Kommentaarid: Ülo Vooglaid (Ü.V. taandega kursiiv )

Arvamus: Tiit Kändler 7. aprill 2017, Postimees

---

Valgus valib enesele tee, mis viib kiiremini sihile. See tuleneb füüsikalises maailmas kehtivast vähima mõju printsiibist. Ometi pole valgusosakestel teadvust. Inimene valib tee, mis vajab vähimat pingutust. See maksab kätte ajastul, mil toimuvate muutuste kiirus ületab inimese kohastumisvõime. Praegu elame ühel sellisel ajastul. Kõik meie suured hädad on lõppkokkuvõttes tingitud sellest, et inimene ei suuda kohastuda keskkonnaga sama kiirelt, kui see muutub.

Ü.V. See on huvitav oletus (mitte teadmine). Teadmist pole. Jah, võib arvata, et küllap on palju inimesi, kes ei suuda küllalt kiiresti kohaneda ja kohastuda, ent on ka neid, kes on võõrdunud (muutunud võõraks ja ükskõikseks, eemaldunud) ühiskonnast ja kultuurist, kogukonnast ja perekonnast ning ka neid, kellele on ühiskond, töö, looming jpm. võõrandunud (pöördunud tegija vastu, muutunud talle vaenulikuks jõuks).

Ütlen kõigi lugejate lohutuseks: meid siin Eestis (ja Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Saksamaal, Süürias) ei ahista mitte meie ühise eesmärgi puudumine, mitte võõraviha, mitte naiste ebavõrdne kohtlemine, mitte kristlaste kalduvus otsida tõde piiblist või moslemite kalduvus leida ainutõde koraanist, nagu kommentaatorid on ikka ja jälle pakkunud. Meid ahistab meie suutmatus kohastuda.

Ü.V. Ka need väited sobivad oletuseks. Mitte rohkem. Küllap kuskil maailmas esineb seda, teist, kolmandat ja ka kõike muud. Meid (loe: mind ja sind) ei ahista need asjaolud üldse. Mind häirivad inimesed, kes on kas nii ebaadekvaatsed, et peavad ennast asjatundjaks igal ala, kõigis valdkondades, ka seal, kus neil ettevalmistust üldse ei ole. Häirivad inimesed (saadikud, ametnikud ja nende nõunikud), kes on nii enesekindlad, et tahaksid kõigile nõu anda, ühiskonna-alasest ebakompetentsusest hoolimata õigusakte koostada, käia riiki ja rahvast esindamas, hoolimata kellestki ega millestki.

Kohastumine pole kohanemine. Sa võid vägisi kohaneda sellega, et muutud üha enam seotuks digimaailma supernoovana toimuva plahvatusega, sa võid enesele kinnitada, et kohaned supernoovana toimuva globaliseerumisega, sa võid ennast lohutada, et suudad kohaneda plahvatuslike kliimamuutustega. Kuid kohastuda nende kolme supernoova maailmas sa vajaliku kiirusega ei suuda, sest kohastumine on evolutsiooni käigus tekkivate geneetiliste muudatuste väljasõelumisel tekkiv liigi uus arengutase. Ja see võib tekkida hüppeliselt või pikkamööda.

Ü.V. Kohastumiseks inimesed kohanduvad keskkonnaga ja ka kohandavad keskkonda, Seejuures keskkonnaks on nii loodus- kui tehiskeskkond, nii vaimne kui füüsiline keskkond, nii psüühiline, sotsiaalne kui ka virtuaalne keskkond.

Meie eellasel, Homo sapiens’iks arenenud tegelasel toimus umbes 70 000 aasta eest ajus midagi, mis võimaldas hakata pajatama lugusid. Kuid kiil, puri, kang, ratas ja kaldpind jäid muutumatuks, kuni inimene leiutas tooli. See tähendab, et jäi 10 000 aasta eest paikseks, muutus kütist-korilasest põllu- ja karjapidajaks. Seda kognitiivse revolutsiooni mõtteviisi jagab näiteks Heebrea Ülikooli ajalooprofessor Yuval Noah Harari, kelle raamat on eesti keeldegi tõlgitud.

Tore on, läks veidi aega ja saabus tool. Sest, nagu ütleb Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahnemann oma kiire ja aeglase mõtlemise süsteemis, on vaja keskenduda, pingutust tunda, et lülitada meie välkkiire otsustamine ümber aeglasemaks, kontrolli- ja analüüsivõimeliseks otsustamiseks. Inimese kontrollivõime oma kiiremõtlemise üle on piiratud. Vähe sellest, piiratud on ka inimese mentaalne töövõime.

