Eesti Rooma Klubi 2017/ 2018 hooaja üheks läbivaks teemaks, ja seda mitte esimest aastat, oli haridus. Eelnevatel aastatel on ERK püüdnud mõtestada kasvatust ning rõhutada pesahariduse olulisust, 2017 räägiti enim kõrgharidusest. Siinjuures on paslik mäletada möödunut.

1992 aastal kohtusid ajakirja Haridus toimetuse vestlusringis

1. Ene Grauberg, akadeemia Nord asutaja ja rektor / TLÜ professor, Õigusakadeemia humanitaarteaduste keskuse juhataja
2. Viive-Riina Ruus / TLÜ emeriitprofessor
3. Peeter Kreitzberg, TLÜ kasvatusteaduste õppejõud
4. Ülo Vooglaid, riigikogu liige ja
5. Rein Vihalem, TÜ filosoofiaõppejõud

2011 kohtuvad kolm tollastest vestluskaaslast taas. Neile lisanduvad Mailis Reps, riigikogu liige; Katri Raik, TÜ Narva kolledži direktor; Rein Müllerson, Akadeemia Nord rektor (hiljem TLÜ Õigusakadeemia president); Peeter Müürsepp, TTÜ Rahvusvaheliste Suhete Instituudi direktor. Publikuna osalevad Peeter Kross, EBS rektor, Raivo Palmaru, TLÜ dotsent ja Voldemar Kolga, TLÜ dotsent.

19 aastat varem toimunud vestlusringis tunti muret, et kõrgharidus ei olnud ühiskonnas toimunud kiirete muutustega kaasa läinud. Küsiti, kuidas haridusparadigma muutumisele kaasa aidata. 2011 diskuteeriti sama küsimuse ümber.

Ülikool ei jõua muutustele järele

Grauberg: Industriaalühiskonna suurtootmisele rajatud paradigma on asendumas infoühiskonnaga. Selle keskmes on info kogumise, vahendamise ja väärtustamise küsimused. Need on vahetult seotud kõrgharidusega. Kuid mida tähendavad ühiskonna radikaalsed muutused ülikoolile kui organisatsioonile, selle juhtimisele ja finantseerimisele, õppe- ja uurimistööle? Kas ja kuidas on ülikoolid valmis vastama transformeerunud ühiskonna vajadustele ja väljakutsetele, et kiiretele muutustele mitte jalgu jääda? See võiks olla meie tänase arutelu juhtküsimus. Sissejuhatuseks sooviksin rõhutada vaid niipalju, et kõrgharidus on olnud läbi aegade üks jäigemaid sotsiaalseid institutsioone. Seda nii oma organisatsioonilise struktuuri kui ka juhtimismeetodi poolest. Arvatakse, et ülikooli organisatsioon pole viimase 500 aasta jooksul põhimõtteliselt muutunudki. Miks on ülikooli nii raske muuta? Rahvusvahelise Ülikoolide Assotsiatsiooni peasekretär arvas juba 1998. aastal, et kõrghariduse vana paradigma – kõrgharidus kui ühiskonna südametunnistus ja kõrgemate väärtuste kandja – on asendumas tänapäeval pragmaatilisema paradigmaga, kus kõrgharidust võetakse kui kvalifitseeritud tööjõu ettevalmistajat ja tootjat. Kitsalt distsiplinaarsed teadmised on selles kontekstis asendumas inter- ja transdistsiplinaarsete teadmistega. Kui modernistliku industriaalühiskonna ülikooli organisatsiooniline struktuur toetub suhteliselt suletud ja rangele hierarhiale, siis tänapäeva ülikool, selleks et olla edukas, peab olema ka oma organisatsioonilt ja juhtimiselt avatud ja paindlik, kiiresti ühiskonna muutustele reageerima. Michael Gibbonsi arvates on ülikoolide kui väikeste vürstiriikide aeg otsa saamas. Templiülikoolid on asendumas ülikoolide kui teenindusettevõtetega. Ülikooli kvaliteeti näitab eelkõige selle lõpetajate edukus tööturul, mitte enam üliõpilaste akadeemiline võimekus. Kõrgharidusest on kujunenud oluline majandusharu. Kuidas seda vastuolu lahendada? Siit minu küsimus tänasest ümarlauast osavõtjatele: Kas Humboldti tüüpi ülikool, kus haridust omandati teaduse ja väärtuste kaudu, hakkab läbi saama?

Kreitzberg: „Humboldti aegne ülikooli oli eliidiülikool, kus esikohal oli teadus, õpetamine oli sekundaarne. Uuriti seda, mis tundus olevat huvitav. Tähtsal kohal olid eetika ja elu mõtte küsimused. Massiloengud suurtes auditooriumides on pigem suurtootmisele rajatud industriaalühiskonna nähtus – need aitavad ülikoolide raha kokku hoida. Humboldti ajal rahaprobleemi ilmselt polnud. Majanduslikud kaalutused ongi hariduse arengusuuna väga tugevasti ette andnud. Räägime hariduse kvaliteedist, mis on majandusest laenatud mõiste. Turumajanduslik raamistik on hariduses kogu aeg tugevnenud, mindud on järjest suurema funktsionalismi teed ja üldsegi mitte suurema avaruse või avatuse suunas.

