Sildid

, , , , , ,

FOTO: Sille AnnukTõnu Ots, psühholoog

Ühiskond, nii suures kui kohalikus plaanis, on paljude probleemide kõrval üha sagedamini kokku puutunud ilmingutega, mida nimetatakse seksuaalseks ahistamiseks. Globaliseeruvas maailmas põrkuvad selle mõiste all enamasti eri kultuuride inimõiguste probleemid ja meie väiksemas ühiskonnas isikuvabaduse probleemid.

Suude puhastamise telesaates ja samalaadsete juhtumite meediakajastuses jäi kõlama arusaam, et meil on paljud seksuaalse ahistamisena käsitletavad seigad, suhtumised ja teod mõisteliselt segased või ära seletamata ja see ei võimalda juhtunule hinnangut anda ka nüüd, kus skandaalide kampaaniaaeg peaks juba otsas olema. Kõigepealt on täiesti vale sedalaadi suhete pundart siduda seksuoloogiaga – pole mingit mõtet seksuoloogide käest kommentaari paluda. Seksuoloogia, mille erikursuse olen psühholoogiaõpingute raames ka mina läbinud, on siiski puhtalt meditsiinivaldkonna haru ja seotud üksikisiku seksuaalfunktsioonide haiguslike või tunnetuslike häiretega. Kui nende häirete hulka kuuluvad ka mistahes vormis intiimse suhtlemise probleemid, on see kas psühholoogia (seksuaalpsühholoogia, pereteraapia), filosoofia (käitumiseetika, moraal) või nende vahele peitunud parafiilia (perverssete käitumishäirete ja psühhiaatriliste probleemide) valdkond. Loomulikult on neil kõigil kusagil ka kolmas sotsiaalpsühholoogiline seotuspunkt – avalik arvamus, võrdõiguslikkus, seadusregulatsioon, õiguskäitumine, mis selguse asemel muudavad arusaamise vaid keerulisemaks.

Ka mõisteks peetava seksuaalse ahistamise teise poole ehk ahistamisega on asjad keerulisemad, kui praegustes hinnangutes välja paistab. Seda on kõige arusaadavam vaadata suhtlemispsühholoogia seisukohalt. Üks piir on täiesti selge: ahistamine on tegutsemisvabaduse piiramine ja selle äärmuslik ilming on ka otsene seksuaalvägivald ehk vägistamine ning see vist palju seletamist ei vaja. Selleks on füüsiline rünne, mis on otse suunatud genitaalidele või genitaalide abil. Kuid kohtuasjades mahuvad seksuaalse ahistamise mõistesse ka vahekorra väljapressimine, «sunniviisiliselt vabatahtlik» seks, «armastav pedofiilia», käperdamine, suuseks, näpuseks, intiimsusele viitavad solvangud ja ka vägivaldne suudlemine või kupeldamine.

Kõigi nende üldine tunnus on kohtlemine, mis on midagi muud kui suhtlemine. Enda sõnaline arusaadavaks tegemine ja teise mõistmine on suhtlemine. Mistahes vormis teise inimese füüsiline puudutamine on kohtlemine. Kohtlemine võib olla ka meeldiva suhte osa, kuid inimese keha on tema ainuomand ja selle puudutamise õiguse üle otsustamine on iga inimese inimõigus (välja arvatud laps, patsient, teovõimetu isik, õiguskorra rikkuja). Isegi kaitsesüstimisega, kirurgilise operatsiooniga, päästmisega, suitsiidiga jne on ikka tekkinud õiguslikke probleeme.

Eri kultuurides on tekkinud tuntavad suhtlemispsühholoogilised ruumilised piirid. Intiimsfääri tungimisena tunnetame võõra või ebasoovitava inimese lähedust juba käsivarre ulatusest lähemal. Nii on vist igaüks tundnud ebamugavust võõra inimese liigsest lähedusest bussis-trammis, järjekorras, ka koolipingis ja koosolekulgi. Tantsimine on peaaegu ainus erand, kus oleme valmis või peame taluma ka võõra keha intiimset lähedust. Edasi tulevad juba suuremaid kultuurierisusi väljendavad piirid: personaalselt kaitstav piir ja võrdsusena tunnetatav sotsiaalne piir, mida arvestavad suhtekorraldajad. Selle kokkuvõtteks võib öelda, et tunneme end isikuna vabana umbes poolemeetrise nähtamatu piiri taga. Või teistpidi, ebaturvaliselt, kui keegi meile soovimatu sellest seespool on.

Keeleline suhtlemine algab neutraalsest ja n-ö diplomaatilisest kõnest – näiteks raadio- ja telediktori tekst. Märgilisuse ja tunnetusliku sisu annab tekstile koos kehakeelega endast väljapoole suunatud tähelepanu või selle vajadus ehk edevus ja kellelegi konkreetselt suunatud flirt. Tagasihoidlikkus suhtlemises ei ole tänapäevakäitumises ammu enam voorus, kuid edevusena avalduv käitumine võib kahju tuua küll.

