Eestluse ja tuleviku stsenaariume on avaladatud mitte ainult ERKis. Vt. nt SIIT. Eesti Rooma Klubi märtsikoosolek on pühendatud EV100le. Ettekanded teevad 100-aastane eestlane Dr. Endel Uiga ja kaasettekandja Jüri Trei. Mõlemad on nii sõjaväelased, eestluse uurijad kui loojad.
Ettekandekoosolek eestlusest ja selle teekonnast 100 aasta jooksul. 13. märtsil kl 16, Tallinna Tehnikakõrgkooli nõukogu saalis, Pärnu mnt. 62
Täna 100-aastane eestlane ja eestimeelne on endiselt kõbus ja tegus. Oma ettekande kohta ütleb Dr. Endel Uiga: Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud seadusele, õigusele ja vabadusele…Continue reading →
Mati Hint Pärnus loomerahva aprillipleenumil (2. aprillil) 2017
Lugupeetavad!
Usun, et meie siin esindame Eesti südametunnistust. Selle usus pöördun teie poole. Meenutan ja muretsen.
1997 aasta juuli lõpu veetsime – mina ja minu abikaasa – Bourgogne’is (ajalooliselt Burgundias) perekond Blumide külalistena. Olin Pariisis ülemaailmsel lingvistide kongressil, kus minuga samas sektsioonis pidas ettekande Gilles Blumi abikaasa Riitta Välimaa-Blum. Gilles Blum on sõjaeelse ja sõjajärgse Prantsusmaa sotsialistist peaministri Léon Blumi suguvõsast. Ootamatult kutsusid nad meid kongressi järel külla oma tolleaegsesse maakodusse Bourgogne’is. Sõitsime mitu päeva ringi keltide ajaloo kõige traagilisemates kohtades (millest Jaan Kaplinski on kirjutanud luuletuse “Vercingētorix”). Kõnelesime ühiskondadest ja eriti Eestist. Eesti saatus oli neile tähtis, sest paar oli tutvunud turismireisil Tallinna, kui Gilles Blum töötas Helsingis Prantsusmaa saatkonnas. Nendest jutuajamistest kirjutasin palju üles ja olen ligi 20 aastat korranud järjest sagedamini üht Gilles Blumi lauset: “Kui te lasete hävitada solidaarsuse Eesti ühiskonnas, siis on teiega kõik.”
Mardna: Tunneb teemat, sest on olnud kahtedel OM’del dopingu jälgimise grupis. Kui tuli iseseisvus, tuli vastavalt ROK nõuetele luua ka Eestis antidopingu grupp. Koolitus saadi Soomelt.
Paljud löövad risti ette, et pole kunagi tarvitanud. Paljud ained (anaboolsed steroidid näiteks) tulid dopingunimekirja alles pärast Münchenit 1972. Moskva OMil ei avastatud mitte ühtki juhtu, sest KK büroo oli varem otsustanud, et Moskva mängud on dopinguvabad. Analüüse tegi Moskva oma labor. Neil aastail olid SDV sportlased jõualadel teistest mäekõrguselt üle. Souli mängudel saadeti Bulgaaria raskejõustiklased kõige täiega koju. Ben Johnsilt võeti kuld ja anti Carl Lewisele, kes ütles: „Ainult lollid jäävad vahele.“
Dopingu nimekirjas on ca 500 ainet, manipulatsiooni. Siin on sisse kodeeritud ebaausus. Suusatamises on hemoglobiinitaseme määr, millest üle ei lasta starti. Teistel aladel, näiteks kergejõustikus seda pole. Etiooplased näiteks ei saaks üldse starti, sest keskmäestikuinimestel on see kõrgem. Lasse Viren kasutas veredopingut, sest see polnud keelatud.
Erinevate alade juures on keelatud erinevad ained. On erinevad läved erinevate alade juures.
Kurja juur on taastusvahendid. Tippsportlaste dopingutarvitamine ei mõjuta rahvatervist, sest tarvitajaid on üksikud. Kõvad rahvasportlased tarvitavad kõvasti – Bernatski põhikliendid.
