Natuke rohkem kui aasta tagasi esitasime küsimuse: KAS TSIVILISATSIOON TÕESTI HUKKUB? Rooma Klubi pakkus välja ka lahendused nii üksikisikule, juhtidele, riikidele. Siis tundus see jutt kummaline. Veel polnud Gretat, ei põlenud Austraalia, polnud viirushaigusi. Käisime kilekotid näpus poodlemas ja kuulutasime veel suuremat majanduskasvu. Nüüd oleme pakkunud ideid EU Green Deal lahendustele – kas kuuldakse?
senine arengumudel on ammendunud ning me peame radikaalselt muutma oma mõtte- ja majandusmudelit ning ühiskonnakorralduse aluseid. Ja kui me seda ei tee, siis upumegi iseenda poolt tekitatud saasta ja hävitame elava planeedi – Gaia. Sellega lõpeb ka inimkonna ajalugu.
Rooma Klubi jõudis 2012. aastal oma raportis „Raha ja jätkusuutlikkus. Puuduv lüli“ järeldusele, et meie majandusteadus on oma olemuselt „autistlik“ ning kuulub rohkem fantaasiamaailma kui reaalsesse. Põhjendus: see ei võta arvesse toorme hankimisest ja jäätmete keskkonda paiskamisest tekkivaid kahjusid meie elukeskkonnale ning toidab kasuahnust ja kasvule orienteeritud mõttemudelit[1].
Eelöeldu valguses tundub, et koronaviiruse poolt põhjustatust paremat reformide algatajat ei oleks suutnud keegi välja mõelda. Nüüd on igal inimesel aega järele mõtelda, kuidas ta tahab edasi elada ja mis on need väärtused, millel ta oma elu pühendab.
Kas ühiskonnakorraldus muutub?
Ühiskonda on alati juhtinud isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesed. Kuna nad on aga egoistliku loomusega, siis on viimased 5 000 aastat domineerinud planeedil Maa majandusmudel, mis püüdis nendest inimestest, kes millestki midagi aru ei saanud, pigistada välja maksimumi (elitarism). Võib-olla oligi see parim viis õppimishimu tekitamiseks ja nende arengu edendamiseks.
Varasematel aegadel muutsid isiksusliku arengutaseme saavutanud isiksused oma kaaskondseid orjaks (rääkivaks tööriistaks), kellel ei olnud midagi ning kes tegi tööd toidu, riiete ja ulualuse eest. Siis aga selgus, et tööst tekkiv „vili“ on väike ja „kulu“ on suur, s.t inimesel puudus huvi teha tööd paremini.
Keskajaks leiutati maa eraomandus ning valitsejad hakkasid rentima maad oma alamatele: nii tekkis feood ja feodalism ning maarendi tasumise kohustus. „Vili“ hakkas kasvama, sest nüüd tekkis töö tegijal huvi teha rohkem tööd ja jätta rendist üle jääv osa endale. Kuid selleks, et ülejääk oleks suurem, pidi ta õppima tundma looduslikku keskkonda ja selles valitsevaid reegleid.
Uusajal leiutati fiat-raha ja pank, mis laenab raha välja intressi eest ning inimesele sisendati, et kõige olulisem on kasum. Ja „vili“ hakkas kasvama võluväel ning koos sellega kiirenes ka inimese areng ennenägematus ulatuses. Miks? Kui inimene võttis laenu ja ronis „raharattasse“, et soetada endale oma eluase (maarendi uus verisoon) või alustada iseseisvat ettevõtlust, siis pidi ta panema mängu kogu oma vaimse võimekuse, sest nüüd pidi ta tundma lisaks füüsilises keskkonnas kehtivatele reeglitele orienteeruma ka inimese poolt loodud virtuaalmaailmas. Viimases tegutsevad „juriidilised isikud“ oma õiguste ja kohustustega peitsid inimeses peituva ahnuse nii, et nüüd suutsid seda näha vaid vähesed.
Inimene, kes on õppinud nägema füüsilises ja virtuaalmaailmas valitsevaid jõude ning mõistab põhjuse ja tagajärje seost (determinism), on alustanud isiksusliku arengu protsessi. Isiksuse tunnuseks on see, et ta pole valitseva eliidi poolt manipuleeritav ega ekspluateeritav ning on asunud eneseteostuse teele. Üha kasvate ühiskondlik-poliitiliste kriiside ja valijaskonna polariseerumise põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk kasvab ning nad ei lepi enam „vaikiva enamuse“ rolliga. Ja kuna neid on liiga palju, siis ei jätku enam ekspluateeritavaid, kelle töö arvelt saaks tõusta kapitali valitseva eliidi hulka. Järjest ilmsemaks muutub, et egoismil põhinev ühiskonnakorraldus ja kasuahnust õhutav majandusmudel on ammendanud oma võimalused.
Siit siis küsimus, et milline peaks olema uus ühiskonnakorralduse mudel?
