• Eesti Rooma Klubi (ERK)
    • Rooma Klubist ja Eesti Tuleviku Kongressist. Eellugu – E. Terk
    • Eesti Rooma Klubi MTÜ Põhikiri
    • Presidendid
    • Liikmed
    • Asutajad 2001
    • Liikmetele
    • CoR Raporteid
      • Sinimajandus 2018
      • Come On! 2018
      • Seneca efekt 2017
      • Ugo Bardi 2014
      • 2052 (2012)
      • Valitsemise võimekus 2001
  • ERK hooajad
    • Hooaeg 2022
    • Hooaeg 2021
    • Hooaeg 2020
      • ERK Metsasümpoosion 2020
    • Hooaeg 2019
      • Aastaraamat ERKAR 2018/2019
      • Eesti 2035 – kas Eestil on tulevikku?
        • E. Terk: Eesti 2035 – mis toimub ja mida sellest arvata?
        • M. Gallagher: Estonia Should sell its people
        • J. Vilo: Teadus ja kõrgharidus 2019
        • Dr. Mardna: Kelle asi on tervisekassa?
      • Rooma Klubi – kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?
        • Miks Maa kliima soojeneb?
      • Rooma Klubi 50
    • Hooaeg 2018
    • Hooaeg 2017-2018
    • ERK hooaeg 2016-2017
    • Aasta lõpp 2014 Vene Teatris
  • Konverentsid
    • ERK aastakonverents 2019
    • Aastakonverents 2018
    • Aastalõpu kõnekoosolek 2017
    • Eesti Rooma Klubi avatud koosolek 2015
    • Eesti Rooma Klubi Konverents 2014 (videod)
    • Eesti Rooma Klubi Konverents 2011
    • Eesti Rooma Klubi konverents 2009
    • Eesti Rooma Klubi aastakonverents 2008
    • Rooma Klubi rahvuslike ühenduste Euroopa konverents 2008
    • Rooma Klubi Euroopa rahvuslike ühenduste aastakonverents 2005
  • Kontakt
  • ERK blogi
    • ERK Uudiskirjad

Eesti Rooma Klubi

~ Estonian Association for the Club of Rome

Eesti Rooma Klubi

Tag Archives: Kuurme

Mis see on, mida teistele teeme? – T. Kuurme

23 Monday Aug 2021

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, avaldus, konverents

≈ Leave a comment

Tags

Hint, kultuur, Kuurme

Rooma Klubi liige TIIU KUURME esines Arvamusfestivalil 2021 ettekandega, mis kannab hea kolleegi Mati Hint vaimu – inimeseks olemise vaimlised alused, selle mõtestamine, kes, miks ja kuidas me siin oleme.

Omaeesti Vaba Riik 30 – mis see on, mis loob riigi, hoiab seda, teeb meieks?

Keel kannab vägagi palju inimeseks olemise ja kultuuri olemasolemise seisukohalt, ent peatähtsana teatakse keelt kui suhtlemisvahendit. Me avaneme keele abil teistele ning korrastame ka omaenese siseilma ja mõtteid. Keele abil sõname, sõnume, suhtume, loome ja hävitame. Keel viitab kõneleja meelelaadile – on see õilis või kinni madalates energiates nagu kirumine, tagarääkimine, sõim, verbaalsed rünnakud ja -relvad. Keel on jahmatavalt kannatlik, suudab kanda suurt tarkust ja kannatab välja ülima rumaluse. Keel on kui meie kodu, suur mõistmiseseos.

Inimese maailmas olemise viis on olla suhetes kõige olevaga ja sealt leiab ta ka oma elujõu allikad – millise suhte ta loob looduse, kunstide, inimestega, … seda ta saab ka vastu. Suhetes olemise eel käib häälestus – mida ootame, millele loodame, mida usaldame, jaatame, eitame, kahtlustame, vaimustume, mille üle mõistame kohut, kas anname abivajajale tema väe tagasi tema usku enesesse kinnitades? Häälestuses elu ilmingutesse väljenduvad väärtused ja moraal. Oleme paljudel erinevatel viisidel kaastegevad selles, milline on see üldisem häälestus, mida kogukondlikult ja ühiskonnana tajume. Ent kaasa mõjuvad siin ka inimesest suuremad jõud ehk siis ühiskondlik-kultuurilised mustrid.

Kui laste ja ka täiskasvanute vaimsest tervisest on saanud üldriiklik probleem, kust otsida põhjusi? Kas neid otsitakse õigest kohast nagu kadunud võtit tänavalambi valgussõõrist? Vahest on suurel valul paljugi pistmist meie suhtekultuuriga? Vahest on asjakohane küsida, kus meid petetakse, kes ja kuidas on inimese nälga jätnud, maha jätnud, kes saab rohkem ja jätab teise ilma ka vaimses mõttes. Kas toimub see teadlikult või poolteadvel ja kas saadakse aru, mida teistele tehakse?