Sõnakasutuse kõlblusnormide järgimine on loomulikult iga kultuuri või iga isiku oma asi, kuid suhete ja suhtlemise analüüsi seisukohalt on tähtis aru saada flirdi olemusest. Flirt ja selle osana ka seksapiil on kahe inimese suhetes nagu käitumise puhvertsoon, mis paneb paika, kui kaugele võib suhtlemist teisele talutavalt arendada. Ehk tajuda piiri, kus suhtlemine hakkab muutuma kohtlemiseks. Vältimaks ebameeldivat kohtlemist, on flirt sobiv just selleks, et teise läbinähtavaid püüdlusi teda otseselt haavamata vältida või millestki keelduda.

Enamik ebameeldivalt lõppenud kontakte baaris, peol, rannas ongi tingitud oskamatusest või taipamatusest flirdi tasandil «ei» öelda. Nii tulebki mängu eneseõigustus – miks tal siis selline dekoltee oli või miks ta nii lühikest seelikult kandis, miks ta mind nii kutsuva pilguga vaatas jne. Liibuvas tantsimises on selles mõttes kõige suurem oht eksitavat signaali anda. Filmides nähtu põhjal on paljudes õhtumaa kultuurides kindel vihje flirtimisele kellegi välja kutsumine, kohting. See on kutse mängule, kindel märk väljendamaks ja ära tundmaks teise soovi kaasa mängida.

Põhimõtteliselt pole ses jutus justkui midagi uut, kuid suhtlemismaneerid muutuvad väga kiiresti ja kardinaalselt. Tänapäeva internetikultuuris kujunenud noored oskavad end erootiliselt paljastada, ropendada, nartsissistlikult ja nümfomaanlikult riietuda, kuid flirt vajab ka pilke, kehakeelt, hääletooni ja nii jõuab kiirsuhe tänapäeval aususeks peetava otsese küsimuseni «kas seksime ka?». Kuid seegi pole seksuaalne ahistamine ega seksuaalvägivald.

Nende hiljutiste ja sagedaste sündmuste ja meediakajastuste kokkuvõttes tekib paljudel küsimus: aga mis neis kõmu tekitanud käitumissituatsioonides siis nii väga valesti oli? Tänapäeva kõlblus aktsepteerib ju vastastikku soovitud üheöösuhet, seksi ostmist, pornograafia nautimist jne. Tõepoolest, mis oli neis üldsuse meeli riivanud ja eri arvamuste sõda põhjustanud lugudes valesti?

Enamikul inimestel ei ole ilmselt kokkupuudet situatsiooniga, mille kirjeldamistki tuleb korrektsuse huvides ebatsensuurseks pidada, kuid äärmusliku näitena peaks praeguses jutus aitama asja olemusest paremini aru saada küll. Mul tuli kunagi analüüsida laibarüvetaja (nekrofiili) mõttelaadi. Ka pärast süüdimõistmist jäi ta enda juurde: ohvrile ei tähendanud selline seks ju enne ega pärast niikuinii midagi, milleks siis karistus? Räägi, kuidas tahad, aga talle ei õnnestunudki selgeks teha, et tal oli puudu üks inimlik omadus – eneseväärikus. Ja see on üks olukordadest, kus selle omaduse puudumine on tingimusteta karistatav.

Paljudest praegu kõne all olevatest käitumisjuhtumitest kumab läbi nõukogudeaegsele häbikultuurile tuginev süüdistav viide inimese kõrgele ametipositsioonile sõnadega «ta häbistas enda seisundit, ametit, parteid, kollektiivi». Aga mitte sõnagi vihjest üldinimlikule süümekultuurile, mille olemuseks on isiksuse eneseväärikus, mitte teiste arvamus ega suhtumine, vaid iseenda sisemine eetiline kontroll, mis oleks kõigis neis kõnealustes situatsioonides pidanud vajutama pidurit – mitte amet ega positsioon, vaid minu eneseväärikus sellist käitumist ei luba.

Tegu saab hukka mõista ja karistada, aga ka mõista ja andestada. Väärikuse vastandmõiste on labasus. Sotsiaalne labasus on arrogantsus, valetamine, musta valgeks rääkimine, «kõrgemalt» tuleva korralduse või normi piires käitumine. Inimese eneseväärikuse labasus on siiruse puudumine, eneseõigustamine ja vabandamine. Vabandatakse kogemata juhtunu pärast. Enda süüd tunnistav inimene ei vabanda, vaid palub andeks selle eest, mida on teadlikult teinud. Peresiseseid suhtlemistülisid lahkavad psühholoogid teavad selle kõnepruugi erisust ja jälgivad seda suhete mikrokliima üle otsustades. Vabandav inimene oma tegu tahtliku süüteona, väärteona või isegi kuriteona ei tunneta, andeks paluv aga küll.

Nende algselt üksikute, nüüd juba samalaadsete juhtumite peaaegu massiline avalikustamine sunnib eelkõige üldistama, et asi polegi üksikjuhtumites, vaid meie ühiskond ilmutab labasemaks muutumise märke, et kõlbluskriis on muutunud pandeemiaks ja see võib olla pöördumatu protsess.

*Kuula ka Kaja Kärneri vestlust Tõnu Otsaga.