Tags

, , , ,

Dr Tiiu Kuurme

haridusteadlane ja -filosoof,
Eesti Rooma Klubi liige

ERK liikmed on Eesti haridusstrateegiat hoidnud ja kujundanud üle 40a.

Hariduseusku eestlane on kannatlik ja lootusrikas. Ning unustab kiiresti. Kui uue Eesti haridusstrateegia 2035 koostamiseks loodi töögruppe ja kutsuti kokku rahvast, tuldi lootustega, et tark mõte loeb. Sõideti Tartusse ja Tallinnasse, osaleti ja esitati ettepanekuid. Kutsutud oli eri valdkondade teadlasi, õpetajaid ja muid haridustegelasi.

Üldrahvalik ettevalmistus

Kultuurikoja eestseisusega korraldasime läinud suvel kokkuleppel ministeeriumiga maakondlikke ümarlaudu, kogusime soove ning ideid. Mõnel pool tõi strateegia suve südames kokku üle 30 inimese. Ministeerium sai kõneldust kokkuvõtted.

Nüüd, mõni nädal tagasi said asjaosalised teate, et valmis sai. Lahkelt jagati tuvastamata autorsusega 33 leheküljelist haridusstrateegia lõppversiooni paljudele, kes olid andnud oma aega, energiat, mõtteid. Tuttavlikul viisil teatati, et parandusettepanekud on oodatud. Kas ikka on?

33 aastat lähiajalugu jookseb silme eest läbi. 1987. a. Õpetajate Kongress, suuri rahvahulki haaranud ajurünnakud läbivad paarkümmend aastat. Liikumises sündinud ja kõiki huvigruppe ühendada lubanud haridusfoorum korraldas arutelusid, konverentse, ümarlaudu. Ilmusid kogumikud.

Uuendusliikumise üheks algusimpulsiks kujunes märgiline dokument: Eestimaa haridusplatvormi projekt karvasel koltunud paberil. Selles sõnastatud kesksed väärtused olid hariduse

  • humaniseerimine,
  • demokratiseerimine ja
  • väärtustamine.

Selle täpsema sisu kirjutas lahti tollane esinduslikum osa teadlaskonnast. Haridusest pidi saama iseväärtus, vaimne püüdmisväärsus, mitte kasu-vahend.

Tasapisi jõud rauges, jõujooned koondusid ametnikkonna ning poliitikute kätte, teadlased taganesid oma nišši. Entusiastlike mõtlejate enamus, sealhulgas aktiivsed valgustatud õpetajad, pidid leppima tõsiasjaga, et nende paljud ideed-soovid-ettepanekud läksid kaduviku teed. Mis oli väärt hoidmist, seda lammutati; mille eest sooviti hoiduda, see trügis sisse. Haridust ei humaniseeritud, vaid formateeriti ja formaliseeriti. Tormiliselt tekkis ametkondi, kosus ametnike armee, reeglid ja asutuste sildid muutusid nahksemaks ja bürokraatlikumaks.

Hiljem teadvustus, et nende arusaamatute muutuste fooniks oli neoliberalistlik kogu maailma vallutav haridusideoloogia. Nende aastakümnete arengud, ideede saatus ning läbitud võitlused vääriksid suuremat ajaloolist uuringut. Et õppida minevikust tuleviku jaoks. Sest mis toimus äsja strateegiaga 2035, on kord juba ju olnud, kui pidada silmas paljude inimeste mõttetöö, hea tahte ja eruditsiooniga mittearvestamist. Hariduseusku eestlane oli nüüdki kannatlik, ja lootusrikas. Ehk siiski skeptilisem, kuivõrd rahvasuus liigub juba mõnda aega ringi uudissõna: näivkaasamine. Kaasamine on, tolku ei ole.

Strateegia viimase versiooni teksti algul antakse mõista, et eelnes arvukalt üritusi ja analüüse. Sissejuhatusest leiame napi ülevaate teemadest, mis strateegiaprotsessis esile tõusid.

Oleks huvitav teada, kui paljud viimase strateegia loomisel osalenutest tunnevad: just sellist strateegiat ma tahtsingi.

Siinjuures meenub, kuidas üks vabariigi presidentidest soovitas eesti rahval leppida kestliku kahanemisega.

Taandamised

Dokumenti ennast iseloomustavaks kokkuvõtvaks mõisteks sobib: taandamine.

  1. Taandatud on kõigepealt haridus ise ehk (tahtlikult?)
    pole avatud, mida hariduseks peetakse.

Dokumendi edenedes selgub, et sisuks peetakse peamiselt õppimist, milles on peategelaseks oskused. Edasi lugedes saabub suurem selgus – haridus on tööturgu teenindav alavaldkond, milles peategijateks teadlaste-filosoofide asemel tööandjad. Haridusest saab kasu ka, sest lisaks on ta veel turundusobjekt. Veel on haridus koht, kus ollakse: (“Peame hariduses märkama ja väärtustama igaüht ….” Lk.1.) ehk haridus on kohamõiste, sealjuures üks olemise koht on formaalharidus. On siis formaalse olemise koht. Müstiline, rohkest pruukimisest ümmargune ent endiselt salapärane hariduse kvaliteet ei leia nüüdki lähemat sisulist seletust. Kõik kokku meenutab klantspaberis pakendit, mille küljele maalitud: PISA.

