Sildid

, , , ,

Täna, kui jätame veelkord hüvasti akadeemiku, Eesti Rooma Klubi asutaja Anto Raukasega, avaldame järelhüüdena ühe tema roomaklubilikest kirjutistest.

Tekst on kirja pandud keskkonnakaitsjate kogunemise ettekande taustaks aastal 2006, 15a tagasi.

Tookord seda teksti ei avaldatud, sest need jutud näisid täiesti põhjendamatutena, isegi lugupeetud inimese suust hullumeelsetena.

Paljud numbrid on tänaseks, vaid poolteise kümnendi jooksul aga mitmekordistunud, kihutamist kuristikku pole võimalik mitte ainult pidama saada vaid ka pidurdada. Viited tänasele on lisanud ERK toimetus.

Olgu Su teekond tähtede vahele
kerge ja mõtestatud!

A. Raukas:

Maa kui planeet püsib kahtlemata veel miljardeid aastaid. Aga pole erilist kahlust selles, et inimene vaevalt veel mõnda miljonit aastat vastu peab, sest erinevalt kõigist teistest liikidest on inimene hävitades palju liike, hävitamas ka end kui liiki.

Arvatakse, et planeet Maa kujunes umbes kuus miljardit aastat tagasi, üks miljard sinnapoole või teisele poole, see polegi nii tähtis. Me ei oska öelda, kui vana on planeet Maa, kuid nii nagu inimenegi, ta sünnib, elab ja sureb. Praegu räägitakse palju energeetikast, samal ajal kui need energeetika eest võitlejad ei tea, mida tähendavad sellised mõisted, nagu gigavatt, megavatt, teravatt, petavatt… Ja kui ma olen küsinud esinemistel saalilt, et mitu nulli on miljardi taga, ütles Ene Ergma ära, palju on miljonil, aga paljudel ei tule see nii kergesti sugugi mitte ette. Miljard on ikkagi väga pikk ajavahemik. Meie Maa on vaid  liivaterake kosmoses, kuid ta on meile kallis, sest ma kinnitan sama, mida kordab akadeemik Ergma – see on meie ainus võimalik elupaik.

Kuid on olnud ka teisi arvamusi. Üks minu lemmikraamatuid noorpõlves oli Saveljevi vene keelest tõlgitud raamat “Jäljed kivil”[1]. Ja sealt võib lugeda: ”Me asutame linnu, ehitame sildu üle laiade jõgede, puurime nagu nõelaga mägesid läbi, lõikame nagu habemenoaga mandreid. Inimesed saavad sadade miljonite aastate pärast nii õilsateks, et Maa häving ei osutu veel inimeste hävinguks. Nad võivad näiteks teistele planeetidele ümber asuda.” Kuid inimene kui liik ei eksisteeri enam sadu miljoneid aastaid. Mida primitiivsemad on liigid, seda vähem nad aastamiljonite jooksul muutuvad. Näiteks käsnad, teod ja paljud teised vormid ilmusid juba kambriumi ajastul ja on poole miljardi aasta jooksul väga vähe muutunud. Nad nägid välja umbes samamoodi, kui ka praegu, kuid Maal keskaegkonnas valitsenud täiuslikud saurusteliigid elasid aga kõik väga lühikest aega. Inimese eellased ahvinimesed tulid geoloogilisele areenile vaid 3-4 aastamiljonit tagasi ja homo sapiensi eksistents saab olema väga lühike. Ei hävi mitte Maa kui inimeste elupaik, vaid kaob inimene, kui iseennast hävitav looduse sünnitus.

Inimese, kui bioloogilise liigi kvaliteet halveneb pidevalt. Liigibioloogia vaatekohalt teeb meditsiin inimkonnale karuteene, sest rikutakse loodusliku valiku põhimõtet. Ravimite ja sotsiaalhoolduse tulemusena tekib üha rohkem poolterveid inimesi ja tulemuseks on liigi hääbumine. Kujunenud ökoloogilise kriisi peapõhjuseks on demograafiline plahvatus. 1930. aastal elas maakeral 2 miljardit inimest, käesoleva sajandi keskpaigaks prognoositakse aga 8 miljardit. Et elutsükkel oleks täielikult saastevaba, mahuks teadlaste hinnangul maakerale elama ainult 500 miljonit inimest. Selle saavutamine on aga, nagu te näete, täielikult ebareaalne.

