Tags

, ,

levaldHeino Levald: Ettekanne Eesti Rooma Klubi juhatusele

Ettekandes on esitatud lühiülevaade tehnoökoloogiast – uuest teadusalast, millel autori visiooni kohaselt võiks olla oluline osa noosfääri ehk mõistuskeskkonna arendamisel ja selle kaudu inimkonna tulevikuprobleemide lahendamisel. Põhjalikumalt on materjal esitatud Euroülikooli õppevahendis „Tehnoökoloogia“ (2009).

Olemasolev olukord

Globaalse kriisi lähenemist hakati järjest selgemini tajuma möödunud sajandi keskel. Tähtis osa selle selgitamisel inimestele ja võimalike meetmete kavandamisel kriisi vältimiseks on Rooma Klubil. Ettekannetes Rooma Klubile ja paljudes muudes töödes on põhjalikult käsitletud maailma probleeme ning on esitatud prognoose, mis juhtub, kui inimkond neid ei lahenda. Vähem on töid, mis käsitlevad seda, mida tuleks teha probleemide lahendamiseks ja ähvardavate hädade ennetamiseks. Viimastel aastakümnetel on elavnenud ÜRO keskkonnakaitse alane tegevus.

Kindlasti on kõikidel vahepeal toimunud tegevustel oma osa selles, et kriisid ja katastroofid, milliseid ennustati aastatuhande vahetuseks, ei ole seni kardetud ulatuses toimunud. Kuid paraku jäävad praegused rahvusvahelised kokkulepped ja rahvuslikud programmid suhteliselt lühiaegsete strateegiate ja arengukavade koostamise tasemele, kusjuures on ette teada, et maades, kus valitseb liberaalne isearenev turumajandus, ei ole nende teostamiseks kuigi palju võimalusi. Tõkkeid nende teostamisele on ka muudes maades. Seetõttu ei saa olla kuigi kindel nende kavade mõjukuses. Vaid vähestes töödes tõdetakse, et probleemide süvapõhjused seisnevad toimiva ühiskonnakorralduse ning majandus- ja finantssüsteemi põhimõttelistes puudustes. Viimasel ajal on selliste tööde arv suurenenud, kuid piirdutakse peamiselt vaid kriitikaga. Kontseptuaalseid ettepanekuid süsteemide ja tuleviku põhimõtteliseks muutmiseks on tehtud vähe ning nendele on probleeme põhjustavates maades tugev vastuseis, nagu poliitiliste muutuste vajadusele ikka.

Erilist märkimist väärib see, et toimuvas korralduslikus tegevuses on tahaplaanile jäänud inimeste, eriti ettevõtjate ja ettevõtete töötajate teadlikkuse tõstmise tähtsus ja vajaliku õpetuse sisu mõistusliku majandamise ja looduskasutuse küsimustes. Ometi just nemad tekitavad oma egoistliku majandusliku käitumisega enamiku inimkonda ohustavaid probleeme, nemad kannatavad nende probleemide tagajärjel ning nende tulevasest tegevusest sõltub probleemide lahendamine ja ennetamine.

Möödunud aastal jõudis maailm seni suurimasse majanduskriisi. Selle paratamatus oli ette näha, kuid selle ennetamiseks ei tehtud peaaegu midagi. Maailmamajanduses valitses ja süvenes igaühe egoismil põhinev isearenemine. Viimastel aastakümnetel võimendas selle mõju ringlaenundus ja -kindlustamine ning suurriikide poolt katteta maailmaraha emiteerimine. Materiaalse sisuta finantstegevust soodustas ja kiirendas virtuaalne raharinglus. Katteta raha emiteerimine jätkub ka praegu ning võib põhjustada rahvusvahelise rahanduse ja majanduse kardetust ulatuslikuma ja pikaajalisema kokkuvarisemise. Pealegi toimub see kõik maailma elanike arvu plahvatusliku suurenemise, mitmete lokaalsete sõdade ning paljude muude järjest teravnevate poliitiliste, sotsiaalsete ja ökoloogiliste probleemide taustal, millistele ei ole soodsaid lahendusi ette näha.

Vajalikud muutused

Kujunenud olukorras on pea kõigile saanud selgeks, et inimkonna järjekestvuse tagamiseks on vaja inimkonna käitumist oluliselt muuta. Kuid millises suunas ja kuidas? Maailma erinevates piirkondades on muutuste vajadused erinevad. Meie jaoks on kõige tähtsam see, mis peaks toimuma arenenud turumajanduslikes maades, milliste hulka kuulume, ning ennekõike meil. Ning on tähtis, et muutused toimuksid evolutsioonilisel teel. Revolutsiooniline etapp võib tulla tahtmatult, kui evolutsiooniline areng ei õnnestu ja probleemid lähevad liiga suureks, kuid selle tulemused võivad olla hullemad, kui lähteolukord.

