Maailma kasvatuse ja hariduse mõttelugu ning eriala sügavuti tundvad teadlased ja ühiskonnategelased, kelle humanistlikel orientatsioonidel põhines 1970.-80. aastatel läbi viidud kooliuuendus, olid asjade käiguga rahul. Kõrget kohta üleilmsel mõõtmispeol hindasid nad just nii, nagu see oli: head saavutused täppis- ja loodusteadustes ning funktsionaalses keeleoskuses. Ent PISA tulemusi ei samastatud haridusega.

Rahvusvahelise mastaabiga soome hariduse tutvustajaks ning kõneisikuks tõusnud Pasi Sahlberg (tema sulest ilmus ka üleilmse levikuga raamat Soome haridusimest) oli hoopis leppimatult kriitiline selle pinnase suhtes, millelt tekitati PISA. Olles eelmisel aastal haridusgurude järjestuses maailmas 16. kohal tuletas ta Ameerikast lähtunud ja globaalselt levinud haridusreformiliikumisele akronüümi: GERM (Global Education Reform Movement) mida võib maakeeli tõlkida kui viirust või mikroobi. Sahlbergi järgi on konkurentsile, mõõtmistele ja standardiseeritud testidele orienteeritud haridus ohtlikust viirusest nakatatud, mida poliitikud kriitikavabalt epideemiana levitavad ja mis teeb koolid haigeks. Soome oli tema sõnul olnud sellele resistentne toetudes usaldusele, õpetaja autonoomiale, võrdsusele, õiglusele ja inimlikkusele. Sahlbergi raamatu põhisõnum oli, et head tulemused pälvisid Soome lapsed mitte tänu globaalsetele haridusreformidele, vaid nende eiramisele.

Kui mõelda PISA kõrvaltoimetele laiemalt, siis üks eksitavamaid on tekkinud arusaam, nagu oleks testide tulemused haridus. Et üldse on võimalik pidada hariduseks paremusjärjestust ettenähtud standardipärastes sooritustes. Haridus ei saa olla saavutussport nagu mälumäng, see ei tähista osalejate tarkust. Valitsevaks maailmareligiooniks tõusnud turumajanduse ideoloogia, konkurentsi nägemine inimest ning maailma arenguid käivitava peamise jõuna ja siit võrsunud reitingukultuur on rohkete kriitikute sõnul kitsendanud ning taandanud arusaamu, mida hariduseks pidada ning millele võiks inimene haridusega seoses loota. Mis see on, mida nüüd enam ei nähta ega tunnistata?

Saksa klassikalise filosoofia pinnal ja valgustusajastu õhustikus sündinud Bildungi mõiste (kujunemine, vormi võtmine) on kujunenud rahvusvaheliseks terminiks. Ideestikus oli haridusest saanud antiikmõtlemise lätteilt pärinev inimest moraalselt õilistav ja tema vaimset kasvu tähistav teekond. See oli kohtumised tundmatuga ehk uue teadmise ning kogemustega, oma mina suhestamine maailmaga, rännak iseeneses peituvate võimaluste avastamise ning avanemiseni.

”Saa selleks, kes oled”, on kunagi antiikmaailmas sõnastatud ning rohkete mõtlejate töödes kordamist leidnud inimese vaimsete süvatasandite teostumisse uskuv väide.

Aastasadade jooksul on haridusega käinud kaasas vaikne nõue: seisus kohustab! Haritud inimese juurde kuulus moraalsus, eetiliste valikute tegemise võime, oma kõnepruugi valitsemine ning tegude tagajärgede eest vastutamine. Bildung on kultuuri subjektiivne olemisviis nagu on väitnud saksa hermeneutika klassikud. Humboldt’i antud tähendustes samastub Bildung humaniteediga, inimese inimlikustamisega ning vaimse emantsipatsiooniga. Soome teadlased, kes tegelevad tõsiselt oma baasmõistete sivistus (haridus) ja kasvatus mõisteajalooga, on leidnud, et haridus tähendab kõrgema tasandi tunnusjooni, mida nii inimene kui ühiskond kultuuri abil võiksid saavutada. Siin poleks enam määrav materiaalsus. Haridusest ei saa rääkida, viitamata tähendustele, väärtustele, inimkäsitusele. Tsivilisatsioon on mingi ühiskonna omaks võetud kultuuritraditsioon. Ühiskonnakriitilise filosoofia esindajad loevad hariduse aluseks kriitilise mõtlemise, mis annab võime ära tunda nii teadmise kui kasvatuse seotuse poliitilise ja majandusliku võimuga.

Bildungi-ideestik oli siin, Eestis, kohal tänu baltisaksa kultuurile ning meie esimese põlvkonna haritlaste-kasvatusteadlaste tööd olid kantud selle vaimust. Saja aasta eest ilmunut loetakse ka täna veel, sest uuemast on vähe lugeda.

