Tags
Mr JJ ehk Jaak Jaagus on värske ERK liige, eesti klimatoloog, Tartu Ülikooli klimatoloogia professor. Seekord räägime mitte mingist abstraktsest Planeedist x, kus elavad meile tundmatud objektid vaid oma Eestimaast ja halvast suusailmast.
Järjejutu I osa…
Sissejuhatus – mida uuriti
Globaalne kliima soojenemine on kestnud juba alates 19. sajandi teisest poolest. Seda võib siduda ka industriaalse revolutsiooniga, mis algas sajand varem. Maakera keskmine õhutemperatuur viimasel kümnendil (2011-2020) on IPCC viimase aruande kohaselt olnud 1,09 kraadi kõrgem kui perioodi 1850–1900 keskmine.
Lõviosa soojenemisest on põhjustatud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasvust atmosfääris, mis omakorda on suuresti seotud inimtegevusega ehk fossiilse kütuse põletamisega ja vähemal määral muutustega maa kasutuses.
Käesoleva kirjutise eesmärgiks on näidata linnulennult, kuidas on üldine soojenemine avaldunud Eesti ilmastiku sesoonsetes muutustes. Siinkohal on vaatluse alla võetud üsna pikk ehk 70-aastane periood 1951/52–2020/21, mis peaks hästi iseloomustama kaasaja kliima soojenemise avaldumise aega.
Loomulikuks hüpoteesiks oli, et kliima soojenedes on vähenenud talveperiood, kevad on nihkunud varasemaks, suveperiood on pikenenud ja sügis on nihkunud hilisemaks. Täpsemalt neid muutusi on vaadeldud muutustes termilistes aastaaegades, mis on määratud ööpäeva keskmise õhutemperatuuri sesoonse käiguga ja püsivate üleminekutega kindlatest temperatuuri piirväärtustest. Taustainfona on leitud ka muutused aasta ja kuude keskmistes õhutemperatuurides selle sama 70-aastase ajavahemiku jooksul.
Selles töös on termiliste aastaaegade alguskuupäevade määramiseks kasutatud ööpäeva keskmisi õhutemperatuure 20-s Eesti ilmajaamas. Nende põhjal on kindlaks tehtud kuue termilise aastaaja alguskuupäevad, kusjuures varakevade, kevade ja suve alguseks loeti ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat üleminekut vastavalt 0, +5 ja +13 kraadist, ning sügise, hilissügise ja talve alguseks olid ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivad langemised allapoole vastavalt +13, +5 ja 0 kraadist.
Mis selgus?
Keskmised õhutemperatuurid on Eestis tõusnud väga olulisel määral. Statistiliselt oluline soojenemine on aset leidnud kõikidel kuudel, välja arvatud juuni ja oktoober. Paljudes rannikujaamades pole ka jaanuari keskmise temperatuuri tõus olnud statistiliselt oluline ja seda väga suure aastate vahelise muutlikkuse tõttu.
Aasta keskmise temperatuuri tõus on olnud vahemikus 2,2–2,8 kraadi 70 aasta kohta. Numbriliselt on kõige tugevam trend esinenud veebruaris ja märtsis, kui kuu keskmine õhutemperatuur on tõusnud 4–5 kraadi võrra. Mõnevõrra suurem soojenemine on aset leidnud Ida-Eestis ja väiksem läänerannikul.
Õhutemperatuuri mitmeaastased kõikumised Eestis toimuvad üsna sünkroonselt (joonis 1) ja jaamade vaheline korrelatsioon on väga tugev. Konkurentsitult kõige soojemaks aastaks on olnud 2020. Kõik külmemad aastad jäävad 20. sajandisse. Märgata on, et alates 1980ndate aastate lõpust on keskmise temperatuuri tase tõusnud olulisel määral, mida nimetataksegi režiiminihkeks.
Kevad
Üldise kliima soojenemise tingimustes on loomulik, et sesoonse soojenemise perioodil nihkuvad kevadised temperatuuri püsiva ülemineku kuupäevad varasemaks ja jahtumise perioodil nihkuvad sügisesed temperatuuri püsiva allamineku kuupäevad hilisemaks. Seda kajastavad ka muutused termiliste aastaaegade alguskuupäevades perioodil 1951–2020. Varakevade, kevade ja suve alguskuupäevadel on olnud tendents nihkuda varasemaks ning sügise, hilissügise ja talve alguskuupäevadel nihkuda hilisemaks.