Mis uut, postmodernistlikku haridusmudelit puudutab, siis sellest räägitakse juba päris palju, kuid midagi märkimisväärset ei tehta. Ilmselt see käibki nii, et algul ainult räägitakse. Ameerikas oli pikka aega kõige tsiteeritum autor John Dewey, kõik armastasid teda, teadsid ta teooriaid määramatusest, antifundamentalismist, vabadusest, kuid samal ajal käis Ameerika hariduses kõik vana rada.

Kas Humboldti tüüpi ülikoolil on tulevikku?

Grauberg: Humboldti ülikoolis oli teadus esikohal, kuid õppejõud kirjutasid ka õpikuid, neil olid oma üliõpilased. Meil on õppejõu kvaliteedi mõõdupuuks CC artiklid, mida peaaegu keegi ei loe. Samas rõhutatakse teisalt suuremat orientatsiooni turule. Sellest aspektist tuleks ilmselt ka ülikooli teaduse tegemise kriteeriumid ümber vaadata. Ei saa ju erinevaid teadusi mõõta ühe ja sama mudeli järgi. See on puhas positivism, mille aeg peaks juba otsa saama. Teisalt pole mingi saladus, et Eestis oli nn. CC artiklite esiplaanile tõstmine teaduse kõrgeima kvaliteedi mõõdupuuna teatud huvigrupi- põhiliselt loodusteadustega ja teiste empiiriliste teadustega tegelevate teadlaste- initsiatiiv. Selliselt kehtestati ka monopol teadusrahade jagamisel jms.

Müllerson: Ma töötasin 15 aastat teadusülikoolis, Londoni King’s College’is. Õpetasin seda, mida uurisin. Uuringute põhjal valmisid mu artiklid, loengud, seminarid. See ülikool on olnud viis aastat maailma ülikoolide edetabelis 22. kohal, aga isegi niisuguses ülikoolis leiti, et teaduskeskset õpet on vaja ainult vähestele. Arvan, et ka Tartu Ülikoolis pole vaja ega saagi olla teaduskeskset õpet kõikidel erialadel ja valdkondades. Seda on mõtet teha ainult seal, kus on välja kujunenud Euroopa või maailma tasemel koolkonnad. Siiski ei oleks õpe suunatud ainult Eesti, vaid ka Euroopa ja maailma tööturule ja sinna tuleks üliõpilasi välismaaltki. Samal ajal jääks enamik õppejõude õpetama teiste teadlaste artiklite ja õpikute põhjal.

Arvan, et üliõpilased vajavad õpetajat rohkem kui teadlast. Teadlane on egoist, kes rahuldab ühiskonna kulul oma uudishimu. Kui hästi läheb, annab ta oma avastustega ühiskonnale midagi vastu. Õpetaja on aga altruist, kes annab kõik oma üliõpilastele. Teadlase õpilased loevad kuskil kaugel tema artikleid, kuid õpetaja õpilased on temaga koos auditooriumis, suhtlevad temaga tihti isegi tema kodus. Lugesin hiljuti saksa kirjaniku Daniel Kehlmanni raamatut „Maailma mõõtmine“. Seal on juttu Carl Friedrich Gaussist, kes suutis ainult ühte üliõpilast välja kannatada, teistele andis ta kohe jalaga tagumikku, sest need olid tema arvates lollid. Niisugune oli teadlasest õpetaja. Neid erinevusi tuleks ülikoolides arvestada, kui otsustatakse teaduse ja õpetamise küsimusi.

Grauberg: Teadlane võib samuti olla hea õpetaja. Teine asi on see, et iga teadlane selleks ei sobi. Artiklit kirjutades on teadlane oma raamatute ja tekstidega üksinda. Õpetaja peab aga oskama oma teadmisi ka oma üliõpilastele huvitavalt ja atraktiivselt jagada. Mõistagi on see hästi keeruline, kui õpetaja peab suhtlema suurtes vooruloengutes samaaegselt 100- 300 üliõpilasega. Ilma karisma ja loomingulise lähenemiseta pole see lihtsalt võimalik. Kuidas mõõta sellise olukorras hariduse kvaliteeti? Elame ja töötame suurte muutuste ajal, kus paljud endised tõed on kaotanud oma tähenduse. Ülikoolitöö igapäevases praktikas püüame nendest aga endiselt väga kõvasti kinni hoida.

Müürsepp: 1992. aasta ümarlauas nõuti, et kõrghariduse paradigmat tuleb muuta. Tegelikult seda tehtud pole. Ma nimetaksin seda uut, postmodernistlikku mudelit iseorganiseerumise paradigmaks. Selle järgi sobiks Eestile ülikoolide üleüldine võrgustumine, ka rahvusvaheliselt. Tuleks olla avatud ja paindlik. Samas ei ole ka Humboldti tüüpi ülikoolide aeg minu arvates veel möödas – teadusülikoole on samuti vaja. Samal ajal peaks teadust olema ka ettevõtetes. Sellele vastu ei vaieldagi, kui valitseb selline arusaam, et ettevõtted peaks teadlastelt uuringuid tellima, neile uusi ideid välja pakkuma. Tegelikult peaksid neid välja pakkuma siiski teadlased, sest neil on ideid rohkem.