Kas isiksused alustavad ellujäämisvõitlust, et saavutada ihaldatud positsioon ja viivad riigi kodusõtta või lepivad uue reaalsusega ja alustavad „lehmakauplemist“. Viimane võib ilmneda üleminekus esindus– ja enamusdemokraatia mudelilt volitus– ja leppedemokraatia mudelile. Poliitikas tähendaks see parteidemokraatialt üleminekut grupidemokraatiale. Pikemas plaanis võib sellest areneda välja uus sotsiaalne kord – personalism, mille arengut ei suuna enam mitte materiaalset kapitali valitsev eliit, vaid isiksused, kellel on suur sotsiaalne kapital.
[1] Bernard Lietaer Christian Arnsperger Sally Goerner Stefan Brunnhuber . Money – Sustainability: The Missing Link. 2012. Finance Watch and the World Business Academy , lk 21-33.
Ajaleht Pealinn (V. Lepassalu) käis Eesti Rooma Klubis uurimas, et mis siis ikkagi
on tõde pandeemiliselt leviva COVID-19 kohta. Avaldame nakkushaiguste spetsialisti,
Eesti Rooma Klubi liikme Dr Nelli Kalikova vastused.
Dr Nelli Kalikova – infektsioonist, epidemioloog, hindamatu kogemusega ekspert
Koroonat on kõrvutatud gripiga. See on jätnud inimestele mulje, et tegemist on tavalise hooajalise viirushaigusega. Ehk tooksite välja need jooned, mille poolest see haigus ei ole nagu gripp?
Selle kliiniline pilt on sarnane gripi jt respiratoorsete haigustega – köha, palavik jms. Kerged vormid jäävadki selliseks, et ei saa aru, on see koroona, gripp või mingi kolmas respiratoorne haigus. Kui on raskemad juhud, avaldub koroona spetsiifilisus, sest kopsudes põletiku teke viib raske seisundini. Eriti vanematel inimestel, kes kuuluvad koroona riskigruppi, võib tekkida raske hingamispuudulikkus. Teiste riikide kogemuse najal arvatakse, et ca 20% tegelikest nakatunutest võivad vajada haiglaravi, neist 5% omakorda intensiivravi, 1% vajab hingamisaparaadi abi. See oli ja on probleem paljudes riikides, sest nii paljude inimeste jaoks ei jätku eriaparaate. Seega meie tervishoiu korraldajatel on, mille üle juurelda.
Urmas Tartes:
Eesti Rooma Klubi liige,
Teaduste Akadeemia
looduskaitse komisjoni
esimees
European Green Deal [1] on vajalik algatus. Plaanide koostamise käigus ja tegutsemisel on nii Eestis, Euroopas kui ka maailmas vajalik silmas pidada ökoloogilisi ja ka inimese elutalitluslikku heaolu tagavaid aspekte.
1 Aineringlus looduses ja inimese osa selles
Sageli räägitakse kasvuhoonegaaside teemat käsitledes isoleeritud faktidena üksnes üksikute aineringe sektorite emissioonidest või neeldumisest. Näiteks väidetakse sageli nagu üksnes noor, kasvav mets oleks süsiniku siduja ja intensiivsem metsaraie aitab leevendada kliimaprobleeme [2] või et fossiilkütuste põletamise emissioonid moodustavad väikese osa võrreldes looduslike emissioonidega [3]. Selliste isoleeritud faktide käsitlemine võib viia eksitavate järelduste- ja tegevusteni.
Aineringeid tuleb käsitleda tervikuna, nii emissioonide ja neeldumise osas kui ka akumuleerituna püsiva süsiniku osas. Aineringetes ei ole oluline emissioonide ja neeldumiste absoluutne maht ühes või teises tekkekohas vaid oluline on see osa lisandunud emissioonidest, mis jääb looduse aineringetes sidumata ja kui palju püsib akumuleerituna.
Artikkel on avaldatud ka ajalehes Sirp, 15.03.2019
Tiiu Kuurme, TLÜ kasvatusteaduse dotsent
Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema.
Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam päriselt, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud pikalt väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridusasutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle poolt kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes (22. jaan. Postimees) ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides võiks teha ühiskonna rahutuks.
Tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle tänastele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti okei.
Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kogukonna kohus oleks küsida: mis on läinud valesti, see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida neid põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostatud.
Nii nagu koolis peegelduvad õpilaste kodud, peegeldab kool omakorda ühiskonda. Võib rääkida suurtest mõjuvoogudest, mis kuuluvad kokku meie aja vaimuga ja käivad üle meie peade. Ent teisalt peaks rääkima ka kohalikest hooandjatest ja möödavaatajatest, kelle tõttu ebaloomulikust on saanud norm. Juba enne viimast suurt sõda hoiatas Frankfurdi kriitilise koolkonna esindaja Max Horkheimer tehnoloogiate sünnitatava uue barbaarsuse eest. Nende meiegi parempoolsete poolt äraneetud vasakpoolsete ennustused kipuvad paraku kuhjaga täituma.
Uus aeg, uued kombed
Uusliberalistliku ideoloogia pealetung küüditas jumala taevast turule, ehk turg otsustagu kõik, mis iganes inimelusse puutub. Kellelegi ei meenunud siis ega tule pähe huvituda ka praegu, et kui turg orienteerub tarbija vajadustele, siis millistest vajadustest on jutt? Enamuse surelike osas kindlasti mitte neist, mida aastatuhandete vältel teenis haridus. Paraku ei tõuse turul tegijaiks inimese õilistumise, targaks ja teadjaks saamise, iseloomu vääristamise ja vaimse arengu vajadused, vaid ikka need teised.
