Category Archives: prognoos

Kuhu oleme teel? Anto Raukas

13 Reede aug. 2021

Posted by in avaldus, klubi ettekanne, prognoos

≈ 2 kommentaari

Sildid

, , , ,

Täna, kui jätame veelkord hüvasti akadeemiku, Eesti Rooma Klubi asutaja Anto Raukasega, avaldame järelhüüdena ühe tema roomaklubilikest kirjutistest.

Tekst on kirja pandud keskkonnakaitsjate kogunemise ettekande taustaks aastal 2006, 15a tagasi.

Tookord seda teksti ei avaldatud, sest need jutud näisid täiesti põhjendamatutena, isegi lugupeetud inimese suust hullumeelsetena.

Paljud numbrid on tänaseks, vaid poolteise kümnendi jooksul aga mitmekordistunud, kihutamist kuristikku pole võimalik mitte ainult pidama saada vaid ka pidurdada. Viited tänasele on lisanud ERK toimetus.

Olgu Su teekond tähtede vahele
kerge ja mõtestatud!

A. Raukas:

Maa kui planeet püsib kahtlemata veel miljardeid aastaid. Aga pole erilist kahlust selles, et inimene vaevalt veel mõnda miljonit aastat vastu peab, sest erinevalt kõigist teistest liikidest on inimene hävitades palju liike, hävitamas ka end kui liiki.

Arvatakse, et planeet Maa kujunes umbes kuus miljardit aastat tagasi, üks miljard sinnapoole või teisele poole, see polegi nii tähtis. Me ei oska öelda, kui vana on planeet Maa, kuid nii nagu inimenegi, ta sünnib, elab ja sureb. Praegu räägitakse palju energeetikast, samal ajal kui need energeetika eest võitlejad ei tea, mida tähendavad sellised mõisted, nagu gigavatt, megavatt, teravatt, petavatt… Ja kui ma olen küsinud esinemistel saalilt, et mitu nulli on miljardi taga, ütles Ene Ergma ära, palju on miljonil, aga paljudel ei tule see nii kergesti sugugi mitte ette. Miljard on ikkagi väga pikk ajavahemik. Meie Maa on vaid  liivaterake kosmoses, kuid ta on meile kallis, sest ma kinnitan sama, mida kordab akadeemik Ergma – see on meie ainus võimalik elupaik.

Kuid on olnud ka teisi arvamusi. Üks minu lemmikraamatuid noorpõlves oli Saveljevi vene keelest tõlgitud raamat “Jäljed kivil”[1]. Ja sealt võib lugeda: ”Me asutame linnu, ehitame sildu üle laiade jõgede, puurime nagu nõelaga mägesid läbi, lõikame nagu habemenoaga mandreid. Inimesed saavad sadade miljonite aastate pärast nii õilsateks, et Maa häving ei osutu veel inimeste hävinguks. Nad võivad näiteks teistele planeetidele ümber asuda.” Kuid inimene kui liik ei eksisteeri enam sadu miljoneid aastaid. Mida primitiivsemad on liigid, seda vähem nad aastamiljonite jooksul muutuvad. Näiteks käsnad, teod ja paljud teised vormid ilmusid juba kambriumi ajastul ja on poole miljardi aasta jooksul väga vähe muutunud. Nad nägid välja umbes samamoodi, kui ka praegu, kuid Maal keskaegkonnas valitsenud täiuslikud saurusteliigid elasid aga kõik väga lühikest aega. Inimese eellased ahvinimesed tulid geoloogilisele areenile vaid 3-4 aastamiljonit tagasi ja homo sapiensi eksistents saab olema väga lühike. Ei hävi mitte Maa kui inimeste elupaik, vaid kaob inimene, kui iseennast hävitav looduse sünnitus.

Inimese, kui bioloogilise liigi kvaliteet halveneb pidevalt. Liigibioloogia vaatekohalt teeb meditsiin inimkonnale karuteene, sest rikutakse loodusliku valiku põhimõtet. Ravimite ja sotsiaalhoolduse tulemusena tekib üha rohkem poolterveid inimesi ja tulemuseks on liigi hääbumine. Kujunenud ökoloogilise kriisi peapõhjuseks on demograafiline plahvatus. 1930. aastal elas maakeral 2 miljardit inimest, käesoleva sajandi keskpaigaks prognoositakse aga 8 miljardit. Et elutsükkel oleks täielikult saastevaba, mahuks teadlaste hinnangul maakerale elama ainult 500 miljonit inimest. Selle saavutamine on aga, nagu te näete, täielikult ebareaalne.

Hiina

1,3 miljardit hiinlast tahavad elada sama jõukalt ja mugavalt kui ameeriklased. Vaatame, kas see on võimalik:

  • Aastal 2004 oli hiinlase aastasissetulek 5 300 $, ameeriklastel 38 000$. Alates 1978. aasta majandusreformidest on 26 aasta jooksul Hiina aastane majanduskasv olnud 9,5%[2]. Võttes tulevikuks veidi vähem, 8% ja elanike arvuks 1,45 miljardit saab hiinlane ameeriklase praeguse aastasissetuleku aastal 2031. Kui võtta majanduskasvuks kasvõi kasinad 6%, siis saabub see ikkagi aastal 2040.
  • Sellise aastasissetuleku juures tarbiks iga hiinlane nagu ameeriklane 291 kilogrammi teravilja asemel 935 kilogrammi ja Hiina vajaks selleks 1,352 miljardit tonni teravilja aastas, mis on 2/3 praegusest maailma teravilja kogutoodangust. Selleks, et saavutada USA lihatarbimise tase – 125 kilogrammi inimese kohta aastas, vajab Hiina 2031. aastal 181 miljonit, ehk 4/5 praegusest maailmatoodangust[3].
  • Selleks, et jõuda USA-le järele naftatarbimises vajab Hiina aastal 2031 99 miljonit barrelit päevas – praegune maailmatoodang on vaid 79 miljonit barrelit päevas. Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, see on 2 tonni inimese kohta ja see Ühendriikides muidugi suureneb, vajaks ta aastas 2,8 miljardit tonni, kusjuures praegune maailmatoodang on 2,5 miljardit tonni.
  • Kui Hiina paberikaubandus, see on 27 kg inimese kohta aastas, kasvaks 2031. aastal USA tarbimiseni, see on 210 kg inimese kohta, vajaks Hiina 303 miljonit tonni paberit, kusjuures praegune maailma aasta toodang on vaid 157 miljonit tonni.
  • Kui Hiinas oleks aastal 2031 autosid sama palju, kui on praegu USA-s, see on 0,77 inimese kohta, ehk 3 autot 4 inimese kohta, oleks seal 1,1 miljardit autot, aga praegu on maailmas vaid 795 miljonit autot.

India ja Malthus

Kuid samal ajal on planeedil ka teine plahvatuslikult kasvav (mitte segi ajada arenguga) hiidriik, see on India. Indias on majanduse juurdekasv vaatamata kõikumistele keskmiselt 7% aastas. Ja aastal 2030 on seal elanikke prognoosi kohaselt rohkem, kui praegu Hiinas. Kõik need 3 miljardit inimest tahavad elada sama hästi kui ameeriklased. Kristlus püüdis muuta inimkonda õilsamaks, kuid see pedagoogiline eksperiment muuta indiviid eetiliselt paremaks pole õnnestunud. Varastamine, reetlikkus, liiderlikkus ja tapmine on meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ja praeguse aja inimene erineb oma kirgede ja egoismi, võimu ja saamahimu poolest väga vähe keiser Nero aegsest inimesest. Esimene Maailmasõda nõudis 10 miljonit inimohvrit, Teine Maailmasõda 50 miljonit. Stalinliku terrori tulemusena tapeti vähemalt 60 miljonit inimest ja seda loetelu võib jätkata.

Demograafilise plahvatuse eriti halb külg on inimeste juurdekasv peamiselt vaestes riikides. Rikkad riigid muutuvad aiva rikkamaks, vaesed aga üha vaesemaks ja viimase 30 aasta jooksul on elatustaseme vahe kõrge ja madala arengutasemega riikide vahel järsult suurenenud. Kui me õppisime ülikoolis (1950datel) räägiti meile, et üks paha mees oli Malthus[4], inglise majandusteadlane, poliitilise ökonoomika rajajaid, kes pidas majanduslikku ebavõrdsust loomulikuks ja lõi teooria, mille kohaselt rahvastik kasvab geomeetrilises progressioonis, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis (vaata järele, mida see tähendab suhtarvudena). Tagajärjeks on ülerahvastatus ja alatine elatusvahendite vajak. Praktilise mõtlejana õigustas Malthus sündivuse tahtlikku vähendamist, sõdu ja epideemiaid.

Säästev areng?

Praegu kõneldakse palju säästvast arengust, mille eesmärgiks on justkui taotlus, et meie järeltulevad põlved ei elaks halvemini, kui meie, et me ei kasutaks mõtlematult ära ka neile vaja minevaid loodusressursse.

Mul oli õnn olla koos Arnold Rüütliga 1992. aastal Rio de Janeiros maailma keskkonna-tippkohtumisel, kus võeti vastu väga tähtsad dokumendid, nagu kliimakonventsioon, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, samuti Agenda 21. Ja juba seal tekkis mul mõte, et see ei saa olla midagi tõsist kui ma nägin Aafrika keisreid oma haaremiga – 30 naist, läksid üle lava, kõik kullas ja karras. Oli ju on selge, et midagi on ikkagi tõsiselt valesti! Kõige tabavamalt on minu arvates säästva arengu ideed tabanud idee, et niigi vaesemad riigid peavad oma vaesuses kinni maksma niigi rikaste riikide võimetust oma rikkust säilitada. Veendusin selles, et see töötab, viis aastat hiljem, kui ma olin ka Rio +5 järelnõupidamisel ja seal said arenguriigid viimaks aru, et neid on arenenud riikide poolt petetud, jämedalt petetud – see rikkuse vahe järjest suureneb, kiirenevalt, peatumata[5].

Ja see ongi selle säästva arengu idee, et laske meil elada nii rikkalt, veel rikkamaks saada, teie ärge püüdkegi rikkaks saada. Säästlikkus kutsub üles looduskeskkonna kõigekülgsele kaitsmisele ja maailma loodusressursside kasutamise märkimisväärsele vähendamisele ning olemasoleva rikkuse jagamisele üksikisikute, ühiskondade, põlvkondade vahel ja et kõik saaksid osa maksimaalsest heaolust. Just selles peitubki see kristluse õnnetus: ühest küljest räägib see, et peab olema abivalmis teiste vastu, aga tegelikult me katsume kõik võimalikult teistel nahka üle kõrvade tõmmata, et ise paremini elada. Kaplinski[6] räägiks minust paremini, kuid printsiip jääb – islamiusus on seetõttu natukene paremini seatud, nad on pisut vähem variserlikud oma alustõdedes. Ja selleks, et islamit mõista, peab sellele tõsiasjale otsa vaatama.