Astmaravimid suurendavad õhu läbilaskmist. Külm õhk tekitab kitsendumist, mis takistab. Seetõttu talisportlaste puhul on õigustus olemas. Dopingu kirjas on ka näiteks insuliin.
Veerpalu puhul on mängureeglid. Tuleb anda oma asukoht tunni täpsusega. Dopinguprooviks peab sportlane olema kättesaadav seal, kus oled lubanud olla. Veerpalul neid eksimusi polnud. Ainult teadmata võidi talle aineid sisse viia – kui viidi. Tagantjärele tehti kindlaks, et ta oli tarvitanud, kuid tehti protseduurilisi vigu.
Kunagi oli Rootsis kõva kettaheitja. Sõi steroidhormoone, valke juurde ja jõud tuli. Need polnud dopingainete nimekirjas.
Ajalukku minnes tuleks võtta tiitel keiser Nerolt, kes võitis kahehobuse kaarikute sõidu kuus hobust ees. Sest keisrile oli see lubatud.
Üldiselt on siiski nii, et suured riigid saavad hakkama, väikestel ei jätku raha. Neil on oma laborid ja võimalus kasutada väga keerukaid aineid, mitte vaid laiatarbekaupa.
Ei ole õige, et järjest vananev sport on dopingu teene. Tegelikult on asi profispordi tekkes. Sportlane ei pea 30seks saamisel leiba teenima minema, ta teenib spordiga.
Räägib veel mõned seigad ajaloost.
Tulevikus aitaks dopingu tarvitamist vähendada, kui sportlane, treener ja alaliidu juht vastutaksid võrdselt. Praegu saab karistuse ainult sportlane, kuigi sportlane üksi ei saa kuidagi selle asjaga hakkama. Toidulisandite kohustuslikku kontrolli toiduameti poolt pole kehtestatud. Suur osa neist sisaldab keelatud aineid.
„On leitud jälgi“-probleem. Tuleneb kvalitatiivse analüüsi sisseseadmisest. Enne tehti vaid kvantitatiivset. St. nüüd lähtutakse sellest, et on jälgi aine esinemisest organismis. Enne pidi olema teatud kontsentratsioon mis tagas toime organismile.
Proovid on tehniliselt vaid kord avatavad, rohkem mitte. Tagantjärele on seetõttu väga raske juriidiliselt kindlalt midagi väita.
Tarvitatakse igal pool. Õiglust ja võrdsust pole kusagil.
Mäng pole tingimata puhas ka laborites ja alaliitudes.
(Vahepeal väike mõttevahetus rahvastiku teemadel.)
Küsimusi:
Ots: Kas EPO t saab ka suu kaudu sisse võtta?
V: Ei, ainult süstitav.
Ots: Kui paljud dopingutest on eluaegse mõjuga?
V: Hormoonpreparaadid, millest tekivad kestvad vigastused. Kasvuhormoonid võimekust ei suurenda, kuid võimaldavad rohkem treenida.
Ots: Veerpalu ja Šmigun – kas oli süsteemne või ühekordne kasutamine?
V: Ühekordsel poleks mõtet, aga kas ka nemad, ei tea.
Leps: Kui proovide avamisel oli sportlaste nõusolek vaid teaduslikel eesmärkidel avamine, siis nendega vehkida ei tohi. Kas Mae oli puhas?
V: Komisjonis on vaikimiskohustus. Sügisel saab teada.
Leps: Kas Eesti sportlastel ilma dopinguta olümpiale üldse asja on? Kas Owens kasutas dopingut?
V: J. Owens ei tarvitanud – on takkajärgi arvamusi, et sellel ajajärgul võidi tarvitada strühniini, mis soodustab lihaste kokku tõmbumist. Doos peab väga täpne olema. Aga alati on üleloomulike võimetega inimesi.
Vooglaid: Lepsile jätkuks: kas teha järeldus, et Eestil kui vaesel väikeriigil pole suurtele tiitlivõistlustele asja? Ehk ongi Eesti sportlased olümpial puhtad ja puhtana rohkemat polegi võimalik? Kas sport kaob tänapäeva maailmast? Kas sport on see, mis inimest tugevdab? Või on petumehhanism nii sügaval, et enam ei anna midagi teha? Või lõpetada kogu see antidoping, kuna tõkestada nagunii ei suuda?