Meie suhete ja suhtlusmaailm on täna elujõu ja väe allikana küsitav, pigem on see võimu ja masenduse allikas. Eestlased pidid naeratama vähe ja vaatama käies maha. Kõnepruugis on tihti kordumas väljendid: välja sööma, lõi noa selga, mutta tampima, näoli mudas, näitasin talle koha kätte. Toimuvad nö näidishukkamised ja viharavi. On teaduslikult tõestatud, et negatiivseid tunnete ja meeleseisundite nimetusi on keeles kaugelt rohkem kui positiivseid, viimaste repertuaar on üsna kasin. Pahelisus on värvikas ja huvitav, voorused mustvalged ja igavad. Kas võiks ehk siin kultuuriliselt midagi ära teha?

Millal on meie minevikust kaasa toodud mustrid inimelu toetavad ja tarkust väljendavad, millal aga koorem, millest aeg vabaneda? Kuhu oleme teel ja kuhu see tee meid viib? Kus on see maamärk, kust algab tagasitee barbaarsusse? Vaid paari inimpõlvega pidi ununema see kultuuriline teekond, mis meid kord kõrgusteni viis. Kõnepruuki on ilmunud “mis ei tapa, teeb tugevamaks”. Ent mõne see ju tapab, tapab ka häid väärtusi. Tasub meeles hoida, andekad on tavaliselt õrnad. Sotsiaalteaduste marginaliseerumisega ja uurimisteemade ettekirjutistega rahakraani omanike poolelt ei tegelda meil suhtemustritega (sh teaduslikul tasandil) laiemalt. Vahest oleks aga hädavajalik teada, millised on need argielu allhoovustes olevad mustrid ehk mentaliteedid, mis panevad meid tegema seda, mida teeme. Tundub, teame iseenesest järjest vähem, järjest harvem on mõistus kodus, kui meenutada Tuglase novelli Popi ja Huhuu.

Tallinna Ülikool ja eesti ei suutnud alla neelata ei Mati Hinti ega Tiiu Kuurmet.

Nemad ei ole suutnud alla neelata tänast eestit – jah, ilma suurtäheta.

Artur Alliksaar: 
kõrb olen kurjalt vinetavas põuas, 
kuid kannan endas kosutavat kaevu. 
Nii kauget, et ta veeni ma ei jõua, 
ja janus taluma pean võikaid vaevu. 
Saan haavu unelmate sõjatandril, 
ei oska ja ei tahagi neid katta. 
Laev olen, 
mille sadam asub mandril, 
mis merest on veel jäänud kerkimata.

Mis see on, mida teeme nii harjumuspäraselt, et sellest ongi saanud normaalsus – selline normaalsus, mis halvab loomuliku heatahtlikkuse. Rudolf Steineri tõlgenduses “kõikide sõda kõikide vastu”.

Mõned argielu vaadeldes avastatud mustrid,
mil on pistmist elujõu kaoga:

  • Süüdi pole see, kes halba teeb, vaid kes sellest räägib. Totalitaarsete süsteemide peamisi enesesäilitamise viise. „Sellest me ei räägi “-mentaliteet ehkki just sellest peakski rääkima, kuivõrd see on kui paise või valuline koht organismis. Neid teemasid hekseldab sotsiaalmeedia.
  • Hinnangute andmise pandeemia kõigi ja kõige suhtes – ütleja on kõiketeadev tõe haldaja ning lajatab kõrgelt postamendilt. Hinnang naelutab teatud hoiaku jäigaks ja muutumatuks, nähtuse muud küljed jäävad avamata.
  • Ülbus kui hoiak, mille tulem on alati, et osa juuresolijaid tunnevad end alaväärsetena. Pahelisuse uuringud mujal maailmas.
  • Kui teed midagi, mis uus ja sa ei oska, on esimene reaktsioon parastamine ja halvustamine ning kahtlemine asjaosalise mõistuses, mitte et näitad ja õpetad vähem oskajat.
  • Inimese sugu kui tema alavääristamise põhjus: mehed/naised ongi sellised, lõksutajad, jõhkardid, kaheldava mõistuse tegevusega
  • Ohver on süüdi, ohvri staatus ei too kaasa kaastunnet, vaid viitab nõrkusele, jõuetusele, allajäämisele. Ohvriks jäänust saab kollektiivse peksu objekt, kaastunne kui kõrgem moraalne kvaliteet jõuab siia vaid haruharva
  • Võimekate ja targemate tõrje – kas omamoodi metsik enesealalhoiuinstinkti väljendus, mis söövitab meie kollektiivse ja kultuurilise olemise aluseid? On see see rahvuslik enesetapp, kui me ei oota tagasi neid mujale läinuid/tagasi tulnuid nende tarkusega?
  • Igavene küsimus: kes on süüdi? Vähemate suhtes leitakse kiiresti ja võimendatuna üles, kus need olid ebapiisavad, tegid valesti, ei olnud tasemel kõiges (mida komisjon uuris). Staatuse hierarhia esindajate vead ja valed ning tegemata jätmised vaikitakse maha, nende tegude ümber on nö mõistev vaikus.
  • Kafkalikud olukorrad – su sõbrad/toetajad kaovad ja põhjust sulle ei öelda; midagi on valesti, ehkki sa pole ju midagi valesti teinud; kaasteeline jäetakse sõna lausumata tee äärde maha. Inimesed on kaitsetud suhte katkemise ees irratsionaalsetel põhjustel. Suhete olemine ja katkemine on üks suur valude allikas.
  • Konfliktiolukorrad kui suhete lõplik lõppemine, katsetuseta siluda, parandada, tervendada. Ei üritatagi. Kui palju ilmajäämisi pärineb just sellisest häälestusest.
  • Andeksandmise jutlustamine (dialektiline) vastandpool on andeks palumine – see, mis loob puhtust, heas mõttes alandlikkust, lugupidamist, vabastab pingetest. See on aga unustuses ja tõlgendatakse seda nõrkusena, allajäämisena. Aga vaja on olla “võitja”.

