Majandusteadlane ja eraettevõtja, suure koolituskogemusega maksundusspetsialist Paul Tammert on olnud Riigikogu ja Tallinna volikogu Keila linnavalitsuse finantsnõunik. Avaldanud hulga raamatuid ja õppematerjale, töötab parema Eesti ja maailma nimel.
Artikkel on sissejuhatus valgustamaks tänase rahamaailma loogikaid. Paul on tuntud oma julgete, “kastist välja” ideede ja novaatorliku suhtumise poolest. Paljude viidete autor ongi Paul Tammert. Telli tema viimane raamat omahinnaga!
Turumajandus ei saa eksisteerida ilma raha kui vahetusekvivalendita. Rahasüsteem kujundab ühiskonda ja majanduse arenguid.
Rahana on vahetustehingutes kasutatud arveldamiseks toiduaineid ja tarbekaupu, valitseja poolt välja antud münte, tagatisega ja tagatiseta paberraha (fiat-raha) ning viimastel aegadel ka virtuaalkeskkonnas voolavaid infoühikuid (bitte ehk digiraha).
Rahasüsteemi olemuse määrab see, kuidas raha tekib ja kuidas see käibesse jõuab. Meie praegune võla-raha on u 400 aastat vana ja põhineb pangal kui institutsioonil. Selle raha laseb käibele territoriaalriigi keskpank, mis trükib paberile pildid ja laenab selle kommertspankadele. Erapangad omakorda laenavad nii keskpangalt saadud raha kui ka enda riskiga loodud laenuraha ettevõtjatele ja üksikisikutele.
Seisukohad avaldatakse Euroopa Komisjoni (EC) dokumendi COM(2020) 98 final „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide komiteele. Uus ringmajanduse tegevuskava „Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel““ kohta.
Ringmajandus pole eesmärk omaette, selle rakendamise ulatuseks on teatud optimum, kuid igal juhul peab see toetama ökosüsteemide kõigi teenuste säilimist, heaolu tagamist ja kliimaeesmärkide saavutamist.
Ringmajandus on võimalik vaid teatud piirides – ideaalsel kujul pole see võimalik termodünaamiliselt, praktiliselt pole kõiki aineid võimalik ringluses hoida, mõne aine ringlus on liiga energiamahukas. Neid piire saavad nihutada uudsed tehnoloogiad, milleks on vaja teaduslikku baasi, paljudel juhtudel tuleb see rajada pea nullist. Lahendused pole jõukohased ühele riigile, kuid ka tulemused on hüveks kogu maailmale. Eesti peab määratlema oma rolli ühises liikumises selle eesmärgi poole.
Riiklikul tasandil kehtestatud ringmajanduse, sh. ka taaskasutamise eesmärkidele tuleb lisada avaliku sektori meetmed, mis toetavad nende eesmärkideni jõudmist. Erasektori investeeringutel on ringmajanduse praktikasse rakendamisel küll otsustav potentsiaal, kuid samas on avaliku sektori ostujõul selles protsessis teedrajav roll katalüsaatorina, mida ei tohi alahinnata.
Toetada EC ettepanekut kehtestada riigihangetele keskkonnamõju kohustuslikud miinimumkriteeriumid. Iga liikmesriik peab kehtestama oma oludel baseeruvad kõrgemad kriteeriumid. Riiklik aruandlus tuleb kohandada nende kriteeriumide täitmise efektiivseks kontrolliks.
Toetada kohalike omavalitsuste algatusi koostada oma paikkondlik ringmajanduse tegevuskava. Vastava oskusteabe ja parimate praktikate omandamine, sidusrühmasid hõlmava partnerluse sisseseadmine, Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid kaasates võimaluste rajamine täiendavate haridus- ja koolitussüsteemide, elukestva õppe ja sotsiaalse innovatsiooni edendamiseks suurendab KOV-te võimekust oma kavade elluviimisel.