2. Ka õppimine on taandatud – sellest on eemaldatud õpitava sisu (mainitud, et nüüdisaegne), eesmärgid, orientatsioonid, isiksuslik tähendus. Õppimine taandub õpivõimalusteks, mis on valikurohked, õppijakesksed ja vastavad ühiskonna ning tööturu arenguvajadustele. Oluline on paindlik liikumine nende vahel. Mida sisuliselt õpitakse ja kas sellega on hästi, millist õpisisu vajaks kriisides heitlev maailm, ei pälvi tähelepanu.

Möödaminnes mainitakse ka teadmisi, ent ei räägita enese ja oma kultuuri tundmaõppimisest ning tegelikkusega suhestumisest. Kordagi ei kohtu me “mõtlemise” mõistega, rääkimata õhtumaisest kesksest haridusväärsusest nagu kriitiline mõtlemine. Õppimine võrdub oskuste õppimisega, täpsemalt digi- ja ettevõtluspädevustega, et “siseneda tööjõuturule”.

Mõtle kaasa:

Dr Tiiu Kuurme

Eesti Kultuuri Koja haridus- ja huvihariduse töörühm ning eestseisus esitasid arvamusavalduse ja avaliku pöördumise haridusvaldkonna arengukavale 2021-2035.

3. Järgmise saavutusena on koostajail taandatud kultuur. Siiski, sissejuhatuses on kultuuri märgatud: („Hariduse kaudu kestab kultuur…“). siis see kaob, ilmudes välja lk. 22 alapeatüki pealkirjas „Toetatakse ühise kultuuri- ja väärtusruumi kujunemist…..“. Üheksa punkti seas mainitakse kultuuri tervelt kahel korral, seoses ühise kultuuri- ja väärtusruumiga ning koos eesti keelega prioriteediks seadmisega. Mõistekuju esineb veel hooliva ja koostöise organisatsioonikultuuri äramärkimisel. See, et haridus on osa kultuurist, sellest märgistatud ja koos kasvatusega peamine viis kindlustada kultuuri jätkuvus ja professionaalsus, ei pälvi strateegilist tähelepanu. Milline võiks olla hariduse kultuuriline ülesanne tänases tasakaalustamata maailmas, õppesisu ja kultuuri vahekord, elamise kultuur, probleemirohke suhte- ja suhtluskultuur? Ei mainita ka etnost, pärimust ja kultuurilist identiteeti.

4. Kahvatuks taustamõisteks on taandunud ühiskond, mille (siin lahti kirjutamata) vajadusi peaks haridus teenima. Ühiskond samastub peamiselt tööturuga. Kogu nüüdisühiskonna keerukus, võimusuhted, keskkonna- ja eetilised kriisid, võimalikud ettearvamatud arengud, hariduse osa ühiskonna arengus ja kriiside lahendamises on peitunud ühe mõiste tiiva alla: jätkusuutlik areng. Jääb avamata hariduse ja ühiskonna vahekord. Ühiskonna liikmelt, nii rõhutati juba visioonidokumentides, soovitakse paindlikkust ja kohanemisvõimet, ent mitte eetilist vastutust selle ees, milliseid muutusi ta ise esile kutsub. Puudub prognoos, millise ühiskonna strateegia rakendudes saame – selles osas usaldatakse tööturgu, mida haridus lakeina teenindab.

On omaette saavutus kirjutada haridusest strateegiline tekst, mainimata kordagi aastatuhandeid haridusest lahutamatuid mõisteid nagu eetika ja moraal.

5. Ent kõige märkimisväärsem on inimese enese taandamine, kes läbi aegade on olnud hariduse põhjus ja õigustus. Inimesest saab kohe teksti alguses õppija, kes kujundab teadlikult oma õpiteed ja vastutab oma õppimise eest, et omandada teadmised-oskused-hoiakud, mis aitaksid elus toime tulla (NB! hoiakud polegi omandatavad). Õppijat on vaja selle juures võimestada. See õppija on eatu ja sootu ja tal puudub maailmavaade. Viimast ei peetagi oluliseks. Ei leita põhjust mainida, et oma tee algul on iga õppija laps, kes ei vaja niivõrd haridust kui hoopis kasvatust, pesasoojust, juhatust hea ja kurja tundmisel. Seda enam, et muutused lapsepõlves on enneolematud ning eelnevate aegade kasvatustarkustest selgelt ei piisa. Kasvatus kui täiskasvanuvastutus, mille toel üldse vastutusvõimeline õppija kujuneks, ei esine kogu tekstis kordagi. Nagu ka mitte pedagoogika, mille mõistekuju häll on antiik-Kreekas. Ei esine ka kasvatusprobleeme pealkirjade all „Kitsaskohad“. Need probleemid esinevad aga elus ja just nendega kohtumise vaevad toodi esile praktiseerivate õpetajate poolt.

