Keel kannab vägagi palju inimeseks olemise ja kultuuri olemasolemise seisukohalt, ent peatähtsana teatakse keelt kui suhtlemisvahendit. Me avaneme keele abil teistele ning korrastame ka omaenese siseilma ja mõtteid. Keele abil sõname, sõnume, suhtume, loome ja hävitame. Keel viitab kõneleja meelelaadile – on see õilis või kinni madalates energiates nagu kirumine, tagarääkimine, sõim, verbaalsed rünnakud ja -relvad. Keel on jahmatavalt kannatlik, suudab kanda suurt tarkust ja kannatab välja ülima rumaluse. Keel on kui meie kodu, suur mõistmiseseos.

Inimese maailmas olemise viis on olla suhetes kõige olevaga ja sealt leiab ta ka oma elujõu allikad – millise suhte ta loob looduse, kunstide, inimestega, … seda ta saab ka vastu. Suhetes olemise eel käib häälestus – mida ootame, millele loodame, mida usaldame, jaatame, eitame, kahtlustame, vaimustume, mille üle mõistame kohut, kas anname abivajajale tema väe tagasi tema usku enesesse kinnitades? Häälestuses elu ilmingutesse väljenduvad väärtused ja moraal. Oleme paljudel erinevatel viisidel kaastegevad selles, milline on see üldisem häälestus, mida kogukondlikult ja ühiskonnana tajume. Ent kaasa mõjuvad siin ka inimesest suuremad jõud ehk siis ühiskondlik-kultuurilised mustrid.

Kui laste ja ka täiskasvanute vaimsest tervisest on saanud üldriiklik probleem, kust otsida põhjusi? Kas neid otsitakse õigest kohast nagu kadunud võtit tänavalambi valgussõõrist? Vahest on suurel valul paljugi pistmist meie suhtekultuuriga? Vahest on asjakohane küsida, kus meid petetakse, kes ja kuidas on inimese nälga jätnud, maha jätnud, kes saab rohkem ja jätab teise ilma ka vaimses mõttes. Kas toimub see teadlikult või poolteadvel ja kas saadakse aru, mida teistele tehakse?

Meie suhete ja suhtlusmaailm on täna elujõu ja väe allikana küsitav, pigem on see võimu ja masenduse allikas. Eestlased pidid naeratama vähe ja vaatama käies maha. Kõnepruugis on tihti kordumas väljendid: välja sööma, lõi noa selga, mutta tampima, näoli mudas, näitasin talle koha kätte. Toimuvad nö näidishukkamised ja viharavi. On teaduslikult tõestatud, et negatiivseid tunnete ja meeleseisundite nimetusi on keeles kaugelt rohkem kui positiivseid, viimaste repertuaar on üsna kasin. Pahelisus on värvikas ja huvitav, voorused mustvalged ja igavad. Kas võiks ehk siin kultuuriliselt midagi ära teha?

Millal on meie minevikust kaasa toodud mustrid inimelu toetavad ja tarkust väljendavad, millal aga koorem, millest aeg vabaneda? Kuhu oleme teel ja kuhu see tee meid viib? Kus on see maamärk, kust algab tagasitee barbaarsusse? Vaid paari inimpõlvega pidi ununema see kultuuriline teekond, mis meid kord kõrgusteni viis. Kõnepruuki on ilmunud “mis ei tapa, teeb tugevamaks”. Ent mõne see ju tapab, tapab ka häid väärtusi. Tasub meeles hoida, andekad on tavaliselt õrnad. Sotsiaalteaduste marginaliseerumisega ja uurimisteemade ettekirjutistega rahakraani omanike poolelt ei tegelda meil suhtemustritega (sh teaduslikul tasandil) laiemalt. Vahest oleks aga hädavajalik teada, millised on need argielu allhoovustes olevad mustrid ehk mentaliteedid, mis panevad meid tegema seda, mida teeme. Tundub, teame iseenesest järjest vähem, järjest harvem on mõistus kodus, kui meenutada Tuglase novelli Popi ja Huhuu.

Artur Alliksaar: 
kõrb olen kurjalt vinetavas põuas, 
kuid kannan endas kosutavat kaevu. 
Nii kauget, et ta veeni ma ei jõua, 
ja janus taluma pean võikaid vaevu. 
Saan haavu unelmate sõjatandril, 
ei oska ja ei tahagi neid katta. 
Laev olen, 
mille sadam asub mandril, 
mis merest on veel jäänud kerkimata.

Mis see on, mida teeme nii harjumuspäraselt, et sellest ongi saanud normaalsus – selline normaalsus, mis halvab loomuliku heatahtlikkuse. Rudolf Steineri tõlgenduses “kõikide sõda kõikide vastu”.

