Riigi suveräänsuse tunnuseks on oma raha.

Eesti inimesed andsid oma raha loomise õiguse Eesti Pangale.

Miks?

Ilmselt sellepärast, et nii oli tavaks ja teistmoodi ei juletud või tahetud.

Kas Eesti on suveräänne?

Suveräänse Eesti riigi loomisel ja taastamisel asutasime me kohe oma Eesti Panga (EP) ja oma raha – Eesti krooni. Astudes EL koosseisu otsustasime loobuda oma rahast ja ühineda Euroopa rahasüsteemiga, mis suurendas mitte üksnes meie (sise)turgu, vaid koheselt ka eesti inimeste tulusid u. 3% võrra. Varem läks see summa rahavahetuse kulude ja valuutakursi muutumise riski katteks.

Kas Eesti kaotas EL astudes ja oma rahast loobudes suveräänsuse?

Osaliselt kindlasti. Astudes ühendusse, mis suurendab meie turvalistust ja kaasarääkimise võimalust maailma asjades, pidime me paratamatult hakkama arvestama ka oma liitlaste arvamusega. Selles ühenduses tegutsetakse demokraatlikult langetatud otsuste alusel. Demokraatia tähendab ka siinkohal, et esmalt kuulatakse ära vastastikku üksteise seisukohad ning siis püütakse leida lahend, millega kõik nõustuvad või mille poolt enamus hääletab. Ehk kui teatud kohalikud seltskonnad leiavad, et Eesti huvisid EL’s ei arvestata, siis peaksid nad süüdistama mitte EL-i, vaid meid esindavaid riigi- või pangajuhte, kes ei oska või ei julge selgitada teistele meie vajadusi ja neid siis ka kaitsta.

Eesti Pank on Euroopa Keskpanga (EKP) osanik ja meid esindab selle nõukogus EP juht. EKP nõukogu otsused on taas EP-le täitmiseks kohustuslikud. Seega on meil – vähemalt teoreetiliselt – endiselt suveräänne õigus otsustada, kuidas me korraldame oma asju omal maal, kuid kuna see maa on nüüd palju suurem, siis peame ka otsuseid langetama üheskoos, meie hääl selles on aga nõrk.

Kas meie rahasüsteem on suveräänne?

Kui meie poolt valitud rahvaesindajad loovutasid raha emisiooni õiguse iseseisvale institutsioonile – Eesti Pangale, siis andsid nad ühtlasi ära ka osa meie suveräänsusest. Tõsi, rahvaesindajad saavad Presidendi poolt pakutud isiku pangajuhi ametisse määrata, kuid sellega ka nende võimutäius piirdub. Isegi tagasikutsumise õigust ei ole neil seaduse järgi olemas.

Kuna Eesti rahasüsteem põhineb fiat-/võlaraha süsteemil, siis tegelikult juhib meie majandust ja inimeste toimetulekut EKP läbi EP koos kommertspankadega, sest nemad otsustavad, kui palju raha turule välja antakse ning kellel on selle kasutamise õigus. Seejuures ei unustata loomulikult „omade“ huvisid.

Selles rahamudelis on riik võrdne ettevõtete ja inimestega, sest kõik nad peavad ühtemoodi laenama raha oma majandustegevuseks ning lisaks laenatud summa tagastamise kohustusele maksma veel lisaks lepingutasu ja intressi. Siinkohal on oluline tõik, et pangad andsid välja vaid laenusumma, mistõttu intresside tasumiseks kuluvat raha turul pole, sest raha ei paljune!

Seega võlarahasüsteemis valitseb alati rahapuudus (v.a periood, mil pangad paiskavad laenude vormis raha turule suuremates kogustes) ning nii inimesed, ettevõtted kui ka täitevvõimu teostavad valitsusasutused peavad jätkuvalt lahendama rahapuudusest johtuvaid probleeme. Ehk kui sa ei suuda teiste arvelt lisaväärtust toota, siis kaotab laenu võtnud inimene oma eluaseme, ettevõte läheb pankrotti ja valitsus peab hakkama vähendama kulusid, alandades õpetajate, päästeametnike, arstide jt töötasusid, kes pole otsustustele piisavalt lähedal.

Võlarahasüsteemi teoreetiliseks aluseks on raha krediiditeooria ning vastavalt sellele polegi valitsusel midagi muud võimalik teha.

Kuidas saaksime taastada riigi suveräänsuse?

Nagu eelmisest osast ilmnes, kaotasime me suveräänsuse loovutades fiat-raha emissiooni õiguse sõltumatule pangale ning rakendades võlaraha süsteemi, valisime puudusel põhineva majandusmudeli.

Kas sellele on alternatiive?