Kahnemann toob näiteks oma lihtsa eksperimendi. Kirjutage kaardikesele nelja numbri pikkune arvrida, näiteks 6785. Ja teistele kaardikestele veel ja veel selliseid. Lööge oma jalaga põrandale ühtlast rütmi, näiteks takt sekundis. Ja kirjutage siis arvrida, mille numbrid on ühe võrra suuremad. Pole võimatu. Kuid tehke seda, proovides liita igale arvrea liikmele arvu 3. See osutub lõpuks üle jõu käivaks! Teie pupillid laienevad 50 protsendi võrra, teie süda lööb seitsme löögi võrra minutis kiiremini. Paralleelülesande täitmine pikka aega on võimatu. See on põhjus, miks autojuht sõidab autopiloodil, kasutades vaid oma kiiret mõtlemist, kui näiteks püüab korrutada kahekohalisi arve või argumenteeritult kõnelda mobla või kaassõitjaga. See on põhjus, miks inimene ei ole olnud võimeline kohastuma nüüdse kolmekordse supernoovaga: digitaalse, globaalse ja klimaatilise plahvatusega. Tahtes olla digimaailma esirinnas, on meie riik unustanud pakkuda inimestele kaitsekilpi. Lihtne on neil, kel nõunikud ees ja taga, anda üha muutuva tarkvaraga digiallkirju.

Ü.V. Inimeste võime mõelda, avastada ja luua midagi erineb veel palju rohkem kui nende võime joosta, hüpata või raskusi tõsta. Paraku on täiskasvanute hulgas PALJU selliseid, kes ei oska ei süstematiseerida ega klassifitseerida, analüüsida ega sünteesida, määratleda ega piiritleda, modelleerida, ekstrapoleerida või teha muid mõttelisi operatsioone. Miks?

Inimesed, kes on olnud põhjendamatult mitmesugustel enam-vähem kõrgetel ametikohtadel, ka õpetajaks ja ajakirjanikuks, saadikuks ja nõunikuks ning saanud paljudest teistest palju kõrgemat palka, ehkki mitte millegi eest tegelikult vastutama ei pea, kujutavad sageli ette, et nad võivad (et neil on õigus) teiste arvel elada ja tarka mängida. Inimesed, kes teavad üsna palju, oskavad üsna vähe ja ei suuda oma peaga selgeks mõelda peaaegu mitte midagi, teevad tavaliselt kõik võimaliku, et varjata oma taset, pidada saladuses ka seda, et nende ülemused on samasugused. Manipuleerimise objektina elama harjutatud isikud sobivad enam-vähem kuulekaks tööjõuks, aga ei sobi millegi eest vastutama.

Toimetulek kiirelt muutuvas tarkvaramaailmas vajab pidevat vaimset pinget, pidevat aeglase mõtlemise kasutamist, kui keegi toksib sulle kõrva taga rütmi: sa sööd valesti, sa elad valesti, sa vägivallatsed kodus, sa oled sallimatu, sa oled läbi imbunud kommunismist, sa oled luuser, sa oled hinnatundlik (loe: kerjus). Digimaailm vajab ka raha, raha, raha, kõik need nutivärgid ja tarkvara.

Me elame ohus, kus aina võib oodata ees üllatusi: poes tekivad automaatkassad, lennujaamas pead end ise registreerima, bussijuhid ähvardatakse kaotada. See tähendab, et üha vähem kohtad oma toimetamistel inimest. Kõik käigu arvuti kaudu! Justkui see oleks sama kindel kui Soome kalju. Aga ei ole, pole olemas süsteemi, mis ei või rikki minna. Inimesest alates kuni e-valimisteni välja. Kõnelda e-valimiste ohtudest on üks Eesti tabudest. Ometi olen ma näinud arvamusi nii ajakirjas Scientific American kui ka Nature, et e-valimised on ohtlik värk, ja paraku tuuakse vahel näitena esile Eesti ja mitte just heas valguses. Pole olemas süsteemi, mida saaks krüpteerida absoluutse kindlusega, ega hakka kunagi olema isegi mitte võimaliku kvantarvutamise maailmas.