V: Vastata võib filosoofiliselt. Sport on kultuuri osa. Suur osa tippkunstiteostest on tehtud mingis uimas. Balletiartistid kasutavad kõik. Tuleb teha selge vahe tippspordil ja kehakultuuril. Viimane päästab inimkonna, sport on tippude mängumaa. Osade ainete tarvitamise võiks küll vabaks lasta. Jätta alles need, mida suudetakse kõigil kontrollida.
Telgmaa: Hommikustes uudistes rääkis keegi, et pakendid sisaldavad samuti dopingaineid ja pikaajalisel kasutamisel saabki laksu kätte. Kas siit ei või tulle ka need molekulid kelle tahes, ka tippsportase kehas?
V: Kartused on liiga suured. Sageli on mingi foon hullem kui kardetav allikas.
Toom: Kehakultuuri ja spordi eristamine on õige. Juhul, kui info oleks avalikult kättesaadav, kas see võiks põhimõtteliselt viia olukorrani, kus OM ja veel paar tasandit allapoole maha tõmmatakse. Kas küsimus, miks OMe korraldatakse, jõuab eetilisse plaani?
V: Võib viia selleni, et suured on neitsilikult puhtad ja meiesugused väikesed on määrdunud putukad. Sport on poliitika. Kui ta seda esmajärjekorras poleks, siis ehk võiks tähtsust kaotada. OM on väiksele rahvale konsolideeriv faktor.
Vooglaid: RKl on siin üks missiooniline kohustus. Olümpiaideaalid tuleb uuesti meelde tuletada. Maailma rahvaste koostöö, mitte konkurentsiideaalid tuleb taastada. Eetika samuti, muidu läheb ühiskond räpast petuteed. Petuskeemide täiustamine on kõlvatu tegevuse üks vorm.
V: Ülo on idealist. Amatöörspordi puhul tuleks ehk kõne allagi. Proffide puhul on raha nii suur, et see varjutab kõik.
Tarand: RK on välja andnud raamatu „Uus maailmakorraldus“. Seal samad ideaalid. Aga see ei õnnestu, sest riikide egoism ja rahakesksus kestab. Mis toob rohkem raha, on hea. ERKle pole see jõukohane. Teemad, mida peaks ERK puudutama, said ülesandeks sõnastada Aasmäe ja Tarand. See on üks võimalikest teemadest.
Küsimus: Kaalukas teaduslik argument versus igivana soov olla parem – kuidas kulgeb nende vaheline võidujooks? Mis saab edasi? 500 ainet on juba hullumeelsus, et ülevaadet ja kontrolli omada.
V: Geenimanipulatsioonid on kõige nähtavam oht. Kehakultuuri tuleks edendada. Ülikoolides on tunnid juba kadunud, keskkoolides on veel alles. Liigutada tuleks mitte tagajärje vaid osavõtu peale. Hariduses peab midagi ette võtma.
Leps: Ülikooli võimlemistunni esimene tund Tähtvere pargis. Üks üliõpilane saadeti tunnist ära, sest ütles midagi. Kus siis see kohustuslikkus?
Ots: RK peab andma prognoosi võimalikele arenguile (meie põhikirjaline ülesanne). Mida teha, et muuta sport inimlikumaks? Me oleme oma loomult erinevad. Ka sport peaks olema inimeste erinevuste põhjal liigendatud, et erinevusi ei peaks dopinguga kompenseerima. Auhinna peaks saama igaüks. On olemas ka hüpnoosdoping. Näiteks valuaistingu pärssimine. Või surnud punkti ületamine. On biotehnoloogia, sekkumine ajju tehnika abil. Või südamestimulaator, millega võib südame spordirežiimis tööle panna. On geenidoping jne. Kokkuvõttes – varem või hiljem muutub doping mõttetuks, sest läheb kontrolli alt välja.
