• English pages
    • CoR & EstCoR 2019
    • The Club of Rome Supports Global Student Climate Protest 
  • Eesti Rooma Klubi (ERK)
    • Eesti Rooma Klubi MTÜ Põhikiri
    • Toimkonnad
      • Keskkond, loodus ja kliima
      • Rahvatervis
      • Meedia
    • Presidendid
    • Meie autorite raamatuid
    • Soovitusi uurimiseks
      • Ringmajandamine
  • CoR Raportid
    • Sinimajandus 2018
    • Come On! 2018
    • Seneca efekt 2017
    • Ugo Bardi 2014
    • 2052 (2012)
    • Valitsemise võimekus 2001
  • ERK hooajad
    • Hooaeg 2021
    • Hooaeg 2020
      • ERK Metsasümpoosion 2020
    • Hooaeg 2019
      • Eesti 2035 – kas Eestil on tulevikku?
        • E. Terk: Eesti 2035 – mis toimub ja mida sellest arvata?
        • M. Gallagher: Estonia Should sell its people
        • J. Vilo: Teadus ja kõrgharidus 2019
        • Dr. Mardna: Kelle asi on tervisekassa?
      • Rooma Klubi – kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?
        • Miks Maa kliima soojeneb?
      • EU Grupp
    • Hooaeg 2017-2018
      • Rooma Klubi 50
      • Aastaraamat ERKAR 2018/2019
  • Konverentsid
    • ERK aastakonverents 2019
    • Aastakonverents 2018
    • Aastalõpu kõnekoosolek 2017
    • Eesti Rooma Klubi avatud koosolek 2015
    • Eesti Rooma Klubi Konverents 2014 (videod)
    • Eesti Rooma Klubi Konverents 2011
    • Eesti Rooma Klubi konverents 2009
    • Eesti Rooma Klubi aastakonverents 2008
    • Rooma Klubi rahvuslike ühenduste Euroopa konverents 2008
    • Rooma Klubi Euroopa rahvuslike ühenduste aastakonverents 2005
  • Kontakt
    • Liikmed
    • Presidendid
    • Liikmetele
    • Rahvatervis
    • Meedia
    • Keskkond, loodus ja kliima
  • ERK blogi

Eesti Rooma Klubi

~ Estonian Association for the Club of Rome

Eesti Rooma Klubi

Tag Archives: EL Rohelepe

Ida-Viru õiglus – J. Telgmaa

27 Neljapäev aug. 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, prognoos, seminar

≈ Lisa kommentaar

Sildid

Eesti 2030, EL Rohelepe, Ida-Viru, Sillamäe, taastuvenergia

Nagu kõigel Eestimaa saatust tulevikus määraval, mida mõjutavad protsessid väljastpoolt ja tekkivad vastutõuked seest, hoiab ERK pilgu peal ka Ida-Virumaa võimalikel arengutel.

Väga kiired muutused energeetikas murendavad pinda Ida-Virumaa majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse senise tugisamba all. Vana kaev kipub kinni varisema. Ei tohi juhtuda, et uued kaevud õigeks ajaks valmis ei saa.

Ida-Virumaal on kas probleem või suur potentsiaal. Mitmekesine ja lummav loodus, ajalooliselt arenenud majandus, mis on kujundanud tööstusintelligentsi ja väärikad oskustöölised, veel vaid põgusalt uuritud maapõues on tõenäoliselt varjul tänapäeva moodsas tehnoloogias defitsiitsete kuid vältimatult vajalike materjalide märkimisväärsed varud. Miks on kogu vabaduse aja olnud see piirkond mitte imetletud pärl vaid probleem kõigile vabadusaja valitsustele?

Protsessid, mis on viinud rahva teatud sektorite lahkumiseni ja Ida-Virumaa osakaalu vähenemiseni Eesti rahvamajanduse kogutoodangus, on küll põhjendatavad mingite objektiivsete trendidega, kuid riigi senine tegevus kümnete strateegiate, arengukavade ja programmide näol pole olnud edukas (Ida-Virus on rahvaarv langenud ja sellega ka osakaal GDP-s 10%-lt 7%-le). Mis tähendab, et need kavad ei ole elusad või pole need reaalsed tegevusplaanid. Samas on seal näiteid, kus erasektor on riigi abita suutnud majandada edukalt ja luua oma piirkonnas elamisväärse sotsiaalse turumajanduse oaasi, nagu näiteks Sillamäe. Siit tuleb õppida. Häbenemata.

Sillamäe sadam ja sellega seotud ettevõtted on loonud elamisväärse keskkonna

Täna on siiski olukord siiski mitmes mõttes teisiti kui eelnevatel aegadel. Globaalne energiatarbimine kasvab, elektri tarbimine kasvab kiiremini – on vaja uusi tootmisvõimsusi. Taastuvenergia, tõhusus, innovatsioon on suunad, mis lahendab.