Hariduse nn definitsioonis meie praeguses haridusseaduses ollakse end euroopalikust õilsast mõttetraditsioonist lahti haakinud: Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ette nähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.

Haridus on riiklikult ette kirjutatud, institutsionaliseeritud ning mõeldud välise kontrollija jaoks. Sujuvalt on siit kaduma läinud inimene ja kultuur.

Saksa teadlane Jürgen Mittelstraß kirjeldab, kuidas spetsialiseerumisele ning ekspertteadmisele orienteeruvas mobiilses maailmas kaovad vaikselt hariduse inimest õilistavad ideaalid, asendudes kompetentsuste ning väljaõppega (Bildung versus Ausbildung). Täide on läinud Theodor Adorno hoiatus instrumentaalse mõistuse valitsemise ees. Kaovad tervikut nägevad ja maailma mõistmisele orienteeritud universalistid ehk siis õpetlased, asendudes kitsalt spetsialiseerunutega, kes ”järjest vähemast järjest rohkem teavad”. Haridusest kõnelevast sõnavarast on kadumas filosoofilise koega mõisted nagu väärtused, inimkäsitused, vaimsus, holistilisus, eetika. Kadumas on ka pedagoogika ning kasvatuse mõisted ning ajastu ise on ära teeninud nimetused posthumanistlik ning tõejärgne.

Paljud mõtlejad on maailma vallutanud uusliberalistliku maailmakorra suhtes ülikriitilised. Soome rahvusvahelise haardega teadlane Tero Autio ja tema kolleegid kirjeldavad äsja ilmunud kogumikus ”Siirtymiä ja ajan merkkejä koulutuksessa. Opetussuunnitelmatutkimuksen näkökulmia” (Suundumusi ja ajastuomaseid märke hariduses. Õppekavauuringute vaatenurki) (Tampere University Press 2019), uue ajastu piirjooni ja nende mõju haridusele. Tero Autio võrdleb majanduslikku globaliseerumist uuskolonialismiga, kus ülemaailmselt kehtestatakse normid ja ideoloogiad, mis tuleb omaks võtta. Turumajanduse liit poliitilise uusliberalismiga on tekitanud autoritaarse pöörde, mille üheks märgiks suurenev kontroll, monitoorimine ja evalveerimine hariduses, mis nüüdseks on kahjustanud juba ka Soome kooli-ilma.

Äri-ideoloogia vaimus koolireformid on osutunud laastavamateks kui arvatud, ning enam ei suudeta tegelda kõige põletavamate haridus- ja kasvatusprobleemidega. Eetikast on saanud välisele kontrollijale meele järgi olemine, tulemused samastatakse kõrgemate testipunktide hulgaga võimalikult madalate kulutuste juures. Kasvatus on taandatud näivneutraalseteks tehnoloogiateks. Võitjaks kunstlikult tekitatud konkurentsis osutub vaba turumajandus kui ”parim võimalik ühiskondlik eluvorm”. Autor tsiteerib kuulsat kasvatusteadlast Wofgang Klafkit: „Uusliberaalset hariduspoliitikat on raske näha millegi muuna kui hariduse degeneratsiooni, simulatsiooni ning lõpututes hindamistes moondunud karikatuurina, seda ühiskondlikku ning kultuurilist edenemist, inimarengut ja võrdsust teeniva hariduse asemel. Õppekava moraalne dimensioon tähendab vabaduse sfääri, mida ei saa väljast standardiseerida“.

Austria teadlane Konrad Liessmann täheldab, et hariduses valitsema pääsenud majandusterminoloogiat kehtestatakse läbi võitluse metafooride: strateegiad, võitjad, allutamine, konkurendid, efektiivsus. Sündinud on hoiak, et mida ei saa otse praktikasse viia, pole õppimist väärt. Ta lisab: „näib, nagu tunneksid moodsad (üli)koolide reformijad vaid üht tõelist vaenlast, sõltumatut uurivat vaimu, mis ei seo end struktureeritud ja kontrollitud teadusega“.

Gümnaasiumides ja ülikoolides oli võimalik kohtuda säravate isiksustega ehk õpetlastega. Õpetaja autoriteedi kadumise põhjusi tasuks otsida just neist kadunud seostest. Võitjad oleme permanentsetes uuenduste voos vahest enama avatuse, uute huvitavate õpetamisviiside ning inimese rahulolu väärtustamise osas. Ent angloameerika mentaliteetide hiidlaine on juba lihvinud haridusega seotud väärtusi sedavõrd, et võiks heisata punase ohulipu.

Millised on nii PISA kui sellega kaasneva kõrvaltoimed veel?

Vahest ka mäng inimese baasinstinktidel, sest nõder ja edev ning teistest-parem-olemise himus inimeseloom neelab aplalt alla just alama taseme instinktidele häälestatud söödad. See mõjub kui nõiarohi, mille toimel võib langeda pikka mõistmatuse nõiaunne selle ees, mis on tõeliselt tähtis.