Hiina

1,3 miljardit hiinlast tahavad elada sama jõukalt ja mugavalt kui ameeriklased. Vaatame, kas see on võimalik:

  • Aastal 2004 oli hiinlase aastasissetulek 5 300 $, ameeriklastel 38 000$. Alates 1978. aasta majandusreformidest on 26 aasta jooksul Hiina aastane majanduskasv olnud 9,5%[2]. Võttes tulevikuks veidi vähem, 8% ja elanike arvuks 1,45 miljardit saab hiinlane ameeriklase praeguse aastasissetuleku aastal 2031. Kui võtta majanduskasvuks kasvõi kasinad 6%, siis saabub see ikkagi aastal 2040.
  • Sellise aastasissetuleku juures tarbiks iga hiinlane nagu ameeriklane 291 kilogrammi teravilja asemel 935 kilogrammi ja Hiina vajaks selleks 1,352 miljardit tonni teravilja aastas, mis on 2/3 praegusest maailma teravilja kogutoodangust. Selleks, et saavutada USA lihatarbimise tase – 125 kilogrammi inimese kohta aastas, vajab Hiina 2031. aastal 181 miljonit, ehk 4/5 praegusest maailmatoodangust[3].
  • Selleks, et jõuda USA-le järele naftatarbimises vajab Hiina aastal 2031 99 miljonit barrelit päevas – praegune maailmatoodang on vaid 79 miljonit barrelit päevas. Kui Hiina tahab USA-le järele jõuda kivisöe tarbimises, see on 2 tonni inimese kohta ja see Ühendriikides muidugi suureneb, vajaks ta aastas 2,8 miljardit tonni, kusjuures praegune maailmatoodang on 2,5 miljardit tonni.
  • Kui Hiina paberikaubandus, see on 27 kg inimese kohta aastas, kasvaks 2031. aastal USA tarbimiseni, see on 210 kg inimese kohta, vajaks Hiina 303 miljonit tonni paberit, kusjuures praegune maailma aasta toodang on vaid 157 miljonit tonni.
  • Kui Hiinas oleks aastal 2031 autosid sama palju, kui on praegu USA-s, see on 0,77 inimese kohta, ehk 3 autot 4 inimese kohta, oleks seal 1,1 miljardit autot, aga praegu on maailmas vaid 795 miljonit autot.

India ja Malthus

Kuid samal ajal on planeedil ka teine plahvatuslikult kasvav (mitte segi ajada arenguga) hiidriik, see on India. Indias on majanduse juurdekasv vaatamata kõikumistele keskmiselt 7% aastas. Ja aastal 2030 on seal elanikke prognoosi kohaselt rohkem, kui praegu Hiinas. Kõik need 3 miljardit inimest tahavad elada sama hästi kui ameeriklased. Kristlus püüdis muuta inimkonda õilsamaks, kuid see pedagoogiline eksperiment muuta indiviid eetiliselt paremaks pole õnnestunud. Varastamine, reetlikkus, liiderlikkus ja tapmine on meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ja praeguse aja inimene erineb oma kirgede ja egoismi, võimu ja saamahimu poolest väga vähe keiser Nero aegsest inimesest. Esimene Maailmasõda nõudis 10 miljonit inimohvrit, Teine Maailmasõda 50 miljonit. Stalinliku terrori tulemusena tapeti vähemalt 60 miljonit inimest ja seda loetelu võib jätkata.