Eesti on CO2 eesmärgid juba täitnud. 2030 võiks pool energia lõpptarbimisest olla taastuv, seejuures elektril tõus 18%-lt 40-ni. Tõhusus ei tohi väheneda, seejuures primaarenergia tarbimine peab vähenema. Põlevkivist õli/energia tootmine peab säilima, kuni see on majanduslikult mõttekas.

Käes on uus momentum. Euroopa Liit on üles sättinud nn õiglase ülemineku mehhanismi uuenenud Euroopasse (loodetavasti kogu planeedil). Ja paneb sellesse ka paraja summa raha. Keskmes on, et üleminek kliimaneutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, arvestades Euroopas aluseks võetud väärtusi ja printsiipe. Kõigi muude “õiglaste” printsiipide kõrval tähendab see, et piirkonna elanike elukvaliteet ei tohi halveneda. Ida-Virus olgu eesmärkideks muuhulgas energiasüsteemid kliimaneutraalseks (tulevikukindlaks), kaugküte, hoonete energiatõhusus, põlevkivitööstuse dekarboniseerimine. Looduse ja liigirikkuse kaitse kõrval on inimene üks neist liikidest, mis ei tohiks kannatada ebaproportsionaalselt ei geograafiliselt ega muude gruppide kaupa. Iga inimene on väärtus ja tema väärikas toimetulek ei tohiks jääda mingite „üldiste hüvede“ varju. Kliimaneutraalsuse saavutamine on keeruline, kuid ühtlasi avab ka uued äri- ja töö võimalused.

Ida-Virul on rohepöördest kasu lõikamiseks ka omad eeliseid:

  • olemasolev võrgutaristu,
  • püsiv vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele energeetikas
  • Uute rakenduste leidmine: Ida-Viru ei pea olema Eesti energeetika epitsenter, energeetika olgu sealse majanduse mitmekesistamise üks osis.
  • Vaid neljas EU riigis on taastuvenergia osakaal soojusenergia tootmisel üle poole, Eesti üks neist.

Põlevkivi on mitte ainult saaste vaid ka võimalus – sellest elektrienergia toomise tehnoloogia on pidevalt arenenud. Auvere jaama puhul ei kuulatud teadlasi, olnuks võimalik palju efektiivsemalt teha.

Biokütus on võrreldes põlevkiviga kolm korda energiamahukam.
Pole mõtet metsa hävitada.

Praegustel uuringutel on printsiibis kaks suunda:

  • Põletamine hapnikus – maksaks 209 milj
  • CO2 kinni püüdmine – maksaks 250 milj.

Suitsugaasides olgu ainult veeaur ja CO2, siis saab puhtaks ja CO2 kinni püütud. Katseid tehakse juba 9 aastat. CO2 pole maailma päästmise plaan, sest Ida-Viru annab vaid tühise osa heitmetest. Pigem on see äriplaan, mis siiski peab silmas pidama CO2 bilanssi.

Keevkiht-pürolüüsi seade on ehitamisel. Surve tegeleda vesinikuga on suur, toimub koostöö rahvusvahelistes projektides. Kuidas on Eesti energeetikateaduse rahastamisega? Vastus: kui on hea idee, siis raha leiab. Probleem on järjepidevuse katkemine, noored pühendunud inimesed ei tule sellesse valdkonda.

Kogu Eesti ülesanne on nüüd kokku seada plaan, kuidas seda raha targalt kasutada. Tähtaeg on aasta lõpp, st KOHE. Planeerimise eestvedaja on Rahandusministeerium. Juba on loodud komisjonid “protsessi jälgimiseks”, tugev sõnaõigus on Omavalitsuste Liidul. Kava tehakse esialgu kümne aasta ulatusega, kuid kõigile on selge, et see nn üleminek ise võtab tublisti rohkem aega. Olukorda Ida-Virumaal analüüsis ametlikuks seisukohavõtuks Praxis. Selle kohta avaldas ka ERK oma seisukohad.

27. august – Narva kohtumine

Rahandusministeerium korraldab august-september 2020 erinevates paikades kolm kohtumist asjahuvilistega. Neile saab registreeruda kodaniku või ühendusena.

Kokku olid esimesele kohtumisele tulnud tõsised tegutsejad, kes teavad, mida räägivad. Muidugi ei suudetud katta teemat kogu laiuses. Polnud ka pakkuda valmis lahendusi selle kohta, et kuidas siis ikkagi sisustada neid aastaid ja aastaid kõlanud loosungeid

  • põlevkivi-elektri asendamisest,
  • sellest, et energiasüsteemid peavad saama kliimaneutraalseks,
  • majanduse mitmekesistamisest,
  • teadus-arendustegevusest,
  • tööturust jms-st.
Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht, põlevkiviasjatundja prof. Andres Siirde ja ERK esindaja Juhan Telgmaa.

