Avalduse on koostanud: Andres Tarand
1992–1994 Keskkonnaminister
1994–1995 Peaminister
2004–2009 Euroopa Parlamendi liige

Juba paar aastakümmet toimub meie põlevkivivarude ümber aktiivne tegevus, milles põhiline on elektrienergia tootmine ning kalli nafta aegadel ka põlevkiviõli tootmine. Siinjuures ei ole asjade käik toimunud kaugeltki vastavuses Eesti kaugemate sihtidega ning kehtivate seadustega.

Läheme tagasi aega, mil paarikuine taastatud Eesti Vabariik hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et tekkiv turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui kõik iseregulatsioonile usaldada. Formaalselt vanad seadused küll kehtisid kuni uute tekkimiseni, kuid praktikas need kedagi ei huvitanud. Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseaduse abil. Pärast pikka piiklemist Põhiseaduse assamblees sündisid kaks keskkonnakaitselist paragrahvi. Vastuseisu avaldasid teiste seas ka mitmed juristid, kuna sel ajal riikide põhiseadustes selliseid pügalaid ei leidunud. Eesti põhiseaduse referendumi ajaks[1] oli aga toimunud Rio de Janeiros UNCED[2] ning suhtumine keskkonda oli rahvusvaheliselt oluliselt muutunud. Põhiseadusesse vastavate sätete sisseviimisel on vahel pioneeriks peetud Costa Ricat, aga otseallikast kontrollimisel selgub, et Eesti jõudis siiski ligi kaks aastat ette. Aastaks 2002 oli keskkonnakaitse paragrahv ühel või teisel kujul lülitatud juba enam kui pooltesse ÜRO liikmesriikide põhiseadustesse.

põlevkivi kaevandamine Eestis – Eestile kuulub >1% kogu maailma arvatavast 400 mljardist tonnist põlevkivist

Enefit280 on ainus omalaadne – töötleb põlevkivi ja gaasi ning toodab elektrienergiat

Eesti uus põlevkivitöötlemise tehas Enefit280

Toome Eesti omad siin meeldetuletuseks ära:

• 5. Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. (Esitas Ivar Raig)
• 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus. (Esitas A. Tarand)

Mõlemas paragrahvis on üks võtmesõna. Viiendas on selleks sõnaks „rahvuslik“. Üheksakümnendatel aastatel häbeneti ülearu sõna „riik“, kuna kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma ja antud juhul kasutati siis ameerika keelest laenatud „national“ tõlget. Võttes abiks ÕS-i, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on rahvuslikud meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistele „rahvuslik julgeolek“, so. kogu kodanikkonnale kuuluv. Teises paragrahvis on võtmesõna „igaüks“. Siia alla mahuvad nii omad kui võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrra kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.

Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament ja kes Eesti riigi parlamentaarsuses (PS järgi!) kahtleb, silmitsegu näiteks põhiseaduse paragrahve 3,56, 59. On veel üks oluline §65, mis jagab parlamendile ülesanded. Seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, kuid viimane, kuueteistkümnes lõige ütleb:

…lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada.

Ressursside kasutamine ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem Säästva arengu seadus (1997) kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetetööstuse.

Meie praktikas esimene, Riigikogus 1998. a. vastu võetud arengukava oli energeetikast ja asjaolusid arvestades rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamuse järgnevalt ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka valitsus, mis nn. Vare komisjoni[3] tulemused rakendas 30. detsembri 1998. a. otsusega. Tähelepanu äratav oli juba valitud kuupäev, mil parlament oli puhkusel ja seega midagi ei märka. Nii juhtuski ja esimene arengukava oli sellega valitsuse poolt sisuliselt tühistatud monopoli loomisega (termin kõlas „ühtse väärtusketi loomine“), mida Eesti Energia nimeline monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb. Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini. Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga „meie teame paremini“ üle sõitnud nii parlamendist kui põhiseadusest tulenevast loogikast, ei ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.

Parlamendi otsus arengukavade vastu võtmise kohta tähendab seda, et see on kohustuslik kõikidele valitsustele, kuni asjaolude muutumine on tinginud arengukava korrigeerimise või sootuks uue tegemise jälle parlamendi poolt kehtestamisega. Ühelt poolt tuleneb see eelpool selgitatud parlamentaarse vabariigi põhiseadusest ja seadustest, teiselt poolt välistab valitsuste konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.

Põhiline raskus arengukavadega tuleneb sellest, et inimlik ettenägemise võime on väga piiratud ning nagu öeldakse: „ennustamine on raske, eriti tuleviku suhtes“ (seda maksiimi omistatakse nii Mark Twainile kui Benjamin Disraelile). See ei tähenda aga kaugeltki, et turukonjunktuur on 100% määrav kõikidel elualadel, nagu parlamendis üheksakümnendatel kambakaupa arvati. Suurte investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeleta.

Iseenesest on arengukava protsess lihtne – vastavalt põhiseadusele tellib Riigikogu selle valitsuselt, mis käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Århusi konventsiooni[4] nõue), mille tulemused valitsus arvesse võtab (ja ei tea juba ette, et tal on alati õigus) ning esitab kogu loo parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, kuna parlamendid võivad sellega hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Nii on ka Eesti praktikas juhtunud.

Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab õiguskantsleri seisukohta või siis ka Riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt PS §149 järgi põhiseadusliku järelevalve kohus.

Igal juhul tuleb lahendada skisofreeniline olukord, kus

• ühe käega meie parlament suurendab põlevkivi kaevandamist ja sama aasta lõpul müüb Eesti Energia põlevkivi VKG[5]-le kõrgema hinnaga, kui ise tarbib (VKG juhatuse liige Jaanus Purga väitis Eesti raadios 08. veebruaril 2016, et „pole vahet, kas [selliselt müüakse põlevkivi] 20 või 15 miljonit tonni“);
• teise käega ratifitseerib sama parlament Pariisi kokkuleppe[6] ja sellega, nagu teiseski varasemas kliima-dokumendis kohustub piirama põlevkivi kasutamist;
• kolmanda käega vähendab ta veel ka keskkonnatasusid.

Vt. ka Wirtgen Grupp ja põlevkivi kaevandamine Eestis

[1] 28. juunil 1992

[2] Konverents United Nations Conference on Environment and Development (UNCED), Rio de Janeiro, 3-14 juuni 1992. Mitteametlik nimetus The Earth Summit.

[3] NRG Energy äriplaani komisjon, 1998

[4] Århusi konventsioon käsitleb kolme teemat: juurdepääs keskkonnateabele; õigust osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses; juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjus. Eesti on selle ratifitseerinud. Vt. Keskkonnaministeeriumi kodulehelt

[5] Viru Keemia Grupp

[6] Pariisi kokkulepe on ülemaailmne kliimamuutusi käsitlev kokkulepe, mis saavutati 12. detsembril 2015 Pariisis.