Demograafilise plahvatuse eriti halb külg on inimeste juurdekasv peamiselt vaestes riikides. Rikkad riigid muutuvad aiva rikkamaks, vaesed aga üha vaesemaks ja viimase 30 aasta jooksul on elatustaseme vahe kõrge ja madala arengutasemega riikide vahel järsult suurenenud. Kui me õppisime ülikoolis (1950datel) räägiti meile, et üks paha mees oli Malthus[4], inglise majandusteadlane, poliitilise ökonoomika rajajaid, kes pidas majanduslikku ebavõrdsust loomulikuks ja lõi teooria, mille kohaselt rahvastik kasvab geomeetrilises progressioonis, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis (vaata järele, mida see tähendab suhtarvudena). Tagajärjeks on ülerahvastatus ja alatine elatusvahendite vajak. Praktilise mõtlejana õigustas Malthus sündivuse tahtlikku vähendamist, sõdu ja epideemiaid.

Säästev areng?

Praegu kõneldakse palju säästvast arengust, mille eesmärgiks on justkui taotlus, et meie järeltulevad põlved ei elaks halvemini, kui meie, et me ei kasutaks mõtlematult ära ka neile vaja minevaid loodusressursse.

Mul oli õnn olla koos Arnold Rüütliga 1992. aastal Rio de Janeiros maailma keskkonna-tippkohtumisel, kus võeti vastu väga tähtsad dokumendid, nagu kliimakonventsioon, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, samuti Agenda 21. Ja juba seal tekkis mul mõte, et see ei saa olla midagi tõsist kui ma nägin Aafrika keisreid oma haaremiga – 30 naist, läksid üle lava, kõik kullas ja karras. Oli ju on selge, et midagi on ikkagi tõsiselt valesti! Kõige tabavamalt on minu arvates säästva arengu ideed tabanud idee, et niigi vaesemad riigid peavad oma vaesuses kinni maksma niigi rikaste riikide võimetust oma rikkust säilitada. Veendusin selles, et see töötab, viis aastat hiljem, kui ma olin ka Rio +5 järelnõupidamisel ja seal said arenguriigid viimaks aru, et neid on arenenud riikide poolt petetud, jämedalt petetud – see rikkuse vahe järjest suureneb, kiirenevalt, peatumata[5].

Ja see ongi selle säästva arengu idee, et laske meil elada nii rikkalt, veel rikkamaks saada, teie ärge püüdkegi rikkaks saada. Säästlikkus kutsub üles looduskeskkonna kõigekülgsele kaitsmisele ja maailma loodusressursside kasutamise märkimisväärsele vähendamisele ning olemasoleva rikkuse jagamisele üksikisikute, ühiskondade, põlvkondade vahel ja et kõik saaksid osa maksimaalsest heaolust. Just selles peitubki see kristluse õnnetus: ühest küljest räägib see, et peab olema abivalmis teiste vastu, aga tegelikult me katsume kõik võimalikult teistel nahka üle kõrvade tõmmata, et ise paremini elada. Kaplinski[6] räägiks minust paremini, kuid printsiip jääb – islamiusus on seetõttu natukene paremini seatud, nad on pisut vähem variserlikud oma alustõdedes. Ja selleks, et islamit mõista, peab sellele tõsiasjale otsa vaatama.

10% maismaa pindalast on reostatud tsivilisatsiooni jäätmetega[7], inimajaloo jooksul on kasutamiskõlbmatuks muutunud 20 miljonit km2 põldu, mis ületab praeguse külvipinna. Reaalsesse hävimisohtu on sattunud ligikaudu 2 500 taimeliiki ning üle 1 000 liigi ja alamliigi selgroogseid loomi[8]. Iga päev läheb linnade, tööstuse ja teede alla 1 300 km2 maad, kujutage ette – iga päev 1 300 ruutkilomeetrit! Maakera iga elaniku kohta teisaldatakse kaevetööde käigus ümber 20 t pinnast aastas. Eriti tõsine on puhta vee probleem. Kui te vaatate kasvõi Iisraeli ja selle piirkonna probleeme, on ka need põhiliselt vee probleem, mis ei saagi laheneda, sest tsivilisatsiooni „arengu“ tulemusena suureneb jõgede, järvede ja põhjavee saastatus. Kogu toodetud reovetest suudavad puhastusseadmed nõuetekohaselt puhastada vaid mõne protsendi, kurvaks näitaks on nt Araali mere saatus. Tsivilisatsiooni nn arenguga kaasnevad lisaks happevihmad, planeeti muudab metsade häving ja osoonikihi hõrenemine.