Ühtki lausa uudset ideed välja ei käidud. On kahtlane, kas ka aasta lõpuks mingi piisavalt konkreetse plaaniga hakkama saadakse. Aga seda ei maksakski vist kümne aasta kavalt nõuda. Pigem tuleb tekitada programm, mis end ise aja kulgedes pidevalt täiendab ja kohandab. Praegu sellist pole ega paista ka nurga tagant.

Õiglane üleminek on osa suuremast pildist, sellest nn rohepöördest. See on väärikas eesmärk, kuid see pole ainus ega eraldiseisev eesmärk ei Euroopa ega Eesti arengus. ERK jätkab protsessi jälgimist ja pakub oma lahendusi. Oma peamiste partneritena näeb ERK Ida-Virumaa suurettevõtete juhte, Virumaa ja Narva kolledžeid, teadlasi ja “kastist välja” mõtlevaid eksperte.

Olukord Ida-Viru tööturul

Eesti suurim töötus ja vähim tööhõivemäär. Juba pikemat aega. Traditsioonilisd töökohad on mandunud, eriti mäenduses, töötlevas tööstuses, energeetikas. Senised keskmisest kõrgemad palgad kaovad. Töötleva tööstuse osakaal on kõrge ja seda peaks ära kasutama.

Mida tehakse?

Töötukassa pakub uut tööd, ümberõpet ja nõustamist. Tööotsijale tasuta koolitused mitmes valdkonnas, toetused ettevõtluse alustamiseks ja veel ühtteist. Tuge hakatakse pakkuma juba siis, kui on oht töökohtade kaoks.

Muidugi on selge, et nn tööturu teenused ei loo töökohti, need vaid aitavad inimesi töö otsingul või loomisel.

Kõik on seotud – Töötukassa eksperdid ütlevad, et kui inimene on üle 4 kuu töötu, tekivad tervise- ja muud kuhjuvad probleemid. Enamike inimeste ootus on töötada stabiilses keskkonnas suurettevõttes. Vabanevad oskustöölised on suur potentsiaal, millele on võimalik uut ja uuenduslikku ehitada, kui seda vara ja väärtusena näha osatakse.

Järgmine arutelu 8. septembril Jõhvis.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Meeldib Laen...

Euroopa Rohelepe (European Green Deal) – Urmas Tartes

11 Teisipäev veebr. 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in avaldus, üldinfo, prognoos

≈ 3 kommentaari

Sildid

EGD, EL Rohelepe, loodusressursid, Tartes

Urmas Tartes: 
Eesti Rooma Klubi liige,
Teaduste Akadeemia 
looduskaitse komisjoni 
esimees

European Green Deal [1] on vajalik algatus. Plaanide koostamise käigus ja tegutsemisel on nii Eestis, Euroopas kui ka maailmas vajalik silmas pidada ökoloogilisi ja ka inimese elutalitluslikku heaolu tagavaid aspekte.

1         Aineringlus looduses ja inimese osa selles

Sageli räägitakse kasvuhoonegaaside teemat käsitledes isoleeritud faktidena üksnes üksikute aineringe sektorite emissioonidest või neeldumisest. Näiteks väidetakse sageli nagu üksnes noor, kasvav mets oleks süsiniku siduja ja intensiivsem metsaraie aitab leevendada kliimaprobleeme [2] või et fossiilkütuste põletamise emissioonid moodustavad väikese osa võrreldes looduslike emissioonidega [3]. Selliste isoleeritud faktide käsitlemine võib viia eksitavate järelduste- ja tegevusteni.

Aineringeid tuleb käsitleda tervikuna, nii emissioonide ja neeldumise osas kui ka akumuleerituna püsiva süsiniku osas. Aineringetes ei ole oluline emissioonide ja neeldumiste absoluutne maht ühes või teises tekkekohas vaid oluline on see osa lisandunud emissioonidest, mis jääb looduse aineringetes sidumata ja kui palju püsib akumuleerituna.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Meeldib Laen...
Lehed: 1 2

Euroopa Rohelepe – kas oleme võitjad või kaotajad? – ERK seisukohad

02 Pühapäev veebr. 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in avaldus, meedia, seminar

≈ 2 kommentaari

Sildid

Eesti 2030, Eesti riik, EGD, EL Rohelepe, Green Deal, KeM, KKM, tulevik

31. jaanuaril 2020 kutsus Eesti Rooma Klubi Keskkonnaministeeriumis kokku sümpoosioni, mille teemaks oli Euroopa Rohelepe/ European Green Deal. 31-01-2020 oli lõpptähtaeg ettevõtetele, kodanikuühiskonnale ja teistele partneritele esitada oma ettepanekud leppe eestipoolse raamistuse loomiseks.

