Avaldatud ka PM, 16-dets-2019

Pöördumine EV peaministri poole

Viimati oli Eesti valitsustasemel kaks välispoliitikat üheksakümnendate alguses. Kes tahab mälu pikemalt värskendada, uurigu allikaid. Praegu kukkus Eesti sellesse kasimata ämbrisse tagasi.

Mistahes normaalse riigi valitsemise
aabitsatõed tuleb üle korrata:

Esiteks – siseminister ei võta välispoliitika teemal sõna.
Teiseks – valitsuse ükski liige ei sekku välisriigi siseasjadesse ka oma sõnaga mitte. 
Kolmandaks – peaminister saab vabandada siis, kui ta oma laps teeb pahandust,  aga ei saa välja vabandada oma valitsuse liikme sellist tegevust, mis muudab kogu valitsemise traagiliseks ja kibedaks naljaks, pseudovalitsemiseks, sest tegu on riigi valitsemise aluspõhimõtetega.

Härra peaminister,

Teie juhitav valitsus muudab Eesti välispoliitilist kurssi!  Iseseisvuse taastanud Eesti pole iialgi varem valitsuse tasemel räigelt mõnitanud meie üht erilist partnerriiki,  parimat partnerit poliitikas, energeetikas, kaubanduses, äris, turismis, kultuuris ja rohujuuretasemel – Soome Vabariiki. Teil on poliitilises mõttes ainult kaks võimalust – kas lasta välispoliitilist kurssi ja retoorikat muutma hakanud siseminister lahti või tunnistada avalikult, et Eesti on välispoliitilist kurssi muutnud. 

Kui Te seda valikut ei mõista, kui jääte lapselike vabanduste tasemele, siis tunnistate esiteks avalikult, et Teie valitsust juhib siseminister ja teiseks kindlustate omale ajaloos koha, mida te oma halbades unedeski ei tahaks täna näha, ega aimagi veel. Ah et millise? Kindlustate endale sellise valitsusjuhi koha, kes ümmarguste vabanduste saatel laseb lammutada riiki, samm sammu haaval, sõna sõna haaval, piisk piisa haaval, kivi kivi haaval.

Välisministri libisev ja pehme arvamus, et see prohmakas võinuks olemata olla, ei maksa paraku sentigi, samuti ei maksa midagi tõdemus, et Soome silda  ei trambi puruks üks lorajutt. Need on katsed teha vägisi hea nägu seal, kus see on kohatu. Need sõnad ei korrigeeri mitte midagi reaalsuses, ei too majja selgust ega likvideeri tekkinud pingeid. Sellest ei piisa. Välisminister on samuti  kahvlis nagu peaministergi. Ohkamine ega kujundid ei aita enam, välisministrina peab ta praegu nii enda kui riigi huvides lahendama dilemma – kas tunnistada, et Eesti muudabki välispoliitilist retoorikat, otsustavalt, sest seda on suhete teadlik halvendamine Soomega vaieldamatult. Või peab ta teatama peaministrile, et sellise siseministriga, kes tema tegevusareaali omavoliliselt sisse marsib, ta koos töötada ei saa. Temalegi on see dilemma kohaks, mille puhul tehtavat valikut jääb ajalugu mäletama.

Siseminister ei ole tänaseni aru saanud, mida kõike ministri roll endaga kaasa toob, sealhulgas millise vastutuse oma sõnade eest. Tema tagantjärele selgitus ainult kinnitab seda muljet, et valitsuse sees on veel üks valitsus – isiklik ja erakondlik. On see tema plaan, mistahes hinnaga?

Valitsuse liige peaks une pealt teadma veel üht riigivalitsemise põhitõde – erakondlikud poliitilised arvamused kuuluvad valimiskampaaniasse, mitte enam koalitsioonivalitsusse. Või leidub koalitsioonivalitsuses salalehekülg, millele on märgitud muuhulgas, et iga minister võib suvaliselt ja erakondlikult või isiklikult teisi riike solvata? Siseministri järjekordne ehmatav ja lubamatu soolo tekitab igas vähegi mõelda viitsivas inimeses mure, et mitte öelda hirmu – mille või kelle pihta vallandub varsti sealtsamast järgmine soolo, kui seda nüüd otsustavalt ei takistata?

Kui aga keegi nüüd väidab, et siseminister siiski tegelikult teab, kuidas üks koalitsioonivalitsuse liige peaks käituma, sel juhul jääb üle ainult üht küsida – kelle huvides kasutatakse sellist sõnapruuki ja kelle huvides toimuvad sellised soolod?
Eesti Vabariigi ega eesti rahva huvides see ei ole mitte mingil juhul.

Mõelge selle üle, härra peaminister!