Millest peaksime lähtuma

Soome Parlamendi Tulevikukomisjon avaldas 2018. a. kevadel pea 500 leheküljelise aruande „Soome sada uut võimalust 2018-2037, ühiskonnakorraldust muutvad radikaalsed tehnoloogiad“. Selles aruande koostamise käigus on uuritud teadusartiklites esitatud lahendusi ja nende rakendamist ettevõtluses ning hinnatud IV tööstusrevolutsioonist tulenevaid mõjusid ühiskondlikele arengutele ja riiklikule organisatsioonile.

Teine lähtepunkt tulevikunägemuse loomisel peaks olema Rooma Klubile aluse pannud raamat „Kasvu piirid“, mis ennustas inimeste eluks vajalike ressursside (elav muld, joogivesi ja energia) kahanemist ja saaste suurenemist mahuni, mis põhjustab 80 aastase majanduslanguse ja inimkonna kahanemise praeguselt 7 miljardilt 2-le miljardile. Kui algupärases, 1987. aastal ilmunud versioonis ja selle hiljem korrigeeritud väljaannetes ennustati dramaatiliste protsesside algust aastatele 2020-2025 (seega juba järgmisel aastal!), siis viimaste hinnangute järgi oleme saanud kümmekond aastat ajalisa. Samas tuleb nentida, et kirjeldatud keskkonnamuutused ja saastemäärade kasv vastab esitatud ennustusele ning see omakorda kahandab toimetulekuvõimalusi ehk kirjeldatud protsessid on juba alanud.

Kolmas valdkond, mida tuleks arvestada Eesti tulevikunägemuse koostamisel on inimühiskonna enda radikaalne muutumine, mis väljendub religioossete organisatsioonide ja poliitiliste parteide liikmeskonna vähenemises ning nooremate põlvkondade soovimatuses teha palgatööd ja pidada elu mõtteks tarbimist. Siia võiks lisada veel meie majanduse aluseks oleva rahasüsteemi kriisi, mis väljendub ühelt poolt kapitali kontsentreerumises 1% elanikkonna valdusse ning teiselt poolt faktides, et

• maailma koguvõlgnevus on 2,25 korda suurem sisemajanduse koguproduktist;
• tulevikutehinguid esindavate väärtpaberite maht ületab 11 korda olemasolevat vara;
• 2008. aasta finantskriisi järel on emiteeritud raha ja võlakirjade tõttu on ¾ nendest katteta (vt näiteks FED’i või EKP bilanssi).

Kokkuvõttes jääb mõistatuseks, miks Eesti tahab piirduda vaid 15 aastase tulevikunägemusega ning ei võta ette ambitsioonikamat, näiteks 30 aastast tulevikunägemust? Ning miks ei üritata selle koostamisel leida nägemust, kuidas meie rahvas ja riik suudaks lahendada eelpool kirjeldatud muutustest tulenevaid probleeme.

Mida peaksime arvestama

Kõige rohkem mõjutab Eesti arengut kliima soojenemine ja demograafiline muutus.

Elusolendi tunnuseks on teatud püsiv seisund ja võime reageerida muutustele nii, et elutegevus saaks jätkuda. Kui biotoobis hakkab üks liik ebanormaalset paljunema, siis kahjustab see teiste selliste toimetulekut ja paneb ohtu organismi kui terviku eksistentsi. Kui planeet Maa on elav organism (Gaia hüpotees), siis võib inimeste arvu plahvatuslikku kasvu ja sellest põhjustatud väljasuremiste lainet (antropotseen) nimetada haigusseisundiks, mis ilmneb palavikus ehk planeedi temperatuuri tõusuna. Samas võib temperatuuri tõusule leida ka teisi seletusi, mis ei sõltu üldse inimtegevusest ning johtuvad hoopiski kosmilistest nähtustest. Nii ilmneb Antarktikas, uurimisjaamas Vostok puuritud jääsüdamikust, et nii sellised temperatuuri ja CO₂ tõusud on kordunud umbes 100 000 aastase intervalliga vähemalt neli korda. Lisaks on Päikesesüsteem liikunud „kohalikku mulli“, mis on täidetud hõreda kuid kuuma (7000K) gaasiga. Kui aga temperatuuri tõusu on põhjustanud siiski inimesed, siis peaksime mõtlema mida saame teha meie antud probleemi lahendamiseks.

Eesti reaalsus on hoopiski see, et meie rahvaarv kahaneb, mis ühelt poolt ohustab keele ja kultuuri püsimist ning teiselt poolt tekitab raskusi pensionimaksete finantseerimisel ning vanurite heaolu tagamisel. Kui siinkohal märkida veel, et Rootsi vanadekodus peab iga vanuri kohta olema üks hooldaja (kuipalju peab neid Eestis olema?), siis võib igaüks hinnata milline on meie arenguperspektiiv ning kuidas tema selle lahendab. Isiklikult arvan – selleks, et vältida vanaduspõlves abitu oleku seisundit, peaks hakkama Eestis pakkuma abistatud enesetapu võimalust. Nii saaks vältida teiste inimeste traumeerimist (rongi ette hüppajad) ja varade hävitamist (autode laupkokkupõrked).