Toetada ülemaailmse Ringmajanduse Liidu asutamist, kuid eelistada iga liikmesriigi esindatusele EL ühist esindatust. Eelistada üle-euroopalise ühise sekundaarse toorme turu rajamist.
Ringmajandus on ka kultuuri küsimus. Tarbimine, tehniliselt vananemata toodete sage väljavahetamine peab üldinimlike väärtuste skaalas andma eelise jätkusuutlikku arengut toetavatele väärtustele.
Jüri Raudsepp – ettekanne Eesti Rooma Klubis, 09-mai-2017
Islamist nii ja teisiti
Islam tähendab allumist, allaheitmist, andumust Jumalale – Allahile. Islam on ainujumalale andumise religioon, seega kompromissitult monoteistlik. Kui islamis kõneldakse usklike kogudusest, siis mõeldakse selle all mitte kogudust kristliku kiriku mõttes, vaid muslimite ühiskonda, mida tähistab araabiakeelne sõna umma(rahvas). Viimane tähendab ka muslimite ülemaailmset kogukonda, kus iga muslim on Muhamedi õpetuse järgi teisele muslimile vend. Täisväärtuslikud inimesed on ainult umma´sse kuuluvad muslimid.1
The Aurelio Peccei Lectures & Dialogues / 96th LECTURE
Inquiries on the Challenges of the 21st Century
Tuesday 12 April 2016 atRoyal Academy of Belgium
THE NEW ECONOMIC MODEL:
CIRCULAR ECONOMY AND DECOUPLING
Dr. Janez Potočnik
Co-chair International Resource Panel (UNEP) Former EU Commissioner for the Environment
Resource constraints, as well as increasing volumes of waste and pollution, are likely to become additional threats to welfare, well-being and a sustainable future for the Earth.
They affect the economy, business, profits and – in the end – also the consumers. It is becoming obvious that we urgently need a new economic model. This means decoupling, a transition to an inclusive and circular economy.
The circular economy is an industrial system that is restorative by intention and design. Rather than discarding products before their value is fully utilized, they should be re-used. Currently only a very small percentage of the original product value is recovered after use.
So far, studies on the circular economy focused primarily on the business case for enhanced resource efficiency. A broader perspective, including the social benefits by moving from a linear to a circular economy is needed.
Dr. Janez Potočnik, former member of the European Commission (2004-2014), shared facts and thoughts about the way forward. He is Co-chair of the International Resource Panel, a unique science-policy interface on sustainable use of natural resources.
*Please see the presentation of Dr. Potočnik >>HERE.
**Dr. Potočnik’u ettekande slaidid on leiatavad >>SIIN.
This slideshow requires JavaScript.
♥ thank you for your contribution, Mr.Folkert Herlyn ♥
[A study report “The Circular Economy and Benefits for Society” by Anders Wijkman, Co-president of the Club of Rome, and Kristian Skånberg, was offered to the participants. Please get your copy from the ERK office.]
The lectures are delivered by distinguished expert speakers with various backgrounds. They are followed by a dialogue with the audience.
The cycle of lectures is named after Aurelio Peccei (1908-1984), co-founder of The Club of Rome in 1968.
Massiline sisseränne euroopa liidu riikidesse ja üleilmastuv terrorism on nihutanud esiplaanile rea üle riigipiiride ulatuvaid välis- ja sisejulgeoleku küsimusi.
Enamikes Euroopa riikides on kaasuvana tekkinud tugev surve siseriiklikele sotsiaalsetele ja kultuurilistele struktuuridele.
Kus asub Eesti sellel pildil?
391 000st “sõjapõgenikust” pole tänaseks Ungarisse jäänud mitte ühtegi
Massiline sisseränne euroopa liidu riikidesse ja üleilmastuv terrorism on nihutanud esiplaanile rea üle riigipiiride ulatuvaid välis- ja sisejulgeoleku küsimusi. Enamikes Euroopa riikides on kaasuvana tekkinud tugev surve siseriiklikele sotsiaalsetele ja kultuurilistele struktuuridele.