neist pisikestest tükikestest igapäevases elus kujuneb suhete kõrb, hälbinud üksildased rändurid, tee äärde jõuetuna maha jäetud teelised – ja seda tajutaksegi kui “normaalsust”.

Teraapiad ja nõustajad lähevad valdavalt seda teed, et leia oma elujõu allikas iseeneses. Kindlasti pole see vale ja see allikas voolab ent hoiak ise on individualistliku ajajärgu väljendus.

Kas polegi enam, kellele loota?

Kas tohin vahel olla nõrk, heita eneselt tugevuse naerulnäo maski?

Julgust olla ka nõrk ja seda tunnistada soovitab teiste hulgas soome psühhoterapeut Tommi Hellsten.

Mida on aegade jooksul talletanud kultuur, mille võiksime taasavastada, et end oma olevikus aidata?

Vahest solidaarsus, talgud, koos tegemine, huumor, lugude rääkimise õhtud, ühine laulmine, luule, mängud. Vahest on aeg taaselustada neid kultuurilisi olemise vorme, mis andsid elule sära, värve, sisu, ja tõid inimesi kokku?

Mõiste kogukond tihe kasutus viitab sellele vajadusele. Mida oleks aga vaja, et neid suurepäraseid olemise vorme vastu võtta, lasta end neil kõnetada ja tunda, see kõik on ju elus? Ja et see on kaugelt midagi enamat, kui pelgalt meelelahutus.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Vabadusvõitlus kasvatuse vastu – T. Kuurme

01 Monday Jun 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, seminar

≈ Leave a comment

Tags

haridus, kasvatus, Kuurme

3. detsembril 2019 kutsus Tiiu Kurme kokku vestlusringi, mis toimus Akadeemilise Pedagoogilise Seltsi ja Kultuurikoja lippude all. Vajaduse selleks andis trend, et toimuvad nihked terminoloogias, kaob nii kasvatuse mõiste kui marginaliseeritakse kasvatusteadust. See oli ühtlasi järelüritus hariduskongressile, mille korraldasid Eesti Kultuuri Koda, Haridusfoorum ja Teaduste Akadeemia.

Kasvatusteadlane, Dr. Tiiu Kuurme

Kui jätame lühinägelike valikute tõttu ses ülikeerukas maailmas end teadmatusse, kuidas toimib kasvatus ega tee midagi targa kasvatuse heaks, oleme mõistnud end džunglisse kompassita kulgema.

Kuivõrd valdkonnas pole enam neid inimesi kuigivõrd järel, ütleb Dr, Kuurme, kes kasvatusega seonduvat uurivad ja tunnustavad, tuligi mõte pöörduda kultuuritegelaste poole, sest kasvatus on olemuselt kultuuriline mõiste.

“Saatsin palju kutseid laiali, tulid need, kes oluliseks pidasid ja tulla said. Neid oli üllatavalt palju”.

Continue reading →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Hariduse taandamine – T. Kuurme

10 Sunday May 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, üldinfo, prognoos

≈ 2 Comments

Tags

Eesti 2030, Eesti riik, haridus, Kuurme, strateegia

Dr Tiiu Kuurme

haridusteadlane ja -filosoof,
Eesti Rooma Klubi liige

ERK liikmed on Eesti haridusstrateegiat hoidnud ja kujundanud üle 40a.

Hariduseusku eestlane on kannatlik ja lootusrikas. Ning unustab kiiresti. Kui uue Eesti haridusstrateegia 2035 koostamiseks loodi töögruppe ja kutsuti kokku rahvast, tuldi lootustega, et tark mõte loeb. Sõideti Tartusse ja Tallinnasse, osaleti ja esitati ettepanekuid. Kutsutud oli eri valdkondade teadlasi, õpetajaid ja muid haridustegelasi.

