Poliitik Tõnu Kaljuste

Tags

Konverents 2018

Eesti Rooma Klubi aastakonverentsi 2018 austas oma ettekandega üleilmselt tuntud ja tunnustatud dirigent, kes käib korra kuus maailma eri paikades orkestreid dirigeerimas, saanud mitu ülemaailmset tippauhinda (sh 2014. aastal saadud Grammy) ja kõrgkultuuri hoidja. Kuid teda tuntakse ka kui paadimehest festivali korraldajat – see on Tõnu Kaljuste. Loodame, et tema ülesastumine poliitikuna, kes on 16 aastat võidelnud oma riigi vastu oma riigi eest, on oodatud lisa tavapärasele „sotsiaalteadlaste“ ja häälekorjajate jutule.

KOHALIK

Austatud Rooma klubi liikmed!

Mõtisklesin, et mistarvis kutsutakse dirigenti Rooma Klubisse rääkima. Esimesena meenus mulle, et juhatasin paavsti kutsel sel aastal Roomas Arvo Pärdi kontserti, esinesid Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Aga värskendades mälu teie kodulehte lugedes sai selgeks, et vaevalt Eesti Rooma klubis mu kontserdi-järgset sisekaemust kuulda tahetakse. Te vaatate ju suuremat pilti.

Tõenäoliselt ainus teema, millega ükski esineja ei paista ebakompetentne on… jutt iseendast.
Teen algust sellega, et olen just äsja jõudnud pensioni-ikka ja alles hiljuti jõudsin arusaamale, et tegelikult olen ma POLIITIK. Ma ei kuulu ühtegi erakonda, kuid mul on selge tegevusprogramm. See väljendub eeskätt küll erinevates kontserdiprogrammides, kuid mitte ainult. Mu tänase esinemise pealkirjaks võiks saada KOHALIK. See nimi sobiks ka mu erakonna nimeks. Erakond KOHALIK.

Äratundmisele, et olen poliitik, ei jõudnud ma mitte seetõttu, et mu elupaiga läheduses asub samanimeline kohvik Kohalik, vaid tänu meist 10 km põhja pool asuvale NAISSAARELE. Poliitikuks sain siis, kui end selle imelise saarega sidusin.

See juhtus peale esimest kohtumist tolleaegse omavalitsuse juhiga 2002. Sain teada, et vald ei kavatse Naissaart arendada, see ei kuuluvat nende prioriteetide hulka, üldse elab seal vaid 3 inimest ja arvestagu ma sellega, et Naissaare sadamasse saab sisse sõita vaid omal vastutusel – sadam pole inimeste teenindamiseks piisavalt korras. Eks me kõik avastame maailma iga päev omamoodi. Minu puhul andis vallajuht mulle reaalsusest signaali, mis oli hoopis midagi muud, kui minu senine kujutelm oma riigist. Seni arvasin, et meie riigi igat ruutsentimeetrit koheldakse võrdselt. Siis sain teada, et Naissaare puhul see nii ei ole. Kuulsin, et arenduslik tegevus saarel on liiga kallis ning riigil ja vallal on muidki muresid, kui saarele näiteks elekter viia. Sellest hetkest sain aru, et ma polnud huvitatud enam vaid kultuuripoliitikast vaid poliitikast laiemalt.

Mulle oleks meeldinud, kui vallajuht oleks pakatanud soovist kaasa mõelda, kuidas eesti saari ellu äratada, mitte lihtsalt konstateerida, et paraku on ressursid piiratud. Kui kultuuripoliitiline mõttelaad ärgitas mind omal ajal maailma minema ning esitama ja tutvustama eesti heliloojate muusikat, nimetama omaloodud koori Eesti kooriks ja orkestrit Tallinna orkestriks, siis Naissaarel alustatud tegevus oli sarnase tegevuse jätk. See oli kantud samasugusest mõttelaadist – soovisin luua uue loomingulise keskkonna nullist ja KOHALIKUST MATERJALIST. Ma ei pea siin materjalina silmas Naissaare tolleaegset kolme elanikku, vaid elu kaotanud Eesti saart, milles nägin vähemalt suvetegevuseks suurt potentsiaali. Nägin artistidele võimalust, et argielust eemalduda ning süveneda muusikasse ja teatrisse ilma, et kohe-kohe peaks kuhugi järgmisse kohta tormama. Artistide elutempo on praegusel ajal meeletu. Süvenemisele suunatud keskkondi on vähe. Ja kus seda siis veel teha, kui mitte põlisele lähedal, pealinnast ära lõigatud looduspargis.