Eesti Rooma Klubi ettepanekud raamleppele sümpoosionilt 31-01-2020

Ettepanekud ERK sümpoosionilt 31-01-2020Lae alla
Vt ettekandeid allpool

EUROOPA ROHELINE KOKKULEPE ehk Rohelepe

Euroopa Komisjon (EC) on Euroopa uue majandusmudeli ja Planeedi säilumise kava eeskujuna pakkunud välja Euroopa Rohelise Kokkuleppe – European Green Deal (EGD). Sümpoosion võttis käsitluse aluseks EC 11. detsembri 2019 teatise „Communication from the Commission to the European Parliament, The European Council, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions. The European Green Deal “.[1]

Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Annaliisa JÄME, KKM; Alvar SOESOO ja Ülo MANDER, ERK; Annela ANGER-KRAAVI, ÜRO, Cambridge Uni.

Jätka lugemist →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Meeldib Laen...

Taastuvenergiast ja emissioonidest nii nagu päriselt on – H. Sutter

31 Reede jaan. 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in üldinfo, seminar

≈ Lisa kommentaar

Sildid

CO2, Eesti Energia, EL Rohelepe, emissioon, Green Deal, põlevkivi, Sutter, taastuvenergia, VKG

Hando Sutter: Eesti Energia juhatuse esimees, 31-01-2020 Eesti Rooma Klubi kutsutud sümpoosionil KKMs.

Paremal Ahti Asmann – VKG juhatuse esimees

H. Sutter: lühike sõnavõtt ERK 31-01-2020 sümpoosionil KKMs

Maailmas on viimasel ajal energia tarbimine kasvanud – 2019 a 2018 aastaga võrreldes 2,3%. Miks?

  1. inimesi tuleb juurde,
  2. majandus kasvab.

Paar mõtlemise kohta

On üsana paratamatu, et energia tarbimine kasvab, kui inimesi tuleb juurde ja majandus kasvab. Sellega muutub tarbimise struktuur st millist energiat tarbitakse rohkem. Elekter kasvas sellest 4,3%, õli alla 1,7%. Seda on oluline teada. Kui räägime elektri-sektori muutusest, tuleb vaadata suures pildis, st mis toimub absoluutarvudes. Vaadata tuleb demograafia-ennustusi ja ka seda, et maailmas majandus jätkuvalt kasvab (alla-üles võivad olla mingid tsüklid, kuid keskmine kasvab). Et kasvav elanikkond ja majanduskasv ei põhjustaks enam energiatarbimise absoluutarvudes kasvu, on kõige tähtsam globaalne ülesanne. Siin on väga palju teha ja see on tähtsam, kui muudatused energiasektoris sees.

Teine aspekt – aastal 2018 (2019 andmeid veel pole) investeeriti taastuvenergiasse ca 300 miljardit USD. Sellest suur osa Aasias, suurim osa sellest omakorda Hiinas, mis on maailmas suurim taastuvenergeetikasse investeerija. Ka tehnoloogilised arendused tulevad sealt, Euroopa on aga teinud vähikäiku. See 300 miljardit kattis ära umbes poole energiatarbe kasvust. Seega struktuurselt ei muutunud midagi, sest pool kasvust kaeti fossiilse energiatoorme kasutamise kasvuga, st fossiilkütuste tarbimine kasvab edasi. Kui tahame, et struktuur paraneks, peaks kaks korda rohkem investeerima taastuvate allikate kasutuselevõttu. See on teine 300 miljardit eeldusel, et tehnoloogiad lähevad odavamaks – iga investeeritud ühik peab andma rohkem energiat tagasi. See on teine väga tõsine mõtlemise koht.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Meeldib Laen...
Lehed: 1 2

Täpse aja, mil meie talved pehmeks läksid, annab Andres Tarand

02 Neljapäev jaan. 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, meedia

≈ 1 kommentaar

Sildid

antarktis, EL Rohelepe, Green Deal, kliima, Tarand

Argo Ideoni usutlus “Andres Tarand: on võimalik öelda täpne aastaarv, kui meie talved pehmeks läksid” ilmus Maalehes 1. jaanuar 2020.
Kasutatud on ka Henri Nõmme kogutud materjale

Endine peaminister, Europarlamendi saadik ja Eesti Rooma Klubi liige kliimauurija Andres Tarand kinnitab, et torm ookeanil on see koht, kus inimene õpib loodust austama – oht ja suur vaatemäng korraga.

“Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. 
Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see 
lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast 
põlvkonda." Valdek Alber 

Kui sageli on teil tunne, et küll see inimene on ikka üks väike putukas suure ja võimsa looduse keskel?