Üldrahvalik ettevalmistus

Kultuurikoja eestseisusega korraldasime läinud suvel kokkuleppel ministeeriumiga maakondlikke ümarlaudu, kogusime soove ning ideid. Mõnel pool tõi strateegia suve südames kokku üle 30 inimese. Ministeerium sai kõneldust kokkuvõtted.

Continue reading →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Õhukeseks lihvitud haridus T. Kuurme

19 Wednesday Feb 2020

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, avaldus, meedia

≈ Leave a comment

Tags

ühiskond, haridus, Kuurme, PISA, soome, test

Kui soomlased selle aastatuhande algul esimest korda teada said, et nad on PISA uuringuis maailma parimad, olin mina Oulu ülikoolis doktorantuuris. Esimese reageeringuna uudisele jäi meelde ühe õppejõu üllatus: ”Meie? Ja parimad!? No millised siis veel need teised on?”

Tiiu Kuurme kutsumuseks on olnud mõtelda, lugeda ja kirjutada. Uurimise valdkondadeks on alternatiivpedagoogika, üldkasvatusteaduslikud teooriad, väärtuskasvatus, sugupoole ja hariduse suhted. Alates 1976. aastast on Tiiu Kuurme avaldanud üle 140 teaduspublikatsiooni.

Maailma parimateks olemisest PISA uuringuis lõikasid soome pedagoogilised ringkonnad toona suurt kasu. Nimelt oli nende haridussüsteem siis poliitikute ja majandustegelaste kriitika all, vististi liigse pehmuse, humanitaarse orientatsiooni ja lapsekesksuse pärast. Valmistati ette kõva ja valusat koolireformi. Majandustegelastele pidi PISA olema tõeliselt suur üleelamine, sest sedasorti plaanid tuli nüüd maha matta.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...
Pages: 1 2

Ühiskondlikult väärkoheldud kasvatus

21 Thursday Mar 2019

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, prognoos

≈ Leave a comment

Tags

haridus, Kuurme

Artikkel on avaldatud ka ajalehes Sirp, 15.03.2019 

Tiiu Kuurme, TLÜ kasvatusteaduse dotsent

Maailm uueneb ja muutub. Oleme lootnud, et paremaks. Teated vägivallast meie haridusasutustes, laste ja noorte nutisõltuvusest ning hüppeliselt kasvanud vaimsetest probleemidest panevad neis lootustes kahtlema.

Meenub alternatiivpedagoogide poolelt kuuldud mõiste: tsivilisatsioonikahjustused. Me ei tea enam päriselt, mis koolides toimub, sest seda uurivat teadust on hoitud pikalt väljasuremisdieedil. Omal käel uurib haridusasutuste fassaaditaguseid Martin Ehala, kelle poolt kirjeldatud ilmingud, näiteks õpilaste vägivald õpetajate suhtes (22. jaan. Postimees) ning orjalik inglise keele kummardamine ülikoolides võiks teha ühiskonna rahutuks.

Tsivilisatsiooni väärtuste ja kultuuri hoidmise teatepulk läheb peatselt üle tänastele õpilastele, kelle maailmapildis on koha sisse võtnud arusaam, et inimeste alandamine ja mõnitamine on täiesti okei.

Kes ise kaasa ei tee, on ju pealtnägijad. Õpetajate mõnitamisest olevat saanud uus normaalsus juba mõni aeg tagasi. Kasvatusteadlaste kogukonna kohus oleks küsida: mis on läinud valesti, see välja uurida ja lahendusi pakkuda. Püüaksin siin põgusalt analüüsida neid põhjusi, miks uhke PISA-portree tagune ala võib olla prügine või lausa reostatud.

Nii nagu koolis peegelduvad õpilaste kodud, peegeldab kool omakorda ühiskonda. Võib rääkida suurtest mõjuvoogudest, mis kuuluvad kokku meie aja vaimuga ja käivad üle meie peade. Ent teisalt peaks rääkima ka kohalikest hooandjatest ja möödavaatajatest, kelle tõttu ebaloomulikust on saanud norm. Juba enne viimast suurt sõda hoiatas Frankfurdi kriitilise koolkonna esindaja Max Horkheimer tehnoloogiate sünnitatava uue barbaarsuse eest. Nende meiegi parempoolsete poolt äraneetud vasakpoolsete ennustused kipuvad paraku kuhjaga täituma.

Uus aeg, uued kombed

Uusliberalistliku ideoloogia pealetung küüditas jumala taevast turule, ehk turg otsustagu kõik, mis iganes inimelusse puutub. Kellelegi ei meenunud siis ega tule pähe huvituda ka praegu, et kui turg orienteerub tarbija vajadustele, siis millistest vajadustest on jutt? Enamuse surelike osas kindlasti mitte neist, mida aastatuhandete vältel teenis haridus. Paraku ei tõuse turul tegijaiks inimese õilistumise, targaks ja teadjaks saamise, iseloomu vääristamise ja vaimse arengu vajadused, vaid ikka need teised.