10% maismaa pindalast on reostatud tsivilisatsiooni jäätmetega[7], inimajaloo jooksul on kasutamiskõlbmatuks muutunud 20 miljonit km2 põldu, mis ületab praeguse külvipinna. Reaalsesse hävimisohtu on sattunud ligikaudu 2 500 taimeliiki ning üle 1 000 liigi ja alamliigi selgroogseid loomi[8]. Iga päev läheb linnade, tööstuse ja teede alla 1 300 km2 maad, kujutage ette – iga päev 1 300 ruutkilomeetrit! Maakera iga elaniku kohta teisaldatakse kaevetööde käigus ümber 20 t pinnast aastas. Eriti tõsine on puhta vee probleem. Kui te vaatate kasvõi Iisraeli ja selle piirkonna probleeme, on ka need põhiliselt vee probleem, mis ei saagi laheneda, sest tsivilisatsiooni „arengu“ tulemusena suureneb jõgede, järvede ja põhjavee saastatus. Kogu toodetud reovetest suudavad puhastusseadmed nõuetekohaselt puhastada vaid mõne protsendi, kurvaks näitaks on nt Araali mere saatus. Tsivilisatsiooni nn arenguga kaasnevad lisaks happevihmad, planeeti muudab metsade häving ja osoonikihi hõrenemine.

Kliima

Maa on mobiilses soojuslikus tasakaalus ja teda on võimalik suhteliselt kergesti tasakaalust välja viia. Arvatakse, et kriitiliseks momendiks on seejuures Maa keskmise temperatuuri langemine või tõusmine 2, maksimum (erinevatel allikatel) 3-5 kraadi võrra. Kui kõik meie autostumine kasvab endises tempos[9], siis aastaks 2030-2035 kasvabki temperatuur Maal 2 kraadi võrra. Praegu valgustatakse ajakirjanduses seda kõike väga pealisekaudselt ja ühekülgselt. Vaadake, asi on ju selles, et kui Maa kliima soojeneks, oleks see paljudele aladele väga hea – näiteks viimasel jäävaheajal oli Eesti temperatuur 7 kraadi võrra soojem kui on praegu ja see oli väga kena aeg, kus kasvasid laialehised metsad. Kui Maa temperatuur kasvaks, siis ka paljud Aafrika piirkonnad muutuksid jällegi asustuskohaseks. Aga kahjuks nii ei juhtu, sest kui Maa temperatuur tõuseb kardetud kõrgustele ja ka Gröönimaa liustikud hakkavad tõepoolest sulama, peatub selle tulemusena niinimetatud ookeani hiidkonveier ja juba lähema 500 aasta pärast, võib-olla isegi varem, tuleb meil uus jääaeg. See toimib nii nagu toimus kunagi pärast soojaperioodi hilistriiase jäätumine, mis tuli 500 aasta jooksul. Seetõttu ei ohusta meid mitte soojenemine, vaid meid ohustab just jäätumine, kui see peaks olema järgnevaks stsenaariumiks. Õnneks on olemas kliimatsüklid ja on kaunis tõenäoline, et praegune kliima soojenemine (kui inimene enne jaole ei saa ja kõike ära ei sodi) asendub üsna pea taas jahenemisega. Mõnes ajalehes (Maaleht) on olnud ka teadlikku juttu, kus selgitatakse, et kui me vaatame kas või Eesti kliimat ja kui me võtame pikema tsükli – ei jälgi mitte ilma sel aastal vaid räägime tõesti kliimast, siis asi pole sugugi nii, nagu iga päev Postimehes ja Päevalehes kirjutatakse.

Inimene, enese kroon

Inimkond on muutunud üha metsikumaks: Kambodžas tapeti idee (kommunism) nimel 3 miljonit inimest, Ruandas 1993. aastal miljon inimest ja… maailm reageeris sellele ülimalt ükskõikselt. Meid püütakse ka praegu veenda, et Iraagi, Tšetšeenia ja Afganistani sõjad peetakse progressi nimel, kuid tegelik põhjus on hoopis midagi muud. Terrorismi kultiveeritakse riiklikul tasandil ja seetõttu on inimkonna üks peamisi probleeme praegu, kuidas vältida teaduse ja tehnika uusimate saavutuste kasutamist uute relvade loomiseks ning kuidas hoida ära juba olemasolevate massihävitusrelvade kasutamist. Meid õpetatakse Brüsselist ja Berliinist, kuigi Eesti keskkond on võrreldes näiteks Belgia või paljude Euroopa riikide keskkonnaga, palju-palju puhtam ja jätkusuutlikum.

Inimkond oskab sünteesida praegu 10 miljonit erinevat ainet, toodab suurtes kogustes 50 000 ja väga suurtes kogustes 5 000 erinevat ainet, kusjuures 90% toodetust läheb jäätmeteks ja – mida rikkam riik seda rohkem jäätmeid ja raiskamist.

Meie, eestlased, olime metsarahvas, püüdsime loodusesse suhtuda aupaklikult. Täna võtame üle Lääne-Euroopa tarbijaliku mentaliteedi, järjest rohkem toodame jäätmeid, nagu tehakse Lääne-Euroopas, mida me peame endale eeskujuks. Euroopa ei ole eeskujuks kõiges, kindlasti mitte selles valdkonnas. Igale inimesele kulub siin praegu 20 tonni tooret ja selleks, et saada lõpp-produkti, kulub tohutul hulgal vett. Kõik üle jäänu läheb jäätmeteks ja mida rikkam riik, seda rohkem.

Episood Noa laevast, kus päästetud ja ilmale kestmiseks vajalikud loomad on juba laeva peal, viimaks tulevad ka inimesed. Noa aga ütleb: “Ei, Jumala eksperiment oli eksitus. Kuid me parandame selle – seekord läheme teele ilma inimeseta! Inimene on toonud rohkem halba, kui ükski teine liik ja Maailma kestmise loos pole talle kohta“.

Jaapani kirjanik Kōbō Abe (1924-1993) väitis: “Ma ei tea mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus.”

Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”

Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”

Need võimalused on ammendumas ja tegelikult saab inimkonna tulevik olla vaid see, mis on siin pildi peal näidatud, sest inimene ei suuda midagi enese peatamiseks või korrale kutsumiseks ette võtta.

Meie, kui inimkonna teavitajate ülesandeks ei tohi olla käegalöömine vaid kujunenud olukorra oma võimaluste piires parendamine. Jah, inimkonnal pole enam jäänud aega otsustamiseks. Kui elada nii nagu seni, on kindel, et järeltulevad põlved surevad meie toodetud saastesse. Aga mida täna, 12dal tunnil veel ette võtta? Maailma keskkonnakaitse deviisiks on: ”Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt!” Öeldust tulenevalt on meie esmaülesandeks Eesti maksimaalne kaitsmine ja Eesti elu edendamine üldkultuuriliste ja humanistlike väärtuste foonil.

Kuidas on võimalik tegutseda lokaalselt? Ma näen siin saalis näiteks Ants Talioja, kes kaitseb Nõiakaevu ja kindlasti teeb tema oma tegevusega palju rohkem kasu, kui kümned, võib-olla isegi sajad end rohelisteks kutsuvad inimesed.

Eesti on väga ilus ja tegelikult on minu kindel seisukoht, et Eesti on jätkusuutlikum, kui enamus riike maailmas. Me oleme rikas loodusvarade poolest, meil on palju puhast loodust, meil on suhteliselt vähe inimesi. Meil on võimalik seda kõike kaitsta ja teha nii, et Eesti elu oleks võimalikult hea järgmistele põlvedele vaatamata meie poolt juba rikutule ja hävitatule.

[1] Jäljed kivil. Leonid Saveljev 1947a. 336lk

[2] 2021 on see juba ligi 20% aastas

[3] Vaata, kuhu on jõudnud inimkond oma ülekaalulisuses ja rasvumises: https://worldpopulationreview.com/country-rankings/obesity-rates-by-country

[4] Thomas Robert Malthus, 1766- 1834

[5] Loe lisaks Andres Tarandilt https://epl.delfi.ee/artikkel/50940712/andres-tarand-saastev-areng-voi-arengupeetus? ja https://leht.postimees.ee/209549/andres-tarand-rahvusvahelise-planeedi-kaekaik

[6] Jaan Kaplinski, 1941-2021

[7] Tänaseks palju rohkem. Vaata https://www.livescience.com/22728-pollution-facts.html ja https://www.dosomething.org/us/facts/11-facts-about-pollution

[8] Hävimisel olevad liigid leiad siit: https://www.worldwildlife.org/species/directory?sort=extinction_status ja näiteid imelistest kaduliikidest nt siit https://www.popularmechanics.com/science/animals/g20955197/animals-almost-extinct/

[9] Eesti on täna Euroopas juba 5. kohal

Rahapoliitika tulevikuarengud – P. Tammert

12 Neljapäev aug. 2021

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, ,

Paljud inimesed tunnetavad, et rahandusega on midagi lahti. Kuid mis, sellest on raske aru saada. Teen katse seda selgitada.

Kust me tulime?

Fiat (tõlkes: nii on, s.t panga poolt määratud nominaalväärtusega) rahatähtedel põhinev ja võlarahana välja antav rahasüsteem toimis nii kaua kuni see oli seotud väärismetallide tagatisega otseselt või kaudselt (Bretton Woodsi süsteemis läbi USA dollari). Selle piirangu lõpetamine andis keskpangale vabaduse emiteerida ja laenata raha välja nii palju, kui turg oli valmis vastu võtma. Ainus, mis seda mängu piiras, oli maksevõime mida kahjustas võlaraha ise, sest pangad nõudsid turult rohkem raha tagasi kui sinna kunagi üldse oli raha välja antud.

Puudust tekitav kapitalistlik turumajandusmudel, perioodiliselt korduvad majanduskriisid, mille põhjuseks oli võlaraha massiline emissioon ja sellest tingitud likviidsuse kadumine võimaldasid rumalate varad kontsentreerida ja hoida lihtrahvast vaesuses – niiviisi loodeti säilitada nende valmidus tööd teha. Kuid e-raha kasutuselevõtt ja ahnuse kasv pani aastatuhande vahetusel aluse praktikale, et laekumata jäänud võlgade kustutamise asemele hakati lihtsalt uut krediiti jagama. Ning senini territoriaalriikidega piirdunud majanduse globaliseerumine muutis ka likviidsuskriisid ülemaailmseteks.