Nii digimaailmas kui visuaalses riigimeedias levitatav vägivallast rammus meelelahutustööstus sünnitab agressiivsust, nüridust, pealiskaudsust ja piiramatuid himusid. Inimelu on väärtusetu ja mäng surmaga väike erutav seiklus. Turukultus on avanud laekad, mida inimesed erinevates kultuurides ennast iseenese eest kaitstes suletuna hoidsid. Kliendinäljane turg avastas lapsed ning kadus lapsepõlve moratoorium, kaitseala, mis loodi modernismi algusaegadel lootuses, et kui hoida uus põlvkond nende kahjustuste eest, mida toodetakse täiskasvanumaailma kurjuse ja pahelisuse poolelt ning lapse rikkumatust mingilgi moel säilitada, võib uus põlvkond luua alused paremale ühiskonnale. Vägisi, enne hea ja kurja tundmise taju tärkamist on lapsed meeli ja nägupidi surutud virtuaalse, röökiva, lobiseva madalat sorti kultuuritööstuse keeduse sisse.
Vahest võiks juba valjult välja öelda, et turukummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse. Eriti ei sobi need kasvatuses ja hariduses. Kasvatuses ja hariduses kui erilistes kultuuri vormides on omad immanentsed seadused, kus sugugi ei ole prioriteediks edetabelid, hindamised, konkureerimine, standardid ja sooritamine. Koolid ja ülikoolid ei ole klienditeenindusasutused ja kooli ei saa juhtida nagu saapavabrikut, nagu vabaduse uimas õnnelikult avastati. Need seadused puudutavad inimese, looduse, kultuuri ja ühiskonna vahekorda, kuid neist ei räägita meil enam ammu. Kuigi pedagoogika kui teaduslik-filosoofiline distsipliin tekkis juba mõned sajad aastad tagasi, on tema aujärg roostes ja pehkinud, sest kummardamise objektiks saanud konkurentsivõime jaoks on see tarbetu.
Kasvatus, inimkonna iidne praktika, mida võib lugeda ka inimelu vältimatuseks, pälvis mõttetööd ja peegeldusi juba vanades kultuurides. Nii nagu läbi ajaloo on lapsepõlv olnud kord nähtav, kord varjus, on seda olnud ka kasvatus. Perioodidel, mil generatsioone ei eristatud ning eluks vajaminev omandati argielu kogemustes, ei teadvustatud ka laste erilisust ega kasvatuse võimalikku metafüüsilist loomust. Füüsilisest aitas küll. Ent kasvatuse asupaik ei ole pelgalt asine ilm, vaid oma hoiakute ja tegevuste lätted leiame kultuurilisest tähendushorisondist. Milline inimene on, milline ta olla võiks ja mida me selle nimel tegema peaksime – siin pakub rikkalikult mõistmisainest traditsioon, ilukirjandus, üldisem mõttelugu.
Kasvatuse kaudu kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal kultuuriväärsusi.
Kasvatusest, tema jõust ja mõjust mõeldes on tasapisi üha teadlikumatena liigutud parema ja inimese õilsat loomust edendava kasvatuse poole.
Nii on kasvatuse nähtavaks saamine abstraktses mõistelises keeles olnud üks arenenud ühiskondade tunnusjooni ehk kultuuriline saavutus. Neile kõneldud ja kirjutatud teadmistele toetudes on osatud luua lastele arenguks paremaid keskkondi.
Nüüd elame ajas, kus kasvatus on taas mõistetud nähtamatuks, nagu see oli keskajal. See on jäämas kööki ja lastetuppa, kommertsialiseerunud ajakirjade retseptirubriiki ja psühholoogi vastuvõturuumi. Mingil imemoel on säilinud kasvatusteaduste mõiste ETIS-e nimistus. Pedagoogilise ruumi on hõlvanud haridus, sest mis selle sees leida, seda saab (primitiviseerunud arusaamade kohaselt) ju mõõta, konkureerima panna, standardiseerida ja asetada edetabelitesse. Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suuresilmalisest võrgust libisevad kasvatuse nüansid, peenused, väärtused lihtsalt läbi. Kujuneb peaaegu eksistentsiaalseks küsimuseks, kuivõrd säilitab juba saavutatud teadmiste-mõistmise taseme siinne kultuuriline tähendushorisont, kui kõhetub seda uuriv teadus ja on suletud viimane avalikku foorumit võimaldanud ajakiri.
Euroopaliku haridusideestiku keskmes oli kord moraalisubjekti kasvatamine, mille tuumomaduseks pidi olema vastutus ning kooli osaks vastutussuutliku inimese kasvatamine. Haridus ise oli inimese teekond, millel oma loomust täiustada ja õilistada ning vabastada mõistus teiste juhatusest. Ei kasvatus ega haridus, nagu neist mandri-filosoofilises mõõtkavas mõeldud, pole meelepärased turujumalatele, sest ei teeni seda kasvu, mida müüa, mõõta, osta ja tarbida saab. Turule meeldivad lihtsameelsed.