Reps: Ma ka ei vastandaks massiülikooli Humboldti ülikoolile. Bologna protsessi algatajate nägemus oli ilmselt see, et kolm aastat õpib noor inimene massiülikoolis, kus iga tudeng saab hakkama. Kes ei saa, loeb ja kuulab niisama, õpib, areneb. Miks ei võiks olla bakalaureusetase üldine tase? Pärast kolmandat aastat tulevad aga teadlikud valikud ja siis võiks küll üliõpilasi õpetada teadlane, sest lihtsa õpetaja teadmised ei pruugi olla alati piisavalt sügavad ja viimasel tasemel. Doktoritasemel on samuti vaja teadlast õpetama. Kolmandaks seda, et minule egoistlikud teadlased meeldivad. Probleem on see siis, kui selline teadlane arvab, et tema viimase raamatuga kogu maailm algab ja lõpeb.

Grauberg: Vastandamistega peab olema üldse ettevaatlik, sest erinevates ühiskonna tüüpides domineerivad erinevad kõrghariduse mudelid. Siit jõuame aga massiülikooli fenomeni juurde. 1960. aastatel jätkas pärast keskkooli õpinguid ülikoolis vaid 5%, kuid milline on see protsent praegu? Nii suur, et vajame nende jaoks teistsuguseid ülikoole ja õppejõude. Teadlane pole nüüd paljudele üliõpilastele isegi vastuvõetav, näiteks nendele, kes tulevad kutset omandama, tahavad omandada väga praktilisi ja konkreetseid asju. Kes on eluaeg kõrgkoolis õpetanud, see on kindlasti märganud, kuidas noorte huvid ja orientatsioon on aastatega muutunud. See 5% tuleb endiselt ülikooli, aga lisaks neile on väga palju teisi juurde tulnud. Seoses üliõpilaste kontingendi väga mitmekesiseks muutumisega tekib ka küsimus, kas õppejõud peab õpetama seda traditsioonilist 5 protsenti või seda uut 95 protsenti üliõpilastest?

Immanuel Kant on öelnud, et õppetöö peab olema orienteeritud keskmisele üliõpilasele, sest rumalatele pole niikuinii millestki kasu, ja targad saavad ise hakkama.

Raik: Mina ei näe ka teadus- ja massiülikooli vahel ületamatut kuristikku. Kuulun sellesse eagruppi, millest läks ülikooli 17%. Minu ülikooliõpingute ajal ja järel kujunes aga välja massiülikool. Kümmekond aastat ei leppinud õppejõud sellega, et üliõpilasi on kolm korda rohkem, kusjuures väga erineva tasemega. Neile tundus, et niisugust massi polegi võimlik õpetada. Nüüd enam nii ei väideta ja pole enam professoreid, kes kiitleks, et nad pole päevagi pedagoogikat õppinud. Veel viis aastat tagasi kiideldi sellega. Nüüd on üliõpilaste õpetama õppimine õppejõudude hulgas väärtustatud ja sellega on hästi suur samm edasi astutud. Üks mure on põhikooli, gümnaasiumi, kutsekooli, bakalaureuse- ja magistriõppe terviklik süsteem. Praegu peetakse terviku mõnd osa teistest osade halvemaks või paremaks. Näiteks rakenduskõrghariduse omandanud inimese kohta öeldakse, et ta peab olema „tolerantne“. Mis puutub ülikooli ja ettevõtte koostööd, siis peaks teadlane tootjale ütlema: „Telli minu käest, mul on häid mõtteid.“

Õpiväljundid vs säravad isiksused

Ruus: Tänapäeva ülikool, see on õpiväljundid. Tunnen lausa õõvastust, kui seda sõna kuulen. Nüüd tuleb kasutada igal pool verbe „oskab“, „mõistab“, „saab aru“, „suudab“ jne. Ja siis tuleb üleminekuhindamine, kus lähtutakse kitsalt nendest verbidest. Hullemat positivismi on raske ette kujutada. Me kritiseerisime seda juba 1992. aasta Hariduses. USA-s olid õpiväljundid igal pool 20. sajandi keskpaigas, see ei ole ennast õigustanud, aga meil koostab ikkagi iga õppejõud oma üliõpilastele universaalseid õpiväljundeid. See on niisugune teilorism, et me ei saa enam aru, kas meie tehas toodab autosid või näiteks ballikleite. Nööpide etteajamine on aga kõigil igaks juhuks selge. Teadusest on see kõik väga kaugel, täielik paralleelmaailm. Promoveerimine toimub CC artiklite alusel, tegelik õppetöö aga täiesti teistel alustel. Kõrgharidusse on tulnud standardiseerimine ja kontroll. Varakapitalism on see, mitte postmodernism. Mina ei pea õnneks enam kuskile kandideerima, aga kes peavad, need muudkui teevad neid standardeid ja väljundeid. Kõrgkoolist on tehtud staadion, kus kõrgushüppes on latt nii kõrgel, joosta tuleb sellise ajaga ning kaughüppes tuleb lennata nii kaugele. Seejuures väidetakse meile, et see annab pädevuse. Kõik ülikoolid, kaasa arvatud kunsti- ja muusikaakadeemia teevad seda sporti.

