendusega seotud riiki (lisaks Suurbritanniale veel USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur, Hong Kong, Iirimaa ja Bahrein).
Ideoloogilises ja väärtuselises mõttes on Eestil mõneti sarnane olukord Suurbritanniaga. Ka Eesti seisab teelahkmel. Meil kõigil, eriti aga uuel Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioonil tuleks nüüd valida, kas jätkata riigi arendamist vabaturu mudeli alusel, mis võib Eestist teha kiire kasvuga silmapaistva Euroopa väikeriigi või muganduda tavaliseks EL liikmesriigiks, kus Brüssel sunnib meile peale Saksamaa-Prantsusmaa tüüpi sotsiaalse turumajanduse, milles meile jääb täita peamiselt halli allhankija roll.
Eesti on maailmale tõestanud oma elujõudu ja näidanud, et Euroopa keskmisele tasemele vastava elatustaseme saavutamine oli 30 aastaga reaalne. Kuid rikkamate hulka jõudmine eeldab EL keskmisest vähemalt kaks korda kõrgemat majanduse kasvutempot. Meie senine edu rajanes paljuski tänu vabaturumajanduse põhimõtete rakendamisele. Nüüd oleks meie ülesanne otsida koostöös teiste EL liikmesriikidega, uusi võimalusi majandusvabaduste suurendamiseks ja transatlantilise koostöö arendamiseks.
Eesti mitmete idufirmade edu USA-s on loonud eeldused Eesti majanduse kiireks kasvuks, saamiseks üheks uue digi- ja rohemajanduse lipulaevaks Euroopas. Eesti omapära ja innovaatilisust saab säilitada läbi tihedama transatlantilise koostöö. Eesti initsiatiiv arendada transantlantilisi sidemaid võib aidata Eestil saada olulisi täiendavaid investeeringuid ka Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast. Nende riikide suur kapital ja tehnoloogiline võimekus jõuab Eestisse aga vaid siis kui Eesti majanduspoliitika jääb EL-s Iirimaa kombel võimalikult erinevaks teiste Euroopa riikide majanduspoliitikatest.
Transatlantiliste struktuuride arendamise uued ideed võiks Eesti võtta päevakorda näiteks mõnel järgmisel Lennart Meri traditsioonilisel konverentsil. Head võimalused neid ideid tutvustada on ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaudu NATA-st võiks kujuneda WTO liikmesriikide nn. edasijõudnute grupp.
Eesti uus valitsus võiks võtta oma tegevuskavasse uute transatlantiliste sidemete ja koostöö arendamise. EL ja Ameerika Ühendriikide koostöö peaks viimaste aastate tagasilöökide kiuste saama kiiresti mõõnast üle. Veelgi enam, transatlantilise koostöö arendamine on Lääne tsivilisatsiooni esmane kohus, see on tuleviku julgeoleku ja uue maailmakorra kujundamise üheks olulisemaks teeks, millesse panustamine kindlustab ka Eesti püsimise.
You must be logged in to post a comment.