Industriaalajastule omane kõige kvantifitseerimine ehk hulkade kokku lugemine on laienenud üle mitme inimelusfääri, sest nii on lihtne ja arusaadav ka sellele ametnikule, kes on võetud haridusotsuseid tegema ilma temalt erialase asjatundlikkuse lävendit eeldamata. Kui ei pea vastutama, pole enam oluline ka erialane kompetentsus ja laiemalt mõttes haridus üldse. Sellesse seisu oleme näiteks jõudnud riigikogu valimistega.
Oleme juba jõudnud olukorda, kus pedagoogilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus loeb riskiprojektiks eksistentsiaalseid probleeme käsitleva teadusraamatu tõlkimise ja välja andmise, kuna meil ei pruugi leiduda neid 500 ostjat, kes abstraktsemast tekstist aru saaksid. Konkreetsemalt on tegu Soome eelmise aasta parimaks teadusraamatuks loetud väljaandega, mis on seal juba läbi müüdud, tulemas on teine trükk. Kas me sellisesse seisu tahtsimegi jõuda?
PISA-tipu Eesti
Eesti sai 1990.date algul uuesti vabaks. Eestil oli võimalik teha oma valikuid ka järelpõlve kasvatamise osas. Eesti pedagoogiline üldsus ja suur osa rahvast tuli korduvalt kokku mõttetalguteks. Arutleti, vaieldi ja sõnastati, millest tahetakse vabaneda senises koolimaailmas, mis oli peale surutud nii totalitarismi kui iseenese vastu pöördunud ahistava minevikutraditsiooni poolt.
Juba vähem osati sõnastada konkreetsusi, mida päriselt tahetakse. Ning juhtuski, et vaimselt turvamata pedagoogiline üldsus langes rahvusvaheliselt jõudu koguva ideoloogilise voo alla, kus hariduses seati ülimuslikuks see, mis haridust ega haritust ei teeni.
Tänaseks on kadumise piiril pedagoogika ise
Kasvatus oli lihtne kuulutada sobimatuks ja vananenud kommunistlikuks igandiks. Mitte olnut ja olevat taagast puhastades, vaid sellega samastades.
Paraku ei kadunud kasvatusprobleemid. Inimese vabastamise õilis idee vabal maal viis selleni, et vabastati ka selle seni vaos hoitud alateadvusse ladestunud madalamat sorti instinktid, jättes selle ilma teadmisest, mida miski tähendab ja kaasa toob. Sulguma hakkasid hoopis seniseid pedagoogilise teadmise laekad. Johannes Käisi elutööraamatu äsjane ilmumine mõjub tänases kontekstis ilmutuslikult.
Sedasorti arengud ei ole Eesti eriline bränd, samade ilmingute ja nende tagajärgede pärast on mures soomlased ja sakslased ja teisedki rahvad. Hariduse valdkond on täna üleilmselt määratud teenima majanduse huvisid. Inimene on samavõrd instrument kellegi huvides nagu ta on seda alati olnud. Kitsalt ja mehaaniliselt mõistetud inimeses jäävad välja arendamata mitmed suursugusemad kvaliteedid, mida võiks samuti tõlgendada inimkonna kultuurilise saavutusena: eetilisus, tundlikkus suurtele küsimustele, vastutustunne teiste ees, suuremeelsus, peenetundelisus, hea maitse, kaastunne, isetus, pühendumisvõime jms.
Just need omadused pidid arenema haridusprotsessides ja just need ongi tegelik hariduse tulemus. Rahvusvaheline teadlaskond võtab üha ja aina sõna kirjeldatud hariduspoliitiliste valikute vastu näidates nende hukatuslikke tagajärgi.
Kas edasi või tagasi?
Minevikus kooli-ilma pikki aegu valitsenud õpetajaskonna võimu ja distsipliiniruumi tagasiigatsemine pole kindlasti lahendus. Pendlil on kalduvus liikuda vastassuunda ja sinna on see nüüd jõudnud. Õppejõuna on mul arvutis erinevatest aegadest pärinevaid üliõpilaste kirjapandud valusaid lugusid õpetajate vägivallast õpilaste suhtes. Kas nii tohtis? Vahest ei peaks me küsima, et kuidas nüüd siis õpilased õpetaja vastu, vaid küsima: kuidas saab koolis üldse eksisteerida vägivald, respekti puudus, inimväärikuse alandamine ja suutmatus hoida koole hariduse templitena, nagu oli kunagine soovmõte. Ning kuidas see mõnel pool ometi on võimalik, sest meilgi on koole, kus on üles ehitatud sedalaadi koolikultuur, et neid võiks nimetada õnnelikeks koolideks.
Mitmete koolijuhtide peamine mure näib olevat pigem kooli “renomee”, mitte inimväärikuse hoidmine ja õpilaste kaasasaadav eetiline ilmapilt. Siit ka Ehala kirjeldatud hoiak mitte kaitsta õpetajaid (ja ka õpilasi), vaid kanda hoolt, et esindusülikonna reväärile ei tekiks plekid. Need juhid on olukorras kaassüüdlased. Meenutagem, et hiljuti kadus koolijuhi ametinõuetest pedagoogilise hariduse nõue.
Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest vaid tunnistamisest. On ju võimalik luua vastastikusel austusel põhinev kasvatussuhe, kus paranevad ka õpilaste kodudest või mujalt saadud hingehaavad. Ka Eestis on selleks (veel) suutlikkust ja oskusi.
Peeglike, peeglike…
Koolis toimuv aitab ühiskonnal vaadata peeglisse. Vahel vaatavad peeglist vastu meie senised hariduslikud puudujäägid, sest metsahävitajad, rahapesijad, korruptandid ja jõhkarditest juhid olid kord õpilased. Me ei ole suutnud uuel iseseisvuse ajal piisavalt väärtustada inimest, pahelisus on pigem ligitõmbav (ikkagi pildil) kui taunimisväärne. Peeglist vaatab vastu ühiskonna tasandil vohav sõimukultuur, halvustamine ja tagakiusamine. Ülbus, alandamine, argus ja pime kuuletumine on mitmel pool olnud normaalsus. On tulnud tunnistada empaatiavõimetust, maaslamaja löömist, tugevama õigusi. Uputakse reflekteerimata emotsioonide lainetes.
Meie koolides lihtsalt kas pole üldse või on liiga vähe tegeldud sellega, kuidas olla inimene inimeste seas. See võib aga olla hariduse olulisim osa. Laiemaid seoseid näha suutes on sel oma kaudne mõju ka pühaks puuslikuks tehtud majanduse konkurentsivõimele. Millise riigi me loodame saada, kui poliitiku amet on saanud pilkealuseks, valimised kohati madalatele instinktidele suunatud jandiks ja poliitikud ise mõjuvad tihti kampaania kirjutamata reeglite tõttu karikatuuridena. Kas peab meie noorsugu käimasolevat reality’t lugema kui Tõde ja Õigust?
Õpetaja on saadetud eesliinile, ta on meie ajastu sõjamees. Või hoopis ohvriloom, on mitmel tasandil kogunevate pingete sihtmärk.
Kardetavalt ei paranda õpetaja staatust ka kolmekordne palk. Meie teaduspoliitika ilmajääjad ja nähtamatud on sotsiaal- ja kasvatusteadused. Priit Ennet ei pühenda neile oma saadetes ühtki teadusminutit. Isamaaliste konservatiivpoliitikute jaoks on sotsiaalteadused saatanast. Teaduspoliitiliselt on tehtud selleks kõik, et meie alles jäänud teadlased tegeleksid pisi- ja mitte tõsiste tuumprobleemidega, ega avaldaks uuringute tulemusi emakeeles ja oma maa vajadusi silmas pidades.
Praegu veel olemasoleva säilinud varuga tuleviku keerulistele probleemidele vastu minemine lõpeb teadagi kuidas – turujumala parastava naeruga. Kasvatusteaduste maailmavaramus peituvad aga tänastele probleemidele ka lahendused, teistmoodi mõtlemise alged. Mitmel maal on koolidesse sisse viidud suhteõpetus – et ümber mõtestada ülbe tarbijameelelaadiga isandlik suhe olemisse ja olevasse millekski muuks. Sest ka planeet ei pea enam inimese allakäigule vastu.
Soome Parlamendi Tulevikukomisjon avaldas 2018. a. kevadel pea 500 leheküljelise aruande „Soome sada uut võimalust 2018-2037, ühiskonnakorraldust muutvad radikaalsed tehnoloogiad“. Selles aruande koostamise käigus on uuritud teadusartiklites esitatud lahendusi ja nende rakendamist ettevõtluses ning hinnatud IV tööstusrevolutsioonist tulenevaid mõjusid ühiskondlikele arengutele ja riiklikule organisatsioonile.
Kuna see aruanne on juba teistkordne ning antud teemaga on Soomes töötatud juba neli aastat, siis tasuks meie riigiametnikel võtta see aluseks, millelt edasi liikuda, mitte hakata looma oma versiooni.
Teine lähtepunkt tulevikunägemuse loomisel peaks olema Rooma Klubile aluse pannud raamat „Kasvu piirid“, mis ennustas inimeste eluks vajalike ressursside (elav muld, joogivesi ja energia) kahanemist ja saaste suurenemist mahuni, mis põhjustab 80 aastase majanduslanguse ja inimkonna kahanemise praeguselt 7 miljardilt 2-le miljardile. Kui algupärases, 1987. aastal ilmunud versioonis ja selle hiljem korrigeeritud väljaannetes ennustati dramaatiliste protsesside algust aastatele 2020-2025 (seega juba järgmisel aastal!), siis viimaste hinnangute järgi oleme saanud kümmekond aastat ajalisa. Samas tuleb nentida, et kirjeldatud keskkonnamuutused ja saastemäärade kasv vastab esitatud ennustusele ning see omakorda kahandab toimetulekuvõimalusi ehk kirjeldatud protsessid on juba alanud.