6. Taandamise lõpp on lihtsustumine. Viimast heidavad neoliberalistliku hariduspoliitika kriitikud angloameerika päritolu globaalsele imperatiivile ette valulikus ja värvikas sõnastuses.

Kas see taandamine oli tehe või tehing?

Tekib küsimus riikliku dokumendi aluseks olevast inimkäsitusest, kui haridusega seotud tekstist jäetakse välja, et haridusprotsesside peaküsimuseks on isiksuse areng, inimese terviklikkus, maailmavaade, isikuomadused, eetilised kvaliteedid, eneseteadvus, identiteet ning inimestevaheline solidaarsus – kogu see vajalik vaimne põhi, millel pinnal õppija üldse saaks valikuid teha. Kõike seda on oluliseks lugenud hariduse/kasvatusega tegelnud teadlaskond eri ajastutel ja kultuurides. Ja hoiatanud, et inimesest ei tehtaks toodet kellegi või millegi jaoks.

Kuigi strateegiateksti õppija on sootu, on ta haridusega seotud päriselus peamiselt naissoost. Mainimist ei leia õpetajaskonna valdavalt ühesooline koosseis, suur poiste väljalangevus juba põhikoolist, kõrgkoolide feminiseerumine ning järsult soo-segregeerunud tööturg (strateegiategijate lemmikmõiste). Tulemus, millele otsa vaadata ei soovita, on naissooliste töövaldkondade ühiskondlikult madal staatus ning meeste madalam haridustase.

Millest strateegia vaikib?

Eelneva põhjal polegi üllatav, et

  1. vaikitakse valdkondlikust teadusest. Tulevikusihtide kirjelduses lk. 11 leiab, et eri valdkondade teadlased on senisest enam kaasatud haridusprotsesside kujundamisse. Mis on teadusest tänaseks saanud, kas sellega on hästi ja mis edasi, mattub vaikimisse. Tekstist ei leia ühtki vihjet erakoolidele ja nende perspektiivile, kuigi reform- ja alternatiivpedagoogika arengutes kujunenud erakoolide maastik nii meil kui mujal on andnud enamuse ideedest, mis ametlikes ringkondades saanud vapimärgiks – nüüdisaegsele õpikäsitusele. See nn nüüdisaegne on mõneti saja-aastane.

Erakoolid vääriksid kohta eesti haridussüsteemi tugevuste loetelus – need rikastavad haridusmaastikku, inspireerivad õpetajaskonda ning neisse on tung ja järjekorrad. Miks? Sest siit leiab vanem eest alusfilosoofia, maailmavaate, lapsekäsituse, pedagoogika, orientatsiooni isiksuse hingelis-vaimsele arengule. Juhtumisi olevat ka tööandjad siinsete lõpetanutega rahul.

Erakoolid vääriksid kohta eesti haridussüsteemi tugevuste loetelus, need rikastavad haridusmaastikku, inspireerivad õpetajaskonda ning neisse on tung ja järjekorrad. Miks? Sest siit leiab vanem eest alusfilosoofia, maailmavaate, lapsekäsituse, pedagoogika, orientatsiooni isiksuse hingelis-vaimsele arengule. Juhtumisi olevat ka tööandjad siinsete lõpetanutega rahul.

2. Strateegia vaikib maha kõrg- ja ülikoolid ehk haritlaskonna kasvulava. Võinuks ju rääkida ülikoolide bürokratiseerumisest, kutsekoolistumisest, filosoofiliste ainete ja humanitaaria vähesest väärtustamisest, õppekavade kallutatusest funktsionaalsete oskuste suunas. Ülikoolide rahvas oleks lahkelt nõu jaganud. Või ongi eesti haridussüsteem 2035 aastal üksainus suur kutsekool?

Aga midagigi head?

Siiski – dokumendis on mõndagi kiiduväärset, millest senises koolis on olnud puudus ja mis tõesti muudab õppeprotsessi inim- ja elukesksemaks: kokkupuuted töömaailmaga, heaolu ja organisatsioonikultuuri väärtustamine, valikuvõimalused, eriline tähelepanu emakeelel. Dokumendi mitmed osad moodustaksid hea aluse näiteks tööjõupoliitilisele strateegilisele dokumendile. Ent haridusstrateegia toetuspind peaks siiski olema inimkonna see vaimne saavutus, milleks on inimarengu ja hariduse mõistmine selle keerulisuses kuid iseseisva identiteediga kultuuri alal. Hariduse vaimse sisu kõrvalejäämisel ootab ühiskondi mandumine ja allakäik.


Nojah, elu läheb oma rada ja dokument unustatakse. Polevat ju teostunud enamus punkte ka eelmisest strateegiadokumendist. Siiski – kui uued direktiivid seavad kõrgkoolide mitmete õppekavade koostamisel prioriteetseks riiklikud dokumendid valdkondliku teadmuse ees, meenub midagi.

Meenuvad NLKP kongresside direktiivid, mille suuniste järgi pidi puhuma tuul ja kulgema kogu kultuur.

>Maksulise ja kohendatud versiooni avaldas ka PM, 02-mai-2020. Täname.