Üldsusele vahendatav teave on vastuoluline ja sageli tõekauge. Kuna globaalsed protsessid juhivad lähitulevikus tõenäoliselt uute suurte immigratsiooni-laineteni Euroopa suunas, siis on ka Eesti ees ülesanne jätta kõrvale senine must-valge immigratsiooni-diskussioon ning asendada see märksa kvaliteetsema ühiskondliku arutlusega Eesti võimest ja võimalustest osaleda protsessis oma nägu kaotamata. Arutlus peaks lähtuma tegelikkusest, mitte kellegi ootustepärasest võimekusest ja olukorrast.
Rõhutades meie põhiseaduslike institutsioonide juhtivat osa ja vastutust immigratsiooni haldamises, pöördub Eesti Rooma Klubi eeskätt kohalike omavalitsuste ja kodanikuühenduste poole üleskutsega tihedaks koostööks immigratsiooni poolt- ja vastuargumentide esitamiseks avalikkusele ning kaalutlemiseks meedias moel, mis välistaks primitiivsete allhoovuste mõju.
Seda ei suuda teha jõe vastaskallastele kogunenud “Ei!“ ja “Jah!“ laagrid oma loosungitega, kus juba ette teatakse, kus pool asub kogu tõde. Tegemist peab olema silla ehitamisega ja seda mitte piki jõge, vaid üle jõe.
Meie kõigi elu mõjutavad riikidevahelised kokkulepped teeb valitsus, mis praegu triivib omapead. Neid kokkuleppeid saavad aga mõjutada praktiliste kohalike ülesannetega tegelevad paikkondlikud organisatsioonid riiklikus-, era- ja mittetulundussektoris. Üleskutse ei ole osaleda populaarsuskampaanias, vaid see on protsess Eestile ja teistele riikidele vastuvõetava ning kasuliku lahenduseni jõudmiseks, sellele avalikkuse mõistva suhtumise kujundamiseks ja sellest lähtuvate praktiliste sammude kavandamiseks.
Kliima muutused ja selle võimalikud suunad, püsivus, tagajärjed ning mõjud meie igapäevasele elule juba täna huvitavad ka teisi Tarkade Klubisid peale ERK. Vt siit üht 2008 esitatud analüüsi ja prognoosi.
Siia juurde soovitame uurida eskspertide koostöös läbi viidava Eesti riikliku kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegia ja rakenduskava ettepaneku väljatöötamise“ projekti st Eesti kliimamuutuste prognoosi:
Maakasutus ja planeerimine, rannikualad ja maaparandus, päästevõimekus: KATI_II_vahearuanne
Kliimamuutuste mõjude hindamine ja sobilike kohanemismeetmete väljatöötamine majanduse ja ühiskonna valdkondades: RAKE_II_vahearuanne
BIOCLIM_II_vahearuanne: Kliimamuutuste mõjuanalüüs, kohanemisstrateegia ja rakenduskava looduskeskkonna ja biomajanduse teemavaldkondades: LOODUSKESKKOND ja BIOMAJANDUS (teemarühm II)
„Eesti taristu ja energiasektori kliimamuutustega 6 kohanemise strateegia“: ENFRA_II_vahearuanne
Hardo Aasmäe elutee jäi lühikeseks. Eesti Rooma Klubil oli au tunda teda oma presidendina 2003-2005. Hardo kirjutised on rabavalt ettenägelikud, kuigi omas ajas peeti neid vahel kas liig pessimistlikeks või isegi utoopilisteks. Maailm oli nähtav sellele mehele…
H. Aasmäe on läbi aastate meie loetuim autor. Loodame siia leida veel lisa. Kui oskate viidata mõnd siiani märkamata jäänud teksti temalt, olge hea ja andke teada.
Kuula 2014 konverentsi ettekannet “Jõud ja õigus rahvusvahelises elus”.