Kolmas valdkond, mida tuleks arvestada Eesti tulevikunägemuse koostamisel on inimühiskonna enda radikaalne muutumine, mis väljendub religioossete organisatsioonide ja poliitiliste parteide liikmeskonna vähenemises ning nooremate põlvkondade soovimatuses teha palgatööd ja pidada elu mõtteks tarbimist. Siia võiks lisada veel meie majanduse aluseks oleva rahasüsteemi kriisi, mis väljendub ühelt poolt kapitali kontsentreerumises 1% elanikkonna valdusse ning teiselt poolt faktides, et
2008. aasta finantskriisi järel on emiteeritud
raha ja võlakirjade tõttu on ¾ nendest katteta (vt näiteks FED’i
või EKPbilanssi).
Kokkuvõttes jääb mõistatuseks, miks Eesti tahab piirduda vaid 15 aastase tulevikunägemusega ning ei võta ette ambitsioonikamat, näiteks 30 aastast tulevikunägemust? Ning miks ei üritata selle koostamisel leida nägemust, kuidas meie rahvas ja riik suudaks lahendada eelpool kirjeldatud muutustest tulenevaid probleeme.
Mida peaksime arvestama
Kõige rohkem mõjutab Eesti arengut kliima soojenemine ja
demograafiline muutus.
Elusolendi tunnuseks on teatud püsiv seisund ja võime reageerida muutustele nii, et elutegevus saaks jätkuda. Kui biotoobis hakkab üks liik ebanormaalset paljunema, siis kahjustab see teiste selliste toimetulekut ja paneb ohtu organismi kui terviku eksistentsi. Kui planeet Maa on elav organism (Gaia hüpotees), siis võib inimeste arvu plahvatuslikku kasvu ja sellest põhjustatud väljasuremiste lainet (antropotseen) nimetada haigusseisundiks, mis ilmneb palavikus ehk planeedi temperatuuri tõusuna. Samas võib temperatuuri tõusule leida ka teisi seletusi, mis ei sõltu üldse inimtegevusest ning johtuvad hoopiski kosmilistest nähtustest. Nii ilmneb Antarktikas, uurimisjaamas Vostok puuritud jääsüdamikust, et nii sellised temperatuuri ja CO2 tõusud on kordunud umbes 100 000 aastase intervalliga vähemalt neli korda. Lisaks on Päikesesüsteem liikunud „kohalikku mulli“, mis on täidetud hõreda kuid kuuma (7000K) gaasiga. Kui aga temperatuuri tõusu on põhjustanud siiski inimesed, siis peaksime mõtlema mida saame teha meie antud probleemi lahendamiseks.
Eesti reaalsus on hoopiski see, et meie rahvaarv kahaneb, mis ühelt poolt ohustab keele ja kultuuri püsimist ning teiselt poolt tekitab raskusi pensionimaksete finantseerimisel ning vanurite heaolu tagamisel. Kui siinkohal märkida veel, et Rootsi vanadekodus peab iga vanuri kohta olema üks hooldaja (kuipalju peab neid Eestis olema?), siis võib igaüks hinnata milline on meie arenguperspektiiv ning kuidas tema selle lahendab. Isiklikult arvan – selleks, et vältida vanaduspõlves abitu oleku seisundit, peaks hakkama Eestis pakkuma abistatud enesetapu võimalust. Nii saaks vältida teiste inimeste traumeerimist (rongi ette hüppajad) ja varade hävitamist (autode laupkokkupõrked).
Revolutsioon. Jälle
Globaalsete muutuste kaart. Maailma majandusfoorum
IV tööstusrevolutsioon pakub meile väga erinevaid arengustsenaariume, kuid igaühega neist kaasnevad võimalused ja ohud. Tehnoloogilised innovatsioonid pakuvad meile võimalusi piirata CO2 emissiooni ja üleüldist keskkonna saastamist ning muudavad saasteined väärtuslikuks tooraineks (Sinine majandus). Täna takistab kõige enam kohalike ressursside ärakasutamist ja kohaliku kaubaringluse edendamist seadused ning neist kinni hoidvad ametnikud ning poliitikud. Lisaks muidugi veel riiklikud dotatsioonid, mis muudavad naabertalu piima poe omast kallimaks.
Mesopotaamia kultuuri aluseks oli kiilkiri! Foiniikia tähtkirja kasutuselevõtt põhjustas 4000 aastat püsinud tsivilisatsiooni hävingu ja uue sünni. Arvutitehnoloogia areng ning tehisintelligentsi areng muudavad meie suhtlusviisi nii masinatega kui ka eri keeltes kõnelevate inimeste vahel (masintõlge). Kõnetuvastus muudab arvutiklaviatuurid mittevajalikuks. Tulemuseks on, et mõne põlvkonna jooksul kaob lugemis- ja kirjutamisoskus ning areneb välja uus kultuur. Selles maailmas pole enam kohta tuhandetest paragrahvidel koosnevatel seadustel ning sellel põhineval riigikorraldusel. Ja püsima jäävad vaid need keeled, milles arvutid räägivad! Kõige suuremad probleemid tulenevad siiski 400 aastat domineerinud rahandussüsteemist, mis põhjustab perioodiliselt korduvaid majanduskriise ning süvendab vaesust. Võib muidugi väita, et selline aastaaegade vaheldumisel põhinev rahandusmudel ongi vajalik, sest „talv“ (raha puudus) puhastab keskkonda ja teeb ruumi arenemisvõimelistele. Kuid ühiskond kaotab jätkusuutlikkuse, kui kogu rikkus on 1% elanikkonna käes ning ülalpeetavate arv kasvab nii suureks, et olemasolevad ressursid kuluvad vaid neile. Riik, kus pole enam oma vara kaitsta tahtvaid inimesi ja vahendeid millega reageerida keskkonna muutustele või kaitsta ennast välise agressiooni eest kaob ajalooareenilt.