Nii digimaailmas kui visuaalses riigimeedias levitatav vägivallast rammus meelelahutustööstus sünnitab agressiivsust, nüridust, pealiskaudsust ja piiramatuid himusid. Inimelu on väärtusetu ja mäng surmaga väike erutav seiklus. Turukultus on avanud laekad, mida inimesed erinevates kultuurides ennast iseenese eest kaitstes suletuna hoidsid. Kliendinäljane turg avastas lapsed ning kadus lapsepõlve moratoorium, kaitseala, mis loodi modernismi algusaegadel lootuses, et kui hoida uus põlvkond nende kahjustuste eest, mida toodetakse täiskasvanumaailma kurjuse ja pahelisuse poolelt ning lapse rikkumatust mingilgi moel säilitada, võib uus põlvkond luua alused paremale ühiskonnale. Vägisi, enne hea ja kurja tundmise taju tärkamist on lapsed meeli ja nägupidi surutud virtuaalse, röökiva, lobiseva madalat sorti kultuuritööstuse keeduse sisse.

Vahest võiks juba valjult välja öelda, et turukummardamise lihtsustatud printsiibid ei sobi kõigisse inimelu valdkondadesse. Eriti ei sobi need kasvatuses ja hariduses. Kasvatuses ja hariduses kui erilistes kultuuri vormides on omad immanentsed seadused, kus sugugi ei ole prioriteediks edetabelid, hindamised, konkureerimine, standardid ja sooritamine. Koolid ja ülikoolid ei ole klienditeenindusasutused ja kooli ei saa juhtida nagu saapavabrikut, nagu vabaduse uimas õnnelikult avastati. Need seadused puudutavad inimese, looduse, kultuuri ja ühiskonna vahekorda, kuid neist ei räägita meil enam ammu. Kuigi pedagoogika kui teaduslik-filosoofiline distsipliin tekkis juba mõned sajad aastad tagasi, on tema aujärg roostes ja pehkinud, sest kummardamise objektiks saanud konkurentsivõime jaoks on see tarbetu.

Kasvatus, inimkonna iidne praktika, mida võib lugeda ka inimelu vältimatuseks, pälvis mõttetööd ja peegeldusi juba vanades kultuurides. Nii nagu läbi ajaloo on lapsepõlv olnud kord nähtav, kord varjus, on seda olnud ka kasvatus. Perioodidel, mil generatsioone ei eristatud ning eluks vajaminev omandati argielu kogemustes, ei teadvustatud ka laste erilisust ega kasvatuse võimalikku metafüüsilist loomust. Füüsilisest aitas küll. Ent kasvatuse asupaik ei ole pelgalt asine ilm, vaid oma hoiakute ja tegevuste lätted leiame kultuurilisest tähendushorisondist. Milline inimene on, milline ta olla võiks ja mida me selle nimel tegema peaksime – siin pakub rikkalikult mõistmisainest traditsioon, ilukirjandus, üldisem mõttelugu.

Kasvatuse kaudu kohtuvad generatsioonid, siin omandatakse ja ületatakse eelmiste aegade elamise mustreid ning hoitakse alal kultuuriväärsusi.

Kasvatusest, tema jõust ja mõjust mõeldes on tasapisi üha teadlikumatena liigutud parema ja inimese õilsat loomust edendava kasvatuse poole.

Nii on kasvatuse nähtavaks saamine abstraktses mõistelises keeles olnud üks arenenud ühiskondade tunnusjooni ehk kultuuriline saavutus. Neile kõneldud ja kirjutatud teadmistele toetudes on osatud luua lastele arenguks paremaid keskkondi.

Nüüd elame ajas, kus kasvatus on taas mõistetud nähtamatuks, nagu see oli keskajal. See on jäämas kööki ja lastetuppa, kommertsialiseerunud ajakirjade retseptirubriiki ja psühholoogi vastuvõturuumi. Mingil imemoel on säilinud kasvatusteaduste mõiste ETIS-e nimistus. Pedagoogilise ruumi on hõlvanud haridus, sest mis selle sees leida, seda saab (primitiviseerunud arusaamade kohaselt) ju mõõta, konkureerima panna, standardiseerida ja asetada edetabelitesse. Kasvatus mõõdetav ei ole, konkureerida on siin keeruline ja Exceli tabeli suuresilmalisest võrgust libisevad kasvatuse nüansid, peenused, väärtused lihtsalt läbi. Kujuneb peaaegu eksistentsiaalseks küsimuseks, kuivõrd säilitab juba saavutatud teadmiste-mõistmise taseme siinne kultuuriline tähendushorisont, kui kõhetub seda uuriv teadus ja on suletud viimane avalikku foorumit võimaldanud ajakiri.