Möll Tuneesias ja Egiptuses on paelunud maailma tähelepanu, sest toimumas on midagi väga olulist. Neile on lisandumas Alžeeria, Jordaania, Jeemen… Asi pole ainult tõsiasjas, et Egiptus on araabiamaailma juhtriik ja USA (demokraatliku Lääne) peamisi liitlasi Lähis-Idas. Ilmselt on tegemist osaga poliitilise islamismi pealetungist.
Me oleme harjunud Egiptust pidama islamiusuliseks riigiks juba aegade hämarusest alates. Paraku on islam ajaloolises mõttes suhteliselt uus nähtudes, tekkides alles 7 sajandil m.a.j. Enne seda oli Egiptus üks oluline kristlik piirkond, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Praeguseks on varakristlasi kopte jäänud Egiptuses ametlikel andmetel järele vaid 9% elanikest. Mitteametlikel 15%. Lähis- Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Seepärast on kristlus algselt pigem Aasia, kui Euroopa nähtus. Euroopa on kristluse pagula, kus ta on leiges vormis kodunenud. Aafrikasse liikus kristlus mööda Niiluse jõge ülesvoolu ja Punase mere rannikut. Selle jäänukina tunneme seni säilinud varakristlikku ühiskonda Etioopias. Jeemen oli 6. sajandil valdavalt kristlik maa. Seetõttu vallutas Jeemeni 525 aastal Etioopia, et viia kristlase ’’ühe katuse’’ alla. Tänapäeval on Jeemeni kristlik kogukond peaaegu olematu. Euroopas levis kristlus paljuski Rooma keisririigi käsu korras.
Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi… Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäeval on kristlasi Süürias vaid 9%, Liibüas 3%, Iraagis 3%, Iisraelis 2%, Jordaanias 6% ja Liibanonis 36%. Viimases on ilmselt oma mõju jätnud 800 aastat tagasi toimunud ristisõjad, mil püha pärimuse (Uue Testamendi) ajel prooviti rajada kristlikke riike. Katse kestis kakssada aastat ja kukkus läbi. 20 saj. tehti uus katse. Seekord rajati Vana Testamendi toel Iisraeli riik. Katse kestab 63-ndat aastat. Selle tulemused saame teada ehk lähema saja aasta jooksul.
Aegade jooksul hakkas islamiseeruma ka tänapäeva Euroopa. Berberid hõivasid peaaegu kogu tänapäevase Hispaania ja Portugali. Sealt oli islam siiski sunnitud lõplikult taanduma pärast Granada emiraadi langemist kristlaste kätte 1492 aastal. Seejärel aeti maurid Hispaaniast välja ja juudid läksid suures osas muslimitega kaasa.
Ajal mil muslimeid Pürenee poolsaarel välja aeti, hakkas islamiseeruma Lõuna –Euroopa. Sellest ajastust on meil valdavalt islamiusuliste riikidena esindatud kaks albaanlaste riiki- Albaania ja Kosovo. Islamiseerunud slaavlasi esindab Bosnia ja Herzegoviina, kus peaaegu pool elanikest on muslimid. Riik on muutumas islamiski eelpostiks Euroopas. Omaette nähtust kujutab enesest Türgi, kus kristlasi on vaid umbes 100000. 20 sajandi alul oli Mustafa Kemal (Atatürk) rajanud Türgis ilmaliku riigi. Türgi riik lahutas küll 1924 kiriku riigist, kuid vabanes eelnevalt kristlastest elanikkonnast. Eelmise sajandi algul moodustasid türklased tänasel Türgi alal enamuse vaid Angora (Ankara) piirkonnas ning Anatoolias. 1915 aastal küüditati 1,5 mln armeenlast Süüriasse, kus paljud hukkusid või pagesid välismaale. Kreeka-Türgi sõdade tulemusel sunniti lahkuma umbes miljon kreeklast. Tänaseks on Türgi türklaste ja kurdide riik.