Muutuste allikas
Ühiskonnakorralduse arengustsenaariumites tuleb arvestada põlvkondlike
erinevustega. Aastatel 2035-2050 kujundavad Eesti riigi arengut Y (s 1980-1994)
ja Z (s 1995-2009) põlvkonna inimesed. Senistest uuringutest on ilmnenud, et
iga järgmine põlvkond sõltub üha enam digitehnoloogiast, kasutab seda teadmiste
hankimiseks ja piirideta võrgustumiseks, muutub üha keskkonnateadlikumaks ning kaaskondsete
nägemusi arvestavaks. Kui siia lisada koolides juurutatav praktika, et laste
arvamust tuleb kuulata ja seda arvestada, siis elavad tuleviku Eestis inimesed,
kes ei sobi enam kuidagi kokku praeguse esindus- ja enamusdemokraatial põhineva
ning valijatega manipuleeriva valitsemiskorraldusega.
Majanduse arengustsenaariumite hindamisel tuleks hinnata plokiahelatest tulenevaid arenguid, sest nendest tulenevad lahendused konkureerivad teenustega, mida seni suutis pakkuda vaid riiklik institutsioon. Bitcoin on esimene keskpangata emiteeritud ja väljapoolt mittemanipuleeritav raha, mille väärtuse määrab usaldus ning nõudluse-pakkumise suhe. Etherium’i kasutatakse varaliste tehingute sõlmimiseks, kusjuures selliselt vormistatud tehinguid ei saa hiljem muuta ükski korrumpeerunud ametnik. Plokiahelate arendused pakuvad efektiivseid alternatiive senisele raamatupidamise süsteemile, muutes selle samas täiesti läbipaistvaks.
Teine hindamist nõudev valdkond on mobiilsed teenused, mida saab osutada nutitelefoni vahendusel. Mobiilmaksete süsteem muudab senised kallid pangakaardid koos neid haldavate institutsioonidega dinosaurusteks. Äpimajandus võtab õigustuse ametnike keskselt litsentsimajanduselt, sest see tagab minimaalsete kuludega efektiivse avaliku kontrolli teenuse pakkujate üle.
E-õppe keskkonna poolt pakutavad videokursused muudavad praeguse kutsehariduse süsteemi ebaratsionaalseks, sest enam pole vaja ei koolimaju ega ametnike horde. E-õpet kasutades saab igaüks õppida seda, milleks tal on motivatsiooni, siis kui tal on aega ja kohas mis talle sobib. Kui seda täiendada veel riigieelarvest tasustatud praktikajuhendaja tasuga, kes juhendaks õpilast töökohal, siis muudaks see meie haridussüsteemi üliefektiivseks ning rahuldaks samas kõigi ettevõtjate vajadused.
Kõik see kokku võtab aluse seniselt kapitalistlikult majandusmudelilt ning sunnib ühiskondi üle minema liberaalse turumajanduse mudelile, milles äriühingud mängivad majandust edasi vedavat rolli ja ühistud (ettevõtte omanikud ja selle teenuste tarbijad on samad isikud) pidurdavat rolli, kui kasuahnete äriühingute „lisaväärtus“ kasvab ebaõiglaselt suureks. Majanduse arengut kujundavad seejuures (lõpp)tarbijate valikud, mis võtab riigilt ja seda esindavatelt ametnikelt sekkumise õigustuse.
Isiksuste mõju riigi arengule
Ühiskonna arengu määrab isiksuslikule arenguteele asunud
inimeste arv.
Kui isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesi on vähe,
siis sõltub ühiskonna areng nende orientatsioonist. Altruistlikest isiksustest
said vanasti hõimujuhid, keda rahvas mäletas põlvkondi ning tänapäeval ametnikud,
kes püüavad rahva heaolu parandada. Egoistlikest isiksustest said võimuahned
sõjapealikud, kelle jaoks oli kõige olulisem suveräänsus. Kui neid sai aga
palju, siis hakkasid nad rääkima õiglusest ning selle kehtestamiseks valisid
enda hulgast kuninga.
Spetsialiseerumine ja turumajandus panid aluse hoopis teist
tüüpi isiksuste arenguprotsessile. Nende tunnuseks oli majanduslik sõltumatus.
Tööstusrevolutsioonid panid aluse koolisüsteemile ning elanikkonna harimise
tavale. Neljas tööstusrevolutsioon loob tingimused, milles iga
arenemisvõimeline inimene võib saavutada majandusliku sõltumatuse. Ja mida
suuremaks kasvab isiksusliku arengutaseme saavutanud ja majanduslikult
sõltumatute inimeste määr, seda raskem on tööandjatel, riigiametnikel ja
usujuhtidel kehtestada oma tahet.