Euroopaliku haridusideestiku keskmes oli kord moraalisubjekti kasvatamine, mille tuumomaduseks pidi olema vastutus ning kooli osaks vastutussuutliku inimese kasvatamine. Haridus ise oli inimese teekond, millel oma loomust täiustada ja õilistada ning vabastada mõistus teiste juhatusest. Ei kasvatus ega haridus, nagu neist mandri-filosoofilises mõõtkavas mõeldud, pole meelepärased turujumalatele, sest ei teeni seda kasvu, mida müüa, mõõta, osta ja tarbida saab. Turule meeldivad lihtsameelsed.

Industriaalajastule omane kõige kvantifitseerimine ehk hulkade kokku lugemine on laienenud üle mitme inimelusfääri, sest nii on lihtne ja arusaadav ka sellele ametnikule, kes on võetud haridusotsuseid tegema ilma temalt erialase asjatundlikkuse lävendit eeldamata. Kui ei pea vastutama, pole enam oluline ka erialane kompetentsus ja laiemalt mõttes haridus üldse. Sellesse seisu oleme näiteks jõudnud riigikogu valimistega.

Oleme juba jõudnud olukorda, kus pedagoogilisele kirjandusele spetsialiseerunud kirjastus loeb riskiprojektiks eksistentsiaalseid probleeme käsitleva teadusraamatu tõlkimise ja välja andmise, kuna meil ei pruugi leiduda neid 500 ostjat, kes abstraktsemast tekstist aru saaksid. Konkreetsemalt on tegu Soome eelmise aasta parimaks teadusraamatuks loetud väljaandega, mis on seal juba läbi müüdud, tulemas on teine trükk. Kas me sellisesse seisu tahtsimegi jõuda?

PISA-tipu Eesti

Eesti sai 1990.date algul uuesti vabaks. Eestil oli võimalik teha oma valikuid ka järelpõlve kasvatamise osas. Eesti pedagoogiline üldsus ja suur osa rahvast tuli korduvalt kokku mõttetalguteks. Arutleti, vaieldi ja sõnastati, millest tahetakse vabaneda senises koolimaailmas, mis oli peale surutud nii totalitarismi kui iseenese vastu pöördunud ahistava minevikutraditsiooni poolt.

Juba vähem osati sõnastada konkreetsusi, mida päriselt tahetakse. Ning juhtuski, et vaimselt turvamata pedagoogiline üldsus langes rahvusvaheliselt jõudu koguva ideoloogilise voo alla, kus hariduses seati ülimuslikuks see, mis haridust ega haritust ei teeni.


Tänaseks on kadumise piiril pedagoogika ise

Kasvatus oli lihtne kuulutada sobimatuks ja vananenud kommunistlikuks igandiks. Mitte olnut ja olevat taagast puhastades, vaid sellega samastades.

Paraku ei kadunud kasvatusprobleemid. Inimese vabastamise õilis idee vabal maal viis selleni, et vabastati ka selle seni vaos hoitud alateadvusse ladestunud madalamat sorti instinktid, jättes selle ilma teadmisest, mida miski tähendab ja kaasa toob. Sulguma hakkasid hoopis seniseid pedagoogilise teadmise laekad. Johannes Käisi elutööraamatu äsjane ilmumine mõjub tänases kontekstis ilmutuslikult.

Sedasorti arengud ei ole Eesti eriline bränd, samade ilmingute ja nende tagajärgede pärast on mures soomlased ja sakslased ja teisedki rahvad. Hariduse valdkond on täna üleilmselt määratud teenima majanduse huvisid. Inimene on samavõrd instrument kellegi huvides nagu ta on seda alati olnud. Kitsalt ja mehaaniliselt mõistetud inimeses jäävad välja arendamata mitmed suursugusemad kvaliteedid, mida võiks samuti tõlgendada inimkonna kultuurilise saavutusena: eetilisus, tundlikkus suurtele küsimustele, vastutustunne teiste ees, suuremeelsus, peenetundelisus, hea maitse, kaastunne, isetus, pühendumisvõime jms.

Just need omadused pidid arenema haridusprotsessides ja just need ongi tegelik hariduse tulemus. Rahvusvaheline teadlaskond võtab üha ja aina sõna kirjeldatud hariduspoliitiliste valikute vastu näidates nende hukatuslikke tagajärgi.

Kas edasi või tagasi?

Minevikus kooli-ilma pikki aegu valitsenud õpetajaskonna võimu ja distsipliiniruumi tagasiigatsemine pole kindlasti lahendus. Pendlil on kalduvus liikuda vastassuunda ja sinna on see nüüd jõudnud. Õppejõuna on mul arvutis erinevatest aegadest pärinevaid üliõpilaste kirjapandud valusaid lugusid õpetajate vägivallast õpilaste suhtes. Kas nii tohtis? Vahest ei peaks me küsima, et kuidas nüüd siis õpilased õpetaja vastu, vaid küsima: kuidas saab koolis üldse eksisteerida vägivald, respekti puudus, inimväärikuse alandamine ja suutmatus hoida koole hariduse templitena, nagu oli kunagine soovmõte. Ning kuidas see mõnel pool ometi on võimalik, sest meilgi on koole, kus on üles ehitatud sedalaadi koolikultuur, et neid võiks nimetada õnnelikeks koolideks.