Sirendi: President ütles, et nende vahenditega, millega siia oleme jõudnud, edasi ei saa. St. ära aetud hobused lastakse maha. Kas aus inimene saab üldse tänapäeva ühiskonnas ellu jääda? Meie ainus lootus võib olla olukorda parandada, kuid vastandist (pahast algest) me lahti ei saa. Seda on juba Piibelgi tõdenud. Saaks ehk nii palju inimkonda parandada, et ta ennast ära ei hävitaks.
Einasto: Mõttevahetuse korras. Lähiaegadel peaks võtma arutlusele piirid. Piire on palju – taluvuspiirid, omanduse piirid jne. Neid on väga-väga palju igapäevaelus. Vastandid on alati olemas. Asi on piirides – kui kaugele võime samamoodi edasi lasta. Kuidas toimida, kui taluvuspiir on ületatud? Kui valitsus on ületanud põhiseaduse piirid. See pole lihtne. Geoloogias näiteks on kihtide piirid, mille üle vaieldakse lõputult.
V: Meie piirid on seotud ealise tasemega. Igal eal omad piirid.
Tarand: RK esimene raamat oligi „Kasvu piirid“. Aga selget piiri on looduses alati vähe. Ka mere ja maa vahel on udu-ala.
Leps: Akadeemik Metspalu. Tuleks vaadata inimkategooriaid. Näiteks kurjategijaid ja uurida nende geneetikat. Arvas, et kindlasti on võimalik vastav geen(ikomplekt) avastada. See on aferism.
Tarand: Kas on tõenäoline, et Norra on siin taga?
V: Nende Björgen ütles selgelt, et ärge mögisege seni, kuni Kristiina pole disklahvi saanud. Aga meie spordi juures, kus saadakse kolmekümnendaid kohti, ei aita ükski doping.
Mardna: Lõpetuseks — võitlus dopinguga on üks lootusetumaid tegevusi tippspordis. Kontrollijad on alati sammu võrra taga kasutajatest. Massispordi juures võib mingit edu saavutada, kui ausalt ja avalikult ohtudest rääkida ja selgitada, et rahvaspordi üritusel saavutatud koht ei ole määrav, vaid osavõtt on oluline.
Algatuseks andis Vooglaid ülevaate oma kirjutisest:
Tundub, et ka ERK vajab restarti
Kriis ühiskonnas süveneb. Pilv paisub. Skandaal on skandaalis kinni. Vaid nukuteatri kunstilisel juhil hakkas varguse pärast häbi ja ta astus tagasi.
Analüütilist tööd ei toimu. Isegi ülikoolidest hakkab juba kaduma kujutlus sellest, millistel eeldustel on võimalik korraldada teaduslik uuring ja kuidas kasutada teadusliku uuringu tulemusi ühiskonnas ja kultuuris. Meil oleks vaja vaadata, millised institutsioonid toimivad veel usaldusväärselt ja elujõuliselt. Eesti Rooma Klubil Eesti ühiskonnas sellist positsiooni ei ole, mis võimaldaks rahval uskuda, et seal on arukad inimesed, kes ei ole omakasupüüdlikud ja ei teeni võõraid jõude, kes toetuvad oma hinnangute ja järelduste tegemisel mitte ainult diletantide arvamustele, vaid teadmistele. Kas rahvas usub, et ERK liikmed ei karda öelda tõtt ja ei valeta?
Paraku on faktidega suuri raskusi, sest olukord on kujunenud selliseks, et ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid enam ole enam ammu tehtud. Teaduslikeks uuringuteks on hakatud pidama igaliiki küsitlusi, referaate, esseesid ja kirjeldusi.
Eesti peaks kirjade järgi olema teadmistepõhine ühiskond, aga kuskilt pole võtta ühtki näidet selle kohta, et mõni otsus oleks teaduslikult põhjendatud ja küllalt süsteemne ning et tegevus oleks ka edasi- ja tagasisidestatud. Sõna “probleem” on sokutatud tähendama küsimust, millele arutleja ei oska hoobilt vastata, või raskust, mis on kuskil kuidagi kujunenud… Raske uskuda, et ERK-s ei ole kedagi, kes seda ei tea ja kes ei saa aru, mida võib niisuguse “stiili” tõttu ühiskonnas varem või hiljem juhtuda. Ometi ei ole ERK rahvast nende ohtude eest hoiatanud.
