Kaks naist Eesti Rooma Klubist – Kaja Kärner ja Tiiu Kuurme kohtuvad saates Kajalood 25.novembril 2017. Kuula siit:
Post-post-modernistliku ajastuga tasapisi liituv uusliberaalsus pakub üha keerukamaks muutuvas maailmas lihtsaid lahendusi, must-valgeid valikuid, sunnib tegelema saja asjaga korraga ja röövib meilt süvenemisvõime ja keskendumisoskuse.
Teeb seda nii, et me ise ei märkagi.
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme ei jäta ütlemata, kui näeb meie elukorralduses viga laita. Saates juurdleb ta pealiskaudsuse ja kõikelubatavuse pealetungi üle ning tuletab meelde, et kõige uuega ei ole vaja kaasa minna.
Kuulake, mõtelge ja kui olete järele mõelnud – ütelge.
* vt ka Teadus- ja arendustegematus. T. Stewart Õpetajatelehes, 2016 Continue reading →
Eesti Rooma Klubi Oktoobrikuu korraline ettekandekoosolek võttis arutleda hariduse, sh. hariduse Eestis läbi viimase 25 aasta. Ettekandega esines kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus. Koosolekul osales ja esines kommentaaridega ettekandele haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kelle ERK liikmelisus on peatatud seoses valitsusse kuulumisega. Koosoleku valmistas ette ja modereeris ERK liige Ene Grauberg.
Ettekandele esitas oma kommentaarid Ülo Vooglaid. Vaata neid SIIT.
E. Grauberg tutvustas artiklit, mis 25a tagasi vaagis sarnaseid küsimusi käesoleval koosolekul osalenute poolt. Millised on olnud saavutused hariduse suunamisel 25 jooksul? Uuri artiklit aastast 1992. Lisaks tasub uurida ideekavandit kongressile „KULTUUR-HARIDUS-KIRJAOSKUS“ 2018. Continue reading →
Eesti Rooma Klubi on aastaid püüdnud tuua mõistust ja mõistlikkust meie haridusse. Uued reformimise katsed nudivad seda aga vaatamata kõlavatele loosungitele (vt. SIIT) üha köndistunumaks. Kas nutitelefonid ja e-lahendused on ikka piisav kompensatsioon hooliva eestikeelse mõtestatud arengukeskkonna asemel? Kas PISA-prillid jäävadki tegelikkuse ohte varjutama?
Rooma Klubi ülesanne on vaagida erinevaid võimalikke tulevikustsenaariume ühe või teise tee valimisel. Ja siis need nähtavaks teha. Võimalik, et asjad poe ei head, ega halvad. Näitame lihtsalt, et “siis läheb nii”. Kui teame, siis on meie kohus sellest valjumalt rääkida. Kurdame, et teaduspõhine Eesti on kadunud. Kes selle tagasi peaks tooma? Continue reading →
Keel, milles räägitakse kõrgharidusest, on palju muutunud. Tänased märksõnad nii hariduses kui kõrghariduses kõlavad varasemast erinevalt: standardiseerimine, mõõdikud, plaanipärasus, võrgustumine, soorituskesksus, konkurents, kvaliteet, kontroll, projektipõhisus, meetodid, lisandunud on digipööre. See pole enam vaimsust ja haridust esindav, vaid toodangut andva asutuse sõnavara. Soome uurijad on öelnud: Ameerika ülikoolid on muutunud uurimistehasteks, kus haridus saab toodanguks ja kaubaks, õpetajad on koolitustoodete tootjad ja üliõpilastest saanud tarbijad.
Eesti Rooma Klubi, mitmetel istungitel arutanud ja ära kuulanud eksperdid, on konsensuslikult jõudnud järeldusele paljude arengutendentside tagajärgede võimalikkusest järgmise 10-15 aasta jooksul.
Lapsepõlv – aeg, mil isiksus kujuneb kodu kõlbelise kasvatuse mikrokliimas, näitab lühenemise märke. Koos perekonna mõju vähenemisega laieneb ohtliku tendentsina aina nooremate laste antisotsiaalne käitumine ja kontrollile allumatu vägivallatsemine. Kui see tendents jätkub, põrkume juba lähima aastakümne jooksul noore põlvkonnaga, kellega üldhariduslik koolisüsteem ei suuda toime tulla ning koolitee katkestajate ja tööpelgurite hulk kasvab ning kuritegeliku käitumisega noorte vaoshoidmisele peab ühiskond ettearvamatult palju panustama.
Teisalt on koolieelse kasvatuse problemaatika pudelikaelaks lapsevanemate oskamatus ja suutmatus lapsi kasvatada. Kui me ei suuda praeguse õpetamis- ja kasvatustegevuse kõrvale käivitada ka lastevanemate õpetamise ja kriisiolukorras kiiresti kättesaadavat nõuande- ja abisüsteemi, ei tule hilisem õppe- ja kasvatussüsteem enam noore põlvkonna pahelise käitumisega toime. Seni on lasteaed kui kasvatusinstitutsioon toetanud just kodust kasvatust ja lapsevanemaid. Koos püüdega lähendada lasteaiakasvatust didaktilisele algharidusele lüheneb laste kõlbelise kujunemise aeg veelgi.