Kliima

Maa on mobiilses soojuslikus tasakaalus ja teda on võimalik suhteliselt kergesti tasakaalust välja viia. Arvatakse, et kriitiliseks momendiks on seejuures Maa keskmise temperatuuri langemine või tõusmine 2, maksimum (erinevatel allikatel) 3-5 kraadi võrra. Kui kõik meie autostumine kasvab endises tempos[9], siis aastaks 2030-2035 kasvabki temperatuur Maal 2 kraadi võrra. Praegu valgustatakse ajakirjanduses seda kõike väga pealisekaudselt ja ühekülgselt. Vaadake, asi on ju selles, et kui Maa kliima soojeneks, oleks see paljudele aladele väga hea – näiteks viimasel jäävaheajal oli Eesti temperatuur 7 kraadi võrra soojem kui on praegu ja see oli väga kena aeg, kus kasvasid laialehised metsad. Kui Maa temperatuur kasvaks, siis ka paljud Aafrika piirkonnad muutuksid jällegi asustuskohaseks. Aga kahjuks nii ei juhtu, sest kui Maa temperatuur tõuseb kardetud kõrgustele ja ka Gröönimaa liustikud hakkavad tõepoolest sulama, peatub selle tulemusena niinimetatud ookeani hiidkonveier ja juba lähema 500 aasta pärast, võib-olla isegi varem, tuleb meil uus jääaeg. See toimib nii nagu toimus kunagi pärast soojaperioodi hilistriiase jäätumine, mis tuli 500 aasta jooksul. Seetõttu ei ohusta meid mitte soojenemine, vaid meid ohustab just jäätumine, kui see peaks olema järgnevaks stsenaariumiks. Õnneks on olemas kliimatsüklid ja on kaunis tõenäoline, et praegune kliima soojenemine (kui inimene enne jaole ei saa ja kõike ära ei sodi) asendub üsna pea taas jahenemisega. Mõnes ajalehes (Maaleht) on olnud ka teadlikku juttu, kus selgitatakse, et kui me vaatame kas või Eesti kliimat ja kui me võtame pikema tsükli – ei jälgi mitte ilma sel aastal vaid räägime tõesti kliimast, siis asi pole sugugi nii, nagu iga päev Postimehes ja Päevalehes kirjutatakse.

Inimene, enese kroon

Inimkond on muutunud üha metsikumaks: Kambodžas tapeti idee (kommunism) nimel 3 miljonit inimest, Ruandas 1993. aastal miljon inimest ja… maailm reageeris sellele ülimalt ükskõikselt. Meid püütakse ka praegu veenda, et Iraagi, Tšetšeenia ja Afganistani sõjad peetakse progressi nimel, kuid tegelik põhjus on hoopis midagi muud. Terrorismi kultiveeritakse riiklikul tasandil ja seetõttu on inimkonna üks peamisi probleeme praegu, kuidas vältida teaduse ja tehnika uusimate saavutuste kasutamist uute relvade loomiseks ning kuidas hoida ära juba olemasolevate massihävitusrelvade kasutamist. Meid õpetatakse Brüsselist ja Berliinist, kuigi Eesti keskkond on võrreldes näiteks Belgia või paljude Euroopa riikide keskkonnaga, palju-palju puhtam ja jätkusuutlikum.

Inimkond oskab sünteesida praegu 10 miljonit erinevat ainet, toodab suurtes kogustes 50 000 ja väga suurtes kogustes 5 000 erinevat ainet, kusjuures 90% toodetust läheb jäätmeteks ja – mida rikkam riik seda rohkem jäätmeid ja raiskamist.