Riiklikus teadusprogrammis on märgitud prioriteetideks kolm tehnoloogiat (biotehnoloogia, materjalitehnoloogia ja infotehnoloogia) aga kogu selle viimase veerandsaja aasta jooksul pole ei Toompeal ega Kadriorus käsitletud sotsiaalseid pingeid ühiskonnas. Korratakse aina, kuidas ollakse ikka majandusinimesed ja kuidas “arendatakse” majandust, saamata nähtavasti veel aru, et ühiskond ei ole majandus, et majandus on ühiskonna arengu üks eeldus ja ka ühiskonna arengutaseme üks näitaja… Eesti elanikkonnast on suur osa võõrdunud ja suurele osale elanikkonnast on riik võõrandunud.
Rahvastikukadu on masendav. “Majandustegelaste” võimul oleku ajal on suured alad jäänud juba inimtühjaks.
Eestis on kümneid inimesi, kes orienteeruvad ühiskonnas ja kultuuris ja kes saavad aru, miks “pilv paisub”. Miks tunneb üha rohkem inimesi end absurdses sundsituatsioonis. Meie kohus on luua strateegia selleks, et Eesti arenguteele tagasi pääseks.
Meil on võimatu ära arvata, mille üle riigi juhtkond mõtleb, aga kõrvaltvaatajatele paistab, et nad mõtlevad, peamiselt sellest, kuidas veel võimul püsida, kuidas oma valimiskampaania rahastajate soove veel paremini rahuldada või kuidas kiiremini Brüsseli pääseda. Petuskeemide abil Riigikogusse pääsenud isikud mõtlevad ka kuidas nii hoolikalt vait olla, et keegi ei paneks pettust tähele, kuidas võimalikult palju ringi sõita, mõnes äriühingu nõukogus edasi olla…ja ülemuste sõna kuulata.
Mõeldakse, kuidas seni tehtud “vigu” varjata ja seletada, et kõik on korras… Nagu teada, sünnitab valetamine valetamist, vaesus vaesust, hoolimatus hoolimatust jne. Kui ühiskond imbub valetamisest läbi, siis on juhtkond sunnitud otsima aina uusi valesid ja ühtäkki ilmneb, et peaaegu kõik kohad on täis pettust, et ausus on muutunud anakronismiks ja õiglust pole enam üldse mõtet otsida… ERK saab küll mõne aja teha nägu, et on pime, kurt ja tumm, saab ise ka midagi kokku valetada ja loota, et kellelgi ei pole tahtmist ega julgust nimetada asju oma nimega.
ERK-s on inimesi, kes tunnevad loodust ja kultuuri ja ka ühiskonda ning inimest selles ühiskonnas ja kultuuris.
Ehkki ERK-s on inimesi, kes on oma kogemuste varal suutelised korraldama ühiskonnadiagnostikat ja tuvastama, mis ängistab rahvast nii maal kui linnas, aga tegelikult pole sellest midagi kasu, sest ei Toomeal ega Kadriorus pole veel inimesi, kellel oleks sellist teadmist tarvis.
Ühiskonnas kujunenud olukorda tuntakse mitte ainult juttude, vaid ka kogemuste varal. Paraku ei ole palja silmaga ja ilma ühiskonna-alase ettevalmistuseta näha sündmuste taha ja ei saa avade petuskeeme, mille varjamiseks on palgatud juba terve armee professionaalseid suhtekorraldajaid.
Kriisi põhjuste tuvastamise asemel kutsutakse tegema mistahes ettepanekuid, ehkki pole teada, mida oleks vaja saavutada. Kutsujatel ilmselt ei olnud paremat mõtet ja ei ole häbi ei selle tegevuse ega tagajärgede pärast. See, mis ilmneb, ei ole infantiilsus. Pigem on tegemist rahva elujõu hävitamise programmiga.