Grauberg: Minule on see samuti õõvastav. Minu arvates on õpetamine eelkõige looming, aga mitte verbid „teab“, „oskab“, „mõistab“ jms. Eks mäletame oma õpinguaastatest ikka suure karismaga, loomingulisi õppejõude mitte aga programme. Praeguste standardite järgi oleks auditooriumitest kindlasti kõrvaldatud paljud sellised õppejõud, kes oluliselt on kujundanud minu ja paljude minu õpingukaaslaste mõtte- ja väärtusmaailma 1970.- 1980.aastate Peterburi ülikoolis. Mulle meenub praegu üks õppejõud, professor Emdin, kes luges terve õppeaasta vältel meile Hegeli kursust. Teda armastati kui isiksust, aga tema loenguid ei suudetud lõpuni kuulata, sest tema loengu lugemise stiil oli ülepaisutatult akadeemiline ja raskepärane. Pealegi oli tal harjumus loengu ajal aeg- ajalt mõneks hetkeks tukastada. Üles ärgates avastas ta, et pool auditooriumist oli juba lahkunud, aga see ei heidutanud teda. Pärast väikest pausi jätkas ta loengut tavaliselt ütlusega, et kahju, et osa teist ei suutnud lõpuni Hegeliga jääda, aga ta usub, et need, kes tema väikese puhkuse välja kannatasid on tõelised filosoofia-armastajad. Ja tal oli muidugi õigus. Ma arvan, et see näide räägib tolerantsusest ja usaldusest üliõpilaste ja õppejõudude vahel. Ei mindud koheselt oma kliendiõigusi nõudma ja õppejõu peale kaebama. Saadi aru, et igaühel on ka mõningaid puudusi.

Ruus: Boris Bernstein kirjutab oma mälestuste raamatus, kuidas ta pani ühele üliõpilasele üllatavalt võhikliku vastuse eest nalja pärast vist „kuue“ või „seitsme“. Õppejõud võis tollal mõnikord endale ettearvamatut käitumist lubada. Aga see ei ole absoluutselt võimalik õpiväljundite puhul. Tegelikult me vajame väga erinevaid ülikoole. Ühelt poolt rangeid teadusülikoole, kuhu Newtonilgi oleks raske sisse pääseda, teiselt poolt Collège de France’i tüüpi ülikoole, millel üliõpilasi polegi ja kuhu rahvas läks nagu teatrisse, näiteks Foucault’ loenguid kuulama.

Grauberg: Kas Eesti kõrgharidus on tagasi 20. sajandi 1960.-1970. aastates? Seda aega on nimetatud ka bürokraatliku kapitalismi ajastuks. Kuigi arvatakse, et bürokraatliku kapitalismi aeg sai otsa ühes kommunistliku süsteemi kokkuvarisemisega ja Berliini müüri langemisega 1989. aastal.

Ruus: Neokonservatiivide ja neoliberaalide juurde oleme jõudnud, ka üldhariduses. Oleme Bushi standardiseeritud haridusprogrammis, millest Obama püüab välja tulla. Kõike mõõdetakse ja kõigest antakse aru. Haridusbürokraatia ainult suureneb.

Grauberg: Ameerika kõrgharidus on jõudnud tõsisesse ummikusse. Osalesin 2007. aastal ACE 89. aastakoosolekul Washingtonis. Selle esinemistest ja materjalidest peegeldub mure Ühendriikide edasise käekäigu pärast. Rõhutati, et maailm on paradigmaatiliselt muutumas, aga suurem osa kõrgkoole tegutseb endiselt vanadest standarditest lähtuvalt. Arvati, et see on tinginud olukorra, kus Ühendriigid võivad olla sunnitud õige pea loovutama oma juhtpositsiooni ka kõrghariduses edukatele Aasia riikidele. Kurb on natukene see, et Eesti püüab nüüd rakendada mudelit, millest Ühendriigid ise on juba loobumas.

Müllerson: Kui alustasin Inglismaal rahvusvahelise õiguse professorina, ei kirjutanud mulle mitte keegi ette, mida ma pean õpetama. Minu tööülesanne oli arendada rahvusvahelist õigust Londoni ülikoolis – see oli kõik. Õppekava tegin ise, kolleegidega konsulteerides muidugi. Eesti ülikoolides ei ole sellist akadeemilist vabadust, ministeerium ja kvaliteediagentuur kontrollivad õppekavasid.

Ruus: Kvaliteediagentuur kontrollib ainult seda, kas sinu õppekavas on kasutatud brošüüriga etteantud verbe: „oskab“, „mõistab“, „suudab“ jt. See juhend pole Bologna lepinguga kooskõlas. Bologna niisugust kitsarinnalisust ei juuruta.

Pole rumal ega paista ka rumal välja

Müllerson: Me täitsime tabeleid, kus olid kirjas meie eesmärgid ja õpiväljundid. Ma kirjutasin väljundiks, et meie lõpetaja pole rumal ega paista ka rumal välja. Nagu Inglise ja Ameerika kohtus peab otsus olema õiglane ja lisaks paistma ka õiglane välja.

Ruus: Olen käinud Juri Lotmani loengutel ja see on andnud mulle eluaegse impulsi. Praegugi räägin Lotmanist oma üliõpilastele. Aga ma ei räägi neile, mis õpiväljundeid ma Tartust sain.

Kreitzberg: Akadeemiline vabadus ei ole siiski päris probleemideta, eriti seal, kus teadus on väga spetsialiseerunud. Derrida nimetas akadeemilist vabadust professori vabaduseks määrida tudengitele pähe oma ühekülgset ja kitsast arusaamist maailmast.