Kui Eesti läheks üle modernsest rahandusteoorial (MMT – Modern Monetary Theory) põhinevale rahasüsteemile ning võtaksime kasutusele e-raha, siis taastaksime oma rahalise suveräänsuse ning saaksime ise kontrollida oma majanduse arenguid. Loomulikult oleks see võimalik ka EL tasemel.

MMT järgi on riik (erinevalt inimesest või ettevõttest) suverään ning Riigikassa – vastavalt Riigikogu poolt sätestatule – otsustab ise kui palju ta raha teadusprojektidele kulutab, oma ettevõtjatele laenab, inimestele töötasudeks ja töövõimetutele toimetuleku katteks maksab, kusjuures emissiooni piiriks on vaid majanduse absorbeerimise võime. Siinkohal tuleks küll meelde tuletada, et selle raha eest ei saa osta asju, mida müüakse teises valuutas.

Loomulik raharinglus tekib MMT põhises süsteemis riigi maksunõuetega, millega üleliigne raha turult eemaldatakse. Raha ülekannete ja konto-arvestusega saab hakkama e-raha asutus, millega vähendatakse ühtlasi pettuste ja rahavarguste toimepaneku võimalusi. Ja mis kõige parem – selles süsteemis puudub vajadus panga kui institutsiooni järele ning koht võlarahale ja intressi nõudmisele.

Ja nagu eelpool mainitud, kogub Riigikassa üleliigse raha tagasi maksunõudega, mis ei põhjusta vaesust ja pankrotte, nagu praegune võlarahal põhinev süsteem.

Kuidas mõista majanduse toimimist?

Looge meelepilt akvaariumist, milles elavad erinevad mikroorganismid, taimed, kalad jm elusolendid. Kõigi nende elu ja toimetulek sõltub veest, mis loob neile elukeskkonna ja tagab ainevahetuse. Vee kogus akvaariumis sõltub taas sellesse sisse ja välja voolava vee kogusest. Kui sissevool ja väljavool on tasakaalus, siis on veetase püsiv. Kui sissevool kasvab, tõuseb veetase ning kui keegi seda ei peata, siis akvaarium täitub ja vesi voolab üle ääre ning uputab ümbruskonna. Kui väljavool on liiga tugev, siis veetase hakkab alanema ning lõpuks kaob vesi akvaariumist, jättes selles elanud surema.

Territoriaalriigi turumajandus on samasugune akvaarium, kuid selle erisusega, et vee asemele toimub selles keskkonnas toodete vahetus raha vahendusel ning „akvaariumi“ kogumaht ja vorm muutuvad aja jooksul pidevalt ja erinevates suundades. Kui raha hulk turul väheneb (saabub likviidsuskriis), siis kahaneb tootjate ja tarbijate võimalus oma vajadusi rahuldada ning algab olelusvõitlus. Kui raha hulk kasvab, kasvab ka kaubavahetus ning majandus „puhkeb õitsele“. Sellest näitest saab teha lihtsa järelduse, et majandusareng ja selles toimivate isikute heaolu sõltub sellest, kelle käes on sisse- ja väljavoolutoru kraan ehk raha hulk turul.

Võlarahal põhineva majanduse probleemiks on see, et raha välja andja küsib tagasi rohkem raha, kui üldse ringlusse kunagi antud on. Kui me tahame puudusega valitsemise asemele parandada ühiskonna jätkusuutlikkust ja edendada majandust, siis peab Riigikassa andma käibesse raha niipalju, kuipalju meie majandus suudab toota ning tarbida kaupu ja teenuseid. Selle raha eest ei saa osta kaupu teistest riikidest, kuna seal kehtib teine raha. Ning kui ilmneb, et raha on turul liiga palju, siis peab Riigikassa suurendama maksukohustusi ning ülejääk kaob kiiresti!

Küsimus kaasmaalastele

• Kas teie tahate jätkata igavesti puudusel põhineva majandusmudeliga ja sõltuda eestkostjatest?
• Kas ei oleks juba aeg loobuda kapitalistliku turumajanduse mudelist, mis põhineb pankurite eesõigusel trükkida raha ja kodanike kohustusel seda laenata intressi tasumise kohustusega? Seejuures puudub põhjus asendada see ametnike hoolekandel põhineva sotsiaalriigiga.

Turumajandus ei piirdu vaid kapitalistliku majandusmudeliga – me võime järgida omavahelistes suhetes ka vabaturumajanduse või koguni sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid ning rakendada selleks vastavalt vabaraha või kaduraha süsteemi.

Kirjeldatud muutus saab toimuda vaid siis, kui suurem osa riigi kodanikest seda tahab ning annab oma tahtest teada enda esindajatele Riigikogus ja volikogudes või veel parem – nad asutavad vastava avaliku aktsiaseltsi ning astuvad selle osanikuks, et kasutada vabaraha hüvesid.