Ajaloolises kontekstis jääb tähelepanuväärseks sündmuseks kinnisvaramull ja sub-prime võlakirjadest põhjustatud ülemaailmne likviidsuskriis ning selle järgnenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitika. Praktikas tähendas see rämpsvõlakirjade, s.t väärtuse kaotanud ja ennast mitte kunagi tagasi maksvate võlakirjade massilist kokkuostu keskpankade poolt. Ja kui üks keskpank sellise poliitikaga alustas, siis pidid teised talle järgnema, sest muidu oleks nende raha muutunud liiga kalliks ja selle riigi ettevõtete poolt eksporditavate kaupade hind liiga kõrgeks.

Kuhu me läheme?

Inimesi huvitab ikka, et mis juhtub (lähi)tulevikus. Proovigem nüüd mõelda, millised on meie praeguse rahamudeli tulevikuarengud. Teades, et vähemalt Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv ja Euroopa Keskpank (EKP) on suurendanud võlaraha kogust turgudel viimase kümnendiga 7-8 korda ning kommertspangad jaganud e-raha krediiti veelgi enam, siis on tasumata võlgade summa kasvanud vähemalt 20 korda, kuid tõenäoliselt veelgi enam. Seda olukorras, kus eurotsooni SKP ei ole viimase 20 aasta jooksul kasvanud! Ja mis veel hullem – viimase kahe aasta jooksul on EKP bilanss kasvanud 7,7 triljoni euro võrra ehk 589. Eesti riigieelarve võrra, sel ajal kui eurotsooni SKP on samal ajal vähenenud 10 triljoni euro võrra. (vt Pilt 1 ja 2)

Niikaua kuni keskpangad jätkavad valitsuste ja suurettevõtete väärtuse kaotanud võlakirjade kokkuostu, suureneb ka raha hulk turul ning tugevneb inflatsiooni surve ehk oht, et raha ostujõud väheneb. Seni pole seda küll juhtunud, kuna suurem osa käibesse paisatud rahast on pidanud taastama valitsuste ja ettevõtete maksevõimet ehk me kõik oleme saanud teha tööd, kuid selle töö viljad on väärtusetud!

Eelmise kriisi ajal pandi raha peamiselt kinnisvarasse: uued elamurajoonid ja infrastruktuurirajatised, nagu näiteks Madridist 180 km kaugusele jääv hiiglaslik Ciudad Reali Kesklennujaama, varsema nimega Don Quijote lennujaam, mis juba 10 aastat seisab kasutuna. Nüüd – koroonakriisi ajal – kulub see raha nende inimeste ja ettevõtete jooksvate toimetulekukulude katteks, kes midagi ei tooda, kuid peavad ellujäämiseks tarbima.

Probleem algab sellest, et kommertspangad ja eraisikud ei soovi mingil juhul oma rumalatest laenudest põhjustatud kahjusid maha kanda ning laenukohustusi suuremeelselt kustutada, nagu seda soovitab kristlik Piibel. Selle asemele luuakse üha uusi päästemehhanisme, mis peaksid päästma hätta jäänud pangad ja võlarahasüsteemi tervikuna. Sellesse seeriasse kuulub Euroopa Investeerimispank, Euroopa Stabiilsusmehhanism (mille poolt esitatud nõudel peab eesti maksumaksja käima välja suvalise summa 7 päeva jooksul), Euroopa pangandus-unioon, EL ühtsed võlakirjad ja nüüd Euroopa Majanduse Taastekava, milliste mõte peitub soovis panna väiksema võlakoormaga riigid maksma ka nende riikide võlakohustuste eest, kes seda ise enam tasuda ei suuda, et seeläbi päästa senine pangandussüsteem. Paistab, et Soome tänasel tööministril Timo Harakkal oli õigus, kui ta oma raamatus „Suuri kiristys“ (Suur väljapressimine) nimetas Euroopa Liitu „Pangaliiduks“. Viimati nimetatud programmi raames pakutakse näiteks Soomele diili: võta 2 miljardit ja maksa tagasi 6 miljardit. Eesti riigi iga-aastased maksutulud jäävad samasse suurusjärku.

Valikuvõimalused

Kui koroonakriis hakkab pisitasa taanduma, siis koos sellega väheneb ka vajadus toetada üksikisikuid rahaliselt kopterirahaga (USA) või ettevõtetele soodsaid laene ja tagastamata abi jagades. Keskpangad hakkavad piirama võlakohustuste all ägavate valitsuste ja ettevõtete rämpsvõlakirjade ostu ning valitsused ei toeta enam üksikisikuid. Pangad hakkavad taas sisse nõudma laenumakseid koos intressiga. Mõõdukas inflatsioon jätkub veel mõnda aega inertsist, kuid siis hakkab raha hulk turul vähenema, mis omakorda peatab inflatsiooni ning olukord turul stabiliseerub. Edasised arengud sõltuvad keskpanga poliitilistest otsustest ja inimeste valikutest.

Kui võlaraha hulk turul jätkab vähenemist ja likviidsuskriis süvenemist, siis paljud ettevõtted satuvad makseraskustesse. Kuna senised kriisid on väike- ja keskmiste ettevõtete rahavarud ammendanud, siis üha suurem arv ettevõtteid lõpetab tegevuse või kuulutab välja pankroti, et vabaneda kuhjunud võlakohustustest. See omakorda suurendab töötute arvu, mis paneb surve alla poliitikud. Selles olukorras peab igaüks tegema valiku ja otsustama, kuidas edasi minna.

Stsenaarium 1: Kuna isikud, kelle kätte on kontsentreerunud raha, ei taha kustutada tagasi maksmata jäänud võlgu, siis hakkavad nad survestama keskpanka, et see alustaks uuesti vahepeal katkenud „kvantitatiivse lõdvendamise“ poliitikaga. Raha kogus turul ja tagastamata võla suurus kasvavad, kuid kaupade hulk turul, mida selle raha eest osta saab, jääb endiseks või koguni väheneb aegamisi. Niikaua, kuni emiteeritav võlaraha kustutab vaid kaotatud varadest tekkinud kahjusid, mis lõppkokkuvõttes kahjustavad vaid keskkonda ja muudavad selle elukõlbmatuks, muutuvad vaid oligarhide vara suurust näitavad kuid katteta rahanumbrid. Kui see raha hakkab valguma tavatarbijani (kasvõi kodanikupalgana), siis kasvab inflatsioon ning ühele teadmata ajahetkel loobuvad tarbijad selle kasutamisest. Kui valitsejad tahavad senise süsteemiga jätkata, siis peavad nad tegema re-stardi ning asendama senise euro vms rahamärgi uuega, nimetades seda näiteks ecu’ks. See lahendab ajutiselt probleemi, kuigi tekitab palju pahameelt nende meeles, kes peavad tõdema, et nende rahaline rikkus oli vaid õhk. Tegelikkuses jätkub aga kõik vanamoodi ning uus samasugune kriis saabub taas mõne aastakümne pärast.

Stsenaarium 2: Eelmise stsenaariumi järgi tekkiva majanduskriisi vältimiseks hakkavad keskpangad valikuliselt kustutama nende kätte kogunenud rämpsvõlakirju, milles suurem osa on välja antud liikmesriikide valitsuste poolt (vt Pilt 3). See tasakaalustab praegust rahasüsteemi, sest ilma võlakohustuseta raha hulk turul kasvab ja seda saab kasutada täiendavas ulatuses võlakohustuste kustutamiseks. See pikendab võlarahal põhineva rahasüsteemi eluiga ja võib ajutiselt isegi taastada selle arengupotentsiaali. Pingeid hakkab selle lahendi puhul tekitama see, kelle – s.t milliste riikide ja suurettevõtete – võlakirjad keskpank kustutab ja kelle omi mitte. Need kellede võlakirjad kustutatakse on rahul, kuid need kelle omad jäävad kehtima, alustavad agressiivset võitlust, mis hakkab kahjustama EL ka kohalike keskpankade mainet liikmesriikides ja suurendama pingeid liikmesriikide vahel.

Stsenaarium 3: Likviidsuskriis süveneb ja see kasvab üle üldiseks majanduskriisiks. Määrav hulk elanikkonnast jõuab arusaamale, et senine võlaraha süsteem ja puudust võimendav kapitalistliku turumajanduse mudel on enda arenguvõime ammendanud ning selle põhjustatud probleemid: ebavõrdsuse süvenemine, tarbimisühiskond ja keskkonna saastumine, iibe langus, klimaatilised muutused jne on kasvanud nii suureks, et senisel viisil pole enam võimalik jätkata. Valijad hakkavad valitsustelt nõudma radikaalseid uuendusi või siis hakkavad ise kodanikuinitsiatiivi korras tegutsema. Siinkohal tekivad taas erinevad arengustsenaariumid.

Variant A: Territoriaalriigi liidrid eraldi või EL liikmesriikide liidrid üheskoos otsustavad lõpetada puudust tekitava võlaraha süsteemi ning üle minna modernse rahandusteooria põhisele lahendile. Selle käigus antakse raha emissiooni õigus üle (liikmesriikide) Riigikassa(de)le ning loomulik raharinglus tagatakse uudse maksupoliitikaga. Kui samal ajal minnakse üle ka e-rahale, siis kaotab senini domineerinud pangandus olulise osa oma tuludest ning nende funktsioonid võtavad üle e-raha asutused. See avab tee majanduse stabiilsele arengule ja ühiskondlikule kokkuleppele, milles kesksel kohal on riigi majanduspotentsiaali täielik ärakasutamine ja täistööhõive kindlustamine. Tegeliku arengusuuna määravad siiski rahva poolt valitud poliitikud, kes kujundavad Riigikassa poolt välja antavate rahade välja andmist. Riigi ja rahva jätkuvuse määrab see, kui tõsiselt on nad valmis suunama raha nende probleemide lahendamisele, mida muutuv maailm ja elukeskkond on meie ette püstitanud.

Variant B: Kui riigi liidrid ei soovi lahendada rahasüsteemist tulenevaid probleeme, siis võivad haarata initsiatiivi suuremate omavalitsusüksuste juhid. Kui nende etteotsa satuvad veel inimesed, kelle ideaaliks on sotsiaalse turumajanduse käivitamine, siis võivad nad juurutada mõne suuremas omavalitsusüksuses või väiksemate omavahelises koostöös kaduraha e-raha vormis. Vastavat lahendust katsetati juba 1930-ndate Austrias (vt Wörgli raha), kuid laiemalt on seda rakendatud tänapäeva Saksamaal alternatiivraha projektides (vt. Chiemgauer, Pilt 5). Selles rahas saab KOV tasuda kohalike kaupade ja inimeste tööjõu eest (osaliselt) ning raharingluse kindlustamiseks nõuda kohalike maksude tasumist selles. Kuna kaduraha puhul rakendatakse nn seisumaksu (näiteks Chiemgaueri e-raha kontol seisva raha hulk väheneb iga päev 0,016% võrra, kui see seisab seal üle kolme kuu), siis sunnib see raha omanikke seda võimalikult kiiresti ära tarbima või siis investeerima mõnda seda vastuvõtvasse kohalikku ettevõttesse. See tagab nii raha maksimaalse ringluskiiruse ning välistab raha ülepakkumise juhtumid.