Müllerson: Derrida ironiseeris muidugi iseenda aadressil. Nagu kohtunik määratakse eluks ajaks oma ametikohale, sest see tuleb tema töös kasuks, nii tuleb anda õppejõule akadeemiline vabadus, sest see tuleb tema töös kasuks. Olen näinud väga vähe kohtunikke ja õppejõude, kes töö ajal tukastavad. Londoni ülikoolis ei käinud üks õppejõud kaks aastat üldse tööl ja alles siis ta vallandati – nii raske oli temast lahti saada. Aga need on üksikud erandid. Enamik professoreid teeks sedasama, mis nad teevad, ka ilma rahata. Kui minule ei makstaks, ma ei käiks võib-olla koosolekutel, aga kirjutaksin ikkagi edasi, sest ma ei oska teisiti elada.

Grauberg: Müürsepp ütles õigesti, et kõrgkool võiks olla isereguleeruv süsteem. Ma töötasin Boris Bernsteiniga 18 aastat koos ühes ja samas ühiskonnateaduste ja kunstiajaloo kateedris. Seal olid veel Gens, Soonpää, Kangilaski ja palju teisi Eesti väljapaistvaid kultuuri- ja ühiskonnategelasi. See oli minu tõeline pedagoogiline kool. Ma pole kunagi õppinud ülddidaktikat ega midagi sellist, aga samas olen ma aastakümnete jooksul olnud väga oodatud õppejõud väga erinevates auditooriumides. Arvan, et see on tingitud sellest, et mul olid suured eeskujud, kellest ma püüdsin palju õppida ja mis seal salata – olla ka nende sarnane. Kes on meie suured eeskujud praegu?. Kes on need, kelle loenguid tuleks kindlasti kuulata, kellest tuleks eeskuju võtta? Kindlasti on need inimesed olemas. Aga miks neist ei räägita, miks ei teata nende nimesid, miks neid ei ole ETV saatesarja Tähetund külaliste hulgas. Ilmselt sellepärast, et ei mõisteta, et õpetamine ongi tõeline kunst, mitte aga verbid „teab“, „oskab“, „mõistab“.

Müürsepp: Ülikooli massistumise tingimustes saab ainult doktorantidele rääkida sellest, mida me ise parajasti uurime. Bakalaureuseastme üliõpilane on selleks valmis võib-olla ainult pedagoogikas ja haridusteaduses, aga paljud teised alad käivad talle siis veel üle jõu. Ruusile ütleksin, et emeriteerunud inimesel on mugav totruste vastu võidelda, aga tegevõppejõud peab siiski CC artikleid kirjutama, kui tahab oma kohale tagasi kandideerida.

Ruus: Miks me oma Eesti riiki niimoodi kardame?

Müürsepp: Me ei karda riiki, pigem me ei taha jätta muljet, et kaupleme endale latti madalamaks – nii meie protesti mõistetaks. Meil võis 11 aastat professorina töötanud inimene ülikooliga eluaegse lepingu sõlmida. Aga nüüd on plaanis täiendus, et eluaegset professorit hakatakse ka kord viie aasta jooksul atesteerima – et kas ta on CC artikleid kirjutanud. Minnakse edasi positivistliku paradigma vaimus. Isegi tema ei saa enam rahulikult eestikeelset teadust arendada, eesti keeles ülikooliõpikuid kirjutada.

Pärast „sõelumist“ saabub akadeemiline vabadus

Grauberg: Võib-olla endine haridusminister tahab oma kõrghariduse kontseptsiooni õigustada?

Reps: Olen professor Ruusiga nõus, et õpiväljundid võivad tekitada õõvastust. Aga miks see ebameeldiv tunne tekib? Sellepärast, et oleme ühel perioodil läinud oma vabadustega täielikku äärmusse. Igaüks on teinud, mida tahtnud, ja lõpuks avastanud, et on täiesti oma nurka surutud. Täna püütakse õppejõude keskpõrandale tagasi saada.

Neid kriteeriume hakati looma kümmekond aastat tagasi. Ülikoolid ja teadusringkonnad istusid ümber ümmarguse laua ja arutasid, kuidas rahvast jälle kokku saada, kui rahalised ressursid on piiratud ja inimesigi vähe. Küsimus on ju selles, kuidas pideva kärpimise tingimustes kõrgharidusele raha jagada. Miks mitte kvaliteedi järgi? Eesmärk on kõik Eesti kõrgkoolid kvaliteediagentuuri enam-vähem objektiivsete kriteeriumide sõelast läbi lasta ja kes sõelale jäävad, neile akadeemiline vabadus anda. Kui kõlbmatud kõrgkoolid on välja sõelutud, siis ülejäänud saavad endale autonoomia.

Grauberg: Nüüd on küll väga huvitav seisukoht välja öeldud. Hakkame aga üksteist hindama. Sellist asja pole ma maailmas veel kuulnud, et hakkame aga konkurente hindama. Mõistagi tuleks nad kiiresti kõrvale lükata, sest ülikoolis õppivate noorte arv väheneb ju tohutu kiirusega. Oleks tore, kui nimetaksime asju ikka õigete nimedega.

