On juba muutunud mantraks, et 2020 avas tegelikult uue sajandi inimkonna ajaloos. Kui varem on sajandivahetused toonud inimese elu muutvad nihked esile üsna selle vahetuse lähedal, siis ka seekord tekkis meil uinuv heaolu illusioon, usk, et seekord suur vahetus meid ei taba. Tabas. Oleme seda tundnud mitme kandi pealt juba. Muutused on aga alles alanud, nagu kinnitab Rooma Klubi juba 50 aastat, tuginedes arvutustele ja teaduse poolt kinnitatud järgnevusele (vt Kasvu piirid toodud prognoosid).
2020+ paljudest uudsustest üks on, et vana hea ütlemine “mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt” ei kehti enam!
Seda piiri lokaalne-globaalne lihtsalt ei ole enam. Kõik jõuab ühel või teisel moel, üha aheneva viitega meieni; meie teod ja tegematajätmised mõjutavad maailma. Ja nii ongi:
kui tundub, et Sa ei suuda muuta maailma, milles elame, siis muuda ennast ja see muudab.
Kui tundub, et miski ei muutu, vaata peeglisse – mida oled Sina teinud, rõhutagem teinud, selleks, et pisikene muutus iga päeva nii Sinu, Su lähedaste ja seotult laiemalt, eludes tekiks?
Kas oled oma tegemised või tegematajätmised mõtestanud?
Kas oled arutanud, mida teevad teised, miks ja kuidas? Loe siit.
Samad küsimused, nagu üksikisiku ees, seisavad need nii ettevõtete, kogukondade, ühenduste ees. Rääkimata riigist kui meie kokkuleppelisest ülimast kooslusest.
2020+ on pannud ka Eesti Rooma Klubi oma tegutsemisvorme üle vaatama, analüüsima seda, mis toimis “eelmises elus”, mida sealt kaasa võtta, mis on uus “aja nõue”. Vt Rooma Klubi tegutsemisraporteid siit. Me oleme ka ERKis teinud korrektuure nii oma rahvusvahelises kui kohalikuma plaaniga suhtluses, oleme tugevdanud olulisi sidemeid, üritame esile tuua koosmeele vaimu.
Veelkordne meeldetuletus – ebamugavad olukorrad ei lähe enam mööda, me ei lähe enam tagasi “normaalsusesse”, muutus ongi “normaalsus” ja see muutus ei ole meeldiv. Tänane on algus… Muutused, ütlevad teadlased üle maailma, kerivad end lahti veel kiiremini, kui seni loodeti. Muutused on komplekssed ja nüüd juba pidurdamatud.
Püüame koos eesti asjatundjate ja ekspertidega vaadata seda, millisena näeme oma ikka kasvava energianälja kustutamise võimalusi lähematel kümnenditel. Rooma Klubi on selle küsimuse hoidnud oma erilises fookuses juba aastaid – vt CoR Energiakriisi tegutsemisplaani.
Sümpoosioni kava:
14.10 Jaanus Purga, Rohetiigri majandustoimkonna juht – Rohetiigri Energia Teekaart.
14.50 Andres Koppel, ökoloog – Teekaardi ökoloogilised aspektid
15.00 Jaak Jaagus, TÜ professor, ERK – Teekaart ja kliimamuutused
15.10 Alvar Soesoo, TTÜ professor, ERK – Võimalused kaevandada Eestis maavarasid ja toota materjale, mis on vajalikud taastuvenergeetika tehnoloogilistes seadmetes. Maasoojuse perspektiivid.
15.20 Rene Tammist, arendusjuht, Utilitas – Puidu energeetilise kasutamise väljavaated Eestis.
ERK liige Kaupo Vipp on kirjutanud mitu selgitavat õpikut, mis tänaseks mitu korda läbi müüdud. Sümpoosioni teema toeks erimüük: K. Vipp. Lokaalravitsus. 2017 kordustrükk
Rohetiigrist
Rohetiiger on valdkondade-ülene koostööplatvorm, mille eesmärk on luua tasakaalus majandusmudel Eestile ja maailmale. Rohetiiger teeb koostööd neljal suunal: ettevõtjad, üksikisikud, avalik sektor, vabakond. Algatatakse ja aidatakse kaasa muudatuste tekkimisele ettevõtete sees ja ühiskonnas laiemalt.
Rohetiiger Teekaardist 2021-2031-2040
2021. aastal ettevõtjate, spetsialistide ja teadlaste koostöös valminud Energia Teekaart 2021/31/40 näitab ära mõistliku teekonna energiamajanduse ümber korraldamiseks sellisel moel, et eestisisene energiavajadus oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvate energiaallikate baasil. Seda täies ulatuses soojuse ja elektri osas ning osaliselt ka mootorikütuste osas.
Tulemusena saadakse lahendus, kus loodussõbralikult toodetakse vajalikus koguses energiat sellise hinnaga, millega tarbija soovib veel osta ja tootjal on mõistlik toota ning dotatsioone maksma ei pea.
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Kultuurikatlas, Tallinn 27. – 28.oktoobrini 2021 toimunud 4. konverentsil “GreenEst Summit” käis Eesti Rooma Klubi liige, Ivar Raig. Kuna osalemine oli piirangute tõttu kärbitud ja mitte kõigil huvilistel ei õnnestunud kohapeal tõelist foorumi hõngu nautida, kontakte sõlmida, arutleda ja koos edasisi samme kavandada, siis pakume toimunu valgustamiseks abiks Ivari märkmed.
Konverentsi tegi kõrgetasemeliseks asjaolu, et sellest võtsid osa nii Euroopa Liidu kui ka Eesti kõrged ametnikud ning teadlased ja roheettevõtjad paljudest Balti mere piirkonna riikidest ning Iirimaalt. Konverents võis olla selle aasta suurim rohepöörde teemale pühendatud konverents Balti mere piirkonnas. Lisaks eksponeeriti konverentsil Eesti roheettevõtete tooteid ja teenuseid.
Euroopa Liidu rohepöörde kõneisik Vivian Loonela juhtis konverentsi avakõnes tähelepanu asjaolule, et maailmal rahvastel pole rohepöördele alternatiivi, sest maakera tooraine- ja loodusressursid on piiratud ja mitmetes positsioonides lõpukorral. Pariisi Kliimakokkuleppe (2015) ja Euroopa Rohelise Kokkuleppe (2019) elluviimised on kallid, kuid nende edasilükkamine läheb veel kallimaks ja kogu inimkonnale ohtlikumaks.
Konverentsi päevakorras olid kuus teemat:
Toorained (Raw materials);
Rohelise äri mudelid ja investorid (Green business models and investors);
Biomajandus (Bioeconomy);
Tark linn (Smart City);
Energia (Enegy);
Üleminek (Just Transition)
Teemadest lähemalt
1. Tooraine
Teema peakõnelejaks oli Euroopa Toorainematerjalide Liidu (The European Raw Materials Alliance (ERMA) direktor Massimo Gasparon.
Gasparon andis lühiülevaate olulisemate strateegiliste toorainete varudest ja paiknemisest maailmas. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et rohepöörde läbiviimiseks kasvab teatud metallide (liitium, koobalt jt) ning mineraalide (fosfor, magneesium, vanaadium jt) nõudlus ja kaevandamine. Nimetatud maavarade varud asuvad suures osas Hiinas, mis teeb ka Euroopa Hiinast sõltuvaks. TTÜ Geoloogia Instituudi juhtiv töötaja Rutt Hints täpsustas, et:
Eesti maavarad on suures osas tehnilistel ja poliitilistel põhjustel uurimata. Nõukogude Liidu ajal tehtud uuringud on ebatäpsed ja moraalselt vananenud.
Ragn Sells Eesti üks juhte Alar Saluste tutvustas firma plaani võtta taaskasutusse Ida-Virumaa põlevkivi tuhamäed ja hakata tootma kaltsiumi. Slovakkia geoloog Darina Styriakova rääkis globaalsest liiva defitsiidist ja liivast kasulike mineraalide eraldamisest bakterite abil, mille tulemusena toodetakse ka liivast taimeväetisi. Siin on mõttekoht ka Eesti teadlastele ja kohalikele omavalitsustele, kus asuvad suuremad liivavarud.
Suurendada on vaja geoloogiliste uuringute rahastamist, et saada parem pilt kõigist Eesti territooriumil olevatest maavaradest, kaasa arvatud haruldastest muldmetallidest, mis annaks uusi võimalusi nii rahvusliku rikkuse kasvatamiseks kui ka keskkonnasäästliku rohepöörde läbiviimiseks Eestis.
2. Rohelise äri mudeleid nimetati viis:
Ressursside efektiivsem ärakasutamine;
Toodete kasutusea pikendamine;
Toode kui teenus
Jagatav platvorm (sharing platform)
Ringmajandus, taasuuendatavus (renewability)
Kõnelejad rõhutasid, et uute rohemajanduse mudelite jaoks on vaja arendada uusi tehnoloogiaid ning üleminek rohemajandusele eeldab ka uusi omandisuhteid, mis tooks kaasa teatud toodete ja teenuste eraomandi ja eratarbimise vähenemise ning ühisomandi ja ühistarbimise laiendamise.
Uute tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel on vaja tehnikaülikoolides saada üle teaduse ja hariduse fragmenteeritusest ning kohandada kõrgharidust rohkem ühiskonna vajadustele, kus riik oleks õppeteadusasutustele ja start -up firmadele uut tüüpi tellijaks ja partneriks. Tartu Ülikooli, Taltech ja Eesti Maaülikool peaksid koostama uusi rohemajandust toetavaid interdistsiplinaarseid õppekavasid ning rajama innovaatilisi ülikool-roheettevõtteid.
Soome Innovatsioonifondi SITRA ringmajanduse töögrupi juht Marleen Ahonen rääkis Soomes ringmajanduse klastri loomisest ja teadlaste sidemete tugevdamisest Soome ettevõtetega.
Paneeldiskussioonist osavõtjad kurtsid, et suurtel firmadel on rohkem võimalusi rohepöördesse investeerida. Sellepärast on vaja riikidel ja omavalitsustel toetada väikeettevõtteid rohepöörde projektides osalemiseks. Paljudes ringmajanduse valdkondades saavad eelkõige kohalikud ühistupõhised ettevõtted viia läbi rohepööret ja kujundada tarbijates uusi rohemajanduslikke väärtushoiakuid.
3. Biomajandus
Teema käsitles eelkõige põllu- ja metsamajanduse probleeme ja ka nn rohepesu. Leiti, et paljude firmade jaoks on isegi puude istutamine pigem rohepesu kui siiras soov aidata kaasa rohepöördele. Rohepesuks saab pidada ka metsamaterjali kasutamist energeetikas. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika aga töötab senini rohkem rohepöörde vastu kui on kooskõlas selle eesmärkidega, sisuliselt subsideerides CO2 tootmist loomakasvatuses. Rohepöördeks loomakasvatuses on vaja lõpetada loomakasvatuse subsideerimine senisel kujul.
4. Tark linn
Teema käsitlemisel rõhutati, et linnade ja asulate planeerimisel on vaja rohepöörde läbiviimiseks kujundada uudne süsteemne ja kompleksne praktika. Rohepöördes pole ühte või kahte kõige tähtsamat küsimust, mille lahendamine toob kaasa arengu ka teistes valdkondades. Rohepöörde saavutamisel on tähtsad võib-olla isegi 100 elementi, millest igaühe osa edu saavutamiseks moodustab vaid ca 1 protsendi kogu vajalikest uuendustest.
Rohepöörde ja jätkusuutlikkuse idee peab hõlmama kõiki eluvaldkondi, alates lasteaia haridusest, kultuurist, tarbimisest, jäätmekäitlusest, transpordist, energeetikast ja teistest majandusharudest kuni panganduseni välja. Rohepöördega peavad olema hõlmatud kõik kohalike omavalitsuste institutsioonid ja kõik kohalikud ettevõtted, kaasa arvatud traditsioonilised vanad ettevõtted.
5. Energeetika
Teema raames räägiti sellest, et Euroopa pääsemine energiakriisist võib seisneda eeskätt rohelise vesinikuenergeetika ja maa soojusenergia võimaluste laialdasemas kasutamises. Eesti energiajulgeoleku tagamiseks ja hindade stabiliseerimiseks on aga vaja ehitada kolmas kaabel Soome, et saada suurem ligipääs Soome tuumaelektrijaamade toodangule. Väljendati mõtet, et elektriautode massilise tootmise ja tarbimisega tuuakse rohemajandusse nn Trooja hobune, sest nende tootmiseks ja käitlemiseks läheb vaja palju defitsiitseid ja kalleid haruldasi metalle. Elektriautod vajavad vähemalt viis korda rohkem haruldasi metalle kui tavaautod. Leiti, et rohepööre energeetikas peaks tähendama seda, et moodustuvad sõltumatud lokaalsed energiakogukonnad, mis muundavad taastuvenergiat kohalikus omavalitsuses tarbijate läheduses. Eesti puhul oleks vaja Eesti Energiat vaid reservenergia tootjana.
6. Üleminek (rohepöördele)
Teema raames räägiti peamiselt Ida – Virumaale antava 340 miljoni euro kasutamisest uute Ttöökohtade loomiseks, töötajate ümberõppeks ja uue kohaliku infrastruktuuri rajamiseks. Kõrgelt haritud Narva peaarhitekt Ivan Sergejev rääkis entusiastlikult piirkonna uuestisünni võimalustest EL rahade toel. Ta rõhutas vajadust säilitada veel alles olevad kaevurite töökohad (kaevurite arv Ida- Virumaal on viimase 30 aastaga vähenenud 14 tuhandelt 5 tuhandeni), suunates nad põlevkivikaevanduste sulgemise järel uutesse perspektiivsetesse kaevandustesse või ringmajandussse.
Kokkuvõte ja järeldused konverentsist
Konverentsi valgusel on enamike Eesti kohalike omavalitsuste (va. Tallinna) arengukavad lootusetult vananenud. See võib tuua kaasa KOV-ide suurema iseseisvuse asemel hoopis suurema riikliku bürokraatliku reguleerimise, nn rohepöörde pealesurumise. Selle vältimiseks on vaja kiiresti vastu võtta uus KOKS*, mis suurendaks oluliselt KOV-ide iseseisvust ja võimaldaks neil algatada rohepööret nn rohujuurte tasandilt.
Lisaks peaks KOKS selgesõnaliselt fikseerima, et Eestis tagatakse kõigi omavalitsuste võrdne kohtlemine riigipoolsel rahastamisel, kuid EL struktuuri-ja regionaalpoliitika fondidest raha eraldamisel eristatakse Eestis kaks piirkonda Tallinn ja ülejäänud Eesti. Vastasel korral ähvardab Eestit veelgi suurem regionaalne tasakaalustamatus, Lõuna-Eesti veelgi suurem mahajäämus Tallinna palga- ja arengutasemest.
Nagu kõigel Eestimaa saatust tulevikus määraval, mida mõjutavad protsessid väljastpoolt ja tekkivad vastutõuked seest, hoiab ERK pilgu peal ka Ida-Virumaa võimalikel arengutel.
Väga kiired muutused energeetikas murendavad pinda Ida-Virumaa majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse senise tugisamba all. Vana kaev kipub kinni varisema. Ei tohi juhtuda, et uued kaevud õigeks ajaks valmis ei saa.
Ida-Virumaal on kas probleem või suur potentsiaal. Mitmekesine ja lummav loodus, ajalooliselt arenenud majandus, mis on kujundanud tööstusintelligentsi ja väärikad oskustöölised, veel vaid põgusalt uuritud maapõues on tõenäoliselt varjul tänapäeva moodsas tehnoloogias defitsiitsete kuid vältimatult vajalike materjalide märkimisväärsed varud. Miks on kogu vabaduse aja olnud see piirkond mitte imetletud pärl vaid probleem kõigile vabadusaja valitsustele?
Protsessid, mis on viinud rahva teatud sektorite lahkumiseni ja Ida-Virumaa osakaalu vähenemiseni Eesti rahvamajanduse kogutoodangus, on küll põhjendatavad mingite objektiivsete trendidega, kuid riigi senine tegevus kümnete strateegiate, arengukavade ja programmide näol pole olnud edukas (Ida-Virus on rahvaarv langenud ja sellega ka osakaal GDP-s 10%-lt 7%-le). Mis tähendab, et need kavad ei ole elusad või pole need reaalsed tegevusplaanid. Samas on seal näiteid, kus erasektor on riigi abita suutnud majandada edukalt ja luua oma piirkonnas elamisväärse sotsiaalse turumajanduse oaasi, nagu näiteks Sillamäe. Siit tuleb õppida. Häbenemata.
Sillamäe sadam ja sellega seotud ettevõtted on loonud elamisväärse keskkonna
Täna on siiski olukord siiski mitmes mõttes teisiti kui eelnevatel aegadel. Globaalne energiatarbimine kasvab, elektri tarbimine kasvab kiiremini – on vaja uusi tootmisvõimsusi. Taastuvenergia, tõhusus, innovatsioon on suunad, mis lahendab.
Eesti on CO2 eesmärgid juba täitnud. 2030 võiks pool energia lõpptarbimisest olla taastuv, seejuures elektril tõus 18%-lt 40-ni. Tõhusus ei tohi väheneda, seejuures primaarenergia tarbimine peab vähenema. Põlevkivist õli/energia tootmine peab säilima, kuni see on majanduslikult mõttekas.
Käes on uus momentum. Euroopa Liit on üles sättinud nn õiglase ülemineku mehhanismi uuenenud Euroopasse (loodetavasti kogu planeedil). Ja paneb sellesse ka paraja summa raha. Keskmes on, et üleminek kliimaneutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, arvestades Euroopas aluseks võetud väärtusi ja printsiipe. Kõigi muude “õiglaste” printsiipide kõrval tähendab see, et piirkonna elanike elukvaliteet ei tohi halveneda. Ida-Virus olgu eesmärkideks muuhulgas energiasüsteemid kliimaneutraalseks (tulevikukindlaks), kaugküte, hoonete energiatõhusus, põlevkivitööstuse dekarboniseerimine. Looduse ja liigirikkuse kaitse kõrval on inimene üks neist liikidest, mis ei tohiks kannatada ebaproportsionaalselt ei geograafiliselt ega muude gruppide kaupa. Iga inimene on väärtus ja tema väärikas toimetulek ei tohiks jääda mingite „üldiste hüvede“ varju. Kliimaneutraalsuse saavutamine on keeruline, kuid ühtlasi avab ka uued äri- ja töö võimalused.
Ida-Virul on rohepöördest kasu lõikamiseks ka omad eeliseid:
olemasolev võrgutaristu,
püsiv vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele energeetikas
Uute rakenduste leidmine: Ida-Viru ei pea olema Eesti energeetika epitsenter, energeetika olgu sealse majanduse mitmekesistamise üks osis.
Vaid neljas EU riigis on taastuvenergia osakaal soojusenergia tootmisel üle poole, Eesti üks neist.
Põlevkivi on mitte ainult saaste vaid ka võimalus – sellest elektrienergia toomise tehnoloogia on pidevalt arenenud. Auvere jaama puhul ei kuulatud teadlasi, olnuks võimalik palju efektiivsemalt teha.
Biokütus on võrreldes põlevkiviga kolm korda energiamahukam. Pole mõtet metsa hävitada.
Praegustel uuringutel on printsiibis kaks suunda:
Põletamine hapnikus – maksaks 209 milj
CO2 kinni püüdmine – maksaks 250 milj.
Suitsugaasides olgu ainult veeaur ja CO2, siis saab puhtaks ja CO2 kinni püütud. Katseid tehakse juba 9 aastat. CO2 pole maailma päästmise plaan, sest Ida-Viru annab vaid tühise osa heitmetest. Pigem on see äriplaan, mis siiski peab silmas pidama CO2 bilanssi.
Keevkiht-pürolüüsi seade on ehitamisel. Surve tegeleda vesinikuga on suur, toimub koostöö rahvusvahelistes projektides. Kuidas on Eesti energeetikateaduse rahastamisega? Vastus: kui on hea idee, siis raha leiab. Probleem on järjepidevuse katkemine, noored pühendunud inimesed ei tule sellesse valdkonda.
Kogu Eesti ülesanne on nüüd kokku seada plaan, kuidas seda raha targalt kasutada. Tähtaeg on aasta lõpp, st KOHE. Planeerimise eestvedaja on Rahandusministeerium. Juba on loodud komisjonid “protsessi jälgimiseks”, tugev sõnaõigus on Omavalitsuste Liidul. Kava tehakse esialgu kümne aasta ulatusega, kuid kõigile on selge, et see nn üleminek ise võtab tublisti rohkem aega. Olukorda Ida-Virumaal analüüsis ametlikuks seisukohavõtuks Praxis. Selle kohta avaldas ka ERK oma seisukohad.
27. august – Narva kohtumine
Rahandusministeerium korraldab august-september 2020 erinevates paikades kolm kohtumist asjahuvilistega. Neile saab registreeruda kodaniku või ühendusena.
Kokku olid esimesele kohtumisele tulnud tõsised tegutsejad, kes teavad, mida räägivad. Muidugi ei suudetud katta teemat kogu laiuses. Polnud ka pakkuda valmis lahendusi selle kohta, et kuidas siis ikkagi sisustada neid aastaid ja aastaid kõlanud loosungeid
põlevkivi-elektri asendamisest,
sellest, et energiasüsteemid peavad saama kliimaneutraalseks,
majanduse mitmekesistamisest,
teadus-arendustegevusest,
tööturust jms-st.
Virumaa kolledži direktor Mare Roosileht, põlevkiviasjatundja prof. Andres Siirde ja ERK esindaja Juhan Telgmaa.
Ühtki lausa uudset ideed välja ei käidud. On kahtlane, kas ka aasta lõpuks mingi piisavalt konkreetse plaaniga hakkama saadakse. Aga seda ei maksakski vist kümne aasta kavalt nõuda. Pigem tuleb tekitada programm, mis end ise aja kulgedes pidevalt täiendab ja kohandab. Praegu sellist pole ega paista ka nurga tagant.
Õiglane üleminek on osa suuremast pildist, sellest nn rohepöördest. See on väärikas eesmärk, kuid see pole ainus ega eraldiseisev eesmärk ei Euroopa ega Eesti arengus. ERK jätkab protsessi jälgimist ja pakub oma lahendusi. Oma peamiste partneritena näeb ERK Ida-Virumaa suurettevõtete juhte, Virumaa ja Narva kolledžeid, teadlasi ja “kastist välja” mõtlevaid eksperte.
Olukord Ida-Viru tööturul
Eesti suurim töötus ja vähim tööhõivemäär. Juba pikemat aega. Traditsioonilisd töökohad on mandunud, eriti mäenduses, töötlevas tööstuses, energeetikas. Senised keskmisest kõrgemad palgad kaovad. Töötleva tööstuse osakaal on kõrge ja seda peaks ära kasutama.
Mida tehakse?
Töötukassa pakub uut tööd, ümberõpet ja nõustamist. Tööotsijale tasuta koolitused mitmes valdkonnas, toetused ettevõtluse alustamiseks ja veel ühtteist. Tuge hakatakse pakkuma juba siis, kui on oht töökohtade kaoks.
Muidugi on selge, et nn tööturu teenused ei loo töökohti, need vaid aitavad inimesi töö otsingul või loomisel.
Kõik on seotud – Töötukassa eksperdid ütlevad, et kui inimene on üle 4 kuu töötu, tekivad tervise- ja muud kuhjuvad probleemid. Enamike inimeste ootus on töötada stabiilses keskkonnas suurettevõttes. Vabanevad oskustöölised on suur potentsiaal, millele on võimalik uut ja uuenduslikku ehitada, kui seda vara ja väärtusena näha osatakse.
Urmas Tartes:
Eesti Rooma Klubi liige,
Teaduste Akadeemia
looduskaitse komisjoni
esimees
European Green Deal [1] on vajalik algatus. Plaanide koostamise käigus ja tegutsemisel on nii Eestis, Euroopas kui ka maailmas vajalik silmas pidada ökoloogilisi ja ka inimese elutalitluslikku heaolu tagavaid aspekte.
1 Aineringlus looduses ja inimese osa selles
Sageli räägitakse kasvuhoonegaaside teemat käsitledes isoleeritud faktidena üksnes üksikute aineringe sektorite emissioonidest või neeldumisest. Näiteks väidetakse sageli nagu üksnes noor, kasvav mets oleks süsiniku siduja ja intensiivsem metsaraie aitab leevendada kliimaprobleeme [2] või et fossiilkütuste põletamise emissioonid moodustavad väikese osa võrreldes looduslike emissioonidega [3]. Selliste isoleeritud faktide käsitlemine võib viia eksitavate järelduste- ja tegevusteni.
Aineringeid tuleb käsitleda tervikuna, nii emissioonide ja neeldumise osas kui ka akumuleerituna püsiva süsiniku osas. Aineringetes ei ole oluline emissioonide ja neeldumiste absoluutne maht ühes või teises tekkekohas vaid oluline on see osa lisandunud emissioonidest, mis jääb looduse aineringetes sidumata ja kui palju püsib akumuleerituna.
31. jaanuaril 2020 kutsus Eesti Rooma Klubi Keskkonnaministeeriumis kokku sümpoosioni, mille teemaks oli Euroopa Rohelepe/ European Green Deal. 31-01-2020 oli lõpptähtaeg ettevõtetele, kodanikuühiskonnale ja teistele partneritele esitada oma ettepanekud leppe eestipoolse raamistuse loomiseks.
Eesti Rooma Klubi ettepanekud raamleppele sümpoosionilt 31-01-2020
Euroopa Komisjon (EC) on Euroopa uue majandusmudeli ja Planeedi säilumise kava eeskujuna pakkunud välja Euroopa Rohelise Kokkuleppe – European Green Deal (EGD). Sümpoosion võttis käsitluse aluseks EC 11. detsembri 2019 teatise „Communication from the Commission to the European Parliament, The European Council, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions. The European Green Deal “.[1]
Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Annaliisa JÄME, KKM; Alvar SOESOO ja Ülo MANDER, ERK; Annela ANGER-KRAAVI, ÜRO, Cambridge Uni.
H. Sutter: lühike sõnavõtt ERK 31-01-2020 sümpoosionil KKMs
Maailmas on viimasel ajal energia tarbimine kasvanud – 2019 a 2018 aastaga võrreldes 2,3%. Miks?
inimesi tuleb juurde,
majandus kasvab.
Paar mõtlemise kohta
On üsana paratamatu, et energia tarbimine kasvab, kui inimesi tuleb juurde ja majandus kasvab. Sellega muutub tarbimise struktuur st millist energiat tarbitakse rohkem. Elekter kasvas sellest 4,3%, õli alla 1,7%. Seda on oluline teada. Kui räägime elektri-sektori muutusest, tuleb vaadata suures pildis, st mis toimub absoluutarvudes. Vaadata tuleb demograafia-ennustusi ja ka seda, et maailmas majandus jätkuvalt kasvab (alla-üles võivad olla mingid tsüklid, kuid keskmine kasvab). Et kasvav elanikkond ja majanduskasv ei põhjustaks enam energiatarbimise absoluutarvudes kasvu, on kõige tähtsam globaalne ülesanne. Siin on väga palju teha ja see on tähtsam, kui muudatused energiasektoris sees.
Teine aspekt – aastal 2018 (2019 andmeid veel pole) investeeriti taastuvenergiasse ca 300 miljardit USD. Sellest suur osa Aasias, suurim osa sellest omakorda Hiinas, mis on maailmas suurim taastuvenergeetikasse investeerija. Ka tehnoloogilised arendused tulevad sealt, Euroopa on aga teinud vähikäiku. See 300 miljardit kattis ära umbes poole energiatarbe kasvust. Seega struktuurselt ei muutunud midagi, sest pool kasvust kaeti fossiilse energiatoorme kasutamise kasvuga, st fossiilkütuste tarbimine kasvab edasi. Kui tahame, et struktuur paraneks, peaks kaks korda rohkem investeerima taastuvate allikate kasutuselevõttu. See on teine 300 miljardit eeldusel, et tehnoloogiad lähevad odavamaks – iga investeeritud ühik peab andma rohkem energiat tagasi. See on teine väga tõsine mõtlemise koht.
Argo Ideoni usutlus “Andres Tarand: on võimalik öelda täpne aastaarv, kui meie talved pehmeks läksid” ilmus Maalehes 1. jaanuar 2020. Kasutatud on ka Henri Nõmme kogutud materjale
Endine peaminister, Europarlamendi saadik ja Eesti Rooma Klubi liige kliimauurija Andres Tarand kinnitab, et torm ookeanil on see koht, kus inimene õpib loodust austama – oht ja suur vaatemäng korraga.
“Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud.
Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see
lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast
põlvkonda." Valdek Alber
Kui sageli on teil tunne, et küll see inimene on ikka üks väike putukas suure ja võimsa looduse keskel?
See on nende erakordsete paikade puhul, kus korraga on su ees pilt või ka heliga pilt, mida sa ei ole kunagi enne näinud. Ja mida emake loodus on, kui nii pretensioonikalt öelda, just sinu jaoks teinud. Või mida sina näed esimest korda lähemalt. Nad on siiski nii erakordsed, et jäävad meelde pikaks ajaks.
Kas on ka mõni selline koht või olukord, mis on tekitanud sellist putuka tunnet?
2019 Antarktikas
uurimisjaam
klimatoloog Tarand
Mul on üks kirkam mälestus, mis tavaliselt kohe hüppab välja, esimene pilk Antarktikale. See oli niimoodi, et toimus uusaastapeo pidamine laeval kuskil kinnises ruumis, kõik suitsetasid tol ajal veel igal pool – suitsetamine oli vaba. Sellepärast ma tahtsin minna suitsuvingust värske õhu kätte, aga kui üles laevalaele jõudsin, siis täiesti ootamatult vaatasin eemale kaugele horisondile ja seal kohal kõrgus jääkuppel. Pimestavalt valge. Helesinine taevas taga. Ja ega neid asju, mida loetleda, rohkem eriti olegi. Aga see oli niivõrd võimas pilguheit, kui see jäämass on korraga su nina ette pandud. See oli umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel.
Ma turistina ei ole väga palju üldse reisinud. Aga meie ühine perekondlik reis oli Andides. Seal on ka nii hingematvad kohad, mida madala maa mees lihtsalt ei kujuta ette, et see maakera on kaunistatud ka niisuguste kohtadega. Muidugi seal Machu Picchus on tänapäeval pooled eestlased juba käinud. See on üks pärle kindlasti, aga neid rabavaid vaateid on seal palju-palju.
Kui te saate aru, et mina olen nii väike, aga see kõik on nii suur, kas see tekitab hirmu või hoopis rõõmustab?
See koht, kus inimene kõige enam õpib ja kus on korraga koos oht ja hiiglaslik vaatemäng, on tormid ookeanil. Vanad merekarud on neid näinud kindlasti väga palju, kuid mina vana merekaru ei ole. Aga ka esimesel läbimisel pisike torm tekitab eeskätt aukartust. On ikka jõud, on ikka helid ja kõik nad on nii tugevad, ja kogu see pilt.
Kui on tänapäevane laev jalge all, siis hirmu peaaegu enne ei teki, kui hilja on. Ent need on võimsad elamused, ja minu meelest, kui inimesed need noorena kätte saavad, siis on nad natuke mõistlikumad looduse suhtes.
Võib-olla tõesti noorena tundub, et sina ise oled kõige tähtsam ja meri on põlvini ja pead kõik kätte saama, muule ju nagu ei mõtlegi siis.
Nende mõjudega on ju ka niimoodi, et kui ta on täiesti puhas tahvel, nagu noorem laps ju on, siis tema ei ole kuigi palju saanudki näha. Aga mälestused harilikult seisavad üsna aastakümneid samasugusena, nagu sa neid nägid. Vanemast peast pildid nii kirkana ei seisa seal kolikambris – kui nii öelda mälu kohta.
Selleks, et saada ekspeditsiooni, on Tarand pidanud läbi tegema põhjalikud uuringud nii 1968 Leningradis kui 50a hiljem Eestis. Mõlemal korral, meenutab mõne päeva pärast 80seks saav rändur, oli kõige raskem tõestada, et ta pole hull.
Lapsepõlvemuljeid on vähem, aga nad on kõige ilusamad. Kuid vanaduse mõtted või pildid, mis mällu jäävad, võivad olla ka ilusad ja võivad olla mitte. Nii palju, kui neid näinud olen, iialgi nad ei ole sedavõrd värsked minu meelest. Võib-olla ma teen nüüd kellelegi kurja oma jutuga.
Antarktikast on muidugi eriti kohane rääkida aastal 2020, kui möödub avastamise aastapäev ja selle süüdlane oli lausa siitkandi mees. Kui te läksite esimest korda Antarktikasse talvituma – kas nõukaajal Fabian von Bellingshausenit ka Antarktika avastajana meeles peeti?
Seda me ikkagi teadsime ja rahvusvahelistel rinnetel käis kõva madistamine. Ameeriklastel oli üks vaalapüügikapten ja inglastel teine. Eestlastel ja muidugi tol ajal Nõukogude Liidul oli Bellingshausen. Ta oli Vene admiral ja Vene riigi baltisakslane ning samal ajal Saaremaal sündinud. Nii et kõigil kolmel on põhjust pretendeerida tema kui neilt pärit isiku pärast.
Bellingshauseni nime kandval purjekal on Antarktises praegu Andrese pojapoeg Julius Tarand
Aga vaidlused olid. Igaüks kirjutas omal maal kusagil ajakirjas. Ning mina seal talvituse lõpupoole – kusagilt ikka võetakse kaasa neid materjale – lugesin neid ja tekkis niisugune tunne, et vist ei tasu ära väga agaralt sellest esimesest kohast rääkida.
Antarktika ilmad on juba niisugused, et kas sa näed, mida sa näed ja kui palju sa üldse seda jäämäge kuskil kaugemal silmad. Tuisk segab, valgus ja pimedus on läbisegi. Tavaliselt, kui jõutakse lähemale, siis jääd on vähem. Aga nüüd ongi tehtud ka niisugune ettepanek, et olgu igaühel oma [Antarktika avastaja] ja ei ole mõtet lõputult vaielda.
Kui käisite Antarktikas taas mullu veebruaris, kas mulje oli sama nagu enne või on need vahepealsed aastad kõik ära muutnud?
Kahjuks või õnneks on Antarktika poolsaar ja kogu läänepoolne Antarktika, mis asub vastu Lõuna-Ameerikat, tublisti teistsugune kui Ida-Antarktika, millest see kirgas jääpilt meil algas.
See on niivõrd elurikas, et põhiline turism käibki seal praegu. Turismilaevad on üsna sellele kohandatud, et näidata neid loomakesi, kes seal elavad. Kui vaal kaugemalt hakkab lähenema laevale, siis läheb laeval väga rahutuks, kõik tormavad tekile, et pilti teha. Eks neid pilte on tehtud küll ja küll, aga kui sa ise teed, siis on vahvam.
Ja siis on neid hülgeid, kelle kohta öeldakse mereleopardid. Neid oli üllatavalt palju. Praegu Lääne-Antarktikas sulab kõik üsna kiiresti – isegi liiga kiiresti, arvavad teadlased. Ja seal ümberringi on väga palju väga pisikesi jäämägesid.
See leopard on umbes mehe pikkune, kui ta enda loivad sirgu ajab ja siis neid mahub üks-kaks selle pisikese, jäämäest säilinud pangakese otsa.
Nad on väga enesekindlad, ei karda kedagi, sest neil vaenlast pole sealkandis.
Järgmiseks tuiavad ringi pingviinid, aga nemad on olemas ka Ida-Antarktikas. Ja siis võib näha neid, kellele nüüd on pandud nimeks merikaru, aga enne olid nad kotikud. Ja merilõvid. Eks bioloogid armastavad neid ümber ristida tihtilugu.
Elurikkus on seal nii palju suurem kui idas. See on üks tähtis punkt ja kisub turismi sinna. Ida-Antarktikas on turiste ka väga palju raskem teenindada. Nendes jaamades ei ole selliseid linnakuid üles ehitatud. Ja kui on tugilaev, siis tihtipeale on seal vaja barjäärist üles-alla käia, mis on üpris ohtlik. Nii et turistide vedamine Ida-Antarktikasse on seotud suurte riskidega.
Manner on suur, täiesti erinevad kohad, ja kui palju aastaid on ka veel vahet, siis see ei saagi olla sama kogemus?
Ei saa jah. Üks geograaf rääkis mulle, mida ta õppinud on. Et Antarktikas on olemas Drake’i väin, aga meil on olemas Muhu väin. Drake’i väin on tuhat kilomeetrit pikk, ja nüüd kui mõelda Muhu väinale, millest kergesti jõuab üle ujuda, siis need asjad on võrreldamatud. Eesti keeles öelda “väin” selle Drake’i värgi kohta vist ei sobiks.
Selline suurusjärgu või mastaabi vahe?
Täpselt nii, ja kui tuhat kilomeetrit merd sõita, siis oled juba läbi loksutatud tihti nagunii. Kui tavaliselt kaks korda üritad üle sõita, siis üks kord saad tormi kindla peale. Ja seal on häda, et mitte ei pea enam süda pahaks minema, kui pikem reis on, sest see on juba olnud. Aga rullib voodis pea-jalad kokku ja sellises olukorras magada ei saa.
Tol ajal, kui te esimest korda Antarktikas olite, siis ju mingit turismi sinna ei olnudki?
Kälimees Enn Kreem oli seal Bellingshauseni jaamas, mis oli Nõukogude Liidu uus jaam ja just avatud. Tema jäi sinna talvituma ja siis tuli esimene Ameerika turismilaev. Mary Hemingway (kirjanik Ernest Hemingway neljas naine ja lesk –toim) oli inimene selles rühmas, kes kohe kõigile meelde jäi. Nad said näha neid hülgeid ja pingviine.
Antarktises ja õpingutest kogutud teadmisi ei hoidnud noor Tarand enda teada – 1977 telesaade.
Tema ja J. Martini juhitud lastesaated loodusest, ilmast ja asjade korrast olid väga populaarsed ja jõudsid igasse kodusse.
Kord on nüüd range, ega inimesest tohigi midagi maha jääda Antarktikasse.
See on nüüd ikkagi täiesti tubliks tehtud. Need matkajuhid on väga välja koolitatud.
Minul juhtus sedasi, et on kuuldeaparaat, pisike kökats kõrvas. Kui see ära kaob, siis ma olen niisugune poolsugune, naeratan küll ja kuulen, et inimesed räägivad mulle. Ma arvasin, et see kukkus kõps maha üht suurt päästevesti üle pea tõmmates.
Siis ma hakkasin sirgjooneliselt minema sinna, kus ma arvasin, et selle kaotasin. Aga tee läks läbi pingviinikoloonia serva. Ja hops, matkajuht tegi hirmsat häält, et ei tohi. Mina rahustasin, et ma lähen oma vidinat vaatama, mujalt ma ei leia.
Reegel on hea, et sina, inimene, ei tohi minna ligemale kui viis meetrit pingviinile, aga kui pingviin sinule tuleb juurde lähemale kui viis meetrit, siis on kõik okei. Siis ei pea kedagi karistama. See on vajalik selleks, et nende aastakümnete jooksul, kus seal Antarktikas talvitati, oli kord alguses üsna käest ära olnud.
Need võimsad jäälagendikud ja see kõik tekitab inimestel mulje, et siin küll miski asi otsa ei saa. Ja 50 aastat tagasi tõesti lohakus oli suur. Nüüd ütlevad tihedamad käijad, et natukene on kord käest ära ainult Hiina ja Vene jaamades. Mujal on täis kord majas.
Mulle näis, et nii Põhja-Jäämere ääres kui Antarktikas on bensiinitünnide tsivilisatsioon, sest nii kui bensiinitünn tühjaks saab, nii talle jalaga antakse ja siis ta veereb kõlinal alla mere äärde.
Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969
Ja kaasa ei tohi vist võtta sealt midagi? Isegi kivi ei tohi võtta.
See jäi mul proovimata, sest mul on paar kivi, mis sai siis toodud, kui neid reegleid ei olnud. Aga praegu mul ei tulnud seda pähegi, et niikuinii ei või.
No kivi ei söönud teil naabri kass ära ka.
Kivi ei söönud, aga muna lõi lõhki. Pingviinimuna.
Eks kass on kass, ei tema tea, et see muna kuidagi teistsugune või haruldane.
Kass vist on nii taiplik, et muna on muna ja siis tasub seda lõhki teha ja lakkuda. Ma kassi hingeelu nii palju ei tunne. Aga pingviinide topised on nagu rumal pool selles asjas. Need ei kuku ilusad välja, sest kõik me teame filmidest, kuidas nad tatsavad ja vahepeal kõhu peal suusatavad. See kõik on see, mis on pingviini karakter. Aga kui ta on topiseks tehtud, siis ta on lihtsalt üks tolmukott.
Te olete kliimat uurinud pikka aega. Praegu märkame, et Eestis on soojemad talved, kui meie nooruses olid. Kas seeläbi me näemegi muutuvat kliimat või see on mingi mööduv ja lühem muutus?
Antarktikat tõepoolest tuleb kiita inimkonnal selle eest, et kui meie selle paksu jää läbi puurime, mida praegu tehakse, siis võib-olla isegi saadakse üks miljon aastat kätte. Praegu on 800 000, see on ka väga palju. Aga kas see õnnestub, on küsitav, sellepärast et nii paksu jääsurve all alumine kiht sulab üles. See on rõhust, mitte temperatuurist.
Ja see on parim argument kõigile neile, kes ikka ei usu, et inimene saab ja võib kliimat mõjutada. Sul on 800 000 aastat ees, kui inimene oli juba olemas, aga Antarktikasse ta ei jõudnud minna veel. See on teadusele andnud tohutult hääd materjali just viimastel kümnenditel.
Kui mina seal olin, siis hakati esimest korda puurima. Aga toona ei taibatud, et mõnel pool liustik liigub nii, et tema sees on kiirem jõgi ja see painutas puuraugu kõveraks.
Kui nüüd rääkida meie pehmetest talvedest, siis on täpselt aastaarvuga võimalik öelda, millal see algas, kui need pehmed talved tulid. See on aasta 1988. Sellest peale Tallinna laht jäätub võib-olla pooltel aastatel ja natukeseks, lühikeseks ajaks. 1988 on esimene aasta, pärast seda tuleb seeria – iga teine või kolmas aasta.
Antarktikas jää samas nii palju ei sula, vaid idas isegi praegu on teadlased arvamusel, et jää kasvab pisut paksemaks.
Aga mida siis lähitulevik meile toob?
See on nüüd puurimise tagurpidine värk, et ega selle järgi tulevikku ikkagi ei ennusta. See on hiigla pikk ja tore rida ja 800 000 on ees, aga ikka ta muudab aeg-ajalt oma rütme. Ja see ei ole niisugune kellalöök, nagu Eesti inimesed arvavad. Et nagu meilgi oli: talv oli talv, suvi oli suvi. Aga vanad eestlased märkasid üht: parem on rääkida nii, et ainult suvi ja talv ongi, sest need üleminekud on nii segased.
Kas tasub optimistlik olla inimkonna tuleviku ja saatuse pärast, või läheb kõik hukka nagunii?
Andres Tarand: “Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast põlvkonda ja nii kurb see lahkumine ka pole, kui ikka järglasi on.
Muutused tulevad ja kustkohast nad kedagi pigistavad… Meie metsades on juba praegu sellest märke. Aga kui juhtub selline ime, et meid ei taba suured kriisid, siis on meil võimalus pääseda katastroofist.”
See põnn, kes 1944a augustis on Tõnismäe haiglas, sai terveks ja töötas aastail 1968–1970 NSV Liidu ekspeditsiooni koosseisus Antarktikas Molodjožnaja jaamas meteoroloogina. Kangeid tegusid on ta 80 aasta jooksul veelgi teinud.
Kuula Andres Tarandi mõtteid sellest, kuidas Antarktika aitab meil mõista Planeediga toimuvat saadetes Kajalood ja Vikerhommik.
Pooliku juubeli jutu, mis aetud viis aastat tagasi leiab siit.
Aasta tagasi esitasime küsimuse, kas ilmalõpp saabub enne kui oodatud majanduskasvu kõrgused (igal aastal 3% tähendab 10 aastaga…) Niisiis, “kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?”. Vähem on inimesi huvitanud küsimus “miks“? ERK aasta tagasi: Seega siis “millal?”
akadeemik Ergma:
ärge muretsege Päikese pärast – hoopis inimesi on sellele planeedile saanud liiga palju
akadeemik Einasto:
igal liigil on Maal eksisteerimise aeg. Inimene oskab seda lühendada
vaade kosmosest
Ka ühe aastaga on näha tunduvaid muutusi Maa seisundis. Kas see veenab või paneb plaksutama?
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.