See on nende erakordsete paikade puhul, kus korraga on su ees pilt või ka heliga pilt, mida sa ei ole kunagi enne näinud. Ja mida emake loodus on, kui nii pretensioonikalt öelda, just sinu jaoks teinud. Või mida sina näed esimest korda lähemalt. Nad on siiski nii erakordsed, et jäävad meelde pikaks ajaks.

Kas on ka mõni selline koht või olukord, mis on tekitanud sellist putuka tunnet?

  • 2019 Antarktikas
  • uurimisjaam
  • klimatoloog Tarand

Mul on üks kirkam mälestus, mis tavaliselt kohe hüppab välja, esimene pilk Antarktikale. See oli niimoodi, et toimus uusaastapeo pidamine laeval kuskil kinnises ruumis, kõik suitsetasid tol ajal veel igal pool – suitsetamine oli vaba. Sellepärast ma tahtsin minna suitsuvingust värske õhu kätte, aga kui üles laevalaele jõudsin, siis täiesti ootamatult vaatasin eemale kaugele horisondile ja seal kohal kõrgus jääkuppel. Pimestavalt valge. Helesinine taevas taga. Ja ega neid asju, mida loetleda, rohkem eriti olegi. Aga see oli niivõrd võimas pilguheit, kui see jäämass on korraga su nina ette pandud. See oli umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel.

Ma turistina ei ole väga palju üldse reisinud. Aga meie ühine perekondlik reis oli Andides. Seal on ka nii hingematvad kohad, mida madala maa mees lihtsalt ei kujuta ette, et see maakera on kaunistatud ka niisuguste kohtadega. Muidugi seal Machu Picchus on tänapäeval pooled eestlased juba käinud. See on üks pärle kindlasti, aga neid rabavaid vaateid on seal palju-palju.

Kui te saate aru, et mina olen nii väike, aga see kõik on nii suur, kas see tekitab hirmu või hoopis rõõmustab?

See koht, kus inimene kõige enam õpib ja kus on korraga koos oht ja hiiglaslik vaatemäng, on tormid ookeanil. Vanad merekarud on neid näinud kindlasti väga palju, kuid mina vana merekaru ei ole. Aga ka esimesel läbimisel pisike torm tekitab eeskätt aukartust. On ikka jõud, on ikka helid ja kõik nad on nii tugevad, ja kogu see pilt.

Kui on tänapäevane laev jalge all, siis hirmu peaaegu enne ei teki, kui hilja on. Ent need on võimsad elamused, ja minu meelest, kui inimesed need noorena kätte saavad, siis on nad natuke mõistlikumad looduse suhtes.

Võib-olla tõesti noorena tundub, et sina ise oled kõige tähtsam ja meri on põlvini ja pead kõik kätte saama, muule ju nagu ei mõtlegi siis.

Nende mõjudega on ju ka niimoodi, et kui ta on täiesti puhas tahvel, nagu noorem laps ju on, siis tema ei ole kuigi palju saanudki näha. Aga mälestused harilikult seisavad üsna aastakümneid samasugusena, nagu sa neid nägid. Vanemast peast pildid nii kirkana ei seisa seal kolikambris – kui nii öelda mälu kohta.

Selleks, et saada ekspeditsiooni, on Tarand pidanud läbi tegema
põhjalikud uuringud nii 1968 Leningradis kui 50a hiljem Eestis.
Mõlemal korral, meenutab mõne päeva pärast 80seks saav rändur, oli kõige raskem tõestada, et ta pole hull.

Lapsepõlvemuljeid on vähem, aga nad on kõige ilusamad. Kuid vanaduse mõtted või pildid, mis mällu jäävad, võivad olla ka ilusad ja võivad olla mitte. Nii palju, kui neid näinud olen, iialgi nad ei ole sedavõrd värsked minu meelest. Võib-olla ma teen nüüd kellelegi kurja oma jutuga.

Antarktikast on muidugi eriti kohane rääkida aastal 2020, kui möödub avastamise aastapäev ja selle süüdlane oli lausa siitkandi mees. Kui te läksite esimest korda Antarktikasse talvituma – kas nõukaajal Fabian von Bellingshausenit ka Antarktika avastajana meeles peeti?

Seda me ikkagi teadsime ja rahvusvahelistel rinnetel käis kõva madistamine. Ameeriklastel oli üks vaalapüügikapten ja inglastel teine. Eestlastel ja muidugi tol ajal Nõukogude Liidul oli Bellingshausen. Ta oli Vene admiral ja Vene riigi baltisakslane ning samal ajal Saaremaal sündinud. Nii et kõigil kolmel on põhjust pretendeerida tema kui neilt pärit isiku pärast.

Bellingshauseni nime kandval purjekal on Antarktises praegu Andrese pojapoeg
Julius Tarand

Aga vaidlused olid. Igaüks kirjutas omal maal kusagil ajakirjas. Ning mina seal talvituse lõpupoole – kusagilt ikka võetakse kaasa neid materjale – lugesin neid ja tekkis niisugune tunne, et vist ei tasu ära väga agaralt sellest esimesest kohast rääkida.

Antarktika ilmad on juba niisugused, et kas sa näed, mida sa näed ja kui palju sa üldse seda jäämäge kuskil kaugemal silmad. Tuisk segab, valgus ja pimedus on läbisegi. Tavaliselt, kui jõutakse lähemale, siis jääd on vähem. Aga nüüd ongi tehtud ka niisugune ettepanek, et olgu igaühel oma [Antarktika avastaja] ja ei ole mõtet lõputult vaielda.

Kui käisite Antarktikas taas mullu veebruaris, kas mulje oli sama nagu enne või on need vahepealsed aastad kõik ära muutnud?

Kahjuks või õnneks on An­tark­tika poolsaar ja kogu lääne­poolne Antarktika, mis asub vastu Lõuna-Ameerikat, tublisti teistsugune kui Ida-Antarktika, millest see kirgas jääpilt meil algas.

See on niivõrd elurikas, et põhiline turism käibki seal praegu. Turismilaevad on üsna sellele kohandatud, et näidata neid loomakesi, kes seal elavad. Kui vaal kaugemalt hakkab lähenema laevale, siis läheb laeval väga rahutuks, kõik tormavad tekile, et pilti teha. Eks neid pilte on tehtud küll ja küll, aga kui sa ise teed, siis on vahvam.

Ja siis on neid hülgeid, kelle kohta öeldakse mereleopardid. Neid oli üllatavalt palju. Praegu Lääne-Antarktikas sulab kõik üsna kiiresti – isegi liiga kiiresti, arvavad teadlased. Ja seal ümberringi on väga palju väga pisikesi jäämägesid.

See leopard on umbes mehe pikkune, kui ta enda loivad sirgu ajab ja siis neid mahub üks-kaks selle pisikese, jäämäest säilinud pangakese otsa.

Nad on väga enesekindlad, ei karda kedagi, sest neil vaenlast pole sealkandis.

Järgmiseks tuiavad ringi pingviinid, aga nemad on olemas ka Ida-Antarktikas. Ja siis võib näha neid, kellele nüüd on pandud nimeks merikaru, aga enne olid nad kotikud. Ja merilõvid. Eks bioloogid armastavad neid ümber ristida tihtilugu.

Elurikkus on seal nii palju suurem kui idas. See on üks tähtis punkt ja kisub turismi sinna. Ida-Antarktikas on turiste ka väga palju raskem teenindada. Nendes jaamades ei ole selliseid linnakuid üles ehitatud. Ja kui on tugilaev, siis tihtipeale on seal vaja barjäärist üles-alla käia, mis on üpris ohtlik. Nii et turistide vedamine Ida-Antarktikasse on seotud suurte riskidega.

Manner on suur, täiesti erinevad kohad, ja kui palju aastaid on ka veel vahet, siis see ei saagi olla sama kogemus?

Ei saa jah. Üks geograaf rääkis mulle, mida ta õppinud on. Et Antarktikas on olemas Drake’i väin, aga meil on olemas Muhu väin. Drake’i väin on tuhat kilomeetrit pikk, ja nüüd kui mõelda Muhu väinale, millest kergesti jõuab üle ujuda, siis need asjad on võrreldamatud. Eesti keeles öelda “väin” selle Drake’i värgi kohta vist ei sobiks.

Selline suurusjärgu või mastaabi vahe?

Täpselt nii, ja kui tuhat kilomeetrit merd sõita, siis oled juba läbi loksutatud tihti nagunii. Kui tavaliselt kaks korda üritad üle sõita, siis üks kord saad tormi kindla peale. Ja seal on häda, et mitte ei pea enam süda pahaks minema, kui pikem reis on, sest see on juba olnud. Aga rullib voodis pea-jalad kokku ja sellises olukorras magada ei saa.

Tol ajal, kui te esimest korda Antarktikas olite, siis ju mingit turismi sinna ei olnudki?

Kälimees Enn Kreem oli seal Bellingshauseni jaamas, mis oli Nõukogude Liidu uus jaam ja just avatud. Tema jäi sinna talvituma ja siis tuli esimene Ameerika turismilaev. Mary Hemingway (kirjanik Ernest Hemingway neljas naine ja lesk – toim) oli inimene selles rühmas, kes kohe kõigile meelde jäi. Nad said näha neid hülgeid ja pingviine.

Antarktises ja õpingutest kogutud teadmisi ei hoidnud noor Tarand enda teada – 1977 telesaade.

Tema ja J. Martini juhitud lastesaated loodusest, ilmast ja asjade korrast olid väga populaarsed ja jõudsid igasse kodusse.