Mitmete koolijuhtide peamine mure näib olevat pigem kooli “renomee”, mitte inimväärikuse hoidmine ja õpilaste kaasasaadav eetiline ilmapilt. Siit ka Ehala kirjeldatud hoiak mitte kaitsta õpetajaid (ja ka õpilasi), vaid kanda hoolt, et esindusülikonna reväärile ei tekiks plekid. Need juhid on olukorras kaassüüdlased. Meenutagem, et hiljuti kadus koolijuhi ametinõuetest pedagoogilise hariduse nõue.

Probleemide lahendamine algab mitte nende kinnimätsimisest vaid tunnistamisest. On ju võimalik luua vastastikusel austusel põhinev kasvatussuhe, kus paranevad ka õpilaste kodudest või mujalt saadud hingehaavad. Ka Eestis on selleks (veel) suutlikkust ja oskusi.

Peeglike, peeglike…

Koolis toimuv aitab ühiskonnal vaadata peeglisse. Vahel vaatavad peeglist vastu meie senised hariduslikud puudujäägid, sest metsahävitajad, rahapesijad, korruptandid ja jõhkarditest juhid olid kord õpilased. Me ei ole suutnud uuel iseseisvuse ajal piisavalt väärtustada inimest, pahelisus on pigem ligitõmbav (ikkagi pildil) kui taunimisväärne. Peeglist vaatab vastu ühiskonna tasandil vohav sõimukultuur, halvustamine ja tagakiusamine. Ülbus, alandamine, argus ja pime kuuletumine on mitmel pool olnud normaalsus. On tulnud tunnistada empaatiavõimetust, maaslamaja löömist, tugevama õigusi. Uputakse reflekteerimata emotsioonide lainetes.

Meie koolides lihtsalt kas pole üldse või on liiga vähe tegeldud sellega, kuidas olla inimene inimeste seas. See võib aga olla hariduse olulisim osa. Laiemaid seoseid näha suutes on sel oma kaudne mõju ka pühaks puuslikuks tehtud majanduse konkurentsivõimele. Millise riigi me loodame saada, kui poliitiku amet on saanud pilkealuseks, valimised kohati madalatele instinktidele suunatud jandiks ja poliitikud ise mõjuvad tihti kampaania kirjutamata reeglite tõttu karikatuuridena. Kas peab meie noorsugu käimasolevat reality’t lugema kui Tõde ja Õigust?

Õpetaja on saadetud eesliinile, ta on meie ajastu sõjamees.
Või hoopis ohvriloom, on mitmel tasandil kogunevate pingete sihtmärk.

Kardetavalt ei paranda õpetaja staatust ka kolmekordne palk. Meie teaduspoliitika ilmajääjad ja nähtamatud on sotsiaal- ja kasvatusteadused. Priit Ennet ei pühenda neile oma saadetes ühtki teadusminutit. Isamaaliste konservatiivpoliitikute jaoks on sotsiaalteadused saatanast. Teaduspoliitiliselt on tehtud selleks kõik, et meie alles jäänud teadlased tegeleksid pisi-  ja mitte tõsiste tuumprobleemidega, ega avaldaks uuringute tulemusi emakeeles ja oma maa vajadusi silmas pidades.

Praegu veel olemasoleva säilinud varuga tuleviku keerulistele probleemidele vastu minemine lõpeb teadagi kuidas – turujumala parastava naeruga. Kasvatusteaduste maailmavaramus peituvad aga tänastele probleemidele ka lahendused, teistmoodi mõtlemise alged. Mitmel maal on koolidesse sisse viidud suhteõpetus – et ümber mõtestada ülbe tarbijameelelaadiga isandlik suhe olemisse ja olevasse millekski muuks. Sest ka planeet ei pea enam inimese allakäigule vastu.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Ole uus septembrikuus – tundetaipa

26 Sunday Aug 2018

Posted by Eesti Rooma Klubi in artikkel, meedia

≈ Leave a comment

Tags

Kuurme, vastutus

Alustame uut hooaega, seda igal tasandil – kes läheb koolis uude klassi, kes viib kedagi kooli, kes keerab töökohal uut lehekülge, keegi tegeleb saagikoristuse ja sellega seotud inventuuriga põllul või oma elus.

Tiiu Kuurme 3

Tiiu Kuurme

Mis asi on tundetaiplikkus?
Kas eestlased on selles taiplikud?

  • Konflikt on elu loomulik osa ja keegi ei suuda oma elu ära elada ka ilma suhtekonfliktideta. Küsimus on selles, millise suhtumise nendes konfliktides võtame.

