HARIDUS, KUTSED JA TÖÖTURG EESTIS

Heino Levald: Ettekanne Eesti Rooma Klubi koosolekul

Tööelu eelse ja aegse hariduse, kutsete ja kvalifikatsioonide ning tööturu uurimise ja tasakaalustamise alal valitseb Eestis katastroofiline olukord.

Tööelu eelse ja -aegse hariduse, kutsete ja tööturu üldine korraldus

Kaasaegne kutsete ja kutsetunnistuste süsteem hõlmab kõiki tegevusalasid ja tasemeid alates lihttöölisest kuni professorini. Kutsete ja kvalifikatsioonide järgi toimub tööjõu otsimine ja pakkumine ning tööturu uurimine ja tasakaalustamine. Kutse ja kvalifikatsioon on tööelu eelse ja aegse hariduse kohustuslik tulemus ning oluline inimarengu taseme näitaja.

Tööelu korraldamise kaasaegsed alused on sätestatud 1919. aastal loodud ja nüüd ÜRO juures asuva Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO (International Labor Organization) konventsioonide ja soovitustega. Eesti on ILO liige alates 1921. aastast ning taastas oma liikmelisuse 1992. aastal.

ILO peamised konventsioonid tööelu korraldamise kohta pärinevad möödunud sajandi teisest poolest ning neile lisanduvad järjest uued soovitused. Need konventsioonid on ratifitseeritud enamikus maailma maadest ja kõikides vanades Euroopa Liidu riikides ja moodustavad nendes tööelu ja sotsiaalsete suhete aluse.

Olukord Eestis

Sõjaeelsetel aastatel pöörati Eestis kutseõppele ja kutseoskustele suurt tähelepanu ning täideti ennetavalt mitmeid hilisemaid ILO sellealaseid soovitusi. Kutseoskuste omandamise ja tunnustamise korraldamisega tegelesid Haridusministeeriumi kutseoskuste osakond ja kutseoskuste nõukogu. Kutseoskuste eksamite korraldamisega ja kutsetunnistuste väljaandmisega tegelesid maakondades ja suuremates linnades asuvad kutseoskuste ametid.

Ka 70 – 80. aastatel toimus kutseõpe ja kutsete tunnustamine Eestis seaduste kohaselt, mis olid ILO nõuete ja soovitustega kooskõlas, sest N Liit oli need konventsioonid ratifitseerinud.

Ent erinevalt teistest N Liidust vabanenud riikidest ei ratifitseerinud Eesti pärast taasiseseisvumist vahepealseid tööelu korraldamise ja inimressursside arendamise alaseid ILO konventsioone, vaid on alates 1990. aastate algusest toiminud nendega otseses vastuolus. Kui ILO kutseõppe ja inimressursside arendamise konventsioonid kontseptsioonid C88 ja C142 näevad ette, et mistahes tuseõpe peab lõppema kutse ja kvalifikatsiooni saamisega, siis toimiti Eestis vastupidi – likvideeriti Valitsuse määrustega kutsete andmine 1994 aastal kõrgkoolide ja 1996. aastal kutsekoolide lõpetamisel. See asjaolu võttis kutse- ja kõrgkoolidelt ka kohustuse koolitada õppijaid kutse saamiseni. Selline olukord jätkub aastal 2000 jõustunud ja 2008. aastal uuendatud Kutseseaduse alusel, mille kohaselt ei saa kõrg- või kutsekooli lõpetanu kutse mitte koos kooli lõpetamisega, vaid hiljem, täiendava isikliku taotluse alusel. Selleks peab kutse taotleja sooritama kutseeksami olles eelnevalt omal käel omandanud praktilised oskused ja täiendavad teadmised, mida nõuab kutsestandard.

Kutsete süsteemi toimimise ja tööelu korraldamise peab ILO konventsioonide kohaselt tagama riik. Kuid Eestis on praktiliselt kogu kutsete ja kvalifikatsioonide omistamise ja tööelu korraldamise alane tegevus ning uurimistöö delegeeritud eraõiguslikele sihtasutustele ja mittetulundusühingutele (Kutsekoda, Töötukassa, Praxis, Innove jt), kel ei ole piisavalt volitusi ega pädevust olukorra muutmiseks. Töötukassa osatähtsus töökohtade pakkumisel on tühine. Töövahendamisega tegelevad peamiselt erafirmad, Koondülevaate saamise võimalus nende tegevusest ja pakutavatest töökohtadest inimestel praktiliselt puudub.

Kutsete ja kvalifikatsioonide süsteemi haldav sihtasutus Kutsekoda ei ole oma ülesannetega toime tulnud. Tabelis 1 on esitatud andmed kutse- ja kõrgkoolide lõpetanute ja kutse saanute arvu kohta alates eelpool nimetatud määruste jõustumisest 1994 ja 1996. aastal kuni 2010. aasta alguseni.

Tabel 1. Kutse- ja kõrgkoolide lõpetanute arv ning kutsed saanute arv 1994/1996 – 2010 a.

Nimetus	Kutsekoolid	Kõrgkoolid	Kokku
Lõpetanute üldarv	104392	120308	224700
Kutsekoja kaudu kutse saanud inimeste arv	I-III kval. tase 40965	IV-V kval. tase 4553	45518

Kutsekoja kaudu on saanud kutse kaugelt alla poolte viimase pooleteise aastakümne jooksul kutsekoolide lõpetanutest ja vähem kui 5 % kõrgkoolide lõpetanutest. Kõrg- ja kutsekoolide kaupa kutsete saamise kohta arvestust ei peeta. Ei peeta arvestust ka mujalt saadud kutsete kohta. Teiste EL riikidega ühildumiseks tuleb olemasolevat kutsete süsteemi lähitulevikus oluliselt muuta.

Kutsete süsteemi puudulikkuse ja kutsete puudumise tõttu inimestel puudub Eestis võimalus tööturu struktureerimiseks ja sisuliseks uurimiseks ning selliseid uuringuid ei tehta. Eurostati andmetel on kulutused tööturu uuringutele %-s SKT-st Eestis 23 korda väiksemad, kui Taanis, 10- korda väiksemad kui Soomes ja Rootsis ning kuni 3 korda väiksemad kui Leedus ja Lätis.

Kutseoskuste alane töö on antud valitsuses täielikult Haridus- ja Teadusministeeriumi korraldada ning Riigikogus kultuurikomisjoni pädevusse, ent need ei seosta oma tegevust sel alal kutsekvalifikatsiooni nõuetega ega tööturu struktuurse uurimise ja tasakaalustamise vajadustega, mis on sotsiaalministeeriumi valdkond. Kutsekoda püüab talle delegeeritud kutsestandardite koostamist ja kutsete omistamist korraldada kutseliitude kaudu, kuid kumbki ei tule sellega toime. Töölistaseme kutseõppe korraldamise, kutsete omistamise ja arvestamisega ei tegele Eestis keegi. Bologna protsess millele on pööranud peamise tähelepanu Haridus- ja Teadusministeerium, neid probleeme ei käsitle ega lahenda. Eesti olukorra ebanormaalsusele nendel aladel on juhitud korduvalt tähelepanu mitmete Euroopa Liidu organisatsioonide poolt.

Soovitus Eesti Rooma Klubi ettepanekuteks

1. Eestis kaasaja nõuetele vastava tööelu eelse ja aegse hariduse korralduse loomiseks, samuti tööturu uurimiseks ja selle tasakaalustamise korraldamiseks on vaja Eestis ratifitseerida järgmised konventsioonid ning viia Eesti kutse- ja kõrgharidust ning tööturgu reguleerivad seadused ja Valitsuse määrused nendega kooskõlla:

• Tööhõive teenistuse korraldamise konventsioon C88 (1948),
• Inimressursside arengu konventsioon C142 (1975) ja
• Tööelu korraldamise konventsioon, C150 (1978).

Nende konventsioonide ratifitseerimine loob aluse järgmiste ILO soovituste: rakendamiseks

• Tööhõive teenistuse korraldamise soovitus R83 (1948),
• Inimressursside arengu soovitus R150 (1975) ja
• Inimressursside arendamise soovitus R195 (2004).

2. On vaja seadustada, et mistahes töökohal töötamiseks on vajalik kutse ja kvalifikatsioon töökohaga seonduval erialal ja tasemel. Praegu on erialane pädevus igal töökohal nõutud vaid Töötervishoiu ja Tööohutuse seaduses ( 12, p 2).
3. On vaja kiireid meetmeid abistamaks neid, kes on jäänud kutse- ja kõrgkoolide lõpetamisel kutseta.
4. Kutsete ja kvalifikatsioonide nomenklatuur ja kutsestandardite nõuded on vaja viia vastavusse ILO rahvusvahelise kvalifikatsioonide klassifikaatori ISCO ja teiste Euroopa maade nõuetega.
5. Tööelu eelse ja aegse hariduse ning kutsete omistamise korraldamise, samuti tööturu uurimise ja tasakaalustamise kavandamise peab kujunenud olukorras enda kohustuseks võtma riik. Senisest suurem osa selles tegevuses peab olema tööelu korraldamisega tegeleval sotsiaalministeeriumil või on vaja luua selleks kasvõi ajutiselt tööministeerium. Sellealase töö kordategemiseks ja koordineerimiseks riigis on vaja luua valitsuskomisjon.

Põhjalikumalt on probleemi käsitletud raamatus: Levald, Heino. Haridus, kutsed ja tööturg Eestis.

Vt lisaks:

1. Kutsed ja tooturg Eestis
2. Pöördumine H. Levald
3. Ettepanek kutsetest, eelnõu