Variant C: Kui riigijuhid ja kapitali valitsev eliit püüab jonnakalt jätkata vanal viisil ja vältida muutusi või kodanikud tahavad vältida võimu koondumist valitsusasutustele, siis võivad vastutustundlikud kodanikud haarata initsiatiivi ning asutavad ühisrahastuse projekti korras avaliku e-raha süsteemi haldava aktsiaseltsi, milles igaühel on üks aktsia. See omakorda loob tsentraliseeritult hallatava digimaksete keskkonna, milles makseid saavad teha kõik süsteemiga ühinenud isikud telefoni-äpp’i kasutades. Kuna vabaraha mudelil põhinevas lahendis tekib ja kaob raha tehingu käigus, siis ei vaja see riiki ega panka, seda pole vaja eelnevalt levitada ega ka teha mingeid samme raharingluse käivitamiseks. Raha väärtuseks võib käivamise hetkel määrata mingi suhte käibel oleva rahaga või siis töö väärtusteooriast lähtudes summa, mis tagab ühe inimese minimaalse toimetuleku kulu (tunnis?). Kuna raha tekib ja kaob inimeste vahelistes tehingutes, siis ei ole see kolmandate isikute poolt manipuleeritav ning kui igale süsteemiga ühinenud isikule määratakse limiit, mille ulatuses saab ta minna miinusesse, siis peaks see vältima kuritarvitusi ning vähemalt teoreetiliselt tagama raha väärtuse püsimise stabiilsena pikema aja jooksul. Selle lahendiga käivitaksid inimesed tõelise vabaturumajanduse, mis omakorda parandab ühiskonna konkurentsivõimet ja tagab selle liikmetele tervikuna suurima heaolu.

Hea lugeja, avalda arvamust, milline nendest stsenaariumitest meeldib sulle kõige enam ja millise realiseerumist pead sa kõige tõenäolisemaks.

Graafilised selgitused

Europa Keskpanga bilansi kasv aastatel 1999-2021.
Eurotsooni SKP kasvu ja kahanemise dünaamika.
Modernse rahandusteooria põhises majandussüsteemis pole kohta pangandusinstitutsioonile.
Punasega märgitud osa EKP bilansist on suuremas osas valitsuste võlakirjad.
Saksamaal, Baieri osariigis kasutusel olev alternatiivraha Chiemgauer.

Võlamajandus kui ponzi skeem – P. Tammert

29 Laupäev mai 2021

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , ,

Paul Tammert, majandusteadlane ja ettevõtja. Eesti Rooma Klubi liige

Paul Tammert, majandusteadlane ja ettevõtja, Eesti Rooma Klubi liige

Loe eelmist artiklit
Veel võlarahast

Rahvusvahelist finantsmaailma hästi tundev Bernard Lietaer märkis 1997. aasta kevadel, ajakirjale „Positive Future“ antud intervjuus, et

„Raha tekib siis kui pank laenab selle kellelegi. Kui pank annab teile 100 000 € laenuks kinnisvara tagatisel, annab ta turule 100 000 €, millega teie maksate ostetud kauba eest ja mis sellega läheb tururinglusse. Pank ootab, et teie maksate järgmise 20. aasta jooksul talle tagasi 200 000 €. Kuid kuna seda täiendavat 100 000 €pole olemas, siis algab olelusvõitlust ning võlgnik peab selle võtma kelleltki, kes jääb oma varast ilma“.

Mis oli?

Peter Russell kirjeldab oma raamatus „The Awakening Earth. The Global Brain“ planeedi elussüsteemide ja inimühiskonna arengut tsüklilise protsessina, milles pikad kvantitatiivse arengu perioodid vahelduvad lühikeste kuid radikaalsete kvalitatiivsete muutuste perioodidega.

  • Kvantitatiivse arengu perioodil toimub aeglane areng, mille käigus parandatakse jätkuvalt olemasolevat protsessi, kuid tekitatakse midagi, mis on selle tegijate jaoks mürgine ja muudab lõpuks nende olemasolu võimatuks (näiteks hapnikku tootvad rakud).
  • Kvalitatiivse murrangu käigus siseneb süsteemi uus tegija, kelle/mille jaoks tekitatud saast on olemasolu alus (hapnikku tarbivad rakud).
  • Protsessis osalejad kogevad toimuvat loodusliku kataklüsmi või ühiskondlik-majandusliku kriisina. Peale kriisi on maailm muutunud tundmatuseni ning protsessis osalenud ja ellujäänud peavad kohanema uue maailmakorraga.

Ajalugu õppides saime teada, et keskaja feodalistlik ühiskond oli ebaõiglane, sest maa kui toimetuleku allikas võis kuuluda üksnes „väärikatele“ lääniisandatele (ingl. Landlord). Inimestel oli enda toimetulekuks õigus rentida seda maad, kuid selle õigusega kaasnes kohustus loovutada lepinguga määratud osa (mis võis olla 50% ja enamgi) maarendi vormis maa omanikule. Ja kui nad ei suutnud nõutud summat tasuda, said neist maaorjad ehk osa kinnisvarast.

Industriaalne revolutsioon vabastas inimese maarendiorjusest, kuid selle asemele tuli uus võlaorjus, mis on olemuslikult samuti ebaõiglane: kapitalistliku turumajanduse mudel – milles ühtedel inimestel (loe: pankuritel) on õigus trükkida paberile pilte ja öelda, et sellel on … väärtus (fiat-raha, tõlkes: nii on!) ning teistel on kohustus laenata seda, et tasuda ostetud kaupade ja teenuste eest.

Võlaraha idee pärineb iidsetest aegadest, mil maksevahendiks olid seemned ja loomad. Kuna elusolendid paljunevad (ühest nisuterast võis tekkida mitukümmend uut tera ja loomad sünnitavad rohkem kui ühe järglase), siis oli loomulik, et osa juurdekasvust tuli intressina loovutada laenu andjale. Kui aga raha meediumiks sai metall, paber või bitt, mis ei paljune (münt ei pooldu, sedel ei sünnita järglasi ja bitt ei jagune), siis tekkis olukord kus pank nõudis turult tagasi rohkem raha, kui sinna üldse kunagi oli antud!

Filosoofiliselt võib väita, et võlasuhetega tekitatud hirm maksevõime kaotuse pärast on hea, sest see sunnib inimesi ennast pingutama ja ei lase neil langeda passiivse rahulolu seisundisse. Võlarahast tekkiv puudujääk eraldab rumalad ja ahnusest pimestatud ettevõtjad nutikatest ning sunnib neid pankroti läbi ühinema töölisklassiga ehk minema tagasi sinna, kus nad oma arengutasemelt peaksidki olema. Selline majandusmudel sobib järjest kasvava liigrahvastikuga maailma.

Mis on?

Impeeriumid olid edukad vallutuste perioodil. Võlaraha süsteem toimib hästi niikaua, kuni lisandub uut raha ja kasvab turu maht. Kui vallutused lõppevad või raha hulk turul hakkab vähenema (s.t saabub likviidsuskriis), algab siseriiklik olelusvõitlus (ümber saab jagada vaid olemasolevat), milles ellu jäävad kõige nutikamad ja julmemad.

Territoriaalriikide rahasüsteemi haldasid keskpangad, milledel oli ainuõigus emiteerida materiaalset fiat-raha ning seda edasi laenata kommertspankadele, milledel oli luba seda omakorda edasi laenata suurema intressi tasumise kohustuse eest nn kolmandatele isikutele. Kuid paber-raha saab edasi anda vaid üks kord! Teenimisvõimaluste parandamiseks mõtlesid pankurid välja krediteerimise süsteemi (Dinners Club, American Express jms), mis pakkus maksevõimelistele ja usaldusväärsetele klientidele võimaluse osta kaupu ja teenuseid usaldusega ning tasuda pangale tekitatud võlg hiljem koos lisatasuga.

Internetil põhineva, reaalajas toimiva, digitaalse maksesüsteemi leiutamine ja elektroonilise raha kasutuselevõtt avas pankuritele ennenägematud teenimisvõimalused. Kuna e-rahale pole võimalik panna külge võltsimiskindlaid turvamärke (seda võimalust pakub krüptoraha), siis kadus koos selle levikuga ka keskpanga võime kontrollida rahaemissiooni. Keskpank võis küll pakkuda pankuritele sularaha asemele e-raha, kuid kommertspankurid eelistasid oma maksekaartide või telefoni-äppide kaudu pakkuda tarbijatele omal riisikol krediiti nii palju kui neil selleks julgust jätkus. Ja 2008. aastal alanud ülemaailmse finantskriisile järgnenud aegadel selgus, et pangad ongi väljastanud krediiti 30 (Lehman-Brothers) ja isegi 60 (Dexia) korda rohkem, kui neil endil vahendeid oli.

21. sajandil on majandus globaliseerunud ennenägematus ulatuses ja koos sellega on globaliseerunud ka rahandussüsteem. Kõik on kõigiga seotud ja raha teenib selle omanikke ka teisel pool maakera ja isegi siis, kui selle omanikud magavad. Süsteemist on välja pigistatud kõik, mis sellest oli võimalik praeguste vahenditega välja pigistada.

Milles on probleem?

Mitch Feierstein selgitab oma raamatus „Planet Ponzi. How politicans and bankers stole your future“ laenuna välja antud rahasüsteemi püramiidskeemi laadset olemust, mis johtub sellest, et raha välja andja küsib turult tagasi rohkem raha, kui sinna kunagi üldse antud on.

Selline süsteem on jätkusuutlik vaid niikaua, kuni raha hulk turul kasvab. Kui pangad enam uut raha turule juurde ei anna, hakkab ringluses oleva raha kogus vähenema. Ning mingi aja pärast tekib imelik olukord, kus ühtedel on ressurss ja soov müüa oma tooteid ning teistel soov neid osta, kuid keegi ei saa teha tehinguid, kuna raha enam pole. Mida suuremaks rahapuudus kasvab, seda teravamaks muutub olelusvõitlus, mille käigus kaob humanism ja võidavad need, kelle tegevust ei piira moraali või eetika kasutud reeglid.