Kreitzberg: Kuni maailma ülikoole pannakse pingeritta, seni nende väljastpoolt reguleerimine ei vähene. Aga Repsi jutus on tõetera sees – akadeemiline vabadus on Eesti kõrgkoolidele ka probleeme kaasa toonud. Samas liigne reglementeerimine deprofessionaliseerib hariduse. Sest kui sa ei vastuta oma tarkuse ja südametunnistuse järgi, vaid tegutsed etteantud kriteeriumide põhjal, mis sellesse süsteemi ei sobi, siis sa ei langeta enam kõige sobivamaid otsuseid. Eesmärgiks saab hoopis nende pseudokriteeriumide järgi kõrgele kohale pääseda. Hakatakse ka kavaldama. Me ju teame, kuidas CC artikleidki kirjutatakse – viidete arvu suurendamiseks viidatakse omaenda varasematele artiklitele ja lastakse oma välismaa sõpradel nendele viidata. Terved sündikaadid tsiteerivad üksteist vastamisi, et numbreid suureks saada. Sellel süsteemil on augud sees, temast saab karikatuuri teha.

Humboldti ajal oli teadlane maailmanimega tegija, kellel ei olnud vaja kirjutada CC artikleid ega muu statistikaga oma taset tõestada. Tema avastas midagi olulist. Massiülikooli päevil on teadlaseks nimetatuid sada või isegi tuhat korda tollest ajast rohkem. Humboldti tüüpi ülikool saab olla vaid väike ülikool, nagu näiteks Stanfordi, kus on väike arv hästi andekaid üliõpilasi ja õppejõude ning õppemaks pool miljonit krooni aastas. Stanford on umbes Tartu Ülikooli suurune, aga seal töötab korraga 14 Nobeli preemia laureaati.

Müllerson: Tegelikult võib olla suuremates ülikoolides Stanfordi moodi väiksemaid pesi. Neid tekib ikka, kui on õppejõude, keda saadab edu. Tartu Ülikoolil on oma pesad geneetikas, materjaliteaduses.

Reps: Institutsionaalse akrediteerimise eesmärk ongi soodsate tingimuste loomine selliste pesade tekkimiseks.

Müllerson: Tore, et sa seda usud. Mina ei usu.

Tulemused vs protsess

Ruus: See on tulemusjuhtimine, aga ei saa nii, et vaatame kogu aeg ainult tulemusi, kuid protsessi üldse ei jälgi. TALISE võrdleva uuringu järgi on Eesti koolijuht 23 riigi hulgas kõige rohkem orienteeritud tulemustele. Ta juhib strateegiliselt väga vähe, aga tulemused olgu olla. Kas nüüd kujundame samasuguse olukorra välja ülikoolis? Me tekitame endale niimoodi uue kultuuri, kus oma mõtteid ei olegi enam vaja.

Kreitzberg: Ma teeksin vahet tulemusel ja mõõdetaval tulemusel. Kõige väärtuslikumad tulemused hariduses ei ole üldse mõõdetavad. Mõõdetavad on üksikasjad, faktid, aga seda, kuidas sa tervest „Hamletist“ aru saad ja mis sul seda lugedes hinges toimub, ei saa üldse mõõta.

Raik: Lubage mul jääda opositsiooni. Ministeeriumi „pahad ametnikud“ ei suuda kogu meie elu ära rikkuda. Eesti kõrghariduse tulevik sõltub lisaks naljakatele õpiväljunditele ikkagi meist endist ka. Kusjuures nendel naljakatel väljunditel on ka oma ratsionaalne sisu. Bologna deklaratsioon aitab kujundada Euroopa ühtset kõrgharidusruumi ja seda on meile vaja. Praegu käib kvaliteedi hindamise protsess ja selle lõppu pole veel näha. Aga see protsess on igale ülikoolile kasulik ka, aitab näha ennast kõrvalt, paneb uuesti järele mõtlema, miks üldse midagi õpetatakse. Kvaliteedi hindamine on lõputu, otsatu, ääretu protsess, aga ma usun, et terve mõistus päästab meid.

Grauberg: Kas Euroopa Liit ei lähe vale teed, kui hindab kõrgelt ainult suuri teadusülikoole? Ameerikas on igas suuruses ülikoolidel eluõigust. On suuri ja väikseid, on teadus- ja õpetavaid ülikoole. Ja kas teile ei tundu, et Bologna protsessiga on läinud (või tõmmatud) kaasa ainult Ida-Euroopa? Inglismaal et teata Bologna protsessist mitte midagi. Bologna ülikoolis endas ka ei teata, mis protsess see õieti on. Saksamaal puhkevad üliõpilasrahutused, kui tahetakse Bolognat sisse viia. Ainult Ida-Euroopa on seda 100% rakendatud. Tagajärg on see, et palju väikseid ülikoole ja kõrgkoole on teab-oskab-mõistab-põhimõttel suletud, kuigi tark inimene saab ju aru, et asi pole mitte kvaliteedis, vaid hoopis muus. Algul vabaneti eraülikoolidest. Selleks polnudki midagi muud vaja, kui ülikooli seaduses ülikooli definitsiooni muuta. Edasi minnakse omavahel keskpõrandal kokku ja lõpuks jääbki järele ainult üks Eesti Ülikool, mis hakkab konkureerima Ida-Euroopa suurte ülikoolidega. Järgmine samm on see, et Euroopa ametnikud jõuavad võib-olla järeldusele, et see uus suur ülikool ei ole siiski Euroopa vanade ülikoolidega võrreldes konkurentsivõimeline. Võib-olla tuleks piirialadel pigem rohkem kutsekõrgharidust arendada? Sellised projektid liiguvad Euroopas juba arutelude tasemel.