Kooli väärtuskasvatuse valdavaks aluseks on saanud nõue, et laps peab kasvama seaduskuulekaks kodanikuks. Kõlbeliste inimväärtuste kujundamisele koolide alusdokumentides ja õppekavades olulist tähelepanu ei pöörata. Senine koolihariduse ja kasvatuse paradigma, et laps peab täiskasvanuna saama kõlbeliselt otsustavaks ja oma otsustustes vabaks ning sellest sõltuvalt ka vastutusvõimelisemaks, näitab hääbumise märke. Selle tendentsi süvenemine eeldab rohkem mugandunumaid ja oma arvamust mitte omavaid lapsi. Tugeva kriitikavõimega ja ennast kehtestava identiteediga lapsed satuvad aga senisest rohkem konfliktsituatsioonidesse ja neid võib kool hakata käsitlema kui käitumishälvikuid. Jätkusuutmatust keskharidusest on saanud tupikharidus ja see on haridusmääratlustes taandunud põhihariduse tasemele. See suurendab tööpuudust ja lootusetust.
Võib prognoosida, et 10-15 aasta pärast on ühiskond sedavõrd mõjutatav, et kaasamisdemokraatiast võib saada vaid demagoogiline võte turumajanduslike vajaduste kehtestamiseks. Haridusest võib saada korruptiivsel turul müüdav ja ostetav kaup. Ühiskond kihistub vähesteks otsustajateks püramiidi tipus ja mõjutatavaks massiks aluspõhjas.
Turumajandusliku elukäsituse invasiooni haridusse toetavad ka tehnokraatia areng, formaal-bürokraatliku karjääriõpetuse idealiseerimine ja harituse allutamine majandusele ja ainelisele edukusele. On võimalik, et ühiskonnas hakkab veelgi võimukamalt prevaleerima arusaam, et mitte vajadused ei eelda vahendeid, vaid et võimalused dikteerivad valikuvabadused hariduses, meditsiinis ja kultuuris.
Praeguste kõrgkoolide nime all tegutsevate koolide õppekavade paljusus ja ainepunktide sisu erinevus on diskrediteerinud mõistet „kõrgharidus“. Sellele on kaasa aidanud ka ebaefektiivseks osutunud Bologna süsteemi juurutamine. Intellektuaalselt tasemelt ei saa võrrelda endisaegse 5-6 õppeaastase ülikooli diplomiga ja praeguse 3 aastase bakalaureuse kraadiga lõpetanu taset. Avalikkus, tööturg ja ka statistika neil vahet ei tee. Tõenäoliselt tekivad hoopis enam diferentseerunud ülikoolid ja mõiste „kõrgharidus“ asemel hakatakse kasutama ja ka sisuliselt eristama mõisteid „bakalaureusekraad … ülikoolist“ ja „magistrikraad … ülikoolist“, „doktorikraad … ülikoolist“.
On loogiline prognoosida, et ametnike tööturul saab „õigete paberite“ olemasolu üha määravamaks ja tarkade spetsialistide konkurentsivõime langeb. Võib tekkida ülikooliharidusega „uuslumpen“.
Kogu koolitus- ja haridussüsteemi on koos globaliseerumisega üha enam standardiseeritud vastavaks ülemaailmsetele normidele. Selle tulemusena ei suuda rahvuslikud haridustraditsioonid, nende hapraks muutunud rahvuslik sisu ega emakeelne koolitus varsti enam taasluua piisavalt tugevat rahvuslikku intelligentsi ja lõppkokkuvõttes satub ohtu Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti riigina eksisteerimise eeltingimus – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Liberalism on tähistanud algselt vabadust ja sallivust ning mõttevabadust. Uusliberalism on aga nähtavalt teatud huvigruppide kallutatud globaalne ja ohtlik mõttesuund seetõttu, et tema agenda on laiendatud üle kõigi elualade. Neoliberaalne kontseptsioon on spetsiifiline majandusliku liberalismi variant. Tänapäeval tajume, et kõigis eluvaldkondades on rõhuasetus majanduslikul aspektil.
Teisenemisi ühiskonnas neoliberalismi vaimus
Üks Theodor Adorno uurimistööd inspireerinud küsimus oli: kuidas oli Auschwitz võimalik? Miks kaldub inimkond pigem toorusse ja jõhkrusse selle asemel, et arendada eneses autentset inimlikkust ja ehitada elamisväärset maailma?
Post-post-modernistliku ajastuga tasapisi liituv uusliberaalsus pakub üha keerukamaks muutuvas maailmas lihtsaid lahendusi, must-valgeid valikuid, sunnib tegelema saja asjaga korraga ja röövib meilt süvenemisvõime ja keskendumisoskuse.
Liberalism on tähistanud algselt vabadust ja sallivust ning mõttevabadust. Uusliberalism on aga nähtavalt teatud huvigruppide kallutatud globaalne ja ohtlik mõttesuund seetõttu, et tema agenda on laiendatud üle kõigi elualade. Neoliberaalne kontseptsioon on spetsiifiline majandusliku liberalismi variant. Tänapäeval tajume, et kõigis eluvaldkondades on rõhuasetus majanduslikul aspektil.