See tähendab, et võlaraha süsteemis pole kogu laenatud raha koos sellel lasuvate kohustustega kunagi võimalik tagasi maksta. Niikaua, kuni rahal oli väärismetallist tagatis, tuli likviidsuskriisi olukorras saamata jäävad võlad kustutada ja leppida tagatiseks antud varaga. Kui 1971. aastal vabastati fiat-raha väärismetalli tagatisest, algas kommertspankade kuldaeg, mis saavutas tipu e-raha ajastul.

Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu
Euroopa Keskpanga bilansi mahu kasv peale 2008. aasta fiskaalkriisi, mis peegeldab keskpanga rahaemissiooni kogumahtu

Euroopa Liidu Keskpank ja USA Fed on majanduse käigushoidmiseks paisanud turule (valitsuste ja suurettevõtete võlakirju kokku ostes) raha koguses, mis ületab 2008. aasta finantskriis eelset aega juba vastavalt 6 ja 7 korda. (Pilt 1 ja 2) Seda, kui palju on kommertspangad krediiti turule andnud ei tea ilmselt keegi, kuid suurusjärk ületab kindlasti 20 korda. Lisaks veel tulevikutehinguid esindavad väärtpaberid, milliste maht ületab ühe aasta globaalse toodangu suurusjärgus 90 korda.

Kui kaua saab selline kasv jätkuda? Lõputu kasv lõplikul planeedil pole võimalik!

Alan Greenspan: “The United States can pay any debt it has because we can always print money to do that”

Alan Greenspan: “There is nothing to prevent the government from creating as much money as it wants.”

Matemaatikast teame, et lõpptulem kasvab ja kahaneb võrdse kiirusega, s.t kui turult korjatakse raha laenu tagasimaksetega ära sama kiiresti kui see sinna paisati, siis peale rahaemissiooni lõppemist lõpeb ka majanduskasv ja inflatsioon ning õige pea hakkab raha hulk turul vähenema. See, millal saabub likviidsus- ja seejärel majanduskriis, sõltub sellest kui suured olid intressinõuded.  

Mis tuleb?

Minu arusaam on, et võlaraha süsteem on oma arenguvõimalused ammendanud ja keskkonnas toimuvad muutused ei soosi selle restarti. Klimaatilised muutused, toidu- ja keskkonna saastumisest põhjustatud epideemiad, ressursipuudusest põhjustatud relvastatud konfliktid on peatanud inimkonna kasvu ning see on pöördumas langusse. Kui inimeste hulk hakkab vähenema ja toorainete hankimiseks tuleb teha üha suuremaid kulutusi, siis tõmbub ka turg kokku.

Seega tuleb hakata mõtlema ja ette valmistama üleminekut uuele rahasüsteemile.

Vabaraha süsteem (digitaalses lahenduses) on olemuslikult anarhistlik, sest selle saavad käivitada kodanikud ise ning selles puudub vajadus riikliku institutsiooni ja raha emiteerija olemasolu järele.

Moderne rahandusteooria (ingl. Modern Monetary Theory, MMT) pakub välja lahenduse, milles raha emiteerijaks on Riigikassa, mis tasub oma rahaga eraisikutele nende poolt müüdud kaupade ja teenuste eest, väljastab intressikohustuseta laenu e-rahas investoritele, kannab üle abirahad hädasolijatele (negatiivse tulumaksu kontseptsiooni põhiselt) ning eemaldab ringlusse antud raha maksukohustusega.

Praeguse maksusüsteemi puhul korjab valitsus juba esimesel ringil u 35% väljaantud rahast maksudena tagasi. (Pilt 3)

MMT kriitikud väidavad, et uuele süsteemile ei saa minna, sest siis kaob panga kontroll raha emissiooni üle. Kuid see kontroll on juba praegu kadunud, sest pangandusel põhineva rahasüsteemi haldajad püüavad meeleheitlikult päästa seda valitsevate isikute olematut kapitali ning info toimuvatest tehingutest on salastatud! Või oskab keegi selgitada, kes veel peale keskpanga on valmis laenama raha välja piiramatus koguses ja negatiivse intressiga, s.t laenajale laenu võtmise eest peale makstes.

Kui vaadata näiteks USA valitsuse rahavoogusid võlaraha süsteemis ja MMT teooria põhiselt, siis näeme, et esimesel puhul kasvab valitsuse võlakoorem jätkuvalt, sel ajal kui MMT põhises skeemis puudub võlakohustus üldse ehk tulud ja kulud on tasakaalus – varieeruvad vaid tuluallikad. (Pilt 4 ja 5)

Ameerika Ühendriikide Föderaalvalitsuse võlakoormuse kasv suhtes riigi SKP-sse, mis johtub kohustusest laenata raha väljast
Ameerika Ühendriikide finantsvahendite bilanss suhtes SKP-sse, esitatuna MMT põhises käsitluses

MMT põhisele rahasüsteemile võiks lisada veel kaduraha põhimõtte, milles määratud perioodist pikemaks ajaks jäänud rahalt tuleb tasuda seisumaksu (vähendab isiku käes oleva raha hulka, mitte selle ostujõudu). See välistab raha seisma jäämise ning tagab majanduse jätkusuutlikkuse. Siinkohal tasub meenutada füsiokraatide õpetust, kes võrdlesid raha funktsiooni ühiskonnas vere rolliga elusorganismis, rõhutades sellega et mõlemad säilitavad oma väärtuse vaid ringluses.

Seega – on aeg loobuda merkantilistlikust arusaamast,
et õnn peitud rikkuse kogumises ja oma kõhu alla peitmises!

Lisaks:

Matheuse 6:12 ütleb: Andestage meie võlad, nii nagu meie andestame oma võlgnikele

Põhja-Atlandi koostöö ja Eesti – I. Raig

07 Pühapäev veebr. 2021

Posted by in artikkel, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , , , , , 

Artikli on avaldanud ka väljaanne Postimees, 29-01-2021
Ivar Raig. Foto: T. Stewart

Euroskeptik, Eesti Rooma Klubi liige Ivar Raig on värvika elulooga mees – lõpetas EPA, läks Lätti majandust õppima, osales IME projektis, olnud NSVL Rahvasaadikute Kongressi ja EV Ülemnõukogu liige, Riigikogu VII koosseisu majandus- ja põllumajanduskomisjoni esimees, kuulunud Eesti Kongressi ja Eesti Põhiseaduse Assamblee koosseisu, olnud Eesti Komitee majanduskomisjoni esimees, Eesti Maa-Keskerakonna I esimees.
Ivar Raig on töötanud välisministeeriumis amtnikuna, hiljem Rahvusvaheliste Majandusorganisatsioonide büroo direktorina ning Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste büroo ametnikuna. Alates 2016 pensionil, kuid kodukoha Saku vallavolikogu aktiivne liige.

Eesti meedia pole pööranud piisavat tähelepanu faktile, 15. novembril sõlmisid 15 Aasia ja Vaikse ookeani riiki (Austraalia, Brunei, Filipiinid, Hiina, Indoneesia, Jaapan, Kambodža, Lõuna-Korea, Laos, Malaisia, Myanmar, Singapur, Tai, Vietnam ja Uus-Meremaa) kokkuleppe Regionaalse Avatud Majanduspartnerluse (Regional Comprehensive Economic Partnership, RCEP) moodustamiseks. Kokkulepe sõlmiti Vietnami pealinnas Hanois Kagu-Aasia Majanduskoostöö riikide (ASEAN) 37. tippkohtumise raames. Hiina juht Xi Jinping avaldas arvamust, et selle kokkuleppe alusel kujuneb Aasia ja Vaikse ookeani riikide vabamajanduspiirkond (Free Trade Area of the Asia-Pacific, FTAAP). Ainsa Aasia suurriigina jäi RCEP lepingust välja India.

Peale RCEP lepingu ratifitseerimist ja jõustumist hakkab Aasia ja Vaikse ookeani 15 riigi territooriumil asuma maailma suurim majandusintegratsiooni ala, hõlmates 2,2 miljardit inimest (28% maailma rahvastikust). Juba praegu on nende riikide SKT enam kui 26 triljonit USD ehk suurem kui Euroopa Liidu või USA majandus. Seejuures on nende Aasia riikide majanduskasv juba kaua püsinud kiirem kui Euroopa või Põhja-Ameerika vastavad näitajad. Isegi 2020. aastal ulatus Hiina majanduskasv 6,5 protsendini.

Selline olukord on juba kindlasti jõudnud otsustajate lauale kahel pool Atlandi ookeani kuid mitte veel konkreetsete ettepanekuteni uuteks majanduskoostöö algatusteks. Ilmselt oodatakse ära USA uue presidendi Joe Bideni valitsuse tööle rakendumine, Covid-19 pandeemia lõpp ning Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise tegelikud mõjud.

USA teeb arvatavasti katset tugevdada kõigepealt Vaikse ookeani riikide majanduskoostööd (Trans-Pacific Partnership, TPP). Kuid olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et seitse TPP osalist (Austraalia, Brunei, Jaapan, Malaisia, Singapur, Vietnam ja Uus-Meremaa) liitusid juba RCEP lepinguga. Teised Vaikse ookeani majanduskoostöö foorumi riigid: Kanada, Mehhiko, Peruu, Tšiili ja USA jäävad kõik ühele poole Vaikset ookeani. Seega pole USA-l enam eriti palju võimalusi multilateraalseks majanduskoostööks Aasia riikidega. Seal on juhtpositsiooni võtnud Hiina. RCEP lepingu jõustumine ja Aasia-Vaikse ookeani vabamajanduspiirkonna kujunemise käigus muutub Hiina tõenäoliselt veelgi tugevamaks mõjutajaks ning hakkab kõigutama USA positsioone Aasias ja maailma liidrina.

Varahommikused UK õhuruumi
saabuvad lennud

USA saaks oma positsiooni hoida vaid koostöös Euroopa Liiduga (EL), sest nende kahe ühenduse osakaal kokku on maailma majanduse SKT-st veel ca 40 protsenti ning koos Suurbritanniaga moodustavad NATO liikmesriikide sõjalised kulutused ligemale poole kogu maailma kaitse-eelarvetest.

EL osatähtsus maailma rahvastikus, majanduses ja poliitikas aga kahaneb ka edaspidi. Euroopa rahvastik moodustab ca kümnendiku Aasia elanikest. Vaid kliima- ja arenguabi poliitikates püüab EL säilitada liidrirolli. Seevastu EL ühine välis- ja julgeolekupoliitika on jätkuvalt rohkem poliitiline deklaratsioon kui reaalne võime tagada Euroopas julgeolekut. See on ilmekalt väljendunud konfliktide lahendamisel Kosovos, Gruusias, Ukrainas ja viimati Süürias ning Mägi-Karabahhis. Euroopa julgeolek on pea täielikus sõltuvuses NATO-st ning esimese kuue maailma suurima majanduse hulka on jäänud tänaseks vaid kaks EL riiki – Saksamaa ja Prantsusmaa.