Kord on nüüd range, ega inimesest tohigi midagi maha jääda Antarktikasse.

See on nüüd ikkagi täiesti tubliks tehtud. Need matkajuhid on väga välja koolitatud.

Minul juhtus sedasi, et on kuuldeaparaat, pisike kökats kõrvas. Kui see ära kaob, siis ma olen niisugune poolsugune, naeratan küll ja kuulen, et inimesed räägivad mulle. Ma arvasin, et see kukkus kõps maha üht suurt päästevesti üle pea tõmmates.

Siis ma hakkasin sirgjooneliselt minema sinna, kus ma arvasin, et selle kaotasin. Aga tee läks läbi pingviinikoloonia serva. Ja hops, matkajuht tegi hirmsat häält, et ei tohi. Mina rahustasin, et ma lähen oma vidinat vaatama, mujalt ma ei leia.

Reegel on hea, et sina, inimene, ei tohi minna ligemale kui viis meetrit pingviinile, aga kui pingviin sinule tuleb juurde lähemale kui viis meetrit, siis on kõik okei. Siis ei pea kedagi karistama. See on vajalik selleks, et nende aastakümnete jooksul, kus seal Antarktikas talvitati, oli kord alguses üsna käest ära olnud.

Need võimsad jäälagendikud ja see kõik tekitab inimestel mulje, et siin küll miski asi otsa ei saa. Ja 50 aastat tagasi tõesti lohakus oli suur. Nüüd ütlevad tihedamad käijad, et natukene on kord käest ära ainult Hiina ja Vene jaamades. Mujal on täis kord majas.

Mulle näis, et nii Põhja-Jäämere ääres kui Antarktikas on bensiinitünnide tsivilisatsioon, sest nii kui bensiinitünn tühjaks saab, nii talle jalaga antakse ja siis ta veereb kõlinal alla mere äärde.

Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969

Ja kaasa ei tohi vist võtta sealt midagi? Isegi kivi ei tohi võtta.

See jäi mul proovimata, sest mul on paar kivi, mis sai siis toodud, kui neid reegleid ei olnud. Aga praegu mul ei tulnud seda pähegi, et niikuinii ei või.

No kivi ei söönud teil naabri kass ära ka.

Kivi ei söönud, aga muna lõi lõhki. Pingviinimuna.

Eks kass on kass, ei tema tea, et see muna kuidagi teistsugune või haruldane.

Kass vist on nii taiplik, et muna on muna ja siis tasub seda lõhki teha ja lakkuda. Ma kassi hingeelu nii palju ei tunne. Aga pingviinide topised on nagu rumal pool selles asjas. Need ei kuku ilusad välja, sest kõik me teame filmidest, kuidas nad tatsavad ja vahepeal kõhu peal suusatavad. See kõik on see, mis on pingviini karakter. Aga kui ta on topiseks tehtud, siis ta on lihtsalt üks tolmukott.

Te olete kliimat uurinud pikka aega. Praegu märkame, et Eestis on soojemad talved, kui meie nooruses olid. Kas seeläbi me näemegi muutuvat kliimat või see on mingi mööduv ja lühem muutus?

Antarktikat tõepoolest tuleb kiita inimkonnal selle eest, et kui meie selle paksu jää läbi puurime, mida praegu tehakse, siis võib-olla isegi saadakse üks miljon aastat kätte. Praegu on 800 000, see on ka väga palju. Aga kas see õnnestub, on küsitav, sellepärast et nii paksu jääsurve all alumine kiht sulab üles. See on rõhust, mitte temperatuurist.

Ja see on parim argument kõigile neile, kes ikka ei usu, et inimene saab ja võib kliimat mõjutada. Sul on 800 000 aastat ees, kui inimene oli juba olemas, aga Antarktikasse ta ei jõudnud minna veel. See on teadusele andnud tohutult hääd materjali just viimastel kümnenditel.

Kui mina seal olin, siis hakati esimest korda puurima. Aga toona ei taibatud, et mõnel pool liustik liigub nii, et tema sees on kiirem jõgi ja see painutas puur­augu kõveraks.

Kui nüüd rääkida meie pehmetest talvedest, siis on täpselt aastaarvuga võimalik öelda, millal see algas, kui need pehmed talved tulid. See on aasta 1988. Sellest peale Tallinna laht jäätub võib-olla pooltel aastatel ja natukeseks, lühikeseks ajaks. 1988 on esimene aasta, pärast seda tuleb seeria – iga teine või kolmas aasta.

Antarktikas jää samas nii palju ei sula, vaid idas isegi praegu on teadlased arvamusel, et jää kasvab pisut paksemaks.

Aga mida siis lähitulevik meile toob?