Revolutsioon. Jälle

IV tööstusrevolutsioon pakub meile väga erinevaid arengustsenaariume, kuid igaühega neist kaasnevad võimalused ja ohud. Tehnoloogilised innovatsioonid pakuvad meile võimalusi piirata CO₂ emissiooni ja üleüldist keskkonna saastamist ning muudavad saasteined väärtuslikuks tooraineks (Sinine majandus). Täna takistab kõige enam kohalike ressursside ärakasutamist ja kohaliku kaubaringluse edendamist seadused ning neist kinni hoidvad ametnikud ning poliitikud. Lisaks muidugi veel riiklikud dotatsioonid, mis muudavad naabertalu piima poe omast kallimaks.

Mesopotaamia kultuuri aluseks oli kiilkiri! Foiniikia tähtkirja kasutuselevõtt põhjustas 4000 aastat püsinud tsivilisatsiooni hävingu ja uue sünni. Arvutitehnoloogia areng ning tehisintelligentsi areng muudavad meie suhtlusviisi nii masinatega kui ka eri keeltes kõnelevate inimeste vahel (masintõlge). Kõnetuvastus muudab arvutiklaviatuurid mittevajalikuks. Tulemuseks on, et mõne põlvkonna jooksul kaob lugemis- ja kirjutamisoskus ning areneb välja uus kultuur. Selles maailmas pole enam kohta tuhandetest paragrahvidel koosnevatel seadustel ning sellel põhineval riigikorraldusel. Ja püsima jäävad vaid need keeled, milles arvutid räägivad! Kõige suuremad probleemid tulenevad siiski 400 aastat domineerinud rahandussüsteemist, mis põhjustab perioodiliselt korduvaid majanduskriise ning süvendab vaesust. Võib muidugi väita, et selline aastaaegade vaheldumisel põhinev rahandusmudel ongi vajalik, sest „talv“ (raha puudus) puhastab keskkonda ja teeb ruumi arenemisvõimelistele. Kuid ühiskond kaotab jätkusuutlikkuse, kui kogu rikkus on 1% elanikkonna käes ning ülalpeetavate arv kasvab nii suureks, et olemasolevad ressursid kuluvad vaid neile. Riik, kus pole enam oma vara kaitsta tahtvaid inimesi ja vahendeid millega reageerida keskkonna muutustele või kaitsta ennast välise agressiooni eest kaob ajalooareenilt.

Muutuste allikas

Ühiskonnakorralduse arengustsenaariumites tuleb arvestada põlvkondlike erinevustega. Aastatel 2035-2050 kujundavad Eesti riigi arengut Y (s 1980-1994) ja Z (s 1995-2009) põlvkonna inimesed. Senistest uuringutest on ilmnenud, et iga järgmine põlvkond sõltub üha enam digitehnoloogiast, kasutab seda teadmiste hankimiseks ja piirideta võrgustumiseks, muutub üha keskkonnateadlikumaks ning kaaskondsete nägemusi arvestavaks. Kui siia lisada koolides juurutatav praktika, et laste arvamust tuleb kuulata ja seda arvestada, siis elavad tuleviku Eestis inimesed, kes ei sobi enam kuidagi kokku praeguse esindus- ja enamusdemokraatial põhineva ning valijatega manipuleeriva valitsemiskorraldusega.

Majanduse arengustsenaariumite hindamisel tuleks hinnata plokiahelatest tulenevaid arenguid, sest nendest tulenevad lahendused konkureerivad teenustega, mida seni suutis pakkuda vaid riiklik institutsioon. Bitcoin on esimene keskpangata emiteeritud ja väljapoolt mittemanipuleeritav raha, mille väärtuse määrab usaldus ning nõudluse-pakkumise suhe. Etherium’i kasutatakse varaliste tehingute sõlmimiseks, kusjuures selliselt vormistatud tehinguid ei saa hiljem muuta ükski korrumpeerunud ametnik. Plokiahelate arendused pakuvad efektiivseid alternatiive senisele raamatupidamise süsteemile, muutes selle samas täiesti läbipaistvaks.

Teine hindamist nõudev valdkond on mobiilsed teenused, mida saab osutada nutitelefoni vahendusel. Mobiilmaksete süsteem muudab senised kallid pangakaardid koos neid haldavate institutsioonidega dinosaurusteks. Äpimajandus võtab õigustuse ametnike keskselt litsentsimajanduselt, sest see tagab minimaalsete kuludega efektiivse avaliku kontrolli teenuse pakkujate üle.