Mul tekkis kihk Naissaarele eluõhku sisse puhuda. Selle ajani oli mu argipäevi sisustanud Tormise, Pärdi, Bachi ja teiste heliloojate looming. Pidasin oluliseks eesti heliloojate teoste plaadistamist ja nende muusika kõlamist maailmas. Naissaarel alustatud tegevus andis mulle aga uue suuna, mingis mõttes olid need INIMKATSED. Muude jahmerdamiste vahel pidin tihti endalt küsima, kas inimene üldse kuulub NAISSAARE LOODUSPARKI, kas inimese mõttetegevusele on seal ruumi lavastada, dirigeerida, näidelda, pilli mängida. Kas õnnestub tuua inimesi merele ja lootsida koos nendega Eesti kultuuripiir suuremaks… oma 10 km põhja poole?

Nüüd, aastal 2018, sai Naissaar püsiasustusega saarte nimekirja ja pärast viieteistkümne aasta pikkust poliitiku elu võin tunnistada, et mind valdab suur rahulolu. Kindlasti ei tegele ma oma erakonnaga KOHALIK häälte püüdmisega, ka valimistel ei osale. Küll aga soovin et loomade, lindude ja inimeste kaunid hääled selles looduspargis moodustaksid hea ansambli. Naissaare Omari küünis on käinud teatritruppe Saksamaalt, Soomest, Itaaliast, klaveriõpetajaid umbes 30 riigist, koorijuhte 50 riigist. Käinud on noored ja vanad eesti näitlejad ja muusikud. Nad kõik on loonud kunsti, ületades tormist merd nii kaudselt kui otseselt. Nad on teinud meie riigi sutsu suuremaks. Ühel hooajal külastab saarel Nargen festivali umbes 4 000 inimest.

Tänase päeva kestev teema on “Üha globaliseeruv maailm ja hirmud selle ümber”. Kui te küsite, mis ma sellest arvan ja et kas me jääme ellu globaliseerumise pealetungi ees, siis võin vaid oma kogemusest öelda: Eesti jääb ellu tänu vajalike ja heade tegude maailmale. Eesti särab siis, kui eesti elu on mõtestatud igal tema ruutsentimeetril. Eks minagi tajun tõde, et väike riik ei tohi endale lubada ääremaastumist. Lisaks füüsilisele kohalolekule peame kandma üle riigi ka oma keelt, vaimu ja haridust. Muusikamaailm on suurepärastest teostest pungil juba sajandeid. Muusikat on säilinud üleskirjutatuna keskajast tänapäevani. Piltlikult öeldes võiksid siinsed muusikud vabalt täita kontserdisaalid suurte kultuurrahvaste loodud heliteostega.

Sel nädalal räägin Eesti muusikanõukogus, kuidas loodi muusikutele töökohti kunagi varem ning missugused on kriteeriumid, mida peab üks kultuurriik jälgima tänapäeval. Piltlikult öeldes peab muusikaline haridus tagama, et ühelt poolt suudetakse siinsete inimestega tõlgendada, aru saada ja esitada kogu maailma muusikakultuuri. Selleks aga, et kutselised muusikud esitaks näiteks Bachi, Beethoveni ja teiste klassikute teoseid, on eluliselt tähtis, et loodaks siinsesse kultuuriruumi kuuluvaid teoseid. Vaja on hoida ja arendada muusikalist emakeelt.

Nagu igal erialal, on ka muusikas taidlejad ja profid. Globaliseerumises nähakse ju ka väikekultuuride kadumist. See, et oleme riigina olemas, ongi tänu Eestis arenenud kultuuride olemasolule, tänu A. H. Tammsaarele, V. Tormisele, B. Schmidtile ja paljutele teistele. Põhjus, mis ärgitas Veljo Tormist omal ajal eesti rahvalauluga tegelema, oli just see HIRM, et kaome suure rahva sisse nagu vepsalased ja vadjalased. Selle hirmu kõige tuntum väljendus on tema kooritsükkel “Unustatud rahvad”, kuhu koondus Läänemere-aladelt kadunud sugulasrahvaste talletatud folkloor.

Eesti kultuur ei ole ainult muusikas loodu. Siin on ju veel ärikultuur, liikluskultuur, kehakultuur, suhtluskultuur, turukultuur… kõik inimtegevused siin on seotud mingi kultuuriga. Eks kultuuridelgi ole välimine kest ja sisu. Meie finantskultuur taastus tänu oma rahale, mis oli taasiseseisvumise järel ühendet saksa margaga. Piltlikult öeldes oli samamoodi ühendet euroopa kultuuriga tärkav noor eesti kultuur 20. sajandi alguses. Eri aegadel, eri mõjudega. Nii nagu meil on omad insenerid, majandusprofid, peame pidevalt hoolitsema selle eest, et ka kunsti ja muusika maailmas oleks piisavalt asjatundjaid. Eluliselt tähtis on, et me ei provintsistuks. See ongi meie püsimajäämise vastumürk ehk teine eeldus halvale globaliseerumisele vastu seismisel. Esimeseks eelduseks on aga loomulikult RAHU. Ühe miljoni inimese tapmine pole olnud maailma ajaloos kunagi nii lihtne kui praegu.