Tänaste ühiskondlike kriiside põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk on kasvanud nii suureks, et senine elitaarne ühiskonnakorraldus ei suuda rahuldada nende vajadusi. Siit siis vajadus reformida riigi valitsuskorraldust. Minu ettekujutuses tähendab see üleminekut esindusdemokraatialt delegeerivale demokraatiale ning enamusdemokraatialt leppedemokraatiale (eeldab vähemalt 2/3 nõusolekut). Tulevikuühiskonna valitsemiskorralduses hakkab olulist rolli omama sotsiokraatia, kusjuures esmalt juurdub see ettevõtluses ja alles hiljem avaliku huvi tuvastamisel.
Vasakpoolseks ehk reformistideks on 21. sajandil kodanikuühiskonna rajajad, kes tahavad panna aluse ühiskonnale, milles igaühel on pidevalt võimalus osaleda avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamisel. Varasematest valitsusmudelitest eristub see range võimude lahususe põhimõtte järgmisega, s.t ametnikele jääb vaid täitevvõim ning seadusloome protsess koondub täielikult seadusandlikku organisse. Sotsiokraatia teeb aga lõpu vastandumisele ja vastu hääletamisele, sest hääletada saab vaid millegi poolt.
Kokkuvõtteks
Eesti kultuuri eripäraks on vabaduse iha. Just seetõttu
nimetasid meie esivanemad oma riigi „Vaba Riigiks“ erinevalt soomlastest kes
rõhutavad võrdsust (Tasavalta) või ladina rahvastest, kes peavad riiki rahva
ühiseks asjaks (Res Publica) või rootslastest, kes peavad tähtsaks ülemvõimu
(Rike).
Materiaalse rikkuse allikaks on lisaväärtus, mis tekib
vahetusprotsessis ja võimaldab hankida asju, mida antud ühiskond ise ei tooda.
Vahetada saab loodusvarasid, mis leiduvad antud riigi territooriumil või töö
vilju, mida teised inimesed ihaldavad. Loodusvarad võivad otsa saada
(meenutagem siinkohal Nauru
saart) ja siis pole enam midagi vahetada. Töö viljade järgi püsib suur nõudlus
vaid siis, kui inimesed on innovatiivsed ja pakuvad selliste kasutusvõimalustega
kaupu, mida konkureerivatel viljadel ei ole. Tsivilisatsioonide ajalugu näitab,
et edukalt arenesid ja külluses elasid vaid need ühiskonnad, mis pakkusid oma
liikmetele võrdset eneseteostuse vabadust, tunnustasid eraomandi puutumatust ja
suutsid kaitsta oma kultuuri paternalistlike välismõjude eest.
Planeedil Maa on kaks poolust. Mõlemad on olnud inimese eest peidetud maailmad, mis on tänaste teadmiste valguses olnud kui salasahvrid, mis hoidnud meie floora, fauna, veerežiimi ja kliima meile sobivas tasakaalus. Kuni tuli inimene…
Turism ja kaubandus:
Inimene on uudishimulik, ta läheb uurima. Uurida oskab ta nii, et võtab tükkideks, toob tükid oma koju, laseb neil surra. Tükkidest uuesti kooslust luua ta ei oska. Siiani polnud vajagi – alati sai tuua uue, veel parema eksemplari.
Arktika on saarte kaudu ühendatud mitme mandriga, seega on sinna liikumine olnud lihtsam ja piiratud põhiliselt toidu ja ilmastikuga. Veel paar inimpõlve tagasi ei olnud aga Antarktis kui mannergi veel tuntud. Muutus on olnud ülikiire – täna lubavad tuhanded ja tuhanded endale seal eksootilist puhkust ja digialbumite täied pildipiksleid. Selleks, et külastada seda seni puutumata maad, ei ole vaja enam erilisi oskusi, treenitud keha ega vaimu. Turisimifirmad kiidavad, et eikellegimaal ei vajata ei viisat ega vaktsineerimist, reisida on turvaline. Uuri, mis on kahel poolusel ühist, milles nad erinevad.
Rooma Klubi ei ole ennustajate kogu ega tegele ka salateadustega. Samas on Rooma Klubi ülesandeks selgitada inimestele, eriti aga valitsustele, silmale veel nähtamatut, kuid meid ees ootavat teatud stsenaariumide puhul.
Kuna elame üha kauem, maailm muutub aga üha kiiremini, siis muutub järjest olulisemaks mitte see, mida koolis õppisime või mida isa õpetas, vaid see, kui õpivõimelised ja kohanevad üha uutes oludes oleme ise. Ja muidugi tervis – pika elu puhul sõltume endast ja keskkonnast, kehva tervise korral aga suuresti teiste abist.
Millised on teiste mõttekodade arvates ellujäämiseks vajalikud tulevikuoskused globaalsest vaatenurgast? Kuidas haridussüsteem saab neid oskusi kas piirata või edendada? Tartu Ülikooli teadlaste grupi ideid esindas konverentsil Raul Eamets.