Teadus- või uuringupõhine ülikool?

Kolga: Kas me ei peaks kasutama sõna “teadus“ asemel “uuringut“ (research)? Teadust teevad tipud, kuid midagi uurida saab igaüks. Kes on ise midagi põnevat uurinud, sellele lähevad säravate professorite loengud varsti meelest, kuid oma uuringut ei unusta ta kunagi. Andes üliõpilastele midagi uurida, vabaneme ka liigsest õpetamisest. Tavaliselt muudkui õpetatakse ja õpetatakse, üliõpilased pole sellega rahul, esitavad õppejõule pretensioone. Uurimuste puhul seda kõike ei teki. Paraku on tänases ülikoolis uurimust vähe.

Müllerson: Inglise keeles ongi research oriented teaching ja mitte science oriented teaching. Seda pole võimalik teisiti öeldagi.

Ruus: Uuring on võimalik juba põhikoolis.

Grauberg: Rääkides paradigma muutusest ühiskonnas ja hariduses on vähe rõhutatud, et õpetamiskeskse ülikooli paradigma on asendumas õppijakeskse paradigmaga. See tähendab, et suurte vooruloengute aeg on otsa saamas. Uues kontekstis on muutunud ka õppejõu roll. Õppejõud peaks täna olema pigem konsultant ja nõustaja, kes töötab väikeste üliõpilasgruppidega. Õppejõu põhiülesandeks on, kuidas aidata üliõpilastel tõstatada probleeme, kust saada infot vastavate probleemide lahendamiseks jms. Kuidas kiirete muudatustega hakkama saada, kuidas neid muutusi juhtida, kuidas maandada riske seoses uue tehnoloogiate kasutusele võtuga, kuidas vastata uutele väljakutsetele? Mõistagi nõuab see täiesti uut pedagoogikat, uut didaktikat jms. Kujutage vaid korraks ette olukorda, et ravime tänapäeval inimesi nende teadmiste järgi, mis meil oli meditsiini kohta saja aasta eest. Midagi taolist toimub aga pedagoogikas, kus kesksel kohal on endiselt positivistlik lähenemine õpetamisele.

Palmaru: Sotsiaalsed süsteemid korrastuvad ise. Hommikul on kohvikutes saiad ja kohv olemas, ehkki ükski ministeerium pole selleks korraldust andud. Eelmises ühiskonnas, kust me tuleme, olid vastavad korraldused olemas, kuid mida tihti ei olnud, olid saiad ja kohv. Seepärast tuleks olla ülikoolide tegevuse väljast poolt reguleerimisega ettevaatlik. Teiseks CC artiklid – teadus ei ole midagi muud kui oma ühiskonna probleemide lahendamise süsteem. Just oma ühiskonna. Teistes keeltes tuleb kindlasti samuti kirjutada, aga lahutada kogu teadus oma algsest funktsioonist ja keskenduda ainult võõrkeeles kirjutamisele on kujuteldamatu praktika.

Kross: 1990. aastatel valitses kõrgkoolides suhteliselt vaba õhkkond. Paraku ei andud see õhkkond tulemust, mida ühiskond ootas. Ühiskond on kõrgharidust tublisti paremuse suunas nihutanud.

Müllerson: Üks probleem on see, et Eestis on liberaalne turumajandus, kuid Eesti ühiskond liberaalne ei ole. Olen kaua aastat Inglismaal elanud ja tean, et Inglismaa on oma mentaliteedilt Eestist palju liberaalsem. Konservatiivsed, leiboristlikud – igasugused mõtted on teretulnud, kõiki arutatakse. Eesti aga meenutab bushi-aja Ameerikat, mil turumajandus oli liberaalne, kuid ühiskond ei olnud. President Nixon ütles omal ajal, et kõik, mis on Ameerikas halba, on tulnud kommunistidelt, homoseksuaalidelt ja liberaalidelt.

CC artiklitest: sain alles mõni kuu tagasi teada, et niisugune asi üldse olemas on. Vaatasin siis, kuhu minu tekstid klassifitseeruvad – kõik olid 1.1 artiklid. Teisi ajakirju ma lihtsalt ei teadnud. Eestisse tulles mõtlesin, et hakkan kirjutama Vikerkaares, Akadeemias, Diplomaatias, aga siis järsku taipasin, et need artiklid ei ole enam 1.1! Mul on seal kahjulik kirjutada!

Kreitzberg: Asi on üle reguleeritud. Üks matemaatikaprofessor avaldas artikli kuulsas ajakirjas, aga tegi tõestuses juhuslikult vea. Selle leidsid väga paljud lugejad üles ja viitasid oma artiklis sellele veale. Tulemus oli see, et vea teinud autor sai tohutu viitamiste arvu. Palmaru täienduseks ütleksin aga seda, et kohviku asemel tuleks võrrelda kõrgharidust pigem meditsiiniga. Kui meditsiin näiteks läheks täieliku iseregulatsiooni teed, siis pole välistatud opereerimine ja rohu andmine katse-eksituse meetodil. Ülereguleerimist peame eitama, aga reguleerimist päris minema visata ei saa.

Eesti Ülikool kui võrgustik

Grauberg: Püüame nüüd kokkuvõtlikult öelda, mis on meie arvates tänase kõrghariduse kõige olulisemad probleemid.