E-õppe keskkonna poolt pakutavad videokursused muudavad praeguse kutsehariduse süsteemi ebaratsionaalseks, sest enam pole vaja ei koolimaju ega ametnike horde. E-õpet kasutades saab igaüks õppida seda, milleks tal on motivatsiooni, siis kui tal on aega ja kohas mis talle sobib. Kui seda täiendada veel riigieelarvest tasustatud praktikajuhendaja tasuga, kes juhendaks õpilast töökohal, siis muudaks see meie haridussüsteemi üliefektiivseks ning rahuldaks samas kõigi ettevõtjate vajadused.

Kõik see kokku võtab aluse seniselt kapitalistlikult majandusmudelilt ning sunnib ühiskondi üle minema liberaalse turumajanduse mudelile, milles äriühingud mängivad majandust edasi vedavat rolli ja ühistud (ettevõtte omanikud ja selle teenuste tarbijad on samad isikud) pidurdavat rolli, kui kasuahnete äriühingute „lisaväärtus“ kasvab ebaõiglaselt suureks. Majanduse arengut kujundavad seejuures (lõpp)tarbijate valikud, mis võtab riigilt ja seda esindavatelt ametnikelt sekkumise õigustuse.

Isiksuste mõju riigi arengule

Ühiskonna arengu määrab isiksuslikule arenguteele asunud inimeste arv.

Kui isiksusliku arengutaseme saavutanud inimesi on vähe, siis sõltub ühiskonna areng nende orientatsioonist. Altruistlikest isiksustest said vanasti hõimujuhid, keda rahvas mäletas põlvkondi ning tänapäeval ametnikud, kes püüavad rahva heaolu parandada. Egoistlikest isiksustest said võimuahned sõjapealikud, kelle jaoks oli kõige olulisem suveräänsus. Kui neid sai aga palju, siis hakkasid nad rääkima õiglusest ning selle kehtestamiseks valisid enda hulgast kuninga.

Spetsialiseerumine ja turumajandus panid aluse hoopis teist tüüpi isiksuste arenguprotsessile. Nende tunnuseks oli majanduslik sõltumatus. Tööstusrevolutsioonid panid aluse koolisüsteemile ning elanikkonna harimise tavale. Neljas tööstusrevolutsioon loob tingimused, milles iga arenemisvõimeline inimene võib saavutada majandusliku sõltumatuse. Ja mida suuremaks kasvab isiksusliku arengutaseme saavutanud ja majanduslikult sõltumatute inimeste määr, seda raskem on tööandjatel, riigiametnikel ja usujuhtidel kehtestada oma tahet.

Tänaste ühiskondlike kriiside põhjuseks ongi see, et isiksusliku arengutaseme saavutanud inimeste hulk on kasvanud nii suureks, et senine elitaarne ühiskonnakorraldus ei suuda rahuldada nende vajadusi. Siit siis vajadus reformida riigi valitsuskorraldust. Minu ettekujutuses tähendab see üleminekut esindusdemokraatialt delegeerivale demokraatiale ning enamusdemokraatialt leppedemokraatiale (eeldab vähemalt 2/3 nõusolekut). Tulevikuühiskonna valitsemiskorralduses hakkab olulist rolli omama sotsiokraatia, kusjuures esmalt juurdub see ettevõtluses ja alles hiljem avaliku huvi tuvastamisel.

Vasakpoolseks ehk reformistideks on 21. sajandil kodanikuühiskonna rajajad, kes tahavad panna aluse ühiskonnale, milles igaühel on pidevalt võimalus osaleda avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamisel. Varasematest valitsusmudelitest eristub see range võimude lahususe põhimõtte järgmisega, s.t ametnikele jääb vaid täitevvõim ning seadusloome protsess koondub täielikult seadusandlikku organisse. Sotsiokraatia teeb aga lõpu vastandumisele ja vastu hääletamisele, sest hääletada saab vaid millegi poolt.

Kokkuvõtteks

Eesti kultuuri eripäraks on vabaduse iha. Just seetõttu nimetasid meie esivanemad oma riigi „Vaba Riigiks“ erinevalt soomlastest kes rõhutavad võrdsust (Tasavalta) või ladina rahvastest, kes peavad riiki rahva ühiseks asjaks (Res Publica) või rootslastest, kes peavad tähtsaks ülemvõimu (Rike).

Materiaalse rikkuse allikaks on lisaväärtus, mis tekib vahetusprotsessis ja võimaldab hankida asju, mida antud ühiskond ise ei tooda. Vahetada saab loodusvarasid, mis leiduvad antud riigi territooriumil või töö vilju, mida teised inimesed ihaldavad. Loodusvarad võivad otsa saada (meenutagem siinkohal Nauru saart) ja siis pole enam midagi vahetada. Töö viljade järgi püsib suur nõudlus vaid siis, kui inimesed on innovatiivsed ja pakuvad selliste kasutusvõimalustega kaupu, mida konkureerivatel viljadel ei ole. Tsivilisatsioonide ajalugu näitab, et edukalt arenesid ja külluses elasid vaid need ühiskonnad, mis pakkusid oma liikmetele võrdset eneseteostuse vabadust, tunnustasid eraomandi puutumatust ja suutsid kaitsta oma kultuuri paternalistlike välismõjude eest.

---