Ü.V. Digimaailm ei vaja midagi. Vajadused on INIMESTEL. Digisüsteemid ei ole kallid; nad maksavad palju. Paraku on nn ITi -poisid väga viletsa (ühekülgse), pelgalt tehnika- ja tehnoloogia-alase ettevalmistusega. Õppekavad, mis sisaldavad vaid erialaseid distsipliine, ei soosi üliõpilaste kujunemist haritud inimesteks – haritlasteks-generalistideks.

100% olen päri, et e-valimised on ohtlik värk. Sest pole olnud ega saa tulla selliseid süsteeme, mida saaks krüpteerida absoluutse kindlusega, ega hakka kunagi olema isegi mitte võimaliku kvantarvutamise maailmas.

Ei, ma ei kutsu üles maailma muutumise kiirust vähendama. Meil ei jää üle muud kui nagu süstasõitjal kärestikus. Sul on ainus tee: tõmmata aeruga kiiremini või vähemalt sama kiirelt, kui vool liigub! Vastasel korral keerab paat ringi ja oled uppis. Kui must jää teeb su autoga trikke, pead lülituma kiirelt mõtlemiselt aeglasemale, ja meenutama, mida oled õppinud: ära pidurda ja keera rool samale poole! Täiesti vastupidine intuitiivsele, eks ole.

Ü.V. Ühiskonna- ja kultuurielu on ehk põnev võrrelda küll mõne spordialaga, küll teatri või loodusnähtusega. See kõik on libe ja pigem eksitav kui selgitav. Inimesed põhimõtteliselt peavad VASTUTAMA selle eest, mida nende riigis tehakse ja tegemata jäetakse. Kodanikul on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus olla valvel ja hooles. Lollustega ei või leppida! Ahnitsejate ja muude kahjuritega ei või kaasa minna! Kodanik ei varja sigadusi ega sigatsejaid. Kodanik ei kandideeri ametikohale, kus ta veel ei ole võimeline orienteeruma. Kodanik ei lase ennast kuhugi valida ega vali ennast esindama isikuid, kellel pole mitte mingeid eeldusi usaldust õigustada, teenida oma maad ja rahvast ning austada avalikku huvi. Kodanik ei jaga juhmidele tunnustust. Kodanik ei lase kahjustada ei ennast ega teisi inimesi, ei loodust ega kultuuri, ei vabadust ja iseseisvust ega selle eeldusi. Kodanik ei anna järele kodanike õiguste piiramisele.

Loosungiks võiks olla: „Ei ühtki aerutõmmet rumaluste toetamiseks või peitmiseks!”

Kahnemann ütleb selle peale, et inimese ellujäämine sõltub kontrolli tõhususest oma kiire mõtlemise üle. See on nii nagu kiirsöögiga: sa võid seda mugida, kuid piiratud hulgal. Mõelgem näiteks esimese või teise teadus- ja tööstusrevolutsiooni peale. Kui 18. sajandil vallutasid Inglise tekstiilitööstuse automaatsed kangasteljed, oli üks reaktsioon neid lõhkuda. Masinapurustajad on läinud ajalukku kurioosumina. Tegelikult juhtus nii, et kuigi 98 protsenti kangrutest jäi esmalt töötuks, läks kangas nii odavaks, et igaüks sai osta enesele kaks särki. Ja tekstiilitööstus hakkas vajama rohkem töökäsi, ent mitte enam endisel viisil töötavaid. Selle näite toob Ameerika ajakirjanik, Pulitzeri preemia kolmekordne laureaat Thomas L. Friedman oma möödunud aastal ilmunud raamatus «Thank You for Being Late» («Tänan teid hilinemise eest»). Mitte kunagi enam, kirjutab Friedman, ei juhtu nõnda, nagu oli veel 15 aasta eest: et keskmise töö eest sai hea palga. Praegu saab keskmise töö eest keskmise palga, hea palga aga hea töö eest. See selgitab ka Brexiti ja Trumpi tagamaid: head palka saanud hakkasid saama üha kehvemat palka. Lihtne oli neid lohutada ja leida väliseid põhjusi kas Euroopa Liidu või pagulaste näol. Lihtne on meid Eestis kogu aeg noomida, miks me ei tööta tõhusalt ja miks nii ja miks naa.