Siiski on selle juures esinenud olulisi erinevusi. Eesti 20 ilmajaama andmetel on leitud termiliste aastaaegade alguskuupäevade keskmised kuupäevad, mille aegread koos lineaarsete trendijoontega on kujutatud joonisel 2.
Varakevade algus ehk ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõusmine üle null kraadi on kõikides jaamades hakanud toimuma oluliselt varem. Muutused trendi järgi on olnud 19–27 päeva Mandri-Eestis ja kuni 37 päeva saartel. Erandiks on vaid Pandivere kõrgustikul asuv Väike-Maarja ilmajaam, kus sama number oli vaid 15 päeva.
Varakevade varasem algus ongi üks kõige suuremaid muutusi Eesti ilmastiku sesoonsuses. Ka kevad ehk taimekasvuperioodi algus on hakanud saabuma oluliselt varem, keskmiselt umbes paar nädalat.
Selle näitaja juures puudub oluline trend vaid Kirde-Eestis. Suve alguse nihkumine varasemaks on olnud tagasihoidlikum ja see on statistiliselt oluline vaid Lõuna-Eestis ja kahes Saaremaa lääneranniku ilmajaamas.
Sügis/ talve
Sügise algus ehk ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla +13 kraadi on kõikides jaamades nihkunud hilisemale ajale, keskmiselt umbes 12–13 päeva võrra. Mandri-Eestis on see muutus olnud väiksem ning rannikul märksa suurem. Huvitav on täheldada, et hilissügise algus ehk taimekasvu perioodi lõpp pole uurimisperioodi vältel Mandri-Eestis üldse hilisemaks muutunud. Samas aga rannikujaamades on hilissügise saabumise hilinemine selgelt olemas ja mõnes jaamas ka statistiliselt oluline.
Talve hilisem algus on olnud teine ja väga suur muutus, mis on kaasnenud kliima soojenemisega. 70 aasta jooksul on õhutemperatuur langenud püsivalt alla nulli 2–5 nädala võrra hiljem. Eriti tugev muutus on aset leidnud Kirde-Eestis. Samas aga saartel ja Lõuna-Eestis on see tendents olnud märksa nõrgem ja statistiliselt mitteoluline.
Termiliste aastaaegade alguskuupäevade põhjal arvutatud kestuste pikaajalised muutused kajastavad kaudselt muutusi nende saabumisajas. Kõige tugevamaks ja silmatorkavamaks muutuseks on suve oluline pikenemine ja talve veelgi kiirem lühenemine. Suve pikenemine on olnud jaamades üsna erinev. Jõhvis ja Väike-Maarjas on see ulatunud vaid kahe nädalani, samas kui Sõrves, Vilsandis ja Ristnas on suvi vaatlusperioodi jooksul pikenenud ühe kuu võrra. Talv on aga veelgi suuremal määral lühemaks jäänud – vahemikus 35–59 päeva. Suhteliselt kõige väiksem talve lühenemine on toimunud Mandri-Eesti siseosades, kõige suurem aga vahetult avamere ääres.
Joonisel 3 on kujutatud kõigi 20 jaama keskmisena leitud suve ja talve kestuse aegread koos vastassuunaliste trendijoontega. Suve kestus on aastati kõikunud suhteliselt vähem kui talve kestus, kusjuures talv on märgitud talve algusaasta järgi. Näiteks rekordiliselt lühike 2019/2020. aasta talv on kirjas 2019. aasta järgi.
Varakevad on seoses varasema algusega ka pikenenud, eriti põhjapoolsemas Eestis ja ka saartel. Lõuna-Eestis on see muutus olnud vähene. Kevade kestuses olulisi muutusi ei esinenud. Sügise kestusele on olnud iseloomulik lühenemise tendents, seda eelkõige Sise-Eestis ja mitte rannikul. Hilissügis on aga väga oluliselt pikemaks muutunud ja seda esmajoones hilisema talve alguse tõttu. Kirde-Eestis on see pikenemine toimunud isegi kuni neli nädalat. Seda muutust pole aga üldse toimunud Lääne-Eesti saartel.
Kas teadsid, et eesti kliima soojeneb kiiremini kui mujal ilmas?
Laseme numbritel rääkida
Kas suusad risti ja uisud nurka?
Juba järgmisel korral räägib professor Jaagus Sulle, kas tasub suusavarustus maha müüa koos langeva väärtusega kinnisvaraga või vaadata ringi moodsamate spordilade järele.
Elu läheb ju edasi!
Meiega või meieta…
Eesti Rooma Klubi 
You must be logged in to post a comment.