Meie, eestlased, olime metsarahvas, püüdsime loodusesse suhtuda aupaklikult. Täna võtame üle Lääne-Euroopa tarbijaliku mentaliteedi, järjest rohkem toodame jäätmeid, nagu tehakse Lääne-Euroopas, mida me peame endale eeskujuks. Euroopa ei ole eeskujuks kõiges, kindlasti mitte selles valdkonnas. Igale inimesele kulub siin praegu 20 tonni tooret ja selleks, et saada lõpp-produkti, kulub tohutul hulgal vett. Kõik üle jäänu läheb jäätmeteks ja mida rikkam riik, seda rohkem.

Episood Noa laevast, kus päästetud ja ilmale kestmiseks vajalikud loomad on juba laeva peal, viimaks tulevad ka inimesed. Noa aga ütleb: “Ei, Jumala eksperiment oli eksitus. Kuid me parandame selle – seekord läheme teele ilma inimeseta! Inimene on toonud rohkem halba, kui ükski teine liik ja Maailma kestmise loos pole talle kohta“.

Jaapani kirjanik Kōbō Abe (1924-1993) väitis: “Ma ei tea mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus.”

Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”

Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915-2002) on kirjutanud: “Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.”

Need võimalused on ammendumas ja tegelikult saab inimkonna tulevik olla vaid see, mis on siin pildi peal näidatud, sest inimene ei suuda midagi enese peatamiseks või korrale kutsumiseks ette võtta.

Meie, kui inimkonna teavitajate ülesandeks ei tohi olla käegalöömine vaid kujunenud olukorra oma võimaluste piires parendamine. Jah, inimkonnal pole enam jäänud aega otsustamiseks. Kui elada nii nagu seni, on kindel, et järeltulevad põlved surevad meie toodetud saastesse. Aga mida täna, 12dal tunnil veel ette võtta? Maailma keskkonnakaitse deviisiks on: ”Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt!” Öeldust tulenevalt on meie esmaülesandeks Eesti maksimaalne kaitsmine ja Eesti elu edendamine üldkultuuriliste ja humanistlike väärtuste foonil.

Kuidas on võimalik tegutseda lokaalselt? Ma näen siin saalis näiteks Ants Talioja, kes kaitseb Nõiakaevu ja kindlasti teeb tema oma tegevusega palju rohkem kasu, kui kümned, võib-olla isegi sajad end rohelisteks kutsuvad inimesed.

Eesti on väga ilus ja tegelikult on minu kindel seisukoht, et Eesti on jätkusuutlikum, kui enamus riike maailmas. Me oleme rikas loodusvarade poolest, meil on palju puhast loodust, meil on suhteliselt vähe inimesi. Meil on võimalik seda kõike kaitsta ja teha nii, et Eesti elu oleks võimalikult hea järgmistele põlvedele vaatamata meie poolt juba rikutule ja hävitatule.


[1] Jäljed kivil. Leonid Saveljev 1947a. 336lk

[2] 2021 on see juba ligi 20% aastas

[3] Vaata, kuhu on jõudnud inimkond oma ülekaalulisuses ja rasvumises: https://worldpopulationreview.com/country-rankings/obesity-rates-by-country

[4] Thomas Robert Malthus, 1766- 1834

[5] Loe lisaks Andres Tarandilt https://epl.delfi.ee/artikkel/50940712/andres-tarand-saastev-areng-voi-arengupeetus? ja https://leht.postimees.ee/209549/andres-tarand-rahvusvahelise-planeedi-kaekaik

[6] Jaan Kaplinski, 1941-2021

[7] Tänaseks palju rohkem. Vaata https://www.livescience.com/22728-pollution-facts.html ja https://www.dosomething.org/us/facts/11-facts-about-pollution

[8] Hävimisel olevad liigid leiad siit: https://www.worldwildlife.org/species/directory?sort=extinction_status ja näiteid imelistest kaduliikidest nt siit https://www.popularmechanics.com/science/animals/g20955197/animals-almost-extinct/

[9] Eesti on täna Euroopas juba 5. kohal