Taastuvenergiast ja emissioonidest – nii nagu päriselt on

Sildid

, , , , , , , ,

Hando Sutter: Eesti Energia juhatuse esimees, 31-01-2020 Eesti Rooma Klubi kutsutud sümpoosionil KKMs.

Paremal Ahti Asmann – VKG juhatuse esimees

H. Sutter: lühike sõnavõtt ERK 31-01-2020 sümpoosionil KKMs

Maailmas on viimasel ajal energia tarbimine kasvanud – 2019 a 2018 aastaga võrreldes 2,3%. Miks?

  1. inimesi tuleb juurde,
  2. majandus kasvab.

Paar mõtlemise kohta

On üsana paratamatu, et energia tarbimine kasvab, kui inimesi tuleb juurde ja majandus kasvab. Sellega muutub tarbimise struktuur st millist energiat tarbitakse rohkem. Elekter kasvas sellest 4,3%, õli alla 1,7%. Seda on oluline teada. Kui räägime elektri-sektori muutusest, tuleb vaadata suures pildis, st mis toimub absoluutarvudes. Vaadata tuleb demograafia-ennustusi ja ka seda, et maailmas majandus jätkuvalt kasvab (alla-üles võivad olla mingid tsüklid, kuid keskmine kasvab). Et kasvav elanikkond ja majanduskasv ei põhjustaks enam energiatarbimise absoluutarvudes kasvu, on kõige tähtsam globaalne ülesanne. Siin on väga palju teha ja see on tähtsam, kui muudatused energiasektoris sees.

Teine aspekt – aastal 2018 (2019 andmeid veel pole) investeeriti taastuvenergiasse ca 300 miljardit USD. Sellest suur osa Aasias, suurim osa sellest omakorda Hiinas, mis on maailmas suurim taastuvenergeetikasse investeerija. Ka tehnoloogilised arendused tulevad sealt, Euroopa on aga teinud vähikäiku. See 300 miljardit kattis ära umbes poole energiatarbe kasvust. Seega struktuurselt ei muutunud midagi, sest pool kasvust kaeti fossiilse energiatoorme kasutamise kasvuga, st fossiilkütuste tarbimine kasvab edasi. Kui tahame, et struktuur paraneks, peaks kaks korda rohkem investeerima taastuvate allikate kasutuselevõttu. See on teine 300 miljardit eeldusel, et tehnoloogiad lähevad odavamaks – iga investeeritud ühik peab andma rohkem energiat tagasi. See on teine väga tõsine mõtlemise koht.

Täpse aja, mil meie talved pehmeks läksid, annab Andres Tarand

Sildid

, , , ,

Argo Ideoni usutlus “Andres Tarand: on võimalik öelda täpne aastaarv, kui meie talved pehmeks läksid” ilmus Maalehes 1. jaanuar 2020.
Kasutatud on ka Henri Nõmme kogutud materjale

Endine peaminister, Europarlamendi saadik ja Eesti Rooma Klubi liige kliimauurija Andres Tarand kinnitab, et torm ookeanil on see koht, kus inimene õpib loodust austama – oht ja suur vaatemäng korraga.

“Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. 
Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see 
lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast 
põlvkonda." Valdek Alber 

Kui sageli on teil tunne, et küll see inimene on ikka üks väike putukas suure ja võimsa looduse keskel?

See on nende erakordsete paikade puhul, kus korraga on su ees pilt või ka heliga pilt, mida sa ei ole kunagi enne näinud. Ja mida emake loodus on, kui nii pretensioonikalt öelda, just sinu jaoks teinud. Või mida sina näed esimest korda lähemalt. Nad on siiski nii erakordsed, et jäävad meelde pikaks ajaks.

Kas on ka mõni selline koht või olukord, mis on tekitanud sellist putuka tunnet?

Mul on üks kirkam mälestus, mis tavaliselt kohe hüppab välja, esimene pilk Antarktikale. See oli niimoodi, et toimus uusaastapeo pidamine laeval kuskil kinnises ruumis, kõik suitsetasid tol ajal veel igal pool – suitsetamine oli vaba. Sellepärast ma tahtsin minna suitsuvingust värske õhu kätte, aga kui üles laevalaele jõudsin, siis täiesti ootamatult vaatasin eemale kaugele horisondile ja seal kohal kõrgus jääkuppel. Pimestavalt valge. Helesinine taevas taga. Ja ega neid asju, mida loetleda, rohkem eriti olegi. Aga see oli niivõrd võimas pilguheit, kui see jäämass on korraga su nina ette pandud. See oli umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel.

Ma turistina ei ole väga palju üldse reisinud. Aga meie ühine perekondlik reis oli Andides. Seal on ka nii hingematvad kohad, mida madala maa mees lihtsalt ei kujuta ette, et see maakera on kaunistatud ka niisuguste kohtadega. Muidugi seal Machu Picchus on tänapäeval pooled eestlased juba käinud. See on üks pärle kindlasti, aga neid rabavaid vaateid on seal palju-palju.

Kui te saate aru, et mina olen nii väike, aga see kõik on nii suur, kas see tekitab hirmu või hoopis rõõmustab?

See koht, kus inimene kõige enam õpib ja kus on korraga koos oht ja hiiglaslik vaatemäng, on tormid ookeanil. Vanad merekarud on neid näinud kindlasti väga palju, kuid mina vana merekaru ei ole. Aga ka esimesel läbimisel pisike torm tekitab eeskätt aukartust. On ikka jõud, on ikka helid ja kõik nad on nii tugevad, ja kogu see pilt.

Kui on tänapäevane laev jalge all, siis hirmu peaaegu enne ei teki, kui hilja on. Ent need on võimsad elamused, ja minu meelest, kui inimesed need noorena kätte saavad, siis on nad natuke mõistlikumad looduse suhtes.

Võib-olla tõesti noorena tundub, et sina ise oled kõige tähtsam ja meri on põlvini ja pead kõik kätte saama, muule ju nagu ei mõtlegi siis.

Nende mõjudega on ju ka niimoodi, et kui ta on täiesti puhas tahvel, nagu noorem laps ju on, siis tema ei ole kuigi palju saanudki näha. Aga mälestused harilikult seisavad üsna aastakümneid samasugusena, nagu sa neid nägid. Vanemast peast pildid nii kirkana ei seisa seal kolikambris – kui nii öelda mälu kohta.

Selleks, et saada ekspeditsiooni, on Tarand pidanud läbi tegema
põhjalikud uuringud nii 1968 Leningradis kui 50a hiljem Eestis.
Mõlemal korral, meenutab mõne päeva pärast 80seks saav rändur, oli kõige raskem tõestada, et ta pole hull.

Lapsepõlvemuljeid on vähem, aga nad on kõige ilusamad. Kuid vanaduse mõtted või pildid, mis mällu jäävad, võivad olla ka ilusad ja võivad olla mitte. Nii palju, kui neid näinud olen, iialgi nad ei ole sedavõrd värsked minu meelest. Võib-olla ma teen nüüd kellelegi kurja oma jutuga.

Antarktikast on muidugi eriti kohane rääkida aastal 2020, kui möödub avastamise aastapäev ja selle süüdlane oli lausa siitkandi mees. Kui te läksite esimest korda Antarktikasse talvituma – kas nõukaajal Fabian von Bellingshausenit ka Antarktika avastajana meeles peeti?

Seda me ikkagi teadsime ja rahvusvahelistel rinnetel käis kõva madistamine. Ameeriklastel oli üks vaalapüügikapten ja inglastel teine. Eestlastel ja muidugi tol ajal Nõukogude Liidul oli Bellingshausen. Ta oli Vene admiral ja Vene riigi baltisakslane ning samal ajal Saaremaal sündinud. Nii et kõigil kolmel on põhjust pretendeerida tema kui neilt pärit isiku pärast.

Bellingshauseni nime kandval purjekal on Antarktises praegu Andrese pojapoeg
Julius Tarand

Aga vaidlused olid. Igaüks kirjutas omal maal kusagil ajakirjas. Ning mina seal talvituse lõpupoole – kusagilt ikka võetakse kaasa neid materjale – lugesin neid ja tekkis niisugune tunne, et vist ei tasu ära väga agaralt sellest esimesest kohast rääkida.

Antarktika ilmad on juba niisugused, et kas sa näed, mida sa näed ja kui palju sa üldse seda jäämäge kuskil kaugemal silmad. Tuisk segab, valgus ja pimedus on läbisegi. Tavaliselt, kui jõutakse lähemale, siis jääd on vähem. Aga nüüd ongi tehtud ka niisugune ettepanek, et olgu igaühel oma [Antarktika avastaja] ja ei ole mõtet lõputult vaielda.

Kui käisite Antarktikas taas mullu veebruaris, kas mulje oli sama nagu enne või on need vahepealsed aastad kõik ära muutnud?

Kahjuks või õnneks on An­tark­tika poolsaar ja kogu lääne­poolne Antarktika, mis asub vastu Lõuna-Ameerikat, tublisti teistsugune kui Ida-Antarktika, millest see kirgas jääpilt meil algas.

See on niivõrd elurikas, et põhiline turism käibki seal praegu. Turismilaevad on üsna sellele kohandatud, et näidata neid loomakesi, kes seal elavad. Kui vaal kaugemalt hakkab lähenema laevale, siis läheb laeval väga rahutuks, kõik tormavad tekile, et pilti teha. Eks neid pilte on tehtud küll ja küll, aga kui sa ise teed, siis on vahvam.

Ja siis on neid hülgeid, kelle kohta öeldakse mereleopardid. Neid oli üllatavalt palju. Praegu Lääne-Antarktikas sulab kõik üsna kiiresti – isegi liiga kiiresti, arvavad teadlased. Ja seal ümberringi on väga palju väga pisikesi jäämägesid.

See leopard on umbes mehe pikkune, kui ta enda loivad sirgu ajab ja siis neid mahub üks-kaks selle pisikese, jäämäest säilinud pangakese otsa.

Nad on väga enesekindlad, ei karda kedagi, sest neil vaenlast pole sealkandis.

Järgmiseks tuiavad ringi pingviinid, aga nemad on olemas ka Ida-Antarktikas. Ja siis võib näha neid, kellele nüüd on pandud nimeks merikaru, aga enne olid nad kotikud. Ja merilõvid. Eks bioloogid armastavad neid ümber ristida tihtilugu.

Elurikkus on seal nii palju suurem kui idas. See on üks tähtis punkt ja kisub turismi sinna. Ida-Antarktikas on turiste ka väga palju raskem teenindada. Nendes jaamades ei ole selliseid linnakuid üles ehitatud. Ja kui on tugilaev, siis tihtipeale on seal vaja barjäärist üles-alla käia, mis on üpris ohtlik. Nii et turistide vedamine Ida-Antarktikasse on seotud suurte riskidega.

Manner on suur, täiesti erinevad kohad, ja kui palju aastaid on ka veel vahet, siis see ei saagi olla sama kogemus?

Ei saa jah. Üks geograaf rääkis mulle, mida ta õppinud on. Et Antarktikas on olemas Drake’i väin, aga meil on olemas Muhu väin. Drake’i väin on tuhat kilomeetrit pikk, ja nüüd kui mõelda Muhu väinale, millest kergesti jõuab üle ujuda, siis need asjad on võrreldamatud. Eesti keeles öelda “väin” selle Drake’i värgi kohta vist ei sobiks.

Selline suurusjärgu või mastaabi vahe?

Täpselt nii, ja kui tuhat kilomeetrit merd sõita, siis oled juba läbi loksutatud tihti nagunii. Kui tavaliselt kaks korda üritad üle sõita, siis üks kord saad tormi kindla peale. Ja seal on häda, et mitte ei pea enam süda pahaks minema, kui pikem reis on, sest see on juba olnud. Aga rullib voodis pea-jalad kokku ja sellises olukorras magada ei saa.

Tol ajal, kui te esimest korda Antarktikas olite, siis ju mingit turismi sinna ei olnudki?

Kälimees Enn Kreem oli seal Bellingshauseni jaamas, mis oli Nõukogude Liidu uus jaam ja just avatud. Tema jäi sinna talvituma ja siis tuli esimene Ameerika turismilaev. Mary Hemingway (kirjanik Ernest Hemingway neljas naine ja lesk – toim) oli inimene selles rühmas, kes kohe kõigile meelde jäi. Nad said näha neid hülgeid ja pingviine.

Antarktises ja õpingutest kogutud teadmisi ei hoidnud noor Tarand enda teada – 1977 telesaade.

Tema ja J. Martini juhitud lastesaated loodusest, ilmast ja asjade korrast olid väga populaarsed ja jõudsid igasse kodusse.

Kord on nüüd range, ega inimesest tohigi midagi maha jääda Antarktikasse.

See on nüüd ikkagi täiesti tubliks tehtud. Need matkajuhid on väga välja koolitatud.

Minul juhtus sedasi, et on kuuldeaparaat, pisike kökats kõrvas. Kui see ära kaob, siis ma olen niisugune poolsugune, naeratan küll ja kuulen, et inimesed räägivad mulle. Ma arvasin, et see kukkus kõps maha üht suurt päästevesti üle pea tõmmates.