Mõned argielu vaadeldes avastatud mustrid,
mil on pistmist elujõu kaoga:

• Süüdi pole see, kes halba teeb, vaid kes sellest räägib. Totalitaarsete süsteemide peamisi enesesäilitamise viise. „Sellest me ei räägi “-mentaliteet ehkki just sellest peakski rääkima, kuivõrd see on kui paise või valuline koht organismis. Neid teemasid hekseldab sotsiaalmeedia.
• Hinnangute andmise pandeemia kõigi ja kõige suhtes – ütleja on kõiketeadev tõe haldaja ning lajatab kõrgelt postamendilt. Hinnang naelutab teatud hoiaku jäigaks ja muutumatuks, nähtuse muud küljed jäävad avamata.
• Ülbus kui hoiak, mille tulem on alati, et osa juuresolijaid tunnevad end alaväärsetena. Pahelisuse uuringud mujal maailmas.
• Kui teed midagi, mis uus ja sa ei oska, on esimene reaktsioon parastamine ja halvustamine ning kahtlemine asjaosalise mõistuses, mitte et näitad ja õpetad vähem oskajat.
• Inimese sugu kui tema alavääristamise põhjus: mehed/naised ongi sellised, lõksutajad, jõhkardid, kaheldava mõistuse tegevusega
• Ohver on süüdi, ohvri staatus ei too kaasa kaastunnet, vaid viitab nõrkusele, jõuetusele, allajäämisele. Ohvriks jäänust saab kollektiivse peksu objekt, kaastunne kui kõrgem moraalne kvaliteet jõuab siia vaid haruharva
• Võimekate ja targemate tõrje – kas omamoodi metsik enesealalhoiuinstinkti väljendus, mis söövitab meie kollektiivse ja kultuurilise olemise aluseid? On see see rahvuslik enesetapp, kui me ei oota tagasi neid mujale läinuid/tagasi tulnuid nende tarkusega?
• Igavene küsimus: kes on süüdi? Vähemate suhtes leitakse kiiresti ja võimendatuna üles, kus need olid ebapiisavad, tegid valesti, ei olnud tasemel kõiges (mida komisjon uuris). Staatuse hierarhia esindajate vead ja valed ning tegemata jätmised vaikitakse maha, nende tegude ümber on nö mõistev vaikus.
• Kafkalikud olukorrad – su sõbrad/toetajad kaovad ja põhjust sulle ei öelda; midagi on valesti, ehkki sa pole ju midagi valesti teinud; kaasteeline jäetakse sõna lausumata tee äärde maha. Inimesed on kaitsetud suhte katkemise ees irratsionaalsetel põhjustel. Suhete olemine ja katkemine on üks suur valude allikas.
• Konfliktiolukorrad kui suhete lõplik lõppemine, katsetuseta siluda, parandada, tervendada. Ei üritatagi. Kui palju ilmajäämisi pärineb just sellisest häälestusest.
• Andeksandmise jutlustamine (dialektiline) vastandpool on andeks palumine – see, mis loob puhtust, heas mõttes alandlikkust, lugupidamist, vabastab pingetest. See on aga unustuses ja tõlgendatakse seda nõrkusena, allajäämisena. Aga vaja on olla “võitja”.

neist pisikestest tükikestest igapäevases elus kujuneb suhete kõrb, hälbinud üksildased rändurid, tee äärde jõuetuna maha jäetud teelised – ja seda tajutaksegi kui “normaalsust”.

Teraapiad ja nõustajad lähevad valdavalt seda teed, et leia oma elujõu allikas iseeneses. Kindlasti pole see vale ja see allikas voolab ent hoiak ise on individualistliku ajajärgu väljendus.

Kas polegi enam, kellele loota?

Kas tohin vahel olla nõrk, heita eneselt tugevuse naerulnäo maski?

Julgust olla ka nõrk ja seda tunnistada soovitab teiste hulgas soome psühhoterapeut Tommi Hellsten.

Mida on aegade jooksul talletanud kultuur, mille võiksime taasavastada, et end oma olevikus aidata?

Vahest solidaarsus, talgud, koos tegemine, huumor, lugude rääkimise õhtud, ühine laulmine, luule, mängud. Vahest on aeg taaselustada neid kultuurilisi olemise vorme, mis andsid elule sära, värve, sisu, ja tõid inimesi kokku?

Mõiste kogukond tihe kasutus viitab sellele vajadusele. Mida oleks aga vaja, et neid suurepäraseid olemise vorme vastu võtta, lasta end neil kõnetada ja tunda, see kõik on ju elus? Ja et see on kaugelt midagi enamat, kui pelgalt meelelahutus.