EL ja Eesti jaoks on muutunud hädavajalikuks uute ideede otsimine majanduskasvu suurendamiseks ja tehnoloogilise mahajäämuse ületamiseks. Peavoolu majandusteooria pakub majanduskasvu kiirendamise peamisteks teedeks ikkagi vabakaubandust ja teaduspõhist tehnoloogilist uuendamist. Mitmed uuringud näitavad, et majanduse arengutaseme ja majandusvabaduste vahel eksisteerib peaaegu lineaarne sõltuvus – suurem majandusvabadus tagab suurema majanduskasvu ja kõrgema rahvusliku kogutoodangu.

Euroopas on vabakaubanduse arendamisega tegeletud aastakümneid, alates Euroopa majandusühenduse ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) loomisest. Sellest hoolimata on Euroopas ikka kaubandusprotektsionismi tase suhteliselt kõrge. Poliitiliselt mõjuvõimas EL on lämmatamas liberaalse EFTA, mis ühendab senini Euroopa kõige rikkamaid riike (Norra, Šveits, Island ja Liechtenstein). EFTA riikide mõjujõud maailma majanduses pole küll suur kuid vabakaubanduse ja majandusvabaduste suurendamise ideed pole kuskile kadunud. Pigem vastupidi. Loodusressursside üha piiratumaks muutumise tingimustes võivad need ideed muutuda uuesti atraktiivseks just Euroopas, eeskätt EL-iga ühinenud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide mõjutusel, sest väikesed ja vaesed riigid võidavad majandusvabadustest kõige enam.

Jätkuva terroriohu ning Hiina ja Venemaa poliitilise ja majandusliku surve suurenemise tingimustes on EL ja liikmesriigid sunnitud hakkama otsima järjest tihedamat koostööd USA, Kanada ja teiste demokraatiat ja majandusvabadusi hindavate riikidega üle maailma. Olulise tõuke transatlantilise julgeoleku ja majanduskoostöö arendamiseks annab Iraanist, Süüriast ja mitmest teisest Lähis-Ida riigist lähtuv oht Euroopale. Lähis-Ida ja Ida-Euroopa koos Venemaaga on mõistetavalt nii Euroopa kui ka USA julgeoleku ja majandushuvide keskmes. Samas loovad Iraagi, Liibanoni, Afganistani ja Süüria ülesehitamine ja terrorismivastane võitlus uue aluse Euroopa ja Ameerika koostöö intensiivistumiseks tervikuna.

Heaks eelduseks uuel tasemel transatlantilise koostöö arendamiseks on olnud Joe Bideni väljaütlemised Müncheni julgeolekukonverentsil kaks aastat tagasi, tema lubadus liituda Pariisi kliimakokkuleppega ning taas ühineda Iraani tuumaleppega. Kui endine president D. Trump pidas Euroopa Liitu peaaegu vaenlaseks ning NATO-t iganenuks siis Joe Biden on näidanud üles valmidust tugevdada laialdaselt sidemeid Euroopaga. See leidis juba kinnitust 23. jaanuari 2021 telefonikõnes peaminister Boris Johnsonile. Siinkohal pole tähtsusetu ka J. Bideni Rooma-katoliiklik usutunnistus mille poolest on ta võrdlemisi erandlik USA president. Ka Venemaa suunal on Bideni seisukohad palju rohkem Euroopa- ja ka Eestimeelsed kui endise presidendi omad.

Eestis on liiga vähe valgustatud transatlantilisi muutusi

Ka Eesti võiks näidata üles initsiatiivi transatlantiliste suhete tugevdamiseks pidades silmas ka Suurbritannia kuulumist uude koostöövõrgustikku.

Üheks võimaluseks on siin Põhja-Atlandi Kaubandusassotsiatsiooni (North-Atlantic Trade Association) moodustamine EFTA, Põhja-Ameerika Vabakaubanduse Kokkuleppe (NAFTA) ja EL liikmesriikide baasil. Sellest kaubandusühendusest võiks tulevikus kujuneda Põhja-Atlandi Julgeoleku- ja Majandusala (NASEA).

NATA kujundamise võtmeriikideks võiksid saada Suurbritannia (mille initsiatiivil loodi ka EFTA) ning USA (NAFTA algataja). Ajaloost teame, et Suurbritannia ja USA poliitiline, sõjaline ja majanduslik koostöö on ulatud sajandite taha ning ülemaailmsete ja regionaalsete kriiside tagajärjel on see ikka ja jälle õitsele puhkenud. Nii oli see I ja II maailmasõja järel, Lähis-Ida, Afganistani, Iraagi ja Iraani kriisides ning terrorismivastases võitluses. Sõdadele ja kriisidele on sageli järgnenud riikidevahelise majandus- ja arengukoostöö elavnemine – Marshalli plaan, Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OECE) ja hiljem Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) loomine.

Midagi taolist võib juhtuda ka peale Covid-19 pandeemia lõppu uue USA presidendi initsiatiivil. Tõenäoliselt suureneb kõigepealt USA majanduse niigi suur mõju Suurbritannias, kuhu on senini suunatud ligemale 40% kõigist Ameerika otseinvesteeringutest Euroopasse, s.o. rohkem kui Saksamaale ja Prantsusmaale kokku. Seepärast ei ole britid eriti mures Euroopa Liidust lahkumise pärast. USA ja Suurbritannia vabakaubanduslepingu sõlmimine võib olla juba lähikuude küsimus. USA ja Suurbritannia püüavad kindlasti oma mõju maailma majanduses suurendada ka sel aastal Inglismaal toimuva G-7 riikide tippkohtumise ja ÜRO Kliimakonverentsi (COP 26) korraldamisega. USA ja EL uus kaubanduslepe võib võtta aga rohkem aega, sest selle sõlmimise teeb keerukamaks EL hiljutine kokkulepe Hiinaga ja prantslaste vastuseis kaubanduse liberaliseerimisele.

Suurbritannia on huvitatud nii sidemete arendamisest Põhja-Ameerika kui ka Mandri-Euroopaga. Samas sobiksid nad ka EL ja USA erimeelsuste tasandajaks. Kultuuriliselt on britid rohkem eurooplased kuid ameeriklastega ühendab neid majandus- ja julgeolekupoliitiline mõtlemine. Mitte juhuslikult pole 10 kõige vabama majanduse hulgas 8 Briti ühendusega seotud riiki (lisaks Suurbritanniale veel USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Singapur, Hong Kong, Iirimaa ja Bahrein).

Ideoloogilises ja väärtuselises mõttes on Eestil mõneti sarnane olukord Suurbritanniaga. Ka Eesti seisab teelahkmel. Meil kõigil, eriti aga uuel Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioonil tuleks nüüd valida, kas jätkata riigi arendamist vabaturu mudeli alusel, mis võib Eestist teha kiire kasvuga silmapaistva Euroopa väikeriigi või muganduda tavaliseks EL liikmesriigiks, kus Brüssel sunnib meile peale Saksamaa-Prantsusmaa tüüpi sotsiaalse turumajanduse, milles meile jääb täita peamiselt halli allhankija roll.

Eesti on maailmale tõestanud oma elujõudu ja näidanud, et Euroopa keskmisele tasemele vastava elatustaseme saavutamine oli 30 aastaga reaalne. Kuid rikkamate hulka jõudmine eeldab EL keskmisest vähemalt kaks korda kõrgemat majanduse kasvutempot. Meie senine edu rajanes paljuski tänu vabaturumajanduse põhimõtete rakendamisele. Nüüd oleks meie ülesanne otsida koostöös teiste EL liikmesriikidega, uusi võimalusi majandusvabaduste suurendamiseks ja transatlantilise koostöö arendamiseks.

Eesti mitmete idufirmade edu USA-s on loonud eeldused Eesti majanduse kiireks kasvuks, saamiseks üheks uue digi- ja rohemajanduse lipulaevaks Euroopas. Eesti omapära ja innovaatilisust saab säilitada läbi tihedama transatlantilise koostöö. Eesti initsiatiiv arendada transantlantilisi sidemaid võib aidata Eestil saada olulisi täiendavaid investeeringuid ka Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast. Nende riikide suur kapital ja tehnoloogiline võimekus jõuab Eestisse aga vaid siis kui Eesti majanduspoliitika jääb EL-s Iirimaa kombel võimalikult erinevaks teiste Euroopa riikide majanduspoliitikatest.

Transatlantiliste struktuuride arendamise uued ideed võiks Eesti võtta päevakorda näiteks mõnel järgmisel Lennart Meri traditsioonilisel konverentsil. Head võimalused neid ideid tutvustada on ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaudu NATA-st võiks kujuneda WTO liikmesriikide nn. edasijõudnute grupp.

Eesti uus valitsus võiks võtta oma tegevuskavasse uute transatlantiliste sidemete ja koostöö arendamise. EL ja Ameerika Ühendriikide koostöö peaks viimaste aastate tagasilöökide kiuste saama kiiresti mõõnast üle. Veelgi enam, transatlantilise koostöö arendamine on Lääne tsivilisatsiooni esmane kohus, see on tuleviku julgeoleku ja uue maailmakorra kujundamise üheks olulisemaks teeks, millesse panustamine kindlustab ka Eesti püsimise.

Eesti energeetika ja maapõueressursside kasutamise tulevik

30 Esmaspäev nov. 2020

Posted by in avaldus, klubi ettekanne, prognoos

≈ 3 kommentaari

Sildid

, , , , , ,

Euroopa Liidu õiglase ülemineku mehhanismi (JTM1) rakendamisest:
Eesti Rooma Klubi seisukohad

Allolev kokkuvõte lähtub vajadusest määratleda tingimused õiglase ülemineku mehhanismi rakendamiseks Eestis, nimelt eeldused selle peamise fookuse realiseerumiseks, milleks on majanduse mitmekesistamine piirkondades, mis kannatavad enim nii majanduslikult kui sotsiaalselt kliimamuutuste leevendamise meetmete tõttu.

Ettepanekud esitatakse nii Vaba Riigi valitsusele, Parlamendile kui asjaomastele ministeeriumidele ja ametitele. Dokument on avalik, avaldatav ka Euroopa keskkonna-alastes väljaannetes. Ettepanekud esitatakse nii Vaba Riigi valitsusele, Parlamendile kui asjaomastele ministeeriumidele ja ametitele. Dokument on avalik, avaldatav ka Euroopa keskkonna-alastes väljaannetes.

Majanduse arendamiseks, tööhõive taastamiseks ja inimeste heaolu suurendamiseks eelkõige Ida-Virumaal on vaja uusi suundi. Tulemust ei ole oodata, kui tulevikukavade koostamisele ei kaasata üleminekuks suutlikke ettevõtteid ja kohalikke inimesi ega saavutata nende poolehoidu ja toetust.

JTM asetab esiplaanile väike- ja keskmised ettevõtted. Samas on nii majandusliku jõu kui intellektuaalse potentsiaali poolest üleminekuks suutlikud eelkõige suured ettevõtted. Majanduskeskkonna muutumine lausa sunnib neid selleks. Fossiilsel toormel põhinevate kütuste tootmise toetamine on keelatud. Keelatud ei ole fossiilsel toorme muul viisil väärindamine.

Allpool on esitatud mõningad võimalused Ida-Virumaa põlevkivil baseeruva majanduse ja tööhõive ümber paiknemiseks maavaradel ja taastuvenergeetikal baseeruva poole, et nii säilitada majandus ja tööhõive.

1.      Teadaolevate ja seni kasutamata maavarade kaevandamisel ja töötlemisel on suur potentsiaal nii Ida-Virumaa kui kogu Eesti majanduse tulevikule ja põlevkivi põletamisel baseeruva elektritootmise asendamiseks. 

Põlevkivi kõrval tuleb fookusesse võtta metallid. Arvestades lähituleviku prognoose kasvab kordades akumetallide, haruldaste muldmetallide ja fosfori vajadus. Eesti fosforiit koos kaasnevate haruldaste muldmetallidega vajab ulatuslikku uurimist. Lisaks sellele on vajalik uurida fosforiidiga lähestikku paiknevaid võimalikke maavarasid nagu glaukoniit kaaliumi toormena ja graptoliit-argilliit mitmete metallide (tsink, molübdeen, vanaadium, uraan jt.) toormena. Eesti kristalses aluskorras paikneb mitu oluliste metallide võimalikku leiukohta. Teada on Jõhvi magnetanomaalia ja Uljaste polümetalne maagistumine, mis koos pakuvad raua, tsingi, plii, vase ja veel mitmete muude metallide osas võimalikke tulevikulahendusi. Põlevkivi puhul tuleb rakendada selle väärindamise uudseid tehnoloogiaid, mis asendavad põletamise teiste viisidega (pürolüüs, hüdrogeenimine jm.). Põlevkivi kasutamise vähenemisest tulenev majanduslangus on korvatav teiste maavarade kaevandamise ja väärindamisega, see vajab riiklikku detailset tulevikukava ning uuringute finantseerimist. 

Ülalnimetatud metalle jt maavarasid ei ole Eesti riigis uuritud enam kui 30 aastat. Olemasoleva ebapiisava info põhjal ei ole võimalik teha strateegilisi otsuseid. Teadmistel põhinevate majanduslike ja keskkonnakaitseliste otsuste tegemiseks on vajalik olulisel määral edendada piirkonnas geoloogilisi uuringuid. Uuringud vajavad stabiilset ja piisavat tuge riigilt, aga suure tõenäosusega palju laialdasemat finantseerimismudelit, kui on rakendatud viimaste aastate jooksul. Vajalikud uuringud on väga mahukad ja nende teostamine ainult riigi rahaliste vahenditega võib viia olukorrani, kus uuringute läbiviimine võib väldata 20 kuni 30 aastat. Eestis ei ole keskust, kus oleks saadaval kogu info meie loodus- ja maapõueressursside kohta reaalajas ja võimalusega infot statistiliselt ja arenguliselt analüüsida.

Maapõu pakub ka geotermilist energiat, mille uuringuid pole Eestis sihipäraselt tehtud. Soome kogemus viitab võimalusele kasutada sügaval paiknevat geotermilist energiat (>3000 m), Leedu ja Läti kogemused näitavad geotermilise energia kasutamisvõimalikkust ka keskmistel (100 m kuni 2500 m)sügavustel. 

2.      Nagu maailmas kasvab ka Eestis elektrienergia tarbimine. Eesti elektri tootmine baseerub juba sajandi jooksul peamiselt põlevkivil. Elektrituru avanemine ja karmistunud keskkonnanõuded on toonud vajaduse elektritootmise mitmekesistamiseks.

Põlevkivi kasutamine elektritootmiseks on paratamatus langustrendis. Nimetatud trend mõjutab otseselt kvalifitseeritud tööjõu hõivet ja põhjustab sotsiaalseid pingeid. Sellega seotud sotsiaalsed probleemid on riigi lahendada. Kahjuks pole rakendatavaid lahendusi siiani välja pakutud

Põlevkivi asendamisega taastuva toormega on tulnud kaasa probleemid. Suurem osa taastuvenergia tehnoloogiast tuleb sisse osta, st suure osa tulust teenivad teised riigid. Taastuvenergeetika edendamine vajab värskeid ideid. Riigi ülesanne on arendada oma energeetikat, oma ressursimajandust, luua oma adaptatsioonimehhanismid vastu seismaks globaalsetele muutustele. Selle saavutamiseks tuleb keskenduda oma ressurssidele ja parimatele ressursiväärindamise tehnoloogiatele. Energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks tuleb kompleksselt arendada kõiki taastuvenergia võimalikke tehnoloogiaid.

Energiatootmise kavandamine peab ulatuma vähemalt aastasse 2050. Tõenäoliselt on võimalik selleks tähtajaks (2030 on ebareaalne) täielikult loobuda põlevkivi põletamisel baseeruvast elektrienergiast ja asendada see teiste väljatöötatavate tehnoloogiatega. Teravneb elektrienergia salvestamise probleem, mille põhiliseks lahenduseks tänase (2020 lõpp) teadmise alusel on vesinik. Energiasalvestuse vajadust arvestades võivad osutuda perspektiivikaks ka pump-hüdroakumulatsioonijaamad, kuid ka siin on oluliselt vaja laiendada vastavasisulist uuringutegevust praktiliste eesmärkide saavutamiseks lähema kümnendi jooksul. 

3.      Taastuvenergeetika arendamine vajab riiklikku planeeringut, et tagada sotsiaalselt ja keskkonnahoidlikult parimad lahendused. 

Päikesejaamade rajamine viljakatele põldudele ei ole põhjendatud, sest näiteks teravilja kasvatamisel saadakse põllupinna ühikult kordades rohkem energiat. Ka maastikupildi rikkumine on oluline faktor. On vaja ratsionaalset otsustust, millist maad ollakse valmis ohverdama, kus viljakat mulda tuleks kasutada vaid põllumajandustootmises. Tuuleparkide arengut takistab merealade planeeringu puudumine ja teavitustegevuse nõrkus, mis viib kohalike elanike poolehoiu asemel tihti nende vastuseisuni. Lisaks komplekssele planeeringutegevusele on päikesejaamade ja tuuleparkide projekteerimisse vaja kaasata ka maastikuarhitektid.

ETTEPANEKUD

JTM raames rahastatavatele toetusmeetmetele on vajalik välja töötada adekvaatsed finatseerimismehhanismid, mis kaasaks eeskätt tööstusinvesteeringuid, mis vastavad EL Roheleppe eesmärkidele ning oleks atraktiivsed arendajatele elluviimiseks Virumaa regioonis. Tingimustes on vajalik kirjeldada eelistused, mitte piirangud ning tingimused ei tohiks olla pelgalt majandusharude ja konkreetsete projektide põhised. Majandus ei arene projektipõhiselt. Investeeringute taotluse tingimused ei tohiks olla seotud ettevõtte suurusega, olulise hinnangukriteeriumina tuleks kasutada loodavat lisandväärtust (seda eriti kohaliku tooraine baasil), kõrgkvalifitseeritud töökohtade arvu ja turuatraktiivsust (arvestades ka jäätmete hulka ja iseloomu või jäätmete ümbertöötamise võimekust).

JTM kava edukaks läbiviimiseks ja oluliste positiivsete muutuste esilekutsumiseks on vajalik oluline teadus- ja arendustegevuse intensiivistamine regioonis. Kõrgel tasemel läbiviidavad rakendusuuringud on oluline tugi tootmis- ja majandustegevuse ümberprofileerimisel ja ökonoomsemate lahenduste leidmisel olemasolevatele ja uutele tegevussuundadele.

Arvestades ülemineku mastaapsust on nii ajapiir 10 aastat kui ka toetuste maht 350 miljonit eurot kindlasti ebapiisavad. Ettepanek: kavandada 10-aastane periood seni töös olevate investeeringute ärakasutamiseks ja ülemineku detailseks ettevalmistusteks, tegelik üleminek on realistlik 15-20-aastases ajaraamis.

JTM suunitlus eelkõige väike- ja keskmise ettevõtluse toetamisele ja fossiilsetel kütustel baseeruva energeetika toetamise keelamine ei ole Eesti oludes adekvaatne ega taga üleminekut. Ida-Virumaa vajab investeeringuid tööstusse. Ettepanek: arvestada sellega üleminekuinvesteeringute kavandamisel ja mitte jätta toetuseta põlevkivi väärindamise uute tehnoloogiatega tegelevad ettevõtted

Eesti ala geotermiline potentsiaal vajab hindamist, eeskätt elektri- ja soojatootmise vaatevinklist. Ettepanek: töötada välja esmane uuringukava ja läbi viia katsepuurimine (>2000 m sügavuseni). Lisaks töötada välja kava ja viia läbi uuringud madala sügavusega geotermilise energia kasutamiseks lokaalses küttes-jahutuses.

Hetkel ei ole erakapitalile loodud võimalusi investeerida maavara- ja maapõueuuringutesse. Ettepanek: töötada välja riigi ja erakapitali koostööpõhimõtted ning luua seaduslik alus eraettevõtete kaasamiseks maapõueuuringutesse. Sarnaselt töötada välja põhimõtted väliskapitali kaasamiseks maapõueuuringutesse ja maavarade väärindamisse. 

Taastuvenergeetika arendamine vajab riiklikku planeeringut. Ettepanek: kaasata kohe päikesejaamade ja tuuleparkide projekteerimisele ka maastikuarhitektid. 

Eestis ei ole keskset institutsiooni, kuhu oleks koondatud kogu info meie loodus- ja maapõue ressursside kohta ning mille sõltumatud spetsialistid oleksid võimelised infot jagama, analüüsima ja kaalutletud ettepanekuid tegema. Ettepanek: luua Eesti loodus- ja maapõueressursside infokeskus.

1 https://www.europa-nu.nl/id/vl5c7fotp9zv/proposal_for_a_regulation_of_the

Vt ka Põlevkivi kaevandamisega seotud probleemid

Ida-Viru õiglus – J. Telgmaa

27 Neljapäev aug. 2020

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos, seminar

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , ,

Nagu kõigel Eestimaa saatust tulevikus määraval, mida mõjutavad protsessid väljastpoolt ja tekkivad vastutõuked seest, hoiab ERK pilgu peal ka Ida-Virumaa võimalikel arengutel.