Islami probleem
Täpsemalt probleem Lääne demokraatlikule ühiskonnale. Islam tähendab rahu. Rahu kuulutamisega on islam tegelenud oma algusest peale. Paraku pole rahu mõeldud kõigi jaoks vaid nende jaoks, kes on õiget usku. Teatud mõttes on islamil ja marksismi praktikal mitmeid ühisjooni. Nõukogude Liit oli ’’maailma rahuvõitluse’’ esirinnas, paraku hambuni relvis ja iga hetk valmis jõudu kasutama. Islam peab end usulise mõtte tipuks, mis ühendab parema ja täiuslikuma osa jumala tundmisest. Meenutades marksismi, siis oli sealgi kolm allikat ja kolm komponenti, mis haarasid enesesse mineviku vaimuvara paremiku. Nii peetakse islamis eelviimaseks prohvetiks enne prohvet Muhamedi Jeesus Kristust. Seda Issa nime all. Islami pärimuses ei löödud teda risti vaid oma elu lõpul ta jutlustas Idamaades ja suri Indias Srinagaris. Seal on tänapäevalgi tema haud, mis on muslimite üheks palverännaku paigaks.
Islam ei ole (usu)salliv Euroopa mõistes. Islamisse võib astuda, kuid ei saa lahkuda. Lahkujatel on karistuseks surm. Elamisväärseteks ei peeta hõimuususlisi (paganaid) ja ilmalikke inimesi. Niisugust mõistet nagu ilmalikkus ei ole araabia keeles otseselt olemas. Seda tõlgitakse kui ’’usu puudumist’’, mis on kõige jumalasalgavam elulaad. Ka need inimesed ei ole elamist väärt. Meil Eestis on põhjust seda teraselt silmas pidada. Nõukogude Liit ei sallinud samuti neid, kes kord valinud sotsialismitee, tahtsid sellelt ära pöörata. Karistama saadeti sõjavägi Ida – Saksamaale, Ungarisse, Tšehhoslovakkiasse, Afganistani. Tänasel islamismil pole sellist laiahaardelist võimekust, kuid jõukohaselt seda põhimõtet rakendatakse.
2006 aastal äratas tähelepanu Abdul Rahmani juhtum Afganistanis. Töötades Läänes, otsustas ta astuda ristiusku. Pöördudes tagasi Afganistani oma pere järele, võtsid Hamid Karzai võimud ta kinni ja mõistsid usust taganemise eest surma. Mees olekski üles poodud, kui USA merejalaväelased poleks teda jõuga vabastanud. Saatuse iroonia seisneb selles, et Lääs peab Karzai režiimi ülal.
Lõuna- Sudaanis tapeti viimase Lõuna-Põhja sõja ajal aastatel 1983-2005 2 mln. inimest, mis tähendab relvitu elanikkonna valimatut hävitamist. Kuna Lõuna elanikud on valdavalt hõimuusulised, siis tõsimuslimi jaoks pole nad täisväärtuslikud inimesed. Siit ka halastamatus. Euroopas ja Ameerikas lõhkevad pommid ning mõrvad on samuti üks mitteislamliku maailma karistamise viise.
Islam ei anna usulisi valikuid naistele ja lastele. Islami mehest sündinud lapsed usku valida ei saa. Nemad on muslimid. Muslimi naine võib abielluda vaid muslimist mehega. Muslimist mees võib abielluda muslimist, kristlasest, juudist, zoroastristist või hinduistist naisega. Nende lapsed on muslimid. Selline demograafiline tee pidi prohvet Muhamedi arusaamist mööda muutma maailma ajapikku ainitiselt islamlikuks.
Ususallivus islamis piirdub ’’raamaturahvastega’’ ning need on islamile vaimselt allutatud ega saa olla islami kõrval võrdväärsed. Jutt käib kristlastest, judaistidest, zoroastristidest ja hinduistidest. Nõukogude marksism talus samuti mitmeid maailmavaateid, millega tehti koostööd ning väideldi. Selleks olid sotsialistid, rahuliikumised, rahvuslikud vabadusliikumised jne… Neid taluti, kuid marksitliku täiuseni ühiskonna käsitlemisel ei küündinud neist marksistide arvates keegi. Marksismile vaenulikesse ja laostavatesse ideoloogiatesse (kapitalistlik kord) oli suhtumine ühene – need tuleb hävitada. Nii Nõukogude Liidu käsilased kui ka paljud islamistid, kes neavad Õhtumaade ühiskonda ja ennustavad talle kadu, nautisid(vad) Lääne ühiskonna võimalusi. Püüdes seda samas seestpoolt igati õõnestada. Ülaltooduga ei piirdu islami ja marksismi praktika sarnasus.
Paraku on neil üks oluline erinevus. Marksism oli ajaloolises mõttes hiline ja juurdumatu nähtus. Islam on aga juurdunud üle tuhande aasta. Sisuliselt on islami sallivus muu maailmavaate allutamise sallivus. See ei anna inimestele maailmavaatelisi vabadusi ja valikuid ning on seetõttu praegusel kujul Lääne ühiskonnale sobimatu ja ohtlik.
Autokraatia või demokraatia islamis
Lääs on ilmselgelt vaimselt kimpus islamiriikidega. Lääne liberaalsete väärtuste vaatepunktist ei tohiks islami maailma autokraatiaid toetada. Samas on demokraatia toetamine kaasa toonud läänevaenuliku poliitilise islami võimuletuleku.
Iraan on ehe näide. Šahh Reza Pehlevi alustas 1963 aastal riigi kaasajastamist (valge revolutsioon). Mõistagi isevalitsuse tingimustes nagu kunagi Peeter I Venemaal. 1975 aastal kuulutas šahh Iraani ilmalikuks riigiks. See oli tagurlastele liig mis liig. 1978 a. hakati massirahutuste harjal nõudma demokraatiat, et järgmisel aastal kuulutada demokraatliku rahvahääletuse käigus välja islamivabariik. Riiki hakkas juhtima Prantsusmaal pagendusest naasnud usumees ajatolla Homeini. Sellega oli demokraatial lõpp. Nüüd on vaja valimistel kandideerimiseks vaimulikest koosneva kogu luba, kes teevad kindlaks kandidaadi ustavuse islamirevolutsiooni (vrd. oktoobrirevolutsiooni) saavutustele. 12 juhtivat islamitundjat moodustavad aga kõige mõjuvõimsama riigiorgani – Järelevalve Nõukogu. See kontrollib kõige vastavust islami seadustele.
Iraagis valitses diktaator Saddam Hussein, Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei Iraagi tiiva juht. Sunniidi vähemuse esindaja. Iraagis kehtis ilmalik riigikord, mis terroriseeris oma kodanikke ja rüüstas Kurdistani. Keelas šiiitide palverännakud pühadesse linnadesse Kerbelasse ja Najafi. 2003 aastal Hussein kukutati ameeriklaste eestvedamisel. Okupatsiooni tingimustes kehtestati habras demokraatia, mis lõpuks andis võimu šiiitide enamusele. Viimane kuulab salamahti USA verivaenlase šiiitliku Iraani nõuandeid. Kuulutati välja islamivabariik. Lääs kulutab Iraagi abistamiseks igal aastal miljardeid $ , kuid läänesõbralikumaks riik eriti muutunud ei ole. Pole teada, mis saab NATO vägede lõpliku lahkumise järel.
Keeruliseks on osutunud olukord Afganistanis. NATO poolt 2002 aastal võimule toodud Hamid Karzai kehtestas islamivabariigi. Demokraatia kehtestamine pole osutunud kuigi õnnestunuks. Äsja valitud parlamendivalimistel tehti laialdaselt sohki nii Karzai pooldajate, kui vastaste poolt. Esimesel katsel parlamendi esimeest valida sai Karzai toetusel kõige rohkem hääli Abdul Rasul Sayyat. Äge islamist ja läänevastane. Mees, kes 1996 aastal aitas välja Osama bin Ladeni, kui see pidi Sudaanist lahkuma. Ta koolitas välja Khalid Shekh Muhhammadi, ühe 11. sept. 2001 New Yorki kaksiktornide ründamise peakorraldaja. Lääs on selle režiimi võimul hoidmiseks kulutanud kümneid miljardeid $ ja üle 2300 sõjaväelase elu. Paraku tuleb 90% oopiumist endiselt Afganistanist. Segaduste lõppu pole näha.
Hiiliv islamism pureb Türgit, kus Õigluse ja Arengu partei Recep Erdogani eestvedamisel nõrgendab demokraatia tugevdamise käigus armee rolli ühiskonnas. Armee on senini olnud riigi ilmalikkuse tagatis Atatürgi ajast alates.
Tuneesias kukutati korrumpeerunud president ben Ali. Ta tagas ilmaliku riigi toimimise. Demokraatia tingimustes see nii kindel enam ei ole, kuigi ühiskond on Euroopaga üsna sarnane. 20% kõrgharidusega inimesi ning Aafrika madalaim sündivus. Olukord sarnaneb 1968 aasta üliõpilasrahutuste ajastuga Euroopas.
Egiptuse rahutuste ajal kutsusid nii Ameerika Ühendriigid kui ka Saudi Araabia, president Hosni Mubaraki võtma kuulda protestijate häält ja laiendama demokraatiat. USA huvi oli tugevdada läänelikku demokraatiat, Saudi Araabia tahab vabu käsi tagurlikule Muslimi Vennaskonnale, mis on hetkel mõjukaim opositsioonijõud. Tegu on paljudes riikides tegutseva äärmusliku muslimi poliitilise liikumisega, kes tapsid eelmise Egiptuse presidendi Anvar Sadati. Mubarak on neid jõuga vaos hoidnud.
Jordaanias mindi esialgu peaministri kallale, sest kuningas Abdullah II on prohvet Muhamedi järeltulija. Tema kallale tubli muslim otseselt minna ei saa.
Alžeerias islamistid (Islami Päästerinne) võitsid Lääne survel läbiviidud demokraatlikud parlamendivalimised 1991 aastal. Sõjavägi haaras selle peale võimu ja puhkenud kodusõjas oli 100000 ohvrit. Sõja järel hakati rohkem järgima islami reegleid. Nüüd ootavad islamistid ilmselt uut võimalust. Võiks kõnelda veel Jeemenist, Süüriast või Pakistanist, kuid see ei lisaks üldpildile midagi olulist.
Lääs on kulutanud palju raha islami maailma kaasajastamisele. Hinnanguliselt 3 triljonit $. Talunud autokraatiate korrumpeerumist, demokraatia ja inimõiguste eiramist. Paraku ei saa see kesta lõputult. Samas on tulemused kesised. Lääs toetab suurte summadega demokraatia arengut, kuid rahastab sellega võimulibisemist islamistide kätte. Nende sallimatus on samas Läänele otseseks ohuks, sest islamis pole valgustusaega olnud. Tagatipuks on USA kindlamad liitlased äärmuslikud islamiriigid nagu Saudi Araabia, kus demokraatiast mõtleminegi on kõike nägeva Allahi palge eest selge patt.
Mida teha selles olukorras?
Kui islamimaailmas valgustusaega ei tule, liigub kõik uue mauride väljaajamise suunas Euroopast või…
Kliima muutused ja selle võimalikud suunad, püsivus, tagajärjed ning mõjud meie igapäevasele elule juba täna huvitavad ka teisi Tarkade Klubisid peale ERK. Vt siit üht 2008 esitatud analüüsi ja 