Siis ma hakkasin sirgjooneliselt minema sinna, kus ma arvasin, et selle kaotasin. Aga tee läks läbi pingviinikoloonia serva. Ja hops, matkajuht tegi hirmsat häält, et ei tohi. Mina rahustasin, et ma lähen oma vidinat vaatama, mujalt ma ei leia.

Reegel on hea, et sina, inimene, ei tohi minna ligemale kui viis meetrit pingviinile, aga kui pingviin sinule tuleb juurde lähemale kui viis meetrit, siis on kõik okei. Siis ei pea kedagi karistama. See on vajalik selleks, et nende aastakümnete jooksul, kus seal Antarktikas talvitati, oli kord alguses üsna käest ära olnud.

Need võimsad jäälagendikud ja see kõik tekitab inimestel mulje, et siin küll miski asi otsa ei saa. Ja 50 aastat tagasi tõesti lohakus oli suur. Nüüd ütlevad tihedamad käijad, et natukene on kord käest ära ainult Hiina ja Vene jaamades. Mujal on täis kord majas.

Mulle näis, et nii Põhja-Jäämere ääres kui Antarktikas on bensiinitünnide tsivilisatsioon, sest nii kui bensiinitünn tühjaks saab, nii talle jalaga antakse ja siis ta veereb kõlinal alla mere äärde.

Antarktika ekspeditsioon jaanuaris 1969

Ja kaasa ei tohi vist võtta sealt midagi? Isegi kivi ei tohi võtta.

See jäi mul proovimata, sest mul on paar kivi, mis sai siis toodud, kui neid reegleid ei olnud. Aga praegu mul ei tulnud seda pähegi, et niikuinii ei või.

No kivi ei söönud teil naabri kass ära ka.

Kivi ei söönud, aga muna lõi lõhki. Pingviinimuna.

Eks kass on kass, ei tema tea, et see muna kuidagi teistsugune või haruldane.

Kass vist on nii taiplik, et muna on muna ja siis tasub seda lõhki teha ja lakkuda. Ma kassi hingeelu nii palju ei tunne. Aga pingviinide topised on nagu rumal pool selles asjas. Need ei kuku ilusad välja, sest kõik me teame filmidest, kuidas nad tatsavad ja vahepeal kõhu peal suusatavad. See kõik on see, mis on pingviini karakter. Aga kui ta on topiseks tehtud, siis ta on lihtsalt üks tolmukott.

Te olete kliimat uurinud pikka aega. Praegu märkame, et Eestis on soojemad talved, kui meie nooruses olid. Kas seeläbi me näemegi muutuvat kliimat või see on mingi mööduv ja lühem muutus?

Antarktikat tõepoolest tuleb kiita inimkonnal selle eest, et kui meie selle paksu jää läbi puurime, mida praegu tehakse, siis võib-olla isegi saadakse üks miljon aastat kätte. Praegu on 800 000, see on ka väga palju. Aga kas see õnnestub, on küsitav, sellepärast et nii paksu jääsurve all alumine kiht sulab üles. See on rõhust, mitte temperatuurist.

Ja see on parim argument kõigile neile, kes ikka ei usu, et inimene saab ja võib kliimat mõjutada. Sul on 800 000 aastat ees, kui inimene oli juba olemas, aga Antarktikasse ta ei jõudnud minna veel. See on teadusele andnud tohutult hääd materjali just viimastel kümnenditel.

Kui mina seal olin, siis hakati esimest korda puurima. Aga toona ei taibatud, et mõnel pool liustik liigub nii, et tema sees on kiirem jõgi ja see painutas puur­augu kõveraks.

Kui nüüd rääkida meie pehmetest talvedest, siis on täpselt aastaarvuga võimalik öelda, millal see algas, kui need pehmed talved tulid. See on aasta 1988. Sellest peale Tallinna laht jäätub võib-olla pooltel aastatel ja natukeseks, lühikeseks ajaks. 1988 on esimene aasta, pärast seda tuleb seeria – iga teine või kolmas aasta.

Antarktikas jää samas nii palju ei sula, vaid idas isegi praegu on teadlased arvamusel, et jää kasvab pisut paksemaks.

Aga mida siis lähitulevik meile toob?

See on nüüd puurimise tagurpidine värk, et ega selle järgi tulevikku ikkagi ei ennusta. See on hiigla pikk ja tore rida ja 800 000 on ees, aga ikka ta muudab aeg-ajalt oma rütme. Ja see ei ole niisugune kellalöök, nagu Eesti inimesed arvavad. Et nagu meilgi oli: talv oli talv, suvi oli suvi. Aga vanad eestlased märkasid üht: parem on rääkida nii, et ainult suvi ja talv ongi, sest need üleminekud on nii segased.

Kas tasub optimistlik olla inimkonna tuleviku ja saatuse pärast, või läheb kõik hukka nagunii?

Andres Tarand: “Elu on niigi lühike, nagu seda paljud inimesed enne meid on tõdenud. Teha neid kurvemaks, hakata raiuma seda ainult, et ega see lähe nii edasi – see on küll tõde, aga me oleme elanud põlvkonnast põlvkonda ja nii kurb see lahkumine ka pole, kui ikka järglasi on.

Muutused tulevad ja kustkohast nad kedagi pigistavad… Meie metsades on juba praegu sellest märke. Aga kui juhtub selline ime, et meid ei taba suured kriisid, siis on meil võimalus pääseda katastroofist.”

See põnn, kes 1944a augustis on Tõnismäe haiglas, sai terveks ja töötas aastail 1968–1970 NSV Liidu ekspeditsiooni koosseisus Antarktikas Molodjožnaja jaamas meteoroloogina.
Kangeid tegusid on ta 80 aasta jooksul veelgi teinud.

Kuula Andres Tarandi mõtteid sellest, kuidas Antarktika aitab meil mõista Planeediga toimuvat saadetes Kajalood ja Vikerhommik.

Pooliku juubeli jutu, mis aetud viis aastat tagasi leiab siit.


Aasta tagasi esitasime küsimuse, kas ilmalõpp saabub enne kui oodatud majanduskasvu kõrgused (igal aastal 3% tähendab 10 aastaga…)
Niisiis, “kas tsivilisatsioon tõesti hukkub?”. Vähem on inimesi huvitanud küsimus “miks“? ERK aasta tagasi: Seega siis “millal?”

akadeemik Ergma:

ärge muretsege Päikese pärast – hoopis inimesi on sellele planeedile saanud liiga palju

akadeemik Einasto:

igal liigil on Maal eksisteerimise aeg. Inimene oskab seda lühendada

vaade kosmosest

Ka ühe aastaga on näha tunduvaid muutusi Maa seisundis. Kas see veenab või paneb plaksutama?

Välis- ja sisepoliitiline kriis Eestis, ühe hoobiga

Sildid

, , ,

Avaldatud ka PM, 16-dets-2019

Jaak Jõerüüt

Jaak Jõerüüt
kolumnist, Eesti suursaadik Soomes aastatel 1993-1997
Eesti Rooma Klubi liige

Pöördumine EV peaministri poole

Viimati oli Eesti valitsustasemel kaks välispoliitikat üheksakümnendate alguses. Kes tahab mälu pikemalt värskendada, uurigu allikaid. Praegu kukkus Eesti sellesse kasimata ämbrisse tagasi.

Mistahes normaalse riigi valitsemise
aabitsatõed tuleb üle korrata:

Esiteks – siseminister ei võta välispoliitika teemal sõna.
Teiseks – valitsuse ükski liige ei sekku välisriigi siseasjadesse ka oma sõnaga mitte. 
Kolmandaks – peaminister saab vabandada siis, kui ta oma laps teeb pahandust,  aga ei saa välja vabandada oma valitsuse liikme sellist tegevust, mis muudab kogu valitsemise traagiliseks ja kibedaks naljaks, pseudovalitsemiseks, sest tegu on riigi valitsemise aluspõhimõtetega.

Härra peaminister,

Teie juhitav valitsus muudab Eesti välispoliitilist kurssi!  Iseseisvuse taastanud Eesti pole iialgi varem valitsuse tasemel räigelt mõnitanud meie üht erilist partnerriiki,  parimat partnerit poliitikas, energeetikas, kaubanduses, äris, turismis, kultuuris ja rohujuuretasemel – Soome Vabariiki. Teil on poliitilises mõttes ainult kaks võimalust – kas lasta välispoliitilist kurssi ja retoorikat muutma hakanud siseminister lahti või tunnistada avalikult, et Eesti on välispoliitilist kurssi muutnud. 

Kui Te seda valikut ei mõista, kui jääte lapselike vabanduste tasemele, siis tunnistate esiteks avalikult, et Teie valitsust juhib siseminister ja teiseks kindlustate omale ajaloos koha, mida te oma halbades unedeski ei tahaks täna näha, ega aimagi veel. Ah et millise? Kindlustate endale sellise valitsusjuhi koha, kes ümmarguste vabanduste saatel laseb lammutada riiki, samm sammu haaval, sõna sõna haaval, piisk piisa haaval, kivi kivi haaval.

Jürgen Ligi oli vaid soojendusbänd

Välisministri libisev ja pehme arvamus, et see prohmakas võinuks olemata olla, ei maksa paraku sentigi, samuti ei maksa midagi tõdemus, et Soome silda  ei trambi puruks üks lorajutt. Need on katsed teha vägisi hea nägu seal, kus see on kohatu. Need sõnad ei korrigeeri mitte midagi reaalsuses, ei too majja selgust ega likvideeri tekkinud pingeid. Sellest ei piisa. Välisminister on samuti  kahvlis nagu peaministergi. Ohkamine ega kujundid ei aita enam, välisministrina peab ta praegu nii enda kui riigi huvides lahendama dilemma – kas tunnistada, et Eesti muudabki välispoliitilist retoorikat, otsustavalt, sest seda on suhete teadlik halvendamine Soomega vaieldamatult. Või peab ta teatama peaministrile, et sellise siseministriga, kes tema tegevusareaali omavoliliselt sisse marsib, ta koos töötada ei saa. Temalegi on see dilemma kohaks, mille puhul tehtavat valikut jääb ajalugu mäletama.

Siseminister ei ole tänaseni aru saanud, mida kõike ministri roll endaga kaasa toob, sealhulgas millise vastutuse oma sõnade eest. Tema tagantjärele selgitus ainult kinnitab seda muljet, et valitsuse sees on veel üks valitsus – isiklik ja erakondlik. On see tema plaan, mistahes hinnaga?

Mart Helme räägib Soome Vabariigi peaministrist Sanna Marinist ja Soome uuest valitsusest

Valitsuse liige peaks une pealt teadma veel üht riigivalitsemise põhitõde – erakondlikud poliitilised arvamused kuuluvad valimiskampaaniasse, mitte enam koalitsioonivalitsusse. Või leidub koalitsioonivalitsuses salalehekülg, millele on märgitud muuhulgas, et iga minister võib suvaliselt ja erakondlikult või isiklikult teisi riike solvata? Siseministri järjekordne ehmatav ja lubamatu soolo tekitab igas vähegi mõelda viitsivas inimeses mure, et mitte öelda hirmu – mille või kelle pihta vallandub varsti sealtsamast järgmine soolo, kui seda nüüd otsustavalt ei takistata?

Kui aga keegi nüüd väidab, et siseminister siiski tegelikult teab, kuidas üks koalitsioonivalitsuse liige peaks käituma, sel juhul jääb üle ainult üht küsida – kelle huvides kasutatakse sellist sõnapruuki ja kelle huvides toimuvad sellised soolod?
Eesti Vabariigi ega eesti rahva huvides see ei ole mitte mingil juhul.

Mõelge selle üle, härra peaminister!

Et listeeria ümbert kaoks hüsteeria ehk paar lihtsat juhist, kuidas edasi elada

Sildid

, , , ,

Täna sunnib kirjutama veereva lumepallina suurenev
ebaõiglus ja ebakompetentsus, mis saadab listerioosi skandaali

Avaldatud ka EPL 30. november 2019

Dr Nelli Kalikova, infektsionist ja epidemioloog

Ebaõigluse verstapostid

Esiteks on võetud sihikule tunnustatud kalatööstuse tehas M.V. Wool, mis on 25 aasta jooksul näidanud, et Eesti oma tööstus on võimeline olema maailmatasemel, olema tulu- ja kvaliteetset toodangut toov ettevõte. See, et tooraines on leitud listeeria näitab, et kontroll ja valvsus on olemas. Ei süveneta sellesse, et ükski tehase bakterioloogiline näitaja ei ole isegi ligilähedane rangetele EL kehtestatud normidele ja on sellest mitmekordselt väiksem. Nulltolerants, mis on poliitikute poolt välja hõigatud on pehmelt öeldes asjatundmatu, sest normid sõltuvalt toodangu töötlemise etappidest. Igas tootmise etapis on oma kontroll ja normid.

Isegi valmistoodang, mis ei ole läbinud kuumtöötlust, ei saa olla steriilne, kuid see on ohutu õige säilitamise ja „parim enne” reeglite kinnipidamisel.

Otsus, et tehase ja kogu firma tegevus on sisuliselt peatatud ja kogu laoseis tahetakse hävitada, on pretsedenditu oma rumaluse ja ebaõigluse poolest.

Teiseksvõrdse kohtlemise printsiip, mis on sootuks ära unustatud, õigemini ignoreeritud. Meil on kümneid teisi kalatööstusettevõtteid, kauplusi ja väikeettevõtjaid, milledeni VTA range kontroll pole jõudnud ja paistab, et ei kavatsegi jõuda. Selle asemel nokitakse ühte ettevõtet, mis on niigi juba nahast välja pugemas, et veel ja veel oma niigi ranget tootmisrežiimi karmistada. Proovide võtmise statistika ütleb meile ausalt, kelle väravasse palli taotakse.

85% kogu vabariigi proovidest (209 proovi 245-st) on võetud M.V. Wooli tehasest.

Ma ei ole vandenõuteooriate pooldaja, kuid tahtmatult poeb pähe kõlvatu konkurentsi mõte. Värske uudis, et listeeriabakter on leitud ka ühes lihatööstuse ettevõttes, tundub esimese pääsukesena, sest laiaulatuslik uuring toiduainetetööstuses ja poekettides toob meile tõenäoliselt veel palju üllatusi. Partnerite silmapilkne põgenemine antud lihatööstuse ettevõtte kui katku eest ei ole lahendus, vaid hüsteeriline reaktsioon, mis on üleüldise listeeria hüsteeria tagajärg. Kui nii edasi läheb, siis varsti võib tekkida kaos ja toiduainetetööstuse kollaps.

Kolmandaks – kogu infotulv oli suunatud ainut ühe kõrge ametniku vastu. Maaeluminister sai vastu päid ja jalgu, kahas teiste pattudega kaotas ka koha. Tegelikult peab see minister vastutama ainult tootmise poole eest, listeeria levik sh inimeste seas, puhangute või isegi epideemia tõkestamine ei ole maaeluministri pädevuses. Sellega peab tegelema sotsiaalministeerium oma ministri ja ametnikega. Ilmselt on näpuga näitajad sootuks unustanud või ei teadnudki, et sotsiaalministeerium on omal ajal loodud sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi liitmisega. Paistab, et tervise osa on tänaseks päris ära kukkunud. Terviseameti tagasihoidlik vaikimine on samuti arusaamatu, sest just see institutsioon on loodud meie tervise kaitseks nakkushaiguste eest.

Seoses sellega, et tervishoiusüsteem distantseerus probleemist täielikult, hakkasid epidemioloogiliste küsimustega innukalt tegelema ajakirjanikud. Armastan tegelikult väga ajakirjanikke, sest nad pole ükskõiksed, on uudishimulikud ja ei löö kandu kokku ühegi ülemuse ees.

Kolmekümneaastane kogemus töös massimeediaga on mind õpetanud, et ajakirjanikule peab andma adekvaatse, ausa ja arusaadava informatsiooni ja soovitav on alati enne avaldamist materjaliga tutvuda, et kahetsusväärsed vead sisse ei hiiliks.

Kui sellist asjatundjate informatsiooni ei tule, hakkavad ajakirjanikud ise juurdlema. Kuid tantsija ei saa veatult klaverit mängida ega insener kirurgilist lõikust teha. Tulemus võib olla väga dramaatiline. Nii juhtus ka praegu. Pealtnägija saadet tsiteerivad kõik, kes viitsivad ja kordavad ränki vigu, mis saates olid tehtud. Ajakirjanik ei saa teha epidemioloogilist uuringut ja oma suva järgi seostada viie aasta tagust imiku surma M.V. Wooli tehasega. Samad suvalised järeldused oli teinud ka tunnustatud ajakirjanik Vahur Kersna oma haigusest rääkides ja värskem näide – austatud Vilja Kiisler, kes nõudis M.V. Wooli esindajalt vabandust ja kaastundeavaldust kõikide listerioosi tõttu hukkunud omaste ja isegi selle vaese aastatetaguse vastsündinu ees. Ei saa nõuda vastutust ja vabandust tegude eest, mis ei ole ei uuritud ega tõestatud.

Mitte ükski listerioosijuhtum, seda enam surmaga lõppenud juhus, pole epidemioloogiliselt uuritud ega tõestatud konkreetne nakkusallikas.

Viimane verstapost ja vist kõige tähtsam – mis on meie eesmärk seoses listerioosiga? Kõik need tööstuste ja kaupluste kontrollid on tähtsad, eriti kui need on ausad ja järgivad võrdset kohtlemist. Kuid kõige tähtsam on see, et tänaseni ei ole meil olnud ühtegi puhangut ega epideemiat. See tähendab, et

on viimane aeg alustada laiaulatusliku listerioosi ennetamisega.

Kõik meditsiinitöötajad, kes on kohustatud inimesi valgustama, peavad jalad kõhu alt välja lükkama ja igal nurgal, igas lehes, iga päev raadios ja televisioonis seletama inimestele, mis nood peavad tegema, et mitte haigeks jääda. See ei ole hirmutamine. Hirmu ajas rahvale nahka kõik see eelnev vastutustundetu listeeria-hüsteeria.

Haiguse vältimise reeglid on väga lihtsad

  1. Kui ostad toitu, mis ei ole kuumtöödeldud (mitte ainult kala, vaid ka liha, piimasaadused, juur- ja puuviljade segud jms), vaata säilivusaega ja järgi täpselt säilitamise, näiteks säilitustemperatuurist kinni pidamise nõudeid. Kui ei raatsi aja ületanud toidu ära visata, keeda, prae või pista ahju!
  2. Korrasta ja puhasta oma külmkapp, kõik toiduained paiguta vanade heade sanitaarnormide järgi: eraldi riiulil valmistoidud, eraldi toores liha, kala jms. Sama käib ka sügavkülma riiulite kohta.
  3. Ära kasuta puust lõikelauda, ohutum on plastik. Kui sul ei ole eraldi lõikelauda toore ja valmistoidu jaoks, siis pese lõikelaud iga kord hoolikalt pesemisvahendiga.
  4. Kui oled rase või eakas või mingi immuunpuudulikkusega (vähiravi, HIV, muud põhjused) siis ära kasuta kuumtöötlemata toitu. See kaotus toidulaual ei ole nii suur, kui võimaliku haigestumise tagajärjed.

5. Kui kalaisu on suur, aga hirm veel suurem, siis osta >> küpseta, prae või tee kalasuppi ning ole terve ja õnnelik!

Listerioos kui Eesti suutlikkuse proovikivi ehk „listeeria hüsteeria“ Vol.1

Sildid

, , , ,

Viimastel nädalatel lahvatanud nn. listerioosi-skandaal näitas meile ilmekalt kas ja kuidas saab Eesti hakkama vähegi tõsisema probleemiga, mis vajab kompetentsust, otsustusvõimet ja loogilist mõtlemist.

Tekst saadetud Postimehele 30.10.2019.a.