Ü.V. Kiire mõtlemise ja kiirtoidu kugistamise võrdlemise kõrvale oleks ehk vaja mõnd paremat ja sobivamat võrdlust. Ka see ei ole päris õige, et keskmise töö eest saab nüüd keskmise palga ja head palka saab, vaid hea töö eest. Keskmise töö eest saab eri maades võrreldamatut palka. Eestis saab keskmise töö eest miinimumpalka, millest ei ole võimalik ära elada ja kõrget palka, vaid tegutsemise eest parasiteerivates organisatsioonides.

Kuni poliitikasse ei jõua teadmine, et peamine oht inimkonnale seisneb selles, et ta ei suudagi kohastuda nende kolme supernoovaga, mida nimetasin, jäämegi kuulama arulagedate arvamusküsitluste teateid. Kui sõna on lahti lastud, siis seda kinni ei püüa. Mõned sõnad on elujõulisemad kui teised, seda seletas meile meemide leiutaja Dainasidki. Kõige elujõulisemad on sellised sõnad, mida kuulajad ootavad kuulda saada ehk isetäituvad sõnad. Nende peale on mängitud ikka ja jälle. Nõnda oli sõnadega «jätkusuutlik», «säästev», «ökopõllundus», «geopoliitiline» – rida võib igaüks jätkata. Nõnda on praegu sõnadega «tõejärgne» ja «uus reaalsus».

Ü. V. Kohastumine „kolme supernoovaga” (digitaalse, globaalse ja klimaatilise plahvatusega) on vajalik ja aktuaalne vaid nendes maades, kus kujutatakse ette, et eesmärgiks on majandusedu ja inimene on vahend selle majandusedu saavutamiseks (loe: kellegi rikastumiseks mõeldud tegevussüsteemi õigustamiseks).

Kolme supernoova jutt sisaldab tähelepanu väärivaid detaile, aga juhib tähelepanu kõrvale peamiselt. Ühiskonna- ja rahvastikukriisi põhjustavad mitte „supernoovad”, vaid sootuks teised tegurid. Meid ähvardavad mitte „maailma kiire digitaliseerumine, turgude avardumine ülemaailmseks ja kliima soojenemine, vaid piirideta kasvu paradigma (loe: ohjeldamatust ahnitsemisest looduse, kultuuri ja inimese arvel tingitud ebakindlus), millest on aimata globaalset laostumist ja (üld-)kriisi puhkemist.

Senisest paremaks kohastumiseks mõeldud meetmetest ei piisa ei selleks, et ühiskond kui institutsionaalne süsteem suudaks toimida senisest tõhusamalt inimeste õiguste õiglase rakendamise ja turvalisuse garandina, kultuuri ja kultuuriväärtuste hoidjana ega selliste muutuste ajendajana, millele tänu saaksid inimesed olla õnnelikumad. Kapitali kontsentratsioon tootmisvahendite valdajate kätte ja rahamanipulatsioonide tõttu kujunenud karjuv ebavõrdsus on juba kujunenud selliseks, et on vaid aja küsimus, millal „ühed ei taha ja teised ei saa” enam vanaviisi elada.

Miks mitte unustada see ogar kalambuur, et «mis on meid toonud siia, meid edasi ei vii»? Miks mitte vaadata veidi selja taha ja küsida, kuidas juhtus, et inimene kohastus tööstuse masinate maailmaga, mille märgiks on telefon, auto ja lennuk ja kodumasinad? Ja muidugi sukkpüksid. Veel enam, kohastus teise teadusrevolutsiooniga, kvantmaailma mõistmise ja rakendamisega, mille märgiks on televiisor, triipkood ja Kuu-reis. Ja muidugi lauaarvuti. Mis tõi meid siia, küllap see viib ka edasi!

Ü.V. Eesmärgid saavad olla subjektil. Asjadel, tekstidel, tegevustel ei ole (ei saa olla) eesmärke. Ka seadustel ei ole (ei saa olla) eesmärke; eesmärgid on (saavad olla) seadusandjal ja neil, keda seadusandja teenib.

Kahnemann seletab seda nii, et me oskame oma ette kerkivaid raskusi, pähkleid, murda nõnda, et jagame oma pingutuse paljudeks lihtsateks astmeteks – umbes nii nagu matemaatikud ja nüüd ka arvutid tõestavad teoreeme. (See on ka veel üks põhjus, miks koolis matemaatikat õppida.)