Kreitzberg: Eesti on postmodernistlik selles mõttes, et meie ühiskonnas on palju konkureerivaid huvisid ja erinevaid argumenteerimise viise. Aga ühes mõttes on meie ühiskond ka väga üheülbaline – kõik tahavad ellu jääda. Ja nii väidab mõnigi, et ainult tema on kõige kaasaegsem ja absoluutse progressi teel ja teised tema meelest seda ei ole. Mulle ei meeldi, et me nii palju omavahel kempleme ja üksteisel vaipa alt ära tõmmata üritame. Me peame tegema rohkem koostööd, peame oskama taanduda ja kompromisse teha, et tervik võidaks.

Jaak Aaviksoo on öelnud, et kui Tartu Ülikoolist Oxfordi-taoline ülikool teha, siis tulevad sinna kõigi maade üliõpilased õppima. Tegelikult lahkuvad hoopis meie oma parimad noored välismaale. Kui meil kõik andekamad noored ära lähevad, siis hakkavad meil riigi tunnused ära kaduma. Osa noortest tuleb muidugi Eestisse tagasi, aga kui paljud? Võib-olla tuleks välja arendada Eesti Ülikool, millel on meie ülikoolide üheskoos tehtud õppekavad ja mis oleksid atraktiivsed ka teiste maade üliõpilastele? Mis on üldse eesti kool? Meil on vallakool, mis värbab endale teiste valdade õpilasi. Meie ülikoolid püüavad samuti üksteiselt üliõpilasi üle lüüa. Hea veel, kui kaks ülikooli ei lähe kolmandale üheskoos kallale. Meile pole vaja ülikoolide võitlust ja paremusjärjestust. Meie ülikoolid on väga eriilmelised ja sellistena on nad kõik vajalikud.

Raik: (Üli)õpilaskesksus on väga tähtis märksõna, sellega peame tegelema. Interdistsiplinaarsus on teine oluline sõna. Võrgustumine ja koostöö Eesti sees on kolmas. Ja neljandaks välisvõrgustumine. Need märksõnad võiksid tänast kõrgharidust iseloomustada.

Ruus: Kuidas jänes ja hunt võrgustuvad? Kuidas seda protsessi korraldada?

Kreitzberg: Jänes pannakse puuri.

Ruus: Respekt. Komplementaarsuse printsiip. On vanaaegseid ülikoole, on tööturule suunatud ülikoole. On paindlik läbirääkimiste protsess, läbipaistvus ja avalikkus.

Müllerson: Meil on vaja rohkem koostööd ja sallivust parteide, poliitikute, ülikoolide, inimeste vahel. Meie ühiskonda oleks vaja liberaliseerida.

Reps: Vaeses ühiskonnas mõtlevad kõik rahale ja see mentaliteet jõuab paratamatult ka ülikooli, kus jagatakse kahte asja: raha ja noori. Küsimus on ainult selles, kumb on raskem ressurss. Seni on olnud vaidlus raha pärast, aga üsna kohe kandub vaidlus üle noortele, sest nende arv langeb väga järsult. CC artiklite arv võetakse raha jagamisel aluseks mitte sellepärast, et nii on õige, vaid sellepärast, et nii on kõige lihtsam. Loodan, et kümne-kahekümne aasta pärast oleme muutunud sallivamaks, inimesed on võib-olla rohkem võrgustunud. Kui me ei muuda oma Eestis sallivamaks, siis on vähe lootust siia palju välisüliõpilasi saada. Ainult Läti on praegu välismaalaste suhtes meist veel sallimatum. Me oleme väga suletud ühiskond. Lihtne näide – kas me suudame leppida mõttega, et Indiast tuleks meile kümme tuhat tudengit? Me kardame neid! Tahame pigem oma suletud konnatiigis raha ümber jagada. Soome on ka negatiivne eeskuju. Nende ühiskond on samuti väga suletud. Kümne aasta jooksul tuleb põhimõtteline pööre.

Ruus: Ida ei lõpe Venemaaga. Hiina ja India on ka olemas.

Müürsepp: Me peame organiseerima iseorganiseerumise. Kus on iseorganiseerimine võimalik? Ainult ette antud süsteemis. Süsteemis, kus on mitmekesisust, erinevaid seisukohti ja arvamusi, kus nende üle diskuteeritakse. Hunt ja jänes on kujundina õigel kohal – neile tulebki organiseerida süsteem, kus üks teist ära ei söö. Ka kõrghariduse kvaliteeti saab mõõta. Aga millal on mõtet seda teha? Kõige parem tulemus on ju see, kui kõrgkoolidiplomit omav inimene saab elus hakkama ja kui palju on nendest inimestest ühiskonnale kasu. Sotsiaalsete protsesside mõõtmine on väga stohhastiline, kaudne, see pole kraadiklaasiga mõõtmine.

Grauberg: See on tore, et vähemalt märksõnade osas jõudsime kokkuleppele. Meie ühiskond ja kõrgharidus peaks olema palju avatum, sallivam, erinevaid arvamusi ja seisukohti toetav. Eesti kõrghariduse üks oluline märksõna peaks olema võrgustumine. Võrgustunud organisatsioonina võiks Eestis olla ju ka üksainus ülikool.

Mai, 2011

üles tähendas Raivo Juurak