Dr. Nelli Kalikova
Vabatahtlik konsultant, kõrgema kategooria infektsioonist ja epidemioloog; endine eriti ohtlike ja looduskoldeliste nakkuste osakonna juhataja

Meeldetuletuseks – mis on listerioos, kuidas see levib ja kellele on ohtlik?

Listerioos kuulub antroponooside hulka ehk see on nakkus, mida põevad nii loomad kui ka inimene. Listerioos on oma olemuselt loodus-koldeline nakkus, mis tähendab, et selle reservuaariks on elusloodus. Inimeste sekka sattub nakkus vahetevahel, kui loomad, linnud või närilised reostavad listeeriaga inimest ümbritsevat keskkonda, tekitades inimeste seas üksikjuhtumeid või ka lokaalseid puhanguid. Eriti ohtlikud on närilised, kes oma väljaheidetega võivad nakatada nii ümbruskonda kui ka toitu ja vett.

Listeeriat võib sagedamini leida pehmete juustude (feta, bri, kamambeer), tarvitamisvalmis lihasaaduste (hot-dog, pasteet, eelvalmistatud liharoad), pastöriseerimata piima ja jahutatud mereandide seas. Listeeria tunneb ennast hästi külmkapi tingimustes ja võib seal säilida ning isegi paljuneda päevade ja nädalate kaupa, mistõttu tema levinud nimetus on ka „külmkapi mikroob“.

Kuumtöötlus ehk kuumutamine vähemalt üle 74°C muudab toiduained ohutuks, keetmisel hävib tekitaja momentaalselt.

Listeeria on bakterite perekond, millest oli 1992ks a-ks tuntud 10 liiki, igal 2 alaliiki. 2019ks a-ks oli tuvastatud 20 liiki.

Listerioos on harva esinev kuid ohtlik nakkus. Eriti ohtlik on see neile inimestele, kelle immuunsus on nõrgenenud: rasedad, eakad, inimesed nt HIV nakkusega. Rasedatel võib listerioos tekitada enneaegset- ja nürisünnitust. Selletõttu ei soovitata ühelgi neist langenud immuunsusega inimestel tarvitada toiduaineid, mis ei ole läbinud kuumtöötlust.

Mis ajendas mind sõna võtma selle listerioosi-saaga puhul?

Olen oma kvalifikatsiooni poolest kunagine kõrgema kategooria infektsioonist ja epidemioloog, omal ajal ka eriti ohtlike ja looduskoldeliste nakkuste osakonna juhataja tollases Tervisekaitse inspektsioonis. Kogu see ajakirjanduslik möll listerioosi ümber tekitab minus hämmingut ja soovi asjad selgeks teha tavalistele inimestele, kes on segaduses ja hirmul ohtliku nakkuse ees.

Kõige sagedamini peidab listeeria ennast põrandal, kanalisatsioonis, masinaosade vahel, külmikutes ja õhutsirkulatsiooni seadmetes.

Viimaseks piisaks oli Pealtnägija saade, mis sundis viivitamatult tegutsema. Ajakirjanikud on tublid ja haaravad kinni igast kuumast teemast. Ka antud juhul oli ja on listerioosi probleem aktuaalne. Kuid viga on selles, et ajakirjanik hakkab läbi viima epidemioloogilist uuringut ehk toimingut, mis vajab erialast kompetentsi. Kuid ka see ei ole kõige hullem. On lubamatu, et võetakse ette üks perekond, kes elas viie aasta eest üle suure tragöödia, kui nad kaotasid listerioosi tõttu oodatud kaksikud. Nüüd, kui perekond sai tagasi mingisugusegi hingelise tasakaalu, kistakse lahti vana haav, seostatakse aastatetagune haigus tänase listeeria-leiuga kalatöötlemise tehases ja ärgitatakse perekonda minema tehasega kohtuteed.

Ma ei räägi eetilisest küljest, kus sensatsiooni otsingul ei halastata perekonna tunnetele. Mind häirib antud juhul see, et ükski asjatundja ei pannud asju õigesse valgusesse. Viieaastase vahemaa järel ei ole võimalik kindlaks teha, missugune toit tekitas rasedal listerioosi. Kõige väiksema tõenäosusega oli see kala, sest terve hulk muid reostatud toiduaineid võisid seda teha. Ärgitada perekonda minema kohtuteed M.V.Wooli tehase vastu on ebaõiglane nii töösturi kui ka perekonna suhtes. Tööstur saab asjatu süüdistuse, perekond saab uuesti traumeeritud kunagise õnnetuse detailse arutelu läbi. Ja mis on kõige kurvem – ükski asjapulk ei astu ei tehase ega perekonna kaitseks välja.

Bakterite perekond on saanud oma nime 1940. a. Briti steriil-kirurgia pioneeri Joseph Listeri järgi.

Kogu see möll M. V. Wooli tehase ümber kergitab tahes-tahtmatult esile vandenõuteooria ja konkurentide sepitsuste kahtluse. Sellistes tundlikes majandusharudes, nagu näiteks ka panganduses, võib üks lendu lastud sõna hävitada kogu ettevõtmise ja viia ka tublid majandajad pankrotti.

Selge see, et toiduohutus on eriti tähtis valdkond ja meie kõigi huvides on, et meie lauale jõuaks puhas ning ohutu toit ja vesi. Kuid võrdse kohtlemise põhimõte on samatähtis. Kui juba korraldada totaalne kontroll, siis juba kõikides toitlusettevõtetes, teha seda ilma kärata ja õhutamata märulit meedias. Seda enam, et kala on ohtlike toiduainete nimekirjas esikohast kaugel.

Kokkuvõtteks

Üks mõtlemapanev tähelepanek – meil on mitmeid asutusi, mis on kohustatud listeeria hüsteeriale lõpu tegema, kuid need hoiavad suu kinni ja mingit märki ei ole, et nad sisuliselt sõna võtta püüaks. Meil on Sotsiaalministeerium oma kantslerite ja asekantsleritega, Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, Nakkuskeskus, Tartu Ülikool oma nakkushaiguste kateedriga – need kõik vaikivad. Kas see on argus, ükskõiksus või kompetentsi puudumine jääb mõtlemisaineks.

Ainus inimene Eestis, kes teab listeeriast kõike, on professor M. Roasto – erudeeritud teadlane ja õppejõud, kuid maailmaparandajaks ta vist ei kipu.

Rahvas on hirmul ja segaduses, vaatab ehmunult kalalette, kus närtsib punane kala ja ei julge osta vaatamata dramaatiliselt langevale hinnale. Kuni listeeria möll ei vaibu, on minu soovitus:

Ostke kala julgelt, pange kohe ahju ja
sööge ohutult ning isuga niikaua, kui see on odav!

Ellujäämise õpetus – koli maale elama

Sildid

, , ,

Intervjueerija Juhan Mellik, Õhtuleht 12-11-2019. 
Tahad jääda ellu? Konservihunnikust pole kasu. 
Koli parem maale elama.
https://roomaklubi.com/

Eesti Rooma Klubi on trükkinud lisa Kaupo Vippi mitmeid kordi läbi müüdud raamatule “Globaalpohmelus”.

Telli, saa teada. Arutame koos.

Mida teha maailmalõpu korral?

„See on paljude maailmalõpu jaoks valmistujate soovmõtlemine: kuhjan endale koju hunniku konserve, relvi ja laskemoona. Peidan end barrikaadi taha ja annan igas suunas tuld. Ei ole võimalik! Sest need inimesed, kes tulevad, on meeleheitel!“

Publitsisti ja mõtleja Kaupo Vippi maalitud stsenaariumid äärmuslikest kriisiolukordadest ei tundu äsja Võrumaal toimunud suure elektrikatkestuse taustal sugugi nii ulmevalda kuuluvatena. Mis saab siis, kui elekter läheb ära ja tagasi ei tulegi? Mis saab siis, kui riigile ja korrakaitsele ei saa enam loota?

„Eesti õnneks pole nii hull koht veel,“ rahustab Vipp. Erilisi looduskatastroofe meil karta pole, inimesed on temperamendilt üldiselt rahulikud ja mõistlikud. Kuigi… „Oleks see katkestus talvel olnud, tekkinuks ilmselt ka esimesed vägivallatsemised,“ arvab ta suure elektrikatkestuse kohta. Kriitiline aeg on välja arvestatud: 72 tundi. Niikaua võiks ettenägelik ja halvimaks valmistunud inimene ise hakkama saada, kuni riik ja jõustruktuurid üritavad lahendust leida.

Piir, kust tagasi ei pääse

„See on see piir, mille jooksul oleks veel võimalik normaalsusse tagasi pöörduda,“ ütleb Vipp. „Aga pärast seda aega – need inimesed, kelle psüühika on natuke teistmoodi, leiavad, et neil pole mitte midagi kaotada.“ Mitte et see teeks nad automaatselt halbadeks inimesteks – pole lihtsalt midagi teha, kui võitled oma elu eest ja muud lahendust peale vägivalla ei paista.

72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.

72 tundi – selle aja üleelamiseks soovitab Vipp soojalt tutvuda siseministeeriumi koostatud „Käitumisjuhistega kriisiolukordadeks“. Sealsed soovitused on igati mõistlikud: varuda kolme päeva jagu toitu, hankida endale akupank. Suurem mure tekib hoopis siis, kui 72 tundi on möödas ja ikka veel ei paista lahendust.

„Minu rekord on olnud kuus päeva ilma elektrita, siinkandis on see täiesti tavaline asi,“ ütleb Sõrve poolsaarel elav Vipp. Kusjuures – tal pole generaatorit. „Nendega on see jama, et tarbivad bensiini või diislit, aga kust seda saada, kui ikka voolu pole?“ Saaremaal pole praegu mitte ühtegi autonoomse toitesüsteemiga tanklat.

Mida siis teha, kui halvim õdusunenägu osutub ühtäkki tõeks? Esimene soovitus linnavurledele: laske linnast kiiresti jalga. Kui endal pole maal sugulasi või suvilat, saab ehk haakida end mõne sõbraga kaasa. Peamine, et saab ära.

„Oled sa kas Juhan või Ivan, aga kui oled Lasnamäel neli päeva söömata ja lapsed on näljas, siis hakkad tegutsema,“ ütleb Vipp. Kauplused on juba ammu ära rüüstatud. „Siin pole mingit varianti, talvel sa ei saa isegi s…l käia. Kogu kanalisatsioonitoru on üks suur jäätunud fekaalipulk.“ Teisisõnu võiks iga linnaelanik teha juba ette endale hädaabiplaani: kuidas, kellega ja kuhu ta häda korral maale pääseb. „Lahendus nagu ilmasõdade ajal,“ kommenteerib Vipp.

Kui käes on ikka tõsine kriis, tuleks abiks vanamoodne lahendus: puugaasil töötav mootor, nagu sakslastel Teise maailmasõja ajal. Ajad puuklotsid katlasse, teises otsas on generaator. „Ma kujutan ette, et sellega võiks vajadusel ka kolm-nelikümmend aastat läbi ajada.“

Eesti inimene on küll meelelaadilt rahulik, kuid riigi elektrivarustus on see-eest enam kui haavatav. „Meil on kolm või neli sõlmpunkti, mille taastamiseks ründe järel on vaja asendada konkreetsed seadmed,“ ütleb Vipp. Neid toodab maailmas kaks või kolm ettevõtet ning need tuleks teiselt poolt maakera ka kohale tuua. Kõik võtaks parimalgi juhul nii kaua aega, et tänavail valitseks juba ammu kaos.

Viimane ehmatav kogemus oli saarlastel alles selle aasta alguses, kui Kuressaaret tabas ligi neli tundi kestnud elektrikatkestus. Kõik tormasid kohe oma mobiilidesse ja paari tunniga oli maas ka telefonilevi. Tundide kaupa valitses täielik vaikus. Selles mõttes on põnev fantaseerida. Kui eelmise sajandi alguses ei teadnud keegi midagi elektrist ja asfaltteedest, siis kas keegi oskaks ette kujutada maailma ilma nendeta nüüd? Ning kui veel 1990ndate alguses oli internet täielik uudissõna, siis mis juhtuks selle kadumisel täna? „Kaubandus, pangandus, lennundus, miski ei töötaks.“ Ühiskond on arenenud nõnda keeruliseks, et aina rohkem on neid mutreid, mis võivad logisema hakates kogu süsteemi pikali kukutada.

Plaanid varakult valmis

Küla- ja maarahvalgi peaksid juba plaanid olemas olema. Igaüks peaks teadma, kelle juurest täpselt mingisugust abi saab. Peaks teadma ka seda, kui mitu hädalist saaks ta enda juurde võtta. „Tean, et siia mahuksid peale minu ja mu naise ka meie pojad oma peredega, edasi läheks juba päris karmiks,“ lausub Vipp. Kui väljas valitseb kaos, siis tekib moraalseid dilemmasid küllaga.

Lihtne variant on see, kui keegi tuleb püssiga ukse taha või tahab sulle pähe virutada. Aga mida teha siis, kui abi palub nälginud ema koos väikese beebiga? Ning kui tead, et hädalisi vastu võttes ei suuda sa aidata mitte üksnes neid, vaid jääksid ka ise koos hädalistega plindrisse? „Need on väga keerulised küsimused. Inimesi on planeedil liiga palju,“ ohkab Vipp.

