Eesti Rooma Klubi, mitmetel istungitel arutanud ja ära kuulanud eksperdid, on konsensuslikult jõudnud järeldusele paljude arengutendentside tagajärgede võimalikkusest järgmise 10-15 aasta jooksul.

Lapsepõlv – aeg, mil isiksus kujuneb kodu kõlbelise kasvatuse mikrokliimas, näitab lühenemise märke. Koos perekonna mõju vähenemisega laieneb ohtliku tendentsina aina nooremate laste antisotsiaalne käitumine ja kontrollile allumatu vägivallatsemine. Kui see tendents jätkub, põrkume juba lähima aastakümne jooksul noore põlvkonnaga, kellega üldhariduslik koolisüsteem ei suuda toime tulla ning koolitee katkestajate ja tööpelgurite hulk kasvab ning kuritegeliku käitumisega noorte vaoshoidmisele peab ühiskond ettearvamatult palju panustama.

Teisalt on koolieelse kasvatuse problemaatika pudelikaelaks lapsevanemate oskamatus ja suutmatus lapsi kasvatada. Kui me ei suuda praeguse õpetamis- ja kasvatustegevuse kõrvale käivitada ka lastevanemate õpetamise ja kriisiolukorras kiiresti kättesaadavat nõuande- ja abisüsteemi, ei tule hilisem õppe- ja kasvatussüsteem enam noore põlvkonna pahelise käitumisega toime. Seni on lasteaed kui kasvatusinstitutsioon toetanud just kodust kasvatust ja lapsevanemaid. Koos püüdega lähendada lasteaiakasvatust didaktilisele algharidusele lüheneb laste kõlbelise kujunemise aeg veelgi.

Kooli väärtuskasvatuse valdavaks aluseks on saanud nõue, et laps peab kasvama seaduskuulekaks kodanikuks. Kõlbeliste inimväärtuste kujundamisele koolide alusdokumentides ja õppekavades olulist tähelepanu ei pöörata. Senine koolihariduse ja kasvatuse paradigma, et laps peab täiskasvanuna saama kõlbeliselt otsustavaks ja oma otsustustes vabaks ning sellest sõltuvalt ka vastutusvõimelisemaks, näitab hääbumise märke. Selle tendentsi süvenemine eeldab rohkem mugandunumaid ja oma arvamust mitte omavaid lapsi. Tugeva kriitikavõimega ja ennast kehtestava identiteediga lapsed satuvad aga senisest rohkem konfliktsituatsioonidesse ja neid võib kool hakata käsitlema kui käitumishälvikuid. Jätkusuutmatust keskharidusest on saanud tupikharidus ja see on haridusmääratlustes taandunud põhihariduse tasemele. See suurendab tööpuudust ja lootusetust.

Võib prognoosida, et 10-15 aasta pärast on ühiskond sedavõrd mõjutatav, et kaasamisdemokraatiast võib saada vaid demagoogiline võte turumajanduslike vajaduste kehtestamiseks. Haridusest võib saada korruptiivsel turul müüdav ja ostetav kaup. Ühiskond kihistub vähesteks otsustajateks püramiidi tipus ja mõjutatavaks massiks aluspõhjas.

Turumajandusliku elukäsituse invasiooni haridusse toetavad ka tehnokraatia areng, formaal-bürokraatliku karjääriõpetuse idealiseerimine ja harituse allutamine majandusele ja ainelisele edukusele. On võimalik, et ühiskonnas hakkab veelgi võimukamalt prevaleerima arusaam, et mitte vajadused ei eelda vahendeid, vaid et võimalused dikteerivad valikuvabadused hariduses, meditsiinis ja kultuuris.

Praeguste kõrgkoolide nime all tegutsevate koolide õppekavade paljusus ja ainepunktide sisu erinevus on diskrediteerinud mõistet „kõrgharidus“. Sellele on kaasa aidanud ka ebaefektiivseks osutunud Bologna süsteemi juurutamine. Intellektuaalselt tasemelt ei saa võrrelda endisaegse 5-6 õppeaastase ülikooli diplomiga ja praeguse 3 aastase bakalaureuse kraadiga lõpetanu taset. Avalikkus, tööturg ja ka statistika neil vahet ei tee. Tõenäoliselt tekivad hoopis enam diferentseerunud ülikoolid ja mõiste „kõrgharidus“ asemel hakatakse kasutama ja ka sisuliselt eristama mõisteid „bakalaureusekraad … ülikoolist“ ja „magistrikraad … ülikoolist“, „doktorikraad … ülikoolist“.

On loogiline prognoosida, et ametnike tööturul saab „õigete paberite“ olemasolu üha määravamaks ja tarkade spetsialistide konkurentsivõime langeb. Võib tekkida ülikooliharidusega „uuslumpen“.

Kogu koolitus- ja haridussüsteemi on koos globaliseerumisega üha enam standardiseeritud vastavaks ülemaailmsetele normidele. Selle tulemusena ei suuda rahvuslikud haridustraditsioonid, nende hapraks muutunud rahvuslik sisu ega emakeelne koolitus varsti enam taasluua piisavalt tugevat rahvuslikku intelligentsi ja lõppkokkuvõttes satub ohtu Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas sätestatud Eesti riigina eksisteerimise eeltingimus – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

 

Eesti Rooma Klubi juhatus,

17. detsembril 2015

---

Kuula ka: Soomere. Teaduse rahastamine ei meenuta arenenud riigi sihipärast toimimist