See on nüüd puurimise tagurpidine värk, et ega selle järgi tulevikku ikkagi ei ennusta. See on hiigla pikk ja tore rida ja 800 000 on ees, aga ikka ta muudab aeg-ajalt oma rütme. Ja see ei ole niisugune kellalöök, nagu Eesti inimesed arvavad. Et nagu meilgi oli: talv oli talv, suvi oli suvi. Aga vanad eestlased märkasid üht: parem on rääkida nii, et ainult suvi ja talv ongi, sest need üleminekud on nii segased.

Kas tasub optimistlik olla inimkonna tuleviku ja saatuse pärast, või läheb kõik hukka nagunii?

Andres Tarand: “Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast põlvkonda ja nii kurb see lahkumine ka pole, kui ikka järglasi on.

Muutused tulevad ja kustkohast nad kedagi pigistavad… Meie metsades on juba praegu sellest märke. Aga kui juhtub selline ime, et meid ei taba suured kriisid, siis on meil võimalus pääseda katastroofist.”

See põnn, kes 1944a augustis on Tõnismäe haiglas, sai terveks ja töötas aastail 1968–1970 NSV Liidu ekspeditsiooni koosseisus Antarktikas Molodjožnaja jaamas meteoroloogina.
Kangeid tegusid on ta 80 aasta jooksul veelgi teinud.

Kuula Andres Tarandi mõtteid sellest, kuidas Antarktika aitab meil mõista Planeediga toimuvat saadetes Kajalood ja Vikerhommik.

Pooliku juubeli jutu, mis aetud viis aastat tagasi leiab siit.


Aasta tagasi esitasime küsimuse, kas ilmalõpp saabub enne kui oodatud majanduskasvu kõrgused (igal aastal 3% tähendab 10 aastaga…)
Niisiis, “kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?”. Vähem on inimesi huvitanud küsimus “miks“? ERK aasta tagasi: Seega siis “millal?”

akadeemik Ergma:

ärge muretsege Päikese pärast – hoopis inimesi on sellele planeedile saanud liiga palju

akadeemik Einasto:

igal liigil on Maal eksisteerimise aeg. Inimene oskab seda lühendada

vaade kosmosest

Ka ühe aastaga on näha tunduvaid muutusi Maa seisundis. Kas see veenab või paneb plaksutama?

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Meeldib Laen...

ERK blogi postitused

  • Majandusmudel, rahasüsteem ja muutuste aeg. Avalik arutlus 19/03/2021
  • Tulevikuenergeetikast tsivilisatsiooni jätkusuutlikkuse vaates. Kaupo Vipp 18/03/2021
  • Põhja-Atlandi koostöö ja Eesti – I. Raig 07/02/2021
  • Kas aus ja läbipaistev poliitika on võimalik? – P. Tammert 21/01/2021
  • Eesti energeetika ja maapõueressursside kasutamise tulevik 30/11/2020
  • Elu koos koroonaga: tasa ja targu – N. Kalikova 26/09/2020
  • Metsastrateegia Euroopa Roheleppes 17/09/2020
  • Ida-Viru õiglus – J. Telgmaa 27/08/2020
  • Kaitstud: Rooma Klubist ja Eesti Tuleviku Kongressist. Eellugu – E. Terk 25/08/2020
  • Covid-19 esimesed õppetunnid – N. Kalikova 05/07/2020
  • Euroopa Komisjon terviklik uue elurikkuse (BD) strateegia – ERK loodus 04/07/2020
  • COVID-19 antikehade saaga – N. Kalikova 18/06/2020
  • Vabadusvõitlus kasvatuse vastu – T. Kuurme 01/06/2020
  • Koroona & kliima – A. Anger 01/06/2020
  • Ida-Virumaa õiglase ülemineku võimalusi – J. Telgmaa 12/05/2020
  • Hariduse taandamine – T. Kuurme 10/05/2020
  • Koroona-exit rohujuure tasandil – N. Kalikova 05/05/2020
  • Riik, raha ja Eesti saatus – P. Tammert 20/04/2020
  • Võla-raha agoonia – P. Tammert 13/04/2020
  • Pandeemias ei ole süüdi nahkhiired, vaid inimesed – A. Tereping 12/04/2020

Arhiiv:

KUI SA EI ELA TALLINNAS, tea, et meil on esindajad Tartus ja Saaremaal, Jõgeval,  Soomes, UKs, USAs ja Viljandis.

Aasta 2021 on Rooma Klubile häälekas.
Iga kajahääl on vajalik!

ERK e-pood

/**/

WordPress.com.

Tühista

You must be logged in to post a comment.

Laen kommentaare...
Kommentaar
    ×
    loading Tühista
    Post was not sent - check your email addresses!
    Email check failed, please try again
    Sorry, your blog cannot share posts by email.
    <span>%d</span> bloggers like this: