Artikli versiooni avaldas ka Maaleht, 11-mai-2020. Täname. 

• Praxis. Analüüs: õiglane üleminek vajab ühiskondlikku debatti
• Ida-Virumaa õiglase ülemineku võimaluste analüüs. 2019–2020

Päris põnev lugemine. Kõige esimene küsimus:

loetletud on kümneid arengukavasid, programme ja kõikvõimalikke häid plaane, aga vähe on öeldud, miks on tulemusi ootust/planeeritust ikka vähem.

Tõenäolise ka teistele riigi arvukatele strateegiatele omase tüüppõhjuse avaldab Praxise analüüsi see lõik:

„… Latrobe’i oru piirkond on näide 2012–2013 aastatel turuloogika põhimõtetel rakendatud poliitikameetmete ebaõnnestumisest. Sealsed ülalt alla suunatud strateegilised plaanid, mis nägid ette valitsuse minimaalset sekkumist ning kaldusid liiga kaugele probleemi mõistmisest ja kohalike ootustest õiglasele üleminekule, jätsid tähelepanuta kohalikud huvid ning mõjutatuna piirkonna piiride määramisest võimaldasid suunata ümberjaotavad rahastamisvahendid kogukondadele, mida söeküttel töötavate elektrijaamade eelseisev sulgemine otseselt ei puudutanud.“

Siit loeme, et plaane teevad pealinna kontorid, milledel puudub vajalik tunnetus, on vaid steriilsed metoodikad, liigne respekt EU nõuete ees, omamaiste tugevate majandajate alahindamine, oludele (Ida-Virus näiteks madal asustustihedus, suured rikka loodusega alad) sobimatute eeskujude ülekandmine jms.

Teine,

mida pole piisavalt puudutatud: kas tuleb leppida EU pakutud õiglase ülemineku definitsiooniga või tuleb ikkagi vaadata, kas see on kõige paremini kooskõlas Eesti spetsiifikaga. Kui pole, siis tuleb taotleda EU-lt vastavaid muudatusi või erandeid.

Continue reading →