Ü.V. Raskuste tõstmine, tõkete ületamine ja pähklite katki hammustamine või murdmine võib anda põhjust rõõmustamiseks, aga need tegevused ei sobi mudeliks, mille järgi saaks ühiskonna- ja kultuuriseostes midagi lahendada.

Ühiskonnas ja selle alasüsteemides ei saa „puudusi kõrvaldada” ega „probleeme lahendada”. Võimalik on vähendada, mõnikord ka kõrvaldada, probleemide tekke, püsimise ja süvenemise-laienemise tegureid (funktsionaalseid ja kausaalseid seoseid). Kui subjekt, kes selle pingutuse ette võtab, on küllalt järjekindel, visa, nõudlik ja süsteemne, võib juhtuda, et õnnestub vabaneda probleemina tunnetatud vastuolu põhjustest ja probleem lakkab olemast. Paraku ei tähenda see, et „asi hakkaks edenema” ja võiks rahule jääda. Nüüd on vaja lisada see, mis on rahuldavaks tegutsemiseks (edu saavutamiseks) vajalik, ent siiani puudub.

Lõppude lõpuks on kahel jalal käimine kõige raskem trikk, mida on näha sellest, kui keeruline on seda olnud õpetada robotile. Oleme ära õppinud. Jalgrattasõit ja ujumine? Kah selged. Ega unune, kui oled selgeks saanud. Seda peab laps õppima. Õppimisvõime on päritav. Mis juhtub, kui Facebook äkitselt ära laob? Mitte midagi. Sest õppimisvõime jääb. Iga mänguminut nutikal on kaotatud aeg õppimiseks. Kuid miks inimesed sõrmitsevad oma ekraanikandjaid? Sest nad tahavad põgeneda maailmast, millega ei ole kohastunud ja millega isegi kohanemine on raske.

Ü.V. Väide, et inimesed sõrmitsevad oma ekraanikandjaid seetõttu, et nad tahavad põgeneda maailmast, millega ei ole kohastunud ja millega isegi kohanemine on raske, võib olla õige vaid mingi osa inimeste kohta. Sellises resoluutses sõnastuses on tegemist eksitava väitega.

Jutt elukestvast õppest on sõnakõlks. Sihukese asjata me oma toolidel ei istuks. Ega oleks suutnud kohastuda õige mitme jääaja ja jäävaheajaga. Et praegune on jääajal toimuv ootamatu jäävaheaeg, ei muuda asja, olgu selle põhjustanud inimene või Päikese termotuumareaktsioonide tsüklilisus, nagu ennustas Ernst Öpik 1960. aastatel.

Ü.V. Elukestev õpe on reaalsus. See on õige, et mõni inimene ei taha õppida, sest peab ennast niigi kõigist targemaks või nii rumalaks ja laisaks, et ei viitsi nii palju kestvalt pingutada, et midagi selgeks saaks. On ka selliseid, kes ei saa keskenduda ega pühenduda seetõttu, et ei suuda loobuda mingitest ahvatlustest.

Õige on seegi, et õppides ei saa targemaks; õppides on võimalik saada teadmisi, aga võimalik on saada teadmiste asemel mõttetusi ja eksitavat müra. Valdava osa teadmistest saab inimene nö. kogemata, vahetu kaemuse ja kogemuse kaudu.

Targemaks saab inimene tänu mõtlemisele. Väärtuseks on teadmiste, oskuste ja arusaamise- mõistmise ühtsus, nagu ka harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus.

Mida teha? Lihtsaid asju, samm-sammult. Ehitada kaitsekilp või -võrk digimaailma rünnaku leevendamiseks. See tähendab: avada kõigile kodanikele võrdsed võimalused. Kes ei suuda minna kõiges digimaailma, sellel peab olema kindlus, et saab oma asjad aetud ka vanas pabermaailmas. Pakkuda kõigile kodanikele enam-vähem võrdne internetiteenus. On täiesti skandaalne, et digimaailma eestvõitlejate, pikka aega valitsenud Reformierakonna valitsus ei teinud seda ja piirdus digimaailma avamisega koolidele.

Ü.V. Ühiskonnas ja kultuuris polegi midagi sellist, mida võiks lihtsaks ja kergeks pidada. Rahuldavaks saab pidada vaid selliseid käsitusi, mis on küllalt süsteemsed, komplekssed, efektiivsed ja intensiivsed ja mille tulemused on otstarbekad ning kaasaegsed ja ei kahjusta ei loodust, kultuuri ega inimest, inimsuhteid ja rahvastikku.