Rooma Klubi missiooniline kohustus on tuletada prognoose ja aidata võimalikult vara avastada nii ohtlikke tendentse kui ka uusi võimalusi.
Kas ERK oskas või ei osanud seda ette näha, mis juhtub “jääkeldri protsessi” jätkumiseks mõeldud nn rahvakogus?
Usun, et oskas.
Paraku ei ole ERK küllalt homogeenne ja ei saa veel käituda enesejuhtimise ega sotsiaalse juhtimise subjektina.
Pole meil veel võimet käsitada Eestit ega Eesti mingit eluvaldkonda, piirkonda, olusid, olukorda ega situatsiooni kui probleeme.
Ma ei ole kindel, et sellisel viisil, nagu meie tegevus on toimunud, on võimalik midagi selgemaks mõelda, Olukorras, kus ka Toompeal ja Kadriorus ei ole vaja vastutada oma tegevuse ja selle tagajärgede eest, pole mitte mingisugust väljavaadet saavutada, et mingisuguselegi ametikohale hakkaksid kandideerima isikud, kelle on eeldusi oma rahva ja riigi teenimiseks,. Milleks haritus, informeeritus või/ja kogemus, kui ei ole vaja olla asjatundlik?
Küllap on käes aeg, mil peaksime peeglisse vaatama ja mõtlema,
milline peaks ERK olema tänapäeva Eesti ühiskonnas ja milliseks ta on tegelikult kujunenud;
kas ERK näeb või peaks nägema end üldse mingi reaalse jõuna Eesti ühiskonnas;
millistel eeldustel saaks ERK omandada sellise tähenduse, mida rahval oleks õigus oodata;
kas ERK-l on veel säilinud usk oma riiki ja rahvasse ning tema tulevikku;
kas ERK on suuteline looma tõsiselt võetava programmi kriisi põhjuste avastamiseks ning seejärel ka nende sõnastamiseks ning avalikustamiseks;
……………………………………………………………………………………….
Petuühiskonda ei saa (ei tohi) täiustada !! Kas ERK peaks vähemalt endale sõnastama oma kohustused ja vastutuse rahva ees? Vale oleks öelda, et ERK on eelistanud mängida KULTI RUKKIS, ehkki objektiivselt on nii välja kukkunud. Eestis (ja mitte ainult Eestis) üha teravamalt ilmnevad pinged ei ole tekkinud üleöö ja ootamatult… Rääkisime neist ka oma klubis kaks aastat tagasi, aastakoosolekul TA saalis. Toonast ettekannet ükski ERK liige ei kommenteerinud ega täiendanud-laiendanud-arvustanud… Raske uskuda, et keegi meist ei viitsinud seda vaadata ega edasi mõtelda, et keegi ei saanud aru või kellelgi polnud aega. Veel raskem oleks uskuda, et kõigil oli (on) ükskõik, mis Eestist saab.
Neil päevil avaldati ajakirjanduses, et Eestis on üle neljakümne tuhande (40 000 !) noore, kes ei õpi ega tööta.
Juba üle poole aasta tagasi avaldas õiguskantsler (laste ombutsman), avalikult muret laste pärast, kes kannatavad päev-päeva kõrval tühja kõhtu. Õiguskantsleri hinnangul oli selliseid lapsi Eestis üle 60 tuhande. Mida selle peale ütles või oleks pidanud ütlema ERK?
Riigikogu päevakorras on olnud eriti tähtsate teemadena ka vaesus, tööhõive jms, aga kordagi pole suudetud käsitada ühtki probleemi, rääkimata katsest avastada, sõnastada ja avalikustada mõne probleemi põhjused. Võimalik, et ka seal ei saada veel aru, et ilma analüütilise tööta, ilma edasi- ja tagasisidestuseta pole võimalik ühiskonnas edu saavutada.
ERK ei ole kari ätte, kes koguneb kuus korra paariks tunniks mingil teemal lobisema või oma silmaringi laiendama.
Kohtumiseni!
ek eestlusest ja selle teekonnast 100 aasta jooksul.