Väga kiired muutused energeetikas murendavad pinda Ida-Virumaa majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse senise tugisamba all. Vana kaev kipub kinni varisema. Ei tohi juhtuda, et uued kaevud õigeks ajaks valmis ei saa.

Ida-Virumaal on kas probleem või suur potentsiaal. Mitmekesine ja lummav loodus, ajalooliselt arenenud majandus, mis on kujundanud tööstusintelligentsi ja väärikad oskustöölised, veel vaid põgusalt uuritud maapõues on tõenäoliselt varjul tänapäeva moodsas tehnoloogias defitsiitsete kuid vältimatult vajalike materjalide märkimisväärsed varud. Miks on kogu vabaduse aja olnud see piirkond mitte imetletud pärl vaid probleem kõigile vabadusaja valitsustele?

Protsessid, mis on viinud rahva teatud sektorite lahkumiseni ja Ida-Virumaa osakaalu vähenemiseni Eesti rahvamajanduse kogutoodangus, on küll põhjendatavad mingite objektiivsete trendidega, kuid riigi senine tegevus kümnete strateegiate, arengukavade ja programmide näol pole olnud edukas (Ida-Virus on rahvaarv langenud ja sellega ka osakaal GDP-s 10%-lt 7%-le). Mis tähendab, et need kavad ei ole elusad või pole need reaalsed tegevusplaanid. Samas on seal näiteid, kus erasektor on riigi abita suutnud majandada edukalt ja luua oma piirkonnas elamisväärse sotsiaalse turumajanduse oaasi, nagu näiteks Sillamäe. Siit tuleb õppida. Häbenemata.

Sillamäe sadam ja sellega seotud ettevõtted on loonud elamisväärse keskkonna

Täna on siiski olukord siiski mitmes mõttes teisiti kui eelnevatel aegadel. Globaalne energiatarbimine kasvab, elektri tarbimine kasvab kiiremini – on vaja uusi tootmisvõimsusi. Taastuvenergia, tõhusus, innovatsioon on suunad, mis lahendab.

Eesti on CO2 eesmärgid juba täitnud. 2030 võiks pool energia lõpptarbimisest olla taastuv, seejuures elektril tõus 18%-lt 40-ni. Tõhusus ei tohi väheneda, seejuures primaarenergia tarbimine peab vähenema. Põlevkivist õli/energia tootmine peab säilima, kuni see on majanduslikult mõttekas.

Käes on uus momentum. Euroopa Liit on üles sättinud nn õiglase ülemineku mehhanismi uuenenud Euroopasse (loodetavasti kogu planeedil). Ja paneb sellesse ka paraja summa raha. Keskmes on, et üleminek kliimaneutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, arvestades Euroopas aluseks võetud väärtusi ja printsiipe. Kõigi muude “õiglaste” printsiipide kõrval tähendab see, et piirkonna elanike elukvaliteet ei tohi halveneda. Ida-Virus olgu eesmärkideks muuhulgas energiasüsteemid kliimaneutraalseks (tulevikukindlaks), kaugküte, hoonete energiatõhusus, põlevkivitööstuse dekarboniseerimine. Looduse ja liigirikkuse kaitse kõrval on inimene üks neist liikidest, mis ei tohiks kannatada ebaproportsionaalselt ei geograafiliselt ega muude gruppide kaupa. Iga inimene on väärtus ja tema väärikas toimetulek ei tohiks jääda mingite „üldiste hüvede“ varju. Kliimaneutraalsuse saavutamine on keeruline, kuid ühtlasi avab ka uued äri- ja töö võimalused.

Ida-Virul on rohepöördest kasu lõikamiseks ka omad eeliseid:

  • olemasolev võrgutaristu,
  • püsiv vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele energeetikas
  • Uute rakenduste leidmine: Ida-Viru ei pea olema Eesti energeetika epitsenter, energeetika olgu sealse majanduse mitmekesistamise üks osis.
  • Vaid neljas EU riigis on taastuvenergia osakaal soojusenergia tootmisel üle poole, Eesti üks neist.

Põlevkivi on mitte ainult saaste vaid ka võimalus – sellest elektrienergia toomise tehnoloogia on pidevalt arenenud. Auvere jaama puhul ei kuulatud teadlasi, olnuks võimalik palju efektiivsemalt teha.

Biokütus on võrreldes põlevkiviga kolm korda energiamahukam.
Pole mõtet metsa hävitada.

Praegustel uuringutel on printsiibis kaks suunda:

  • Põletamine hapnikus – maksaks 209 milj
  • CO2 kinni püüdmine – maksaks 250 milj.

Suitsugaasides olgu ainult veeaur ja CO2, siis saab puhtaks ja CO2 kinni püütud. Katseid tehakse juba 9 aastat. CO2 pole maailma päästmise plaan, sest Ida-Viru annab vaid tühise osa heitmetest. Pigem on see äriplaan, mis siiski peab silmas pidama CO2 bilanssi.

Keevkiht-pürolüüsi seade on ehitamisel. Surve tegeleda vesinikuga on suur, toimub koostöö rahvusvahelistes projektides. Kuidas on Eesti energeetikateaduse rahastamisega? Vastus: kui on hea idee, siis raha leiab. Probleem on järjepidevuse katkemine, noored pühendunud inimesed ei tule sellesse valdkonda.

Kogu Eesti ülesanne on nüüd kokku seada plaan, kuidas seda raha targalt kasutada. Tähtaeg on aasta lõpp, st KOHE. Planeerimise eestvedaja on Rahandusministeerium. Juba on loodud komisjonid “protsessi jälgimiseks”, tugev sõnaõigus on Omavalitsuste Liidul. Kava tehakse esialgu kümne aasta ulatusega, kuid kõigile on selge, et see nn üleminek ise võtab tublisti rohkem aega. Olukorda Ida-Virumaal analüüsis ametlikuks seisukohavõtuks Praxis. Selle kohta avaldas ka ERK oma seisukohad.

27. august – Narva kohtumine

Rahandusministeerium korraldab august-september 2020 erinevates paikades kolm kohtumist asjahuvilistega. Neile saab registreeruda kodaniku või ühendusena.

Kokku olid esimesele kohtumisele tulnud tõsised tegutsejad, kes teavad, mida räägivad. Muidugi ei suudetud katta teemat kogu laiuses. Polnud ka pakkuda valmis lahendusi selle kohta, et kuidas siis ikkagi sisustada neid aastaid ja aastaid kõlanud loosungeid

  • põlevkivi-elektri asendamisest,
  • sellest, et energiasüsteemid peavad saama kliimaneutraalseks,
  • majanduse mitmekesistamisest,
  • teadus-arendustegevusest,
  • tööturust jms-st.
Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht, põlevkiviasjatundja prof. Andres Siirde ja ERK esindaja Juhan Telgmaa.

Ühtki lausa uudset ideed välja ei käidud. On kahtlane, kas ka aasta lõpuks mingi piisavalt konkreetse plaaniga hakkama saadakse. Aga seda ei maksakski vist kümne aasta kavalt nõuda. Pigem tuleb tekitada programm, mis end ise aja kulgedes pidevalt täiendab ja kohandab. Praegu sellist pole ega paista ka nurga tagant.

Õiglane üleminek on osa suuremast pildist, sellest nn rohepöördest. See on väärikas eesmärk, kuid see pole ainus ega eraldiseisev eesmärk ei Euroopa ega Eesti arengus. ERK jätkab protsessi jälgimist ja pakub oma lahendusi. Oma peamiste partneritena näeb ERK Ida-Virumaa suurettevõtete juhte, Virumaa ja Narva kolledžeid, teadlasi ja “kastist välja” mõtlevaid eksperte.

Olukord Ida-Viru tööturul

Eesti suurim töötus ja vähim tööhõivemäär. Juba pikemat aega. Traditsioonilisd töökohad on mandunud, eriti mäenduses, töötlevas tööstuses, energeetikas. Senised keskmisest kõrgemad palgad kaovad. Töötleva tööstuse osakaal on kõrge ja seda peaks ära kasutama.

Mida tehakse?

Töötukassa pakub uut tööd, ümberõpet ja nõustamist. Tööotsijale tasuta koolitused mitmes valdkonnas, toetused ettevõtluse alustamiseks ja veel ühtteist. Tuge hakatakse pakkuma juba siis, kui on oht töökohtade kaoks.

Muidugi on selge, et nn tööturu teenused ei loo töökohti, need vaid aitavad inimesi töö otsingul või loomisel.

Kõik on seotud – Töötukassa eksperdid ütlevad, et kui inimene on üle 4 kuu töötu, tekivad tervise- ja muud kuhjuvad probleemid. Enamike inimeste ootus on töötada stabiilses keskkonnas suurettevõttes. Vabanevad oskustöölised on suur potentsiaal, millele on võimalik uut ja uuenduslikku ehitada, kui seda vara ja väärtusena näha osatakse.

Järgmine arutelu 8. septembril Jõhvis.

COVID-19 antikehade saaga – N. Kalikova

18 Neljapäev juuni 2020

Posted by in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ Lisa kommentaar

Sildid

, , , , 

Artikli ilmutas ka Õhtuleht

Dr. Nelli Kalikova

Epidemioloog ja infektsioonist,
Eesti Rooma Klubi liige

Dr Kalikova on läbi viirusesaaga hoidnud professionaalina silma peal sündmustel, arengutel ja reaktioonidel, andnud arusaadavaid ja läbipaistvaid selgitusi, olnud vajalik valgustaja.

Jälgi viirust
Võrdle riike

Ühiskonnas uut segaduse lainet tekitanud valitsuse poolt algatatud Covid-19 antikehade uuringu plaan on järjekordne näide sellest, kuidas heade kavatsuste tulemus võib olla kas nullilähedase kasuteguriga või isegi miinusmärgiga.

See on veelkordne näide vigasest probleemi käsitlusest, mille taga on erialase kompetentsi puudumine valitsuse nõunike, eeskätt Terviseameti poolt. Kaldun arvama, et Arkadi Popov sai liiga vara koroonaepideemia vastase töö korraldamisest tagandatud. See, et mitu arstide ühendust avaldasid nördimust kavandatud antikehade uurimise plaani kohta, näitab, et isegi need arstid, kes ei ole epidemioloogi haridusega, tuginedes ainult arsti loogikale ja kainele mõistusele, said aru, et kavandatud plaan on halb ja ei anna uut teadmist, mis aitaks tulevikus epideemiaga paremini hakkama saada.

Jätka lugemist →