Tuleb arendada maailma, kus ei oleks kohta tolgustel, kel muu tegemise või oskuste puudumise tõttu pole muud teha kui ainult muudatusi, veeretades digitõkkeid inimeste teele. Tuleb arendada vabavara, sest Bill Gates läheb üha ahnemaks, tarkvara muutub üha kiiremini ja hinnad muudkui kerkivad. Ehitada lõpuks ometi üles salliv rahvusriik. Mis erinevalt paljude arvamusest on võimalik.

Ü.V. Areng on objektiivne; st. arendada me ei saa mitte midagi ega mitte kedagi. Võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi, sh. vähendada ja kõrvaldada kõik, mis raskendab arengut. Muidugi tuleks teha kõik vähegi võimalik vabavara täiustamiseks ja selle kasutajate toetamiseks.

On üsna irooniline, et valitsus hakkas hooga lahendama valdade liitmist 20 aastat liiga hilja: praegu on aeg viia otsustamine võimalikult alla, mitte koondada see veel enam üles ja kasvatada oma parteiniite nagu vähiraku kombitsaid uusvaldadesse.

Ü.V. Kas valdade liitmine algas vara või hilja, pole linnameeste otsustada. Põhiseaduse järgi on omavalitsusel endal õigus otsustada, kuidas oma elu-olu korraldada. Reform, mida on nimetatud kord omavalitsusreformiks, siis haldusreformiks ja haldus-territoriaalseks reformiks, riigireformiks jne. on ehe näide profaanliku, s.o süsteemitu ning kohuse- ja vastutustundetu asjaajamise kohta. Nn. poliitikud pingutavad igati võimul püsimiseks. Paistab, et see, mis saab riigist ja rahvast, erakondi kuigi palju ei huvita ega häiri.

On üsna irooniline ja solvavgi, et meile muudkui pajatatakse nn. integratsiooni läbikukkumisest. Miks me ei või olla uhked, et oleme, kuidas oleme, kuid oleme hakkama saanud, elades venelastega koos ja kindlasti üha vähem lahus. Võibolla see kahe kogukonna lahuselamine meid päästiski? Eestlased on kestnud, kuna oleme sellised, nagu oleme, arvaku meist mida tahavad itaallased, hispaanlased, inglased või süürlased. Pidagu meid kinniseks, aeglaseks, sallimatuks – nende probleem.

Ü.V. Lisaks integratsioonile on veel mitu rahvastikuprotsessi, mis kõik on kulgenud omasoodu. Võimul olnud seltskonnad pole ilmutanud valmidust tegeleda integratsiooniga; pingutatud on vaid vastava mulje kujundamisega. Raha on antud asendustegevusteks ja venelased on korraldajate saamatuse üle aina naernud. Keeleõpetki on korraldatud nii, et tulemused ei saa rõõmustada. Suhted aga on tõepoolest üpris head, hoolimata väga mahukast ja professionaalsest vaenulikust propagandast.

Meie lootus on see, et meie oleme aeglase mõtlemise inimesed, oleme need, kes hilinevad olulisele, kompenseerides seda ülitäpsusega tähtsusetule koosolekule jõudmisel. 1953. aastal Minnesotas Minneapolises sündinud juut Friedman kirjeldab, kuidas tema lapsepõlves põgenesid juudid kesklinnast ja asustasid ühe äärelinnakese. Ning kuidas see siis hakkas edenema ja kuidas just see juudikogukond võttis enda keskele elama mustanahalisi ja edasi juba moslemeid ja kuidas see nüüdseks on kujunenud mõnusa, salliva ning otsustusvõimelise rahvusriigi mudeliks.

Põhiline on keerata rooli samale poole, kuhu kaldume, ning mitte pidurdada, vaid tõmmata aeruga – aste-astmelt.

Ü.V. Meie ei ole juudid. Me ei ela võõral maal. Meil ei ole mõttes tõmbuda kuhugi reservaatidesse, et seal „tulnukaid” kodustada.

Meie lootus on see, et eestlaste elujõud hakkab taas tärkama. Kui rahvuslik eliit hakkab jälle tundma oma rahva ees vastutust ja saama peal väljas olevatel „poliitikutel” hakkab häbi, on vaid aja küsimus, millal löövad pirrud lõkendama.