Sel suvel lavastasime Naissarel üht Händeli kantaati, mille noor Händel kirjutas Itaalias, kus ta omandas itaalia ooperi stiilis kirjutamise kunsti. Samal ajal oli siin maal Põhjasõda ja katk. Naissaarel jäid ellu siis vaid naised… ja tänu sellele jõudis 2018. aastal Naissaarele ka Händeli 1707. aastal kirjutatud muusika, kuigi ka Itaalias oli probleeme. Nimelt keelas paavst meie Põhjasõja-aegadel itaallastel ära ooperi kui ebamoraalse žanri viljelemise.

Seega, inimestel esinevad probleemid aeg-ajalt viirustena, kas siis katku kujul või lihtsalt äpardunud mõttetegevusest. Võime kindlad olla, et nii nagu Roomas ja ka Tallinnas on lollusi tehtud, nii tehakse ka edaspidi. Kuid nagu eelpool toodud Händeli ja Naissaare näitest selgus, on meil pikas perspektiivis ikkagi lootust… kasvõi täna ja siin, Eesti Rooma Klubis.

Palju õnne 50-nda sünnipäeva puhul!

Tundub, et Kaljuste ei vaja tutvustamist. Võimalik, et sama käib nüüdseks ka Naissaare kohta. Mõned sõnad siiski:

Tallinna ja Leningradi Konservatooriumi haridusega koori- ja orkestrijuht on asutanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (1981) ja Tallinna Kammerorkestri (1993). Vabandust, aga mis meil enne seda oli? Aa, RAM. Alates 2001on Tõnu Kaljuste vabakutseline dirigent, 2004. aastal asutas projektiteatri Nargen Opera.

Kaljuste on eesti mees, tähendab kangekaelne, ummamuudu. Ta elas suviti saarel, elektri asemel tuulegeneraator ja päikesepaneelid. Kontserditel käis Viinistul, Muhu saarel, Laulasmaal, Keila-Joal, Viimsis, Tallinnas Kultuurikatlas ning muidugi Naissaarel. Miks just need kohad? Sest Kaljuste on paadimees. Läks sinna, kuhu paadiga saab mööda merd liikuda: „Jumal hoidku, mida seal linnas Vabaduse väljakul ukerdada? Linnahalli juurest sõidad paadiga Piritale – viis minutit, aga autoga pool tundi“.

Loodus, oma olemine, enda jaoks õige asja tegemine aitas tal vaadata veidi laiema pilguga meie ääremaade (taand)arengut. Globaalse rännumehena nägi ta aga, mismoodi tänapäevases maailmas loodusparke arendatakse. Kooride-orkestrite loomisega tekkis kogemus, mida tähendab luua kohalikust materjalist – kohalike inimestega, kohalikus olus. Tal oli kogemus nii riiklikus süsteemis kui erainitsiatiivil toime tulekuks. Oli roheline mõtlemine, tegemine ja valikud. „Kõik suuremad kontserdisaalid on täis tehnika surinat ja ventilatsiooni müha, aga kaunid kunstid peaksid loodusega leidma õige kontakti, et me ei annaks dimensiooni kõverpeeglitele. See on kogu maailma probleem – vaikust ei ole.“

Riiklik süsteem väsitas: „See iga-aastane ootamine, et kust saaks mõne protsendi kätte. Pikemalt ei saa planeerida. See on selline sõjaolukorras töötamine. Tuleb kuskil mingi jõnks ja raha tõmmatakse ära. Kogesin seda juba kammerkoori ja kammerorkestri (EFKK, TKO) ajal. Seda vist tulebki võtta nagu loodust“. Ja võimetus midagi muuta või kaasa rääkida: „Ma ei ole isegi aru saanud, kes see riik on ja kes seda kulpi seal katlas keerutab“.

Kaljuste on oma ja oma hõimu juurtes kinni ka maailmaklassikuna. Ta ütleb, et osa ajaloost on ajaloolaste poolt konserveeritud, aga folkloorne maailm on midagi muud. Seda mõistis Tormis.

Mis on sellisele maailmamehele tipphetk? „Ma ei mõtle tippudele ja lohkudele. Tipphetk muidugi on siin, saarel. See on tore!“

Tõnu Kaljuste on öelnud:
“Kontsert viib meid merevaikusest õnneliku randumiseni (Beethoven) ja maagilise põllulille (Williams) kaudu tõdemuseni, et me naudime taevaseid rõõme, nii väldime maiseid mõõne …(Mahler)”.