Halvas mõttes eeskujusid leidub maailmast küllaga. Mõnikümmend aastat tagasi oli suur black-out New Yorgis. Õhtupoolikul alanud katkestus kestis oma kuus-seitse tundi. „Negatiivse külje pealt oli juba mõne tunni pärast teatud seltskonnal asjade seis selge ja algas vandaalitsemine, mis käis üle kõigist linna kauplustest,“ räägib Vipp. Kogunesid jõugud, poed tehti pilbasteks. „Positiivsest küljest räägiti hiljem, et üheksa kuu pärast ilmnes plahvatuslik hüpe sündivuses,“ muheleb Vipp.

Rahaga pole hädaolukorras midagi pihta hakata, selle väärtus on läbinisti kokkuleppeline. „Isegi ahju kütta on suhteliselt ebamugav,“ märgib Vipp. Ta ei väsi rõhutamast, et selle asemel on ülioluline tutvuda kogukonnaga ning luua üheskoos toimiv plaan. Kuigi teoorias saaks seda suure tahtmise korral teha isegi mõnes magalarajooni kortermajas, on see külakogukonnas määratult lihtsam. Ei maksa linnainimest ka kohe hukka mõista selle eest, et ta on ehk natuke eluvõõras. „Igapäevase elu jaoks pole tal tõesti vaja teada, mismoodi kartul maha käib või kust otsast lehma lüpsta,“ tõdeb Vipp. Kui vaja, küll siis need teadmised tulevad.

Relvast pole palju kasu

Ühtsuses peitub jõud, pole midagi parata. Keegi vandaal-marodöör võib täitsa vabalt ilmuda üksiku inimese ukse taha. Kui ta aga teab, et selle inimese seljataga seisab toetav kogukond, mõtleb ta enne mitu korda üle.

Vipil endal püssi varuks ei ole, sest seegi kuulub fantaasiavalda – annad aga märatsejatele tina ning peletad nad eemale. Isegi väiksem mõne püssiga armeeüksus suudaks küll natuke vastu paugutada, aga jookstaks lõpuks lihtsalt maha. „Ega see, kes tuleb halbade mõtetega, ei tule tavaliselt üksi,“ hoiatab Vipp. „Ta tuleb ikka suure kambaga.“

Kõik see võib näida vaid õudusunenäona mõnest düstoopilisest filmist. Miks peaks üldse keegi niivõrd ebatõenäolise stsenaariumiga oma pead vaevama? „Enamik, kellel on lapsed või lapselapsed, siiski võiks,“ ütleb Vipp. Ohtlikem kontingent on seevastu need inimesed, kellel pole mitte midagi kaotada. Neid tuleb karta kõige rohkem.

Vipp harrastab oma Sõrve koduaias ka väikestviisi peenrapõllundust, praegu kasvatab ta peamiselt küll maitseaineid. Kuid vajadusel ja häda korral saaks ta kogu hoovi üles künda ning seemne mulda pista. Kala saab ta kätte nii, et sumab pikkade säärikutega vette ja laseb võrgud sisse. „Viimane aeg on küll näha ja tunda, et üha enam igasugust saasta lastakse laevade pealt vette,“ ütleb ta.

Kuna pinnas on savine, ulatub Vipi puurkaev 80 meetri sügavusele. Kuid ka selle käitamine nõuab elektrit, sestap on mehel kokkulepped teiste külaelanikega. Kõik püsielanikud (neid pole küll palju) – nii eestlased kui ka välismaalased – on igati kambas ning plaanid on nendega valmis tehtud.

Tornide viisi konserve Vipp ei kogu – see oleks mõttetu. Ta muutuks sellega kõigest automaatseks sihtmärgiks meeleheitel märatsejate jaoks. Ainult väike hädapärane varu on olemas. Nagu Vipp korduvalt ütleb: ta ei ole mingi prepper (laensõna inglise keelest, kus see tähendab inimest, kes kuhjab kokku varusid ettenägematu kriisi või katastroofi tarbeks – J. M.)

Vipi teadmist mööda leidub ka Võrumaal neid külasid, mis on juba ammu kõik hädaplaanid enda jaoks koostanud ja läbi mõelnud. „Nemad elasid tormi kenasti üle, neil oli ka elektrigeneraator ostetud.“

Kes on konservikuhjaja?

Maailmalõpuks valmistuja ehk kõnekeeles konservikuhjaja ehk inglise keeles prepper või survivalist (ellujääja) on inimene, kes valmistab ennast ja oma peret ette ootamatuks kriisiks või katastroofiks, mis pöörab kogu senise ühiskonnakorra pea peale.

Selleks sündmuseks võib olla näiteks kas (tuuma)sõda, püsiv laiaulatuslik elektrikatkestus, surmav ja kontrollimatu epideemia või kokkupõrge asteroidiga. Eriti levinud on liikumine Ameerika Ühendriikides, kus selle liikmed koguvad endale konservtoitusid, relvi, laskemoona ja muud vajalikku sellises mahus, et need kestaksid aastaid. Sageli loovad harrastajad endale varjendeid, keldreid või punkreid, kus on võimalik katastroof üle elada.

Oma kelder on ka Kaupo Vipil, kuid rohkem selleks, et elektrikatkestuse korral viia sinna külmkapis asuv riknemisohtlik toidukraam. Kuigi Vipp suhtub sedalaadi katastroofiks valmistujaisse enam kui skeptiliselt, leidub sääraseid konservikuhjajaid tema sõnul ka Eestis.

Kliimaneutraalsusest ja tarbimisest

Sildid

, , , ,

Alvar Soesoo

Geoloog, Eesti Geoloogiateenistuse direktor, Tallinna Tehnikaülikooli kaasatud professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor Alvar Soesoo tõdeb, et kindlasti on neid ettevõtteid, mis kliimaneutraalsuse terminit ära kasutades rikastuda püüavad.

Jätkusuutlikult toimides on “ühekordset maailma” võimalik päriselt muuta. Alustama peab iseendast.

1. Mis vahe on kliimaneutraalsusel ja süsinikneutraalsusel?

Kliimaneutraalsuse all mõistetakse tihti olukorda, kus regioon ei paiska õhku rohkem kasvuhoonegaase kui regiooni ökosüsteem (kas kitsamas – loodus, või laiemas – kaasa arvatud tehnoloogilised lahendused mõistetes) siduda jõuab. Süsinikuneutraalsuse mõistel on pikem ajalugu. Selle all mõistetakse, kus aasta jooksul inimese poolt toodetud CO₂ kogus on tasakaalustatud sama suure koguse süsihappegaasi kinnipüüdmisega. Mitmetes eri kontekstides on sel mõistel pisut erinev tähendus, tihti ka eri riikide vahel mõistetakse süsinikuneutraalsust erinevalt.

Jätka lugemist