Eesti Rooma Klubi 19.11.2009 üldkogul väljendatud seisukohti

Millisel alusel ja milliste kriteeriumite järgi saab otsustada, kas ühiskond/ riik on jätkusuutliku arengu teel? Kuigi Eestis on olemas Riigikogu poolt 2005.a. kehtestatud Eesti jätkusuutliku arengu pikaajaline strateegia „Säästev Eesti 21”, ei ole selles seadusandja seatud reforme riigivalitsemise, demokraatia, majandusmudeli parendamise jms vallas juhtivate erakondade huvipuuduse tõttu algatatud. SE21 täitmist jälgivate indikaatorite valik on selgelt mittepiisav. Süstemaatiline akadeemiline uurimistöö selles väikese ühiskonna jaoks eksistentsiaalses vallas on olematu.

Eesti poliitiline süsteem on jäigastunud – valimiste kommertsialiseerimine ei võimalda valijaskonnal kehtiva valimiskorra raames demokraatlikult erilisi muutusi läbi viia. Riigikogu ja erakondade väga madal maine on meil teostunud esindusdemokraatia elitaarse mudeli kriisi väljendus. SE21s ülesandeks seatud liikumist teadmistepõhise ühiskonna erinevate võrgus koos töötavate ja otsustusprotsessis osalevate subjektide teadlikku kaasamist ei ole võimalik täheldada.

(Missioonitundlik) meedia aitas meil end vabaks võidelda, (kommerts- ja kõmu-) meedia võib hukutada meie iseseisvuse (L. Meri, sulgudes ÜK). Kvaliteetmeedia annab järjest ära oma positsioone. Eesti Rahvusringhäälingu poliitikasaadetes on muutunud tavaliseks olukord, kus ühesuunalise meelsusega ajakirjanikud põhjavad maksumaksja kulul ilmeksimatuse vaatepunktist ülbelt poliitikud ja kajastavad valitult skandaalikesi. ERR missioon peaks olema tasakaalustatult informeerida rahvast ja tõsta kodanike demokraatlikku poliitilist kultuuri.

Laialt levinud projekti- ja programmipõhine rahastamine on pealiskaudne, sageli formaalne, katkendlik ning genereerib peost suhu elamisviisi. Seesugune elukorraldus ei soosi vastutustundliku mõtteviisiga peremehe ja iseendaga pikas perspektiivis hästi toime tuleva eesti pere kujunemist.

Analüüsimist ja vajaks keel ja sõnavalik, mille abil ühiskonda mõjutatakse: me kõik oleme ainult ressurss, teenuste ostjad või osutajad, tarbijad või tarvitatavad, pakume ja ostame tooteid, milleks on ka haridus arstiabi, pangalaen, ooperietendus, juriidiline nõuanne või parteiline angažeeritus. Kas niisuguse inimestest ja normaalsest mõtlemisest võõrandunud liigkasuvõtjate slängiga on üldse võimalik ühiskonnast kõnelda?

Paljud inimesed ei julge oma mõtteid avaldada sellistena, nagu neid mõeldakse, vaid toimima on hakanud enesetsensuur, mille põhjuseks on hirm stigmatiseerimise ja sildistamise ees, hirm mitte olla arvatud ”valgete jõudude” hulka, hirm saada külge rahvavaenlase silt ja sattuda ebasoosingusse. Me tuleme ühiskonnast, kus teisitimõtlejaid jälitas repressiivaparaat, ja oleme loonud ühiskonna, kus ametlikule või peavoolumõtlemisele alternatiivsed mõtted surub maha labaselt manipuleeriv avalik arvamus.

Eesti ühiskonnas ei halvustata mitte üksnes sotsiaal- ja teisi ühiskonna- ja humanitaarteadlasi, vaid halvustatakse ka humanistlikku maailmavaadet ja filosoofilisi süsteeme, mille lätted on kultuurisfääris. Ühiskonnas toimuvat ei kommenteerita mitte mõtestamise, vaid ainult millegi saavutamise seisukohalt, justkui lahendaks ühiskond ainult päevakajalisi tehnilisi probleeme.

……

Et aru saada, miks on nii, nagu on, selleks tuleb analüüsida, kuidas praegusesse punkti B on jõutud. Kuidas pääsesid riiki juhtima inimesed, kelle mentaliteediks on kõikjale ulatuv äri, miks on sellised inimesed liidripositsioonidel tänapäevani? 20 aastat tagasi ei läinud me ju punktist A teele mõttega, et iseennast sabast õgiv ühiskond ongi meie siht. Märgid näitavad et on väga raske saada nii teekonna kirjeldust kui ka praeguse olukorra hinnangut ausalt, silmakirjatsemata ja parteipoliitiliselt kallutamatult.

Majanduspoliitika ja majandusteaduse keerulistest seostest…….

……
Vt ka: 2015 ja eelnõu 2009