Autori arvates võivad vajalikud muutused toimuda vaid inimeste mõistuslikkuse tõstmise kaudu. Selle põhisisuks peavad olema teadmised sellest, kuidas ühildada füüsiline elamine, tarbimine, tootmine ja muu majandustegevus ning vaimne elu nii, et tulemuseks oleks iga inimese elukvaliteedi stabiilsus ja selline tõstmine, mille puhul on tagatud ühiskonna järjekestvus. Need teadmised peavad inimeste teadvuses jõudma veendumuse tasemele ning muutuma igapäevasteks tegevusjuhisteks. Nende omandamise protsess peab hõlmama kõiki alates üksikinimesest kuni riigijuhtideni, eriti aga ettevõtjaid ja spetsialiste ning tuleviku kavandajaid, planeerijaid ja projekteerijaid. Tootmisjuhtide ja spetsialistide teadlikkuse tõstmise tähtsusest sai autor aru oma ligi 15 aastase töö jooksul Eesti Majandusjuhtide Instituudis, kus keskkonnakaitse alase algõpetuse said selle aja jooksul kohustuslikus korras umbes 20 tuhat kursuslast ning vähemalt 400 inimest said ettevõtte keskkonnakaitse spetsialisti täiendava eriala.

Autor seisukohal, et suurema edu saavutamiseks inimeste mõistuslikkuse tõstmisel peab inimkonna jätkusuutlikkuse püüdlustel olema senisest selgem eesmärk, ning et selleks eesmärgiks peaks olema noosfääri ehk mõistusmaailma loomine. Noosfääri (noo lad – mõistus) kontseptsioonile panid üksteisest sõltumatult ja üksteist täiendavalt aluse vene geoloog akadeemik V. I. Vernadski ning prantsuse teoloog, paleontoloog ja filosoof P. Teilhard de Chardin möödunud sajandi 20-50. aastatel.

Mõistusmaailma loomine on inimeste mõistuslikkuse võimalikult kiire suurendamine ja selle mõju laiendamine kõikidele inimtegevuse liikidele. Noosfääri kontseptsiooni autorite arvates toimub mõistusmaailma loomine tegelikult juba alates tsivilisatsiooni algusest ning see on ideaalse maailma poole pürgimise lõputu protsess.

Selleks, et inimeste mõistuslikkust tõsta ja inimkond tuleks oma tuleviku probleemidega toime, on vaja arendada eesmärgipäraseid teaduslikke uuringuid ja töötada välja tuleviku korraldamise igakülgselt põhjendatud kavasid, viia sellest tulenev teave ja suhtumine asjadesse ehk mõistuslikkus iga inimeseni kasutades selleks maksimaalselt haridussüsteemi ja kaasaegse infotehnoloogia võimalusi. Kuna objektiivne tõde ei ole kunagi asjatundmatute inimeste näiliselt demokraatliku diskussiooni tulemus, vaid ausate asjatundjate poolt tehtud uuringute ja nende tulemuste teadusliku tõestuse küsimus, siis peab käesolevaks ajaks maailma vallutanud postmodernism inimeste mõistuslikkuse suurendamise käigus asenduma neomodernismiga.

Noosfääri loomine on lõputu protsess, kui seda ei lõpeta mingi kapitaalne ebaõnnestumine ja tagasilangus (siis algab tegelikult protsess uuesti) või inimkonnavälised tegurid. Selle tegevuse edu sõltub sellest, kuivõrd inimesed omandavad jätkusuutliku arengu tingimusi ja nõudeid mitte ainult peaga vaid südamega (Teilhard de Chardini väljend) ja täidavad neid mitte sunduse korras, vaid vastavalt veendumusele. Seda, milline on ideaalne olukord ja kui kaugele on inimühiskond tervikuna ja maade kaupa selles osas tegelikult jõudnud, on võimalik hinnata mitmesuguste näitajate järgi.

Võib olla, et maailma paljudes piirkondades on juba liiga hilja midagi ette võtta ning ulatuslikud katastroofid on seal kuhjunud probleemidele ainuvõimalik lahendus. Selleks, et selge perspektiiviga mõistuslik protsess toimuks kogu maailmas, tuleb see käivitada esmalt seal, kus ollakse selleks võimelised. Miks mitte Eestis – paigas, kus on ka palju muid eeldusi säilimiseks globaalse katastroofi tingimustes?

Tehnoökoloogia olemus ja võimalik tulevik

Kui jätta kõrvale mõnede inimeste ja riikide agressiivsus, mille jahutamisega tuleb maailmas kõigepealt toime tulla, võib öelda, et inimkonna jätkusuutlikkuse probleemide algpõhjuseks on kõiki hõlmav majandustegevus ning sellest tulenevate probleemide lahendamise aluseks on majandusteadus. Seetõttu peab inimeste mõistuslikkuse suurendamise programmi oluliseks osaks saama majandusteaduste arendamine ning mõistusliku majandamise alaste teadmiste taseme tõstmine ja rakendamine. On saanud selgeks, et jätkusuutliku majandamise aluseks ei saa olla omakasul põhineva liberaalse turumajanduse ainult nõudmise ja pakkumise vahekorral põhinev primitiivne teooria ja naiivne usk nähtamatu käe isereguleerivasse toimesse. Nende järgimine on võimaldanud saavutada suurt edu materiaalse tootmise ja tarbimise alal, kuid on viinud osalised muus suhtes ummikusse. On vaja loovalt edasi arendada inimkonna jätkusuutliku arengu ökonoomikat, mis on tihedalt seotud nii tehnika kui ökoloogiaga. Perspektiivis peab sellest välja kujunema tehnoökoloogia üks tähtsamaid koostisosi – noosfääri ökonoomika,

Inimkonna mõju ülejäänud maailmale ja loodusele tuleneb esmajoones sellest, et ta tekitab järjest suuremas ulatuses tehiselemente, mis täiendavad ja muudavad varasemat keskkonda. Seetõttu sobib teadusalale ja õppeainele, mis on suunatud inimkonna jätkusuutlikkuse tagamisele ning noosfääri kujundamisele ja toimimisele, nimetus TEHNOÖKOLOOGIA. Tehnoökoloogia käsitleb inimese jätkusuutliku elukeskkonna kujundamist inimese poolt. Seda väljendab teadusala ja õppeaine nimetuse algne tähendus: tehno (kr. techne – tehis, kunst, meisterlikkus) + öko (oikos – kodu, kodukoht) + loogia (logos – õpetus).

Eelpooltoodust tulenevad tehnoökoloogia järgmised määrangud:

  • Tehnoökoloogia on teadusala, mis uurib ja kavandab meetodeid ja meetmeid inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning inimkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
  • Tehnoökoloogia on õppeaine, mis tutvustab meetodeid ja meetmeid, mis on vajalikud inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning inimkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
  • Tehnoökoloogia eesmärk on inimese mõistusliku elukeskkonna – noosfääri ehk mõistuskeskkonna või mõistusmaailma – kujundamine.

Tehnoökoloogia lähtub sellest, et inimene on looduse võrdväärne ja võrdõiguslik osa. Mõistuskeskkonna arenedes areneb ja muutub ka inimene.

  • Tehnoökoloogia põhisisuks on ökonoomika ja ökoloogia selline ühendamine, et säiliks inimkonna jätkusuutlikkus.

Mõistuskeskkonna kujundamine toimub samm-sammult inimeste ja organisatsioonide (sealhulgas riikide) poolt, kes juhindudes tehnoökoloogia seisukohtadest lisavad looduslikule keskkonnale tehiselemente ja reguleerivad nende suhteid nii, et inimkond ta enda tegevuse tagajärjel ei hukkuks, vaid kestaks ja inimeste elukvaliteet võimaluste piires tõuseks.

Majandusteaduse rakendamiseks tehnoökoloogias on vaja esmalt välja selgitada majandusteaduse need osad, mis on rakendatavad keskkonnakasutuse, jätkusuutliku arengu ja noosfääri ökonoomika väljatöötamisel, ning vastava põhjendusega välja jätta need osad, mis seal rakendatavad ei ole. Seejärel on vaja edasi arendada majandusteaduse neid osi, mis on ettenähtud eesmärkidel kasutatavad, sealhulgas eriti neid suundi, mis võimaldavad hinnata majandusprotsesside efektiivsust ja neid protsesse optimeerida. Esimesed sammud selles suunas on tehtud autori poolt varasemates töödes ja on esitatud Euroülikooli õppematerjali „Tehnoökoloogia“ järgmistes peatükkides

  • Ettevõte ja ühiskond,
  • Ettevõtte majandusõpetus,
  • Tehnoökonoomika (reaalinvesteeringute ökonoomika) ning
  • Keskkonnaökonoomika ja jätkusuutliku areng (millest peaks tulevikus kujunema noosfääri ökonoomika).

Eriti tõstaks autor esile ettepanekud tehisvarade, loodusressursside ja sotsiaalsete hüviste ühtse majandusliku hindamise ning majandusprotsesside intensiivsuse ja efektiivsuse arvutusliku hindamise ja majandusprotsesside optimeerimise alal. Need võimaldavad viia üldistatud majandustegevuse efektiivsuse hindamise ja suurendamise võimalused põhimõtteliselt samale tasemele, nagu on termodünaamilise kasuteguri osa energeetikas. Nende tulemusteni jõudis autor 1980. aastatel tegeledes loodusvarade (täpsemini põhjavete) majandusliku hindamise ja selle tulemuste võimaliku kasutamise võimalustega. See oli nõukogude majanduse jaoks täiesti uudne ja võiks öelda revolutsiooniline teema, sest Marxi tööväärtuse teooria järgi loodusvaradel väärtust polnud. Selle temaatikaga tegeles suhteliselt väike Moskva ja Tallinna teadlaste rühm ning 1990. aastal kaitsesin sel alal doktoritöö Moskva Riiklikus ülikoolis.

Pärast Eesti taasiseseisvumist ja siirdumist liberaalse turumajanduse teele näis paljudele ja ka autorile, et loodusvarade majandusliku hindamise temaatika on liigne – turg paneb loodusvarade hinnad palju lihtsamini paika ning nähtamatu käsi reguleerib loodusvarade kasutamist paremini kui kohmakas plaanimajandus. Ent peagi hakkas selguma, et liberaalses turumajanduses toimiv loodusvarade turumajanduslik hinnakujundus on lühinägelik, et majanduse isereguleerimine toimub eeskätt eraettevõtete püüete alusel saada võimalikult suurt ja kiiret kasumit, et protsesside kavandamine pikemaks ajaks ja nende juhtimine on liberaalse turumajanduse tingimustes tegelikult võimatu ning et tasulise looduskasutuse majandusmehhanismi reguleeriv toime on tagasihoidlik. Süsteem ei ole mõistuslikult juhitav ning see lähendab aina uusi ajahorisondil terendavaid hädasid ja katastroofe. Sellistes tingimustes said tollased tööd, täiendatud vahepealsete kogemustega ja uute teadmistega, aktuaalse eesmärgi ja sisu.

Tehnoökonoomika põhimõtete realiseerimine

Tehnoökonoomika põhimõtted ja jätkusuutliku arengu optimaalsed suunad jõuavad konstruktiivse teostuseni arengu pikaajalise kavandamise ja ruumilise planeerimise kaudu, seda nii kohalikul, regionaalsel ja ülemaalisel ning   perspektiivis ülemaailmsel tasandil. Liberaalne isearenev turumajandus arengu pikaajalist kavandamist ja kavade kindlat täitmist ei võimalda ning seetõttu ei ole suunatud arengu alusena sobiv. Ei sobi ka kõikehõlmav nõukogulik planeerimine, mis sulgeb isearenemise võimalused. Perspektiivne on piiratud turumajandus, kusjuures vajalike piirangute iseloom, korraldus ja ulatus vajavad põhjalikku läbitöötamist ja tõenäoliselt püsivat reguleerimist vastavalt iga maa ja rahvusvahelistele vajadusele. Nende arendamisel võivad toeks olla omaaegsed demokraatliku sotsialismi teoreetilised ja praktilised arendused, mis olid 60. aastatel aluseks Tšehhoslovakkia majandusmudeli väljatöötamisel ja Eestis IME kavandamisel.

Perspektiivsete strateegiate ja arengukavade realiseerimine ruumilise planeerimise teel koos kaasnevate ohtude ja keskkonnamõjude hindamisega on suur ja tähtis probleem, mis vajab eraldi lahendamist.

On saanud ka selgeks, et mõistuslik majandussüsteem saab toimida vaid stabiilse ülemaailmse rahandussüsteemi tingimustes. Sellise rahandussüsteemi loomine ja tõrketu toimimise tagamine peab olema riikide, rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide ja ÜRO esmane kohustus.

Kõikide nimetatud eelduste ja tingimuste täitmine, mis on vajalik inimkonna jätkusuutliku arengu tagamiseks, eeldab selget ja tõhusat ettevõtete ja organisatsioonide, sealhulgas avalike asutuste juhtimist. See on võimalik vaid nende juhtimises kvaliteedijuhtimise põhimõtete ja süsteemide rakendamise teel.