Eestlaste suhtluskultuur pole kiita, kuna ajalooliselt on põlvest põlve kandunud edasi palju pahatahtlikkust ja ülbust, mistõttu peab iga järeltulev põlvkond tõsiselt kaaluma, milliseid suhtlusmalle võetakse vanematelt üle ja millised negatiivseid käitumismustreid peaks vältima. Ka on eestlastel probleeme usaldusega, leiab Tallinna Ülikooli kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

  • Kelle süü?

viivetiiu

kasvatusteadlased ja -teadjad V.R. Ruus ja T. Kuurme 2018

Meie tänased suhtemustrid tulevad minevikust. Ja meie loome tulevikku. Täna. Iga päev. Me kõik peaksime reflekteerima enda käitumist. Sealt edasi tuleb mõelda kaks sammu edasi, et kuidas meie käitumine võib mõjuda ümbritsevatele ja milliseid suhtlejaid me kasvatame.


Oleme õppinud kurtma ja isegi analüüsima. Kas oleme õppinud tegelikkust endale soovitavaks muutma? Alustades just endast?

September on mitte ainult Eesti Rooma Klubi uue hooaja algus vaid hea aeg, et enesesse vaadata ja sellega ausalt tegelema asuda. Muudame maailma! Aga alustame vanade hiinlaste tarkuse kohaselt iseendast.

Kuula siit mõtisklusi tundetarkuse teemal: https://roomaklubi.files.wordpress.com/2018/08/tiiukuurme.mp3

Vestluse tekst leitav SIIN.

Otsi meie kodulehelt ka Tõnu Ots.

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...

Mõõtmis- ja hindamisihalus ei mõtesta inimest õigesti

26 Sunday Nov 2017

Posted by Eesti Rooma Klubi in meedia

≈ Leave a comment

Tags

haridus, Kuurme

Kaks naist Eesti Rooma Klubist – Kaja Kärner ja Tiiu Kuurme  kohtuvad saates Kajalood 25.novembril 2017. Kuula siit:

https://roomaklubi.files.wordpress.com/2017/11/tiiukuurme.mp3

tiiukuurmePost-post-modernistliku ajastuga tasapisi liituv uusliberaalsus pakub üha keerukamaks muutuvas maailmas lihtsaid lahendusi, must-valgeid valikuid, sunnib tegelema saja asjaga korraga ja röövib meilt süvenemisvõime ja keskendumisoskuse.
Teeb seda nii, et me ise ei märkagi.
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme ei jäta ütlemata, kui näeb meie elukorralduses viga laita. Saates juurdleb ta pealiskaudsuse ja kõikelubatavuse pealetungi üle ning tuletab meelde, et kõige uuega ei ole vaja kaasa minna.

Kuulake, mõtelge ja kui olete järele mõelnud – ütelge.

* vt ka Teadus- ja arendustegematus. T. Stewart Õpetajatelehes, 2016 Continue reading →

Jaga teistega:

  • Email

Like this:

Like Loading...
← Older posts

ERK blogi postitused

  • Küsimused uuringu ja raamatu “Kasvu piirid” kohta 03/12/2022
  • Eesti riigi rohepöörde tegevuskava ja selle mõõdikud – K. Klaas, K. Oras 20/10/2022
  • Tallinna Energiapäev 2022 – Kasvu piirid 29/09/2022
  • Kodaniku enesemääramise õigusest – P. Tammert 28/09/2022
  • Vene-Ukraina sõja globaalsed poliitilised ja majanduslikud mõjud ning Ukraina ülesehitamise kava – Antsu + Alatalu 04/09/2022
  • Jeltsin tunnustas Eesti iseseisvust 21. augustil 1991 – I. Raig 21/08/2022
  • Hooaja alguse mõtteid. Suvi 2022 – T. Stewart 06/08/2022
  • Eesti haridus 21. sajandisse – P. Tammert 17/07/2022
  • ERK presidendiks valiti Ivar Raig 18/06/2022
  • Vaimsed ressursid – A. Sirendi 02/06/2022

Arhiiv:

KUI SA EI ELA TALLINNAS, tea, et meil on esindajad Tartus ja Saaremaal, Jõgeval, Soomes, UKs, USAs ja Elvas. Aasta 2021 on Rooma Klubile häälekas. Iga kajahääl on vajalik!

TELLI JA LOE NÜÜD!

Ava oma silmad tulevikule

Klõpsa ennast ERK raamatupoodi

Website Built with WordPress.com.

  • Follow Following
    • Eesti Rooma Klubi
    • Join 81 other followers
    • Already have a WordPress.com account? Log in now.
    • Eesti Rooma Klubi
    • Customize
    • Follow Following
    • Sign up
    • Log in
    • Report this content
    • View site in Reader
    • Manage subscriptions
    • Collapse this bar
 

Loading Comments...
 

You must be logged in to post a comment.

    %d bloggers like this: